Reedel, 17. mail kell 16.00 avatakse Hop galeriis Eeva Käsperi näitus „Vaikuses“.
Klaasikunstnik Eeva Käsperi klaasskulptuurid ja peegelfotod võtavad kokku tema viimase aasta loomingu, väikeste põigetega ka varasemasse. Samas on aines nendeks teosteks kogunenud kuue aasta vältel, mil kunstnik on elanud Lõuna-Eestis.Ta kirjeldab oma igapäevaelu ja loomeprotsessi järgmiselt:
Elu loodusega kooskõlas erineb linnaelust. See on loodusnähtuste ja aastaaegade lummuses olemine, ühtmoodi nii kartes kui ka nautides nende jõudu ja vääramatust. Pidev muutumine ja samas püsiv teadmine sellest, kuidas looduse ringkäik aasta-aastalt kordub. Foto kui ühe hetke jäädvustaja saab klaasi ja valguse peegelduste kaudu olla galeriiruumis taas muutumises ning avaneda mitmel erineval moel. Õhtuvalgus, mustrid, jäljed, õhk, kordus. Meelerahu, vaikne kulgemine, paus, süvenemine, eraldatus. Ilu, rahulolu, meelte erksus. Külliki Saldre on ühes intervjuus öelnud: “See on üks ilusamaid asju – paus, vaikus, võimalus tajuda, mida sa tunned. Kuulata, mida sa mõtled.“
Paus ja kohalolu – kuulamiseks ja vaatlemiseks, iseendale lähemale jõudmiseks.
Selline meelelisus kajastub avatava näituse valgusmängus – sümbioosis taju ja kõrgemate meistrioskustega klaasikunstis.
Eeva Käsper lõpetas Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna 1998. aastal ja pärast magistrikraadi kaitsmist 2003. aastal töötas ta samas osakonnas assistendi ja õppejõuna kuni 2015. aastani. Ta on üks Klaasiklubi stuudio asutajatest (2009) ja Lõuna-Eestis asuva Serene OÜ klaasistuudio omanik (2018). Eeva Käsper on osalenud näitustel, konverentsidel ja sümpoosionitel paljudes Euroopa riikides, aga ka Türgis ja Koreas. Tema tööd on leidnud tunnustust mitmetel rahvusvahelistel konkurssidel ja leidnud koha nii institutsioonide kui ka erakollektsionääride kogudes.
Näituse graafiline disain: Meelis Mikker
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Tänu: Tsenter, Serene OÜ, Raimond Russak.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Näitus “Eesti teatrimajad” ootab publikut 17. maist Eesti Arhitektuurimuuseumis
Reedest, 17. maist on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Eesti teatrimajad“, mis toob Rotermanni soolalao suures saalis rambivalgusesse Eesti teatriarhitektuuri – alustades kaskedega ehitud küünidest 19. sajandi alguses ja lõpetades tänaste teatrimajade projektidega.
Näitus esitab Eesti teatrimaju arhitektuuriajaloo kontekstis, alustades siinsete 200 aasta taguste saksa teatritega ning lõpetades Estonia juurdeehituse kavandamise ning Linnateatri ehitusega. Näituse kuraatori arhitektuuriteadlase Karin Hallas-Murula sõnul jääb arhitektuur oma füüsilisuses alati oma aega, teater seevastu otsib jätkuvalt sidet pidevalt muutuva kaasajaga. Teatrimajad ei saagi kunagi valmis: põlemised ja purustused on traagilised, kuid pärast seda on sündinud uued saalid ja uued teatrid. Näitekunsti ja teatritehnika areng on ajendanud teatrihooneid pidevalt ümber ehitama ja täiustama. „Vaadates täna 1910. aastatel ehitatud teatris 18. sajandi etendust, oleme me korraga nii 2024. aastas kui ka 1910. aastas ja 18. sajandis,“ meenutab Hallas-Murula.
Rohke ajaloolise, tuntud ja vähemtuntud materjali väljatoomine on erakordne võimalus näha teatrimajade lugusid kõikjal Eestis. Eestlaste esimesed teatrimajad kerkisid hübriidsete teatrite-seltsimajadena: Vanemuine Tartus (1906), Võitleja Narvas (1908), Endla Pärnus (1911), Säde Valgas, (1911), Koit Viljandis (1911) ning kõige krooniks – Estonia teatri- ja kontserdimaja Tallinnas (1913). Uute majade kerkides ka teater professionaliseerus. Rakveres ehitati teatrimaja rahvamaja külge (1940). 1930. aastatel kavandatud uued teatrid Viljandis ja Võrus jäid teostamata.
Sõjas purustati Eesti üheteistkümnest teatrimajast kuus: Estonia, Vanemuine ja Endla, Tallinna Töölisteatri (Estonia vana) maja, Ugala Seasaare maja ja Narva Võitleja. Estonia hakkas mängima endise kino Gloria Palace ruumides Vabaduse väljakul, Endla (1953–1988 Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateater) sai ruumid Riigipanga Pärnu osakonna majas, Tartu saksa teatrist sai Vanemuise väike maja. Valga Säde ja Võru Kannel ühendati Lõuna-Eesti teatriks, mis algul töötas Säde ruumides Valgas, pärast selle põlemist Kandle seltsimajas Võrus. Narva Võitleja koliti Paidesse. Uued teatrid paigutati kohandatud majadesse: Nukuteater Laial tänava aadliklubisse ja Vene teater Gloria Palace kinno, kus töötab tänini.
1960. aastate teatriuuenduse käigus uuristati teatritesse väikesi saale. Nõukogude ajal valmis kolm uut teatrit – Vanemuine (1967), Pärnu teater (1967) ja Ugala (1981), kuigi kavandati rohkem. Salme kultuurimajas alustanud Noorsooteatrile restaureeriti väike saal Lai tänav 27 (1975), kuid tegemata jäid Pärnu teatri juurdeehitus, uus ooperimaja Tõnismäele, Linnateatri kvartaliprojekt, Vanalinna Stuudio maja.
Tänaseks on ajaloolised teatrimajad kenasti korda tehtud, mitu neist muinsuskaitse all. Valminud on juurdeehitusi ja black box’e – Tartu Sadamateater, Vaba Lava Tallinnas ja Narvas. Maju on edukalt „kodustanud” Von Krahli teater, Kanuti Gildi SAAL, Theatrum, NO99.
Täna võib teatrit teha igal pool – Eesti teater on olnud läbi aegade kohanemisvõimeline sõltumata sellest, kas nende maja on teatriks ehitatud või mitte. Teatrimajad lugu on näitusel jooniste, makettide ja lugudena.
Kuraator: Karin Hallas-Murula Kujundajad: Pille Jänes, Margus Tammik Projektid ja fotod: Soome Arhitektuurimuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Pärnu muuseum, Viljandi muuseum, Valga muuseum, Võru muuseum, Rahvusarhiiv, AB Kuup, arhitekt Ülo Peil, fotograaf Kaido Haagen. Kõik 2023. aasta uued pildistused tegi Martin Siplane.
Näituse kataloog: K. Hallas-Murula. Eesti teatrimajad. Eesti Teatriliit, Eesti Arhiektuurimuuseum, 2023.
Teatrimajade näitus Rotermanni soolalaos on avatud 22. septembrini 2024.
Mitte lihtsalt kirjanik, vaid Autor, Pille-Riin Larm vestles Elo Viidinguga Elo Viiding: „Kirjaniku kohus on olla päriselt sotsiaalselt tundlik, eetiline ja empaatiline, mitte kirjutada jaburusi või eluliselt ja sisuliselt läbi tunnetamata edevaid manifeste.“
Elo Viiding on piirilkõndija nii elus kui ka kunstis: küll käsitleb ta oma teostes teemasid, mida teised ei ole märganud, küll põimib eri kunstialasid, küll ületab riigipiire või astub üles piirilinnades. Reklaamitrummi tagumine on Elo Viidingule seejuures võõras. Tema praegustest tegemistest ülevaate saamiseks tuli mul pisut vaeva näha ning ikka jäi osa märkamata, aktiivset loojat ennast tuli aga kõnelema lausa keelitada. Viimaks on see vestluski sündinud sõna otseses mõttes piiril, kirjavahetusena Eesti ja Soome vahel seilates. Aitäh, Elo!
Loe ka Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ arvustust Sveta Grigorjeva sulest!
KÄTLIN KALDMAA: Tere, Lydia!
Kirjutan Sulle siit 180 aasta tagant. Olen viimased seitse-kaheksa aastat iga päev Sinu peale mõelnud. Sinu elule ja saatusele, sellele, kui palju me selles oma eestikeelses Eestis, millest Sina ainult unistada võisid, võlgneme naistele, kes peaaegu nähtamatult kulisside taga tööd teevad, sellal kui mehed kogu „auu“, kuulsuse, tähelepanu ja kiidusõnad enda kanda võtavad. XIX sajandil oli see muidugi veel ilmselgem kui praegu XXI sajandil. Jah, muidugi oleme praeguseks naisküsimuses palju kaugemale jõudnud ja kas tead, Lydia, naised võivad isegi riiki juhtida! Valitseda! Olla presidendid ja peaministrid ja riigikogulased. See on võimas, kas pole?
„Surmatantsule“ elu sisse? Juhan Raud vestles Josh Sawyeriga
Josh Sawyer on videomängutööstuse veteran, kes on mängude loomise ja disainiga tegelenud juba 25 aastat. Ta on Obsidiani stuudio juhtivdisainer, kes on töötanud mitmete selle firma legendaarsete rollimängude kallal, nende hulgas „Icewind Dale“ ja „Icewind Dale 2“, „Neverwinter Nights 2“. Sawyer oli „Fallout: New Vegas’e“ lavastaja. Järgnesid „Pillars of Eternity“ ja „Pillars of Eternity 2“. Kuid tema kõige uuem teos on hoopis teisest puust.
Tugev on see, kes julgeb olla haavatav. Andrei Liimets vestles Anna Hintsi ja Tushar Prakashiga
„Savvusanna sõsarad“ lõpetas äsja üleilmse võidukäigu. Nüüd naasevad Anna Hints ja Tushar Prakash, partnerid elus ja kunstis, suitsusauna lühimängufilmiga „Sannapäiv“ (2024), mis esilinastub Cannes’i filmifestivalil „Kriitikute nädala“ alamprogrammis.
TARVI SITS: Väärtustagem kultuuripärandit läbimõeldult
Muinsuskaitseamet alustas eelmisel aastal mälestiste nimekirjade ülevaatamist ja korrastamist. Vajadusest nimekirjad üle vaadata on räägitud aastaid, kui mitte aastakümneid, seda omavahelistes aruteludes ja töörühmades, teema on jõudnud ka ametlikesse dokumentidesse. Juba 2007. aastal valminud riigikontrolli auditis toodi tähtsamate tähelepanekute seas välja, et osa väärtuslikku kultuuripärandit on alles kaitse alla võtmata, kuid mälestise staatuses on ka objekte, mis seda ei vääri, sest valdkonna alusuuringuid on tehtud vähe ning mälestiste Nõukogude-aegsed nimekirjad võeti osaliselt automaatselt üle.
EVE VEROMANN: Roheline kaitse!
Põllumajanduse paradoks seisneb selles, et kuigi sõltub otseselt loodusehüvedest, on see samal ajal üks suuremaid elurikkuse, millest omakorda loodusehüved sõltuvad, hävitajaid. Põllumajanduse esmaülesanne on toidutootmine, kuid elurikkuse säilimine põllumajandusmaastikul on sama tähtis, sest elurikkus on toimivate ökosüsteemide alus. Ainult elurikkad ja mitmekesised kooslused on paindlikud, isereguleeruvad kõikvõimalike häiringute ning säilenõtked kliimamuutuste suhtes. Kahjuks on elurikkus, mis on kujunenud miljardite aastate pikkuse evolutsiooni tulemusena, tohutu surve all ja väheneb katastroofilise kiirusega.
KATRIN SAK: Mis on flavonoidid ja miks need on meile nii tähtsad?
Flavonoidid on taimede toodetud polüfenoolsed ühendid, mis tänu oma mitmekülgsele bioloogilisele aktiivsusele on saanud tähtsaks uurimisobjektiks kogu maailmas. Loomade ja inimeste organismid ei ole võimelised neid aineid sünteesima, mistõttu vastavate ühendite leidmine inimkehast annab selge vihje hiljutise taimse toidu tarbimise kohta
Kaaperdatud loomaõigusliikumine. Kadri Taperson vestles Christopher Sebastianiga Christopher Sebastian: „Minu nägemus oleks selline, et kogukond taandab end kapitalismist ja saab tagasi oma jõulise vaimsuse läbi rohujuuretasandi, mis hoidis elus eelmisi põlvkondi.“
Eestis toimub 17. mail veebiülekandena järjekorras üheksas kriitilise loomaõiguste konverents „Loomaõigusluse (ümber)hindamine: strateegiad, dilemmad ja suunad“. Tänavu analüüsitakse loomade eestkostet, veganliikumisi ning veganlust üle maailma ja uuritakse, kuhu need teel on.
ÜLO MATTHEUS: Nii et Moskva Marjoried ka Euroopa Parlamenti?
Häirekella, et Venemaa on sekkunud ja sekkub Euroopa riikide poliitikasse ning Euroopa Parlamendi valimistesse, on löödud Brüsselis, Prahas, Varssavis ja mujalgi juba mõnda aega. Venemaa eesmärk on seejuures toetada Vene-meelseid kandidaate, lõhestada Euroopa ühtsust ja ajada omaenda asja. Käimasoleva sõja taustal huvitab Venemaad ennekõike lääne Ukrainale antava abi blokeerimine.
MIKKO LAGERSPETZ: Mis on Gazaga seonduvas keerulist?
Keeruline oli juba leida sellele kirjatükile pealkirja. Toimuvat on ju nimetatud „sõjaks“ – aga kelle vahel see õieti käib? Sõda on üks hirmsamaid asju, millega inimkond hakkama võib saada, aga seekord on sellegi nimetuse puhul tegemist tegelikkuse ilustamisega. Iisrael on praeguseks (2. V 2024) tapnud ümberpiiratud Gaza sektoris 34 568 nime ja Iisraeli isikutunnistuse numbriga tuvastatud inimest ning teadmata hulga neid, kelle laip lebab rusuhunnikute all või kelle isikut vigastuste tõttu tuvastada pole võimalik.
MARTIN AIDNIK: Tudengid protestivad lääne moraali taastamise nimel
Gaza tsiviilelanike kannatustele ei paista lõppu tulevat. Levib näljahäda ja jätkub ohvriterohke sõjategevus. Eluks vajalik taristu on purustatud. Olukorras, kus püsiv relvarahu on humanitaarkriisi leevendamiseks hädavalik, on Iisrael asunud rahvusvahelisele vastuseisule vaatamata pommitama Rafahi linna, kus on üle miljoni sõjapõgeniku, mis näitab, et Iisrael on oma eesmärkide saavutamiseks kõigeks valmis.
AURORA RUUS: Muinaslugu muusikast. Muusikaline kontegelikkus
Tõik, et muusikaline kontegelikkus – muusikakultuur üleüldse – võrsub nii spetsiifiliselt muusikalisest kui ka mittemuusikalisest, võib esiti paista iseenesestmõistetav.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et siinset mõtisklust raamiv mõistepaar „muusikaline kontegelikkus“ on pärit kadunud kasvatusfilosoofi Airi Liimetsa koostatud ja toimetatud artiklikogumikust „Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga“
Arvustamisel
Elo Viidingu „Ellujäämisrežiim“
Jevgenia Ginzburgi „Ränk teekond“
Riin Alatalu „Fredi Tomps“
Pärnu Linnaorkestri 30. hooaja lõppkontsert
Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert
„TKO kammermuusika“ sarja kontsert „Tuubel“
Nordtradi Põhja- ja Baltimaade kõrgkoolide pärimusmuusika konverents ja õppenädal
näitused „Naine&naine. Ellujäämise kunst“ ja „Sina, jõgi. Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste“
Soome Rahvusteatri „Maasikakoht“ ja Maxim Gorki teatri „Alice imedemaal“
Eesti Draamateatri „Eisenstein“
Tallinna Linnateatri „Annapurna“
mängufilm „Elu ja armastus“
Kunstnikud peegeldavad lastekirjanduse keskuse uuel näitusel eesti ja hispaania muinasjutte
14. mail kell 16.30 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses Eesti ja Hispaania illustraatorite ühisnäitus „Peegeldused“, mis on osa kultuurifestivali Iberofest programmist. Näitus sündis koostöös Hispaania suursaatkonnaga Tallinnas.
„Kõnealune näitus on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Hispaania saatkonna suurepärase ja jätkuva koostöö tulemus. Eraldi tänu kahele imelisele kuraatorile – Viive Noorele ja Laura Pérez Granelile, kes on selle projekti võimalikuks teinud, ning kõigile suurepärastele kunstnikele, nii eestlastele kui hispaanlastele, kes näitusele imelised tööd on loonud,“ ütles Hispaania suursaadik Guillermo Corral van Damme.
Lastekirjanduse keskuse kunstieksperdi ja kuraatori Viive Noore sõnul on näituse mõte peegeldada mõlema maa kultuuri läbi muinasjuttude. „On jutud, mis levinud üle maailma väikeste kohalike erinevustega, aga on ka jutud, mida räägiti vaid teatud piirkondades. Eestlased püüdsid leida endale meeldivad hispaania muinasjutud ja neile pilte teha, hispaanlased tegid sama eesti muinasjuttudega. Ülesannet raskendas juttude kättesaadavus, sest tuli ju piirduda vaid nendega, mida oli tõlgitud. Lähenesime teemale veidi laiemalt ja lubatud oli ka autorijuttudele pilte teha, kui need oma olemuselt muinasjuttudega sarnanesid. Eks igaüks saab nüüd ise otsustada, kas peegeldused ka selged ja klaarid said või tulid need rohkem kõverpeeglite moodi,“ märkis Noor.
Näitusel on väljas 15 eesti ja 10 hispaania kunstniku illustratsioonid. Oma töödega osalevad Eestist Katrin Ehrlich, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Piret Niinepuu-Kiik, Viive Noor, Catherine Zarip, Urmas Viik, Tiina Mariam Reinsalu, Anne Pikkov, Ulla Saar, Kadri Ilves ja Liis Roden. Hispaania kunstnikest on näitusel esindatud Borja González, Mayte Alvarado, Adolfo Serra, Pep Brocal, Raquel Aparicio, Miguel Monkc, Sandra Rilova, Laura Pérez Granel, Pablo Pérez Monforte ja L.C. “Bonpa”.
Lisaks sellele saab muinasjutupööningul imetleda sama pealkirjaga näitust, mille on kokku pannud Stuudio 14.
Näitused on avatud kuni 31. juulini ja neid saab külastada keskuse lahtiolekuaegadel E-R 10-18, L 11-16, suveperioodil E-R 10-17.
Eesti sõjamuuseum hakkab tänavu suvel paiknema üle Eesti, sest valminud on uus 20. sajandi sõjaajalugu tutvustav rändnäitus, millega minnakse ringreisile esimese peatuskohaga Tapal.
Ratastel sõjamuuseum annab ülevaate Eesti 20. sajandi sõjaajaloost käsitledes I maailmasõda, Vabadussõda, Eesti riigikaitset sõdade vahelisel perioodil, II maailmasõda ja kaitseväge pärast iseseisvuse taastamist. Rändnäitus paikneb selleks spetsiaalselt kohandatud merekonteineris, mida saab hõlpsasti transportida. Välispinda katavad tekst ja pildid, konteineri sisu on täielikult esemete päralt. Vitriine täidavad vormid, relvad, varustus ja sõjatehnika mudelid.
“Rändnäituse mõte on, et muuseumisse tulekuks ei pea tingimata kuhugi kaugele sõitma, vaid muuseum võib ise külla tulla,” ütles Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Tema sõnul on sõjamuuseum ratastel omamoodi jätk väga menukaks osutunud soomusrongile nr 7 “Wabadus”, mis sõitis mööda Eesti ja isegi Läti raudteesid 2019. aastal. “Meie ajaloost tingituna on terve Eesti omamoodi suur sõjamuuseum,” rääkis Lill ja lisas: “Näitusega loodame kaasa aidata nii ajaloo paremale mõistmisele kui tahtele olla valmis vajadusel Eestit kaitsma.”
Rändnäituse esimene peatuskoht on Tapa: alates tänasest, 8. maist saab seda uudistada Tapa kultuurikeskuse parklas. Edasi liigub näitus Vaivara Sinimägede muuseumi õuele. Võidupühal leiab sõjamuuseumi ratastel Narvast, kus toimub tänavune Võidupüha paraad. Alates juuli keskpaigast veereb sõjamuuseum Lõuna-Eestisse peatudes igas linnas paar nädalat.
Lahtiolekuajad eri asukohtades võivad varieerida. Tapal on näitus avatud iga päev kell 11-18. Sissepääs rändavasse sõjamuuseumisse on kõikjal tasuta.
Müürilehe mainumbris püüame mõtestada muutust, olgu see siis suur või väike, isiklikum või abstraktne, toimunud minevikus, olevikus või seisab alles ees. Lehest leiab kuus tulevikuvaadet 22. sajandi Eestist ja Henri Kõivu intervjuu Marju Lauristiniga. Jaak Tomberg otsib minevikuulme tulevikunägemustest viise olevikuga loovamalt ümber käimiseks. Eha Emilia Oras küsib, mida transseksuaalsuse ajaloo mustad peatükid kõnelevad meile tänapäeva kohta.
Isabel Mari Jezierska pakub välja, kuidas menetleda seksuaalse ahistamise juhtumeid ülikoolides. Andreas Kübar arutleb, mis juhtub, kui mood kolib galeriisse. Merlin Kirikal kirjutab naiste ajaloolisest proosast, Peep Ehasalu räppmuusikast kui noorsootöö vahendist, Julia Kuznetski sinihumanitaariast, Mariliis Mõttus jätkusuutlikust moest, Oliver Laas transhumanismist ja Anne Vetik loobumise kunstist.
Arvustamisel Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. Sünnipäev”, Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida”, Imbi Paju „Kirjanduskliinik”, mängufilm “Tulnukas 2” ja näitus „Kellele kuulub öö? Eesti linnaöö kirgas ja hämar elu”.
Aprilli lõpus esilinastus HÕFFi avafilmina üks tõeliselt kurioosne nähtus Eesti filmimaastikul. Film „Mootorsaed laulsid“ on erakordne saavutus, tõeline tahte triumf – kümne aasta vältel vaid oma rahaliste vahenditega tehtud täispikk splätter-muusikal-komöödia-romantika. Pole oluline, kui uskumatult see kõlab seni, kuni film on hea … Ja seda ta on! „Mootorsaed laulsid“ on ootamatute stseenilahenduste ja musta huumoriga, liigub väga dünaamiliselt edasi ega karda ka tabupiiridest üle minna, olgu siis sõnavara, naljade või vägivalla kujutamisega.
Vaeva on osatud ka hinnata, sest film sai HÕFFilt lausa kaks auhinda – žüriilt parima kodumaise žanrifilmi tiitli ja rahvalt publikupreemia.
Filmist endast uskumatum võib vaid olla selle saamislugu, millest režissöör ja ühtlasi ka peaaegu-kõige-muu-tegija Sander Maran oli lahkesti nõus rääkima. Kinno peaks „Mootorsaed laulsid“ jõudma aasta teises pooles.
Ma ei kujuta ette, milline võib olla pingelangus pärast nii pika projekti valmimist.
Pingelangust pole veel tekkinud, toimetame edasi. Lootsin, et pärast HÕFFi tuleb paaripäevane puhkus, aga seda ikkagi ei ole olnud. Meilid, välismaa festivalide organiseerimine, veebilehe uuendamine – see kõik on praegu ikkagi meie neljase põhitiimi õlul. Meil on firma Marani Bros., kus oleme mina ja mu vend, kaasprodutsent Kaur Maran ning Jan Andresson, kes vastutas filmi „veriefektide“ eest, ja väikevend Peeter Maran, kes kehastas filmis poiss Pellet, aga on nüüd 11 aasta jooksul suureks kasvanud.
HÕFFi esilinastus oli äärmiselt meeleolukas, laval oli terve hulk filmiga seotud inimesi, kes vahepeal on kasvanud ja filmi üldse ära unustanud. Kui paljudega neist sa pärast võtteid ei olnud üldse kohtunud?
Umbes pooltega. Nägin, et saalis oligi kaht tüüpi publikut – vaatajad ja asjaga seotud inimesed, kellele tuli see seanss kümneaastase hilinemisega.
Järgmise päeva linastus oli isegi parem, vaiksema heliga. Olen tähele pannud, et keskmisest natuke madalam helitase aitab komöödiale kaasa – naer võimendab naeru. Ja seansi ajal kuulda aplausi reaktsioonina mõnele stseenile – see on eriline.
Millal su filmihuvi alguse sai?
Keskkoolis hakkasime kooliprojektina tegema lühifilme. Tundides õpetaja jutu kuulamise asemel visandasin ideesid ja naljakesi. Tegime koos Karl-Joosep Ilvesega („Mootorsaagide“ filmi Tom – toim) neli lühifilmi, ka Lutsu „Kevade“ ingliskeelse versiooni. Mina olin Arno Tali ja tema Joosep Toots. See oli rahva naerutamise esimene kogemus. Sain selgeks, et subtiitrid on abiks, sest kui ühe nalja üle naerdakse, läheb järgmine kaduma. Filmis „James Bond filmis „Dr. Bratwurst““ proovisin aga esimest korda laulu teha, mõjutatuna filmist „Maailma korravalvurid“1 ja sealsest Kim Jong-ili laulust. See oli kaudne mõjutaja ka kogu „Mootosaed laulsid“ süžeele – võtta mingi pahalane ja läbi laulu analüüsida tema hingelist poolt.
Sander Maran: „Kaks-kolm nädalat elasime kõik koos maamajas nagu kommuunis, keegi tegi süüa ja iga päev filmisime.“
Pärast keskkooli oli plaan minna õppima BFMi, aga et seal oli parasjagu vaheaasta, veetsin 2009-2010 hooaja süstemaatiliselt filme vaadates. Keskmiselt kuus filmi päevas.
Mul tekkis kinnismõte, et filmikooli sisse saamiseks pean olema haritud ja ma lugesin läbi vana ja uue testamendi ning koraani. „Mormoonide raamat“ jäi pooleli, see läks liiga käest ära.
Raamatu „1001 filmi“ filmid vaatasin läbi, aga sain kunstfilmi ja Euroopa aeglase filmi üledoosi. Ma austan kõiki filmižanre, aga vaatajana hakkas raske, ja samas tulid sealt raamatust ka klassikalised õudukad, mida polnud varem näinud. Tekkiski huvi pigem õudus- ja komöödiafilmide vastu.
Mis sa arvad, mis sind õudukate külge köitis? Millega nad mõjuvad?
Tegelikult olen terve elu teinud komöödiaid. Teada-tuntud tarkus on see, et esimene film olgu õudusfilm, sest see on hästi andestav žanr. Film võib olla hea nii halva kui korraliku väljanägemise juures. Sama ka komöödiaga. Kui on oma vahenditega tehtud film, siis saab totruse enda kasuks keerata ja see teeb lõpptulemuse veel naljakamaks.
Nii, et kuigi „Mootorsaed laulsid“ on väga verine õudukas ja ka muusikal, siis sa ise rõhutad oma loomingu kirjeldamisel hoopis komöödia poolt?
Just. Eesmärk on, et oleks naljakas, ennekõike midagi Monty Pythoni ja „South Parki“ stiilis. Vägivald ja muusikaliaspektid, action ja fantaasia tulevad sinna juurde, aga eesmärk on alati olnud teha komöödia, mis paneks publiku naerma. Mulle meeldib olla saalis, kus rahvas naerust vappub.
Mingeid eesti filme vaadates kristalliseerus tõdemus, et kunstfilmi või filmikooli arusaam komöödiast tähendab, et film ei ole tõsine, aga ei tähenda, et see on naljakas. Meie tahtsime, et oleks naljakas.
Kui näiteks Aki Kaurismäki ja Roy Andersson on oma stiili paika saanud ja nad oskavad seda nii teha, et see töötab, siis neid üritatakse hästi palju edutult imiteerida.
Mis suunas sind alternatiivse tootmismudeli peale?
Talgufilmi „Täitsa lõpp“ (2011) ühe õpilasrežissöörina sattus mu juhendajaks Rasmus Merivoo, ja „Tulnuka“2 fännid olime me kõik. Rasmus rääkis õuduslugusid „Buratino“3 võtetest, kus Vene suurproduktsioon sõitis täielikult režissöörist üle. Umbes nii, et stseeni jaoks on vaja kolme tuletõrjeautot, aga tuleb kohale üks takso. Sealt tekkis kinnisidee, et ise tahan sellist olukorda kindlasti vältida, ja ma läksin teise äärmusse. „Buratino“-lugude järel sai selgeks, et tahaksin katsuda mitte jääda produktsiooni hammasrataste vahele ja eks see oli ka üks põhjus, miks kogu projekt võttis nii kaua aega.
Kooliajal BFMis tegid sa kursusetöö „Curiosity Kills“ (2012) ehk „Uudishimu tapab“, mis jõudis ikka hämmastavalt kaugele, eriti kui arvestada, et see oli n-ö loomingulise piiranguga tehtud film.
Jah, see oli BFMi II kursuse töö, mis pidi olema tummfilm. Võtsime akadeemilise puhkuse, et film valmis teha, sest juba selle järeltootmine oli väga keeruline ja efektirohke. „Curiosity Kills“ kogus üle saja festivali ja ka auhindu. Saime filmiga pisut reisida ja tekkis eriline armastus žanrifilmifestivalide vastu, kuna seal pole tavapublik, vaid rahvas on kuidagi julgem ja sõbralikum. Melu, seltskond, lõbus ja äge suhtumine. Mingi elevus on sees. Kui võrrelda PÖFFi ja HÕFFi, siis esimesel tullakse rahulikult ja vaikselt kohale, aplausid on sellised viisakad … Aga teisel karjutakse. Energia erinevus.
Lundi festivalil vaatas „Curiosity Kills’i“ ka George A. Romero, aga me ei julgenud pärast küsida, kuidas oli. Lihtsalt surusime kätt. Seal olid kohal ka näiteks filmi „Sees“4 teinud Bustillo ja Maury ning näitlejanna Danielle Harris, ja see oli esimene võimalus tutvuda filmitegijatega, keda enne teadsin. See oli väga lahe.
Seal oli ka Timo Vuorensola, kes on ennekõike tuntud kui „Raudse taeva“5 lavastaja, aga kes tegi oma debüütfilmi „Star Wreck“6 samamoodi nagu mina – viis-kuus aastat nokitses üksi keldris teha „Star Trek’i“ paroodiat, millest sai suurte eriefektidega kosmose-eepos. Ta rääkis, et esimese projekti puhul on põhiressurss aeg, mida hiljem ei hakka enam kunagi olema. Vastasin, et teeme enda oma kiiresti valmis, aga lõpuks lõime Vuorensola rekordi üle.
„Kähku tegemine“ oli inspireeritud lavastaja Robert Rodrigueze raamatust „Võttegrupita mässaja“7, mis räägib sellest, kuidas ta peamiselt üksi tegi 7000 dollariga valmis action-filmi8. Temalt õppisin selle, et film koosneb väikestest juppidest, mille üles võtmine eraldi ei maksa midagi, seda saab teha ükskõik kus. Aga kui koguda selliseid väikesi tükke ja need pärast õigesti kokku panna, siis ongi film olemas. „El Mariachis“ pole terve filmi vältel kuskil midagi suurt või enneolematut, aga loeb see, kuidas materjal on ägedalt ja energiliselt kokku pandud.
Sarnaselt Rodriguezega on sul kaameranurkade ja kiire montaažiga saavutatud dünaamika, mis n-ö petab ära.
Just, ma olen kogu aeg öelnud, et ega me teinud filmi, me lõime edukalt illusiooni filmist.
Ühel hetkel olid sa küll süsteemis sees ja filmikooli õpilane, aga oli ka tekkinud arusaam, et filmi saab täiesti vabalt teha ainult väljaspool süsteemi.
Mina tundsin, et filmikool ei ole minu jaoks. Siis vahest oli suhtumine ka teistsugune kui praegu. Esteetiliselt ma ei saanud nõustuda sellega, mis suunas meid hariti. Eks ajad ja juhtkond on nüüd vahetunud ja ma arvan, et praegu on kõik super, aga toona oli nii, et samal ajal kui meie tahtsime filmi teha, keskenduti loengutes mingitele pseudoteemadele nagu tantsuteraapia, mis ei puutunud üldse asjasse.
Panin ka tähele, et ükski minu austatud filmitegijatest pole filmikoolis käinud. Nagu ütles Robert Rodriguez: „Kui tahad olla rokkstaar, siis sa ei jaluta lihtsalt lavale, vaid lähed ja harjutad garaažis pilli seni, kuni sõrmed verised.“ Iseendaks jäämine oli mu eeskujude põhjal mulle oluline. Kindlasti palju raskem tee.
Mina BFMi ei lõpetanud, aga olen neile väga tänulik, sest sealt sain tehnilisi oskusi, tutvusi, ja kool õpetas ka pöörama rohkem tähelepanu tehnilistele aspektidele.
BFMis keskenduti lühifilmidele, aga minu põhiline avastus oli see, et täispikk on täiesti teine asi. „Mootorsaagide“ montaažis sain aru, et olin kõik stseenid lühifilmi mentaliteediga üles võtnud – igal stseenil on algus, arendus ja lõpp. Tegelikult tuleb aga alati olla „keskel“ ja enamikul stseenidest tuleb algus ja lõpp eemaldada, et pinge säiliks. Lühifilmi tundmine ei aita täispika terviku haaramisel tegelikult üldse. Kaar on hoopis teine ja mõtlemine ka.
Mulle meeldib kõrvalt vaadata Rain Rannu filmikarjääri, sest tal pole mingit lühifilmikogemust, hakkas kohe pikki tegema. Ta on katsetanud ja eksinud, aga näha tema arengut „Ameerika suvest“ (2016) „Vaba raha“ (2023) ja „Ükssarvikuni“ (2019) on põnev. Kui muidu on filmikoolist tulnud haritud filmitegija puhul aru saada, et ta on juba mingit kindlat viisi mõtlema koolitatud, siis Rannu mõtleb teistmoodi.
Kas tekkis ka mõte, et võiks ametlikult rahalist toetust küsida?
Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha. Meil oli vahepeal dilemma, kas üritada teha filmi väliste vahenditega, aga kartsin, et raha hakkab meid aheldama „produktsiooni“ külge ning tekivad kohustused. Eesti filmi instituudiga on selline lugu, et me lihtsalt tahtsime loomingulist vabadust ja olime ka laisad. Pärast filmikooli pidasime nõukogude ees käimist asjatuks – me poleks sellest paberimajandusest niikuinii läbi hakkinud. Filmi sisu teades poleks meil mitte mingil juhul lastud kõiki neid asju teha. Värskus tulebki just sellest, et see on sellisel viisil tehtud. Üldiselt muidugi pole mul midagi selle vastu ja see on nii ingellikult tore, et Euroopas on olemas filmide riikliku toetuse süsteem. Sulle antakse raha nii, et sa ei pea seda fondidele tagasi teenima.
Lõpuks otsustasime ikka oma vahenditega teha. „Mootorsaed laulsid“ eelarve võis ka olla sinna „El Mariachi“ kanti ja raha kulus ennekõike toidu, bensiini ja kunstvere peale.
Millest saab kõige paremat verd?
Meil oli mitut sorti verd. Näovigastuste jaoks üks, voolikuga pritsimiseks teine ja kolmas juba „ämbriveri“, mida visatakse korralikult.
Nii et vere koostis oleneb kogusest?
Ja sellest, kuidas seda parajasti kasutatakse. Vaatasin eile uuesti „Rentslikoeri“9 ja meie veri oli selline nagu seal, nagu vanasti. Natuke heledam ja lõbusam. Väga punane. See sümboliseerib verd, aga arusaadavalt on punane värv. Nagu ka Monty Pythonil.
Kui täpselt sa stsenaariumi valmis tegid?
Mul oli algselt idee, et iga stseen peab olema keskse point’iga, mis on vaatajale huvitav – autoga tagaajamine, tulistamine, laul. Ebamäärast ekslemist ei olnud, lühifilmisketšidena filmituks planeeritud lugu, range kontrolli all. Lõpuks sai kondikavasse kirja umbes 28 punkti, millele film pidi toetuma. Siis tuli hakata stsenaariumi kirjutama, üritasin seda kodus teha, aga lihtsalt ei läinud. Ei suutnud ennast kokku võtta. Tekkis selline olukord, et käisin kaks kuud salaja iga päev kohal Tallinna avatud ülikooli loengutes, kus on mitusada inimest. Täiesti anonüümsena, teesklesin üliõpilast, omal arvuti kaasas. Õppejõu uinutav, rahulik, tark jutt oli taustaks ja lõi uskumatult vabastava tunde, et ma ei pea seda kuulama ega muretsema. Et kui öeldakse, et järgmine kord on eksam, siis mind see ei puuduta, mul on täiesti suva.
See oli selline mõnus keskkond, kus võis süveneda ja kogu film sai üles kirjutatud niimoodi Tallinna ülikooli loengus istudes.
Mäletad sa mõnda oma õppejõudu ka?
Mitte eriti … Kas oli Rein Raud või keegi … Ringo Ringvee vist andis mingit religiooniasja. Ja siis see mees, kes palju loomadest räägib … Turovski. Tema oli ka vist.
Jumal teab, mida sa sealt veel alateadlikult üles korjasid.
Jah, eks ma vahepeal kuulasin ka, huvitav ju. Võimalik, et väikseid ideid sealt tuli.
Aga see vabanemistunne just ise ülikoolist tulnuna, kus pidi päriselt põdema konspektide ja eksamite pärast … Kokkuvõttes sain iga päev ühe stseeni kirjutatud, pluss siis laulud.
Kui mõni nali tundus hiljem üles filmimise järel rumal või ebanaljakas, siis viskasime selle välja. Seda vist ütles Matt Stone, et kokkuvõttes ei puutu stsenaarium üldse asjasse ja loeb see, kas nali töötab või mitte.
„Mootorsaed laulsid“ on küll õuduskomöödia, aga täiesti hämmastav, et sa oled filmile teinud ise täiemahulise muusikali laulud, mis annavad igati muusikali mõõdu välja …
Enamasti ma jälestan muusikali žanrina. Midagi on ühist kaklus-, tulistamis-, muusika- ja pornofilmidel: kui läheb andmiseks, siis läheb narratiiv pausile. Muusikalielemendi puhul oli mulle seega ülioluline see, et iga laul oleks filmis asendamatu. Et annaks uut infot tegelaskuju või tegevuse kohta või toimuks laulu ajal loo areng.
Tihti ongi muusikalide põhiprobleem, et laulud ei tee mitte midagi.
Tahtsin, et muusikaline tervik oleks puhas, nagu ka viisid, et need saaks kummitama jääda. Ja kui me filmi on meedias võrreldud „Nukitsamehega“10, siis pean siinkohal tunnistama, et ma ei ole seda näinud.
Ja võttesse läksite siis 2013. aasta suvel?
Jah, meil vedas, et kõigile aeg sobis. Oleksime aasta edasi lükanud, siis poleks seda filmi enam sündinud, vähemalt mitte nende tegijatega. Võttepäevi oli suvest hilissügiseni kokku vist 64. Kaks-kolm nädalat elasime kõik koos maamajas nagu kommuunis, keegi tegi süüa ja iga päev filmisime. Meil pole ametlikku operaator-lavastajat tiitrites isegi märgitud, sest filmis parasjagu see, kellel oli käsi vaba või verest puhas. Täiesti geriljastiilis võtted.
Maja leidsimegi sellisena, nagu filmis on – lagunevad autod olid hoovis ja mootorsaed juba lausa seina peal! See oli nii metsa sees, et sinna üldse peaaegu millegagi ligi ei pääsenud.
Miks pärast siis ikkagi kümme aastat valmimiseks aega läks?
Ei olnud plaanis nii kaua teha! Esialgu tahtsime kähku valmis saada 2014. aasta HÕFFiks. Üldistav põhjus on aga see: töömaht oli mõõdetamatu ja filmi žanr niivõrd ebatavaline ja nõudlik, et Eesti tasustatud professionaalide töögraafikusse poleks see ei ajaliselt ega rahaliselt kuidagi mahtunud. Valdkonnas hõivatud inimestel ei ole aega ühe projektiga nii kaua ja põhjalikult tegelda, kui meil vaja oli. Maht oli pretsedenditu nii helis kui muusikas. Püüdsin mitme muusikainimesega rääkida, aga nad andsid mõne aja pärast alla ja ütlesid, et neil lihtsalt ei käi sellest kõigest jõud üle.
Üks muusikarežissöör käis rida vaatamas ja ütles, et siin on kõik ju puhas helidisain. Kõik helid tuleb eraldi paika panna, üle mudida. Stseenid on helilt väga nõudlikud ja spetsiifilised.
Sander Maran: „Tunnen, et pea läheb kohe lõhki, sest mul on nii palju erinevaid suundi, kuhu jutuga edasi minna.“
Kas pärast kümneaastast tootmisprotsessi arvad, et võiksid järgmine kord mõnd kiiremat meetodit proovida?
Absoluutselt. Mul oli vabadus, aga ma olen omad vitsad kätte saanud ja kogenud, miks see oli rumal ja halb mõte. Korrata enam ei soovi. Kui kunagi veel saab mõnd projekti teha, siis proovin kindlasti normaalsemate vahenditega ja mitte nii vaevaliselt. Kui filmi valmides saab lavastaja muidu puhata, siis minu õlul on nüüd kogu tehniline külg – renderdamine, failide haldus ja muu tüütu kraam. Hea meelega annaksin kellelegi teisele teha.
Kui tihti sa üldse aastatepikkuse üksi nokitsemise ajal mõtlesid, et see kõik äkki ei viigi kuskile?
Ega mul selleks väga aega jäänud, sest tööd oli nii palju. 2014–2016 oli pildimontaaž. Esimene pildirida oli sinna nelja tunni kanti. Juba siis nägime, et toimiv asi on olemas ja on mõtet vaeva näha. Samas nägime ka, kui palju on vaja tööd teha. 2016-2017 salvestasime aasta aega dialooge stuudios sisse, sest umbes 50% ulatuses saime platsiheli kasutada, aga ülejäänu tuli uuesti helindada. Tohutu töö, selle monteerimine ja salvestamine, aga tore oli see, et siis puutusime näitlejatega uuesti kokku. 2017 tegin visuaalefekte üksi. Filmis on umbes 325 eriefekti ja üle 3000 montaažilõike. 2017-2018 oli tunne, et hakkab ühele poole saama ja tuleb kokku panna suurem järeltootmismeeskond, et film ära lõpetada ja saada 2018. aasta lõpuks kinodesse. Suhtlesime nii muusikainimeste kui ka helindajatega, värvikeerajatega. Maksime umbes kuus kuud kuupalka tehtud töö eest, aga poole aasta möödudes nägime, et me ei olnud kuskile jõudnud. Igal rindel oli töömaht täiesti kirjeldamatu ja me tõmbasime pidurit, saades aru, et ise nokitsedes oleks ikkagi palju parema tulemuseni jõudnud. Ja poleks ka rumalaid summasid tuulde visanud. See meetod ei töötanud, täielik krahh. Helidest oli tehtud umbes 5%. Kuidas edasi? Järgmised kaks aastat helindasin filmi ise – sammud, põntsud, mootorsaed, autoplahvatused monteerisin arvutis kokku heliefektide baasil ja see võttis tohutult aega.
Olin loobunud mõttest kedagi palgata. 2019–2021 õppisin nullist muusikat orkestreerima. Laule on filmis seitse, aga veel umbes sama palju taustalaule ja repriisid. Kui enne olid klaveriread lihtsalt sisse mängitud, siis nüüd monteerisin MIDIs üksikud noodid kokku, et tekiks illusioon toimivast muusikast. Mängu tulid flöödid, trummid, kitarrid, harfid ja tuli leida ka nende omavaheline tasakaal. Kaks aastat tööd.
Kui muidu on filmides algus- ja lõputiitrid justkui iseenesestmõistetavad, siis keegi peab need ju tegema, ja eks see mina olin. Mul läks nende peale kuus kuud. Alguse ja lõpumuusika, lõpus kõikide laulude repriis, mida polnudki HÕFFil kuulda, sest kõik plaksutasid. Oleks tahtnud öelda: kuulake mu kunsti, mis te plaksutate!
Mul puudusid küll alguses oskused muusikat arranžeerida, aga laulu oli sisse kirjutatud juba mingi võti, kuidas see peaks meeleolu suunama – võimsamaks, romantilisemaks, naljakamaks. See juhatas mind kogu protsessist läbi. Kuigi ma üldse ei osanud seda teha, oli lõppsiht silme ees, mis aitas mind tehnilisest oskamatusest üle saada.
2021–2023 oli värvikorrektuur. Põhiline küsimus: kuidas saada odavast ja koledast videoesteetikast välja nii, et film toimiks visuaalselt filmina? Tekkis selline kalkulatsioon, et oleme juba pannud selle filmi tegemise alla nii palju aastaid, et nüüd enam pole mõtet lõpusirgel laisalt lasta. Ühest hetkest oli loogiline, et võib ka värvi peale selle aja kulutada. Kahe aasta jooksul käisin käsitsi ükshaaval üle enam kui 3000 kaadrit. Arvutile tohutu koormus viiskümmend videokihti, mida kombineerides oli võimalik see n-ö vanutamisefekt kätte saada. Sain aru, mis toimib, aga aega see eriti kokku ei hoidnud – teha tuli ikkagi. Muusikaga samuti: sellest, et ma olen ühe laulu valmis saanud, pole teiste lugude valmis tegemisel midagi kasu. Paljud stiliseerivad visuaalselt vaid treileri või algustiitrid, aga ülejäänud film on ikka videopildiga. Küll aga ütleksin, et näiteks „Nähtamatus võitluses“11 oli see tehniliselt superhästi tehtud ja vist ka Eestis esmakordselt. Olgugi, et mul oli vist värvide keeramine juba poole peal, kui nemad alles võttesse läksid! Seda on olnud naljakas vaadata, kuidas selle, mida sa oled ammu teha igatsenud, jõuab keegi teine enne sind ikka ära teha. Loodetavasti on siiski minu film ka piisavalt universaalne.
Kas küsimus iseendale, et miks ma seda üldse teen, ei muutunud kümne aastaga?
Esiteks on tõesti väga veider olukord, et ma praegu 33aastasena justkui vastutan nende valikute eest, mis olid tehtud 22aastasena, ja keegi ei taju, et aeg on vahepeal edasi läinud. Mulle on olnud arusaamatu, et kommenteeritakse stsenaariumi tasandil tehtud otsuseid, kui see on väga ammusesse minevikku jäänud reaalsus. Küll aga on aastate jooksul õnneks mingi küpsus seda ikkagi juhtinud: kõige halvemad või rumalamad asjad on välja filtreeritud ja võtete 22aastane mina on ikka natuke suuremaks kasvanud. Žanrifilmifestivali publikut ja žanrit ennast teades ja armastades on aastatega tekkinud hea tunnetus, kuidas publik reageerib. „Mootorsaed laulsid“ on hästi kokku pandud ja töötab, selle üle ma ei muretse ja võin selle eest vastutada küll.
Neid filme, mida ma austan, iseloomustab teatud universaalsus. Kui näiteks uude „Tulnukasse“12 sattusid veel mingid deso-teemad, mis aegusid kiiresti ja enam ei resoneeri, siis meie tegime oma filmiga teadlikult just sellised valikud, mis ei paigutu kuskile aega ega ruumi, juba stsenaariumi kirjutamise ajal. Et film oleks vaba liigsest geograafilisest ja kultuurilisest kontekstist. Ja et ei oleks ka eesti filmis nii tavalist tuttavate võttepaikade teemat. Et kohad oleksid üldised, mitte äratuntavad.
Kümne aasta jooksul oli muidugi ka kokkukukkumisi ja krahhe rohkem, kui jõuaks kokku lugeda ja lõpuks ma enam ei teinud väljagi sellest, mida ma tunnen, sest see ei puutunud asjasse. Lihtsalt oli vaja film ära teha. Olin oma sisemise heitluse suhtes juba tuimaks muutunud. Mulle öeldi, et imetletakse mu sihikindlust ja ma mõistan, et eemalt saab seda näha kui pühendumust, aga see on seesama, kui teha kompliment trellide taga istuvale vangile, et ta on väga tubli, et seal nii püsivalt edasi istub. Tegelikult oli minu reaalsus see, et ma olin vangis ja mida sa ikka lõppude lõpuks teed. Tuleb asi lõpule viia.
Tiitrites oled kasutanud oma nimest tuletatud anagramme, et jääks mulje suuremast meeskonnast.
See, et nii palju asju lahenes minu kaudu, ei olnud kunagi mu ambitsioon ega kavatsus. Olude sunnil pidime nii tegema, et ellu jääda. Ideaalmaailmas poleks ma tahtnud ühtki asja nii ise teha. Igas valdkonnas oli natuke frustratsiooni, et see pole minu ülesanne. Miks ma siin mingeid samme helindan, ma ei taha seda teha. Sama ka tiitrite või treileri lõikamise ja muuga. Pisikesed tehnilised asjad teed lõpuks ikka ise, kuna see on nii praktiliselt kui ka rahaliselt mõttekas. Ja saad ka lõputult aega sinna alla panna.
Ma ei tahtnud, et tiitrid näeksid piinlikud välja, sest nime kordamise puhul tuleb meelde nartsissistliku režissööri stereotüüp, mida ma tahtsin iga hinna eest vältida. See, et mina kõike tegin, on juhus. Juba algustiitrites on neid anagramme palju. Minu enda lemmik on kaameramees Darn Arseman.
Arvatavasti elus enam sellist võimalust ei teki, et saaks teha niivõrd suure loomingulise vabadusega filmi, kuhu võib siiralt kõik oma rumalused sisse panna. Kui mingid projektid veel tulevad, hakkavad need olema palju distsiplineeritumad ja rangemad. Mul on tunne, nagu oleksid varastanud selle filmi tegemise võimaluse ja surunud selle läbi. Ma ei kahetse seda üldse, sest filmiajalugu tundes ju näen, et see on žanrite kombineerimise poolest eriline.
1 „Team America: World Police“, Trey Parker, Matt Stone.
2 „Tulnukas, ehk Valdise päästmine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.
„Regulatsioonide vähendamine ja majanduse liberaliseerimine on Euroopa strateegilise vabaduse ja ühiskonna heaolu kasvu eeldus.“ Nii kõneleb Euroopa Parlamendi valimisprogrammis Reformierakond. „Vabaturumajanduse edenemiseks tuleb jõuliselt vähendada põhjendamatuid bürokraatlikke takistusi ning anda ettevõtjatele tegevusvabadus,“ kinnitab surmavaenlase seisukohta oma programmis EKRE. Eurobürokraatiat lubavad vähendada isegi sotsiaaldemokraadid, kelle programmis muidu leidub toetust mitmesuguste reeglite kehtestamisele ja vabaturu ahistamisele, mida bürokraatide tööta ei sünni.
Niisiis valitseb nagu julgeoleku küsimuses ka majanduses äärest ääreni konsensus, mis on Eestile majanduslikult kasulik, nimelt Euroopa Liidu bürokraatia, teisisõnu reeglite kehtestamise korra ja organite laiakslitsumine. Aheldamata turust unistasid ja jutlustasid juba Friedrich Hayek ja Milton Friedman ning Brüsseli bürokraadid on kõigi erakondade vastased. Sõltuvalt asetusest riigivõimu juures on küll pisierinevusi viisis, kuidas täpselt kavatsetakse Eesti majandus, eriti selle „katki läinud“ avalik sektor, korda teha ja tagasi kasvu teele juhatada.
Ahelad viivad vägisi mõtte iidse Prometheuse loo juurde. Eks temagi oli ettevõtlik mees, kes tahtis omakasupüüdmatult, nagu ettevõtja ikka, ühiskonnale innovatsiooni (tuli ja selle kasutamine) abil suurt kasu tuua, aga kelle hoo regulaatorid Olympose mäel julmalt ja formaalsetel põhjustel maha võtsid ja talle koguni karistuse määrasid teo eest, mida tänapäeval nimetaksime leiutise kui intellektuaalse omandi varguseks. Sel pildil, mida valimiskampaanias pakutakse, on tujukad ja kurja sepitsevad jumalad kolinud Brüsselisse ning saadavad sealt aina uusi kotkaid direktiivide ja otsekohalduvate määruste kujul me aheldatud ettevõtjate maksa nokkima. Seega, Eesti suhe Euroopa Liiduga on vabadusvõitleja suhe rõhujaga ning lahing käib eeskätt majandusvabaduse pärast.
Majandusvabaduse poolest on Eesti piirkonna tšempion katkematult juba aastast 1995, mil Washingtoni mõttekoda Heritage Foundation hakkas üleilmset majandusvabaduse indeksit arvutama (vt joonis). Kui suurem majandusvabadus kindlalt heaolu dividendi annaks, siis peaks Eesti olema Lätist ja Leedust ammu kaugel ees ning jõudnud otsustavalt kannule Soomele ja Rootsile. Ometi see nii ei ole ja isegi suhtarvude maagiat abiks võttes saab kehvema tulemuse kui kilpkonnaga võidu jooksnud Achilleus Zenoni paradoksis.
Kui majandusvabaduse indeksi kõrvale panna sisemajanduse kogutoodangu aegrida, tekib paratamatult kõhklusi, kas majandusvabadusel on edu valemis üldse mingi kaalukas osa. Maailmapanga andmed (ostujõu pariteedi alusel USA dollarites) näitavad, et SKT inimese kohta kasvas aastatel 2000–2022 Eestis 9400 pealt 48 000ni. Rootsi vastavad näitajad on 29 600 ja 68 200, Soome omad 26 800 ja 62 800. Absoluutarvudes on Rootsi Eestist endiselt 20 000ga inimese kohta ees ja Soomega on vahe vähenenud mikroskoopiliselt. Kuidas nad seda meist väiksema majandusvabadusega teevad? Ja kas nii jääbki, sõltumata majandusvabaduse suurusest? See on pähkel, mille kõik valimisrallis osalejad peaksid katki hammustama.
Pessimistid erilist lootust ei anna. Näiteks ütles Eesti teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg uut energiamajanduse arengukava hinnates ERRile, et „me ei saa elektrihinda Põhjamaadega võrdseks ega madalamaks mitte mingil juhul. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, võib-olla saja aasta pärast on see teostatav, kuid praegu me seda ei tea“. Energia on igal alal põhiline tootmissisend ja kallim energia ei jäta Eesti ettevõtjatele mingit lootust konkurentsis püsimiseks. Ainus viis Põhjamaade „ebaõiglase“ eelise tasandamiseks oleks kaotada energiatarbimiselt kõik maksud ja tasud. Aga kas nii kasvav ettevõtlusvabadus ikka ahvatleks põhjamaised energiatootjad Eestisse kui paremasse ärikeskkonda kolima? Riiki, kus väike maksukoormus tähendaks ka aina kehvemaid või üldse puuduvaid avalikke teenuseid?
Majandusvabaduse absolutiseerimisel on mitu negatiivset kõrvalmõju. Esiteks sunnib see Euroopa Parlamenti ja muudesse ametitesse pürgijaid näitama ühiseid juhtimisorganeid poksiringina, aga mitte ümarlauana, kus võrdsed kokkuleppeid ja kompromisse teevad. Võitlusest pajatajad petavad esialgu iseennast ja hiljem, kui käes aeg tehtud tööst aru anda, ka valijaid või on sunnitud tunnistama oma täielikku läbikukkumist (küllap siis ebaausas) võitluses. Teiseks juhib see ettevõtjad valele teele: kulutama aega ja raha reeglite järgimise ning loovuse ja leidlikkuse asemel hoopis neis reeglites aukude ja möödahiilimise võimaluste otsimisele. Sellel on kahtlemata oma mõju nii ettevõtete kasumlikkusele, aga ka avaliku võimu rahakotile ja ühiskonna heaolule.
Halvim on seejuures, et kui pillid on häälestatud kontinendiüleseks võitluseks, mängitakse samas helistikus ka kohalikku poliitikat. Meditsiinikirjandus ei käsitle juriidiliste isikute haigusi ja nende ravi, kuid Eesti erakondade, valitsuse ja parlamendi vaimne seisund viitab praegu ühemõtteliselt anoreksiale. Tartu ülikooli kliinikumi patsiendiinfo lehel anorexia nervosa kohta piisab vaid mõne sõna vahetamisest, et see sobiks täpselt kirjeldama Eesti poliitikkonna kollektiivse psüühe seisundit ja arusaama „õhukesest riigist“.
„Ma olen paks!“ kinnitab riik endale iga päev, mis sest, et peeglist vaatab vastu aina alakaalulisem tegelane. Hirm kaalus juurde võtta aga kasvab. Eesti ei ole kunagi jõudnud Euroopa Liidu täiskasvanud liikmesriigi normaalkaaluni maksukoormuse mõttes, kuid kinnitab endale, et suudab oma kaalu veelgi vähendada, kuigi see on saavutatav ainult tervist kahjustades. Kuid, nagu teabelehel nenditakse, on „anoreksiahaige ravi alustamine sageli vaevanõudev tegevus, sest patsiendil esineb haiguse eitamine ja tugev vastupanu kaalu parandamise suhtes“.
Aga alustama peab ja hakatuseks soovitan teraapilist kirjandust. Majandusteaduse nobelist (2001) Joseph Stiglitz avaldas mõne nädala eest asjakohase raamatu „Tee vabadusele. Majandusteadus ja hea ühiskond“, mis võtab kokku tema pikaajalise võitluse neoliberaalse, ettevõtlusvabadust ülimuslikuks pidava religiooniga (mis muu on teooria, mille empiiria on ammu ümber lükanud). Lühidalt: ettevõtlusvabadus ei eksisteeri vaakumis, vaid suhtes muude vabadustega. Tema kasv tuleb millegi arvelt. Ja iga vabaduse juurde kuuluvad lahutamatult nn väliskulud, seda nii ettevõtte kui ka riigi puhul, ja need on reeglina piiriülese mõjuga. USA tehnoloogiahiidude vabadus näiteks võtab Euroopa kodanikelt vabadust vähemaks ja tekitab korvamatut kulu.
Kui Eestis on ettevõtlusvabadust rohkem, siis järelikult mingit muud ja tõenäoliselt tähtsamat vabadust selle võrra vähem. On vähem riiki. Milleni see viib? „Fašistlikud ja autoritaarsed valitsejad on esile kerkinud peamiselt seetõttu, et valitsused ei ole suutnud teha piisavalt, mitte seetõttu, et teevad liiga palju,“ kirjutab Stiglitz. Ei ole suutnud kehtestada piisavalt reegleid ega koguda piisavalt makse, et täita heaolu tagamise kohustusi. Indiviidi tasandil tähendab see, et liiga paljude potentsiaal jääb päriselus realiseerimata, sest nende „võimaluste komplekt“ on juba algusest peale piiratud, esmatarbe tööriistadeta.
Milline majandusmudel kindlustaks mõtestatud vabaduse suurimale osale ühiskonnast, küsib Stiglitz. Ja vastab, mitte üllatuslikult, et kõige lähemal eesmärgile on mõistagi Põhjamaad. Ebatäiuslikud, kuid parema puudusel kopeerimist väärt. Kuidas? Lugema, anorektikud!
Suurte oluliste probleemide kõrval, nagu vaesus või süvenev ebavõrdsus, on lausa piinlik mureliku suuga sõna võtta väikeste proosaliste kribalate pärast, mis häirivad küll iga päev kümnete tuhandete inimeste elu. Nimelt rääkida ühissõidukipeatuste puudulikust disainist.
Trolli, trammi ja bussiga sõitis Tallinnas mullu ligi 133 miljonit inimest, kellele lisanduvad rongi kasutajad. Ometi peab selleks, et teada saada, millal on bussi oodata, kohati maadligi roomama, mõistatama, mis on rokakihi või sodi all või milline number on kustunud. Mõnel pool haigutab nädalaid tühi stend. Pealekauba võib veenduda, et enam tillemat kirjasuurust ei leia. Rongi väljumisajadki on esitatud kohati rahvarikastel perroonidel tihti hämaruses, krüptilises vormis ning mikroskoopilise suurusega koodidega, mille mõistmiseks on vaja spetsiifilise vaksaližargooni tundjate abi. Ajutiselt peatatud trammiliini number on peatuse märgil punasega üle soditud. Kui ei teaks, et tramm tõesti ei tule, arvaks, et mõni kratt on nalja teinud. Teisal on trammimärgil rist peal. Kas sellest saadakse üheselt aru? Rajult mõjub ka kleeplindiga imelik käskkirja moodi paber putkas. Kas tõesti hakkab pensionär seal pakutud QR-koodi skannima?
Ükskõik, milliseid vahvaid piktogramme ning elektroonilisi tabloosid sõidukites ka ei kasutataks, algab kõik siiski tänavalt. Graafiline disain peab olema arusaadav ehk siis loetav, koormavate seikadeta, üheselt mõistetav. See käib nii kellaaegade kui ka marsruudi kohta. Eriti vajavad tähelepanu ajutised ümberkorraldused. Kuidas saab inimene, kes on tulnud peatusesse, teada, et siit sõit ei alga, tramm liigub kuidagi ebatavaliselt või tuleb rongi asemel minna hoopis bussi peale? Ekstra küüniline on soovitus vaadata graafikut kodulehelt. Pole mõtet ka arvata, et kõikjale tulevad ekraanid, pealegi vajatakse nendegi kõrvale trükitud infot, sest nii on parem keskenduda ning sõite planeerida.
Avaliku ruumi infograafika peab olema nõnda selge, et mõjuks loomulikult ning arvestaks lugupidavalt nendegagi, kes on pikaldased või kehva silmanägemisega. Tuleb tõdeda, et optimaalse info väljasõelumine ning selle loogiline esitamine nõuab palju vaeva. Ideaalis võiks disain olla laiahaardeline, mõistetav nii lapsele kui ka eakale, samuti eri komberuumist tulnud persoonidele.
Muidugi on murekoht, et peatused pole meil tegelikult mõeldud mitte niivõrd peavarjuks, vaid erafirma teadetetahvliks nii Tallinnas, Tartus kui ka Narvas. Seal reklaamitakse bussiaegade asemel pigem kasiinot, poliitikut või mingit teenust. Asi pole ehk puuduvates linnadisainerites, vaid ühistranspordi asjapulkades, kes pole ilmselt empaatilised ega lähe ka ise naljalt trolli peale, rääkimata külakese rongijaama väisamisest. Teenuseid saab alati sisse osta.
Ometi on ajaloost võtta häid lahendusi. Näiteks lennujaamade puhul – need on ju ütlemata keerulised ja rahvamassist tulvil – on üks tuntumaid Amsterdami Schiphol, kuhu Benno Wissing (Total Design) tegi kuuekümnendatel adekvaatse lahenduse. Hoolikalt valiti paigutus, kirjatüüp oli kaugelt loetav, põhisildid kollased, teised rohelised, piktogramme polnud. USA üle neljakümne lennujaama kujundanud autor Jane Davis Doggett on rõhutanud, et teekond võiks olla ruumiliselt tajutav, ning on lisanud oma lahendustesse julgelt värve ning sümboleid. 1972. aastast tuntakse Massimo Vignelli New Yorgi metrookaarti, mis on loetav ning kergelt ampsatav eri värvi liinide ja kompositsiooni tõttu. Kogu sekundaarne info visati välja, et inimesel oleks lihtne liikuda punktist punkti ja adutaks, kus on ümberistumiskohad.
Tegelikult on linnaruumi viidad meilgi juba kohati talutavad: siin on sõna otseses mõttes suunda näidanud Ülemiste linnak, kus arendaja on mõistnud, et heaolu avalikus ruumis – see tähendab ka liikumise hõlpsust – on ka äriliselt kasumlik. Esitise lahenduse asemel on kasutuses juba uus osaühingu Disainiosakond loodud viidasüsteem, milletaolist näeb Tartuski, kus ekslemist on sestap vähem.
Hea graafiline disain pole seega mingil kombel snobism ning seda on põhjust kui tarvilikku kraami häälekalt nõuda.
Külliki Saldre on ühes intervjuus öelnud: “See on üks ilusamaid asju – paus, vaikus, võimalus tajuda, mida sa tunned. Kuulata, mida sa mõtled.“
