Konkurss Hendrik Sepa nimelisele sõjaajaloopreemiale
Kaitseministeerium ja Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum kuulutavad välja konkursi HendrikSepasõjaajaloopreemiale
Preemia antakse parimale 2022. aastal ilmunud Eesti sõjaajalugu käsitlevale uurimusele. 3000 euro suurune preemiafond jaguneb raamatupreemiaks ja artiklipreemiaks ning kandideerima oodatakse monograafiaid ja uurimistööde kogumikke, samuti teadusartikleid ja peatükke uurimistööde kogumikes. Artiklid ja peatükid peavad vastama Eesti Teadusinfosüsteemi klassifikatsioonile (klassifikaatorid 1.1.–1.3., 2.3., 3.1. ja 3.2., vt Eesti Teadusinfosüsteem etis.ee).
Raamatu või artikli preemiale esitamiseks tuleb saata Eesti sõjamuuseumile aadressil info@esm.ee hiljemalt 31. jaanuariks digiallkirjaga avaldus, kus on märgitud preemiale esitatava raamatu või artikli pealkiri, ilmumise aeg ja koht ning autori või autorite nimed.
Konkursile esitatud tööde hulgast valib 2022. aasta parima(d) sõjaajaloouurimuse(d) välja hindamiskomisjon, mille liikmete hulka kuuluvad ka eelmise aasta preemia laureaadid.
Preemia 2022. aasta laureaat või laureaadid kuulutatakse välja Hendrik Sepa 135. sünniaastapäeval 23. märtsil.
Sõjaajaloolase Hendrik Sepa nimelise preemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada Eesti sõjaajaloo süvendatud ja teaduslikku uurimist. Esimest korda anti preemia välja 2013. aastal, kui selle pälvis Andres Seene. Eelmisel aastal tunnustati parima monograafia preemiaga Arto Olli ja Reet Naberit raamatu „Pagide pillutada. Kaptenmajor Bruno Linneberg: Eesti mereväeohvitser ja tema aeg“ eest. Artiklipreemia pälvisid Peeter Kaasik ajakirjas Akadeemia ilmunud artikli „„Võimuvaakum“ Lõuna-Eestis 1941. aasta sõjasuvel“ eest ja Toivo Kikkas ajakirjas Tuna ilmunud artikli „„Agentuurandmete põhjal on kindlaks tehtud…“ Eesti sõjaväeluure agentuurist Eesti Vabadussõjas 1919. aastal“ eest.
Hendrik Sepp (1888–1943) oli Tartu Ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor ning Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta avaldas üle 300 ajalooalase kirjutise, millest kaalukaim teadustöö oli 1930. aastal ilmunud monograafia „Narva piiramine ja lahing a. 1700“.
Kõik prohvetid, selgeltnägijad ja analüütikud on nüüdseks jõudnud ära teha oma ennustused, milline on Eesti ja maailma käekäik alanud aastal. Valdavalt on need pessimistlikud: elu paranemiseks ei ole lootust ja aina hullemaks läheb. Kui eestlased lõppenud aastal sõja, elektri ja toiduainete hinna, inflatsiooni ning katku tõttu siiski välja ei surnud, nagu noodsamad pessimistid aastataguses prognoosis ette nägid, siis ainult puhtast laiskusest või mõni ka uudishimust, et kas saab veel halvemaks minna. Ehk ka soovist surivoodil õudne lõppude lõpp oma silmaga ära näha.
Ometi oli lõppenud aastas pööraselt palju head. Kõigepealt võideti pandeemia ja inimesed said alustuseks maskivabalt ja seejärel ka testi- ja süstivabalt töötama, liikuma ja reisima hakata. Majanduselu normaliseerus. Välismaalased tulid Eestisse tagasi, tõid siia raha ning sedakaudu leiba ja võid hääbumisohus hotelli, toitlustus- ja meelelahutusärisse. Tulid ka teised välismaalased. Tulid sõjapõgenikud, aga mitte nuhtlusisenditena, nagu nende paarsada tumedasilmset eelkäijat aastatetaguse Euroopa „rändekriisi“ ajal, vaid võtmena, mis avas siinsetes kalestunud hingedes unustuse tolmuga kaetud headuse ja suuremeelsuse kambrid. Kes saaks öelda, et hädasolijate aitamine mis tahes vormis ei tekitanud panustajates positiivseid emotsioone, ei pannud end tundma parema inimesena, eriti et ette, taha ja suu sisse tänati ja kiideti ka väikeste liigutuste eest?
Ka igapäevased uudised Ukraina lahinguväljadelt peaksid parandama eestlaste meeleolu, sest ukrainlased on end näidanud seal kardetust palju paremini ja ühtlasi on sõda aidanud Eestil tugevdada oma rahvusvahelist positsiooni, saada juurde samameelseid sõpru ja julgeolekugarantiisid. Kogu ühtne lääneilm on nõustunud praeguseks sellega, et meil on kogu aeg õigus olnud. Muidugi võib jätkata unistamist mingist stsenaariumist, mille järgi oleks Venemaa tema praegusel kujul saanud likvideerida rahumeelsete vahenditega, aga kuna kirurgilisele sekkumisele ei olnud alternatiivi, peab selle hiiglasliku furunkuli inimkonna ihul lihtsalt tühjaks pigistama. Ka selles küsimuses on optimism igati õigustatud, sest iga päevaga läheneb Eestit tuhat aastat vaevanud ja ohustanud häda ja jama lõpp – see on lähemal kui iial varem.
Paraku ilmnes riigikantselei tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud arvamusuuringust, et Eesti asukad elu päikselist poolt ei märka ning üle maa on valgunud tusatuju, millele ei leia lähiajaloost võrdväärset. Õigupoolest on avalik arvamus eri lõigetes skisofreeniline. Ühest küljest on rekordtasemel toetus eurorahale ja Eesti kuulumisele Euroopa Liitu. Viimast toetab või pigem toetab tervelt 86% Eesti elanikest (senised rekordid 84% tasemel pärinevad aastatest 2007 ja 2014) ning 92% eestlastest. Inimestele meeldib Euroopa Liit ennekõike seetõttu, et kuuluvus võimaldab elada, reisida ja töötada teistes liikmesriikides, suurendab julgeolekut, aitab edendada rahu ning hoiab ja kaitseb väärtusi ja elanike heaolu, tagades veel seejuures stabiilse majanduskasvu ja tõstes majanduse konkurentsivõimet. Suur toetus Euroopa Liitu kuulumisele on igati põhjendatud, sest hiljemalt mullu nägid ka paadunuimad skeptikud, kui tõhusalt suudavad liit ja selle liikmed ületada kriise ja langetada vajalikke otsuseid, olgu Ukraina toetamise või Venemaaga majandussuhete lõpetamise alal.
Viimastel aastatel on järjekindlalt süvenenud arvamus, et Eesti elu on muutunud halvemaks.
Ühesõnaga, kõik hea tuleb Euroopa Liidust, kuid see järeldus ei kõla sugugi kokku nendesamade küsitletute seisukohaga, et elu Eestis on läinud halvemaks ja nii juba neli aastat järjest (vt joonis). Tujulangus ei alanud sõja ja hinnaralliga, vaid ammu enne ning on väldanud terve viimase nelja-aastase poliitilise tsükli, mille vältel on saanud valitsuses riigi juhtimist proovida kõik parlamendis esindatud erakonnad. Erinevalt sajandivahetuse arusaamast, mil ainsaks heaks poliitikaks peeti ebapopulaarsete, valusate, kuid vajalike otsuste langetamist ja reformide läbiviimist, on erakondade nüüdne konsensuslik seisukoht, et otsused peavad olema populaarsed. Riigi hoolitsus kodanike heaolu eest väljendub aina uutes toetussummades ja seninägematus valmisolekus võtta riigi vastutusele kõik, mis varem oli igaühe enda kanda. Tuleb aga välja, et kuidas ka raha ei külvaks, rahva tänamatus aina kasvab.
Küsitluses ei uuritud täpsemalt, millised on peamised põhjused, mis panevad tervelt 55% Eesti elanikest väitma, et elu Eestis läheb muudkui allamäge. Tunnistan, et iseennast ma selles küsitluses ära ei tunne, sest just minu vanuserühmas (45–59) valitseb kõige suurem pessimism (elu on halvemaks läinud 63% vastanute meelest). Üllatuslikult on eluga kõige rahulolevam vanuserühm 75aastased ja vanemad (allamäge läheb 42% arvates).
Valmis vastuseid sotsioloogidelt ei ole võtta, aga mingi seletuse ühiskonna meeleoludele peaks andma, otsima ja leidma põhjuste ja tagajärgede seosed ning pakkuma teid olukorra muutmiseks, kui praegune pilt ei meeldi. Selgitusi ja lahendusi on kõigil õigus nõuda ennekõike Eestit viimastel aastatel juhtinud ning valimistel järgmisteks juhtideks kandideerivatelt isikutelt. Riigi arengustrateegias ei ole elanike meeleolu küll mõõdetavate näitajate valikusse mahtunud, kuid see ei tähenda, et probleemi ei ole ning vajadus lahenduste järele ei ole karjuv.
Süüdlasena näpuga näitamine pandeemiale, sõjale ja Venemaale ei ole rahuldav seletus avaliku arvamuse negatiivsusele. Pandeemia on juba ammu võidetud ja kui sel oli oma mõju varasematele hinnangutele, siis oleks viimane, mullu novembris tehtud küsitlus pidanud näitama tagasipõrget. Ka Eesti julgeoleku ning rahva kaitsetahte järsk kasv ei kõla kokku seisukohaga, et läheb aina halvemini. Lisaks peaks vähemasti eestlaste tujutõstjana toimima nii fakt, et kännu tagant saadi lahti ligi kolm kümnendit vindunud ja edasi lükkunud täielik üleminek eestikeelsele kooliharidusele, kui ka see, et lõpuks litsuti laiaks muukeelset elanikkonda aastaid süstemaatiliselt mürgitanud Vene propagandamasin. Ka väidetavalt viriseva, skandaalitseva ning konflikte otsiva ajakirjanduse patuoinaks tegemine ei mõju usutavalt. Ajakirjandusel on omad hädad, kuid ta on siiski kõigest peegel ja mitte sugugi kõige kõveram.
Tunnistada, et rahva arvamuse Eesti elu halvenemise kohta põhjustavad ainult välised, meist sõltumatud tegurid tähendaks teisisõnu kapitulatsiooni, seisukohta, et meist endist ei sõltu siin maailmas midagi. Kui mäng käib kõrgelt üle meie pea, on meie asi ainult pea pakul hoida ning alandlikult oodata, mispidi järjekordne imperaator pöidlaga näitab. Õigupoolest ei anna põhiseadus selliseks kapitulatsiooniks vähimatki võimalust, sest seal on kõige alguses kirjas meie kõikumatu usk ja vankumatu tahe ning enesemääramise kustumatu õigus.
Niisiis, paar lihtsat küsimust igale riigikokku kandideerijale. Kas elanikkonna kehv meeleolu on probleem või kõigest sõgeda rahva viletsa vaimse tervise ja piiritu rumaluse parandamatu väljendus? Kui on probleem, siis mida peab riigivõim allakäigutrendi muutmiseks ja tagasi plusspoolele jõudmiseks tegema? Milline peaks olema meeleolu näitaja nelja aasta pärast, et võimu tegevuse võiks lugeda kordaläinuks?
Ühe vastuse annavad küsitlustulemused ka ette. Nimelt on tervelt 74% elanikkonnast mures globaalsete kliimamuutuste tagajärgede pärast ning 62% arvab, et Eesti riik peab rohkem panustama võitlusse kliimamuutuste vastu. Eelkõige nõuab seda kuni 30aastaste vanuserühm (vastavalt 82 ja 72%). Inimestel, kes lähevad nende hääli püüdma põlevkivi, Rail Balticu, uute karjääride, suurema lageraie ja neljarealiste maanteedega, ei peaks järgmisesse riigikogusse asja olema.
„Oli kole aasta, ei saa salata,“ kirjutasin ma siinsamas 2021. aasta alguses. Aasta hiljem oli selge, et koledus kestab, aga aeg annab siiski lootust. Nüüd, jaanuaris 2023, tuleb fatalistlikult tunnistada, et kolm on kohtu seadus. Sõda ja hinnatõus matsid kõik muu enese alla, aga ega kodune valitsemise kriis, EKRE ja koroonagi kuhugi kadunud.
On selge, et sõda käib edasi ja mõistlikumad kommentaatorid ei arva, et Venemaa kokku kukub. Jääb vaid loota, et Euroopa ühtsus ei kuku kokku ning et Postimehe veebikülg saadab edaspidi venekeelsed reklaamid minu asemel kellelegi teisele. On selge, et hinnad niisama lihtsalt alla ei anna. Ja isegi kui maailmaturg teeb oma käänaku ära (nagu paistab), on Eestimaa kapitalistidel alati jätkunud südikust hinnalangusele vastu hakata. On selge, et koroona ei ole kavatsenudki kaduda, vaid selle suur laine hakkab üsna suure tõenäosusega Hiinast peagi veerema. Jääb vaid loota, et see laugeb enne meile jõudmist.
Lisaks on täiesti kindel, et valimised tulevad. Ja presidendi ilusale soovile vaatamata on poliitikutel hambad juba tangis ning nende vahelt hakkab peagi pritsima seda, mida suus ikka palju on. Esimest korda uue aja Eestis on võimalus, et riik pöörab ennast ringi, astudes Ungari jt temasuguste ritta. Jah, demokraatia, see võib ju olla, aga demokraatia on alati olnud silt, mida armastavad kõik autoritaarsed võimud, pannes sellele ette vaid omapoolse täiendi, olgu see näiteks sotsialistlik, nagu tehti N Liidus, või juhitav, nagu Pätsil ja Putinil.
On ka kindel, et kevad tuleb ning lopp, lörts ja libedus saavad läbi, nii et julgeb taas mööda tänavaid kõndida. Samas pole kuigi usutav, et sel aastal jäävad kõnniteedele tulemata jalgrattad ja tõuksid. Nii et taas tuleb hakata kuulama selja tagant rattasõitjate sõimu ja hüppama kõrvale kihutava tõuksi eest, millel seisab klaasistunud silmadega ette vaatav värisevate kätega tütarlaps.
Siiski, valguskiir peab ju olema. Eestlaste armastatud vanasõna „kes kannatab, see kaua elab” ei pea sellessinatses maailmas kindlasti paika ja aasta alguses loodavad inimesed ikka, et võib-olla läheb tänavu kõik siiski hästi. Aga võib-olla ja kindlasti vahel on kuristik, millest viib üle vaid vana pehkinud purre, kirjutab 2. jaanuari Vikerraadio kommentaaris Kaupo Meiel.
Eesti keeles on sõnad, mida nimetatakse partikliteks ja mille abil kasutaja lisab teksti ennekõike suhtumisi ja hinnanguid. Partikleid on kümneid, aga nende seas on üheksa eriti sagedast. Sageduse järjekorras: vist, lihtsalt, tegelikult, muidugi, võib-olla, kindlasti, äkki, tõesti, ilmselt. Viis neist viitavad kasutaja ebakindlale teadmisele, näitavad sündmuse väikest tõenäosust, umbmäärastavad infot, aga ka pehmendavad adressaadi jaoks negatiivset. Need on pehmendajad.
Vist on pehmendajate seas omamoodi neutraalne baaspartikkel (Sõda saab vist läbi). Võib-ollaon vist sünonüüm, aga sel on üks eriline joon. Ta viitab lisaks ka loodetavale võimalusele (Võib-olla saab sõda läbi). Äkki pakub suuremat lootust kui võib-olla, aga lisab ka vihje, et öeldu on natuke uudne või ootamatu (Äkki saab sõda läbi) ja lihtsalt annab märku, et asi lihtsalt toimub, ilma erilise põhjuseta (Sõda saab lihtsalt läbi). Ja lõpuks, ka ilmselt väljendab veel suuremat tõenäosust ja lootust kui võib-olla, aga lisaks viitab, et öeldu toetub millelegi tõendatavale, on kuidagi põhjendatud (Sõda saab ilmselt läbi).
Kindlasti ei juhtu midagi. Ja kui ei saa ka öelda, et ilmselt läheb meil hästi, saame siiski loota, et võib-olla äkki läheb nii, et saame näha uuel aastal valgust tunneli lõpus … Ja see ei ole lihtsalt samal rööpapaaril vastu kihutav teine rong.
PS. Selles loos on kasutatud projekti PRG341 (juht Helle Metslang) partikliuurimuse tulemusi.
Eelmise aasta lõpus detsembri esimestel päevadel avaldas briti filmiväljaanne Sight & Sound oma korra kümnendis ilmuva kõigi aegade saja parima filmi nimekirja. Seda on laialdaselt peetud filmivaldkonna mõjukaimaks edetabeliks, mille põhjal määratakse filmi staatus. Seekordsed tulemused tekitasid vastukajatormi, mille lainetused annavad end ilmselt tunda ka aastate pärast. Esikohale tuli film, millest paljud ei olnud isegi kuulnud, belglanna Chantal Akermani „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“1 – tuntuimaks feministlikuks filmitegijaks peetava lavastaja tuntuim teos, mida oli peetud filmiasjatundjate märgatavalt spetsiifilisema huviorbiidi objektiks. Filmist ja Sight & Soundi tabeli tagamaadest kirjutab siinsamas lehenumbris põhjalikumalt ka Lauri Kärk.
Akermani filmi ootamatu võit on toonud kaasa mitut laadi ootuspärast kriitikat. Seekord kasvatati hääletajate arv peaaegu kahekordseks (eelmise 846 asemel saatis oma edetabeli 1639 inimest), mis on kriitikkonna laiendamise poolest tänuväärne, ent konservatiivsemates sõnavõttudes tõstatati küsimus nende inimeste profiili ja pädevuse kohta.
Minul neid kahtlusi pole ja tuleb tõdeda, et kuigi tabelist on välja jäänud nii mõnedki vanameistrid (mu eluaegse lemmiku Luis Buñueli või Werner Herzogi puudumist tabelis on raskevõitu alla neelata), on nende asemele tulnud hulk asendust neist sfääridest, mida varem peeti äärealaks, tuues sisse nii rassilist, soolist kui ka geograafilist variatiivsust. Kui enne oli tabeli otstarve justkui teabekirjanduslik ja eesmärgiks fikseerida kaanon, siis nüüd paistab see püüdvat juhatada meid kättpidi meie tavapärase filmikollektsiooni piiridest kaugemale, uutele aladele. Uus informatsioon on alati teretulnud, aga selles valguses on vananenud tabeli nimetus – sellest on saanud asjatundjate maitsekate soovituste nimekiri, millest aimub maailma hetketrende. Tagasisides on püütud analüüsida filmide esteetilisi parameetreid võrdluses nende sotsiaalse sõnumiga, poliitkorrektsusega jms, ning eesmärk on ikkagi jõuda tõdemuseni, et „Jeanne Dielman“ pälvis võidu mitte seepärast, et see on märkimisväärselt hea film, vaid „mingitel muudel põhjustel“. Tõsi, ilmselt ei saa salata, et seekord oli kriitikutel teatud sisemine surve esitatavates tabelites mõelda paremini läbi sooline tasakaal, aga paraku on teave mõjukate naissoost filmilavastajate ja nende tööde kohta võrdlemisi katkendlik ja meestega võrreldes vähene – seda olukorda üritas teadlikult leevendada BBC Culture 2019. aasta tabeliga „100 parimat naise lavastatud filmi“, kuhu saatsid esikümne 368 kriitikut ja kust leiame „Jeanne Dielmani“ kolmandalt kohalt2. Kuna Sight & Sound kuulub BBC alla, siis on siin tajutav organiseeritud püüd diskursust veidi muuta ja naistele rohkem tähelepanu tõmmata ning naiste valikuid tabelis veidi mitmekesistada. Akermani puhul võib jääda mõningane kahtlus, et peale filmi kvaliteedi mängib kaasa režissööri kui feministliku filmi eestkõneleja maine, ometi on kriitikuna mul siiralt hea meel tõdeda, et esteetiliselt nii radikaalset filmi enne tabeli tipus olnud ei ole. Samuti ei ole trooninud esikohal Euroopa, kui päris esimene kord ja „Jalgrattavargad“3 välja arvata. Jah, kuigi Hitchcock on inglane, on „Vertigo“ (1958) selgelt Ameerika film.
Huvitav on nüüd näha, kuidas edasi käitutakse. Avanenud on uued horisondid ja kõnnime uuel territooriumil, kus endised reeglid enam ei kehti. Ilmselt on „Jeanne Dielmani“ lisamine oma tabelisse edaspidi „märk millestki“, aga järele mõeldes on sama tähenduslikuna võimalik tõlgendada ka selle lisamata jätmist. Maailmas, mis kipub järjest absurdsemate teemade puhul lõhenema liberaalse ja konservatiivse maailma jõujooni pidi, saab ka sellest filmist seisukohavõtt: kas pooldad muutusi või välja kujunenud kaanonit?
Kiwa graafikasari „Metanoia“ Telliskivi loomelinnaku väligaleriis kuni 31. I.
1.
Telliskivi loomelinnaku väligaleriis saab näha Kiwa näitust „Metanoia“, mis on otseselt tõukunud Raul Meele konkreetsetest luuletustest ehk kirjutusmasinajoonistustest. Kiwa on oma Meele kuulsaid graafilisi lehti tõlgendavaid pilte nimetanud „kummitatud“ teosteks. Mul aga tekkis tunne, et Kiwa töid saab vaadata ka ilma nende tekke põhjustanud intertekstuaalset mängu tundmata või sellega arvestamata, kuigi Kiwa tõlgendused näikse võimendavat Meele algsetes töödes sisalduvaid motiive. Igatahes on Meele konkreetsete luuletuste ja Kiwa piltide vahel kaalukas erinevus. Kui Meel mängis keelega ennekõike sõnade tasandil (venitades näiteks sõna „veel“ üle terve lehekülje, tekitades sõna „labürint“ paljundamisega reljeefset ruumi meenutava tiheda mustri või luues sõnade „lind“, „maa“ ja naeru markeeriva onomatopoeetilise „hahahahah“ abil puukujulise piktograafilise luuletuse), siis Kiwa tõlgendab mitmelgi pildil mitte niivõrd sõnu või väljendeid, kuivõrd üldiselt kirjamärke, täpsemalt, nende kuju ja ulatust.
Kõige huvitavamad, lausa sütitavalt huvitavad, paistavad Kiwa piltide seas välja need, kus kunstnik on kasutanud inspiratsioonimaterjalina mitte (äratuntavalt) sõnu või kirjatähti, vaid ambivalentsema tähendusväljaga märgistusi. Pean konkreetselt silmas kaarekujulisi objekte, mida pole konkreetse luule puhul raske seostada sulumärkidega. Mulle meeldib juba tõik, kuidas Kiwa viis sulumärke omavahel ühendada pöörab ümber nende tavapärase kasutusviisi. Sõna „sulg“ tähendab teatavasti lisaks kirjamärgile ka kinniolekut, tõket või konkreetselt mingi tõkestava vahendiga piiratud ruumi. Seega on „sulu“ kõik tähendused piiravad, takistavad – ja tõesti, ka keeles on sulgude eesmärk sulgeda, asetada mingi sõna või lauseosa justkui klambrite vahele, ruumilisse piiratusse. Ent Kiwa piltidel ei asetse sulukaared paarikaupa teineteise vastas, nagu tavaliselt, vaid on pandud otsapidi ühenduma, mis tekitab piiratuse asemel lainetava jätkuvuse ja sedakaudu potentsiaalselt igikestva avatuse.
2.
Sulgusid kasutatakse teadupärast mitte ainult kirjavahemärkidena, vaid ka matemaatilistes valemites. Seal on sulgudel isegi tähtsam roll kui kirjakeeles, kus kasutustähendus on palju vabam, subjektiivsem. Kiwa pilte vaadates turgatas pähe osakese lainefunktsiooni arvutamist käsitlev Schrödingeri võrrand, milles on nii osakese asukoht r kui ka ajahetk t asetatud sulgudesse. Seos ehk polegi täiesti juhuslik. Miks on sulukaared asetunud Kiwa piltidel üksteist jätkavaks lainetuseks? Sest sedasi paljundavad nad omaenda potentsiaali. Sulumärk pole ju sirge, vaid kaar, selles on tajutav painduvuse paine. Iga sulukaar sobib sümboliseerima ruumis levivat võnkumist (või ruumi enda võnkuvust), mistõttu on iga sellise sümboli sees olemas üksikuid võnkeid ühendav pind; lainetus, mida omavahel seostunud lainekaared üheskoos jätkavad. Takistamisest on saanud kestmine.
Sedasi polegi imelik mõelda, kuidas sulukaar sümboliseerib aine ja laine dualismi: iga sulumärgi kaardumine on selgelt piiritletud ja sedakaudu piiratud, selge alguse ja lõpuga. Võiksime kujutleda, et kolmemõõtmelisena oleks sulukaarel kindel mass, seda oleks kerge teistest objektidest eristada. Teisalt aga tekitab kaarekuju mulje tarduma pandud liikuvusest, nii et liikuvus on jäänud tardumise sisse alles, venitanud tardumise välja. Sulumärk meenutab sedasi justkui püüet pildistada osakese lainefunktsiooni või katset haarata endasse korraga osakese asukoht ja kiirus.
Siit saab aga minna ka edasi. Füüsik Brian Greene on püüdnud selgitada lihtsurelikele stringiteooriat ja väitnud, et selles „ei ole mateeria põhiliseks koostisosaks osake. Selleks on string. Sellest lähtuvalt tuleks stringifüüsikaga seostada uut tüüpi geomeetriat, mis ei põhine mitte osakestel, vaid pigem ringstruktuuridel“.1 Greene kasutab sõna loop, mis võib tähendada ka silmust – sõna, mille moodne kasutamisviis (muusikaliste või sõnaliste fraaside paljundamine ja kordamine) sobib ka Kiwa meetoditega. Antud juhul on pandud sulukaared ta piltidel luupima (või õieti on Kiwa osutanud sulumärgi luupivale potentsiaalile), sedakaudu võimegi ette kujutada maailma lainetamist stringitasandil, kusagil Plancki pikkuse mõõtkavas, selles salapärases, mõõtmisele allumatus mõõtmes, millele toetub kõik kombatav.
Kiwa „Metanoia“ seeria kõige huvitavamad pildid on need, kus kunstnik on kasutanud inspiratsioonimaterjalina ambivalentsema tähendusväljaga märgistusi.
3.
Siiani olen kirjeldanud ainult nii-öelda algmaterjali, lähtunud piltide tervikule üksikute elementide, kujutisi moodustavate algosakeste kaudu. Aga sulumärgid ei moodusta lihtsalt vibreerivaid laineahelaid, vaid Kiwa piltidel hakkavad ahelad mingis kohas kaarduma, keerduma, lainetavatest suluridadest võib moodustuda kaar, murdumine, pööris, maastik või vaade. Ühesõnaga: algmaterjalist tekivad suuremad kujundid ja perspektiivid, uued reaalsustasandid, mis on ühtaegu äratuntavad ja „kummituslikud“. Sulukaarte ahelad loovad omamoodi rütmistatuse, korra, aga see kord pole staatiline, vaid dünaamiline – kord on miski, mis aitab ilmneda kaosel; või lausa miski, mis peab ilmnema kaosena. Aga kaost pole mõtet mõista mitte korratuse, vaid muutuvuse paratamatusena, mitte hävitava, vaid ennekõike ennustamatu jõuna. Seega ei saakski Kiwa pilte enam nimetada mitte niivõrd konkreetseks luuleks, kuivõrd konkreetseks metafüüsikaks.
Teadlased on murdnud pead elu tekke üle: kuidas sai juhtuda, et anorgaaniliste osakeste liitumisel tekkis korraga orgaaniline mateeria, miski, mida saab tähistada sõnaga „elu“? Mulle on meeldinud, kuidas füüsik Michio Kaku on püüdnud sellest dilemmast mööda pääseda, kasutades selleks tavakeele abi: „Lõppkokkuvõttes võime tuvastada, kuidas elu sai alguse proteiinimolekulide spontaansest moodustumisest varase Maa ookeanides, ilma et peaksime apelleerima kõrgemale mõistusele.“ Huvitav pole siin Kaku keeldumine teleoloogiast, vaid sõna „spontaanne“ määrav roll. Kaku ettekujutuses said varase Maa atmosfääris „spontaanselt“ moodustuda keerukad süsivesikumolekulid, sedakaudu aga ka aminohapped, proteiinimolekulide eelkäijad ja teised keerukad orgaanilised molekulid.2 „Spontaansus“ on selles kontekstis hiilgav sõna – see lepitab (või lausa ületab) Jumala ja Jumala puudumise, kaose ja korra, juhuslikkuse ja ettemääratuse vastuolu. Miks ei võiks miski olla ühtaegu ettekavatsematu ja oma sisemist loomust järgiv, potentsiaali loomulikult, aga on ka ennustamatult teostav?
On võimalik mõelda, et Kiwa piltidel kujutataksegi spontaansuse olemust. Spontaansuse põhiline iseloomujoon väljendub selles, et see leiab aset, see lihtsalt juhtub, see on ühtaegu ootamatu ja paratamatu. Enamgi, spontaansus lihtsalt ei teki, vaid igasugune tekkimine on spontaanne.
4.
Kas aga pole nii, et kui on kujutatud spontaansust, saab seda ka tõlgendada spontaanselt? Miks mitte vaadata ringikujulisi märke Kiwa piltidel mitte niivõrd või ainult näiteks nullidena või Raul Meele jorutustest või hüüdsõnadelt „hoi“ pagema pääsenud o-tähtedena, vaid näha neis kahe sulu liitumise tagajärjel tekkinud tervikut? Muide, Meele sõnamängulistes jorutustes moodustuvad o-tähtede liitumisel number 8 sarnased märgid, mille korduvus viib mõtted loomulikult lõpmatuse radadele.
Pilte rütmistavate märkide spontaanne tõlgendamine – katse lasta mõistmisvabadus sulgude vahelt välja, lasta kujutisi vastuvõtvad mõtted lainetama – annab võimaluse vabastada konkreetsete luuletuste kujutised nende paratamatust kahemõõtmelisusest. Kujutlusvõime on aegruum, kus kahe liitunud ja nulliringi moodustanud suluga võivad liituda teisedki omavahel liitunud sulud, nii et null muutub sfääriliseks, nullist saab mull. Aga mull ei viita ainult maailma, vaid ka meele potentsiaalile. Mullitav kujutlus ei pea olema sugugi loogiline, vaid pigem loogeline, igas suunas looklev, kaarduv, põimuv, põikuv. See on spontaansete võimaluspaljususte ruum. Sedasi tõlgendades võib öelda, et Kiwa pildid kujutavad mõtlemise potentsiaali, mõtlemise ideaali – või õieti selle igijätkuva ideaali väljalõikeid.
Ja veel, seoses kummitamisega. Filosoof Timothy Morton väidab, et kummituslikkus kuulub inimsuse juurde, kummituslikkus ümbritseb inimsust; see on miski, mis annab inimlikele tunnetele (ja üleüldse tunnetele) liikuvuse, vabastab need konkreetsuse painest. Kus asub Mona Lisa naeratus, see vaevalt märgatav sulukaar ta suujoones? Kus on seda rohkem, kas da Vinci maalil või kõikide naeratust näinute meeltes? Või nende meeltes, kes pole naeratust näinudki, sellest vaid kuulnud? Kas selline lokaliseerimine on ülepea tähtis? Kas üks naeratus on pigem monaadlik objekt või teadvustevaheline seoste niidistik? Kuna jutt läks ilule, siis Morton peab ilu kummituslikuks just nimelt selle tabamatuse tõttu: „Ilu tähendab seda, et sind kummitab teine entiteet, mis võib olla sa ise või mitte, aga selle osas pole võimalik langetada lõplikku otsust.“3 Ilukogemus on aga vaid osa „kummituslikust järjekindlusetusest“4, mis inimsust defineerib. Minu arvates saab Kiwa pilte tõlgendada kui kummituslikkuse tardunud sähvatusi, kummituslikkuse dešifreerimatuid valemeid. Õieti väljendubki autentseim viis neid pilte dešifreerida joovastavas vabaduses jätta need dešifreerimata, jätta neile alles nende kummituslikkus ning võtta osake sellest endaga kaasa.
1 Brian Greene, The Hidden Reality. Vintage Books, New York, 2011, lk 114.
Eesti ahtakeses kultuuriruumis tekib haruharva tunne, et mingi teema tõmbab käima kogu erialaringkonna. Pluralistliku kunstipildiga kaasneb selliseid olukordi haruharva. Üheksakümnendate keskel oli kunstiväljal üldkõnetavaks teemaks mõnda aega kunsti piiride küsimus, sajandivahetusel korraks videokunsti ja uue meedia temaatika. Ukraina sõjaga seotud teadvusnihked ning ülalt alla peale surutud mehhanismid problemaatilise punapärandi üle otsustamisel on aga tinginud selle, et praeguse aja erialaselt kuumad teemad on sovetiaegne monumentaalkunst kitsamalt ja ikonoklasmi ühiskondlik taust üldiselt.
Käisin kuulamas nelja laias laastus analoogilise probleemiringiga üritust: 25. oktoobril arhitektuurimuuseumi diskussiooniseeria „(H)arutus“ esimest vestlusringi teemal „Keerulised monumendid“, 16. novembril EKA aatriumis Tallinna ülikooli ning EKA tudengite ja erialainimeste vestlusringi „Punamonumentide keeruline pärand“, 8. detsembril EKAs Kirke Kangro korraldatud EKA vabade kunstide teaduskonna kiirkonverentsi „Avalik ruum. Autorid, arhiiv ja ajalugu“ ning kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu 16. detsembril korraldatud seminari „Monumendid muutuses“. Siinkohal annan ülevaate eelkõige viimasest üritusest.
Programmiline liialdus. Seminari avasõnavõtus osutas kunstiteadlane Krista Kodres sellele, et neile, kes tajuvad end pärandi ja kunsti hoidjatena, on praegu avalikus diskussioonis võimud ja parteipoliitika peale surunud üheainsa narratiivi, justkui oleks säilinud punamonumendid akuutne oht isamaale ja tuleks seetõttu kohe hävitada. Asja teeb groteskseks see, et teravdunud debatis on tingimusteta ja ülejala toimuvat lauspuhastust toetavad rahvuskonservatiivid hakanud tõstatama eksalteeritult küsimusi mitte üksnes ühe ja õige ajalookontseptsiooni kohta, vaid tulnud lagedale väidetega, et see konflikt määrab, keda üldse võib pidada õigeks eestlaseks. Labasemaks oleks raske minna.
Mis puudutab turvariski teemat, siis siinkohal oleks paslik välja tuua arhitektuuriajaloolase Andres Kure konverentsil „Avalik ruum. Autorid, arhiiv ja ajalugu“ välja toodud jaotus, mille kohaselt on monumendid avalikus ruumis kas aktiveeritud – nende ümber käib parasjagu elav ideoloogiline mäsu, kogunevad inimesed, manifesteeritakse midagi konfliktset – või siis passiivses, äraootavas, vaat et märkamatus olekus. Meil on oma lähiminevikust selge näide, kuidas 2007. aastal kulmineerus nn Aljoša saaga: monumendist sai ideoloogilise vastandumise sümptomaatiline epitsenter. On raske uskuda, et sellelaadne olukord võiks aset leida näiteks seoses Estonia teatri laemaaliga. Kujutleda, et Estonias koguneks publik, kes ei oskaks Evald Okka, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse laemaali sõnumile jutumärke ümber paigutada, pole põhjust. Veelgi jaburam oleks kujutleda, et nn torniga maja juurde hakkaks keegi vaevumärgatava viisnurga tõttu Georgi linte viima. Mingeid märke sellest ei ole ja seega on mõttetu rääkida akuutsest julgeolekuriskist. Pigem iseloomustab enamikku kampaaniakorras hävitamisele määratud pärandist austria kirjaniku Robert Musili tõdemus, et „pole midagi märkamatumat kui mälestusmärk“. Sellele osutas oma ettekandes ka Virve Sarapik. Meedias on argumendina välja toodud ülitundlikkus punasümbolite suhtes, ent see paistab programmilise liialdusena, vastanduste hüsteerilisevõitu üleskloppimisena. On häiriv, et irratsionaalsete impulsside mõjul ollakse valmis vett peale tõmbama kogu Eesti Vabariigi senisele muinsuskaitsekontseptsioonile ja demokraatliku ühiskonna harjumuspärasele toimemehhanismile.
Kujutleda, et Estonia teatrisse koguneks publik, kes ei oska Evald Okka, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse laemaali sõnumile jutumärke ümber paigutada, pole põhjust.
Restaureerimisspetsialist Hilkka Hiiop andis seminari avaettekandes selge signaali: lammutamise ja teisaldamise kõrval on ka kolmas variant, varjamine, mis lubab näiteks kunagi poole sajandi pärast, kui praegused pinged enam ehk õhus ei ole, tuua samad teosed, mõistagi selgelt kontekstualiseerituna, omamoodi eksootikana tagasi avalikku ruumi.
Välja toodud kaasuseks oli Dvigateli pannoo, üle 20 meetri pikkune Nõukogude sõdurite triumfirongkäiku kujutav betoonbareljeef Ülemiste Citys – kunstiliselt mitte kuigi harukordne, ikonograafialt ilmselgelt okupatsioonivõimu põlistav. Kui pidada aga silmas muinsuskaitse alusteooriat, et iga muistisega läbi viidav protsess peaks järgima nn pööratavuse printsiipi, on sellegi hävitamisest kahju. Kus siis veel saaks Tallinna avalikus ruumis nn karmist stiilist rääkida? Pole kahtlustki, et paarikümne aasta pärast üles kasvavad noored tajuksid seda ohutundeta, pigem camp’ina. Nii et praegu ajutiselt varjata – kuni kestab kriis, muidugi – ja kui sellest ei piisa, võib punasõdurite karmis stiilis pateetilise rivi alati üle värvida – kärtsroosaks!
Moraalne vananemine ja ekstaatilisus. Maalikunstnik Tõnis Saadoja ettekanne tõi restaureeritava Kawe Plaza näitel välja, kuivõrd kiiresti muutub meie ajal maitse: 1998. aastal püstitatud maja on osutunud moraalselt vananenuks. Kõik, mis toimub ehitiste ja avaliku ruumiga, on kümne aastaga minevik, kahekümne pärast pöördumatult ajalooline. Peame olema valmis selleks, et praegused hinnangud muutuvad. Tuginedes Eestis ainulaadsele kogemusele NO99 laemaali teostamisel, analüüsis Saadoja Estonia teatri laemaali selle teostuslikust aspektist ja tõi välja, et selle 91 ruutmeetrit, mis valmis pooleteise kuuga, on Eesti kunstiajaloos üks ja ainus selline sooritus.
Virve Sarapik tõi kõigepealt näiteks antisemiitlike vaadetega Viini linnapea Karl Luegeri monumendi ümber toimuva. Üllatuslikult polnud see teema probleemne enne 2000. aastate algust, mil kuju kattus korduvale puhastamisele vaatamata üha uuesti ja uuesti aktivistide grafitikihiga. Arutelu käigus monumendi saatuse üle oli päevakorral ka ühe kunstnike kollektiivi ettepanek: nimelt soovitati asetada monument kalde alla, mis oleks irooniliselt lõhkunud selle harda monumentaalprogrammi. Nüüd on siiski otsustatud, et monument hoitakse esialgu alles nii, et see ongi püsivalt kaetud grafitikritseldustega – „Schade!“ („Häbi!“). Ka Viini Nõukogude vabastajate monumendi puhul, mida Austria on vastavalt 1955. aasta riigilepingule kohustatud säilitama, ei saavutatud vajalikku nihet mitte sõnumi poliitilise neutraliseerimise, mahavõtmise või varjamisega. Selle asemel on ansamblit ümbritseva müüri eraomanduses väliskülg kaetud Ukraina kollasiniste lipuvärvidega. Sarapik analüüsis ka vabanemisaegse esimese punamonumentide mahavõtmise lainega kaasnenud ajalehekajastuste retoorikat. Neis ilmnes korduvalt vaat et erootilisena tajutava ekstaatilisuse moment: ilmselt avaldub praeguse ikonoklasmilainena Ida-Euroopas teatav psühholoogiline mehhanism: purustamisega üritatakse leevendada Ukraina sõja põhjustatud ängi.
Tallinna ülikooli semiootikaprofessor Daniele Monticelli analüüsis suhtumist fašismi monumentaalsesse pärandisse Itaalias. Kuna erinevalt Saksamaast puudus seal sõjajärgselt Nürnbergi protsessi sarnane puhastus, pole Itaalias sugugi haruldane, et fašismiaegses ehitises domineerib monumentaalmaal triumfeeriva duce’ga. 2017. aastal ilmus Ameerika ajakirjas The New Yorker Ruth Ben-Ghiati artikkel, kus ta küsib, miks on Itaalias seniajani hulgaliselt fašismiaegseid monumente. Itaalia meedia sellest tuld ei võtnud.
Pärast Teise maailmasõja lõppemist võeti küll avalikus ruumis osa fašistlikke mälestusmärke kohe maha, seda nii ametlikul tasandil kui ka spontaansete vihapursete ajel. Ometi oli domineeriv strateegia säilitamine. Omaaegse sõnumi nihestamist on kasutatud fašistliku partei maja puhul Bolzanos: parteilist kreedot „Credere, obbedire, combattare!“ („Uskuda, kuuletuda, võidelda!“) on täiendatud neoonkirjas Hannah Arendti tsitaadiga „Kellelgi pole õigust kuuletuda!“. Mõnda aega looritati ka fašistlikke sõnumeid avalikus ruumis: kaeti kõige suuremat piinlikkust tekitanud kohad memoriaalansamblites kinni. Ajapikku on aga hakatud katteid eemaldama. Monticelli rõhutas, et kuna paremäärmuslaste nimekirjas kandideeris näiteks Mussolini lapselaps Caio Mussolini ja need jõud on valmis kunagist monumentaalpropagandat ära kasutama, pole Itaalia ühiskonnas valitsev ükskõiksus parim viis probleemiga tegeleda.
Vastutus mälukujundajana. Lõuna-Carolina ülikooli dotsent, ajaloolane Aro Velmet rääkis liikumise Black Lives Matter monumendisõdadest ja dekoloniseerimisest USA näitel, küsides, mida on sellest õppida Eesti punamonumentide teisaldamise kampaania käigus. Velmet rõhutas, et BLMi monumenditundlikkuse on põhjustanud rassistlikud paremäärmusrühmitused, kes kogunesid 2017. aasta maikuus Charlottesville’is konföderatsiooni kindrali Robert E. Lee monumendi ümber tõrvikurongkäigule. Oluline on ka teadvustada, et see monument ja paljud samalaadsed püstitati kampaania korras pärast Esimest maailmasõda, et vastanduda selge ideoloogilise sõnumiga toonasele emantsipatsioonilainele.
Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma võttis analüüsida nõukogudeaegse keerulise pärandi ja muuseumiinstitutsiooni suhted. Ta tõi välja, et 1970ndatel ja 1980ndatel tekkisid Lääne-Euroopas ja 1990ndatel Ida-Euroopas nn süütunde muuseumid, kus senise keskse paatosliku kangelasloo asemele asus ohvri vaatepunktist koostatud ekspositsioon ja triumfi asendas trauma. Ent mõlemad perspektiivid, nii muuseum kui uhkusetundmise koht, aga ka muuseum kui leinamiskoht, eeldavad aktiivset mälupoliitikat. Meil on aga seni muuseumidiskursusena domineerinud vaade muuseumile kui pööningule: ära ei viska, aga näha ka ei taha! Näiteks on sõjamuuseumi ideoloogiline otsus küll problemaatilist materjali koguda, ent pigem nii, et paneme kõik fondi, küll siis pärast mõtestame. Seesuguse passiivse positsiooni võttis Raisma kokku muuseumi kui kalmistuvahi, rahusobitaja kujundiga. Ta kutsus muuseume üles mälukujundajana vastutust võtma.
Noor kunstiteadlane Hans Alla, kes on sel teemal ka ajakirjanduses sõna võtnud, rõhutas oma põlvkonna ehk nende, kes on sündinud juba iseseisva vabariigi ajal, teistsugust suhet problemaatilisse punapärandisse. Ta osutas, et kogu lammutuskampaania keskmes on psüühiline represseerimine, halvasti varjatud ksenofoobiline sõnum: kui me neist venelastest ükskord ometi lahti saaksime, vat siis …
Ettekannetele järgnenud vestlusringi akuutseimaks küsimuseks oli kahtlemata see, kuidas leida erialaringkonna sõnumile, et mälupärandi reljeefsust tuleb hoida, laialdasem kandepind. Tõsi on, et nendes küsimustes on viimasel viieteistkümnel aastal nii Eesti kunstis, kunstidiskursuses kui ka -hariduses valitsenud lõputu leigus ja igikestev ükskõiksus. See, et kunstirahvas selles olukorras nüüd lõhkise küna ees seisma peab, on suuresti meie enda tegemata töö. Olen valmis teadvustama, millised ikkagi on need psühholoogilised mehhanismid, mis panevad mind instinktiivselt toetama ka ilmselgelt vaenuliku ideoloogilise sõnumi ja mõõduka kunstiväärtusega muististe (pean siin silmas seda Dvigateli pannood) säilitamist ja ümberhäälestamist. See on aga juba järgmise artikli teema.
Juhtunud on nii, et praegu ei saa rääkida Euroopast ilma tugeva Vene aktsendita. Nüüd, kui on lõpuks taibatud, et Venemaa ei ole Euroopa osa, vaid midagi täiesti teistsugust. Alates 24. veebruarist istub Venemaa Euroopa turjal nagu elevant elutoas – ja veel märatsev selline. Istus seal juba enne, pärast üürikest viisakamat viivu taas kindlamalt aastast 2000, mil presidendiks sai Putin, kellesse Euroopas suhtuti nagu normaalsesse riigijuhti ka pärast tolle vallutussõdu Tšetšeenias (Venemaa teine sissetung), Gruusias, Süürias ja Ukrainas (sõda algas seal juba 2014. aastal). Euroopas avanesid silmad 24. veebruaril, mõnegi maa (Saksamaa, Prantsusmaa) juhid lõid algul äratuse kinni ja mõtlesid: magaks veel viis minutit. Aga miks ma süüdistan riigijuhte, kui lugesin ise alles sel aastal Dostojevskit üle uue pilguga: tegemist oli suurvene natsiga.
Vaatlen ka briti ajaloolase Orlando Figese(sündinud 1959) teost „Eurooplased“ Venemaaga seonduva nurga alt. Euroopalikud väärtused, millele Venemaal praegu vastandutakse, on avatus, vabadus, võrdsed võimalused ja kultuuriruum, kuhu mahub palju erinevusi. Ning vaadete pluralism, konnasilm, mis on võimaldanud õilmitseda Putinil ning esile kerkida Orbánil ja teistel populistidel, sest Euroopas on neid hinnatud oma mõõdupuu järgi, nagu oleksid nemadki hariliku demokraatliku protsessi tulem.
Kuidas jõuti aadete juurest silmakirjalikkuseni, võib järeldada XIX sajandi Euroopa ajaloost. Kultuuriline avatus ja mitmekesisus, rahvaste ränd ja massiturism viis kaubanduse uuele tasemele, muutus ka poliitika: riigid hakkasid üksteisest rohkem sõltuma. Venemaa üüratust turust ei tahtnud mööda vaadata ühegi eluala esindajad. Kõnealuse raamatu kangelanna Pauline Viardot võlus vene publikut venekeelsete aariate esitamisega, Venemaale on ikka tehtud erandeid – ekstsentrilise Venemaaga on alati püütud kohaneda. See ilmneb ka Venemaa-spetsialistist Figese „Eurooplastest“, mis ilmus originaalis aastal 2019.
Meie oma Aasia
„Eurooplased“ on ainus Figese kuuest raamatust, mille fookus on suunatud Venemaast väljapoole, nagu pealkirjast järeldada võibki. Venemaast mööda siin mõistagi ei vaadata, vastupidi: üks kolmest peategelasest on venelane ning Venemaa seisab eksootilisena või lihtsalt veidi teistsugusena kogu aeg Euroopa kõrval. „Eurooplastes“ jutustatakse avatud Euroopa sünnist. Venemaa imperialismi ohtu tollal ei tajutud, see oli pigem ääremaa või peaaegu meie oma Aasia.
Tugevaima tõuke andis avatud Euroopale raudteevõrk. Teose sündmustik hakkab veerema raudteejaamast Paris-Saint-Lazare, kust 1846. aastal väljub pidulikult esimene rong Brüsselisse. Figes näitab, kuidas raudtee viilib madalamaks Euroopa riikide kultuurilisi piire: lihtsamalt ja rutem pääsevad liikuma inimesed ja kultuurisaadused kirjandusteostest ooperipartituurideni. Koos kunstiga levib kosmopoliitiline mõttelaad. Vastukaaluks tärkavad natsionalismiilmingud. Rong vahetati lennuki vastu ja kõik see sai XX sajandil sisse uue hoo.
Raamatu tuum on kunsti ja kapitalismi kohtumine, tõenduseks toob Figes ohtralt arve, palku ja hindu – see on teose igavaim osa. Tähtis on aga teada, et nähtused nagu masstiražeerimine uute tootmistehnoloogiate tulekuga, kunstiteoste piirideülene ringlus, teoste piraatlus ja sellega võitlemine, turundus ja reklaam kujunesid kõik välja XIX sajandi jooksul, kogudes hoogu sajandi keskel.
„Eurooplaste“ paeluvaim külg on avatud Euroopa mõtteruumi teke. Kõigepealt oli unistus, siis konverteeriti see rahaks. Niipidi ongi normaalne: kui algul oleks raha, poleks unistustele ruumi. Schengeni ruumile eelnes NapoleonI idee Euroopa Ühendriikidest. Napoleon sai indu Immanuel Kanti valgustusaegsetest vaadetest maailma ühtse poliitilise kogukonna loomiseks. Tolstoi „Sõja ja rahu“ antikangelane jõudis eesmärgile lähedale Reini Liidu kaudu, mille 1806. aastal moodustasid 16 Saksa riiki (lk229). Keisri siht oli asutada ühtne Euroopa õigussüsteem ja ühisraha. Kuna Napoleon oli nende mõtete ajal juba Saint Helena saarel vangis, kulus euro saabumiseni (1999) veel ligi kaks sajandit. Kaude saab aga euro eest tänada Kanti.
Kosmopoliitiline kolmik
Valgustusajastu rahvusvahelisuse vaim kannab ka Figese „Eurooplasi“, mille peategelased on Hispaania päritolu prantsuse laulja ja helilooja Pauline Viardot (1821–1910), tema abikaasa, mitmekülgne kultuuritegelane Louis Viardot (1800–1883) ja Vene kirjanik Ivan Turgenev (1818–1883). Kolmekesi moodustasid nad kummalise kolmnurga, milles Pauline’i võib pidada kahemehepidajaks, aga võib ka mitte, sest enamiku elust olid nad Turgeneviga vist vaid sõbrad. Ilmset armukeseperioodi nooremas eas ei pannud aga pahaks Louis, kes jäi Turgeneviga elu lõpuni semuks. Kosmopoliitiline kolmik elas eri maadel (Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal) sageli lähikonnas ja tihedais sidemeis või lausa sama katuse all. Ühise hoole all olid Venemaalt tulnud Turgenevi vallastütar Paulinette (sic!) ning Pauline’i ja Louis’ neli last, kellest Claudie isaks peeti Turgenevit, kes ise ei abiellunud kunagi.
Dostojevski pidas Venemaad Euroopa lunastajaks ja südametunnistuseks ning kujutas vene hinge millegi põhjatuna: pahede kõrval leidub seal alati määratu annus õilsust ja elutarkust. Ta ei talunud Turgenevit, kes nimetas end pigem sakslaseks. Kuid eks toetas omal moel avatust ka Dostojevski: sellist, kus Euroopa avaneb andudes Venemaale, Venemaa aga tungib päästjana Euroopa ihhu. Dostojevski monument Baden-Badenis, kus ta Turgenevil külas käis.
Kõik kolm on tänapäevased tegelased. Louis Viardot meenutab tüüpilist XXI sajandi Eesti intellektuaali: ta on kunstikriitik-ajakirjanik-teatrijuht-tõlkija-kirjastaja-kirjanik.
Veel kirevam karakter on Turgenev, oma aja jõulisemaid liberaale, kelle kriitiline suhtumine igasugusesse piiratusse, kaasa arvatud rahvuslusse, ilmneb eredaimalt tema suhetes suurvene ideoloogi Fjodor Dostojevskiga. Dostojevski pidas Venemaad Euroopa lunastajaks ja südametunnistuseks ning kujutas vene hinge millegi põhjatuna: pahede kõrval leidub seal alati määratu annus õilsust ja elutarkust. Ta ei talunud Turgenevit, kes nimetas end pigem sakslaseks ning kujutas vene lihtsaid inimesi võrdsetena aadlikega, vene külaelupildikesi maalis aga Prantsuse maastike najal. Turgenevist on võtnud eeskuju Orlando Figes ise, kes pärast Brexitit teatas, et on sakslane, mitte Brexiti-britt.1 Olgu öeldud, et tal on saksa juured, ja tema ema põgenes omal ajal natsi-Saksamaalt.
Turgenevi ja Dostojevski vastuolu on kahe maailmavaate vastuolu: läänemeelsus vs. slavofiilsus, kosmopoliitsus vs. rahvuslus, liberaalsus vs. konservatiivsus, jumalasalgamine vs. religioossus jne – kaks kirjanikku esindasid leere, mis põrkuvad ka tänapäeval. Vastandpaaride sekka ei saa siinkohal tuua maailma avatust ja maailma suletust pooldavaid vaateid, sest eks toetas omal moel avatust ka Dostojevski: sellist, kus Euroopa avaneb andudes Venemaale, Venemaa aga tungib päästjana Euroopa ihhu.
Baden-Baden ja Moskva-Mordor
Figes kirjeldab kahe hiiu kohtumist Baden-Badenis, kus Turgenev elas, mängurist Dostojevski tuli aga kasiinodesse rahalisi raskusi „leevendama“, ühtlasi romaani „Mängur“ kirjutama. „Dostojevski sõnul, kelle sümpaatia kuulus slavofiilidele, väitis Turgenev, et tema vaateid väljendas ta kangelane Potugin [„Suitsus“ – V. V.], äärmuslik läänemeelne, kelle arvates polnud Venemaa Euroopa tsivilisatsiooni küünevõrdki panustanud. Turgenev olevat Venemaad ja venelasi „koletult“ mustanud ja öelnud, et „me peaksime sakslaste ees maas roomama“, jätkas Dostojevski. Kui Turgenev teatas, et kirjutab slavofiilide vastast artiklit, soovitas Dostojevski osta teleskoop, sest Badenist ja Pariisist jääb Venemaa väga kaugele. [—] Sarkastilises solvangus peituv vihje oli ilmselge: valides elu välismaal, oli Turgenev kaotanud sideme Venemaaga ja see peegeldus ka tema viimases romaanis“ (lk292).
Autori eesmärk on näidata tänapäevase Euroopa sündi: kõik loevad samu raamatuid, kuulavad samu plaate (voogedastust), vaatavad samu filme jne, kuigi valik on nii lai, et sama hästi võib igaüks vabalt ka teistest erineda. Kosmopoliitilisus, kultuurivahetus ja reisimine hoogustus XIX sajandi jooksul, eriti 1860ndateks. Figes valgustab uue Euroopa tekke asjaolusid ja värske maailmapildi häid külgi, miinuspoolelt toob esile peamiselt piraatluse ja halvad tõlked. Viimaste üle kurdab näiteks Turgenev.
Kuidas täpsemalt süvenesid sel kaunil ja kireval kultuurilisel pinnal militarism ja imperialism, jääb välja toomata. Venemaad näidatakse pigem autsaiderina, ja võib-olla seetõttu alahinnatud hiiglane XX sajandil järk-järgult globaalset võimu haarama hakkaski. Figes laob lugeja ette kõnekaid fakte ja olukordi, järeldused jäävad igaühe enda teha. Lewis Carroll sai „Alice peeglitagusel maal“ imedemaa kujutamisel inspiratsiooni Moskvast (lk344). Nii veidrat linna polnud ta enne näinud, kus kõik on vale suurusega: majad liiga tohutud, inimesed aga pisikesed. Ka Tolkieni Mordorit on peetud Venemaa paroodiaks.2 Venemaad nähakse ka „Eurooplastes“ kurioosumina. Avastatakse näiteks, et Venemaal välismaiste teoste puhul autoriõigused ei kehti (lk283). Enter „Melodija plaadifirma“ ja „nõukogude muusikabisnis“.
Kui Turgenev külastab kodumaal Puškini festivali, saame teada kõneka fakti, et 1880. aastal avatud Puškini ausammas oli esimene kultuuritegelasele pühendatud monument Venemaal, kuna seni olid jaganud seda au tsaariga vaid riigimehed ja sõjaväelased (lk387). Seejuures ei pidanud Turgenev Puškinit päris Euroopa tasemel luuletajaks. Siingi lahknes tema arvamus Dostojevskiga, kes pidas avamisel endale tüüpilise „Venemaa üle kõige“ laadis kihutuskõne.
Praegu, kui Venemaa pakub kõneainet terrori ja genotsiidiga, saab mõned niidiotsad kokku siduda. Kompleksid, mis juba sajandeid on Venemaad ajendanud Euroopat kadestama, on viimase sajandi jooksul viinud vallutussõdade, anastamiste ja salateenistuse roimadeni. „Venelasele on Euroopa sama hinnaline kui Venemaa: iga kivi on seal armas ja kallis. Euroopa oli samuti meie kodumaa nagu Venemaagi. Oh, enamgi! Ei saa Venemaad rohkem armastada, kui mina teda armastan, kuid ma pole kunagi endale etteheiteid teinud sellepärast, et Veneetsia, Rooma, Pariis, nende kunsti ja teaduste aarded, nende ajalugu mulle armsamad on kui Venemaa. Oh, venelasele on kallid need iidsed võõrad kivid, need Jumala Vana maailma imed, need kõige pühamate imede riismed; ja see on meile isegi kallim kui neile endile! Neil on nüüd teised mõtted ja teised tunded ja nad on lakanud vanu kive hindamast … [—] Venemaa üksi ei ela endale, vaid mõttele, ja nõustu, mu sõber, tähendusliku faktiga, et juba sajandi jooksul ei ole Venemaa elanud ainult endale, vaid üksnes Euroopale! Nemad aga? Oh, neile saab osaks veel koledaid kannatusi, enne kui nad Jumala riigi saavad.“ Nii räägib Dostojevski „Noorukis“ suurvenelane3 Andrei Versilov, kes on esitatud küll problemaatilise tüübina, aga pigem kannatajast õilishingena, visionäärina.
Turgenevil oli Pauline’i kõrval veel põhjusi mitte elada Venemaal. Turgenevi eelmine romaan „Isad ja pojad“ võeti Venemaal vaenulikult vastu: talle heideti ette aadelkonna mustamist ja tsaarivõimu õõnestamist, mistõttu tuli tal olla nii vangis kui ka koduarestis. Turgenev suhtus kriitiliselt tsaarivõimu, Venemaa suurushullusse ja marurahvuslusse, mitte aga tavalisse vene inimesse. „Suits“ liigitati Vene meedias lausa „Lääne rünnakuks Venemaa vastu“, autorile pandi aga külge sildid „reetur“, „laimaja“ jms. Tuleb tuttav ette aastal 2022, kui näeme, kuidas terroristlik režiim sülgab välja teisitimõtlejad ja nimetab neid lääne agentideks.
Figes ei ole valinud Turgenevit raamatu üheks kangelaseks ainult kosmopoliitilisuse pärast, vaid ta eelistab Turgenevit kirjanikuna Gogolile ja Dostojevskile, kelle slavofiilsus eelkõige Venemaa sissetungi järel Ukrainasse ta loomingut mõistetavalt varjutama kipub.4 Seevastu Turgenevi laiem maailmataju leiab teoses pigem positiivse konteksti. Näiteks heidab Lamberti krahvinna kirjanikule ette, et too on hüljanud kristliku kohuse teenida oma rahvast, eelistades sellele lääne mugavusi ja naudinguid. Turgenev vastab, et ta pole kristlane ja kodumaad peab ta teenima vaid kirjaniku, kunstnikuna, ega pea seejuures pidevalt elama kodumaal (lk294–295).
Isegi 500 leheküljele on keeruline laotada laiali terve sajand ühes maailmajaos. Autor on leidnud ideaalsed peategelased: värvikate isiksuste tegevuse kaudu saab heita pilgu mitmele kultuurivaldkonnale (muusika, kirjandus, teater, kunst), geograafiale (kolmiku reisid ja elukohad eri maadel), majandusele (frangi täpsusega on teada antud, kui palju mingi töö või näiteks maavalduse müük sisse tõi) ja poliitikale.
Rahvuslased tulevad raginaga
Peategelaste elust ei anta põhjalikku ülevaadet, parem ongi. Suhtedraamad ja loovisikute tõusud-mõõnad ning kolimised linnast linna läheksid ajaloo kontekstis tüütuks ning nõuaksid romaani sügavust ja fantaasiat. Viardot’de ja Turgenevi kaudu viiakse lugeja ajaloosündmuste keskele. Üks valusamaid episoode, mida koos kolmikuga kogeme, on vabameelse Badeni muutumine sõjakate rahvuslaste kantsiks. 1860ndatel kujunes Viardot’de ja Turgenevi tollasest elupaigast Baden-Badenist rahvusvaheline meelelahutuskeskus, kuhu kogunesid puhkama, kultuurisündmusi külastama ja omavahel kohtuma terve Euroopa ärksamad tegelased. Linnas lehvis samasugune kosmopoliitilisuse vaim, nagu praegu Berliinis: tuleb vaid asendada techno ooperiga ja LGBTQIA+ paraadid keigarite promeneerimisega bulvaritel. Meie vabameelsele triole lahe õhustik ja uuele valla kultuurikants sobis, kuni aastal 1870 algas Prantsuse-Preisi sõda. Preisi kantsler Otto von Bismarck oli kutsunud kolme Saksamaa lõunaosa riiki Badenit, Württembergi ja Hessenit ühinema Preisimaa juhitud Põhja-Saksa Liiduga. Prantsuse keiser Napoleon III kartis Saksamaa ühendamist ning kuulutas liidule sõja. Preislased olid vilkad ja ründasid esimesena.
Intellektuaalide elu võimumängude keerises iseloomustab järgmine seik. Turgenev ja Viardot’d olid esmalt Preisimaa poolt, sest pidasid konflikti võitluseks vabaduse eest ja Napoleoni imperialismi vastu, liiati olid Bismarck ja Preisi kuningapaar nende sõbrad. „[O]len kogu südamest Saksamaa poolel. Õigupoolest on see tsivilisatsiooni sõda barbaarsuse vastu,“ kirjutas Turgenev tollal (lk303). Peagi pettus kolmik ka sakslastes, kellest Pauline’i sõnul olid saanud agressorid, samuti ei meeldinud Viardot’dele ja Turgenevile Badenis ja mujal Saksa maadel tärganud põhimõte „Saksa muld ja Saksa süda“. Nad siirdusid elama Londonisse. Hiljem Badenisse naasnuna leidsid nad eest rahvuslastest laastatud majapidamised, mis nüüd tuli odavamalt maha müüa. Bye bye Baden. Järgnes taas elu Prantsusmaal.
Euroopa identiteet kujunes kaunite kunstide kaudu, need ühendasid rahvaid ajal, kui riigid liikusid mürinal Esimese maailmasõja poole. „Paradoksaalsel kombel sai sidusa Euroopa kultuuriidentiteedi ideaal tegelikult iseseisvaks alles sõjajärgsetel aastatel – pärast seda, kui see ideaal oli kildudeks purunenud,“ märgib Fides. Spengleri ennustatud allakäigu vältimiseks ihkas Euroopa ühtset ideed. Haarati taas XIX sajandi kõrgkultuuri järele, ent siis tuli vahele Teine maailmasõda.
Praegu klammerdume me 1990ndatesse, hetke, mil Venemaa kogus jõudu. Mis edasi saab, ei teagi.
1 The Europeans by Orlando Figes review – a very continental menage a trois. – Guardian 30. IX 2019.
2 Putin’s Russia, Tolkien’s Mordor – Spot the difference. – iPolitics.ca 11. XII 2014.
3 Fjodor Dostojevski, Nooruk. Tlk Marta Pärtna ja Aleksander Raid. Eesti Raamat, 2021, lk 550–551.
4 Orlando Figes: „Gorbachev was a very sharp and likable person“. – Guardian 3. IX 2022.
Kliimamuutuste mõju on tunda saanud igaüks, olgu siis kalli energiahinna, suvise joogiveepuuduse või sagenevate üleujutustena linnakeskkonnas. Muudatustega kohanemiseks peab kõigi uute ja renoveeritud hoonete ning rajatiste puhul Euroopa Komisjoni juhistest lähtuvalt arvestama kliimast tingitud ohtudega. Paradigmamuutuse elluviimiseks ei piisa siiski ainult stevejobslikust innukusest ja meeskonna heast juhtimisest. Vaja on kõrgharidusega insenere, kes ei mõtleks pelgalt ühe valdkonna piires, vaid tunneksid mitmeid käsitlusi ning oskaksid tegutseda ka valdkondadeüleselt. Muutused tuule suunas ja tugevuses, sadude kestuses ja intensiivsuses ning muud kliimamuutused seavad senisest nõudlikumad tingimused ehitusmaterjalidele ja ehitiste rekonstrueerimisele ning toovad kaasa vajaduse kohandada projekteerimise ja planeerimise norme ja standardeid. Euroopa Liidu kliimamuutustega kohanemise strateegia kohaselt peavad liikmesriigid rakendama kiiremaid, targemaid ja süsteemsemaid meetmeid, et tagada riikide tasemel selleks piisav valmisolek. Kliimaga kohanemiseks on teadlased ja poliitikakujundajad ette näinud ülemineku nutihoonetele ja -võrkudele, nutilinna kontseptsiooni kasutuselevõtu ja muud digipööret ja nullemissiooni toetavaid meetmed.
Ehitussektori kliimakindlamaks muutmisel tuleb arvestada palju määramatusega. Näiteks selleks et muuta praegune torustikupõhine ja suuresti juhitamatu linna sademeveesüsteem kiirete muutustega kohanevaks, on vaja teadmisi anduritest, et näitude põhjal teha juhtimisotsused; täiturelementidest, mille kaudu süsteeme juhtida; andmeedastusest ja info- ning kommunikatsioonitehnoloogiast (IKT), et saata andmed maa all paiknevatest anduritest juhtimissüsteemi; programmeerimisest, et valmis kirjutada juhtimisalgoritmid ja -loogika; hüdraulikast, et analüüsida nutisüsteemi rakendamise mõju selle toimimisele, jne. Ühtlasi on vaja hinnata, milline üldse on kliima tulevikus, et kohanemismeetmed oleksid ikkagi võimalikult tõhusad.
Eesti kliimakindel tulevik
Euroopa kliimaeesmärkide täitmiseks, sh hoonete renoveerimisega seotud kliimamuutuste mõjuga paremaks toimetulekuks ning keskkonda vähem koormavate lahenduste väljatöötamiseks kutsusid Tallinna tehnikaülikool ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ellu teadus- ja arendusprojekti „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“1. Sellega uuendatakse hoonete rekonstrueerimise pikaajalist strateegiat2 ja kiirendatakse selle eesmärkide elluviimist. Programm toetab hoonete energiatõhususe ja kliimakindluse tõstmisega ka rohepööret. Kliimamuutustega seotud määramatuse vähendamiseks on projekti käigus võetud kasutusele globaalsete kliimamudelite prognoosid, mille alusel luuakse Tallinna, Väike-Maarja, Tartu ja Pärnu jaoks detailsemad tulevikukliima stsenaariumid.
Paduvihmast tingitud üleujutuste vältimiseks oleks muu hulgas vaja muuta praegune torustikupõhine ja suuresti juhitamatu linna sademeveesüsteem kiirete muutustega kohanevaks. Selleks on vaja tarku insenere. Pildil 2019. aasta üleujutus Viljandis.
Projekti tulemusena valmivate Eesti oludele vastavate kliimastsenaariumide abil on teadlastel ja inseneridel võimalik planeerida ja projekteerida hooneid ja rajatisi, võtta arvesse sademete, tuule suuna, temperatuuri jms muutusi. Eesmärk on tagada ekstreemsetes ilmastikutingimustes hoonete parem kliimakindlus ning vältida korduvat renoveerimist. Uute andmete kasutuselevõtuks ja meetodite rakendamiseks on aga vaja rohkelt kõrgharidusega spetsialiste, kes viiksid rohe- ja digipöörde ehitussektoris ka ellu.
Millises seisus on aga Eestis praegu inseneride järelkasv? 2013. aastaga võrreldes on Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides vähenenud tehnika, tootmise ja tehnoloogia õppekavagrupi ning ehituse ja tsiviilrajatiste õppekavarühma vastuvõetute osakaal 25 protsenti, kuid rohe- ja digipöördega seotud katsumused on sama ajaga mitmekordistunud. OSKA3 tööjõuvajaduse prognoosi kohaselt ei koolitata praegu Eestis piisavalt erialase ettevalmistusega tööjõudu enamikus inseneriteaduse ja IKT valdkondades. OSKA töötleva tööstuse uuringu kohaselt oleme jõudnud olukorda, kus inseneride põud pärsib Eesti majanduse arengut. Näiteks töötlevas tööstuses on lähiaastatel puudu kaks kolmandikku inseneridest, ehituses umbes pool.
Eeskuju IT-sektorist
Kui inseneride puudus on nii ilmne, siis miks neid Tallinna tehnikaülikoolis rohkem ei koolitata? Tehnikaülikooli inseneriteaduskonnas õpib umbes 3000 tudengit, kellest suurem osa jätkab professionaalset elu valitud valdkonnas. Seejuures on meil jätkuvalt erialasid, kus tööjõuvajadus on suurem kui koolitatavate tudengite arv. Ülikool on püüdnud seda trendi muuta, alustades personaalsest suhtlusest koolinoortega, lõpetades sihtturunduse ja üleriigiliste kampaaniatega. Sellest jääb väheks, et muuta ettekujutust inseneri rollist suurte pöördeliste ja uuenduslike ettevõtmiste elluviimisel. Siin oleks vaja riiklikku raamistikku, mis tooks fookusesse inseneriteaduse olulisuse ja mõju.
Lahendus on tegelikult varnast võtta. 10–15 aastat tagasi kuulsime iga nädal uudiseid, et kõrgest palgast ja töötajasõbralikust töökeskkonnast hoolimata on IT-sektoris töökätest puudu. Riigi ja sektori koostöös sündis IT akadeemia, mille mõjul on võrreldes 2013. aastaga kasvanud IKT valdkonna tudengite osakaal 175 protsenti ning vastuvõetute osatähtsus kogu Eesti kõrghariduses on kasvanud seitsmelt neljateistkümne protsendini.
Rohe- ja digipöörde elluviimiseks on seega vaja inseneriakadeemiat, mis tõstaks õppekvaliteeti insenerialadel, vähendaks õpingute katkestamist ning suurendaks lõpetajate hulka. Õppetöö suurem sidusus teadustööga leiaks rakenduse projekti- ja probleemipõhise õppe juurutamise kaudu ning kõike seda koordineeriksid ülikoolid, ettevõtjad (tööandjad) ja riik üheskoos. Nii saame anda noortele selge signaali, et väljakutsete lahendamine ja määramatuse vähendamine on inseneride käes ja neilt oodatakse palju.
Ivar Annus on Tallinna tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professor, teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ kliimakindluse töörühma juht.
1 Vaata lähemalt teadusprogrammi „LIFE“ IP (integrated projects ehk integreeritud projektid) „BuildEST“ https://www.mkm.ee/buildest
2 Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, TalTech ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, 2020.
3 Mario Lambing, Siim Krusell, Yngve Rosenblad, Olav Aarna, Eesti tööturg täna ja homme. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Kutsekoda, 2017.
Möödunud aasta novembrikuu lõpus kuulutas muinsuskaitseamet välja aastaauhindade laureaadid. Linnaruumi elavdaja kategoorias pälvis auhinna Kassisaba tänav Viljandis. Kassisaba tänava korrashoiu eest hoolitseb Viljandi Veevärk AS, kes möödunud suvel paigaldas sinna ajastutruud laternlambid, mis ühtivad vanalinna stilistikaga, Viljandi Linnahooldus seisab hea tänava heakorra eest. Tänavale puhus elu sisse aga juba 2016. aastal Gea Valner kogukonnaüritusega „Tule õue!“. Niisiis on see tänavalõik hea näide, kuidas kogukonnaaktivistid elavdavad linnaruumi, aga piltlikustab ka hästi, kuidas linna ja elanike koostöös on ühel ideel pikk eluiga.
Keskaja märk
Kassisaba tänav on multšiga kaetud teerada, mis keerab Pikalt tänavalt vasakule ja lookleb Trepimäe poole, kulgedes ajaloolise linnamüüri kõrval ürgoru serva pidi. Seda iseloomustab maagilisus, välisvalgustuse abil loodud soe atmosfäär – tegu on justkui muinasjutulise salarajaga. Praeguseks on tänav kuulutatud üheks Viljandi turismiatraktsiooniks ja seda hindavad nii kohalikud kui külalised. Alles kaheksa aastat tagasi oli siiski tegu sissetallatud, pea nähtamatu heina kasvanud teerajaga, mida kasutasid peamiselt folgilased, sest see oli hea ja mugav otsetee lossimägede ja Koidu poe vahel. Rada on meeldinud ka noortele, sest pakkus omamoodi metsikut ja pimedat pelgupaika igasugusteks lubatud ja lubamatuteks tegudeks.
Kassisaba tänav on L-tähe kujulise Oru tänava saba või pikendus. See väike jupp, mida praegu Kassisaba tänavaks nimetatakse, pole ametlikult kunagi tänav olnud. See nn Kassisaba ots oli plaanis tollase Kassisaba ja Juudi tänava ühendamiseks rajada juba XIX sajandi lõpus. Olgu mainitud, et Oru tänava esimene osa, mis jookseb Lossi tänavast Kraavi tänavani, oli keskajal Lai tänav ning on keskaegse tänavavõrgu osa. Kuigi Viljandi keskaegsed majad on praeguseks hävinud, on just Liivi sõja eelne tänavavõrk ehtne keskaja pärand. Oru tänava vallikraavialune osa kujunes välja XIX sajandi esimesel veerandil, XVIII –XIX sajandi vahetuses kutsuti seda Kassisaba tänavaks, saksa keeli Katzen-Schwanz Gasse, Katzenschwanzstrassening 1922. aastal nimetati see Oru tänavaks. XVIII sajandil oli ürgoru nõlv jaotatud aiamaadeks, Kassisaba tänavat aga avati ja suleti seetõttu, et vihm uhtis tänava järjekindlalt minema. Viimane (teadaolev) korrastus enne 2016. aastat tehti siin 80 aastat tagasi.
Kodanikualgatusest tänavani
Kassisaba tänava tagasituleku taga seisab Gea Valner, kellelt uurisin, kuidas tänava taastamine käis.
Hea linnaruumi loomiseks pole mõnikord palju vaja. Seda näitab hästi Viljandi Kassisaba tänav.
2015. aasta hansapäevadel paluti „Tule õue“ kogukonnaliikumise eestvedajal puhuda kontserdiga elu sisse Viljandi vanalinna hoovidesse. Valner soovis aga pakkuda midagi jäävamat ning kuna teda paelus vanalinna ajalugu ja lood hoovidest, tänavatest ja inimestest, siis kutsutigi ellu hoovi- ja tänavafestival „Tule õue!“. Festivali raames korraldati valguse, muusika- ja luuleüritus „Kohtume tamme all“ ning esimest korda sattus rambivalgusse tamm, mis asub Rosenbergi villa ehk Muksi maja juures. Nimetatud tamm koos kiigega on seniajani populaarne Viljandi vaatamisväärsus.
Festivali „Tule õue!“ algne idee oli ühendada Viljandi vanalinna ajalugu, elanikud ja kohad. Valner leidis, et linlase kultuurihariduse juurde käib ka teadmine sellest, missugused ajalookihid teda ümbritsevad. 2016. aastal otsustasid kogukonnaliikumise eestvedajad, et tulevad Viljandi lugudega hoovist tänavale, üks neist oligi Kassisaba tänav, toona veel salatänav, mis oli ligipääsetav, aga samas ei olnud ka. Asja uurides tuligi välja, et tegu on tänavaga, mida aja jooksul on kord kinni pandud, kord jälle avatud.
Kuidas üldse üht tänavat taastatakse? Algselt ei olnud kellelgi mõttes tänav taastada, vaid Kassisaba-äärses ilusas veesilmaga orus teha mõni üritus, kus kokku saaksid valgus ja muusika. Toimus Kristjan Suitsu suur valgusmäng, mida saatsid Jaan Jaago muusika ja Adele Jaago peale loetud tekstid. Selleks et valgussõud tuldaks vaatama, oli vaja teerada ligipääsetavamaks teha. Elanikud ilmutasid erakordset entusiasmi, ühendasid rehade ja labidatega väed, läks kuu või kaks ja tänav sai hästi läbikäidavaks. Tänava taastamine sündis ilma liigsete eelnevate nõudmiste ja projektideta väga spontaanselt ning linnavõim tuli õnneks ilusti kaasa.
Valner toonitab, et viljandlased teda on alati paelunud: inimesed haaravad initsiatiivi, võtavad vastutuse ja hoolitsevad, et neid ümbritsev keskkond oleks mõnus. Linn on oma kodu ja ideedega ei kardeta minna volikokku, kus üldjuhul kodanike algatustega kaasa tullakse.
„Tule õue!“ liikumine sündis suuresti vanalinlaste initsiatiivist. Vanalinna säilimise taga on nende tarkus pidada vana suureks väärtuseks. „Meie koduruum ei ole iseenesest mõistetav, me kas hävitame seda või loome juurde. Oluline on, et suudaksime luua juurde nii palju, et meie järeltulijatel oleks kultuurilist mahlasust. Nende inimeste lood, kelle lapsepõlv möödus vanalinnas, on väga inspireerivad ning mul on enda laste pealt hea näha, et ajalooline keskkond ja lood mõjutavad ka neid. Nemad peavad enda koduks ka lossimägesid, kiikesid ja Kassisaba tänavat, rääkimata ilmselt isegi mulle teadmata salasoppidest. Nende kodu mõiste on laiem, mitte kitsas. Seepärast ongi vaja tegutseda selle nimel, et kogu linnaruum oleks kodu,“ toonitab Valner.
„Tule õue!“ festivali ülesanne ongi olnud tugevdada kogukonnaliikumist, tuua kokku naabrid kõrvalmajast, tänavalt ja linnaosast. Parim näide sellest on sügisel Viljandi aastapäeva tähistamise aegu toimuv pika laua pidu, kuhu on kutsutud kõik linlased. See toimub eri tänavatel juba üheksandat aastat järjest. Valner ütleb, et praeguseks on „Tule õue!“ kujunenud õhinapõhiseks kogukonnaliikumiseks, mille üks põhisündmusi on kohvikuöö, kus kohtuvad kohapärimus ja toit. Eelmisel aastal toimus see näiteks Kantrekülas, mis alles minu lapsepõlves, umbes 20 aastat tagasi, kandis ohtliku paiga kuvandit, umbes nagu Kopli piirkond Tallinnas. Selle suve algul liigutakse Uueveski linnaossa.
Kassisaba tänav on hea näide sellest, kuidas lihtsate vahendite ning linlaste entusiasmist sünnib linnaruumi rikastav väike armas tänav. Linnavalitsus tuli poolele teele vastu ning on aidanud algatatud projekte elus hoida. Kassisaba tänav võiks olla eeskujuks teistele linnadele, et nood leiaksid üles oma ajaloolised tänavad, mis praegu on ehk rohtu kasvanud ja unustatud. Huvitav on näha, kuidas osa kohti jääb alles ka siis, kui nende eest hoolt ei kantagi. Kassisaba tänava leidsid linlased isegi porise ja nõgestega palistatuna üles. Seda fenomeni kirjeldab hästi ingliskeelne väljend desire path ehk soovrada, mis tähistab rohealal sissetallatud, aga hooldamata rada, mis viitab linnaplaneerimise vajakajäämisele, sellele, et inimeste liikumisvajadusi pole arvestatud. Kassisaba tänava näide tõestab, et linnaruumi heaks on sellised väikesed tähelepanekud ja tagant tõukamine hädavajalikud.
Kommentaar
Viljandi vanalinna salarada
Viljandi linna ajaloolises südames asuvat tänavajuppi, mis ühendab praegust Oru tänavat Pika tänavaga, teatakse Kassisaba tänavana. Ametlikult ei ole see rada kunagi sellenimeline olnud, kuid Kassisaba tänava nime kandis 1922. aastani hoopis praegune Oru tänav. Juba XIX sajandi lõpus oli tollase Kassisaba ja Juudi tänava (sellist nime kandis tollal Pika tänava alumine ots) ühendamiseks plaanis rajada nn Kassisaba ots, sest nii nagu praegu, oli see juba toona mugavaks käiguteeks.
See ajalooline tänavajupp, mis oli aja jooksul muutunud pigem kitsaks jalgrajaks, ei ole viljandlaste seas kunagi unustusehõlma vajunud. Lopsaka looduse rüpes olev rada on alati olnud kasutatav kui käigutee, jalakäijatele mõeldud rada, mis on Viljandi linnaruumi osa. Kohalikud inimesed olid need, tänu kelle initsiatiivile hakati mõned aastad tagasi tänavajuppi uuele elule äratama. Ette võeti põhjalikud hooldustööd, linna valgustuse eest hoolitsev Viljandi Veevärk paigaldas rajale vanalinliku valgustuse, Viljandi Linnahooldus kattis tee värske multšikihiga. Ette võetud tööde puhul väärib tähelepanu, et neid tehes suhtuti austavalt ajaloolisse keskkonda ja säilitati koha iseloom. Tänu taktitundelisele tööle sai Kassisaba tänav uue elu oma ajaloolist olemust kaotamata.
Kassisaba tänav on väike jalakäijasõbralik tee, mis asub Viljandi ajaloolises südames ja muinsuskaitsealal ning lisab Viljandile iseloomu ja omapära. Muinsuskaitsealad on väärtuslikud tänu seal säilinud terviklikule keskkonnale, mille väärtus on nii ajaloolised ehitised, detailid ja mahud kui ka tänavavõrk. Kassisaba tänava korrastamine on hea näide ajaloolise linnaruumi arendamisest ja samal ajal väärtusliku hoidmisest.
KÄTLYN METSMAA,
muinsuskaitseameti kommunikatsioonijuht ja muinsuskaitseameti aastaauhindade konkursi korraldaja
