Katalüsaatorid

  • Konkurss “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2024”

    “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2024”: emakeelepäeval algab juba üheksandat korda kaunimate eestikeelsete ettevõttenimede konkurss

    Tänasel emakeelepäeval kuulutab Emakeele Selts koos Eesti keelenõukogu, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Keeleameti, Eesti Interneti Sihtasutuse ja Patendiametiga välja ettevõttenime võistluse “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2024”. Sel aastal saab esimest korda esitada kandidaate ka kaubamärgi kategoorias.

    Võistlusega soovitakse juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid. Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub juba üheksandat korda.

    Nimevõistluse auhind antakse välja kaheksas kategoorias: tootmisettevõte, teenindusettevõte, vabaühendus, haridus- ja kultuuriasutus, aasta uustulnukas, õpilasfirma, rahvusdomeen ja kaubamärk.

    Žürii liige, Patendiameti kaubamärgiosakonna peaekspert Mari-Epp Tirkkonen tutvustab sel aastal lisandunud uut, kaubamärgi kategooriat: “Hea kaubamärk annab ettevõtjale konkurentsieelise, sest aitab oma turunišis eristuda. Selline märk kätkeb endas sageli keele- või mõttemängulist vihjet selle alt pakutavatele kaupadele-teenustele. Nii jääb see tarbijale lihtsasti meelde ja aitab tal toote või teenuse kiiresti üles leida. Keele- ja mõttemängud õnnestuvad kõige paremini emakeeles, sestap töötavad koduturul hästi just eestipärased kaubamärgid. Kutsume üles Eesti ettevõtjate leidlikke kaubamärke märkama!”

    Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. september 2024 otselingil https://bit.ly/EheEesti2024.

    Võistluse võitjad valib žürii, kuhu kuuluvad Eesti Interneti Sihtasutuse, Eesti Keele Instituudi, Eesti keelenõukogu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Keeleameti ning Patendiameti esindajad.

    Konkursi tulemused tehakse teatavaks Emakeele Seltsi kodulehel ja auhinnad antakse võitjatele pidulikult üle oktoobris.

    Võistluse lisainfo, statuut ja varasemad võitjad Emakeele Seltsi kodulehel https://www.emakeeleselts.ee/ehe-eesti/.

    “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2024” Emakeele Seltsi Facebooki lehel.

  • Selgus Gustav Suitsu luulepreemia laureaat

    Aliis Aalmann

    Eesti Kirjandusmuuseumis kuulutati tänasel emakeelepäeval välja selleaastase Gustav Suitsu luulepreemia laureaat, kelleks on Aliis Aalmann oma luulekoguga „Väe võim“.

    Žürii hinnangul on Aliis Aalmanni luulekogu „Väe võim“ alliksaarelikult ja alverlikult poeetiliselt rikas, kannab Gustav Suitsu luulekvaliteeti ning taastoob rahvaluule poeetika luulesse.

    Preemia andis laureaadile üle Tartu abilinnapea Lemmit Kaplinski.

    Aliis Aalmann ja tema luulekogu “Väe võim” on autori teine raamat, kus ürgsetest lauludest inspireeritud poeesia kõlab väga veenvalt.

    “Ma lasin rahvalaulul ennast kanda”, on Aliis Aalmann öelnud ühes oma intervjuus. Rahvaluule on noorele autorile südamelähedane ja suureks inspiratsiooniallikaks. “Luuletades saan katsetada piire, samas on see minu jaos väga turvaline tegevus”, ütles värske laureaat oma tänukõnes.

    Gustav Suitsu nimelist luulepreemiat annavad alates 2004. aastast välja Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital. Preemia määratakse luuletajale, kes on möödunud aasta jooksul avaldanud vähemalt ühe ajastutundliku, filosoofiliselt sügava ja kunstiliselt kõrgetasemelise luulekogu, mis kannab Gustav Suitsu luulele omaseid väärtus.

    Emakeelepäeva üritust korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv koostöös Eesti Kirjanduse Seltsiga.

  • Selgusid Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade laureaadid

    Kultuurkapital tähistas emakeelepäeva traditsiooniliselt kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaatide väljakuulutamisega. Kirjanike Maja musta laega saalis avalikustati 2023. aasta luule, proosa, ilukirjanduse ja mõttekirjanduse tõlke, lastekirjanduse, esseistika, artikli ja venekeelse autori auhinnad.

    Laureaatide valiku tegid Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali poolt nimetatud žüriid.

    Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2023. a aastaauhindade põhižürii koosseisus Katrin Laur (esimees), Saara Liis Jõerand, Igor Kotjuh, Indrek Ojam ja Katrin Raid valis aastaauhinna laureaatideks järgmised autorid ja teosed:

    PROOSA

    Meelis Friedenthal, „Punkti ümber“

    LUULE

    Jüri Kolk, „Fuuga“

    2023 oli rikas kirjandusaasta nii luule kui proosa vallas, ütles põhižürii esimees Katrin Laur. „Kuuest nominatsioonikohast ei piisanud, sest märkimisväärseid teoseid oli oluliselt rohkem. Ühed autorid jõudsid tippvormi, teised kirjutasid stabiilselt kõrgel tasemel ja tuli ka mitu tugevat debüüti. Proosas paistab silma ajalooteema, on raamatuid nii lähi- kui kaugemast ajaloost. Luule reageerib kiiremini muutustele inimese ümber ja tema sees, luule räägib inimese – keha – hakkamasaamisest ja haavatavusest, selgitas žürii esimees Laur.


    Ilukirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Joosep Susi (esimees), Kairi Look ja Ülar Ploom valis aastaauhinna laureaatideks järgmised tõlkijad ja tõlked:

    ILUKIRJANDUSE TÕLGE VÕÕRKEELEST EESTI KEELDE

     Märt Väljataga tõlge inglise keelest: William Butler Yeatsi teos „Sümbolid. Luuletusi ja esseesid”

    ILUKIRJANDUSE TÕLGE EESTI KEELEST VÕÕRKEELDE

    Enel Melbergi tõlked rootsi keelde: Jaan Krossi teose „Kolme katku vahel” I–IV osa


    MÕTTEKIRJANDUSE TÕLGE

    Mõttekirjanduse tõlkeauhinna žürii koosseisus Jaanus Sooväli (esimees), Kristi Viiding ja Piret Kuusk otsustas valida laureaadiks Kalle Kasemaa järgmiste möödunud aastal ilmunud tõlketeoste eest: Moses Maimonidese „Teadmise raamatu” ja Šem Tov Falaquera „Vaidluskirja“ tõlked heebrea keelest ning Mulla Sadra „Trooni tarkuse raamat. Metafüüsilisi tõdemusi” tõlge araabia keelest.

    „Kalle Kasemaa tõlked on hoolikad, täpsed ja asjatundlikud ning seejuures keeltest, mis jäävad oma grammatiliste struktuuride poolest eesti keelest võrdlemisi kaugele. Mõlemad väljaanded on autor varustanud ka ajaloolist ja mõtteloolist tausta valgustavate järelsõnadega. Oma otsust tehes võttis Žürii arvesse ka Kasemaa varasemat pikaajalist ja järjekindlat tööd erinevate mõttemaailmade tõlkimisel eesti keelde,“ selgitas žürii esimees Jaanus Sooväli.


    LASTEKIRJANDUS

    Lastekirjanduse žürii koosseisus Liis Sein (esimees), Krista Kumberg ja René Tendermann valis aastaauhinna laureaadiks Anti Saare teose „Kuidas istuda, kuidas astuda“.

    Žürii esimees Liis Sein ütles, et Anti Saare lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on eriline teos, kus pealtnäha lihtsate soovituste taga on sügavam sisu. „Saar annab oma lugudes edasi väärtusi, milleta on keeruline elus hakkama saada. Suurepärane autori ja illustraatori koostöö. Vaimukad illustratsioonid täiendavad teksti ja jutustavad lugu veelgi edasi,“ tunnustas raamatut žürii esimees Sein.


    ESSEISTIKA

    Esseistika ja artikliauhinna žürii koosseisus Kadri Tüür (esimees), Mirjam Hinrikus ja Ivo Volt valis laureaatideks järgmised teosed:

    Jaak Tomberg, „Kuidas täita soovi: realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“

    Žürii kommentaar: „Jaak Tombergi kirjandusteaduslik tulevärk võib esialgu tunduda raskesti „läbi hammustatav”, aga kui kord juba lugemisega alustada, siis veab see enesega kiiresti kaasa. Tomberg esindab seda akadeemilise kirjutamise laadi, mis oma arutluste taustaks olevaid käsitlusi kenasti lauale laotades ei jäta neid sinna vedelema, vaid põimib viited neile sobilikult kokku analüüsidega. Ulme, kliima, düstoopia, tehnika viimane sõna, poeetika ning nende mitmetasandilised seosed võiks huvitada nii ulmesõpru kui ka kirjandusteoreetikuid, kuid tegelikult kõiki, kes ei piirdu mööda latvu laskmisega.“

    ARTIKLIAUHIND

     Joonas Hellerma, „Fausti evangeelium“ („Tõlkija hääl“, nr 11)

    Žürii kommentaar: „Joonas Hellerma „Fausti evangeelium“ („Tõlkija Hääl“, nr 11) on põnev lugu sellest, kuidas Faust kipub ‘logost’ tõlkima ‘teoks’ ja kuidas see tegu ning kõik järgnev on viinud meie maailma keskkonnakollapsi äärele. Hellerma võtab lugeja käekõrvale ning jalutab temaga läbi õhtumaise filosoofia tüvitekstide, osutades siin-seal nende okstele, lehtedele ja õitele, mis tänapäevast maailmas toimetamist või – harvematel juhtudel – selle üle mõtisklemist suunavad. Sellise laiahaardelise filosoofilise ekskursioonijuhi kannul võiks käia tundide kaupa.“


    VENEKEELSE AUTORI KIRJANDUSAUHIND

    Venekeelse autori kirjandusauhinna žürii koosseisus Grigori Utgof (esimees), Ilona Martson ja Tatjana Stepaništševa valis auhinna laureaatideks järgmised autorid ja teosed:

     Andrei Ivanov, „Под ласковой звездой“/„Hella tähe all“

    Ljubov Kisseljova, „Карамзинисты и архаисты: Статьи разных лет“/ „Karamzinistid ja arhaistid: Valitud artiklid“

    Žürii esimees Grigori Utgof selgitas, et Andrei Ivanovi teose „Hella tähe all“ teeb silmapaistvaks autori truudus oma põhiteemale: „See on – tahtlikult või mitte – üksindus, mis on Andrei Ivanovi üks põhiteemasid „Hanumani“ teekonnast Lollandile“ saati“.

    „Ljubov Kisseljova raamat „Karamzinistid ja arhaistid“ on tema eluaegse projekti tulemus, mis jutustab korraga kahte lugu. Esimene neist on vene romantismi kultuuriruumi kujunemine, uute emotsionaalsete stsenaariumide loomine ja kirjanike osalemine impeeriumi ideoloogilises ülesehitamises. Teine on raugematu kirjandusloo uurimine erinevate kultuurivektorite ristumisel,“ ütles Utgof.

    Aastaauhindade laureaadid kuulutati välja emakeelepäeval, 14. märtsil 2024.

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Endla teatri näitleja Nils Mattias Steinberg.

    Visconti viis venda. Konstantin Kuningas vestles Nils Mattias Steinbergiga
    Endla teatris esietendub täna, 15. märtsil „Rocco ja tema vennad“, mis põhineb Luchino Visconti 1960. aasta Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi pälvinud filmil. Tallinna Linnateatris esietendus see lavastaja Jaanus Rohumaale, kunstnik Aime Undile ning näitlejatele Ene Järvisele ja Marko Matverele auhindu toonud lugu 1994. aasta oktoobris. Praegune Endla näitleja Nils Mattias Steinberg on sündinud kaks nädalat pärast toda lavaletulekut.
    Endla lavastuses Roccot kehastava Steinbergi sõnul on kõik viis venda ühtviisi olulised ning see lugu võiks sama hästi kanda pealkirja „Vincenzo ja tema vennad“ või „Simone ja tema vennad“ vms. Steinberg lõpetas 2018. aastal EMTA lavakunstikooli XXVIII lennus ja alustas näitlejateed Endla teatris. Varasemat seost Pärnuga tal pole. „Ma pole käinud isegi suviti Pärnus puhkamas, sest olen pärit Keila-Joalt,“ tunnistab ta naeratades.

    Esiküljel Endla teatri näitleja Nils Mattias Steinberg. Foto Priit Loog

    AILI KÜNSTLER: Miks üldse ja kellele ÕS?
    Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni pädenud arvamus, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu.
    Eesti keelenõukogu koos Eesti Keele Instituudiga 1. märtsil korraldatud keelekorralduse seminaril käsitleti teemat eri vaatenurkadest ning anti ülevaade järgmise ÕSi koostamispõhimõtetest. Emakeelse inimese keelekasutus ei saa mõistagi olla iseenesest vale, küll aga on seni leitud, et see võib olla olukorrast ja eesmärgist johtuvalt kas mõttekas või kohatu. Siiamaani on eesti keele normingukohaseks kasutamiseks antud juhiseid ka õigekeelsussõnaraamatus soovituste ja ka keelekasutuse selgust ja ühtlust toetavate näitelausete kujul. Valmiva „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025“ puhul see seminaril kuuldu järgi enam nii ei ole: ÕS 2025 on paberile trükitud EKI ühendsõnastiku „ÕSi selgitustega“ eesti keele osa, nagu kinnitas Margit Langemets sel üritusel.
    Siinkohal saab õigekeelsussõnaraamatuga seonduva vaatepunkti esitamiseks sõna osa seminaril osalenuist.

    KRISTEL ALGVERE: Inglite keel
    Kirjakeele armastamise tuhinas ei tohi me ära unustada esiemade ja -isade keelt. Keelt saab armastada mitut viisi, ükski neist pole vale.
    Esimese Jaan Kaplinski stipendiumi laureaadina on mul suur vastutus, aga ka rõõm jagada teiega oma mõtteid keelest ja teadusest. Olen teise aasta doktorant Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis, kirjutan doktoritööd keelelise ebakindluse teemal. Stipendiumi kasutamise ajal uurisin peamiselt eesti keele õpetajate hoiakuid. Viin teid nüüd Jaan Kaplinski päeval peetud ettekandele toetudes väikesele isiklikule keeleloolisele rännakule.

    Usk, lootus, võitlus. Tristan Priimägi vestles Ken Loachiga
    Ken Loach: „Rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.“
    Briti filmitegija Ken Loach oli eelmise kümnendi keskel juba valmis pensionile minema, kuid olukord maailmas, ennekõike Brexit, sundis teda kui töölisklassi eestkõnelejat taas nõrgemate kaitseks kaameraga välja astuma. „Mina, Daniel Blake“ tõi Loachile tema teise Cannes’i Kuldse Palmioksa ja uue hingamise. Sellele järgnesid „Kahjuks ei olnud teid kohal“ – kriitika ühiskonnas kulutulena leviva renditöömajanduse aadressil ühe kulleri silme läbi – ja n-ö tänapäeva Inglismaa triloogia kolmanda osana käsitletav mullune „Vana tamm“, kus on Loachile uuena tulnud sisse sõjapõgenike teema. Ka „Vana tamm“ jõudis Cannes’i võistlusprogrammi, aga mitte auhindadeni. 87aastane Loach on lubanud taas filmikarjääriga lõpparve teha, aga tema seisukohad pole küll aastatega leebunud.

    MERLE KARRO-KALBERG: Logi sauna kütjad
    Suur armastus sauna ja aeglase elu vastu on kokku toonud neli naist, kes avasid eelmise aasta lõpus Tallinnas mere ääres linnahalli kõrval avaliku leilimaja.
    Märts. Lumi on valdavalt sulanud, vaid tänavate servas on kõrgemad porised jäävallid. Pealinna ainukeses isetekkelises laugjas supelrannas südalinna läheduses riietuvad lahti taliujujad ja jooksevad elevil vette. Randa eraldab linnast viimane alles jäänud kesklinna tühermaa jupp: suurte puude ja põõsastega, kus pajutibud kauaoodatud kevadet lubavad. Vaikus, linnulaul ja lainete koha. Taamal kõrgub linnahall, ametlikult mahajäetud, aga ometi on inimesi selle katusel omajagu. Tallinna südalinn polekski nagu kiviviske kaugusel, mis siis, et mõnikümmend meetrit edasi on juba magistraalid, sadam ja automüra.

    JAAN TAMM: Saare maakonna linnused ja turism
    Praeguse maakondliku juhtimismudeli puhul, kui suurem osa investeeringuid ja otsuseid koondub Kuressaarde, on raske loota, et tähelepanu ja võimalusi jätkub ka mujale.

    EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA: Teaduse ja pereelu ühildamine
    Kuigi perega seotud mobiilsuspiirangud ja selle mõju karjäärile puudutavad nii mehi kui naisi, näitavad andmed, et väikeste laste olemasolu peres takistab eelkõige naiste mobiilsust.
    11. veebruaril tähistati ÜRO eestvedamisel üheksandat korda rahvusvahelist „Naised ja tüdrukud teaduses“ päeva, mille eesmärk on pöörata tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele hariduses ja teaduses. Eestis on kõnealune päev olnud tulipunktis alates 2021. aastast ning selle tähistamist on eest vedanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) koostöös ülikoolide ja teadusasutustega. Nagu ka eelnevatel aastatel, on „Naised teaduses“ päeva sisuks tuua esile nii naisuurijate teadussaavutusi kui ka pöörata tähelepanu kitsaskohtadele, mis piiravad nende tegevust ja karjäärirajal edasiliikumist.

    ARO VELMET: Taanis oli viimased neli aastat mitu korda ohutum viibida kui Suurbritannias
    Kuidas mõjutas sissetulekute, elukoha, töö laadi jm ebavõrdsus eri inimrühmade nakkusriski, on meie pandeemia analüüsis läbi kaalumata.
    Neli aastat. See on aeg, mille jooksul vastsündinust kasvab kõndiv, rääkiv, mõnikord isegi tähti tundev laps. See on aeg, millega agar tudeng võib läbida bakalaureuse- ja magistriõppe. See on kaks kolmandikku Teise maailmasõja pikkusest. Piisavalt pikk aeg, et tuttav, kes sind selle aja jooksul pole näinud, võiks öelda „oi, kui palju sa muutunud oled!“. Ja piisavalt lühike, et selle peale mõelda: „Mis jamajutt see küll on?“

    ART LEETE: Ristimisretk Obi ugri maale
    Vene õigeusu kiriku isemajandamise vajadus Siberis ja tsaari käsk käivitasid ristimiskampaania, mis oli kõige intensiivsem hantide ja manside seas.
    Hantide ja manside maailma mõistmise viis ei huvitanud Vene võime kuni XVIII sajandi alguseni. Siis korraldati suur ristimiskampaania, mille tulemusena tehti suurem osa Obi ugrilastest kristlasteks. Samal ajal tõi see vägivaldne aktsioon kaasa ka ulatuslikud rahutused, milliseid polnud Lääne-Siberis ammu olnud ega tulnud ka enam tükk aega.

    KAAREL TARAND : Kodukontor Ideoloogia teeb voodist töökoha
    COVID-19 pandeemia hiid- ja järellained tabasid inimkonda nii kiiret reageerimist ja äkkotsuseid nõudva kriisina kui ka ületamiseks pikaajalist strateegilist planeerimist ning muudatuste juhtimist eeldava hädana. Lühike, kuid suuri hulki tabanud COVID külvas hirmu ja sundis ühiskondi ja riike avastama endas solidaarsustunnet, mobiliseerumisvõimet. Hilisem pikk COVID tuli, et jääda, kuid sellega pihta ja selles kannatada saanute kaotused ei ole otsustajate fookuses samal määral. Üksikute õnnetus on pigem eraasi ning solidaarsus ja mobilisatsioon vähemasti Euroopas reserveeritud juba hoopis muud tüüpi elu ja surma võitlusele.

    Arvustamisel
    Jan Kausi „Imelik peegel“ ja Juhan Voolaiu „Eesti tänapäevased muinasjutud“
    Siegfried von Vegesacki „Tõlgina idas. Jutustus aastatest 1942–1943“
    kontsert „80 aastat Tallinna märtsipommitamisest“
    Eesti naisheliloojate konkursi lõppkontsert
    Kaisa Ling Thingi naistepäevatuuri „Rind ette!“ kontsert
    Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Tetzlaff ja Brahms“
    Sten Lassmanni klaveriõhtu „Kodumaised viisid“
    BOTi ja eˉlektroni „Eesti Rahwa Edenduskunst“
    Endla teatri „Mäeküla piimamees“
    näitused „Kellele kuulub öö?“, „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ ning „Tasakaalus(t väljas). Näitus märkamisest ja meelerahust“
    mängufilmid „Mo Mamma“ ja „Biwa järve 8 nägu“

  • Tartu Kunstimuuseumis avaneb Eesti 1980. aastate karikatuurile pühendatud näitus

     

    Tallinfilmi Sürrealistid Tartu unstimuuseumis 1986.

    Alates 16. märtsist on Tartu Kunstimuuseumis avatud Sarja Tartu 88 seitsmes näitus „Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” on kultuurilooline pilk nõukogude perioodi eluolu ühele kõige vastuolulisemale valdkonnale – huumorile.

    1986. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumi toona Vallikraavi tänaval asunud näitusesaalides Tallinnfilmi Sürrealistide nime taha koondunud karikaturistide näitus. 15 312 külastust kogunud näitus osutus Tartu Kunstimuuseumi ajaloo tõenäoliselt kõige populaarsemaks väljapanekuks. Huumoriajakirja Pikker tiraaž oli samal ajal 70 000. Tartu rajoonilehe Edasi huumorirubriiki Herilane luges 80% lehelugejatest. Huumori järgi valitses kustutamatu nälg.

    Näituse „Initsiatiiv altpoolt” juhatab sisse 70ndate algul Tartu Ülikoolis koondunud noorte karikaturistide kollektiiv NAKS, väljapanekust ei puudu loomulikult sellised klassikalised episoodid nagu Heiki Ernitsa Uljanovite perekond, Priit Pärna raamat „Tagurpidi” ning Eesti kunstiajaloo kõige kuulsam karikatuur „Sitta kah”.

    Nõukogude režiimi lõpuga lõppes ka omapärane huumorikultuur, et toonaseid kunstiprotsesse ei maksa aga alahinnata, on näitusel palutud osalema kaks 80ndatel sündinud kunstniku Flo Kasearu ja Jass Kaselaan, kelle loomingus kuraatori arvates Eesti sürrealism tänapäevases vormis edasi elab.

    Kuraator: Indrek Grigor

    Graafiline disain: Laura Merendi

    Koordinaator: Kristlyn Liier

    Tallfilmi Sürrealistid Altpoolt tulev initsiatiiv, Tantsutare, 1986.

    Osalevad autorid: Tallinnfilmi sürrealistid: Heiki Ernits, Rao Heidmets, Vahur Kersna, Miljard Kilk, Kalju Kivi, Mati Kütt, Hillar Mets, Priit Pärn, Tõnu Talivee, Riho Unt, Hardi Volmer

    Karikaturistide kollektiiv NAKS: Andres Ader, Viljar Ansko, Hiie Ivanova, Raul Kilgas, Silja Kudisiim, Tõnu Lepp, Peeter Paris, Heiki Raudla

    Ning: Harry Egipt, Rein Lauks, Jaak Lõhmus, Flo Kasearu, Jass Kaselaan, Andrus Peegel, Ilja Popovits, Elle Tikerpäe, Aarne Vasar, Kurti Vool

    Näitus jääb avatuks kuni 21.07.2024.

    „Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel” kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi. Näitus on osa Tartu Kunstimuuseumi korraldatud laiemast näituseprogrammist „Sürrealism 100“, mis on pühendatud sürrealismi manifesti 100. juubelile. Näituseprogrammi kuuluvad veel Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritavad „Ilmar Malin. Igaviku hõõg“ ja Kris Lemsalu isikunäitus „DONATELLA. Elukeeris”. Lisaks avatakse 4. aprillil Eesti Rahva Muuseumis rahvusvaheline näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“.

    Fotod:

     

    Tallfilmi Sürrealistid „Altpoolt tulev initsiatiiv“, Tantsutare, 1986. Foto Tõnu Talivee.

     

    Tallinnfilmi Sürrealistid Tartu Kunstimuuseumis 1986. Vasakult: Hillar Mets, Mati Kütt, Tõnu Talivee, Rao Heidmets, Hardi Volmer. taustal Miljard Kilgi maal „S. Dali põgeneb Tallinnfilmist“. Foto Tõnu Talivee.

  • Märtsikuine Tartu Kunstinädal

    Märtsikuine Tartu Kunstinädal koondab kokku 18 näitust. Külastajatel on võimalus osaleda kunstnikutuuridel Galeriis Pallas, kuraatorituuril vastavatud näitusel Tartu Kunstimuuseumis, kahe näituse lõpetamisel Jakobi galeriis ja Galeriis Pallas, Ukrainast pärit residentuurikunstniku loengul TYPAs, Evi Gailiti ja Maris Tuulingu näituse avamisel Promenaadiviie kultuuriklubis, grupinäituse avamisel Vein ja Vines ning naistekuu sivasõbrunemisel Kogo galeriis.

    Tartu Kunstinädal sai alguse jaanuaris, mis vaid ühe nädalaga tõi erinevatesse Tartu kunstigaleriidesse- ja muuseumidesse üle 2000 külastaja.

    Märtsis osalevad üritustega Galerii Pallas, Jakobi galerii, TYPA, Kogo galerii, Promenaadiviis, Vein ja Vine ja Tartu Kunstimuuseum. Lisaks nendele asutustele, ootavad näitusi külastama ka Tartu Kunstimaja, Ag47 fotogalerii, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Tampere Maja galerii, Made in Aparaaditehas galerii, HAKI galerii ja R galerii.

    Tartu Kunstinädal toimub iga kuu teisel nädalal. Kõik kunstinädala üritused on tasuta või muuseumipiletiga. Kunstinädalaga käib kaasas uus Tartu kunstikaart, mis on saadaval igas Tartu kunstiasutuses.

    Täpsem programm on leitav siit.

  • Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi juhina jätkab Kai Lobjakas

    Kai Lobjakas

    Täna asutatava Sihtasutuse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum juhatuse liikmeks valiti senise riigimuuseumi juht Kai Lobjakas. Sihtasutus alustab tegevust 1. mail.

    „Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi 11 aastat juhtinud Kai Lobjakal on märkimisväärne juhtimiskogemus ning põhjalikud erialased teadmised. Valikukomisjonile paistis silma tema avatus lähenemises nii muuseumi edasisele tööle, arenguvõimalustele kui ka koostööle teiste partneritega,“ ütles konkursikomisjoni esimees, ministeeriumi nõunik kultuuriväärtuste asekantsleri ülesannetes Märt Volmer.

    „Muuseumil on rohkelt potentsiaali, mida veel avada. Pean oluliseks, et jätkuks senine tugev sisuline tegevus ja näen olulisema eesmärgina, et seda toetaks kaasaegse struktuuriga korrastatud ja avatud keskkond. See on võtme-eelduseks erinevate tugitegevuste ja koostööprojektide initsieerimiseks ning selleks, et toimida külastajatele keskusena, kuhu kuuluvad 1980. aastal muuseumiks kohandatud aidahoone, 17. sajandi kaupmeheelamu ning neid ühendav peasissepääs koos unikaalse välialaga,“ ütles Kai Lobjakas.

    Kai Lobjakas alustas Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kuraatorina tööd 2002. aastal. Muuseumi juhina on ta töötanud alates 2013. aastast.

    1. veebruaril andis valitsus kultuuriministrile volituse SA Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ning SA Eesti Arhitektuurimuuseum asutamiseks, mis seni toimisid riigiasutustena. Sihtasutuse juhatuse liikme volituste tähtaeg on viis aastat.

    Kultuuriministeerium on alates 2012. aastast muuseumivõrku korrastanud ning muuseumide juriidilist vormi muutnud, lähtudes seejuures muuseumide eripärast ja kohalikest oludest. Riik on asutanud 14 uut muuseumide sihtasutust, kohalike omavalitsuste juhtida on antud 6 endist riigimuuseumi. Rohkem infot leiab Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

     

     

  • Tartu Kunstimuuseumis avaneb Eesti kunsti ühe säravaima rahvusvahelise tähe Kris Lemsalu näitus

    Kris Lemsalu „Donatella Privada“.

    16. märtsist on Tartu Kunstimuuseumis avatud Kris Lemsalu iskunäitus „DONATELLA. Elukeeris”. Tegemist on Eesti kunsti ühe säravaima rahvusvahelise tähe esimese isikunäitusega Tartus.

    Lisaks Lemsalu tõlgendusele Tartus igavesse suudlusse jäätunud purskkaevust, tuleb näitusel esmaesitlusele koostöös Johanna Ulfsakiga valminud eluloofilm „Vana klaver ” ning valik värskeid joonistusi koos mõne varasemast tuttava installatsiooniga.

    Nii enda kui oma teoste silmatorkavate kostüümide poolest tuntud Kris Lemsalu kombineerib oma teostes portselani karusnaha, villa, tekstiili, silikooni, leidobjektid, helid ja teised materjalid isemeelse huumoriga sürrealistlikeks stseenideks, mis on niisama peadpööritavalt sümbolistlikud kui lustlikud.

    Nagu Kris Lemsalu ise hiljuti Tõnu Karjatsele antud intervjuus ütles: „Ma olen leidnud oma maailma ja oma keele ja see on erinev, sellepärast see paistabki natuke välja. Mõnele meeldib, mõnele ei, mõnd ärritab, mõnd tülgastab, inimesi on igasuguseid, ma ei oska väljastpoolt seda näha.”

    Kris Lemsalu (s 1985) elab ja töötab teljel New York ning Tallinn. Ta õppis Eesti Kunstiakadeemias, Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias ning Viini Kaunite Kunstide Akadeemias.

    Lemsalu oli Eesti paviljoni kunstnik 58. Veneetsia Kunstibiennaalil (2019) ning pälvis vahetult enne seda kodumaal tähelepanu Tamara Luugi poolt Tallinna Kunstihoones kureeritud duo näitusega „Kaunitar ja koletis” koos maalikunsti klassiku Tiit Pääsukesega. Lemsalu viimane suurem näitus Eestis oli koos Kyp Maloneiga Tallinnas Kai kunstikeskuses „Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)” 2020. aastal.

    Kuraator: Indrek Grigor

    Näitus jääb avatuks kuni 21.07.2024.

    Kris Lemsalu isikunäitus „DONATELLA. Elukeeris” kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi. Näitus on osa Tartu Kunstimuuseumi korraldatud laiemast näituseprogrammist „Sürrealism 100“, mis on pühendatud sürrealismi manifesti 100. juubelile. Näituseprogrammi kuuluvad veel Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritavad „Ilmar Malin. Igaviku hõõg“ ja Eesti karikatuurikunstile keskenduv „Initsiatiiv altpoolt. Eesti 80ndate karikatuur“. Lisaks avatakse 4. aprillil Eesti Rahva Muuseumis rahvusvaheline näitus „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“.

     

  • Müürileht vaatleb märtsis kultuuri läbi majandusprisma

    Müürilehe märtsinumbris paneme ette Peeter Koppeli prillid ja vaatame kultuuri läbi majandusprisma. Kirjanike Liidu juht Tiit Aleksejev annab intervjuus Maia Tammjärvele aru, kas kirjandus on tõepoolest katastroofilises seisus. Oma kogemustest raha ja toimetulekuga räägivad vestlusringis Saara Mildebergile neli noort loomeinimest.

    Helena Aadli kirjutab kultuuritarbimise mõistest, Kaisa Eiche eraraha kaasamisest kultuuri ja Henri Kõiv ühisrahastusest. Mariliis Mõttus uurib, kuidas väikesed plaadifirmad ennast majandavad. Loovklassile jagab rahatarkusi tippkoolitaja Joosep Koots. Emiteerime Müürilehe oma, püsivama väärtusega rahatähe MÜRi.

    Mark Alexander Ummelas arutleb, millal ikkagi oli klubikultuuri kuldaeg. Lennart Leedu kirjeldab, kuidas TikTok muusikatööstust mõjutab. Lena Kurg ja Jens Jaanimägi teevad ülevaate Eesti kvääriruumidest. Johanna Rannik jagab muljeid Balti Tantsu Platvormilt, Mia Maria Rohumaa ja Kristel Zimmer aga noorte Balti kirjanike talvekoolist.

    Johanna Reinvald tutvustab fotode kaudu Viljandi hipipalet. Keiu Virro vestleb etenduskunstide magistrantidega. Keskkonnakolumnis kirjutab Kadri Tüür keskkonnaprotestist, mis ilmus avalikkuse ette naljapildina. Lisaks leiab numbrist Jan Kausi proosat ja Mirjam Parve luulet.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • Niguliste muuseumi näitus toob avalikkuse ette liivimaalaste palverändudega seotud leiud

    Niguliste muuseumi tornigaleriis on alates 9. märtsist avatud näitus „Sinna ja tagasi. Liivimaalaste palverännud keskaegses Euroopas“, mis tutvustab Liivimaa keskaegset palverännuainest.

    Nagu muus Euroopas, kuulus palveränd ka Liivimaal keskaegse eluolu juurde. Siit mindi nii kaugel kui ka lähedal asuvaisse pühapaikadesse, võõrsilt tulnud palverändurid külastasid omakorda siinseid kohti Riia toomkirikust Pirita kloostrini. Kõik see jättis omaaegsesse ainelisse kultuuri erinevaid jälgi, alustades kunstiteostest ja argiesemetel kasutatud sümboolikast ning lõpetades palverändurite rõivastuse ja reisilt kaasa toodud suveniiridega.

    „Liivimaalaste palverändude vastu on huvi tuntud aastakümneid ning mitmel juhul andis selleks tõuke mõni üksikleid, nagu 1953. aastal Tallinnast või 1992. aastal Pärnust avastatud palverännusuveniir. Kuid alles viimaste aastate ulatuslikud leiukogumid, eeskätt 2018. aastal Tallinnas Kalamajas välja tulnud erakordne 15. sajandi esemete kollektsioon, annavad senisest detailsema sissevaate linlaste hardusellu, mille üks osa oli kodu- ja välismaiste pühapaikade külastamine,“ rääkis Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur ja näituse kuraator Erki Russow.

    Suur osa näituse eksponaatidest jõuab vaataja ette esimest korda. Nende seast väärivad esiletõstmist eelkõige palveränduri viltmütsi katke, kaks seni ainsana teadaolevat Riia toomkiriku püha vere kultusega seotud 15. sajandi palverännusuveniiri, samuti leiud, mis kinnitavad palverännumeenete kasutamist pärast pikalt teekonnalt naasmist.

    Näitusega kaasneb mitmekesine publikuprogramm ja toimuvad muuseumitunnid õpilastele. Näitusega seotud teemasid käsitlevad keskaja uurijate Tiina Kala, Juhan Kreemi, Anu Männi ja Erki Russowi loengud. Esimene loeng toimub 14. märtsil kell 17, kui arheoloog ja näituse kuraator Erki Russow räägib keskaegsetest palverännusuveniiridest. 28. märtsil kell 17 vestlevad teemal „Teekond algab koduukselt. Eesti tänased palverännuteed“ Eesti Jaakobitee eestvedaja, Järva-Madise kirikuõpetaja Jane Vain, kultuuriloolist palverännuteed arendava MTÜ juhataja Eero Kotli ning Olaviteed rajav Tallinna Ülikooli kunstiajaloo professor Kersti Markus. Näituse raames toimuvad ka vanamuusikaansamblite kontserdid.

    Näituse eksponaadid pärinevad Eesti ja Läti muuseumitest ja arheoloogiakogudest ning Saksamaalt.

    Selle näitusega avatakse ühtlasi Niguliste muuseumi tornigalerii.

    Näitus on avatud 8. septembrini 2024.

    Näituse kuraator: Erki Russow (Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu)

    Näituse kujundus: Villu Plink

    Graafiline disain, mannekeenid ja mulaažid: Jaana Ratas

Sirp