Millalgi möödunud nädala keskpaigas kuulsin üht raadioajakirjanikku eetris oma repliiki alustamas sissejuhatusega „Neljanda võimu esindajana tahaksin öelda …”. Vajaks pikemat käsitelu, kuidas on Eestis sündinud, arenenud ja oma tänapäevase moonutatud olekuni kasvanud see imepärane kujund ja kuvand „neljas võim”. Aga ajakirjandus tõestas end möödunud nädalal „neljanda võimuna” efektselt ja enesehävituslikult. Toimetused näitasid, et neil on säilinud sõltumatu ainuvõim määrata omaenda väljaannete sisu, hoolimata karvavõrragi sellest, mis toimub reaalses elus teisel pool toimetuse seinu. Ja võim selle sõltumatu tegevuse kaudu osaliselt mõjutada ühiskondlikku päevakorda, jututeemasid ja nende tähtsuse järge. Esimese võimuhoovaga määrati sisuks nn pronksiöö ja teise hoovaga stimuleeriti üle maa toimunud eravestlustes ajakirjanduse juhmuse enneolematult ulatuslikku kirumist (seda viimast toimetustes ilmselt ei loodetud-oodatud, vaid ikka kiitust ja tänu elutähtsa info elanikeni kandmise eest). Mul ei ole andmeid, mitu inimest vihahoos möödunud nädalal oma lehetellimuse tühistas. Tavaliselt jääb see lubadus seltskonnas/kommentaarides tühjaks sõnaks, sest – kust neid teisi, paremaid lehti ikka saada sama raha eest. Head välismaised on ju pagana kallid!
Ajakirjandus oli juba nädalaid tagasi otsustanud, et tähtsaim teema aprilli lõpus on „aprillisündmuste aastapäev”. Ja ta jäigi visalt selle veendumuse juurde, olgugi et nii valitsusasutused, poliitikud kui lihtsalt arukad eraisikud kinnitasid meediale: uudisväärtuslikke konfliktsündmusi rahvussuhete pinnal, avaliku korra rikkumisi või välismaiseid provokatsioone, mida kirjeldada ja pildistada ning mille eest iseendale hiljem auhindu jagada, aprilli viimasel nädalavahetusel ei tule. Eesti riigi julgeolek ohus ei ole ja isegi kui välisajakirjanik ennustab Moskva luure aktiveerumist, ei tähenda see veel, et nii ka juhtuks, või, kui juhtubki, siis seda harilikul kodanikul kuidagi võimalik oleks märgata.
Kui otsus aprillil lõpul ainult „kahe kogukonna”, „etnilise konflikti” integratsiooni ja multikultuurse ühiskonna teemat arendada oli tehtud, asusid esimesena tööle arvamustoimetused, kus kindlustati „suure nädala” igaks päevaks tähtsama kolumnisti aprillikolumn. Ruumi oli ja kõik said oma loo ära kirjutada: Juhan ja Andrus Kivirähk, Enn Soosaar, Evi Arujärv, Mihkel Mutt, Heinz Valk, David Vseviov jt. Kokku (toimetuse juhtkirjad-repliigid kaasa arvatud) ilmus Postimehes ja Eesti Päevalehes nädala jooksul 12 täielikult ja 6 osaliselt nn aastapäevale pühendatud arvamuslugu. Intervjuu vormis said seisukohti avaldada The Economisti Edward Lucas ja Andrus Ansip (Maalehes). Olid temaatilised uudisküljed (Postimehes 4, Eesti Ekspressis 2) ja veel pisemaid nupukesi. EPL suutis koguni Eesti iibenäitajate viletsuse meelevaldselt „aprillisündmustega” siduda. Ja see oli ainult trükiajakirjandus, mille võrguversioonid sülgasid kümnete kaupa viimase minuti uudiseid terve laupäeva. TV ja raadio pealekauba.
Aga ma ei saa jagada Neeme Korvi repliigis väljendatud seisukohta, et „ühiskonnakriitilised analüüsid lehes ja raadios-teles olid aasta möödumisel tänavarahutustest ju mõistetavad”. Miks küll peaks just aprilli kolmandal dekaadil käsitlema integratsiooniteemat? Kas see jääbki nüüd aegade lõpuni nii? Aga samamoodi peaks siis igal mihklipäeval lambakasvatuse ja -söömise teema lehtedes seisma. (Tagapool püüan põhjendada, miks mitmeski mõttes oli nüüd just halvim aeg integratsioonialaste ühiskonnakriitiliste analüüside sarja ilmutamiseks.)
Igal juhul ilmutas ülimat paindlikkust SL Õhtuleht. Andrus Kivirähk nurises oma kolumnis 26. IV: „Tegelikult oleks huvitavam lugeda memuaare nendelt tallinlastelt, kes mälestusväärsetel aprillipäevadel tänavatel kive pildusid ja äride vaateaknaid puruks lõid. Kuid just nendest inimestest ei tea me midagi”. Ja juba esmaspäevane Õhtuleht tegigi peaaegu süütu kannataja vargused mõningase hilinemisega puhtsüdamlikult üles tunnistanud kokk Ženjast. Kui Kivirähk oleks hoolikamalt lehti uurinud, oleks ta leidnud lohutust ka Maalehest, kus 24. IV ilmus Peeter Ernitsa pikk intervjuu kellegi Aleksandr Koroboviga. Väike stiilinäide sealt.
Korobov: „Enam-vähem talutav oli olukord öösel kuni kaheni. Peksti küll, aga kuidagi võis seda välja kannatada. Siis toimus vahetus. Saabusid uued politseinikud, nende seas kolm „musta”, spetsnazi meest. Need olid tõelised loomad. Kui enne olid meeste näod näha, siis neil olid näha vaid silmad. Inimesed olid väsinud ja magasid. Paljud tahtsid tualetti, nad olid kõvasti õlut joonud. Pikk poiss minu kõrval palus ka. „Must” tuli juurde ja virutas talle baahh! nuiaga vastu nägu. „Tahan tualetti!” Baahh! „Ma enam ei kannata!” Jälle baahh.”4
Nädala kokkuvõtteks tõestas ajakirjandus oma täielikku ebapädevust ühiskonnas toimuva etteulatuval hindamisel. Paraku on selle ebapädevuse üheks taganttõukajaks mitmesuguseid sotsiaaluuringuid teostavad akadeemilised grupid ja nende juhtfiguurid. Loomulik on arvata, et kui ikka juba välismaal väidelnud doktor X või kohaliku tippülikooli magister Y on teemat uurinud ja midagi väidab, siis lehetoimetuse noor reporter teda ka usub. Ja ta ei pruugi uskuda paarkümmend aastat tagasi Nõukogude armees lihtsa seersandina tegutsenut, kui see vastupidist väidab. Aga vähemasti küsimuses üldpealkirjaga „Kasvatusmeetodid ja nende tõhusus slaavi noorte meeste rahvakogunemiste ohjamiseks ning grupiviisiliste kuritegude ennetamiseks” on endise seersandi hinnangud paraku (kui tahes kiiresti me ka teadmusühiskonda ei kihutaks ja üldse haridust väärtustaks) pädevamad. Sest ta on saanud kasvatuslikke abinõusid praktikas proovida ja teab seetõttu hoopis teistsuguseid ja antud küsimuses kasulikumaid asju kui õpetlased, kes näiteks John Rexi multikultuurilisuse teooriale tuginedes uurivad „Demokraatia kinnistumist mitmekultuurilises Eestis” või siis „Venelaste teise põlvkonna integratsiooni Eestis” (Tallinna ülikooli sotsiaalteaduslikud uurimisprojektid aastatel 2006–2011).
Evi Arujärv tituleeris oma kolumnis „Oht pea seest” (EPL 25. IV) meie (Eesti või eestlaste) suureks eesmärgiks enesekohitsuse, pidades selle all silmas meie lakkamatut eneseveenmist, et kui miski ühiskonnas ei toimi laitmatult, on see kahtlemata eestlaste vale mõtlemise ja tegutsemise süü. Hiilgavaid näiteid selle teesi paikapidamise kohta pakkusid murelikud hulgi. Paar näidet:
„Eesti identiteedikriisi olemuseks on klammerdumine puhta ja ühtse rahvusriigi illusiooni külge, mille jõumeetodil elluviimise katsed hakkavad ohustama ka meie seniseid saavutusi. Radikaalsed sammud ühtsuse näiliseks kehtestamiseks võivad anda mõnele riskialtile poliitikule hüpertoetuse, kuid mitte kauaks.” (Raivo Vetik, EPL 26. IV.)5
„Selleks et integratsioon ka tegelikult toimiks, on riigivõimul vaja partnerit, ja selleks saab olla siinne vene eliit, mida Eesti riik saab ise luua, kujundada ja edutada.” (Heinz Valk, EPL 24. IV.)
Seda sorti mõtteavaldused pole kuigi analüütilised, pigem üsna lootusetud uitmõtted, mida tähelepanelik toimetaja peaks autoril soovitama kas loost välja jätta või kuidagi täpsustada, selgemaks kirjutada. Kuid oluline on siinkohal artiklite üldisem foon. Integratsiooniarutelu taustaks on vägivald, lõhutud vaateaknad, riigivastased üleskutsed ja võõrriigi katsed meie siseasjadesse sekkuda. Pole just parim foon rahulikuks aruteluks. Ajakirjanduse poolt oli viga sellisel taustal arutelu avada (kui muidugi eesmärk on jõuda lähemale mingitele mõistlikele lahendustele, mitte „kassat teha”), veel suurem viga aga oli mõnelgi kirjutajal/esinejal selle meedia pakkumisega kaasa minna. Kuid tundub, et neil mõnel üksikul poliitikahimulisel sotsiaalteadlasel (kes on kõigi oma ametivendade-õdede mainele poripritsmeid visanud) oli just vaja seda fooni oma võitluseks Eesti rii
givõimuga ja avaliku arvamuse enamusega (ma kardan küll, et mõne jaoks võib see lootusetu võitlus lõppeda paguluse või vaimuhaiglaga).
Rahulikus arutelus kipuvad nende argumendid liiga ruttu otsa saama (eriti puudutab see multikultuurilisust, aga ka raskusi juba ammu killustunud nn venekeelse elanikkonna ühtse „vene kogukonnana” käsitlemisest loobumisel). Või siis ei leia keegi aega kirjutada ega isegi mitte rääkida, nagu juhtus Sirbis siis, kui viimati mullu novembris integratsioonidebatti püüdsin algatada. Tõsi, mul oli oma artikli („Lõimivad peaga vastu müüri” (2. XI 2007) ilmumise järel huvitav erakirjavahetus Mati Heidmetsaga, kes viimases, 7. XI dateeritud e-kirjas teatas: „Rahvastikuministri büroost tuli kohtumisettepanekule positiivne reaktsioon koos teatega, et minister otsib sobivat aega. Mis peaks tähendama, et ta plaanib ka ise osaleda.” Jutt oli kohtumisest uue lõimumiskava autorite ja nn integratsiooniskeptikute vahel (Heidmetsa pakkumises näiteks Mihkel Mutt, Mart Rannut, Urmas Sutrop, mina jt). Kohtumist pole loomulikult tänaseni toimunud. Ja õige ka, polegi vaja nende skeptikutega kohtuda, pigem püüda neile ksenofoobiks või äärerahvuslaseks kuulutava templiga pihta saada.
1 Marti Aavik, Öine Vahtkond võttis ajakirjanikud õnge. – Postimees.ee 28. IV ja Neeme Korv, Pronksrepliik. – Postimees 29. IV.
2 „Eestimaa on sügavalt lõhestunud, aga ka eestikeelse ühiskonna ja isegi selle eliidi („punaprofessorite” avastamine) lõhestanud avantüüri aastapäeva saadab võimupartei soov jätta iga hinna eest muljet, et midagi pole juhtunud.“ Ja: „Valdavalt kalmisturahus toimuv protest – sinna koguneb eeldatavasti tänavugi üsna märkimisväärne rahvahulk – on vaieldamatult suure potentsiaaliga.“ Rein Ruutsoo, Delfi 25. IV.
3 Igal raamatuesitlusel ja näituse avamisel on enamasti üle 30 inimese kohal, aga ETV „Aktuaalse kaamera” avauudiseks ei pääse neist ükski iial. Ei pääse ka kontsert või teatrietendus, mille publiku hulka arvestatakse sadades või isegi tuhandetes. Küllap teab hästi igaüks, kes oma üritusele väljaspool Tallinna meedia tähelepanu püüdnud, kui vaevaliselt väikese nupukesenigi jõutakse. Sest uudis on see, mis toimub toimetusest 5–10 km raadiuses. Ja isegi see ei pruugi lugeda. Rahvusvaheline ja kõrgetasemeline energeetikakonverents üliolulisel tuumaenergia teemal ei pälvinud laupäeval mingit tähelepanu, hoolimata sellest, et toimus otse Postimehe toimetuse kõrvalmajas.
4 Ernitsa lembus kõikvõimalike teistsuguste vastu on väldanud aastaid, aga tema viide intervjuu lõpul, et tal on samasuguseid tekste sadakond ja nendest saavat peagi kokku tore raamat, paneb mind siiski küsima, et kuigi äri on äri, siis milleks ikkagi heroiseerida kurjategijaid ja nende kaasosalisi, kelleks on ka passiivsed pealtvaatajad? Ja milleks tiražeerida katteta väiteid (politsei jõuliialdusi hindab kohus, kuni kohus pole nii otsustanud, pole tegu ka liialdusega)? Kas kuskil mingit eetilist tõrget ei teki?
5 Selle väite sisuline absurdsus ei kaunista teadlast ega tema palganud ülikooli. Jättes põhiseaduses fikseeritud „rahvusriikluse illusiooni aastast 1918“ siin kõrvale, ei ole mina küll kuskil tajunud ega näinud ambitsiooni kehtestada mingit „ühtsust“ vabaduse ajal. Viimati oli 1980ndate lõpul ühtsuse kehtestamise ambitsioon Edgar Savisaarel Rahvarinde kaudu, aga juba toona mõistsid kõik ülejäänud arvamuste paljususe ja poliitilise pluralismi ainuvõimalikkust. Vetiku ja tema kaasvõitlejate probleem näibki olevalt võimetuses leppida sellega, et tema tõde polegi ainukehtiv ning poliitiline võim arvestab paljude ja väga suurte huvirühmade, mitte ainult tema juhitud teadlasgrupi arvamusega.
