Kultuuripärandi sõbrad rõõmustasid, kui möödunud aasta lõpus kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja järjekordne omapärane eesti traditsioon: haabja ehk ühepuulootsiku ehitamine ning kasutamine Soomaal. Varem on nimekirja kantud Kihnu kultuuriruum, Eesti- Läti-Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, seto leelo ja Võromaa suitsusauna kombestik. Tegemist on kohalike kultuuriilmingutega, mis on püsinud ja meieni jõudnud tänu järjepidevusele ja kommete elus hoidmisele. Sama põhimõte kehtib ka ehitatud kultuuripärandile: seni kuni see on väärtustatud ja kasutuses, pärand säilib. Kui ajalooline pärand unarusse jäetakse, kaob kiiresti.
Kui meedias arutatakse kultuuripärandi hoidmist ja kaitsmist, siis üldjuhul keskendutakse ainelisest pärandist tulenevatele kitsaskohtadele. Arvatakse, et ehitatud objektide puhul, olgu need maastikud, põliskülad, taluhäärberid on lihtsam ühiskonnas kokku leppida, mida me väärtustame ja kuidas peame tegutsema, et piirkonna tunnused ja maamärgid säiliksid. Kellele ei meeldi vanad uhked koolihooned, korrastatud kultuurmaastikud, renoveeritud talud, tsaariaegsed puitvillad ja looklevate kiviaedadega külatänavad? Tihti on aga omanikul hoopis vastupidine arusaam talle kuuluva maastikuala või ehitise säilitamisest ja korrashoidmisest. Vahel on konfliktide allikas teadmatus, vahel ei nähta seost ümbruskonnaga, mõnikord kaaluvad omaniku huvid üles avaliku huvi. Ühelt poolt on meil moraalne kohustus hoida väärtuslikku pärandit tulevastele põlvedele, teisalt peame tegema võimalikult selgeid keskkonnaalaseid otsuseid. Need on vaid mõned paljudest põhjustest, miks kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise propageerimisega rahvusvaheliselt ja riiklikult tegeletakse.
Seoses iseseisvuspäevaga keskendun siin kõige ulatuslikumale meid ümbritsevale kultuuripärandi kihistusele – pärandile, mille määratlemine, hoidmine ja korraldamine on antud omavalitsuste otsustada. Ühtpidi on ehitatud pärand silmale harjumuspärane ja omane, teisalt nii tähtis, et selle ohtu seamine võib kogukonna kiirelt mobiliseerida ning kutsuda esile teravaid vaidlusi. Jätan kõrvale suurlinnad, sest maapiirkondade arengus on kultuuripärandi tähtsus suuremgi, kuid ometi käsitletakse pärandi haldamist pealiskaudsemalt ja vähem.
Kohalik kultuuripärand määratletakse omavalituse üldplaneeringus. Praegu koostavad haldusreformiga ellu kutsutud omavalitsused uusi üldplaneeringuid, seega on hea võimalus arutleda kehtiva süsteemi ja kitsaskohtade üle. Kas Eestis on pärandi kaitsmine planeeringutes üldse vajalik, kas see on piisav ning kas omavalitsustel on pärandihoius muid võimalusi?
Lähteülesanded pärandihoiu korralduses
Kultuuripärandi väärtustamise ja hoidmise alustalad on paika pandud rahvusvaheliste konventsioonide, hartade ja lepingutega, mis omakorda kajastuvad riikide seadustes. Pärandihoiu reguleerimise keerukust mõjutab kultuuripärandi erisugune liigitus, kategoriseerimine ja tihe seos teiste valdkondadega, nt loodushoiu, kultuuri ja põllumajandusega. See, kuidas ja mil määral kultuuripärandi kaitset ja hoidu korraldatakse, varieerub riigiti. Eestis on aastatega kujunenud kahe tasandi süsteem: tulenevalt muinsuskaitseseadusest tegeleb riigi tasandil mälestiste kaitse korraldamisega riiklik muinsuskaitseamet, kohalikele omavalitsustele on planeerimisseadusega antud õigus ja kohustus oma kultuuripärand määratleda ning seada tingimused pärandi säilimiseks ja kasutamiseks. Vaimse kultuuripärandi eest seisab Eesti rahvakultuuri keskus oma maakondlike esindustega, looduspärandiga tegeleb keskkonnaamet, ruumiloomega rahandusministeerium.
Seadusest tulenevalt peaksid omavalitsused üldplaneeringus kavandama kohaliku tähtsusega kultuuripärandi säilitamise meetmed ja kasutustingimused, samuti määrama miljööväärtuslikud alad ja väärtuslikud üksikobjektid ning seadma neile kaitse- ja kasutustingimused. Seega peab omavalitsus kõigepealt määratlema, mis on kohalik kultuuripärand.
Kultuuripärandi käsitlus on ajas teisenenud ning objekti- ja väärtuskesksest kultuuripärandi määratlemisest on jõutud inimkeskse kultuuripärandi käsitluse juurde, mis tähendab senisest suuremat elanike kaasamist nii väärtuste määratlemisel kui ka tingimuste seadmisel. See, mis kultuuripärandi määratlemisel on kogukonnale väärtuslik, võib minna vastuollu teiste huvigruppide, seaduse või eraomandiga. Näiteks soovitakse suuremaid piiranguid põlismetsade maharaiumisele, saartel soovivad elanikud suuremat vabadust rannaalal tegutsemiseks ja kalapüügis, soovitakse, et eramaal olevad vanad külatänavad jääksid üldkasutatavaks. Kui entusiastid ja spetsialistid soovivad seada kitsendusi ajalooliste hoonete korrastamisele ja maakasutustingimustele, siis omavalitsused tervitavad uusi elanikke ja arendajaid tingimusteta mööndusi tehes. Kultuuripärandi korraldamisse sisse kodeeritud väärtuskonflikt teeb omavalitsused kaasamises rohkem ettevaatlikuks kui entusiastlikuks.
Kultuuripärand kui keskkonna osa
Kohapeal tuleb jõuda arusaamisele, mis on kohalik kultuuripärand, millised protsessid on seda mõjutanud, milles seisneb piirkonna kultuuriline eripära ja identiteet. Võtame näiteks Muhu- ja Setomaa. Laulutraditsioon on erinev, rahvariided on erinevad, toit on erinev, elatusviisid on olnud erinevad, ehituspärandi traditsioonid on erinevad. Üks riik, kuid kaks täiesti erinevat kultuuri. Kultuurilise erinevuse kujunemise platvorm on geograafiline asukoht. Looduslikud eeldused eripärase kultuuriruumi tekkeks on piirkonnale omane reljeef, taimestik, veekogud, kliima. Samuti kaugus teistest keskustest, kaubateedest. Piirkonnale omane keskkond ja kohalikud ressursid on mõjutanud vaimset kultuuri, sh käsitöötraditsioone, samuti ehituspärandit, elatusviise, rahvastikuprotsesse. Võib mõelda ka nii, et kultuuripärand annab sisendi kohalikku ettevõtlusse, põllumajandusse, ühiskonnaellu, sellega on seotud turismisektor, mälu- ja haridusasutused. Küsimus on selles, kas ja kui teadlikult integreeritakse kultuuripärand teistesse valdkondadesse.
Kohalik kultuuripärand on sümbioos vaimsest ja ainelisest pärandist ning keskkonnast. Kui rahvusparkides käsitletakse pärandit suhteliselt terviklikult, siis üldplaneeringutes on pärandi määratlejaid, tasandeid ja haldajaid hoopis rohkem. Näiteks ühel väärtuslikul kultuurmaastikul võivad mälestisena olla märgitud hiiekohad, arheoloogiamälestisena matmiskohad, kohaliku kaitse all olevad miljööväärtuslikud külad, pärandkultuuri objektidena inventeeritud külatänavad, väärtuslik põllumaa, looduskaitseliste piirangutega alad, nt Natura looduskaitsealade võrgustiku osad, kohalikud looduskaitseobjektid, nt alleed jne. Elurikkuse kõrval tuleb rääkida ka pärandirikkusest, kuid selle käsitlemine planeeringus võib nii kohaliku elaniku kui ka omavalitsuse kiirelt ummikusse ajada.
Planeeringud ja nimekirjad
Viimase haldusreformi üks eesmärke oli omavalitsuste suutlikkuse, sh kompetentsi, edendamine üldplaneeringute koostamisel ja keskkonnamuutuste hindamisel. Pärandihalduse seisukohalt on uutel suurtel omavalitsustel kultuuripärandit määratleda raskem, sellega kaasneb üldistamine või mõne piirkonna tähelepanu alt väljajätmine. Praegu on üldplaneeringuid koostavate konsultatsioonifirmade tööpõld laiem kui kunagi varem. Üldplaneeringu kultuuripärandi peatükk kipub jääma sekundaarseks, suuri lahinguid ei peeta: tehakse nii palju kui peab ja nii vähe kui võimalik. Planeeringutes antakse piirkonna ajalooliste ülevaadete jätkuks nimekirjad, käsitlemata jäetakse valitud objektide väärtus ja seosed piirkonna ja elanikkonna kujunemisega. Väärtuslike objektide ja maastike määratlemisel lähtutakse üldjuhul varasematest üld- ja maakonnaplaneeringutest, muinsuskaitseameti registrite ja alusuuringute põhjal koostatud nimekirjadest, millega kaasnevad tüüpilised kaitse- ja kasutustingimused. Vahel juhtub, et pärast inventeerimist aastate eest koostatud registripõhine nimekiri, nt militaarpärand, XX sajandi arhitektuur, rehemajad, kantakse üldplaneeringusse automaatselt ilma objekti, selle seisundit või otstarvet hindamata. Vähe on selliseid objekte, mida omavalitsus soovib täiendavalt üldplaneeringuga esile tuua ja kaitse alla seada. Teinekord on omavalitsuse enda nimekiri hoopis pealkirjastatud kui „Vaatamisväärsused“ või „Turismiobjektid“.
Hea näitena võib välja tuua Muhu valla üldplaneeringu, kus suur osa eri kategooriate või registrite objekte koondati üheks tervikuks vana kultuuriväärtusliku postitee alla, mis sai alguse Kuivastust ja lõppes sõltuvalt ajaperioodist kas Vahtnas, Koguvas või Väinatammil. Selle tuiksoone objektid on olnud ajalooliselt seotud, mõjutanud majandus- ja kultuurielu, elanike eluviisi ja mõttelaadi. Objektidele on antud tähendus ja terviklik käsitlus loob eeldused nende kasutamiseks piirkonna tutvustamisel, pärandi säilitamisel ja väärtustamisel. Eeldus tähendab seda, et kultuuripärandiga tegeletakse ka väljapool üldplaneeringut, näiteks arengu- ja tegevuskavas, turismistrateegias ja pärandikavas.
Mõni aasta tagasi tegin Muhu vallas oma magistritöö jaoks küsitluse. Selle järgi oli vaid 48 protsenti vastanutest üldplaneeringuga kokku puutunud ning vähesed teadsid, et saarel on miljööväärtusliku alana määratletud kaheksa põlisküla. Rääkimata sellest, et hätta jäädi mõnegi väärtusliku üksikobjekti nimetamisega.
Üldplaneeringu avalike arutelude käigus kultuuripärand üldjuhul intriige ei tekita, pärandialased arutelud jäävad muinsuskaitsealade ja rahvusparkide piiresse. Kogukonna liikmeid huvitavad argised teemad alates haridusasutuste planeerimisest kuni avalike ja erateede määramise ja ehituskeeluala kehtestamiseni.
Välja tuleb ka asjaolu, et erinevalt riiklikest mälestistest ja kohaliku tasandi loodusobjektidest ei jõua väärtuslikud kultuuripärandi objektid ühessegi kaardirakendusse. Rehi või taluhäärber võib ju uuringu kohaselt olla üldplaneeringu joonistel märgitud ja seletuskirjas mainitud, kuid kinnisvaratehingu puhul kitsenduste märge notarini (ega uue omanikuni) ei jõua. Samuti ei ole riik andnud omavalitsustele juhiseid, kas ja kuidas teavitada omanikke väärtuslikuks hinnatud objektidest, millele üldplaneeringuga on kitsendused peale pandud. Ükski üleriigiline kaardirakendus või register seda ei toeta.
Kui planeeringulised kitsendused ja tingimused ei ole põhjendatud, on raske mõista piirangute eesmärki ja vajadust. Teadmatus tekitab trotsi. Kui aga kohalikku kultuuripärandit väärtustatakse ja see ühendatakse teiste valdkondadega, siis on palju lihtsam mõista kitsenduste vajalikkust ning leida motivatsioon nende järgimiseks. Eestlast, keda huvitab ainult oma koduhoovis toimuv, on peetud väga individualistlikuks, kuid ühiskonna harimine selles osas, et igaüks saab ümbritsevat keskkonda paremaks teha, on paljuski omavalitsuse käes. Kui omavalitsus väärtustab pärandit ning tegutseb jätkusuutlikult, ollakse eeskujuks ka elanikele. Samuti on palju pärandihuvilisi ja aktiivseid liikumisi, keda omavalitsus saab kaasata pärandialasesse tegevusse. Kodukandi pärandi mõistmine motiveerib ja inspireerib ning tagab pärandiväärtuste säilimise ja tekitab ühtekuuluvustunnet.
Muud võimalused
Esimene soovitus omavalitsustele ja elanikele on mitte jääda lootma ainult üldplaneeringule. Riik ei saa eeldada, et objektipõhiste nimekirjade ja juhistega lahendatakse omavalitsustele määratud pärandikaitse ülesanne, kuigi mälestiste koorma all ägav riik sooviks lähitulevikus oma nimekirju korrigeerida ning märkimisväärse osa mälestistest kohaliku kaitse alla anda. Nagu mainitud, on toimiva pärandihalduse eesmärk sisuline korraldamine, kuhu on kaasatud nii omavalitsused kui ka muude pärandisse puutuvate ametkondade esindajad. Kaasatus loob eeldused pärandialaste teadmiste kasvuks ning pärandihoiust ja propageerimisest saadav kasu kajastub piirkonna identiteedis, rahvastiku kasvus, ettevõtluses ja keskkonnas, mida hindavad nii omad kui ka külastajad.
Pärandihoiu korraldamise süsteemide uurimisel selgus, et kõige efektiivsem on planeeringute ühendamine teiste täiendavate meetmetega. Sarnaselt omavalitsuste teehoiu- ja prügimajanduse kavadega tuleb ka kultuurpärandisse suhtuda strateegiliselt. See annab võimaluse valdkonnaga järjepidevalt tegeleda alates olukorra hindamisest kuni tegevuskavade koostamise, toetusmeetmete väljatöötamise ja seireni.
Pärandialase teadlikkuse tõusust võidab nii riik, omavalitus, kohalikud elanikud kui ka üksikisik.
Riigil tasub tõhustada nn suurt süsteemi, mis motiveeriks pärandialaste küsimustega tegelema nii omavalitsusi kui kogukondi, nii planeeringu koostamise aja kui ka planeerimise väliselt. Pigem tuleks kasutada präänikut kui piitsa, sest ennekõike on kitsaskoht vähene teadlikkus. Seni kuni pärandikorraldust seostatakse kulude ja kitsendustega, välditakse teemaga tegelemist. Toetusmeetmetena tulevad arvesse kohaliku pärandi kaardirakenduse loomine, pärandiregistri väljatöötamine, omavalitsuste ehitusspetsialistide ja teiste ametnike koolitamine, täiendavad haridusprogrammid, nt kodu-uurijad, noorgiidid jt, toetus ehituspärandi säilitamisele ja väärtustamisele.
Ehituspärandi taastamisega kerkib üles ka energiatõhususe teema. Rekonstrueerimiseks on küll tõukefondide toetused, kuid kas ajaloolistele hoonetele on ikka samad kriteeriumid kui uuema aja hoonetele? Ehk tuleks senisest suuremat tähelepanu pöörata ümberehitamise erisustele? „Majanduslik otstarbekus“ ja „energiatõhususe nõuetele mittevastavus“ on peamised argumendid ajalooliste hoonete lammutamiseks. Praegu loetakse ehitiste eeldatavaks elueaks 50 aastat, ometi on meil ka 500 aastat vanu ehitisi. Kas pidev lammutamine ja uute püstitamine, sh betooni ja sünteetiliste soojustusmaterjalide tootmine ja transport, vana ehitusmaterjali utiliseerimine, toetab keskkonna säilitamist ja rohelist mõtteviisi?
Piirkondades, kus ehituspärand on tähtis, tasub traditsioonilisi ehitustavasid ja materjale käsitleda ka mujal kui ainult planeeringus. Näiteks kohalikke ehitustavasid tutvustavas trükises või muul infokandjal, mis on kõigile kättesaadav ja hõlpsalt loetav. Seda nii vanade hoonete kui ka keskkonda sobivate uusehitiste puhul.
Tihti ei ole küsitavate lahenduste taga pahatahtlikkus või halb maitse, vaid teadmatus. Üldplaneering ei ole soovituste jagamise koht, planeeringutes tuleb jälgida piirkonnaomaste krundi- ja asustusstruktuuride põhimõtetele kindlaks jäämist, et säiliks piirkonnale omane maastik ja maakasutus.
Tunnustus on nakkav, eriti eestlaste puhul, kes alati tahavad naabrist paremad olla. Omavalitsused peaksid rohkem tunnustama pärandialaseid ettevõtmisi, olgu selleks siis mõni taastatud hoone või hooldatud pärandmaastik, pärandialased talgud või muud ettevõtmised. Samuti tuleks rõhku pöörata mõtteviisile ja ettevõtmistele, mis toetavad keskkonnasõbralike materjalide kasutamist ja taaskasutust, sest see on praeguse tarbimiskultuuri loomulik osa.
Kas oleme vaesed või targad?
Kultuuripärandi korraldus on kujunenud eraldi teadusharuks. Liigitused, sidumine teiste valdkondadega ning hoiu korraldamine eeldavad senisest teistsugust ja terviklikku käsitlust. Muutused on kiired, kuna tehnoloogia, info ja inimeste liikumisel pole tõkkeid. Pärandi säilimisele on seni kaasa aidanud vaesus. Meil ei oleks UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevat keskaegset Tallinna vanalinna, kui Hansa Liidu lagunemisega poleks kaasnenud majanduslangus. Kas oleme praegu veel vaesed või hoopis oleme kindlad oma kultuuripärandi säilimises? Või soosime muudatusi, millest tagasi pöörata on võimatu?
Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluvas muinsuskaitseametis tehakse suuri muudatusi. Minu ootused uuele muinsuskaitseameti juhile pärandi korraldamise osas on suured. Kui mitte muinsuskaitseamet, siis kes veel peaks hakkama eestkõnelejaks ja suunanäitajaks? Kes siis veel peaks toetama kultuuripärandi jätkusuutlikumat hooldamist, et igaüks saaks uhkust tunda oma kodukandi pärandi üle ning omavalitsus teaks, et tema territooriumil asuv pärand on väärtuslik osa riigi ühisest kultuuripärandist?
