Toeta
Otsi

Kai Kask

  • Anu Raua näitus “Eesti asi” Kondase keskuses

    Herki Helves

    Kolmapäeval, 9. jaanuaril 2013, kell 17 avatakse Viljandis Kondase Keskuses ANU RAUA näitus „Eesti Asi“.

    Eksponeeritakse valikut kunstniku pikaaegsest vaibaloomingust, vaipade kavandeid ning Viljandimaa parimate kultuuri-ja sporditegijate austamisõhtul „Pärlipeol“ valminud Aapo Puki portreed Anu Rauast.

    Alanud on Anu Raua juubeliaasta, eelmise aasta lõpus pälvis ta elutöö eest Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna, käesoleva aasta alguses sai ta eelkõige vanavara kogumise ja Heimtali muuseumi asutamise eest Viljandimaa kultuuripärli tiitli ning 20. veebruaril 2013 avatakse Tallinna Kunstihoones tema esinduslikumaid ülevaatenäituseid.

    Viljandi näitusele on valitud peamiselt need vaibad, mida siin varem avalikult eksponeeritud pole, hõlmates peaaegu neljakümmet Anu Raua loominguaastat.

    Anu Raua looming pole tema argistest toimetamistest eraldiseisev, moodustades iseenesestmõistetava harmoonilise koosluse tekstiilikunstist, kirjutamisest, talupidamisest, õpetajaks olemisest, vanavara kogumisest, muuseumi arendamisest, pärandi talletamisest ja kõige selle kooshoidmisest. Põlvest põlve edasi antud elutarkus ilmneb tema loomingus, kujundades ausameelse, lihtsa, sügava, ilusa hingetarkusega kootu või öeldu, sageli põimub tema vaipades tõsimeelsus ja eluterve huumor ning argisus ja igavikulisus. Anu Raud on öelnud: „Tahaksin südamest tänada meie esivanemaid, kes on jätnud maha nii rikkalikult elu- ja ilumärke, kust annab eluaeg inspiratsiooni ammutada“.

  • Kultuur – vähkkasvaja rahanduspoliitika kannikal

    Egge Kulbok

    Kultuuripoliitiline kogemus

    Veelgi õhem on kultuuripoliitika ning selle üle arutlemise  kiht. Kui vaadata lähemalt Eesti kultuuripoliitika ajalugu ja üldistada see perioodideks (vt Acta Historica Tallinnensia 12, 2008), siis võib välja tuua kolm kultuuripoliitilist mudelit.

    Üsnagi vaba ning ennast luua ja jõudumööda kehtestada püüdev kultuuripoliitika, kus märkimisväärne roll on omaalgatusel, esmajoones muidugi kultuuritegelaste, aga ka laiema üldsuse initsiatiivil. Selline ideoloogilise ühisnimetajata poliitika valitses aastail 1918–1934 ja 1991–1995 (mäletatavasti oli see teine periood kultuuriinimestele küllaltki ruineeriv, sest oldi harjunud toimetama sootuks teistsugustes  tingimustes).

    (Pro)totalitaarne kultuuripoliitika 1934–1990. Rangelt ülalt juhitud, jõuga ideoloogiale allutatud kultuuripoliitika; muidu vastandlikud poliitilised režiimid kasutasid kultuuri alal üsna sarnaseid võimuhoobasid, ehkki tempisid rakendatavat jõudu eri kangusega. Pätsile oli kultuuripoliitika osa laiemast rahvuslikku identiteeti toestavast ideoloogiast ja poliitikast. Selline kultuuripoliitika riigistas ja sidus riigi kui leivaisa külge suurema osa vabaalgatuslikke seltse ja kultuuriühendusi, luues ülalt juhitava organisatsioonide võrgu.  Selle võimsa vahendi kaudu jõudis kõikjale nii maal kui linnas Pätsi ideoloogiline sisend – sõnum ühtsest ja tugevast rahvuslikust identiteedist. Rahvuslik kultuuripoliitika väärtustas võrdselt nii kauneid kunste professionaalsel tasandil kui rahvalikku kultuuri. Sellest ajast on pärit ka kultuuri korporatiivsus, mida Päts juurutas teadlikult igas eluvaldkonnas.

    Nõukogude kord võttis endale vägagi sobiva ülalt juhitava homogeense institutsioonilise mudeli üle, kehtestades muidugi risti vastupidise ideoloogia ning tehes seda võrreldamatult jõhkramalt. Sellest ajastust on pärit meie kultuurielu ehk kõige pärssivamad jooned: hierarhilisus ja veelgi jäigem tsentraliseeritus, mis nõukogude võimu jõuvõtete ja kanoniseeritud kunstikäsitluse tulemusel ongi nii ahtaks litsunud meie arusaama sellest, mis kultuuri nimetuse alla üldse mahtuda võib.

    Aastast 1995 kehtib eelmistele aegadele omast säilitada üritav kultuuripoliitika. Tinglikult 1991. aastast kestnud segase aja lõpetas minister Jaak Allik, saavutades erakondade kokkuleppe riigi kultuuripoliitika põhialuste elluviimises. Alliku eesmärk oli säilitada Pätsi ajal loodud ja nõukogude  ajal arendatud organisatsioonide võrk ning tagada selle riiklik rahastamine. Muidu kiiduväärse korrastamise ja säilitamisega kaasnesid ka senistele ideoloogiatele tuginenud kitsas kultuurikäsitlus ning korporatiivsus, tsentraliseeritus ja hierarhilisus kultuuripoliitika põhijoontena.

    Kokkuvõttes selgub nukker tõsiasi: meie kultuuripoliitika põhikogemus on (pro)totalitaarne, patriarhlik ja korporatiivne. Kuna kultuuripoliitika on ennast iseseisva poliitikaharuna suutnud kehtestada vaid lühiajaliselt, siis ongi eesti kultuurile alatasa ülalt juhiseid jagatud ja kasutatud kultuuripoliitikat  valitseva ideoloogia huvides. Kui aastakümneid on kultuurile ülimuslikus toonis suunised jagatud, siis on mõistetav, et poliitikud on kultuurist rääkides patroneerivad, soovitavad jääda kultuuriinimestel oma liistude juurde ning annavad teada, millist kultuuritegevust riik toetuse vääriliseks peab (tuginedes seejuures kitsas ringis välja töötatud kriteeriumidele). Mida kujutab endast Alliku-järgne säilitav-elitistlik kultuuripoliitika?

    Meie viimaste aastate valitsuste peamiseks ideoloogiaks on olnud turufundamentalismi juurutamine  Eestis ning seetõttu pole olnud kultuuripoliitika instrumentidena rajatud võrgustik-organisatsioonidesse õieti mingit sisendit anda. Kultuur, mis on igaühe enda asi, saabki rääkida peamiselt krooni häälel. Organisatsioonid tiksuvad vanast inertsist edasi, kandes endas nii Pätsi aja rahvuslikku identiteeti toestavat sisendit kui ka nõukogudeaegset hierarhilist, konservatiivsele ja kitsale kultuurikäsitlusele (kultuur = kaunid kunstid) vastavat mentaliteeti ja hoiakuid nii kultuurist kui kultuuritegijaist kõnelemisel, aga ka kultuuri juhtimisel. Muidugi ei jää etableerumata kultuuriloojatel sellise kultuurielu  korralduse juures üle muud, kui pressida end ree peale jäämise nimel kultuuriministeeriumi iga-aastasele eelarvereale. Sest ainult see kujutab endast võimukandjate ametlikku heakskiitu sellele, et tegu pole „sigadusega kultuuri suhtes, palagani soodustamisega kultuuri pähe“, kui võtta taas appi viimase aja sõnakaim kultuuripoliitik Jürgen Ligi.

     

    Kultuuripoliitika lõpp?

    Kas on siis üldse väljapääsu, kui ideoloogiale allutatud kultuur on halb, kuid pole ka hea, kui riigil läbimõeldud kultuuripoliitika sootuks puudub? Eesti riik rahvusriigina ja kultuur on „nabanööriga” seotud: teine annab esimesele mõtte. Kui riigi ja kultuuri side kisub formaalseks või võõrandunuks, nii et nabanöör katkeb ja poliitikud ei mäleta enam hästi, milleks seda kultuuri nüüd täpselt vaja oligi, siis …

    Vältida tuleb siiski kultuuri surmasuudlust riigiga, kus riik kultuuri nii ära kohitseb ja korraldab, et kultuur tähendabki ainult uhkeid kontserdimaju, teatreid ja muuseume, aga vähe on värsket ja harjumatut mõtet, mis provotseeriks ja ironiseeriks, puhastaks ja vihastaks jne. Kahtlasteks üritusteks pole pidevas ressursinappuses riigil ju võimalik  raha kulutada … Tulemuseks on aga kiduravõitu, väheste värvidega palett, mis jõulise ja värvilise väljamaa konkurentsis kahvatub.

    Laias ilmas on demokraatia ja heaoluühiskonna edenedes muutunud ka kultuurist mõtlemine ning vastavalt kohandatud kultuuripoliitikat. Tuleb meilgi püüda sinnapoole, et mõisted kultuuridemokraatia, avatud kultuurikäsitlus jms saaksid konkreetse kultuuripoliitilise sisu, mitte ei kõlaks kauge väljamaa kajana. Muutus, mis tooks kultuuripoliitikasse avatust, eeldab loomulikult võimukandjate arusaamist  ja tunnistamist, et kultuuripoliitika on täieõiguslik poliitika, nagu nt rahandus- ja sotsiaalpoliitika.

    Niikaua kui poliitikud ei tõsta valimistel kultuuriküsimusi rahandus- ja sotsiaalteemadega ligilähedaseltki võrdväärseks aruteluteemaks, siis polegi neil rangelt võttes mandaati sel teemal tõsisemaid otsuseid teha. Aga selge on, et poliitikud ei tõsta teemat valimistel päevakorda, kui selleks otsest vajadust pole või sellest vahetut kasu ei anna lõigata. Nii et esmajoones peavad kultuuriinimesed ise seisma selle eest, et üldisemad kultuuripoliitilised küsimused tõuseksid valimisteemaks.  Kui üldist laadi arutelukohad on läbi räägitud, siis ehk tekib ka lootus, et kultuurikorraldajate sõnavõtte kultuuri rahastamise teemal ei peeta mõttetuks võhiklikkuseks.

    Kui jätta kõrvale populistlikud kaalutlused Edgar Savisaare kurikuulsa netihääletuse taga, siis põhimõtteliselt võiks seda laadi ettevõtmine näidata teistsuguse kultuuripoliitika võimalikkust. Jah, selle algatuse tausta on esindusdemokraatiaga leppinud üldsusele liiga vähe selgitatud ja pole ka kindel, kas on kõige õigem just selliseid konkreetseid rahaeraldusi osalusdemokraatia korras otsustada. Aga  tähelepanuväärne on ärevus, mis ei haaranud mitte ainult Savisaare poliitvastaseid, vaid ka suurt osa kultuuriavalikkusest. Asi taandus kiiresti üld- ja päevapoliitiliseks, kuid kordagi ei ole kerkinud päevakorda küsimus, kas seesugusel poliitikategemise vormil võiks olla kultuuripoliitikas tõsiseltvõetav roll. Selle sündmuse valgel kipub vägisi jääma mulje, et ka kultuuriinimesed ise ei ole valmis avatud ja demokraatlikuks kultuuripoliitikaks. Ikka ruttab mõni prominentne kultuuriinimene kärkivalt ette ütlema, et valikut tegelikult pole, õige on ainult üks. 

    Paradoksaalselt tunnuslik on Marje Metsuri intervjuust kõlama jäänud lause „kas nüüd on käes aeg, mil köögitüdrukud otsustavad, kuidas riiki juhtida …”. Ometi on paljud meie kunstitemplid (Estonia, te
    atrid jne) saanud alguse lihtsate inimeste (sh söakate köögitüdrukutegi) kultuurilisest ühisharrastusest. Vahepealsed ülalt karmi käega juhitud ajastud (sh kultuuri- ja hariduspoliitikas) ja praegune esindusdemokraatia on võtnud inimestelt kodanikujulguse, pärssinud isiklikku ja vahetut suhet oma riigiga, ent see ei tohiks nii jääda.

  • Teod

    I. G.

    Vaatamata vahepeal juba eraldatud toetusele 200 000 krooni, teatas kultuuriminister Raivo Palmaru 13. aprillil, kuu aega enne festivali algust, et kultuuriministeerium ei toeta selle festivali korraldamist. Seega peteti mind võltslubadustega terve aasta. Kui sügavamalt järele mõelda, on see tegelikult rahvuslike põhiväärtuste hävitamise järjekordne katse, mis ohustab kogu rahvuse säilimist.

     

    Millised on sinu arvates peamised vajakajäämised kultuuriministeeriumi töös Eesti muusikaelu korraldamisel? Ja mis on nende põhjuseks?

    Eesti muusikakultuur on meie visiitkaart. Vastupidiselt kultuuriministri arvamusele, et muusikavaldkond on ülerahastatud, tuleks selleks ette nähtud eelarvet tunduvalt suurendada, et olla konkurentsivõimeline kaasaegses maailmas. Muusika ei ole mitte lõbustusvahend ega meelelahutus, vaid eelkõige kunst, mis loob vaimseid väärtusi ja kujundab ühiskonnas valitsevaid eetilisi ja moraalseid kriteeriume. Ühiskonna arengu eesmärgiks ei saa olla ainult materiaalne heaolu, vaid see peaks olema vahend saavutamaks kõrgemat vaimset tasandit, milleks on eelkõige kõrgkultuur. Selle mõistmine saab olla vaid loominguline tegevus.

    Kuid see pole võimalik ilma vastava intellektuaalse tasemeta. Kui kultuuri küsimustes hakatakse langetama olulisi otsuseid ebakompetentsete inimeste poolt ega arvestata oma ala professionaalide arvamusega, siis on asi väga halb. Kui kultuuriminister küsis minu käest, et miks ma arvan, et tuleb tõsta vaid ERSO palkasid, ja arvas, et on vaja toetada ka “Valdurit ja Maiet”, siis ei ole sellise suhtumisega midagi võimalik parandada.

    Meil puudub palju väga olulisi asju, ilma milleta ei saa me maailmakultuuris osaleda. Ei tohiks mõtlematult kulutada raha ebaotstarbekatele riiklikele tehingutele erastatud varade tagasiostmisel, vaid tuleks tõsiselt mõelda ühiskonnas leviva eetilis-moraalse ning vaimse allakäigu põhjustele. Millega seda olukorda parandada? Arvan, et mida rohkem meil pööratakse tähelepanu kõrgkultuurile, seda vähem oleks vaja haiglaid ja vanglaid (mida me ei jõua üleval pidada).

    Selleks oleks vaja kontserdiagentuure, uut ooperiteatrit, oratooriumikoori, heliplaadistuudiot, üht suuremat muusikakirjastust jne, tuleks toetada eesti muusika ja muusikute eksporti. Paljud eesti solistid esinevad edukalt väljaspool, kuid kodumaal ei tunta nende vastu huvi. Mitmetes riikides toetab riik oma solistide esinemisi välismaal, kui nende kavas on oma maa muusika. Meil mitte.

     

    Milliseid võimalusi näed antud olukorras Tubina festivali korraldamiseks?

    Täpsustuseks: see ei ole Tubina festival, vaid “Tubin ja tema aeg”. Festivali ideeks on esitada XX sajandi muusikat, kõrvutades seda vastava ajastu eesti heliloojatega. Seejuures on püütud pöörata tähelepanu eesti klassikalisele muusikale, ja kutsuda seda esitama nii kodu- kui välismaiseid interpreete.

    Tubina 100. sünniaastapäeva tähistamiseks moodustati 2005. aastal EV valitsuse määruse alusel juubelikomisjon, mille esimees oli kultuuriminister. Tegin ettepaneku esitada Tubina suurjuubelil kõik tema kümme sümfooniat, mis kujunes ainulaadseks ettevõtmiseks kogu eesti muusika ajaloos. Kõik kavad ja eelarve kinnitati nimetatud komisjoni poolt. Seega ei saa Tubina ühing kanda rahalist vastust, kuna kultuuriministeerium on alati kandnud toetussumad üle otse Eesti Kontserdile.

    Ainus võimalus selliste festivalide korraldamiseks oleks riiklik tellimus, sest seda ei saa teha ainult isiklikust entusiasmist ilma mingi honorarita. Kuna tegemist on rahvuskultuuriliselt prioriteetse festivaliga, siis peaks olema selle tegevus riigi poolt garanteeritud pikema perioodi vältel. Tuleks aru saada, et vastavalt kultuuri arengukavas ette nähtud prioriteetidele peaks olema tagatud ka nende prioriteetide rahastamine. Klassikaline muusika vajab palju suuremat riigipoolset toetust kui seni, kuid selleks peavad meie poliitikud aru saama muusika osatähtsusest ühiskonna vaimsete väärtuste kujundamisel. Shakespeare olevat öelnud, et inimene, kes ei armasta muusikat, ei ole usaldusväärne.

     

    Mis oli festivali kavasse plaanitud sel aastal?

    Selle aasta festival oli kavas pühendada Šostakovitši juubelile. Kuna ERSO, Vanemuise ega Põhjamaade Sümfooniaorkestriga ei õnnestunud rahapuudusel kokkulepet saavutada, kavandasime selle kammermuusika festivalina. Kui oleks saanud korraldada ühe sümfooniakontserdi, oleks võinud esmakordselt Eestis koos orkestriga ette kanda Tubina ballaadi “Ylermi” Jorma Hynnineni ettekandes. Pidime koos Peterburi Filharmoonia keelpillikvartetiga esitama Eduard Oja Klaverikvinteti ja koos Andrei Dogadiniga Tubina Vioolasonaadi… Ning palju muud. Kuigi kultuuriministeerium on lubanud 2007. aasta festivali toetada 400 000 krooniga, ei saa ma seda lubadust pidada tõsiseltvõetavaks.

     

    Mis häirib sind kui interpreeti, kauaaegset festivalikorraldajat ja muusikateadlast Eesti muusikaelus praegu kõige rohkem?

    Seoses festivali “Tubin ja tema aeg” ärajätmisega tekib küsimus – mis tuleb selle asemele? Mida kavatseb kultuuriministeerium ette võtta, et eesti muusika väljapaistvate suurkujude Tobiase, Saare, Elleri, Artur Kapi, Oja, Tubina jt looming jõuaks kontserdikavadesse? Olukorras, kus riiklikud muusikakollektiivid on alarahastatud, vajavad nad festivalil osalemiseks lisatoetust.

    Paratamatult jääb üles küsimus: milline Eesti riigiasutus või muusikaorganisatsioon peaks tegelema eesti klassikalise muusikapärandi propageerimisega, selle ajaloo uurimise, tutvustamise, esitamise ja heliplaadistamisega? Kõige sellega, millesse praeguses turumajanduslikus ühiskonnas suhtutakse kui kasumit mitte toovasse valdkonda, kuid mis on oluline kogu meie rahvuskultuurile.

    Eesti klassikalise muusika tutvustamine ja propageerimine nõuab pidevalt palju suuremaid rahalisi vahendeid ja seda ei saa teha ainult erainitsiatiivile toetudes. Sellistes tingimustes ei ole võimalik tagada festivali jätkusuutlikkust, mille tõttu olen sunnitud loobuma selle festivali korraldamisest. Loodan, et tuleb aeg, kus Eesti riik hakkab rohkem hindama oma kultuuripärandit ja sealhulgas ka eesti klassikalist muusikat.

    Vt ka Eduard Tubina Ühing www.tubinsociety.com

     

  • Kunstnike liidu tellimusel on valminud kolm uut kunstifilmi

    Juta Kivim?

    Eesti Kunstnike Liit on aastaid tellinud oma kunstnikest portreefilme ning sama kaua on kostnud ka seisukohti, mis seavad selliste filmide tegemise otstarbekuse kahtluse alla. Ise pean kõiki neid filme vajalikuks, enamasti on need olnud ka professionaalselt teostatud ja inforohked.

    Kuigi Marko Raadi “F.F.F.F. läheb laiali” linastuse eel tutvustas režissöör filmi eelkõige viie kunstniku portreefilmina, on  ta esitanud 50 minutit kestva viie noore naise antropoloogilise uurimuse. Grupisisesed kiindumused, rivaliteet ja pinged räägitakse halastamatult lahti, kaunid varasele keskeale lähenevad näod on lähivaates hingestatud ja haavatavad. Spice Girlsi, Melanie C ja Victoria Beckhami muusika saatel ilmuvad grupi liikmete kaasaegselt mõtestatud objektid ja ehted. Võib-olla oli Marko Raadi valimine režissööriks effide viimane kaval ühisnõu ning tegelikult on ka film üks nende ühiseid menukaid projekte. Lühikeses Eesti kunstiajaloos tagasi vaadates võiks meenutada, et eesti kunstnikel pole õnnestunud luua täit kümmetki ellu jäänud kunstirühmitust. Nii projektikunstis kui tarbekunstis ühtviisi edukalt toiminud effid on vahest võrreldav Eesti Kunstnikkude Ryhmaga, kuigi rühm ei suutnud kaugeltki sama edukalt kasutada oma ajastu võimalusi. 1996. aastal alustades toetuti meeleldi hetkel aktuaalsele girl power’i müüdile. Eesti kunstikriitika tegusad daamid seostasid grupi pikemata feministliku liikumisega kunstis, tüdrukud lasid sel endale meeldida, märk jäigi külge. Sel momendil oli see vaieldamatu edu märk, effide objekte, ehteid ja fotoinstallatsioone on tänaseks ostnud nii Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum kui Eesti Kunstimuuseum ja ka Leedu merevaigumuuseum. Viimastel aastatel on nad asetanud oma feministliku manifesti kahtluse alla ja väitnud, et tegelikult ollakse naiskunstnikud, kes palgatud modellide asemel peavad otstarbekaks esitada iseendid nii 1930. aastate kaunitaride, naiskodukaitsjate, laulatuskleidiga pruutide või avalike naistena – seegi väide on täna osa projektist. Ka aastate pärast peaks filmi vaadates taipama, et F. F. F. F. on suutnud aastate vältel huvi pakkuda väga erineva taustaga publikule. Berit Teeääre klaaspärlitega lateksist objektid on absurdsed, ent niisama palju esteetilised ja külgetõmbavad, Maria Valdma siluettidega ehted ja klaasikildudele paigutatud väikesed pildid toovad mälust välja nii palju peegeldusi kunagi loetud ilukirjandusest ja kultuuriteooriast, et tekib mõte: just see ongi nende võim minu ja küllap siis teistegi üle. Nad on haritud nii kunstiteoorias kui mänedžmendis ja samas saanud kunstiakadeemias tänapäeva maailmas unikaalse juveliiri ja metallitöö kõrgkoolituse. Küll häälekalt vastandudes sama kooli nõudlikule argimelust, poliitikast ja ühiskonnakriitikast eemalehoidvale igavikuihalusele, asetusid nad lendu tõustes just nendele kõrgepingetraatidele, mis olid paigutatud kavalalt postmodernismi teoreetiliste targutuste ja kaasaegse mittetarbekunsti kaanonites põlatud esteetiliste väärtuste vahele. Effide meelsasti välja pakutud laiatarbeline nimeseletus “Fun for Five Femails” on lõbus, kuid mõeldud eelkõige publiku lihtsameelsele osale. Oma 2002. aastal toimunud ühisprojekti “Meie igapäevane leib” juhatasid nad sisse hoopis tõelähedasema tsitaadiga Stephen Kingi õudukast: “Yes, that’s right. I saw the fire starting. I was the only one. And all I could say was F-F-F-F-F like stupid broken record. Not fit to be a member”. Nii et, mis tahes väited ka ei kõlanud viies ülisiiras intervjuus, üksüheselt võiks ehk võtta vaid Kaire Ranniku väikese poja igatsust pühapäevast Saksamaa kodus, kus kunstnikust ema muutub “meie maja hoidjaks”. Euroametnikust Berit Teeääre võimas kaksikidentiteedi esitus, pilt hirmust kaotada kodumaal elavaid kalleid inimesi ja täiesti talumatust poliitilisest mölast, mis sunnib sulgema raadio ja teleka, oli tõeliselt mõjus, ent sorry mam, sedasama te ju ise seal Brüsselis toodategi…

    Pärast edukat ja intensiivset näitusetegevust korraldatud lahkumise pressikonverents Eesti kitsukesel kunstimaastikul lahkuminemise küsimusele tegelikult vastata ei üritanudki. Filmi keskse intriigina esitatud Maria Valdma isiknäituse avamist Linnagaleriis võiks ehk võrrelda Franz Ferdinandi tapmisega Sarajevos aastal 1914.

    Kuidas portreteerida nii tavatut isikut nagu Jaan Klõšeiko? Filmis on see kummaliselt õnnestunud, ent portreteeritava võimeid tundes (ei hakka siinkohal meenutama raamatuid, mida kujundades Klõšeiko on haaranud initsiatiivi täielikult enda kätte ja kujundanud kesise materjali ümber arvestatavaks teoseks) kuulub režissööridele Eve Esterile ja Igor Ruusile siiras imetlus, nad on vapralt lõpuni vastu pidanud. Klõšeiko isikliku universumi kaardistamisel avaneb arvukalt huvitavaid perspektiivvaateid. Kujunemisaastad lähimineviku kirjastuste kunstilise toimetaja ja eesti ühe viljakama kultuuriloolise fotograafina läbi aastakümnete nõuavad ka tänapäeval ajuti maailma vaatamist läbi trellide. Juba esimeste kaadritega ületab film märkamatult tavalise portreefilmi formaadi ja jätkab kohaliku kultuurimaastiku süvakihte lahkava dokumentaalina. Klõšeiko isiklikud mälestused kunstikontaktidest Tallinna-Moskva liinil ja siinsamas kodumaal toimunust on põhjatud, samuti nagu tema koduses ateljees ootavad kohvrid filmide ja juba ilmutatud fotodega. Ta on viibinud peaaegu kõigis neis majakates, mis valgustasid nõukogude olustikus enda ümber mingit olulist territooriumi: Kirjastus Kunst, Loomingu Raamatukogu, ajakiri Noorus, almanahh Kunst jne. Ja ärgem halagem, härrased, selle pärast, kes kunagi jõuab allkirjastada need fotod, mis peituvad Klõšeiko ateljees trellide taga. Istuge tema lauda, kui ta lubab, selles lemmikkohvikus, mille nime režissöörid olid jätnud poliitilise korrektsuse huvides nimetamata, ja katsuge teha talle ettepanek, millest ta ei saaks keelduda.

    Esilinastustel viimasena näidatud Mare Vindi portreefilm oli kaunis ja ajatu, ent tekitas pettumustunde. Ilmselt oodanuks Anri Rulkovilt pärast mullust Koluvere lossis filmitud “Hirmu” julgemaid analüüse, mineviku valgustamist ja eritlemist, millised on siis need aateid, mis toidavad Mare Vindi põlvkonna enesekeskseid loojaid praegu ja kas ANKi legend tõepoolest veel elab või on sellest saanud tänaseks vaid peatükk kunstiajaloos. Ent Mare Vindi väärikas sarm oli režissööri täielikult allutanud portreteeritavale. Isegi aastakümnetetaguse ideoloogi, õpetaja ja kunagise abikaasa Tõnis Vindi ilmumine ekraanile ei suutnud väärata kammerliku ansambli mängu staatilist kõla. Ta ilmus tähenduslikuna vaid neile, kes olid kaasa elanud kunagise esteetilise revolutsiooni. Ka noor kunstikriitik kordas Kunstihoone galeriis armsalt Mare Vindi enda tõdesid. Sõnaline info polnudki vist filmis kuigivõrd oluline, kohati tundus, et heli on lausa maha keeratud. Kuid samas, ka üksteise järel ekraanile ilmuvad joonistused ja litod jäid vähem kõnekaks kui filmi koostajad ehk olid soovinud. Mare Vindi loomingut ongi vist väga raske ekraanil edasi anda. Kuna puudus ka ootuspärane tagasivaade klassiku vaimsetele tagamaadele, jäi vaid kummaline mälestus igavesest pargimaastikust, mis on lõpmatult kestev, imeilus ja täiesti eraldatud maailma toimimisest.

  • Andrus Rõuk Tam Galeriis

    EKL

    Olete oodatud 14. jaanuaril kell 17.00 Andrus Rõugu personaalnäituse “Gurmaanidele” avamisele Tam Galeriis, kus kunstnik esitab oma luuletusi ning kasutusele võttes Rõugu joonistamise retsepti kutsutakse kõiki külastajaid ise joonistama.

    Palume kindlasti osavõtust teavitada hiljemalt 11. jaanuar e-mailil: info@tamgalerii.ee.

    Täpsem info näituse kohta meie kodulehelt www.tamgalerii.ee

  • Ettepanek Eesti demokraatia parandamiseks

    Hasso Krull

    Mulle oli filmi kõige huvitavam osa viimane kolmandik:  tekib olukord, kus küla naiste ja meeste arvamus lahkneb. Pärast pühakoja põlemist kogunetakse lagedale platsile, seesama kortsulise näoga memm laseb pealiku ajutiselt asendada ning naised väljendavad oma tahet. Kuigi enamasti arutab küla asju väike vanameeste kogu, ei saa sümboolne võim siiski toimida ilma naistelt saadud mandaadita. Naiste keskne autoriteet on kortsulise näoga nõid, selgeltnägija ja ennustaja, kelle käest ka pealik käib rasketel hetkedel nõu küsimas.

    Antropoloogiliselt kütkestav materjal viib mõtted tihti sellele, kuidas võis kunagi Eestis toimida kogukondlik süsteem?  Kogumikus „Eesti aastal 1200” kirjutab Marika Mägi, et „Eesti, nagu ka Liivi ja Karjala 12. sajandi kalmete materjalis torkab silma rikkalikult panustega varustatud naisematuste esinemine jõukate mehematustega enam-vähem samal määral. Ka kivikalmetesse on maetud mehi-naisi tavaliselt võrdselt. 12. sajandi laibamatuste hulgas on naisi koguni rohkem” (lk 34). Siit järeldab ta, et naiste roll kogukonnas oli Eestis keskaja lävel nähtavasti olulisem kui Lääne-Euroopa maadel. „Eesti ja üldse läänemeresoome naiste suhteliselt kõrgele ühiskondlikule positsioonile vallutuseelsel ajal viitavad  mõningad nähtused folklooris, mis ei sobi kokku kristliku tugevasti patriarhaalse maailmakorraldusega ning võiks seetõttu olla jäänukid eelkristlikust ideoloogiast. Esmajoones võiks siin mainida tütre sünni tähtsust naise ühiskondliku positsiooni määratlemisel. Veel 20. sajandi Eestis peeti naist noorikuks kuni esimese tütre sünnini…” (lk 35). Mägi viitab ka läänemeresoome lauludele ja loitsudele, mis annavad aimu seksuaalkommete eripärast ja viitavad samuti naiste seisundi paremusele indoeurooplastest naabritega võrreldes.

    Hiljuti vestlesin Argentina viiuldajaga, kes oli Eestis elanud  pool aastat. Küsisin, mis talle õieti Eestis meeldib? Kanges inglise keeles selgitas mees kõigepealt, et eesti inimesed olevat vaiksed ja rääkivat vähe, nii et alati saab omaette olla ja rahulikult ringi vaadata. See tähelepanek mind eriti ei üllatanud, ehkki olen kogenud, et eesti seltskond võib teatud tingimustes olla isegi väga lärmakas. Küll aga jahmatas mind argentiinlase järgmine väide: tema arvates valitsevat Eestis „matriarhaat”, sest paljusid küsimusi otsustavad naised ja naistel on ka piisavalt sõnaõigust. Kas ikka tõesti? Ehk on see lihtsalt petlik mulje, teatav „optiline efekt”, mis võib eestlaste käitumist jälgides tekkida vaid siis, kui sa nende keelt ei oska? Aga teisest küljest, kas ei avane just sellisest vaatepunktist mõned kohaliku mentaliteedi aspektid, mida tavaliselt ei märgatagi? Ehk oli macho-kultuurist saabunud argentiinlasel rohkem õigus, kui esialgu võiks arvata?

    Tõenäoliselt ongi see nii. Mullegi on sageli tundunud, et eestlased on kirjust ajalookäigust hoolimata südamepõhjas ikka jäänud rõõmsaks ja avatud paganarahvaks. Monoteismi muserdav paine ei ole tuha all hõõguvat tuld kunagi täielikult summutanud. Sellele viitavad muuhulgas ka need alatasa  tekkivad segadused, kui eestlaste religioossust püütakse ühel või teisel viisil täpsemalt määratleda. Aga tõde ei saa kuidagi selgeks tehtud, ikka libiseb ta käest – mida eestlased õieti usuvad, mida nad teispoolsuse kohta kujutlevad jne. Sama imelik lugu on ka sugudevaheliste suhetega: Eesti ühiskond justkui oleks euroopalik postpatriarhaat, aga kui sisse tuuakse feministlikud ideed, peab neid alati hakkama meie oludele vastavalt ümber mõtestama. Midagi muistsest mentaliteedist on nähtavasti ikka veel alles ega kaogi kuhugi.

    Moodsas demokraatias peetakse väga oluliseks seda, kui  palju on valitsemisse ja otsuste tegemisse hõlmatud naisi. Ometi pole vist kellelegi pähe tulnud mõte, et parlament ise võiks olla topeldatud – aga mitte nii nagu Inglismaal, vaid jagatuna kaheks võrdseks pooleks, meeste ja naiste parlamendiks. Iga seaduseelnõu tuleks siis menetleda kaks korda, ja kõik olulised küsimused vaadataks läbi niihästi meeste kui ka naiste vaatepunktist. Muidugi on olemas küsimusi, mis jäävad meeste või naiste kompetentsist väljapoole; nende puhul võib sõltumatult otsustada ka menetlusest loobumise kasuks. Kas pole see midagi hoopis enamat kui lihtsalt  üks „Eesti Nokia”? Kas pole see midagi, mida teised Euroopa liidumaad jälgiksid üllatuse ja imetlusega? Kas ei võiks Eesti demokraatia kord saada teistele eeskujuks?

  • Akadeemiline soololaul, akadeemilised saksofonid

    Toomas Velmet

    Sõnal “akadeemiline” on palju seletusi. “Akadeemilise kammermuusika” kontekstis peaks seda omadussõna seletama kui headest traditsioonidest lähtuvat tava. Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjal on head akadeemilised tavad olemas ning üks neist on kindlasti soololaulu kui žanri taastulek meie kontserdiellu.

    23. IV esinesid Kadrioru lossis vägagi akadeemilise kavaga Iris Oja (metsosopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver), kuulda sai ühtteist Sergei Rahmaninovi ja seitset Pjotr Tšaikovski romanssi. Mõlemad interpreedid on ennast, vaatamata noorusele, tugevalt tutvustanud ja eriti tänapäeva muusika kõrgetasemeliste esitustega. Neil on palju muudki ühist, kaasaarvatud sünniaasta ja esimene kool TMKK. Sumera on juba Kölni muusikakõrgkooli magistridiplomi omanik ja Oja taotleb kraadi EMTAs.

    Sellisel taustal on päris põnev tajuda noorte esitajate huvi vene muusika ja eriti Rahmaninovi ja Tšaikovski vastu. Et tõsisemalt tegeleda vene romansiga, tuleb päris tublisti vaeva näha ka vene keelega ja siinkohal tuleb tunnustada Iris Oja püüdlusi, sest tulemus oli päris hea. Olgem ausad, vene keel on hästi lauldav, kui tead, kuidas käsitleda, s.t laulda “šušisevaid” häälikuid. Ainult haruharva tuli pilk visata tekstile ja seda enamasti siis, kui tegemist eriti õrna piano’ga kõrges registris. Iris Oja metso on nii ulatuselt kui tämbrilt hästi sobiv vene muusika esitamiseks ja, mis kõige olulisem, kontrollitud emotsioone ja esituslikku täpsust on piisavalt.

    Kontserdi kava oli pisut ebaharilik, kuna esmalt kanti ette üksteist Rahmaninovi romanssi aastatest 1890, s.t op. 4 kuni 1906 ehk op. 26 ja siis seitse Tšaikovski romanssi aastatest 1869 (op. 6) kuni 1886 (op. 62). Võtme annab siin kätte ehk lisapalana esitatud Rahmaninovi op. 4 nr 1 “O net, molju, ne uhodi”. Kas võib siit välja lugeda pisukest eelistust-sobivust või? Kuid ega need autorid soololaulu žanris liiga sügavalt erinevad polegi. Juured, s.t poeesia on üsna sarnane, jutt käib enamasti armastusest või selle ootusest, olgu siis autoriks Aleksei Pleštšejev või Aleksei Tolstoi, ja see teema erutab igavesti.

    Et Tšaikovski ja Rahmaninovi helikeele ning kujundite ringi erinevused on üsnagi märkamatud, siis seda raskem on tegelikult ülesanne, mille noored esitajad endale seadsid. Kuulates Oja ja Sumera koostööd nende miniatuuride kujundamisel on nauditav tajuda vastastikuste impulsside rohkust ja nende selgelt kuuldavat tagasisidet partnerilt. Teame, et partnerlus lauljaga on pianistidele eriline teadus ja Kadri-Ann Sumera on selle valdkonna suurepäraselt omandanud. Kõik märgid näitavad, et see esitajate paar on soololaulu vallas suure potentsiaaliga ja ilma kahtluseta on neilt suuri tegusid oodata.

    Nädal hiljem juhatasid Kadrioru lossisaalis kuulajad “akadeemilisse” volbriöhe saksofonide Quartet SaxEst koosseisus Ivo Lille (sopransaksofon), Virgo Veldi (alt, muusikaline juht), Lauri Sepp (tenor) ja Sulev Sommer (bariton), kaastegev Madis Kari (klarnet). Tänapäeval peaks sellise koosluse päris akadeemiliseks lugema, kuna traditsioonid on olemas ja meilgi juba aastakümnetega loetavad, kui ei esineks ühte asjaolu ja see on originaalrepertuaari hulk. Öeldu ei tähenda seda, et ma paneksin seaded “kirikuvande” alla üldse, aga “akadeemiliseks” kuulutaksin küll.

    SaxEsti seekordses kavas oli kaks originaalteost ja nendest ühe, hispaania helilooja, saksofonisti Pedro Iturralde (1929) “Pequena Czarda” (1963) mittetäielik versioon, sest sinna koosseisu peaks kuuluma ka klaver. Seega päris akadeemiliselt originaalne oli ainult Galina Grigorjeva “In Quattro Quarti” (2005). Seda vallatumana tundus mõte alustada kontserti Luigi Boccherini Keelpillikvartetiga op. 1 nr 2, mille filigraanselt õrn kude oli esitatud tõelise mürinaga (Fuga con spirito), seade autoriks Lääne-Illinoisi ülikooli saksofoniprofessor Robert Sibbing.

    Debussy “Petite suite” klaverile (neljale käele) on seatud kreeka helilooja Alexandros Markeasi poolt ja see tsükkel tuli ettekandele ilma teise osata, mille pealkirjaks “Cortege”. Kui Menuett ja “Ballett” olid päris mõnusasti värvilised, siis esimene osa, õrnalt õõtsuv “En Bateau” (“Paadis”) kiskus küll muigele ja manas silme ette pigem burlakid Volgal.

    Edasised seaded olid eesti meestelt ja neist põnevaim Mozarti Klarnetikvinteti A-duur KV 581 Larghetto ja Allegretto con Variationi ehk II ja IV osa teosest, kus kaastegev klarnetist Madis Kari. See helitöö tekitas isegi uudishimuliku soovi kuulata lugu tervikuna ja veenduda, et ka ansambli dünaamiline skaala lubab kaasa minna solisti finessidega. Igatahes ansambli liikme Sulev Sommeri seade tundus olevat hästi täpne ja asjatundlik.

    Viimase seadena (Kristo Matson) paigutus Elleri “Kodumaine viis” väärikal viisil kontserdi lõppu ja lisapala esitati päris kammerliku puändiga, s.t esialgu vihjena ja siis juba tervikuna Rimski-Korsakovi “Kimalase lend”. Kas akadeemiline kava või mitte, kas suhe esitatavasse tõsimeelne või vallatuse varjundiga, kuid üks on vaieldamatu – mehed on meisterlikud ning seda tasub alati nautida. Siiski tundus, et originaalrepertuaariga tunti end mõnusamalt.

     

  • Galeriid

    REET VARBLANE, JUTA KIVIMÄE, ANDRI KSENOFONTOV

    Mis mõte oli ?Uue laine tõusu? lühiesitlusel?

    Maie-Ann Raun: Tarbeklaas korraldas näituse uute töönäidiste testimiseks. Väljas on esmaeksemplarid, mille järgi saaks seeriatoodangut teha, kuna tehnoloogiliselt on arvestatud suhteliselt väikese vaevaga tiraþeerimisvõimalust. Liivsöövituses kaetud pind saavutatakse kleeptrafareti ja survestatud liivajoaga kleebisega kaitsmata klaasipinda töödeldes. Silindrite suurejoonelised matid pinnad mõjuvad kargelt ja elegantselt. Väljapaneku peamine eesmärk oli tõestada, millist tohutut energiapotentsiaali sisaldab endas noorte disainerite töögrupp ? nii fantaasia kui ka tohutu töövõime osas. Noorte entusiasm ja haardejulgus on innustav, loodetavasti ka vabriku kollektiivile. Väljapanek veenab, et noori tasub usaldada ja neile võib loota ka edaspidi.

    Näituse eripära oli eksponaatide suur tihedus. See tulenes eelkõige kujundusprintsiibist: esitada silindriliste klaaside grupp klaaslinnana, mis paistab eriti efektsena hilisõhtuses hämaruses, olles disainigalerii hiigelakendest nähtav proþektorite kiirtes nagu tuledes linn. Tihe paigutus segas aga eksponaatide testimist, sest külastajad pidid ennast pingutama, et esemeid võrrelda ja oma eelistus välja tuua. Testimine oli meile aga ülivajalik: saime teada, milliseid näidiseid kõige enam soovitakse omandada. Igal juhul tõestas näitus, et huvi uustoodangu vastu on ülisuur ja et noored disainerid võiksid kasvõi hommepäev oma tänuväärset tööd vabrikus jätkata.

    Tiina Sarapu, kas noorte klaasidisainerite tulek on ?uue laine tõus?? Mis tagab klaasikunsti normaalse arengu?

    Arvan, et sõltub klaasitehase juhtkonnast, kas noorte klaasidisainerite tulekust saab ?uue laine tõus? või hajub paljutõotav algus üldisesse loksumisse. Väljapanek disainigaleriis näitab, et äsja õpingud lõpetanud noortel kunstnikel on eeldusi jätkata erialast tegevust väga tulemuslikus rütmis ja kõrgel tasemel. Minu isiklikeks lemmikuteks sellelt näituselt on Kristi Kase triipudega kujundatud esemete grupp. Head proportsioonid mati ja läbipaistva pinna vahel, mis samas hästi haakuvad anumate suuruse ja seina- ning põhjapaksusega, positiiv-negatiiv võtte kasutamine. Selge, lihtne, kaasaegne. Kase mummuline seeria leiaks kindlasti ostjaid 60ndate kujundikeele ja retrohõngu austajate hulgast. Tarbeklaas teeb õige sammu, kui panustab otsustavalt noortesse disaineritesse ja uutesse mudelitesse. Erinevate liivsöövitusdekooride rakendamine tootmises silindriliste vormide puhul peaks olema üks majanduslikult efektiivsemaid käike värske ilme loomisel. Arvan ka, et just grupiga on võimalik saavutada uue kvaliteedi ja kaasaegse kujunduse mõjulepääs tehase keerulistes tingimustes. Kunstniku-disaineri rolli mõistmine võib ettevõtte käekäigule olla tänapäeval määrava tähtsusega.

    Klaasikunsti normaalse arengu tagab esiteks põhjalik ja mitmekülgne haridus. Kui kunstnik-disainer tunneb hästi oma materjali, siis leiab ta ka vaesemates oludes uudseid ja edasiviivaid lahendusi ning oskab stampidesse takerdunud tööstust edasi aidata. Teiseks aga tootmisbaaside (tehaste, stuudiote) kestmajäämine ja juurdetekkimine, mis sõltub eelkõige majanduslikust olukorrast ja ettevõtluskliimast.

     

    Suurte ajaloo- ja kultuurilegendide tõlgendaja

    Sandor Valy näitus ?Die Geburt der Tragödie?Kastellaanimajas kuni 22. VIII.

    Juba kümmekond aastat Soomes elava ungari kunstniku Sandor Valy näitus on osa Tallinnas toimuvast soome-ugri rahvaste IV maailmakongressi kultuuriprogrammist ja selle on vahendanud Eestisse Ungari Instituut.

    Sandor Valy ei ole Eestis tegelikult päris tundmatu kunstnik. 1999. aastal oli rahvusraamatukogus eksponeeritud tema projekt, kus Valy konstrueeris fiktiivse muinaskultuuri avastused väljakaevamistel Kesk-Aasia muinaslinnas Talazüekis arheoloogiliste leidude, käsikirjade, arhitektuurijooniste ja eepose näol. Väljapaneku tõetruudus, täpsus ja terviklikkus viis vaatajad ja ajakirjanikud segadusse nii sama projekti varasemates arendustes mitmel Soome näitusepinnal kui ka Tallinnas.

    Kastellaanimajas on vaadata kunstniku mitme suurema projekti valik. 1999. ja 2000. aastal toimus Turu linnakeskkonna- ja arheoloogiamuuseumis Aboa Vetus tema näitus ?City of Immortality?, 2002. ja 2003. aastal aga Helsingi U-galeriis, Turu galeriis AMA ja Rauma Lönnströmi kunstimuuseumis väljapanekud suuremast projektist ?Cosmic Daybook?, kus kunstnik on uurinud indiviidi, kollektiivse eksistentsi, ajaloo ja saatuste suhteid ning vastastikuseid peegeldusi. Valy näitustega Soome mainekates näitusepaikades on kaasnenud ka tema müüte ning usu- ja armastusriitusi interpreteerivad performance?id, muusika-, filmi- ja kirjandussündmused. Üht tema soomekeelsete poeesidega autoriraamatut on võimalik osta ka praegu Kastellaanimajast.

    Kastellaanimaja galerii ruumidele kohandatud näitusele on koondatud 13 teost, mis ühendavad maali- ja graafikaelemente kolmemõõtmeliste installatsioonide ja leidmaterjaliga. Valy nagu rändaks inimkonna kollektiivses eksistentsis lääneliku religiooni- ja kultuuriajaloo kõige tuntumatele kliðeedele toetudes. Ta on liikunud ?suuri jutustusi? interpreteerides Vana Testamendi temaatikas (?Mene mene tekel upharsin?) ja loonud minimalistlikult elegantse nägemuse Bruegheli keskaegsete tegelaste maailmast (?Brueghel Symphony?), peatudes euroopaliku kultuuritraditsiooni lätetel (?Hommage Alexandria I ? III?) ja modernistlikus lähiminevikus (?Dialoog Beuysiga?). Ent ta interpreteerib ka ajastut, mis on praeguses postmodernses kultuuritajus väga oluline, XIX sajandi viimast veerandit saksa kultuuriruumis, mis koondas rea isiksusi (Friedrich Nietzsche, Richard Wagner, Arnold Böcklin), kes on mõjutanud ka eesti XX ja XXI sajandi kunsti ja kultuuri arengut. Valy kolm abstraktsiooni teemal ?Hommage a Böcklin? vallandavad pisutki haritud vaatajas terve seoste ahela Euroopa ja Eesti kultuuriajaloos. Arnold Böcklini 1870. aasta lõpul maalitud ?Surnute saar? oli ju kunagi saksa kultuuriruumis ja sellega piirnevatel aladel üks kõige reprodutseeritumaid teoseid, seda on käsitletud omaaegsete kirjanike raamatuis ja ka Kastellaanimaja galeriist korrus allpool elanud kirjanik Eduard Vilde oli võlutud Böcklini omal ajal maailmakuulsaks kultuurikliðeeks muutunud tööst. Vilde elutoa seinal leidub selle kunstiteose trükireproduktsioon. Ka rahvusromantilise klassiku Kristjan Raua sajandilõpul Münchenist saadetud kirjades oma kaksikvennale on juttu ?jumalikust Böcklinist?. Omamoodi kultuurikliðeed avab ka teos ?Nietzsche in Torino?, hetk Nietzsche kannatusrikkast elust, millest on lugenud ka kõik need, kellel Nietzsche teoste olemusest aimugi ei ole: meenub silmapilk, mil südametu voorimees peksis valget hobust ja Nietzschet valdas tema esimene haigushoog. Kaasaegses killustunud maailmas, kus iga indiviid on kohandunud oma eluvaldkonnale, on eelmiste ajalooperioodidega võrreldes laiaulatusliku, ent pealiskaudsete kultuuriteadmistega varustatud publiku kontaktid nii looduse, ajaloo kui kunstiga tegelikult fragmentaarsed. Ehk loodab kunstnik, et üldtuntud suured kultuuri- ja ajaloolegendid aitavad tema publikul leida oma koha maailmas.

     

    Dr. Jüri Mildebergi pan-optimism

    Jüri Mildebergi näitus ?Panoptikum? Hausi galeriis kuni 20. VIII.

    Dr. Darwin õpetas, et inimene arenes ahvist. Dr. Baer õpetas, et inimese loode areneb ainuraksest. Dr. Mildeberg käib kuldset keskteed: inimene arenes imetajast. Inimest eristab muudest loomadest võime teha kunsti. Kõik on kokku panoptikum, imede kogu imelises kunstikambris.

    Dr. Mildebergi lapsepõlveateljeed immutasid isa Aleksandri kohvi ja sidruni aroom, trükipressi tärpentinihais, päikese põletatud stuudiotolm, kodubolðevike fraktsioonivastuolud, lood riigipeade tarkusest ja headusest, raamatute maailm-mõnda ja tselluloosihõng.

    Pagarisellina pani dr. Mildeberg tähele, et tema näpp sirutub tahtmatult tordiroosi ja pudingiploomi poole. Noor hing ei teadn
    ud, kas kahtlustada ennast kleptomaanias või magusapidurdamatuses. Heitunult läks ta laia ilma ja sattus punaarmeesse, kus ta kausipõhjast hapukapsast koukis ning dr. Uljanovi tsitaate punanurga stendidele vedas. Väeosa aednik, kelle tellimusel ta golõje babõ?sid joonistas, varustas teda värske kurgi ja tomatiga. Noorukist sirgus mees.

    Dr. Mildebergi maailmamudel on kook kui kunstiteos. Näpp on instrument sellelt kirss varastada, kreemi limpsida, taignast pähkleid ja rosinaid urgitseda, keskmist keedisekihti degusteerida, sellest allapoole jäävasse konjakiga immutatud biskviiti tungida et cetera.

    Kunstniku töö on näpust kunsti imeda. Imetajast arenes imeja. Näpp, see kõlab uhkelt.

    Tinglikult võib dr. Mildebergi maailma jaotada isakeseks tsivilisatsiooniks, käsivarrel ankrutätoveering, ja emakeseks looduseks, käsivartel lapsukesed Promõðlennost ja Selskoje Hozjaistvo. Loodust asustavad anekdoodipoliitikud, floora, fauna, Amphibia, Mammalia ja Doctori. Suurim nauding on arutleda ilmast ja selle varjatud imesid kollektsioneerida. Aruteluobjektile osutamise ja selle kogumise instrument on heale lugejale tuntud kunstiläte: Digitus Index Sanctus, den Helige Slickepotten, püha nimetisnäpp. Looduse krooni tunnus ja tähistus.

     

    Ilu Kari Miami Beachil

    Rene Kari maalinäitus ?Miami Beach? Vivian Napi galeriis kuni 18. VIII.

    Kunstimeri on vaba. Sellest kunstirevolutsionääride modernismiideest on saanud kunsti ja kriitika kohustuslik alltekst. Kunsti ülim vabadus on vabadus kunstist. Kunstiteooria ülim naiivsus on arutelu ilu üle.

    Täispurjedes postmodernismilaev naudib ülemvõimu lainetel. Ja siis kerkib ette Kari, igavene renegaat, kes võttis 30 aastat tagasi sihiks viiekümne seitsmendal eluaastal antiikset kehailu ideaali kehastada. Eesti mehe jonnakusega läheneb ta maagilisele vanusele, mis saabub 2007. aastal. Talle meeldivad seitsmega lõppevad arvud. Rene Kari kunstiakme on planeeritud rannapatseerijate mekasse Miami randa. Sellest ka näituse nimetus.

    Rene Kari ilu, mis peaks veepinnale kerkima kolme aasta pärast, kraabib juba esteetikalaeva põhja. Postijärgse modernismi kunstiteooria võib üritada sellist nähtust kunstiprojektiks assimileerida, sofismi viipel. Ent kas on mõtet kunstiprojektil, mis on väljendatav kahe sõnaga: Rene Kari?

    Kari usub konservatiivselt klassikalistesse väärtustesse, jäävasse ilusse. Ilu on taevakeha trajektooris ja inimkeha kurvatuuris. Nagu kirjeldati antiikkangelasi Achilleust ja Spartacust. Nagu paistab kinolinal Raquel Welsh ja moelaval Naomi Campbell. Ilu on higipiisa trajektooris rannapäikese all.

    Rene Kari maalides võib otsida kitði ja manerismi, seksuaalkomplekse ja paranoiat. Ka siis, kui seda kõike leitakse, kinnistab ainuüksi kolossaalne käsitöö maht ja meisterlikkus Rene Kari piltide koha Eesti kunstimaastikus. Oma esimesed kontuurjooned tõmbab ta intuitiivselt. Nende järgi lõikab ðabloonid, mille abil ta oma kujundid rütmideks paljundab. Siis annab ta pindadele atmosfääriperspektiivi, ruumilise vormi ja värvide ülemineku neid proportsionaalse ühtlusega segades ning pintsliga libedale kartongipinnale laseerides. Rene Kari värvilaik meenutab nullile lähenevat diferentsiaali astronoomi arvutustes. See on nagu lihaste sihikindel ja kauakestev kasvatamine molekulide kaupa. Meikimise kannatlik töö. Michael Jacksoni järkjärguline pleegitamine mustast valgeks. Kõige tavalisem loominguime ja lumm.

    Sellisel kunstil ei ole eeskujusid ega järgijaid. Aerograafitöö on midagi muud. Rene Kari pilt on isikupärane ja kaugelt tuntav märk. Üks Eesti märke. Kas ka aastal 2007? Siis on aeg sihiks seada 67aastase ilueedi saabumine revolutsiooni saja-aastasele juubelile Sankt Peterburgis 2017. aastal.

  • Kutse seminarile “Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni”

    Herki Helves

    Kutsume teid osalema seminaril „Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni” 17. jaanuaril kell 11 Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis.

    Seminaril kõneldakse autoriõigusest ja teoste vabakasutusest digitaalses keskkonnas. Seminari juhib Eesti Hoiuraamatukogu peavarahoidja ja autoriõiguse asjatundja Kalju Tammaru. Lisaks ettekannetele sisustavad päeva kaks arutelu, kus ka osalejad saavad küsida ja sõna sekka öelda.

    Autoriõiguse reformi aluspõhimõtteid tutvustab Tartu Ülikooli intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli. Audiovisuaalpärandi vabakasutusest ja selle mõjust rahvuslikule innovatsioonisüsteemile räägib Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi teadur PhD Indrek Ibrus. Vabakasutuse regulatsiooni uuendamise võimaluste üle arutleb intellektuaalse omandi kodifitseerimise töögrupi liige Kärt Nemvalts. Mäluasutuste võimalikku rolli digitaalse info vahendajana käsitleb Rahvusraamatukogu autoriõiguse peaspetsialistina Karmen Linask.

    Keskpäeva paiku algavat arutelu juhib Aleksei Kelli, osalevad kõik senised esinejad ning Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevdirektor Erik Mandre ja Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus.

    Päeva teises pooles räägib kirjanik Indrek Hargla, kuidas paistab e-raamatute areng autori vaadatuna, e-kirjastamise mudeleid tutvustab publification.com kaasasutaja Yrjö Ojasaar. Lugeja harjumustest ja ootustest räägib gümnaasiumiõpilane ja Eesti noorim romaanikirjanik Airika Harrik. Riigi plaane e-raamatutega tutvustab Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummel.

    Päeva teise poole arutelu juhib Kalju Tammaru, kus lisaks esinejatele osaleb kirjastuse Ilmamaa direktor Mart Jagomägi.

    Seminar on tasuta, eelregistreerimine 14. jaanuarini.

  • Kultuuri uurimise võimalikkus ja vajalikkus

    Monika Tasa, Maarja Kaaristo

    Tänavu suvel Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel asutatud kultuuriteooria tippkeskus on seitsmest rahastuse pälvinud Eesti tippkeskusest ainus, kus tehakse sotsiaal- ja kultuuriteadust.

    Viimastel aastakümnetel on kultuuri- ja sotsiaalteadustega vältimatult kaasas käinud mitmesugused üksteisest välja kasvavad kriisid ja/või pöörded. Nimetagem neist vaid mõnda nagu interpretatiivne, performatiivne, refleksiivne, tekstuaalne, kultuuriline ja on selge, et teadusilm elab üle tõepoolest murrangulisi aegu, kus varasemad selgesti piiritletud taustsüsteemid ei näi enam kehtivat ning endiselt otsitakse aktiivselt oma uurimisobjektile (või -subjektile) uusi lähenemisvõimalusi.

    Nõnda hakkasid teadusilmas aegsasti kõlama distsipliinideülesuse üleskutsed, sest lahendusvõimalusi, mida oma  eriala siseselt ei leitud, hakati otsima naaberteaduste juurest. Interdistsiplinaarsus võib teinekord (küllap oma liigse pruugituse tõttu) näida küll üsna äraleierdatud ja sisutühja sõnakõlksuna, ka pole vale see, et žanriületus võib uute perspektiivide ja tõlgendusvõimaluste asemel viia hoopis „obskurantismi ja illusioonide” (Clifford Geertz, „Omakanditarkus”, lk 36) juurde. Sellegipoolest ei tasu last (resp interdistsiplinaarsust) koos vannivee (distsiplinaarsusega?) välja visata. Küllap on õige vähemalt esialgu jätta alles ka vannivesi. Pöörete ja kriiside (millest eestikeelse ülevaate annab  käesoleva aasta Keele ja Kirjanduse erinumber „Humanitaarteadused pöördes”) tulemusena on tõesti tihti sündinud uus kvaliteet, kuid nagu on osutanud numbri koostaja Marek Tamm, ei peaks eesmärgiks olema mitte niivõrd uute distsipliinide rajamine, kuivõrd aktiivne avatus eri teadusharudele ja distsiplinaarsete liigenduste avatud käsitlemine. Tamm tsiteerib Clifford Geertzi (samas, lk 37), kelle järgi on tarvis „kõigi asjaosaliste  mööndust, et jõujooned, mis liidavad õpetlasi intellektuaalseteks kogukondadeks, või (mis tegelikult on sama asi) liigitavad neid eri kogukondadesse, jooksevad tänapäeval mõnikord äärmiselt veidrate nurkade all”. On selge, et eesmärgiks pole mingi „distsipliinideülese” uue hübriidteaduse loomine, sest ka distsiplinaarsete piiride teatud määrani säilitamine on vajalik – nagu Maurice Bloch ütleb, on tegu „suvaliste, ehkki kasulike, ajalooliste juhustega” (Vikerkaar 2007, nr 4-5 lk, 76). 

    Kultuuriteooria tippkeskus, mis pidas selle aasta 21. ja 22. novembril Tartus avakonverentsi „Kultuuri uurimise võimalikkusest”, tegigi ühe katse kaardistada nimetatud piire, kogukondi ja nurki Eesti teadusmaastikul. Tänavu suvel Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel asutatud kultuuriteooria tippkeskus on seitsmest rahastuse pälvinud Eesti tippkeskusest ainus, kus tehakse sotsiaal- ja kultuuriteadust. Esimene sügiskonverents oligi teatava ühistunde tekitamiseks kavandatud suhteliselt kinnisena, et anda uurimisrühmade liikmeile võimalus üksteisega lähemalt tutvuda. Samas aga pandi alus uuele traditsioonilisele üritusele, mida edaspidi on plaanis korraldada märksa laiemal ja ka rahvusvahelisel tasandil.

    Viimasel ajal on sotsiaal- ja humanitaarteadustes rõhutatud muu hulgas oma uurimisküsimuste ja -tulemuste (ning nende kasutusvõimaluste) tutvustamise tähtsust laiemale avalikkusele (nt Tim Ingold Radcliffe-Browni loengul Briti Akadeemias 2007. aastal). Teadlased on mõistnud, et elevandiluust torni sulgumise asemel on kasulik teha koostööd mitte ainult teiste distsipliinide esindajatega, vaid ka avaliku sektoriga. Nõnda ongi tippkeskuse üheks eeliseks seesuguste küsimuste esitamise  potentsiaal: ühendades eri teadusharusid, annab see võimaluse ühelt poolt uurida üksikjuhtumeid, teiselt poolt aga liikuda nende kaudu üldisemate probleemide püstitamiseni. On ju meid tõepoolest sageli kritiseeritud liialt üksikusse takerdumises, ent siiski, nagu on näidanud uuemad teadustööd, annab just üksiku uurimine tihti võimaluse üldistamiseks. Tippkeskusse hõlmatud uurimisalasid ühendab huvi kultuuri ja ühiskonna ning nendevaheliste suhete vastu – ja selle interdistsiplinaarse potentsiaali rakendamine aitabki loodetavasti jõuda uue kvaliteedini eesti sotsiaal- ja humanitaarteadustes,  nagu ka Aili Aarelaid-Tart oma ettekandes rõhutas.

    Kultuuriteooria tippkeskuse moodustavad arheoloogia, folkloristika, etnoloogia, semiootika, religiooniuuringute, kultuurikommunikatsiooni, nüüdiskultuuri ja inimgeograafia uurimisrühmad; institutsionaliseerumine seab siiski valdkondade hõlmamisele paratamatult piiri. Sotsiaal- ja humanitaarteaduste omavaheline suhestamine ning võimalikult paljude professionaalsete kultuuriuurijate kaasamine oligi üks peamisi tippkeskuse rajamise eesmärke. Kujundada diskussiooniks vajalik keskkond, koolitada noorteadlasi, julgustada piiride  ületamist nii distsiplinaarses kui geograafilises plaanis, alates tihedamast koostööst Tallinna ja Tartu ülikooli vahel – nii võiks lühidalt kirjeldada paika pandud alusideid. Akadeemilise enesemääratlemise kõrval on tippkeskus oma uurimisküsimuste kaudu võtnud eesmärgiks suhestuda ajalooliste ja tänapäevaste kultuuriprotsesside analüüsi kaudu ka laiemasse ühiskondliku diskussiooniga, mis annab võimaluse analüüsiks ka avalikule sektorile.

    Esimese sügiskonverentsi kava oli võrdlemisi heterogeenne: ühelt poolt tutvustati eri uurimisrühmade tööd, teiselt  poolt moodustasid olulise osa arutelud oma uurimisala metodoloogiliste ja teoreetiliste lähtekohtade üle. Kultuuriteooria tippkeskus kujunes mitmete uurimisrühmade varasema koostöö tulemusel Tartu ülikooli kultuuri- ja kommunikatsiooniteaduste keskuse raames. Selle käigus avastati mitmeid ühiseid uurimisprobleeme ja huvisid ning peeti 2007. aasta jaanuaris Tartu ülikoolis rahvusvaheline konverents „Mälu transdistsiplinaarsetes perspektiivides”, mida Sirbi lugejale tutvustasid Ene Kõresaar ja Ester Võsu (vt Sirp 12. I 2007). Tippkeskuse konverents tõigi ilmekalt esile valdkondade sarnased, peamiselt teoreetiliste lähtepunktidega seotud suundumused: Ester Võsu (performance’i teooriad), Helen Sooväli (kultuuriline pööre geograafias) ja Marina Grišakova (narratoloogia) vaatlesid oma ettekannetes mõningaid neist. Samas võib tõdeda, et sünergia uurimisrühmade vahel vajab veel soodsat kasvupinda – seni tehtud uurimistöö on olnud küllaltki oma valdkonna keskne.

    See toobki meid kultuuriteooria tippkeskuse sisulise algideeni: luua kultuuri ja ühiskonna aspektide analüüsimiseks uuritava terviklikkust arvestav  teaduslik taust, seda nii eri valdkondade materjali üksteist täiendava olemuse kui teooria ja metodoloogia kohandamise ja konstrueerimise teel. Tippkeskuse uurimisrühmad on seega huvitatud koostööst vastavalt oma valdkonna iseloomule teistelt kas teoreetilise või empiirilise toetuse leidmiseks. Näiteks esitas Valter Lang oma ettekandes ühe arheoloogilise ainese tõlgendamisvõimaluse valitud kultuuriliste tunnuste kaudu. Sellega osutas ta nii vajadusele teha oma uurimistulemused  teistele kultuuriuurijatele arusaadavaks kui ka sellise lähenemisviisi potentsiaalile kultuuri enesekirjelduse metoodika väljatöötamisel. Koostöövõimalustele osutavad ka problemaatilised žanripiirid (Halliki Harro-Loit meedia nn hübriidkultuuridest) ja žanri seosed eri ajastute ning oma sotsiaalse funktsiooniga (Ülo Valk kummitustest).

    Otseselt teoreetilistele probleemidele oli pühendatud kolm ettekannet. Rein Raud vaatles oma ettekandes „Kultuuriteooria võimalikkusest” kultuuri erinevaid käsitlusviise, nende tugevaid ja nõrku külgi. Peeter Torop kõneles  teemal „Kultuur, kultuuriteooria ja kultuurisemiootika metodoloogia”, osutades muu hulgas uurimiskeelega seonduvatele küsimustele ja autokommunikatsioonile kui kultuuri säilimisvahendile. Teoreetiliste arutelude pinnalt kerkis esile konverentsi üks läbivamaid teemasid ja vaidluspunkte, mõistete kasutus (nt ’maastik’ geograafide ja folkloristide sõnakas
    utuses, võrdluseks vastavalt Hannes Palangu ja Tiiu Jaago ettekanne), nende metafoorilisus ja tõlgendusviisid ning terminite tõlkimise raskused. Tänapäeval olulisi teoreetilisi mõisteid käsitles oma ettekandes ka Kristin Kuutma, vaadeldes traditsiooni,  mälu ja kultuuripärandi põimuvaid alasid ning teadmuse tingitud kujunemisprotsessi. Kultuuri teadmussüsteemid, kultuuriline mälu ning sellega seostuvad identiteedi ja kultuuripoliitika küsimused on mitmete tippkeskuse uurimisrühmade lähtepunktiks. (Otseselt kultuurimälust rääkis Ene Kõresaar, tutvustades seniseid uurimistulemusi mäletamise kultuuriloogika vaatlemisel eesti identiteediloomes. Art Leete ja Lorenzo Cañás Bottos käsitlesid etnoloogia ja antropoloogia vaatepunktist religioosse identiteedi teadlikku kujundamisprotsessi, teadmussüsteemide kujundamisest kõneles Pille Valk, väärtushinnanguid vaatlesid Indrek Tart ja Olga Schihalejev.)

    Kultuuri komplementaarsele süvauurimisele on nüüd loodetavasti loodud varasemast paremad võimalused. Tulevaste ühisettevõtmiste eesmärgiks on leida suurem kooskõla, mis tagas parema teineteisemõistmise ning avardaks ka igaühe uurimisküsimusi. Milleks on kultuuri uurimine üleüldse vajalik? Kuigi puhuti võib niisugune mulje ehk jääda, pole kultuuri ja ühiskonna uurimise näol kaugeltki tegu academia eralõbuga, sest nagu antropoloogid on juba ammu täheldanud, esitavad üldisi küsimusi kultuuri kohta tegelikult kõik inimesed. Kuigi  me ei tea, kas vastused niisugustele „suurtele küsimustele” kunagi leitaksegi, on viimasel ajal hakatud taas rõhutama, et küsida tuleb sellegipoolest, sest lõpuks on kõigi sotsiaal- ja kultuuriteaduste eesmärk jõuda parema enese (ja loomulikult ka Teise – olgu ta siis meile kauge või sootuks lähemal, kui esmapilgul ehk arvata võikski) mõistmiseni.

Sirp