Kazuo Ishiguro

?Mõned kultuurid määratlevad end religiooni, mõned rassi ja mõned ühiste väärtuste põhjal. Aga Eesti määratleb end keele järgi. Selleks, et eestlastest aru saada, peab nende keelt oskama.? (Paul Goble, PM 27. VIII). Pole ühisväärtusi? Väikerahval, kes on pidanud end vaheldumisi ühe või teise vaenujalal oleva poole silmade läbi määratlema, on ühisväärtustega tõesti kehvad lood. Me ei tea eriti täpselt, kes me oleme. See-eest teame, kes me mingil juhul olla ei tohi. Me oleme pidanud ja peame pingutama, et me ei paistaks välja nagu Ameerika agendid, rahvavaenlased, väikekodanlased, natsionalistid, imperialistide käsilased, sovetid, luuserid, fa?istid või vähemuste rõhujad. Mitte et me tahaks olla. Me peame arvestama, et Seal või Seal võidakse arvata või tõlgendada. Me peaaegu et olemegi Need, Kes Ei Ole. Seesama paistab Eesti Vene-poliitikast. Valimiste eel kõlab idasuunas küll ?julgeid? väljaütlemisi, kuid ülekaalukas strateegia on ?kaval ignoreerimine?. Kavaldamise võib paraku tühjaks teha Vene välisministeeriumi suvaline noot, mis jõuab üle meie peade kuhu vaja. Mis tähtsust on siin asjade tegelikul seisul?

Ehk oleks selles olukorras eksistents ilma omaenese ajaloota meile tõesti kasulikum? Eeldades ja nõudes tõlgendamist, on ajalugu ju üksnes ristiks kaelas ja risuks jalus, nagu kirves pea kohal… Veljo Tormise ?Eesti ballaadide? vastuvõtuski välgatas sümptomaatilist rahulolu, et lavastus distantseerub ?kohalikest? ja haarab inimelu ülemate, universaalsete ilmingute järele. Vana rahvalaulu sees on surm ja sugutung ? ülim kontekst, milles me eksisteerime tõelises demokraatias, võrdsetena, bioloogilise massina. Kunst suudab veenda ja lepitada. Paraku ei sünnita nood ürgjõud elus sugugi lepitust, vaid vastupidi: surma ja seksuaalsuse seletused püstitavad kultuuribarjääre ja näha on, et tekitavad ühe rahumeelse kultuuri piireski parajat mäsu.

Ei ole meil siis pääsu tõlgendatud saamisest ja tõlgen-damisest. Kui sa ei tee seda ise, siis teeb seda sinu eest keegi teine. Kui vanasti võidi sind fa?istiks ?tõlgendada? Kopli trammis, siis nüüd teeb seda mõni verhoigen või ?uroff kõrgelt tribüünilt. See kostab Kopli trammist kaugemale ja sellel on tagajärgi. Tasakaalukas, kuid visa, aktiivselt ülemaid väärtusmõõte otsiv, kuid nende kaudu ka oma rahva väärikust kasvatav ja peksupoisi kompleksidest vabastav tõlgendamistegevus ? see on Eesti sise- ja välispoliitikute suur võlg oma rahva ees, mida ei asenda ükski Nokia-unelm või Estonia-bluff.

Eesti taastõusmine maailmakaardile ja suhteline majanduslik edu on sageli tekitamas kujutlusi, nagu oleksime suuremad kui tegelikult, näiteks nagu võiksime kõiges jäljendada endast suuremate rahvaste kultuuri- või hariduspoliitikat. Pole õige unustada, et väike rahvuskultuur vajab enda säilitamiseks erilisi meetmeid, aga mõnikord ka loobumisi. Kahtlemata oleks tore vähemalt kahe enam-vähem võrdselt võimeka teadusülikooli olemasolu, aga ressursside piiratus on tõsiasi. Eriti kallid on loodusteadused ja arstiteadus ning nende täiemahuline väljaarendamine korraga kahes Eesti ülikoolis on lootusetu. Seetõttu võib pidada ebatõsiseks soovi, et riik panustaks ?enamikus õppevaldkondades vähemalt kahele keskusele, pidades oluliseks nende enam-vähem võrdset võimekust? (Mati Heidmets, EPL 30. VIII 04).

Näib, et tegelikult peavadki Tallinna ülikooli loojad silmas peamiselt sotsiaal- ja humanitaarerialade laiendamist ja väljaarendamist. Need on odavamad ja mis peaasi, mõnel nimetatud valdkondade teadusharul on juba praegu Tallinnas arvestatav tase ning kolmel alal ? pedagoogikas, demograafias ja majandusgeograafias ? on see rahvusvaheliste hindajate arvates Pedagoogikaülikoolis kõrgem kui Tartu ülikoolis. Mõistetav on ka Teaduste Akadeemiast pärinevate humanitaarinstituutide teadurite tahtmine leida endale rakendust mõnes kõrgkoolis. Dubleerimise suurendamine sotsiaal- ja humanitaarteadustes, näiteks TÜ ajaloo osakonda kopeeriva erialade valikuga ning eesmärkidega ajaloo osakonna loomine TPÜs, nõuab aga samuti vahendeid. Neid võib leida põhiliselt kahel viisil. Esimesel puhul tuleks oluliselt suurendada riiklikku koolitustellimust nimetatud teadusaladel. On ülimalt kahtlane, kas Eesti ühiskond seda vajaks, eriti olukorras, kus paljude arvates on meil puudus just inseneridest ja loodusteadlastest, kutsehariduse vajadustest rääkimata. Lähiaastatel väheneb üliõpilaste koguarv demograafilistel põhjustel. Sotsiaal- ja humanitaaralade ületootmise vältimiseks ei peaks me hariduspoliitikas kartma plaanimajandust.

Kindlasti on eesti rahvuskultuurile hädavajalik võimalikult kõigi humanitaar- ja sotsiaalteaduste uurimine ja õpetamine, kuid paljude nende teaduste õpperühmad on (tulevasi töövõimalusi arvestades) mõistlik hoida minimaalsed ning kindlustada spetsiaalsete rahanduslike meetmetega nende eluspüsimine selleks, et nad ei peaks võitlema RKT suurendamise eest ega värbama tasulisi õppijaid. Sellist väikeste erialade eriliste reeglite järgi rahastamist on rakendatud näiteks Soome ülikoolides. Samal ajal on meil nn väikesi erialasid oluliselt rohkem kui meist neli korda suuremas Soomes.

Teisel juhul, kui riiklik koolitustellimus sotsiaal- ja humani­taar­teadustele oluliselt ei kasva, on nende erialade laien­da­mine Tallinna ülikoolis võimalik ainult Tartu ülikooli koo­li­tus­tellimust vähendades. Tartu ülikooli sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppekavad on rahvusvaheliselt akrediteeritud ja peaaegu kõigi teadustöö on hinnatud heaks või väga heaks. Enamik TÜ filosoofiateaduskonna osakondi töötab aga eelarve puudujäägi tingimustes. Paljude väikeste erialade jätkusuutlikkus on Tartus juba praegu küsimärgi all ja sõltub sellest, kas nende rahastamist muudetakse ülalmainitud viisil. Sellises olukorras tähendaks RKT vähendamine TÜ vastavate erialade hääbumist ja Eesti seni ainsa Universitas?e lõppu. Või siis ühe rahvusvahelisel tasemel teaduskeskuse asemel kahe alamõõdulise tekitamist.

Eesti rahvuskultuurile on elutähtis püsida rahvusvahelises konkurentsis ka teaduse vallas. Mure koduse konkurentsi pärast Eesti ühiskonda ja kultuuri uurivates teadustes on mõistetav. Õnneks on mitte ainult konkurents, vaid ka koostöö paljude Tallinna ja Tartu teadlaste vahel edukalt toiminud. TÜ filoloogid on teinud koostööd väitekirjade kaitsmisel, kraadiõppes ja konverentsidel TPÜ filoloogidega. Hea näitena nimetaksin ka TÜ kunstiajaloo õppetooli, mis on endast tugevama Eesti Kunstiakadeemia kunstiajaloo instituudiga vahetanud õppejõude ja üliõpilasi, korraldanud ühisseminare ning osalenud ühise sihtfinantseeritava teadusteema täitmisel. Lisaks tuleb arvestada, et humanitaarteadustes tehakse tööd enamasti igaüks omaette ja oma isiklikust vaatenurgast lähtudes ning seetõttu on kõik humanitaarteadlased üksteise konkurendid ja kriitikud sõltumata sellest, kas nad töötavad ühes või mitmes asutuses.

Tugev humanitaarteaduste tase Tartu ülikoolis võimaldab Eestis unikaalset interdistsiplinaarsust ja aitab muuseas kindlustada ka seda, et rahvusvahelistuva ülikooli ükski eriala ei muutu ainult võõrkeelseks.

Igor Kon, ?Kuuvalgus koidikul. Omasooarmastuse palged ja maskid?. Vene keelest Milvi Aasaru. Ilo, 2004. 480 lk.

Igor Koni raamatut omasooarmastusest on meie meedias korduvalt tervitatud kui inimlikku ja autoriteetset valgustuslikku teost, mis ilmus kui tellitult meie vihkajalikest homo­debattidest kantud suvel. Vaieldamatult on tegu väga olulise raamatuga homoseksuaalidele. Ohjeldamatult kõikvõimalikku biograafilist homoerootilist (kui oleks literatuurne pornokomisjon, siis selle arvates küllap ka pornograafilist, sest esitused on kaugelt üle ?teatava piiri?) andmestikku detailselt esitav raamat pakub homodele laias diapasoonis äratundmis- ja avastamisrõõmu. Just sellest aspektist on see raamat meie ühiskonnas vajalik.

Seksuaalne ärkamine ei toimu ühelgi inimesel mängeldes ja valutult. Pea kõik kultuurid on oma noorukid jätnud siin orienteeruma, kotid peas, kusjuures meie ?ihad müügiks? ajastu on selles tugevalt vastuoluline ja silmakirjalik. Homoseksuaalsus on valdkond, kus lisaks kotile peas tuleb roomata varjulises urus maa all. Ma ei mõista suhtumist, et miks jahuda pededest kui lastega pered ja teine Eesti on näljas. On raske öelda, kelle kannatused on põhjendamatumad. Võib kujutleda ja meenutada, milliste värdjalike järeldusteni vaesusegi uurimisel jõuda võib, kui homoseksuaalsust saatnud hüpoteeside ja katsete ahel käiku lasta. Tsiviliseeritud ühiskondades mõistetakse, et olemuslikku kohta päikese all pole kellelgi, ning on metsik erinevusi välistada pelgalt rumalate eelarvamuste tõttu. Eestimaalase barbaarsus on siin mõistetav, sest vabaduse ja tsiviliseerituse kogemus on olnud piiratud ja poolik. Vähemusel end inimlikult aktsepteerituna tunda võimaldava ja samastumisruumi andva raamatu ilmumine on meil topelttähendusega inimlik akt.

Homoerootiline sõnavool

Tänu tihedale, kuigi paljuski anarhilisele liigendusele ja ulatuslikule viitestikule on raamat kasutatav ka kultuuriloolise teatmeteosena. Ei salga, et kultuurilooliselt oli raamat ositi paeluv ja ka informatiivne, eriti mis puudutab raamatu lõpuosas antud viiteid lähikümnendite homo- ja lesbiromaanidele. Kuid siin tuleb raamatu vooruste loetlemisele ka punkt panna. Ainestiku esitamise ebarangus, kaootilisus ja stiilitus ning autoripoolse kaasamõtlemiseta referatiivsus hakkasid peagi lugemist takistavalt närvidele käima. Juba eesmärgi püstitused eessõnas reedavad materjali esituse suvalisust ja mõtestamatust. Lugemise edenedes ei jää käsitlusest aga kohati muud järele kui homoerootiline sõnadevool. Noore teadlase puhul võiks ehk soovitada, et lihvige metoodikat, struktuuri, küsimuste püstitamise konkreetsust, selgust ja täpsust ning keskendatust nendele vastamisel. Elupõlise professori puhul on aga vaatamata läbitöötatud materjali ulatusele tegemist lubamatu distsiplineerimatusega.

Isegi puhtalt kultuurilooliste käsitluste puhul on kronoloogilise liigenduse kõrval või asemel eelistatav teatav sisuline struktureeritus. Olgu või näidete koondamine üldlevinud müütide vastu. Kon pakub aga niigi täiesti kaootilise kultuuriloolise materjali sisse põimituna viiteid sotsioloogilistele ja loodusteaduslikele uuringutele ja eksperimentidele, mille tõsiseltvõetavus nõuab esituse täpsust ning detailsust. Viimaseid edastab Kon aga nii, et lugejal mitte ainult ei puudu vajalik andmestik autoriga kriitiliselt kaasa mõtlemiseks ja analüüsimiseks, vaid andmed on kuhjatud siia ja sinna omavahel vastuoluliste juhuslike episoodidena.

Üks homoseksuaalsusega kaasnevaid levinud müüte on näiteks võimuka ema olemasolu. Poole tuhande leheküljelises raamatus (kus on ohjeldamatult ruumi leitud sisuliselt struktureerimata homobiograafilistele seikadele) võiks ühes peatükiski olla ära toodud nn perekonna mõjude müüdi tagamaad, variatsioonid, asjasse puutuvad nüansid ja selgelt esitatud, nii et lugeja saaks ise järeldused teha, asjaomased (müüdi suhtes muide valdavalt skeptilised) kaasaegsed empiirilised uuringud. Viimastele on aga raamatus ühes kohas vaid ähmaselt vihjatud: ?ema mõju on küllalt piiratud? (lk 324). Teisal (lk 35) peab Kon seda aga homoseksuaalsusega kaasnevaks faktoriks ja deklareerib pea iga homokirjaniku eluloo päises, et geenius oli ema tugeva mõju all (Cocteau, lk 211; Gide, lk 207; Proust, lk 201). Sama tüüpi perekondlikke seiku freudilikus paindlikus vormis esitatakse ohtralt mujalgi ning sarnaseid probleeme ja vastuoksusi jagub teisigi.

Empiiriat humanitaari kohta ohtrasti

?Kuuvalguse? autoripositsiooni taga ei ole teadlasele omane huvi, vaid referaadi koostaja ebajärjekindlus ning asumine parasjagu refereeritava materjali tõmbetuultes. See tundub olevat raamatu suvalisuse peapõhjus. Ei saa öelda, et autor on spekulatiivne ega arvesta empiiriaga. Vastavasisulist kaasaegset ning autoriteetset andmestikku on Kon humanitaari kohta ulatuslikult läbi töötanud, kuigi see on esitatud kohati poolikult üldistatuna ja juhuslikult ning upub kultuuriloolise dominandi sisse. Kõikvõimalikud teooriad, hüpoteesid ja näited on esitatud täiesti suvaliselt ja läbisegi, nii et lugeja (ainult selle raamatu põhjal saavutamatuks) ülesandeks jääb nende vastumängu konstrueerimine ja mõistatamine, kuidas nad teineteisele oponeerides ja üksteist täiendades välja kasvanud ning kõrvale heidetud või omaks võetud on. Kon on võtnud ülesandeks vaid materjali esitamise homoseksuaalsusele soodsas valguses. Kuidas andmestikku usaldada võib, kuivõrd on tegemist jätkuvalt teadusele huvi pakkuvate ideede ja küsimustega ja kuivõrd lihtsalt homoseksuaalsuse ajaloos ette tulnud luiskelugudega ? need küsimused jätab Kon teadlasele lubamatus mahus lugeja lahendada.

Muidugi ei ole seksuaalsus matemaatika, mille uurijailt võiks oodata väljapaistvat ühemõttelisust, selgust ja täpsust. Pole me ju tänasekski mõnes mõttes kaugemale jõudnud kui tõsiseltvõetava seksuoloogia pioneer bioloog Alfred Kinsey, kes 1930. aastail vahetas mesilased seksuaalsuse vastu väidetavalt imestusest, kui vähe selle inimlikult nii suurt tähtsust omava fenomeni kohta teaduslikult teada on. Küsimus pole siiski vaid ebaluses, mis seksiga ikka kaasnenud on, ning eksperimentide korraldamise komplitseerituses ja küsitlusandmete väheses usaldatavuses, kui võrdleme seksuoloogiat ülejäänud sotsiaalteadustega. Inimese või tema loomuse uurimine üldse tunneb väga vastandlikke hüpoteese nature versus nurture ehk kaasasündinud, geneetiliselt, hormonaalselt või ajuehituslikult determineeritud looduslikkuse contra kultuurilise konstrueerituse teljel.

Naine on isetu ja seks on tema ressurss

Nii pole imestada, et ühelt poolt püsib väga autoriteetseid seksuaalsust puudutavaid tekste sisaldava kogumiku ?Social Psychology and Human Sexuality? (2001) toimetaja Roy Baumeister ürgsetel essentsialistlikel mees?ovinistlikel seisukohtadel, mida tunneme juba Schopenhauerilt ja varemgi. Baumeisteri arvates vajab mees naisest enam seksi ja seks on seega naiselik ressurss, mille eest mees peab naisele midagi (ülalpidamine jms) vastu andma. Vastupidi levinud feministlikule arusaamale ei ole naiste seksuaalsust piiranud meeste domineerimine, vaid naiste enda soov monopoli hoida. Samuti otsib Baumeister empiirilist ja loodusteaduslikku kinnitust Otto Weiningeri poolt kuulsaks tehtud teesidele naiselikust isetusest, nimetades seda küll pehmemalt naise erootiliseks paindlikkuseks (erotic plasticity). Selle teooria järgi leidub küllalt kinnitust ja põhjusi, miks naiselik seksuaalsus varieerub vastavalt mehe, aga eeskätt ühiskonna muutumisele. (See annab Baumeisterile võimaluse ka põhjendada, miks naised lähikümnendeil, kus naise ligipääs ühiskonna muudele ressurssidele, avalikule elule ja võimule on tõusnud, ka seksile kui omaette väärtusele rohkem tähelepanu pöörama on hakanud.) Teisalt on olemas jällegi igasuguse soolise ja seksuaalse olemuslikkuse eitamisele keskendunud teooriad (Judith Butle
r jt).

Koni suurimaks miinuseks on aga see, et esitatud suur materjalihulk ei kinnistu ei eelnimetatud ega üldse mingisuguste üldteoreetiliste eelduste külge ega püüa nendega üldse kuidagi loogiliselt suhestuda. Kon on kõigega nõus, kui see võimaldab homoseksuaalsust heas valguses näidata. Nii on inimesel, kes tahab usaldatavate andmete valguses mõista inimliku seksuaalsuse tagamaid, seda raamatut üsna väsitav lugeda. Üldiselt võib muidugi aru saada, et Koni energia kulub igasuguse essentsialismi delikaatsele, kaudsele, s.t otseselt mittevastanduvale vastustamisele. Kon tahab öelda, nagu kirjutab Tõnu Õnnepalu (Arkaadia 4. IX), et inimkonnas ei ole järske üleminekuid ega liigipiire, kui inimene neid ise ei tekita. Kon usub tugevalt sotsiaalse juhuslikkuse osakaalu individuaalsuse kujunemisel. (Vahemärkusena: usun ka ise lacanlikku seisukohta, et olemuslikku seksuaalsuhet ei ole olemas. Ülikooliajast mäletan ühe Tartu kõrtsi täiesti poisilikku ettekandjat, kellesse mõnigi mu tuttav tugevalt armus, kui ühel päeval saime teada, et tegu on tüdrukuga, ning ega ma isegi külmaks ei jäänud.) Kuid kahetsusväärselt vähe ruumi on pühendatud sellist seisukohta toetavate teooriate nüansside esitamisele, vastuväidete vähegi aktsepteeritavale väljatoomisele, rääkimata nende tõsiduse hindamisest.

Eksootilisest erootiliseks

Pooleteisel leheküljel on küll refereeritud Daryl Bemi krestomaatilist ?eksootiline muutub erootiliseks? teooriat. Seda on tehtud kahtlemata asjatundlikult ja väikest mahtu  arvestades ka hõlmavalt, kuid see ei asenda kultuurilise konstrueerituse teooria distsiplineeritud väljajoonistamist ja mõtestatud esitust. Kon küll tunnistab eessõnas, et on nõrk filosoofias, ?eriti, mis puudutab postmodernismi? (lk 13). See seletab, miks vaatamata Koni seisukohtade aimatavale ühtivusele feministlike jt antiessentsialistlike teooriatega pole neid teoreetiliseks aluseks võetud, vaid esitatud lakooniliste leksikonlike lisadena kusagil raamatu sabas. Kuid teatava selge struktuuri, vaadeldavate probleemide arusaadava väljatoomise ning mõtestatud argumenteerimise olematust ei tingi filosoofia nõrkus, vaid lihtsalt materjali esitamise suvalisus. Nii on mõnes kohas huvitavaid kirjandusteaduslikke  (Prousti puhul) või sotsioloogilisi (lk 183) spekulatsioone. Teisal kohtame jälle kuiva kultuurilugu. Kuidagi ei vasta see elulugudest ahmitud faktide domineerimine ka traditsioonilisele sotsioloogilisele lähenemisele, mille autor ütleb endale südamelähedase olevat (lk 13).

Kon liigub homoseksuaalsuse uurimise radadel süsteemitult. Isikupärasest panusest homoseksuaalsuse uurimisse ei saa selle raamatu põhjal rääkida. Nagu öeldud, näib Koni huvitavat ainult homoseksuaalsuse põhjendamine. Teaduslikku uudishimu tekitavad küsimused homoseksuaalsuse sees, nt miks lesbidel homodest tuntavalt rohkem heteroseksuaalseid suhteid on, millised on biseksuaalsuse tagamaad jne, jätab Kon praktiliselt või sootuks kõrvale, olgugi need inimeste seksuaalsusest kooskõlalise pildi saamiseks olulised. Samuti on imelik, miks Kon, kes on tuntud ju mitte niivõrd homoseksuaalsuse uurija kui üldse seksuoloogina, ei kõrvuta homoseksuaalsust peaaegu üldse heteroseksuaalsuse uurimise probleemidega. Ollakse ju üldiselt arvamusel, et heteroseksuaalsuse keerdkäigud on olemuselt sama problemaatilised ja homoseksuaalsuse uurimine pole mingi heterovahekorra mõistatuslik eriliik.

Veel kord: teadlasehuvi asendab siin raamatus referatiivne homopropaganda. Nii ei imestaks ma sugugi, kui selle raamatu lugemine ühiskonnas homoseksuaalsuse alase tolerantsi tõstmise asemel hoopis eelarvamusi juurde loob. Kon jätab mulje, et homoseksuaalsus, kuigi represseeritult ja varjatult, on saatnud inimkonda kõikjal ja kõiges. Kerge on konstrueerida teos, mis esitab Koni näiteid marginaalses valguses. Heatahtlik lugeja, kelle moraal seksiküsimustes heteroseksuaalse misjonäriasendi suunas kaldub, kuid keda võiks ehk veenda hästi esitatud tervemõistusliku argumentatsiooniga, ajab seda raamatut lugedes kardetavasti varem, kui peaks, näpud kurku. Riivatud lustilood ohvitserihärradest, kes kõikjal ja kõigile pepukese ette lükkasid, siinkirjutajat ei häiri. Kuid antiessentsialism seksuaalsuses ei tähenda veel fantaasia vabale lennule alluvat hooramist. Foucault? maksiim, mille ta oma elu lõpuperioodil hilisantiigi eetikat võib-olla veidi spekulatiivselt üldistades formuleeris ? sa võid anduda naudingule, kui suudad sellega toime tulla ?, kuluks tähele panna siingi. Oodanuks selleltki raamatult homoseksuaalsusega seonduvate nii moraalsete kui terviseprobleemide tõsisemat ja vastutustundelisemat lahtirääkimist. Tartu ülikooli terviseprobleemidega tegelev filosoof Valdar Parve on ühes homoseksuaalsust (siinkirjutaja arvates põhjendamatult brutaalselt) kirjeldavas artiklis väga naturaalselt näidanud homode rolli AIDSi levikus. Kahju, et Parve oma lugu avaldama ei nõustu, armastades endale meie homopropaganda keskel võtta põrandaaluse märtri rolli. Veelgi rohkem on kahju aga sellest, et Koni raamat sellistest probleemidest suhteliselt mööda läheb, lugejat neil teemadel tõsiselt mõtlema sundimata. 

Homofoobsetele oludele vastav teos

Õigus on aga Tõnu Õnnepalul, kes arvab, et see ?vene oludest lähtuv raamat vastab parimini meie ühiskondliku teadvuse tasemele antud küsimuses?. Kuigi nature-nurture debattides osalemine või ühel ning teisel poolel olemine ei määra kuidagi ära soovi homoseksuaalsusele halba või koguni teda ühiskonnast välistada püüdvat valgust heita, võib mõista kartust, et teaduslik argumenteerimine ühe või teise homoseksuaalsusega seotud nüansi ümber võib toores, ebatolerantses ja homofoobiale altis ühiskonnas vaid õli tulle valada. Samuti ka homoseksuaalsuse ja AIDSi suhte naturaalne eritlemine. Seega meile ehk sobibki nähtust rehabiliteerida püüdev referatiivne käsitlus, mis kirjutatud asjaomaste uuringute perifeerias ega tõstata teaduslikke vastasseise nende täies selguses ja teravuses. Tõe huvides tuleb küll märkida, et homoseksuaalsuse suhtes delikaatset ja tolerantset kirjasõna on meil varemgi üksjagu ilmunud. Hessi jt sotsioloogiaõpikust leiab paaril leheküljel ehk selgemagi ülevaate asjaomaste uuringute tänasest seisust kui Koni labürintidest. Ilmunud on saksa ajakirjaniku Yvonne Jotzi igas mõttes väga sümpaatne ja salliv seksiõpik noortele ?Armastus, nauding ja seitsmes taevas? jne. Jääb vaid loota, et ka ühiskondlikud hoiakud kirjasõnale järele jõuavad, nii et homoseksuaalsusega saab ka teaduslikult tegeleda, ilma et valitseks kartus, et huvi motiveerib soov kellelegi haigla-, vangla- või hullusärk selga tõmmata.

?Koht ja paik? on üks väheseid järjekindlalt korraldatud humanitaarala konverentse, kuhu ei kutsuta ainult välismaalt toredaid ja tarku inimesi, vaid mis haarab ka Eestist mitme valdkonna esindajaid nagu semiootikud, kunstiteadlased, kirjandusteadlased, geograafid. Kuidas sina ühe algatajana hindad eelmiste seminaride-konverentside taustal äsja lõppenud neljandat ?Kohta ja paika??

Kõige lihtsam formaalne tunnus, mille põhjal hinnata, on see, et konverentsid on läinud järjest suuremaks. Kaks esimest olid üsna väikesed: esimene oli ühe- ja teine kolmepäevane. Nende marginaalne roll oli isegi võluvam. Suuruses on oma puudused: tekib mulje, et teema on liiga laialt püstitatud, et konverents on sisult lahjem. On küll ka teine, korraldajaid rohkem kõditav võimalus: on niivõrd hea ja inimesi köitev teema. Konverentsi korraldajad peavad mõtlema samamoodi mõtlevatele inimestele kohtumispinna loomisele, et tekiks diskussioon. Suure konverentsi puhul kipub aga korraldamine liiga palju energiat võtma, mistõttu ise sisulist poolt enam nautida ei jaksagi. Ühe võimalusena võikski sarja jätkudes teemat veelgi piirata.

Kuidas konverents toimis meie inimeste jaoks? Ega neid inimesi, kes mõne kitsama teema vastu huvi tunnevad, pole eriti palju ning nad on tavaliselt ka väga hõivatud. Ning, mis salata, sel sügisel on olnud üks konverents teise otsa.

Publikut oli üllatavalt palju, jätkus kõikidesse paralleelselt toimunud sektsioonidesse. Üritasime küll sektsioonid korraldada teemade järgi, kuid mida rohkem esinejaid, seda rohkem on ka viimasel hetkel äraütlejaid. See tähendas programmi pidevat ümbermängimist.

Konverents jagunes seekord Tartu ja Tallinna vahele.

Oleme püüdnud iga järgmise konverentsi korraldamisel arvestada neid mõtteid ja teemasid, mis eelmisel ise esile kerkisid. Esimene seminar oli nagu sissejuhatus, seal polnud mingit teemapiirangut. Järgmine, ?Kultuur ja maastik? oleks meie arvates võinud käsitleda poolkultuurmaastikke ja poollooduslikke maastikke, kultuuri ja looduse piirinähtusi, kuid omamoodi üllatusena peeti tookord palju linnaga seonduvaid ettekandeid. Kolmandal linnateemalisel konverentsil aitas palju kaasa Andres Kurg: mõtles välja põnevaid teemasid ja kutsus huvitavaid esinejaid. Vürtsi lisas Kure ja Mari Laanemetsa koostatud Tallinna alternatiivne giid. Siis kostus kurtmist, et ühes kohas läbi viidud tihedate ettekannetega kolmepäevane konverents on liig. Kaugemalt tulnud inimesed tahtsid rohkem näha Eestit ja saada tihedamat sidet just Tartuga. Semiootika oli ka tookord teemana välja kuulutatud ja üheks korraldajaks Eesti Sermiootika Selts. Siis tekkiski mõte, et liikumine, ühest kohast teise minek aktiviseerib osalejaid, annab võimaluse elavaks suhtlemiseks. Olen kindel, et see oli tänavuse konverentsi paremaid mõtteid ning süvendas esialgset raamteemat: kohtade muutumine, aja ja koha suhted. Tartu ja Tallinna konverentsipäevad olid piisavalt erinevad: semiootika kõneles rohkem Tartus kaasa, keskkonnaesteetika ja linnaprobleemid Tallinnas. Ma ei arva, et tulevikus peaks see konverents just sellises vormis olema. Kivistunud raame ei tahaks küll luua.

?Koha ja paiga? teemal on meie ühiskonnas järjest suurem tähendus. Ka tänavuse graafikatriennaali teema ?Eksiil? puudutab ju kohta, kuigi psühholoogilisemas plaanis. Aja jooksul järjest laiemaks ja mitmetasandlisemaks kasvanud ?Koha ja paiga? konverentsid-seminarid on alguse saanud kunstiakadeemiast.

Teema püstitamisel on oluline olnud Kaia Lehari roll. Teda võibki nimetada  keskkonnaesteetika Eestisse toojaks. Lehari on järjekindlalt esteetika seda haru ja sellega kaasnevat mõtteviisi juurutanud: kõik sõltub lokaalsusest, keskkond on tähtis, kunst ei ole hermeetiline objekt, mida võib ükskõik kuhu paigutada ja mille tähendus ikka samaks jääb. Et teised valdkonnad kaasa tulid, on üsna loomulik. Juurde on tulnud inimgeograafia valdkond eesotsas Hannes Palanguga, semiootika, kirjandus, traditsioonilist kunstiteadust on isegi vähem. Praegusel konverentsil sai ainult kolm-neli esinejat kunstiteaduse alla paigutaja. Küll aga korraldas omaette sektsiooni EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond Juhan Maiste juhtimisel.

Kuid siiski on konverentsi vedanud kunstiteadlased või kunstiteadusega tihedalt seotud inimesed: Kaia Lehari, sina ise, Andres Kurg, Mari Laanemets. Kas võib hakata kõnelema hoiakulisest koolkonnast? Kas võib näha, et selline mõtteviis on juurdunud?

Koolkonnast ei saa küll kõnelda. Pigem võib väita, et teema on eri koolkondades oluline. Valdkondade side ongi andnud koostegemise võimaluse. Puhtalt keskkonnaesteetikaga tegelejaid on Kaia Lehari kõrval raske nimetada. Vahest ainult mõned tema õpilased magistrandid. Linnateema ja urbanistika uurijaid on kunstiakadeemias rohkem, kuid selgepiirilisest koolkonnast ei saa vist ka siin kõnelda.

Mõeldes meie kunsti temaatika, kunstnike meelismotiivide peale, siis oleks küllalt loogiline, et kunstiteadlased, -ajaloolased tunneksid selle mõttelaadi vastu huvi. Meie traditsiooniline kunst on olnud lokaalse iseloomuga ja keskendunud ühele või teisele kunstnikuga seotud paigale.  See võiks olla üks viljakas vaatenurk meie kunstipärandi mõtestamisel.

Kummaline, et seda vaatenurka peaaegu polegi rakendatud. On uurijaid, kes on vaadelnud kohaprobleemi eesti kirjanduses. Kõige järjekindlamalt on seda teinud Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik, Anneli Mihkelev, Õnne Kepp. Teisel konverentsil käis tugev läti kunstiteadlaste grupp. Võib-olla on valdkondade piiritlus keskkonnaesteetika, -semiootikaga noored kunstiajaloolased eemale peletanud. Või püüab eesti kunstiteadus seista kindlamatel jalgadel ja selline mõtteviis tundub natuke spekulatiivsena.

Samas on kunstiajaloo uurimisel, selle koostamisel ju selge, et ainult traditsiooniline, vormist lähtuv käsitlus meid enam ei aita, et spetsiifilise hoiaku sissetoomine ei rikasta ainult kunstiajalugu, vaid ka eluhoiakut üldisemalt.

Aasta-aastalt toimub järjest enam konverentse, see aastagi on olnud pööraselt tihe. ?Koha ja paiga? temaatikaga haakus ju täielikult kevadine Mart Kalmu ja Andres Kure organiseeritud ?Võistlevate õnnede? konverents.

Ka Mooste külalisateljee igasuvine seminar käsitleb ju sama teemat.

Kunstiteadlaste tarve oma uurimissuunda mõtestada tundub olevat nii suur, et igaüks püüab ise korraldada oma konverentsi-seminari, arendada dialoogi just neid huvitavate inimestega. Seetõttu ei jäägi energiat, et vaadata, mis kõrval toimub.

Kas väliskülalistest oli ka mõni üllatav leid? Mis ettekanded sind kõige enam köitsid, arvestades teemat ja ka meie konteksti?

Väga põnev oli kõige esimene ettekanne, professor Kenneth Olwig on ameeriklane ja töötab Rootsis, algselt on õppinud kirjandust ja siis läinud üle inimgeograafiasse. Tema pakutud kohtade interpreteering, eelkõige nn tühja koha mõtestamine. Tühjade kohtade probleem kerkis mitmel korral ka hiljem üles, Olwigile üritati kas vastu vaielda või kaasa rääkida. Ruta Čaupova ettekanne Pedvale vabaõhumuuseumist pälvis just väliskülaliste tähelepanu, eelkõige väga hästi haakuva pildimaterjali tõttu. Tim Ingold oli väga hea kolmanda päeva käivitaja: ta ehk isegi ei öelnud midagi väga uut, kuid oskas oma mõtteid hiilgavalt sünteesida ja esitada. Mulle endale meeldis veel Jussi S. Jauhiainen, kes on Eestis mitmel korral õpetamas käinud. Ta on hästi kokkuvõtlik. Eestiga haakus Vaidas Petrulise arutelu, kuidas nõukogudeaegsed kohad on kaotamas oma tähendust ja muutumas mittekohtadeks, taas tühja koha probleem. Ta tõi välja hoonetüübid, mis nõukogude ajal olid mainekad ja kuidas nende tähendus on muutunud. Sotsialismi visuaalkultuuri ümbermõtestamise huvitava sektsiooni oli korraldanud Jelena Grigorjeva. Seal esinesid peamiselt vene taustaga uurijad. Õige mitmed neist esinejatest oleksid sobinud ka kevadisele ?Võistlevate õnnede? konverentsile. Ka viimast päeva a
lustanud Vilmos Voigt ja Myrdene Anderson, kes on ka palju Eestis käinud ja meil üsna tuttavad, suutsid sütitada. Eks niisugune väljatoomine on paratamatult ebaõiglane ja kõike ei õnnestunud mul endal kuulata. Viimasel päeval olid näiteks väga köitvad Ülle Pärli ja Risto Järve arutelud kohanimede muutumise ning muinasjuttudes esinevate kohanimede teemal: põnevad seosed suhteliselt kitsa teema piires. Pigem jään hätta, kui peaksin pettumuse valmistanud ettekande nimetama.

Kas on loota, et koostöövõrk jääb toimima? Kogu aeg midagi toimub, kuid ühekordse kokkusaamise kasutegur on ju tilluke.

Koostöö jääb ikka püsima, iseäranis kui arvestada, et oli mitu korraldajat nagu Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu ülikooli semiootika osakond. Üheks oluliseks kasuteguriks on kogumik: suuline ettekanne on nagu on, ikka kipub mälust kaduma, kuid väljaanne jääb. Samas on ?Koha ja paiga? kogumikud olnud alati ka laiema haardega, koondades palju selliseidki artikleid, mida konverentsil ette kantud pole.

Jüri Vilmsi surma kohta on Seppo Zetterbergi raamatu põhjal siin-seal juba üht-teist öeldud, kuid teost ennast hinnatud võrdlemisi napisõnaliselt. Väita, et Eesti ajaloolastel pole kerge kiita Soome kolleegi, oleks siiski ülekohtune. Pigem näib, et Seppo Zetterbergi uurimus on niivõrd eeskujulikult ning täpselt läbi viidud ja esitatud, et pole kusagilt kriitiliselt kinni hakata. Nii ongi arvustustes, mida olen lugenud, mindud sisu ümberjutustamise peale. On ka lisatud ääremärkusi, mis aga ei anna sisuliselt midagi juurde või on lausa eksitavad.

Seppo Zetterbergi raamatu lugemine viis mu mõtted huvitavale ajalooteaduse probleemile, mida minu teada pole keegi suutnud lahendada. Toome näite tänasest päevast, kui just hiljuti on Eestis, kümne aasta möödudes, leinatud Estonial hukkunuid. Õnnetuse järel kokku kutsutud komisjoni ülesandeks oli uurida, miks selline õnnetus aset leidis. Kuigi Estonia hukk oli komisjoni kokkutulemise hetkel juba toimunud sündmus, seega ajalugu, pole kellelegi kunagi pähe tulnud nimetada Uno Lauri komisjoni ajalookomisjoniks. Oletame nüüd, et Estonia hukuga seoses on päevavalgele tulnud uusi asjaolusid, mis teevad vajalikuks uue juurdluse. Kas me seda uuringut, mis tehakse kümme aastat pärast juhtunut, saame pidada ajaloouuringuks? Kas uue komisjoni liikmed, merendusspetsialistid, laevainsenerid, konstruktorid, meteoroloogid jne. on ajaloolise komisjoni liikmed, seega ajaloolased? Mõistagi ei ole.

Ehtsateks ajaloolasteks ei saa loomulikult pidada ka valeagronoom Peeter Matzi,  juurdelõikajat Joel Simon Krapifskyt ja vene leitnanti Aleksander Belostotskyt, kes moodustasid Jüri Vilmsi surma uurimise salajase komisjoni. Muidugi, tegelikult mõeldi Jüri Vilmsi ja ta kaaslaste surmani viinud sündmuste jada lihtsalt välja, sobitati ametlikuks versiooniks kujunenud lugu nii hästi kui võimalik sõpruskonnale teada faktidega. Vähemalt Belostotsky võttis isegi osa Helsingi vallutamisest, ent ikkagi ei olnud nad küllalt targad, et üles ehitada vähegi vettpidav teooria. Seppo Zetterberg näitab oma raamatus veenvalt, et Jüri Vilmsi surma ametlik versioon ei ole vastavuses 1918. aasta märtsis-aprillis Soome lahe põhja- ja lõunakaldal valitsenud poliitiliste, klimaatiliste ja paljude teiste tingimustega.

Advokaat Tõnis Kalbuse juhitud ja juhitavuse kaotanud komisjon ei jõudnud kõige vähemalgi määral rahuldavate tulemusteni. Niisamuti kaks Soome-poolset juurdlust. Järelikult oli vaja algatada uus uurimine. Kui Soome ajaloolane Seppo Zetterberg kirjutas 1977. aastal väitekirja Eesti ja Soome suhetest, puutus ta ka kokku Jüri Vilmsi tragöödiaga. Tõuke Eesti Ajutise Valitsuse asepeaministri ja kohtuministri kadumisega sügavuti tegeleda andis 1988. aastal Jaan Kross, kes jõudis soomlasest ette ? romaan ?Tabamatus? ilmus 1993. Hea võimaluse allikatega töötamiseks ning kirjutamiseks andis Soome Instituudi juhataja ameti pidamine Tallinnas. 1997. aastal ilmuski ?Jüri Vilmsin kuolema? Soomes. Sama aasta sügisel esines ajalooprofessor uurimistulemustega Tartu ülikooli aulas ning pälvis elavat huvi ja poolehoidu. Teiste seas leidis nüüdne Tartu ülikooli lähiajaloo professor Eero Medijainen: ?Zetterberg tõestab väga hästi ära selle, et ametlik versioon ei ole kindel ja kaheldamatu. Zetterbergi raamat võiks olla ajaloo-uurimise metoodika käsiraamat?.

Minu arvates võime sellest järeldada, et suvalise juurdluse ja ajaloolise uurimuse vahel pole põhimõttelist erinevust. Mõlemad peavad tõe väljaselgitamiseks kasutama kõiki olemasolevaid tõendeid, analüüsima ja sobitama neid ning katsuma püstitada teooriat, mis vastab väljaselgitatud asjaoludele kõige paremini. Erinevus on juhuslik. Kriminaaljuurdlus pole ajalooline, sest vähetähtsad üksikjuhtumid pakuvad harva ajaloolasele huvi. Ent üksikjuhtumist ? mõrvast, salapärasest kadumisest, katastroofist ? saab ajalooteaduse objekt niipea, kui see omandab ?ajaloolise? tähenduse. Ent sellest veel ei piisa. Mõni juhtum on nii oluline ? ja seda nägime Estonia näite varal ? et selle uurimise juurde ajaloolasi ei lubatagi. Selle riiklikult tähtsa sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks on kokku kutsutud suur erialaekspertide rühm. Eesti Vabariigile olulist sündmust Jüri Vilmsi ja ta kaaslaste hukku selgitas 1920. aastal samuti riiklik komisjon. 1990. aastateks oli kohtuministri surm aga minetanud oma riikliku tähenduse, mistõttu võtsid selle eraviisiliselt ette üks kirjanik ja üks ajaloolane.

Seppo Zetterbergil õnnestus juurdlus pare­mini kui Tõnis Kalbusel ja Peeter Matzil 70 aastat varem, kuigi neil olid nuuskida palju värskemad jäljed. Ent juurdlus ei ole veel lõppenud. Jaan Kross on teinud ettepaneku kaevata lahti haud ja selgitada välja, kelle põrm ikkagi puhkab Pilistveres. Jüri Vilms see tõenäoliselt ei ole. Siis tuleks töötada versiooni kallal, mille Matz jättis tähelepanuta. Soome valgete jutu järgi olevat punased 1918. aasta märtsis viinud kolm-neli inimest Kotkast Peterburi. Poliitiline olukord punaste valduses olnud Lõuna-Soomes, Soome punaste suhted Vene punastega, Vilmsi võimalik viimine Venemaale ja sealne hukkamine ? neid teemasid Seppo Zetterbergi raamat ei käsitle.  Küsimus jääb: kes tapsid Jüri Vilmsi?