Toeta
Otsi

Kasvuhoonegaasid

  • Uskmatu toomas ja üllatuskontsert

    Virve Normet

    Ja siis see müsteerium algas. Lühikese keskendumishetke (palvuse?) järel alustas Iegor Reznikoff laulu. Kõndides rahulikult-aeglaselt mööda kirikut, küll altaripoolses osas, küll liikudes vahekäigus ja külglöövides ning kiriku tornipoolses otsas – aeg-ajalt väga lähedal kõikidele kuulajatele. Oli ükskõik, kus ta seisis või kõndis, tema laulu meloodia aeglased, vokaalsete kaunistustega rikastatud helid täitsid kogu suure-kõrge Niguliste kiriku. Ärge arvake, et see oli ooperilaulja võimas hääl! Ei, see oli tavaline, meeldiv ja äärmiselt hästi valitsetud mehehääl. Lausa ehmatavalt kaunis ja seejuures loomulik. Iga tema heli ja fraasi liikumine sundis nagu järgima, samm-sammult kaasa mõtlema. Teatav vaheldusrikkus muutis selle toimingu nauditavaks ka muusikalise mõttearenduse osas. Ettekande mulje oli rabav. Aga samas võis selgelt tajuda hoopis rohkemat: kogu ehitise, kogu ruumi võimsat ja vaheldusrikast resoneerimist, kaasalaulmist.

    Aeg-ajalt vilksatas mu peast läbi mõttekatkeid: mõistmine, et kirik kui hoone on ehitatud täiuslikuks instrumendiks ürgseima ja kauneima heli, inimhääle võimendamiseks palvuses ja ülistuses; kahjutunne, et just seda on meie päevil vähe mõistetud ja kasutatud; imetlus, et meie Niguliste nii täiuslikult ja võimsalt võib heliseda; “kommertslik” välgatus, et milline maiuspala see kontsert oleks uusima, superaudio helisalvestustehnika promoplaadi jaoks…

    Kajade kasutamine liitis helide kulgemisi harmoonilisteks akordideks, mis teisenesid, põimusid, sulasid ühte ja jätkasid siis taas voolamist ühehäälsena… Täieliku jahmatuse osaliseks sain aga siis, kui interpreet-kunstnik pani õhu värelema ülemhelide sillerdustes. Skeptik minus otsis kõigepealt trikimeistrit (“Võluflööti?!” naeris Reznikoff, kui ta üles otsisin ja seda rääkisin). Jah, mingit abivahendit. See “abivahend” on aga lihtsalt inimese oma keha resonaatorite kasutamise oskus hääle tekitamisel ja oskus-võime (?) teha kuuldavaks põhihelide kõrgemad harmoonilised, ülemhelid. Tahtmatult tekkis võrdlus prismaga, mis lahutab valguskiire vikerkaarevärvilisteks koostisosadeks. Suur osa on ka konkreetse kiriku kui instrumendi tundmisel-tajumisel ja kasutamisel akustilises mõttes. Kavalehelt võisime lugeda: “Viimane Alleluia Magnificat tuleb esitusele resonantsis Niguliste kirikuga, varakristlikus ülistamise vaimus.” See omalaadne pühendus oli nagu eriti kaunis kooda kogu kontserdile. Muide, kõik kavasse valitud laulud olid ülistuslaulud, kantud rõõmust ja elujaatavast tunnetusest.

     

     

    Mõned vastused küsimusele, kes on Iegor Reznikoff

    68aastane Iegor Reznikoff on teadlane, pedagoog ja kunstnik ja need kolm on tema isiksuse harmoonilised tahud, mis üksteist täiendavad. Saanud klassikalise muusikahariduse pianisti, teoreetiku ja komponistina, pühendus ta 1970. aastast hoopis varakristliku laulu uurimisele. Kauged maad Tiibet, India, Iraan, Türgi, Kreeka, ka Aafrika mitmed paigad on pakkunud ainulaadseid uurimismaterjale. Just laulul on kõigis traditsioonides oluline koht. Ta kinnitab, et antiiklaulu uurimine viis ta edasi heliteraapia juurde.

    Üks uurimisobjekte on ka varajane, IV – VIII sajandi gregooriuse laul. Iegor Reznikoff on uurija, mõtestaja, filosoof ja – sealt edasi – pedagoog-praktik. Laulmise kui täiusliku vaimse ja kehalise koostegevuse ja koostoime uurimise juurest on ta jõudnud oma, nn harmoonilise laulmise metoodikani, mis (talle endalegi üllatavalt ja rõõmustavalt) vahel heliteraapia mõjusfäärideni on kandunud. Professorile meeldib arutleda asjade olemuse üle sügavuti. Küllap on palju poleemikat tekitanud tema filosofeerimine teemal, mis on püha laul (pro muusika) ja mis on kirikulaul, ning mõttearendus, et “sügavat vaimsust ei saa olla ülistuseta” (!).

    Kui kontserdi järel tundus ta ainulaadse interpreedina, siis teadlasena ja pedagoogina on ta veelgi köitvam isiksus. Muljeterohke materjali võiks saada tema praktilisest õpetusest harmoonilise laulmise vallas ja tema õppetundidest, kus aeg näib liikuvat justkui teises dimensioonis, toimides rahustava ja lõõgastavana. Soome muusikateadlased ja laulupedagoogid on Reznikoffi õpetuse teemal mitmeid intervjuuartikleid avaldanud. Teadlasena-uurijana tundub maestro tarkusesalv olevat ammendamatu. Oma muusikalise varamu ja esinemised on ta jäädvustanud rohkem kui kümnele heliplaadile.

    Iegor Reznikoff on Pariisi Nanterre’i ülikooli ja Lyoni ülikooli filosoofiaprofessor (antiikaja kunst ja filosoofia, varakristliku laulu ajalugu), ta loeb regulaarselt oma kursusi Helsingi Sibeliuse akadeemias, Moskva ja Peterburi konservatooriumis (vanavene kirikulaul jm) ning lühikursusi Prantsusmaa mitmes linnas ja veel maailma paljudes paikades.

     

     

     

  • KES OLI PARROT? PARROTI GRAVÜÜR TARTU LINNAMUUSEUMI KUNSTIKOGUS

    Kaari Siemer

    Kolmapäeval, 18. aprillil kell 17 toimub linnamuuseumis sarjas “Asjalugu” järjekordse eksponaadi esitlus. Seekord tutvustab museoloog Heivi Pullerits ülikooli esimese rektori G. Fr. Parroti portreed, mille on Gerhard von Kügelgeni maali järgi valmistanud Peterburi graveerija P. Smirnoff.

    Rektor Parroti portree tellisid Kügelgenilt üliõpilased 1803. aastal ja see fakt edastab meile teadmise, et professor oli üliõpilastele vaieldamatu autoriteet. P. Smirnoffi litograafia kui ainuke meile kättesaadav kunstiteos noorest tarmukast rektorist annab veel pea 200 aastat hiljem võimaluse mõtiskleda teemal: Kes oli Parrot?

    Kügelgeni maal oli 20. sajandi alguseni perekonna valduses, tema edasisest saatusest teateid ei ole. 19. sajandi keskel tellis ülikool maali koopia tuntud Tartu kunstnikult Julie Hagen-Schwarzilt. See portree on üks neid Tartu Ülikoolile kuuluvaist kunstivaradest, mis asub praegu Voronežis.

    Loengusarjas „Asjalugu” tutvustatakse muuseumi kogudes leiduvate esemete kaudu Tartule olulisi sündmusi ja protsesse. Vaatluse alla võetakse esemed, millele külastaja pole seni ehk teadnud tähelepanu pöörata. Laiale kuulajaskonnale mõeldud ettekannetega astuvad üles linnamuuseumi teadurid ja koguhoidjad.

    “Asjalugu” toimub kord kuus kolmapäeviti kell 17 Tartu Linnamuuseumis.
    Sissepääs tasuta.
    Info tel. 7461911

  • Muusika ja tantsu keemiline ühend

    Kristiina Garancis

    Tartu Sadamateatri mustas kastis rambivalgust näinud Mai Murdmaa uuslavastus “Tantsumaraton” tõi visuaalsesse välja kaks mõjukat kujundit – jalad ja tuvid (Jaan Toomiku videoinstallatsioonide sooloosa), teadvusesse aga veel ühe ja kõigest tugevaima – muusika. Koreograaf ise on helimaailma oma elus kõikidest kunstidest sügavaimaks pidanud ja seni loodud tantsuteostega seda mõtet sakraliseerinud, ning uus tantsutükk on selle elav kinnitus. Tantsu ilma muusikata, kas või hingelduste, vaikuspauside ja kontsarütmide näol, lihtsalt ei eksisteeri.

    “Tantsumaraton” ja Rainer Jancise helimaastik sobivad omavahel kui kaks sugulashinge. Kui teha järeldus, siis selleks, et saada täiuslikult sobivat helikeelt oma kehakeelsele loomele, pidigi Murdmaa ära ootama oma hetke, mil ta poeg, tema liha ja veri, talle selle komponeeris. Raineri heliilm on koguni nii vallutav, et väike black box saab seda täis seinast seina ning võtab tantsult lausa juhtimise üle. Kitarrikäigud ja löökriistad soleerivad, võimsad helilained mähivad vaataja tähelepanu. Silmadelt läheb rõhk kõrvale.

     

    Black box’i peopesal

    “Tantsumaraton” pole ei liha ega kala. Ei tants ega draama. Murdmaa  püüab kokku sulatada mõlemad, kuid kui muusika ja tantsu keemiline ühend on loodud ja see segu on nii maitsev, siis teksti ja tantsu puhul on see juba raskem tekkima. Kuidas saaks kirjanik Horace McCoy Ameerikas suure depressiooni ajal kirjutatud romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” aegruumist ja tekstist sujuvalt Murdmaa tantsusüsteemi loomulik osa? Koreograaf on kaua sõna ja kehakõnet paari püüdnud panna.  Selgelt ja täpselt lavalt antav verbaalne tekst aga füüsist kui väljendusvahendit kasutava tantsija oskustepagasisse tavaliselt ei kuulu. Balletikoolist saati treenitakse ju liikumissujuvust, mitte häälekasutamiskunsti. Murdmaa lahendab “Tantsumaratonis” selle nii, et paneb tegelasi tagaruumis jälgima videokaamera ja laseb Vanemuise näitlejatel maratonist osavõtjate tekstid peale lugeda. Tekib naljakas võõritusmoment. Otsekui äraarvamismäng: kelle häälega kõneleb tantsija Mari Savitski või Andrus Laur?. Aga see selleks. Kuulsast Sidney Pollacki samateemalisest linaloost meelde jäänud karakterid olid siiski nii elavalt silme ees, et vaataja silm hakkas automaatselt otsima sarnasust Vanemuise tantsijatega. Katre Unt-Lidmetsa rase väsimusest nõrkev naine ja Rita Dolgihhi “ärivaistuga”  rebasnaine olid põnevad ja tugevad tüübid. Vladimirs Latišonoksi Vee oli kõige võistlustantsijalikum ennast-nautivam karakter. Andrus Lauri ja Mari Savitski Robert ja Gloria olid mõlemad suure potentsiaaliga osad, mis saavad etenduste käigus kindlalt tuumakust ja duetina tegutsemise vabadust juurde. 

    Black box’i tilluke ruum seab kõik prožektorivihku. Etenduspind, kus publik tantsija sirutatud jalga võib puudutada või iga õhutuuri tuuleiil tuntavalt põske paitab, nõuab autentsust, tingliku seinata alasti tõde, lähedalt vaatamise ja kuulamise võimalust. Loomulik peaks olema lavalt kõlav tekst, paatosevaba esitus, orgaaniline kehamõte. Ja isegi see tuleb päevavalgele, kuidas sobivad tolle ammu kirjutatud romaani laused oma ülesehituse ja kõlaga tänasesse päeva Murdmaa tegelaskujude mõtteid ja tundeid peegeldama. Muusika ja tantsu sedavõrd hea sugulassuhe viskab väljakutse ka sõnale. Kui sõna sidusus tantsumaterjaliga pole liimjalt tihe, siis torkab see lavastustervikusse mõra.

     

    Perfektse terviku kuubik

    Üks lavastus on ju kuubik kontsentreeritud elu: tihendatud tegevus, lõikavad karakterid, pingega ülesehitus ja läbikomponeeritud kunstide suhe – tervik, kus kõik komponendid on täiuslikult oma riiulisse sätitud ja struktuurivõrestik hoiab lülisid paigal. Tantsulavastuse puhul on veel kõrgendatud nõudmised: looja peab olema korraga nii lavastaja kui koreograaf. Vormid kaks teksti: ühe kehale ja teise sellise, kuhu keha end paigutama hakkab. Topeltülesanne. Või äkki – see, mis on täiuslikult komponeeritud tervik lavastaja jaoks, pole seda mitte vaataja silmadele? Meenub kuulsa Tuglase viis oma nooruses kirjutatud tekste lõpmatuseni redigeerida. Kuni täius käega katsuda ja iga tolmukübe hoolega ämbrisse pühitud. Liigne puhtusearmastus, liigne täiuslikkuse iha elus ju tegelikult segab. Hingaks kopsudesse täie sõõmu värsket õhku ja elaks täie rinnaga, kuid ei saa, sest hirm nöörib kõri ja tegutsemisvõime. Võib tekkida paanikahäire: mis siis saab, kui see, mis ma teen, polegi perfektne, kui keegi leiab selles mõne “vea” või kui kellegi mõte minu maailma negatiivse repliigiga purustab? Kuidas üks lavastus peaks “tehtud saama” nii, et mängulust kaduma ei läheks või perfektsionism kõike ei pleegitaks?

     

    Elegantne lohakus

    Murdmaa lavastuste elegantne lohakus inspireerib alati. See jätab vaatajale omad rajad mõtteuitamisteks. Boheemlaslik, täielikult intuitsioonil baseeruv loomisstiil tõmbab iga tantsuteose lahti jäetud struktuuriotsad võluväega tavaliselt ise kokku. Aga mitte seekord. Lõpp oli järsk kui kirvehoop. Sadamateatri “Tantsumaraton” jättis õhku vaimustuse muusikast ja julguse eksperimenteerida tantsu ja draama ühendi loomisega. Murdmaa on avastanud alkeemia saladuse. Jääb oodata uusi boheemlaslikult täiuslikke loomelaboriprodukte.

     

  • Külapoe trepi pealt meheks?

     

    Luuserid

    Ükskord, umbes aastat viis tagasi, nägi Eesti üks kahest androloogist ? Olev Poolamets ? Pilistveres maapoisse kügelemas. Eesti südames elavate noorte probleemne olukord murdis meestearsti südame. Probleemsus seisnes selles, et noored olid Eesti riigis käibivate riskikontseptsioonide alla liigitamatud: nad polnud kodutud, tänavalapsed ega narkomaanid, ometi kitsa silmaringiga, kehvad edasijõudjad õppimises (v.a suitsetamine). Konutasid niisama ega tegelenud millegi sisukamaga ? ning olid tühjaks virutanud kirikurahakarbi. Kõik see põhjustas ettepaneku algatada Pilistvere poistele suunatud üritusi. Seejärel viidigi ridamisi läbi valgustavaid-juhendavaid laagreid (loenguid, ekskursioone, mänge, kontserdikülastusi jne) Eesti ainsate meestearstide Poolametsa ja Margus Punabi, psühholoogiaharitlaste Jüri Uljase ja Mait Rauna ning paljude teiste kaasaaitamisel. Teose nähtavam tunnus on selle silmanähtav kollaa?likkus. Tõsi, lehtede vahel ei ole kubemekarvu ega feromoonidest pakatavat higi ega fallosepilte jms. Ometi pole teos ülemäära steriilne: ajalehelõiked, kommentaarid, emailitükid, pildid vahekirjutajatest, kohatised bibliograafiad. Sisukord küll eelstruktureerib lugemisteed, kuid kollaa?likkus teeb lugemise algul kohati harjumatuks: juba rahulikult Pilistvere narratiivi kerimisele pühendunud, sajab äkitselt vastu ajalehtedest ja muudest allikatest pärinevaid kommentaare vms. (Eriti järsu ülemineku leiab nt lk 55 keskel ja lk 148 ülal.) Kude, mis hoiab teost siiski koost pudenemast, on saladuslikud ?sofofiilsed? vahepalad, kuid eelkõige laagris käinud Pilistvere poiste ja nende juhtoinaste igapäevatööde ja -tegemiste kirjeldused. Tsükkel Pilistvere poiste projekti (PPP) loost ja sellega seotud inimestest vaheldub teadusliku tunnustega informatiivsete vahetekstidega, millele lisatud bibliograafia: Olev Poolametsa tükk ?Poiste initsiatsioonirituaalidest? annab teada, et peale juudirituaalide on eesnaha eemaldamine tavaks ka Senegali muhameedlastel ja Austraalia aborigeenidel. Ajalooliselt on põhjenduseks mehekssaamine, skisofreenia ravi ja võõrutamine masturbatsioonist. Kusjuures, viimase korral populariseeris seda helbetööstuse isa Kellogg. Ameerika Ühendriikides olla ümber lõigatud umbes 70 protsenti meestest. Peatükis ?Mehe rollist isana? eritleb Jüri Uljas bioloogilise, sotsiaalse ja psühholoogilise isa omavahelist vahekorda. Lisaks veel tekstid niisugustelt autoritelt nagu Margus Punab (?Viljakuse riskifaktorid?), Anzori Barkalaja (?Jäljendamine õppimise meetodina?), Madli Ilves, Kalev Kudu (?Klounaad algab lihtsatest asjadest?), Siiri Rebane (?Pilistvere programm ärgitab märkama elu mitmekesisust?) ja isa-poega Alo ja Mait Raunalt. Kõik parajalt lühikesed tekstid, et mitte neid siinkohal pikemalt seletama hakata. Kes peab teose kunstilise aspekti haaramist tülikaks, lugegu teose lõpust kronoloogiat, mis annab pajatatust ajaloolse läbilõike: Margus Punabi ideest kirjutada raamat Eesti mehe tervisest aastal 1999 kuni 2003. aasta lõpuni. Mu lemmikosa on Pilistvere poiste kollektiivsed muinasjutud (lk. 88 ? 91), mis vesteti Anzori Barkalaja instruktsioonide järgi (mängu kirjeldus lk 78). Kuigi need on humoorikad read, oli muinasjutumäng mõeldud Pilistvere laagrilaste (sh tüdrukud) kognitiivse kaardi tuvastamiseks. Peale ereda mängukogemuse ilmnes, et lugude punumise keskne temaatika oli joomine, pidutsemine, seks ja purjutamise käigus tehtud teod: ?Elasid kord Jänes, Karuott ja Kana. Kana käis naistes ja jõi, ent oli kuninglikust soost. Kuningal oli ka printsess. Printsess läks koos Üloga traktoriga sõitma. Nad jäid kinni ning neile sündis poeg. Seepeale pandi pidu. ?? C?est la vie.

    Nostalgilised loosungid

     Kirjutusstiil on distantseeritult jahe ja kohati humoorika värinaga. Pean lugu sõna ?ent? lauseehituslikust kasutamisest, kuid kirjanikest koostajapaarile jätan muiates andestamata kulunud fraasi ?loomulikust keskkonnast välja kistud? (lk. 96). Teos on retrospektiivne tähenduses, et sellesse on pikitud katkeid eelmisest kahest raamatust. Lõigus raamatust ?Mees muutuvas maailmas? leidub sellist asja: ?Laps areneb kõige valutumalt ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks perekonnas, kus on olemas mõlemad vanemad ning emad kalduvad enam hoolitsema ja isad kontrollima. Rollid võivad olla jagatud ka teisiti, kuid oluline on, et hoolitsus ka kontroll oleksid tasakaalus?(lk 27). Või võtkem näiteks järgmiselt leheküljelt hüüatus: ?Ühiskond on seda tervem, mida enam leidub noori mehi, kes valivad pürgimise kõrgete eluväärtuste poole? (tormilised kestvad kiiduavaldused!). Isegi kui nendel loosungilistel väidetel on õigustus olemas, tunduvad need praeguses ajas kuidagi kli?eelikuna või hoopis nostalgilised, sest meenutavad N. Liidu alkoholivastase võitluse harivaid loosungeid ja arusaama perekonnast kui ühiskonna tsütoloogilisest ehituskivist.

    Kirg

    Programmi skeptilisim kaasategija Margus Punab tõdes koosolekul, et ?eeldus, et kohalik situatsioon on halb, ei pruugi olla absoluutselt õige. Interventsioon võib laste maailma mõra luua.? (lk 80). Lastes riskirühma ja probleemsuse nägemine tekitaski probleeme programmi meediakajastuste tõttu. Osa lapsevanemaid tundis end puudutatuna ja nad otsustasid oma ihuviljad programmist eraldada. Sakala kirjutab, et Poolamets olla ütelnud, et ?Tundus, et Pilistveres tuleb ruttu midagi ette võtta, sest raamatu kirjutamise ajal maeti külas kolm meest, kellest üks oli teinud enesetapu ja teine surnud alkoholimürgistusse?(lk 114). Kuid ei imestaks, et kuuma diskussiooni käigus oleks väljalangejaid olnud ka projekti eestvedajate eneste hulgas. Pealegi, hambaid näitas kolkavõimgi: ?Noortesalgaga festivalilt naasnud Andri Mägil ähvardas kohalik salaviinaparun murda jalaluud.?

    Kui olete juhtumisi huumorisooneta lugeja, hakkavad teid lisaks asjassepuutuva külaolustiku kirjeldusele rusuma ka meessoost maailmaparandajate kirglikud omavahelised teoreetilised-ideoloogilised kiimlemised. Olgu objektiks siis meesteraamatu sünnitamine, Pilistvere programm või suhted Pilistvere tööka, ent vastuolulise pastori Vello Salumiga. Niisiis, intriige ja probleeme on teoses küllaga, kuid kõigile asjaosalistele antakse sõna ja üksteise musta pesu pesemiseks see teos ei kujune. Avaramas perspektiivis vaadatuna ? eks iseloomustagi nad elusuuruses neid, kelle eest kvartett hea seista püüab: Eesti mehi. Niisiis ei ole teos kõrvulukustav enesepropaganda ega ehitata seal ka autorite, PPP ega meesteliikumise ümber ülistavat-õigustavat tulemüüri. Aeg-ajalt leiab kellegi mõtteid, millega pole ehk päris nõus. See ei häiri mind: usun, et teos ei ole kavatsetud mõjuma ideoloogilise rusikana, olgu siis feministidele või kogu Eesti ühiskonnale. Nii ongi teos sama aus, vastuoluline ja pingeline, nagu need natuke hukas ja raisus poisid-tüdrukud, kellele päästekvartett avaramat eluvisiooni soovis visandada.

  • Jazzifotod Jazzkaarel

    Ungari Instituut

    Olete oodatud Sánta István Csaba jazzinäitusele “Jazzonance” 20.-29. aprillini 2012 Jazzkaare Merepaviljonis (Sadama 25/4, Tallinn)

    20.-29. aprillini toimuval Jazzkaarel saab näha ungari fotograafi Sánta István Csaba näitust „Jazzonance”. Aastaid vabakutselise fotograafina tegutsenud kunstnik on pildistanud muuhulgas ka mitmed Jazzkaarel esinenud kuulsusi nagu Courtney Pine, Bobby McFerrin, Dianne Reeves jt. Fotograaf on muusikuid pildistanud kontserdidel, jälginud turneedel, sõites teinekord ühe kontserti pärast maha lausa mitutuhat kilomeetrit.

    Lisainfo:

    tallinn.balassiintezet.hu

    jazzkaar.ee

    photo-santa.com

  • Tartu “vaimud” Kadriorus

    Toomas Velmet

    Elupäevad on kammermuusikat viidud Tallinnast Tartu. Lõpuks ometi on saabunud aeg, kui tallinlased saavad nautida Tartu taustaga interpreete. Hämmastab aga hoopis nende Tartu daamide visadus, et tulemusrikka ning pingelise pedagoogilise töö kõrval on säilitatud motivatsioon tegeleda tõhusalt kammermuusikaga. Küllap ongi see ainus võimalus, kuidas enesele seatud eesmärkidega saavutada läbimurre ning end tõestada. Absoluutselt on selge, et tegemist on äärmiselt sisukate “vaimudega”, kes tunnevad oma asja professionaalse põhjalikkusega.

    Valitud kava oli nagu valatud akadeemilisse vormi (muide täpselt 60 minutit) ja ka sisu kvadraatne, hõlmates neli teost mainitud koosseisule. Kaks neist XVIII sajandist, C. Ph. E. Bachi ja Haydni oma, ning kaks XX sajandi lõpust, Jean Francaix’ (1912 – 1997) ning Peeter Vähi (1955) sulest. Viimased kaks heliloojat on, muide, oma teosed selle koosseisuga triole kirjutanud ühel ja samal 1995. aastal. Tõsi, Francaix oli siis 83, Vähi 40.

    “Hamburgi Bachi” g-moll Sonaat viiulile (flöödile) ja continuo’le kõlas seekord siis klaveri, tšello ja flöödiga, mis oli ootamatult hästi sobiv variant ning tõeline trio, kui arvestada, et tegemist on kolmehäälse muusikaga: klaveri vasak käsi on dubleeritud tšelloga ja parem käsi duos flöödiga. Kadrioru lossi ootamatule akustikale reageeris Taniloo hästi kiiresti ning päris nauditavaks kujunesid imitatsioonilised dialoogid flöödiga nii nobedates allegro’des kui ka neid eraldavas adagio’s, kusjuures tšello värvis kenasti klaveri bassi diskreetseks.

    Lampe-Kitse flööditämber oli imponeerivalt metalne alumises ja sobivalt sametine kõrgemas registris. Ja üldse tundus, et g-moll on kolmele daamile ka karakterilt hästi sobiv helistik. 1790. aastaga on dateeritud Haydni Trio D-duur Hob. XV:16 ja eks sedagi teost võib esitada nii viiuli kui flöödiga. Olgu siinkohal ette konstateeritud, et pean selle esitust kontserdi parimaks kõigist võimalikest aspektidest, rääkimata seejuures autori kaalukusest kogu kava kontekstis. Kui viimane osa Vivace oleks välja kukkunud tõelise assai’ga, väärinuks esitus lausa viit tärni, kuid nauditav oli ta niigi.

    Jean Francaix’ neljaosaline Trio oli kontserdi mahukaim teos ja hästi põnevalt värvilistena ja tasakaalustatult kõlasid ebatraditsiooniliste pealkirjadega osad “Teneramente” ja “Transition” ning kui midagi soovida, siis ehk kogu ansambli suuremat dünaamilist haaret.

    Küllap on heliloojatel oma teoste pealkirjastamisega mõnikord probleeme ja eesmärk on eelkõige huvi tekitamine, kui pole just tegemist programmilise juhtnööriga. Meenub, et üks paljudest tänavustest juubilaridest Gija Kantšeli tunnistas, et tema viimaste teoste pealkirjad on hoopis hea sõbra Gidon Kremeri looming. Peeter Vähil aga pealkirjafantaasiast vist puudu ei tule ja sõpradelt laenu ei pea võtma. Kontserdi lõpunumbriks oli Vähi teos “Komputeriseeritud maailma pastoraal kolmes osas”. UNESCO 50. aastapäeva tähistav teos on väga pastoraalne, kohati isegi plahvatavalt pastoraalne ja algmaterjaliks olevat kasutatud tsitaati Pink Floydi albumilt “Wish You Were Here”.

    Olgu pealkiri milline tahes, pühendus kellele tahes ja tsitaat pärit kust tahes, igatahes teos on väga sümpaatne ja esitus oli selle vääriline. Seekordne “Akadeemiline kammermuusika” andis meile teada, et Tartu linnas on üks suurepärane kammeransambel, kes on ikka ja jälle Tallinnaski oodatud. Neile kontserdikorraldajatele, kes on hädas kammermuusika kuulajate vähesusega, tahan soovitada: kasutage eestimaiseid artiste ja publikutki on rohkem.

     

  • See, mis loeb, on su meeltes moodustuv muster

     

    2.

    Põhiline probleem religioonialastes vaidlustes paistab olevat asjaolu, et tihtipeale ei eristata religiooni, siinses kontekstis seega luterlik-evangeelset kristlust, mille esindaja on kirik ja tema ametnikud, ning usklikkust, usku, mis on iga indiviidi isiklik küsimus. Kuigi need kaks tasandit suures osas kattuvad, ei ole need võrdsed kategooriad. Üks pole mitte ainult avalik ja teine privaatne, vaid esimene on ka institutsionaalne, teine siiski mitte, vähemalt mitte täiel määral ? ka siis, kui usklik kuulub aktiivselt kogudusse.

    Lisaks tõsiasjale, et Ervin Õunapuu on ateist, st ?jumala, üleloomulike nähtuste ja usu eitaja? (1), on ta ka kindlasti antiklerikaal ehk siis inimene, kes seab kahtluse alla kiriku ja vaimulike ühiskondliku positsiooni ning nende võimalikud ja tegelikud privileegid. Millegipärast rõhutatakse avalikkuses just esimest aspekti, kuigi Õunapuu antiklerikalism on kindlasti raevukamgi kui tema ateism.

    Põhiline küsitavus Ervin Õunapuu mõtteviisis tundubki olevat asjaolu, et olles antiklerikaal, rünnates kirikut ja tema ametnikke, ründab ta samas usklikkust, maailmavaadet, mis ei välista üleloomulikku. Peab rõhutama, et küsitavus ei ilmne mitte antiklerikalismi ja ateismi vahelises seoses, mis on ju loogiline, vaid pigem kirikumeelsuse ja igasuguse usklikkuse üksüheses võrdsustamises. Näide loost ?Mask maha?: ?Eesti riigikirikuks pürgiv EELK on reaalne Lutheri vaimsuse kandja, seega võib julgesti väita, et EELK on kuritegelik organisatsioon ja selle juhid tõelised kurjategijad. Arhiividokumendid kinnitavad, et just luteri pastorid viisid läbi julmi nõiaprotsesse ja hukkamisi. Ka on mitmed EELK kõrged ametnikud olnud KGB palgal.? Ja pisut hiljem: ?Leian, et on asju, mis ei aegu ja mida ei saa andestada. Ristiusu jumalat saab nimetada vaid ühe sõnaga ? häving. Pole vahet, kas vaimne või füüsiline. Loodetavasti saadakse varem või hiljem aru, et nn. usutõdede pime uskumine ja kõikvõimalikud (J. K.) lood nn. jumalast on selge hullumeelsus ja et eriti aktiivsed ?taevaliku tõe? kuulutajad vajavad intensiivravi? (2).

    Ülalkirjeldatud loogikaga ei saa nõustuda. Toodud tsitaadi esimeses osas kõneleb raevukas antiklerikaal, teises osas ateist. Põhiline viga, mille Õunapuu paistab sooritavat, on eeldus, et kristliku kiriku olemasolu, selle ?kuritegelik? taust ja loomus ning teisalt üksikisiku usklikkus või laiemalt öelduna, kõikvõimalik metafüüsilisus on alati ühildatavad, et nende vahel on kausaalne seos. ?Kahtlemata igatseb iga usklik religioosse diktatuuri taaskehtestamist ühiskonnas? (3). Sellise totaalse väitega ei saa kuidagi nõustuda, juba seetõttu, et luteri kiriku liikmete ja ?olematu ees koogutajate? arv ei kattu; viimane on palju suurem, tihtipeale pole neil riigikirikuga otsest seost või on see seos formaalne või lõtv. Rääkimata sellest, et ka luteri kirik pole kaugeltki ühtne, koosnedes eri arusaamadest.

     

    3.

    Lihtsamate demagoogiliste vastuväidete ärahoidmiseks tuleb kohe väita, et ma pole ei EELK liige ega ka kristlane, suhtun kristliku Jumala lugematutesse kuvanditesse halvasti varjatud umbusuga. Kuid samas pole mul julgust ega tahtmistki välistada ükskõik millise kogemusevälise või ka miks mitte -ülese tasandi või reaalsuse olemasolu. Siin pole ka tegu mitte ühiskondliku, vaid metafüüsilise julguse puudumisega. Empiiriline reaalsus, milles kaasaeg elab, on haaramatu ja mõistetamatu ka siis, kui välistada sellest ükskõik missugune teist laadi reaalsus. Õieti on just empiirilised teadused juhtinud inimkonna olukorrani, kus üksikisikul on küll võimalik omada ja omandada teadmisi empiirilise reaalsuse kohta (näiteks teadmisi kvarkidest ja mustadest aukudest), kuid meeleliselt tunnetada on neid võimatu. Niisiis kõlban ka mina Õunapuu registris hullumajja, kuna olen muuseas mõningates loengutes rääkinud teatud laadi, küll apersonaalsest ?taevalikust tõest?, ehk siis astrofüüsika ja kristliku teoloogia mõningatest sisulistest sarnasusest (näiteks paralleel mitmete jumalatõestuse ja singulaarsusteooria vahel).

    4.

    Ervin Õunapuu tahab justkui öelda, et pole võimalik olla antiklerikaal, olemata ateist: ?Mul on seda raske uskuda, aga tegelikult uinub Eesti tõepoolest mingis nõidusunes ? vähesed julgevad avalikult tunnistada, et nad ei usu nn. jumalat. Ja kus sa saadki mitte uskuda, kui isegi riigitelevisioon edastab kristlikku propagandat ja raadioeeter avaneb hommikupalvusega? (4). Tundub siiski, et huvi puudumine riigitelevisiooni ?kristliku propaganda? ja raadioeetri hommikupalvuste vastu ei välista huvi ?nn. jumala?, ehk kogemuseväliste või -üleste kategooriate vastu, nimetatagu neid kuidas tahes. Arnold Toynbee kirjutab: ?isiklikku usku transtsendentsusse ? ülimasse vaimsesse reaalsusse ? ei saa rünnata relvadega, mis on pärit ühiskonnakriitika arsenalist? (5). Lihtsamalt, avaliku institutsionaalsuse ja inimese privaatsfääri käsitlemiseks oleks vaja erinevat lähenemist. Kohe selgitan, miks.

    Kõigepealt, on võimalik olla antiklerikaal, olemata otseselt või täielikult ateist. Sellist lähenemist esindab ja markeerib Hasso Krull, kes intervjuus Sven Vabarile väidab: ?müütilise ja religioosse mõtlemise juured on nooremas kiviajas. Nii nagu araabiamaailmas on neid juuri oluliselt katkestanud islam, niimoodi on Euroopas teinud kristlus. Monoteistlik kultuur on püüdnud end neist juurtest lahti rebida, kuid selle lahtirebimisega kaovad tegelikud seosed minevikuga, kaob kaugem, esialgne kosmoloogiline alus ja inimene jääb maailmas natuke imelikku olukorda? (6). Niisiis, kriitiline suhtumine kristluse ühiskondlikku rolli. Kuid siis: ?oma tumedamates vormides võib kosmoloogilise aluse puudumise kompenseerimine väljenduda Lääne kultuuris hästi laialdases alkoholitarvitamises ning igasugustes muudes enesehävitamisviisides?. Kui Õunapuu küsib dramaatiliselt: ?Kas me jäämegi vaimseteks orjadeks, koogutame olematu ees maani ja laulame igavesti halleluujat? Inimene ei ole sündides põlvili, ta surutakse sellesse asendisse? (7), siis üks võimalik vastus tuleks just Krullilt: ?põhilised jõujooned, põhilised kosmilised nägemused on võibolla ka veel praegugi samasugused kui tuhandeid aastaid tagasi, sest paljusid asju, mis meie maailmanägemist mõjutavad, me õpime ebateadlikult koos emakeelega, teadmata ise ka, mispärast nad nii on ja kust nad on tulnud? (8).

    Selge, et Õunapuu küsimuse teravik on suunatud kristlusse, kuid Krull kristlusest ei räägi, pigem püüab ta vaadata selle taha, selle mõju siiski välistamata. Pigem oleks huvitav teada, kas Krulli kontseptsioon ebateadlikult omandatud kosmogoonilise tajumise viisidest tundub Õunapuule samuti inimese ?põlvili surumisena?? Tundub ju, et Õunapuu võitlus on võitlus igasuguse ?olematu? uskumise vastu. Maailm ilma vertikaalse tasandita. Võibolla eksin. Siiski paistab see olevat oluline küsimus, kuna Õunapuu alandav suhtumine ka isiklikku, institutsioonidest ja ajaloost kõrvale jäävasse vertikaalsusotsingusse ergutab mitmeid siinseid loovinimesi. Näiteks sobib Jaak Urmeti üleskutse ateistlikule valgustustööle ühiskonnas. Ometi: miks peavad Urmet ja Õunapuu ateistlikku mõtteviisi avalikku propageerimist ?valgustamiseks? ja vertikaalset mõtteviisi ?vaimseks orjuseks? või ?kurjuseks?? Pelgalt seetõttu, et viimast mõtteviisi esindab vägev institutsioon ja esimest mitte? Kuid vertikaalne mõtteviis kaasaegses Eestis ei piirdu EELK ?ametliku? nägemusega kristlusest, vaid on palju laiem ja puudutab iga üksikisiku sügavamaid kogemusi, aimusi ning hirme. Arusaam, et kõik usklikud on vaimsed orjad, on mu meelest sama absurdne, kui väita, et kõik ateistid on tundetud elajad.

    5.

    Hasso Krulli mõte sellest, et ?me õpime ebateadlikult koos emakeelega, teadmata ise ka, mispärast?, asetus uude valgusse hetkel, mil sai loetud Triin Soometsa värsket luulekogu ?Toormaterjal?, täpsemalt üht imeilusat proosaluuletust:

    XXX

    Armastusest ei aita, su
    vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis loeb, on su meeles moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja ruttu. (9)

    Riskides sügavalt eksida, esitaksin selle siinsesse konteksti pooljuhuslikult sisenenud luuletuse näitel ühe intuitiivse hüpoteesi. Tegu on tekstiga, mida võib nimetada eksistentsialistlikuks, ning kahtlemata puudub Triin Soometsa tekstides teadlik püüdlus näha kogemusliku taha, näha nähtamatut. Vastupidi, Soometsa tekstide kangelane seisab üksi keset füüsilisi objekte, milleks reeglina on omaenese ja/või võõras keha; mõlemad tihtipeale võõrkehad. Võõristus, distants, iroonia, lootuse puudumine, mis tsiteeritud luuletuses on omandanud juba kirkuse. Ometi seisavad siin read: ?Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja ruttu?. Vesi pole siin passiivne nähtus või objekt, vaid isikustatud ?miski?, mida iseloomustab tõsiasi, et ta on ?rõõmus?. Vesi pole lihtsalt maastikuline element, mida igasugust metafüüsilisust välistavas maailmapildis saab seletada füüsikaliselt, geoloogiliselt ja keemiliselt, kuid mis mitte mingil juhul ei saa olla ?rõõmus? või ?kurb?. Lause tõi meelde Oskar Looritsa mõtte sellest, kuidas eesti rahvalooming teostab ?kaudse kasvatuse printsiipi?: ?loodus ise asub nagu meie õpetajaks? (10). Hoolimata faktist, et Loorits toob näiteid enamasti loomadest ning taimedest, võib Soometsa lauses näha kauget kaja elutunnetusest, mida ta ise ehk eitab või välistab (ning siinse käsitlusega üldse ei nõustu), kuid mis võib viidata just asjaolule, et keeles on peidus teatud asetused, positsioonid ja seosed, mida iga indiviid kasutab küll vastavalt enda tundlikkusele (keele psühholoogiline aspekt), kuid keelest endast kumab midagi, mida on raske seletada ja peaaegu võimatu peatada ja peita (grammatiline aspekt). See justkui viitaks reaalsusele, kus ?kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte?. Ma ei taha väita, et fraas ?uhub vesi rõõmsalt ja ruttu? on Krulli sõnastatud ?kosmoloogilise aluse? kinnitus, kuid see näitab võimalust, et keel siiski ei viita ainult iseendale; või et keele olemuses on tekitada keele kasutajast tahtmatultki olukordi, kus keel hakkab reaalsust ümber asetama. Ning ei tasuks välistada, et see keele ontoloogiline alus pole juhuslik.

    6.

    Peab kokkuvõtvalt märkima, et antud kirjatükk ei taha seada kahtluse alla ateismi kui sellist. Kaugel sellest. Ervin Õunapuu hoiab varjamatuses mitmeid olemuslikke küsimusi, eelkõige kiriku sotsiaalset rolli ja kristluse ekspansiivset iseloomu puudutavaid ? olgu ta hoiak sealjuures kuitahes kummaline või vastuvõtmatu. Siinne küsimus püüab vaadata õieti pisut kaugemale. Ervin Õunapuu esindab tegelikult mõtteviisi, mida ta justkui esmapilgul eitab. See on polaarsete vastanduste, romantilis-modernistlike üldistuste, diametraalse ja jäiga ?meie-nende? mõtteviis, mida mõnikord peetakse ka kristliku usufanatismi tunnusmärgiks. See on mõtteviis, kus rindejoon on ühene.

    Sekundeeriks sellele just Hasso Krulli abiga: ?Mõistlikkuse ja ökoloogilisuse üle tuleb otsustada igal üksikjuhul eraldi, hoolimata sellest, missugust eeskuju me endale parasjagu tähtsaks peame? (11). Selle väitega paneb mind ühinema isiklik kogemus, sõprus mitme kristlase ja mitme ateistiga ? neid kõiki ühendab võime tajuda kaasaja paradoksaalset olukorda: isiklikud veendumused ei kattu ümbritseva tegelikkusega, kuna viimane on liiga komplitseeritud.

    (1) E. Õunapuu, Öövöö, Sirbi raamat, 2004, lk 110.

    (2) Samas, lk 102-103.

    (3) Samas, lk 101.

    (4) Samas, lk 107.

    (5) A. Toynbee, Uurimus ajaloost. Ilmamaa, 2003, lk 552.

    (6) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar. ? Vikerkaar 12/2004, lk 86.

    (7) E. Õunapuu, Öövöö, lk 89.

    (8) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar.  ? Vikerkaar 12/2004, lk 85.

    (9) T. Soomets, Toormaterjal. Verb, 2004, lk  37.

    (10) Vt O. Loorits, Meie, eestlased. Ilmamaa, 2000, lk 93.

    (11) Healoomuline multikulti üleküllus. Intervjuu Hasso Krulliga. Usutles S. Vabar. ? Vikerkaar 12/2004, lk 90.

  • Kutse näituse SISU JA VORM I avamisele ETDM-is

    ETDM

    SISU JA VORM I
    Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011

    21.04.-27.06.2012

    Avamine 20. aprillil kell 17.00

    Näitusel “Sisu ja vorm I – kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011” eksponeeritakse peamiselt kultuurivaldkonnas tegutsevate uue põlvkonna Eesti graafiliste disainerite loomingut. Need on hetkel aktiivsed vabakutselised graafilised disainerid, kes sündisid 1980. aastatel, kasvasid üles 1990. aastatel ning alustasid professionaalset karjääri uuel sajandil. See on esimene disainerite põlvkond Eestis, kes omandas erialase hariduse muuhulgas ka välismaal.

    Näituse pealkiri parafraseerib 1960. aastate lõpus algatatud näituste seeriat “Ruum ja vorm”, kus tutvustati vaatajale uusi vormilahendusi, tehti nähtavaks disaini roll igapäevaelu korrastamisel ning käsitleti küsimust, kellele ja milleks luua.

    Sarnaselt toonastele noortele disaineritele tegeleb uus Eesti kujundajate põlvkond lisaks vormi- ja stiiliküsimustele kujundamisega kaasnevate sisuliste probleemidega – mida ning kuidas disainida ja kas üldse disainida. Sama palju kui tehakse tööd klientidele, algatatakse projekte ise, hoidutakse agentuuripõhisest reklaamitööst ning keskendutakse pigem kultuuri-, sotsiaal- ja harivatele projektidele.

    Kui “Ruum ja vorm” oli suunatud keskkonna kaunistamisele keset stereotüüpset ehitamist ja kaupu, siis näitusel eksponeeritud disainerite looming ei vastandu mitte niivõrd standardiseerimisele vaid seisab vastu turuloogika domineerimisele ja sellega kaasnevatele disaineri tööd dikteerivatele mehhanismidele.

    Näitusel saab näha viimase kümnendi jooksul valminud plakateid, raamatuid, brošüüre, flaiereid, veebilehekülgi, makrograafikat, illustratsioone, kirjatüüpe, filme, animatsioone, installatsioone, rulalaudu, t-särke, postkaarte, infograafikat.

    Väljapanekust ilmub mahukas kataloog, milles analüüsitakse näitusel olevaid kujundustöid pikemalt, seletatakse nende valmimise protsessi ning paigutatakse neid laiemasse kultuurilisse konteksti. Kataloogi esitletakse ETDMis 15. juunil 2012, kell 17.

    Näitusel osalevad:
    Ranno Ait, Tuuli Aule, Keit Ein, Jaan Evart, Mikk Heinsoo, Jaak Kaevats, Johan Kallas, Risto Kalmre, Elisabeth Klement, Anton Koovit, Fred Kotkas, Ott Metusala, Margo Niit, Katja Novitskova, Kaarel Nõmmik, Laura Pappa, Ronald Pihlapson, Koit Randmäe, Rene Rebane, Indrek Sirkel, Timo Rohula, Triin Tamm, Toom Tragel, Jan Tomson, Mihkel Virkus, Epp Õlekõrs.

    Näitusega kaasneb ürituste programm:
    — 21. ja 22. aprillil, kell 11–18 on muuseumis avatud Liikuv Raamatupood Asterisk*, kust saab osta värskeid kunsti- ning disainitrükiseid kodumaalt ja mujalt.

    — 23. aprillil toimub ETDM-is loengupäev, kus mitmed näitusel osalevad disainerid räägivad oma töödest lähemalt. Loengupäevale saab registreerida aadressil:kai@etdm.ee

    — 26. ja 27. mail, kell 12 näitust tutvustav ringkäik kõigile huvilistele.

    — 26. ja 27. mail kell 12-14 toimub graafilise disaini töötuba lastele, kus juhendajateks on disainerid. Eelregistreerimine aadressil: haridus@etdm.ee

    — 28. mail Vanalinna päevade raames kell 12-18 lastele graafilise disaini töötuba, osavõtt tasuta. Kell 16 näitust tutvustav ringkäik.

    — 15. juunil kell 17 näituse kataloogi esitlus

    Näituse kuraator on Indrek Sirkel

    Kujundajad Neeme Külm ja Ralf Lõoke.

    Näituse korraldavad Kirjastus Lugemik ning Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakond.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Antalis, Tallinna Raamatutrükikoda, Moe Viin 1886

  • Nostalgia, eskapism ja hedonism

    J?n Rooste

     

    Nõukogudeaja nostalgia on iseenesest tänaseks ammendunud teema. Selle esimene, rehabiliteeriv (mõneti revisionistlik) suund pareeriti kiiresti süüdistustega “vana korra” järele ihalemises; argumentatsiooniga, mis tugines ilmselgele – tegemist oli ennekõike ebainimliku režiimiga, kus ei saanudki olla midagi takkajärele ihaldusväärset. Ent inimesed siiski elasid ja lõid sääl (siin!); lisaks jäi tolle hämaraja lõppu üks väheseid kordi lähiajaloos, mil eestlased rahvusena enesele positiivse ühisidentiteedi loonud.

    Teine laine, mis kiiresti järgnes, väljendus üsna pealiskaudses retrostiilis, mis on laienenud suurfirmade rõivasarjadeks (jälgid punased dressipluusid, millel tähed CCCP), kummalisteks sümboliteks, stiilipidudeks. Sellesse lainesse kuuluvad ka ehk muusikakogumikud, mis pakuvad tollast estraadi/poppi. Ühtpidi meenutavad need “lihtsatele inimestele” nende noorust (mis ju pea alati kaunis ja tagantjärele nostalgiline) ning (tollase massikultuuri) keskkonda, ent on ka teisalt uuele generatsioonile kummastav ja naljakas kokkupuude – küll oli alles üks totter aeg!

    Mis on sel kõigel tegemist Lauri Saatpaluga, keda me teame ja tunneme säendsetest imetoredatest, väga eriilmelistest ning omas ajahetkes me muusikas silmatorkavatest bändidest nagu Pantokraator, Beep Shop Boys, Folkmill, Dagö? Saatpalul on nimelt komme end (asjatult!) vähem tähtsaks teha – nii tekstiautori (olen korduvalt intervjuudest kuulnud seda “oh, mis luuletaja nüüd mina”) kui laulukirjutajana. Uuel plaadiümbrisel sõnab ta enesele: “Kuule, poiss, sind peetakse miskiks laulukirjutajaks, aga mis kirjutaja sa oled! Sa ei oskagi kirjutada. Sa mõmised oma segasevõitu ideed oma muusikutest sõpradele ette, nemad loovad sellest segasusest laulud ja sina seisad keset lava ning võtad kogu au endale.”

    Nõnda on ta ette võtnud arhiivitöö ning tuhninud välja 1960ndate-70ndate (sügava ENSV-aja) estraadi ilusamad palad ning need koos väikse svingiva/jazziliku pundi (löökriistadel Petteri Hasa – enamiku lugude arranžeerija, kontrabassil ja basskitarril Mihkel Mälgand, klahvpillidel Raun Juurikas ja kitarril Peeter Rebane; lisaks on olulise panuse andnud trompetist Mihkel Metsala ja saksofonist Raivo Tafenau) ning lauljatar Katrin Mandeliga (Kate) helipurki pannud. Eelmainitud nostalgiakogumikega on erinevused ilmselged: valik on tehtud väga isiklike esteetiliste eelistuste alusel (ei ole püütud kokku panna mingit “suurimate hittide” valimikku). See on ühemeheantoloogia 14 popteemandiga, mis on salvestatud suure respekti, soojuse, kammerliku tonaalsuse ja jazzmuusikuile omase professionaalsusega.

    Kui vaadata lugude päritoluaega, siis on kummaline märgata, millist ideaalruumitaotlust kannavad nende tekstid; lugude jutustamine on muide Saatpalu eriomane anne ja püüe, tekst talle alati tohutult oluline. Eskapismi nagu siin kohtab vaid paadunud heaoluühiskondade estraadikultuuris. See on ilusate kujundite maailm, kuhu vaid mõni ajastuomane viide sisse sõidab (nõnda on Valter Ojakääru – Leelo Tungla “Rahalinn” vahest tänasega haakuvaim ühiskondliku sõnumi mõttes). Enim teeb mulle heameelt luuletaja Arvi Siia märkamine: plaadile on jõudnud tervelt kolm tema tekstiga laulu. Siig on luules kummaline fenomen, seni ehk vääriliselt tunnustamata oma “roosakate” või lausa punaste konnotatsioonide tõttu. Ometigi kassetipõlvkonna tippude vääriline mees.

    Arranžeeringud on pehmed, mõni estraadipala valgub valgrelikku vormi. Mitmed lood on paatosest pääsenud ning kõlavad plaadil palju inimlikuma ja lähedasemana kui vanad, originaalversioonid. Selline oleks vahest olnud üllam osa me estraadist siis, kui Eestit oleks tabanud pigem Soomega sarnane saatus – popmuusika, ilusate meloodiate ja kaunite kujundite kultus parimal kujul. Vaid mõni lugu kaldub rajalt: Podelski-Karmo “Mõtisklus” on enam täiskasvanutele suunatud keskteeraadio mõõtu seadega, ent samas sisaldab see Saatpalu võluvat jazzvokaalsoolot.

    Üks küsimus tuleb veel esitada. Kas lauljad on neis lauludes end leidnud? Hoolega ja korduvalt kuulates märkab, et Katrin Mandel, kelle keldi/iiri-sugemeline laulumaneer mind alati köitnud on, tunneb end siin ehk veidi ebamugavamalt – mõni refrään kisub üldise kammerliku laadi juures eksalteeritumaks kui vaja. Samas fraseerib Mandel põnevalt, toob ootamatuid ja ilusaid nükkeid sisse. Isand Saatpalu liigub kohati kõrgemates registrites, kui me harjunud, ja hiilib salamisi mööda tekste nagu uitav öine kass. Kokku nad täiendavad teineteist ses võluvalt hedonistlikus kogumikus.

    Põhjusmiselt on tegemist imeilusa avantüüriga, katsega anda ühe tõepoolest kadunud aja muusikale uus elu, mida see poeetiline-harmooniline, eskapistlik kulgemine kindlasti väärib.

     

  • Ajalukku kirjutatud rahvas

     

    Muidugi on see raamat Savisaare poliitikuelu jätk ja mitte rangelt akadeemiline uurimus. Sellena tuleb seda ka võtta. Ma ei jaga päriselt Hyden White?i vaadet, et ajalugu on kirjandus?anr, aga mitteisikustatud ajalugu pole olemas. Ajalood konkureerivad eelkõige oma haardeulatuse osas. Savisaarel haaret jagub. Kümmekond aastat tagasi kirja pandud mälestuste kimp on tänaseks siiski kasvanud mastaapseks rekonstruktsiooniks. Eestlased on kirjutatud ?ajalooliseks rahvaks? (Hegeli mõttes) XX sajandi lõpu revolutsioonilist ajastut on raske ilma meieta seletada. Mitmed ettevõtmised, millest raamatu alguses põgusalt juttu on, nagu IME, suveräänsusdeklaratsioon ja veel mõni muu algatus on saanud Vene Impeeriumi hääbumise ?suure narratiivi? püsiosaks. Seda meelt on küll Kesk-Euroopa revolutsioonide uurijad Läänes. Selles plaanis on raamat ka püsivas dialoogis Laari, Endre ja Oti ?Teise Eesti? tuumideoloogiaga. Viimases on neid esitatud/käsitatud kui rahvusliku reetmise, vene­meelsuse, nõukogude käsikuks olemise häbimärkidena, mis tuleb igaveseks põletada rahvuslike reeturite laupadele.   

    Senistest sarnaneb Savisaare raamat kõige rohkem Rein Taagepera käsitlusega ?Taasvabanemine? (?Return to the Independence?, 1993), mis tänaseks on küll üksjagu aegunud. Ajaloolis-empiirilised rekonstruktsioonid vahelduvad politoloogiliste kõrvalepõigetega ja sotsiaal-filosoofiliste analüüsidega. Suhe toimunuga on aga selgelt, sügavalt ja vahel teravalt isiklik. Seega on raamatul sisevaatleja voorusi ? ja samas ka vahetu osalusega olemisega kaasnevaid probleeme. Kohati ei oskagi ütelda, kas kirja pandu on mälestused või ajalugu. Kuid just mälestuslikkus teeb raamatust kordumatu ja erakordse allika. Lisaks on raamatus arvukalt meenutusi tollastelt Eesti taassünniga seotud võtmeisikutelt ? Hannibalssonist Kozõrevini.

    Lähimineviku ?head? ja ?pahad?

    Narratiivselt külgneb teos Gerneri/Hedlundi, Lieveni, Arteri jt kirjutatuga. Raamat uuendab eestikeelset diskursust ja võiks anda kindlasti tõuke ületamaks lõhet, mis valitseb Eesti kohta Eestis ja mujal (üldiselt inglise keeles) kirjutatu vahel. Muidugi, ei puudu selleski raamatus omad ?head? ja ?pahad, on kirge ja vihjeid. Aga ka niisuguseid tsitaadileide, mille kohalikud Orwellid vist ise ka unustanud on. Kuid need mõjuvad väga värskendavalt! Mälu privileeg on olla valikuline. Savisaarel on väga paljude kaasaegsetega väga isiklikud suhted. Raamatust võib teha nii mõnegi järelduse, mis laadi kogemusi tal kellegagi oli. Kuid pilt on siiski värviline: nii tollastes Eesti-Venemaa suhetes, Eesti sees arenenud võitluse ja maailma meisse suhtumise (ustav USA versus Koivisto Soome) pilt on Savisaare käsitluses paljufaktoriline, mänguline ja seega põnev.

    Raamatu kui sisevaatleja raporti väärtuseks on, et vajub kokku nii mõnegi kujuteldav sirgeseljalisus, mis väidetavalt vastandus räpasele poliitikale. Hulgaliselt ja kõigile jagub telgitagused kombinatsioone ja salaleppeid, pirukajagamist ja altvedamist. Kommunistide ja rahvuslaste, enamlaste-kelamlaste koostöö (muidugi loodab siingi üks lõpuks teise üle trumbata) on üks neid punaseid niite, mille jälgi Savisaar hagijana ajab. ?Mulle on räägitud? rubriigiga ettevaatlikum ümberkäimine oleks kohati lisanud raamatule soliidust. Kuid möödaniku meenutamisel on võimalik viidata ?kinnitamata teadetele?, esitada hüpoteese jne, kui selleks on kaalukas põhjus. Memuaarse elemendi rohkus ei välista ka kuuldu ja ?tähelepanekute? kirjapanemist. Inspiratsioon on juba tulevaste uurijate asi.

    Mängu ilu ja valu

    Eesti ?peavoolu? ajalookäsitlus (?Teine Eesti?) esitab lähiajaloo põhiteljena eestikomiteelaste/muinsuskaitsjate ning EKP/Rahvarinde manihheistliku vastasseisu. EKP/Rahvarinde eesmärgiks olnud Eesti hoidmine Moskva lõa otsas. Savisaarel on selle asemel kolmnurk, mille moodustavad Rahvarinne/Loomingulised Liidud ? EKP/?Vaba Eesti? ? Eesti Kongress/ERSP. See lähendab raamatu raamistikku Rein Taagepera, Toivo U. Rauna (USAs elav pagulasprofessor) jt käsitluste ja laiemalt kogu rahvusvahelise ajalookirjandusega. Selles kolmnurgas avalduvad Eesti ajaloo jõujooned uuel viisil, kombinatsioonide hulk suureneb. ?Sirgeseljaliste? asemele astuvad mängurid-kavalpead. Võimalikuks saavad loomulikumad ja näiliselt kõige ebaloomulikumad liidud. Loomulikult ei paljastanud eestikomiteelased oma liitlastele EKPs, tollal plaani ?plats puhastada? või korraldada ?uus Nürnberg?. Kõik tuli hiljem ? kui EKP-lastest kui konkurentidest oli vaja lahti saada. Eesti poliitika printsiibiks said ?kõigiga saab kokku leppida? ja ?igal oinal (kes lasi end alt tõmmata) oma mihklipäev?.

    Ma ei usu, ja Savisaar ei usu (erinevalt ?peavoolust?), et ükski Eesti-keskseist rühmitustest oli põhimõtteliselt Eesti iseseisvuse vastu ? ka mitte EKP liberaalne tiib. Ka Toome eelistas kindlasti ennast näha mitte kubernerina, vaid elada iseseisvas riigis. Pigem oli probleem selles, kuidas ühenda rahvuslik vabadus ja isiklik turvalisus, siduda dialoog Moskvaga Lääne jõukeskuste toega. Seejuures ? ja see pole üldse mitte paradoks ? pidas Lääs tõsisteks tegijateks neid, kel olid suhted Moskvaga. Jõudude väljavaated olid erinevad ja juurdepääsu eest jõukeskustele käis tihe rebimine. Washingtoni vahet sõitsid Rüütel, Savisaar ja Kelam. Moskvas said Eesti asja ajada Rüütel ja Savisaar. Kelamil ei jäänud muud üle kui kuulutada Moskva viinamarjad eriti hapudeks. Kremli müüride taha piilumise võimalus on selle raamatu üks suuremaid väärtusi. Seda enam, et Vaino Väljas on otsustanud Eesti ajaloo kesksed seigad enda teada jätta. Toomegi pole jutukas. Rüütel piirdub enamasti fraasidega. KGB-lased on jäänud ustavaks oma vandele ja pensionile.

    ?Kepphobuste? valjastamine

    ?Järjepidevus? ja ?rahvuslikkus? kuuluvad ekspluateeritumate retooriliste kepphobuste hulka. USA ?mittetunnustamise poliitika? oli kaheldamatult üks võtmetegur. Kuid samas oli Gorbi USA globaalse poliitika ?silmatera? ja Balti riigid kohati tülikas kärbes. Mittetunnustamise poliitika ehk NSV Liidu tegevuse okupatsiooniks tunnistamine ja Balti riikide õiguslik järjepidevus pole tingimata seotud. Nagu lugeda võib, kõnelesid USA liidrid ju ainiti Balti riikide ?enesemääramisest? ja õigusest ?lahku lüüa?! Nõukogude okupatsioon tunnistati illegaalseks, kuid mismoodi Balti riigid end taas iseseisvaks teevad, see oli USA arvates nende enda asi. Kõige mugavam näis see, kui Balti riigid kasutavad NSV Liidu seadusi ? seda nõu Läänest ka anti. Nõuda Moskvalt nende enda seaduste täitmist ? see sobis Gorbat?ovile panustamise poliitikaga. USA-le sobis nn Leedu tee ehk nn kolmas vabariik hoopis rohkem. Siiski jätsid nad end 1990. aasta kevadel vabaks deklareerinud Leedu Gorbat?ovi terroriseerida. Alles augustiput? lõpetas lõputu venitamise. Jaakson, Eesti Vabariigi saadik USAs, kes aastal 1990 keeldus ametlikult Rüütliga kohtumast, muutus ühel päeval Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esindajaks USAs! Pagulasvalitsus, kes kandvat järjepidevust (nagu seda kinnitas ka peaminister Parts) pidanuks asuma Toompeale, moodustama valitsuse ? aga leppis tänukirjaga.

    Kes tahab, võib muidugi endiselt väita, et Rahvarinne polnud ?rahvuslik liikumine?, nii nagu seda sisendab ?peavool?. Sõltub sellest, kuidas defineerida ?rahvuslust?. Rahvarinde algatusteks oli keeleseaduse kehtestamine, sisserände piiramine jne. Selle juhid ei arvanud aga tõepoolest, et taastada tuleb sõjaeelne rahvuslik koosseis, lõpetada venekeelse hariduse andmine, seada kodakondsuse saamiseks n-ö ?Kalevipoja? pähe õppimine jne, kõnelemata ?põleva maa? ja tõupuhtuse retoorikast. Kindel, et Rahvarinde valitsuse püsides oleks dekoloniseerimise asemel hoopis varem alustatud ?integreerimisega?. Eesti rahvuslikest huvides polnud juba aastakümnetega kohanenud mitte-eestlastes inseneridele ja oskustöölistele (miljon krooni tükk!) lahkumise eest veel peale maksta. Nüüd tuleb inimesi asemele tuua nähta
    vasti Ees-Aasiast ja ehitada ka mo?eed ? teist võimalust ilmselt pole.

    Miks me ei või olla uhked?

    See on raamat, kus on esmakordselt räägitud sadadest ennastohverdavalt pingutanud inimestest. See on monument ühele uhkele ajale. Valitsus sai oma ajaloolise ülesandega hakkama: Eesti iseseisvus taastati ilma ohvriteta. Teatava nukruseta autor siiski ei lõpeta. 20. augusti, Eesti taasiseseisvumise päeva Edgari päevaks ristimisega (mis Soidrot rõõmustab) pisendatakse tegelikult meie ajalugu, alahinnatakse vabadusvõitlust ja Eesti rahvast. Mille nimel ? et Savisaarele ?ära teha?? Jah, tänumärkide jagamisel on eelistatud sohvreid-sekretäre neile, kes 20. augustil 1990 tankimürinas iseseisvuse taastasid. Lätis ja Leedus on need augustipäevad kuulutatud riiklikuks pühaks.

    Nagu Gerner, Hedlund jt on osutanud, surusid Eesti/Baltikumi valitsused Moskvale peale oma mängu. Moskval oli kaks poliitikat: üks Läänele näitamiseks ja teine ?kodus? kasutamiseks (kodukariõigus). Rahvarinde valitsuse taktika kombineeris Gorbi poolt Lääne väärtuste tunnistamise (ühine Euroopa kodu!) NSV Liidu seaduste (vaakuumi) ärakasutamisega. Moskvast samm ees, ennetades neid uute ideedega ja ettepanekutega, suudeti haarata initsiatiiv. Kuidas poliitikaköögis lõhkemas katla ääres ajalugu tehti, selle näitamine ongi raamatu keskseid väärtusi. Kuid tunnetuslikus plaanis on meie tegu väärtuslik ka avaramas võtmes. Eesti (avaramalt Balti riikide) paindlik poliitika, mida opositsioon tunnustas peamiselt jala tahapanemisega, on juba väärinud seda, et olla politoloogiaõpikus iseseisvuse veretu taastamise näide.

     

Sirp