Toeta
Otsi

Kertu Birgit Anton

  • ERSO lõpetas hooaja

    Toomas Velmet

    ERSO lõpetas hooaja ? selleks, et sisse hingamata jätkata tegevust kolme kontserdiga Tubina pidustustel. 2001. aastal asus ERSO peadirigendi ametisse maestro Nikolai Aleksejev ning, kas ta seda soovis või mitte, tuli tal siiski taluda ajakirjanike pealelendu. Kui lugeda tema tookordseid tagasihoidlikke lausumisi, kumab sealt tegija isiksus, kes ei armasta lobiseda. Maestro püüdleb ideaali poole, kus orkestergi mõistaks teda sõnadeta.

    Sama loodab ta ka kuulajatelt, öeldes nendele: kuula hingega, mitte kõrvadega. Ta ei mõista neid, kes ütlevad end mitte aru saavat sümfoonilisest muusikast. Kas teadlikult või mitte pareerib ta seda sorti väiteid ?ostakovit?i ütlemisega: muusikast ei pea aru saama, muusikat peab kuulama.

    Kui lisada maestro tõde, et rahulolev dirigent on surnud dirigent, siis ongi aeg heita pilk kaaludele, kus ühel kausil ERSO 2001 ja teisel ERSO 2005. Aleksejevi tööleasumisel avaldas orkestri juhtkond lootust, et ERSO-l on nüüd võimalus tõusta kõrgemale ?keskmiselt hea orkestri? tasemest. Aleksejev asetas  sümboolse sihiku Brahmsi ja Stravinski suunas, teades täpselt, et esimest ei ole võimalik esitada ilma romantilise energeetikata ja teist ilma ansambli kõrgkooli läbimata. Kas need eesmärgid on tänaseks saavutatud, seda teab dirigent ja tunnetavad orkestrandid, kuulajana võin konstateerida veendunult, et ERSO on erksam, täpsem ja loominguliselt avatum kui kunagi varem.

    Professionaalsel tasemel on alati fikseeritud alumine piir ja õnnestumistele avatud ülemine nivoo. Minu hinnangu järgi on just see alumine piir tõusnud suurusjärgu võrra, mida pean ka olulisimaks näitajaks võimaluse tekkimisele, et saaksime rääkida ERSOst kui ?kasvult? üle keskmise loomingulisest kooslusest. Selge tõdemus on küll asjaolu, et peadirigendi kohalolu on kuuldav nii kõrvade kui hingega.

    Tänavuse hooaja lukkulöömise kontsert algas Lepo Sumera teosega Heino Elleri mälestuseks ?In memoriam? (1972). Mäletan suurepäraselt selle teose esiettekannet, õigemini selle esituse emotsionaalse mulje mälestust. See oli sündmus, sest nii üksmeelselt positiivse hinnangu saavad noore looja (22) esimesed teosed üliharva. Tunnistan häbelikult, et vaatamata sellele, et hindan väga kõrgelt kogu Sumera loomingut, on ja jääb ?In memoriam? mul kindlalt esiritta ja eelkõige seepärast, et esmalt haarab ta su hinge ning alles siis teadvustad seda kõrva kaudu. ERSO esitus oli täpselt sumeralikku dramaturgiat toonitav ja, ausõna, ma ei mõista, millised lõigud autorile liigakadeemilised tundusid.

    L. van Beethoveni C-duur Missa ettekanne mõjus hoolikalt viimistletud ja harva kuuldavalt tasakaalustatud ansambliga, kuhu kuulusid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid Kaia Urb, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller. Missa ettekandest võinuks kujuneda kontserdi täiusehetk ja paljudele kindlasti ta nii mõjuski ? minu probleem on see, et mulle ei meeldi C-duur, vot ei meeldi ja kõik. Beethoven meeldib ja ettekanne meeldis ka. Maestro Aleksejev on veel väitnud, et muusikul puudub rahvus, kui ta musitseerib. Väide on absoluutselt õige ja natuke ei ole ka. ERSO-l puudus rahvus, kui nad suurte õnnestumiste kategooriasse kuuluvalt esitasid Sergei Rahmaninovi 3. sümfoonia, kuid Aleksejevil on rahvus absoluutselt olemas, kui ta juhatab Rahmaninovi või ?ostakovit?it või Stravinskit ? mis sest, et ta ise nimetab seda pigem koolkonnaks.

    Hooaeg lõppes, jääb loota, et õnnestumised jätkuvad.

     

     

  • EV eksiilvalitsuse legitiimsus

    Vahur Made

    Milline oli eksiilvalitsuse staatus poliitilisest vaatenurgast? Milleks ta loodi? Milline oli tema legitiimsus Eesti poliitiliste jõudude silmis nii eksiilis kui kodumaal? Kuidas kujundasid oma suhtumise eksiilvalitsusse taastatud Eesti Vabariigi poliitilised jõud?

     

    Eksiilvalitsuse loomine

    Enn Nõu artikkel ?Eesti pagulasvalitsus 1944 ? 1988: 44 aastat riiklikku pagulaspoliitikat? (Akadeemia 1990, nr 2) annab eksiilvalituse loomisest põhjaliku ülevaate. Seetõttu ei keskendu me  eksiilvalitsuse loomise protsessile, vaid vaatleme, kuidas eksiilvalitsuse loomine ja tegevus on sobitunud laiemasse rahvusvahelisse konteksti.

    Kas eksiilvalitsuse loomine kooskõlastati läti ja leedu eksiilkogukondadega? Enn Nõu artikkel sellele küsimusele vastust ei anna. Artiklist jääb mulje, et eesti eksiilkogukond tegutses täiesti enesekeskselt, pidamata nõu ei lätlaste-leedulaste ega lääneriikide valitsusega. Samas tuleb Enn Nõu artiklist välja ka teine aspekt. Nimelt kajastab artikkel üksnes eksiilvalitsuse taga olnud poliitikute tegevust (s.t neid isikuid, kes olid olnud enne 1940. aastat tegevad Eesti siseriiklikus poliitikas valitsuse, parlamendi või erakondade kaudu). Eesti välisesinduste suhtumist pole artiklis piisavalt kajastatud. Nii võime väita, et eksiilvalitsuse loomine tugines inimestele, kes olid harjunud siseriikliku poliitikaeluga ega pidanud tähtsaks oma sammude rahvusvahelist kooskõlastamist. Küll aga oli eksiilvalitsuse temaatika üleval Eesti välisesindajate, eriti Johannes Kaivi ja August Torma kohtumistel oma asukohamaa välisministeeriumi esindajatega.

    Milline oli Eesti välisesindajate suhtumine eksiilvalitsuse loomisesse? Näib, et Kaiv oli esialgu eksiilvalitsuse loomise poolt, kuid muutis oma suhtumist USA Riigidepartemangu survel. Arhiivimaterjalid näitavad, et Kaiv vestles 1953. aasta jooksul mitmel korral eksiilvalitsuse teemadel USA Riigidepartemangu esindajatega, kes avaldasid oma üheselt tõrjuvat suhtumist eksiilvalitsuse tunnustamisesse. Mõningad näited:

    3. III 1953 kirjutab Johannes Kaiv August Tormale: ?Olin /?/ Washingtonis State Departmentis. /?/ minule kinnitati veelkord, et Ühendriikide valitsuse seisukoht ? eksiilvalitsusi mitte tunnustada ? püsib. Ka paistis jutuajamisest, et peeti soovitavaks, et mina VV [Vabariigi Valitsuse = eksiilvalitsuse] määramise suhtes ametlikult ei reageeriks, s.o. ametlikult uuele valitsusele ei vastaks. Avaldati teatud määral kahetsust, et see valitsuse lugu lõhestab eestlaskonda? (1953. aastal loodi ju kaks Eesti eksiilvalitsust: üks Oslos August Rei juhtimisel, teine Augustdorfis Alfred Maureri juhtimisel ? V. M.).

    9. XI 1953 kirjutab Johannes Kaiv Tõnis Kintile: ?USA tunnustab Eesti iseseisvust, kuid ei tunnusta ühtegi eksiilvalitsust. /?/ August Rei volituste üle valitseb erimeelsus väliseestlaste hulgas ja see erimeelsus on teada nii USAs kui teistes riikides. Seega, vaevalt Rei valitsust USAs tunnustatakse?.

    30. X 1954 peab Johannes Kaiv kõne Eesti rahvuskomitee USAs koosolekul: ?Eesti riiklik kontinuiteet püsib niikaua, kui püsib Eesti tunnustamine iseseisva ja suveräänse vabariigina ja niikaua kui tunnustatakse Eesti välisesindajaid. Eksiilvalitsuse tunnustamine või mittetunnustamine seda kontinuiteeti ei riiva.?

    August Torma suhtumine näib olevat kohe algselt eksiilvalitsuse loomise suhtes tõrjuv. Tema peamiseks argumendiks, lisaks sellele, et Suurbritannia valitsus eksiilvalitsusi ei tunnustanud, oli see, et kui Eesti välisesindajad alluksid eksiilvalitsusele, kaotaksid nad automaatselt oma diplomaatilise staatuse asukohamaade silmis. Sellise suhtumisega toetas August Torma Läti Londoni saadiku Kārlis Zariņ?i seisukohti, kes omaltpoolt oli vastu Läti eksiilvalitsuse  loomisele. Mõned tsitaadid arhiivist:  7. II 1953 kirjutab August Torma Johannes Kaivile: ?Siinsete Läti ja Leedu kolleegide palvel informeerisin neid /?/ Stockholmis tekkinud olukorrast (st. Oslo eksiilvalitsuse loomisest Rei juhtimisel). Selle peale teatas Zariņ? mulle konfidentsiaalselt järgmist. /?/ Zariņ? oli asja (st. Läti eksiilvalitsuse moodustamise plaane) puudutanud Briti välisministeeriumis, kus talle oli kinnitatud, et Briti ei tunnustaks pagulasvalitsust. Zariņ?ile kinnitati samuti, et (Briti) välisministeerium ei saaks ka teda tunnustada, kui ta siin loeks end pagulasvalitsuse esindajaks.? Ning 11. III 1953 lisab Torma oma kirjas Kaivile: ?Lähtudes üldriiklikest huvidest, mis minu arvates peavad määrama meie tegevust, loen oma kohuseks hoiduda kõigist sammudest, mis võiksid ohustada saatkonna tegelikku tööd ehk nõrgendada seda positsiooni, mis Eesti Vabariigi esindajal on säilinud Inglismaal? (st eksiilvalitsuse tunnustamine välisesindajate poolt oli välistatud).

    Samale seisukohale jäi hiljem ka Ernst Jaakson. Ta ei tunnustanud eksiilvalitsust ning leidis, et Läti ja Leedu diplomaatiliste esinduste töö USAs on just seetõttu palju efektiivsem, et lätlased/leedulased pole loonud eksiilvalitsust.

     

    Miks lätlased ja leedulased ei loonud omale eksiilvalitsust?

    Nii leedu kui läti eksiilkogukonnad tegid katseid eksiilvalitsusi luua ja neile rahvusvahelist tunnustust hankida. Nii näiteks moodustasid Saksamaale põgenenud Leedu poliitikud USA okupatsioonitsoonis juba 1945. aastal Leedu Vabastamise Ülemkomitee, mis nimetas end suhtlemisel USA okupatsioonivõimudega Leedu valitsuseks.

    Leedu eksiilpoliitikute organisatsioon pöördus USA Riigidepartemangu poole ka mais 1954 küsimusega, kas USA ei tunnustaks Ülemkomiteed Leedu eksiilvalitsusena. Riigidepartemangu vastus oli eitav. USA eitava seisukoha mõjul muutus Leedu eksiilvalitsuse idee suhtes tõrjuvaks ka Leedu saadik USAs Povilas Zadeikis.

    Nagu juba eespool märgitud, oli Läti eksiilvalitsuse ideele kindlalt vastu Läti saadik Londonis Kārlis Zariņ?, kes läbi Läti saadiku USAs Arnold Spekke ka lähetas oma seisukohad  USA Riigidepartemangule.

     

    Välisriikide suhtumine Eesti eksiilvalitsusse

    USA nägi loodavas eksiilvalitsuses veel lisaks eesti eksiilkogukonna lõhestamisele  muidki probleeme. Neist tähtsamad olid arusaam, et eksiilvalitsus peab olema sõjaseisukorras võimuga, kes valitseb maad, kust eksiilvalitsus põgenes (paralleel Teise maailmasõja ajal Londonis resideerinud eksiilvalitsustega), ning kartus, et eksiilvalitsus võib hakata Eesti peakonsulaati saatkonnaks kuulutama, mis paneks USA valitsuse juriidiliselt raskesse olukorda ja sunniks lõpetama Eesti diplomaatilise esinduse tunnustamise.

    Norra pidas Eesti eksiilvalitsuse loomist Oslos puhtalt eraettevõtmiseks. Norra välisministeeriumi kommentaar: ?Me ei saa keelata eraviisilisi kokkusaamisi. Me ei saa keelata, kui inimesed soovivad endale valitsust moodustada.?

    Rootsi välisministeerium teatas, et Rootsi ei tunnusta Eesti eksiilvalitsust ning et eesti kogukonnal Rootsis pole lubatud selliseid poliitilisi samme astuda. Tegemist oli siis eksiilvalitsuse tunnustamisena poliitilise, mitte eraviisilise ettevõtmisena. Tõenäoliselt tegi Rootsi välisministeerium selle avalduse just Oslo valitsuse taga seisnud isikute endi palvel.

    Taasiseseisvunud Eesti suhtumises eksiilvalitsusse võib vaevalt leida mingit juriidilist korrektsust. Tõenäoliselt tehti millalgi 1990 ? 1992 poliitiline otsus astuda samme, mis rahuldaksid nii Põhja-Ameerika kui Rootsi eestlaskonda. Toetati nii New Yorgi peakonsulaati kui Rootsis asuvat eksiilvalitsust. Sel põhjusel kutsuti ka Heinrich Mark 1992. aastal riigikogu ette. Volitusi üle andma.

    Artikli aluseks on Tartu konverentsil ?Otto Tief ja 1944. aasta vahevalitsus? 17. IX 2004 peetud ettekanne.

     

  • Viru hotellis algas kabareehooaeg

    Peep Ehasalu

    Sokos Hotel Viru restoranis Merineitsi alustas uut hooaega revüüteatri Starlight Cabaret varietee-etendus Legends of Times – Hotel Viru Grand 40th Anniversary Cabaret Show Tour 1972-2012. Eelmisel hooajal täissaalidele peetud kabareeõhtud on Merineitsi ja Eesti Tantsuagentuuri koostöös loodud unikaalne tervik.
     
    Etenduse aluseks on Viru hotelli ajalugu ning vaataja ees rulluvad lahti nii eestimaised kui rahvusvahelised lood kolmeosalise klassikalise varieteežanri etendusena. Suundutakse aegadesse, mil Nõukogude Eesti pealinn Tallinn sai omale esimese maailmaklassi esindushotelli, mil merel seilas M/S Georg Ots ja aega, mil vabaduse tuuled üha tugevamalt ka Viru hotellis puhuma hakkasid, kuni vaba Eesti hotellina pandi maha juba uued märgid.
     
    Kolmeosalisena serveeritakse ka restorani peakoka Margus Tammpere loodud à la carte õhtusöök, kus valikus on glaseeritud vuti foie gras’, kuumsuitsu pardirinnafileed, kõrgelt hinnatud Atlandi valget kala, huntahven, sous vide talleliha rosmariinikoorikus kartuliterrine, grillitud spargli ja portveini-suitsuküüslaugu kastmega ja palju muud huvitavat. Spetsiaalselt iga toidu kõrvale sobituva veinivaliku on kokku pannud Eesti üks parim sommeljee Urvo Ugandi.
     
    „Kabaree olnud väga populaarne just kohalike klientide hulgas – erakliendid peavad oma tähtpäevi ja firmad broneerivad teinekord lausa terve saali jõulupeoks,“ ütles hotelli müügijuht Evelin Org. „Eelmiste hooaegade tagasisidet tsiteerides on siin olemas koht, suurepärane programm ja toidud kogu õhtuks ning võimalus ka neile, kes pikemalt pidutseda soovivad.“
     
    Idee, kontseptsiooni ja stsenaariumi autor on Kristjan Kurm, programmi pani kokku Starlight Cabaret taustal olev Eesti Tantsuagentuur, solistideks on Irina Haak ja Bert Pringi või Kalle Sepp.
     
    Kabareeõhtu pilet sisaldab tervituseks pokaal vahuveini, vaatemängulist kolmeosalist varieteeprogrammi, 3 -käigulist pidulikku á la carte juubeliõhtusööki ja hilisemat sissepääsu ööklubisse Café Amigo.

  • Kui suur on paras?

    Silja Saarepuu ja Villu Plink

    Müts maha gaasijuhtmele “ei” ütlemise eest, ka ühe tülika hauatähise teisaldamise eest loomupärasesse tsooni, aga müts uuesti pähe teise hiiglasliku hauatähise püstitamise plaani ees. Rahvaesindajailt ootaks minakesksuse asemel rohkem neutraalsust ning kaasaegsust.

    Mis puudutab aktuaalset Vabadussõja samba teemat, siis kõlasid kõige huvitavamad kommentaarid konkursi ekspertkomisjoni valituks osutunud lahenduse plusside ja miinuste kohta teleuudiste vahendusel järgmiselt: “Mmm… minu arust on see liiga suur, võiks väiksem olla”,  “Mmm (meelalt)… suurus on see, mis ainsana selle puhul köidab…”

    Kuid millest räägib siis meie skulptuur? Mati Karmin ja Jaagup Metsalu lendavad Tõlluga peale. Ja nad on täiesti õigel teel, alustades juba kavandatu suurusest: Kalevipoeg või kasiino üks m… kõik,  lisaks moodustaks Töll dueti Maarjamäe memoriaaliga ning omakorda võiks kaugemas perspektiivis olla sissejuhatus pompoossele fallistilisele alleele, mis kulgeks kesklinnast nudistirannani. Samasse konteksti paigutuvad näitusel kujunduslikult kompositsioonina paigutatud Hannes Starkopfi porgand ja Carmen Lansbergi oksendav tütarlaps. Kirke Kangro “tõeline monument” moodustab visuaalse dueti Vergo Verniku praguneva kompromissiga: kas võtta mõlemat Ekke Väli Kalevipoja lammutamise video selgitusena kui kompromissi astuda samm tagasi tõelise monumendi ees, ei oska täpselt öelda. Jüri Ojaveri ruupor laulab universaalselt kolmel Eestis kombeks olnud moel XX sajandil. Paul Rodgersi ebauniversaalselt demograafiliselt plahvatuslik naelvoodi. Little Warssavi ühegi riigi identifitseeritava tähiseta universaalne lipp. Terje Ojaveri pjedestaalile tõstetud kodanik X: kas hunt lambanahas või lippudega ehitud universaalkodanik. Margus Kadariku Aljoša viimased hingetõmbed, Anu Põdra kõnepult pärast kodaniku X sütitavat etteastet, Johnsson&Johnssoni rahvaste sõpruse souncheck,  Neeme Külma huulepulgast alasi tühjade A 4 paberite virnal. Mare Mikoff tegeleb moeikoonidega ootamatult ebagigantomaanilisel viisil. Marco Laimre jutunurk läppunud kunstiringi välise moodsa kunsti ringi asutamise teemal, Mari Liis Tammi vabadussamba kujund, Tõnu Smidti klassikaline hubin. Lapsemeelsetele soovitaks Anssi Kasitonni kineetilist tuba Angelika Fojtuchi kannibalistliku nurgakesega ning Hudnoi sõbralikke peletisi ja  Zeger Reyersi videoboksi loomakaitse organisatsiooni mitte kuuluvatele patsifistidest faunasõpradele. Tiiu Kirsipuu meediamull illustreerib meie igapäevast infotulva.

    Tahaks loota, et sõnavabadus pole kõigest reaalsuses lõhkev meediamull. Et oma meelsuse väljendamise vabadus sõltub ühtedel võimust, teistel võimalustest, on ikkagi võim see, kes laseb püstitada ausambaid, sealhulgas vabadusele, aga ka neid kõrvaldada, kui tarvis. Vähemalt kunstisaalis on monumentide püstitamise võimalus, võim ja vabadus, kunstnike käes.

    Eksperimendi mõttes võiks tuleva aasta kunsti ülevaatenäituse kuraatorirolli usaldada Eesti linnavalitsuste ja ministrite konsiiliumile.

    Lootes, et Eesti linnapilte ei hakka ilmestama (linna)valitsuse tahtetriumf, et ükskord saabuks aeg, millal… poliitik ja skulptor (kunstnik) naeratades ulatavad teineteisele käe.

  • Müüt maagist sai tõeks

    Virve Normet

    Valeri Gergiev

     

    Festivali ?Tubin ja tema aeg? oodatumaid kontserte oli Peterburi Maria teatri sümfooniaorkestri esinemine koos peadirigendi Valeri Gergieviga Estonia kontserdisaalis 22. mail. Kavas paljutõotavalt nii Eduard Tubina kui Dmitri ?ostakovit?i VIII sümfoonia.

    Selle dirigendi eel ja järel käivad müüdid. Müüdid tema võimekusest teha palju ja väga head tööd, palju juhatada, palju juhtida, palju algatada. Müüt tema dirigendi-fluidumist, mis mõjub maagiliselt nii orkestrantidele, solistidele (ka maailma suurimatel ooperilavadel!) kui publikule. Isegi poliitikutele ja ministritele ? kuidas muidu seletada tema nii rohkeid autasusid paljude riikide vägevatelt.

    Seda meest ootas Tallinna kontserdipublik. Ootusärevuses olid ka korraldajad: müüdil on alati tumedaid triipe ja Gergievi puhul on see ? kas dirigent jõuab ikka kohale, siia väiksesse Tallinna.

    Kõik läks õnnelikult. Tel Avivist tulnud Gergiev oli Tallinnas juba pool seitse ja saalitäis publikut andis väga rahumeelselt talle aega ka tunnise lavaproovi tegemiseks. Ootajatele oli see omamoodi klubihetk, sest fuajeedes sai kohata tuttavaid ning veini või kohvitassi juures end festivalile ja muusikale häälestada.

    Kõige olulisem olgu kohe öeldud: ootamine tasus ära ja kontserdis pettuda ei tulnud! Sellest õhtust sai üks Tubina festivali ja võib-olla ka hooaja paremaid ja menukamaid kontserte. (Kindlalt väita ei julge, sest kaheksa festivali sümfooniakontserti on veel ees!)

    Oleks lootusetu kirjeldada kirjeldamatut, s.o Lahkunud Meistrite muusika kulgu Elava Meistri käe läbi. Võiksime rääkida orkestri võlust ja võimsusest, pillirühmade ja soleerivate instrumentide oivalisest kõlast ja mängijate nüansseerimisoskusest, orkestri kuuletumisest dirigendile ühise musitseerimistunnetuse ajel, mis, kui detaile vaagida, ulatus iga heli ja fraasi sisemisest ?elust? kogu terviku kujunemiseni.

    ?Ja siis tuleb see viimane koraal ja lähebki ära kaugustesse,? ütleb Tubin ise oma VIII sümfoonia finaali kohta.

    Heliloojaid Tubinat ja ?ostakovit?it ühendab mõnevõrra sarnane loojatüüp: mõlemad on töötlevat laadi natuurid, kes võluvad oma muusikalisest materjalist filosoofi ja justkui muusikalise lingvisti meisterlikkusega välja geniaalseid tulemeid. Siiski oli ?ostakovit?it kergem, ütleksin isegi ? klassikaliselt lihtsam kuulata ja vastu võtta, Tubin on aga oma VIII sümfoonias hingepõhjani vapustav ja raske. Miks see nii on, see nõuab teadjamehe traktaati. Kodumaaigatsus, kunstniku isiklike läbielamiste traagika, maailmavalu? Võime oletada, mitte teada. Mulje kontsertettekandest on otsene ja ühekordne. Ja see puudutas igaüht. Et Eduard Tubina sümfoonia kõlas esimeses kontserdipooles, siis saan öelda, et vaheajal kuuldud arvamused oli valdavalt superlatiivis (?Vapustav!?, ?Geniaalne!?, ?Millise oskusega arenguliinid läbi viidud!?, ?Nii valus sümfoonia!?). Ise ühineksin nendega, kes oleksid ? nii suuri muusikuid silmas pidades ? rohkem nüansirikkust ja teatud peenust lootnud, kuid muusika massiivne ja ekspressiivne jõud oli muidugi tohutult muljetavaldav.

    Kõigi ülivõrretega aga ühinesin täiesti ?ostakovit?i muusikat kuulates. Gergiev on siin võrratult vaba, süvenenud, mõneti kirjust ja üllatavatestki muusikalise materjali osadest tervikut kokku liites loogiline ja tundlik. Ta haaras kuulaja sedavõrd endasse, et kahju olnuks kas või väikestki nüanssi tähele panemata jätta. Ka ?ostakovit?i muusika on traagiline, kirjutatud 1943. aastal, ka siin ei ole apoteoosset lõppu, kuid puudub põrmustav raskus, pessimism, sest ? elama peab ka siis, kui illusioonid on purunenud!

    Kontsert oli omal kombel täiuslik ja dirigent-maag ka kontserdi lõppedes just nii tõsine, ikka veel justkui muusikas olev ja mõistatuslik, nagu publik oma iidolilt ootab. Lõputult skandeeriv (dirigent käis üheksa korda kummardamas!) püsti seisev publik ei teadnud sel hetkel midagi ei heliloojate, muusikute ega oma kõrvalseisjate rahvustest, keeltest, kuuluvustest, eelistustest. Lihtsalt kõik muu lakkas olemast.

    Mis see siis on, see muusika ? kas psühholoogiline relv, meelemürk või hingeteraapia?

     

  • Miks nad teevad enamasti enamjagu asju valesti?

    Hannes Rumm

    Sama trend on kahjuks täheldatav ka Eestis, kus avaliku arvamuse küsitlused näitavad enamasti väikest usaldust valitsuse vastu. Riigikogu ja erakondade reiting on veel märksa madalam. Toompea lossist halvema kuvandiga hoonet on Eestis raske leida, isegi Patarei vangla paistab varsti parem välja. Toompeal kogunevad paljude kodanike arvates iseäranis kurjad ja kiimalised inimesed, Patarei vanglas on istunud aga nii lugupeetud inimesed nagu Jaan Kross ja Friedebert Tuglas.

     

    Vietnami sõda mõjutab tänini

    ?Kui inimesed arvavad, et valitsus on ebapädev ning seda ei saa usaldada, siis panustavad nad tõenäoliselt vähem nii olulistesse asjadesse nagu maksudollarid ja vabatahtlik seaduskuulekus, helged noored inimesed ei lähe aga valitsusasutustesse tööle,? tõdes tuntud ameerika analüütik Joseph S. Nye mõned aastad tagasi ajakirjas Foreign Affairs. Nye hoiatas võimaliku allakäiguspiraali eest: ilma korralike maksulaekumisteta ning seaduskuulekate kodaniketa ei saa valitsus edukalt tegutseda. Kui valitsus ei saa edukalt tegutseda, siis kasvab kodanike rahulolematus ning võõrandumine veelgi.

    Põhjusi, miks kodanikud kaotavad valitsuse vastu usalduse, on välja pakutud palju. Mõned neist sobivad selgitama sama suunda Eestis, mõned mitte. Ameeriklaste usaldust oma valitsuse vastu kahandasid järsult kaks rasket traumat: Vietnami sõda ja Watergate?i afäär. Muuseas, eelmisel nädalal käis Tallinnas Rootsi minister Per Nuder, kelle vanaema oli Eestist pärit paadipõgenik. Nuder sõnul tekitas Vietnami sõda Rootsi noortes väga tugevat vastuseisu ja kuna sama põlvkond on praegu võimul, siis rikub kuuekümnendatel tekkinud Ameerika-vastasus tänini Rootsi suhteid USAga. Peaminister Göran Persson on hoidnud nii Bill Clintoni kui George Bushiga tihedaid suhteid, kuid sotsiaaldemokraatlikus erakonnas on see Perssonile tekitanud palju vastaseid. Õnneks pole pärast taasiseseisvumist Eestis olnud ühtki Vietnami sõjaga võrreldavat kriisi ning ükski meie tipp-poliitik pole jäänud vahele nii autu käitumise ja jõhkra valetamisega nagu Richard Nixon.

    Ühe valitsuse usaldusväärsuse languse põhjendusena on toodud asjaolu, et valitsusaparaat kasvab kiiresti, on järjest võimuahnem ning sekkub üha rohkem igasuguste elualade korraldamisse. Eesti valitsusi on tavapäraselt iseloomustanud vastupidine käitumine: pigem on riigi rolli kärbitud nii palju, et see on kodanike enamuse võimust eemale ehmatanud. Tavaarusaama kohaselt on riigiametnikke ka Eestis mõttetult palju, kuigi meie riigiaparaat on Euroopa naabritega võrreldes väike. Ent ametnike armee põlastamine pole kunagi kujunenud avalikkuse tähelepanu keskmesse tõusnud probleemiks.

    Üheks valitsuse usaldusväärsuse vähenemise põhjuseks peetakse korruptsiooni. Madala korruptsioonitasemega riikide puhul osutatakse asjaolule, et pigem pole usalduse vähenemise põhjus mitte korruptsioon, vaid ajapikku välja kujunenud veendumus korruptsiooni laias levikus. Korruptsiooni kuldajastu Eestis lõppes siis, kui Tallinna kesklinna valitsusse töölesaamine ei tähendanud enam automaatselt miljonäriks saamist. Eesti ajakirjandus on korruptsiooni teemat süstemaatiliselt käsitlenud viimastel aastatel, sama on püüdnud teha Res Publica. Loodetavasti väheneb suurema tähelepanu tulemusena korruptsioon, kuid selle protsessi kahjuliku kõrvalnähuna kujuneb avalikkuses arusaam: kus suitsu, seal tuld, järelikult varastavad ja kuidas veel!

    2003. aasta valimistel rõõmustas mitu erakonda eratelekanaleid sellega, et ostis sadade tuhandete kroonide eest reklaamiaega konkurentide halvustamiseks. Negatiivne reklaam võib küll valimiskampaania ajal tõhus olla, kuid pikapeale kisub see alla kogu valdkonna ning kõigi poliitikute maine. Niinimetatud Teise maailmasõja efektiga tähistatakse nähtust, mille kohaselt on kodanikkonna ootused liiga suured ning valitsused ei suuda neid täita. Teise maailmasõja järel olid sõjast ja sellega kaasnenud raskustest väsinud inimeste ootused väga suured ning kui järsku pööret paremusele ei tulnud, siis tähendas see rekordiliselt madalat toetust näiteks president Harry Trumanile.

     

    ?Halb? poliitik  ?hea? parteitu

    Sama efekt toimis Eestis 90. aastate alguses. Kuna laulva revolutsiooni järel olid ootused väga kõrged, tekitasid piinarikkad muutused ma­jan­duses ning sellega kaasnenud varanduslik kihistumine seda suuremat pettumust. Seejuures võivad kodanike ootused olla päris irreaalsed. Mille alusel saab üldse hinnata valitsuse käitumist? Valitsust võib võrrelda eelkäijatega, naaberriikide valitsustega, erasektoriga. Ent kõik need mõõdupuud on vigased; näiteks majanduskeskkonna järsk muutus ei sõltu Eesti-suguse väikeriigi puhul peaaegu üldse valitsusest. Mart Laari juhitud valitsus alustas 1999. aastal olukorras, kus Vene kriis oli majanduskasvu muutnud miinusmärgiliseks ning riigi kulusid tuli järsult vähendada. Juhan Partsi valitsus on alates 2003. aastast nautinud olukorda, kus viie-kuue protsendiline majanduskasv laseb valitsusel lahedasti riigi kulutusi suurendada. Ometi on Partsi valitsuse usaldusväärsus tänavu samuti langenud. Põhjuseks see, et Res Publica tekitas võimule pürgides enda suhtes väga suured ootused, mis ei ole seotud majandusnäitajatega ning mida on vaat et võimatu täita.

    Usaldust valitsuse vastu nii meil kui mujal on kindlasti mõjutanud ajakirjanduse hoiak. Nii trüki- kui teleajakirjanduse uudised on muutunud negatiivsemaks, ajakirjanikukesksemaks ning asja olemuse asemel nii konfliktikeskseks kui ei iial varem. TV uudistesaates pole enam oluline, mida intervjueeritav minister stuudios ütleb, vaid see, kui agressiivsed on küsimused, kui kalk saatejuhi hääl. Televisioonis mõjutab vaatajaid emotsionaalselt jutu sisust rohkem pilt. Ülekuulamise tüüpi intervjuudes on poliitikutel täpselt sama vähe lootust õiglasele otsusele nagu omal ajal NKVD uurija juures. Ajakirjandus rahuldab massimaitset muu hulgas ka sel moel, et järjest rohkem vaenatakse poliitikuid. Kui konfliktis on üks osapool poliitik, on 99% juhtudest tema ?halb? ning oponent ?hea?.  Jaak Aaviksoo nägi hiljutises praamikonfliktis ohtu koguni rahvuslikule julgeolekule ning osutas Eesti Päevalehes hoiatavalt, et kuigi poliitikud ja ametnikud kaitsesid selles tülis avalikku huvi, ei tajunud suur hulk ajakirjanikke ja tavakodanikke rollijaotust sugugi sellisena: ?Konflikti ümber toimuva kajastustest aimub aga veel üks probleem, mis vahest eelmise oma olulisuselt ületabki. Arvestatav osa avalikkusest on seisukohal, et vaat mis vahvad rehepapid need Saaremaa Laevakompanii mehed, kes ministritel ja riigil naha osavasti üle kõrvade tõmbavad.?  Valitsuste vähese usaldatavuse olulisim põhjus on Eestis ilmselt siiski erakondade nõrkus. Valitsuse moodustavad erakonnad ning kui nende usaldusväärsus on kõigist institutsioonidest madalaim, siis mõjutab see loomuldasa valitsuse mainet. Toon sellise näite. Sõltuvalt sellest, millises rollis esineb ajakirjanduses Toomas Savi, muutub suhtumine temasse. Suusaliidu president on palju lugupeetum Toomas Savi kui europarlamendi liige Toomas Savi. See viimane on omakorda palju lugupeetum mees, kui Reformierakonna liige Savi.

  • Rahvusvaheline Akvarelli Biennaal Kaunases “Baltic Bridges. 2012. Connections”

    Tiiu Pallo-Vaik

    Rahvusvaheline Akvarelli Biennaal  “Baltic Bridges. 2012. Connections.” on avatud Kaunase M.K. Ciurlionise nim. Rahvusliku Kunsti Muuseumis.
     
    Eesti Akvarellistide Ühenduse liikmetest osalevad biennaalil Rein Mägar, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Mari Roosvalt, Milvi Torim ja Marje Üksine. 
     
    Konverentsil esines ettekandega Rein Mägar. 
     
    Näitus on avatud :  11.10.2012 – 25.11. 2012

  • Kaks linna läbi kaamerasilma

    Rael Artel

    Augustikuu keskpaigani saab Pärnus Rael Artel Gallery?s kahel ekspositsioonipinnal vaadata kahte mõneti sarnast fotoväljapanekut. Garaa?is on eksponeeritud Tanja Muravskaja projekt ?Welcome to London?, mille kunstnik tegi eelmise aasta lõpus Londonis Westminsteri ülikooli juures, ning valge kuup on Anu Vahtra work-in-progress-projekti ?Sketchbook. Deconstructing Pärnu: locations, individuals? päralt, mis sünnib näituseperioodi jooksul ning valmib lõplikult alles näituse viimastel päevadel. Kuid kõigest järjekorras.

    Non-Profit Project Space?i 2005. aasta suvehooaega suunab moto ?leaving art, creating relations?. Teist näituseringi iseloomustab tõsiasi, et mõlemad kunstnikud töötavad inimese-elukeskkonna sõltuvussuhte uurimise teljel. Näitused sarnanevad mitmeski mõttes: mõlemad koosnevad peaasjalikult portreedest, mõlemad kunstnikud on pildistanud nii inimesi kui ka paiku, kuid portreedeks on neid fotosid õigus nimetada just seetõttu, et tabada on püütud kujutatava inimese või paiga põhiolemust. Mõlema näituse fookuseks on inimene ja tema elukeskkond: ühel juhul Londoni südalinn, teisel Pärnu perifeersemad piirkonnad. Mõlemad kunstikud püüavad välja tuua linna eri dimensioone ja elanikkonna mitmepalgelisust.

    Muravskaja kujutab Londonis elavad inimesi: oma sõpru, kunstnikke, disainereid, filmitegijaid ja fotograafe, kellega ta Londonis tutvus. Vaatamata sellele, et näituse pealkiri on ?Welcome to London?, pole portreteeritute hulgas ühtki britti. Suuremõõtmelistele stuudioportreedele sekundeerivad portreeformaadis maastikud, vaated linnaruumi lõikudele, hoovidesse ja tänavatele. Iga jäädvustatud persoon on paari pandud Londoni linna või selle ümbruse loodusmaastikuga, mis peaks olema visuaalselt ja emotsionaalselt lingitud vastava inimesega. Inimese olemus avaneb maastikupildilt õhkuva emotsiooni kaudu, kuid seosed tekivad ka puhtvisuaalsel pinnal. Kas on tõsi, et inimene muutub üha enam selle koha sarnaseks, mida kauem ta seal elab? 

    Valges kuubis toimuvad 2005. aasta suvel projektid, mis nihestavad ja mõtestavad ümber valget kuupi kui institutsiooni, kui standardit ja formaati. Sellele pinnale on valitud projektid, mis funktsioneerivad valge kuubi kriitikana, de- ja rekonstruktsioonina.

    Valge kuup on viimase poole sajandi jooksul kujunenud omamoodi standardkeskkonnaks, kuhu teoreetiliselt võiks sisse tuua iga portatiivse kunstiteose ja seda probleemivabalt eksponeerida. Valged seinad peaksid tähendama neutraalsust ja pretensioonitult tühja ruumi, mida mõnede teooriate kohaselt kunstiteos enda ümber vajab. Reaalsuses pole valge kuup kaugeltki nii neutraalne keskkond. Pigem on see norm, milleni on ambitsioon küündida igal endast lugupidaval kaasaegse kunsti institutsioonil. Igaüks ei suuda endale selliseid seinu lubada, igaüks ei taha eraldada kunstiteost reaalsest maailmast ja suruda seda isoleeritud steriilsesse tuppa. Valget kuupi formaadina võib aktsepteerida või mitte, kuid samas on nii üks kui teine käitumisviis konkreetne kunstipoliitiline seisukohavõtt.

    Kui Teo Spiller tegeles peamisest füüsilise ja virtuaalse ruumi tõlkeproblemaatikaga, siis Anu Vahtra ?Sketchbook. Deconstructing Pärnu: locations, individuals? kasutab valget kuupi töökeskkonnana. Kuubist saab kolme nädala jooksul kunstniku ateljee, kuhu iga päev tulla, mille seintele riputada üles päeva jooksul tehtu, kus teha valikuid oma teostest, kus neid võrrelda ja hinnata. Näitus ise komplekteerub lõplikult alles selle viimastel päevadel. Nagu öeldud, on Vahtra huviväljas Pärnu elanik ja tema elukeskkond. Kunstniku enda sõnade kohaselt püüab ta murda välja linna piltpostkaardilikest paikadest ja vaadelda rannarajooni kõrval teisi, turisti tavatrajektoorist kõrvale jäävaid piirkondi. Nii võtab kunstnik paari nädala jooksul ette retki linna eri osadesse, püüab seal kohalikega kontakti leida ning jäädvustada neid igapäevases miljöös. Kuna töö pole veel kaugeltki lõpetatud, saab praegu lihtsalt kirjeldada tööprotsessi ja selgitada motiive, sest valgesse kuupi genereeritud pildipank täieneb iga päevaga, kusjuures vähemalt praegu on protsess olulisem kui defineeritud visuaalide komplekt.

    Detailsem info nii kunstnike, näituseprojektide kui galerii kohta on veebiaadressil  www.moskva80.com.

    Teksti autor on tekstis käsitlemist leidnud näituse kuraator.

  • Ood Neeme Järvile ja ERSOle

    Toomas Velmet

    2 x USA, Rootsi, Hollandi ja Jaapani peadirigendi, Eesti dirigendi Neeme Järvi kavad on alati põnevalt ootamatud. Neljas festivalikontsert ja maestro Järvi oma esimese orkestri (1960 ? 1979) ees, tõsi, 28. mail. Lugesin laval kokku kaheksa orkestranti sajast tolleaegsest ERSO koosseisust. Aeg teeb oma töö orkestrantidega, aga orkester jääb ja on täie tervise juures nagu maestrogi.

    Kava alustati Eugen Kapi süidiga balletist ?Kalevipoeg?. See kuueosaline tantsusüit kõlab suure orkestriga kontserdilaval Järvi esituses hästi mahedana kõlaliselt ja vaimukana. Need helikeelelt lihtsakoelised, aga karakteersed kujundid on väga meisterlikult orkestreeritud ja kõrgtasemele viimistletud esitus tõstis süidi hoopis teisele ja kõrgemale hinnangutasemele allakirjutanu kõrvus, kui varasemast kivistunud standard. Kui vastab tõele asjaolu, et Eugen Kapp ei orkestreerinud oma lavateoseid ise, siis vääriks küll nimetamist ka teose partituuri tegija, olgu see siis Paul Karp või Kirill Raudsepp ? tänapäeval vääriks tegu avalikustamist.

    Väga mõjuv oli ka Eduard Tubina VI sümfoonia asetamine Eugen Kapi taustale. See restaureeris väga täpselt 1950. aastate Eesti muusikalise tausta, kuhu ootamatult ilmus Tubin oma V ja VI sümfooniaga. Eriti V esmaesitus Eestis 1956. aastal Sergei Prohhorovi juhatusel Raadio SOga oli absoluutselt positiivne ?okk ja minusugune 14aastane poisike ei saanud sellelegi pihta. VI esituse ajaks (1959, Prohhorov) oli taust juba mõnevõrra muutunud tänu Tambergile, Tormisele ja Räätsale, aga ka Tubin ise oli paljus muutunud. Arvan teadvat, et Eesti Raadio arhiivis on olemas nii V kui VI tolleaegsed salvestised ja naudin ette võimalust võrdlevalt kuulata, kas või Neeme Järvi 1961. ja 2005. aasta VI-ga. See sümfoonia on nii orkestrile kui dirigendile meisterlikkuse kool ? esimesele ansambli tugevusproov ja teisele käsitöö efektiivsuse ja filosoofilise vaimsuse proovikivi.

    Järvi pani ennast maksma proovides (mida õnnestus jälgida) äärmiselt ökonoomse ja tulemusrikka tööga, teades oma suure kogemuse baasilt täpselt, kus on karid peidus ja kus neid pole. Kontserdil jäi vaid üle imestada, kuivõrd lihtsate ja minimaalsete manuaalsete vahenditega on võimalik saavutada vapustav muusikaline tulemus.

    ERSO-le oli sellesarnase tulemuse saavutamisel oluline, et mitte öelda otsustav roll, ja see teostati dirigendi tasemele vastavalt. Loodan, et maestro ei tagane oma sõnadest, mida ta kontserdijärgselt ütles hinnanguna ERSO-le: ?Sellisel professionaalsel tasemel, noore ja loominguliselt erksa orkestriga olen valmis minema ükskõik millisele maailmalavale.?

    ERSO on viimastel hooaegadel tõestanud oma valmidust suurteks tegudeks ja on viimane aeg riigil investeerida ja leida investeerijaid sellesse loomingulisse üksusesse, sest nagu teada ? töö õilistab inimest (orkestranti), aga võib ka temas kõik ilusa tappa.

    Kontserdi nn rootsi poole täitis helilooja, pianisti ja dirigendi Wilhelm Stenhammari (1871 ? 1927) Klaverikontsert nr 1 b-moll op. 1 (1893). Lausromantilise, 50 minutit kestva neljaosalise mammutkontserdi esmaesituste seas ülemöödunud sajandi lõpus domineerib ja seisab rahnuna 1894. aastal autori esitus Berliini Filharmoonikutega Richard Straussi juhatusel. Kirjutatud on, et teoses on tunda Wagneri, Liszti, Brahmsi ja Griegi mõjusid, aga kuskil ei ole ma lugenud T?aikovski mõjudest. Ometi on eriti orkestratsioon ja ka muusikaline materjal hästi T?aikovski-pärane, kuigi mitte tsiteeriv, aga helistikki sama kui viimasel op. 23 (Esimene klaverikontsert).

    Olgu sellega, kuidas on, kuid huvitav oli teose esitus kindlasti. Päris täpselt ei saanudki teada, kas kontsert esitati Kurt Atterbergi orkestratsioonis (1946) või 1990. aastal professor Allan Ho leitud originaalis. Aga nagu tavaks öelda, mis tähtsust sellelgi on: peaasi et kõlas hästi. Pianist Per Tengstrand on võtnud oma raudrepertuaari kogu Stenhammari klaveriloomingu ning seda väga täpselt iseloomustanud: ?Kurb, aga ilus?. Tengstrandi interpretatsioonis torkas kõrva haruldane vertikaalne kõla ja päris erilise saavutusena kontserdisaali mitte esimeses nooruses Steinway kalliks mängimine. Tähtsaim on asjaolu, et Tengstrand, Järvi ja ERSO (muide keelpillide täiskoosseisuga) saavutasid ka selles teoses absoluutse ühismeele ja ettekanne oli kõik 50 minutit põnevusega jälgitav.

    Festival sai sel nädalal esimese poolega hakkama ning palju põnevat on veel ees.

  • Türgi ? Euroopa idabastion või Aasia aken Euroopasse?

    Mart Nutt

    Esmalt vana vaidlusküsimus, kas Türgi kuulub Euroopasse või Aasiasse? Geograafilisest aspektist on kõik selge: 3% Türgit territooriumist asub Euroopas, 97% Aasias. Türgi Aasiasse kuuluv osa (ca 755 000 km²) on aga 1/3 võrra suurem kui ELi suurim riik Prantsusmaa. Küll on varasemal ajal Türgi piiridesse jäänud pea kogu Balkan, Ungari ja Krimm. Samas pole Antiik-Kreeka seesmise administratiivjaotuse Euroopa-Aasia piir erilist tähtsust. Kultuuriliselt kuulub näiteks Iisrael Euroopasse, kuigi tal ei ole ruutmeetritki maad Euroopas.

    Siit kultuurilise Euroopa juurde. Selle piiri tõmbamisel on tähtsaks peetud religioonipiiri (mis on kristlik, see Euroopa, mis mitte, see pole, Iisrael ehk erand). Türgit  pidas tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria autoriteet Huntington  ?kistud maaks?, mida iseloomustab läänelike väärtuste ja arengutee istutamine  islami tsivilisatsiooni keskkonda. Teisisõnu, lääne arusaamad ei ole Türgis loomupärased ega pruugi seetõttu ilma riigi surveta olla püsivad. Sellise lähenemise korral jääks euroopa kultuuriline identiteet Türgile igavesti võõraks ja Türgi ei lõimuks Euroopaga sisuliselt kunagi.

    On aga olemas ka poliitiline Euroopa. Sinna kuulub Türgi juba Teise maailmasõja järgsetest aastatest, mil Türgi kaasati Euro-Atlandi struktuuridesse ja Euroopa nii poliitilise kui ka kultuurilise koostöö võrgustikku (Euroopa Nõukogu, EBU, spordiföderatsioonid jms). Poliitiline Euroopa on geograafilisest ja kultuurilisest suurusjärgu võrra avaram, hõlmates ka kogu endise NSV Liidu, sealhulgas Kesk-Aasia riigid. Viimast tõsiasja püüavad need Euroopa riikide liidrid, kes vastustavad Türgi kaasamist ELi, ära unustada ja rõhutada üle aastakümnete geograafilise ja kultuurilise Euroopa tähtsust.

     

    Lahjendab vanade eurooplaste suppi

    Riiklikus ülesehituses on Türgi lähtunud Kemal Atatürgi poolt 1923. aastal vabariigi kehtestamisest saadik lääneriikide mudelist ja traditsioonilise ida ühiskonnakorraldusega ei seo teda õieti miski. Vabariigi algaastail juuris Atatürk konservatiivset islamit välja lausa repressiivsete abinõudega. Religioossete ringkondade võimust eemalhoidmiseks on sõjavägi ka Teise maailmasõja järel mitu korda võimu enda kätte võtnud. Seega on demokraatia traditsioon Türgis kahtlemata pinnapealsem kui enamikus lääneriikides ja ka kehtiv riigikorraldus märksa rohkem piirangutega reguleeritud, kui ELis võiks olla lubatud. Tõsi, viimaste aastate ELiga liitumisläbirääkimistele pürgimise nimel on Türgit mõnevõrra liberaliseeritud, et vähemalt väliselt vastata Kopenhaageni kriteeriumidele (tegelikus elus on asi problemaatilisem), näiteks jäigast kurdi rahvusgrupi eitamisest on jõutud nende ettevaatliku tunnustamiseni. Ent see on kaugel kriteeriumidest, mida eeldab EL on tulevaselt liikmelt.

    Suhtumine Türgi ELi liikmesusse jagab Euroopat päris tugevasti. Siin võib näha  südamest tulevat muret ELi tuleviku pärast, aga ka päevapoliitilisi seisukohavõtte.  Türgi liitumine toob vaieldamatult ELi kaasa uue tasandi, mis ei ole võrreldav ühegi varasema laienemise mõjuga.  Tõsiseim tegur on kahtlemata juba mainitud Türgi kultuuriline taust. Veendumus, et Türgi suudab süveneva demokraatia tingimustes säilitada oma sekulaarsuse ja vältida islamirestitutsiooni, ei ole Euroopas eriti tugev. Rõhutatult ilmalikus Türgi riigis elab võrdlemisi religioosne muhameedlik rahvas. Kui äärmuslik islamiterrorism ei oleks viimastel aastatel maailma vapustanud, siis ei teeks ehk sallivuse vaimus koolitatud eurooplane sellest numbrit. Ent terrorihirm teeb eurooplase umbusklikumaks. kahekümne aasta pärast oleks kõrge iibega Türgi ELi suurim, samas aga tõenäoliselt vaeseim riik. See aga lubab arvata, et kui kõrvaldada bürokraatlikud tõkked, suureneb tööjõuvool Türgist Euroopasse veelgi. Kas Euroopa on suuteline miljoneid uusi türklasi integreerima? Senine kogemus näitab, et türgi immigrant ei ole eriti aldis integreeruma Euroopa kultuurikeskkonda.  Ei maksa aga alahinnata ka majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. 2004. aastal lisandus ELi 75 miljonit uut inimest. Kui liituvad Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia, lisandub veel 40 miljonit, kes vähemalt lähiaastatel saavad ühisest katlast rohkem kui sinna annavad. Aastaks 2015 elab Türgis ca 80 miljonit inimest. See kõik lahjendab ?vanade eurooplaste? suppi.

    Euroopas ei ole veel õieti teadvustatud Türgi tagamaad, mis hõlmab turgikeelseid maid. Kuid Türgi peab nende käekäiku ülimalt oluliseks ning osaleb aktiivselt nende riikide ja rahvaste eneseleidmises. Ei ole midagi loomulikumat kui et ELis saab Türgist nende riikide eestkõneleja. Kas eurooplased suudavad leppida mõttega, et Türgi kaasamine võib perspektiivis sillutada tee ELi Aserbaid?aanile, Türkmenistanile, Usbekistanile, Kasahstanile ja Kõrgõzstanile ning tuua kaasa olukorra, kus ELi juhitakse Brüsseli asemel Ankarast? Türgi liitumisel avarduvad Euroopa kultuurilised piirid ?vanale eurooplasele? tundmatusse maailma ja ELi poliitilised piirid  võivad avarduda tundmatusse kaugusesse!

    Poliitilistel kaalutlustel Türgile vastuseisus on raske näha muud, kui Euroopa suurriikide hirmu oma positsioonide nõrgenemise pärast. EL ei ole Türgi liitumise järel enam Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia kokkulepe väiksemate riikide nõusolekul. Sellises ELis on jõudude vahekord hoopis teine ja Kesk-Euroopa riikide  (ehk uute liikmesriikide) positsioon pigem tugevneb kui nõrgeneb. Poliitilised kaalutlused on tihtipeale egoistlikud ja nende saavutamiseks mõeldakse välja kohati irratsionaalseid põhjendusi, millel ei ole tegelike põhjustega suurt midagi ühist. Mäletame ju omast käest, kuidas kümne aasta eest mitmed Euroopa liidrid otsisid piinlikke põhjendusi, miks meid ei saa ELi ja NATOsse võtta, vältides aga tegelikku põhjust ? soovi Venemaale meelepärane olla.

     

    Türgi Eesti huvides

    Teisalt leiab poliitilistest kaalutlustest tuge ka Türgi. Türgi kui NATO arvestatav liige, euroopalike väärtuste idabastion, riik, mille soovide ignoreerimine on just vesi islamiäärmuslaste veskile? Neil argumentidel on palju kaalu nii ELis kui eriti USAs, riigis, millest Euroopa julgeolek ühemõtteliselt sõltub. Ja nende argumentide ajel pigistatakse silm kinni nii mõnegi probleemi ees, mis mõne teise riigi jaoks oleks ületamatuks takistuseks.

    Tuleme tagasi alguse juurde ? Türgi kui Eesti loomulik liitlane. Eesti vajab oma julgeoleku tagamiseks mõnda arvestatava jõuga riiki Ida-Euroopas, et tasakaalustada Venemaa ambitsioone. Enne Teist ilmasõda oli selleks Poola. Tänane Poola on juba liiga läänes. Teistsuguse ajaloo korral võinuks selleks olla Ukraina. Kuid teistsugust ajalugu ei ole olemas. Järelikult saab selleks olla üksnes Türgi. Eesti ei saa teha otsustusi teiste riikide huvides. Eesti peab suutma otsustada oma huvides.

Sirp