keelekorraldus

Intervjuu Briti kultuuriteooretiku ja kirjandusteadlase Susannah Radstone’iga

SUSANNAH RADSTONE on kultuuriteoreetik ja kirjandusteadlane, East Londoni ülikooli lektor.

Tema uurimisteemad on kultuuriteooria, eeskätt mälu ja psühhoanalüüs ning kaasaegne kirjandus

ja film. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi mäluteemalisi konverentse ja seminare,

kuulub ajakirja The Journal of Memory Studies toimetuskolleegiumi. Viimastel aastatel

on ilmunud mitmeid mälu-teemalisi artikleid, samuti on ta mitmete temaatiliste artiklikogumike

toimetaja: “The Politics of Memory: Contested Pasts” (2006), “Memory, History, Nation:

Contested Pasts” (2005), “Memory Cultures: Memory, Subjectivity and Recognition” (2005),

“Regimes of Memory” (

Elav huvi konverentsi “Memory from Transdisciplinary Perspectives” vastu oli korraldajatele üllatus. Teie korraldasite 1999. aastal rahvusvahelise interdistsiplinaarse konverentsi “Frontiers of Memory”, samuti on teid kutsutud esinema mitmetele eri riikides toimunud mäluteemalistele konverentsidele. Kuidas selgitaksite mälu kui uurimisteema jätkuvat populaarsust humanitaar- ja sotsiaalteadustes viimastel aastatel?

See on väga mahukas küsimus, kuna mäluteema praegune populaarsus on saanud alguse eri allikatest ja probleemidest. Üksainus seletus poleks siin kindlasti piisav. Mälu kui uurimisteema köitvus on minu arvates saanud alguse sellest, et see hoiab koos tervet hulka tänapäeval pakilisi probleeme, vaidlusteemasid ja ettekirjutusi.

Esiteks, mäluteema lubab välja tuua sisemise ja välise suhted. Viimastel kümnenditel, eeskätt 1960ndatel ja 1970ndatel, tundus, et sellesse toob selgust psühhoanalüüs, lisades sügavust ideoloogiateooriatele, millega ei andnud seletada seda, kuidas omandatakse peale surutud mõtte- ja uskumuste viise, kuidas need muutuvad isiksuse osaks. Psühhoanalüüs tegeles selle teoreetilise tühimikuga, näidates, kuidas ideoloogiad seotakse subjektiivsusega psüühiliste protsesside, sealhulgas ihade ja fantaasiate kaudu. Pöördumine mälu poole võimaldab meil omakorda mõista, kuidas minevikku on läbi elatud. Kui me oleme aktsepteerinud, et väliseid sündmusi mitte ainult ei registreerita mälus, siis võivad mälu-uuringud heita valgust protsessidele, mille kaudu minevikku integreeritakse ja vahendatakse.

Teiseks, mäluteema populaarsust võib seostada representeerimist käsitletavate post­­­­-struk­turalistlike, postmodernistlike ja de­konst­ruktivistlike teooriate arenguga. Neis esile kerkinud refleksionismi kriitika on viinud humanitaarteadused teatavasse kriisi küsimuses, mis puudutab “sündmuste” ja representatsioonide suhet. Selle kriisi juured ei peitu muidugi mitte ainult teoreetilistes debattides, vaid ajaloos endas. Alates väljakutsest, mille esitas holokaust representatsiooniteooriatele, on mälu-uuringud olnud kannustatud vajadusest tunnistada tänapäeva katastroofide toimumisjärgset, pärastist elu – ja selle tunnistamiseks oli vaja representatsiooniteooriate ümbermõtestamist. Mäluteema võimaldab selle kriisiga tegeleda, aga see ei tähenda muidugi tagasipöördumist naiivsete representatsiooniteooriate juurde. Vastupidi, mälu-uuringud (oma eri vormides ja väljundites) pöörduvad representatsioonide ja mäletatud mineviku vahelise suhte uurimise poole.

Lõpuks, keskendudes kohalikule, personaalsele ja marginaalsele, pakuvad mälu-uuringud vastukaalu ametlikule ajaloole. See on  väljakutse, mis on vastu võetud erinevates poliitilistes kontekstides – tähtsusetud pole siin tohutud muudatused Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu territooriumil. Kuigi mälu uurimine rõhutab mälestuste tähenduslikkust, siis selle tähenduslikkuse analüüs, küsimus mälu tähendustest jääb siiski avatuks.

Palun rääkige, kuidas te hakkasite tegelema mälu-uuringutega.

Minu isiklikul teel mälu uurimiseni on olnud mitu lähtepunkti. Esiteks – mul on väga halb mälu! See on ilmselt üks ajend, miks hakkasin selle teema vastu huvi tundma. Teiseks, mu teoreetilised huvid on olnud seotud psühhoanalüüsiga, mis tähendab, et ma olen kogu aeg püüdnud mõista psüühe ja maailma keerulisi suhteid. Kolmandaks, mu esimene uurimisprojekt doktoritööd kirjutades oli naised ja kirjanduslikud pihtimused, mis tekitas minus omakorda sügavama huvi autobiograafia kui žanri vastu. Pärast doktoritöö valmimist hakkasin mõistma, et nõue pihtida, millel on olnud nii pikk ajalugu ja mis oli nii domineeriv 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel, on seotud kohustusega mäletada. Nii hakkasingi kirjutama mäletamise kultuurist.

Kuidas kommenteerite praegust mälu-uuringute distsiplinaarsete piiride hägustumist, seda, et konverentsid kultuurimälu, sotsiaalse mälu, trauma jms teemadel toovad kokku väga erineva taustaga uurijaid?

Kõige suurem muutus on mälu-uuringute institutsionaliseerumine. Minu meelest ei ole see üheselt tervitatav. Kuigi inter- ja transdistsiplinaarsed uurimused võivad olla tohutult innovatiivsed ja produktiivsed, kipub teadustöö tohutu kiirusega arenenud mälu-uuringutes kalduma uurimuste suunas, mille puuduseks on mõistete küllaltki vormikohased rakendused, selle asemel et mõisted kriitiliselt läbi töötataks.

Mäluteema köitvus ei piirdu siiski vaid akadeemiaga. Võib-olla üldistan liigselt, väites, et elame mälu ajastul.  Aga me peame olema valvsad selle suhtes, mis on poliitiliselt ja teoreetiliselt kaalul, kui me mäluprotsesse liig kriitikavabalt võtame.

Kuidas on agency (individuaalne teotsemine, osalus, tegevuslikkus) kui mõiste ja uurimisobjekt esindatud viimase aja mälu-uuringutes?

Viimase aja mälu-uuringutes on agency mõiste esindatud tihti vastuoluliselt. Mainin siinkohal vaid kahte võimalust. Esiteks on traumakesksuse tõttu tänapäeva mälu-uuringutes kiputud rõhutama subjekti aktiivsuse (agency) puudumist. Humanitaarias nii mõjukas traumateoorias on katastroofilise olemusega sündmusi mõistetud subjekti ülevõtvatena, seda veel enne, kui nood saavad end kuidagi kaitsta sündmuse mõju eest. Tunnistuse-teooriad aga keskenduvad tunnistaja olemise dialoogilistele võimalustele tänu ootamatu sündmuse hilisemale mäletamisele. Aga siin näib tunnistaja või analüüsija agency olevat see, millele antakse teoreetiline eelisõigus.

Vastupidiselt neile lähenemistele on mulle isiklikult muljet avaldanud need ajaloolise mälu uurijad, kes pööravad tähelepanu vahendamise protsessidele, heites nii valgust viisidele, kuidas mälu tehakse. Itaalia ajaloolased Luisa Passerini ja Alessandro Portelli on mõlemad panustanud sellisesse lähenemisse, näidates, kuidas mälestused (olgu siis ajalooliselt korrektsed või mitte) on loodud kultuuriliste ja narratiivsete allikate poolt ning on tänapäeva personaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste vajaduste tarbeks ümber kohandatud.  Selliste protsesside nimetamine individuaalseteks tähendaks kultuuri, mälu ja kogemuse vaheliste suhete vääritimõistmist.

Kas transdistsiplinaarsust võib nimetada mälu-uurimise positiivseks tulevikuprogrammiks? Milliseid riske te siin näete?

Transdistsiplinaarsus tõotab pakkuda uusi kontakte senini diskreetsena püsinud vald­-­kondade vahel. Mälu-uuringutes võib trans­distsiplinaarsus kutsuda ellu uurimisprojekte, kus näiteks psühholoogia on ühenda­tud maastikumälu uurimisega. Aga need trans­distsiplinaarsed lõikumised ja viljastamised saavad teoks ennekõike tänu “rändmõistetele” (travelling concepts) nagu Mieke Bal neid on nimetanud. Minu arvates peitub siin risk unustada distsiplinaarsed metodoloogiad, mille abil saab jälgida ja piiritleda protsesside spetsiifilisust. Kui mõisted võetakse omaks liiga rutakalt, siis võib juhtuda, et loobutakse pingsamast tähelepanust oma uurimisobjekti suhtes.

&nbsp
;

Viimastel aastatel olete koostanud ja toimetanud terve rea silmapaistvaid raamatuid mälu teemadel kogu “Mälukultuur: mälu, subjektiivsus ja märkamine” (“Memory Cultures: Memory, Subjectivity, And Recognition”) 2005, “Mälurežiimid” (“Regimes of Memory”) 2003, “Vaidlustatud minevik: mälupoliitika” (“Contested Pasts: The Politics of Memory”) 2003. Mis on praeguse mälu-uurimise tugevus ja nõrkus (metodoloogiline, temaatiline jm)?

Parimal juhul kombineeritakse mälu-uuringutes teravdatud tähelepanu oma uurimisobjekti vastu hoolikalt läbi mõeldud üldisemate suhetega objektide, kultuuridomeenide ja ajaloo vahel. Halvimal juhul minnakse lihtsalt trendikate mälu-uuringutega kaasa, kuigi tegelikud huvid on hoopis kuskil mujal. “Mälu” on küll paindlik mõiste, aga seda ei tohi venitada liiga laiaks!

Maurice Halbwachs on nimetanud kirjandust mälu cadre médial’iks, kirjeldades oma jalutuskäiku Londonis, mis meenutas talle Dickensi romaane, mida ta lapsena oli lugenud. Ilukirjandus on mänginud olulist rolli ka eestlaste rahvusliku mälu konstrueerimisel. Eriti oluline oli see Nõukogude okupatsiooni ajal, kui kirjandus võttis üle rahvusliku historiograafia funktsioonid. Kuidas kommenteerite mälu ja kirjanduse suhteid tänapäeval?

Praegu on mälu ja kirjanduse suhe eriti ilmne ja tugev. Üks valdkond, mis mind isiklikult väga huvitab, on kirjanduslik-ajalooline kujutlusvõime. Ma pean siin silmas romaani võimet äratada ja mäletada rahvuslikku minevikku viisidel, mis haaravad lugeja leina, andestamise ja läbimõtlemise  protsessidesse. Tartus räägin oma ettekandes kahest romaanist, mis tõmbavad lugeja eriti jõuliselt kaasa. W. G. Sebaldi “Austerlitz” räägib fiktsionaalsele tegelasele meenuvatest mälestustest ajast, mil Kindertransport lahutas ta oma kodust ja perekonnast. Kate Grenville’i “Salajane jõgi” (“The Secret River”) on fiktsionaalne lugu asunikust vangi kogemustest Austraalias. Sellised romaanid provotseerivad küsima ka rahvusliku kirjanduse positsiooni järele globaalses maailmas ning lugeja (readerly) reaktsioonide ja kirjanduslike mälestuste rahvuskultuurilise spetsiifika kohta. Sääraste romaanide kõrval koguvad ka kirjanduslikud memuaarid taas populaarsust. Fiktsionaalsuse ja mälu piiride hägustumine uues memuaaris tekitab praegu palju poleemikat, ning küsib ühtlasi soovide kohta, mis panevad meid memuaare kirjutama ja lugema.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel kerkis esile mäletamise kultuuri ja individuaalse tunnistuse problemaatika. Näiteks pärast seda, kui Eesti taastas oma iseseisvuse, muutusid mõned autobiograafilised tunnistused teatud traumaatiliste ajalooliste sündmuste kohta legitiimsemaks ja seeläbi õigemaks kui teised. See tekitas paradoksi, kuna minevikust, mis peaks muutuma demokraatlikumaks, sai hoopis uue mälupoliitika võitlustander. Mida arvate trauma-uuringutest mälupoliitika osana ja selle seostest autobiograafiliste tunnistustega?

Traumauuringud ja uus mälupoliitika on hetkel vahest valdkonna kõige pakilisem teema. Kuid traumauuringud ja tunnistuste pealtnägemine tekitavad ka küsimusi. Kõigepealt võivad väärkohtlemine ja piinamine tekitada kuulajates ja lugejates tugevaid tundeid, mis võib teha küsimuste esitamise raskeks, kui mitte võimatuks. Seal, kus akadeemiliste vaidluste ja debattide tavapärane noavõitlus pidurdub, on võimalik ka demokraatliku diskussiooni teatud sorti vähenemine. Mälupoliitika ei käi alati käsikäes demokraatia kõrgemate printsiipidega – või teisiti öeldes võivad tunnistused ja mälupoliitika olla seotud uue identiteedipoliitika tekkimisega ja uue kaasa- ja väljaarvamise režiimiga.

On väidetud, et viis, kuidas mälu tänapäeva lääne ühiskonnas kasutatakse, erineb radikaalselt sellest, kuidas seda tehti minevikus.  Suured erinevused ilmnevad juba siis, kui võrrelda XX sajandi perioode. Kõige olulisemat rolli mängivad siinkohal ehk uued meediatehnoloogiad. Seesmist mälu täiendatakse aina enam väliste mäludega ja väidetakse, et piirid mineviku ja oleviku vahel on purunenud. Milles seisneb uute tehnoloogiate mõju kollektiivsele mäletamisele ja unustamisele?

Minu arvates on uute tehnoloogiate mõju ulatuse osa mälule liialdatud. Varauusaegne mälupalee – mnemooniline tehnika, mille abil jäeti meelde pikki loendeid ja narratiive, sidudes need imaginaarses “palees” asuvate asjade ja tubadega, oli “mälutehnoloogia”. Mälu on alati vahendatud. Samuti olen ma skeptiline nende mäluproteeside teooriate suhtes, mis on pannud ette ootamatute sündmuste edastamise uute tehnoloogiate abil. Filmi või ükskõik missugust muud tüüpi ekraani vaatamine ei ole samaväärne mingis kindlas paigas mingil kindlal ajal kohalolemisega. Kuid mingis paigas mingil ajal kohalolemine ei tee mälust vahetut ja mittevahendatut. Võib-olla me arvame alati, et meie oma ajastu on enneolematu uudsuse ajastu. Kuid vaid tagantjärele – vaid mälu abil – saab selgeks nende mäluga seotud innovatsioonide kogu ulatus.

Kahjuks ongi eesti lugejail kurdidest kuuldes tihti hirm nahas: terroristid, separatistid, piiririkkujad, kes vahel ka Eesti riiki koormavad. Õnneks hakkab suhtumine kurdidesse muutuma. Hästi sümpaatne oli Eerik-Niiles Krossi kirjutis “Maailma kurdid kõrvad” Sirbis (12. I 2007).

Aga eks kurdid ole hirmulegendideks ka ise põhjust andnud. Läbi ajaloo on nad olnud üsna sõjakad. Tihti on nad teeninud palgasõduritena võõraid vürste ja sultaneid. Nende hulgas on ka kuulsaid väejuhte. Kolmanda ristisõja ajal ajas kurdide kuulsaim poeg Saladin (1137 – 1193) Inglise kuninga Richard I väed Jeruusalemmast välja ning tõusis Egiptuse sultaniks.

Teame me aga üldse midagi kurdidest? Mis keeli nad kõnelevad ja kus nad elavad? Kurdid elavad Kurdistanis. Aga kaartidelt me seda maad ei leia, sest nad pole oma territooriumil kunagi suutnud luua riiki. Kurdide eluala ulatub Ida-Türgist Põhja-Iraaki, Süüriasse ja üle Iraani Armeeniassegi.

Kurdid kõnelevad kurdi keeli, mis kuuluvad indoeuroopa keelkonda nagu läti, vene, saksa või inglise keelgi. Nimetus “kurd” tähistab ühte loodeiraani keeltegruppi. Tegemist on samasuguse rühmaga nagu läänemeresoome keeled soome-ugri keelte hulgas või germaani keeled indoeuroopa keelte hulgas. Öelda, et kõik kurdid kõnelevad kurdi keelt, on sama hea kui öelda, et nii valgevenelased kui ka ukrainlased on venelased ja kõnelevad vene keelt.

Kurdi keelte arvu ei saa täpselt määrata, sest keeleteadlased ei ole suutnud kokku leppida, kuidas eristada murdeid ja keeli. Naljaga pooleks on keel kõige paremini defineeritud armee, laevastiku ja kirikuga. Kuna kurdidel pole ühtegi oma riiki, siis ei osata ka nende tunnuste abil nende keeli määratleda. Ka läänemeresoome keelte arv ei ole üheselt teada. Kirjanduses eristatakse viis kuni üksteist läänemeresoome keelt. Soome autorite arvates on läänemeresoome keeli enamasti kuus, eesti ja vene autorite arvates aga seitse.

Mõnedes entsüklopeediates (nt Wikipedias) levib müüt ühest kurdi keelest. See põhineb lihtsalt õhtumaa mehe piiratusel või kurdi rahvuslaste väitel, et kurdid kõnelevad väga erinevaid murdeid, mis on vaja ühendada. Kahjuks on sellise suhtumise õnge läinud ka Eerik-Niiles Kross oma Sirbi artiklis, kui ta räägib kurdi keelest. Üsna tõenäoliselt võime rääkida neljast kurdi keelest ja nende murretest. Põhjakurdi ehk kurmandži keelt kõneleb rohkem kui 9 miljonit inimest: Türgis 3,95 miljonit, Iraagis 2,8 miljonit, Süürias 938 000 ning vähemal määral ka Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Iraanis, Liibanonis ja Türkmenistanis. Kurmandžid moodustavad ka põhilise osa kurdi emigratsioonist Euroopas ja Ameerikas. Keskkurdi keelt räägitakse Iraanis (3,25 miljonit) ja Iraagis (462 000). Lõunakurdi keelt kõneldakse Iraanis (3 miljonit) ja natuke ka Iraagis. Neljandat, laki keelt kõneleb umbes miljon inimest Iraanis.

Türgis püütakse kurmandžid täiesti maha suruda. Neil ei lubata kanda oma rahvarõivaid ega nimetada end kurmandžideks. Ametlikult on nad mägitürklased või kurdi terroristid. Kurmandži keele kasutamine hariduses on keelatud. Ringhäälingus on “mägitürgi” keel siiski kasutusel 45 minutit ööpäevas. Kurmandžid kasutavad Türgis türgi tähestikul põhinevat ladina tähestikku (ladina kurmandži), mida aga võimud ei tunnusta. Türgi tähestikus puuduvate tähtede x, w ja q kasutamine kurmandžide poolt on viinud mitmete kohtuprotsessideni. Türgis on õnnestunud kaks ja pool miljonit kurmandži ka türgistada, sest kurmandžide arvu Türgis hinnatakse 6,5 miljonile, kurmandži keele kasutajaid on aga ainult 3,95 miljonit.

Iraanis on kurdi keelte õpetamine keelatud. Lubatud on ajalehed ja ringhääling. Iraagis seevastu on juba Saddami ajast olemas kurdi autonoomia. Kurdi keel on nii administratiivne kui ka hariduse keel. Iraagis on kõigi kurdi rahvaste olukord kõige parem, põhiprobleemiks on neil kurdide omavahelised tülid.

Kurdi rahvad kasutavad Süürias, Iraagis ja Iraanis araabia tähestikku (sorani). Kurdi keeli kirjutatakse araabia tähestikuga nii nagu hääldatakse, kuid araabia laenud säilitavad oma kirjakuju isegi siis, kui nende hääldus araabia omast erineb. Endise N Liidu territooriumil on kasutusel ka kürilliline tähestik (kürilliline kurmandži).

Kurdide esimesed tekstid pandi kirja VII sajandil pärsia tähestiku toel. Enamik kurdi kirjandust on kirjutatud siiski hoopis pärsia, araabia ja türgi keeles.

Keeleteadlased on püüdnud leida kurdi keelte sarnasusi ja erinevusi ning leidnud, et need võivad olla sama suured kui inglise ja saksa keele erinevused. Kõige erinevamaks teistest kurdi keeltest peetakse põhjakurdi ehk kurmandži keelt ja selle murdeid. Türgit teeb kindlasti murelikuks, et nende “mägitürklased” kõnelevad sama keelt, mida Iraagis autonoomiat nautivad kurmandžid. Ülejäänud kolme kurdi keele kõnelejad on eelkõige koondunud Iraani. Kindlasti on kurdide keeleline erinevus ka üks põhjusi, miks kurdi riiki või riike pole seni tegelikult maakaardile kantud.

Kurdi rahvaid ühendab nende kultuuriline kokkukuuluvus ning arusaamine, et nende keelekasutus erineb naabrite omast palju rohkem kui omavahel. Kurdi rahvaste seas elab unistus, et neid ühendaks kõige paremini ühine kirjakeel. Selle eeldusena näeb Kurdi Keele Akadeemia eelkõige ühise tähestiku loomist. Kurdi rahvaste ja hõimude ühendamisele on tublisti kaasa aidanud Interneti võidukäik. Arvutikasutajate vajadustest lähtuvalt on loodud ladina tähestikul põhinev ühendatud kurdi tähestik ‘alfabéy yekgirtúy Kurdí’. Selle loojad soovitavad igal kurdil Kurdistanis või mujal maailmas kasutada seda tähestikku oma “murrete” kirjapanekuks. Kas ja kuidas jõutakse ühise kurdi kirjakeele ja riigini, on juba iseküsimus.

President Toomas Hendrik Ilves vestleb Kaarel Tarandiga maailma tulevikku kujundavate ennustusraamatute rollist ja mõjust Eestis.

K.T.: Hoiatus- ja ennustuskirjandus on huvitav, kuid Eestis vähe rakendust leidnud žanr. Enamjaolt viljeldakse seda õhtumaadel, toetudes teadusele, uuringutele ja faktidele, mis kirjutatakse kokku mitte-teadlastele arusaadavaks ladusaks jutuks. Eestlaste kokkupuuted sedasorti raamatutega piirduvad tõlgetega, millest mõne ilmumist oled ka ise mahitanud ja toetanud. Kodumaine looming aga peaaegu puudub.

T.H.I.: Teatud mõttes meil ju sellist lugemisvara on, aga see ei ilmu raamatutena ega ladusate tekstidena, vaid pigem igasuguste stsenaariumidena. Hiljuti lugesin üle kümmekond aastat tagasi kokku pandud neli võimalikku haridusstsenaariumi, näiteks. On ka majandusstsenaariume, mida futuroloogid kokku panevad. Tõsi, tähtsamate teemade käsitlusi ei ole. Näiteks kogu maailma erutav teema, millest lõpmatuseni kirjutatakse: mis saab fossiilkütustest? Inglise keeles on neid raamatuid lõputult. Hiljuti lugesin läbi James Howard Kunstleri “The Long Emergency” (2005), mis algab väitest, et ajavahemikus 2005 – 2008 jõuab kätte hetk, kui maailm on ära tarvitanud rohkem fossiilkütust kui veel alles on jäänud. Nagu kõik naftatippu käsitlevad raamatud on seegi toonilt pessimistlik. Aga Platonist Spenglerini ja edasi tänapäevani kehtib õhtumaadel käsitlus, et varem oli elu parem ja toimub pidev allakäik.

K.T.: Ühesõnaga, pidev virin globaalse allakäigu üle on lääne eripära. Pessimistlike tekstidega ennast piitsutades saavutatakse kokkuvõttes ülesmäge minek ja parem elu.

T.H.I.: Eks need on ikka kantud lootusest, et kui teadvustad probleemi, nafta puhul keskkonnamõju ja kliimamuutuse, siis keegi ärkab üles ja võtab midagi ette. Nafta hind ei ole küll tõusnud enam nii kiiresti, kui näitas aastatagune kurss, aga juhul kui tõus jätkunuks, siis maksaks aastal 2010 paagitäis kütust Eesti keskmise palga. Mida see tähendab elule maal, kus ainsaks liikumisvahendiks on auto?

Tõin selle näite aastatagusel NATO assotsiatsioonide aastakoosolekul, teades, et ega tegelik tõus nii kiire ei tule. Negatiivsete piltide maalimine aitab mõtelda, kuidas ohte vältida. Kui meil pole analüüse ega neile toetuvaid otsuseid, kuidas käituda, võivad asjad isevoolu väga halvasti minna.

Jared Diamond analüüsib oma viimases raamatus (“Collapse: How Societies Choose to Fail or Succeed”, 2005), kuidas ühiskonnad on mõtlematusest ennast auku ajanud. Parim näide on siin loomulikult Lihavõttesaarte lugu, kus lõpp oli õudne. Miks selline mõtlemine on omane just õhtumaadele? Sest siin on vähemasti renessansist alates olnud kesksel kohal progressi mõiste. Hommikumaadel keskendutakse rohkem stabiilsusele, ei soovita olukorda muuta. Meie tahame, et kõik muutuks. Ja kõik muutubki kiiresti, aga miks peaks arvama, et kõik kindlasti positiivses suunas muutub!

K.T.: Meie koduse väikese raamatuturu hoiatuskirjanduse moodustavad tõlkeraamatud. Neil on isegi tarbijaskonda, kuigi tõlked jõuavad lugejani mõnikord mitu aastat hiljem ja neil raamatutel on kalduvus vähemasti andmestiku osas kiiresti vananeda. Osaliselt on eestindused tulnud ka otse erakondlikul toel. Kõige optimistlikumatest autoritest võiks ehk nimetada Jeremy Rifkinit.

T.H.I.: Kui ilmus Rifkini “Töö lõpp” (“The End of Work”, 1995, eesti k 1998), olin sellest suures vaimustuses just seetõttu, et mina leidsin sealt Eestile sobivaid arenguvõimalusi. Rifkin tõi seal kohutava näite sellest, kuidas Kentucky osariigis tegutsenud 12 000 töötajaga terasetehas läks jaapanlaste kätte, kes seal kõik automatiseerisid, mille tulemusena tehas andis sama palju toodangut kui enne, aga ainult 120 töötajaga. Rifkini ludiitlikus käsitluses oli see halb, aga väikesele riigile on automatiseerimine ja arvutite kasutamine meie võimalus olla funktsionaalselt suuremad oma arvust – sellest kasvas välja ka Tiigrihüppe idee. Loogiline vastus küsimusele, kust alustada, oli loomulikult, et koolidest ja noortest.

K.T.: Idee, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid (IKT) tuleks igal pool ja igal võimalikul juhul rakendada, on Eestis ülihästi omaks võetud. Seetõttu võiks ennustada ka New York Timesi kolumnisti Thomas Friedmani raamatule “The World is Flat” (2005) Eestis head vastuvõttu, sest ta rõhub just IKT rakendustele, mis küll viivad töökohti välja vaesematesse riikidesse, kuid võimaldavad lõppkokkuvõttes arenenud riikidel oma konkurentsivõimet hoida.

T.H.I.: IKT andis meile ka Friedmani väga armastatud mõistet kasutades “tasase mänguväljaku”. Suhteliselt väikeste ressurssidega ja, mis eriti oluline, alustades siis, kui ka teised olid alles tee alguses, sai Eesti väga hea tulemuse. Kui mõelda sellele, millise infrastruktuuri sakslased, prantslased või soomlased olid meie 50 okupatsiooniaasta jooksul üles ehitanud, ja kõrvutada seda Eestis põhiliselt sõjaliseks otstarbeks ehitatud infrastruktuuriga, oli meie olukord ju üsna lootusetu. Kui kiiresti on võimalik infrastruktuuri rajada, näeme näiteks vaidlustest, kuidas ja kui kiiresti saab ehitada üht neljarealist maanteed.

K.T.: IKT rakendamise kiirus ja ulatus ongi Eestis, mulle näib, erandlik. Muudele elualadele ja muude tehnoloogiate valdkondadesse see hoiak õieti ei laiene. Kui võtame väidetavalt maailma börsside järgmise kuuma kauba, energiatehnoloogiad, millele pakutakse dotcom-buumiga samalaadset minekut, siis siin tundub, et me nende tehnoloogiate olemasolu tahtejõuga pigem eitame kui üritame nende kiirest käikulaskmisest kasu lõigata. Ütleme, et nii ei saa, nii ei ole, ja tammume seisakus, mida tahes ka muu maailm ei teeks. Aga ta teeb, rakendab energiatehnoloogiad, nagu kunagi võrgu ehitas ja meie sellega kaasa läksime. Energiaala lahenduste erinevus IKTst on see, et need ei ole mänguasjad, nende peal ei saa midagi toredat ja meelelahutuslikku teha nagu arvutitega, mida me rakendame praegu majanduslikust seisukohast veel üsna ebaefektiivselt.

T.H.I.: Paar aastat tagasi algatas MacIntosh nn superarvuti ehitamise eksperimendi. Nad ühendasid sadu personaalarvuteid väga arvutusmahuka kliimauuringu tarbeks. Aga nad ei ehitanud üht väga suurt ja kallist arvutit, vaid rajasid lahenduse rohujuure tasandi koostööle: iga vabatahtlik laenas oma arvuti võimsuse ühisesse üritusse välja, kui ta ise parasjagu arvutit ei kasutanud. Tänu sellele süsteemile on võimalik väga suuremahulisi arvutusülesandeid lahendada spetsiaalseid väga kalleid tööriistu ehitamata. See paneb mõtlema, et miks meiegi ei võiks rakendada samasugust vabatahtlikkusel põhinevat süsteemi ühistel, eeskätt teaduslikel eesmärkidel, alustades näiteks riigi ministeeriumide arvutitest, mis seisavad ju väljaspool tööaega kasutult.

K.T.: Kui minult küsitaks, võiksin ma vabalt oma arvuti niisugusesse kasutusse anda, aga kõigepealt küsiksin kindlasti, mis on asja eesmärk, milleks tarvitate, milliseid ühiskonnale kasulikke tulemusi kavatsete saada. Enne nõusoleku andmist loodaksin kuulda seda “suurt ideed”, mille puudumise üle sinagi oled kurbi mõtteid avaldanud. Seoses värskelt päevakorralise poliitilise kaubaga “pronksmees nafta vastu” tahtsin teada, kas ja mil viisil on Eestis välja arvutatud naftatransiidi otsesed ja kaudsed kulud-tulud. Selliseid tulemusi või arvutusi pole paraku kuskil käepärast, nii et pean kahtlustama, kas ehk pole keegi üldse sellist ülesannet püstitanudki. Avalikult opereeritakse emotsionaalse väitega, et transiit on meile kasulik, aga kuna Eestis pole kaudsete kulude arvestamine harjumuspärane tegevus, siis ei saa kindel olla, kas esitatavad näitajad, näiteks 3% SKTst või 10% SKTst, on üldse positiivse märgiga. Võimalik, et täpne teave on riigisaladus, aga sel juhul – miks küll?

T.H.I.: Selliste analüüside eeldus on sõltumatute uurimisinstituutide olemasolu. Neid on Eestis vähe ja nad on alafinantseeritud. Pole õieti kelleltki tellida. Loodud on nüüd kaitseuuringute keskus, tundub, et ka rahaliselt kindlustatult. Ühes valdkonnas on nüüd võimalik ehk midagi ära teha. Kui vaadata aga, milline roll on kõikvõimalikel uurimisasutustel kas või Soomes, siis meil pole siiani olnud midagi vastu panna.

K.T.: Kas need keskused peaksid olema kohad, kust võiksime tulevikus loota lisaks keerulistele analüüsidele ka pehmemas vormis serveeritud ennustuskirjandust, menukeid? Või peame pigem panustama avalikule teenistusele, kel juba süstematiseeritud andmed korrastatult käes? Umbes sellise mudeli järgi nagu Californias, kus kuberner Schwarzeneggeri (hetkel endine) nõunik Terry Tamminen avaldas novembris 2006 laineid löönud raamatu “Lives per Gallon”. Lühidalt kokku võttes hindab Tamminen seal USA naftasõltuvuse pidurdavat mõju USA majandusele, naftaga seotud kaudseid kulusid ja lõpetuseks loomulikult propageerib kiiret üleminekut vesinikumajandusele, mille osas Californias ka juba esimesi tõsiseid samme astutakse.

Eesti analoog sellisele teosele oleks peaministri nõuniku kergelt seeditav, ent korralikel allikatel rajanev raamat, mis käsitleks Eesti üleminekut naftavabale transpordisüsteemile näiteks aastaks 2025. Sellist pole. Meil on võimalik uskuda välismaiseid autoriteete või üldse mitte kedagi, sest omasid ei ole. Aga iga välismaise hoiatusraamatu puhul võib tekkida petlik mulje, et ju see ongi võõras ja välismaine probleem, mille lahendamisega meil asja ei ole. Kuni oma autoriteet, olgu teadlane, uurija, suure ajalehe kolumnist või riigiteenistuja, põhjapanevat teksti ei kirjuta, tundub kõik kauge ja kõrvaline.

T.H.I.: Midagi meil ju on ka. Näiteks inimarengu aruanded, aga mitmel puhul kerkib üles kvaliteedi küsimus. Kui aruandes võrreldakse Gini koefitsiendi alusel Eestit Põhjamaade, Sloveenia ning Tšehhiga ja tehakse ses võrdluses Eesti suurema kihistumise näitaja alusel järeldus, et Eesti liigub “ultraliberaalse Ameerika” suunas, siis tekib küsimus, et miks just selline ebaaus võrdlus, mis Eestit justkui halvas valguses näitab. Eestiga sarnasema koefitsiendiga riigid nagu Inglismaa, Prantsusmaa või Hispaania on aga võrdlusest välja jäetud. Ühesõnaga, nii mõnedki analüüsid on meelevaldsed ja ebapädevad, aga segadust ühiskonnas tekitavad need küll.

K.T.: See on sama hea kui panna ühte panna USA keskkonnapoliitika. Seal on näiteks Bushi föderaalne hoiak, mis tõrgub Kyōto protokolli vastu ja annab maksusoodustusi naftakompaniidele. Aga osariigiti on seal 50 keskkonnapoliitikat, millest California oma on olnud aastakümneid teerajaja terves maailmas, kui otsustada regulatsioonide järgi.

T.H.I.: Californias kehtis juba 25 aastat tagasi nõue, mida ka täideti, kuid milleni meie pole veel jõudnud. Nimelt on kütusetanklates püstoli otsas kummist kate, mis takistab mürgitumist kütuseaurudega tankimise ajal. Sama puudutab katalüsaatoreid.

K.T.: Või ka elektrituulikuid, mida hakati just Californias üles panema kogu muu maailma põlastava iroonia saatel. Nüüdseks on tuule-energia usku kõige vankumatumalt pöördunud hoopis Euroopa. Õigusliku regulatsiooni alal tasuks ilmselt just Californiast eeskuju võtta, eriti, et sel kõigel pole “ultraliberaalsusega” mingit pistmist. Seal on eeskuju, kuidas pühas isikuvabaduste keskpunktis USAs saab üldistes huvides vägagi kaalukaid piiranguid kehtestada. Paraku aga, kui me IKT alal oleme teinud edusamme, vedanud kaablit ja pannud selle otsa lõpplahendusi, nähes selle tagajärjel välja kui tubli Euroopa keskmine, siis energia alal mitte sinnapoolegi.

T.H.I.: Eks ka IKT alal saaks teha palju rohkem. Infrastruktuur on olemas, aga me katsetame uusi lahendusi suhteliselt tagasihoidlikult. Kodaniku suhtlemist riigiga saaks tunduvalt lihtsamaks teha ID-kaardi abil. Riigikontrolör pidas ses osas hiljuti väga innustava ettekande, osutades, et kuna kodaniku suhtlemisest riigiga käib 70% kohaliku omavalitsuse kaudu, siis just seal tuleks elektroonilised teenused kõigile kättesaadavaks teha – mida aga pole tehtud. Praeguseni on tase ikka veel selline, et saad küll igasuguseid dokumente arvutis täita, kuid siis pead selle ikka välja trükkima ja vallamajja viima. Täiselektrooniline asjaajamine teeks kodanike elu palju kergemaks ning ühtlasi vähendaks ka korruptsioonivõimalusi.

K.T.: Selles osas on vähemasti probleem teadvustatud ja lahendused ka teada. Eestlaste keskkonnakäitumises aga sama tüüpi vigu veel ei nähtagi. Kui hüpata tagasi Californiasse, siis seal on autostumisest ning mootorikütustest tulenevate keskkonna- ja terviseriskidega tegeldud vähemasti 50 aastat. Me kopeerime praegu oma käitumisega autode ostmisel, suhtumises maanteede ehitamisse ja ka autode kasutamisel California aastakümnete-taguseid suundumusi. Seda ei saa just ülearu mõtlevaks ja eesrindlikuks pidada. Teiste vanu vigu ja suuri kulusid tekitavat käitumist ei peaks ju järele tegema, kui selle tagajärjed on teada. Miks mitte võtta kohe kurss naftavabale transpordisüsteemile?

T.H.I.: See kõik võtab veel aega. Oli arusaadav ja ennustatav, et totalitaarsest ja käsumajanduslikust süsteemist välja tulnud inimesed, kes ei pidanud enam aastaid järjekorras ootama, et Moskvitši osta, hakkasid massiliselt autosid ostma. Ja seda ei saa mingi jõuga takistada. Oleks olnud imelik oodata, et kui Eesti saab vabaks, ütlevad inimesed, et nad ei osta keskkonna hoidmise nimel autot. Mida rohkem näeme lahendusi teistes riikides, seda lähemale jõuame ka omadele.

K.T.: Eestlaste autokultus pärineb ilmselt juba ajast enne auto leiutamist…

T.H.I.: …nagu udmurdid ühes nõukogude ajalooraamatus – nood unistasid sotsialismist juba XV sajandil.

K.T.: Enam-vähem. Kiiruseiha ja soov oma sõidukiga, vanasti siis hobuvankriga, teisele “ära teha”, mõisnikule ja hiljem naabertalunikule koht kätte näidata, on eesti mehe ürgne tahtmine. Tänapäeval on sel pahatihti väga traagilised tagajärjed, milleni hobustega ei jõutud.

T.H.I.: Ma ei arva, et eestlased oleksid siin millegipoolest erilised. Igal pool maailmas, kui võimalus tekib, ostavad inimesed endale liikumisvahendi. Mis on praeguse Hiina üks suurimaid probleeme: igaühel on auto ja õhk linnades on täiesti kõlbmatuks muutunud. Inimese unistuse täitumise tulemus on uued hädad.

K.T.: Ühesõnaga, läänes äraproovitud trikk, et näita inimesele autot ja ta läheb peast segi, on siis nüüd saanud lääne vandenõuks Hiina vastu. Hiinlastele müüakse piiramatus koguses autosid, et nad nende kasutamise kätte lämbuksid ega saaks majanduslikuks supervõimuks maailmas? Hiina kasvamine ja sellest tulenevad globaalsed hädad on ju üks hoiatuskirjanduse keskseid teemasid.

T.H.I.: Vandenõuteooriad on rohkem ilukirjanduse pärusmaa, millel tegelikus elus on vähe kohta. Pigem on siin tegu nähtamatu käe ja mõistuseta pea ühendusega, millest räägib ka Jared Diamond, olukorraga, kui oma tegevuse pikaajalistele tagajärgedele ei mõelda.

Kui ostad auto, ei mõtle sa sellele, et see võib linnaõhu nii ära rikkuda, et oma last enam õue viia ei saa. Californias sellise olukorrani ju jõutigi. Küsimus ei olnud seal selles, et inimesed olnuksid väga progressiivsed ja lahtise peaga, vaid oli tekkinud olukord, et lapsed massiliselt haigestusid. See sundis kehtestama reeglid, sest teatud piiri ületava sudutaseme tõttu tuli sulgeda koole ja lapsi kodus hoida. Nad põrkusid probleemidega teistest varem. Täpselt sama juhtus 1950ndate Londonis, saasteaineks kivisüsi. Kui inimesed ikka surema hakkasid, võeti enesekaitseks ka abinõud tarvitusele.

Los Angelesega võrreldes on meil looduslik eelis, ka Talli
nnal pole sellist kausjat kuju, mistõttu mürgine õhk linna vahele seisma ei jää.

K.T.: Siiski, näiteks Pirita tee liiklusummikus võid küll teada, et mõne meetri kaugusel mere kohal on puhas õhk, aga oma autosse tõmbad sa enda ees seisva auto heitgaasitorust selget mürki ja hingad seda sisse.

T.H.I.: Tuleb vajutada nuppu, mis paneb ringlema ainult auto sees oleva õhu ja väljast juurde ei võta.

K.T.: Jah, neis autodes, kus see nupp on. Kõigis pole. Pealegi, see on ajutine lahendus, sest siseõhus saab varem või hiljem hapnik otsa. Aga esialgu näen ma Eestis, et meil pole kõige õrnematki avalikku tähelepanu mootorikütuste kahjulikule mõjule. Ei ole avalikke kampaaniaid, tarbijakäitumise suunamist, karme fakte, riigi piiravaid samme. Jah, AIDS, narkomaania, alkohol, ka need on tähtsad, aga… Tamminen nimetab USAs naftareostusest tulenevateks otsesteks tervishoiukuludeks aastas 54,7 miljardit dollarit (182 dollarit elaniku kohta) ja diiselkütuse põhjustatud vähijuhtumite arvuks aastas 125 000 (Eesti võrdlusarv oleks 560). Mootorikütus on meil ikka veel püha ja puutumatu, millele ei või isegi aktsiisimaksu lisada, kuna see võiks mõjuda halvasti meie elustiilile.

T.H.I.: Mure tekib. Vastavalt Maslow’ vajaduste hierarhia mudelile. Keskkond kui väärtus tuleb selles püramiidis ikka alles pärast toitu, peavarju ja liikumisvahendeid. Vaestes riikides ei pöörata keskkonnale erilist tähelepanu, see mure tuleb koos jõukuse kasvuga.

K.T.: Üks tuttav arhitekt osutas mulle hiljuti, et Eesti mehe vajaduste rahuldamises tuleb sein üsna kohe pärast maja vastu, sest järgmiseks tahaks kohe ka ilusat, st suurte puudega aeda-parki maja ümber. Ja siis selgub õudusega, et suuri puid saab alles kahe inimpõlve pärast, lastelastele. Kui siiski, sest maju ehitatakse ju pahatihti lagedatele loopealsetele, kus puud pole kunagi suureks kasvanudki. Tigedaks teeb see loodus oma seadustega.

Aga tulles tagasi võrdluse juurde IKT-ga, siis muidugi võime oodata ja vaadata, kuni probleem kuhjub nii, et igaüks seda oma nahal tunneb – et alles valijate halb enesetunne muudab keskkonna kaitsmise ka poliitilisteks otsusteks. Me ei oodanud samamoodi kommunikatsiooni alal.

Ka keskkonna alal peaks meil olema mingi plaan, valmisolek tehnoloogiasiirdeks. Keegi ei tea ju täpselt, kui valmis on maailma suurim majandus, USA oma, üleminekuks näiteks vesinikumajandusele. Kui praegu julgeimad poliitikud Eestis pakuvad Tallinna-Tartu kiirtee valmimisajaks 10 – 15 aastat, siis kas poleks loogiline võtta selle rajamisel kohe võimalikke tehnoloogiamuutusi arvesse?

Aga kena on sellest kõigest ju rääkida. Miks me sellest kõigest raamatuid ei kirjuta, nagu tehakse muudes kultuurides?

T.H.I.: Vaadakem mastaape. Kui oled Thomas Friedman ja töötad New York Timesis, siis saad sa päris korralikku palka. Kui kirjutad raamatu ja see osutub bestselleriks, teenid sa 10% iga müüdud eksemplari hinnast. “The World is Flat” toob seega sisse 2,75 dollarit eksemplarilt. Turu suurust arvestades on see väga kopsakas summa, mille inimene teenib. Kui oled ajakirjanik Eestis, siis pole sul ju sama stiimulit. Isegi kui kirjutad bestselleri ja müük käib samadel tingimustel. Kirjastuste liit loeb raamatu menukiks juba alates 1000 eksemplari läbimüügist. Tähendab, siin pole võimalik raamatuga aastapalka või rohkem teenida.

K.T.: Eks Eesti raamatuturul on kasutusel avalikud toetussüsteemid, millega saab mingil määral turu puudulikkust tasandada. Puudujäägid on ehk hoopis mujal. Esiteks peaks kirjutajal olema andmetega ümberkäimiseks ettevalmistus, mida meie ajakirjanikel enamasti pole. Ja teiseks, andmed ise ei ole igas valdkonnas sugugi nii hõlpsasti kättesaadavad, kui võiks loota kas või avaliku teabe seaduse vaimu silmas pidades. Nii et: ajakirjanikele vaevalt esialgu ennustuskirjanduse alal erilist lootust saab panna. Aga poliitikud, nende nõunikud, ametnikud?

T.H.I.: Kirjutavaid inimesi nende hulgas ju on. Aga kellelegi ei saa ette kirjutada tema teemavalikut. Mõni kirjutab ajaloost, mina mitte. Kui kirjutan, siis välispoliitikast. Aga ju siis meil ei ole praegu poliitikuid, keda globaalsed tulevikuküsimused nii väga huvitaksid.

Ministrite nõunikud aga on võetud enamasti tööle selleks, et neile parteilises liinis tööd anda, mitte selleks, et nad mingis valdkonnas ministrist targemate inimestena tõesti head nõu annaksid ja uusi ideid välja pakuksid.

Aga õigupoolest – ega neid raamatuid mujal peale USA ka ülearu palju ei kirjutata. Oma erialalt võin tuua näite. Kord ühel German Marshall Fundi õhtusöögil Berliinis tekkis meil küsimus, kuidas seletada seda, et Washingtoni igal tänavanurgal võid kohata kolme meest, kellest igaüks on äsja kirjutanud järjekordse paikapaneva raamatu julgeoleku- või välispoliitikast, aga Euroopast ei leia kedagi. Püüdsime siis välja mõelda kümmet nime Euroopas, kes võiksid kõne alla tulla. Leidsime vaid üksikuid, neistki sakslased põhiliselt tuntud ainult omal maal, ja Max Jakobson, keda ei tunta Lõuna-Euroopas.

Erialased raamatud, kus on visiooni ja ideid, ilmuvadki peaasjalikult USAs. Kusjuures sageli ka eurooplaste kirjutatud. Sealne kultuur on teistsugune. Siinpool ookeani otsitakse uut vähem kui sealpool.

Edaspidigi peame Eestis toetuma oluliste teoste tõlgetele. Olin ise selle taga, et Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp” (“The End of History and the last Man”, 1992, eesti k 2002) Eestis trükki jõudis, samuti Samuel Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” (“The Clash of Civilizations”, 1996, eesti k 1999).

Mõlemal puhul oli tegu teemaga, mida mujal arutati, ja kui meil on ainult mõned inimesed, kes on seda inglise keeles lugenud, siis tore seegi, aga sel juhul ei jõuta siin arut­elu ega teadvustamiseni. Kui tahame maailma vaimses elus aktiivselt osaleda ja mitte tegelda kodukootud informeerimatu lobaga, siis peame kõigepealt kursis olema maailmas käivate vaidluste ja debattidega. Varem või hiljem puudutavad need meid niikuinii. Esialgu aktsepteerigem, et meil pole inimesi, kes oma raamatutega teemasid algataksid. Tõlkigem siis vähemasti eesti keelde nii palju kui jaksu on.

K.T.: Mis peaks olema järgmine oluline tekst, mida tõlkida?

T.H.I.: Maitse asi. Viimati loetutest andis mulle rohkesti mõtlemisainet Robert Kagani “Ohtlik rahvus” (“Dangerous Nation”, 2006). See on esimene osa neokonservatiivse teoreetiku kaheköitelisest USA välispoliitika ajaloost. Kaganil on väga huvitav tähelepanek, mida mina polnud varem kohanud, kuid mille saab hästi panna ka tänapäevase Eesti konteksti. Kagan juhib tähelepanu sellele, et lõunaosariigid hakkasid orjandusliku korra lõpu ajal vastu sõdima sellele, et USAga liituksid uued osariigid, sest kord oli selline, et uutes osariikides enam orjandust ei olnud. Põhimõte on lihtne: ebademokraatlik olukord (näiteks riik) ei talu demokraatiat enda ümber. Kagan ei toonud seda välja printsiibina, aga seda see just on. Välispoliitikas sai see tekkida alles pärast vabade ühiskondade teket XIX sajandil, mitte enne. Tähendab, kui oled Venemaa naaberriik ja sealjuures demokraatlik, siis oled sa Venemaa jaoks probleem. Paneb mõtlema!

K.T.: Mul jälle tekkis Friedmani lugedes mõttena hirm, et kui üht tugevat kujundit nagu see “lapik maailm” on, maakera väga ebaühtlaselt haritud elanikkonnale müüa, siis kas ehk paljud kujundit, mõnesõnalist lauset tõena võtma ei hakka, paiskudes nii oma mõttemaailmas Kolumbuse-eelsesse aega tagasi.

T.H.I.: Metafooride lihakstegemine on alati väga ohtlik.

Mul pole mingit kahtlust, et tehnoloogilised edusammud silmaiirise skannerist röntgeniaparaadini aitavad meil tuvastada, paljastada ja kinni nabida neid, kes üritavad kasutada lapiku maailma kergesti kättesaadavaid töö
riistu selle maailma hävitamiseks. Kuid lõppude lõpuks ei taga tehnoloogia üksi meie turvalisust. Peame tõesti leidma viise, kuidas mõjutada kujutlusvõimet nimelt nendel, kes on valmis kasutama ühistegevuse võimalusi selleks, et hävitada seda maailma, kus need võimalused on leiutatud.

Thomas L. Friedman,

“The World is Flat” (2005)

Võistlus aina haruldasema nafta pärast võib isegi olla uue külma sõja ettekuulutus ajal, kui Hiina marsib ümber maailma, otsides energiat, millega toita oma palavikulist majanduskasvu, samal ajal kui USA üritab neid samme blokeerida ning haarata need varud endale, et tagada oma kodune jõukus.

Terry Tamminen,

“Lives per Gallon” (2006)

Massachusettsi lahe kolonistid ei otsinud isolatsiooni Vanast Maailmast ega pidanud end ka isoleerituks. Puritaanide juhid ei uskunud isegi, et rajavad “uut” maailma, mis vanast erineks. Nende arusaamades olid vana ja Uus-Inglismaa vaimselt, kui ka mitte geograafiliselt, üks ja seesama maailm.

Robert Kagan,

“Dangerous Nation” (2006)

Kui kohtumisõhtutelt lugejatega ning väljastpoolt kirjandusringkonda tulevaist arvamusnuppudest (ositi ka mõnest professor Veidemanni kirjutisest) on meelde jäänud alati korduvad püstitused, rutakalt langetatud kohtuotsused, et eesti uuem kirjandus on rõve ning kirjanikud kirjutavad iseendale, oma siseringile, siis võiks Dugin visata: “Kirjandus on pööratud oma õõnestusliku suunaga väljapoole, ebakompetentse ja profaanse enamuse poole, ning jaatava suunaga “pühendatute” poole” (lk 1216). Sotsialist minu sees tahaks kohe seda müüti raputada ning meelega veidi profaanselt kõnelda. Aga enne peame veel korraks peatuma ühel Dugini hingesugulasel, keda ma olen võtnud alati omalaadse eksistentsialistina – Georges Bataille’l.

Ka Bataille’ on väitnud kirjanduse olevat kurjuse. Aga selle kurjuse rakendas tema hoopiski millegi ülema ja ülevama otsimise või tõestamise teenistusse. Lihtsustatult öeldes väitis ta (ka tollesamase Dugini mainitud) jumalateotuse, mis ta enese kirjatükkides on viidud pea markiidesade’likul tasandil blasfeemiaks, olevat ülima võimaluse jumala tunnistamiseks. “Selle, mida müstika öelda ei suutnud (ütlemise hetkel ta minestas), selle ütleb ära erootika: Jumal ei ole midagi, kui ta pole Jumala ületamine igas mõttes; labase olemise, õuduse ja roojasuse mõttes; lõpuks eimiski mõttes…” (Georges Bataille, Madame Edwarda. Eessõna. Tõlkinud Hasso Krull. ETF, 1993, lk 12). Jah, Kenderist neist otsinguiks ei piisanud, aga kuidas oleks Mülleri Sassi või Tarmo Tedrega?

Eestiline jumalatus

Me seisame selle probleemi ees, et kirjandus on oma tekkeprotsessilt desakraliseerimine, esmalt ikka kirjanduse eemaldumine religioonist ja riitusest, kuid just sellises bataille’likus mõttes uuesti sakraliseerimisprotsessiks saanud: argise ja/või madala, räpase ülendamine ta kirjanduseks muutmise kaudu ning seejärel lausa müstifitseerimine loob erilise uue vaimuruumi, kus esteetiline kogemus võrdsustatakse religioossega. Pange tähele, et see võib olla me (lääne) kultuuriruumiski raskesti jagatav kogemus, sest kuigi Märt Väljataga soovitab meil kaitsta ateismi kui Euroopa kultuuripärandit ning kuigi Eesti ja Läti on väidetavalt maailma kõige ateistlikumad maad/piirkonnad, ei pruugita sellisest asendustehingust mujal aru saada… Paraku. Toomas Liiv ütleks ehk, et see meie jumalatus siin on meie Eesti väike rumal jumalatus (ja torkaks “beibekirjandusõpiku” autoreile, et mitte vürst Visna polnud esimene, kes riimis jumal-rumal, vaid seda tegi ikka juba Carl Robert Jakobson ühes oma anonüümselt levinud ballaadis akikakilastest ja taiduraidulastest, ehk keegi varemgi) ning et iga mõistlik, end maailmakirjandusse kirjutada ihkav väikekeelne kirjandus otsiks jumalat. Nii nagu too Tammsaare otsis. Kehvasti otsis vist (ei leidnud, isegi Vanapagan ei saanud talt õiget vastust); rahvusvahelisest kuulsusest ja selle kuulsusega nii magusasti kaasnevast rahast tuli tal oma eestlasemokad puhtaks pühkida. Ja ei ole tänagi siia kõrvale kedagi panna. Või siiski?

Bataille’ mees Müller

Rooja ja roppu kui taaka on enesega kaasas kandnud bluusimees Aleksander Müller, häbenemata ja pea manifestaalselt. Tema uusim raamat on peaaegu väljakutse: “Mülleri jutlused”. Millised konnotatsioonid, milline filoloogilise analüüsi ja kultuuriloolise uurimuse koorem sel nimel lasub! Alapealkirjaks “Karupunne ja poeese”, kusjuures karupunnideks kutsub Müller omi laaste või proosapoeeme. Poeesidest ma siinkohal kõnelda ei tahakski, sest need pole just selle raamatu esinduslikum ja köitvam osa.

Müller on siin Bataille’ mees, ta teeb ainuvõimalikku: naerab seksi, kõikvõimaliku suguühtimise üle, kuhjates juhuseksi motiive ning segades neid veel võllanaljalikult surmajuhtumiteni viiva verepilastusega, absurdilähedase déjà vu’liku pildijadana. Kas Mülleri Sassile on siin miski püha? Ei ole. Suguteoga sama sageli või sagedaminigi esinev kaootiliselt narratiivset teksti edasi viiv vägi, kujund on muidugi alkohol, tinapanemine kõige pühendunumas ja ükskõiksemas vormis. Ent sellest allpool, kui jõuame Tarmo Tedre romaanini.

Ent see hardus, millega ühest perver­sioonist ja võllanaljast teise kulgev seiklus (suuresti koos minategelase sõbra, Tartu poeedi Jaak Oeraga, kes on omal moel säherduse cocteau’liku Orpheuse saatja rollis, eeldusel, et meie oleme need, kes Selle Ilma Vürsti vägagi maises surnuteriigis rändavad) on kohati sedavõrd siiras, et Müller isegi peab selle naljaks pöörama: minakuju ja luuletaja Oera hilinenult alanud teekond kirikusse päädib pika jada heategudega, mis kõik jäänuksid õigeaegsel kirikusse maandumisel tegemata. Kõik lõpeb muidugi kirikõpetajaga ühes juues: “Ärkasime kirgastunult. Hommikuõllede juures arutasime koos hingekarjasega, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui me Jaaguga oleksime varakult kirikusse kooberdanud. Peale selle oli Jaak näinud öösel religioosseid unesid. Joosepit, Maarjat ja Jeesuslast sõimes. Ainult et viimane olnud ühe kõrvaga, täpselt nagu van Gogh” (lk 27). Jah, nagu ütles Dugin: rahumeelne maastikukirjandus on jumalavastasuse kõrgeim vorm, sest eks ole seegi siin ju maastik, ning minategelane ja Oer sellel kui lillekesed van Goghi maalilt.

Poliitiliselt ja moraalselt täiesti ebakorrektne Müller on tänase eesti väikekodanliku võltsmoraali paratamatu ravimidoos: selleks, et respekteerida parema käe moraalsust (mil vasak hämarikku mööda kobab), on vaja osata naerda kõige üle. Ning surm, seks ja viinavine on vaid üks osa sellest, mille üle Müller korraga irvitada suudab – tasub vaid lugeda ta südantsoojendavat, nostalgilist ja meenutuslikku avalugu “Kollased saapad”, mis avab meile loo võimaluse kõige argisemate piltide taustal. Siin on seksi vanainimesega ning suplust koos oma väljaheidetega, kusjuures Müller ei rõvetse. Ta on suutnud selle nii viisakaks ja kauniks kirjutada, et jääb imetleda šedöövrit, mille absurd ja naeruvõime oleks Bataille’le kindlasti sümpatiseerinud.

Kas Müller meid oma sihikindla, väljapeetud ja üdini stiilse madalusega ka jumalikule lähendab? See sõltub vahest võimest aktsepteerida seda maailma, julgusest õppida tundma roojast ja rüvedat, sest, jah, nagu Toomas Paul kuskil on öelnud: meie inimlik tajumisvõime, mõõdupuud on nii piiratud – võtke või temperatuur, absoluutsest nullist ning tähtede hävitavast lõõsast pole ühel lihtsurelikul, kes õhukeste riietega kannatab kõige rohkem ehk paarikümnekraadist temperatuurimuutust, muidugi aimugi. Eks käi see mõneti ka rüveduse ja jumalateotuse määra kohta? Mülleri taju- ja taluvusspekter näikse siin olevat pisut laiem, miks mitte teda siis kuulata.

Hümn tahtejõuetusele?

Chalice laulis hiljuti teles oma uut laulu “Endaga ei ole mõtet tüli norida”. See võiks olla Tarmo Tedre romaani “Onanistid” peategelase, alkohoolikust kultuuriajakirjaniku Rudolf Teenuse moto, ainult ilma tolle ülendava ja enesehinnangut tõstva mündita, mille Chalice motiivile on lisanud. Neli päeva kultuuriajakirjaniku elust lõpevad peaaegu et kohatult ülendava kenkeseyliku (“Lendas üle käopesa”) põgenemisega kinnisest raviasutusest, kus uuritakse inimese seksuaalkäitumist ja eriti onanismi. Raamatu hullumeelseim osa ongi ehk kaks vahele põimitud pseudoteaduslikku traktaati onanismist, autoseksuaalsusest, mida näidatakse kõigi ühiskonna pahede ja hädade lähtepunktina.

Mis seob Tetre Mülleri ja sakraliseerimis-protsessiga, on tema peategelase äärmuslik vaimne lodevus, peaasjalikult tahtejõuetus, mis avaldub igas eluvaldkonnas: tööl, külalisabielus, sõpruskonnas, alkoholi pruukides, juhuseksiga tegeldes (seegi luhtub pea alati, raamatus ei toimu reaalajas pea ühtki korralikult lõpule viidud suguühet). Teenusel ei ole moraalseid probleeme, sest tema piinliku
täpsusega üles loetletud alkoholist läbi imbunud kehand suudab seedida iga uue tõuke, mis elu annab, iga uue piinlikkusega tapva olukorra.

Muidugi, siin püstitub küsimus alkoholismist, mis on probleemsuse tõttu me ühiskonnas tõusnud meditsiiniliseks põhjenduseks number üks, kui räägime tahtejõuetusest ja luuserlikkusest, läbikõrbemisest kui ilmingust. Kuigi, Teenuse puhul on tol tahtejõuetusel lausa eksistentsiaalse ängi mekk: see on elulaad, tahtmatus sekkuda omaenese ja maailma kulgemisse ja tahtejõuetuse koaguleerumisse (ta enese keha katseklaasis). Võib-olla on alkoholismi toomine siin vabanduseks liiga lihtne, liiga esmane lahendus. Võib-olla tuleb Teenuse kuju võtta omalaadse mässumeelsena (millele romaani lõppki näikse vihjavat), Prometheuse või Luciferina: milline valik tuleb teha ühiskonnas, kus konsumeristlikult aluselt lähtudes kultiveeritakse sihikindlalt ja juba pisikesest peast (andestage mulle see sotsiaalkriitiline kõrvalepõige) tahtejõuetust, kodeeritakse suutmatust vastu panna meediale, reklaamile, ostuihale, sest kõik on sellele rajatud. Nõnda on Teenuse kasiinoskäik ja pidev alkoholipruukimine, raha ette ja taha pillamine ühtpidi kõige madalam tarbimine, teisalt säärane “onanism”, mis justkui tühistaks võimaluse tarbimisest, tost jumalikust kogemusest, õnne, viljastumist leida. Kõik muutub su käes ja suus saepuruks… Ning sa jätkad teadlikult, et mitte teenida õnne sealt, kust seda ei saagi leida (vastupidiselt sellele, milles meid iga päev veenda üritatakse; nagu mu sõber Asko Künnap irooniliselt oma reklaamibürood reklaamis: võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju; kohtadele, valmis olla, läks!).

Just see pretensioonitu, sekkumatu oma elult kere- ja peatäie vastuvõtmine annab inimese elu tühisust, kõige tehtava fiktiivsust kirjeldavale loole sakraalsema dimensiooni. Rudolf Teenus oleks ideaalne lunastatav, ideaalne jumalaleidja, sest ta teeks seda kogemata, see juhtuks talle, tuleks talle ise kätte, nagu odavad prostituudid (pea kõik inimesed, ka Teenus ise, nagu nimigi viitab, on siin omal moel prostituudid, kes otse, kes kaude), alati viimasel hetkel leiduv raha, alkohol, surmaga kohtumine jne. Siingi on surm lihtne naturalistlik fakt, omalaadne võllanali, kohtumine groteskis: Teenus leiab oma ateljeekorteri voodist, kus tal on plaanis veidi asotsiaalse maaprostituudiga üht-teist ette võtta, juba päevi surnud Krajuhhina-eide… Sugutegu ja surm kohtuvad ning välistavad Teenuse kurvastuseks teineteise.

Ei-ei, Teder ei anna siin ühiskondlik-poliitilisi hinnanguid, ei kisu meid kriitilise või sotsiaalse realismi rägastikku, pigem võib Teenuse lugu näha nagu pikalt välja peetud ja viimistletud “karupunni”, võib-olla veidi nukramat, veidi elulisemat. Tea, kas ka jumalale lähemal seisvamat. See argise, järgnevalt madala ülendamine nauditavaks kirjanduseks on üht sakraliseerivat protsessi väärt küll.

Ülim blasfeemia

Ei-ei, mitte et Tedre ja Mülleri lood oleksid puhastatud lüürikast ja elu kaunimate seikade märkamisest, pigem suudavad nad haarata ilu ja värve paikadest, kuhu mõnigi lugeja esimesel hetkel ei tihka kaasa minna otsima (mis on tost lugejast väga rumal). Aga Indrek Koffi luulekogu “Vana laul” mastaapsus ning kõige võimaliku argiselt painava (moraalselt “koleda”) kõrval ülevalt kauni ning igaüht puudutava tabamine, mis on pandud palvelikku või meditatiivsesse, suudluse motiivi trummikõmana kordavasse poeemivormi, tabab oma sakraalses lihtsuses naelapead ning on sellisena üks üldistusvõimelisemaid ja (Eesti/lääne) elu kõikehõlmavamalt kirjeldavaid teoseid viimaste aegade kirjanduses. Kõigi võimalike suudluste kõrval (raamat vältab sünnist surmani) – nii lapselikult süütute kui teismeliselt põnevate kui armunult kaunite kui reetlikult räpaste kui juhuslikult argiste – räägib Koff ka jumalikust suudlusest, võimalusest, et jumal või mingi kõrgem vaim sind suudleb (lk 21: suule suudlejat siis enam / polnudki / vaja). Ent see on vaid episood, kõrvalepõige, nagu eksitus kõigi nende suudluste seas sünnist surmani.

Kui Dugin väidab palvevormi olevat kirjanduse vastandi, siis tollesama Koffi tõlgitud Eric-Emmanuel Schmidti poeetiline lühiraamat “Oscar ja Roosamamma” kujutab endast sureva poisikese kirju/kiripalveid jumalale. Kusjuures, see on vapustavalt kirjutatud, justnimelt too hetk, mil esteetiline elamus astub religioosse elamuse kohale. See, kui miski, on ülim blasfeemia – luua üks maailm, kust kõneldakse jumalaga, ning lasta kellelgi surra, ilma et keegi tegelikult sureks. Aga meie, lugejad, ei suuda sellele mõelda või seda uskuda. Ja samas: ei ole raske ette kujutada, milline lähedus jumalikule tekib toda julget ning omaenda maailma revideerimisele ahvatlevat teksti lugedes. Kas ikkagi siis sedaviisi…

kaader filmist

Dokumentaalfilm “Ebamugav tõde” (“An Inconvenient Truth”, Paramount Classics ja Participant Productions, USA 2006). Režissöör Davis Guggenheim, peaosas Al Gore. “Manifesti” V filminädala programmis Tallinna Sõpruses 9. II, Tartu Sadamateatris 15. II.

Kui keegi väidab, et tema silmade avanemise päev oli millalgi murdeeas, siis on seda põhjust pigem uskuda kui mitte uskuda. Küllap leidub neidki, kes selles vanuses teevad näiteks vanemate eeskujul ja nõuandel üdini ratsionaalse karjäärivaliku. Aga ikkagi, paljukest 14aastasel on informatsiooni selleks, et teha poliitikukarjääri kasuks otsustades panus alles esimesi arglikke samme astuva, avalikku päevakorda mitte kuuluva teema peale?

Aastal 1962, kui ilmus Rachel Carsoni vapustav “Hääletu kevad” (eesti keeles 1968), oli võimalik keskkonnateema südameasjaks võtta, mitte aga sellele küüniliselt poliitikukarjääri rajada ja aastakümneid vastupidavat võltskuvandit ehitama asuda. Järelikult, keskkonnateema on ökoaktivist Albert Arnold Gore juuniori usu ja alles hiljem teadmiste asi, millest hoolimata, mitte abiga sai temast hiljem USA kongressi esindajatekoja ja senati liige ning USA asepresident aastatel 1993 – 2000. Märkus on siinkohal tehtud seetõttu, et tavakujutluses poliitikud siirusega ei hiilga. Gore paistab erandina uskuvat, millest räägib. Rääkis senaatorina, asepresidendina ja räägib kõige vabamalt nüüd, kui on riiklikest ametitest prii. Kontsentraat sellest jutust, mida Gore nüüd üle ilma jutlustab, on pitsitatud 95minutilisse dokumentaalfilmi “Ebamugav tõde”. See on hea ja mõjus film, kus on üsna vähe ruumi kõikvõimalikele vandenõuteooriatele.

Ühe erandiga. Gore ei suuda vastu panna kiusatusele pisutki tagasi teha perekond Bushile, kelle hulgast vanale George’ile on tal suur etteheide Rio de Janeiro Earth Summit’i nurjamise pärast 1992. aastal ja noorele George Walkerile ajalooliselt napi kaotuse pärast 2000. aasta presidendivalimistel pretsedenditu õigusliku segaduse tagajärjel Floridas. Bushid ja väärtused, mida nad esindavad, on Gore’i maailmapildis antikangelase staatuses. Bushidega peab võitlema aadete ja usu pärast, see ei ole võitlus ametikoha pärast – Gore on poliitilise karjääri lõpetanud ega kavatse teadaolevalt lähenevast presidendikampaaniast osa võtta.

Skeptikus võib kahtlusi tekitada filmi pealkirja pretensioonikus. Poliitik, kes teatab, et teab tõde, on ohtlik liialdaja või labane valetaja. Või kas ikka on? Liialdajaks, fanaatikuks on Gore’i tituleerinud põhiliselt tema poliitikupõlve vabariiklastest oponendid. Pigem tuleb inimest, kes oma poliitilise müügiaparaadi soovitustest hoolimata räägib ikka n-ö ebapopulaarsetel teemadel, mida ise tähtsaks peab, pidada riigimeheks. Müügimees, rändjutlustaja on Gore’ist saanud alles pärast riigiameti mahapanekut ja selles kultuuris, kus ta põhiliselt tegutseb, ei heideta kellelegi ette oma seniste tiitlite meeldetuletamist jutu usaldusväärsuse suurendamise eesmärgil.

USA asepresident (ka eks-) on kahtlemata väga informeeritud inimene, kelle puhul eeldatakse, et kuna ta teab suurimaid riigisaladusi, ei saa ta iial kõike rääkida. Aga see, millest ta peab vaikima, saab olla ainult hullem sellest, mida ta rääkida tohib. Kui riigisaladusega kaitstud info lükkaks ümber salastamata info, siis peaks Gore riigireetmise eest praeguseks ammu kohtu alla antud olema. Miks? Sest globaalse kliimakatastroofi, mille eest Gore hoiatab, vältimiseks peab kõige suurema enesepiiramise ette võtma USA kui suurim süsinikdioksiidi õhkupaiskaja maailmas. Selge, et vähemasti lühiajaliselt tähendaks see USA majandusele, seega kodanike heaolule tagasilööki. Kui enesepiiramine oleks põhjendamatu, oleks selle propageerimine heaolu arvel riigivastane kihutustöö.

Al Gore on võrreldamatult paremas positsioonis igast kohaliku või üleilmse tuntusega keskkonnaaktivistist. Lester Brown on võimekas ja globaalselt kuulus, kuid näiteks nafta- ja autotööstus saab talle kergesti ääreala veidriku väärmainet toota, USA parlamendis ja valitsuses ametit pidanud, s.t kõrgeimat vastutust kandnud Gore’i küljes samasugused pookeoksad kergesti kasvama ei lähe. Oma eelisseisundit ei kõhkle Gore ka kasutamast. Näiteks see, mida USA tuuma-allveelaevad aastakümnete jooksul põhjapooluse jäämütsi all tegid, mida ja millega mõõtsid, oli salastatud info. Selleks, et mingite salastatud andmete avalikustamist nõuda, nagu Gore konkreetsel juhul tegi, peab esmalt üldse teadma nende andmete olemasolust. Salastajad ei kõhkle ju hetkegi andmete olemasolu eitamast juhul, kui neid küsib isik, kes saab andmete olemasolu ainult oletada. Gore sai andmed välja nõuda teadmise pealt, et need on olemas ja mida näitavad. Tulemuseks on muljet avaldavad ja efektsed pildid arktilise jääkatte paksuse katastroofilisest kahanemisest 40 aasta jooksul. See on küllalt pikk aegrida, mille põhjal tuletatud prognoosi lähitulevikus juhtuva kohta ei saa nimetada niisama blufiks või spekulatsiooniks.

Arktilise jää sulamine on ainult üks rohketest efektsetest arvutianimatsioonidest, millele toetub Gore’i keskkonnapropaganda, peaaegu täiuslikuks arendatud lava-show, ja mis annab ka sellest vändatud dokumentaalfilmile kõvasti lisaväärtust. Tähendab, teeb pooleteise tunni pikkusest jutlusest läheneva inimtõukelise kliimakatastroofi teemal suurepärase õppefilmi, mida võiks kasutada juba põhikoolis, aga kindlasti gümnaasiumis. Gore’i kinojutlusest saab kätte kõik olulise selle kohta, kuhu on kadunud Tšaadi järv ja Araali meri, mis on juhtunud liustikega Himaalajas ja Alpides, aga ka graafilise ülevaate kogu ilmaköögi masinavärgi toimimisskeemist.

Haridus- ja teadusministeeriumil on kuuldavasti raha kõigi Eesti kooliõpilaste kupatamiseks Louvre’i muuseumi piletijärjekorda. Energiamahukas tegevus, hinnast rääkimata. Üks 132kohalise Boeingi lend Pariisi ja tagasi (4000 km) tekitab maa atmosfääri ümmarguselt 20 tonni süsihappegaasi, seega on kunstihuvi väljendus kasvuhoonegaasides 150 kg õpilase kohta. Tagasihoidliku aastakäigu 10 000 gümnasisti tekitaksid kokku 1500 tonni kasvuhoonegaase. Tonni hind ELi süsteemi kvoodikaubanduses on olnud kõikuv, kuid kui arvestame esimese kauplemisaasta keskmise hinnaga 20 eurot/tonn, siis saame 30 000 eurot.

Jah, võimalikku säästu ei saa me küll otse rahaks vahetada, aga oleks oluline ja huvitav välja selgitada, mitu õpilast oleks pärast Al Gore’i filmi vaatamist ja teades võimaliku reisi ökoloogilise jalajälje suurust valmis oma süsihappegaasikilod hoolimatult välja võtma ja mitu loobuks. Selle teadasaamiseks polegi muud vaja kui varustada kõik koolid filmi DVDga. Amazonist ühekaupa ostes on plaadi hind praegu 20 dollarit, kui osta otse levitajalt ja hulgi, saaks ehk odavamalt. Igal juhul maksaks kogu lõbu (eeldusel, et praeguseks juba valmis tehtud eestikeelsed subtiitrid saaks tasuta) maksimaalselt 1000 dollarit.

Isegi kui raha ja süsihappegaas kõrvale jätta, ei pääse me vajadusest asjalike õppematerjalide abiga kasvavat põlvkonda ette valmistada vältimatute globaalsete muutuste (positiivsete, kui otsuseid tehakse, negatiivsete, kui otsused jäävad tegemata) saabumiseks. “Tagajärgede aeg on käes,” kinnitab Al Gore viitega ajalukku ja korrates Sir Winston Churchilli sõnu, mis toona käisid totaalsete vägivallariikide, Nõukogude Venemaa ja Saksamaa pidurdamise kohta, mis jäeti õigel ajal tegemata, kuna Churchilli ei usutud.

Läheneva kliimakatastroofi tulevaste ohvrite arv kujuneb hoopis suuremaks Teise maailmasõja 55st miljonist.

Äsja Tartu ülikooli rektoriks kandideerinud geoloogiaprofessor Volli Kalm astub esmaspäeval Postimehes ilmunud intervjuus võib-olla tahtmatult president Bushi selja taha, kui küsib ja vastab:

“/—/kui palju on globaalses sooj
enemises, millest hästi palju räägitakse, inimese panust. Mina olen endiselt seisukohal, et enamik kliimakõikumisest, mida me ajalooliselt oleme näinud, on tegelikult looduslik. Ja selle peal on natuke ka inimese põhjustatud mõju.

Räägitakse osooniaugust ja süsihappegaasist, aga unustatakse ära, et atmosfääris olev aur on tähtsaim infrapunast kiirgust neelav gaas ja seega põhiline kasvuhooneefekti tekitaja. Seda efekti on vaja, sest muidu oleks meie kliima karmilt külm. Auru inimene aga väga palju ei tekita. Ka süsihappegaasist tingitud soojenemine kestab vaid teatud piirini.”

Gore’i filmis piltlikustatakse seda piiri graafikuga, mis sisaldab 650 000 aasta andmeid (saadud Antarktikas puuritud jääsüdamikust) ja mille viimase tõusu juurde peab Gore tõstukiga sõitma. Kõvera lõpu sööst üles on kõigist varasematest kümneid kordi äkilisem. Kui see ei tulene inimtegevusest, siis millest?

Gore ei jutlusta midagi sensatsioonilist. 1992. aastal kirjutatud raamatu “Earth in the Balance” (“Maakera kaalukausil”) selgroog on sama, mis värskes filmiski. Probleemi tuum on selles, kas ja millal inimene hakkab oma võimu suurusest aru saama ning sellest lähtuvalt eetiliselt valima. Läbi inimkultuuri ajaloo on inimene end suhetes keskkonna või jumalaga käsitlenud väikese ja tühisena, uskunud, et tema liigutuste kaal suures süsteemis on tähtsusetu, piisake meres. Ühtäkki on vastupidi: võim midagi muuta on tohutu, kuid mõistust seda targalt teha ehk globaalset kokkulepet ei ole silmapiiril. Paraku.

“Elu võib olla meelakkumine, kinnitame endale. Me ei pea kannatama külma ega kuuma, me ei pea külvama ega lõikama, ei küttima ega korjama. Me oskame ravida haigeid, lennata läbi õhu, valgustada pimedust ja lahutada oma meelt omas kodus orkestri või klounide abil, millal tuju tuleb. Kui meie vajadused ja ihad on rahuldatud, vaatame elektroonilisi pilte looduse hävinemisest, kuskil kaugel laastavast näljahädast või maailmalõpu ennustustest – laipväsinult. “Mida saame teha?” küsime eneselt juba ette teades, et vastus on “Mitte midagi!”” (Gore, 1992). Tuttav lugu Eestiski ja aastal 2007: me ju ei saa mitte midagi teha ja meist ei sõltu midagi – ja üldse, globaalne katastroof puudutab ju välismaad, mitte meid.

Gore loodab tänaseni, et veel pole hilja. Lootust on meilgi, sest visalt, ent kindlalt oleme 1994. aasta seisust, kui keskkonnast oskas rääkida ainult üks riigikogu/valitsuse taseme poliitik, liikunud olukorra poole, mil keskkonna- ja energiaküsimustest on saanud valimiste keskne teema. Võib lausa öelda, et Al Gore sekkub oma filmiga Eesti siseasjadesse (ja see ei saa olla juhus), sest nii selgelt annab ta positiivse fooni ühtedele ning negatiivse teistele erakondadele. Aga ka viimastel on väljapääs. Kui endale ja publikule iga päev ja visalt kinnitada, et kõik babtistid on valelikud, küll siis globaalne kliimakatastroof Eestisse tulemata jääb.