Toeta
Otsi

Kadri Taperson

  • Muusika, arhitektuur ja betoon Pärnus

    MIRJE MÄNDLA

    Pärnu Linnaorkestri XXVIII hoo­aja avakontsert 17. X Pärnu kontserdimajas. Age Juurikas (klaver), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Maria Kõrvitsa „betoon“ (hommage à Olev Siinmaa) esiettekanne, Maurice Raveli klaverikontsert G-duur ja Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 3 „Eroica“.

    Kuna tänavu möödub 140 aastat Pärnu linna palet ning vaimsust mõjutanud linnaarhitekti Olev Siinmaa sünnist, on Pärnu linnaorkester keskendunud hooaja kavas arhitektuuri ja muusika seostele. Muusika ja arhitektuur on muidugi ajast aega omavahel dialoogis olnud. Eesti muusikaloo lähikümnendeil on seda oma loominguga ilmestanud Erkki-Sven Tüür ulatusliku tsükliga „Arhitektoonikad“. Samuti meenub Arvo Pärdi 2010. aastal valminud teos „Silhouette“, mille algimpulsi kohta on Pärdi keskuse kodulehel lugeda, et see on seotud „Pariisi linna sümboli – Eiffeli torniga Bertrand Lemoineʼi koostatud raamatu „Gustave Eiffel. The Eiffel Tower“ vahendusel. Heliloojat kõnetasid albumis leiduvad Eiffeli torni detailsed joonised ja konstruktsiooniplaanid. Ning nagu alapealkiri „Hommage à Gustave Eiffel“ ütleb, on teos ühtlasi austusavaldus arhitekt Gustave Eiffelile“. Arhitektuuri laiendatud tähenduses on küllap käsitlenud ka Helena Tulve oma kohaspetsiifilises teoses „Sool“ Tallinna kultuuripealinna programmi raames 2011. aastal: selle esiettekande kõlas Lennusadama pooleldi valmis angaarides. Lennusadama betoon­ehitus oma kaarjate võlvide, omapärase kajaga kõlaruumi ja vaatega merele on nii mõnegi teose esiettekande õnnestumisele kaasa aidanud. Samas keskkonnas, nüüd juba valmis Lennusadamas, on esiette­kandele tulnud nii Tatjana Kozlova-Johannese kui ka Monika Mattieseni looming. Arhitektuur meenub ka omaaegse Tartu Jaani kiriku festivaliga seoses. Renoveeritav kirik, sammaste vahel lõputult uluv tuul ning alles valmiv interjöör ei olnud ehk kõige sobivam esinemiskeskkond muusi­kutele, kuid siiski inspireeriv ja üllatusrohke ning suure arengupotentsiaaliga. Nüüdseks ongi sellest saanud toimiva kogukonna ja kontserdieluga paik.

    Dirigent Kaspar Mänd on mulle tunnistanud, et huvi muusika ja arhitektuuri kokkupuutepunktide vastu tärkas tal juba varem. Nimelt on ta oma EMTA lõputöös käsitlenud Esa-Pekka Saloneni teose „Wing on wing“ ehk „Täispurjes“ ja Los Angelese Walt Disney kontserdisaali haakuvaid tähendusvälju. Pärnu linnaorkestri peadirigendina on ta leidnud oma huvile uue väljundi.

    Betoon

    Pärnu Linnaorkestri avakontserdi kava oli üles ehitatud kolmele sambale: esiettekandeline teos, instrumentaalkontsert ning õhtu teises pooles sümfoonia. Väga meeleolukalt avas arhitekt Olev Siinmaa elu ja tegevuse kontserdieelses vestlusringis kunstiajaloolane ja kunstiakadeemia rektor Mart Kalm. Pärnu linnavalitsus võiks tellida professor Kalmult tekstid, need salvestada ning kasutadagi neid linnaruumis: paigutada Siinmaa projekteeritu juurde inforaadiopunktid valgustamaks kolmes-neljas keeles tema elulugu, rolli ja konkreetsete majade tähendust.

    Olev Siinmaa arhitektuurist käis möödunud suvel inspiratsiooni kogumas ka helilooja Maria Kõrvits. Uudisteost „betoon“ kuulates tundub, et siin on saanud kokku Siinmaa elutöö ja Kõrvitsa eesti muusikaloo-kogemus (sh Helena Tulve „Sool“) ning ka tegevus interpreedina Tatjana Kozlova-Johannese teoste esitamisel.

    Helilooja Maria Kõrvitsa uudisteos „betoon“ ammutab inspiratsiooni Olev Siinmaa arhitektuurist.

    Muusikaloost teame, et teoste esiettekanne on alati pälvinud kõrgendatud tähelepanu. Küllap oodati iga Haydni, Mozarti ja Beethoveni või mõne teise meistri uue sümfoonia või kontserdi esiettekannet suure põnevusega. Esiettekanne võib kaasa tuua ka tohutu pettumuse ja vastuseisu kriitikutelt või publikult seetõttu, et helilooja mõttelend on ajast ees, samuti interpreedi isetegevuse või millegi muu pärast. Muusikalugu kubiseb säärastest traagilistest juhtumitest, mis võisid heliteoste loojaid pikka aega frustreerida. Seetõttu on teose esiettekandele toomine alati väga vastutusrikas ülesanne. Pärnu Linnaorkester koos dirigent Kaspar Männiga on selle vastutuse auga välja kandnud: orkestri kavasid ehib Eesti võimekate heliloojate uudislooming, mis on ka hoolikalt ette valmistatud. Ja mis saab olla orkestrile õpetlikum kui kontakt elava heliloojaga.

    Maria Kõrvitsat võib vist veel pidada nooreks heliloojaks, ühtlasi on ta Kaspar Männi lähedane teekaaslane: nad on üheskoos heliloojate Riho-Esko Maimetsa, Evelin Seppari ning dirigent Martin Sildosega tegutsenud heliloomingu laboratooriumis. Männi sõnul on tal Kõrvitsa loominguga hea kontakt ka kammer- ja vokaalmuusika esitamise tõttu. Näiteks võib tuua teose „Umbra“ (2009), mis tuli esiettekandele Sügisfestivalil, kus oboel soleeris Kaspar Mänd, viiulil Kristjan Hallik. Kõrvitsa vokaalmuusikat on ta esitanud kooriga Huik. Seega on koos arenetud umbes kümme aastat.

    Kõrvits on ennast võimeka orkestrile kirjutajana tõestanud juba teosega „langedes ülespoole, taeva kaarjasse kaussi“ (2016). Uus orkestriteos kannab esmapilgul ehk isegi pelutavat pealkirja „betoon“, mis viib mõtte lõpututele muusikapoliitilistele probleemidele või lihtsalt materjaliga seonduvale jäikusele ja hallusele. Kuid esmased assotsiatsioonid on eksitavad. Mõeldes betooni kasutamisele arhitektuuris, meenub imetlusväärseid lahendusi, olgu siis Aleksander Jaroni Lennusadam (1916) või Olev Siinmaa Pärnu rannahoone (1938) koos seenekujulise vaateplatvormiga, millest on kujunenud Pärnu üks sümboleid. Küllap on paljud seisnud eri aastaaegadel rannahoone platvormil ja vaadelnud mere erisuguseid ilmeid. See kõik on Maria Kõrvitsa uues teoses tunnetuslikult olemas.

    Selles teoses on helilooja püüdnud edasi anda betooni kivistumise protsessi. Kuulamisel tundub, et erakordselt suur rõhk on detailselt välja töötatud struktuuril ja erinevatel faktuuri kihistustel inspireerituna liivaosakeste liikumisest teel tardumiseni ja sidusmaterjali ehk vee algolemusest. Mänd kinnitas aimdust, et partituur on Kõrvitsal äärmiselt detailselt ja korrektselt kirja pandud, nii et uue teose materjaliga oli väga hea proove läbi viia.

    Kõrvitsa muusika puhul võib välja tuua palju märksõnu, kuid ennekõike on see väga kantileenne: võib tunnetada seost tema vokaalmuusika, lauldava tekstiga, mis on instrumentaalmuusikas samuti siduselemendina olemas. Mänd tõi oma kogemusest uue teosega esile veel järgmist: „Marial on omamoodi pilk maailmale. Tema silmis on konstruktsioon orgaaniline. „Voolavus“ ja „funktsionalism“ ei ole esmapilgul sünonüümid, kuid selles teoses on rannahotelli seene rõdu voolujoonelisust. Leidsime Mariaga, et orkestrimuusikas on harva võimalik leida unisooni, mis annaks võimaluse kuulata tämbrit, selle erisusi ja sulandumist. Uue teose lõpuosast me leiame selle: seal on puhas ja kalligraafiline joon.“

    Kivistumine

    Eesti muusikamaastik ei ole rikas mitte ainult aktiivselt tegutsevate heliloojate, vaid ka võimekate instrumentalistide poolest ning neilgi on vaja võimalust oma annet süvendada ja lihvida. Pärnu Linnaorkestri avakontserdil andis selleks võimaluse Maurice Raveli „Klaverikontsert G-duur“, mille orkestratsioon sobitub kenasti kokku esiettekandelise teose orkestratsiooni nüansside ning partituuri delikaatse lüürilisusega. Raveli kontsert annab muusikutele võimaluse näidata ennast efektse ja rütmitäpsena ning see läks silmapaistvalt korda nii orkestril kui ka pianist Age Juurikal. Imetlen juba mitmendat kontserti järjest Raveli partituuride sobivust Pärnu Linnaorkestri mõtte- ja mängulaadiga. Õhtu teises pooles kõlas Pärnu linnaorkestri esituses Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 3 „Eroica.“

    Kõlakunst (või helikunst) on unikaalne võimalus olla üllatuslikult esiettekandeline ning ammutada samal ajal energiat ja kogemust muusikatraditsioonist. Ei kujuta ju ette, et mõne uue filmi esilinastus on terve õhtu kestev maraton, kus on ruumi ka filmiajaloo šedöövritele, mis moodustavad omavahel uusi tähendusvälju. Kõlakunstis on see aga võimalik. Vaid paari tunni jooksul kastetakse kuulaja justkui muusikaloo sügavasse ja värskendavasse jõkke, kuhu astumine on teadagi alati uus kogemus. Muidugi toimib see ainult siis, kui kava on hoolikalt koostatud ning kõik teosed täidavad ootusi ning saavad kirgastatult ette kantud. Edu Pärnu Linnaorkestrile märgiliseks linnaorkestriks kinnistumise ehk – selle kontserdi kontekstis – nii-öelda kivistumise teel.

  • Jüri Arraku 101. isikunäitus

    Olete oodatud Jüri Arraku näituse “Pilk” avamisele Vabaduse galeriis reedel, 22. oktoobril kell 18.
    Näitus on avatud 22. X – 10. XI 2021.
    Laupäeval, 30. X on Jüri Arraku Mikkeli majamuuseumi ja Vabaduse galerii näituste ühistuur: kell 13 algab Mikkeli muuseumis ja kell 14. 30 Vabaduse galeriis. Osalemine vaktsineerimispassi ettenäitamisel.

    Ei Jüri Arraku (1936) nimi ega ka tema kunst ei vaja kunstihuvilistele tutvustamist. Arrak on Eesti kunstis ja kunstielus aktiivselt osalenud 1970ndate algusest peale ning tema loominguline aktiivsus ei ole raugenud. Kui päris esimeste väljapanekute puhul võttis tollane kunstipublik tema vaimukaid, aga teinekord ka valulisi sürreaalseid elupeegeldusi vastu kerge hämminguga, nagu see uudsete nähtuste puhul ikka on, siis 1980ndatest oli publik tema sageli mõistujutulised, antiik- või kristlikel müütidel põhinevad maali ja ka graafika igati omaks võtnud. Jüri Arrak on üks neist vähestest meie kunstnikest, keda tuntakse ja armastatakse. Jüri Arrak on kirjutatud meie kunstiajalukku, ka selle uusversioonidesse, sest tema rikkalikust loomingust leiab alati mõne uue vaatenurga, mis sobitub just vaadeldavasse aega.
    Tänavust aastat võib kunstis tinglikult pidada ka Jüri Arraku aastaks: tema esimene isikunäitus oli kevadtalvel Tartus tARTupoe näitusesaalis, sellele järgnesid suvel Pärnus ülevaatlik graafikanäitus, septembrist Mikkeli muuseumis varajase looming näitus ja nüüd Vabaduse galeriis uute, peamiselt sellel ja eelmisel aastal valminud maalide näitus. Vabaduse galerii näitus on järjekorras tähenduslikult saja esimene.
    Jüri Arraku viimaste aastate maalid on suhteliselt väikeses formaadis, neid võib isegi nii-öelda kodupiltidena vaadata. Kuigi kuhugi ei ole kadunud ei mütoloogiast tuntud teemad ega kunstnikule omane figuuritöötlus või pildiruumi võttestik (aukudega müürid, mis sageli kasvavad üle figuuriks, mida omakorda võib vaadata nii maaliruumis kui ka väljaspool asuva ühenduslülina jne), on kunstniku pilk mahenenud, toonud esile isiklikumaid tasandeid ja elukogemusi. Pilk on küll mahenenud, kuid ei ole oma teravust kaotanud. See on Jüri Arraku pilk.
    Kuigi ainult maalinäituseks ei saa Vabaduse galerii väljapanekut ka pidada: Kai Kase tekst (seinal on lühike variant, kaasa saab igaüks võtta pikema versiooni) ei ole selgitus või kontekstuaalne lisand. “Kunstniku ja kingalusika” humoorikas lugu  annab viimastele maalidele metakihistuse, kus on tabatud Arrakule omast eneseirooniat ja flanöörlikku kõrvalpilku.

    Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.

  • Kogugem kokku eestikeelsed ilmalikud luuletekstid XVII sajandist ja XVIII sajandi algusest!

    JAAK URMET

    Koostan kogumikku, mis hõlmab kõiki teada olevaid eestikeelseid ilmalikke luuletusi XVII sajandist kuni XVIII sajandi esimeste kümnenditeni. Eesmärgiks on kogu kõnealune tekstivara tõlkida tollasest eesti kirjakeelest tänapäeva eesti kirjakeelde – ehk transpoetiseerida –, et saaks võimalikuks nende kasutamine ja kogemine ilma takistava lingvistilise barjäärita.

    Esimene eestikeelne ilmalik luuletus on teatavasti Reiner Brockmanni 1637. aastal kirjutatud „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum“. Kokku on praeguseks kogutud 41 teksti, sh paarisvärsid õpetlaste, aadlike jt salmik-albumitest ehk Stammbuch’idest. Kuna selleteemalist eesmärgistatud kogumistööd ei ole ammu keegi teinud, küll aga avastatakse uusi leide vahel muu teadustöö käigus, siis teen eesti ärksatele vaimudele üleskutse: palun anda mulle aadressil jaak.urmet@gmail.com teada, kui teile on kuskil silma jäänud mõni selline luuletus.

    Luuletused, mille leiab Aino Valmeti ja Villem Alttoa 1973. aastal ilmunud kogumikust „17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule“, on mul loomulikult juba arvel. Samuti Johann Kohseni „Och wahta Tallinna!“, J. S. Markardi „Sesamma on se Jummla Mees …“, J. Hornungi jt kollektiivne luuletus Eberhardt Eckholtzile 1682. aastast, J. A. von Brandi üles kirjutatud „Tule tenne Titerken …“ ning kolm tõlke saateluuletust, nagu need on ära toodud 2007. aastal ilmunud raamatus „Põhjaeestikeelsed Uue Testamendi tõlked 1680–1705“. Seega otsin tekste, mis ei kuulu nimetatute hulka.

    Üsna tarvilik oleks eristada ilmalikku luuletust ja kirikulaulu teksti, aga kuna piir nende vahel on kohati hägune, siis võiks teksti esmalt ikkagi ilmaliku pähe pakkuda. Üks kindel orientiir ilmaliku luuletuse eristamisel kiriklikust laulutekstist on mõne konkreetse isiku, koha või sündmusega seotud motiiv (nn juhuluule tunnused). Otsitavat materjali võib leiduda nii trükises, käsikirjas kui ka mõnel muul pinnal.

    Niisiis, vaadakem üle märkmed, sahtlid, riiulid, mälusopid!

  • ,

    Selgusid Kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemia nominendid

    Kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemiate valikus oli sel aastal kokku 57 kandidaati.

    Selgusid Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali 2021. aasta preemiate nominendid. Preemiakandidaadid valis välja žürii, kuhu kuulusid arhitektid Jaak Huimerind ja Joel Kopli, sisearhitekt Tiiu Truus, maastikuarhitekt Kristi Grišakov, tootedisainer Merike Rehepapp, arhitektuuriteadlane Epp Lankots ja arhitektuuriajaloolane Mait Väljas.

    Preemiakandidaadiks sai esitada objekte, mis valmisid perioodil 21.08.2020–23.08.2021, samuti pikemaaegseid tegevusi ja silmapaistnud isikuid. Žürii esimehe Mait Väljase sõnul peegeldab tänavune preemiate nominentide valik meie arhitektuurielu mitmekesisust ja elavust. „Arhitektuur pole ainult valmis majad ja keskkonnad, olgu siis suuremad või väiksemad, vaid ka arhitektuuri uurimine ja mõtestamine, eilse eksponeerimine ja homse päeva kavandamine. Arhitektuur on idee ja nägemus, kuidas elu võiks olla korraldatud. Mitmete tänavuste nominentide puhul torkab silma, et tegu on olnud pikemaajaliste, kas keeruliste või süvenemist nõudvate protsesside lõpptulemusega, mis viimaks betooni valatud või raamatukaante vahele trükitud,“ selgitas Väljas.

    Arhitektuuripreemia laureaadid selguvad Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali ning Arhitektide Liidu, Sisearhitektide Liidu ja Maastikuarhitektide Liidu ühisel auhinnatseremoonial 9. detsembril. Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia ja elutööpreemia antakse laureaatidele üle Eesti Kultuurkapitali pidulikul tseremoonial järgmise aasta alguses.

    Nominendid: 

    Doktoritöö „Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“. Autor: Siim Tuksam.

    Doktoritöö „Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe. Puitarhitektuuri somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine“. Autor: Sille Pihlak.

    Doktoritöö „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“– Autor: Ingrid Ruudi.

    Fahle galeriitänav. Arhitektuur: Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets, Laura Ojala, Katariina Teigar (KAOS Arhitektid). Maastikuarhitektuur: Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid).

    Haapsalu Põhikool. Arhitektuur: Gert Guriev, Karin Harkmaa, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid). Sisearhitektuur: Tuuliki Širokova, Maarja Mets, Martin Kukk.

    Hotel L’Embitu. Arhitektuur ja maastikuarhitektuur: Olga Batuhtina, Raivo Kotov, Eleriin Tekko (KOKO arhitektid). Sisearhitektuur: Tatjana Jakobson ja Natalia Kotljarova (Design Studio CMY).

    Linnafestival UIT. Marie Kliiman, Kadri Lind ning iga aasta vastav meeskond.

    Lodjakoda. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop (Salto AB).

    Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo. Projekti eestvedaja: EKA Arhitektuuriteaduskonna arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond. Uurimisgruppide juhid: Johan Tali, Kalle Komissarov, Toomas Tammis, Andres Alver, Andres Sevtsuk, Veljo Kaasik, Katrin Koov, Eve Komp, Douglas Gordon, Siiri Vallner, Indrek Peil, Renee Puusepp, Damiano Cerrone, Raul Kalvo, Veljo Kaasik. Uurimisprojekti kolleegium: Andres Alver, Toomas Tammis, Andres Ojari, Johan Tali, Pille Epner. Raamatu toimetaja ja projekti administraator Pille Epner.

    Näitus „Majad, mida me vajame“. Kuraator: Jarmo Kauge. Näituse ruumikujundus: NIKITA ATIKIN – Kristel Niisuke ja Eva Kedelauk. Graafiline disain: Margus Tamm.

    Näitus „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“. Näituse kuraatorid: Grete Veskiväli, Kadi Karmann. Näituse kujundajad: Ahti Grünberg, Ardo Hiiuväin, Tõnu Kalpus. Näituse töörühm: Maarja Varkki, Merje Karu, Sille Pihlak, Irene Randrüüt. Aulo Padari arhiivi koostajad: Mari Luukas, Grete Veskiväli, Maarja Varkki, Mari Põld, Kadi Karmann. Filmi režissöör: Maris Kerge. Graafiline disain: Robi Jõeleht. Kataloogi koostajad: Karen Jagodin, Sille Pihlak.

    Pärsti mõisalasteaia ruumide renoveerimine. Sisearhitektuur: Kaari Metslang (Ruumimeister). Mustrite kujundus: Kristiina Ribelus (Tartu Restauraator). Arhitektuurne lahendus: Eva Tammpere (Hekse).

    Raamat „Tallinna pargid ja haljasalad“ Tiina Tallinn, Elle Pent, Olev Abner, Tiina Tuulik; toimetajad Kristiina Kupper, Tiina Tammet; graafiline disain: Marje Eelma. Kaastöötajad Sirje Ootsing ja Lyyli Virkus.

    Tallinna Sadama Vanasadama Kruiisiterminal. Ralf Lõoke, Maarja Kask, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm (Salto AB); Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

    Tammsaare pargi rekonstrueerimine. Maastikuarhitektuur: Liis Saarnak, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Katrin Kapanen, Kadri Tamme, Maarja Tüür, Ott Kadarik, Mihkel Tüür (Kadarik Tüür Arhitektid); Kerttu Kõll (Sfäär Planeeringud). Kaasautorid, haljastuse konsultandid: Pille-Riin Villem (Villem Garden Design), Maarja Gustavson (Polka). Valgustid ja väikevormid: Kadri Tamme, Liis Saarnak (Kadri Tamme Sisearhitektuur). Ehituskonstruktsioonid: Piret Lindma, Priit Peipman, Tõnu Peipman (Inseneribüroo Printsiip).

    Tanki uus kodu. Autorid: Age Lenk, Anneli Volkov, Joel Volkov. Projektimeeskond: Anneli Volkov, Joel Volkov, Marge Kari, Triin Moos.

    Thermory showroom ja kontor. Jan Skolimowski ja Piret Noor.

  • Avanes „Eesti kultuur maailmas“ 2022. aasta esimene taotlusvoor

    Alates tänasest, 21. oktoobrist saab esitada projekte „Eesti kultuur maailmas“ 2022. aasta esimesse taotlusvooru. Taotluste esitamise tähtpäev on 23. november.

    „Taotlusvooruga aitame viia eesti kultuuri taas rahvusvahelise kultuurinäljas publikuni. Kultuurikorraldajad ja loovisikud on nüüdseks juba harjunud tegutsema koos COVID-19-ga seotud piirangutega ning paindlikkus on neile sama loomulik kui loovus, seega ootame taas suuremat osavõttu,“ ütles taotlusvooru koordinaator Madli-Liis Parts.

    Taotluste esitamine toimub elektrooniliselt läbi toetuste menetlemise infosüsteemi. Toetust saab küsida projektidele, mis toimuvad vahemikus 1. jaanuar – 31. detsember 2022. Taotlusvoorust eraldatava toetuse alampiir projekti kohta on 4000 eurot ja ülempiir 60 000 eurot. Taotlusvoorust eraldatavate toetuste kogumaht 2022. aastal on 450 000 eurot.

    Loe täpsemalt vooru kohta Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

  • Sel reedel Sirbis

    ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks
    Metsapoleemika on elavdanud Eesti keskkonnapoliitikat ja uurivat ajakirjandust. Mis säästlikust metsamajandusest saab, on selguseta.
    Eesti metsapoleemikast on viie aastaga saanud kultuurinähtus, milles avalduvad vastuolud ja sündmustik ei pruugi meeldida, aga mis sunnib tegelema inimese ja looduskeskkonna suhete põhiküsimustega. On aeg metsapoleemika täpsemalt määratleda, et see eristuks teistest keskkonnaarutelu osadest. Pakun põhivastandusest lähtuva variandi:
    „Metsapoleemikaks nimetatakse Eestis 2016. aastal alanud mitmekülgset avalikku kriitikat, mille kohaselt rikub Eesti metsamajandus säästliku metsamajanduse mitut tingimust ning sellega ka ametlikku metsapoliitikat (1997), metsa- ja looduskaitseseadust. Enamiku kriitikute vaade metsandusele hõlmas vajadust leevendada XXI sajandi suuri keskkonnaprobleeme (elurikkuse- ja kliimakriis, ületarbimine ja elukeskkonna halvenemine); visioon tugevnes Euroopa Komisjoni strateegiadokumendiga „Euroopa roheline kokkulepe“ (2019). Eesti valitsus, vastutavad ametkonnad ja metsatööstusega seotud osapooled pidasid kriitikat üldiselt alusetuks ja roheleppe loodushoiueesmärke piisavalt täidetuks ning üritasid poleemikat summutada ja pisendada.“

    Heaolu on objektiivne väärtus. Kadri Simmi intervjuu Peter Singeriga
    Peter Singer on Princetoni ülikooli bioeetikaprofessor, loomaõiguste eest seismise liikumise esiisa ja moraalifilosoof. Tartu ülikooli filosoofiaosakonna korraldatud XVI Eesti filosoofia aastakonverentsi raames 23. septembril vestles ta Kadri Simmiga oma eetiliste tõekspidamiste kujunemisest, sellest, kuivõrd universaalsed või ratsionaalsed saavad olla moraaliküsimusi puudutavad arusaamad, heategevusest, loomade kaitsmisest jm.

    MATTIAS TUROVSKI: Spetsiesism on šovinismi vorm nagu rassism ja seksismki
    Kui süüvime loomade tundevõimesse, vaatab meile vastu uus, senisega võrreldes tükk maad hoolivam ja tundevõimelisem humanism.
    Peter Singer, Loomade vabastamine. Tõlkinud Martin Garbuz. Toimetanud Külli Keerus ja Mariliis Vaht. Tartu Ülikooli Kirjastus 2021, 388 lk.
    Peter Singerit võib pidada meie aja üheks viljakamaks eetikuks. Alates tema akadeemilise karjääri algusest 1970. aastatel on Singeri sulest ilmunud tublisti üle tosina raamatu, nendest viimane alles möödunud aastal. Kaasautori või toimetajana küündib Singeri publikatsioonide loetelu üle kolmekümne. Peale märkimisväärse produktiivsuse on teda kerge klassifitseerida ka XX–XXI sajandi mõjukamate filosoofide, järjekindlate eetikute hulka.

    TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)
    Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid just nimelt nähtamatute ja tehisintellekti-põhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks?
    Käesoleva artiklisarja avaloos esitasin umbes säherduse mõttekäigu: oleme ühiskondadena teinud hästi suure ja kiire tehnoloogilise arenguhüppe, aga üksikisikuna jäänud sellega kohanemata. Seepärast närib meid üha sagedamini tunne, et midagi suurt on valesti läinud. Aga näppu peale panna, mis see on, me ei oska. Või jääb selle teema käsitlemine mugavustsoonist välja. Mugavustsoon on sageli maailma valitsejate – megasuurte institutsioonide ning nende rakendatavate tehnoloogiate loodud. Mõnikord realiseerub mugavustsooni loomine äriplaanina, mõnikord juhusliku disainieksimusena.

    Lõpetamatuse paine. Birgit Rosenbergi intervjuu Carlos Lesmesega
    Carlos Lesmese dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin“, mis on võitnud juba kaks auhinda – parim dokumentaalfilm EFTA galalt ja Eesti Dokumentalistide Gildi aastapreemia – jõudis eelmise nädala lõpul pärast pikka ootust meie kinolevisse. Filmis naaseb Colombiast pärit Eesti filmitegija oma kodulinna, et otsida seal kaduma läinud eestlast Laurit.
    „Üht kaotust igavesti kandsin“ on läbi Bogotá tänavate kulgev pingeline odüsseia, mille mootoriks on ema, õe, venna ja sõltuvuse keeruline suhtedünaamika. Filmitegija räägib, kuidas ta tegi filmi, mis oli koputanud ootamatult uksele ja viinud ta aastatepikkusele rännakule – ja see oli kõike muud kui lihtne. Peale filmi tegemise oli ta võtnud vastutuse otsida kaootilisest suurlinnast üles inimene ja seista silmitsi omaenda mineviku ja kaotusega.

    KATRIN KOOV: Arhitekti roll muutuvas maailmas
    Ees ei oota just mugav aeg: meil kõigil koos ja igaühel eraldi tuleb rohkem tegeleda nii tervise, kliima, energia kui ka sotsiaalse õigluse teemaga.
    Lõpetasin oma teise ametiaja Eesti Arhitektide Liidu presidendina koroonapandeemia esimese poolaasta täitumisel. Viiruse pealetungiga oldi parasjagu kohanemas ja esimene suurem haigestumislaine üle elatud. See oli igas valdkonnas aeg järele mõelda, millised on meie tegevuse järelmõjud. Tärkas lootus, et kui pandeemia ei mõju liiga laastavalt, siis teeb see ehitusvaldkonnale hoopis teene: iga kriis on võimalus oma tegemised kriitiliselt üle vaadata. Eriti veel sellepärast, et küsimus pole üksnes tervishoiukriisis, vaid üha akuutsem on keeruline ja tõsiste tagajärgedega kliimakriis, mida ikka veel suuresti ignoreeritakse. 

    MIHKEL KAEVATS: Tulevik tuleb Tallinnas ootamatult
    Millist päriselu me Tallinnas siis õigupoolest soovime? Ja kes selle üle otsustab? Sest – vähemalt teoorias – on Tallinn meie kõigi linn, meie kõigi asi.
    Kas maailma päästavad keskkonnasäästlikud kohvitopsid? Kas eestluse päästab finantsvabadus?
    Mõnikord tundub, et inimeste ajud on täiesti sodid. Muidugi, võib-olla ei peaks kividega loopima … Ühelt poolt täielik muutuste eitamine, hoolimata – või tulenevalt – sellest, et me pole viimased 35 aastat muud teinud kui muutunud. Teiselt poolt täiesti pimestatud tehno-optimism stiilis, et arvutiajastu pidigi looma ajaloos enneolematud ja kontrollimatud monopolid – ja see on hea, sest nende teenuseid kasutavad kõik … Et nendele ja nende robotitele võikski kogu valitsemise anda, oleks mureta – vähem bürokraatiat. Aga isegi andmemonopolistid, rääkimata teistest, ei tea, milline on tulevik. On ainult sinisilmsed, mustad ja toored nägemused.

    Teispool vikerkaart. Harly Kirspuu intervjuu Keio Soomeltiga
    Umbes viis aastat tagasi võttis grupp julgeid kätte ning tegi LGBT-filmifestivali „Festheart“ – ja mitte Tallinnas või Tartus, vaid Rakveres. Täiesti juhuslikult elasin ise ka tollal Lääne-Viru maakonnas ja mäletan hästi, kuidas see vastu võeti. Isikud linnavalitsusest võtsid tuld, protestisid festivali vastu, muu hulgas üritas linnavalitsus festivali rahast ilma jätta. Kui „Festheart“ sellega kohtusse läks, ei suudetud oma tegusid kuidagi põhjendada. Pärast seda pole festivali vähemalt rahaliselt juletud torkida.
    Tänavu toimus see esimest korda kahes linnas ja Eesti filme oli rohkem, kui ma varasematest aastatest mäletan, enamik üsnagi tundmatute inimeste tehtud. Tabasin „Festhearti“ peamehe Keio Soomelti ja pärisin talt ühe ja teise asja kohta natuke aru.

    Ehitada uus maailm või väärtustada olemasolevat? Vestlevad Francisco Martínez ja Corina L. Apostol
    Antropoloog Francisco Martinez on Eestiga olnud seotud juba kümme aastat, kuraatorina on ta ennast näidanud 2014. aastast peale. Tema kuraatoriprojektid on olnud väljas kunstiakadeemia galeriis, Tartu kunstimuuseumis, EKKMis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja sel suvel Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Nagu Eesti teadusinfosüsteemis seisab, on tema uurimusvaldkonnad seotud materiaalse kultuuri, loomingulise uurimistöö meetodite ja perifeeriaga.
    Kunstiteadlane Corina L. Apostol tegutseb Eestis küll alles kolmandat aastat, kuid tema kuraatoriprojekte on Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis olnud väljas juba ligi kümmekond, praegu on Tallinna Kunstihoones tema kureeritud näitus „Kuidas sillutada teed uuele maailmale“, mis põhineb samamoodi pealkirjastatud raamatul, mille ta koostas koos Nato Thompsoniga ja mille andis välja vahetult enne üleilmset pandeemiat mainekas Routledge’i kirjastus.

    Kõik me vajame oaasi. Grete Tiigiste intervjuu Irma Arribase ja Erich Weissiga
    Arhitektuurimuusemi galeriikorrusel on uue aasta jaanuarini avatud näitus „Oaas“. Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss on kutsunud kunstnikke, arhitekte ja disainereid mõtlema, milline keskkond pakub vaenulikus maailmas turvatunnet.

    JOOSEP SUSI, ANTI SAAR: Suitsu nurk X Maarja Kangro „Liiklusmärk“

    URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Piiritud asjad

    Arvustamisel
    Mart Laari „Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar“
    Heidi Iivari „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“
    Riia nüüdiskunsti festival „Survival Kit“ ja Tallinna Kunstihoone näitus „Mis sillutab teed uuele maailmale?“
    Pärnu Linnaorkestri XXVIII hooaja avakontsert
    konverents „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“
    Eesti Noorsooteatri „Ninasarvik“ ja NUKU koori „Libahunt“
    Ugala teatri ja EMTA lavakunstikooli „Suveöö unenägu“, Paide teatri „Lahinguväli“ ning Väikese Objekti A „Häbi“
    mängufilm „007. Surm peab ootama“

  • ,

    Rahvusvaheline teatrifestival NAKS käib seekord veebis

    Kuni oktoobri lõpuni on võimalus osa saada noortele vaatajatele, õpetajatele ja teatriprofessionaalidele suunatud teatrifestivalist NAKS, mis esimest korda toimub veebis. Festival toob vaatajateni uudseid ja mitmekülgseid lavastusi kodu- ja välismaalt ning räägib laiemalt lastekultuuri puudutavatel teemadel.

    18.– 31. oktoobrini näeb festivali kodulehel (www.naksfestival.ee) kuut spetsiaalselt festivaliks salvestatud teatrilavastust Eestist ning kahte välislavastust Soomest ja Kanadast. 18.– 22. oktoobrini toimuvad arutelud lavastajate ja teatripedagoogidega ning 21. oktoobril kuuleb lastekultuuri veebiseminaril kõnelemas oma ala parimaid asjatundjaid teemal „Kuidas lugeda kunsti?“. Festivali avanädala lõpus, 22. oktoobri hommikul näeb eesti noori lugemas prantsuse noortenäidendit „Tüli“ ning laupäeva lõunapoolikut saab veeta laste ööülikooli seltsis koos armastatud muusiku Kadri Voorannaga. Kogu programm on järelvaadatav 31. oktoobrini. Festival on kõikidele vaatajatele tasuta.

    Festivalil osalevate teatrite seas on Eesti Noorsooteater, teater Piip ja Tuut, Miksteater, Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu, Oma Lava, teatri- ja muusikamuuseum, Improteater Impeerium, Soome kaasaegne tsirkus Ilmatila ning Kanada füüsiline teater Productions Y2D. Etendused on mõeldud teatrihuvilistele alates kõige pisematest kuni vanavanemateni välja. Aruteludes käsitletakse teemasid nagu lasteteatri keeled ja universaalsus, sõnamängud ning luuleteater lastele, füüsiline ja visuaalne kaasaegne teater ning kooliteater ja muinasjutud –  kellele ja miks?

    Lastekultuuri seminaril avatakse kunsti tegemise, kogemise ja mõtestamise tagamaid. Kõnelevad nii teatri-, muusika-, kujutava kunsti, tantsu- ja filmivaldkonna praktikud kui ka pedagoogid ja psühholoogid: Suzanne Osten Rootsist, Sasha Pepeljajev Venemaalt, Rein Agur, Timo Steiner, Jan Kaus, Karmo Mende, Eva Kalbus, Rita Rätsepp, Anu Aun, Anne Kleinberg, Helena Maria Reisner, Helena Pihel ja Indrek Lillemägi. Päeva juhib riigikogu ja ASSITEJ Eesti Keskuse liige Eduard Odinets. Seminaril on sünkroontõlge. Õhtu lõpetab Improteatri Impeerium live-etendus.

    Koostöös Prantsuse Instituudiga Eestis ning Eesti Teatri Agentuuriga toimub esmakordselt noortenäidendi „Tüli“ (“La dispute”, 2019) avalik ettelugemine noorte näitlejate ja õpilaste esituses. „Tüli“ on kirjutatud vestluste põhjal kaheksa-aastaste lastega, kelle vanemad on lahutatud. Oliver Reimanni lavastatud lugemisele järgneb vestlus autoriga (Mohamed El Khatibi), mida veab dramaturg Priit Põldma.

    Festivali NAKS üks peakorraldajatest ja ASSITEJ Eesti Keskuse juhatuse liige Marek Demjanov on kommenteerinud festivali järgmiselt: „ASSITEJ Eesti Keskus on festivali korraldanud juba üle 10 korra. Meie eesmärk on anda väike ülevaade lastele ja noortele tehtavast teatrist nii Eestis kui välismaal. Viimasel ajal on festival laienenud ning oleme sealhulgas korraldanud ka seminari, kus räägime põletavatel teemadel ühiskonnas, mis puudutab lastele ja noortele tehtavat teatrit.“

    Etenduste ja ülejäänud programmi nägemiseks on vaja registreerida end veebilehel www.naksfestival.ee . Kõik etendused on vabalt vaadatavad alates 18. kuni 31. oktoobrini. Arutelud toimuvad 18.–22. oktoobril reaalajas Zoomi vahendusel.

    Rohkem informatsiooni www.naksfestival.ee ja www.assitej.ee .

  • ,

    “Meie põlisrahvastest sõbrad” Vana-Võromaa Kultuurikojas

    23.10.–05.12.2021
    “Meie põlisrahvastest sõbrad” / “Our Indigenous Friends”
    Vana-Võromaa Kultuurikoda

    22. oktoobril kell 17 avatakse Vana-Võromaa Kultuurikojas Edina Csüllogi kureeritud näitus “Meie põlisrahvastest sõbrad”.
    2018. ja 2019. aasta suvel korraldas Soome-Ugri Filmifond sügaval Siberi põlismetsas handi noortele Metsa Filmikooli. Eesti, ungari ja soome kunstnike ning filmitegijate juhendamisel tegid handi noored omakeelseid filme, mis on iga elava kultuuri oluline osa ning suurepärane võimalus omailma teistega jagada. See näitus tutvustab meie handi sõpru läbi meie mälestuste ning handi laste filmide.

    Interaktiivne rändnäitus koosneb filmidest, fotodest ja heliinstallatsioonidest, mis põhinevad ja valmisid kolmeaastase perioodi ajal koos Siberi ja Handi-Mansimaa noortega.

    Kuraator: Edina Csüllög
    Disain: Evelin Urm
    Helidisain: Vootele Ruusmaa
    Fotod & tekstid: Anti Naulainen, Liis Nimik, Outi Rossi, Tõnu Kilusk, Edina Csüllög, Martin Männik, Laura Kõiv
    Tekstiilikunst: Eleriin Seim
    Sotsiaalmeedia: Berta Kisand
    PR: Piret Räni, Edina Csüllög
    Toimetaja: Hedda Maurer
    Filmid: Num Sang Joh noored

    Toetajad: Soome-Eesti Kultuurifond, Eesti Kultuurkapital

    Vana-Võromaa Kultuurikoda
    Katariina allee 11, Võru linn
    Avatud: K­–P 10.00–18.00
    www.vorumuuseum.ee

     

  • ,

    Kumu uus näitus kutsub tutvuma Lõuna-Eesti kunstnike ja kultuuriga

    22. oktoobril avatakse Kumu kunstimuuseumis Lõuna-Eesti kultuurile ja sealsete autorite loomingule pühendatud näitus „Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad“, kus vaadeldakse lähemalt kunstnike ja kohavaimu suhet ning Lõuna-Eesti mõju Eesti kunstimaastikul.

    Näitusel on esindatud paljude tuntumate 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud Eesti kunstnike looming. Teoseid eksponeeritakse ligi viiekümnelt kunstnikult, nende seas Karl Pärsimägi, Konstantin Süvalo, Jaan Vahtra, Eduard Rüga, Villem Ormisson, Jaan Koort, Peet Aren, Konrad Mägi, Ants Murakin, Roman Nyman, Andrus Johani ja Eduard Wiiralt. Eriliselt tõstab näitus esile Eduard Timbermanni, kelle erakordne looming on jäänud siiani väärilise tähelepanuta.
    Näitusel ja sellega kaasnevas raamatus uuritakse, kuivõrd on Lõuna-Eestist pärit kunstnike loomingus mänginud rolli kohavaim ehk genius loci, miks sündisid just siin Eesti 20. sajandi alguse radikaalseimad kunstiuuendused, kuidas kujundasid Lõuna-Eesti kuvandit vanavara kogumisretked, millisena on kunstnikud näinud siinset loodust, kultuuri ja inimest ning kuidas Lõuna-Eestist kujunes puhkusekultuuri ja 1930. aastate patriootilise ideoloogia lipulaev. Mastaapselt joonistub välja kunstnike huvi eksootiliseks ja arhailiseks peetud Setomaa ja Petseri vastu. Väljapaneku rõhuasetus on perioodil 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõja lõpuni, sest just sel ajal toimus lisaks üldisele rahvusliku ja poliitilise eneseteadvuse defineerimisele kitsam paikkondlik identiteediloome, mis haaras ka Lõuna-Eestit.

    Näitus „Talomuro ilmaruum” toimub ajal, mil huvi Lõuna-Eesti kultuuri ja sealse pärandi vastu üha süveneb. Viimastel aastakümnetel jõuliselt hoogustunud Lõuna-Eesti kultuuri uuringutes tõusevad esile kolm suurt valdkonda: keel, pärimus ja kirjandus. Lisaks on viimastel kümnenditel aset leidnud teatav Lõuna-Eesti „ärkamine“, jõuline kohaliku identiteedi esiletõus, mis rajaneb sügavalt juurdunud kultuurinähtustel, nagu murdekeel, kombestik ja looduslähedane elulaad.
    Näituse kuraator, kunstiteadlane Liis Pählapuu märgib, et paraku ei ole Lõuna-Eesti kunstnikke ja nende loomingut seni vaadeldud päritolupaigast lähtuvalt. „Kirjanduse ja pärimuslike-etnograafiliste uurimuste kõrval on seni puudunud käsitlused, mis analüüsiksid lõunaeestilikkust piirkonnas kasvanud ja sellega tihedalt seotud kunstnike loomingus. Ometi on Lõuna-Eestist pärit paljud Eesti kunstielu algusaja modernistlikud võtmeautorid, kelle looming on mõjutanud meie kujutluspilte ja arusaamu lõunaeestilikkusest,“ kirjeldab Pählapuu.

    Näitusega kaasnev publikuprogramm hõlmab nii täiskasvanutele kui ka lastele suunatud ekskursioone, töötubasid ja muid sündmusi. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud audiogiid tutvustab valikut eksponeeritud teostest eesti, võro ja inglise keeles. Näitus on avatud 10. aprillini 2022.

  • ,

    Teaduste Akadeemia ja Eesti Kultuuri Koja konverents hakkab uurima inimest piiril

    1. aasta Eesti Kultuuri Koja konverents “Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates” uurib ja kirjeldab piire inimeses ning ühiskonnas.  Seekordne konverents 19. novembril toimub koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga ja leiab aset akadeemia saalis aadressil Kohtu tänav 6, Tallinnas.

    Elame turbulentsel ning rohkete muutuste  ajastul, millega tuleb toime tulla. Tehnoloogiline areng, globaalne majandus, planeedi ressursside vähenemine ja nende järjest ebavõrdsem jagunemine on viinud inimese iseenda ja keskkonna  piiride aina teravama tunnetamiseni. Konverentsil oleme seadnud eesmärgiks mõningaid neist piiridest lähemalt uurida ning  kirjeldada neid kunstide ja eri teadusvaldkondade vaates.

    Esimeses teemaplokis arutleme, millised piirid seavad meile loodusseadused ja ökoloogilised süsteemid. “Füüsikaseadused kirjeldavad piire, mida ei saa keegi põhimõtteliselt ületada,” kirjeldab bioloog ja semiootik Kalevi Kull. “Ökoloogilised piirid on seotud ökosüsteemide energiakasutusega, neid piire saab rikkuda. Energia ülemäärane lisamine ökosüsteemidesse – nagu inimesed on seda viimasel sajandil teinud – muudab möödapääsmatult aineringeid, seeläbi elutingimusi (sealhulgas kliimat), ja tagajärjena vähendab elurikkust. Teisisõnu – odav energia on ohtlik.” Millised on neid piire arvestavad uued majandamisviisid ja ühiskondliku olemise vormid?

    Teises teemaplokis jõuame tehislike ja tehnoloogiliste piiride kirjeldamiseni. Me teame, et tehnoloogiate arenedes avardunud piirid seavad inimesele nii ohte kui võimalusi. Kuidas teha nii, et tehnoloogiate areng inimest ei kahjustaks?

    Kolmandas teemaplokis käsitleme kultuuris, ühiskonnas ja inimeses endas tajutavaid kriise, kus inimene on proovile pandud äärmuslikul moel ning tavapärastest toimetulekumehhanismidest edasi elamiseks ei piisa. “Kriisiolukorras inimene seisab piiril. Mis on enne piiri ja mis on piiri taga?” küsib sotsiaaltervishoiu professor, Merike Sisask, kes juhib aruteluringi sotsiaal- ja humanitaarteaduslikus võtmes.

    Ettekannetega esinevad Tarmo Soomere, Dirk Helbing (Šveits) ja Jaan Ross. Arutelusid juhivad  Kalevi Kull, Jüri Engelbrecht ja Merike Sisask. Paneelides osalevad Jaan Aru, Aveliina Helm, Mihhail Lotman, Helen Sooväli-Sepping, Laur Järv, Jaan Undusk, Tarmo Uustalu, Tiiu Kuurme, Madis Arukask, Märt Läänemets, Egge Kulbok-Lattik, Hardo Pajula.

    Konverentsi lõpetab Eesti Kultuuri Tegu 2020 auhinnatseremoonia.

    Aastakonverentsi ülekande partner on Postimees.

     

    Eesti Kultuuri Koda loodi 2011. aastal eesmärgiga ühendada juriidilisi ja eraisikuid, kelle soov on Eesti kultuuri sisemise jõu ja ühiskondliku kõnekuse hoidmine. Koja aastakonverentsid keskenduvad ühiskondlikult aktuaalsetele ning Eesti avalikkust kõnetavatele teemadele.  

Sirp