Kai Kask

Küll kaugel, aga valimised on siiski silmapiiril, ja ennäe ? erakonnad hakkavad kadunud nägu otsima. Taas pakutakse vasaku jala jaoks vasakut ja parema jala jaoks paremat sokki: räägitakse omade koondumisest ja eristumisvajadusest. Nüüd, just nüüd on õige aeg sotsiaalsuseks, ütleb senine parempoliitika tugipost Rahvaliit. Töötus ei ole õnnetus, vaid süü, põrutab omade rõõmuks Reformierakond. Kohalik poliitskaala on värvi juurde saanud ka ?maailmapoliitikasse? lülitumisest. Ütled ?parem? ? ja vaimusilm näeb ristisõdalaste horde paganaid mättasse löömas. Ütled ?vasak? ? ja kujutlusse kerkivad musutavad meesterahvad ja lesbipulm.

Seks ja jumal teadagi on suur jõud. Viimases Sirbiski tegid lugemisrekordi lood, mille pealkiri küsis teavet koos- või eraldimagamise kohta ja kutsus orgasmile. Ehk aitavad ristisõda ja homopulm kui juhtivad märksõnad nüüd täpsustada udusse mähkunud paremat ja vasakut, konservatiivseid ja liberaalseid väärtusi? Väärtustega paraku paistab asi üha segasem olevat. Sotsiaaldemokraat ja eurosaadik Andres Tarand muretseb üliväga Eesti NATO-andami väidetava kärpimise pärast (PM 16. XI). Püha Ristisõja toetuseks? Kirikuvandega seotud konservatiivide valitsus võitleb tões ja vaimus diletantliku kivisamba ümber koondunud raugaeas isamaalastega, kelle ajaloonostalgia mõjub karmis globaalses militaarkontekstis eelkõige lapsemeelsena.

Mis peaks olema erakonnapoliitika aine, adekvaatne mõtlemistasand, sõnumi tüüp, mis ei hägustaks horisonti, vaid hoiaks demokraatia töökorras siin ja praegu? Viimaste aegade trend on poliitika inimsõbralikkus: ikka rahvale lähemale, inimkeskselt. Inimkesksuse tuhinas pakuvadki ?vasak? ja ?parem? valijale mingit ajutist ja vahetut ?nutsu? (sotsiaalabi, kogu Eestimaa asfalteerimine), konservatiivid ja liberaalid aga metafüüsikat (jumal, isamaa, vabadus).

Pole erilist vahet, kas lollitada valijat jumala, isamaa või vabadusega. Kõik kolm üliväärtust on nii abstraktsed, et ei enne ega ka pärast valimisi suudeta tõestada nende realiseerumist või puudumist. ?Nutsu? kehastab sotsiaalabi sandikopikas (sotsiaaldemokraatide halastusmissioon) kui ka tõotus kogu Eestimaa ära asfalteerida (reformipartei sõnum maasturiga ärijõmmidele). Need tõestavad ennast kohe, aga paraku on ajutised: asfalt laguneb ja sotsiaalabi saab otsa enne kuu lõppu.

Loodetavasti on seda sorti ?inimkesksus? nüüd mängust väljas. Erakondade mainenumbrid näitavad, et nii metafüüsika (jumal ja vabadus) kui ka ajutised vahetustehingud põhimõttel ?nuts sulle, hääl mulle? (vaesteabi ja asfaldipanekukampaaniad) jätavad suure osa valijatest külmaks. Ilmselgelt oodatakse selle asemel mingit ?keskmist?, süsteemset, inimelu mõõtkavas toimivat ja ideaalset ning praktilist tasandit siduvat mõtteviisi. Iseküsimus, kas ja kuidas selline ?elu? ja visioonide sidusus jätkuva ?integratsiooni? kontekstis võimalik on?

Tõsi, sileda nahaga seoses on ka kahtlusekohti. Nooruse kui sotsiaalse seisundi ja bioloogilise olukorra olemuse suhtes ei ole tänaseni täielikku üksmeelt leitud. Mõned väljapaistvad mõtlejad (Nabokov ja Priimägi) on arvanud, et pole see laps või nooruk midagi muud kui väikeformaadis täiskasvanu ? koos sellest tulenevate praktiliste järeldustega. Samal ajal on teada, et teatud tingimustel omandab nooruse ilu ja elujõud ühiskonnas erilise, vastupandamatult müstilise ja isegi maagilise tähenduse. Mõnes päikesekuumuses praadivas Aafrika riigis usuvad aidsihaiged vanamehed, et pahast haigusest on võimalik vabaneda väikelastega intiimselt suheldes. Ka Pribaltika karge taeva all katab unustuseloor teatud küpsusastmesse jõudnud vanainimeste mälus tihtipeale kinni kõik noorusega kaasnenud ebameeldivused, piinad ja sigadused ? kogenematusest tehtud lollused, ebakindluse ja haavatavuse, noorusea jõhkrused ja autoriteedihirmud ?, mähkides lapsepõlve ja noorusea õrnhelgesse müüdisärasse. Üsna samal viisil nagu on lapse jaoks muinasjutuvinega ümbritsetud saabuv täiskasvanuelu. Pole ime, et mõnel pool nii lõunas kui ka põhjas otsitakse ja leitaksegi lapsjumalaid?

Mida sellest kõigest arvata õnnevalemi kontekstis? Aga seda, et nahaseisundist tähtsuselt järgmine õnneseisundi saavutamisel on õige mõtlemine: ühelt poolt lühike mälu, aga teiselt poolt rikas kujutlusvõime. Sest mis teeb inimesed õnnetuks? Mitte niivõrd asjad ja sündmused, vaid asjade ja sündmuste seosed ning neil põhinevad (hirmutavad või kohustavad) tulevikuprognoosid. Kust tulevad seosed? Elamisest ja armastusest, mis loob meie-tunde; meie-tundest, mis omakorda sünnitab tülikaid kohustusi teiste inimeste ees. Inimestest ja kohustustest saab vabaneda, vabanedes mälust ja seostest, meie-tundest ja armastusest. Õnneks jätab see ajukeemia ürgseisund meid enamasti ise maha, vabastades ka kohustustest. Kuigi, mõnikord ajukeemia küll lahtub, aga köidikud jäävad alles, kohusetunde kujul.

Meie- ja kohusetundest on suhteliselt vabad rinnalapsed ja need raugad, kelle juurde lapsepõlv tagasi on tulnud. Kui keskkond on soodne, elavad lapseks saanud vanur ja imik ühesuguses õndsusseisundis, nautides vahetult antud meeldivaid ärritajaid. Aga ka veel valgustatud elueas inimene võib orienteeruda vahetult antud meeldivatele aistingutele, ühtlasi (kui mälumaht võimaldab) soojendades end ka kaunist noorusajast pärit müüdivalguses.

Niisiis, õnn, see on imelihtne: lühike mälu ja lapsemeel. Parimad ?ansid on imikutel, raukadel ja kaladel. Saagem kui lapsed. Või kui kalad ? mälu ja ujumisoskuse mõttes. Ainult üks eeltingimus ongi sellisel õnneseisundil: Talitaja, Täiskasvanu olemasolu, kes maksab, mäletab ja vahetab pamperseid, näeb seoseid ja ohte ning vastutab nii tahtmatult kui ka teadlikult lapsemeelsete eest ja asemel.

Et ei olnudki midagi eriti uut? Elus juhtub kogu aeg nii, et mõned teada asjad, kaasa arvatud õnn, vedelevad lausa jalus, aga inimesed ei märka neid üles korjata. Hea, kui keegi teeotsa õigema, helgema meeleseisundi poole kätte juhatab.

Kui Suur Kuri või müstiline inimteadvus mängus, siis ei ole põhjust vigu analüüsida. Kurja vastu saab ainult kangelane. Kangelased ei eksi. Kangelassurm ei saa olla mõttetu või rumal. Kroonitigi õnnetult hukkunud naispolitseinik kangelaseks. Asjaosaliste jaoks on see inimlik, aitab juhtunut paremini taluda. Sõnum ise on pigem psühhoteraapiline kui objektiviseeriv.

Tõmblemine teemal ?terrorist-mitteterrorist? on sümptomaatiline. Sellest vaatavad vastu aja märgid: poliitika, institutsionaalne enesekaitse ja mainekujundus. Tegelikult erinevad poliitiline ja ?üksiküritajate? terrorism küll mastaapidelt ja ametliku märgistuse poolest, kuid mitte nii väga tekkemehhanismilt. Olgu isiklik aktsioon või poliitilise tähendusega tegevus, terrorism on avalik, vägivaldne ja ?kaasav? surmakülvamine, mille puhul tegutseja enam ei näe teisi, positiivseid ja konstruktiivseid lahendusi.

Kui võrrelda terrorismi tekitatud inimkaotusi kõigi teiste levinud surma põhjustega, siis on esimene ju siiski üsna alamõõduline. Täiesti avalikku, vägivaldset ja ?kaasavat? surma jätkub Eestiski ju küllalt. Hoolimatu seksuaalkäitumise tõttu leviv HI-viirus ja roolijoodikute autokatastroofid võtavad aastas sadu inimesi ?kaasa?. Alkoholism (1700 täies elujõus meest aastas), suitsiidid ja muu ennastkahjustav käitumine, sealhulgas ka laste enesetapud, rääkimata halvast elukeskkonnast tingitud letaalse lõpuga haigestumistest või kangi all külmunud kodututest ? see kõik on viisakas, vaikne statistiline surm, millest pilk üksnes nentides üle libiseb. Turumajanduse ülesehitamise ?loomulikke? ohvreid ei meenutata. Kuigi kõik on ju ometi avalik, kurbi arve on ilmutatud ja ilmub üha. Surm üldse ja eriti avalik ning vägivaldne surm toob alati süü- ja ohutunde. Need vajavad maagilisi tõrjerituaale. Huvitav on, et tõrjerituaalidena toimivad ühtviisi edukalt nii statistika kui ka mütoloogia, nii avalik, (teaduslikule) erapooletusele pretendeeriv kirjeldus kui ka olemuslik Kuri. Mõlemal juhul asjad lihtsalt on nii ja selle vastu ei saa.

Ekspressis oli hiljuti mõte, et kogu inimliku saastaga, mis tsenseerimata avalikkuses pinnale ujub, suureneb ka inimeste avameelsus ja avatus. Järeldus tuleb ise kätte: reality show?d ja avalikud pihitoolid loovad virtuaalse osalustunde, aitavad inimestel probleeme lahendada ja enesetunnet parandada. Arvesse võttes televisiooni suurt rolli eestlaste kultuuritarbimises, võiks siis loota üha suurenevat teraapiaefekti ja ennasthävitava käitumise vähenemist.

Paraku levitab ja paljundab avalikkus peale kiirteraapia ?anrite ka ekstreemseid probleemilahenduse meetodeid, süvendab mütoloogilist mõtlemist,  sotsiaalset hüsteeriat ja fatalismi. Ja pole avalikkuski ilmsüütu tõe ja teraapia kanal, vaid pigem varjamise tööriist, mullimasin või memeetiline konveier, mille ohvriks langevad sotsiaalselt ebaküpsed või labiilsed tüübid, kes matkivad, suutmata hinnata tagajärgi. Hiljutine meediamull sellest, kuidas paar koolipoissi kuritarvitas pipragaasi, peegeldas kõiki neid külgi. Mõnikord isegi on tunne: avalikud seletused varjavad rohkem kui varjamine ise ja on tapvamad kui surm.

Analüütilises esteetikas on viimase 50 aasta jooksul esitatud mitmeid kunsti definitsioone, millest tuleks peamistena nimetada institutsionaalseid (Dickie, Diffey, Davies), ajaloolis- intentsionaalseid (Levinson, Carney) ja esteetilisi (Beardsley, Tolhurst) kunstidefinitsioone ning kõigi nende hübriidset sulandumist Steckeri esteetikas. Ometi pole paljud esteetikud ja kunstifilosoofid veendunud sellise kunsti määratluse projekti kasulikkuses ja mõttekuses, vähemalt kui see tähendab katset avastada kunstitarvilikke ja piisavaid tunnuseid. Kendall Waltoni arvates on raske näha, mis mõttes saab selline definitsioon olla praktiliselt või teoreetiliselt tulus, isegi kui see on võimalik. Selle asemel pidas arrogantne Walton paremaks tegeleda representatsiooni ja fiktsionaalsuse küsimusega, mis praktilise kunstieluga kaugelt enam seondub. Üldist kunstidefinitsiooni pidas tunnetuslikult väheväärtuslikuks ka prominentseim analüütiline esteetik Monroe Beardsley, kes eelistas esteetikuna kogu oma karjääri jooksul eelkõige kõnelda pigem esteetilistest objektidest, kui kunstiteostest. Beardsley tuligi esteetilise kunstidefinitsiooniga välja vaid mõni aasta enne surma ja seegi ei johtunud mitte niivõrd teoreetilisest vajadusest, vaid piinlikust avastusest, et tal polegi oma päris kunstidefinitsiooni

Definitsioonifoobia ja preservatiivid

Analüütilises esteetikas on viljeletud ka märksa radikaalsemat defineerimisevastast võitlust. Ühel viisil ilmutas see end Weitzi ja teiste waismann-wittgensteiniaanlike esteetikute väidetes, et kunsti defineerimine on kunstiloomingut pärssivaks tegevuseks. Weitz väitis, et kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu. Muutused kunstielus teevad kunsti defineerimise koguni alatiseks võimatuks. Ka olevat selline definitsioon olemuslikult vastuolus kunsti loomingulisusega. Weitz õhutas esteetikuid loobuma ettekujutusest, justkui käiks kunsti identifitseerimine definitsiooni alusel, pakkudes mudelit mis tugines  hoopis Wittgensteini perekondliku sarnasuse mõistele. Just perekondlike sarnasuste tuvastamine vastse ja vanema kunsti vahel olevat kaalukeeleks otsustamisel, kas miski on kunstiteos. Weitz kahjuks ei suvatsenud eriti pikalt seletada, mida ta täpselt silmas pidas, väites, et defineerimine välistab kunstis loomingulisuse.

Kui erinevad filosoofid Weitz ja praegune Shusterman ka ei oleks, ühendab neid definitsioonivaenulikkus. Kuid Weitziga võrreldes on Shusterman kui mitte põhjalikumalt, siis vähemalt värvikamalt seletanud ja mõtestanud kunstidefinitsioonide kahjulikke aspekte. Tema arvamuse kohaselt on kunstidefinitsiooni püüdlemine ilmselge platonliku metafüüsika rudiment. Shusterman ütleb, et Levinsoni, Carney jt esitatud kunstidefinitsioonid on paremad võimalikud variandid, kuid siiski suhtelised sisutühjad. Esiteks kalduvat need teooriad muundama esteetikat kunstikriitikaks või ka kunstisotsioloogiaks. Kuid olulisem on Shustermani arvamus, et kui kunsti muutumine võtta triviaalseks eelduseks ja loobuda ühtlasi ka platonlikest kujutelmadest, kukub kogu defineerimise projekt kolinal kokku. On siis enam mõtet haarata definitsiooniga miskit liikuvat ja voolavat?

Shusterman esitab  nn pakenditeooria (wrapper theory), mis kätkeb ka kunsti ja elu vastandust, mida ta oma nüüdsest pragmatistlikust (loe Deweylikust) meelestatusest lähtuvalt kuigivõrd eluterveks eelduseks ei pea. Tema  valitud alusmetafoori termineis on kunsti definitsioon justkui pakend (karp, kilekott vms), mis püüab ühtaegu kätkeda endas kunsti abstraktset olemust, tuuma, hoides seda samal ajal ühinemast rüvetava elukeskkonnaga. Radikaalsemas versioonis on ta kunsti definitsiooni võrrelnud kondoomiga. Kuid, nagu osutas üks mu keemikust sõber, võib kunsti definitsiooni kunstielu status quo?d kristalliseeriva preservatiivina kujutamine olla eksitav. Nt karbiga võrreldes on kondoom elastne, mistõttu näib ses olevat miskit positiivset kui kõrvutada sellega, mida Weitz definitsioonidest rääkis. Niisugused metafoorid kord juba on.

Kas definitsioon välistab loomingulisuse?

Praeguste esteetikute jaoks on tõsiasi, et esimese laine analüütiline esteetika (antiessentsialism) kutsus küll lammutama või vähemalt demüstifitseerima romantismiesteetika teoreetilisi nurgakive, kuid jäi sellest hoolimata mõnedes teistes aspektides sellesama romantismiesteetika eelduste küüsi (kunstiteose unikaalsus ja vaba loomingu kultus). Sest kas pole see mäss definitsioonide vastu ja reegliskepsis ilmselge märk romantistlikust mässust klassitsistliku esteetika põhiprintsiipide vastu, eelkõige nende ahistava mõju seisukohast. Ometi pole ses mässus iseenesest ainulaadselt analüütilist. Sellest mässust pakitseb nt ka Croce esteetika, st üks neist, keda analüütiline esteetika programmiliselt hurjutas.

Nüüdseks on esitatud mitmesuguseid vastuväiteid teesile, et eksisteerib paratamatu ühtesobimatus (loogiline võimatus) uudsuse ja loomingulise ning kunstiteost defineerivate omaduste määramise vahel. Mandelbaum ei leidnud Weitzilt ühtegi argumenti selle kohta, et eelnevalt defineeritud mõiste uut sorti juhtumid toovad paratamatult kaasa selle mõiste definitsiooni muutumise. Sama kasinalt tuuakse näiteid juhtumitest, kus keegi on kunsti mõiste või mõne selle alamõiste sulgenud, kaotades selle läbi nii loomingulisuse kui ka uuenduslikkuse. See, et kunstiteosed võiksid omada defineerivaid tunnuseid, ei välista loogiliselt uute, uuenduslike teoste tekkimist. Filmikunst ja fotograafia on kujutavad kunstid. On aga raske ette kujutada, kuidas kujutava kunsti varasem määratlemine oleks takistanud nende, suhteliselt uudsete kunstiliikide tekkimist. Samuti on küsitav, et adekvaatne teaduse definitsioon välistab uuenduslikud ja ettearvamatud uuringuid. Hirm, et kunsti määratlemine saab kunsti takistavaks on õigustatud ainult tingimusel, kui kujutame kunsti defineerijat totalitaarse riigi tsensuuriinstitutsioonina, mis sätestab kunsti ranget definitsiooni silmas pidades selle, millised teosed on kunstiteosed ja  millised mitte.

Weitzi kritiseerijatest oli Margolis vist esimesi, kes osutas, et Weitzi vaadetes on teoreetilise kunstidefinitsiooni ja kunstidefinitsiooni kunstipraktiliste tagajärgede vahel kummaline pinge. Kuidas saab kunsti teoreetiline defineerimatus või defineeritavus iseenesest omada praktilisi kunstielulisi konsekventse!? Kahtlane, kas definitsioonidel saab olla mingisugust repressiivset võimu, kausaalset mõju kunstielule. Küsimus pole mitte niivõrd kunsti definitsioonis eneses, vaid selles, millised on neid kandvad ja sätestavad institutsioonid. Väited definitsiooni seduktiivsest mõjust kunstipraktikale on sisutühjad, kuni neile pole lisatud seletust, mis seob definitsiooni ja kunstipraktikat.

Kuid kui keegi identifitseerib kunsti perekondliku sarnasuse alusel, siis sõltub seegi otsustus nn inimfaktorist. Halvimal juhul on too kunstituvastaja kunstimaailma kitsarinnaline, kuid võimukas esindaja. Siin ongi koht, kus esiti liberaalsena paistnud kontseptsioonil on kõik võimalused jääda de facto realiseerimata. Seetõttu tuleb nähtavasti tõdeda, et vahet pole, kas identifitseeritakse kondoomi definitsiooni või perekondliku sarnasuse alusel, probleem asub kunstimaailma institutsionaalses mehhanismis.

Kunstifilosoof ja kunstnik

Võib liialdamata ütelda, et Weitzi esteetika kannatas teoreetilise kunstidefinitsiooni foobia all, mis tollast Wittgensteini ideede levikut silmas pidades võib olla igati mõistetav. Veel enamgi, briti esteetik Lamargue vihjas viisile, kuidas kunstidefinitsioonil saab olla hoopis viljastav mõju, kui me iseloomustame seda kassi ja hiire mänguna kunstniku ja esteetikateoreetiku vahel. Sest niipea kui kunstiteoreetik väidab olevat defineerinud kunsti ja omab mehhanismi selle määratluse kehtestamiseks kunstimaailmas ja väljaspool seda, ilmub kangekaelne kunstnik. Neid dialektilisi mänge on küll
alt mängitud ja seletatud, mistõttu pole põhjust  neil pikemalt peatuda. Osutagem siiski, et sellesse mängu on sisse kootud romantiline mäss printsiipide vms teoreetiliste konstruktsioonide vastu. Ometi ilmneb selline kunstnike romantilise laadiga narratiivides. See on küll levinud ja kulunud, kuid mitte siiski üldkehtiv kirjeldus, mille läbi kunstnikud end kirjeldavad. Igatahes pole alust arvata, et kunstnikud on kuidagi kangekaelsemad kui kunstifilosoofid.

Arvamus, justkui ripuks igapäevane kunstielu ära filosoofilisest kunstidefinitsioonist, mida vermitakse esteetikute poolt, on nii ajalooliselt kui loogiliselt naiivne. Praegune analüütiline esteetika on küll märksa kunstielu lähedasem kui kümnendeid tagasi, kuid vähemalt kunstnike suhtes on see ikka sama, nagu kunagi ütles Barnett Newman: esteetika on kunstnikele nagu ornitoloogia lindudele. Suur osa analüütilist esteetikat on institutsionaalses mõttes enesekeskne. Seal punutakse juuksekarva neljaks ajavaid analüüse ja argumentatsiooniridu ning tegeletakse sageli defineerimisega defineerimise enese pärast. Erinevaid definitsioone mängitakse üksteise vastu läbi. Kuigi selline praktika juhindub eelkõige intellektuaalsest uudishimust, ei puudu sellel heuristiline kasulikkus. See saab olla ka kütkestav intellektuaalne tegevus, mida ma valiku korral eelistaksin pragmaatilisele võitlusele kunstiideoloogia barrikaadidel. Võib-olla ainult sellepärast, et pole arusaamist, mille nimel tasub kunstiideoloogia barrikaadidel võidelda, kuid igatahes ei püüa ma ette kirjutada mingit teoorialoome mõttekuse absoluutset standardit. Kui nüüd Shustermani kirutud platonliku metafüüsika juurde tagasi tulla, söandan ma siiski väita, et kontseptuaalset analüüsi saab huvitavalt teha ka ilma iganenud platonlike metafoorideta. Selle kohta, kuidas esteetika immanentsest teoorialoomest pärit teooria populariseerudes labastub mitut masti kvaasifilosoofiliste kunstiteoreetikute käes, on heaks näiteks Dickie? institutsionaalne teooria. Mõnikord imbub teooria akadeemilistest kolletest välja, enamasti võetakse teooria avaramalt omaks ja hakatakse selles kõnelema. Seda eriti siis, kui sel õnnestub toota emotsionaalselt kaasakiskuvat ja vaimukat metafoorikat.

Eric Christiansen on Taani päritolu inglise ajaloolane, kes on kirjutanud ühe Hispaania ja mõned Põhjamaade ajalugu puudutavad raamatud. Medievistika ajalukku jäädvustas ta ennast aga 1980. aastal Londonis ilmunud teosega ?Põhjala ristisõjad?, mis on jäänud siiani ainsaks sellele teemale pühendatud ingliskeelseks monograafiaks. Nüüd on Christianseni raamat ilmunud ka eesti keeles ning ka meil on see ainus omataoline teos.

Kuigi raamat kannab nime ?Põhjala (resp. Põhjamaade) ristisõjad? (?The Northern Crusades?), on selle fookus ilmselgelt Läänemerekeskne. Eesti kontekstis tekitab see pealkiri segadust, kuna siin tähistab Põhjala esmajoones Skandinaaviat ning kindlasti ei mahu selle mõiste alla Baltimaad, praegused Venemaa, Preisimaa ja Põhja-Saksamaa alad. Just seal peeti raamatus kirjeldatavad ristisõjad, skandinaavlased aga võtsid ristisõdadest osa juba ründajate, mitte rünnatavate poolel. Vahest oleks seega sobivam pealkiri ?Läänemere ristisõjad?. 1980. aastate algusest peale on kerkinud esile rida teemasid, mis aitasid kaasa huvile Läänemere ristisõdade vastu: üha rohkem on hakatud tundma huvi ristisõdade vastu, mis suundusid mujale kui Pühale Maale, on asutud uurima keskaegseid koloniaal- ja rajamaade ühiskondi (mille hea näide on Läänemere-äärsed maad), samuti kasvab siiani tõusujoones Euroopa kujunemisele pühendatud kirjanduse hulk.

Esimene omataoline

Nii on praeguseks Läänemere ristisõdade kohta ilmunud palju suuremaid ja väiksemaid uurimusi. Ent uus inglis- (ent miks mitte ka saksa-) keelne monograafia puudub endiselt. Christianseni raamatu ilmumine oli seega nii õnnelikult kui õnnetult ajastatud. Esimese omataolisena jätab ta veel pikaks ajaks jälje, teisalt aga tuli see välja just enne mitmete uute küsimuste püstitamist ja uurimuste ilmumist. ?Põhjala ristisõdade? tõlkimise vajalikkuse üle võib vaielda, ent kummatigi ilmus see heal ajal. Raamatu müügilejõudmisega peaaegu samaaegselt alanud vaidlused ajalooõpikute üle tegid taas ilmseks, et muinasaja, muistse vabadusvõitluse ja keskaja kohta käibiv diskursus vajab analüüsimist. Alles siis saame tõsisemalt rääkida vanema ajaloo rollist eesti rahvusliku identiteedi kujundajana. Praegu peame aga tuginema käsitlusele, mis on kohati küll uuemate uurimustega kaetud, ent tugineb tervikuna veel suurel määral rahvusliku ajalookirjutuse traditsioonile. Kuna ?Põhjala ristisõjad? puudutavad pea kõiki Eesti keskaja suuri teemasid, siis pakub see teos kõigile lugejatele hea võimaluse nende üle kaasa mõelda.

Nagu Andrei Hvostov on juba osutanud (Areen 11. XI), seisneb ?Põhjala ristisõdade? põhiväärtus selles, et selle autor vaatleb Eesti ajalugu laiemas kontekstis ning näitab, et eestlaste vallutamine oli vaid üks episood Euroopa laienemise protsessis. Poliitilise ajaloo analüüsimine on kindlasti üks Christianseni raamatu tugevamaid külgi; nii õnnestub tal kaardistada mõjusid, mida Läänemere ristisõdadele avaldasid Skandinaavia, Saksamaa ja Venemaa valitsejad ning võimuvõitlused Euroopas, Püha Maa ristisõjad, paavsti poliitika jne. Samuti annab ta meile võimaluse võrrelda Eestimaal toimunut teiste Läänemere ristisõdadega, täites sellega olulise tühimiku ? puudub meil ju uuem kirjeldus isegi lähinaabrite nagu Soome, Rootsi või Leedu keskaja kohta.

Raamatu ajaline raamistik ei piirdu aga sugugi muistse vabadusvõitluse lõpuga, vaid jälgib kolooniate arengut ja rajamaa ühiskondadele iseloomulikke nähtusi (pidevad võitlused, liidud ja vaherahud nii sise- kui välisvaenlastega ning kultuurikontaktid) kuni reformatsioonini välja. Nii koorub siit veel üks aspekt, mis vajaks Eesti ajaloo kontekstis kindlasti senisest laiemat teadvustamist. Asjaolu, et võitlused maa ja võimu pärast ei lõppenud Eestis kaugeltki 1227. aastaga, on ikka kippunud jääma rohkem kui sada aastat hiljem toimunud Jüriöö ülestõusu varju. Kuivõrd on seda mõjutanud baltisaksa ajalookirjutuse traditsioonid, kuivõrd aga selgepiiriliste koidu- ja pimeduseaegade otsimise iha, on omaette uurimisteema.

Sõja ja misjoni  vastandlikkus

Raamatus esinevatele suurematele faktivigadele on eessõnas tähelepanu juhtinud Anti Selart. Neid kõrvale jättes tahaksin aga järgnevalt osutada kahele Christianseni käsitluse lugemisel esile kerkivale probleemide ringile, mis pakuvad huvi just rahvusliku ajaloodiskursuse seisukohalt: autori suhtumine ristisõdadesse ja pilt, mille ta loob Läänemere ääres elavatest paganatest. Viimasel ajal on üha enam ajaloolasi loobunud püüdest määratleda ristisõdade ühtset ideoloogiat. Selle asemel on nad pöördunud mentaliteediloolise käsitluse poole, nähes ristisõdades tolle aja, ootuste ja lokaalsete huvide väljendust. See vastandub varasemale käsitlusele ristisõjast kui reglementeeritud ettevõtmisest, mida juhtis paavsti kõikvõimas käsi. Samuti on tohutult kasvanud ristisõdade ajaline ja ruumiline raamistik, mis hõlmab nüüd Pühal Maal XI ? XIII sajandini peetud võitluste kõrval ka Hispaania tagasivallutamise mauridelt XI ? XIII sajandini, võitlused hereetikute vastu Euroopa südames XIII sajandil, sõjaretked Läänemere ääres XII ? XVI sajandini ning võitluse türklaste pealetungiga XV ? XVI sajandil, kui loetleda vaid tähtsamaid sündmusi.

Christianseni võib õigupoolest pidada üheks selle tõlgenduse pioneeridest. Ta nimetab Läänemere ääres XII ? XVI sajandil toimunud sõjaretked ristisõdadeks, ta ei eelda ristisõdadelt alati paavsti heakskiitu ning analüüsib osapoolte huvisid. Tema pakutud ristisõdade ideoloogia tõlgenduses võib aga leida mitmeid vaieldavusi. Nii on ta läbivalt rõhutanud sõja ja misjoni vastandlikkust. Keskajaks oli kirikul aga seljataga pikk ususõdade traditsioon ning Läänemere ristisõdade ajaks ka Esimene ristisõda. Slaavlaste juures paar sajandit väldanud misjon oli näidanud, et rahumeelne jumalasõna kuulutamine on üsna väheviljakas. Kuigi vägivaldne misjon jäi kahtlemata alati ebamugavaks, teoloogiliselt lõpuni põhjendamata probleemiks, siis reaalsuses kujunes sellest sajandeid väldanud edukas praktika, nagu ka ristisõdadest. Koostöö kohalike valitsejatega oli ainus edu viis misjonile kindlustada ja seda mõistsid esimeste seas misjonipreestrid ise.

Keskendudes osapoolte territoriaalsetele ja poliitilistele motiividele, tõlgendab Christiansen ristisõda ja misjonit eelkõige kui sobivat ettekäänet sõja alustamiseks. Eriti üksikute ristisõdijate puhul on selline motiivide eristamine liiga skemaatiline; keskaja ühiskonna puhul, mis enamik tahke oli läbi põimunud usu ja kirikuga, võime rääkida eelkõige kollektiivsest religioonist. Samuti võis usu kaitseks ette võetud sõda legitimeerida nii selle käigus toimunud vallutusi kui tagada selle läbiviijatele sotsiaalse prestii?i.

Järjekindlalt kaldub Christiansen kõigi sündmuste tagant otsima paavsti suunavat kätt, mitte aga kohalike jõudude huvisid, kuigi just viimased on raamatus hästi kirjeldamist leidnud. Eriti põhjalikult peatub ta sõjalistel ordudel, märksa vähem aga aspektidel, mis tagasid ristisõdade ja kolonialiseerimise protsessile laia sotsiaalse baasi (linnade, kaubanduse ja aadelkonna kujunemine, uusasunikud jne). Nende rolli suurem rõhutamine muudaks mitmekülgsemaks ka ekspansiooni edu seletuse, mille puhul on raamatus piirdutud traditsiooniliste põhjustega nagu kristlaste parem organiseeritus, sõjatehnika ja ressursid.

Et ristisõdade tulemusel juurdus Läänemere kallastel lääne tsivilisatsioon, siis annab Christiansen neile üldjoontes siiski positiivse hinnangu. Isalikult kolonialistlik toon domineerib eriti selgelt teose eessõnas, avaldudes muu hulgas nii esmaväljaande külma sõja aegses retoorikas kui uusväljaande eessõnas, mille sõnul taasiseseisvunud Balti riigid vaatavad taas ?abi ja toetust otsides? läände. Nii tekib muidu selgelt vägivalda hukka mõistva autori tekstis omalaadne paradoks, sest paratamatul
t jääb õhku küsimus, kuidas oleks nii järsk muutus võinud toimuda rahumeelsel teel.

Baltisaksa või ärkamisaja traditsioon

Eesti ajaloodiskursuses on praegu lahtine küsimus, milliste väärtushinnangute najal peaksime ennast nüüd muistse vabadusvõitlusega suhestama. Siiani on valida kahe võimaluse, baltisaksa ja ärkamisaegse traditsiooni vahel. Neist viimane on edasi kestnud nii eesti- kui taasiseseisvumisaegses rahvuslikus ajalookirjutuses (tinglikult sarnanes sellega ka nõukogudeaegne käsitlus ristisõjast kui röövvallutajate agressioonist). Keskseks väärtuseks on siin eestlaste võõrandamatu õigus oma maale, mis ulatub tagasi muinasajani, ning kõiki hilisemaid sõdu ja ülestõuse tõlgendatakse muistse vabadusvõitluse igavese taaskordumisena. Baltisaksa ajalookirjutuse poolt esile tõstetud väärtused elavad teisenenud kujul edasi arusaamas, et ristisõjad liitsid Eesti Euroopaga. Seegi on selgelt hinnanguline lähenemine, kus tsivilisatsiooni ja metsikuse veelahe läheb Lääne-Euroopa mõõdupuude kohaselt. Samuti on siin vastandatud ida ja lääs, Euroopasse integreerumise kõrval pakutakse välja sünge alternatiiv, väikse Eesti kadumine Venemaa kaootilisse kultuuriruumi. Kumbki lähenemine ei mõtesta puhtal kujul Liivi- ja Eestimaa ristisõdu laiemas kontekstis. Mõlemal puhul on olemas pretensioon ainulaadsusele, olgu tegemist siis unikaalse rahvusliku tragöödia või unikaalse rahvusliku triumfiga pimeduse ja metsikuse üle.

Pilt paganatest

Siit võib lõpetuseks veel veidi edasi liikuda ja küsida lühidalt ka selle järele, kuidas on siis ?Põhjala ristisõdades? kujutatud neid Läänemere-äärseid metsikuid paganarahvaid, kelle ristisõdijad lääne tsivilisatsiooni rüppe tõid. Kohalike rahvaste ja maade kirjeldamisel tugineb Christianseni tekst paljuski keskaegsetele kroonikatele. Nende tekstide taga on aga erinevate huvide kõrval ka määratu intertekstuaalne ruum (piiblist ja Rooma ajalookirjutusest pühakuelulugudeni), mis aitas kroonikutel tundmatuid maid ja rahvaid paigutada juba arusaadavasse tõlgendusraamistikku. Samuti on need kantud selgest meie ja teiste vastandusest, kus ühel pool asub Lääne-Euroopa kristlik maailm ning teisel pool paganad ja nende maa. Olukorras, kus kirjeldus on üles ehitatud  meie ja teise, normi ja mittenormi vastandusele, saab määravaks kõik erinevale ja võõrale viitav. Nii räägib see kahtlemata rohkem kirjeldajast kui kirjeldatavast. Keskajal kirjeldati Läänemere paganaid julmade, metsikute, tundetute ja reetlikena ning nende maad metsiku, läbipääsmatu, pimeda ja külmana. Christiansen tekst kasutab sageli samu märksõnu, andes nii hämmastavalt sünge pildi. Läänemere maade kirjelduse ja vahest isegi terve raamatu Leitmotif on kahtlemata talumatu külmus, mis muudab kogu elu peaaegu võimatuks. Samuti omandab siinne loodus tervikuna pigem negatiivse tähenduse. Just loodusega peavad ristisõdijad kogu aeg võitlema: nii nagu kroonikates ähvardavad neid ka Christianseni raamatus tormine ja salakaval meri, mis tuleb laevastikke ehitades alistada; tihedad metsad, mis tuleb põllumaaks raadata ja teedega läbipääsetavaks teha; suur hulk metsikut maad, mis tuleb alles viljakandvaks teha; siin luusivad ringi metsloomad, kes tuleb kinni püüda ja nülgida ?  ja, muidugi, paganad, kes tuleb alles ristida.

Nii võivad nii keskaegsed kroonikad kui Christianseni raamat rääkida meile küll palju lääneeurooplasi vallanud mõtetest, kuid need ei pruugi meid  põlisrahvaste ja nende maade tundmaõppimisel kuigivõrd aidata. Taas päevakorda tõusnud küsimuse, kuidas ja mil viisil saame rääkida eestlastest XIII sajandi alguses, lahendamine on seega keeruline ülesanne; arvestades, et meie peamine kaasaegne jutustav allikas on misjonipreester Henriku kirja pandud Liivimaa kroonika. Loodetavasti ei tule järgmise nendele teemadele pühendatud raamatu ilmumiseni oodata veel kakskümmend aastat ning kahtlemata oleks kõige tervitatavam eesti autorite käsitlus. Arheoloogid on selles vallas juba head eeskuju näidanud; samuti leiab huviline erinevate keskaega ja muistset vabadusvõitlust puudutavate teemade kohta kirjandust raamatule lisatud bibliograafiast. Omamaiseid monograafiaid oodates tasuks aga seni tõlkida uusim käsitlus ristisõdadest Läänemerel, seekord taanlaste vaatevinklist: eelmisel kuul ilmus Kopenhaagenis taani ajaloolaste J. H. Lindi, C. S. Jenseni, K. V. Jenseni ja A. L. Bystedi ühisteos ?Taanlaste ristisõjad: sõda ja misjon Läänemerel? (?Danske korstog: Krig og mission i Østersøen?). Ka Rootsis on järgmisel sügisel oodata oma Läänemere ristisõdade raamatut.