Toeta

Kätlin Kaldmaa

  • ,

    Ajakirjandus kui võimu ja jalgpalli seiraja

    MARJU HIMMA

    Ajakirjanduse rollidest teatakse üldjuhul peamiselt valvekoera oma. Õigupoolest on neid rolle veelgi, näiteks lojaalse vahendaja oma, mida võib pidada ka võimu häälekandjaks. Või ka sekkuja oma, kus ajakirjanik teadlikult suunab uudise sisu.

    Valvekoera rolli on sõnastanud ajakirjandusuurijad üsna sarnaselt. Näiteks Tšiili teadlase Claudia Mellado kirjelduse kohaselt täidab ajakirjanik valvekoera rolli, kui seirab võimu ja eliiti, olgu nendeks poliitikud, ettevõtjad või kultuuritegelased, sh sportlased.1 Valvekoera roll tähendab tegevuste uurimist, hindamist ja vahendamist ning selle lahutamatu osa on kriitiliste küsimuste esitamine.

    See juhtus ka Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas hooaeg“2, mille küsimusi tuleb detailselt analüüsida.

    Ajakirjanik Rasmus Voolaid esitas Eesti jalgpallikoondise kaptenile Konstantin Vassiljevile küsimuse, mis puudutas pildiskandaali, kus Eesti jalgpallurid olid fotol koos Vene jalgpalli mõjukate isikutega. Kriitiline küsimus, mis kogu skandaali vallandas, kõlas nii: „Toona te ütlesite, et olete rahu poolt, mitte Ukraina poolt. Miks te nii sõnastasite?“ Vassiljevi vastus suunas teema Gaza konfliktile ja sellele, et maailmas peaks valitsema rahu. Vastuse jätkuks küsis ajakirjanik, kasutades vastaja seisukohta: „Rahu tuleks ka siis, kui Ukraina sõja võidaks. Kas sa oled sõjas Ukraina poolt?“

    Tegu on kas-küsimusega, mis võimaldab vastata „ei“ või „jah“. Vassiljev otsustas vastata nõnda: „Ega kui nad suudaks võita, siis võib-olla tuleb rahu. Kui Venemaa võidab, siis võib-olla tuleb rahu. Kui nad otsustavad, et räägime ja teeme rahu, siis võib-olla tuleb rahu. Ma ausalt ei näe seda teed, kuidas ja kui kiiresti me saame rahuni jõuda.“

    Seejärel vallanduski ajakirjanduses skandaal. Võidi järeldada, et ajakirjanik seadis vastaja fakti ette, et on õige ja vale meelsus, sest küsimus võimaldas vastata „ei“ või „jah“. Jah-vastusega oleks kõik lõppenud. Kuid kui inimene on aus ja tema valik ei ole „jah“, siis tekib olukord, kus on meie vastus või vale vastus. Mis on siin õige, vale või õigustatav?

    Kogemuse vahendajast vastutajaks. Akadeemilisest ajakirjandusuurimusest seletust otsides tasub vaadata Tartu ülikooli hiljutist doktoritööd.3 Viivika Eljand-Kärp kaitses eestikeelse monograafia, milles uuris detailselt sportlastega tehtud uudisintervjuusid. Töö üks väärtusi on suure hulga uudisintervjuude süstematiseerimine ja nende mõtestamine.

    Sportlastega tehtud intervjuud peaksid enamasti olema kogemusintervjuud, kus intervjueeritava roll on jagada oma kogemusi võistlusel osaleja või ekspertvaatlejana, näiteks meeskonnaliikme või treenerina. Sellisel juhul on ajakirjaniku roll olla toetav ja aktsepteeriv. Tavaliselt tunneb kuulaja või lugeja spordiinter­vjuus ära kogemusintervjuu näiteks küsimuse järgi „kuidas tunne on?“ või „kuidas võistlus läks?“.

    Kuid uudisintervjuu võib olla ka vastutajaintervjuu, milles intervjueeritaval on vastutav positsioon, näiteks poliitiku või ettevõtte juhi oma. Ajakirjanik esineb sekkuja ja valvekoera rollis, esitades kriitilisi ja proovile panevaid küsimusi. Auditoorium tunneb selle ära küsimustest, miks tulemus on selline või teistsugune, kes on süüdi ja mis juhtus.

    Doktoritöö üks soovitusi on, et intervjuud tehes peab olema selge, millises rollis on vastaja –kas kogemuste jagaja või selgitaja – ning millises rollis on ajakirjanik – kas vahendaja ja vestleja või sekkuja ja valvekoer.

    Õhtulehe intervjuus Vassiljeviga juhtus nii, et enamik intervjuust oli kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid. Ajakirjanik võttis valvekoera rolli ja vastaja sattus vastutaja rolli, ilma et ta selleks valmis oleks olnud. See on ka üks põhjus, miks intervjuu muutus probleemseks.

    Sõda ja Eesti. Eestis kehtib arvamus­vabadus, mis tähendab, et igaühel on õigus oma arvamusele, isegi kui see on ekslik või teistele ei meeldi. See on demokraatliku ühiskonna tunnus.

    Ometi on sõjaolukorras reeglid teised, mis ei tähenda, et inimesel poleks õigust oma arvamusele, vaid et selle esitamine langeb väga tundlikule pinnasele ja tuleb arvestada, et kõik arvamused pole ühiskonnas üheväärselt aktsepteeritud.

    Konstantin Vassiljev on kindlasti suurema tähelepanu all oma etnilise ja keelelise päritolu tõttu. Maardu poisina ei ole tal olnud sama inforuumi, mis keskmisel Kalamaja või kesklinna poisil. Tema koolikaaslaste ja sõprade keel ei olnud eesti keel. Vahest ka kooli­kaaslaste ja sõprade meelsus ei olnud sama, mis suures osas riigist. See on Eesti reaalsus.

    Aasta kodanik 2011, meie Kostja ehk eestlaste jalgpallistaar on ta siis, kui võitleb ja võidab Eesti koondise eest. Meelsusväljenduste puhul muutub ta avalikkusele Vassiljeviks, „nendeks“. Seda Eesti reaalsust tuleb praeguses skandaalis arvesse võtta.

    Ei tasu unustada, et Konstantin Vassiljev on vene emakeelega, aga kakskeelne inimene. Tema väljenduste mõttetäpsus ei pruugi olla võrdväärne eestlase omaga.

    Lisaks on tegu sportlasega, kelle põhitegevus ei ole iga päev jälgida rindeolukorda või ühiskonna meelsust. Mõistagi võiks kahe aasta jooksul olla saanud selgeks, kes on Ukrainas toimuvas sõjas agressor, kes rünnatav ja kellele kuulub Eesti toetus. Samal ajal tuleb arvestada, et meil on mitu Eestit ja arusaam sõjast Ukrainas ei ole sama mustvalge kui eesti­meelsete puhul.

    Kolm õppetundi. Tervikuna saab kogu skandaalist teha kolm järeldust. Esiteks, ajakirjaniku kui valvekoera roll ongi esitada kriitilisi küsimusi, kuid sealjuures tuleb silmas pidada, et küsimuses ei oleks eeldusi või hoiakuid, mis suunavad vastama teatud kindlal viisil. Samuti peab igas intervjuus paigas olema, millises rollis esineb ajakirjanik ja millises intervjueeritav.

    Teiseks, sportlased on avaliku elu tegelased, kes oma esinemisega mõjutavad avalikkust ja kaassportlasi. Nad on sõnumikandjad, mistõttu on ajakirjandusel ja avalikkusel nende suhtes kõrgendatud tähelepanu.

    Kolmandaks, sõjaolukord, kus on Eesti ühiskonnal selgelt välja kujunenud seisukoht agressori ja rünnatava suhtes, eeldavad ajakirjandus ja ühiskond avaliku elu tegelastelt väga selget, üheselt mõistetavat ning ühiskonnaga koos­kõlas olevat seisukohta.

    1 Claudia Mellado, Professional Roles in News Content: Six dimensions of journalistic role performance. – Journalism Studies 2015, 16, (4).

    2 Rasmus Voolaid, Konstantin Vassiljev: „See, mis inimesed tahavad kuulda, ei ole seotud sellega, mida ma arvan või mõtlen.“ – Õhtuleht 5. IV 2024.

    3 Viivika Eljand-Kärp, Tõhusad küsitlemispraktikad uudisintervjuudes. Ammendava teemakäsitluse saavutamine eksperdi- ja kogemusintervjuudes. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus 2024.

  • Minu keha ja vaimu vangistus ja vabadus 

    ANDREI LIIMETS, kultuurikriitik 
    Andrei Liimets

    „Mida sa oma kehas tunned?“ Võpatan mõttes ja virgun vaimselt rännakult. Kuigi terapeut on sedasama ka mõne minuti eest küsinud, olen sügavas meditatsiooniseisundis ammu taas kuhugi pilvede poole oma kehast välja triivinud. 

    „Kus sa seda tunned?“ jätkab ta. Pole aimugi. Kuskil nagu midagi on. Aga mis? Paar kohtumist varem olen veendunult kinnitanud, et ma ei tea, kuskohast mu mustad mured ja mõrud mustrid pärinevad, lapsepõlvetraumasid mul all ei ole. Jajah. Ilmneb, et just sellel perioodil olen õppinud oma kehast dissotsieeruma, kuhugi mujale pagema. Pole siis ime, et olen tantsimist pidanud kõige veidramaks võimalikuks tegevuseks. Keha on justkui vangistus. 

    Keha ja vaim on aga üks, ja mitte sugugi mingis esoteerilises tähenduses, vaid väga praktiliselt. Oma kehast kaugenemine on ka oma tunnetest kaugenemine. Ja lisaks tantsimisele võiksid ennekõike mehed tulla tähelepanelikumalt oma kehasse ka tunnetega kontakti saavutamiseks. Muidu jäävadki reptiiliaju automaatlahendusteks pingete maandamisel parimalgi juhul vaid seks ja vägivald, kepp ja kaklus. Äkki tiba sporti ka. 

    Hiljem rühin juba ligi viie kilomeetri kõrgusel Himaalaja mägedes, pea esimest korda kõrgemal kui Suure Munamäe otsas. Keha on väsinum, kui ta kunagi on olnud. Põletav päike, rõhk ja hõre õhk viivad pisut enne tippu jõudmist allaandmise piirile. Iga samm on raske. Ülepingutus võib tähendada kõrgusehaigust, ajuturset, trombi. 

    Meenutan teraapiat. Meenutan eelnenud joogatunde. Mida ma oma kehas tunnen? Keskendun rahulikule hingamisele. Jalgadele. Põlvedele. Kätele. Rindkerele. Kopsudele. Astun rahulikult, rammestuse kiuste hakkan taas iga sammu tunnetama, keha ja vaimu kogema. Iga jalaaste on väike võit, väike nauding, olenemata sihtpunktist. Tippu jõuan ka, aga see polegi ehk määrav, tähtis on iseendas, oma kehas ja vaimus leitud vabadus. 

     

    Foto autor: 

    Adva Yogev 

  • Eesti oli nähtav

    IVO HEINLOO

    Festival „jazzahead!“ 11. – 14. IV Bremenis.

    „Kui sind ei ole „jazzahead!’il“, siis sind pole olemas,“ võib vist öelda Euroopa suurima džässimessi kohta. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole nii suurt spetsiaalselt džässmuusikale pühendatud messi, kus ühe katuse all saaksid kokku Euroopa džässi tegijad ja otsustajad: kontserdi- ja festivalikorraldajad, džässiklubide ja plaadifirmade omanikud, artistid ja nende mänedžerid ning muusikaajakirjanikud. Paljudele ongi „jazzahead!“ aastas ainus kord, mil üksteisega silmast silma kohtutakse. Ükski meilivahetus, Zoomi-koosolek või muu virtuaalne suhtlus ei asenda asjaajamisel ja äritegemisel tõelist kontakti. Kõrvaltvaatajale võib „jazzahead!’i“ messialal toimuv paista kaootiline – uued koostööprojektid ei sünni ju üleöö ja lepingutele seal allkirju ei anta –, kuid selle sündmuse kasutegur on kirjeldamatult suur. Noortele muusikutele võib see olla elumuutev kogemus, eriti neile, kes on pääsenud läbi tiheda sõela esinema esitluskontsertidele. Naljatades võib öelda, et kui jääd silma ja kõrva õigetele inimestele, pole tagasilennupiletit osta vajagi, võid kohe Euroopasse tuurile minna. Tegelikkuses muidugi kõik nii hõlpsasti ei käi.

    Esitluskontsertidel esinemine on eestlastest viimastel aastatel õnnestunud vaid ansamblil Peedu Kass Momentum ja pianist Kirke Karjal. Kui Peedu Kass Momentum tegi otsa lahti 2015. aastal, siis Kirke Karja oli oma kvartetiga sellesse programmi valitud esimest korda 2018. aastal. 2023. aastal esines Kirke taas „jazzahead!’il“, seekord trioga Karja-Renard-Wandinger. Tänavu mängis ta klaverit hoopis saksa muusiku Phillip Dornbuschi ansambli Projektor koosseisus. Saksamaal on Karja üldse viimasel ajal aktiivne olnud, teda on kutsutud seal mitmesugustesse bändidesse ja projektidesse.

    Kirke Karja polnud siiski ainus eestlane, kes „jazzahead!’il“ lavale pääses. Kertu Aer on kontrabassist, kelle õpingud viisid ta Viljandist kõigepealt Rootsi mainekasse Skurupi muusikakooli ja seejärel Norrasse Trondheimi muusika­akadeemiasse. Aer mängis bassi Liv Andrea Hauge trios, mis oli samuti üks neljakümnest „jazzahead!’il“ esinenud kollektiivist.

    Esimest korda „jazzahead!’ile“ sattunule võib jääda mulje, et festivalil ja messil aetakse täiesti eri asju. Messiala ja kontserdipaikade vahel on ka vahemaa, kuigi mitte eriti suur. Nii mess kui ka kontserdid on suurtes näitusehallides, mida ühendab omavahel galerii. Kontserdid olid seekord jagatud kolme põhilava vahel ja publikut jätkus kõigile. Ka päevastele kontsertidele, mida küll kõik tähtsad ninad kuulama ei jõudnud, kuna neljapäevast laupäevani kestnud mess lõppes tavaliselt iga päev kella seitsme paiku õhtul.

    Music Estonial oli seekord Läti ja Leeduga ühine messiboks, millega selgelt rõhutati Balti riikide tihedat koostööd džässi valdkonnas. Puidust konstruktsioon erines märgatavalt enamikust teistest boksidest, mis sellega võrreldes nägid välja tavalised. Küll aga oli huvitav näha, milliseid võtteid kasutavad eri riigid oma väljapanekute esiletõstmiseks ja „klientide“ meelitamiseks. Kohe eestlaste vastas paiknenud Islandi esindajatel oli letil näiteks valik maiustusi, kuivatatud kala ja tuleb tunnistada, et ka pisut akvaviiti.

    Huvi Eesti vastu oli suur. Eesti 28-liikmeline delegatsioon oli äärmiselt nähtav ja paljud meie tippmuusikud olid messil kohal. „jazzahead!’i“ mess sarnaneb turuga otseses mõttes, kuna käib ikkagi kauplemine. Minu kogemuse põhjal võib öelda, et lettide vahel liikusid peamiselt muusikud, kes püüdsid end festivalidele-klubidele „maha müüa“ või tundsid lihtsalt huvi kohaliku skeene vastu. Kui kas või tunnike selles melus viibida, siis koguneb letile arvestatav CD-plaatide ja visiitkaartide virn.

    „jazzahead!’i“ korraldajad ei väsinud kordamast, kui väga neid rõõmustab meedia (sealhulgas raadio) kohalolu. Radio Bremen tegi õhtuti „jazzahead!’ilt“ mitmetunniseid otseülekandeid ja salvestas kõik kontserdid, mis Euroopa Ringhäälingute Liidu kaudu on kättesaadavad kõigi EBU liikmesmaade raadiotele. Üks korraldajatest, showcase-programmi kunstiline juht Götz Bühler oli pidevalt liikvel, juhatades sisse kontserte ja juhatades vestlusringe.

    Kontserdiprogramm oli rikkalik ja ühtlaselt kõrgel tasemel. 40 õnnelikku ansamblit valiti välja ikkagi rohkem kui 500 kandidaadi seast. Eesti muusikuid festivali programmis juba mainisin. Igal aastal on „jazzahead!’il“ olnud mõni fookusriik, kust on artiste kohale tulnud eriti palju – seekord Hollandist. Erilist tähelepanu osutati ka Aafrika džässile. Pole ju vale väita, et džässi sügavamad juured asuvad Aafrika mandril, aga kui vaadata, millist džässi Aafrikas praegu tehakse, siis on ikkagi eelarvamus, et seda seotakse traditsioonilise muusikaga – Bremenis esinenud bändide puhul ei vastanud see enamasti sugugi tõele. Üldiselt võib öelda, et oli väga palju meinstriimi, natuke ka eksperimentaalsemat ja avangardsemat, crossover-projekte. Euroopa džässi üldisest seisust sai „jazzahead!’il“ hea pildi. Kontserdid toimusid mujalgi Bremenis ja jämmid jätkusid varajaste hommikutundideni.

    Mulle jätsid hea mulje kõik artistid, keda kuulama sattusin, kuigi oleksin tahtnud jõuda kuulata palju rohkem. Kavas polnud sugugi ainult noored muusikud, kuigi „jazzahead!“ on mõeldud eeskätt neile, kes soovivad jala ukse vahele saada, end Euroopas laialt tutvustada ja üldse tutvuda sellega, kuidas džässitööstuses asjad käivad. Siin-seal kohtas ka tõelisi legende. Näiteks Hollandi löökpillimängija, 81aastane ja endiselt löögihoos vanameister Han Bennink esines koos noorte muusikutega festivali avatseremoonial.

    Kuigi Eesti džässiskeene on võrreldes Euroopa tõeliste gigantidega väike, siis vestlustest selgus, et eesti muusikuid teatakse hästi: keegi oli juba kellegagi koostööd teinud, ise käinud Eestis meie festivalidega tutvumas või kusagil välismaal kohtunud. Noored muusikud õpivad välismaal ja saavad sealt palju uusi sõpru ja kontakte, millest sünnivad põnevad projektid. Paljudest Bremeni kohtumistest tahan eraldi mainida vestlust Albert Caspariga, suure eesti muusika sõbra ja propageerijaga, kes teeb regulaarset Balti riikide džässile pühendatud raadiosaadet „Die Baltische Stunde“, mis levib internetis ja ühes Bremeni raadiojaamas. „Teil on Eestis nii palju, mille üle uhkust tunda,“ ütles Caspari, tänu kellele on selle piirkonna inimesed meie muusikaga pisut rohkem kursis.

    Kui mõelda selle peale, millega Bremen inimestele seostub, siis kuulsaimad linnakodanikud on kahtlemata eesel, koer, kass ja kukk, kes Grimmi muinasjutus hakkasid moosekantideks. Teame ju ka seda, et Bremenis on maailmatasemel orkestrid, näiteks Deutsche Kammer­philharmonie Bremen, millega on pikki aastaid olnud seotud Paavo Järvi. Kuid oma panuse Bremeni kaardile toomises on andnud ka „jazzahead!“, mis teeb selle linna võluväel mõne kevadpäeva jooksul Euroopa džässielu keskpunktiks.

  • Naima Suude 9. III 1932 – 9. IV 2024

    Lahkunud on nahakunstnik ja õppejõud, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Nahakunstnike Liidu ja Eesti Köitekunstnike Ühenduse auliige ja Eesti Köitekunstnike Ühenduse asutajaliige Naima Suude.

    Naima Suude sündis 9. märtsil 1932. aastal Virumaal. Aastatel 1951–1957 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistööd, 1961–1966 töötas kunstikombinaadi Ars nahaateljees ja aastast 1966 kuni 2008 meie kunstiülikooli nahkehistöö (hiljem nahakunsti) osakonnas meistrina ja töökoja juhatajana.

    Naima Suude alustas aktiivset näitusetegevust 1965. aastal. Iga-aastaste esinemiste kõrval Eestis eksponeeriti tema loomingut Leedus, Gruusias, Venemaal, Ukrainas, Lätis, Leedus, Taanis, Armeenias, Kasahstanis, Ungaris, Poolas, Belgias, Tšehhoslovakkias, Rumeenias, Soomes, Rootsis, Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias. Pika ja aktiivse elu jooksul korraldas ta mitmeid isikunäitusi, stažeeris 1974. aastal Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgema kooli köitekojas ning avaldas koos Silvi Kaldaga õpiku „Raamatuköitmine“. Aastatel 1992–2024 osales ta järjepidevalt enamikul olulistel köitenäitustel Eestis, sealhulgas kõigil rahvusvahelistel köitekunstinäitustel „Scripta manent“.

    Tunnustatud nahakunstnik Naima Suude oli Valgetähe V klassi ordeni kavaler. Tema töid on Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Võru Koduloomuuseumi ja A. H. Tammsaare Majamuuseumi kogudes, samuti mitmetes erakogudes. Naima Suude jätkas tööd vankumatult elu lõpuni, tema viimane osalemine näitusel „Sinine ja must ja valge“ Viimsi raamatukogus sai teoks 2024. aastal.

    Naima Suude tähtsus meie nahakunstnike mitme põlvkonna õpetamisel on korvamatu. 42 aastat eriala osakonnas (ja kõige viimase hetkeni telefonikõne kaugusel) – oli ta meie jaoks alati olemas: sõbralik, lihtne, pretensioonitu, kuuludes justkui pigem üliõpilaste kui õppejõudude sekka, vähemalt nii näis meile tudengipõlves. Ent kes töötas temaga koos õpetaja või õppejõuna, tundis just niisamuti – Naima oli nahakateedri valitsemisaegade vältel selle peamine tugipunkt, rahustav ja tasakaalustav kese. Ta ei pahandanud kunagi, ta aitas alati. Temas polnud kõrkuse raasugi. Ja ta teadis ja oskas kõike, mida üks tudeng võis teada või teha tahta.

    Naima Suude tegutses justkui mingil õilsamal tasapinnal, sekkumata pingetesse, tähtisolemistesse, solvumistesse, ülekoormatusse või stressi. Tema abita oleks jäänud kaante vahele panemata nii mõnigi raamat ja kuivatamata nii mõnigi pisar. Ning oma nahakunstiloominguga üllatas ta meid ikka ja jälle: värske värvi­lahendus või kompositsiooniline kompvek, rääkimata tehnilisest täiuslikkusest.

    Tagasihoidliku muhedusega valmis uueks näituseks ikka töö ka Naimalt. Naeratav, sirgeselgne ja selgemeelne oli ta ka kuu aja eest oma 92. sünnipäeval kolleegidest külalisi kostitades. Lõpuni köitmata jäi näitusetööks Viivi Luige „Jõhker tähistaevas“.

    Meie kurbus Naima Suudega jumalaga jättes on sügav ja ühendav.

    Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Nahakunstnike Liit

    Eesti Köitekunstnike Ühendus

    Eesti Kunstiakadeemia

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    Kultuuriministeerium

  • Teatrifunktsioon sisse!

    ANDREI LIIMETS

    Paide teatri „Konsiilium“, lavastaja Helen Rekkor, dramaturgid Mart-Matteus Kampus, Helen Rekkor ja Chat GPT 4.0 (AI), video- ja lavakujundaja Blockade Labs Skybox (AI), helimaastike autorid Kenn-Eerik Kannike ja AI, kostüümikunstnik Birgit Pikkor. Mängivad Ott Kartau, Piret Krumm, Kristian Põldma, Silva Pijon ja Maarja Tammemägi. Esietendus 25. X 2023 Paide muusika- ja teatrimaja suures saalis.

    Kaalusin lasta tehisintellektil see arvustus enda eest kirjutada, aga kuna näib, et „Konsiiliumis“ jõutakse järeldusele, et praegu masin veel inimest päriselt ei asenda, tuleb lugejal leppida luust ja lihast kriitiku subjektiivse kogemusega.

    „Konsiiliumi“ etendusele jõudes vaatab uuenduslik vorm igatahes kohe vastu. Kui üldiselt võib Paide teatri külastamist vähemalt pealinlasena võtta väikese reisina, siis seekord toimub reis tehnoloogiliste võimaluste kardina taha. Juba vestibüülis saab QR-koodi abil tellida virtuaalse kavalehe ühes kõigi eelmiste ja samal õhtul sündiva etenduse tekstiga ning asuda hääletama, millises žanris ja tegevuspaigas lavastust näha soovitakse.

    Ulmesõbrana valin temaatilise ulme, kuid saalitäie otsusel tulevad õhtu jooksul läbimängimisele hoopis neli muud külaliste seas populaarseimat žanri: spioonipõnevik, kivirähalik komöödia, õudus ja mockumentary ehk piladokumentaal. Sobilikult mängitakse Tallinnas „Konsiiliumi“ Sakala 3 teatrihoones, kus tegutseb muul ajal VAT-teater. Just VAT-teater eksperimenteeris mullu publiku osalusega düstoopilises ajarännakus „Vivaarium“. Toona oli väikeste ajutiste kogukondade hääl küll lavastuslikult manipuleeritud, et nelja üksteisest eraldatud kapslit maailmavaateliselt radikaliseerida ja ajada nad omavahel tülli.

    Paide teater manipulatsiooniga vaeva ei näe. Publiku antud sisend läheb kohe käiku. „Las kaos alata!“ kõlab lavalt pärast lühikest selgitust, mis ees ootab, ning viis näitlejat sööstavad publiku sekka, et lasta neil lavastuse loomises osaleda. Ott Kartau ruttab otsemat teed minu juurde ja pärib, mis ta tegelase nimi võiks olla. Lihtsalt Väino või Märt tundub vaimuvaene, midagi vaimukamat aga ka pähe ei tule, seega pakun mõtetes endiselt ulmežanrist kantuna välja R2-D2. Märksa terasema välgatusena nimetab keegi järgmistest vastajatest R2-D2 äratuntavaks omaduseks häälemurde, mistõttu Kartaul tuleb ülejäänud õhtu saali pidevalt käuksuva häälega lõbustada.

    „Konsiilium“ (fotol Kristian Põldma, Maarja Tammemägi, Ott Kartau ja Silva Pijon) tõestab, et tundmatul territooriumil võib juhtuda päris muhedaid asju.

    Õhtu peategelaseks pole aga niivõrd näitlejad, vaid neid juhtiv tehisaru. Otse lava ääres istuvad dramaturg ja tehnikud ning sisestavad saadud andmeid tekstisimulaatorisse. Tehisdramaturgi loodud lugu jookseb seejärel otse laval asuvatele ekraanidele ning õhtu jooksul üha enam segadusse sattuvad näitlejad mängivad kõike vastavalt sealt loetud kirjeldustele. Vahepeal lastakse neil ka improviseerida ning sellest sündinu on omakorda edasiste n-ö tehisstseenide loomisel sisendiks.

    Kõik algab publiku demokraatlikult tegevuspaigaks hääletatud kliimakonverentsil, kus kokku kogutud nimede, ametite ja omadustega tegelased kohtuvad. Intrigeeriv vormilahendus ähvardab kiirelt ammenduda. Spioonipõneviku võti ei paku kuigivõrd huvitavaid lahendusi, psühholoogiliselt on näitlejatel vähe mängida, lubatud kaose asemel on pigem püüdlik funktsionaalsus – raamid, mille on andnud sisestatud lähteandmed ja nende põhjal genereeritud stsenaarium.

    Paremaks ei lähe pilt ka kivirähaliku komöödiana, kui mängu tulevad kratid ja haldjad. Kivirähalikkus seisnebki peamiselt nende lisandumises. Küll aga hakkab vaikselt imbuma sisse põnevaid nihestusi žanridevahelisel üleminekul, kuna ühest raamist teise liikumisel kipuvad need vaikselt kokku sulama ning loost kaob tasapisi seal seni pesitsenud jäigavõitu skemaatilisus.

    Just siis, kui tundub, et eksperimentaalväärtuse kõrval „Konsiilium“ suuremat elamust ei paku, võtab sündmustik teises vaatuses sõgedamad mõõtmed. Õudusžanri troope rakendada püüdes hakkavad seni ladestunud tegelased, nende motiivid, arengukaared ja omadused segunema juba sedavõrd sürreaalseks absurdiks, et Dalígi võiks rahul olla. Mängulisuse mõttes on kõige huvitavamad kohad, kus ka näitlejad omadega hetkeks lühisesse jooksevad, mida ekraanil esitatud kirjeldused, käsklused ja stsenaariumijupid neid täpselt tegema või ütlema suunavad.

    Nii jääb üks tegelastest üha kasvavalt tinglikus lavaruumis kinni kuhugi põhjatusse auku, päästetakse sealt otsapidi välja, kuid lükatakse siis tagasi. Kratile ja haldjale lisanduvad salapärane võõras, kes elab R2-D2 masinavärgi sees – rahvalik tillihuumor suudetakse ootamatult piinlikkusevabalt välja mängida –, alguses peetud rööviplaan viib aga panga imepisikeseks muutmise, siis tagasi suurendamise ja kuskile vahepeale jõudmiseni, kuni kõiksugu suurused ja omavahelised suhted kaotavad suuresti mingitki loogikat meenutava mõõtme.

    Viimase žanrina mängitakse piladokumentaali, mis kõlab juba eos liiga metatekstuaalsena ning selliseks ka osutub. Juba niigi üksteise peale sulanud ja sassi läinud sisu- ja vormikihtidele ei õnnestu siin eristuvat mänguvõtit lisada. Et publikut – nn konsiiliumi – reel hoida, püüavad näitlejad iga žanrivahetuse järel siiski korraks rollist välja tulnuna selgitada, kuhu tegelased ja sündmustik igaühe vaatest ja meelest selleks hetkeks on jõudnud. Eriti abi sellest pole, ent vähemalt on vaatajatele selge, et ka lavalised ise on samavõrra hämmingus, kuhu mõned liinid omadega lipata on jõudnud.

    Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda. „Konsiilium“ tõestab, et tundmatul territooriumil võib juhtuda päris muhedaid asju. Eraldi küsimus on, kas see kõik moodustab inimkogemusega harjunud vaatajale kunstiliselt piisavalt tugeva terviku või kas ja kuivõrd suure üldistuseni kasutatud vormi puhul jõutakse. Taotletakse ju ikkagi midagi enamat kui pelka meelelahutuslikku janti.

    Lõpuks esitataksegi keskne küsimus inimkonna tuumhirmu kohta: kas masin suudab asendada (loov)inimest? Lavastuse dramaturgia konarlikkus lubaks justkui jõuda järeldusele, et loomulikult mitte. Seejuures ei saa sellist hüpoteesi praeguse kontseptsiooni juures kuigi tõsiselt võtta. Tehisaru loob toimuva talle antud üsna kaootilise sisendi põhjal. Lähteülesandeks pole seejuures antud luua võimalikult hea lugu või tugev teatrietendus. Sürrealistlikud sagedusvahetused on õigupoolest plaanis sees. On siis ebaõnnestumised loo koherentsel jutustamisel inimese või masina omad? Aga jabura situatsioonikoomika õnnestumine? Eks ole sellegi piiri kompamine lavastuse üks sihte.

    Päris kohe „Konsiiliumi“ alguses koperdab näitleja Piret Krumm lavamonitori otsa. Pärast sissejuhatust lavastuse vormi ja tehisintellekti rolli teemal tundub see vahva sissekirjutatud vimkana, osutusena justkui pilkena elu ennustamatule loomusele. Alles pärast selgub, et kukkumine oli plaanimata ja Krumm, kes rohkem lavale ei ilmugi, pole langenud kodeerimisvea ohvriks, vaid murdnud randmeluu (tervisi talle ja head paranemist!). Üle­jäänud ansamblil tuleb seejärel mängida esmakordselt neljakesi. Teatriajalugu rullub vaataja ette ühtaegu tehisintellekti abiga ja sellest täiesti sõltumatult. Elu ise kipub ikka olema kõige suurem dramaturg.

  • Mida mäletab möödunust filoloog?

    SIRJE OLESK

    Mall Jõgi-Kaevats on sündinud 1947. aastal Tallinnas. Elu Eestis ja terve maailm on sellest ajast tänaseni väga palju muutunud. Autor kirjutab, kuidas ta toodi sünnitusmajast teisel sõjajärgsel suvel koju ühe Tallinna viimase voorimehega. Lapsepõlves elas perekond vanalinnas ehtsas keskaegses majas. Siis olid neis majades eluruumid, sageli ühiskorterid, kus oli peamiselt vaesemat sorti rahvas, aga lastele oli see ümbrus põnev. Malle isast Olev Jõest sai 1958. aastal ilmuma hakanud ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ning perekond kolis 1963. aastal valmis saanud Kirjanike Majja aadressil Harju 1. Viimasest Mall palju ei kirjuta – siis on ta juba keskkoolis ja need tegemised, näiteks õpilasklubi või lõpukirjandi kirjutamise eelne rongkäik, on meenutamisväärsemad.

    1991. aastal oli Mall (siis juba Kaevats) 44aastane. See põlvkond – Malle kursusekaaslased (Rutt Hinrikus, Toomas Liiv, Ann ja Tõnu Seilenthal, Rein Saukas, Mart Siimann jt), tee- ja töökaaslased (abikaasa Ülo Kaevats, selle raamatu toimetaja Andres Langemets, kolleegid Rein Veidemann, Trivimi Velliste, Toomas Kall jt) – oli jõudnud oma tööelu alustada ja elada küllalt pikalt juba Nõukogude aastatel, aga jõudis tubli osa oma tööst teha veel ka Eesti Vabariigis. Nüüd on mõned juba lahkunud, teised toimetavad edasi. Just nende inimeste mälestusi tahaks praegu lugeda: siinne raamat annab selgelt mõista, kui huvitavaid aegu on nad läbi elanud ja mida uue Eesti ülesehitamisel näinud-teinud. See on olnud tegus põlvkond ja nendel oleks palju möödunust rääkida. Neist natuke noorem inimene loeb Malle mälestusi ülikoolist ja mõtleb (kas heldinult või nördinult, kes kuidas): jah, just nii see oli: eestiaegsed, kuid juba vanaks jäänud professorid, lõputult jaburad punaained poliitökonoomiast teadusliku kommunismini, kursuste süsteem, ühised ettevõtmised ja nende keerukas semiootika, mis praegu võib noorele inimesele päris imelik tunduda.

    Mall Jõgi lõpetas Tallinna legendaarse Gustav Adolfi gümnaasiumi (siis oli see Tallinna 1. keskkool) 1965. aastal ja astus samal sügisel Tartu ülikooli. Võib imestada, miks väga selgete kirjanduslike huvidega tütarlaps valis soome-ugri eriharu, aga nii tegid sel ajal mõned teisedki – see oli prestiižne ja populaarne. Siis sai olla professor Ariste õpilane, käia eksootilistes paikades ekspeditsioonidel või siis õppida paremini soome keelt ja kasutada seda ära tulevases karjääris. Töölegi läks Mall Jõgi pärast normaalajaga lõpetamist kõigepealt Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektorisse, aga sealt üsna varsti Tuglase majamuuseumisse ja siis juba kultuurilehtedesse. Oli pikk periood Sirbis ja Vasaras (sellest on lõbusaid meenutusi), oli teine pikk periood Keeles ja Kirjanduses (seda ei meenutata üldse), selle vahel ja kõrval arvustused, artiklid ja tõlked – ikka kirjandusest.

    Mall Jõgi 2013. aastal oma kodutalus Saaremaal.

    Kuigi erialatööst kirjutab Mall Jõgi vähe, on need selgelt filoloogi mälestused. Töö kultuuriväljaannetes ja manööverdamine tsensuuri surve all, inimesed, kes siis kirjutasid ja toimetasid, meenuvad mitmesuguses kontekstis. Siiski meenutab autor eeskätt seda, mis toona oli oluline, näiteks oli ülikooli peahoone põlemine 1965. aasta detsembris sündmus, mis vapustas. Autor rõhutab ühtlasi, kui kiiresti üldiselt aeglases nõukogulikus asjaajamises peahoone jälle üles ehitati.

    Raamatu alapealkiri ütleb, et tegemist on kildudega. Nii ei loe me sidusat narratiivi, vaid sissevaateid eri ajalõikudesse. Küllalt põhjalikult on kirjeldatud lapsepõlvemaad, mis ongi praeguselt vaateveerult eksootiline (näiteks isevärki elanikkond, sh Venemaa eestlastest mehed ja nende umbvenelastest naised ja lapsed). Teine perekonnaga seotud ja südamlikult kirja pandud osa on mälestused Saaremaast, kust oli pärit isa ja kus veedeti suved. Suguvõsas oli igasuguseid inimesi, neistki kirjutatakse ja autor on seejuures meelde tuletanud sellegi, mida nende inimeste saatusest räägiti (või pigem ikkagi ei räägitud) talle lapsena. Filoloogi tausta aimub seal, kus Mall Jõgi kirjutab sõnadest ja fraasidest, mida ta lapsepõlvest mäletab („vorstivabrikud“, „julgeolek“, „fašist“) või taas ei mäleta („metsa­vennad“). Selleaegses Tallinnas laiutasid juba arvukad umbkeelsed venelased, naaberhoovi vene poisid sõimasid eesti lapsi fašistiks ja käisid nendega kaklemas.

    „Riik raamaturiiulis“ on autori sõnul Peeter Tulviste väljend, kunagi oli too öelnud: Vene ajal oli kirjasõna Eestis nii populaarne sellepärast, et Eesti riik sai siis olla vaid iga eestimeelse inimese raamaturiiulis.

    Uuemast ajast meenutab Mall Jõgi Tõru klubi, sest see oli üks neist ringidest, millest sai alguse hiljem nii võimas muinsuskaitseliikumine. Tänuväärne on omal ajal nii skandaalse Tarvastu kokkutuleku meenutamine, nagu ka kirjutamine eesti kirjanduselus nii olulisest tšehhist Vladimír Macurast.

    Kuigi raamat on üsna väike, on sealt palju lugeda ja ka vaadata, sest fotode valik on suurepärane.

  • Moekoormat õlul kandes

    PEEP EHASALU

    Hilistes kolmekümnendates naine käib külas oma eluõhtut rindemehemajas veetval vanaemal, aitab tal riidekappides korda luua ja kuulab voodihaige memme korduma kippuvaid lugusid. Kordumatud on aga vanaema lood tema kapis peituvate riiete kohta: ta mäletab neist igaüht ja raske on midagi ära visata.

    Nõukogude aja lapsed mäletavad samuti oma vanemate kokkuhoidlikkust, seda, kuidas tehti vanadest riietest uusi, parandati ja paigati. Kui jope oli puruks kulunud, siis kapuuts hoiti ikka alles – see ju veel täitsa korralik. Eesti praegused viie-kuuekümnesed on umbes samas seisus kui soomlaste kuue-seitsmekümnesed – need põlvkonnad mäletavad veel defitsiiti, aga nüüd on võimalus osta mida tahes.

    Praegu on „täiesti teine maailm, võrreldes vanaema omaga, kus oste vaeti põhjalikult, kulutati aega uue asja valmistamisele, lepiti olemasolevaga, parandati ja paigati. Ma ei tea, kas „leplikkus“ muutus tollal negatiivse alatooniga sõnaks, aga ometi on nii juhtunud. Maailmas, kus tuleb kogu aeg edasi liikuda, möllata ja korrigeerida, ei tohi millegagi leppida ja seega ei tohi ka rahul olla. Aga just seda ma tahan! Rahul olla. Õppida rahul olema.“

    Riietes tuhlamine viibki peategelase lähemale iseendale ja oma juurtele, aitab endaga rahu teha.

    Rindemehemaja

    Eestlastele on peategelase vanaema hoiak tuttav muuski. Soome rindemehemajas suuri sõnu ei tehta: „Vanaema ei räägi kunagi oma tunnetest, isegi mitte nukrusest, rääkimata siis armastusest või pettumusest.“

    Soome pidi pärast sõdu Nõukogude Liidule loovutatud alade elanikud mujale Soome ümber asustama ning see tähendas, et üle üheteistkümne protsendi kogu riigi elanikkonnast vajas uut eluaset. Lahenduseks said tüüpprojektide järgi ehitatud majad, millest nn rindemehemaja eri variante ehitati 1940. aastast peale paarikümne aasta jooksul üle kogu riigi. Enamasti olid need pooleteisekorruselised viilkatusega puitmajad, kus eluruumid olid paigutatud ümber korstnajala hoone keskel. Pesemis- ja saunavõimalus, sageli ka tualett, tuli majadele tagantjärele lisada. Selline tuumikperele mõeldud maja täitis aga paljude perede unistuse paremast elust.

    Laura Pörsti esitatud küsimused ei sisalda enamasti vastuseid, vaid juhatavad paradokside ja võimatute valikute maailma, kus inimene tahaks olla hea, õiglane ja üllas, ent ühiskond koos anonüümse rõivatööstusega ei lase teda lahti.

    Milleks rääkida rindemehemajast seoses rõivastusega? Kõik, mida minajutustaja leiab rindemehemajast, on suurem kui riideese. See on mõtteviis, pilguheit soomlase meelelaadi ja lähiajalukku, nende häbile ja hirmudele. Rindemehemaja on tähistaja, märk vastandlikest tunnetest, milles sisaldub kaotusevalu ja ka eduelamusi. Seepärast annab vanaema elukoht raamistiku, on justnagu ankur: kunagi tunti seal õnne ja kogeti kordaminekuid, saadi lapsed ja ehitati üles parem elujärg.

    Enam siin peale põetaja „inimesi ei käi, aga maja kõneleb minuga. Ta on nagu hõlpsasti avatav purk, mis on talletanud enda sisse kõigi sugulaste hinged, kõik aegade jooksul vastu võetud külalised.“

    Häbi

    Kas Eestis mäletatakse veel häbi selle pärast, et ei saadud endale lubada defitsiitkaupa ja kalleid riideid? Kuidas sa lähed välismaalaste ette koledas nõukogude masstoodangus! Kas siis, kui me viimaks endale kõike lubada saime, häbi kadus? Soomes ei kadunud. Soome sai rikkaks, nagu sõjaaegne põlvkond oli unistanud, lapsed kolisid rindemehemajast linnakorterisse. Häbi ei lasknud aga lahti, vaid soomlasi valdas häbitunne oma privilegeerituse pärast, sest nüüd oli odavam lasta teha riided odavalt kusagil arengumaadel. Rikkusega ei uhkeldata, isegi soome rikkad rõhutavad igal võimalusel oma põlvnemist tagasihoidlikest oludest või vaesest suguvõsast.

    Peategelase häbivaramus segunevad heaoluühiskonna kasvandiku süütunne arengumaade ees ja häbi ebaõnnestumise pärast, sest talle ei ole lapsesaamine kerge. Vanaema on mitu last sünnitanud ja sunnitult lastetul on vanaema ees häbi. Ja häbi sellepärast, et ta seetõttu vanaemast eemale hoiab.

    „Ehk ei sundinudki mind siia keegi, vaid miski. See on konstrukt või ebaõiglus või võlg või kohustus, mis on kuidagiviisi seotud sellega, kuidas mina ja meie kohtleme just nimelt naisi, ja iseäranis vanu naisi. Sellepärast ma tulingi. Oli vaja, iseenda pärast,“ tõdeb minategelane. Kiire elutempo ja erinev eluvaade ei soosi vanaema külastamist, ent kohusetunne sunnib ta tühjaks jäänud rindemehemajja mõneks nädalaks paigale. Ta tahab „mõista enda kohta midagi sellist, mille mõistmiseks on vaja just nimelt vanaema näoga peeglit“.

    Riietus kui identiteet

    „Uute riiete soovimine on soov saada iseenda paremaks versiooniks, veidi teistsugusemaks, veidi stiilsemaks, veidi enesekindlamaks,“ tsiteerib autor etnoloog Päivi Roivaineni koolieelikute riietumist käsitlevat väitekirja. Ning tõdeb: „Ka minu garderoobis on olnud mitu mind, eri identiteete, mille hulgast on igal hommikul tulnud sobiv välja valida.“

    Kui ennast aga liiga julgelt riidesse panna, võib see ahvatleda teisi sind mõnitama või paneb ligi tikkuma. Oma kogemuste põhjal tõdeb Pörsti, et „need olid rõivastatud alastioleku kogemused“. Neid on mõttekam varjata. Pealmisena on inimese tunne mingi rõivaeseme kandmisel: riie annab hoiaku, see mõjub kui välja ütlemata sõnum. Muidugi ainult siis, kui riietust kanda õigesti, enesekindlalt naeratades. Nagu pariisitarid.

    Pörsti romaan on omamoodi pikaks venitatud essee, millele annab lõdva raamistuse minategelase liikumine rindemehemaja riidekapi, Pariisi moetänavate ja viljatuskliiniku vahel. Kogu romaani sisurikkus tuleneb teravatest arutlustest riietuse, rõivaste, moe, rätsepatöö ja masstootmise üle. Pörsti esitatud küsimused ei sisalda enamasti vastuseid, vaid juhatavad lugeja paradokside ja võimatute valikute maailma, kus inimene tahaks olla hea, õiglane ja üllas, ent ühiskond koos anonüümse rõivatööstusega ei lase teda lahti. Neid aegu, kus kõik kalli rätsepa juures või odavalt kodus valmistati, tagasi ei tahaks, aga ei tohi lubada ka illusiooni, nagu ei hävitaks masstoodang keskkonda.

    Kes on nõus ennast mõnda aega ebamugavalt tundma ja tahab rõivaste motiivi kaudu mõtiskleda selle üle, mida tähendab olla inimene, see võtku Pörsti raamat ette. Ning küsigu endalt ja uuringufirmadelt, miks on „oluline küsida, kuidas väikse sissetulekuga inimene korralikult süüa saaks, kuid miskipärast on alp mõelda, kuidas ta korralikult riietuda saaks. Ometi mõjutavad riided meie minakuvandit, avalikku kuvandit ja sotsiaalseid suhteid tõenäoliselt rohkemgi kui toit“.

  • Lugu naisest, kes suudab taeva lahti teha

    KÄRT HELLERMA

    Romaani „Nuga tulle“ tagakaanelt saame teada, et selle tegevustik leiab aset XIX sajandi Soomes ja Norras ning see on esimene osa triloogiast „Laulud Põhja-Jäämere äärest“. Teose autor Ingeborg Arvola (snd 1974) on Norra tunnustatud romaani-, laste- ja näitekirjanik ning seegi raamat on juba ohtralt tunnustust pälvinud.

    Mõnel raamatul on nii hea pealkiri, et juba see kutsub lugema. „Nuga tulle“ on just selline – suurepärane, lausa lõikavalt hea pealkiri, mis justkui osutaks mingile maagilisele rituaalile. Või kui oletada, et tegemist on kujundiga, siis loob see pildi millestki teravast, põletavast, haiget tegevast. Igal juhul annab tulle pistetud noa tähendusväli fantaasiale ruumi.

    Esiti pole kujutlusvõimet vajagi, sest üsna pea leiavad tegevustikus oma koha nii nuga kui ka tuli. Episoodis, kust ravitsejavõimetega peategelane Brita Caisa aitab meest, kelle vigastatud kätte on löönud eluohtlik põletik, torkab naine noa tulle, et tuli noa puhastaks, ja lõikab sellega põletikust puretud koha mehe käest välja. Kõigepealt aga puhastab naine haige mehe onni suitsuga ära. Lisaks loeb ta oma tegevuse juures palveid ja loitsusõnu. Suits, tuli, nuga, loitsud – Brita Caisa teab, mida ta teeb, ja sellest on kasu, sest ei lähe enam kaua, kui mehe käsi saab terveks.

    Nii nagu nuga, mis pole lihtsalt üks tööriist, vaid midagi rohkemat – noa kingib peategelane hiljem ka oma nooremale pojale Heikkile, märgina initsiatsioonist, täiskasvanuks pühitsemisest –, oskab Brita Caisa kasutada ka tuld, teades, et tuli võib inimese hävitada, aga võib tal aidata ka ellu jääda.

    Brita Caisa oli saanud oma ravitsejavõimed vanaisalt, nõidmees Okkilt. See oli olnud meeldejääv hetk, kui nad vanaisaga kätest kinni hoidsid ja soojus nende kehades ringi käis. Brita Caisa oli siis kuueaastane. Hiljem ravitseb Brita Caisa tihti just oma kehasoojuse abil. Naine ise osutab, et ta pigem raviks loomi kui inimesi. Meeldejääv seik on lamba silma ravimine – naine avab lamba silma tagant mädapaise ja lamba silm saab terveks.

    Kirjeldused, kuidas Brita Caisa oma soojust ja energiat haigetele jagab ning pärast selle tõttu kurnatud on, näitavad mitte ainult tema missioonitunnet ravitsejana, vaid ka tohutut pühendumist kõigile, kes temalt abi otsivad. Kõiki hädalisi ei suuda ta terveks ravida, tuleb ette valusaid tagasilööke, aga enamasti on tema võimetest abi ja talle ollakse tänulikud.

    „Ta suudab taeva lahti teha,“ ütleb Olaf, üks romaani meestegelastest, Brita Caisa kohta (lk 33). See suurepärane kujund väljendab austust noore naise vastu, kes suudab ravitseda nii inimesi kui ka loomi, on sooja südamega ja abivalmis, vihub raskuste kiuste tööd teha – kui vaja, on rikkamate talude juures suiliseks ja kalapüügihooajal paadiomanike juures abiliseks – ning kasvatab oma kaht poega parimate oskuste kohaselt.

    Seos loodusega

    „Minu naeratus toob päikese välja. Nii ütles mu õde,“ mõtiskleb Brita Caisa ise (lk 8). Õde on surnud, aga Brita Caisa oli temaga olnud väga lähedane. Õde meenutavad linnud: „Mõni mälestus hüpleb lehte läinud põõsastel nagu leevike või varblane või tihane“ (lk 22). Looduse märgid on olulised, näiteks jälgib Brita Caisa hiljem hoolega, kuidas loodus reageerib tema ja Mikko suhtele.

    Poeetilisi kujundeid, mis seovad inimese, taeva ja maa ühtsesse tervikusse, on teoses nauditavalt palju. Näiteks kui peategelane ühe mehe säärehaava korda teeb, siis tunneb ta pärast, „nagu algaks taevas mu juustest“ (lk 90). Või siis natuke varasem stseen, kus Brita Caisa seisatab vana ohvrikivi juures ja paneb käe kivi juures vastu maad. „Miski on ootel, kohe pealispinna all, kui ma sõrmed sisse surun, hakkab sealt voogama laulu, aga kes suudaks sõrmed kivisse suruda?“ (lk 73).

    Huvitav on, et Brita Caisa ravitseja­arsenali kuuluvad nii kristlikud palved kui ka maausust pärinevad loitsud. Jumal ja loodus on tema tugipunktid. Mitmeks jagunenud või õigupoolest mitmest osisest kokku sulanud usk oli tavaline ajal, mil romaani sündmustik aset leiab. Animism ja kristlus eksisteerisid korraga, suhe maavaimudega oli loomulik, vaimudelt paluti abi, neile pandi süüa ja juua. Loodust tänati andide eest, mida inimesed kasutasid. Loodust tuligi austada, sest see oli keskkond, millega pidi ellujäämise nimel pidevalt lepitust otsima ja kohanema.

    Kui küsida, kas XIX sajandil oskas inimene maa, rohu ja taeva keelt paremini kui tänapäeval, siis võiks nüüdsete paradigmade valguses vastata, et Brita Caisa ja tema kaasaegsed ei olnud veel antropotseeni jõudnud ja nende loodustunnetus oli meie omast palju sügavam.

    Looduseusk oli inimese vastu kindlasti ka sõbralikum kui ristiusk, vähemasti selles suhtes, mis puudutas inimeste paarielu reeglistamist. Kuna Brita Caisa oli vallaline naine, kel oli kaks last erinevate meestega ja kolmas tulemas kolmanda mehega, kellega ta samuti abielus ei olnud, siis see tähendas häbimärgistamist „hooraelu“ eest. Brita Caisa eluviis oli tollal tõeline „nuga tulle“, mis märkis mitte ainult vastuolu kiriku õpetusega, vaid ka tõsist konflikti tollal valitsenud stereotüpiseeritud suhtumisega naise seksuaalsusesse.

    Elu on meist kõigist suurem

    Ometi polnud Brita Caisa sisimas mässaja, ta elas nii, nagu talle sobis ega hakanud ka armuasjades endale valetama. Kui ta armus abielumehesse, siis kannatas ta ka ise. Aga ta oli enda vastu aus: „.. Mikko on mu südames kinni nagu lill kevadises soos“ (lk 155).

    Kui Mikko naine Gretha Brita Caisat meeste peibutamises süüdistas – välimuselt väga ilus naine äratas tähelepanu kõikjal, kuhu läks –, mõtiskles Brita Caisa: „Ei ole nii, et naised peibutavad mehi. See on inimveri ja maa veri, see on rütm ja hoovused ja märgid, mida võib lugeda, sest et elu on elav, elu on kogu aeg elus, vali metsakohin, kinnitusotste rapsatus, päike pilve tagant välja, nii et aas lööb särama“ (lk 96).

    Peategelase elutunne on hämmastavalt tugev. Elu on meist kõigist suurem, leiab ta. Selline tundub olevat Brita Caisale ka armastus, mida ei saa elust eraldada, mis teeb elutunde veelgi tugevamaks. Armastuse kui tunde, mis üht inimest teise inimesega seob, mahutab kirjanik filigraanse peenusega loodusnähtustesse – loodus on igal pool Brita Caisa tunnete peegel ja väljendaja. Võiks isegi öelda, et loodus tema ümber on Brita Caisale maailma eksistentsiaalne lähtekoht, selle jälgimine võimaldab tal saada ühendust millegagi, mis on temale ellujäämiseks ja elus püsimiseks oluline. Tema mõtiskluste stiil on meditatiivne, kontempleeriv – maailmas, nii nagu see talle ilmub, on alati peidus mõni suurem üldistus, mõni ennustus või osutus, mis tihti tuleb vaikusest ja läheb vaikusesse.

    Kuna Brita Caisa oli vallasema, häbenes tema vanem, teismeikka jõudnud poeg teda, sest oli kuulnud ema kohta n-ö sildistavaid jutte, millel oli komme kiiresti levida. Nii oligi Brita Caisal vanema poja Aleksiga keerulisem suhe kui Heikkiga. Juba üsna romaani alguses tähendab ema poja kohta: „.. ta mälub tihti ülekohut ja vimma, närib huuli ja ebaõiglust, nagu teised mäluvad kuivatatud liha, see on loomujoon, pimedus on loomujoon, nagu ka valgus, kõike saab kasutada, ta peab õppima oma väe üles leidma, pimeduse jõud on suur ja sügav, niikaua kui pimedusest ei saa vastuseis, kuni inimene ei kurna end tähtsusetute asjadega ära“ (lk 13).

    Teose stiil pole ühtlane, pigem dünaamiline: näiteks lausete pikkus ja lühidus näib olevat otseses seoses tundegammaga, mida edasi soovitakse anda. Küsimus pole mitte ainult tunnete intensiivsuses, vaid ka ajamõõdus – kirjanik justkui püüaks aja kulgemise kiirust sõnadega mõjutada, sellele tajutavaid temposid seada. Stiili viimistletus ei jää märkamata: liigseid sõnu pole kusagil, ka pikkades lausetes on tihedus, mis võimaldab lugejal rõõmuga neid emotsionaalseid ja sugestiivseid rännakuid kaasa teha. Usutavasti ei olnud tõlkijal neid lihtne eesti keelde seada, aga ta on sellega hästi toime tulnud.

    Dialoogides, mida on raamatus ohtralt, ollakse seevastu napisõnalised – suheldakse repliikidega, mitte pika jutuga. Dialoogid moodustavad tuntava kontrasti kohatiste poole lehekülje pikkuste kujundimassiividega. Kuigi jutud, mida aetakse, on lühikesed, loovad nad pinget ja konstrueerivad süžeed. Kõnelused argiasjadest maskeerivad tihti olukordi või suhteid, mida sõnades ei väljendata.

    Resümeerigem: „Nuga tulle“ on feministlik romaan, mille keskmes on oma tunnete ja vaistude kohaselt elav naine, kelle käekäigust loob kirjanik haarava ja rikka pildi. See, et peategelase Brita Caisa prototüüp olevat Ingeborg Arvola vanavanavanaema, pakub kindlasti pidet mõistmiseks, miks on autori sümpaatia jäägitult minategelase poolel.

    Romaani lõpp on paraku traagiline, aga kuna on tegemist triloogia esimese osaga, siis jäägem huviga järge ootama.

  • Loe Sirpi!

    Mall Jõe „Riik raamaturiiulis“

    Ingeborg Arvola „Nuga tulle“

    Laura Pörsti „Viimane aasta“

    festival „JazzAhead“

    Paide teatri „Konsiilium“

    In memoriam Naima Suude

    Sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali 2024. aasta I jaotuse vihik

    Esiküljel Edith Karlson. Foto Piia Ruber

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Edith Karlson.

    Hunditund on tulnud. Juhan Raud vestles Edith Karlsoniga
    Edith Karlson: „Mul ei ole võimalik tegutseda nii, et maailmas toimuv poleks mind puudutanud või et mu teosed ei oleks kuidagi sellega seotud.“
    60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni näitus, Edith Karlson „Hora lupi“. Kuraator ja dramaturg Eero Epner. Peakorraldaja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Chiesa di Santa Maria delle Penitentis 20. IV 2024 – 24. XI 2024.
    Täna avatakse pidulikult 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljon Edith Karlsoni isikunäitusega „Hora lupi“ („Hunditund“).
    Paviljon asub festivalimelu südamest natukene eemal, uhkes ja tontlikus Santa Maria delle Penitenti kirikus. Tänaseni ametlikult desakraliseerimata pühamu kuues ruumis on kunstnik oma meeskonnaga üles seadnud kummituslikud loomad, kiviaegsed sõjamehed, saviportreed lähedastest ja võhivõõrastest ning veidrad hübriidolendid ei-tea-kust. Näitus paistab keskenduvat mütoloogiale, vahepealsusele ning surma pöördumatusele.
    Enne näituse pidulikku avamist õnnestus mul minna ajas tagasi ja kunstnikuga juttu ajada. Rääkisime kadunud hiilgusest, loomadest ja poliitikast, leinast, näkkidest ja näkileivast.

    TÕNIS SAARTS: Ei ole see demokraatia nii nõrk midagi
    USA on oma pehme jõu indeksilt maailmas endiselt esimene, Hiina alles 27. kohal ja Venemaa veelgi tagapool.
    Käesolev sajand kuuluvat autokraatiale, mitte enam demokraatiale, mille kuldajastu jäi väidetavalt pigem XX sajandisse.i Venemaa agressioon Ukraina vastu ja lääne võimetus sellele otsustavalt vastu seista, lisaks Hiina jõuline majanduslik ja tehnoloogiline esiletõus, näivad eeltoodud väidet toetavat. Kuigi „autoritaarse sajandi“ võimalikest tulevikuperspektiividest olen isegi kirjutanudii ja demokraatia „viimsepäevastsenaariumeist“ on raamatute müügilettidel saanud minev kaup, tasub vaadata kainestavaid fakte. Mõni aasta tagasi ilmunud Ameerika rahvusvaheliste suhete professori Matthew Kroenigi raamatiii pakub siinkohal suurepärast taustamaterjali.

    REIN HEINSALU: Kui tõrvatungal
    Jaan Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.
    Põlvkonnale, kes nägi Jaan Toominga (1946–2024) esimese loomeperioodi plahvatuslikke töid, tähendab tema elukaare lõpp titaani lahkumist. Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.

    MARKO RAAT: Liiga andekas
    Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eesti teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, ja süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse.
    Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eestinu teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse ning tulemus on ka vastav – need on ühed kõige julgemad ja inspireerivamad siin tehtud filmid.
    Iseloomulik on juba tema algus sel väljal ehk filmiprogrammiliselt on need sama ambitsioonikad sammud kui need, mida tuntakse samast ajastust teatriuuenduse nimetuse all.

    Vanad hipid jälle koos. Marina Richter vestles lavastaja Lukas Moodyssoniga
    Järgedest rääkides lähevad mõtted automaatselt kassamenuga filmifrantsiisidele, komöödiatele, suurejoonelistele krimi- ja ulmefilmidele või siis kultuslikele B-kategooria võitluskunsti-filmidele. Ei juhtu just tihti, et järg tehakse satiirilisele draamale, aga ega Lukas Moodysson ole ka selline lavastaja, kes tavapärase valiku teeks. 24 aastat pärast oma kaubanduslikult edukat filmi „Üheskoos“ on ta nüüd lõpuks jõudnud järjefilmini „Üheskoos 99“ ja see järjefilm tõestab, et pole tarvis eredat mälestust avafilmist – ega tegelikult vaatamiskogemustki – selleks, et järjefilmi nautida.

    KADRI KLEMENTI: Lihtsalt hea tänav. Koidu tänava arhitektuurivõistlus
    Koidu tänava ümberkujundamise õnnestumine rõõmustab ümberkaudseid elanikke ja on teedrajav samm Tallinnale. Võistlusega on algatus tehtud.
    2024. aasta veebruaris tutvustati avalikul üritusel žürii välja valitud viit võistlustööd Koidu tänava elanikele ja teistele huvilistele ning koguti tagasisidet, mis edastati žüriile enne lõpliku otsuse tegemist. Märtsi lõpus kuulutati välja võitja, milleks osutus töö märgusõnaga „Kohalik“, autorid Tristan Krevald, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson, Madis Eek stuudiost Täna.  

    Oodi arhitekti ood arhitektuurile. Grete Tiigiste vestles Antti Nousjokiga
    2018. aastal avatud Helsingi keskraamatukogu Oodi on võitnud linlaste ja külaliste, noorte ja vanade, arhitektuuriteadjate ja niisama huviliste ehk siis peaaegu kõigi südame. Hoone avati mitu aastat tagasi, kuid Ala arhitektid rändavad endiselt ringi, tutvustavad Oodit ja annavad intervjuusid. Ja seda põhjusega: Oodi on fenomen, mida imetleme ka Soome lahe lõunakaldal, seda tuuakse ka siinmail ikka ja jälle eeskujuks seesuguste suurte avalike hoonete kavandamisel nagu rahvusraamatukogu rekonstrueerimisprojekt või Tartu südalinna kultuurikeskus.
    Ala arhitektide üks asutaja ja partner Antti Nousjoki külastas märtsi lõpus Tallinna, tegi ettekande tänavusel betoonipäeval ja Eesti arhitektide liidu noortekoguga kohtudes, tutvustas büroo töid ja põhimõtteid. Pärast loenguid õnnestus mul temaga pikemalt vestelda.

    KELLY KITTUS: Seente najal püsib elu
    Mükoloogia ei ole pelgalt metsas kasvavate seente uurimine, seeni leidub igasugustes keskkondades ja väga suurt osa seeneriigist ei ole võimalik palja silmaga nähagi.
    Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis töötab palju teadlasi, kes on oma teadlaseelu pühendanud just seente uurimisele. Järgnevalt räägivad meile oma elust mükoloogina neli naist: mükoloogia kaasprofessor Kadri Põldmaa, kes koordineerib ka TÜ loodusmuuseumi teaduskogude tegevusi; mükoloogia teadur ja iduettevõtte Majaseen OÜ asutaja Jane Oja; instituudi direktor, molekulaarse ökoloogia professor Maarja Öpik ning taastamisökoloogia teadur Polina Degtjarenko, kes on lihhenoloogia töörühma samblike uurija ja samblike(teaduse) populariseerija, teadusajakirja Folia Cryptogamica Estonica peatoimetaja.

    ART LEETE: Obi ugri sõjakunsti kujunemine ja hiilgus
    Kui kaugele meie teadmised Lääne-Siberi sõdadest üldse ulatuvad? Enne jugralaste vene allikatesse sattumist polegi meil selle kohta täpseid andmeid. Samal ajal on ilmne, et sõdimine oli Lääne-Siberi põliselanikel veres. Nagu märgib XVIII sajandi ajaloolane Gerhard Friedrich Müller: „Siberi elanikud püüdsid end iidsetest aegadest ülistada relvade abil, mitte oma tegude kirjeldamisega.“ Kommenteerides konkreetsemalt keskajal venelaste ja jugralaste vahel toimunud kokkupõrkeid, täheldab Müller veel: „Mansid olid tol ajal palju vapramad ja sõjakamad kui tänapäeval.“i

    MARJU HIMMA: Ajakirjandus kui võimu ja jalgpalli seiraja
    Õhtulehe intervjuust Konstantin Vassiljeviga oli enamik kogemusintervjuu, kuid Vene-Ukraina küsimustes rollid muutusid.
    Ajakirjanduse rollidest teatakse üldjuhul peamiselt valvekoera oma. Õigupoolest on neid rolle veelgi, näiteks lojaalse vahendaja oma, mida võib pidada ka võimu häälekandjaks. Või ka sekkuja oma, kus ajakirjanik teadlikult suunab uudise sisu.

    Arvustamisel
    Emanuele Coccia „Metamorfoosid“
    Joel Jansi „Rõngu roimad“
    Mall Jõe „Riik raamaturiiulis“
    Ingeborg Arvola „Nuga tulle“
    Laura Pörsti „Viimane aasta“
    Koidu tänava arhitektuurivõistlus
    näitus „Nende meeltes on lõputu universum. Itaalia transavangard ja Eesti külm ekspressionism“
    muusika- ja linnafestival Tallinn Music Week
    festival „JazzAhead“
    Vanemuise „Turandot“
    Tallinna Linnateatri „Nachtland“
    Paide teatri „Konsiilium“
    mängufilm „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“

    Sirbi vahel on ka Eesti Kultuurkapitali 2024. aasta I jaotuse vihik

     

Sirp