B. V.: Postimehes Ariadne Lõnga käesolevat numbrit tutvustades viitab Kadri Tüür muu hulgas Loone Otsa vanade Siluettide põhjal tehtud uurimusele, ?mis võiks ehk naisküsimusega tegelemisele võita nii mõnegi potentsiaalse Stiina või Stiili lugeja?. Kas Stiina, Stiil, Cosmopolitan jne siis ei tegelegi ?naisküsimusega?? Mis küsimus see üldse selline on?
M. L.: Seda on kompleksselt raske öelda, sest igal naisteajakirjal on oma suund ja küsimused. Kuidas üldse defineerida naisküsimust? Kas naisküsimused on need, millega tegeleb feminism? Feministe on aga radikaalsemaid ja liberaalsemaid. Naised ja mehed ei ole samasugused ? neil on omad tugevused ja nõrkused juba bioloogilises mõttes. Nad on erinevad ja neid erinevusi tuleb aktsepteerida. Ja kui naisteajakirjad tegelevad naiste huvide ja omadustega ning nende rõhutamisega (näiteks mood ja ilu!), siis ka see võib olla naisküsimus: olla oma võimete piires parim. Tee või tina, tänapäeval on naistele oluline ennast rohkem üles lüüa ? nii nagu loomariigis on kombeks isastel. Pole mõtet seda alla suruda.
Tundub, et vähemalt meie kultuuris on seksuaalsust seostatud millegi alamaga, mis ühel endast lugupidaval kodanikul väljendub salaja teki all. Võib-olla on enda üleslöömise suhteliselt süütu tähenduse ja edumeelse kuulsuse ära rikkunud sellega liialdavad prostituudid, ent üldine eelarvamus on, et kui noor naine näeb super välja, seisneb tema elumõte vastassugupoole teenindamises. Ma arvan, et naiselikult hea väljanägemine pole midagi sellist, mida peaks vältima, loodusest antud seksuaalsuse vastu ei ole mõtet võidelda. Kui mul on hirm, et stilettodes võetakse mind seksobjektina, lohutan end sellega, et ka mehed on minu jaoks samasugused seksobjektid.
B. V.: Huvitav, et soouuringute ajakirjas Ariadne Lõng käsitletakse seksuaalsust suhteliselt vähe. Näiteks on siin Malle Järve põnev artikkel meeste ja naiste erinevast ajakasutusest: kui palju kulutatakse aega kodusele tööle, palgatööle, kui palju on vaba aega? Seda, mis puutub lähisuhetesse või seksuaalsusse, pole aja liigitamisel üldse arvesse võetud! Teine asi: alapealkirja kohaselt on see nais- ja meesuuringute ajakiri; meesuuringuid on käesolevas numbris aga minimaalselt. Lisaks ajakasutusele ja Silueti-loole, kus on ka veidi meestemoest juttu, arvustatakse artiklikogumikku ?Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest? ? kusjuures üsnagi sapiselt. Ajakirja tegijad ei ole päriselt suutnud meesuuringuid kaasata. Kõige suurem sõimusõna või ?koll? tundub Ariadne Lõngas olevat ?traditsioonilise soorolli stereotüüp?.
Üks intrigeerivamaid artikleid selles Ariadne Lõnga numbris on Katri Eespere tehtud tüdrukute söömishäirete uurimus. Autor väidab muuhulgas, et ühelt poolt nähakse naisi seksobjektidena, teiselt poolt tänapäeval tahetakse juba, et nad oleksid targad, tugevad ja otsusekindlad; ning see teostamatu täiuslikkuse nõue tekitabki söömishäireid.
M. L.: Kui nõudmised on absurdselt kõrged ? olgu siis naiste või meeste suhtes ?, siis tulebki kollaps. Vastupidiselt naistele oodatakse meestelt jällegi palju tööd. Kui meestele makstakse sama töö eest rohkem palka kui naistele, siis ometi oodatakse neilt ka selle võrra rohkem. Nii nagu volüümikas tütarlaps võib tunda survet muutuda piitspeenikeseks, panevad ühiskonna ootused meeste suhtes mehi üle töötama, see häire on toonud kaasa palju muresid, üldjuhul kaasneb sellega suhtekriis. Sellised mehed on samasugused kannatajad.
B. V.: Töönarkomaanial ja meestele osutataval survel pole sugugi olematu roll selliste väga valusate küsimuste puhul nagu koduvägivald ja prostitutsioon. Vägivaldsete meeste vastus on sageli, et ?naine näris mu kallal nii kaua, et miks sa nii palju raha ei teeni kui naabrimees, mis mees sa üldse oled, ja siis läkski nii?.
M. L.: See on teema, millega tuleb tegeleda, ükskõik, mis suunas see agressioon toimub. Aga mehed ju ei kurda, neil pole kombeks oma probleemidest rääkida.
B. V.: Samas, Ariadne Lõngas häiris mind kõige rohkem mitmes tekstis kõlav suhtumine, et naised on kuidagi alla surutud, ahistatud, nõrgematel positsioonidel ? see on ohvrikompleks. Kui sa seda pidevalt kuulutad, siis hoopis tugevdab see ettekujutust, et mees ongi tugev ja naine nõrk. Mullegi on sümpaatsem, kui tuuakse välja naise erilised tugevad küljed.
M. L.: See on jama, kui naisi kujutatakse portselannukkudena, kes vajavad mingit erilist kaitset. Ehk seetõttu on feminismi ideoloogia minust kaugeks jäänud. Sookvootide kehtestmise ideed, midagi on räägitud ka riigikogust, hirmutavad mind millegipärast. Mingis osas aga hoian ma aktiivsetele naisõiguslastele pöialt, näiteks meeste kirjutatud meestekeskse ajaloo ümberkirjutamisel. Kuigi, jah, ennekõike näen feministide rolli reaalsete probleemide lahendmisel ühiskonnas.
B. V.: Kas naisuuringud ei peaks tegelema kõigepealt naiste eneseteadvuse tõstmisega? Kui seda viljeldakse säärases rangelt akadeemilises väljaandes, kipub paraku jääma mulje ?kommunismi ehitamisest?, mis laiema ringini ei jõuagi. Selle lugejaskonnas, feministide ringis ja ehk ka intellektuaalide hulgas, on soorollide jaotus nagunii liberaalsem. Need, kellele vastavat teavet kõige rohkem vaja oleks ?, nn lihtinimene, kelle peres võivad soorollid olla väga konservatiivselt paigas ? ei saa sellest diskussioonist midagi, see ei küüni temani. Kui palju naisteajakirjad vahendajarolli täidavad, kui palju nad neid uurimusi kasutavad?
M. L.: Kardan, et väga vähe. Niipalju kui mina olen naisteajakirjandust jälginud ja ise selles olnud. Aga see ei tähenda, et nad paralleelselt samade küsimustega ei tegeleks. See võib avalduda akadeemilistele tekstidele kontrastiks teises vormis: näiteks võib mõni naispersoon portreeloos oma naisküsimuse tõekspidamisi avaldada, mis võib kaasa tuua kas või sisediskussiooni lugejas.
B. V.: Kuidas sa suhtud neisse (justkui ka uuringutega tõestatud) väidetesse, et tippjuhikohtadel on naisi liiga vähe ja nad saavad liiga vähe palka?
M. L.: See olukord peab tõesti muutuma. See on paljugi ka naiste julguses kinni. Naised on alalhoidlikumad ja ehk on neid ühelt poolt tagasi hoidnud riskide vältimise vajadus. Samas on kriitiline hetk ka siin, kui naine hakkab peret looma ? siis tekib ta ?karjääriredelisse? auk…
B. V.: Ariadne Lõngas on Tiina Raitviiru uurimus naistest firmajuhtidena. See on hästi asjalik, ent häirib kurtmine, et miks naisjuhte ei ole üldse ehituses või metallinduses. See, kas nad on seal või ka riigikogus, peaks ikkagi ennekõike tulenema kompetentsist.
M. L.: Kui naistel on võimalus minna õppima inseneriks, aga nad lihtsalt ei taha, ju see siis lihtsalt ei haaku nende loomuga. Kui ta saaks end märksa mõnusamalt teostada näiteks kohvikupidajana, andku siis minna. See valik inseneriks hakata võib tuleneda ka ajutegevuse erinevustest, mida meestel ja naistel on tõestatud ju.
B. V.: Bioloogiline determinism, oi-oi-oi J Ent kõige imelikum selles naisjuhtide artiklis on too läbikumav seos, et õnn tähendab edu, edu tähendab raha ja et see on justkui tohutu puudujääk, kui naised ei ole mingeil rasketööstuse juhikohtadel, mis toovad palju raha sisse. Ja see suhtumine, et kultuuri- ja sotsiaalvaldkonnas on naistel küll suhteliselt tugev roll, aga need on ju ?pehmed? valdkonnad! Mispärast ?pehmed?!? See on järjekordne ohvrikompleksi näide. Miks on kultuur või sotsiaal nii väga ?pehmem? kui ehitus? Minu meelest need on väga rasked valdkonnad!
M. L.: Kultuuris on inimsuhetega rohkem pistmist ja naised on suhtlemises nobedamad. See võib olla müüt, aga tundub, et naised suudavad olla korraga praktilised ja emotsionaalsed. Tüüpiline ju, kui tahad mehele mingist probleemist rääkida, pead alati seda momenti valima. Kui sõidad mingi emotsionaalset reaktsiooni nõudva probleemiga talle sisse just siis, kui tal on praktiline faas, siis ta lihtsalt ei suuda sind aidata.
B. V.: Miks naisi pole ehk poliitikas nii p
alju kui tahetakse, ei tulene ehk ilmtingimata sellest, et neid ei lasta sinna, vaid naised ei tunne eriti huvi ?kombinatoorse spordi? vastu poliitikas. See on sageli nagu strateegiamäng tiimide vahel. Samas on praegu Tartu linnapea naine, riigikogu spiiker on naine? Kui ma vaatan veel muid oma tegevusalasid ja seda, kellele nendega seoses vastust pean andma, siis Tartus kultuuriosakonna juhataja on naine, ülikoolis on mu teaduskonna ja õppetooli juhatajad naised, ajakirjanduses ja raadios on mitmeid naistoimetajaid? Minu meelest on see suurepärane!
M. L.: Agne Trummal kirjutab Cosmopolitani esimeses numbris, miks naine on parem ülemus. Naine suhtleb rohkem: kui on kriisiolukord, siis selle asemel et joosta ühest kohast teise ja otsuseid langetada, naine räägib alluvatega või teiste asjaga seotud inimestega. Ajal, mil sümboolse töö osakaal üha suureneb ja üha enam sõltub inimsuhetest, inimeste koostööst, on just naisjuhtide headel omadustel rohkem rakendust. Kultuur paneb paika ootused. Kuigi nende ootuste seas on palju aegunut ja mõttetut, ei ole need ilmtingimata negatiivsed või minu soovidega vastuolus.
B. V.: Ideaalid on kohati liiga ühekülgsed, erinevaid võimalikke identiteete ja eeskujusid peaks rohkem olema. Kui mehe- ja naiseideaal on väga üheselt paigas, on selge, et kõik ei suuda nendele vastata. Kuid kehtivale ideaalile tõesti vastata suutvat inimest ei tohi ka hakata mingiks mutandiks pidama.
M. L.: Ma tahaks näha seda keskmist naist, kes ostab ajakirja, mille kaanel on tema ise oma vigadega: akne näol, sangakesed puusade kohal ? kes pole endaga rahul… Ta ei taha seda, sest ta püüdleb mingi ideaali poole. Muidugi on liiga palju nõutud, et kõik näeksid välja nagu kaanetüdrukud. Ent midagi see meie psühholoogiast siiski reedab, et ostame ilusa kaanetüdrukuga ajakirja.
B. V.: Samamoodi on meesterahvastel ? ilus tüdruk lihtsalt inspireerib. Iluideaal on kogu aeg olemas olnud. Ta on muutunud, aga kogu aeg olemas olnud; see, kui palju neid ideaale paralleelselt on, sõltub ka nendest, kes selles kultuuris parasjagu tegutsevad.
M. L.: Loomulikult see diskussioonide käigus muutub. Kui me räägime sellest, et ajakirjade kaaned on anorektikuid täis, siis ehk autoriteetsemad arvamusliidrid ajakirjade seas hakkavad ka matsakamaid tüdrukuid kaanele panema ja see muudab ka arusaamu iluideaalist. Aga see on aeglane protsess.
B. V.: See pinge ja traagika ideaaliga suhestumisel on kuhugimaani vist ka paratamatu. Kui on moes volüümikamad naised, siis süstitakse silikooni? vanasti pandi takku sukkade sisse ? ma ei arva, et see oli väga mugav. Sa võid pjedestaalile tõsta välimuselt ilmetu, kuid väga intellektuaalse naise ? siis leidub tüdrukuid, kes end seetõttu lolliks õpivad.
Tugev mees reeglina ei karda tugevat naist. Aga seda isiksuse tugevust ei maksa ka forsseerida, et kuidagi nähvad või annad pasunasse. See tuleb tõesti välja teistes asjades, oma loomulike tugevuste ärakasutamises. Feminism peab nende tugevuste rõhutamise asemel tihti süüdistuskõnesid nii naistele kui meestele: et kui keegi kuskil kaanel poseerib, siis ta justkui tugevdab traditsioonilisi soorolle? Igasugust väljakujunenud arvamuste ja valmis vastuste kriitikat on alati vaja, aga kohati see kriitika kipub ära unustama seda, et traditsioon ei ole küll loodusest ega Jumalast ette antud, kuid juba see, et tegu on traditsiooniga, annab tunnistust, et see on mingil ajal olnud kasulik ja vajalik. Nii on antud kultuur toiminud ja ennast elus hoidnud. Mitte, et neid tavasid poleks vahel vaja teravalt vaidlustada. Aga vahel tundub, et laskemoon kulub valesse kohta. Tahes-tahtmata mõned probleemid on akuutsemad kui teised. Näiteks kaanetüdrukute arvustamine võib olla iseenesest huvitav, kuid see on siiski tunduvalt tähtsusetum kui prostitutsiooni või koduvägivallaga seotud probleemid.
Samas jällegi on näha, kuidas Eesti on kujunemas rahvusvaheliseks jõmmide turvakoduks. Arenenumais ühiskondades pole selline käitumine enam aktsepteeritav ja siis tulevad nii Briti kui Skandinaavia jõmmid siia pidutsema.
M. L.: Ju siis on siin ka selliseid naisi ees ootamas, kes tahavad elult kingitusi. Maatüdrukud tulevad linna, et iseseisvad olla, kuid samas ootavad imet, mis nad kiiresti rikkaks teeks, või loodavad teatavatele käitumisvõtetele. On ka mehi, kes elavad teiste kulul, aga nad mängivad selle välja ja neid armastatakse. Aga need on ka väga üksikud näited. Ja eks neil on ka spetsiifilist laadi kriisid ja probleemid.
