Kalle Käsper

Valitud näide on juhuslik ega olegi tähtis, et see oli just punapäine (?) Jacob Tuleleek, tähtis on protseduur, mille ta sooritas. Puhtalt omakasust ajendatud teos väljendub ometi mehe arusaamine kirjasõna kasulikkusest ja kasutamise võimalustest. Ta teadis hästi, et just kirjapandult säilib mis tahes teadmine kõige kauem ja paremini. Jacob näitas, et oskab kasutada kirjasõna sama edukalt, nagu oli harjunud rahaga ümber käima. Mitte üleliia tõsimeeli võiks küsida, mida oleks eestlaste vahva vanem Lembitu sellise toimimise arukusest ja vajalikkusest pidanud. Kardetavasti suurt midagi. Nende kolme sajandi jooksul, mis lahutasid Lembitut Jacobist, olid Eesti ala põliselanikud oma vallutajatelt üht-teist olulist õppinud. Koos kolonistidega jõudis nendeni teadmine kirjasõna väest, võimust ja kasulikkusest.

Arusaamist kirjapandud sõna tähtsusest ja võimust aitas kui mitte tekitada, siis kinnistada kolonistide maale toodud turbe jagamise praktika. Juba Tallinna varased, XIV-XV sajandi turberaamatud on täis eesti soost isikute nimesid, kes kõik palusid ühel või teisel põhjusel linnalt abi ja kaitset. Rae raamatusse kirjapanemine päästis nii mõnegi talupoja või kohalikku päritolu vasalli vara ja elu. Kes pärast seda võis veel kahelda kirjasõna väes! Oskusel ka ise kirjutada või lugeda polnud siin mingit tähtsust.

Eesti kirjalik ehk kirjutatud ajalugu algab alles pärast Saksa-Skandinaavia vallutust, kuigi üksikuid teateid eestlaste kohta leidub siin-seal varasema aja kirjutisteski. Need olid just vallutajad-kolonistid, kes hakkasid eesti keelt kirja panema. Esimesi eestikeelseid sõnu sisaldab, teadagi, juba preester Henriku kroonika. Kaasaegsed ajalookirjutajad-kroonikud kirjutasid eestlastest endist küll häbematult vähe (tõsi küll, Balthasar Russow on sellel teemal teistest sõnakam), palju rohkem tuleb eestlaste, sh konkreetsete ajalooliste isikute kohta ilmsiks kõikvõimalikus bürokraatlikus asjaajamises. Nii leiab näiteks vakuraamatute lehekülgedelt teateid Thoyuelemby Kuldemuna (Tõivelemb Kuldmuna), Nyckels Karuenpise (Karupiste), Võlla Jaani ja teiste tublide talupoegade kohta. Esinemine bürokraatlikus dokumentatsioonis pole muidugi nii õilis kui kroonika lehekülgedel ära märgitud saada. Aga kirjutaja kohuseid täitval ametnikul polnud enamasti tendentslikkuse või sageli lausa vassimise ahvatlust, raeraamatuid vms täites polnud tal vaja olla kellegi poolt või vastu, anda toimuvale hinnangut, sest selles asjas, mida tema oli kutsutud ajama, polnud see lihtsalt oluline.

Asjaajamise juures oli veel üks oluline külg. Ajalookirjutaja juurde sai vaevalt minna lihtne talumees või linnakodanik, et lasta kroonikasse üles tähendada, mis temal oli öelda. Asjaajamises oli niisugune võimalus täiesti olemas. Just sellistesse dokumentidesse on peidetud esimesed eestlaste jutustatud “lood” neist endist ja nende elust. Need “lood” on peidus rae märkmeraamatutes, testamentides, kirjavahetuses, kohtuprotokollides või mujal, aga need on olemas. Kahtlemata on tegu nõudliku materjaliga, mille elustamiseks ja mõtestamiseks on vaja nii kõrget professionaalsust kui ka parimas mõttes visioonivägevust.

Postimehe arvustajad teevad Mart Laari raamatu “Sinimäed 1944” üsna maha (24. III). Samas tundub, et nad mitte niivõrd ei arvusta Laari raamatut, kuivõrd kõnelevad, mida oodanuks nemad seesuguselt raamatult. Mina jõudsin lugedes arvamusele, et Laari Sinimägede raamat ja möödunud aastal ilmunud “Emajõgi 1944” on parimad 1944. aasta sõjasündmusi Eestis käsitlevad raamatud pärast Arved Kalvo raamatut “Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris” (1972).

Kalvol oli Vene sõjaarhiivide materjalidele tuginedes võimalus anda esmakordne süstemaatiline ja detailne ülevaade 1944. aasta sõjasündmustest Lõuna-Eestis. Paratamatult jäi ta käsitlus ühekülgseks. Laari raamatute peamine väärtus ongi Saksa arhiivide materjalidele tuginemine. Ja mitte ainult arhiiviürikutele vaid ka Lääne autorite käsitlustele – millest suur osa on trükivalgust näinud pärast Kalvo raamatu ilmumist.

Suuresti tänu Kalvo tehtud eeltööle Polotski arhiivis ongi Lõuna-Eesti sündmuste valgustamine ülevaatlikum, kahepoolsem. Narva-Sinimägede lahingute ülevaatlikkus jääb kesisemaks seetõttu, et Vene poolelt pole vastas olnud Kalvo raamatu laadis süsteemset käsitlust. Ent ka siin on viimased 10 – 15  aastat andmepagasit oluliselt täiendatud. Positiivsena tõstaksin esile sedagi, et autor küpsemasse ikka jõudnuna on üle saanud oma varasemast nooruslikust hurraa-patriotismist. Käsitlus on kainem, objektiivsem. Üle on saadud ka eesti väeosade ja meeste osa ületähtsustamisest, mis olnud seni üsna üldine. Õigupoolest esimest korda paneb ta tõsiselt paika eesti meeste rolli Saksa rindel. Et ta seejuures neile siiski peatähelepanu pühendab, on mõistetav.

Aga muidugi on Erkki Bahovski sinisilmne, kui ta hellitab lootust, et Laar võiks loobuda Sinimägede lahingute vajalikkuse ja suure poliitilise tähtsuse ülistamisest. Või koguni tunnistada “selle sõja mõttetust ja traagikat Eesti seisukohalt”. Tuleb leppida, et selles ei kõiguta Laari ükski loogiline argument või fakt. Samas, küllap kallutab see autori hoiak teda üle hindama sõjameeste, aga eriti kogu eesti rahva suurt sõjavaimustust. Ja alahindama eestlaste-sakslaste vastuolusid sõjaväljal ja väe osades. Päris mööda ta neist asjust ei lähe, aga kuigivõrd tähtsust neile ka ei omista. Jaan Lattik oma mälestusteraamatu “Teekond läbi öö” II osas toob ära ühe SS Untersturmführer’i raporti ülemusele, kust loeme: “Avalikult näidati oma vaenulikkust diviisi saksa ohvitseridele, kusjuures isegi nii kaugele mindi, et ähvardati neid relvadega. Nende ähvardustega liitusid ka eesti ohvitserid ja sageli võis kindlaks teha, et need olidki sõdurite ülesässitajad ja juhid… Põgenemine väeosadest kasvab päevast päeva. Diviisi juhatuse andmeil oli juulikuus 1571 desertööri, nende hulgas 23 ohvitseri. Sellepärast ollakse… rügemendistaabis arvamisel, et diviisi ei saa mitte enam lugeda usaldusväärseks.” Nii drastilistest hoiakutest Laar hoidub.

Kui vähe avaramalt mõelda, siis on Sinimägede raamat ka esimene natuke ulatuslikum katse panna need sündmused laiemasse raami. Hitler ja Saksa juhtkond, Stalin ja Nõukogude väejuhid, Soome – Eesti, Tallinna ja Saksa kohalike väejuhtide suhted ning kõik see vastastikustes seostes näitab esmakordselt enam-vähem kompleksselt, miks Narva ruumis nii läks nagu läks. Ainus, mis puudu jääb, on Nõukogude Lääne-liitlaste suhtumine.

Kõige olulisem puudujääk raamatus “Sinimäed 1944” on vormistuslik külg. Trükivead, lausevead – lausa häirivalt palju. Tohuvabohu viidetes. Valed viited. Valesti translitereeritud venekeelsed pealkirjad. Sama raamatut viidatud kord originaali, kord eestikeelse tõlke järgi. Puudulikud ilmumisandmed. Muidugi jääb see kõigepealt autori hingele. Aga paneb imestama ka toimetaja: mõlemal raamatul üks nimi – Toomas Hiio –, aga oleksid nagu kaks eri meest. “Emajõgi” – korralik raamat (ainult viidete numeratsioonis segadus), “Sinimägedes” kõik ülalöeldu.

Ühte puudujääki, millele viitab Bahovski, oleks ilmselt aeg hakata asjalikult kõrvaldama – tegema Sinimägede bilanssi. Mida Sinimägede vastupanu meile andis, sellest on palju kirjutatud. Ei jäta Laargi seda kordamata. Mida võttis, mida me kaotasime, see pool bilansist on veel õieti alustamatagi. Selge, et Laar selles raamatupidamises bilansivõimeline ei ole.

 

Ma ei ole selle peale mõelnud. Ma ei tea, kuidas sellele vastata. Narva on minu elu.

 

Kas teie ekspressiivset improvisatoorset kunsti võib vaadata kui sisemist painet?

Ise nimetan seda soditööks. See on minu väljendusviis: kritseldada ja hästi kiiresti väljendada selle kaudu on suhet maailmaga.

Olen mõelnud, mis see on. Olen hästi palju vaadanud van Goghi pilte ja mõelnud, milles tema fenomen, tema hullumeelsus väljendub? See on väljendumisjulgus.

 

Kas Narva keskkond on teid mõjutanud?

Kindlasti on. Siin oled nagu äravisatud, unustatud inimene, keda ei ole kellelegi vaja. Tundub, et oled maailmas üksinda. Võib-olla saadab üksindustunne iga kunstnikku, kõikjal. Kuid keskkonna mõju on kindlasti olemas. Narva oli ilus linn, siis, kui seda taheti XVII sajandi lõpul isegi Rootsi kuningriigi teiseks pealinnaks teha. Kujutan ette, millised inimesed siin elasid. Praegugi on siin seda erilist energialaengut tunda. See annab jõudu töötamiseks.

 

Tallinna kesklinna plaan Tallinna Linnaarhiivi kogust.

800 aasta jooksul on Tallinnas mänginud olulist rolli haljastus. Me ei saa kunagi teada, milline oli taimestik ajal, kui 1219. aastal tulid siia teised kombed ja kultuuri toonud taanlased. Küll võime seda arvata ja kaudsete tunnuste alusel ka iseloomustada. Mullastikust tingitult, tähtis osa oli ka reljeefi iseärasustel, esines siin nii kidura taimestikuga liivikuid ja rannaääri, metsa, küllap raadatud põllumaade ja rohumaade lapikesi, aga ka muid kooslusi. Ühes võime kindlad olla: siin esines valdavalt looduslik taimestik. Kas ka mõni muistne eestlane on puid istutanud, pole teada. Aastad tõid rahvaid läänest, kuid ka idast juurde, tekkis linn ja hakkas kujunema linnahaljastus.

Toompea ja all-linn vanasti

 

Tallinna vanalinn pole kunagi olnud päris kivilinn, ikka on leidunud maalapikesi, mille rohelust on inimene ise kujundanud. Toompeal oli mitmeid väiksemaid hooviaedu, suurim haljasala oli toomkirikuesine kalmistu. Millal sai sellest puudega kalmistu, pole teada, küllap üsna ammu. Oma osa oli sellelgi, et palju oli ka iseenesest kasvama läinud puid. Toompead laastasid mitmed tulekahjud (1433, 1533, 1581), peaaegu täielikult hävis hoonestus 1684. aastal, kui süttis Peter Brohmanni maja. Tõsiselt said kannatada ka sealsed puud. Hoonestust uuendati pikkamööda XVIII sajandil, taimed levisid peamiselt loomulikul looduslikul viisil. Sedamööda, kuidas Toompead hoonestati, rajati ka hoovi- ja suuremaidki aedu, mis andsid juba välja väikse iluaia mõõdu. XVIII sajandist tuntumad on toomkirikule kuulunud aed Toompea lääneküljel ehk nn Piiskopi aed, kubermanguvalitsuse hoone nn Kubernerilossi aed, Komandandi maja aed ja Saarlava kaguneemikul paiknenud Taani kuninga aed. Toompea nõlval vastu Pikka jalga valitses looduslik taimestik.

Hooviaedu paiknes rohkesti ka all-linnas. G. Vilbaste on kirjutanud: “Kuid on kindel, et siin [all-linnas] oli väiksemaid taimedega kaetud platse juba linna asutamisest saadik. Alguses oli neid vahest kesklinnaski rohkem, sest majade arv oli väike ja küllap majade ümber rajati aedu nagu praegu linnaservadel, kus aedade all on tublisti suurem ala kui hoonete all”. Linnasisesed aiad olid tuntud juba keskajal, need olid mitmekesiselt kujundatud ning seal kasvatati nii puid kui ilutaimi. Neist XVIII ja XIX sajandi tuntuim ning kaasaega jõudnud (säilinud on üksikud puud ja aia reljeef) oli mitmeterrassiline hooviaed (praegune loodusmuuseumi hoov). Ulatuslik oli haljastus kirikukalmistutel (Niguliste, Oleviste, Mihkli nunnakloostri), aiad olid Mihkli nunna-  ja dominiiklaste Katarina mungakloostril ning Karja ja Harju tänava lõpus ja mujalgi. Mihkli nunnakloostri hoovi olevat juba 1630. aastal istutatud meie laiuste üks silmapaistvam võõrilupuu harilik hobukastan.

Olid olemas ka tänavapuud. Kuigi Jüri Kuuskemaa on väitnud, et Lübecki linnaõigus keelas tänavate kitsuse tõttu sinna puude istutamise, päriselt see nii siiski ei olnud. Küllap istutati esimesed puud tänavate äärde XVII sajandil, kõige paremini näitab seda linnaplaan aastast 1728. Kõige rohkem puid on näha Laial tänaval, isegi Huecki maja ees kasvas kuus puud. Suurest põlispuust Rataskaevu tänaval on säilinud pilt veel 1840. aastast, kui see kasvas sealse keskaegse kaevu juures.

1849. aastal Tallinna ja Helsingit külastanud vene kirjanik ja kirjandusteadlane Aleksander Miljukov on oma reisikirjas “Reis Revelisse ja Helsingforssi aastal 1849“ kirjutanud: “Varem olid Laia tn äärde puud istutatud ja seda kasutati jalutus- ning kohtumispaigaks. Majad olid siin tihedate pärnade ja kastanite varjus. Õhtuti kogunesid vanad puude vilusse, oma majade gooti välistreppide kivipinkidele, ja noorsugu jalutas tänaval. Nüüd on need jalutuskäigud täielikult kadunud ja ka puud ise ammu maha raiutud.“

Vanalinnas puuduvad tänavapuud tänini, Laial tänaval on säilinud ainult kaks võõrpuud, läänepärna, mis on ilmselt istutatud Huecki maja 200. aastapäeva puhul 1883. aastal (Lai t 29 maja läks Hueckidele 1683. aastal).

Kõige parema pildi haljastusest annab Helmi Üpruse avaldatud 1825. aasta linnaplaan. Mitmed ulatuslikud aiad või aedpargid paiknevad Toompea kirdeserval, ulatudes piki nõlva allapoole. Lõunaosas oli tänavaaed Rüütelkonna hoone edelaküljel, ulatuslikud olid Piiskopiaed ja toomkiriku kalmistuaed, haljastatud oli ka Nunne tänava serv Toompea jalamil. Edaspidi jõudis iluaed juba Lossiplatsile, kus see küll hävis Aleksander Nevski kiriku rajamisega.

1825. aasta plaani järgi oli all-linnas suurim haljastus Niguliste kiriku ümbruses, üsna suur oli Rootsi Mihkli kloostri hooviaed, ulatuslikud aiad olid all-linna põhjaküljel: Suure-Kloostri tänava edelaküljel ja kirdeküljel (nunnakloostri kalmistu- ja hooviaed). All-linna idapool oli Oleviste kirikuaed, kaks aeda paiknes Olevi- ja Sulevimäe nurgas ja sellest idas, neli suuremat hooviaeda oli Viru, Vene ja Müürivahe tänava vahelises kvartalis, väiksemaid hooviaedu ka mujal. Näha on ka üksikud puud tänavate nurkades ja tänavate ääres (Lai, Pikk ja Vene t), puude rida paiknes ka praeguse Rohelise turu lõunaserval. Küllap jäid paljud väiksemad haljastatud hoovilapikesed plaanile kandmata, seega oli haljastusel all-linnaski oluline koht.

 

Harju tänav – haljasala või kivilinn?

 

Ega väikesed hooviaiad praegugi vanalinnast kadunud ole. Pöörakem tähelepanu puudele: hoovipuud paistavad ju tänavatelegi välja ning üksikuid puid leiab veel Toompea hoovidest ja tänavanurkadelt. Viimati rajati Rohelise turu haljasala endise juurviljaturu kohale 1893. aastal. Selle rajamise taga oli linnakodanike algatus, kes selleks ka raha kogusid. Tollal istutatud puud on tänaseni alles. Alal kasvab Tallinna suurim, vahest ka vanim pöökpuu.

Kõige suuremad purustused tõi kaasa Teine maailmasõda, mille jälgi näeme siiani. Mööda ei saa ka perioodist 1945 – 1991. Nii palju kui mina tean, istutati tollal vanalinna hoovidesse ja tänavate äärde üsna tühine hulk puid. Märksa suurem oli puude kadu. Laialdast poleemikat põhjustanud Harju tänava haljastamisel ongi tehtud vanalinnas kõige rohkem. Omaaegse Niguliste kalmistu ja selle asemel 1862. aastal rajatud haljasala tõttu ongi meie linnaruum just niisugune. Sõjas hävis ka kiriku ümbruse hoonestus. Harju tänava äärne haljasala (0,63 ha) oli ka üks esimesi objekte, mis korrastati tervenisti üsna kiiresti aastatel 1945 – 1947. 1965. aastal avati siin Eduard Vilde mälestussammas ja ala korrastati uuesti. Alaga on seotud ka Niguliste tänava haljastamine: sealsed pärnad istutati ilmselt 1954. aastal, kusjuures üheksast 7 istutati umbes 25aastaste puudena.

Harju tänava hoonestamise tuleviku üle peaks otsustama eelkõige linnaarhitekt. Samas on tegemist avatud rohelise linnaruumiga ja hästi hoomatava vaatega Nigulistele ning sealse kalmistu ligi 300aastastele puudele. Üks rida puid võeti muide maha 1983. aastal. Ilmselt oleks kõige sobivam lahendus kompromiss: tänavafront hoonestatakse Rüütli tänava poolsest servast. Harju tänava hoonestamist või hoonestamata jätmist puudutav küsitlus ei olnud korrektselt läbi viidud. Enne oleks pidanud linnaelanikele tutvustama omaaegset hoonestust linnaplaanidel ja fotodel, samuti Internetis virtuaalselt, milline tulevikupilt võiks olla. Ja siis paluma otsustada. Harju tänav oli näiteks 1825. aasta plaani järgi  tüüpiline vanalinna tänav, kus hoonestus hõlmas üsna laialt Niguliste kiriku poolse serva (kirikuni välja) Rüütli tänavast Niguliste tänavani. Seal kasvas isegi kaks puud: üks Vana-Posti ja teine Niguliste tänava nurgas.

Mis puudutab haljastuse ja kunagise hoonestuse vahekorda, siis ega vist ei hakataks kunagi taastama hoonestust Rohelise ristina tuntud alal: Teatri  väljak koos Rävala puiesteega ja kaugemale jääva Lembitu pargiga
, mida Rävala puiesteega seovad Lauteri ja Lembitu tänava puude read. Praegune välisministeeriumi hoone on ju omaaegse üsna tiheda hoonestusega ala ainuke uus maja. Seega, pretsedent on ju olemas.

Pöörakem pilk nüüd veel vanalinna äärealale ja seda ümbritsevale haljasvööndile. Tõeline aiandus tuli kõne alla siiski väljaspool linnamüüri. Suuremad aiad olid linnaväravate ees, sest peaaegu igal suuremal linnamajal oli aed väljaspool linnamüüre. Aedades kasvatati naereid, kapsaid, humalaid, ka pastinaaki, kuid esines ka viljapuuaedu ning küllap seal leidus ka ilupõõsaid ja -puid. Peale nimetatud eraaedade on ajalukku läinud ühe laskuri lesele kuulunud Püssilaskuri aed ning gildidele kuulunud Papagoiaed ja Roosiaed. Kõige silmapaistvaim oli Roosiaed, mis asus kunstlikult kõrgendatud künkal ning sealt avanes avar vaade merele ja isegi Viimsi poolsaarele. Roosiaed hävis Liivi sõja ajal, selle kadumisest jutustab Balthasar Russow. Roosiaia keskel kasvas suur pärn, mille pidevaks hooldamiseks tehti väljamakseid linnakassast. Roosiaeda võibki nimetata Tallinna loodushoiu alguseks, hiljem polegi vist ühelegi puule linnas nii palju tähelepanu pööratud kui Roosiaia pärnale. 1535. aastal aed rekonstrueeriti, sinna istutati puid juurde, nende seas ka Kopli poolsaarelt pärit tammesid.

 

Isehakanud haljasvöönd

 

1630. aastatel elas Tallinnas lühikest aega tuntud saksa luuletaja Paul Fleming. U. Berger on kirjutanud tema jalutuskäigust oma armastatu Elsabega: “Nad käisid Elsabe perekonnale kuuluvas aias. Läksid siis linnaväravast sisse ja sammusid kõrvuti mööda Pikka tänavat üles” ning teisal: “Põikasid ka aeda suure Rännavärava juures. Sissekäigu kõrval kasvavate paplite sosisklevad lehed olid koltunud ja hakkasid maha langema. Katkematu keerleva voona hõljusid nad rohule ja kasvatasid tasakesi krabisedes sügise vaiba”.

Linnamüüri-tagused aiad hävitati täielikult XVII sajandi lõpul, kui ümber vanalinna rajati ulatuslik kindlustuste vöönd. Kindluse ümber paiknenud lameda länguga välisvalli ehk glassii taga tuli ehitised, müürid, tarad lammutada, maa tasandada. Esialgu nõuti 25 sülla (üks süld on 2,13 m), XVIII  sajandi algul juba 150 sülla ulatuses (vaevalt see sellises ulatuses küll teostati). Esplanaadiks nimetatud ala pidi takistama vaenlasel  salaja läheneda, võimaldama teda edukalt tõrjuda.

Tänu bastionivööndile on meil ümber linna haljasvöönd. Aluse sellele panid omaaegsele Skoone bastionile kas XVII sajandi lõpul või XVIII sajandi algul istutatud puud. 1728. aasta plaanil on näha 20 puud reas piki kavaljeeri serva, rida järgib bastioni kuju. Arvatavasti istutati XVIII sajandi esimesel poolel puid veel Harju- ja Lindamäele ning mujalegi. 1825. aasta plaanilt on näha, et puud paiknesid pea kõigil kindlustusvööndi osadel, samuti see, milline nägi välja Lastepark Tallinna esimene avalik park (jäi Jaani kirikust Harjumäe poole). Plaanil näidatud puudest on vanimad bastionidel kasvanud 145 puud. Selgub, et tollasel Ingeri bastionil (praegune Harjumägi) kasvas kaarjalt 17 (algselt ilmselt 20) ja 4 puud, viimased idapoolse flangi otsas, Rootsi kantsil (praegune Lindamägi) oli 17 puud, Skoone bastionil (praegune Rannamäe park) 25 puud välimises kaarjas reas ja 5 puud sisemises reas ning 9 puud kaugemal.

Kindlustusvööndi tähenduse taandumisel lubasid linnavõimud selle pikkamööda kasutusele võtta. Nii hakatigi XVIII sajandi lõpul neile rajama puiesteid. Algul rajas endale puiestee Toompea kõrgkiht ning hiljem juba all-linna rahvas. Täielikult ehitati vanalinna ümber puiesteede võrk koos keskmesse pürgivate tänavate puiesteedega välja XIX sajandi lõpuks. Samaks ajaks valmisid ka bastionidele (Suure ja Väikse Rannavärava mäele, Harjumäele, Lindamäele, Virumäele jne), Vallikraavi (Hirvepark) ja Esplanaadile (Falkpark) rajatud pargid. Seega oli just tsaariaja lõpuks pandud alus iluaianduslikult ja maastikuliselt mitmekesisele vanalinna haljasvööndile.

Tehkem korda linnahaljastus: istutagem rohkem puid sinna, kuhu neid istutada saab, hoolitsegem nende eest, katkem nende paljandunud juured mullaga (Estonia pst parem serv Vabaduse väljaku poolses otsas) ja ärgem laskem neil kasvada sinna, kuhu nad ei sobi! Eelkõige hoidkem neid väheseid põlispuid, mis linnas veel alles! Mõelgem, see on ju puuime: säilida läbi sajandite, sõjapurustuste, linnastressi ning mitte just viisaka kohtlemise kiuste.