Kertu Birgit Anton

 

Dokumentaalfilm “Vaikelu naisega”, režissöör-operaator Kersti Uibo, monteerija Kersti Miilen. Produtsent Peeter Urbla, Exitfilm©2006, 52 min. Esilinastus on Kumu auditooriumis 27. V kl 18.

linastub 28. V – 1. VI kl 17 kinos Sõprus.

 

Kui Inglismaal elav eesti filmitegija Kersti Uibo oli sel talvel Eestis oma uut filmi monteerimas, kõneles ta vaimustunult sellest, kuidas ta Narva uut filmi tegema läks ja täiesti juhuslikult hoopis Jaanilinna kunstniku Vladimir Titovi ning tema naise Nataliaga kokku sai. Kohtumisest sündis film “Vaikelu naisega”.

Kersti Uibo linateost võiks pidada (topelt)­portreefilmiks, mille tegelased on kunstnik ja tema sõbrast, muusast, abilisest ning eluõpilasest naine, kelle portree maalimise meenutuslooga film algab ning portreega, millelt vaatab vastu toosama imestav-küsiva pilguga naine nagu tunnistaja, film ka lõpeb. Ent Kersti Uibo film on, nagu talle iseloomulik, ka piirilinnafilm. Kõik, mis filmis toimub, toimub piiril: kahe linna, Narva ja Jaanilinna, kahe maailma, ida ja lääne ning kahe maailmapildi, mehe ja naise omal. Ühtlasi ka reaalse ja irreaalse piiril. Mis ei tähenda, et Kersti Uibo sukelduks kuhugi unenäoilma. Hoopiski mitte, sest kõik, mis toimub, on tõsiselt ja päriselt. Nii nagu päriselt piirilinnades on, kui loete Madis Kõivu “Kolme tamme” Valga lugu või kõnnite Narva Hermanni kindluse vallidel, vaadates alla Narva jõele, mis on piir – seega ka pide –, aga äkki leiate te end ikkagi olevat mitmes ajas ja mitmes maailmas ühekorraga.

Sellest, mis kuskil toimub, saabki ehk aimu vaid ise kohal olles. Või filmi sisse justkui pildi (ka maalitu) sisse minnes. Kersti Uibo pakub välja veel ühe võimaluse: vaadata maailma filmi ja kunstniku peeglist.

“Vaikelu naisega” kõneleb kunstnikust, kes elab Jaanilinnas ehk Ivangorodis kummalise rohelise korrusmaja teisel korrusel. Enesesse süüvinud kunstnik elab oma maailmas ja ainult kunstile, jälgides vaid silmanurgast seda, mis toimub väljas. Väljas aga ei toimu mitte midagi erilist. Vähemalt pealtnäha. Terava pilguga kunstnik armastab ümbruskonnas jalutada, nagu kunstnikud ikka jalutavad. Aga see tundub kõrvalistele isikutele kahtlasena (kunstnik: inimesed umbusaldavad, mõtlevad, et käib päeval juttu ajamas, aga öösel tuleb vargile!). Inimeste umbusk ärritab kunstnikku. Kunstnik taandub oma ruumi – sedapuhku maalitud tuppa/tubadesse, oma piltide, värvide ja salatitegemise keskele (viimane on sõna-sõnalt kujundlik tegevus keset värve…)

Kunstniku elu seletab lahti tema uhke hoiakuga nägus naine. Film algab kaevult tuleva mehe ja süüa valmistava naisega. “Lee” kohal askeldav naine seletab elu. Seda, kuidas nad kokku juhtusid, kuidas nad algul head tuttavad olid, kuidas naine kunstnikku aitas ja temalt oma portree tellis ja kuidas ta portreed välja ostma tulles pudeli viina kaasa tõi ja lõpuks end kunstniku voodist leidis. Aga et nad jäävad koos elama, polevat naine küll arvanud. Naine kõneleb, nagu vaataks oma toonast portreed.

Kunstnik vaatab tihast aknal, naine kõneleb elust ja inimestest ning sellest, mis on elus tähtis. Ja tõdeb äkki, et kõik see, mis ta iga päev oma nn tühiaskeldustes kodus teeb, on vaid väline. Et tõeline elu kulgeb paralleelselt. Ja et see tõeline on silmaga nähtamatu ja just sellepärast tähtis.

Kumbki, ei naine ega ka mees, ei muutu (silmaga nähtavalt) aja jooksul, mil filmi on tehtud, peaaegu üldse. Maastikud, millel film võetud, on niisama maalilised kui kunstniku pildid, millest suurem osa abstraktsed. Kunstnik näitab oma maale õige mitmes kaadris; nauditav on jälgida, kuidas filmi autor esitab neid sünkroonis ümbrusega. Pildid pannakse kõnelema – ja nad kõnelevadki. Kunstnik kõneleb kunstist õige pisut, rohkem küll retseptsioonist. Sellest, et inimestele meeldivad nii-öelda valmisasjad ja et inimesed on liiga konservatiivsed ja inertsed, et mõelda. Viimast peab kunstnik nõukogude aja pärandiks ning ohkab. Kunstniku pildid kõnelevad filmis oma ja kunstniku lugu, naine kõneleb enda ja mehe lugu – nii nagu tema seda näeb ehk Teise peeglis. Mees püüab naisele aeg-ajalt vastu vaielda, kuid taandub. (Naine on tark ja teab kõik.) Sel ajal, kui mees tööd teeb (maalib või salatit lõikab), naine suitsetab ja kõneleb elust – need kaadrid toovad meelde vana hea Strindbergi… Kõneks tulevad mehe armulood, millest naine ammu üle saanud, laste üleskasvatamine, naise hirm meest kaotada, hirm elu ühetoonilisuse ees ja välise maailma muutumine ning muutumatus. (Naine: “Sisemine elu, see mida silmaga ei näe, on kõige tähtsam.”) Naine kõneleb mehe suhetest Jumalaga ning sellestki, et mehe ja Jumala suhted on keerulised: mehe arvates Jumal karistab teda kogu aeg.

Mehe arvates on maailm piirilinnas muutunud seesuguseks, et ei taha enam kuhugi minna: kõik kahtlustavad üksteist, kõik muretsevad ainelise maailma pärast. Sestap piltide rohkus, maalimine maalimise ja eneseidentiteedi pärast. Aga ka alateadvuses pesitseva hirmu ja kunsti pärast, mis on ainus võimalus põgeneda oma maailma.

Oma maailm ongi selle filmi põhilisi sõnumeid. See “oma maailm” jääb piiri peale, nagu on piirist ühel pool Narva ja teisel pool Jaanilinn, jõgi vahel. Kaadrid jõe ääres istuvate ja omavahel juttu ajavate, samal ajal jõele vaatava kunstniku ja tema naisega on selle filmi sümboolsemaid. Nagu maalitud seintega toad ja roheline maja.

Lõpp ja algus lähevad kokku. Kiindumus, kõik see, mis kaadrite vahel, toob meelde (loe: tõstab alateadvusest üles) Fellini “Tee”. Aga nii kaugele, kui “Tees” minnakse, selle filmi tegelased ei lähe. Piir tuleb ette. Tänu Kersti Uibole me teame, et seal elavad Titovid – kunstnik ja tema naine. Rohelises majas, teispool Narva jõge ja silda.

 

 

Liis Valk, Arvo Soorand, Kersti Lootus, Egni Muuga.

Foto:Piia Ruber

 

Kaarel Tarand: Kas Eesti linnades on linnahaljastuse osa, proportsioonid täisehitatuse ja mittetäisehitatuse vahel paigas? Sageli kuuleme-loeme, et haljasalasid on liiga vähe, sellega konkureerib aga teine väide, et meil on muu maailmaga võrreldes linnad väga rohelised. Kummas suunas võiks edasiliikumine toimuda: kas rohkem haljastust või rohkem elutut keskkonda?

Liis Valk: Tallinnas on puudus väljaehitatud haljasaladest. Tallinna haljasmassiivist on 49 protsenti välja ehitamata. Vajame selliseid haljasalasid, kus inimesed saaksid jalutada ja puhata.

K. T.: Mida tähendab väljaehitatud haljasala, kas kohustuslikke pinke, teid, sportimise ja mängimise võimalusi?

Kersti Lootus: Näiteks Soomes on kehtestatud normid, et igast elukohast peab jõudma 15 minutiga väikelapsega parki, poole tunniga parki, kus teismelisel oleks midagi teha. Linnaplaanil on siniste või punaste täpikestena näha, kuidas linn on haljasaladega varustatud ja millisele vanuserühmale mingi paik on mõeldud.

K. T.: Kas siis Kloostri- ja Järve mets on mõttetud?

K. L.: Need liigituvad puhkemetsa alla, kuhu peab jõudma poole tunni tee kauguselt, kus saab joosta, rattaga sõita, suusatada.

Arvo Soorand: Mida tihedam on hoonestatus, mida rohkem inimesi sinna tuleb, seda enam nad hakkavad nõudma parkidesse jne ka midagi muud puhta haljastuse kõrval: teid, valgustust, turvalisust, mängu- ja sportimise võimalusi igale vanusegrupile jne. Seda probleemi ei ole me võimelised praegu lahendama.

K. L.: Eks Tallinnas hakkab kõik pihta tihedalt täis ehitatud vanalinnast, siis tuleb Toompea, bastionivöönd, eeslinnad, puurajoonid ja siis magalad. Neil kõigil on erineva kuju ja otstarbega haljasalad. Lähtuda tuleb eelkõige väljakujunenud võrgustikust, siis vaadata, kuhu saab (ja tuleb) juurde luua. Meil on isegi hästi läinud, sest bastionivöönd anti linnale üle 1859. aastal ja lasti siis sinna haljasalad luua. Kui see nüüd korda teha ja toimima panna, siis seal saavad paljud inimesed võimalikult turvaliselt liikuda ja toimetada. See lahendaks eriti tiheda asustusega piirkonnas palju probleeme.

Reet Varblane: Millised on need peamised haljastuse liigid, mida praegu ikkagi peame silmas pidama?

K. L.: Tänavahaljastus, skväärid, regulaarpark, parkmets. Politseiaed on tüüpiline skvääri näide, kus ühe ruutmeetri kohta on kõige rohkem külastajaid. Taanis on sellised pargid kaitstud, piirdega ümbritsetud ja sealt ei lasta nii öelda diagonaalis läbi kõndida, seal on aed ja hekid ümber ning ette nähtud teedevõrgustik.

Egni Muuga: Eespool parkidest rääkides sai osutatud infrastruktuurile: valgustus, teed, pingid. Tegelikult tähendab see, et linnapargid ja -haljastus eeldavad kindlaid tegevust, ent ka seda, et väikesele alale ei saa kõikvõimalikku tegevust kuhjata. Politseipark on pigem formaalne dekoratiivpark.

 

K. T.: Tallinna kesklinnas on küll haljasalad, aga püsielanike hulk väheneb, inimesed kolivad kaugemale, haljasalad jäävad tühjaks. Kas ei peaks inimesed tagasi tooma, planeerima ehitamist nii, et elumajad tuleksid sinna, kus on juba rohelus ja puhketsoonid olemas, mitte vastupidi?

K. L.: Kesklinna haljasalasid kasutatakse teiste piirkondadega võrreldes ikka märgatavalt rohkem. Vähem satutakse Lasnamäele, Õismäele, kesklinn jääb enamusele elanikkonnast ette. Mitte ainult turistidele, rohkem ikka omainimestele.

K. T.: Millised ohud varitsevad linnasüdame haljastustsoone? Mis nendega võib juhtuda? Kas peame nende pärast muretsema või on olukord igati rõõmustav?

E. M.: Probleemid kesklinnas ei erine probleemidest mujal Tallinnas, muretsemiseks on põhjust rohkem, kui võib arvata. Praegu on nii, et haljastuse osa lülitub projekti alles siis, kui strateegilised otsused on juba langetatud: maja on paigas, teed on paigas, maa-alune on täis kõikvõimalikke kommunikatsioone. Siis leiabki projekteerija end olukorrast, kus haljastust ei ole kuhugi panna. Tegelikult peaks insenerile andma lähteülesande haljastuse planeerija, siis ei juhtuks nii, et maa-alune kujutab endast tehnovõrkude rägastikku, vaid võrgud koondataks, näiteks kollektoritesse, või paigaldataks optimaalselt linnahaljastusele vajalikku ruumi jättes. Praegu on kõik sootuks vastupidi.

K. L.: Ka täiesti uue detailplaneeringu puhul valitseb igati ökonoomne mõtlemine: trassid, teed ja alles siis vaatame, kas haljastusele  jääb veel ruumi või mitte, kas puud on kuhugi panna või ei ole.

L. V.: See on ka Nõmme probleem, kus praegu arendatakse kanalisatsioonitrassi: igal trassil on oma kujad, aga ka puudel on oma kujad, mida nad kasvamiseks vajavad. Tekibki küsimus, kas võtta puid maha ja panna kanalisatsioon, või ütleme elanikele, et kanalisatsiooni pole kuhugi panna.

K. T.: Mille tõttu koostöö pärsitud on – kas tellija vähese teadlikkuse? Kas töid eraldi teha on siis odavam kui koos?

A. S. : Praeguse seisuga on eraldi tööd odavamad.

E. M.: See on ühepäevapoliitika. Täna tundub see odav, aga tulevikus peame selle eest topelt maksma.

R. V.: Kuivõrd linnavalitsusel ja Tallinnas ka linnaosa valitsustel on võimalik oma sõna sekka öelda?

L. V.: Linn otsustab, kas hakkame trasse koguma kollektoritesse ega pane enam eraldi nõutud vahemaadega kõnniteede alla.

A. S.: Põhja-Tallinna linnaosas ehitus- ja võrguprojekte kooskõlastades kogen pidevalt, et võrkude ümberplaneerimine on tülikas ja võrgu valdaja ei taha sellega kuidagi tegelda, sest sellega kaasneb lisakulu. Selleks peaks olema mingi eeskiri, kuigi ei saa ka öelda, et võrkusid hakkame homsest täiesti teistmoodi kujundama. Mõte on hea, aga reaalne teostus vähemalt Tallinnas võimatu. Võrguvaldajaid on juba 10 – 15, neid kõiki ühe mütsi alla saada on võimatu. Saksamaal on loodud maanteede äärde kanalid, kuhu võrgud sisse pannakse, neid on seal lihtne kontrollida ja parandada. Nende rajamine nõuab ruumi, lisakulusid, planeerimist.

K. L.: Paraku tuleme meie just sealt, kust tuleme: linna planeerimine katkes…

R. V.: Kas Tallinna puhul saab välja tuua piirkondi, kus olukord on parem, kus halvem? Tegemist on ju keerulise, vastandlike huvidega suure kooslusega.

L. V.: Tallinnas on rohelised võrgustikud, nende tuumalad ja neid ühendavad koridorid paika pandud. See katab kogu linna.

R. V.: Kas need reaalsuses ka toimivad?

L. V.: Kõige probleemsem on ikka kesklinn, just maa-aluste trasside tõttu. Teede äärde planeeritud rohelised haljasalad on täis kõikvõimalikke trasse. Väljalangenud puude taastamine on raske küsimus.

E. M.: Üle linna ulatuv võrgustik on formaalne, hea vaadata ametnikel linnaplaanilt. See on seesama jutt, et haljasalasid on meil vähe, aga samas tundub, et linn on väga roheline. Ilmselt ongi küsimus selles, et vähe on pööratud tähelepanu konkreetsete parkide mõtestamisele, nende defineerimisele.

R. V.: Mis oleks siis väljapääs? Tuua hiiglasuured potipuud ja -põõsad?

A. S.: See polegi tänase päeva ülesanne. Rohelised regioonid on pikema aja perspektiiv ja kui kõigil on siht silme ees, siis usun, et planeerijad-ehitajad-linnafunktsionäärid lähevad ühes suunas. Aga see võtab aega. Ei usu, et magistraalide või tänavate osas, kuhu haljastus peab tekkima, neid kavasid ka vähendatakse.

K. L.: Kui plaan, eesmärk on olemas, siis on, mille poole liikuda. See ei ole lootusetu olukord. Sel aastal on olnud pretsedenditult hea situatsioon: oleme istutatud 130 väga ilusat puud, koolitatud pärnad.

L. V.: Tänavu on juba praegu istutatud rohkem puid kui eelmisel aastal.

K. L.: Kaarli puiestee tarvis ette kasvatatud puud said maha istutatud. Korralikult rekonstrueeriti ka Kalevi staadion. Need on küll asendatud puud, varem olid seal pap
lid, aga kuna Kalevi staadionil käib 200 000 inimest aastas, siis pappel ei ole õige puu. Kui võrrelda aga sellega, mis toimub Pariisis või Berliinis, siis meie olukord pole üldse nii halb. Kui võtsime Vabaduse väljakul puud maha, siis oli selge, et meie ei näe enam nii vanu puid: vanad puud olid harjunud sealse saastamise, vibratsiooniga. Kui istutasime sinna puukoolist värsked puud, siis need ei suutnud seal harjuda. Pariisis ja Berliinis vahetatakse puid pidevalt. Helsingis on linnal oma puukool, kus kasvatatakse puid, et neid kogu aeg vahetada.

R. V.: Kust meie Tallinna tarvis puud saame?

K. L.: Need 130 pärna oligi esimene juhtum, kus linn tellis kindlalt puukoolilt spetsiaalselt Tallinna tarvis. See peab jätkuma. Linnapuul on oma normatiivsed tingimused, mõõdud, need maksavad palju.

E. M: Kas Kalevi staadionile istutatud puud olid ka koolitatud? Minu meelest olid need liialt väikesed.

K. L.: Need olid Karukäpa puukoolis kasvatatud puud. Suuremaid puid ei saagi istutada, sest ega ükski puukooli omanik ei taha hoida maad kaua kinni. Sellepärast linnad peavadki oma puukoole. Puukooli omanikule tuleb palju maksta, et ta hoiaks maad kinni, hoolitseks puude eest.

E. M: Haljastustegevus ongi kulukas. Iga sammu peab korralikult läbi mõtlema ja piisava ajavaruga planeerima. Kadrioru pargis kavatsetakse maha võtta sadu puid. Kas asenduspuud on olemas ja kust need tulevad?

K. L.: Kadrioru parki on 85 hektarit, seal kasvab 8000 puud. Aastail 1973 – 75 tegi Tallinna botaanikaaed seal uuringu kõikidele puudele: 51 protsenti puudest oli halvas seisundis, tuli välja, et ka hooldatud mets on paremas olukorras kui Kadrioru park tollal.

K. T.: Kas linnapargis valitseb põhimõte, et elu võib ilu nimel ohvriks tuua, et mingist ajast alates vana ei ravita, vaid asendatakse?

K. L.: Ravimine tähendab, et puistu ventilee­rumist suurendatakse, et seenhaigused ei leviks ega tekiks irdliike. Järelikult tuleb raiet teha.

K. T.: Pargis on ju normaalne, et puid tuleb kogu aeg vahetada. Nii tuleb sellesse ka suhtuda, aga inimestel on linna haljastusest väga vähe teadmisi ja nii tuleb kogu aeg ette väikesi rohelisi sõdu ühe või teise puu kaitseks.

E. M: Liivalaia tänava Hansapanga büroohoone rajamisel tegid arhitektid hoone nurgale spetsiaalse tagasiaste, et päästa ühte tamme, Kadriorus kavatsetakse aga maha võtta märkimisväärne roheline mass. Kas see siis ei ole linna jaoks oluline haljastus?

A. S.: Igapäevaelus jääme ajahätta hooldamise ja inventeerimisega, suudame ainult konstateerida, aga ei suuda puid asendada. Kopli või ka Kalamaja pargis on hästi palju haigeid puid. 15 aastat tagasi sai tellitud Kalamaja pargi renoveerimise projekt, mille dendroloogilises osas nähti ette umbes 150 puu mahavõtmine. Töömahtu on nii palju, et lihtsalt ei jõua hakkama saada. Ühel momendil peame äkki tõdema, et park on lihtsalt liiga vanaks saanud ja tuleb tervikuna maha võtta, et seal pole uusi istutusi vahepeal tehtud.

K. T.: Ehk on meil parke, haljastust liiga palju: ei jätku ei raha, ei tööjõudu?

A. S.: Küsimus on ju ka selles, kui palju linna eelarvest raha parkide korrastamiseks eraldatakse. Kadrioru park on ajaloolise väärtusega ja vajab eelisjärjekorras vahendeid. Korrastamine võtab ju aastaid.

K. L.: 1973 – 75 oli Kadrioru regulaarpargis 996, aastaks 2001 oli seal 692 puud, 2005. aastaks oli seal 661 puud, praegu on 636 puud. See on loomulik langemine: tormid, tuuled, külm. Kastan näiteks on pehme puu: külmaga tulevad lõhed sisse, mis tõmbuvad küll hiljem tagasi, kuid puu on juba seenhaigusesse nakatanud. Ühel hetkel kukub see puu lihtsalt kaela.

K. T.: Aga selle probleemi nagu kastan või mõni veel kaugem liik oleme ju ise tekitanud, tuues mitte just külmakindlaid liike sisse ja hiljem avastades, et näe, ei peagi vastu.

K. L.: Nii juba aastast 1718, mis teha.

K. T.: See trend valitseb ju ka praegu: kui vaadata ükskõik millisesse aianduspoodi, siis seal pakutakse peamiselt võõrliike, kodumaiseid taimi ei ole.

K. L.: Kadriorus oli ka probleem, millest teha bosketid. Tavaliselt tehakse pöögist. Küsisime nõu botaanikaaiast, dendroloogia seltsist ja otsustasime teha künnapuust, sest need peaksid hästi vastu pidama.

K. T.: Teie jutust kujuneb üldpilt, et tingimused aina halvenevad. Järelikult saab linnahaljastuses kasutada aina vintskemaid ja vastupidavamaid puid.

K. L.: Linnapuid kasvatataksegi kompaktselt kastis, et ei ajaks juuri liiga laiali. See on taas Berliini või Pariisi näide. Või siis ka tunnelites. Tõeline tänavapuu istutataksegi konteinerites: seal on kaasas kastmis-, õhutamissüsteemid jms, kõik, mis kergendab puude elu. Kui puud vigastatakse kas mehhaaniliselt või teeb seda soolalumi, siis puu vahetatakse: linnaelanik seda ei märkagi, puu tuuakse autoga kohale, pannakse maha. Linnades ei näe enam vanu puid. Linnahaljastus läheb järjest kallimaks. Tallinna Vabaduse väljakule toodi ideaalsed puud meile sobivast kliimavöötmest, kõik läksid välja.

E. M: See pole ju ainult Vabaduse väljaku probleem. Muide, Tammsaare tee ääres läksid ka puud välja.

K. L.: Puu vajab pidevat hoolitsemist: kolme aasta jooksul pidevat kastmist. Tuleb ka kulutustega arvestada.

A. S.: Ega me kuskil suurlinnades ei näe enam vanu puid: puud on hooldatud, linn on vana, aga puud on väikesed, mitte üle kolme-neljakümne aasta. Tallinnas on veel vana näha: alleed on küll auklikud, aga siiski vanad.

R. V.: Millised on need puuliigid, mis Tallinna sobiksid? Kas linnaosade kaupa tuleb ka erinevate puude peale mõelda?

L. V: Kasvutingimused erinevad kesklinnas, Nõmmel ja Lasnamäel. Lasnamäel on mänd päris sobilik, ka pihlakad, tammed, pooppuud – paepealse liigid. Kesklinnas ikka hõbeokkalised, roheliseokkalised ei kannata sealseid tingimusi välja. Mägimänd võiks olla.

R. V.: Kas sellistele asjadele tegelikult ka mõeldakse – räägime ideaalist, aga jutust tuleb välja, et reaalsuses suudetakse ainult olemasoleva eest vaevu hoolt kanda?

A. S: Ei julge öelda, kui palju Tallinna üldplaneeringus seda on arvestatud, kuid üksikute uusehituste juures on tegemist ju alati konkreetse tellija, ehitaja, planeerijaga, kõik sõltub nendest. Ühest vastust ei saagi anda. See sõltub ikkagi selle ala planeerija ideest.

R. V.: Kas oleme nii lõhkise küna juures, et arendaja otsus ongi ainumäärav, mis siis, et 20 aasta pärast see haljastus ei pea vastu ja tuleb üleni asendada?

A. S.: Suured radiaanid, pargid on ikka paigas, neid ei saa muuta.

L. V.: Kui suured, väärtuslikud puud on enne olemas, siis neid ei tohi maha võtta, nendega tuleb arvestada.

K. T.: Praegu on linnades veel vanu, 100-, isegi 200-aastaseid puid. Kas ei peaks ka uusi noori puid istutama vähemasti sellise arvestusega, et 100 aasta pärastki oleks väga vanu puid? Et me ei laseks köit ise lõdvaks?

K. L.: Looduspargi puhul ongi normaalne, et seal on eri vanuses puid, regulaarpargi puhul tuleb tervikut silmas pidada. Ka Kadrioru tammesallu, kus on ligi 300-aastased tammed, on istutatud juurde 50 noort tamme. Ka omaaegsed hiietammikud olid erineva ilmega. Või ka Hirve- või Snelli park. Aga väljaläinud puid on raske asendada: hõberemmelgat, mis ääristasid Pirita teed ja kasvasid paljudes muudes kohtades, pole praegu kuskilt saada.

K. T.: Kas ma eksin väga, kui väidan, et kui Tallinna kesklinna peaks tabama tugev torm, siis, kuna seal on peamiselt vanad puud, mis hävivad, valitseb seal pärast tormi 15 aastat tühi maa, sest me pole ettevalmistustöid teinud?

K. L.: Mina nii pessimistlik pole: praegu Eesti puukoolid tegutsevad, neil on korralikku pärnamaterjali. See on äärmiselt tänuväärne, et Tallinn on käivitanud puude istutamise ja jätkab seda. Kommunaalameti haldusalas töötab tänavapuude spetsialist. See on suur asi.

A. S.: Tänavapuude spetsialistil peaks olema ka hulk raha kasutada. Paraku oleme ideaalist kaugel: vahendeid
on kolm kuni viis korda vähem kui vaja.

L. V.: Haljastuse hoolduse raha saadi möödunud aastal 20 protsenti vähem, kui oleks hädasti vaja olnud. Loodan, et sel aastal läheb paremini. See peab paremaks minema.

K. T.: Elanikkond on ju kahepalgeline: nad on valjuhäälselt rahulolematud, kui mõni puu maha võetakse, aga veedavad enamiku oma ajast autoroolis ja hoolivad eeskätt teede korrashoiust. Haljastus on vähemuse lõbu ja huvi.

K. L.: Ühes olen küll kindel: vähemalt ühte regulaarparki Tallinna-suurune linn vajab. Kui meil on Kadriorg olemas, siis see tuleb säilitada sellisena, nagu ta loodi. Kas või sellepärast, et meie inimeste silmaring areneks, et nad teaksid, mis asi üks park on. Kolm hektarit on regulaarparki, ülejäänu säiliks ikka looduspargina.

K. T.: Mis võiks olla XXI sajandi park? Mida võiksime loota või karta?

E. M: Meil ei ole ka XX sajandi lõpu postmodernistlikku parki. Pargikultuur on osa keskkonnaesteetikast, nii nagu erineb eri aegade arhitektuur, võiks see olla nähtav ka parkide kujunduses. Postmodernistlikud pargid paistavad maailmas silma oma hubasuse ja loogilisusega, neil on suur külastajate arv. Kui nii edasi läheb, siis võib karta, et ka XXI sajandi pargid jäävad rajamata.

L. V.: Unustatud vana kuulub rajamise aja kõrval ka taasavastamise aega: püüame luua küll esialgset miljööd, aga samas säilitame ka oma ajastu. Nii on ju ka praegune Kadriorg meie aja märk.

K. T.: Kas vähim ambitsioon praegu ei peaks olema jätta jälg tulevikku, luua tõeline praeguse aja park? Milline see võiks olla?

K. L.: Tuvipark võiks tuleviku pargi näide olla: asub urbanistlikus keskkonnas, on ümbritsetud uute majadega. Väo kõrval asuvast karjäärist oleks võinud kujundada modernistliku pargi. Territooriumid on ju olemas. Haljastus peaks tõesti mitmekesine olema, modernistlikust lahendusest tunneme tõeliselt puudust. Modernistlikus pargis võib olla kunstlikku materjali, vett, peegleid, klaasi, aga loomulikult ka ikkagi taimi.

E. M.: Tallinnas on tekkinud mõned kaasaegsema kujundusega kohad, näiteks Ühispanga hoone juurde, ehkki seda ei saa pargiks nimetada, on see siiski olemas. Midagi on tehtud.

A. S.: Kaasaegsel pargil peab pelga haljastuse kõrval ka mõni muu funktsioon olema. See peaks tekkima mõne tuumhoone ümber.

R. V.: Kas Tallinnas on plaanis midagi uut luua?

L. V.: Lõpetame parem olemasolevatega: teeme need korda ja alles siis hakkame uute peale mõtlema.

K. T.: Palju kesklinna ruumi planeeritakse kohe siseruumina, näiteks Viru keskus. Kas seal peaks ka kohe haljastusele mõtlema?

E. M.: Siia võiks lisada ka näiteks katusehaljastuse. Paraku on kõik tellijas kinni: tema maitse, tema raha.

K. L.: Eks mida jõukamaks saame, seda enam siseruumide, ka sisehaljastuse peale peame mõtlema. Kuid linnahaljastus peab mitmekesine olema: seal peab olema tänavahaljastust, regulaarparke, aga jääma kohta ka metsikumale loodusele.

 

 

 

Ja ometi, ehkki peied olid peetud, järelehüüded hüütud ja varagi laiali jagatud, ei kadunud antropoloogia uurimisobjektid kuskile – kultuurid, kuigi muutunud, jäid alles. Muutus tabas aga väga teravalt antropoloogiat ennast. Koloniaalikkest vabanenud maades olid välitööd tunduvalt problemaatilisem ettevõtmine. Liiati hakkas mitte-lääne kultuuridest kirjutamise monopol antropoloogidel käest libisema: mitut masti maailmarändurid, ajakirjanikud, oma kultuuriliste juurte otsijad jpt hakkasid vahendama oma kogemusi kohtumisest kaugete kultuuridega. Kahanev ja värvikirev maailm meelitas Kolmandat ja Neljandat Maailma uurima nende distsipliinide esindajad, kes varem olid harva kultuur- ja sotsiaalantropoloogia piirialadel luuranud – majandusteadlased, sotsioloogid, ajaloolased, kirjandusteadlased. Ja lõpuks lõikasid kõigi nende erinevate nägijate ja kogejate jutuvada vahele mitte-lääne rahvaste eneste hääled, kes olid tüdinenud kirjeldatava rollist ja kel oli palju lisada nii enese, Lääne kui nende vahendaja, antropoloogi kohta.

1969. aastal ilmus lakoota juristi ja kirjaniku Vine Deloria noorema irooniline kirjatükk “Anthropologists and Other Friends”, kus ta kirjeldas antropolooge kui ühte ebameeldivamat indiaani rahvaid tabanud nuhtlust Ühendriikide ebaõnnestunud indiaanipoliitika ja maalepete kõrval. Deloria pilgu läbi on antropoloog pikk, valge, sobimatult rõivastatud ja talletustehnikat täis riputatud mees (sic!), kes kulutab hirmuäratavaid summasid riigi raha, et nentida enesestmõistetavaid tõsiasju nagu see, et indiaanlased on enamasti kakskeelsed. Mitmed avalikkuses hääle saanud mitte-lääne rahvaste esindajad on antropolooge süüdistanud “kultuurivarguses”, “teise” eksotiseerimises ja ebaadekvaatses kirjeldamises.

Teiselt poolt on aga osa klassikalisi etno­graafiateoseid muutunud antropoloogi poolt uuritud rahvaste jaoks pea kanoonilisteks tekstideks. Distsipliinisisene folkloor kubiseb legendidest, kus antropoloogi uurimisobjekt sirutab käe raamaturiiulisse ja kirjeldab oma kultuuri ja elu mõne selle kohta kirjutatud antropoloogia kuldajastu teose põhjal. Vajadus kultuuri uurijatelt omaenda kultuurile tuge leida on mõnes olukorras suurem ja mõjutab vastavalt ka teadmise tootjaid. Eestis kannavad kohaliku kultuuri uurijate rolli etnoloogid ja folkloristid, kelle leib on olnud pärimuse talletamine ja säilitamine, funktsioon, mille tähtsust nõukogude kultuurisurve olukorras ei saa alahinnata. Samas on see tähendanud kultuuri-uurijate muutumist kultuuri väravavahtideks, autentsuse valvuriteks – mitte alati nende enda teadmisel ja soovil, vaid uuritavate kultuurisäilitamise vajaduse tõttu. Eriti põhjalikult uuritud piirkondades paistab nende mõju uuritavatele selgelt silma: näiteks setud valisid oma lipu paar aastat tagasi kultuurispetsialistide õpetuse järgi, sätivad oma laule musikoloogide juhatusel ja tunnevad kohustust õigustada linnalisi elemente rahvariietes vastusena kultuurilist autentsust ootavatele nõudlikele pilkudele. Kultuuri väravavahtidest on saanud kultuuri püsimise üks hädavajalikke komponente.

Antropoloogid on aga antropoloogia ajaloolise seose tõttu koloniaalstruktuuridega muutunud väga ettevaatlikuks uuritavatest ajaloolise autentsuse esitamise ja kultuurilise tõe produtseerimise suhtes. Nii ei oleks oma mõju õigustatuses krooniliselt kahtlevatest antropoloogidest asja olnud, et toimida okupatsiooni tingimustes efektiivselt kultuuri alalhoidjana. Kuid täna pakub antropoloogiline vaatenurk kultuuris toimuva mõistmiseks lausa hädavajaliku lisadimensiooni. See dimensioon aktsepteerib muutusi, olgu need siis põhjustatud “ignorantsetest” kultuuriliikmetest või autentsuse valvuritest, ja nendib ettevaatlikult, et kultuurid ei kao, need paljunevad ja sulavad ja muutuvad, teesklevad, õpivad ümber ja vaidlustavad iseennast pidevalt oma kandjate tõttu, kes on omavahel sarnased ja alati erinevad. Kultuur on aina enam indiviidi või väikese grupi improvisatsioon, mitte etteantud heliteos – antropoloogia on lahkunud sümfooniakontserdilt ja kuulab nüüd džässi.

 

1 Lévi-Strauss, C. Nukker troopika. Tallinn 2001.

Võidukad punaarmeelased Narva jõe kaldal. See ja kaks järgmist fotot raamatust “Estonia 1940 – 1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”. foto: EFA

Küpseva vilja lõhn ajas ärevile nood, kes juba rukkimaarjapäeva ootasid. Visela Kaksikjärve paisu taga aga kohises vesi.

Oli olnud kaheksa selgeilusat suvepäeva. Kas nimetada seda põuaks? Mõned muidugi juba nimetasid… Metsatulekahjusid, seda silmapiiride pragisevat infernot polnud ju veel puhkenud… Mitte keegi polnud näinud, kuidas jälitava lõõsa eest põgenevad kõik loomad, kiilidest metskitsedeni.

Linnumäe talu karjapoiss Tullio oli kargetel suvehommikutel sageli Rebasemäkke tõusnud, et kaarduvat horisonti vaadata. Ta suunas oma rohekate silmade pilgu ürgoru lõppu, kus seda ootasid juba võõra valla laaned. Laiskadel suvistel päevadel ei lennanud siin isegi kärbsed. Oh, kuidas tahaks vett! Mis minu Maial viga, arutas endamisi Tullio ja pani suhu timutikõrre kahe metsmaasikaga selle otsas. Maia võib käia järves, paterdada jäikadel salapärase mustriga raudkividel eespool kalakasvatuse vana tammi, Maia võib minna Maasikaojja! Tema on kaugemalt nurga tütarlaps ja veekogud tal käe-jala juures. Siit, Linnumäe talu maadelt, jooksid vaid mõned kraavid läbi.

Tullio nägi pikapatsilist heledasilmset Maiat oma tulevase naisena. Kes oli Maia? Kas leidus temas äravõitmata soov panna proovile oma tulevasi võimeid abielu randades? Jah, ja see oli ürgnaiselik. Väike kokett. Aga ta polnud Tulliole “minu Maia”. Nad olid õieti alles kolmeteistkümneaastased.

Poiss istus üleval mäel, lehmad sõid lähemal, lambad kaugemal. Tema taustal suvekuumuse virves külitas alt kooritud paju ja levitas oma magusat, koorevigastuse pärast veidi hapukat lõhna.

Poisil oli paljustki mõtelda. Kuldre suurtaludes elati ju päris omaette elu. Kas või see Tulliole nimegi panemine! Itaalia nimed polnud siin ju muidu levinud. Aga kord oli pudukaupmees Urvastes kinopilti näidanud, rahvast oli hulgaliselt kokku tulnud. Vaatamisel oli itaalia film “Kaks anonüümkirja”, mingist sõjakoolist, kus tegutsesid cavaliere’d ja kõiksugu muud tegelased. Peategelase, hästi armsa noormehe nimeks oligi Tullio. Kui lapsele rändkinos näidatud meistritöö järgi selline nimi sai pandud, ütles vanaema, poolpime, kuid käbe Liisa: “Tuu’st saa vägedõ ülemm vai miskit tollõst, olõi näinut varempi seondsõ nimõ.” Liisa võis nime varem näinud olla või mitte näinud olla, selles polnud küsimus – perepojale anti tihtipeale säärane vägev nimi.

Seks suvepäevaks oli saanud juba paar sügist sündmusest, mis Maia Hõbeda Kuldre kooli tõi. Heldimusega mõtles karjapoiss Tullio sellest kingul, lutupill käeulatuses. Vanarooma nimega poiss kompis mõttes kahe aasta tagust minevikku. Nii, nagu sellest sai kaks aastat, kuluvad veel sügised ja talved, veel sõuavad aastad ja noorest tüdrukust saab tema naine! Ja veel saavad aastatest teised aastad – kooli ürikudki pudenevad tolmuks, kunagised nimekirjad kahvatuvad… Ja ometi peavad kõik mäletama, kui ilus oli kord Maia! Kuidas ta oli viimasel talvelgi nende talust läbi astunud, teeõgvendustalgute ajal, kui tööd rabasid kõik mehed ja needki, kes ennast kaelakandjateks lugesid. Nagu Tullio, kes oli karjapoiss ja perepoeg.

Maia ripsmed olid pilkunud; kui ta istus ja pere-ema talle leiba lõikas, kukkus üks ta pruun palmik üle õla. Kui valgus piigakese kuklasse paistis, siis hoovas sealt perepoja jaoks vastuhelki, küps pruun juus andis tunnistust sellest, et oldi juba tõsine neiu, ei oldud enam linalakk-viripill. Siis kiitis Tullio ema ta kootud valget seelikut, mille all moodustasid lõngad pitse. Nagu kaksteist kiisut oleksid seal allpool elanud, tõepoolest, olid sellised lõngad ja sellised pitsid! Maia vastas, et ta ei tohiks mitte mingil juhul säärast eputavat seelikut kanda, kui on tõsine aeg, kui vahistatakse nende kooli õpetajaid ja võõras vägi sees.

On aeg, mil ei tohi eputada. Külaplikadki kõiguvad tavapärase edevuse ja elutarga tõsiduse vahel. Toda kõike rääkis toona Maia. Et loobu edevusest, mõtle elust ja poliitikast…

See oli nii harva, kui Tullio Maiat koju sai saata. Sest Tullio talu oli sealsamas, territooriumi üks ots külatänavas, aga Maia talu oli kaugemal, Visela ääres, ja tema isa pidas rätsepa-ametit. Maia isa oli nimelt väga tark, sõjaväeaastail oli tema olnud triangulatsiooniinsener. Seda perekonda teati vast Urvasteski.

Mäletas siis Tullio seda, kui nad olid Maiaga paisjärve ääres varjuliste puude all ringi jooksnud. Mis mäletas, paari nädala tagune aeg ju! Veel ei astunud nad sammugi käsikäes ja Maia ei olnud “püüa-mind”-plika, ta ei olnud ka “lase-mind-lahti”-plika ega ammugi mitte “suudle-mind”-plika. Selles õrnas eas võib veel sügavasti punastada, kui poiss sulle metsast sinililli toob – ja ega siis noormeeski lähedalt neid lilli ei julge üle anda. Neid lilli ulatatakse hoopis kaugelt nagu sadamakraanaga, ikka sedaviisi et “võta, sa oled ju tüdruk, sa oled teisest soost, võta siis, kui sa selline oled”. Ja kes seda teaksidki, kes kõige enam punastab, kas naisehakatis, mehehakatis või ehk hoopis punane kuu nende üle?!

Esimest korda juhtus, et Maia seletas Tulliole ära, kust Visela nimi üldse tekkis. Visela on luikede järv, kõige tüüpilisem. Seal on alati valged luiged veepinnal “sõitnud”. Maia tõlgenduses oli “Visela” balletietenduse Giselle. Nimed justkui sarnased. Tarka tüdrukupirtsu ei häirinud lapsiku õhinaga seletamise juures seegi asjaolu, et “Giselle’il” ei ole “Luikede järvega” mingit pistmist. Visela uhtjärvepoolses otsas oli ka üks Oina Salumulgu nimeline oja, aga selle nime päritolu ei osatud hoopiski seletada.

Tullio ja tüdruk kuulsid kukkumas ühte hilja peale jäänud käopaari, tavaliselt nad ju enam juuli alguses ei kuku, siis läheb kägudele odraokas kurku ja nad muutuvad vanarahva tarkuse järgi raudkullideks. Poiss kukkus vastu, aga tüdruk teadis: kui isakäole “kuku” ja “kukukuk” vastata, siis tuleb ärritatud isane vihasel lennul vaatama, kas tema alale pole ilmunud tülikat vastast või koguni tigedat äraajajat. Ajal, mil Maia seda kõike andunult seletas, otsustas poiss võtta südame rindu ja teda lihtsalt suudelda, põgusalt, nagu oli kuulnud noori suudlevat raadios kuuldemänguna ette loetud Reet Uielu raamatus. Tullio tundis, kuidas kogu ta pale hõõguma hakkab, musi ei olnud veel õigupoolest nende, laste rida. Midagi valusat ja ängistavat oli selles suudluses, arvestades seda, et Maia pere elas viljatul järveliivikul, aga Tullio perel oli Kuldre külas rikkavõitu talu. Kes teab, kas nad kaks tulevikus kokku käia võisidki, vaene ja rikas?!

Maia jooksis ära, aga nooruk teadis: ta ei solvunud. Imelühikeseks hetkeks oli lokike poisi laupa puutunud, nüüd teadis ta, kui ilus see oli. See oli lepitushetk lapsepõlvega. Juba paari nädala pärast võib Tullio Maiale ütelda: “Ma olen sind võõraste ees su nime esimest tähte öeldes reetnud.” Aga seni kestis veel suur suvi.

Soome raadio eestikeelses saates teatati peatselt, et kuna Saksa väed on juba Valga all ja et taganev Punaarmee vastupanu osutada ei kavatse, siis jõuavad nad hiljemalt esmaspäevaks kogu Võrumaale. Suvelahingud olevat ju sama lühikesed kui suvi ise, jõuad vaevalt vilistada ja juba ongi soomukid ja jalaväed kohal. Seda kuulnud, pani Tullio isa Peeter vähem kui aasta tagasi hoolikalt lappesse pandud Eesti Vabariigi lipu välja.

“Võru Ajaleht” ei käinud enam ja “Postimeest” koju saada oli sama mis oodata riigivanemalt sulitempu. Palaval suvel olid tulemas Vene karistusjõud. Nendeks olid Punaarmee sisse toodud üksused, kes esinesid alguses “rahvakaitse”, siis aga hävituspataljonide nime all. Kes eesti meestest mööda metsi Rõugest Kuldre poole põgenes, tõi endaga kaasa nii-öelda nimekirja, mis hävituspataljone taludes huvitaks: maits
eained, ülerõivad, suhkur, masinad, valgustuspetrool, küünlad. Kõik see, mis võis sõjas kaubaks minna. Sellepärast – kui algul oli Tullio ema tahtnud osa lehmi metsa viia, siis nüüd otsustati peita õmblusmasin, seemnetagavara, kangad ja muud asjad keldri salajasemasse soppi varjule.

Leitsakus Võrumaa meenutas heitunud sipelgapesa, sest leidus põgenejaid ja ka tagaajajaid. Hoopis ära unustatud oli kolmas jõud: kunagine Eesti piirivalve, mille allohvitserid ei olnud 1941. aasta karmil talvel üldse kodudesse läinud, vaid sealsamas Eesti-Läti piiril otsekui imet oodanud. Elanud taludes ja midagi selletaolist. Nood üksikud mehed, kes ühte rusikat taskus ja teises tukki hoidsid, talitasid just nii.

Maiat ei paistnud palju huvitavat, mis toimus ta enda isatalus, isa Aleksander Hõbeda juures. Tema tegi külale tiiru peale, käis ja kõndis siin ja seal – arvati, et tema kodus oldi ette valmistunud igaks elujuhtumiks. Ilus tüdruk rõõmustas kõigi silmi veel viimseil hetkil. Maia tuli Tullio juurde, seisis harkisjalu talutanumale, triibulised sukad jalas – jälgis mornilt, kuidas Linnumäe pere ühe vana kapi välja toa taha kandis, ja karjatas siis, kuigi mitte veel eriti hädiselt:

“Me panime ka osad asjad peitu, aga kuhugi minna ei taha, isa on mul vallamajas kõnet pidand, nendesse pidid kommud leebemalt suhtuma.”

“Osad asjad peitu on vähe,” õpetas Tullio isa. “Aga seda ma ütlen teile, et kui saks tahatsõ, ta vallutab Eesti paari päivaga.”

Õhtul kordas Soome raadio taas valeteadet, et “saks” on Valga all. Pere oli suure kandilise raadio juures, üksi väeti vanaisa köhis tagakambris. Ja pere oli väga ärev. Siis küsis vanaisa:

“Mes? Volga all?! Ütli nüid, kus roninu…” Vanaisa ei kuulanud keegi.

“Täna lähed sa loomadega Rebasemäkke viimset kõrda,” ütles isa Tulliole. “Mina aga pean vallavanemaga nõu, et ehk saab vastupanu organneerida.”

Tullio läks teeotsa, kus äsja võililled olid tolmeldanud ja nüüd lihtsalt tee tolmas. Tema oli juba natuke haritud poiss ja ta teadis seda sõna: organiseerima. Seda sõna oli isa küll valesti tarvitanud.

Tullio ei teadnud, et vallamajja läks sel päeval tema ema, mitte isa. Viimane läks lehma, Punikut metsa viima. Sõdade aegadel, mil palju sõdureid liikvel, varitses lehmade pea kohal pidev hädaoht. Kes teab, millal omapäraste tahtmistega isandad näinuks neid parema meelega lihatükkidena supi sees!

Loodus Rebasemäe ümbruses oli sama õrn kui Maia. Rohi oli seal nii mahlakas, et seda lõpuni ära süüa osutus tõeliseks kunsttükiks. Vahest just seetõttu kaldus Linnumäe talu teine lehm Päitsik – nimi oli temal selline valgete laukude pärast niihästi otsaees kui rinna all – järjest vasakule, tee poole. Tullio rakendas vitsa tema suhtes.

Aga kaugused ajasid mingit suitsu välja ja kuuldus veoautode mürinat. Tullio vaatas hirmunult tagasi, aga ta oli juba ilmselgelt oma perekonnast liiga kaugele sattunud. Veel ei teadnud ta, et see oli võitmatu Punaarmee, mis lähenes. Laps hakkas kartma. Talle tuli ette, et oleks võinud Päitsiku hoopis teist teed mööda viia. See olnuks teki üle pea tõmbamise taktika, mida ta varasematel aastatel palju oli pruukinud.

Juba oli teda märgatud.

Esimene rindeauto, massiivse ninaga ZIZ 5, mida ka üldiselt polutorka’ks ehk punnilauaks kutsuti, pööras järsult paremale, Rebasemäe eel paiknevale teeristile. Selle kastist paiskus välja trobikond sõdureid. Tullio teadis, et eesti keelt räägitakse lahtise suuga, siisap paistis tulijate venekeelne kõne talle küll vali, aga poole suuga räägitud.

Miilitsatürbis eesti keelt karjuv tegelane tuli poisile kõige lähemale. Tullio püüdis põgeneda, aga sissetungijate poolelt klõbisesid vintpüsside lukud. Kostusid s-iga algavad sõnad nagu stoi ja smert, nii et Tullio jõudis mõelda, miks kõik ähvardavad sõnad võõras sissetungijate keeles just sellistena “tehakse”.

Kaks soldatit haarasid temast kinni. Kõik masinad peatusid. Tullio tundis oma pisaraid. Kunagi oli ta lugenud midagi vulkaanidest, tulistest laavaojadest – või oli see “laama”? – nüüd tundus ta oma pisarate vool niisugusena. Kuumana.

Päitsiku ammumine kuuldus kusagilt päris eemalt. “Rebasemägi… Rebasemägi…” vasardas poisi ajus. “Kunagi kirjutasin ma kooliõpetaja palvel rahvasuust üles rahvaloo partidest, keda näkk hirmutanud ühte Uhtjärvest väljuvasse ojja – ehkki pardid on alati Uhtjärves olnud ja jäävad sinna ka siis, kui mind enam ei ole! – teised pardid tulid appi tollele pardile, keda näkk parajasti hirmutas! Vaat, mis oleks, kui keegi loom looduse hulgast tuleks minulegi nüüd appi, laseks mind oma ema ja isa juurde. Rebasemäel oli ju kunagi rebaseid! Enam mitte… Nii et ei ole ka appitulijaid.”

Rohekas türbis meest olnuks Tullio justkui kuskil näinud, kusagil kõrvalises kohas. Kas polnud ta kunagi olnud naabrite talus kraavikaevaja? Igatahes tunnistas too miilitsamees põgusalt ka teda, kissitas silmi just nimelt nõnda, nagu ei usuks ta, et on sel kuumal tunnil enne keskpäeva kohanud sellist väikest inimest. See oli valge, ilmetu nägu, milles siiski särasid suured sinised silmad nagu laternad.

“Linnumäe perepoeg?”

“Linnumäe perepoeg.”

“Hallparuni võsu!” käras miilitsavormis tundmatu. “Va Jaani-poju! Piimste Antsule jättis ülemineva suve palga maksmata! Või vähemalt osa palgast. Aga poeg on tal üle nühkinud kõigi Eesti ja Saksa ülikoolide pingid… Sinna kulub raha küll. Jumal küll, sellest Jaani pojast on ju ülikoolide pingid poleeritud nagu peeglid!”

Võõras pani oma kämbla Tulliole pähe, Tulliole, kes kõigest sellest midagi kuulnud polnud ega isegi teadnud, mis koolis ta vend käib, rääkimata sellest, mis “pinke ta on nühkinud” või mis “peegleid poleerinud”. Algas lapse tutistamine ja sõjaväeahelik püsis nende ümber nagu parv vihaseid töömesilasi. Tulliol tuli meelde rahvajutt, mille järgi võiks Võrumaa kaarnakivi vägivallatseja eest hoiatada või isegi päästa.

Poiss karjus nagu ratta peal, aga ometi tajus ta järjest selgemini, et just ses tutistamises midagi turvalist oli. Sellega on lapsed ju ometi harjunud! Parem juba tutistamine kui tulistamine. Aga siis astusid ohvitserid ligi.

“Зачем такой длинный разговор? Pu­lee­ritu? Что вы там болтаете? Давай! Парашютисты где?”

Küsijad olid suured ja tugevad. Tullio tajus nende sinelite hapukat hõngu. Ta ootas uut hoopi. Aga nüüd tõsteti ta hoopis autokasti ja, surutuna kahe mongolivälimusega mehe vahele, hakati ilmselt teda talu poole tagasi sõidutama.

Valge lauguga lehm ammus kaeblikult selja taga. Pagan ise seda teab, kelle kätte see lõpuks jäi. Tema oli alles noor ja senises elus oli ta karjapoisist kaugel olnud üksnes öösiti.

“Päitsik! Päitsik!” hüüdis me peategelane. See kõlas nagu muu jutu tegemine. Teisest autost hüüdis üks eesti soost Nõukogude leitnant Tullio ümber askeldavatele hävituspataljonlastele, mida poiss tahab.

“Näitsikuid tahab,” ütles endine tutistaja ja keeras ennast kiirelt karjapoisi poole. Ta seletas, et otsitakse Saksa langevarjureid, kes siiakanti maandunud.

Juhtus midagi kõigile ootamatut. Tutistaja mürtsutas oma paksutallalise kirsaga Tullio parema käe sõrmedele, millega karjapoiss oli end loksuvas autokastis toetanud.

Tullio karje lämbus kuhugi keele alla, sadist aga parastas:

“Sulle on vaja paksusid või peenikesi näitsikuid? Kas morne vanamoorinadisid või noori nolkisid? Vasta!” Ja Tullio sai vastu lõugu.

Ta palel oli pisaraid, liivat
erasid, verd.

Tulliolt hakati uuesti “parašütiste” nõudma. Venelaste teejuhid seletasid kõik ära: eelmisel ööl oli nähtud Junkerseid madalalt üle lendamas. “Ju viiekümne kahtedest” nagu üks halli peaga vene ohvitser sealsamas seletas, olla alla kukkunud mustad tombud. Selge – dessant. Aga kuhu see dessant mujale läks kui just kahte talusse, mida nähtud tõstmas endist kolmevärvilist riigilippu – Veikoni ja Linnumäe omadesse.

Küsitav ei teadnud midagi.

Noormees talutati kodumaja läveni. Nüüd oli see nii tühi, nagu poleks Jumal maailma loomisele veel asunudki. Noormees mõtles, et ema on tagatoas, aga teda ei olnud seal.

Kodumaja juures võttis võõras vägi ahelikku. Kaks sõdurit jäid kaevuvalta juurde, kaks kartulimaa nurkadesse, tee äär oli aga paksult tunnimehi täis.

Karjapoisi süda hüppas, ja nagu talle tundus, kusagil kurgu piirkonnas. Teda tuli talutada. Ja lõppkokkuvõttes ei saanud ta aru, miks nad kõik nii kurjad on. Mis kärbes oli neid hammustanud? Tema oli ikka karjas käinud, harilikult küll kahe, seekord aga ühe lehmaga. Ema oli vallamajas, isa oli kesteabkus. Muid muutusi tema elus ei olnud. Niisiis ei teadnud ta muutustest ka nõudlikele sõduritele jutustada.

Palavus tahtis lämmatada, harilikult oli ta sellistel päevadel kükitanud kusagil sõnajalgade varjus, keskhommikuni niiske metsa all, et lõõsast varju saada. Aga nüüd olid tal sõrmed lömastatud ja kogu pere, ei, kogu küla oli kuhugi kadunud. Ta oleks tahtnud ütelda: põrgu-põrgu-põrgu, kuid ta ei julgenud. Temal oli nimelt eelaimdus, et nad ta tapavad. Ja kui põrgu nimi huulil, siis paradiisi ei saa.

Muidugi küsiti temalt, kus on ta ema ja isa. Ja nõuti ikka ja uuesti parašütiste.

“Mina ei tea,” töinas karjapoiss. “Miks te seda tegite?? Mida oli mu käsi teile teinud?”

“Saad veel, kui midagi ei tea,” ähvardas miilits. “Sina käid metsas, sina tead kõike,” käratas ta uuesti. “Kui langevarjurid pole teie talus… siis mis talus nad võivad olla? Näita siit kaardilt.”

Valge leht torgati Tullio ette. Jooni leidus vaid selle keskel. Valust oimetut poissi sunniti kaarti vaatama. “Mis ka-mis ka…”

Jah, see oli olukord, mille järel kogu teadvus kaduma pidi. Ümbritseva kontuurid muutusid silme ees hallide vitsaraagude sarnasteks moodustisteks. Maailmapilti ilmus soontevõrk nagu üraskite käikude räga langenud puutüvel.

Aga inimesed rääkisid tema ümber, et tema isa läinud kaasa metsavendade ja sakslastega. Saage ometi aru, tahtis Tullio neile karjuda, siinkandis ei ole mingeid metsavendi ega sakslasi.

Uksele ilmus vaaditäis püdelat massi. See oli suurekoguline leitnant. Suur-suur kogu.

“Ah et kaarti ei tunta,” sõnas leitnant. “Siis paneme teisiti rääkima.”

Ohver tundis nüüd oma vasaku käe pöidla murdmist. Siis läks “väikene ats”. Lähevad… Asjaosaline ise tajus maailma voolamist. Mõtleks vaid, lähevad…

Siis Tullio karjus: “Ärge tehke! Ma ei taha! Tehke seda ükskõik kellele! Tehke seda preestrile, tehke seda külavanembale! Ma ei taha, mul on valus, ma ei taha, mul on valus!”

Väikeste sõrmede murdumine toimus raginaga ja see oli nagu küpsiste söömine. Igatahes tajusid kõik juuresviibijad, kuivõrd valus see võis olla.

“Sulle siis mitte?” küsis militsionäär irooniliselt ja hallimundrimehed sebisid tema taga. “Kuidas see ütlemine käibki: see on isa eest, see on ema eest?” Sel hetkel näis, nagu suudaks Tullio lahti rabelda.

Veel nimetati mingeid kohanimesid, mingeid isikuid, kuid Tulliole oli see juba kauge tume maa.

“Nimeta veel mingeid nimesid!” nõudsid piinajad. “Kelle juurde me veel võiksime minna!”

“M-mmm, ” ütles piinatav. “Maia, ütled sa?” küsis nüüd täie jõhkrusega mees, kes Tulliot oli hallparuni võsuks pidanud. “Järveäärse talu Maia? Hästi, lähme ka sinna!”

“Ei, ärge!” ehmus Tullio.

“Hea küll,” arvasid miilitsamees, suurekoguline ja viimaks ka eesti soost leitnant. “Küladest on rahvas läinud, ainult SEE on koha peale jäänud. Nii räägiti. Sakslasi vastu võtma. Tähendab, saab tääki.”

Nüüd astus üks sõduritest ette, paludes pöördumiseks luba. Seda ei olnud keegi oodanud. Kummatigi: luba ta ju saigi, luba oli paari sekundi pärast olemas. Sõduri näos oli midagi valulikku. Ja kui keegi oleks vaid viitsinud ta palgeisse vaadata, oleks ta näinud seal lohaka raseerimise jälgi: habemetüükad tuttis ja püsti nagu maha löödud sääse koivad. Sõdur ütles:

“Aga see on ju alles laps?”

“Lõuad pidada,” öeldi talle. “Ta teab, kus on sakslased ja bandiidid.”

Aga veel anti ohvrile armuaega. Tullio lootis halastavat pauku, aga ta torgati täägiga läbi. Ja enne veel, kui tääk ta nabast kõrgemale jõudis, sai ta õieti aru, kust pärineb julmus. See tuleb nendest, kes on väljaspool sind.

See on hetk, mil kogu elujõud sinu sisemusse, su ühte allikasse voolab. Reeta ega kiita omakseid ta enam ei saanud. Sest inimesed, kes kuulevad juba väga valjult, kuidas nende veri voolab, ei tea enam paljut. Samad jõud, kes võtsid Tullio, võtsid kunagi ka Kuperjanovi. Kuid see ei olnud ikka veel kõik. Hing jäi elama kuhugi kõrgustesse nagu ale-uits. Ja keegi ei saanud sellest mitte kunagi teada.

 

Mart Aardam  Pärimuskoja kandlepäevade juhendamine  5000

Tiina Aavik  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Piret Aidulo  Toetus  3000

Leila Allikas-Hallikas  Pärimuskoja kandlepäevade korraldamine  2000

Jaan Alt  Diatoonilise lõõtspilli ostmine  20 000

Aino Arro  Juubelitoetus  5000

Tõnu Aru  Videofilmi “Otto August Strandman” valmistamine  8000

Tiina-Mai Arund  IX üleriigiliste keelpilliõpilaste suvekursuste korraldamine Värskas  6000

Tiina-Mai Arund  Põlva-Võru keelpilliansambli ühisproovid ja esinemine ESTA konverentsil Tallinnas  10 000

Katrin Arvisto  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Arno Baltin  Pärimuskultuuri perelaagri korraldamine Pirrupuusaare talus Võrumaal (õpetajate töötasud)  12 000

Anzori Barkalaja  Kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” juhendamine  1000

Hellar Bergman  Stipendium kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” õppejõule  1000

Brett Böttcher  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Lembit Eelmäe  Teatrialase koolituse läbiviimine  2000

Elen Erm  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Evelin Ester  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Ülle Fershel  Juubelitoetus  5000

Elo Forsel  Honorar lavastuse “Vargamäe kuningriik” koormeistrile  10 000

Diana Frischer  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Kadri Giannakaina Laube  VIII rahvapilli- ja laululaagri korraldamine Võrumaal Haanjas (õpetajate töötasu)  28 600

Ott Heinapuu  Osalemine kooliteatrite suvekoolis “Elus pärimus”  1000

Riina Hupponen  Karksi mõisapäeva ja jaanipäeva korraldamine  5000

Eve Härma  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Helina Indrekans  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Cätlin Jaago  Ansambli Vägilased osalemine Euroopa Liidu kultuurifestivalil New Yorgis    50 000

Karen Jagodin  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Jaak Johanson  Stipendium kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” õppejõule  1000

Tuuli Jukk  Osalemine rahvusvahelisel liikumise suvekursusel  4400

Risto Järv  TÜ rahvaluule õppetooli 2006. a kogumisekspeditsiooni korraldamine  8000

Aivar Jürgenson  Siberi eestlaste rahvakultuuri käsitleva raamatu väljaandmine    25 000

Valdek Kaasik  Raamatu “Tõestisündinud lood” trükikulud  7000

Indrek Kalda  Ansambli Sannalise teise heliplaadi salvestamine  20 000

Saima Kallau  Juubelitoetus  7000

Maire Kalmus  Juubelitoetus  5000

Lilian Kapp  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Svetlana Karm  Udmurdi ekspeditsiooni jooniste kommenteerimine, tõlkimine ja toimetamine  6000

Tarmo Kivisilla  Priidu Korbergi lõõtspilli ostmine  22 000

Peeter Konovalov  Teatrialase koolituse läbiviimine  3000

Anneli Kont-Rahtola  Kuusalu rahvapärase viiulimuusika noodistuse tegemine  8830

Aivar Kriiska  Keraamikalaagri korraldamine  15 000

Ilmar Kudu  Toetus  7000

Kalev Kudu  Osalemine rahvusvahelisel üliõpilasteatrite maailmakongressil Itaalias  6000

Jaanika Kuusik  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Ottilie-Olga Kõiva  Kogmiku “Vana Kannel” XII osa koostamistöö jätkamine  6500

Anneli Laarents  Folklooriansambel Kihnumua osalemine Eesti saarte päevadel  940

Marit Lani  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Mari Lehis  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Kadri Leppoja  Miina Härma Gümnaasiumi koori juhendamine  8000

Diana Liiv  Õppematerjali “Imetabane talvehommik” koostamine  15 000

Elo Liiv  Suvekooli “Elus pärimus” juhendamine  1000

Õie Liiv  Juubelistipendium  5000

Toivo Luhats  Pillimeisterdamise laagri juhendamine  1000

Marja-Liisa Mailend  “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Zoja Mellov  Lastelavastuse “Lähme hellad, käime kullad” väljatoomine  8000

Tiina Meos  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Juta Mickfeldt  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Liisa Murdvee  Loominguline stipendium  10 000

Ants Nilson  Toetusstipendium  15 000

Tarmo Noormaa  Rahvamuusikute Sloveeniasse sõidu kulud ja “Etno Histria” osalustasu  16 800

Eve Noormets  Osalemine Euroopa kontaktimprovisatsiooni õpetajate aastakonverentsil  4500

Ahto Nurk  Juubelitoetus  7000

Triinu Nutt  Tartu Tantsuklubi korraldamine  15 000

Triinu Ojamaa  Konverentsiettekannete kogumiku trükkimine  20 000

Margit Ott  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Liina Paales  Seminari “Viipekeelsete inimeste kultuur ja folkloor” korraldamine  3500

Kadi Pajupuu  Näituseprojekti “Lööb nõelu” satelliitnäituse korraldamine Eesti Käsitöö Majas ja

  kataloogi trükikulud  17 000

Jaana Piilpärk  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Hanno Põldmäe  Seminar-laagri ja kontserdireisi korraldamine Saaremaal  15 000

Aino Praakli  Voldiku “Kirikindad Setumaal” trükkimine  10 000

Piret Päär  Kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” juhendamine  1000

Piret Randmäe  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Katariin Raska  Torupilli ostmine  3000

Henn Rebane  Uurimuse “Karl Kikas ja Võru tüüpi lõõtspill” koostamine  10 000

Aivar Rumvold  Pärimuslaagri käsitöö töötoa juhtimine  3000

Aita Rõemus  Näituse ja töötoa korraldamine  5000

Signe Rõõmus  Kolme lastekollektiivi osalemine üleriigilises noorte tantsijate suvelaagris 2006  12 500

Mario Selgall  Kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” juhendamine  1000

Priit Sonn  Eesti Noorte Brassi proovilaagri korraldamine Suure-Jaanis  10 000

Juhan Suits  Loominguline toetus  9000

Roland Suits  Pärimuslaagri pillimeisterdamise töötoa juhtimine  4000

Hirvo Surva  Vabaõhumuusikali “Kaua võib” honorar noortekooride juhendajale   5000

Hirvo Surva  Lavastuse “Vargamäe kuningriik” muusikaline juhtimine  20 000

Taive Särg  Filmi “Tormise regi” algmaterjalide säilitamine  10 500

Anna Zorina  Turgenevi “Kuu aega maal” lavastamise honorar Saaremaa Rahvateatris  25 000

Ants Tael  Juubelitoetus  7000

Airi Teppan  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Oleg Titov  Teatrialase koolituse läbiviimine  3000

Laura Tõhk  Asta Seppo luulekogu “Üksilugemise raamat” väljaandmine  5000

Igor Tõnurist  Pärimuslaagri loengu ja töötoa läbiviimise toetus  1000

Anne Türnpu  Kooliteatrite suvekooli “Elus pärimus” õppejõutasu  1000

Ita Urban  Honorar “Eesti naiste laulude” lauljale  2000

Liivi Urbel  Osalemine rahvusvahelisel Orffi sümpoosionil ja suvekursustel Saltzburgis  7775

Hans Vaisma  Tummfilmide helindamine  5000

Henri Veidenbaum
  Eesti pärimusmuusika tutvustamine Rättviki (Rootsi) rahvusvahelises Ethno laagris  6480

Piret Õunapuu  Osalemine ettekandega ICOFOMi aastakoosolekul Argentiinas  15 000

Ene Üleoja  Toetus  5000

Accordion Music

Group MTÜ  Pärnu akordionimuusika festivali korraldamine  20 000

Aktiivikeskus MTÜ  Teenisuve “Draamakool 2006” korraldamine (draamakoolituse juhendajate ja lektorite tasu)  20 000

Ancalagon MTÜ  Muinasaegse lahingu (LARP) korraldamine Kassinurme mägedes  15 000

Antsla Gümnaasium  Kannelde ja kandlekottide ostmine  6000

Audru Valla Muuseum  Audru kiriku fotode näituse korraldamine  3000

Avinurme

Koduloomuuseum  Avinurme pütilaada õppepäeva korraldamine  5000

EELK Võru

Katariina kogudus  Võru praostkonna vaimuliku laulupäeva korraldamine  10 000

Eesti Akordioniliit  Akordionilaagri korraldamine  4700

Eesti Folkloori Selts  Tegevustoetus  50 000

Eesti Harrastusteatrite

Liit  Rahvusvahelise harrastusteatrite suvekursuse korraldamine  27 700

Eesti Kammerkooride

Liit  Koorimuusika töötoa korraldamine EMTAs  10 000

Eesti Kandleliit MTÜ  Kandleorkestri Sotto Voce 2006. a suvepäevad  6000

Eesti Kinoliit MTÜ  Projekti “Keskaja turg” raames filmide näitamine  6000

Eesti

Kirjandusmuuseum  Raamatu “Päiv ei ole pääväle veli. Lõunaeesti kalendripärimus” väljaandmine  20 000

Eesti Kooriühing  Osalemine IFCM ja Argentiina KJA maailmaassambleel  15 000

Eesti Kooriühing  Eesti Koorijuhtide Naiskoori tegevustoetus  20 000

Eesti Kooriühing  Koorijuhtide seminarlaagri “Vigala 2006” korraldamine  40 000

Eesti Kooriühing  Täiendav tegevustoetus  80 000

Eesti Kunstiakadeemia  Ekspeditsiooni korraldamine Vepsamaale  10 425

Eesti Lapitöö Selts  Muusikateemaliste lapivaipade näituse korraldamine  5000

Eesti Naislaulu Selts  Naiskooride teabepäeva korraldamine  17 000

Eesti Põllumajandus-

muuseum  Mihklipäeva tähistamine Eesti Põllumajandusmuuseumis Ülenurmel  15 000

Eesti Pärimusmuusika

Keskus MTÜ  Pärimusliku lõõtspillimängu propageerimine, pärimusmuusika õpetus

  Viljandi pärimusmuusika festivalil  50 000

Eesti Pärimusmuusika

Keskus MTÜ  XIV Viljandi pärimusmuusika festivali esinejate honorar ja helitehnika rendikulud  100 000

Eesti Raamatukoguhoidjate

Ühing  Raamatukogupäevade korraldamine  7333

Eesti Rahva Muuseum  Aleksei Petersoni “Udmurdi päevikute” väljaandmine  25 000

Eesti Rahva Muuseumi

Sõprade Selts  Teabepäeva korraldamine Petseri eesti koolis  8000

Eesti Rahvakunsti ja

Käsitöö Liit  Projekti “Unustatud käsitöötehnikad” teostamine  8000

Eesti Rahvakunsti ja

Käsitöö Liit  Rahvarõivameistrite infopanga koostamine  10 000

Eesti Rahvakunsti ja

Käsitöö Liit  Osalemine Ungari käsitööfestivalil  18 000

Eesti rahvapärandi ja kirjavara

esitamise selts Loomine  Pärimusetenduse “Soolaev” regilauljate honorar ja trupi ööbimiskulud  27 500

Eesti Rahvatantsu ja

Rahvamuusika Selts  Rahvamuusika suvekursuse korraldamine  15 000

Eesti Rahvatantsu ja

Rahvamuusika Selts  Eesti Orkestrijuhtide Rahvamuusikaorkestri 3. kvartali tegevustoetus  20 000

Eesti Segakooride Liit  Liidu teabepäeva korraldamine  18 000

Eesti Tekstiili-

kunstnike Liit  Tekstiili ja keraamika töötoa korraldamine Värskas Setu Talumuuseumis  27 800

Eesti Tööõpetajate Selts  Pillivalmistamisprojekti “Igal ühel oma pill” korraldamine  5000

Eesti Vanausuliste Kultuuri-

ja Arendusühing  Näituse “Vene vanausulised Eestis” koostamine ja korraldamine  10 000

Erda MTÜ  Vanade eesti riituste tarbeks puuslike valmistamine  5000

Estonia Seltsi Segakoor  Kontserdireisi korraldamine Jaapanisse  30 000

Etnomeedia MTÜ  Etnograafilise dokumentaalfilmi “Teadlased Marimaast” valmistamine  15 000

ETV Tütarlastekoor  Plaadi väljaandmine koorimuusikamessiks Prantsusmaal  30 000

Haapsalu Gümnaasium  Gümnaasiumi õpetajate rühmale Nõpsid rahvariiete valmistamine  25 000

Haapsalu Muusikaühing  Üle-eestilise sümfooniaorkestri tegevustoetus  25 000

Harmi Põhikool  Rahvariiete ostmine  25 000

Juuru Vallavalitsus  Raplamaa memme-taadi suvepeo korraldamine  4000

Jõhvi Linna Pensionäride

Ühendus  Rahvariiete ostmine  10 000

KA Teater  “Niagaara” etenduste korraldamine Raplamaal  10 000

Kadrina Segakoor MTÜ  Kontserdireisi korraldamine Saksamaa Liitvabariiki (Lörrach)  7000

Kanepi Maaelu

Edendamise Selts  Talutöö õpipäevade “Rehepapi seitse ametit” korraldamine  10 000

Karksi vald  “Noorte muusikute” kohtumise õppematerjalide, pisivahendite ja

  osalejate sõidukulude katmine  22 000

Karksi-Nuia

Gümnaasium  Rahvatantsurühmadele rahvariiete ostmine  12 000

Karula Hoiu Ühing MTÜ  Pärimusmuusikaringile kannelde ja lõõtsa ostmine  10 000

Koorijuhtide ja Muusika-

õpetajate Harjumaa

Ühendus  Stiliseeritud rahvariiete kavandi tellimine  5000

K-U Rahvatants MTÜ  Kose Gümnaasiumi neidude rühmale rahvariiete valmistamine  18 000

Kultuurimaja Rugodiv  Fotofestivali “Narva sügis” korraldamine  5000

Kunda linna klubi  Saksofoni suvekooli korraldamine  8000

Kuressaare Kultuurivara  Kontserdiõhtu “100 aastat muusikas oma jõududega” korralduskulude osaline katmine  5000

Kuressaare Kultuurivara  Festivali “Teater ö(ö)sel” salvestamine ja reklaam  16 000

Kõpu Piirkonna

Arendusselts Valguskiir  Kiduspe küla ajaloo koostamine ja trükikulud, Kõpu rahvalaulude CD koostamine  10 000

Kägara Selts  Kaabude ja rõhkude ostmine  20 000

Käina Gümnaasium  Osalemine kooliteatrite kirjanduslikus teatriprojektis

  “Mängime eesti näitekirjanike loomingut”  4000

Käina Vallavalitsus  Festivali “Hiiu folk 2006” korraldamine  10 000

Kärdla Kultuurikeskus  Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaada korraldamine 22. 07. 2006  5250

Kärdla Linnavalitsus  Hiiumaa lastefestivali korraldamine  10 000

Lasnamäe Muusikakool  Kandlemängu õpetamise ja rahvapilliorkestri tegevuse

  jätkamine Lasnamäe muusikakoolis  15 600

Lastekaitse Liit  Laste omaloominguliste raamatute näituse korraldamine  15 000

Lelle Haridus- ja

Kultuuriselts  Muusikaürituse “Lelle alternatiiv 2006” korraldamine  4500

Loo Keskkool  Rahvamuusikaorkestri Loopill pillide ostmine  3800

Lootsi Koda SA  “Eesti naiste laulude” transporditoetus  10 000

Läänemaa Muuseum  Läänemaa Muuseumi toimetiste X numbri väljaandmine  10 000

Lüster MTÜ  Pärnu VIII Portselanipäevade korraldamine  15 000

Meremäe Vallavalitsus  Savepeo juhendajate töötasu  5000

Mikitamäe vallavalitsus  Põlvamaa kultuuritöötajate suveseminari korraldamine  4000

Mikitamäe vallavalitsus  XIII Seto kuningriigi laste päeva korraldamine  5000

Misso Vallavalitsus  Mi
sso Keskkooli puhkpillorkestrile tuuba ostmine  6000

Mulkide Selts Tallinnas  Näituse korraldamine seltsi kultuuripäeval  4500

Naiskoor Emajõe

Laulikud MTÜ  Rahvariide seelikute ja peakatete valmistamine  10 000

Narva Koorikool  Rahvusvahelisel lasteloomingu festivalil “Obzori suvi 2006” osalemise toetus  5000

Narva Muuseum  Näituste korraldamine  30 000

Noorte Rahvakultuuriselts

Sinimaniseele  Esinejahonorar Tartu traditsioonilise tantsu festivalil  3000

Noorteliit Sillamäe –

Tuleviku Linn MTÜ  Rahvakultuuri suvelaagri korraldamine  5000

Nuustaku MTÜ  Rahvariiete ostmine  25 000

Nõmme Muusikakool  Nõmme Muusikakooli ja Rijnstreeki (Holland) noorte sümfooniaorkestrite

  ühisseminari ja kontserdireisi korraldamine  12 000

Olde Hansa Keskajakool  Vanamuusika kontsertide korraldamine “Keskaja turu” raames  15 000

Orissaare Vallavalitsus  Löökriistade ostmine Orissaare Muusikakoolile  15 000

Oskar Lutsu Palamuse

Gümnaasium  Neidude rahvatantsurühma rahvariiete valmistamine  10 000

Osula Külaselts  Osula segatantsurühma rahvariiete valmistamine  10 000

Otepää

Muusikaühing MTÜ  Pühajärve puhkpillipäevade korraldamine  20 000

Padise Põhikool  Kandlemängu õpetus, rütmi ajalugu, rahvuslike traditsioonidega tutvumine  12 000

Palade Priikogudus  Ajalookonverentsi korraldamine  3000

Palamuse klaasikoda MTÜ  Projekti “Ühinenud töökojad” läbiviimine  4000

Palamuse O. Lutsu

Kihelkonnakooli-

muuseum  Trükise “Laulupidudest Palamuse kihelkonnas ja Jõgevamaal” väljaandmine  10 000

Pelgulinna Haridusselts  Pelgulinna gümnaasiumi tantsurühmale rahvariiete ostmine  25 000

Pelgulinna

Tantsurühmad  Rahvatantsurühma osalemine folkloorifestivalil “Summerfest 2006” Ungaris  8000

Pillipiigad MTÜ  Pillipiigade pillide, pillikeelte ja rahvarõivaste ostmine  13 000

Pillipuu MTÜ  Festivali “Karupoja trall” korraldamine  15 000

Puurmani spordi- ja

kultuurimaja  Kontserdi “Südamest südamesse” korraldamine Puurmani lossis 29. 07. 2006  4000

Põltsamaa Kultuurikeskus  Lavastuse “Põltsamaa lustakad lood 2” väljatoomine  10 000

Põlva Väikese Kooli Selts  Osalemine rahvusvahelises etnograafilises lastelaagris “Pitran” 20 000

Pärnu Lauluselts Leelo  Audru kihelkonna rahvariide seelikute valmistamine 25 000

Pärnumaa Rahvakultuuri

Keskselts  Konverentsi “Kuhu lähed, raamatukogu?” korraldamine  7000

Pühalepa Naistekoda  Rahvariiete täiendamine  9000

Raeküla linnaosa selts

Raeküla  Rahvalike riiete valmistamine folkloorirühmale Pernu Läte  10 000

Rahvakultuuriselts

Vabajalg MTÜ  Meeste rahvariiete valmistamine  15 000

Rahvakunsti Klubi MTÜ  Avatud meistrikoja korraldamine Tallinna vanalinnas, Eppingi tornis  8500

Rahvakunsti Klubi MTÜ  Keskaja päevadel “Laste mäe” korraldamine  10 000

Rahvatantsuansambel

Kajakas MTÜ  Udmurtiasse sõidu kulud  15 000

Rahvatantsurühm

Rukkilill MTÜ  Kontserdireisi korraldamine Rootsi  8000

Rahvuskultuuride Keskus  Bachi-nimelise rahvusvahelise noorte pianistide konkursi korraldamine  15 000

Revalia Lauluselts  Kontserdireisi Ungarisse (transpordikulud)  50 000

SA A. H. Tammsaare

Muuseum Vargamäel  Muuseumi kui rahvakultuuri hoidja populariseerimine noorte seas koostöös

  TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiaga  15 000

SA VKK Arengufond  Noorte pärimusmuusika laagri korraldamine Saaremaal Kihelkonna Põhikoolis  10 000

Saarde Hariduselu SA Tantsurühmale Kilingi rahvariiete ostmine  25 000

Saaremaa Kultuuriühing  Kaarma rahvamuusika-ja rahvatantsulaagri korraldamine  10 000

Saaremaa

Muusikahariduse SA  Poistekoori Vandersellid suvelaagri korraldamine  8000

Saaremaa

Muusikahariduse SA  Projekti “Eesti päev” esineja pärimusteater Loomine honorar  15 000

Salme Vallavalitsus  Teatrisündmuse “105 aastat esimesest näitemängust Sõrvemaal” helindamine  5000

See Teater MTÜ  Peeter I päeva korraldamine  25 000

Segakoor Noorus MTÜ Händeli “Messiase” ettekandmine  30 000

Suure-Jaani Vallavalitsus  Suure-Jaani valla I laulu- ja tantsupeo korraldamine 10 000

Suure-Jaani Vallavalitsus  Vastemõisa rahvamaja naisrühmale rahvariiete ostmine  25 000

Tallinna Käsitöökeskus  Püsttelgede valmistamine  8000

Tallinna Muusikakeskkool  Lastekoori osalemine rahvusvahelisel koorikonkursil “Tolosa 2006”  40 000

Tallinna Ülikool  Puhkpilliorkestrile altsaksofoni ostmine  9000

Tallinna Ülikooli Akadeemiline

Raamatukogu  Osalemine IFLA aastakonverentsil Soulis ja eelkonverentsil Shanghais  15 000

Tantsu- ja Moestuudio

Caprice  Rahvusvahelise show-tantsu konkursi “Dance Leader” korraldamine  6500

Tartu Ülikool  Soomes Kuhmo kutsekooli palkehituse ja mootorsaevestmise kursusel osalemine  7000

Tartu Ülikool  Ettekannete kogumiku korrektuur ja kujundus  14 000

Tartu Ülikool  TÜ eesti keele (võõrkeelena) eriala tudengite keelepraktika läbiviimine Setumaal  15 000

Tartu Ülikooli

Kammerkoor SA  Kontserdireisi korraldamine Šveitsi  30 000

Tartu Üliõpilasmaja MTÜ  Rahvariiete täiendamine (särkide valmistamine)  15 000

Tartu Üliõpilasmaja MTÜ  TÜ rahvakunstiansambli vilistlasrühma osalemine rahvusvahelisel

  folkloorifestivalil Horvaatias  20 000

Tartumaa Rahvakultuuri

Keskselts MTÜ  IX Tartu rahvamuusikapäeva korraldamine  7000

Tartumaa Rahvakultuuri

Keskselts MTÜ  Vadja folklooriansambli Linnut esinemised Eestis  8000

Tartumaa Rahvakultuuri

Keskselts MTÜ  Rahvarõivaste valmistamine  9800

Tartumaa Rahvakultuuri

Keskselts MTÜ  Arhailise loomingu festivali “Regiöö 2006” korraldamine  30 000

Teater Varius MTÜ  Ürituste sarja “Vaikiv ajastu” korraldamine  15 400

Toila valla Spordi- ja

Kultuurikeskus  Õpetajate naisrahvatantsurühmale rahvariiete käiste tellimine  20 000

Tsirkusestuudio Folie  Etenduses kasutatavate tsirkusevahendite, kujunduse ja osaliselt artistide

  viimine Londonisse  20 000

TÜ Viljandi

Kultuuriakadeemia  Koekirjaliste kaltsuvaipade kudumise kursuse korraldamine  5000

Türi Kultuurimaja  Lõuna-Järvamaa puhkpilliorkestrile bassklarneti ostmine  10 250

Ukraina Eesti Selts  Eesti kultuuripäevade korraldamine Krimmis  12 000

UNIMA Eesti Keskus  Harry Gustavsoni osavõtt UNIMA maailma nõukogu istungist Tolosas Hispaanias  3900

Valga Kultuuri- ja

Huvialakeskus  Rahvusvahelise puuskulptuuride sümpoosioni “Puu 2006” korraldamine  15 000

Valgamaa Rahvakunsti- ja

Käsitöö Keskselts MTÜ  Otepää käsitöölaada korraldamine  4300

Varstu Keskkool  Digitaalse tarkvara “Kristlik kultuurilugu” koostamine  40 000

Velise Kultuuri ja

Hariduse Selts MTÜ  Ants Lauteri mälestuskonverentsi läbiviimine ja etenduse “Tuulevarjud” taasesitamine 15 000

Viimsi Huvikeskus  Üleriigilise noorte tantsijate suvelaagri ja vabaõhum
uusikali “Kaua võib” teostamine  30 000

Viljandi

Linnaraamatukogu  Projekti “Kirjandusreisiklubi” korraldamine  10 500

Viljandimaa

Omavalitsuste Liit  Viljandimaa laste ja noorte X folklooripäevade korraldamine  7000

Viljandimaa

Rahvakunstiühing MTÜ  Viljandi käsitöömessi korraldamine  10 000

Virre MTÜ  Ansambli Virre CD  ümbrise kujundamine  5000

Vormsi Vallavalitsus  Eesti saarte IV folklooripäevade läbiviimine  30 000

Võru Instituut  Võrukeelse pärimuskultuuri lastekoolituse korraldamine  10 800

Võru Kultuurimaja Kannel  Kunstifestivali “Visuaalaktsioon” korraldamine  5000

Võru Kultuurimaja Kannel  Lavastuse “Hing” väljatoomine  25 000

Võru Maavalitsus  Võru folkloorifestivali korraldamine  145 000

Võru Sümfoonilise

Muusika Ühing  Lõuna-Eesti Noorte Puhkpilliorkestri tegevustoetus  20 000

Väike-Maarja

Pasunakoor MTÜ  Osalemine 14. euromuusika festivalil Heikendorfis  10 000

Värska Kultuurikeskus Leelokoor Leiko osalemine rahvusvahelisel folkloorifestivalil “Baltica 2006” Riias  5000