Kertu Birgit Anton

Viimasel ajal on eesti keelde tõlgitud rida tähtsaid lähiajalugu käsitlevaid raamatuid, sealhulgas selliste autorite nagu Tony Judt, Ian Kershaw või John Lewis Gaddis teosed. Kõnealune raamat kuulub kahtlemata oluliste publikatsioonide hulka. See ei ole mitte ainult hästi loetavalt kirjutatud, vaid pakub Eesti lugejatele võimaluse heita pilk stalinismi ja natsionaalsotsialismi käsitlevatele uuematele uurimissuundadele, kuna teose originaalis avaldamisest on möödas kõigest kolm aastat.

Autor Richard Overy karjäär algas Kolmanda Reich’i majandusajaloo ning Teise maailmasõja militaarajaloo eksperdina. Nüüdseks kuulub ta nende rahvusvaheliselt tuntud Briti ajaloolaste hulka, kes kirjutavad iga paari aasta tagant ühe kaaluka monograafia, mida loetakse huviga ka väljaspool erialaringkondi.

Hitleri ja Stalini diktatuuri on  pikka aega võrreldud pigem tagasihoidlikult, kuigi see võimalus end välja pakub. Allan Bullocki 1991. aastal ilmunud Hitlerit ja Stalinit käsitlev paralleelbiograafia oli siinkohal teejuhiks, millele järgnes Ian Kershaw’ ja Moshe Lewini poolt välja antud kogumik „Stalinism and Nazism: Dictatorships in Comparison”. Sellele vaatamata on ajaloouurimustes seniajani jäädud nende diktatuuride võrdlemisel ettevaatlikuks, kuna on olemas liialt lihtsustatud samastava käsitlemise oht, mida tunneme totalitarismiteooria esindajate külma sõja algusaegadest pärinevate tööde järgi. Lisaks sellele on vaid vähesed ajaloolased võimelised käsitlema mõlemat teemade ringi (Kolmandat Reich’i ning Stalini Nõukogude Liitu) ammendavalt.

Ei tunne vene uurimusi

Nagu Allan Bullock on ka Richard Overy Kolmanda Reich’i ajaloo ekspert. Teadmised Nõukogude Liidu ajaloo kohta on ta omandanud suure töö ja vaevaga ega valda vene keelt. See on ka kindlasti esimene aspekt, mis annab kriitikaks põhjust. Overy ei tunne tegelikult venekeelseid uurimusi, mõningal määral aitasid teda siinkohal vene keelt oskavad assistendid. Seetõttu piirdub ta suurel määral stalinismi ajalugu käsitlevate ingliskeelsete töödega. Viimati mainitud uurimused on ta väga põhjalikult läbi töötanud, kuid tema stalinismi puudutav analüüs ei saavuta enesestmõistetavalt Hitleri diktatuuri käsitlevate lõikude taset. Lisada tuleb aga, et maailmas ei ole siiani ühtegi prominentset ning hea sulega ajaloolast, kes suudaks käsitleda mõlemat diktatuuri võrreldava kvaliteediga. Robert Gellately 2007. aastal New Yorgis ilmunud ambitsioonikas katse võrrelda ühe monograafia raames Leninit, Stalinit ja Hitlerit pole andnud tulemuseks Overy töö taset.

Positiivsena tuleb esile tõsta asjaolu, et Overy pole jätnud mõlema diktatuuri puhul majandusajalugu tagaplaanile, üleüldse puudutab ta tervet rida erinevaid aspekte kuni kultuuripoliitikani välja. Paljud ajaloolased keskenduvad kahjuks vaid poliitikale ja sündmustele või järgivad viimase aja uut kultuuriloolise lähenemisviisi trendi – siinkohal jäetakse just majanduslikud protsessid unarusse. Richard Overy puhul tuleb tunnustavalt öelda, et ta ei piirdu ainult poliitika, sõja või terroriga, vaid katab suurema teemade ringi. Sellele vaatamata on jäänud siiski argipäeva- ja ühiskonnaajaloo osakaal liialt väikeseks. Samas on just viimati mainitud ajaloo aspektid viimastel aastatel meie teadmisi mõlema diktatuuri toimimisviiside kohta märkimisväärselt kasvatanud. Samuti on Overy ignoreerinud arvukaid regionaaluurimusi, mis on vahepeal Nõukogude Liidu kohta ilmunud.

Parim diktatuuride võrdlus

Raamatu ülesehitus on loogiline ning 14 peatükki on temaatiliselt liigendatud. Autor pole üritanud arendada mitte kõikehõlmavat narratiivi, vaid on keskendunud analüüsile. Ta tahab selgeks teha,  kuidas need diktatuurid toimisid, millised olid sarnasused ja millised erinevused. On selge, et sõda ja terrorisüsteem võtavad palju ruumi. Eriti huvitav tundus mulle retsensendile mõlema diktaatori isikukultuse võrdlus, parteiriiki käsitlevad peatükid ning mõlema režiimi utopistlikud eesmärgid.

Meeldiv on asjaolu, et autor pole asunud moraliseerivale positsioonile ega langenud must-valge skeemi püünisesse. Overy kirjutamisstiil on väga ladus. Mitte-eestlasena ei saa ma küll hinnata eestikeelse tõlke kvaliteeti, mis tundus vahel veidi lohakas; mõned väikesed vead on ka originaalist üle võetud.

Küllap on eesti lugeja veidi pettunud, sest autor ei käsitle Baltimaid peaaegu üldse. See, mida ta kirjutab, ei viita just siinse olukorra põhjalikule tundmisele. Samas oleks hea võimalus teha võrdlev analüüs just nende alade kohta, kus lühikese aja jooksul tehti läbi nii stalinistlik kui ka natsionaalsotsialistlik valitsemisaeg.

Teine nõrk koht käsitletavas töös on asjaolu, et uurimus lõpeb üldjoontes sõjaga. Autor puudutab hilisstalinismi perioodi väga vähesel määral. Samas hakkas Nõukogude Liit aeglaselt muutuma juba enne diktaatori surma, mõningaid hilisemaid reforme, näiteks põllumajanduspoliitikas, või elamuehituse meeletu hoogustumine valmistati ette juba Stalini ajal.  Seetõttu näib Stalini-aegne Nõukogude Liit Overy käsitluses palju staatilisemana kui see tegelikult oli.

Loomulikult esineb nii mahukas töös rida väikeseid vigu või interpretatsioone, millega ma ei saa nõustuda. Samas on uurimus rajatud põhjalikule kirjanduslikule alusele ning võtab meie tänased teadmised soliidselt kokku. Kokkuvõttes võib öelda, et mõningatele reservatsioonidele vaatamata on Overy kirjutanud olulise raamatu, mida soovitan kõigile lähiajaloost huvitatutele. Praegu ei ole meil ühtegi paremat nende diktatuuride võrdlust ning seetõttu jääb vaid üle rõõmu tunda, et see raamat on nüüd olemas ka eesti keeles. Lõppude lõpuks on Eesti lähiajaloos piisavalt lähtekohti, mis lausa sunnivad diktatuure võrdlevalt käsitlema.

Kuidas jõudsite filosoofia juurde ning millised filosoofid on teid eriti mõjutanud?

Matemaatikas olen alati tugev olnud, filosoofia pakkus mulle jätkuvalt huvi pärast religioonist loobumist. Nõnda lugesin kuueteistkümneaastaselt Wolfgang Steg­mülleri raamatut “Hauptströmungen der Gegen­wartsphilosophie”, iseäranis selle IX peatükki Rudolf Carnapist ning Viini ringist. See filosoofia vorm haaras mind tollal ning sellest ajast peale ei ole see mind enam lahti lasknud. Pärast seda olen ma paljudelt filosoofidelt palju õppinud, siiski peaksin kolmanda nimena mainima esmajoones David Lewist, kelle ületamatud analüütilised võimed on mulle olnud jätkuvaks väljakutseks.

Olete Konstanzis juhendanud meie filosoofilist järelkasvu ning osalesite hiljuti Tartus saksa-eesti tõeteemalises töötoas. Milline mulje on teile seejuures jäänud eesti filosoofiaharidusest?

Tartu filosoofiaharidust ma otseselt ei tunne. Kuid ma tajun eesti filosoofiastseeni  noore, elava ning rahvusvaheliselt väga avatuna. Konstanzis promoveeriti meil tänavu kaks Tartust pärit eesti doktoranti summa cum laude. See tähendab, et need doktorandid on endale seadnud rahvusvahelised kvaliteedistandardid ning et nad neile ka vastavad. See võimaldab teha väga positiivseid järeldusi Eesti filosoofiahariduse kohta.  

Eesti filosoofiahariduse üheks puudujäägiks, mida me sel aastal püüdsime korvata doktorantide suvekooliga “Formaalsed meetodid filosoofias ja lingvistikas”, on ebapiisav väljaõpe formaalsete meetodite nagu näiteks formaalse loogikas vallas. Kui suurt osa peaksid need täitma üldises filosoofiastuudiumis?

Filosoofiastuudiumis on teatav formaalsete meetodite aluspõhi kindlasti kohustuslik. Lõppude lõpuks on loogikat õpetatud juba vanade kreeklaste ajast saati ning tänapäeval, eriti selle kaasaegsel kujul, on see filosoofia tuumikvaldkond. Kuid väga laialdaselt ei peaks formaalsed meetodid olema kohustuslikud. See on viimaks eelsoodumuse küsimus ning pole mõtet sellega piinata neid, kel see eelsoodumus puudub. Ka ilma formaalsete meetoditeta saab olla hea filosoof.

Tähtsaim küsimus on see, kuidas saaks hästi toetada neid, kel on selleks kalduvust ja annet. Formaalseid meetodeid ei õpita selgeks ju kahe või kolme kursusega. Nad on mitmekesised ning tungivad süvitsi; masendaval kombel ei leidu isegi Saksamaal enam tegelikult kohta, kus neid saaks laiaulatuslikult õppida, nõnda spetsiifilist õppekava ei saa me endale lubada. Ikka veel on parim aseaine matemaatika õppimine. Kuid tuleb olla ettevaatlik – tõeliselt filosoofilisi kvaliteete seal vaevalt et õpitakse.

Millist rolli mängivad formaalsed meetodid teie töös? Ning millisena näete ise selliste meetodite olulisust filosoofiale?

Minu filosoofilises tegevuses on formaalsed meetodid kesksed. Siin langevad ühte eelsoodumus ning veendumus. Arvatavasti olen selles suhtes äärmuslik. Seejuures püüan ma aga igal juhul vältida formalistlikkust, s.t formaalsete küsimuste uurimist nende endi pärast. Igasugune sageli keeruline ning vaevanõudev formaalne uurimus peab olema täielikult filosoofiliselt motiveeritud ning viima filosoofia jaoks oluliste tulemusteni. Formaalsed meetodid üksi meid kindlasti õndsaks ei tee; need asuvad filosoofilise protsessi lõpus, mitte selle alguses. Sellest hoolimata pean ma neid väga oluliseks.

Filosoofiat saab küll käsitleda arvamuste kirju turuväljakuna, mis kätkeb nii mõndagi inspireerivat, mõjukat ja õnnestavat. Ometi mõistame meie, filosoofid, endid õigupoolest tõeotsijatena. Tõde on alati seotud objektiivsusega. Ning siin asume alatiselt võitlusse keelega: me võitleme selle eest, et tuua oma pahatihti abstraktsete, pealiskaudsete ning puhtmõisteliste probleemide käsitlusse kontrollitavust ning järelekatsutavust. Kehvad filosoofid on arendanud žargoone ning salakeeli. Head filosoofid on igaüks omal kombel jõudnud välja kontrollitava keele juurde. Mõistagi leidub kõige rohkem vahepealseid varjundeid.

Formaalsed meetodid on lihtsalt üks väga hea, kuid mitte ainus, vahend meie filosoofilise tegevuse kontrollitavuse otsustavaks parandamiseks. Siin pole enam kohta tüssamisele ega soperdamisele, pole varjatud mitmetähenduslikkust ega arutluslünki. Seal, kus saab kasutada formaalseid meetodeid, annan neile oma õnnistuse. Kus nad aga muutuvad eesmärgiks iseeneses, läheb kindlasti filosoofia kaotsi.  

Millised on teie meelest olulisimad probleemid, mis kerkivad esile meie kaasaja teoreetilises filosoofias?

Teoreetilises (ja ka praktilises) filosoofias on nii palju põnevaid küsimusi, liigagi palju pisikese aju ning lühikese elu jaoks. Filosoofia juures on kummalisim aga see, et pea ühtegi filosoofilist probleemi ei ole tõeliselt lahendatud, kõik suured küsimused on jäänud filosoofide töölauale. See ei tähenda, et filosoofias puuduksid edusammud; võimalikke vastuseid rikastatakse, täpsustatakse ja seostatakse üha edasi ning need loovad paeluva intellektuaalse maastiku. Kuid lõpuks peab iga filosoof Sisyphose filosoofilist kivi jälle päris algusest ning iseseisvalt mäkke veeretama.

Teoreetilise filosoofia keskmes on nagu varemgi ontoloogia ja metafüüsika, tunnetusteooria, keele- ja vaimufilosoofia. Kuid just filosoofia ja peaaegu kõikide teiste teaduste piirialadel on esile kerkinud äärmiselt huvitavaid probleemi- ja töövaldkondi, millele ma sooviksin rohkem tunnustust ja toetust nii filosoofia kui ka palju mõjukamate üksikteaduste poolt.

Mille kallal praegu töötate?

Vaevalt et vastus teid üllatab: paksu raamatu kallal formaalsest tunnetusteooriast, kus ma nii täielikult kui võimalik arendan välja kõikehõlmava alternatiivi tõenäosusteooriale, mis tänapäeval ei läbi mitte ainult kõiki teadusi, vaid ka tunnetusteooriat. See on minu mõtteid vallanud juba 25 aastat, nüüd tahan ma viimaks selle töö lõpule viia.

Humanitaarteadused ning eriti filosoofia on tänapäeval üha kasvava surve all tõestada enda ühiskondlikku olulisust. Kas usute, et filosoofia peab sellele survele järele andma? Kas filosoofia on ühiskondlikult oluline?

Viie aasta eest arvutasin ma välja, et Saksamaa kulutab aastas umbes 70 miljonit eurot oma akadeemilise filosoofia peale, seega vähem kui ühe euro elaniku kohta. Suurusjärk kehtib kindlasti. Ma ei tea, milline on suhe Eestis. Selliseid arve silmas pidades ei taju ma eriti suurt survet. Meie tegevus, mis meie hinda õigustab, on igal juhul märksa väärtuslikum kui samamoodi kallihinnalise hävituslennuki Eurofighter tegevus.

Ma pean humanitaarteadustele rakendatavat õigustussurvet täiesti kontraproduktiivseks. Me asume juba niigi suurel määral mitmekülgse kontrolli ja püsiva töösurve all; enam ei leidugi laisku või tõepoolest kehvasid kolleege ning kui arvestada meie mitmekülgseid saavutusi hariduse, õppe- ja uurimistöö vallas, ei tohiks neid samuti palju olla. Peale selle pean ma ebaõiglaseks, et meie teadususkne ühiskond ei päri aru, kui palju maksavad need paljud mõttetused, mida produtseeritakse ka loodusteadustes, meditsiini ja tehnika vallas. Seal kulutatakse kiiresti pool miljonit eurot mõne ebaõnnestumise peale. Olulisuse küsimuse saab seal püstitada niisama suure õigusega.

Vaim on produktiivseim, kui ta vabaks lasta. Väikeses plaanis teab seda igaüks oma igapäevase kogemuse põhjal ning see kehtib ka suures plaanis meie akadeemilise elu organiseerimise kohta. Et see arusaam valitsevaks saaks, on tarvis kahtlemata heaolu, kuid ka kultuuri ja vabadust.

Eestis üritatakse ka filosoofias teadustulemusi objektiivselt hinnata seeläbi, et kvaliteedinäitajad võetakse üle loodusteadustest. Filosoofi teaduslikku väärtust mõõdetakse niisiis sellega, mitu artiklit ta on avaldanud “current contents”-ajakirjades või kui sageli on teda sellistes ajakirjades tsiteeritud. Humanitaarteadlased on seda süs
teemi sageli seepärast kritiseerinud, kuna nad on seisukohal, et artiklitel on humanitaarteadustes raamatupublikatsioonidega võrreldes täiesti teine staatus – loodusteaduste kvaliteedikriteeriume ei saa pidada niisama lihtsalt üldkehtivaks standardiks. Kas peate seda kriitikat õigustatuks? Kui jah, siis kuidas näeks välja parem süsteem humanitaarteadlaste kvaliteedi kindlakstegemiseks?

Ma leian, et see küsimus on väga keeruline, ning mul puudub sellele hea lahendus. Kohalike tegelaste või kutsekomisjonide subjektiivsete ja kontrollile allumatute otsuste ajad on tõepoolest ümber, tänu jumalale. Teiselt poolt on mind majanduse, füüsika või psühholoogia valdkonna kutsekomisjonide välisliikmena korduvalt šokeerinud see, kui armutult juhindutakse üksnes publikatsioonidest eelretsenseeritavates ajakirjades, mille paremusjärjestus on ilmselt ühemõtteliselt selge. Mu sealsed kolleegid ütlevad mulle, et vaatamata eelretsenseerimise süsteemi puudustele paremaid kvaliteediindikaatoreid lihtsalt ei olegi. Võib-olla see ongi nii. Kuid, olnud 14 aastat Erkenntnis’e, ühe rahvusvaheliselt juhtiva filosoofilise erialaajakirja vastutav väljaandja, tunnen ma väga täpselt eelretsenseerimissüsteemi tinglikkust, vähemalt filosoofias, ning ei saa seda teiste erialade praktikat filosoofia puhul kuidagiviisi heaks kiita. Raamatute kvaliteedikontroll on jälle palju nõrgem; tõelist kaalu on üksnes rahvusvaheliselt juhtivate kirjastuste nagu näiteks Oxford University Press väljaannetel. Sellepärast ei oleks samuti õige raamatuid headest artiklitest automaatselt kõrgemalt hinnata. Nõndanimetatud paberimäärija ei ole minu meelest filosoofias sugugi positiivne tegelane. Tsiteerimisindeksite väärtus filosoofias ei ole mulle lõpuks kuigi ilmne. Ma ei ole näinud veel ühtegi tõeliselt usaldusväärset indeksit, kuid ehk olen ma liiga halvasti informeeritud. Ma oletan, et “normaalse” filosoofi tsiteeritavus pole eriti muljetavaldav ning et see kõigub juhuslikult ja on märkimisväärne ainult suurte nimede puhul, kelle tähtsus on niigi teada. Kui veel korrata, siis Google Scholar on minu meelest vägagi küsitav. Sealsed 1000 sissekannet oleks ühe filosoofi jaoks absurdselt palju. Kuid kas keegi on võtnud ette vaeva kõik need 1000 sissekannet läbi klikkida? Väga ruttu kohatakse silmatorkavaid sissekandeid, mida saab pidada ainult juhuslikeks ning eksitavateks. Filosoofilise kvaliteedi hindajad seisavad tõelise dilemma ees.

“Mõistev erapooletus” tundub mulle sobiva märksõnana. Kus iganes on tarvis midagi hinnata – olgu see kandidaat ametipostile, osakondade paremusjärjestus jne –, peavad osalema või tulemust mõjutama retsensendid, kelle otsustuste ning kompetentsuse kohta on teada, et nad suhtuvad hinnatava isiku või institutsiooni tugevatesse külgedesse mõistmisega, aga neil pole kõnealuses asjas mingeid huvisid, nad ei lähtu mõne kandidaadi puhul isiklikest huvidest ega ole vaatlusaluse osakonna suhtes erapoolikult meelestatud jne. Ma olen mõnda sellist võrdlemisi ideaalset retsensenti kohanud ning neile kuulub minu ülim austus. Kuid ma olen teadlik, et see on ideaalpilt. Selliseid ei ole palju ning need vähesed on enamasti nii koormatud, et nende otsustusvõime seetõttu märkimisväärselt kannatab (see on tõsiasi, mida  need hindajad sageli ei märka). Muidugi tuleb ka sellel tasemel pidevalt ette inimlikke eksitusi.

Siiski ei tule mulle midagi paremat pähe. Kõik asjaosalised peaksid pingutama õiglase ja kompetentse hindamisprotsessi nimel, muud huvid tuleb selle kõrval alla suruda. Ka siis on tulemus sageli juhuslik, subjektiivne ning kritiseeritav. Kuid keegi ei saaks siis näidata mõnda silmanähtavat viisi olukorra parandamiseks. Ning see oleks juba märkimisväärne tulemus.

Utno koostatud raamatus on vaatluse alla võetud eestlased naabermaal Lätis. Juba seda asjaolu tuleks pidada tänuväärseks, sest kõigi lähiregiooni riikide ja rahvastega võrreldes teame me lätlastest ilmselt tõepoolest kõige vähem. Miks on see nii, on jäänud vähemalt minule suures osas arusaamatuks.

Kuid 1940. aastast peale oleme olnud ju saatusekaaslased peaaegu kõiges, nii heas kui halvas, ja midagi seesugust nagu sõjaeelsetel aastatel pole uue iseseisvusaja lühiloost enam ette näidata (kui unustusehõlma vajunud „kilusõda” Ruhnu lähedal ja väiksed liha- ja munatülid välja arvata). Naabri vaikset ignoreerimist ei tohiks see ju ometi enam õigustada.

Kuid veelgi vähem kui lätlastest teab keskmine Eestis elav eestlane neist meie rahvuskaaslastest, kes on oma elu mingil põhjusel Lätiga sidunud ja keda pole aegade jooksul olnud sugugi vähe. Omaaegsete (ja ilmselt tugevasti liialdatud!) hinnangute põhjal olevat eestlaste arv enne Esimest maailmasõda Riias tõusnud ligi 30 000-le ning eestlaste olulist väljarännet enne Esimest maailmasõda Põhja-Läti aladele mainib ka praegu käsitluse all olev raamat. Vähesed teavad, et tol perioodil kujunes Riia Peterburi ja Moskva järel lühikeseks ajaks elanike arvult kolmandaks linnaks Vene impeeriumis. Kuid ka hilisematel aegadel on eestlasi püsivamalt või ajutisemalt Lätti elama asunud. Sageli enamasti taotluslikult ikkagi ajutisemalt, mis paraku teinekord ka pikemaks ajaks on kujunenud.

Olgu siis siinkohal mainitud kas või tuntud „esimene buda preester Balti mere kallastel” vend Vahindra või germaani eeposte tõlkija Rein Sepp. Igal juhul on Läti eestlased tänu geograafilisele lähedusele päritolumaaga olnud teistest eesti kogukondadest erinev spetsiifiline ja küllaltki heterogeenne seltskond. Ajuti on suur osa nendest Eestisse tagasi rännanud.

Seega peaks mõningane sotsiaalne tellimus säärase raamatu järele kindlasti olemas olema, mis on ka põhjuseks, miks teisi samale teemale pühendatud raamatuid on hakanud tasapisi ilmuma, viimati kas või soomlanna Marjo Mela „Läti eestlased: ajalugu, keel ja kultuur”, algselt autori Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö. Paraku on seda raamatut jõutud juba liigses pessimismis ja möödanikku suunatuses süüdistada (vt Sirp 31. VIII ja 7. IX).

Kuna aga Mela raamatu käsitlus lõpeb esimese iseseisvusaja lõpuga, siis ei saa Läti eestluse käsitlust ka leebema suhtumise korral raamatusse sugugi lõpetatuks pidada. Seetõttu olid asjast teadlikumatel ka mõnevõrra suuremad ootused Utno koostatud raamatu suhtes, mis pidi täiendama (kindlasti mitte asendama) Mela käsitlust. Mida siis ikkagi oodati? Eelkõige tõsist ajalooraamatut, mis oleks teatava süstemaatilisusega valgustanud eestluse ajalugu Lätis. Eeldusel, et kavandatud sarja teises (hilisemas) osas peaks kronoloogilise loogika alusel tulema juttu ka lähemast ajaloost.

Paraku on tegemist Eesti traditsioonide seisukohalt veidi harjumatult isikukultusliku ettevõtmisega. Mitte niivõrd Leili Utno raamatuga Läti eestlastest, vaid pigem Läti eestlaste raamatuga Leili Utnost, kelle isik raamatus kohati väga selgelt domineerib. Nii või teisiti on Utno raamat oma sisult ja ülesehituselt sügavalt „väliseestlaslik”, meenutades mitmete muudegi maade väliseestlaste koguteoseid 1970. aastatest või 1980. aastate algusest, mil oli selge, et diasporaaelu võib hakata millalgi hääbuma (väliseestlaste esimene põlvkond oli juba soliidses eas ning nende lapsed juba kohanemas asukohamaa keele ja kultuuriga). Samas tundus okupatsioonirežiimi kokkukukkumine kodumaal (mida juba paarkümmend aastat oli oodatud!) ikka veel mitte käegakatsutav, vähemalt toonases lähitulevikus. Nii tekkiski vajadus püüda omaenda väikest kogukonda ja kõike sellega seotut dokumenteerida, et vähemalt tulevastel põlvedel oleks, mida lugeda. Säärane alateadlik passeism on omane ka sellele Läti eestlaste raamatule. Ja paraku on see suures osas Rahvarinde ja iseseisvumise passeism, kirjeldus kangelaslikest 80ndatest ning 90ndate algusest. Väliseestlaslikkust rõhutavad ka nii asukohamaa- kui ka päritolumaa võimurite retoorilised sissejuhatavad tekstid raamatu algusosas.

Kuid ka tervikuna jääb raamat oma struktuurilt küllaltki segaseks. Tegelikult oleks võinud ju raamatu kaante vahele jõudnud materjalidest koostada mitu temaatiliselt märksa selgemalt piiritletud kogumikku näiteks kaks raamatut: esimese eestlastest Lätis XIX sajandi lõpust XXI sajandi alguseni ning teise Eesti-Läti suhetest poliitilisel ja diplomaatilisel tasandil kummalgi iseseisvusperioodi.

Kuid samas võib sellegi raamatu puhul tuua välja mitmeid positiivsemaid aspekte. Tänuväärset dokumenteerimist on leidnud Alūksne, Ape ja Riia eestlaste elu need aspektid, mis teistesse raamatutesse ilmselt poleks jõudnudki. Ükskõik, kuidas me säärastesse kodu- ja isikuloolistesse killukestesse ka ei suhtuks, on nende koondamine ühiste kaante vahele siiski ajalookirjutuse seisukohalt oluline. Kindlasti tuleb kogumiku tugevaimaks ja ka kõige huvitavamaks kaastööks lugeda ajaloodoktor Heino Arumäe suurepärast ülevaadet Eesti ja Läti poliitilistest suhetest maailmasõdadevahelise omariikluse ajal. Arumäe esineb taas oma tuntud headuses, valgustades kainelt ja rahulikult ka riikidevaheliste suhete neid aspekte, mis polnud just kõige roosilisemad ja mida oli tegelikult märksa rohkem, kui tagantjärele on tahetud tunnistada. Nii mitmed teised kogumiku kaasautorid (nagu Artur Laast või Kristiine Ducmane) on teinud samuti igati normaalset tööd. Seega jääb meil üle tunda selle raamatu ilmumise puhul nii mõningast tagasihoidlikku rõõmu kui ka pisikest hingekriipivat nukrust.

Milleks niita, kui võib ka põletada?  Kas muistsed alepõletajad olid tänastest kulupõletajatest loodussõbralikumad? internet

Eesti looduskultuur. Koostanud Timo Maran ja Kadri Tüür.

Eesti kirjandusmuuseum 2005. 432 lk.

Kogumiku “Eesti looduskultuur” lugema asumise eel elavnes mu peas ootuspäraselt meie rahvuslik-loodusmütoloogilise narratiivi põhisõlmestik, alates maarahvalikust linnakaugusest läbi XX sajandi ideoloogide kuni olmelooni eestlastest kui rahvast, kes tõrkuvat Brüsselisse teatamast, kui mitu metsa siin lõpuks ikkagi on. Raamatu sisukorda sirvides ja eessõna lugedes sain teada, et tegemist on mitmeid teadusharusid, perspektiive ja põlvkondi esindavate autoritega, kelle kirjutisi ühendab ennekõike võimalus reageerida teemale oma vaatenurgast ja uurimisobjektist lähtuvalt. Erinevad distsipliinid ja nendest võrsunud teadmised määravad suuresti ka uurijate maailmavaate. Kuna siinsed 15 kirjutist käsitlevad looduskultuuri ja selle uurimist arheoloogiast sotsioloogiani ja maastikugeograafiast kauniskunstideni, on pilt ootuspäraselt kirju.

Muinasaegne suhe loodusesse

Kogumiku neli esimest artiklit käsitlevad minevikulist, eelmodernset ainest. Valter Langi muinasajale keskendatud ning arheoloogilise ainese põhjal looduse hõivamise etappe analüüsiv lugu näitab ühtlasi kõnekalt, kuivõrd on looduse “rikkumine” allikana oluline ainelisele muinasteadusele. Just arheoloogid on need, kelle jaoks muistse inimese anastavam suhe loodusega ja iseäranis põlluharimise algus kõneväärsemat uurimismaterjali loob. Omal moel tõestab ka see analüüs, kuivõrd kurioossed maiuspalad kunagised inimese ja looduse hõõrdumiskohad (kasvõi kujuteldavalt) olla võivad. Ülo Valgu teadus- ja usundiloolisest rahvaluule žanrispetsiifikat käsitlevast artiklist võib muu hulgas näha ka seda, kui erinevaid sõnumeid võivad kanda vanemas kultuuris ja kogumisloos külgnevad folklooriliigid. Pole põhjust pidada ka vanema rahvakultuuri maailmavaadet looduse osas ühemõtteliselt homogeenseks. Päris kindlasti ei saa sinna kriitikavabalt külge juurutada meie kaasaegset ökolembust. Võib olla kindel, et just folkloristikas annaks inimese loodussuhte mitmekesisust veelgi rikkamalt avada; siinkohal võiks meenutada kas või kütikultuuri erootilist suhet metsaga või kristlike pühakute loodusvaimudeks tagasimetsikustamise näiteid metsavööndi rahvaste puhul.

Renate Sõukandi traditsioonilise rahvameditsiini käsitlus toob meid dikursiivsuse-eelsesse traditsioonilisse komplekssusse. Just rahvameditsiini käsitluse kaudu selgub eriti ilmekalt, kuivõrd looduslik on inimene vähemasti olnud. Enamikul juhtudel ei ole inimene ravimit loodusest kui millestki väljaspoolsest võtnud (nagu me seda tänapäeval ette kujutada tahame), vaid pigem korrigeerinud kriisiolukorras oma asendit tervikloodu ühe komponendina, olgu siis pragmaatiliselt, maagiliselt või mis tahes muul moel – mis oli pigem juba tehnika küsimus. Meie kalendriuurimise klassiku (ja nii võib kindlasti öelda) Mall Hiiemäe hõlmav rahvakalendri käsitlus toob välja ka viimaste aastasadade jooksul ilmselt süvenenud tendentsi inimeste loodusliigenduses: metsa- ja eriti veesfääri tähtsuse taandumise põllunduse-karjanduse ees. Ehkki ka siin võiks rääkida žanrispetsiifilistest “eelistustest”, on meie traditsiooniökoloogiline põhisäng ajaarvamiskombestikuga tuntavalt markeeritud. Erinevalt tänapäevasest tsiviilrituaalide ja Pauksonite astroloogia-kalendritrendist on talupojakalender siiski sajaprotsendiliselt loodusega seotud olnud.

Kaia Lehari mõtisklus talvest tekitas pigem edasimõtlemis- ja küsimuskohti, kui andis aimu meie tänasest suhtest sellesse loodusaega. Kas eestlasele on talv veel midagi kvalitatiivselt olulist, niiöelda positiivset? Tootmis- ja raiskamismaailmas ei anna ju tööandja kellelegi võimalust sel pimedal ajal oma asjadesse süüvida, nagu seda võis talumees mihklipäevast alates, vaid sunnib ikka kellast kellani plaani täitma. Filosoofide sildade ja tabula rasa’de asemel vajame ju sel ajal üha enam reisifirmade “banaaniaid”. Kui kogumiku esimesed artiklid tegelesid unustatud enamuse minevikumaailmadega, siis siit alates on keskendutud kirjutistes rohkem “arenenud kultuuriteadvusega” kaasaegsele enesenokkimisele. Liina Undi eesti meremaalide käsitlusest selgub meretemaatika suhteline marginaalsus meie maalikunstis koos küsimusega – kas oleme siis metsa- või mererahvas? Usun, et see teema on leidnud ka laiemalt suhteliselt vähe küsimist-vastamist. Mitte ainult maalikunstis, vaid kogu eesti modernses kultuuris sai objektiivsetel põhjustel määravamaks mulgi jõukus ja Tammsaare tõdeõiguslik sisemaine kitsarinnalisus kui saarte- ja rannarahva avatud meel. Undi artikkel tõstatab seega paiga ja meelsuse temaatika, mis on kogumikus tagapool kesksemal kohal.

Rael Arteli artikliga tuleb kontseptuaalsemalt esile ökotemaatika. Ilmneb, et kuigi loodust traditsioonilisel moel on eesti kunstis olnud ajast aega küllaldaselt, ei ole loodusproblemaatikaga tegelev kunst meil veel sedavõrd kanda kinnitanud. Kuid kas ei eelda ameerikalik ökoga manipuleerimine ennekõike piisavat distantsi loodusest endast? Keskkonnaprobleemid on meie ühiskonnas teadvustunud, kuid puudu jääb enese ja looduse diskursiivsest eraldamisvõimest nii kunstilises kui argiteadvuses. Arvatavasti ei suudaks “päris” loodusinimene end oma looduskeskkonnata defineerida (nagu “primitiivne” inimene ei määratle end mitte indiviidina, vaid oma kultuuri segmendina). Kui loodus mahub rahvuspiiri, siis kuidas ikkagi on lood ökoga? Ökoloogia teemale (vististi siis näitemängu ta alglähte rituaali juurde tagasi juhatades) pakub oma nišši eesti teatrimaailmas Ester Võsu. Vabaõhuetenduste analüüsist ilmneb, et loodus on sealjuures valdavalt kas dekoori või konkureerija-segaja funktsioonis. Teatri loodusse toomise ja seal tähenduse loomise probleemkohaks näib olevat sündmuse paigaldamise küsimus, et koht ka inimest etenduse osana kõnetada võiks. Kuivõrd aga ikkagi saab madiskõivulik kohavaim ilmneda kaasaegsele linlikule kultuuritsurale suhteliselt lühiajalise millegi etendamise käigus? Vist mitte eriti väga. Tiit Remmi artikkel loodusfilmist ning selle seosest antropoloogilise filmiga tutvustab looduse kinolinale narrativiseerimise problemaatikat.

Loodus Eesti kirjutavas kultuuris

Kogumiku koostajate Kadri Tüüri ja Timo Marani eesti looduskirjanduse lugu tundub olevat Mall Hiiemäe kalendriartikli kõrval raamatus üks ülevaatlikumaid. Nagu selgub mitmest muustki loost, on ka eesti kirjutavas kultuuris siiamaani tunduvalt enam esil loodus-, mitte aga keskkonnakaitse- või ökotemaatika. Tüür ja Maran toovad esile ka loodusteema seotuse Eestimaa kui terviku mõistega. Viimati mainitu leiab edasiarendust Aivar Jürgensoni artiklis eesti asunike ja pagulaste looduskultuurist. Loodus on lahkujale (eriti asunikule kui anastajale) alati pigem funktsionaalne. Looduse ilu ja muude ebapraktiliste aspektide hindamine tuleb esile alles hiljem, tihti järgmistes põlvkondades, kui sellest saab kodutunde ja kohaliku identiteedi allikas. Inimese ja paiga suhte arengusse pakub aiakultuuri kaudu sissevaate Anneli Banner. Huvitav on mõte aia funktsiooni muutusest ja aia kui mõttelise ala nihkumisest omaaegsest talukesksest sisealast salongilikuks vaheterritooriumiks nüüd. Kas peegeldab see meie füüsilise “kaitseliini” pidevat korrigeerimisvajadust või rõhutab meie olemise kroonilist ajanappuse-ajutisuse tunnet kaasajal?

Tiina Peil tutvustab Eestimaa esitatust kartograafia ajaloos ning tegeleb näitlikumalt Paldiski kaardistamisega. Kaart kui selline näib olevat märk looduse või piirkonna täpsema määratlemise ihas
t. Sellisena on see iseloomulik riiklusele, omamissoovile ja tootlikkusele. Kaartide lugu räägib ka ideoloogilistest tagamaadest ja tihti pigem tahtlikust kui tahtmatust tegelikkuse moonutamisest. Egle Kauri ja Hannes Palangu artikkel jõuab sügavuti inimese ja paiga suhte problemaatikasse. Ilmseks saab looduse ja kultuuri eraldamatus maastikuga suhte loonud inimese jaoks. Maastiku või paiga kui mäletava nähtuse mõistmine on arvatavasti aga üha keerulisem kiirelt muutuvale inimesele – koos üha tihedamini vahelduvate ajakihtidega kasvab ka juurtetus. Püsisuhte puudumist paigaga ei korva ükskõik millised tarkuseillusiooni loovad abstraktsed teadmised.

Kogumiku kude on mitmepalgeline ja kirju. Mitte küll kokkuvõtvalt, kuid siiski mõningaid algusest peale õhus olnud küsimusi sotsiaalteaduslike menetluste kaudu ümardavalt mõjub Maaris Raudsepa lõpuartikkel, kus 1999. ja 2002. aastal toimunud küsitluste tulemusena saavad selleks korraks vastatud mõnedki meie loodusmüüti puudutavad uurimisküsimused. Sisse tuleb ka Eestimaal elavate mitte-eestlaste vaatenurk. Huvitavana ilmneb, et kuigi eestlaste rahvuslik-kollektiivne (riigiidentiteediga seotud) loodusearmastus on suur, jääb see alla mitte-eestlaste isiklikule loodusekesksusele – võimele olla loodusega vahetus suhtes. Paistab, et Oskar Looritsa idealiseeritud soome-ugri kalurküti tänane otsene järeltulija siin ongi vahepeal ümberrahvustunud põhjavenelane, kes nädalalõpul ürgsest kutsest painatuna võrriga kalale kihutab, samal ajal kui eestlane loodusteemal globaalselt ökotab või ilmutab parempoolsetest väärtustest kantuna selle suhtes totaalset ignorantsust.

Looduse teema kipitab. Vahest võiks järgmine selle ala kogumik seada kirjutajatele intrigeerivamaid ülesandeid, näiteks: tänased loodushirmud, Eesti loodusrahvad, kaasaegne animism… Meie loodusmüüdi tahud vajavad pidevat poleerimist.

“Ja veel: loole lõpupunkti paneku ajal hakkas põlema Niguliste kirik. Märkasin seda siiski tund hiljem (kell 1.30), kui torn taeva all üleni leegitses ja peagi upakile vajus. Kole vaatepilt oli.” “Kiri ei põle ära”, lk 214. A. Tarandi päeviku lõppsõna. erakogu

 Andres Tarand, KIRI EI PÕLE ÄRA. PÄEVARAAMAT 1980 –… Tallinn 2005. 288 lk.

Andres Tarand on oma päevaraamatute publikatsiooni seadnud üsna täpselt “40 kirja” 25. aastapäevaks. Neile, kellele nõukogude aja sündmustikus orienteerumine ei ole enam enesestmõistetav, tuletan meelde, et tegemist on neljakümne kultuuritegelase ja teadlase allkirjastatud avaliku pöördumisega 1980. aasta sügisel. “40 kirja” ajendiks olid kuu varem Tallinnas spontaanselt puhkenud kooliõpilaste rahutused, põhjuseks aga Nõukogude Eesti võimurite aina süvenev venestamispoliitika. Nõukogude ajakirjanduses kirja muidugi kunagi ei avaldatud, kuid selle paljundatud eksemplarid levisid massiliselt rahva hulgas ja kirja sisu sai teatavaks praktiliselt igaühele.

Tarandi päevaraamatud täiendavad mitmeti 1990. aastal ilmunud Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi “40 kirja lugu”, mis püüdles suurema ühiskondliku üldistuse poole. Tarandi raamat vaatleb seda lugu rohkem ühe isiku perspektiivist ja rohujuure tasandilt. Päevikuid on Tarand enda kinnitusel vaid minimaalselt keeleliselt kohendanud ja lisanud juurde napid kommentaarid. Lugemisel selgub, et tegu ei olegi päevikutega selle sõna traditsioonilises mõttes. Pigem on need omal ajal kirja pandud kokkuvõtlikud ja arutlevad tähelepanekud “40 kirja” koostamise ja selle järelmite kohta, mis oma laadilt tublisti hälbivad tavaliselt lakoonilisest ja päevasündmuste esitamisele keskenduvast päevikužanrist. Päevaraamatud moodustavad kokku kaheksa peatükki, millele Tarand on juurde kirjutanud veel kaks pikemat epiloogi. Ta on samuti teinud arhiivitööd, mis varasema “40 kirja loo” koostamisel ei olnud veel võimalik, lisades päevikutele juurde mitmeid leide EKP ja prokuratuuri toimikutest.

“40 kirjale” allakirjutamine või sellest mitmetel ettekäänetel keeldumine oli eesti tippintelligentsile omamoodi lakmustest ning selle dokumenteerimine on Tarandi päevaraamatute kõige väärtuslikum ja ühtlasi nauditavam osa. Autorit ei saa just süüdistada liigses pieteeditundes isikute ja nende hoiakute ja reaktsioonide nimetamisel. See on tõeline Klartext, kus mõnikord on jäädvustatud isegi kehakeel, nagu Heinz Valgu katse juhuslikul kohtumisel linnatänaval Tarandist mööda hiilida, misjärel oli küsimatagi selge, et Valgust allakirjutajat ei ole.

Tarandi päevaraamatutest joonistuvad välja eesti haritlaskonna kodanikujulguse piirid ning kompromissitamise ja korrumpeerumise astmed. Kirja autorid allkirjade kogumisel kellelegi eriti peale ei pressinud, otsus tuli langetada, nagu Tarand oma päevikus peenelt sõnastab, “vastavalt südametunnistusele ning käsiloleva eluperioodi taotlustele”. Niinimetatud stagnaajal, mil laagrisse saatmine ähvardas ainult avalikke dissidente, olid peamiseks mõjutamis- ja hirmutamisvahendiks välismaareisi ärakeelamine, korterist ilmajäämine või halvimal juhul töökoha kaotus. Kuid ka sellest piisas, et mitmed väljapaistvad kultuuriisiksused – sageli mitte ilma kõhkluste ja hingepiinadeta – allakirjutamisest loobusid. Niisugust alalhoidlikkust võis ja võib ka praegu õigustada õilsate motiividega: ei tahetud “löögi alla seada” õppetooli, uurimissuunda, laulukoori, botaanikaaeda jmt, kuid paraku läheb selline argumentatsioon sageli märkamatult üle iseenda karjeristlike ambitsioonide kaitsmiseks.

Nõukogude Eesti kultuurielu Venemaaga võrreldes mõneti vabamad raamtingimused võisid isegi soodustada eesti haritlaskonna tippude kompromissivalmidust ja dissidentlikust liikumisest hoolikat eemalehoidumist. Natuke kurb on siiski nentida, et Eesti loomeinimeste ja teadlaste hulgas puudusid sellised vägilaskujud nagu Aleksandr Solženitsõn ja Andrei Sahharov. Oma ajas julge, kuid ikkagi suhteliselt ettevaatliku sõnastusega “40 kiri” jäi eesti haritlaskonna kõige mõjukamaks okupatsioonirežiimi-vastaseks väljaastumiseks. Sealjuures ei kirjutanud sellele enamasti alla oma loomingulise tuntuse ja kõrge ühiskondliku positsiooni tõttu rohkem kaitstud N Liidu rahvakunstnikud, teenelised kirjanikud ja akadeemikud, mis andis Karl Vainole hea ettekäände kvalifitseerida allakirjutanud põlglikult teise järgu intelligentideks.

Tarandi raamatus ei esine “40 kirja” autorite vaenajana mitte üksnes KGB, kelle agent-provokaatori kohati lausa karikatuurseid tegemisi seal põhjalikumalt kirjeldatakse, vaid eelkõige prokuratuur (selle uurija Rein Jaubi isikus) ning muud parteilised ja ametkondlikud instantsid. Viimastel oli juurdluse ja “profülakteerimise” läbiviimisel kandvamgi roll. Kõike seda on õpetlik lugeda, sest tänapäeva ühiskondlikus teadvuses seostuvad nõukogudeaegsed repressioonid valdavalt KGBga. Tegelikult segab KGB nii-öelda kurjuse keskuse rolli asetamine nõukogude mineviku ja selle mitmesuguste võimuasutuste tegevuse asjalikku ja emotsioonideta uurimist, sellest hoopis rääkimata, et endised partei-, kohtu- ja prokuratuuritöötajad on võinud end tunda praeguses Eesti Vabariigis üsna mugavalt.

Tarand kirjutab põhjalikult Tallinna botaanikaaias “40 kirja” järel valitsenud närvilisest õhustikust ja ametkondlikest surveavaldustest, mis lõppesid tema madalamale töökohale üleviimisega. Teaduste akadeemiast jääb nende päevikulehekülgede lugemisel mulje kui alalhoidlikust ja Nõukogude võimuritele vägagi kuulekast institutsioonist. Parimal juhul jäid eesti akadeemikud “40 kirja” ajal neutraalseks, halvemal juhul aitasid aga aktiivselt kaasa sanktsioonide rakendamisele teaduste akadeemia süsteemis töötanud kirja autorite puhul. Teaduste akadeemiat kaitseb siiani teadusenimbus, mistõttu ebamugavaid küsimusi eesti tippteadlaskonna tegevuse ja poliitiliste hoiakute kohta nõukogude ajal tavaliselt ei esitata. Taasloodud Eesti Vabariigi algusaastatel toimis nõukoguliku taustaga kohtunike ja akadeemikute vahel suurepärane ringkäendus, mille tulemusena leidis Tallinna linnakohus 1992. aastal Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi isegi süüdi olevat Jaan Rebase “laimamises”, sest linnakohtu meelest valiti Jaan Rebane Juri Lotmani asemel akadeemikuks igati õiguspäraselt.

Tarandi päevikutes on akadeemikutest vendadest Karl ja Jaan Rebasest korduvalt juttu. Toodud materjalist aimub isegi mingit Rebaste ja Tarandite suguvõsa ajaloolist vastasseisu, mis kulges mööda puna-valget rindejoont. Epiloogis mainib Tarand, et Jaan Rebane tegi enne oma surma koguni arhiivitööd, et selgitada välja “kompromaati” Helmut Tarandi minevikust. Andres Tarand publitseerib nüüd ise vastava väljavõtte isa KGB juurdlustoimikust, milles on mainitud, et Helmut Tarand oli 1944. aasta 26. novembrist NKGB salajane kaastööline. Tekstist on tunda, et see seik valmistab päevaraamatute autorile teatavaid hingepiinu. Kuid siin ei peaks hakkama mingeid keerulisi skeeme välja mõtlema. Jõhkra survemeetodiga värbamine oli Stalini ajal üldlevinud ning oli väga tavaline, et kui niimoodi värvatud agent julgeolekumeestega sisulist koostööd ei teinud, siis ta mõne aja pärast vahistati. Nagu juhtus ka Helmut Tarandiga, kes saadeti koos paljude teiste ajaloomuuseumi töötajatega 1945. aastal vangilaagrisse. Tarandi päevaraamatutes on tunda seda nõukogude ajale üldiselt omast kahtlustuste atmosfääri, mis oli seda ängistavam, et tihtipeale ei võinud olla kindel, kas nuhikahtlustustega ei tehta hoopis korralikule inimesele ülekohut. Enam-vähem lõpliku vastuse neile painavatele küsimustele võiks leida vaid julgeolekukomitee toimikutest. Paraku on suurem osa KGB operatiivtoimikuist kas Venemaale viidud või hävitatud. See on kahtlemata KGB-laste viimane kuritegu eesti rahva vastu, sest nii on paljud küsimused ja kahtlustused jäänud tänapäevani vastus
eta. Ka “40 kirja” autorite salajase jälitamise kohta võib vähesel määral informatsiooni leida vaid Eestisse jäänud KGB väljasõidutoimikutest. Jaan Kaplinski ja Arvo Valtoni osas on seda hiljaaegu teinud Valdur Ohmann (vt Tuna 2005, nr 3, lk. 96 – 104). Paljude allakirjutanute puhul ei hakatud isegi mingit väljasõidutoimikut vormistama, piisas märkest kartoteegikaardil, et tegemist on “40 kirjale” allkirja andnud isikuga, kelle välismaasõidu taotlusest tuleb teatada otse julgeolekukomitee aseesimehele V. E. Porõvkinile. Edasist võib igaüks ise ette kujutada.

Andres Tarand tahtis oma väljasõidutoimikuga 1996. aastal riigiarhiivis tutvuda, kuid siis ta toimikut lugeda ei saanud. Tarand oletab, et “keegi oli selle toimiku hinnanud vääriliseks viia ära oma laia kodumaa südamesse koos 60% muude Eestis olnud väljasõidutoimikutega”. See oletus on ekslik mitmeski mõttes. Esiteks ei viidud KGB toimikute hierarhias suhteliselt tühiseid väljasõidutoimikuid üldse Venemaale, vaid need selekteeriti välja ja läksid kaduma siin Eestis KGB ülevõtmise ajal 1991. aasta sügisel. Õnneks moodustab kadumaläinud toimikute osakaal vaid suhteliselt vähese osa väljasõidutoimikute üldarvust. Teiseks selgus kontrollimisel, et Andres Tarandi ja tema perekonnaliikmete väljasõidutoimik on riigiarhiivis täiesti olemas, mis põhjustel seda varem ei leitud, jääb mulle arusaamatuks. Kõrgendatud ootusi see toimik küll ei õigusta, kuid üht-teist huvitavat seal siiski leidub. Palju jääb siiski varjatuks. Näiteks salapärasest KGB ohvitserist Anatoli Mihhailovitšist, kellega Tarand Palace’i hotellis kohtus, pole seal sõnagi, kuid on ilmne KGB “positiivne” huvi tema vastu sel ajal, sest 1977. aasta novembris on sugenenud väljasõidutoimikusse märge, et Tarandit võib lubada tööalasele komandeeringule Soome “operatiivsetel kaalutlustel”. “40 kirja” järel muutus suhtumine muidugi järsult. Toimikus on kirjas, et “A. H. Tarand on üks laimava ja natsionalistliku sisuga nn. “40 kirja” koostamise ja levitamise initsiaatoritest”. Pärast “profülaktiliste meetmete läbiviimist” avati tema kohta operatiivtöötlustoimik “Bioloog”, mis hiljem muudeti natuke vähem karmiks operatiivvaatlustoimikuks (vastavalt delo operativnoi razrabotki ja delo operativnogo nabljudenija). Operatiivkontrolli toimik “Otprõsk” oli avatud ka tema poja Indrek Tarandi kohta “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest suulises vormis”. Hiljem KGB-laste hoiak jällegi leebus. 1986. aastal anti operatiivtoimik “Bioloog” arhiivi. ENSV KGB 5. osakonna ohvitserid P. Kuningas, L. Lehtmets ja E. Selgal fikseerisid sama aasta 21. aprillil, et välisluure osakonna agentide Morjak ja Lekanor ning arhiiviagendi Vello andmetel on Tarand viimastel aastatel oma käitumist muutnud ning “vaenulikkuse ilminguid” pole enam täheldatud. KGB oli isegi valmis lubama Tarandit Eesti Geograafia Seltsi delegatsiooni koosseisus Soome, kuhu pidi reisima ka agent Morjak, kuid hiljem see reis ikkagi ei teostunud.

KGB toimikute osas sellega edasise uurimistöö võimalused enam-vähem piirduvadki. Sellest on muidugi kahju, kuid me võime end lohutada teadmisega, et Tarandi muhedas ja samas kargelt asjalikus stiilis päevaraamatud on igal juhul tunduvalt nauditavam lektüür kui julgeolekumeeste kantseliit. Päevaraamatute lugemise lõpetamisel tekkis mõte, et äkki on Andres Tarand teinud märkmeid ka hilisematel murrangulistel aastatel. Kui see nii on, siis võiks ta millalgi lugejateni tuua needki.