keele-elu

Clifford James Geertz

Väga raske on anda mõne minutiga hinnang ühe meie aja kõige mõjukama antropoloogi ja mõtleja elutööle, ja seda mitmel põhjusel. Meie teadusliku ülispetsialiseerituse ajastul oli tema teadmiste haardeulatus ebatavaliselt suur. Lisaks sellele on antropoloogia äärmiselt heterogeenne distsipliin, ilmselt seetõttu, et uurimisaines on väga mitmekesine – või pigem sellepärast, et mitmekesisus ongi tema uurimisobjekt. Ma jagan küll Geertzi huvi religiooni vastu, tema keskendumist kohalikule, tõlgendavat lähenemist ja nõustun definitsiooniga, mille kohaselt antropoloogia on distsipliin, mis aitab näha, “mis vahe on erinevuste vahel”. Sellele vaatamata ei ole ma spetsialiseerunud ei Geertzile ega Indoneesiale või Marokole (kus ta peamiselt oma välitöid tegi). Samuti ei osale ma, nagu mõned antropoloogid, aktiivselt poliitilis-filosoofilises debatis relativismi üle. Viimane on lähenemine, mida tuliselt kaitses (ja mille Ameerika Ühendriikide avalikus sfääris möödunud sajandi alguskümnenditel tõstatas) Franz Boas, antropoloogilise suuna esindaja, kuhu ka Geertz ise tunnistas end kuuluvat. Samuti ei hakka ma, nagu tavaliselt tööde puhul, mis takerduvad loengusaalides õpetatavate distsipliinide ja teooriate ajalukku, esile tooma Geertzi lähenemise väidetavaid puudusi. Selle asemel tahan keskenduda ühele momendile, mis on jätnud oma jälje kogu antropoloogiateadusele, isegi enam kui Geertzi elavad (ja “tihedad”) kukevõitluste, matuste, kauplemiskommete, põllumajanduslike taandarengute ja teatririikide tõlgendused. Clifford Geertz mõjutas radikaalselt seda, kuidas antropoloogid etnograafilisi kirjeldusi loevad, teevad ja kirjutavad. Ma ei tea, kas tal oli see plaanis või mitte, kuid just tema algatas debati selle üle, mismoodi antropoloogid peavad kirjutama.

Clifford Geertzil paluti tervikteoseks koondada mõned juba ilmunud artiklid, mis nägid viimaks trükivalgust 1973. aastal kuulsa teosena “Kultuuride tõlgendamine”. See sisaldab palju tsiteeritud peatükki “Tihe kirjeldus”, kus Geertz näitab Gilbert Ryle’ile, Paul Ricoeurile, Wittgensteinile, semiootikale ja Weberi sotsioloogiale toetudes, et antropoloogia peamine objekt ja meetod on tähendus ja tõlgendus. Siin uuristab Geertz tammi sisse esimese augu. Esmalt sellega, et laiendab antropoloogiateadusele endale Bronislaw Malinowski sõnastatud antropoloogilise maksiimi, mille kohaselt peavad antropoloogid pidevalt silmas pidama, mida inimesed räägivad, et teevad, ja mida nad tegelikult teevad. Või nagu Geertz ise ütles: “Antropoloogid teevad etnograafiat.” Seda etnograafiat tuleb eri tasanditel mõista kui praktilist tööd ja kui kirjandusliiki. Ta jätkab: “Antropoloogilised kirjatööd ise on tõlgendused, ka sekundaarsed ja tertsiaarsed tõlgendused… Seega on see ilukirjandus; ilukirjandus ses mõttes, et need on “tehtud”, “kujundatud” – see on sõna fictio esialgne tähendus – mis omakorda aga ei tähenda, et need oleksid väärad”. Sel moel pani Geertz, nii nagu ainult tema seda teha suutis, kirja dilemma, millega seisab silmitsi iga etnograafiaga tegelev antropoloog (ja ilmselt on see dilemma veelgi levinum). Nimelt näitas ta, kui küsitav (ja vahetevahel täiesti olematu) on piir esitamisviisi ja tegeliku sisu vahel.

Mingem nüüd ajas tagasi ja rääkigem tänapäevase etnograafia isast Bronislaw Malinowskist, kes tänu oma põhjalikele välitöödele Trobriandi saartel (Paapua Uus-Guinea idaosas) pööras antropoloogia pea peale ja kehtestas pikaajalise välitöö nõude antropoloogia standardse praktikana (selle asemel et olla auväärne tegelane, keda hiljem hakati tundma “tugitooliteadlase” nime all). Malinowski tuntuim etnograafiline kirjeldus “Vaikse ookeani argonaudid” (1922) on peaaegu kõigi antropoloogiatudengite kohustuslik lugemisvara kogu maailmas. Viis, kuidas Malinowski seletab eksootilisi sotsiaalseid nähtusi – näiteks kula-ring (veider süsteem, kus omavahel vahetatakse pealtnäha kasutuid, kuid äärmiselt hinnatud käevõrusid ja kaelakeesid), Trobriandi elanike seksuaalelu või maagia –, on võlunud terveid antropoloogide põlvkondi. Võte oli lihtne: lugeja pandi asju nägema pärismaalase pilguga. 1967. aastal avaldati Malinowski isiklikud päevikud, mida ta oli pidanud välitööde ajal (“Päevik sõna tõsises mõttes”) ja Clifford Geertz arvustas neid samal aastal New York Review of Booksi tarvis. Ilmselt langes kokku kaks asja: Malinowski päevikud ja Geertzi soov käsitleda kultuuri kui teksti, mida tuleb tõlgendada, mis andis tõuke antropoloogilistele kirjatöödele teistmoodi läheneda. Geertzi esimene kurikuulus püüe selles vallas oligi artikkel “Pärismaalase pilguga” (avaldati esmakordselt 1974. aastal), kus ta, ajendatuna teatavast skisofreenilisest õhustikust, mille oli tekitanud “Argonautide” ja äsja avaldatud “Päeviku” koosmõju, võttis käsile Malinowski ja algatas revolutsiooni antropoloogilises kirjutamises. Geertzi võrreldamatus stiilis artikkel, kus antropoloogi käsitletakse kui põliselanikku (tõepoolest uurib Geertz siin antropoloogia abil antropoloogiat), algab järgmiselt: “Mõni aasta tagasi puhkes antropoloogias pisuke skandaal: üks distsipliini asutajatest isadest rääkis avalikus paigas tõtt. Nagu esivanematele kohane, tegi ta seda postuumselt ja rohkem oma lese kui iseenda otsuse läbi [—] lesk oli reetnud klanni saladusi, teotanud ebajumalat ja kõiki alt vedanud. [—] Müüdi kameeleonitaolisest välitöötajast, kes on ennast ise suurepäraselt häälestanud oma eksootilisele ümbrusele, kujutades endast ringikõndivat empaatia-, taktitunde-, kannatlikkuse- ja kosmopoliitsuseimet, purustas sama mees, kes oli vahest kõige rohkem kaasa aidanud selle sündimisele.”**

Nimetatud artiklis keskendub Geertz etnograafia strateegiatele ja vahenditele, sellele, kuidas saavutada Malinowski eesmärk näha maailma pärismaalase pilguga. Geertz, kes räägib kirjeldatava tähendust kandva “tiheda kirjelduse” mõistest, propageerib seda, mida ta nimetab lihtsamaks ja otsemaks teeks, mis ei nõua “erakordset tundlikkust, peaaegu üleloomulikku võimet”**. Seega vabastas ta meetodi Heinz Kohutile toetudes lummusest ja pakkus välja lihtsa tõlkemeetodi, mille järgi kogemuselähedased kontseptsioonid, mida kasutavad põliselanikud, tõlgitakse kogemuskaugeteks nii, et neid on võimalik mõista ka laiemal publikul.

Artikkel avaldati hiljem uuesti 1983. aastal ilmunud “Kultuuride tõlgendamise” järje “Omakandi tarkus” ühe peatükina. Samal aastal pidas Geertz loengusarja, millest kasvas viis aastat hiljem välja “Tööd ja elulood. Antropoloog kui kirjanik”, kus ta analüüsis põhjalikult Lévi-Straussi, Evans-Pritchardi, Malinowski ja Ruth Benedicti kirjanduslikke strateegiaid ja tekstikonstruktsioone, võttes seega käsile prantsuse, briti ja USA antropoloogiatootemid.

1980. aastatel muutusid etnograafilise kirjelduse žanrianalüüs, selle retoorika ja kommunikatiivsete strateegiate uurimine äkki tavaliseks ja suurem osa sellega tegelejaist tunnustas Geertzi otsest mõju. Sel ajal ilmunud olulisemate artiklite seas on näiteks George Marcuse ja Dick Cushmani “Etnograafilised kirjeldused kui tekstid” (1982) ning James Cliffordi “Etnograafilisest autoriteedist” (1983). Peagi peeti konverentse antropoloogilise kirjutamise stiilide kohta, üks neist konverentsidest päädis hiljem äärmiselt mõjuka raamatuga “Kultuuri kirjutades” (Clifford ja Marcus, 1986), mida paljud peavad postmodernistliku antropoloogia manifestiks. Järgnesid vastukajad ja ka väljakutsed nagu Eduardo Archetti toimetatud “Kirjutatu uurimine” (1994) ning Jamesi, Hockey ja Allisoni toimetatud “Pärast kultuuri kirjutamist” (1997). Kõigi nende ühisnimetajaks on keskendumine lugemisele, kirjutamisele ja etnograafia dünaamikale.

Antropoloogid hakkasid kirjanduskriitika teooriaid kasutama omaenda tekste luues; artiklid ja raamatud, mille peateema on etno­graafia (alates selle de
konstrueerimisest kuni etnograafia ja välitöö märkmete kirjutamise käsiraamatuteni) ei olnud enam haruldased, vaid väga levinud antropoloogiateksti vorm. Mõned antropoloogid armastavad olla mängulised, selleni välja, et James Stocking avaldas 1992. aastal raamatu “Etnograafi võlukunst ja teised esseed antropoloogia ajaloost”. See on Geertzi-järgse etnograafiakriitika selge tulemus. See, mis kord oli hästi hoitud saladus, mida tuli raskelt õppida ulatuslike välitööde käigus, kust naasis lõpuks küps antropoloog (juhul kui tal vähegi annet oli), asendus järsku õpetustega, kus tehti puust ette ja punaseks kõik etnograafilise kirjelduse sammud. Geertzi sõnu tema enda kohta kasutades võib öelda, et mees, kes meid oma etnograafilise sulega kõige enam lummas, oli ühtlasi ka see, kes vabastas meid etnograafia lummusest. Pärast Geertzi ei ole antropoloogia enam kunagi see, mis ta oli enne.

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaaristo

*Tallinna ülikoolis 10. XI 2006 toimunud Clifford Geertzi mälestusõhtu ettekanne.

**Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann (Clifford Geertz, Omakandi tarkus. Tallinn 2003, Varrak).

Matrada küla. Abdallah Muatak Alwaj. Foto projektist “Tunnustamata”/“Unrecognized”. 2003 – 2006. 

Matrada küla. Abdallah Muatak Alwaj. Foto projektist “Tunnustamata”/“Unrecognized”. 2003 – 2006.

“Kui ma hommikul meiereisse piima järele läksin, jälgisin ma üle järve liikuvat päikesevalgust, mis näis äratavat vee otsekui iidsest unest. Niisugune tunne on siin kogu aeg. Juudi rahvas ja juudi maa ärkavad uuesti pärast kahte aastatuhandet. Mõni aasta tagasi ei olnud siin muud kui kuivanud rohi ja tolm ja nüüd on mäeküljele kasvanud see tore väike asundus oma lihtsate valgete hoonete, sirgete viljapuuridade ja mäeveerge katva niisutatud nurmede rohelusega”. Nii on kirjas äsja eesti keelde tõlgitud Jeremy Gavroni “Israeli raamatus”. Gavroni raamat ei ole ülemlaul juudi rahvale, see on XIX sajandi lõpul Läti ja Leedu väikeses piirilinnas elanud Israeli perekonna lugu, nende rännakud Inglismaale, Lõuna-Aafrikasse, tagasi Inglismaale, sealt Iisraeli, et leida oma paik, kombed, identiteet. See on mõtisklus selle üle, mida tähendab olla juut?

Juudi oma riik, Iisraeli riik loodi 1948. aastal. Iisraeli riik kutsus juute kogu maailmast naasma oma iidsele kodumaale. Juutide tõotatud maa oli aga sajandite vältel olnud paljude rahvaste koduks, kelle usk, elulaad ja arusaamad erinevad märgatavalt juutide omast, iseäranis Euroopast tagasi pöördunud juutide eluhoiakust.

Kui palju teavad Iisraeli juudid tunnustamata beduiini küladest? Mida nad sellest arvavad?

Tal Adler: Minu näitus, õigemini projekt, sest näitus on ainult osa suuremast projektist, ei ole lihtsalt beduiinidest, vaid beduiinide tunnustamata küladest Iisraeli lõunaosas. See ei ole etnograafiline väljapanek, vaid sotsiaalne, isegi poliitiline projekt, sest see analüüsib praegust sootsiumi. Tunnustamata külad on ainult Negevi piirkonna küsimus, sest Iisraeli põhjaosas elavatel beduiinidel on teised probleemid. Küsimus puudutab umbes 80 000 inimest ning 40 – 45 küla. Loomulikult saab selle projekti kaudu üht-teist teada ka beduiinide, Iisraeli ja Negevi ajaloost.

Beduiinid ise on veendunud, et nad on küll rahvus teise rahvuse sees, kuid Iisraeli kodanikud ja  tahavad, et neid koheldaks võrdselt teiste Iisraeli riigi kodanikega: tunnustataks nende külasid riiklikul tasemel ja et seal oleks samasugune infrastruktuur ja sotsiaalsed tagatised kui mujal. Iisraelis elab üle miljoni islamiusulise. Iisraeli riigi propaganda tahab näidata beduiine eraldi hoidvatena, teistsugustena. See on ohtlik viga.

Paljud iisraellased on kuulnud tunnustamata küladest, paljud teavad, et Negevis elavad beduiinid, kuid enamasti ei teata tõsiasju, ei tunta ajalugu. Kui mu näitus oli väljas Iisraelis, oli tagasiside hea: inimesed olid lausa šokis, sest nad ei kujutanud ette, et olukord on nii hull. Nad küsisid, kas nad saaksid midagi ära teha. Kuid enamik iisraellasi siiski usub, et beduiinid on anarhistlikult hõivanud Negevi maad, et nad ei hooli seadusest ega soovi mingit reguleerimist ja et riiklik poliitika käsitleb beduiine täpselt samuti nagu teisi kodanikke. Nad usuvad seda, mida nad loevad riigipressist, aga seal hämatakse. Sealt võib lugeda, et Negevi beduiinidel on probleeme, nende eest peaks rohkem hoolitsetama, teiselt poolt aga leitakse, et tunnustamata külade elanikud tuleb evakueerida, sest normaalsetele iisraellastele pole seal ruumi. Inimesed teavad valesid fakte. Beduiinidele vaadatakse kui nomaadidele, keda tuleb ohjeldada.  Oma projektiga tahan tasandada seda vajakajäämist, anda teavet, et inimesed saaksid ise oma arvamuse kujundada. Võib-olla ka siis, kui teatakse kõiki tõsiasju, leitakse ikka, et beduiinid peavad Negevist välja kolima.

Ilja Sundelevitš: Negev on Iisraeli riigi osa. Enamiku iisraellaste, juutide jaoks on hästi tähtis tõotatud maa küsimus: mis on tõotatud maa? Ja mitte ainult üldises mõttes, vaid isiklikult, tõotatud maa igaühe jaoks eraldi.

T. A.: Tõotatud maa? Tõotatud maa kontseptsioon on minu arvates väga problemaatiline ja valuline, paljude Lähis-Ida konfliktide põhjus. Juudid arvavad, et see on ainult nende tõotatud maa. Paljud moslemid näevad seda regiooni oma piirkonnana: nad mõtlevad, et see peab kuuluma ainult muhameedlastele. Tahaksin, et mu riigis valitseks religioonide võrdsus, et mõni usk ei domineeriks teiste üle. Inimestel peab olema vabadus valida ise endale religioon. Iisraelis nagu ka paljudes selle piirkonna islamiriikides on religioon riigivõimu, riigipoliitika osa. Religioon ja riigivõim peaksid eraldi seisma.

Kas riigivõimuga on seotud ainult judaism või on seal kohta ka minoriteetide uskumustele?

T. A.:. Iisraelis on ka kristlasi, kuid enamasti on nad otseselt kirikuga seotud (teenivad kirikutes, kloostrites). Kõige rohkem on juudi ja seejärel islami usku. Viiendik iisraellastest on islami usku.

Kui oluline on usk praeguses Iisraelis?

T. A.: Iisraelis on religioon äärmiselt tähtis. Ka juudi kogukonna seas võib kohata ilmalikke inimesi, kuid enamus on usklikud, paljud on isegi ultraortodokssed. Iisraeli riik loodi juutide jaoks. Siit kerkib küsimus: kes on juudid? Mille alusel saab defineerida juuti? Religioon on üks ühendav joon. Kui jätta riiklik tasand kõrvale, on ka argitasandil usul väga suur tähendus. Sünagooge näeb igal pool. Võib hoomata tendentsi, et usku on praegu rohkem vaja kui varem. Religioonil on praegusel ajal tõesti oluline tähendus.

Ei saa aga eitada ka ilmalikustumise tendentsi, kuid see on peidetud. Mul on palju sõpru, kelle perekond on väga usklik, kuid kes ise sellest ei hooli. Religioossus on märksa nähtavam, eelkõige Jeruusalemmas, kus ma praegu elan. Jeruusalemm on väga religioosne linn ja läheb järjest religioossemaks.

Negevi tunnustamata küladega analoogseid probleeme võib näha kõikjal üle maailma. See on midagi, mis on seotud illegaalsuse või õigemini seaduste ja sellest välja jäävate inimeste vahekorraga. Mida erilist on Negevi tunnustamata külades?

T. A.: Kes ütleb, et nende külad, sealsed ehitused on illegaalsed? 1965. aastal võeti vastu uus ehitusplaneerimisseadus, mis reguleeris kõigi Iisraeli linnade ja külade kujunemist. Seda seadust ei rakendatud ainult nende Negevi külade kohta. Need külad muutusid (muudeti) üleöö illegaalseteks. Need külad olid juba siis seal, kui Iisraeli riik loodi. Küsimus, mis on illegaalne, on väga paindlik. Ka Põhja-Iisrealis võib leida mõned tunnustamata külad, üks neist on isegi juudi küla.

Miks just need Negevi külad olid pinnuks silmas?

T. A.: Pärast Teist maailmasõda oli Iisraeli riigi loomisega eelkõige natsi-Saksa poliitika tõttu väga kiire. Kui 1948. aastal riik loodi, siis tuli sinna ÜRO heakskiidul juute kõikjalt üle maailma. See omakorda tõi kaasa Palestiinas elavate araablaste ja uue juudi riigi sõja. Paljud Palestiina araablased olid sunnitud põgenema Jordaaniasse, Egiptusesse, Gazasse. Sama juhtus ka Negevi beduiinidega: ka nemad olid sunnitud põgenema. 1950ndate algul leidis Iisraeli riik, et Negev on kõige suurem maaressurss. Nad suhtusid beduiinidesse nagu enamik eurooplasi suhtub rändrahvastesse, näiteks mustlastesse: nad on nomaadid ja neil on ükskõik, kus nad elavad. Beduiinide maa ei olnud ametlikult arvele võetud türklaste ja inglaste ülemvõimu ajal. Põhjapool elavate araablaste maa oli maaregistris kirjas, beduiinide oma ei olnud seaduslikult nende omaks kuulutatud. Uuel riigil oli väga lihtne neid ära ajada. 1950ndate algul koondati nad väiksele maa-alale, sest ülejäänud maa oli sobilik maaharimiseks ja see anti juudi uusasunikele. 1960ndatel elasid nad sõjaväelise järelevalve all väikesel maa-alal, siis hakkas riik neile spetsiaalseid linnu ehitama. Riiklik poliitika näeb siiani ette beduiinide koondamist neisse linnadesse, urbanistlikku kes
kkonda. Just nii nagu ameeriklased on teinud indiaanlastega. Beduiinide linnad ehitati väga lohakalt, seal ei nähtud erilist vaeva ka infrastruktuuride väljaarendamisega. Seal valitseb tööpuudus, vaesus ja seetõttu ka kuritegevus. Paljud beduiinid ongi otsustanud linna mitte kolida, vaid jääda oma tunnustamata küladesse. Praegu elab pool beduiini elanikkonnast linnades, pool oma, tunnustamata maa-alal illegaalidena.

Kuigi kogu Negevi piirkond on kergelt problemaatiline: pealinnast eemal, just vaimses, mitte füüsilises mõttes. Ka Negevi juudi linnad on kõige vaesemad Iisrealis.

Milline on tunnustamata külade tulevik? Linnastumisprotsessi on näha kõikjal üle maailma: prognoosi kohaselt elab 2050. aastal 75 protsenti maakera elanikest linnades.

T. A.: Beduiini linnades ja ka tunnustamata külades on toimunud ka palju positiivset, eelkõige tänu valitsusväliste organisatsioonide, nii juudi kui ka araabia kodanikuühenduste tegevusele. Järjest suurem hulk beduiine on saanud hariduse, on läinud edasi õppima ülikoolidesse. Kui räägitakse linnastumisest, tehakse tulevikuprognoose, siis peetakse silmas loomulikke protsesse: seda, et inimesed ise on otsustanud linna kasuks. Negevis tehti seda kunstlikult, isegi vägivaldselt. Praegu läheb nii mõnigi beduiin ise linna elama, kuid siis oli see pealesurutud otsus. Samal ajal saadeti tuhandeid juute Negevisse, et nad hariksid seal maad, kasvataksid loomi.

Miks oli juute vaja sinna saata? Kas mujal polnud enam ruumi?

T. A.: Iisrael püüdis koondada juudid kõikjalt üle maailma: kõige rohkem juute oli elus araabia maadel. Araabia maade juutide immigrandid aga erinesid totaalselt Euroopa juutidest. Seetõttu otsustatigi saata Põhja-Aafrika, Iraani, Iraagi jt riikide juudid kolkaküladesse, et lahendada kultuurierinevuse probleem ning et katta kogu maa juutidega ja  araablased (moslemid) välja suruda. See oli riiklikul tasandil rahvuslik projekt. Leitigi, et beduiine on linnas kergem kontrollida ja et küllap harjuvad nad põlvkonna vältel uue elulaadiga ära.

Kas Iisraeli valitsuse mõttelaadi võib iseloomustada kui euroopalikku mõttelaadi? Kas võib öelda, et Iisraeli valitsus on moodustatud peamiselt Euroopa taustaga juutidest?

T. A.: Veel 1980ndail oli see nii, praegu on valitsus märksa segatum, kuid peaministrid on alati olnud ashkenazi, Euroopa taustaga juudid, praegune president on Iraani juut. Maailma avalikkus räägib Iisraeli ja araabia maade konfliktist, kuid 1980ndatel oli tõeliselt suur Euroopa ja araabia juutide vastasseis: eurooplased olid eliit, araablasi diskrimineeriti. Olukord on küll muutunud, kuid ühiskondlik debatt jätkub ka praegu. See on sama nagu sugude võrdsuse küsimus.

“Tunnustamata” on koostööprojekt: see ei ole minu autoriprojekt, vaid sai sündida ainult koos sealsete inimestega. Ma ütlesin esimesel kohtumisel, et mina annan oma teadmised, kuidas kunstiprojekti teha, sisu on neilt. Kui nad tunnevad, et nad ei taha enam jätkata, siis ma lõpetan selle projekti. Kui avasime tänavu jaanuaris näituse Tel Avivis, siis osalesid ka asjaosalised, külaelanikud. See on eelkõige nende projekt.

Leo Luks, Eklektika. EYS Veljesto, 2006, 222 lk. 

Tartus on igal pool üks eklektika. Kultuurne inimene ei tohikski nagu enam lihtsalt valssi tantsida ja Mats Traati lugeda. Ikka peab mix, klubivärk ja underground olema. Nüüd oled sinagi oma raamatu pealkirjaks “Eklektika” pannud?

Kui sa vihjad Tartus toimuvale avangardkultuuri festivalile “Eclectica”, siis sellega ei ole mul mingit pistmist, pole sealt ühelegi üritusele sattunudki. “Eklektika” oli algusest peale mu kogumiku koostamise tööpealkiri, koostamise põhimõte. Soov panna kokku erinevad teemad, žanrid, süvenemisastmed, lisada kirjalikele tekstidele suuliste ettekannete üleskirjutusi jne. Koostamise käigus otsisime koos toimetaja Andrus Oru ja kirjastuse esindaja Jüri Lippinguga kogu aeg tabavamat pealkirja – on ju eklektika mõiste tõesti ära leierdatud –, kuid paraku ei leidnudki.

Mäletan seda majesteetliku iroonia kõrgpilotaaži TÜ filosoofia ajaloo legendaarsete õppejõudude hoiakus, kui mõte kaldus žurnalismi peale. Mina elan nagu traumaga, kuna olen ajakirjanduses töötades justkui valinud taksojuhi või šveitseri lobeda, kuid õilsa aupaisteta elukutse. Erinevalt paljudest filosoofidest ja akadeemilise taustaga inimestest kirjutad sina ajakirjanduses meelsasti ja palju. Sul ei ole sellist traumat?

Ma ei ole eriti traumaatiline inimene. Ülikooli päevil ma väga palju ajakirjandusele ei kirjutanud ja nood legendaarsed õppejõud minusse irooniliselt ei suhtunud. Ehk on hiljem minus pettutud, kes teab. Ja eks neil on selles suhtes õigus, et žurnalism toodab hooletust, pealiskaudsust. Küllap just filosoofiaõpingute tõttu on minus välja kujunenud harjumus oma tekste kirjutades materjali võimalikult põhjalikult süveneda – aeg seab muidugi siin omad piirid, samuti üritan vältida puhast haltuurat, sellist 1000-2000-tähemärgiliste nupukeste kirjutamist.

Kirjutad raamatus, et sind on vahel peetud perverdiks. Kas on midagi, mida laiem avalikkus sinu kohta ei tea, aga peaks teadma? Ja mis asi see Sitatorn (vt http://www.hot.ee/leoluks/) sulle tagantjärele vaadates on?

Kuna olen ka elus, mitte ainult oma kirjutistes, aus ja otsekohene, siis peavad mind perverdiks esteedid ja moralistid, säärased inimesed, kellele väline vorm ja poliitiline korrektsus on sisust tähtsamad. Ehk üks näide moraalijüngritele sobimatust praktikast: juba paar aastat korraldan tuttavatega aeg-ajalt interdistsiplinaarseid seminare, kus analüüsime pornograafilisi teoseid.

Sitatorni toimetamine on minu jaoks, nagu ka raamatus kirjutasin, üks helgemaid loomingulisi kogemusi. See jääb meenutama toda vaba, sõbralikku ja humoorikat õhkkonda, mis valitses veel 1990ndate keskel TÜ ühiselamutes. Ei tasu arvata, nagu tekkinuks Sitatorn läbimõeldud epateerimissoovist, kuidas siis ikkagi avalikkust šokeerida. Väljaanne kujunes sokraatilises vaimus, ühikas peetud vestluste tulemusena. Hiljem tekkis ka teisi kaasautoreid väljaspool meie sõpruskonda. Ning lõpetuseks, ametlikult ei ole väljaannet suletud, lihtsalt pole olnud enam aega uusi numbreid kokku panna, materjali isegi veel oleks.

On sümpaatne, et suudad arvestatava ranguse juurde jäädes murda erinevate sfääride piire. Sa oskad mitte ainult filosoofiat elu juurde tuua, vaid ka kirjandust filosoofiasse ja filosoofiat kirjanduse üle mõtlemisse, nii et erinevate alade inimesed tunnevad end su teksti najal kodus. On see kavatsuslik või kuidas sul see on õnnestunud?

Küllap on sünteesimine mulle lihtsalt omane, mõnele meeldib jällegi kitsaid üksikprobleeme lahendada. Üritan väljenduslaadi valides pidada silmas publikut, kellele kirjutan,  Akadeemia lugejale ja päevalehtede lugejatele ei saa päris ühtmoodi kirjutada. Ehk on enda arusaadavaks tegemisel kasuks tulnud küllaltki pikk õpetamiskogemus. Kardan aga, et minu kirjutistes on liiga palju skepsist, et keegi nende najal ennast koduselt võiks tunda.

Tahaksid nagu vägikaigast vedada väljakujunenud autoripositsioonidega. Filosoofiat tahaksid sa justkui rohkem minaliseks muuta, enda peale võtta, mitte rääkida mitte ainult tõe objektiivsusest või struktuuridest või subjekti moodustumise üldistest seaduspärasustest. Samas akadeemilise ja teoreetilise toeta kirjanik olla, kirjutada nii nagu jumal, kättepuutunud haridus ja elu juhatavad, sulle ka ei sobi. See põhinevat liialt enesereklaamil ja mis kõik veel! Missuguse kirjutajapositsiooni poole sa püüdled?

Ma ei püüdlegi, ma lihtsalt kirjutan, nagu parajasti välja kukub. Selle ideaalse positsiooni poole püüdlemisega on nii nagu Tammsaare novellis, kus juttu karjapoisi vabast päevast – mis küll kõik ära teeks, aga siis oli see päev juba läbi. Tunnen selliseid perfektsioniste, kes kuude viisi püüdlevad, aga lubatud teksti valmis ei saa. Minu raudne põhimõte on, et kui olen lubanud midagi tähtajaks valmis kirjutada, siis seda ka teen – saagu või sitem.

Arvan, et “Eklektika” peaks veenvalt näitama, et kirjutada võib mitmeti, teha katsetusi. Mitte selleks, et mingi stiili juurde pidama jääda, vaid mitmekesisuse huvides, et mitte jääda ühte maski toppama. Ehk kirjeldab minu autoripositsiooni, nagu üldse kaasaegse inimese positsiooni siin maailmas, Gianni Vattimo kujund inimesest, kes on sattunud kostüümilattu ning muudkui proovib erinevaid kostüüme. Ilma lootuseta, et üks kostüüm peab olema see päristine. Ma ei usu, et mu kirjutamise stiil erineb niivõrd moodsast filosoofilise esseistika stiilist, eriti selle nii-öelda prantsuse harust. Tuleb meenutada, et elame siiski metafüüsika lõpu järgses filosoofilises kultuuris, kus tõe objektiivsus ja muud struktuurid ei ole enam enesestmõistetavad asjad.

Seda maskide vahetamist tasakaalustab avaraimas mõttes fenomenoloogiline hoiak. Mulle ei meeldi kriitikud, kes kasutavad iga kritiseeritavat teost üksnes ajendina endast rääkimiseks. Üritan teost või teemat läbi töötades panna tähele, mis ta ise on, mida ta välja näitab. Loomulikult on need tähelepanekud kantud minu tunnetusvõime piiridest ega ole objektiivsed, kuid üritan vältida kirjutamist puhta eelarvamuse baasil.

Oled TÜ filosoofiaosakonna lõpetaja, kuid oma alma mater’i suhtes sageli ka kriitiline. Millised rõõmud ja mured meenuvad, kui mõtled oma õpetajate ja kaasõppurite tegemiste peale?

Pean suureks õnneks seda, et õppisin TÜs aastatel 1995 – 2002. Kui võrrelda praeguse õppekorraldusega, siis oli tollal ikka tohutult rohkem akadeemilist vabadust. Peaaegu poole oma stuudiumist kujundasin kõrvaleriala ja valikainete kaudu ise, ei olnud ületeaduskonnalisi 500 – 1000pealisi loenguvoore. Üldse oli edu nimel rabelemist vähem, õppejõud said vabamalt pühenduda õppetööle ega pidanud mööda maailma grante taga ajama. Sama kehtis ka väljaspool auditooriumi – Narva mnt 27 ühiselamus kees seltsielu, tudengid ei rabelenud ennast õppimise ja töötamise vahel lõhki. Kui võrrelda toda aega tänase päevaga, kus tudeng peab nominaalaja ületamisel kohe maksma hakkama, eriala vahetada ei tohi jne, siis tundub see tänane päev sügava ööna.

Propageerid juba oma raamatu suurepärases avaessees juurtetust, vahelduvaid identiteete, kodutust. Tuge selleks leiab muidugi nii Nietzschelt, Foucault’lt, Deleuze’ilt, Guattarilt ja Vattimolt (aga ka Adornolt, kelle Areenis ilmunud tutvustuse oleksid võinud ju ka raamatusse võtta), kellele raamatus viitad ja magistritöös tugined. Samas ilmneb meie ajal üha enam, et keeldumine identiteedist on pigem konformistlik akt, järeleandmine ajastu domineerivale mudelile, mida on kirjeldatud isegi kapitalismi ainsa muutumatu iseloomujoonena, essentsina?

Võib-olla see ongi nii ning ma ei taotle olla oma ajast suurem. Pean siiski olulisek
s mõelda, milliseid võimalusi see juurtetus veel avab peale neeldumise konsumerismi.

Kas siiski ei ole vajalik positsioonide aeglasem käsitlemine, sisseelamine nii lihas kui luus? Kas pidev keeldumine sellest, mis ollakse, võimaldab meil üldse midagi tunnetada?

Su küsimusest jääb juba mulje, et see keeldumine on mingi totaalne eitus või askees. Mina olen mõelnud ja praktiseerinud seda identiteetide vahetamisena. Kord oled kriitik, siis juba bridžimängija, osaled välisturniiril, kus paljud on elukutselised. Siis jälle viibid filosoofina konverentsil tähtsate professorite seas, õpetad auditooriumis jne. Igal pool elad loomulikult sisse, aga vahest ehk mitte tõesti lõpuni, säilib ka kriitiline perspektiiv enda ja oma ümbruse suhtes. Minule tunduvad sellised päris tõsised inimesed, kes on midagi lõpuni, nii-öelda lihas ja luus, millegipärast pisut naeruväärsed. Ma ei usu, et paljusus tunnetamist takistab, pigem olen kindel, et kindel pühendumus viib fanatismi, see omakorda aga tõsiste konfliktideni.

Samas toonitad pidevalt baastekstides tuhnimise vajadust. Ka ise oled valinud käsitlemiseks enamasti mõtlejad, kes on meie kultuuriruumi juba tuntava jälje jätnud? 

Kui midagi teha, olgugi et see su elutöö ei ole, siis teha hästi. Kuidas suhtuksid toimetajana arvustajasse, kes kirjutab oma tekstid sisukokkuvõtete põhjal? Kui piirdume kaasaegsete mõtlejate lugemisega ning jätame baastekstid lugemata, oleme ise samasugused. Seetõttu olen üritanud eriti just õpetajatöös inimesi baastekstideni juhtida, pidada palju seminare. Äkki nemad leiavad sealt midagi sellist, mida moodsad kommentaatorid pole tähele pannud? Paraku ei tunne ma filosoofia alustekste sugugi mitte nii hästi, et ise rahul olla.

Mõtlejate valiku kohta ehk niipalju, et paratamatult olen ka ise meie kultuuriruumi produkt, ei ole välismaal õppimas käinud. Eks huvid said tekkida selle hulgast, mida õpetati, arvustada saab ikka seda, mis ilmub jne.

Kritiseerid Jüri Lippingu “Kaasaegse poliitilise filosoofia” kogumikust inspireerituna meil levinud viise poliitikast rääkida ja poliitikat teha. Millisena kujutad ette seda alternatiivset võimu- ja poliitikakäsitlust, mille järele küsid?

Ma ei ole poliitilise filosoofia spetsialist. Kui viidata sinu poolt esile tõstetud kogumikule, siis mulle meeldis väga sealt Schumpeteri artikkel “Kaks demokraatiakontseptsiooni”. Kui uurida ka siinset poliitikat eliidi võimupürgimustena, kus valijate hääled on vahendiks, võiks saada huvitavaid käsitlusi. Praegu on probleem selles, et on täheldatav tõsine disproportsioon nii-öelda ametlikus demokraatiakontseptsioonis – ühise hüve ja rahva tahte elluviimine – püsiva poliitikakäsitluse ning inimeste intuitsiooni vahel. See kibestumus matab kriitilise meele, ärgitab meeleolusid à la “kõik poliitikud on lurjused”. Säärase sapipritsimise asemel oleks vaja analüüsi, mis kataks poliitilist tegelikkust paremini, tuginegu see analüüs siis Weberile, Schumpeterile, Foucault’le või kellelegi muule.

Küsid, kas Eestis on liberalistliku müüdi kahtluse alla seadmine tabuks kuulutatud? Kas mujal on see müüt enam kahtluse all?

Ei julge seda kindlalt väita, aga mulle tundub nii. See on väga keeruline probleemide pundar. Mõtleme pisut foucault’likult: ei ole õige mõelda, et keegi istub kuskil ja teadlikult desinformeerib avalikkust, nagu vanasti tegi tsensor. Siin on kindlasti peidus hoopis keerulisem mehaanika. Võib-olla on liberalism ja protestantlik eetika tõesti ainus viis, kuidas eestlane mõelda oskab: et oleks õhuke riik, saaks tööd rügada ja asjade kaudu õndsaks. Aga sel juhul ma tooksin esile selle, mida rõhutab hää kolleeg maaülikoolist Argo Moor ning millest kirjutas hiljuti Areenis Kalev Kesküla: liberalismi ja individualismiga käib kaasas üksildumine. Üksik inimene on kodutu, ükskõik kui suure maja ta oma teenitud raha eest ostab. Kuna jõudsin teisipidi kodutuseni eesti luule loomusest rääkivas ettekandes, siis olgu täiesti spekulatsiooni korras oletatud, et ehk on selle loomupärase kodutuse tõttu liberalism siinmail nii hästi peale läinud. Aga see ei ole enam kindlasti soovitus uuringuks poliitilise filosoofia raames.

Kiidad Epp Annuse raamatut, kuid isegi nii targa naise puhul tõmbad autorile arvustuse lõpus vee peale, öeldes, et kirjutatud on naiseliku vaistuga. Ka sinult pahaaimamatult Ariadne Lõnga arvustust tellides sain pahandada, et miks tellisin sellelt kõige hullemalt meesšovinistilt. Räägi ausalt, kuidas ilmneb sulle naine võrdluses mehega?

Küsimus on veidi provokatiivne ja kuna ma ei ole soouurija, saan vastata vaid spekulatiivselt, oma intuitsiooni toel. Kõige põhilisemat erinevust teame me kõik. Arvan, et erootiline tõmme on sugupooltevahelises suhtluses põhiline jõud. Teised, tsivilisatsiooni loodud suhtluskontekstid ei saa seksuaalsust elimineerida ning kultuur, mis seda üritab (nagu läänelik kodanikukultuur), tekitab neuroose. Minul pole selle vastu midagi, kui mind nähakse ennekõike mehena, mitte näiteks õpetlasena. Kuna ma ei varja oma imetlust naiste vastu, siis ehk sealt ka see šovinisti tiitel. Teine asi on see, et ühessegi vähemusse kuulumine ei anna minu arvates inimesele õigust rääkida kriitikavabalt mõttetusi. Paraku olen kohanud feministe, kes seda teevad, ning on äärmiselt üllatunud, kui ma neid kritiseerida julgen.

Kindlasti on sugudevahelised suhted nagu kõik inimsuhted kantud ka võimust. Kui me aga taandame selle ambivalentse võrgustiku mehe domineerimiseks naise üle, nagu  feminism sageli teeb, siis saame olukorrast sama karikatuurse pildi, nagu siis, kui analüüsime riigivõimu ainult võimuinstitutsioonide alusel. On vaja tasakaalustavat analüüsi vaatlemaks, milliseid võimu atribuute kasutab naine mehe rikkuse ja ametlikult kõrgema sotsiaalse staatuse kompenseerimiseks. Küllap kõlab selline ettepanek peavoolu soouuringute (ehk siis feminismi) jaoks pühaduseteotusena.

Arvan, et naised kohanevad palju paremini kui mehed, seda näitab kas või naiste kõrgema eluea fakt. Olen töötanud üheksa aastat koolis naisdirektorite alluvuses. Pidades silmas, kui hüsteeriliselt haridusvaldkonda reguleeritakse ning kui ebakompetentsed on regulatsioone teostavad ametnikud, ei ole mul vähimatki illusiooni, et suudaksin direktori ametis kuu aegagi hakkama saada.

On täiesti loogiline, et Venemaa jaoks on vene keel Euroopa Liidu keelena realistlikum eesmärk kui Euroopa Liidu liikmesus. Riigid, mille kaudu seda on võimalik üritada, on Läti ja Eesti, kaugemas vaates võib-olla ka Ukraina. Õnneks ei näe ma praegu küll ühtegi jõudu, mis sunniks meid oma senisest keelepoliitikast taganema. Tõsi, pärast lätlaste üsna jäärapäiselt, kuid siiski edukalt läbi viidud üleminekut lätikeelsele gümnaasiumiharidusele on meil probleemid isegi suuremad kui naabritel.

Siiski ei usu, et keegi põhiseaduse preambuli muutmist algatades mõtles tõsiselt võimalusele, et eesti keele mainimisega seal hoitakse ära teise riigikeele tulek. Siin pole lisaväärtust, sest ka praegu ütleb põhiseaduse paragrahv 6 sõnaselgelt: “Eesti riigikeel on eesti keel”. Pigem lähtuti muudatust algatades üldisemast hüvest: riigile pannakse selgem kohustus eesti keelt hoida ja riik peab tagama eesti keele konkurentsivõime maailmas.

Murelikuks teevad praktilised tegematajätmised. Õiguskantsler on pikka aega juhtinud valitsuse tähelepanu vajadusele viia seadusesse muudatused, mis täpsustaksid Keeleinspektsiooni pädevust, aga ministeerium venitab. Kui meie selle eelnõu esitasime, siis pandi see seisma. Ka keeleuuringud vajavad rohkem tuge. Eesti keel on üks kõige väiksema kõnelejaskonnaga keel, millel on olemas kaasaegse kultuurkeele kasutusfunktsioonid. Me ju tahame, et see nõnda ka jääks, aga selle nimel tuleb pingutada.

Erkki Toivanen, Kahel pool kanalit. Inglise keelest Piret Saluri. Varrak, 2006. 128 lk.

Prantsuse ja inglise põhimõttelised maailmavaatelised lahkarvamused sunnivad ka meid tihti poolt valima.

Kas on juhus, et Eurostariga Pariisist Londonisse reisijad saabuvad raudteejaama, mis on saanud oma nime Waterloo lahingu järgi? Või jalutavad Trafalgari väljakule admiral Nelsoni ausammast vaatama? Prantslased peavad aga oma rahvustunde ja vabaduseiha kehastuseks Jeanne d’Arci. Miks ei nõustu britid, et Prantsuse revolutsiooni “vabadus, võrdsus, vendlus või surm” oli midagi uut ja maailma muutvat ning väidavad kangekaelselt, et Inglismaal olevat Suure Prantsuse revolutsiooni eesmärgid ellu viidud sada aastat varem. Traverser la Manche et se taire!1

Albioni ja Gallia love and hate relationship ei ole pelgalt ajalooline seik, see kehtib täies mõõdus ka tänapäeval. Rahvusliku identiteedi loomine vajab alati kellelegi vastandumist, Toivaneni üldistused on siinkohal paslikud: “Aastasadade jooksul ületasid sajad tuhanded prantslased vapralt tormise kanali, põgenedes usulise ja poliitilise tagakiusamise eest. Tuhanded britid aga läksid üle selle, et vabaneda kodusaare vaimsest kitsarinnalisusest. Kanal võimaldas põgenemistee mõlema rahva teisitimõtlejatele, kuigi nende rahvuslik identiteet oli sündinud suuresti tänu vastastikusele vihapidamisele.”

Toivaneni raamat on kahe Euroopa suurriigi sügavam analüüs, kui oleks esmapilgul oodata võinud. Inglise perspektiivist vaadatuna: tavapärast “konnasööjate”, odava kinnisvara ja veini, armukeste pidamise,  korruptsiooni ning streikide juttu raamatus pole. Raamutut tasub lugeda mitte ainult briti-prantsuse temaatika huvilistel. “Kahel pool kanalit” täidab mitmeidki lünki ka Euroopa ajaloo huvilise jaoks. Paralleelid ja võrdlused, mida autor briti-prantsuse suhete ajaloolises kontekstis välja toob, on kasulikud ka tänapäeva Euroopa mõistmiseks. Nende riikide erinev maailmanägemine puudutab tihti ka meie endi igapäevast elu. Prantsusmaa ja Inglismaa põhimõttelised maailmavaatelised erinevused Euroopa Liidus sunnivad ka meid tihti poolt valima. Kui kaugele peaks EL arenema? Kas EList peab saama liitriik, nagu seda sooviks Prantsusmaa, või peab see jääma riikide liiduks, nagu soovib Ühendkuningriik? Kas kehtestada ühtne maksusüsteem või jätta liikmesriikidele õigus ise oma maksupoliitika üle otsustada? Thatcherlik dereguleerimine ja riigi osa vähendamine majanduses tekitab protektsionistlikes prantslastes hirmu – see kasvatavat ebavõrdsust ja materialismi: “euroopalikku” heaoluriiki anglosaksi liberaalset mudelit järgides saavutada ei saavat. Meie aga oleme valinud just sellise arengutee. Toivanen kasutab olukorda kirjeldades Voltaire’i tsitaati 1720. aastast: “Kummast on riigile rohkem kasu: kas puuderdatud, viimase moe järgi riietatud aadlimehest, kes teab täpselt, mis kell kuningas voodist tõuseb… või kaupmehest, kes toob maale rikkust, toimetades kaupa Indiasse ja Egiptusesse?” Prantsusmaal kummardati Dantoni ja Robespierre’i, Inglismaal James Watti ning Richard Arkwright’i. Siinkohal ei saa jätta märkimata fakti, mida teab hästi iga britt, kes aastaid puusaoperatsiooni oodanud või asjatult korrutustabelit üritanud pähe õppida: meditsiini ja hariduse vallas on Prantsusmaa Suurbritanniast kaugel ees.

Sama sajanditetaguste arenguprotsesside tulemit kohtame ka tänapäeva julgeolekupoliitilisi suundumusi vaadeldes, eriti nüüd, kus ka meie NATOs oleme. Selgelt on tunnetatav prantslasliku ja anglosaksi maailma piir, kui räägitakse transatlantilisest julgeolekust. “Uus ja vana” Euroopa on selles mõttes täiesti olemas. Pariis panustaks oluliselt rohkem Euroopa enda kaitsestruktuuride arendamisse, London aga võitleb USA jätkuva osalemise eest Euroopa (ja maailma) julgeoleku tagamisel. Pole juhus, et Prantsusmaa jäi häälekalt protesteerides kõrvale viimasest Iraagi sõjast ja hoiab Afganistanis “nahahoidjate” poole. Siingi on Eesti valinud pigem anglosaksi maailmavaate.

Toivanen pöörab õigustatult tähelepanu rahvusluse kontseptsiooni diametraalsetele erinevustele kahel pool kanalit. Suurbritannia on arenenud kosmopoliitseks riigiks, mille sisuks on koondumine ühiste väärtuste ümber: “Meie radikalismi tuumaks on parlament ja usk indiviidide moraalsesse võrdsusesse seaduse ees.” See on kujunenud riigiks, kus ajaloomüüdid, räägitav keel ja veresidemed ei mängi enam suurt rolli. Brittidele on inglise  keel lihtsalt kommunikatsioonivahend, nad ei tunne end ohustatuna, kui pool maailma seda valesti räägib. Prantsusmaa seevastu on riik, kus esmane enesemääratlus käib keele, veresuguluse ja ühiste müütide alusel. Keel on prantslastele (nagu ka meile) rahvusliku identiteedi tuum.

Toivaneni “Kahel pool kanalit” keskendub just prantslaste ja brittide erinevuste kujunemisele ning nende väljatoomisele. Raamatut võiks isegi kirjeldada huntingtonlikus “mini”-tsivilisatsioonide konflikti vormis. Toivanen on üldistuste ja võrdluste tegemisel tugev ning seetõttu on raamat mõnusalt loetav. 

1 Ületada Inglise kanal ja suu pidada.