Kertu Birgit Anton

Et turg saaks hakata funktsioneerima, tuleb mõnikord inimesed enne otsa peale aidata.

Mõnda on meeldivam abistada

 

Äsja nägime, kui heldelt hakkas voolama abi tsunamiohvritele. Maailm oleks justkui eetiliselt ärganud. Kolmsada tuhat hukkunut ongi väga suur hulk, ometi sureb Aafrikas nälga, aidsi, haigustesse ja tapatalgute tõttu iga kolmeteistkümne päevaga sama palju. Muidugi tabas tsunami niigi puruvaeseid piirkondi, mille elanikud kaotasid majahüti ja paadiga kõik. Polnud neil pangakontot ega elukindlustust. Aga Aafrikas on asi ju vähemalt sama hull. Ometi on sinna suunatud abi viimasel poolel aastal isegi viiendiku võrra kokku kuivanud. Miks läheb abi mujale? Tsunami tuli ühekorraga ja see erutab kujutlusvõimet, seevastu igasugusel pideval hädal on oht muutuda statistiliseks. Räägitakse riikidevahelisest nn iludusvõistlusest, st kes pakub teistest rohkem raha. Muidugi võib massihüsteeria puhkeda ka abistamise vallas, liiati kui ei pea lubadusi täies mahus täitma. Need põhjused pole aga ilmselt olemuslikud. Peamine tundub lihtsalt see, et maailm on valmis mõnda piirkonda meelsamini abistama kui teist.

Meenutame korraks ?Aastatuhande arengusihtide? (millennium goals) projekti. Teatavasti on selle sihiks vähendada aastaks 2015 poole võrra vaesust, st inimeste hulka, kes peavad toime tulema vähem kui dollariga päevas (kriteerium on küll suhteline, sest Indias saab mõnel pool ühe dollariga hakkama). Kokkuvõttes ollakse graafikus, aga seda suuresti tänu kahele hiiglasele Hiinale ja Indiale, mis mõlemad, kuigi väga ebaühtlaselt, on jõudsalt edasi liikunud. See teebki bilansi kokkuvõttes positiivseks. Piirkonniti on asi siiski väga erinev. Aasia areneb, iseäranis muidugi Kagu-Aasia.

Seda tsunami suuresti tabaski. Maailm elab selle piirkonna riikidele kaasa, sest paljudes neis on märgata tõusu või vähemasti selle lootust. Neid aidates rahustab lääne inimene oma südametunnistust ja kinnitab oma usku, et üleilmastumine töötab. Mis sellest, et üleilmastumisest saab esialgu kasu vaid osa nende elanikest, suurem jagu elab nagu ennegi, kündes ?neoliitikumi põldu?. Edunäiteid leiab ka Lõuna-Ameerikast. Argentinas oli küll vahepeal suur langus, aga Brasiilia areneb kokkuvõttes jõudsalt. Ainus, kus asi on viimase kümne aastaga pea tervikuna tagasi läinud, ongi Aafrika. Seal ei tööta üleilmastumine üldse. Sellepärast polegi doonorid enam agarad sinna raha andma. See tundub veel mõttetum kui Venemaa puhul. Kõik kaob nagu kerisele, aga tulemusi pole.

Veel üks oluline nüanss. See on otseselt seotud poliitikaga. Aasia riikides on poliitika olnud kokkuvõttes siiski suhteliselt stabiilne (välja arvatud Indoneesia, Sri Lanka ja veel mõni üksik), mis hõlbustab abistamist nii konkreetselt praegu kui üleüldse. Seevastu Aafrikas tuleb doonoril kogu aeg tahtmatult sekkuda kohalikku poliitikasse, näiteks murda pead, kumba vaenutsevatest pooltest ja kui palju abistada. See on tüütu ja ebameeldiv lisakohustus, palju vastikum kui logistilised takistused India ookeani rannikul.

Samuti ei saa jätta märkimata, et Aafrika problemaatika puhul ilmneb järjest tugevamini araabia ja islami dimensioon. Eriti viimane tungib pidevalt peale. Kas polegi Lääne Aafrika-loiduse üheks põhjuseks alateadlik soovimatus araabia maailmaga sekeldustesse sattuda, nagu praegu Sudaanis? Las mustad surevad, peaasi, et meil oleks rahu majas.

 

Vaesus, korruptsioon, sõjad

 

Aafrika abistamise kohta on kujunenud mõned tavatõed. Üks levinum on, et ei tohi anda raha riikidele, kus on palju korruptsiooni. Pigem tulevat niisuguste vastu kehtestada sanktsioonid. Ometi on teada, et üldjuhul ei muuda sanktsioonid midagi (erandiks on küll näit Lõuna-Aafrika). Nagu tõestas Iraagi juhtum, karistatakse niimoodi eelkõige lihtsaid inimesi. Valitseva eliidi lapsed õpivad ikkagi Inglis- ja Prantsusmaa erakoolides ning nende naised teevad sisseoste Harrods?sis. Riigis tekib must turg ning defitsiidimajandus, mis on pinnaseks korruptsiooni uuele tasemele. Oluline on aga see, et kuigi korruptsiooni leidub maailmas kõikjal, on seda madalama elujärjega riikides  peaaegu võrdeliselt rohkem kui arenenud maades. Siit küsimus: kumb on primaarne, kas vaesus või korruptsioon, kummast tuleks võitlust alustada? Kas nõuda enne eetikat või aidata enne tõsta elujärge?

Järjest tugevamaks muutub seisukoht, et vaesus on korruptsiooni põhjus, mitte tagajärg. Sõltuvus pole muidugi ühesuunaline, ent siiski võib öelda, et kaugeltki mitte alati pole nõrk ja moraalitu valitsus süüdi korruptsioonis ja selle tagajärjel riigis kasvanud vaesuses ja laoses, vaid vaesuses saabki tekkida ainult nõrk korruptiivne valitsus. Esiteks, kui 80% elanikest elab peost suhu põllundusest, siis pole neilt mingeid makse võtta. Kui riigi rahakott on tühi, ei saa avalikku teenistusse palgata professionaalset kaadrit, rajada tehnovõrke, korraldada inforinglust ja  avalikustamist, mis juba iseenesest korruptsiooni mõnevõrra vähendaksid. Seepärast peaksid Lääne abistajad investeerima otse valitsemissüsteemidesse.

Teiseks, püüdkem korraks vaadata asja ka aafriklase pilguga. Kui elatisvahendeid on nii napilt, et kõikidele ei jätku, siis võime vähemasti aru saada, miks võimuvõitluses peale jäänud hõim (eriti kui Aafrikas kattuvad parteilised ja etnilised piirjooned üsna sageli) moodustab valitsus- ja haldusaparaadi oma liikmeist. Sama loomulik, et nood omakorda toetavad oma ülejäänud hõimukaaslasi. Sest see on võimalus ellu jääda. Kui nad seda ei teeks, tunduks see nende hõimukaaslastele mõistusevastane. Arvan, et aafriklased ise ei pea korruptsiooni niisuguseks paheks nagu meie.

Vaesusega seondub ka küsimus sõdade rohkusest Aafrikas. Võib jääda mulje, et aafriklased on mingid iseäralikult sõjalembesed vennatapjad. Ent asjade käiku jälgides näeme, et valitseb otsene sõltuvus piirkonna majandusliku järje ning sealse sõjategevuse intensiivsuse vahel. Muidugi sõditakse ka usu, natsionalismi ja muul pinnal. Samas on selge, et tingimustes, kus kõikidele ei jätku isegi mitte ellujäämisvahendeid, võitleb iga hõim enda eest. Sõda käib tihti kõige elementaarsema nimel. Kui aga mõnel pool elujärg tervikuna paraneb, vaibub seal peagi ka sõdimine.

 

Turu avamine

 

Väga levinud on seisukoht, et õnne toob aafriklastele automaatselt see, kui lääneriigid avavad oma turu ning lõpetavad oma tootjate subsideerimise. Kahtlemata on see väga tähtis, aga see ei ole imerohi. Enamikul Aafrika riikidel, kes tahavad tulla Lääne turgudele, on tavaliselt üks-kaks kaubaartiklit, millega nad on konkurentsivõimelised. Neist enamiku hind maailmaturul langeb pidevalt. Liiati on üleilmses majanduses tekkinud uued jõuvahekorrad ja mõjurid. Kõige armutum ja vihasem rebimine toimub sageli turniiritabeli allotsas. Võib juhtuda, et peagi pole vaeseimate riikide suurimaks õnnetuseks rikkad lääneriigid, vaid need Kolmanda Maailma maad, kes on hüppeliselt arenema hakanud. Näiteks on Hiina odavad tekstiilitooted suurim oht Bangladeshile ja Pakistanile, mitte Ameerika või Prantsusmaa tekstiilitootjatele. Seepärast on kaubavahetuse struktuuri muutuse kõrval vähemalt sama tähtis ekspordistruktuuri muutus. Lühemalt: Aafrika riikide majandus peab arenema kompleksselt ja muutuma mitmekülgsemaks.

 

Võlad

 

Inglise rahandusministri Gordon Browni poolt hiljuti välja pakutud nn Aafrika Marshalli plaanis on abi suurendamise ja majanduse liberaliseerimise kõrval kolmas põhipunkt võlgade kustutamine. Paljudel Aafrika riikidel kulub keskmiselt 60 % SKPst, et oma laenuprotsente tagasi maksta. Muidugi ei saa sel juhul arengust eriti rääkida. Teatavasti leppisid suurriigid võlgade kustutamises hiljuti põhimõtteliselt kokku. Ent küsitavusi on siingi. Alates sellest, kuidas õpetab säärane heategu arenguriikidele fi
nantsdistsipliini, kuni selleni, millist mõju see avaldab nende rahvuslikule uhkusele. Või milleks kustutada võlgu ja üldse anda abi, kui mõni riik kasutab oma ressursse pehmelt öeldes suvaliselt? Näiteks Indoneesia kulutab 3% oma eelarvest sõjalistele vajadustele ja ainult 1,3% haridusele ja 0,6% tervishoiule. Lõppeks eksisteerib pandeemiline kahtlus, et võlgade kustumisest (nagu abist üldse) lõikavad Aafrikas kasu ainult need, kes on võimutüüri juures.

Suurriigid kavatsevad võlgade kustutamisel käsitleda iga riiki eraldi juhtumina (kui palju ja mis aja jooksul kustutatakse). Nimekirja kuulub 37 Aafrika riiki. Ka siin on probleeme. Võtame näiteks Nigeeria. Vahel kujutletakse, et see on rikas riik, mis raiskab oma naftatulusid ebaotstarbekalt. Ent arvutagem. Nigeerias elab 120 miljonit elanikku. Naftatoodang on kaks miljonit barrelit päevas. See on umbes sama kui Kuveidil, kus elab alla kahe miljoni. Arvestades hindu ja seda, kui palju võtavad vahelt suured kompaniid, teevad need ?üüratud? naftatulud ühe nigeerlase kohta 25 senti päevas, Kuveidi 15 dollari vastu. Nafta on Nigeeria ainus ekspordiartikkel. Ometi on otsustatud, et n-ö naftariikide võlgu ei hakata kustutama. Aga näe, Iraagi puhul see ei kehti! Bush saatis selles küsimuses oma eriesindajad mööda maailma ja kolmekümne päevaga oli konsensus olemas. Kuigi Iraagis tuleb isegi praegu ühe isiku kohta naftatulusid kuus korda rohkem kui Nigeerias.

 

Kui palju peaks aitama?

 

?Aastatuhande arengusihtide? deklaratsioonile allakirjutanud lubasid 0,7% oma SKPst. Seda pole mingil juhul täidetud. Paljud, kes toona kõige kõvemini lubadusi kõmistasid, on nüüd ühed laisemad andjad: Saksamaa 0,28%, Inglismaa 0,34%, Prantsusmaa 0,41%. Ameerika eraisikud on olnud väga helded annetajad, aga riik ise on 0,15% rikaste tabeli lõpus. (Kõneldakse, et Bushil olid Aafrika suhtes plaanid, ent need katkestas invasioon Iraaki.) Aga isegi kui lubadus oleks täidetud, ei piisaks sellest. Et päästa ka Aafrika luhtaminekust, peaks rikaste riikide pikaajaline abi olema 1 ? 1,5 % nende SKPst

Efekt võib mõnikord ilmneda üleöö. Tansaanias ja Keenias kaotati algkoolide õppemaks ja kohe võttis koolitee jalge alla mitu miljonit last.

Mis teeb veel asja keeruliseks? Väga raske on doonorriikidel anda raha ja öelda, mida sellega teha, nii et see ei mõjuks neokolonialismina. Mõlemad pooled on ses suhtes üpris tundlikud. Aga kui anda lihtsalt niisama, siis puudub kontroll raha kasutamise üle. Abi tuleks anda võimalikult sihtotstarbeliselt ja võimaluse korral mitte pihu peale. Tuleks arendada makroökonoomikat, parandada maa viljakust, kaevata kaeve, ehitada teid, vedada elektriliine, kasvõi kinkida malaariavõrke ? kõike, mida kohalikud võimukandjad ei saa ?veitsi panka hoiule viia.

Aafrikas on näha, kuidas turumajandus pole kõikvõimas. Lihtne näide. Kui külamees kasvatab puuvilja, aga riigis pole teid, mida mööda linna turule sõita, siis jääb kaup talle kätte ja ta ei saa turul osaleda. Et turg saaks hakata funktsioneerima, tuleb mõnikord inimesed enne otsa peale aidata.

 

Miks Doha lepete täitmine ei edene?

 

Tõeline hoolivus Aafrikast, globaalne teadlikkus ja ligimesearmastus avalduks ikkagi üksnes selles, kui rikaste maade iga kodanik oleks ka ise nõus natuke ohvriks tooma, oma elutaset alandama. Selleks ei nõuta ju midagi üleinimlikku, alandada tuleks ainult õige pisut. Aga ikkagi poldaks sellega nõus. Ükski demokraatlikult valitud valitsus pole söandanud senini oma talumeestele ja teistele tootjatele makstavaid toetusi kärpida, sest nad teavad, et pärast järgmisi valimisi ei jääks nad pukki. Seevastu võlgade kustutamine on ohutum, sest see tuleb justkui mingist üleüldisest kaukast ega puuduta kedagi otse. (Vormiliselt ongi kõnealustest võlgadest 80% võetud IMFilt ja Aafrika Arengupangalt). Sama käib arenguabi kohta, mis samuti tuleks nagu teise eelarverea pealt.

Kokkuvõttes teeb pilt nukraks. Maailm peab kunagi niikuinii oma hedonismi tasapisi tagasi tõmbama. Ei tea, mis on see meneteekel, mis teda sellega alustama sunnib. Aafrika vist mitte.

Feministlikud kunstiajalood käsitlevad XIX sajandi viimaseid aastakümneid kui aktiivsete, kuid isoleeritud naiskunstnike aega (Pollock ja Parker on kasutanud ka ?Jumala väikese kunstniku? mõistet, mis eristas naised nii suurtest konservatiivsetest akadeemikutest kui ka isepäistest, tõde otsivatest geeniustest). XIX sajandil naisi kunstiakadeemiatesse enam ei võetud, sest kodanlik moraal ei kannatanud välja, kui noored neiud ja mehed õppisid alasti modelli järgi kõrvuti joonistama ja maalima. Nii loodigi naiste oma kunstiõppeasutused Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal.

Naised lõid endale oma võimaluse ning tegid ennast selle kaudu nähtavaks. Näiteks 1876. aasta Philadelphia maailmanäitusel esines 1500 naist rohkem kui 13 riigist. Kuid positiivne külg on ainult pealispind: isoleeritud õpetamine viis ka õpetamise sisu ning selle kaudu kogu kunsti jaotamise meeste (maskuliinseks) ja naiste (feminiinseks) kunstiks ehk sooliselt ideologiseerituks ja vastavalt sellele kunsti ka hinnati. Griselda Pollock kirjutab: ?Fakt, et naistel takistati alasti keha joonistamist, aktimaali õppimist, pani paljud neist tegelema kõrvaliste ?anritega, näiteks natüürmordi, portree ja maastikuga. Need ?anrid olid vähem mainekad: arvati, et nende maalimine nõuab väiksemat oskust või intellekti. Naiskunstnikud, spetsialiseerudes nendele ?vähem tähtsatele? ?anritele, pidasid ka ennast vähem andekateks kunstnikeks. /—/ Institutsionaalselt konstrueeritud eraldatust esitleti tõendina ande sünnipärase ebavõrduse kohta.? (?Pan­dora laegas?, 2000, lk 91-92).

Ka akadeemilisest ringist välja murdnud naiskunstnikud jäid ometi oma, naiselike ?anrite juurde. Parim näide on moodsat elutunnetust kandvate impressionistide hulka kuulunud andekad (ja tollal ka hinnatud) naised Mary Cassatt, Berthe Morisot jt, kes rikkusid kunstikeele kasutamisel julgelt valitsevat kaanonit, kuid jäid kujutamisobjekti valikul rangelt naiselike teemade nagu kodu, lapsed, intiimne seltskond juurde. Meestemaailma sisenemiseks tuli omaks võtta meeste reeglid ja näha ka välja nagu mees: hobuste võidujooksmist ning metsikuid lehmakarju maaliv Rosa Bonheur ning lahingustseene armastav Elizabeth Thompson kandsid pikki pükse ega häbenenud ka oma tüdruksõpru.

XX sajandi alguse Pariis, aga ka Berliin ja München olid täis noori kunstnikuks pürgivaid naisi, mõni neist esines ka radikaalse kunsti väljapanekutel, kuid nii tollastesse meenutustesse kui ka hilisematesse käsitlustesse jõuavad nad kui geeniuste sõbrannad. Kuigi just avangardistliku ringkonnaga seotud naiskunstnikud, minnes näilisele kompromissile, lõhkusid sootuks julgemalt seniseid kunstipiire. Nii Londoni Omega Workshop?i tüdrukud eesotsas Vanessa Belli,  Pariisi kubistide-abstraktsionistide hulka kuulunud Sonia Delaunay, Sophie Taeuber-Arp kui vene avangardistid Aleksandra Ekster, Ljubov Popova, Natalja Gont?arova jpt, Berliini dadaist Hannah Höch kasutasid radikaalset kunstikeelt ja selle kaudu ka kunstimõtet väljaspool tavapärast kunstinäitamise paika galeriid: nad rakendasid abstraktset ? orfistlikku, kubistlikku, konstruktivistlikku kujundit kangaste, rõivaste, tarbeesemete kavandamisel. Nad viisid uue kunstitunnetuse ellu: linna, tänavatele, kodudesse. Nad olid tõelised totaalse kunsti propagandistid.

Me oleme uhked oma 1920ndate-30ndate naiskunstnike peale, oleme nende kunsti traditsiooniliselt käsitlenud, nüüd püüame sellele anda laiema sotsiaalse tõlgenduse, kuid oleme täiesti unustanud XX sajandi algusaastatel tegutsenud naiskunstnikud. Ants Laikmaa 1903. aastal loodud ateljeekoolis õppis nii mehi kui naisi, Anna Maydell, Magda Luther, Ebba Weiss ja Lilly Walter lõid 1904. aastal oma tarbekunsti ateljee. Laikmaa ateljee esimesel näitusel tõstis arvustus esile andekat majateenijat Maria Möldermanni: isegi kardeti, et temas võib seltskonna kitsarinnalisuse tõttu kaotsi minna Rosa Bonheur. Kunstiharidust omandasid väljaspool Eestit ka Julie Suits, Anna Luik-Püümann jt. Anna Luik-Püümannil oli 1911. aastal Viljandis personaalnäitus. Kuid nii Laikmaa ise kui ka tema edumeelsed mõttekaaslased põlgasid tollased naiskunstnikud ?baltisaksa preilideks? ja nende tarbekunsti arendamise ?õmbluskooliks?. Tollastel naiskunstnikel polnud küll prantsuse, inglise või vene suguõdede haaret, kuid Tallinn polnud ka ei Pariis, London ega Moskva. Laikmaa kooli tunneme ainult andekate eesti poiste Oskar Kallise, Aleksander Uuritsa jt kaudu, kogu tollast kunsti hindame aga Pariisis ennast täiendanud meeskunstnike Konrad Mäe, Jaan Koorti, Nikolai Triigi jt loomingu põhjal.

Kunst aga on rikkam: Möldermann, Weiss, Walter, Luther, Luik-Püümann, Suits jt aitavad meie tollast kunstielu, aga ka laiemalt sootsiumi paremini mõista.

 

 

Bourdieu? feministlik projekt?

 

?Meeste domineerimise? alguses väidab Bourdieu, et feministlik diskursus on seni kogu tähelepanu pööranud pigem kodukeskkonnale (erasfäärile) ning seda tehes jätnud tähelepanuta sellised olulised (avaliku sfääri) instantsid nagu kiriku või kooli, kus Bourdieu arvates domineerimisprintsiipe välja töötatakse ja peale surutakse (lk 15). Nii loob Bourdieu feministlikule mõttele justkui ääretuid uusi tööpõlde, mida selle harrastajad seni märgata pole osanud, või siis suunab feministlikku praktikat eemale feministliku mõtte arengu mõningatelt Bourdieu? arvates ?kasinat ja ebakindlat tulemust? produtseerivailt ?diskursiivsetelt häppeningidelt? (lk 8). Viimasesse kategooriasse paigutab Bourdieu näiteks Judith Butleri soo performatiivsuse teooria, mis toetub arusaamale, et sotsiokultuurilist reaalsust, sealhulgas (bioloogilist) sugu (sex) luuakse ühiskonnas kui illusiooni ?keele, ?estide ja kõikide sümboolsete ühiskondlike märkide kaudu?.1 Butleri käsitluses põhinevad seksuaalse erinevuse tajumise mehhanismid illusoorsel praktikal, mitte reaalsel anatoomilisel erinevusel, tehes soo performatiivseks aktiks. Kuigi Bourdieu? arusaam sookategooriast toetub veidi teistsugusele vaatepunktile, pikaajalisele ?bioloogilise sotsialiseerimise ja sotsiaalse biologiseerimise kollektiivsele tööle? (lk 14), ei lahkne Bourdieu? ja Butleri sooteooria ometi täielikult. Kui Butler kõneleb soo performatiivsusest, toob Bourdieu välja ?mehe keha mehestamise ja naise keha naisestamise [protsessis olulise] eelnevalt enesestmõistetavaks muudetud domineerimissuhte somatiseerimise? (lk 77), milles on oluline roll (heteroseksuaalsel) seksuaalaktil, mida ?mõistetakse kui domineerimis- ja omamisakti? (lk 77).  Siin võiks teatud paralleele tõmmata Butleri kasutatud heteronormatiivsuse (heteroseksuaalse normatiivsuse)2 mõistega, mis samuti kujutab endast meestekeskset võimustruktuuri ning mida ühiskond Butleri arvates alal hoiab sugu määratleva igapäevaelu praktikaga.

Piisab põgusast pilgust kas või 90ndate lõpul avaldatud mitmeid valdkondi ja distsipliine katvaile naisuuringute õpikuile või kas või feministliku teooria veebilehekülje alakategooriatele,3 mis hõlmavad nii antropoloogiat, kriitilist teooriat, õigusteadust, kasvatusteadusi, majandusteadust, usuteadust, filosoofiat ning paljusid teisi valdkondi veendumaks, et feministlik mõte pole kunagi piirdunud vaid erasfääriga ning et erinevaisse valdkondadesse süüvivad uurimisretked ei piirdu üksikute ettevõtmistega, vaid kujutavad endast mitmekülgselt välja arendatud omaette uurimissuundi. Erasfäär oli tõepoolest esiplaanil 1960ndate ja 70ndate aastate alguse mitmekesises feministlikus praktikas, mille üheks loosungiks oli ?isiklik on poliitiline?, kuid selle loosungi olemus oli näidata, et naiste elu ei sõltu igaühe unikaalsest isiklikust situatsioonist, mille nad on ise loonud ning mille eest nad on ainuvastutavad, vaid et naise elu kogemused, tundmused ja võimalused määrab tegelikult laiem poliitiline ja ühiskondlik kontekst.

 

Strateegiad

 

?Meeste domineerimises? tõstatub mitmes kohas konkreetse ja üldise, ajaloolise ja igavikulise (ajavälise) teema. Bourdieu kutsub üles märkama ja lammutama protsesse, ?mille mõjul ajalugu muutub looduseks ja kultuuriline meelevaldsus loomulikkuseks? (lk 12). Oluline on näha meie ühiskonnas soopõhise jaotuse dehistoriseerimise ja suhtelise põlistamise ajaloolisi mehhanisme (lk 8). Sugudevahelised suhted tuleb Bourdieu hinnangul tagasi ajalukku viia, eemaldades sealjuures naturalistliku ja essentsialistliku nägemuse (lk 8).  Vaid ajalooliselt spetsiifiline pilk, mille abil saab täpselt määratleda domineerimise olemuse kindlas ajalises kontekstis, aitab lammutada domineerimismehhanisme. Bourdieu keskendub dehistoriseeritud ajaloo taasajaloostamisele, analüüsides nelja olulist institutsiooni: kirikut, kooli, riiki ja perekonda. Siin aga ilmneb teoreetiliselt kõrge potentsiaaliga strateegia rakendamise piiratus. Kritiseerides naisajalugu, mis Bourdieu? sõnutsi jätab kõrvale agentide ja institutsioonide ajaloo, visandab autor eespool toodud institutsioonide justkui üldised meesdomineerimise alused. Siin aga näib autor ennast justkui vastandavat: olles eelnevalt rõhutanud ajaloolise spetsiifilisuse vajalikkust, kõneleb ta nüüd ometi kirikust, koolist ja perekonnast üldises võtmes, jättes täielikult kõrvale ka enda määratletud ajaloolise konteksti Kabiilia berberid. Kabiilia kultuuri näidete puhul tõstatub üldse küsimus, kuivõrd kaugeleulatuvaid järeldusi on selle kultuuri uurimisest saadud informatsiooni põhjal meeste üleüldisest domineerimisest võimalik teha, seda enam, et Kabiilia kultuurile seab Bourdieu kõrvale Bloomsbury kõrgkodanluse (mis on iseenesest kummaline määratlus, kui autor peab tegelikult silmas Virginia Woolfi romaanides kujutatud kõrgkodanlust, mille tõekspidamised olid tuntaval määral teistsugused kui boheemlaslikul Bloomsbury grupil, mille liige Woolf oli).

 

Armastuse päästev jõud

 

?Meeste domineerimise? eelviimases peatükis tõstatab Bourdieu armastuse teema, tõstes enese kui sotsioloogi problemaatilise positsiooni teadlikult esile. Bourdieu küsimus armastuse olemusest kui meesdomineerimise ainsast erandist või kui sümboolse vägivalla ülimast vormist (lk 137) avab kogu teose uues ülipõnevas dimensioonis. Viidates antiik- ja kristlikust mütoloogiast tuntud meest oma kohust ja oma positsiooni unustama panevat armastust esile kutsuvaile naisekujudele, alates Kleopatrast, kes võimusuhted ümber pööravad (ning kes seetõttu ka kultuuris alati negatiivselt märgistatud on) kütkestab Bourdieu?d siiski ka teistsuguse suhte võimalus. Ehk on võimalik, arvab Bourdieu, et eksisteerib ?puhas armastus?, mille olemus pole võitluslik, mis kujutab endast domineerimis- ja võimutahte lõppu? Ühelt poolt kahtleb ta sellise armastuse võimalikkuses mehe puhul, kelle suhe naisega on alati rajatud võitluslikule ja domineerimismomendile: seal, kus see pinge kaob, peatub ka mehe jaoks võimalus suhteks. Samas ei välista Bourdieu seda lõplikult, arendades ideed armastussuhtest, mis rajaneb ?tunnustuseotsingu ja sellega seonduva demineerimissoovi poolt põhjustatud sümboolse võimuvõitluse katkestusele rajatud üksteise tunnustamises, tipnedes täielikus ühtesulamises ja üksmeeles? (lk 140). Mille pinnalt võrsuks aga selline suhe? Maskuliinsuse domineerimise struktuurid toimivad soopõhiselt varasest lapseeast peale, seda näitlikustab Kabiilia mägialade talupojakultuuri analüüsides Bourdieu ise ning seda on rõhutanud pea kõik feministlikud mõtlejad, sh suure põhjalikkusega ka Simone de Beauvoir oma 1949. aastal ilmunud teoses ?Teine sugupool?, sotsialiseerumisprotsessiga seonduvalt on sellest kõnelnud näiteks Nancy Chodorow (?Reproduction of Mothering?, 1972) ja Carol Gilligan (?In a Different Voice?, 1982). Seega ei ole võimalik kasvada väljaspool seda binaarset opositsiooni (kus mees tähistab positiivset ja naine negatiivset poolust) sisaldavat konteksti, mis sisaldab eneses alati domineerimismehhanisme. Sellegipoolest väljendab Bourdieu usku sellist jõustruktuuri lõhkuvasse armastusse, millel tema sõnutsi on ?võime võistelda edukalt kõigi pühitsustega, mida tavaliselt nõutakse ühiskonna institutsioonidelt ja riitustelt? (lk 141). Põgusalt arendatuna ei jõua Bourdieu puhta armastuse olemusse põhjalikult süüvida ning nii jääbki ?Postscriptum? kogu teose üle veidi müstilist, justkui teisest dimensioonist pärit kuma heitma. On selge, et sellise apokrüüfilise osa lisamine lõhub teose terviklikkust ja argumendi tugevustki. Vaevalt on siin küll tegemist ?Meeste domineerimise? Achilleuse kannaga, postscriptum?is kajab pigem üsna karismaatiliselt määratletud kutsung domineerimisteooria kategooriad ületada ning neist edasi mõelda.

Käesolev kirjutis ei kujuta endast B
ourdieu? soolise hierarhia süstemaatilist analüüsi, vaid pigem esmalugemisel silma jäänud tähelepanekuid. Kindlasti vajaks teos süstemaatilisemat ja põhjalikumat laadi suhestamist Eesti feministliku diskursusega,4 toetudes näiteks eelnevalt eestindatud või peatselt tõlkes ilmuvaile feministlikku mõtet tutvustavaile tekstidele.5 

 

1 Judith Butler, Performative Acts and Gender Constitution: An Essay in Phenomenology and Feminist Theory. Performing Feminisms: Feminist Critical Theory and Theatre. Toim Sue-Ellen Case. Baltimore: Johns Hopkins UP, 1990 lk 270.

2 Vt. Gender Trouble. Feminism and the subversion of identity. Routledge, 1990.

3 http://www.cddc.vt.edu/feminism/fields.html

4 Mujal ilmunud ?Meeste domineerimise? tõlgendustest ja kommentaaridest vt näiteks Bridget Fowler Reading Pierre Bourdieu?s Masculine Domination. ? Cultural Studies, May 2003, Vol 17, Issue 3-4, lk 468 ? 495 ja Terri Lowell, Bourdieu, class and gender: The return of the living dead?. ? The Sociological Review 52 (s 2), 2004, lk 35 ? 56.  

5 Näiteks sisaldab peatselt ilmuva Ariadne Lõnga 5. aastakäik  tuntud USA feministliku antropoloogi Sherry Ortneri artikli ?Kas naise ja mehe suhe on sama, mis looduse ja kultuuri suhe? ? (?Is female to male as nature is to culture? ?) (1974), mis analüüsib naise allasurutud positsiooni universaalsuse problemaatikat.