Fotomuuseumi dokumentaalfoto aasta näitus “Tiir ümber päikese. Kolodozera” Jekaterina Solovjovalt
17. detsembril kell 17 avatakse Fotomuuseumis Saksamaal Hamburgis elava vene dokumentaalfotograafi Jekaterina Solovjova näitus “Tiir ümber päikese. Kolodozero”, mis jutustab raju loo Tallinnast pärit punkpreestrist Arkadist. Fotograaf jälgis oma kaameraga tema elu ja tegemisi Karjalas Kolodozero külakeses aastatel 2009–2018, kuni Arkadi traagilise surmani.
Solovjova avab fotoloo tagamaid: “Kolodozero küla asub Arhangelski oblasti ja Karjala piiril Venemaal. Viisteist aastat tagasi võlusid need paigad kolme põhjamaal ringi uitavat, elu mõtet ja iseennast otsivat sõpra Moskvast. 2000. aastal koguti raha ja hakati 1977. aastal maha põlenud vana kiriku asemele ehitama uut. Leiti ka tulevane vaimulik: ordinatsiooni võttis vastu üks sõpradest, punapeast mässaja ja punkar Arkadi Šlõkov (1973–2018), kes lõpetas Moskva vaimuliku seminari aastal 2005.“
Fotomuuseumis esitatav dokumentaalne fotolugu on punkpreester Arkadist, kes kasvas üles Tallinnas ja elas seal Eesti taasiseseisvumiseni 1991. Ta tervitas soojalt Eesti iseseisvumist, käis meeleavaldustel, jäädvustades sündmusi oma kaameraga. Tollal pöördus nooruke Arkadi religiooni poole. Loo peategelase unikaalsed fotod üleminekuaja Eesti meeleoludest on esitatud näitusel eraldi seeriana. Arkadil oli osa ka selles, mida saab nimetada Tallinna boheemlikuks undergroundiks. Ta tundis Eesti punkmuusikuid, süvenes pungi filosoofiasse, säilitas selle hoiaku – seetõttu hakatigi teda usumehena pidama punkpreestriks.
Näituse kuraator Annika Haas: “Maailmaparandamine ei käi kunagi lihtsalt. Arkadi ja ta sõprade soov oli muuta külaelu, sellele uus elu sisse puhuda. Solovjova fotolugu näitab, kuidas Venemaa põhjapoolse sisemaa ükskõiksus osutus tugevamaks uustulnuka siiraist püüdlustest. Vaatamata tohutule hulgale preestri maja külastanud sõpradele kogu riigist ja välismaalt, oli Arkadi oma püüdlustega üksi. Kohalikud küll armastasid teda, palusid ja said abi, kuid kirikusse jõudsid harva.”
Preester Arkadi Šlõkov suri ootamatult kõigest 45-aastasena. Solovjova: “See lugu räägib Põhja-Venemaa külmusest ja soojusest ning mehest, kes tahtis tuua inimesteni valgust ja usku.”
Kogu fotoprojekt on pildistatud analoogkaameraga must-valgele negatiivfilmile. Näitusel on esitatud pimikus käsitsi hõbeželatiinmeetodil valminud originaalteosed.
FOTOGRAAFIST
Dokumentaalfotograaf Jekaterina Solovjova (s 1977) on sündinud Moskvas, lõpetanud seal ülikooli ajakirjanduse erialal, elab ja töötab alates 2006. aastast Saksamaal Hamburgis. Tema looming keskendub peamiselt endises Nõukogude Liidus elava maarahva elule, religioossete traditsioonide ja tavadega seotud inimestele. Solovjovalt on ilmunud kaks dokumentaalset fotoraamatut, neist “Tiir ümber päikese. Kolodozero” (2018) kuulub samanimelise näituse juurde. Tal on toimunud isikunäitused Saksamaal, Venemaal, Itaalias, ta on osalenud paljudel rahvusvahelistel grupinäitustel. Oma projektidega on kunstnik pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Kümnendat korda korraldatud juubeli-TUUM 15. ja 16. oktoobril tõi kokku 177 tööd. Nende seas oli 125 üksikvõistlejat ja 52 võistkonda, kokku rekordilised 271 osalejat.
Esimene auhind: Leena Karin Toots 250 eurot
Teine auhind Eneli Külaots 175 eurot
Kolmas auhind: Ave Albert ja Nele Karolin Teiva 125 eurot
Kolmas auhind ja parima õpilase eriauhind: Jonathan Darvish-Kojori 175 eurot
Eriauhind parimale võistkonnale: 17KAK 100 eurot
25 parima hulka jõudsid veel Airika Harrik, Anna-Brigita Topkin, Dea Proode, Iris Eelmaa, Jane Markus, Jüri Liiv, Kadi Aavik, Kadi Kivilo, Katri Elias, Katrinka Josephine Savimägi, Kirke Pütsepp, Madli Rohtla, Maili Vilson, Marge Järvsoo, Miia Isabel Anipai, Pilleriin Puhlov, Piret Kivi, Triin Rahnu, Veiko Belials.
25 parimat saavad kokkuvõtjate tippu kuulumist kinnitava diplomi ja iga osavõtja väljaprinditava osavõtutunnistuse.
Kokkuvõetavaks tekstiks oli tänavu Mihkel Muti essee „Julgus olla erand ehk Grenzsteini varju vastu“.
Auhinnasaajaid on üha raskem valida, sest võrdseid töid on palju. Rõõmu tegi see, et tippude seas oli palju üliõpilasi ja õpilasi. Eraldi tuleb ära märkida Treffneri gümnaasiumi ning Tartu ja Tallinna ülikoolide head esinemist.
Töid hindasid Tiit Hennoste (žürii esimees), Martin Ehala, Külli Habicht ja Jüri Valge.
TUUMA korraldavad Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning Eesti Keele Instituut koostöös Emakeele Seltsi ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga.
Tulevikuühiskond ja teostamata olevik Hobusepea galeriis
Reedest, 17. detsembrist on Hobusepea galeriis avatud Lisann Lillevere, Johanna Ruukolmi ja Denisa Štefanigová ühisnäitus „Teostamata olevik“. Näituse kuraator on Lilian Hiob.
„Kui olin noor, läksin ülikooli ja õppisin ratsionaalset keelt, et mõelda aju vasema poolkeraga. Aga parem ajupoolkera valitseb meie intuitsiooni ja kujutlusvõime üle. Sõnades puudub tõde; need vaid suunavad sind, kuhu poole liikuda, aga sa pead sinna liikuma üksinda, vaikuses. Sümbolites peitub keel, mis hävitab sõnad.“
– Alejandro Jodorowsky
Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu-ning kasumi-ideaal on unustusse jäetud. Tuletame meelde kultuurikihte minevikust, anname võimaluse teravdatud aistingutele ja elavdatud kujutlusvõimele. Naudime afektiivset laengut, mis tekib inimeseks olemise kogemusest ning hoiame meeles, et inimese teadmised maailma kohta on piiratud.
Kas saaksime rajada teed ja ideed eetilise ja poliitilise maailma ümberkujundamiseks, kui võtaksime enda viie aistmismeele ja ratsionaalse elukäsitluse kõrvale tööriistakasti taganurgast välja kujutlusvõime ja mängu ning oskuse hinnata eksimustest tekkivaid ootamatuid kõrvalepõikeid? Kuidas jõuda ideede ja tegudeni, mida ei ole veel olemas, samas teadmine, kuidas võiks paremini, on justkui siinsamas – kirjanduses, kunstis, filosoofias.
Tšehhist pärit maalikunstniku Denisa Štefanigová teostel kujutatud inimesed, loomad ja teised olendid on omavahel põimunud, sulandunud, mängulised ja kindla plastilise vormita, eemaldades dihhotoomia ja vastanduse inimese ja looma, looduse ja tehnoloogia, iha ja viha ning mõistusliku ja tundelise vahel. Štefanigova maalidel kujutatud eri liikidest olendid loovad omavahel suhteid ja suhtluseid, viidates võimalikele kooseksisteerimise vormidele, kus inimese võimupositsioon on kõrvale jäetud ning liigiülene kooselu ja mõistmine on uus igapäev. Teosed viitavad terviklikumale toimimisviisile, kus ükski elusolend ei ole teisest eraldiseisev ega puutumatu – kõik on omavahel seotud ja suhtes, inimene ei ole erand. Filosoof Donna Haraway on eelneva defineerimiseks pakkunud välja sõna “ktulutseen”. Mõiste on tuletatud ülipikkade jalgadega ämblikuliigist Pimoa Chtulhu, kelle kaheksa jäset moodustavad justkui erinevad vaatepunktid ja võimalused, mis oma eraldiseisvuses ja- suunas on ometigi omavahel seotud – ükski jäse ei toimi autonoomselt.
Kunstnikeduo Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholmi skulpturaalsed installatsioonid ja video jätkavad ktulutseenist kantud maailmavaadet, segades kaasaegses ühiskonnas valdavat maailmakogemise viisi arhailiste uskumuste ja teguviisidega, hägustades kindlaid piire kehtivate tähenduste, tõlgenduste, tunnetusliku ja isikliku ning universaalse vahel. Viidates oma teostes süvaajale, mille maht on inimmõistuse jaoks hoomamatu, näitavad kunstnikud, et eilne ja tänane on omavahel lahutamatult läbipõimunud ja seosed pidevas muutuses. Hävimine ja taasloomine annab võimaluse ümbermõtestamiseks ja lootuseks. Tegu on fantaasiamänguga, milles minetatakse kehtivad sotsiaalsed ja ideoloogilised tõekspidamised, lineaarne ajataju ning maha on maetud lõpmatu kasvu ja kasumi siht.
Sellel näitusel vaadatakse unustatud nurgatagustesse ja kujutletakse uusi nurkasid ja avausi, navigeeritakse põhimõtete piirimail, antakse võimalus vigadele, naudingule ja ebatavalisele, flirtides ja põimudes tänapäeva, popkultuuri ja päevakajalisega.
Lisann Lillevere ja Johanna Ruukholm on interdistsiplinaarne kunstnikeduo, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on keraamika ja installatiivsed ruumisekkumised. Neid huvitab maailm, milles asjad ja nähtused ei ole rangelt kategoriseeritud. Enda loomeprotsessi kirjeldavad kunstnikud läbi termini „püsivoolav”, väärtustades muutustest tingitud uusi mõtteid ja olukordi. Duo tuli kokku Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõpingutel, sõbrunemise puutepunktiks oli kunstnike idee loodusest kui inimese pärisosast ja teadlik kaugenemine tehnoloogilisest reaalsusest. Lisann Lilleverel on EKA foto ja moestilistika taust ning Johanna Ruukholm on hariduse omandanud EKA graafilise disaini erialal.
Denisa Štefanigová (s. 1995) omandas magistrikraadi kaasaegse kunsti õppekaval Eesti Kunstiakadeemias. Oma hiljutises kunstiprojektis “Violet, show me how tender you can be? (Shades of Love & Desire & Infidelity & Truth)” kajastas kunstnik seksuaalsusega seotud teemasid värvide ja pintslitõmmete kaudu, kasutades nukke, maali- ja videomeediumit. Štefanigová huvitub oma kunstnikupraktikas peamiselt seksuaalsuse ja polüamooria teemadest. Kunstnik on kaitsnud bakalaureusekraadi Brno Tehnikaülikooli kaunite kunstide teaduskonnas, Tšehhis (2019). Ta on samuti õppinud kaunite kunstide teaduskonnas Bilbaos 2017 ning viibinud residentuuris Eesttopics galeriis, Budapestis (2021) ja GEDOK galeriis, Stuttgardis (2018).
Johanna Ruukholmi ja Lisann Lillevere videoteose efektid: Jakob Tulve, heli: Nathan Tulve. Pealelugeja: Hannaliisa Uusma, sōnad: HU (Hannaliisa Uusma ja Leslie Laasner), Lisann Lillevere.
Installatsioon „Tõmmei“ on valminud koostöös Joonas Timmiga.
Toetajad: Eesti Kultuurkapital.
Täname: EKA keraamikaosakond, Maie Ruukholm, Allan Aug, Maria Helen Känd, Martina Gofman, Joonas Timmi, Kristiina R.
Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini 2022.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.
__________________________________________________
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133
Alates neljapäevast, 16. detsembrist saab HOP galeriis vaadata tekstiilikunstnik Tiina Puhkani näitust VALGES VARJUS.
Avataval näitusel „Valges varjus“ on eksponeeritud kuus vastloodud gobelääni, lisaks juba varem loodud piltvaip Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, teos mis sobitub antud näituse konteksti – võti vaibal avab piltlikult värava kunstniku varjatud tagaaeda.
Tiina Puhkani loomingus on fookus gobeläänide kavandamisel ja kudumise tööprotsessil. Piltvaibad valmivad väga aeglaselt lõngu poole millimeetri haaval lõimede sisse põimides. Tegu on tuhandeid aastaid vana tekstiilikunsti tehnikaga. Puhkan on pühendunud selle vana traditsiooni hoidmisele ja jätkamisele, lisades omaltpoolt just niipalju uut nagu seda dikteerib tänane maailm ja avab end läbi tema kunstnikupositsiooni.
Mulle on oluline, et minu ja sündiva loometöö vahel ei ole ühtegi masinat. Meeldib teha asju, mis võtavad aega. Gobelääni kudumine on väga meditatiivne ja samas intensiivne tegevus. Lõngadega maalimise aeglane kulg võimaldab sisse kududa alateadvusest kerkivaid kihte ja emotsionaalseid kõrghetki. Oma vaibaloominguga otsin endas tasakaalu ja rõõmu tunnet. Püüan leida läbi süvenemise helget kergust ja varju, kui maailm oma raskema külje ligi surub. Mulle meeldib aeg ajalt astuda kõrvale, mitte minna kiirustamisega kaasa. Selline varjusolek on vajalik, et püüda mõista olukordi ja inimesi. Varjus on hea jõudu koguda selleks, et vajadusel astuda esile ja võidelda. Selles varjus ei ole pime, ammugi mitte igav. See on vari, kus pealtäha argised asjad saavad oma tõelise ilu ja tähenduse.
/Tiina Puhkan/
Tiina Puhkan (1965) elab ja töötab Tallinnas Meriväljal. On õppinud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili erialal (1985 – 1990) ja töötanud samas kateedrijuhataja abina, ettevalmistuskursuste juhendajana ning hetkel töötab tekstiiliajaloo ja gobelääni õppejõuna. Ta on esinenud alates 1991 aastast näitustel gobeläänide, siidimaalide, tikandite, autoritehnikas tekstiilidega ja kureerinud tekstiilikunsti näituseid. Ta on kavandanud ja teostanud kirikutekstiile Tallinna Kaarli kirikule, Tallinna Jaani kirikule ja Harju-Risti kirikule. Ta on olnud Aasta tekstiilikunstnik aastatel 2002 ja 2004.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
Eesti teaduste akadeemia juhatus valis täna 16 konkursil osalenud teadlase seast kolm uut uurija-professorit aastateks 2022–2024.
Valituks said Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor, akadeemik Tiit Tammaru, Tartu ülikooli antimikroobsete ühendite tehnoloogia professor Tanel Tenson ning Tallinna tehnikaülikooli täisprofessor tenuuris Tõnis Kanger.
Tiit Tammaru planeerib järgneva kolme aasta jooksul suunata oma uuringu teravikele neile kiiresti muutuvatele ruumilistele mustritele, mis peegeldavad ametialaseid muutusi, mobiilsust ja ebavõrdsust ühiskonnas. Tanel Tenson võtab vaatluse alla kroonilised bakterinakkused ja nende ravi. Tõnis Kanger kontsentreerub asümmeetrilise keemilise sünteesi problemaatikale – uute mitmeotstarbeliste ja paindlike halogeensideme katalüsaatorite väljatöötamisele.
Uurija-professori ametikoht võimaldab teadus- ja arendusasutuses või ülikoolis uuringuid juhtival ning doktorante juhendaval tunnustatud teadlasel vähendada õppetöö ja administreerumisega seotud koormust ning rohkem keskenduda teadusuuringutele enda lemmikvaldkonnas. Kord aastas toimub uurija-professorite konverents, kus valitud teevad ülevaate oma möödunud aasta tööst.
Uurija-professori toetus seati sisse 2002. aastal. Kokku on sellele ametikohale seitsmes voorus valitud 21 teadlast. Neist neli on olnud valimise hetkel akadeemia liikmed ning veel viis on hiljem valitud akadeemikuks.
Olete oodatud Liina Kalviku näitusele „Vabadus Vabaduses“ Vabaduse galeriis.
Näitus on avatud kuni 27. XII.
“Vabadus Vabaduses” on Liina Kalviku kümnes isikunäitus, kolmas Vabaduse galeriis.
Kalvik omandas kunstihariduse Tallinna Kopli kunstikoolis ja kunstiakadeemias maalikunsti alal. Ta lõpetas kunstiakadeemia 1996. aastal, tema maalid olid aga väljas juba 1993. aastal noorte kunstnike tööde näitusel “Müra”. 1990ndate algus oli Eesti kunstis mitte ainult uuenemise, vaid lausa paradigmaatiliste muutuste aeg. Liina Kalvikut ei puudutanud suunamuutused siis, ega puuduta ka praegu. Ta on sündinud maalikunstnik, kelle väljendusvahend on värv ning kui otsida talle Eesti kunstis lähedasi loojaid, siis võiks nimetada Silvia Jõgeveri või Peeter Mudistit.
Liina Kalviku iseloomustamiseks sobivad väga hästi Jõgeveri praegusel ajal veidi pateetiliselt mõjuvad sõnad, et ta ei maali mitte ainult pintsli, vaid eelkõige südamega. Maalimine ei ole ka Liina Kalvikule töö, vaid elu. Liina Kalviku elu ongi maalimine. Kalviku maale võib vaadata autobiograafiliste jutustustena ja seetõttu rääkida nendest realistlikus võtmes. Liina Kalvik maalib väga ausalt ja isegi praeguses ajas veidi kohmetuks tegevalt otsekoheselt kõigest sellest, mis toimub tema ümber (ja temaga). Aga ta ei ole dokumentalist, tema elu ja eelkõige tähelepanekud jõuavad vaatajani fragmentidena, neis on mälule omast mineviku ja oleviku, tegelikkuse ja ettekujutusliku segunemist. Seetõttu polegi vaatajale tähtis, kas ekspressiivselt, sageli paari pintslitõmbe või värvilaiguga edasi antud kujutise taga on just see või teine konkreetne isik või juhtum. Tähtis on vihjetest tiine, isegi kummastav atmosfäär, mis vastuvõtjas vallandab assotsiatsioonide (ja konnotatsioonide) rea. Liina Kalvik on läbi ja lõhki kolorist, kes mängib eelkõige pooltoonide ja nüanssidega. Ta saab väga hästi läbi ka sõnadeta, sest värvist ja stiliseeritud kujutisest tekkinud kujund räägib enda eest. Kuid ta ei välista sõna, tema teoste pealkirjad (nagu näiteks “Põdramaja rohuvõtu järjekord”, “Arst märtsijänestega”, “Peapesu”, “Kahe psühhiaatri poksimatš”) mitte ainult ei anna vaatajale võtme, mille abil kujund avada, vaid osutavad ka argielu välisele metatasandile (põdramaja mitte ainult kui lastelaulust tuttav paik, vaid ka see, mida rahvasuu on aegade jooksul sinna lisanud; märtsijänes kui imedemaa Alice’i üks veidratest kaaslastest, peapesu kui pea pesemine, aga ka pahandamine ja seetõttu maailma või ka iseendaga kimbatusse sattumine). Sellest adub autori kõrvaltpilku ja isegi eneseirooniat, ka siis kui ta seda ise ei tunnista.
Praeguse näituse kõik maalid on valminud kas sel või eelmisel aastal. Ka temaatika võib paari erandiga kaheks jagada: Lasnamäe ja psühhiaatritega seotud maailm. Lasnamäe ei ole Liina Kalvikule uurimuslik koht, see on paik, kus tema elu kulgeb ja millega ta püüab, nii hästi kui oskab, rahu sõlmida. Tema Pegasus ei vastandu ei viltuvajunud Lasnamäe tornidele ega ka tillukesele maamajale, ta ei ole anonüümsele mittepaigale vastanduv vabaduse sümbol, ta lihtsalt on seal ja püüab sellega leppida. Ka psühhiaatriamaailmas ei ole midagi hirmutavat või kaastundele ärgitavat, pigem on selles absurdile ja mustale huumorile omast ambivalentsi. Kui kunstniku mõned kujundid võivadki mõjuda liiga kummaliste, isegi õõvastavatena, siis ei ole tema maailm ei negatiivne ega ka depressiivne. See on tema maailm. Kui mõelda kahe viimase aasta, pandeemia ja sellega seonduva atmosfääri peale, siis toimib Liina Kalviku maailm selle vägagi mõistuspärase metafoorina.
Liina Kalviku eelmine, teine Vabaduse galerii näitus kandis pealkirja “Taas Vabaduses”, mida võis mõista kui teist näitust selles galeriis, aga ka kui vabadusse jõudmist. Seekordne “Vabadus Vabaduses” mitte ainult ei kinnista loomingulise küpsuse, rahunemise, tasakaalu leidmise tunnet, vaid osutab iga looja nii loomulikule vajadusele jagada vaatajaga oma loomingut, oma maailma.
Arhitektuurist pole võimalik rääkida fotota. Eesti arhitektuurifotograafiast ei saa rääkida ilma Tõnu Tunnelita, kes ilmselt on üles pildistanud viimaste aastate kogu arhitektuuriparemiku. Tema leidlikud rakursid ja elu täis pildid on hinnatud nii arhitektide, arhitektuuriajakirjade toimetajate kui kinnisvaraarendajate seas. Kuni 12. XII on Tartus galeriis Ag47 avatud Tunneli fotonäitus „Vanaroosa“ nõukogudeaegsest modernistlikust arhitektuurist.
Kuidas arhitektuuri fotole püüda ning mis vahe on maalil ja fotol, sellest alljärgnevalt Tõnu Tunneliga vestlemegi.
Arhitektuurifotograafia? Mis see on, mida sa pildile püüad?
Tõnu Tunnel: Kõige ilmselgem vastus on, et püüan maju, talletan inimese loodud ruumi. Ma ei taha seda valdkonda kindlasti ainult majadega piiritleda, hoone juurde kuulub ka avalik ruum. Järjest enam näen, et ruumilooja vastutus ei piirdu ainult nelja seinaga, jälgida tuleb ka keskkonda, kuhu maja paigutub, mida see n-ö tegema peaks: liitma või lahutama, liigutama või takistama kedagi või midagi.
Mind palgatakse küll hoonet n-ö ilusaks pildistama, kuid iga kord püüan näidata, et see maja on linnas alati olemas olnud, on selle orgaaniline osa. Ka seda, kuidas neid objekte kasutatakse.
Tõnu Tunnel: „Mind palgatakse küll hoonet ilusaks pildistama, kuid iga kord püüan näidata, et see maja on linnas alati olemas olnud, on selle orgaaniline osa.“
See kajastub ka su näitusel „Vanaroosa“. Seintel on pildid suuresti kasutuseta nõukogudeaegsest autoriarhitektuurist. Oled nendele hoonetele väga delikaatselt ja lugupidavalt lähenenud, näitad, et nad justkui kasvavad välja ümbritsevast võsast. See on rakurss, mida paljud nendes hoonetes märgata ei oska või ei taha.
Suhtumises nõukogude arhitektuuri hakkab tekkima põlvkondlik nihe. Siiani on seda vaadatud kui koledat, mis tuleks asendada millegi uue, ilusa, puhta, läikivaga. See ajastu hakkab mööda saama. Hea näide on vabaõhumuuseumi viidud kortermaja.
Eks ikka jagub neid, kes sellist brutalistlikku arhitektuuri inetuks peavad, ka Londonis kistakse suuri 1970. aastatel ehitatud hooneid maha, mis siis, et sealsed arhitektid tahavad neist kümne küünega kinni hoida.
Jah, olen püüdnud nõukogudeaegset kolhoosiarhitektuuri selle näitusega romantiseerida. Ma olen endalt küsinud, miks selliseid maju üldse pildistada. Olen neid kogu aeg vahtinud, kuid nooruse tõttu puudub mul isiklik seos selle perioodi ja toonase arhitektuuriga. Nad meeldivad mulle väga, kuid paljuski on need hooned trööstitus seisus. Neid vaadates tekib ikka selline varemeihalus. Seal on justkui mingi kontrast, mingi elamus, kuid sisuliselt ei tähenda see midagi. Miks neid siis ikkagi praegu pildile püüda, arhitektuurimuuseumi arhiivist saab neist igal juhul palju paremad ja ilusamad paraadpildid? Ma ei julgenud neile läheneda, sest tundus, et pildistan justkui valel põhjusel. Samas aga väärib see arhitektuur esiletõstmist.
Millega sa praegusel võimalusrohkel ajastul pildistad?
Kaamerad on põnevamad kui objektiivid. Igal kaameral on oma rütm ja iseloom, kuidas maailm sealt paistab, kui kiiresti on üldse võimalik pilt üles võtta. Kas see on 35 mm väike kaamera, selline kaamera, kust vaatad ülalt sisse, või hoopis plaatkaamera, kus pildistamiseks tuleb tekk üle pea tõmmata, või digikaamera. Igaüks dikteerib oma tempo, igaüks kannab spetsiifilist suhtumist. Kaamerate vahetamine annab muuhulgas ka võimaluse pildistatavat teise pilguga vaadata.
Balti jaama turu avamist käisin pildistamas tavalise seebikaga, sest siis sulandusin rahvamassi. Kui ma oleksin oma statiiviga rahva vahele trüginud, siis see poleks olnud ehe. Kui pildistan tellimuse peale, siis kasutan paratamatult digikaamerat, mis on palju kiirem, efektiivsem ja kindlam.
Eks ikka juhtub nii, et kui lähme perega reisile, siis naine pakib pool päeva riideid, valib, mida võtta, mida jätta, mina saan viie minutiga kokku, aga ülejäänud pool päeva valin kaameraid.
Fotograafi karjääri algusaastatel, kui see veel polnud minu töö, panin objektile minnes kõik kaamerad kotti, et vältida olukorda, et tahan pildistada teleobjektiiviga, kuid just seda pole kaasas. Kohapeal olin aga tihti nõutu, sest kõigega, mis kaasas, ei olnud aega pildistada, seda enam et iga kaamera tahab täiesti isesugust vaimset eelhäälestust. Lõpuks pildistasin ikkagi ühega.
Arhitektuurifotograafia on konservatiivne valdkond. Hooneid on juba sajandeid nähtud ja kujutatud ühel ja samal viisil. Perspektiiv peab klappima, valgus ruumi esile tõstma, et pinnad, struktuurid ja mustrid välja tuleks. Milliseid suundumusi võib arhitektuurifotograafias esile tõsta?
Digitehnika areng on valdkonna teinud veel pedantsemaks, korrektsemaks ja puhtamaks. Näiteks saab nüüd kottpimedas käest pildistada. Fotograafid on kiiremad ja paindlikumad.
Kõige suurema muutuse on toonud droon. Õhust oli võimalik pildistada ka enne, kuid selleks tuli enamasti tellida kopter. Nüüd on õhuülesvõtted, ümbruskonna avamine on sel viisil võimalik ja taskukohane ka väikesemate ning lihtsamate objektide puhul.
Eks tuleb endalt küsida, kui tehniliseks foto tegemine minna saab. Ikka uuritakse, miks need seinad on vaja sirgeks ajada, kuigi tegelikult see ju nii ei ole. See on erialaharjumus, mõningaid asju on alati nii tehtud, kuigi otseselt käsku või reeglit pole. Mõnikord on reportaažlikult ja veidi lohakamalt pildistamine põhjendatud.
Hollandi fotograaf Iwan Baan on tuntud selle poolest, et kui võimalik, rendib kopteri ja teeb suuri ülevaatlikke pilte. Ta on väga hea tajuga, kui kõrgelt või lähedalt midagi võtta, et kontekst välja joonistuks. Ta on väga hea ka antropoloogilises mõttes, uurib alati, kuhu, kellele ja miks hoone on püstitatud. Ta pildistab üsna lohakalt, arhitektuurifotograafide ringkonnas kritiseeritakse teda tihti selle eest, et pildid on viltu, kehvad ja ülesäritatud. Ometi on ta üks enim hinnatud arhitektuurifotograafe.
Ma tahan fotol näidata, kuidas maja ümbritsevasse sobitub, kuidas hoonet kasutatakse. Foto ongi väärtuslik just seepärast, et dokumenteerib olukorra. Foto on dokumentatsioon sellest, kuidas arhitekti mõte pikas protsessis esimesest ideest ruumi valmimiseni ellu on jäänud. Ma usun, et ka arhitekt tahab seda näidata, muidu võiks ju lihtsalt ilupilti vaadata. Eks see nõuab tihti loodusfotograafi kannatlikkust, oskust näha, millises kohas ja millal kõik head elemendid kaadrisse kokku satuvad. Näiteks võin silmanurgast märgata, et väljakule astub laheda karakteriga vanahärra, mis tähendab, et tuleb oodata, aimata ja loota, kas ja millal ta jõuab mõne arhitektuurielemendiga kohakuti. Muidugi on alati kohal ka valge ohutuledega kaubik, mis sõidab maja ette just siis, kui olen parima kaadri parima valgusega paika sättinud.
Millised pildid sul veel tegemata on?
Tahaksin põhjalikumalt tegeleda vormide ja mahtude omavahelise suhtega. Mul on ideaalkujutelm, et enne kui arhitekt hakkab maja joonistama, teeb ta kuskile salvrätiku nurgale hoone baaskontseptsiooni visandi. Ma sooviksin kätte saada selle kõige esimese ideesähvatuse.
Frank Gehry voogavate vormide puhul tuuakse alati näiteks, et inspiratsiooni on saadud kortsutatud paberinutsakast. Tegelikult on nende hoonete plaanid väga selged ja loogilised, aga peale on asetatud voogav ja ebatavaline vorm. Teine selline näide on Rem Koolhaasi muusikamaja Casa da Música Portugalis Portos. See irratsionaalne, fotogeeniline kuubik peidab endas funktsionaalset ruumiprogrammi, maja on väljakule paigutatud väga loogiliselt.
Mil määral tunned survet ja vajadust pildilt hiljem inimesed, pingid, prügikastid, liiklusmärgid jms, mis ruumilt tähelepanu endale tõmbab, Photoshopis eemaldada?
Arhitektuuri kavandamise etapis tehtav ilu- ehk renderpilt ja arhitektuurifotograafia liikusid kaua vastassuunas. Foto puhul oodati puhast, kliinilist pilti, kus varjud on täpselt 45kraadise nurga all ja kõik segav välja roogitud. Renderdatud pildile aga lisati rulatajad, autod, lapsed, praod jms, et pilt võimalikult elus paistaks.
Nüüd on fotod palju realistlikumad. Tahetakse pilte, kus on elu sees. Kuigi ka elu võiks olla võimalikult kaunis. Kui pilt muutub aga liiga ilusaks, kaob sealt hing ja sellest saab kataloogimaterjal. See ei räägi enam lugu, puudub iseloom. Marmor võib olla ilus, nurgad sirged, ehitaja on sõlmed ilusti teinud, kuid see pole enam ju õige ruum – me ei näe, kuidas seda kasutatakse. Kes see ikka usub, et lastetoas on kõik mänguasjad ka iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.
Sama lugu on päikesevalgusega. Kuigi maja näeb päikesevalguses alati hea välja, siis suurema osa aastast on meil ikkagi vihmane, sompus, pime ja udune. Eestisse ehitatud arhitektuuri võiks igasuguse ilmaga olla hea vaadata. Mõnikord saabki paremad pildid, kui õues on kaamos, aga hoonest kumab soojust ja helgust. Ma püüan arhitekte ka koleda ilmaga pildistama innustada. Mõni hoone näeb just vihmas palju erilisem välja. Vihmaga tekib hoopis teistsugune perspektiiv ja sügavus, vihm annab maagilise ja müstilise aura.
Mulle on öeldud, et ma pildistan mõnikord maja ilusamaks, kui see tegelikult on. Eks muidugi kerkib ka eetika küsimus, kas nii peaks tegema, aga minu eesmärk ongi ju näidata arhitektuuri võimalikult ilusa ja väärikana. Kui foto järgi tullakse ja otsitakse maja üles, siis on eesmärk saavutatud.
Ühes loengus rääkisid Marko Mäetamm ja Kaido Ole kunsti õpetamise võimalikkusest. Muu hulgas arutati selle üle, mis vahe on fotol ja maalil. Nad jõudsid järeldusele, et nii maalikunstnik kui ka fotograaf jõuavad ühel hetkel samasse punkti. Maalikunstnik mõtleb, mida ta pildile paneb, fotograaf, mille kaadrist välja jätab. See vaimutöö, kuidas sama tulemuseni – pildini – jõutakse on tegelikult väga erinev.
Kuivõrd oleneb hea arhitektuurifoto õigest valgusest? Kas ootad augustilõpu kuldset tundi ja püüad vältida juulikuu teravaid varje?
See on romantiline kuvand arhitektuurifotograafist. Keegi ei jaksa kinni maksta seda, et ma kolm päeva ühe objekti juures õiget päikesekiire langemist ootaksin. Ma püüan ühte maja pildistada terve päeva jooksul. Suvel on see aeg väga pikk, talvel tuleb seevastu kiiresti tegutseda.
Kõige magusam pildistamise hetk on vahetult pärast loojangut, kui õhus väreleb enne pimedaks minekut sinine kuma. Mida jaanipäevale lähemale, seda pikem see müstiline sinine periood on. Jaanipäeval on võimalik öö läbi selles valguses pildistada.
Kas hea arhitektuurifoto on leidliku vaatenurga küsimus või sõltub rohkem heast fototehnikast? Kas mobiiltelefoniga on ka võimalik suurepärast tulemust saada?
On küll. Instagramis on palju fotograafe, kes pildistavad ainult telefoniga. Ma vaatan pildistamisel tihti, kuidas sisearhitektid telefoniga nagu võluväel suurepärase nurga on leidnud. Mina pean sama tulemuse saamiseks mitu minutit statiiviga võimlema. Samal ajal oodatakse minult fotot, mida on võimalik kvaliteetselt üle ajakirja kahe lehekülje trükkida. Telefon sellist kvaliteeti ei anna. Eks see on nii igas valdkonnas, et parim tulemus sõltubki viimasest pingutusest, tipus loeb iga millimeeter.
Ma kasutan telefoni küll, nt parima rakursi otsimiseks, kuid lõpptulemuse teen ikkagi profivarustusega. Hea foto on ikkagi kadreeringu ja vaatenurga küsimus, tehnika ainult toetab. Pean teadma, mida öelda tahan, eeltöö peab peas tehtud olema. Võin osta mis tahes kalli kaamera, see ei tee minu eest pilti.
Inimesed tajuvad ruumi erinevalt ja võivad ühest ja samast ruumist saada väga erinevaid pilte. Kes vaatab kitsalt ja näeb detaile, kes aga näeb maailma nagu läbi lainurkobjektiivi. Oma osa mängib visuaalse kultuuri pagas. Näiteks kompositsioonitaju sõltub palju eelnevast kogemusest. Seepärast ongi huvitav, kui ühte objekti pildistab mitu fotograafi.
Kui palju sa tunned kadedust ja mõtled, et oleks ise võinud mõne hea rakursi peale tulla?
Muidugi tunnen. Mõnikord tekibki moraalne dilemma, kas ma tohin kellegi teise juba üles pildistatud vaatenurga ka pildile püüda. Mõnel majal ongi väga ilmsed fotogeenilised nurgad, millest ei saa üle ega ümber.
Ühes intervjuus oled öelnud, et tahaksid arhitektuurifotograafia arengusse panustada. Kuhu sa tahad selle valdkonna viia? Mis suunas ise areneda?
Mind on pikalt närinud see, miks galeriiseinal on mõnda maali võimalik vahtida kümme-viisteist minutit, foto ees ei peatuta kunagi nii kaua, see läheb juba paari minuti pärast igavaks. Ühest ja samast kohast tehtud realistlik maastikumaal ja foto kõnetavad publikut erinevalt. Ma tahaksin tegeleda küsimusega, kuidas võtta üles foto, mis paelub vaatajat pool tundi.
Foto näituselt „Vanaroosa“. Põdrangu sovhoosi kontor-klubi (1977), arhitekt Mara Metsal.Arhitektuurifotograafia on nüüd palju realistlikum. Enam ei taheta, et pildil poleks prügikaste, rulatajaid või kohvi joovaid prouasid. Tellitakse fotosid, mis näitavad keskkonda, kus elu sees. Pildil Tammsaare park ja pargi paviljon (KTA Arhitektid).
Vastase tähelepanu kõrvalejuhtimise manöövrid on sama vanad kui inimkond ja vanemadki, sest ei ole võõrad ka muus loomariigis. Kuidagi peab ju edu saavutama. Demokraatlikus poliitikas käib valimiste eel võistlus valijate tähelepanu pärast ja mida laialdasem on võtete arsenal ning arenenumad tehnilised vahendid hulkade hullutamiseks, seda räigem peab konkurentide ületrumpamiseks olema. Lõppenud kümnendil tõestas end Ühendkuningriigis ja USAs edukana Austraaliast pärit kampaaniameistri Lynton Crosby leiutatud surnud kassi strateegia. Metafoor tähistab iseenesest lihtsat võtet. Kui sulle võistlejana ei meeldi, kuhu ja kuidas poliitiline debatt kulgeb, ning ei meeldi ka konkurendi sõnastatud põhiküsimus, siis too õhtusöögilauda gurmeetoitude vahele üks „kassi laip“, tee mingi räme avaldus. Küsimus ei ole kellegi šokeerimises, vaid viisis, kuidas kutsuda seltskonnas esile teemavahetus. Millest tahes ka enne ei oleks räägitud, olgu selleks maksud või riigikaitse, pärast surnud kassi laudalöömist räägivad kõik surnud kassist. Kust see tuli? Kes tõi? Konkurendi vigur või sõnum maffialt? Matta või põletada?
Eestiski õpitakse ja tuuakse maale eesrindlikku välismaist kogemust. Asjaarmastajatel kukub kohmakalt välja, aga nad vähemasti proovivad. Juba enne kohalikke valimisi otsustas Keskerakonna volikogu surnud kassina taas lauale tuua presidendi otsevalimise teema, kuid oli kehv laip, mis munitsipaaltasandil kohe teemamuutjaks ei osutunud. Protsessi enam tagasi pöörata aga ei saanud ja nii pidigi riigikogu sel nädalal tõsist nägu tehes presidendi otsevalimiseks põhiseaduse muutmise eelnõu arutama, kuigi kõigile on ette selge, et võiduka lõpuni jõutakse täpselt sama kindlalt nagu viimase kahekümne aasta jooksul juba korduvalt on jõutud. Aastal 2026 valitakse presidenti endistviisi praeguse või pisut kohendatud valimiskorra järgi, aga valijaks ei ole rahvas.
Kuna valija on loll ja manipuleeritav, siis mis mul sellisena muud üle jääb kui kooskõlas parteide tahtega ka oma sõna surnud kassi kohta ütelda, püüdes end mitte korrata1. Põletavamat päevaprobleemi ju ühiskonnas ei leidu. Põhiseaduse muutmise eelnõu presidendi otsevalimiseks on algatanud kahe seda valimistel lubanud erakonna – Keskerakonna ja EKRE liikmed. Kui nad oleksid oma kavatsustes siirad ja tahaksid tõesti jõuda eesmärgini, nagu seletuskirja avalauses seisab, luua „kodanikule täiendava kõrgeima riigivõimu teostamise võimalus“, siis oleks pidanud skeptiliste kolleegide veenmiseks kohe eelnõu esitamisel eesliinile paiskama ala autoriteedi, riigiõiguse karastusega juristi, kes olnuks usutav ja seljatanuks oponendid vaidluses hõlpsalt nii riigikogus kui ka laiema auditooriumi ees. Ei midagi isiklikku, aga eelnõu esimesel lugemisel algatajate nimel sõna saanud keskerakondlane, ametliku eluloo järgi Pärnu kolledži äriharidusega rahvatantsu- ja kabehuviline Marko Šorin selleks ei kvalifitseeru, nagu igaüks ise võib riigikogu istungi stenogrammi lugedes veenduda2.
Teiseks, kõigile riigikogu liikmetelegi peaks olema tuttav hea õigusloome eeskiri, mis on kohustuslik küll ainult valitsusele, kuid väärib järgimist ikka. See tähendab, et eelnõu toetuseks tulnuks kokku kuhjata riigi eksperditeadmised, autoriteetsed arvamused (ja miks ka mitte välismaised), analüüsid ja läbi mängitud stsenaariumid, mis näitaksid, milliseid ohuolukordi üks või teine valimiskorra nüanss võib kaasa tuua. Midagi sellist eelnõule lisatud ei ole. Miks? Kas seetõttu, et asjatundjate seisukohad ei sobi algatajate unelmatega kokku või siis ei teatagi kogu teemakäsitluse pikast ajaloost?
Kolmandaks, nagu istungisaalis esimesel lugemisel selgus, ei varjagi algatajad oma soovi teha sellest surnud kassist tähtis kampaaniateema, aga mitte kohe, vaid pisut enam kui aasta pärast toimuva riigikogu valimise eel. Nagu ettekandja Šorin seletas: „Käes on suurepärane ajaaken. [—] Teema püsiks Riigikogu valimiste ajal üleval, arutelu läbiks debattide filtri ja järgmisel koosseisul, kes siia saali tuleb, on enne tööle asumist juba teada, missuguse tähtsa küsimusega nad vähemalt peavad tegelema.“ Teema ei ole otsevalimine, vaid äärmisel juhul natuke presidendi valimise seaduse remonti.
Algatajad usuvad seletuskirja järgi, et „selle eelnõu vastuvõtmine seadusena tähendab esmakordselt omariikluse ajaloos seda, et riigipea selgitatakse kogu rahva tahteavalduse järgi“. Väga ekslik väide, sest „kogu rahvas“ ehk 100% valimisõiguslikke kodanikke ei võta valimisest osa isegi riikides, kus hääletamine on kohustuslik. Eestis jääb valimisaktiivsus vahemikku 50–65%. Ette pandud kahe vooruga valimisprotsessis võib juhtuda, et osalejad valivad ühe ülipopulaarse kandidaadi ära esimeses voorus. Võib, aga tõenäoliselt ei juhtu. Teise vooru pääseb kaks paremat, kelle hulgast selgub võitja lihthäälteenamusega.
Tõenäoliselt panevad sel juhul kõik erakonnad võistlusse välja oma kandidaadi, sest mis erakond see on, kellel presidendimaterjali ette näidata ei ole! Kampaaniat tehakse seega parteiliste kaubamärkide all ja suure tõenäosusega jagunevad hääled kandidaatide vahel umbes sama suhtega, nagu jaguneb toetus erakondadele arvamusküsitlustes. Muidugi võib tulla mängu ka keegi kõrvalt, kuid kandidaadi ülesseadmiseks nõutavat 10 000 allkirja on erakondadel kokku korjata võrratult lihtsam kui organiseerimatutel reakodanikel.
Oletagem, et kaks paremat (hetkereitingu järgi EKRE ja Keskerakonna kandidaat) saavad vastavalt 23 ja 21% kõigist antud häältest (kokku keskmise valimisaktiivsuse puhul vahemikus 250000 kuni 300 000 häält) ning pääsevad teise vooru, mis toimub kahe nädala pärast. Miks peaksid need valijad, kellel oma favoriiti enam mängus pole, üldse viitsima kordushääletusele minna? Või mis põhjusel peaksid kaotanud erakonnad oma valijaile soovitama tingimata ühe võõra ja vastumeelse poolt hääletada? Kõike võib juhtuda, kuid pean tõenäoliseks, et teise vooru valimisaktiivsus jääb kaugelt alla 50%, mis tähendab, et võitja esindab halvimal juhul vaevalt kümnendikku kogu kodanikkonnast. Mille poolest on ta siis tugeva mandaadiga kogu rahva president? Praeguse valimissüsteemi järgi arvutades on näiteks president Alar Karise, kes sai riigikogus 72 toetushäält, selja taga kaudselt umbes 370 000 kodanikku, otsevalimiste võitjal võiks neid olla üle poole vähem.
Kehtiva valimiskorra järgi on parteide aktiivsetel tippudel peaaegu võimatu edu saavutada, nagu kinnitavad tulemused. Ei olnud õnne Siim Kallasel, Jüri Ratas ei julgenud lõpuks isegi proovida, sest oskas oma kindla läbikukkumise ette kokku arvutada. Otsevalimised avaksid parteituusadele tee, mis praegu kinni, sest miski ei sunniks enam tegema hääletamiseelseid kokkuleppeid ja kompromisse. Iga erakond saaks soovi korral saata võistlema oma populaarseima käilakuju, kelleks ju ikka on erakonna esimees, kes muu. On ju tema käes parteisisene võim ja tema taga kampaaniaraha. Nii võikski otsevalimistest kujuneda hoopis selle üldrahvalik väljaselgitamine, millise partei juht saab välja teenitud palgalise puhkuse ilusal, ent võimuta riiklikul ametikohal.
Omaette küsimus, mis seletuskirjas vastamata, on ses olukorras, kas aktiivpoliitikast presidendiks erru läinud juht ikka suudab hoiduda kiusatusest oma erakonna kasuks varjatult võika varjamatult tegevust jätkata, kasutades selle finantseerimiseks mõistagi maksumaksja taskut. Ja teiselt poolt: kui mitme erakonna sunnitud toetus ei võimalda praegu riigipead parteiliselt eriti rünnata, siis ühe partei president annaks selleks suurepärase võimaluse kõigile ülejäänutele. Presidendi institutsioonile jälle puhas kahju.
Ja mis saab surnud kassist? Võrreldes Niguliste kirikusse pooleteiseks sajandiks surnuna vedelema jäänud hertsog de Croy saatusega on ta piinad lühikesed, sest matusekord on riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 96 kirjas: „Riigikogu volituste lõppemisega langevad menetlusest välja kõik selle koosseisu volituste ajal lõpuni menetlemata jäänud eelnõud“.
1 Viimati „Presidendi meisterdamise töötuba“ Sirbis 11. X 2019, nr 40.
Selle loo taustal on Kumu kurikuulsaks saanud kunstinäituse „Erinevuste esteetika“ lõppemise puhul peetud põnev arutlusõhtu Kumus. Seal puudutati olulisi teemasid, aga praegu ainult ühest. Piltide nimetamisest ja pealkirjadest, mille muutmine tekitas üle keskmise tormi, mis jõudis süüdistusteni eesti kultuuri hävitamises.
Piltide pealkirjad jagunevad kaheks. Ühele poole jäävad autorite pandud, mis moodustavad teosega terviku, teisele poole sellised, mida pole pannud autor. Need on pannud kunagised koguhoidjad ja näituste tegijad ning nende sõnastus võib olla aja jooksul muutunud.
Tänapäeval solvavate tabusõnade kustutamine, olgu neeger, laplane või mustlane, näitab kindlasti lugupidamist mustanahaliste, saamide või romade vastu. Aga asjal on ka teine külg. Autori pandu asendamine ilma tema nõusolekuta on alati hoiakuline akt. Ja minu meelest on see ühemõtteliselt lugupidamatus autori vastu. Sellise muutja jaoks on autor ja tema keel lihtsalt vahendid. Neid võib oma suva järgi väänata. Objektistada. Jah, arusaamad sõnadest ja elust on muutunud. Jah, mõni kindlasti vihastab tollase keele peale ja mõni hakkab rääkima talle tekitatud traumast. Aga seda saab pehmendada seletusega. Ajalugu kui teadus ei ole vaid tundeliste lugude jutustamine, ajalugu on ka seletamise ratsionaalne maailm.
Kunstis on negatiivsete keelendite asendamine tegelikult lihtne. Aga mida teha kirjanduse ajalooga? Kalju Lepik luuletas sadamabaaris tantsivast neegritarist, Jüri Üdi sellest, et neeger peab viksima kingi, ja Sveta Grigorjeva sellest, kuidas ta saab kolm last neegriga. Ma olen 100% kindel, et ükski neist ei ole rassist. Mark Twaini kuulsas romaanikaksikus „Tom Sawyeri seiklused“ ja „Huckleberry Finni seiklused“ on üheks peategelaseks neeger Jim. Sõna neeger esineb eesti tõlkes 234 korda. Neist saab lahti kergesti. Tuleb lihtsalt iga sõna musta värviga katta. Kuna romaane on ilmunud kokku kaugelt üle 50 000 eksemplari, läheb ehk 15 miljonit katmist. Iga täiskasvanud eestlane saaks teha umbes 20 katet …
Sama oluline on see, mida teha koguhoidjate-kuraatorite pandud pealkirjadega. Kõigepealt, ka need jagunevad lähemalt vaadates kaheks. Ühel juhul on autor olnud lihtsalt nimetamise suhtes ükskõikne, aga teisel juhul on just nimetamata jätmine kontseptuaalne akt. Ja kardetavasti on neil kahel väga keeruline ning kohati ka võimatu vahet teha. Teiseks paistab mulle, et nimetajad pole kunagi mõelnud, et arhiveerimisel kuidagi nimetamine ja kunstisaalis teose kõrval paiknev pealkiri on kaks eri asja.
Kui autor ei ole teost kuidagi nimetanud, siis ei peaks pealkirja olema ka kunstisaalis. Need ongi nimetud tööd, nagu miljonid ilma pealkirjata luuletused. Antoloogiate koostajad (kuraatorite analoogid) ei pane neile pealkirju (muidugi, halbu erandeid on). Neile viidatakse üldjuhul esimese reaga, mis tehakse pealkirjast erinevaks, näiteks pannakse nurksulgudesse. Maalil pole esimest rida, aga ka selle juurde saab panna nurksulgudes arhiivinimetuse või -pealkirja.
Pildil olev inimene toob juurde kaks lisaprobleemi. Esimene on pildil olija enesemääratlus. On väga kahtlane, et selle saaks ajaloost välja kaevata. Ja teine on pildil olija nimi. On uurija suur rõõm saada teada maalil oleva modelli nimi, aga sellel ei ole mingit otseseost pildi pealkirjastamisega. Kui kunstnik tahab maalida üldistava tüübi või imaginaarse portree, siis kasutab ta modelli, aga see ei ole modelli portree. Need on eri žanrid. Tõsi, žanridega on asjad keerukad, aga mõtlemise koht siin on.
Me teame praegu, et Johann Köler maalis oma Kristuse Kaarli kirikus hiidlase Villem Tamme järgi. Kas selle peale peaks teose ümber nimetama Villem Tamme portreeks? Voldemar Panso kirjutab „Naljakas inimeses“, et legendaarne hiidlane Lepa Anna ei tõsta jalga Kaarli kirikusse, sest ei või näha, kuidas rahvas palub Tamme Villemi kuju ees …
PS Sõnade tähendus ja kasutus muutub pidevalt, aga uute all säilivad vanad kihid. Sõnad on alati palimpsestid. Ajaloost sõnade kustutamise üldisem eesmärk on asendada palimpsestid ühekihilise maailmaga. Kellele kuulub keele ajalugu ja keel ajaloos? Sellele on raske vastata. Kindlasti kuulub keel neile, kes seda kunagi kasutasid. Ja kindlasti ei kuulu see neile praegustele inimestele, kes nõuavad endale keeleajaloo ja kunagiste keelekasutajate ainuomanikuõigusi.
Kultuuris osalemise uuring, mille statistikaamet mullu läbi viis, andis kinnitust aimata olnud tõdemusele, et Eestis armastatakse teatris käia ja käidaks vahest veelgi rohkem, kui mõned takistused ees ei oleks. Uuringu andmetel külastas möödunud aastal vähemalt 15aastastest elanikest teatrit 398 500 inimest – sellesse vanuserühma kuulujaist seega ligikaudu iga kolmas. Ilmselt ei tule kuigi suure üllatusena, et kõige agaramad teatrikülastajad on linnalisest asulast pärit 45–64aastased kõrgharitud naised. Küll aga poleks ma enne uuringutulemustega tutvumist osanud aimata, et kõige suurema teatrihuvi poolest tõusevad esile Viljandimaa elanikud: neist ligi pooled olid viimase kaheteistkümne kuu jooksul käinud mõnda etendust vaatamas.
Ligikaudu 200 000 inimest jätab teater külmaks ja neid teatrisse meelitada ei õnnestu, kuid ülejäänud nimetasid põhjustena, miks teatrietenduste külastamine on raskendatud või üldse teostamatu, kõige rohkem kolme tegurit: etenduse toimumise koht, tervisehädad ja teatripileti hind. Kui võtta tõe pähe ütlust, et naer on terviseks, siis rohkem lustmänge tehes saaksid teatrid ilmselt aidata kaasa ka rahva tervise parandamisele, ent rohkem vaatajaid aitab saali tuua siiski ülejäänud kahele takistusele keskendumine.
Teatrietenduse toimumiskohaga seotud külastusprobleemi all tuleb mõista peamiselt seda, et paljud ei ela linnas ega isegi mitte selle lähistel või on nende kodukohaks küll linn, kuid see pole teatrilinn, mistõttu võib etendusele sõit kujuneda pikaks ja kulukaks. Selle murekoha (kas või osalisel) leevendamisel on kaks suunda, mida teatrid ka kasutavad: kas läheb Muhamed mäe juurde või tuuakse mägi soodustingimustel Muhamedi juurde.
Külalisetendused moodustasid mullu antud etendustest umbes 30%: tõsi, need ei olnud väljasõidud üksnes maale ja väikelinnadesse, vaid nende hulgas olid ka teistes teatrilinnades antud võõrusetendused jpm. Teatriajaloolistel ja demograafilistel põhjustel on oma kunsti kodust kaugemale viimisel iseäranis tubli Rakvere teater. Võõrusetendustele sõitmise teeb teatritele keeruliseks aga asjaolu, et pole piisavalt sobiliku suuruse ja tehnilise varustusega etendamispaiku, mistõttu eriti suuremad teatrid eelistavad tuua publiku enda juurde teatrimajja, kus mängides lavastuse tase ei kannata. Nõnda osutavadki mitu teatrit ühel või teisel moel oma vaatajatele teatribussiteenust: Estonia on pannud mõne korra kuus Tallinna ja teiste linnade vahel käima bussi, mis teel teatrisse ja tagasiteel teeb ka vahepeatusi suuremates asulates, Vanemuine pakub praegustes pandeemiatingimustes teatribussiteenust rühmatellimuste korral ja sama teeb ka Ugala, Endla sõidutab Pärnu ja selle lähiümbruse koolide ja lasteaedade teatrihuvilisi oma etendusi vaatama jne. Samuti on mitmeid fonde ja programme, mille abil kaugema kandi rahvas ja eriti lapsed hõlpsamini teatrisse pääsevad.
Nüüd aga kolmanda võimaliku takistuse ehk teatripiletite hindade juurde. Olukorras, kui elektri-, kütte- ja muudki hinnad kappavad nagu Black Rokiti hobune, ei saaks teatrijuhtidele pahaks panna, kui neid valdaks ühtäkki soov tõsta uuest aastast ka teatripiletite hindu. Kaheksa suurema eestikeelse repertuaariteatri täispiletite hinnad jäävad praegu vahemikku 10–49 eurot: odavamas otsas on mõistagi lastelavastuste piletid ning kõige rohkem raha küsitakse muusikalavastuste eest, mis ka mõistetav, sest suure trupi ja sümfooniaorkestri osalemine on kulukas. Selge on seegi, et Rakveres, Pärnus ja Viljandis tuleb teatritel pealinnaga võrreldes ajada läbi mõnevõrra odavama piletiga.
Kiire küsitlus siiski näitas, et mõningane teatripiletite hinnatõus jäi lõppevasse aastasse ning uue algus seda eriti kaasa ei too: Estonia üldiselt piletihindu ei tõsta, küll aga tekib saaliplaanil kõige parematele kohadele uus kallimast hinnaklassist tsoon, ning Eesti Noorsooteater tõstab euro-kahe võrra üksnes koolilastelavastuste piletite hindu, aga need muutused on kosmeetilist laadi ning muidu peaks statsionaarietenduste puhul jääma kõik samaks. Kui vaadata harjumuspärasest hõredamaid teatrisaale, siis on see kahel põhjusel mõistlik: pandeemiast ja piirangutest räsitud ja hirmunud inimestele jääb pisut rohkem raha taskusse ning võib-olla aitavad kerkimata jäänud piletihinnad kas või tolmukübeme võrra kaasa ka praeguse hingematva inflatsiooni taltsutamisele.
