Sinise klaasiga sõrmus leitud arheoloogilistel väljakaevamistel Pärnus Uus tn 5/7.
Milline ehe on hinnaline? Milline ehe hindamatu? Kas ehte muudab kalliks selle materjal, vanus, autor või kandja? Millised on ehete varjatud sõnumid?
Näitus FOR SALE/NOT FOR SALE avab ukse hinnalisse ehtemaailma. Näitusesaal muutub ilukaubamajaks, kus teed juhatab eksklusiivne naisteajakiri.
Näituse ajaloolise osa keskmes on ainulaadne kodarrahade kogu. See ehtetüüp on omane just Pärnumaale. Näha saab eksklusiivsemaid leide muuseumi ehtekogust ning Pärnuga seotud kullasseppade Magnus Brackmanni ja Johann Baumanni töid.
Silla uue ja möödunu vahel loob „21. sajandi kodarraha“. Muuseumi palvel lõid 12 eesti metallikunstniku kaasaegsete kodarrahade prototüübid, mille keskel on Eesti Panga poolt antud mündid.
Kaasaagsete ehete maailma avab ukse Eesti Metallikunstnike Liit oma aastanäitusega. Suure osa kaasaaegsete ehete väljapanekust moodustab Jaan Pärna isikunäitus, kus Pärnumaalt pärit ning 40 aastat eesti ehtekunstis figureerinud mees on välja valinud säravamad näited oma eri loomeperioodidest.
Näitus on avatud 20. juunist kuni 30. septembrini Pärnu Muuseumis
Daukantė Subačiūtė „liar liar“ ja Mark Antonius Puhkani „Aastaringid“ Kondase keskuses
19. juunil kell 13 avatakse Kondase keskuses leedulanna Daukantė Subačiūtė näituse „liar liar“. Daukantė Subačiūtė on noor Leedu illustraator, kes leiab joonistamiseks inspiratsiooni igapäevaolukordadest, kalambuuridest ja popkultuurist. Tema töödes on nii teravaid peidetud kommentaare ümbritseva kohta kui ka vaimukaid visuaalseid sõnamänge.
Näituse nimi „liar liar“ tuleb ingliskeelsest ütlusest „Liar liar pants on fire“, mis otsetõlkes tähendab „Valetaja, valetaja, püksid tules“. Näitusel on üleval ka samanimeline pilt, kus näeme pättide pükse leekidesse süttivat ning politseinikke, käed risti rinnal, vaatemängu nautimas.
Subačiūtė on lõpetanud Vilnuse kunstiakadeemia graafilise disaini ja Hollandi Eindhoveni disainiakadeemia infodisaini erialal. Ta on oma loomingu eest võitnud mainekaid auhindu nii USAs, Jaapanis kui ka Euroopas.
20. juunil kell 17 avatakse Kondase keskusesse Mark Antonius Puhkani esimese isikunäituse „Aastaringid“ . Väljas on kunstniku viimaste aastate joonistused. Kõik kokku on otsekui visuaalne päevik, milles kajastub aastaaegade ja eluhetkede vaheldumine. Puhkan jäädvustab piltidele nii seda, mida ta näeb, kui ka seda, mida ta mõtleb või tunneb. Ta leiab viisi, kuidas panna pildikeelde kuldnoka laul või päikesest põlenud selga jahutav vesi Käsmu rannas. Samuti võib piltidelt leida suurte tundmuste kujutamist nagu seda on valu ja armastus.
Autor lühidalt aastaringidest: „Võttes ristlõike inimhingest, tundub, et puuga sarnaselt on ka selles oma kasvuringid. Aasta-aastalt koguneb elamusi, õppetunde, oskusi ja vaimsust. Aastaringides on koos terve senise elu kulgemine. Inimese aastaringid on tema mälestused. Mida rohkem on ringe, seda raskem on pilku suunata sügavale, tuuma poole, kus varjub lapsepõlv.“
Mark Antonius Puhkan (sündinud 1994) on Eesti kunstnik, kelle põhilised meediumid on joonistus ja kõrgtrükk. On lõpetanud Eesti kunstiakadeemia bakalaureuseõppe graafika ning magistrantuuri kaasaegse kunsti erialal. Töötab õppejõuna Eesti kunstiakadeemias ja illustraatorina Postimehes. Muuhulgas on illustreerinud Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa juubelitrükise (2018) ning andnud välja graafilise novelli „Antennimaja inimesed“ (2019). On esinenud mitmel ühisnäitusel Eestis ja välismaal.
Teaduste akadeemia juhatus kinnitas kaks Arktika uuringute uurija-professuuri
Eesti teaduste akadeemia juhatus kinnitas täna kaks Arktika uuringute uurija-professuuri perioodiks 2022–2023.
Valituks said Eesti maaülikooli professori Lauri Laanisto ja Tartu ülikooli etnoloogia kaasprofessori Aimar Ventseli uurimisrühmad.
Lauri Laanisto hakkab uurima taimekoosluste mitmekesisuse ja produktiivsuse seost Teravmägedel asuva pikaajalise, NutNeti võrgustikku kuuluva püsieksperimendi käigus. Uuringud on olulised seetõttu, et polaaralade loodus on tänu erakordselt kiiretele kliimamuutustele saanud inimkonna parimaks teadmisteallikaks kliimamuutuste mõjude kohta.
Aimar Ventsel võtab fookusesse Arktika põlisrahvaste esindusorganisatsioonid ja nende tegevuse. Uurimus annab ülevaate teadlaste rollist vaadeldavate organisatsioonide tegevuses, Arktika põlisrahvaste esindusorganisatsioonide projektidest ja koostöövormidest ja Eesti võimalustest nende organisatsioonidega koostööd teha.
Koostöös välisministeeriumiga läbi viidud uurija-professuuride konkursil osales viis teadlast koos uurimisrühmadega. Teaduste akadeemia hindamiskomisjoni soovituse alusel valis akadeemia juhatus välja kaks kandidaati, kellele tehakse ettepanek asuda uurija-professoriks ja luua oma ülikoolis uurija-professuur.
„Eduka konkursi järel on rõõm tõdeda, et Arktika on Eesti teadlaste jaoks atraktiivne uurimissuund. Laekunud projektid paistsid silma tulevikku suunatuse ja tugeva rahvusvahelise mõõtmega,“ sõnas välisministeeriumi asekantsler Märt Volmer. Asekantsler õnnitles tulevasi teaduste akadeemia Arktika uurija-professoreid ja avaldas lootust, et projektid käivituvad võimalikult kiiresti. „Peame oluliseks, et kõnealused uuringud kasvataksid Arktika-tundmist Eestis, suurendaksid Eesti nähtavust Arktikas ja sisaldaksid jätkutegevusi.“
„Teaduste akadeemia peab oluliseks, et valdkondlike ministeeriumite teadusraha liiguks tegusalt ja ilma administratiivsete kadudeta nende heatasemeliste teadlasteni, kellel on soov ja võimekus kaasa lüüa ministeeriumite ja Eesti riigi ees seisvate ülesannete lahendamisel,” ütles akadeemia president Tarmo Soomere. Teadlasi õnnitledes lisas ta, et Aimar Ventsel ja Lauri Laanisto on akadeemia teemapõhiste uurija-professorite institutsiooni n-ö esimesed pääsukesed. „Loodetavasti lisandub neile juba lähikuudel kolleege, kel söakust oma teadmiste alusel uusi väljakutseid vastu võtta.“
Uurija-professuuride ellukutsumise eesmärk on toetada Eesti teadlaste osalemist Arktika uuringutes ning kasvatada Eesti teadlaste Arktika tundmist ja võimekust osaleda Arktika-alastes olulistes kõrgetasemelistes rahvusvahelises teadusuuringutes.
Arktika uurija-professuuri toetus on 60 000 eurot, millest kaetakse ka Arktika uuringutega tegeleva uurimisrühma ülesehitamisega seotud kulud. Toetus määratakse üheks aastaks. Valitud kandidaadi, professuuri haldava Eesti ülikooli või teadusasutuse ja Eesti teaduste akadeemia vahel sõlmitakse kolmepoolne leping toetuse maksmiseks.
Lai avalikkus ja ka kitsam seltskond Venemaaga professionaalselt tegelejaid vaatab jahmunult XXI sajandil keset Euroopat puhkenud verist võitlust ja küsib kooris: „Kuidas ometi sai niisugune asi võimalikuks?“ Vastuse leiab ehk Catherine Beltoni rohkete auhindadega pärjatud menuraamatust, mis on tervenisti pühendatud toimuva eest vastutava nn kollektiivse Putini võimuletuleku mehhanismide kirjeldamisele ja lahtiharutamisele.
Catherine Belton on Venemaad lähedalt tundma õppinud, sest on seal elanud ja töötanud kokku üle 14 aasta. Ta oli aastatel 2007–2013 ajalehe Financial Times Venemaa korrespondent ja 2016. aastast selle lehe õiguskorrespondent. Praegu elab ja töötab Belton Reutersi uuriva ajakirjanikuna Londonis. Autori otsene kokkupuude Venemaaga ulatub tagasi 1991. aasta detsembrisse, Nõukogude Liidu lõpuaega, mil ta viibis Moskvas esmakordselt. Seejärel õppis ta vene keelt Krasnojarskis, Siberi varem kinnises linnas, mis oli äsja avatud välismaalastele. Pärast sealse ülikooli lõpetamist kirjutas ta ajalehtedes Moscow News ja Business Week Venemaa uudiseid. Tema enda sõnul oli tal tunne, et ta „ei saa päriselt omaenda kirjutatust aru“, mistõttu läks Londoni slaavi ja Ida-Euroopa õpingute kolledži magistriõpesse (UCL School of Slavonic and East European Studies). Pärast ülikooli tegutses ta uuesti Venemaal ajakirjanikuna, kust lahkus 2014. aastal pärast Ukraina kriisi puhkemist.
Venemaaga lähemalt kokku puutunud lääne inimesed jagunevad üldjoontes kaheks: Venemaa jumaldajad ja Venemaa armutud kritiseerijad. Mõnikord kohtab veel kolmandatki seltskonda, keda võiks määratleda kui uurijaid või analüütikuid, kes proovivad Venemaad käsitleda ilma emotsioonideta. Belton kuulub kirjapandu järgi kolmandasse gruppi ja tema ampluaaks on olnud eelkõige KGB (eriteenistuste) roll majanduse valdkonnas (resp. rahade liikumise korraldamises). Autor on ühes intervjuus öelnud, et peab pärast Venemaal oldud aega „kogetu kuidagi fikseerima, et see ei kaoks olematusse“. Pole kahtlustki, et tegemist on ambitsioonika ettevõtmisega, kust selgub kohati väga karm tõde Putini Venemaa kohta. Raamat algab loo peategelaste (dramatis personae) lühitutvustusega, mis oli ilmselt vajalik selleks, et lugeja suudaks orienteeruda suures hulgas võõrapäraste nimede virvarris. Tegemist on Venemaa lähimineviku tõsiste tegijatega, kelle õnnestunud jaotus on: Putini sisering (siloviki), järelevaatajad (KGBga seotud ärimehed), Jeltsini „perekond“ ja Putiniga vastuollu sattunud oligarhid, mafioosod (KGB jalavägi). Putiniga vastuollu läinud oligarhina tuuakse ära nimeliselt üksnes Hodorkovski, kuigi võinuks nimetada ka Gussinskit, Potaninit, Alekperovit jt.
Tegelaste loetelust puuduvad paljud läänemaailma värvikad tegelased, näiteks kõige prominentsematena Schröder, Berlusconi, Trump, Kissinger jpt. Nagu raamatust selgelt välja tuleb, on KGB imbumine läände põhinenud just peaasjalikult paljude läänlaste rahaahnusel, põhimõttelagedusel ja naiivsusel. Poleks vist väga vale hinnata neid persoone lääne poolt vaadates „omadeks, kes on reetnud“, paraku pole selline vaade siiani üldaktsepteeritud. Kuigi, praegu käiva Vene-Ukraina sõja tõttu, mis kujuneb järjest enam Venemaa ja kollektiivse lääne vastasseisuks, on seda laadi tegelastele antavad hinnangud üha negatiivsemad.
Võib-olla oleks selgust toonud ka jaotus „omadeks ja võõrasteks“ ning „vaenlasteks ja reeturiteks“, et mõista paremini KGB professionaalset kultuuri. Selle organi põhimõtete järgi ei tohi ega saa võõraid kunagi lõplikult usaldada, sest nende lojaalsusel puudub personaalne tagatis, kuid vajadusel saab neid ära kasutada. Venemaa eriteenistuste puhul toimivad sagedasti põlvkondade viisi kestvad sidemed, sest sel juhul on olemas kindel tagatis lähedaste näol. Isik, kes usaldust petab, reeglite vastu eksib, on reetur, kes ei vääri eksistentsi. Raamatus kõlab korduvalt väljaspool KGB siseringi (nt Sobtšak, Berezovski, Pugatšov) asunute hoiatus eriteenistuste meeste eest, kes näevadki maailmas toimuvat erilisel viisil, millest teised kunagi lõplikult aru ei saa.
Teose originaal ilmus 2020. aastal ning võitis kohe palju auhindu. Peagi järgnes edule ridamisi kohtuasju, kus autorit süüdistati laimus ja faktidega meelevaldses ümberkäimises. Belton seisab praegugi silmitsi Vene miljardäride korraldatud kambakaga mastaabis, mida Ühendkuningriik pole varem näinud, ning võib kaotada kogu oma raamatu eest saadud tulu. 2021. aasta lõpuks olid Rosnefti ja Vene päritolu rikkurid Roman Abramovitš, Mihhail Fridman, Pjotr Aven, Ališer Usmanov ja Šalva Tšigirinski algatanud vähemalt viis mahukat kohtuasja. Väärib märkimist, et Rosneft ja Abramovitš ei esitanud hagi mitte üksnes kirjastuse Harper Collins vastu, vaid hagesid Beltonit ka personaalselt. Abramovitš esitas veel ka Austraalia kohtusse paralleelse hagi, mis peaks kaitse kulu suurendama kaks korda. Eesmärk on ilmselgelt kuluka kohtupidamise käigus kirjastuse ja ajakirjaniku majanduslik laostamine, ilma et põhiliste küsimusteni üldse jõutaks.
Venemaad iseloomustab võimu toimimise jäävus. KGB või FSB sorti opritšnina traditsioon saab alguse juba Moskoovia esimese tsaari Ivan Julma aegadest. Nikolai Nevrevi 1870. aastatest pärinev maal „Opritšnikud“, millel on kujutatud bojaar I. Fedorovi mõrva.
Rünnak Beltoni isiku vastu kannab selgelt koordineeritud iseloomu, kusjuures on lubatud kõik vahendid, sealhulgas autorit diskrediteeriva kollase fooni loomine. Näiteks olevat arvuti plagieerimisprogrammide abil läbi viidud sõnakasutuse analüüs tõestanud, et raamatul on autoreid rohkem kui üks. Psühholingvistilise intervjuude analüüsiga olevat tuvastatud, et Belton ei oska õigesti hääldada inimeste nimesid, kellega oli regulaarselt kokku puutunud ja suhelnud (nt Hodorkovski, Pugatšov). Pealegi ei oskavat Belton selgitada oma eluloos lünka, mis jääb Londoni ülikooli kolledži lõpetamise ja Moskvasse ajakirjanikuna tööleasumise vahele.1
Vanarahvas ütleks selle kohta, et „eks see koer ikka kiunatab, kes kaikaga pihta saab“. Beltoni raamatust võib lehekülgede kaupa lugeda eelnimetatud „äri- ja aumeeste“ hämarate tegemiste kohta, mille käigus omandit pidevalt tekib ja kaob otsekui võluvitsa toimel. Läänemaises tähenduses legitiimse majandus- ja äritegevusega pole neil toimetamistel midagi ühist, vaid käib üksnes Kremli võimu ümber aktiivne positsioneerimine, mille käigus mõni isik tõstetakse võimu tipule ligemale (nt Abramovitš), teine lastakse alla (nt Hodorkovski) ja mõni sureb segastel asjaoludel (nt Berezovski).
Vene-Ukraina sõda muutis paljutki. Piisab, kui ütleme, et kõiki neid venemaise taustaga firmasid ja oligarhe on tabanud lääne enneolematud majanduslikud sanktsioonid, nende pangaarved, kinnisvara ja jahid on arestitud ning ajakirjaniku esitatu kui „plekid nende muidu laitmatult puhtal rinnaesisel“ on nende kõige väiksem mure. Nii on Ühendkuningriigis ja Ameerikas sanktsioneeritud üle 1000 venelase ja Vene päritolu ettevõtte, sealhulgas need, kes hagesid Beltoni vastu.
Tegelikult ründab Beltoni raamat Venemaa valitsemissüsteemi (sistema), KGBd ehk FSBd ehk maailmas laiutada üritavat Russki Miri. Tšekistlik valitsemissüsteem on Venemaal omandanud absoluutse võimutäiuse ja hävitab armutult igasuguse vastuhaku juba eos. Paraku selle „vähkkasvaja siirded ulatuvad läbi korruptiivsete ja kriminaalsete skeemide ka väljapoole Venemaad“. Viha põhjused saavad selgeks pärast raamatu läbilugemist, sest Venemaal viimastel aastakümnetel toimunu on mõistetav üksnes siis, kui selles protsessis vaadeldakse ka läänemaailma rolli.
Hea sellekohane näide on läänemaine kohtusüsteem, mis töötab suurepäraselt siinses õiguskultuuris ja õigusraamides, kuid hakkab tootma aherainet, kui seda sihipäraselt ja küüniliselt kuritarvitatakse. Kiiduväärsest eesmärgist kaitsta nõrgemat tugevama ülekohtu eest saab iseenese karikatuur. Ühendkuningriigi kohtud tegelevad näiteks selle asemel, et toetada vaba ajakirjandust rünnakul kleptokraatide ja kurjategijate vastu, hoopis kahtlaste tüüpide kaitsmisega vaba ajakirjanduse eest. Ilmneb, et Briti õigussüsteem on eelkõige kohtutes laimuasjade kiire menetlemise kaudu aastakümneid aidanud „musta raha pesijaid“, sealhulgas korrumpeerunud Vene oligarhe. Sealsed õigusbürood ja advokaadid on suurt raha teeninud, arvates ilmselt, et kohalikesse teemadesse venelaste omavahelised arveteklaarimised ei puutu. Varsti sai aga selgeks, et tegemist pole ohutu seltskonnaga, vaid nii sisse toodud räpane raha hakkab paratamatult õõnestama ühiskonna põhialuseid.
Üks kõige suuremaid ja mõtlemapanevamaid leide Beltoni raamatus on dokument, mis vormistati Nõukogude Liidu lõpuaegadel nn usaldusisikute kohta, kes nõustusid edaspidi olema partei fondide ja raha järelevaataja rollis (lk 61-62). Märkimisväärne on siinjuures, et läänemaise arusaama järgi pole seda sorti paberil mingit juriidilist jõudu. Venemaa klientelistlikust loogikast lähtudes tähendab see aga kolme tilka verd, kohustust, mis on võetud igaveseks ajaks, ning nõuet, millega võidakse kunagi tulla ka isiku lähisugulaste juurde.
Läänes ei saada aru lääne ja Venemaa erinevuste sügavusest ehk totaalselt lahknevatest väärtusmaailmadest, mis avalduvad kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Küllalt sageli aetakse kirjutamata reeglite suure rolli puhul segi näiteks sõnapidamise reegel n-ö härrasmeeste klubiga, kust heidetakse välja need, kes sõna ei pea. Venemaal ei hiline ülemus kunagi, vaid „saabub hiljem“, ega valeta, vaid „annab teada muutunud asjaoludest“. Nagu tunnistab üks Vene mafiooso siiralt oma advokaadile: „Teie Läänes arvate, et mängite meiega malet. Kuid te ei võida iial, sest meie ei järgi reegleid“ (lk 359).
Venemaa majanduselu, mille aluseks on ponjatija, mitte täpselt fikseeritud omandisuhted, funktsioneerib kardinaalselt teistmoodi kui turumajandus. Venemaine arusaam ütleb selgelt, et õigus kasutada omandit sõltub ustavusest valitsejale, Kremlile, ei millestki muust. Raamatut lugedes jääb aeg-ajalt mulje, et ka Belton, vaatamata oma pikaajalisele Venemaal elamisele, ei saa aru fundamentaalsest asjaolust, et Venemaal pole olemas eraomanikke läänemaises tähenduses.
Venelased, kõige lihtsamast kuni oligarhini välja, teavad, tajuvad ja aktsepteerivad, et pikas perspektiivis kuulub kõik – nii asjad kui ka inimesed – Jumalale. Maa peal toimuvat korraldab Jumalalt saadud volituste alusel tsaar oma lähikondlaste toel ja siin pole midagi vaielda. Ning võimu omandamise hetkest edasi kuuluvad kõik asjad Venemaal, alates inimestest ja lõpetades kas või kalade ja muude loodusrikkustega, valitsejale ehk Putinile. Mitte läänelikus tähenduses omandina, vaid idamaises tähenduses kõrgemalt poolt saadud volitatuse alusel nendega ümberkäimiseks (sh jagamiseks).
Läänemaailmas kehtib „Magna Cartast“ peale piltlikult öeldes omandi jäävuse seadus, mille järgi seaduslikult tekkinud omand ei kao. Ja sama lugu on omandi tekkimisega, mille kujunemise viis peab olema legitiimne (reeglina töö). Omand saab üle minna üksnes täpselt fikseeritud viisil, mille alla kuuluvad nt ostu-müügitehingud, pärandamine, kinkimine. Kui kaks Vene oligarhi (nt Berezovski ja Abramovitš) või oligarh ja Vene pank (nt Pugatšov ja Mežprombank) hakkavad Londoni kohtus absurdsel viisil vaidlema selle üle, kes kellel on naha üle kõrvade tõmmanud, siis on tola rollis selles protsessis parukat kandev Ühendkuningriigi auväärne kohtunik, ükskõik millise otsuse ta ka ei teeks. Niisugune kohtumenetlus Londonis on sama kohatu ja sisutu nagu kahe Aafrikast pärit hõimupealiku vaidluse klaarimine küsimuses, kummale kuuluvad kõik hõimu naised.
Kohtunik peaks läänemaailma õigussüsteemi esindajana küsima esmalt mõlema asjaosalise käest veenvat ja võimalikult adekvaatset selgitust, kuidas neist kui lihtsatest nõukogude inimestest, kellel polnud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni mitte mingisugust omandit, said miljardärid, kes kuuluvad maailma kõige rikkamate inimeste hulka. Loogiline lõppjäreldus oleks: „Kui te sellega hakkama ei saa, siis keeldun teie vaidlusega tegelemast, sest teil puudub omanikena legitiimsus.“
Oluline küsimus on, millal alustas KGB Venemaa ülevõtmist. Belton väidab, et juba Nõukogude Liidu lõpuaastatel, mil algatati KGB operatsioon „Lutš“ ehk „Valguskiir“, mille käigus toimetati välismaale tohutul hulgal kommunistliku partei raha (lk 31–55). Juba siis rajati esimesed ühisettevõtted ja loodi „sõbralikud firmad“, mis toetasid režiimi välismaalt. Uue Venemaa algusaegadel toimetas Putin Peterburis, kus jagas omadele ekspordilitsentse. Asjaga lähedalt seotud olnud isikute väitel polnud tegemist lihtlabase korruptsiooniga, vaid eesmärk oli strateegiline. Putin ja tema kaaslased ei täitnud mitte üksnes oma taskuid, vaid kasutasid nii loodud ühiskassat (obštšak) eriteenistuste võrgustiku võimupositsioonide tugevdamiseks Venemaal ja Venemaa geopoliitiliste huvide edendamiseks välismaal. Nad peavad ennast seetõttu „aumeesteks“, kes on enda õlule võtnud vastutuse Venemaa eest. „Rühm FSB operatiivtöötajaid, kellele anti ülesanne töötada salaja valitsuses, on oma töö esimese etapi edukalt lõpule viinud,“ teatas Putin FSB nõupidamisel detsembris 1999 (lk 142). Sisuliselt ütles Putin julgeolekumeestele, et riik kuulub lõpuks ometi nendele.
Kohe pärast Kremli hõivamist algas eriteenistuste halastamatu võitlus oligarhide vastu, kes olid omandanud Jeltsini ajal Venemaal väga suure mõjukuse. Terve peatükk on pühendatud Hodorkovski juhtumile, mis tõestas ilmekalt kõigile asjaosalistele, kes on riigi tegelik peremees. Beltoni raamatust selgub tõsiasi, et praegused Vene oligarhid on üksnes ametis oligarhidena, tegelikult on nad aga lihtsalt ärimehed nagu kõik venelased, sest neil puudub jätkuvalt läänemaises tähenduses omand, mis annaks neile sõltumatuse riigist ja valitsejast. Kreml kontrollib õigussüsteemi ja kõiki võimu elemente sel määral, et kõik mis tahes taseme ärimehed peavad oma rikkust jagama.
Beltoni raamat avab veel ühe olulise tahu Venemaa riigivõimu eripära kohta. KGB tuli võimule aktiivses koostöös organiseeritud kuritegevusega (Vene maffia), mille haare ulatub samuti Venemaalt välja. Peterburi perioodist saadik on toimunud FSB ja organiseeritud kuritegelike grupeeringute (Solntsevo grupeering) pidev koostöö. See koostöö ei olnud tõenäoliselt niisugusena kavandatud, kuid Nõukogude Liidu lagunedes olid organiseeritud kurjategijad käsitletavad „aktiivsete kogukonnaliikmetena“. Venemaa eriteenistused ja organiseeritud kuritegelikud grupeeringud tegutsevad mõlemad kirjutamata reeglite (ponjatija) raames, mis lihtsustab vastastikust teineteisemõistmist veelgi.
Belton jätab tegemata üldistuse, et „Venemaal võib viie aastaga muutuda kõik, kuid mitmesaja aastaga ei muutu selles riigis midagi“. Sealne võimujoonis pole kunagi katkenudki, ainult konkreetsed meetodid ja persoonid, kes võimu teostavad, vahetuvad aeg-ajalt. Kui läänemaailma iseloomustab eelkirjeldatud „omandi jäävus“, siis Venemaad iseloomustab muulaadiline võimu toimimise jäävus. KGB või FSB, mis nimetusi need organid ka ei kannaks, puhul on tegemist järjepidevusega Venemaal, kus valitseja personaalses käsutuses on talle lojaalne jõustruktuur. Seda sorti opritšnina traditsioon saab alguse juba Moskoovia esimese tsaari Ivan Julma aegadest.2 Oluline erinevus varasemast on, et nad käsutavad täna ennast ise, nendest kõrgemat võimu Venemaal ei ole, sest tegelikult valitsevad praegu Venemaad Kremlis pesitsevad opritšnikud.3
Mulle meenutas Beltoni raamat omal ajal De Gustine’i 1843. Pariisis avaldatud XIX sajandi Venemaast tehtud pilte, mis samuti valitsejate suure viha esile kutsusid.4 Autor ei ole püüdnudki spekuleerida teemal, mida arvab toimuvast lihtne vene inimene. Beltoni vaikimine sel teemal on tähenduslik, sest ilmselt pidi ta vene keele oskajana ja erinevates piirkondades reisinuna kokku puutuma erinevat sorti rahvaga. Belton ei räägi läänemaailmas küllalt levinud soovmõtemise stiilis, et Venemaal tegutsevad aktiivselt demokraatiarakukesed ning rahva hulgas paisub rahulolematus üha suuremaks. Televiisori ja külmkapi võitlus on sel korral Venemaal lõppenud teleri ehk zombikasti ülekaaluka võiduga. Vene inimesed, rahvas, kelle tööga kõiki neid rikkusi, mida täna käsutab kollektiivne Putin, jääb kuhugi tagaplaanile. Ning kui on vaja ohverdada Ukrainas oma elu Russki Miri nimel, tehakse sedagi tõrkumata.
Raamatu üks peategelastest on Donald Trump, kelle sidemele KGB võrgustikuga on pühendatud terve peatükk. Luurežargooni kasutades kujutas Trump endast tõenäoliselt KGB (FSB) jaoks aktiivvara (assets), mis võib konkreetselt tähendada nii värvatud agenti, kes pakub teadlikult oma riigi saladusi teise riigi eriteenistusele, kuni isikuni, kes võib osutuda kasutamiskõlbulikuks mingil ajahetkel ka tema enda teadmata. Raamatus jäetakse õhku küsimus, kas Venemaa oli saanud hakkama suurejoonelise erioperatsiooniga, et panna Valgesse Majja oma mees, või oli kogu Trumpi aastaid ümbritsenud Moskva/Solntsevo grupeeringu rahameeste ja luureagentide võrgustik lihtsalt juhus või „pori, mille siga ikka üles leiab“. Bentoni andmetel oli Trumpi esimene kontakt Vene organiseeritud kuritegevuse esindaja Sam Kisliniga 1970. aastatel, mil talle anti kahtlasel viisil laenu seitmesaja teleri ostmiseks (lk 364-365). Raamatu andmetel on Vene päritolu raha korduvalt aidanud ärimees Trumpil välja tulla ärilisest tupikust. Pole täpselt teada, millal avas KGB Donald Trumpi kohta toimiku, kuid Ida-Euroopa eriteenistuste materjalide järgi võis see juhtuda juba aastal 1977. Sel aastal abiellus Trump tollal sotsialismimaade blokki kuulunud Tšehhoslovakkiast pärit 28aastase modelli Ivana Zelníčkovága. Tollel oli varasemast Šveitsi kodakondsus, 1988. sai temast USA kodanik. Niisuguse taustaga modelli vastu tundsid elavat huvi nii tolleaegne Tšehhoslovakkia eriteenistus (StB) kui ka FBI ja CIA.
Nagu näitavad 2016. aastal Prahas avalikustatud materjalid, hoidsid StB agendid koodnimedega Al Jarza ja Luboš Manhattanil elaval paaril teraselt silma peal. Salapolitsei avas kirju, mida Ivana saatis kodumaale isale Milošile, kes oli ametilt insener. Isa polnud värvatud, kuid ta oli Tšehhi salapolitseiga „funktsionaalsetes suhetes“, kui too tundis huvi tema tütre käekäigu vastu Ameerikas.5 Juri Švets, omaaegne KGB välisluure spioon Ameerikas, on kindel, et KGB ja Trumpi teed ristusid esimest korda juba 1980. aastate lõpul. 1987. aastal pärast oma esimeselt Moskva reisilt naasmist avaldas ärimees Trump kolmes USA ajalehes leheküljesuuruse reklaami, kus kutsus üles loobuma toetamast Jaapanit ja teisi strateegilisi liitlasi, mis oli „puhas KGB esitatud seisukohtade ja huvide kogum“ (lk 381) ehk aktiivmeede.
Trumpi edasised sammud kuni presidendiaja lõpuni räägivad sama keelt: Moskval oli piisavalt põhjust tema peale loota, sest KGB seisukohalt vaadatuna oli tegemist lihtsalt loetava ja kergelt mõjutatava isikuga. Pealegi pole ekspresident Trump kunagi varjanud oma negatiivset suhtumist Ameerika luureringkonda ja selle tegevusse. Seetõttu ei üllata ka, et tema presidendiks saamist aastal 2016 tervitati Vene riigiduumas rõõmuhõisete ja šampanjaklaaside kõlistamisega ning kaotust 2020. aastal saatis lohutamatu nutt ja hala. Trumpi kaitsetaktika talle esitatud tõsiste süüdistuste vastu järgib samuti üks ühele Venemaa eriteenistuste kasutatavat mustrit: eita kõike, tekita segadust, paku välja lugematu hulk konkureerivaid „tõdesid“ jms. Jääb üle üksnes imestada, et Trump pole koos oma advokaatidega asunud ühte rivisse Vene oligarhidega, et nõuda oma „ausa nime“ kaitsmist Beltoni „koletu laimu“ eest.
Raamatus on põhjalikult dokumenteeritud kollektiivse Putini juhitud KGB tõus võimule ja oma positsioonide kindlustamine Nõukogude Liidu järgsel Venemaal kuni 2020. aastate alguseni. Ning ühtlasi see, kuidas samal ajal üha kasvasid „põlvilt tõusnud“ Venemaa geopoliitilised ambitsioonid. Beltoni raamatus maalitakse panoraamne pilt endale suure riigi allutanud jõust ja selle esindajate mõttemaailmast (õigeusu Taliban, vt lk 337–358) kui mürgisest, plahvatusohtlikust segust, mille puhul pole mõtet küsida, kas rünnak toimub, vaid hoopis, millal see juhtub. Tegemist oleks nagu juba välja lastud raketiga, mis tabab varem või hiljem sihtmärki. Suure sõjani Euroopas ja Venemaa ning läänemaailma vastasseisuni jäi siis kaks aastat.
Venemaa parandamine väljastpoolt tundub olevat praegu raske ülesanne, algatuseks võiks lääs proovida ennast parandada. Beltoni raamatu teeb väärtuslikuks ka see, et tuuakse välja ka läänemaailma sinisilmsus ja(või) küüniline ahnus, mistõttu ei osutatud mitme aastakümne jooksul Venemaa eriteenistuste ja organiseeritud kuritegevuse aktsioonidele õigupoolest mitte mingit tähelepanu. Ühinen paljude nimekate asjatundjate ja tuntud autorite arvamusega (nt Peter Frankopan, Anne Applebaum, Peter Pomerantsev jt), kes peavad teost siiani üheks põhjalikumaks uuringuks Kremli võimu KGBga lahutamatult seotud telgitaguste kohta.
Jüri Saar on Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teadur ja väljendab siinkohal isiklikke seisukohti.
1 John Helmer, Computer Analysis Reveals Catherine Belton’s Book Has Another Author. – Dances with Bears 19. X 2021. http://johnhelmer.net/computer-analysis-reveals-catherine-beltons-book-has-another-author/
2 Opritšniku mõistet raamatus siiski ei kohta, küll aga räägitakse samast asjast teiste nimede all.
3 Vt Jüri Saar, Opritšnikud Venemaad valitsemas. – Edasi, suvi 2022, nr 13, lk 34–37.
4 Астольф де Кюстин, Россия в 1839 честь. Колибри, 2020.
5 Luke Harding, The hidden history of Trump’s first trip to Moscow. – Politico 9. XI 2017.
Endla teatri „Kolm õde“, autor Anton Tšehhov, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Iiris Purge. Mängivad Carmen Mikiver, Kleer Maibaum, Kadri Rämmeld, Carita Vaikjärv, Priit Loog, Andrus Vaarik, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Märt Avandi, Enn Keerd, Jane Napp ja Ingomar Vihmar. Esietendus 27.XI 2021 Küünis.
Musta Kasti „Kolm õde“, autor Anton Tšehhov, lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Laura Niils, Birgit Landberg, Kaija M. Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Guerrero, Rauno Polman, Kristjan Lüüs, Karl Edgar Tammi, Karl Robert Saaremäe ja Kaarel Targo. Esietendus 4.III Genialistide klubis.
Endla teatri „Suvitajad“, autor Maksim Gorki, tekstiredaktsiooni autor ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, muusikaline kujundaja ja laulusõnade autor Felix Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd ja Sten Karpov. Esietendus 14.V Endla teatri suures saalis.
Ingomar Vihmari kolm viimast lavastust põhinevad vene klassikal: 2021. aasta novembris esietendus Endla teatri Küünis Anton Tšehhovi „Kolm õde“, sama teksti tõi Vihmar lavale märtsis Tartu Mustas Kastis ning mais jõudis Endla suures saalis publiku ette Maksim Gorki „Suvitajad“. Minu hinnangul moodustavad need kolm lavastust mõttelise rea, kuna nende vahel saab luua seoseid, nii otseseid kui ka kaudseid, ning siinkohal markeerin neist mõningad. Seega, ma ei analüüsi lavastusi tervikuna, vaid jätan selle ülesandeks teistele.
Välismaise klassika kolm vaala Eesti teatris on Shakespeare, Ibsen ja Tšehhov. Iga endast lugupidava lavastaja loomebiograafiast võib nad üsna kindlalt leida. Vihmarile on seni olulised olnud eelkõige suured põhjamaalased Ibsen ja Strindberg. Shakespeare’i näidendeid on ta lavastanud kahel korral. Tšehhov ja üldse vene klassika Vihmarile huvipakkuvate autorite seast seni puudus. Ka tema suhe nüüdisaegse vene näitekirjandusega on minimaalne, vaid Võrõpajevi „Dreamworks“ (Endla, 2018).
Mis siis Tšehhovil viga on olnud, et ta Vihmarile pole sobinud? Pole ju tegemist lavastajaga, kes teeniks poliitilise teatri jumalat ja oleks provokatiivselt päevakajaline. Nii klišeena kui see ka ei kõla, siis Vihmar käsitleb igavikulisi teemasid (seda muidugi alati vihmarlikus võtmes). Tšehhov ja sotsrealismi taagast vabastatud Gorki peaks ju selliseks vaatenurgaks sobima nagu valatult. Tundub siiski, et Vihmar ei ole Tšehhovit või Gorkit avastanud äkitselt, vaid on leidnud tekstid, mis võimaldavad luua talle endale praegu tähtsat teatrit.
Justkui olematule tekstirežiile vaatamata hakkab Tšehhovi tekst Endla teatri „Kolmes ões“ hoopis erakordselt selgelt kõlama. Olga – Carmen Mikiver, Maša – Kleer Maibaum, Irina – Kadri Rämmeld.
Teatrieksperiment „Kolm õde“. Tšehhovi „Kolm õde“ pidi esmalt esietenduma hoopis Endla Noortestuudios, ent koroona tõmbas sellele (mitu korda) kriipsu peale. Endla teatri professionaalsete näitlejate esituses on „Kolm õde“ tšehhovlik teatrieksperiment. Arvata on, et tšehhovlikkuse saavutamine ei ole olnud Vihmari eesmärk, pigem on tuntud tekst andnud võimaluse mängida mängimata.
Kuigi tšehhovlik ja teatrieksperiment ei pea ilmtingimata olema vastandid (eks Stanislavski oli oma ajas ka eksperimentaalne), siis Eestis on Tšehhovit lavastatud pigem psühholoogilise realismi võtmes. Muidugi meenuvad kohe erandid, nagu Saša Pepeljajevi „Kirsiaed“ lavakunstikooli XXII lennuga teatris NO99 (2005), Kristian Smedsi „Kajakas“ Von Krahli teatris (2008) või Andres Noormetsa „3 õde“ Rakvere teatris (2014).
Siiski on Stanislavski süsteemil põhineva haridusega Endla teatri näitleja ette veeretatud proovikivi: mängida „Kolme õe“ tegelasi ilma psühholoogilisi karaktereid loomata. Seda ülesannet toetavad õnneks kujundus ja kostüüm: Vihmari enda loodud lavaruum meenutab pigem tühja sahvrit või isegi poolikut prooviruumi ning näitlejad tulevad alguses lavale nendes riietes, millega nad sel päeval kodust tööle otsustasid tulla. Alles aegamööda hakkavad lisanduma ajastukohased soengud ning argiriideid hakatakse pikkade kleitide ja sobivate ülikondade vastu vahetama. Teksti lihtsalt antakse, selles puudub emotsioon, pateetika, tundepuhangud, aga ka teadlikult taotletud hillitsetus, mis võimaldab rääkida suurtest asjadest nendest tegelikult rääkimata.
Saates „Teatrivaht“, kus Madis Kolgi ja Valle-Sten Maistega lavastuse teemadel arutasime, nimetas Maiste sellist näitlemist nullstiiliks. Nõustun Kolgi väitega, et „mitte-midagi-tegemine“ on etendajale sama keeruline kui „millegi tegemine“. Vihmar on eravestlustes palju rääkinud näitleja hirmust – eelkõige siis, kui minnakse publiku ette. Ükskõik kui pingevabaks teha prooviprotsess, läheb näitleja lavale minnes alati pingesse: kas ma meeldin publikule, kas nad ikka saavad aru, mida me siin teinud oleme?
Ekstreemsemas versioonis käsitles Vihmar seda küsimust Tartu Uues teatris etendunud „Keskea rõõmudes“ (2013), kus iga etendus oli tõesti üles ehitatud nii, et midagi ei olnud enne kokku lepitud. Selline eksperiment tähendas nii väga häid, aga ka ebaõnnestunud etendusi (see on ainuke lavastus, mille pileti oli teater nõus pärast etendust vaatajalt tagasi ostma).
„Kolm õde“ pakub oma fikseeritud tekstiga rohkem kindlustunnet, ent sõltub siiski etendamishetkest, publikust saalis ning sellest, kui avatud on vaatajad ja kas nad on valmis laval toimuvaga kaasa minema. Seega aitab näitlejaid tuntud tekst, kuid tuleb ka arvatavasti ületada publiku tunnetuslik ootus mingisuguse teistsuguse, „normaalsema“ teatri järele.
Endla teatri lavastuses on näitlejate tegelik vanus ja selle vastavus tegelaste vanusele üsna ebaoluline, mis loob minu meelest omaette tasandi. Näidendi kahekümnendates eluaastates õdesid kehastavad Carmen Mikiver (Olga), Kleer Maibaum (Maša) ja Kadri Rämmeld (Irina). Vana Anfissat, perekonna teenijat, mängis minu nähtud etendusel Endla üks nooremaid näitlejannasid Jane Napp (paralleelis Carita Vaikjärvega, kes oli sel korral Nataša rollis). Selline „suvalisus“ rollide jaotamisel aitab rõhutada aja seismajäämist kohas, kus ainukeseks oluliseks mõtteks saab tagaseinale kirjutatud „Balzac sündis Berdõtšivis“ ja „Moskvasse3“. Endla lavastuse puhul ongi keeruline ühte või teist näitlejat välja tuua, aga ühe etenduse vaatamise põhjal jäid silma Märt Avandi Tšebutõkinina (eriti purjusolemise stseenis) ning Andrus Vaarik Kulõginina (eelkõige teise vaatuse lõpus).
Justkui olematule tekstirežiile vaatamata hakkas Tšehhovi tekst hoopis erakordselt selgelt kõlama. Nagu esimest korda oleksin kuulnud lauset „Mu pea valutab“. Teemad, mida Tšehhovi näidendite puhul ikka esile tuuakse – vana maailma kadumine ja asendumine uuega, kus ei hinnata enam endisi väärtusi, üksteisest möödarääkimine ja oma tegelike mõtete varjamine tähenduslikes pausides, igatsus, nostalgia, tegutsemise ja tegematajätmiste vastasseis, üleüldine mitte millegi juhtumine, tegevuse puudumine – tulevad just Endla „Kolme õe“ lavastuses hästi esile. Lohutu on Andrei (Priit Loog), tema õdede ja nende kaaskondsete elu ja olemine, ükski sündmus (Veršinini ja Maša armastus või Tusenbachi surm duellil Soljonõiga) ei kerki esile, polegi oluline. On mingi seisund, milles ollakse ja millest ei saa välja. Ega keegi eriti proovi ka.
„Lihtsa elu“ Olga, Maša ja Irina. Musta Kasti „Kolme õe“ lähteülesanne on hoopis teistsugune kui Endlas. Põhiliseks võtteks on igasuguse allteksti ja teise plaani kaotamine, mis teeb „Kolmest õest“ komöödia üsna nõmedate provintslaste elust. Erinevalt Endla lavastusest on Musta Kasti lavastuses rollid, algusest peale kostüümid, tegevust toetav lavakujundus (kunstnik Illimar Vihmar), mängitakse suhteid ja tundeid. Kuigi tänapäevane, on kindlat tegevusaega ja kohta keeruline üheselt määrata.
Esietendusel tajusin miskipärast selgelt, et tegevus toimub Tartus, saja tuhande elanikuga provintsilinnas, kus ei juhtu kunagi midagi ja kust võiks põgeneda, aga ikka jäädakse sinna kinni. Andrei ja tema õed on lihtsad väikekodanlased, isegi tühised, nõmedad inimesed. Vaatajatele esitletakse üsna mõttetuid inimesi, kellele vähemalt minul oli raske kaasa tunda.
Seda soodustab ka Tšehhovi teksti sügavamõttelisemate monoloogide võõritamine: nt Veršinini (Kristjan Lüüs) pikemad tulevikuvaated loetakse mikrofoni, mis asetab lausutu justkui tegelasest väljapoole. Kolm õde (Kaija M. Kalvet Olgana, Birgit Landberg Mašana ja Laura Niils Irinana) on hästi praktilised, tegelikult ilma unistusteta naised – vanadel kummimadratsitel magamiskottides lamajate „Moskvasse, Moskvasse!“ õhkamine muutub seetõttu hoopis naljakaks.
Andrei (Karl Robert Saaremäe) on lihtsalt joodik, tema naine Nataša (Liina Guerrero, kes mõjus väga värskelt) meenutab oma roosa kampsuni ja rohelise seelikuga tüüpilist maalt linna tulnud tüdrukut, kes kujutab ette, kuidas tema ja teda ümbritsevad inimesed elama peavad, ega unusta seda ka pidevalt väljendada. Nagu Endlas, kus näitleja reaalsel vanusel ei ole tema tegelaskuju puhul mingit tähtsust, ei ole ka Musta Kasti trupis, mis koosnebki peaaegu ühevanustest inimestest, proovitud näitlejaid tegelaskuju kehastamiseks näiteks vanemaks teha. Seksikate tuletõrjujate tantsus teise vaatuse alguses, kui Veršininite maja põleb, lustivad seega nii Tšebutõkin (Kaarel Targo) kui ka Kulõgin (Rauno Polman). Ei tantsi Soljonõi (Jaanika Tammaru), kes on vist hoopis Soljonaja.
Musta Kasti „Kolmes ões“ on põhiliseks võtteks igasuguse allteksti ja teise plaani kaotamine, mis teeb sellest komöödia üsna nõmedate provintslaste elust. Veršinin – Kristjan Lüüs.
Need kaks üksteisele nii tihedalt järgnenud lavastust kinnitavad Tšehhovi teksti mitmekülgsust ja selle esitamise erilaadseid võimalusi. Kui Endla lavastuses toovad just minimalism ja staatika esile Tšehhovi teksti sügavamad kihid, siis Musta Kasti lavastus näitab, et Tšehhovi teksti võib mängida kergemeelselt ja lihtsakoeliselt: siin räägivadki tegelased seda, mida mõtlevad. Tusenbachi hüüatus „Ma ei ole täna kohvi joonud. Ütle, et mulle keedetaks …“ ongi lihtsalt soov kohvi saada, mitte potentsiaalse surmahirmu varjamine. Veršinin kutsub linnast lahkumisel küljeuksest Mašat vaid sõrmenipsuga, et temaga ilma suurema tseremooniata hüvasti jätta. Kogu tegevust ümbritseb huumor, tegelaste mured on aga liigagi argised ja naeruväärsed.
Mõlemast „Kolme õe“ lavastusest saavad suurima naudingu need, kes tunnevad teksti ja tegevusliine, suhtekolmnurki ja tõlgendusvõimalusi. Seejuures peaksid mõlemad lavastused toimima ka iseseisvana: Endla teatri „Kolm õde“ võib nõuda avatumat vaatajat, Musta Kasti versioon võiks sobida vabalt ka reedeõhtuse meelelahutuse otsijale.
Ei ma teadnud, et nii kiirelt kaob aeg, suvi läks, sa jätsid mind, mu kallis, üksinda. Musta Kasti „Kolmes ões“ kasutatud võtet jätkab Vihmar Endla teatri „Suvitajates“. Ka siin tuuakse vaatajate ette tühised inimesed, kellele on siiski võimalik rohkem kaasa tunda kui „Kolmes ões“. Tšehhovi „Kolme õde“ ja Gorki „Suvitajaid“ seobki ka teema: kokku saavad inimesed, kes tahaksid olla kusagil mujal, teha midagi muud, armastada kedagi teist, leida elu mõtte. Aga kahjuks nad istuvad ümber laua, joovad teed, mängivad kaarte, unistavad ja räägivad, räägivad, räägivad.
Gorki „Suvitajaid“ on Eestis lavastatud vaid korra, 1977. aastal samuti Endlas, Vello Rummo käe all. Vihmar on tegevuse toonud tänapäeva, nüüdisajastanud ka teksti, aga teinud seda endale omaselt ehk mingeid ajastukohaseid elemente säilitades. Nii peab Vlass (Karl-Andreas Kalmet) ikkagi oma õe Varvara (Kati Ong) abikaasa Bassovi (Priit Loog) pakse anakronistlikke kaustikuid käsitsi ümber kirjutama, mitte arvutiga mässama.
Gorki „Suvitajad“ ei ole Eestis tuntud tekst, mistõttu veidi sisust. Oma suvekodus võõrustavad külalisi abielupaar Varvara ja Bassov. Pidevalt jalutavad uksest sisse ja välja naise vend, kõike naljaks keerav Vlass ning mehe õde, kehv esoteerikust luuletaja Kaleria (Karin Tammaru), kuid veel hulk teisigi tegelasi: ennast läbikukkunud emaks pidav Olga (Carita Vaikjärv) ja tema saamatu arstist abikaasa Dudakov (Tambet Seling) ning veelgi mõttetum Suslov (Meelis Rämmeld) oma seksuaalselt vabameelse naise Juliaga (Ireen Kennik).
Maailmavaatelist idealismi pakuvad seltskonnale vananev üksikema Marja Lvovna (Kleer Maibaum), tema tütar Sonja (Jane Napp), pidevalt närviline ja egoistlik Rjumin (Ott Raidmets) ning allakäinud kirjanik Šalimov (Märt Avandi). Kuidagi on selles seltskonnas kanda kinnitanud ka Bassovi abi ja Julia armuke Zamõslov (Sten Karpov) ning seltskonda sulandumatu rikas onu Dvojetotšije (Enn Keerd). Üldiselt ei toimu eriti midagi: juuakse teed, räägitakse maailma asjadest (peamiselt sellest, mida peaks muutma ja teisiti tegema), armutakse õnnetult (noor Vlass endast vanemasse Marjasse), petetakse oma abikaasasid (Varvara kirjanik Šalimoviga ja Julia Zamõsloviga), käiakse kalal ja räägitakse üksteist taga. Tavaline provintsi värk.
Kuigi Vihmar ei ole otseselt lavastanud pea- ega kõrvaltegelasi, kerkivad eelkõige esile Priit Loog, Karl-Andreas Kalmet ja Karin Tammaru. Loodetavasti kirjutab keegi lavastusest pikema artikli, et keskenduda kõikide näitlejate väärt tööle. Siiski rõhutan Priit Loogi jätkuvat head loomingulist vormi. Loog tundub olevat üks neist Endla näitlejatest, kes on ennast leidnud tänu koostööle Vihmariga. Ta on näidanud oma mitmekülgsust ning pole kinni jäänud samasuguste tüüpide kehastamisse. Loogi mängitud Bassov on lühikeste pükste, valge triiksärgi ja päikeseprillidega jõmm, kes sussutab grillil täpselt siis, kui teine inimene lõpuks avaneb ja kõik südamelt ära räägib. Bassovil on alati hea tuju, sest kui sul on raha, naine ja auto, siis ei saa ju elus midagi halvasti olla: „Elus on kõige tähtsam, et oleks tšill.“ Loog ei domineeri, isegi siis, kui on justkui juhtrollis, ja seda on meeldiv vaadata.
Erinevalt „Kolmest õest“ ei ole Gorki „Suvitajad“ tuntud tekst ning selle lavastamine ei ole seetõttu iseenesest sündmus. Seega ei ole oluline keskenduda sellele, mis on Gorki tekstist jäänud ja mille Vihmar on välja visanud. Igal juhul on ta teksti ajakohastanud, lisanud nagu alati väikeseid detaile, mis muudavadki lavastuse vihmarlikuks: nt Suslovi buratinolik vastus „Sest lõbus olen ma ja teisiti ei saa“ küsimusele, miks ta joob, jms. Lisandunud on laulud (sõnade ja arranžeeringu autor Feliks Kütt), mida esitavad ainult naistegelased, ning meestegelaste koreograafiline liikumine (Rauno Zubko).
Kõige tähtsam on, et Gorki 1904. aastal loodud tegelaskujud on hästi tuttavad ka tänapäeval. Päikseprillijõmmist Bassovist sai juba räägitud, ent ka kirjanik Šalimov, kes muretseb peamiselt sellepärast, et on tulnud nn uus lugeja, kelle maitsele vastavalt tuleb nüüd raamatuid kirjutada, või esoteeriline Kaleria, kelle lemmiksaade on küllap „Selgeltnägijate tuleproov“, on tüübid meie tutvusringkonnast või kui mitte sealt, siis vähemalt portaalist Elu24.
Vihmar oskab erakordselt hästi tuua lavale tegelased, kelle üle igapäevaelus tihti naerdakse, aga kes tegelikult meenutavad meid rohkem, kui tahaksime seda endale tunnistada. Kuigi laval kõlavad 1980. aastate üsna tundmatute diskohittide tõlgendused, võiksid „Suvitajate“ tegelased grillipeol lihtsate asjade kõrval ka tõsistest rääkida, aga ikkagi kuulata taustaks Kuldse Trio 1990. aastate tümpsuhitti „Pärnu suvi“.
Kokkuvõtteks. Need kolm lavastust ei ole iseenesest Vihmari seniste lavastuste taustal kuidagi uuenduslikud või erilised. Erandlik on ehk „Kolm õde“, kus tegeletakse näitlemise küsimustega. Pigem pakuvad nii Musta Kasti „Kolm õde“ kui ka Endla „Suvitajad“ äratundmisrõõmu Vihmari lavastajakäekirja austajatele ning Endla „Kolm õde“ on teatrigurmaanile, kes saab rõõmustada, et ka väljaspool Tallinna ja riiklikes sihtasutuses tahab keegi katsetada.
Küll aga moodustavad lavastused just triloogiana terviku: kahe vene klassiku tekste ühendab reaalsuse ja unistuste vastandlikkuse rõhutamine, rahulolematus olemasolevaga, aga ka oskamatus sellest välja saada. Vihmari lavastusi ühendab omakorda nende tekstide esitamine tragikoomilisena, nii et filosofeerimisest on saanud argikõne.
Huvitava tähelepanekuna arendan edasi ühe teatrikülastaja mõtet, et „Suvitajates“ ei moodusta näitlejad ansamblit. Minu meelest on see nii kõigi kolme siin käsitletud lavastuse puhul. Seejuures luuakse just ansambli puudumisega teistsugune tervik, pusle, kust ükski tükk ei tohi puududa. Seega ei ole ansambli puudumine midagi, mida ette heita, vaid võte, mis aitab rõhutada võõrandumist päriselust.
„Suvitajates“ ütleb Varja ühel hetkel Kaleriale: „Aga kas inimestega, kes ainult kaebavad elu üle, on lõbus koos olla? Kas on mõnus elada inimestega, kes aina soiuvad, aina taovad endale vastu rinda, aga ei anna maailmale mitte midagi, ei rikasta seda mingil moel?“ Ei ole mõnus, raske on. Raske on ka pidevalt vaadata teatrit, kus ainult soiutakse ja mis seejuures ei rikasta mitte mingil moel. Vihmar õnneks seda ei paku. Vastupidi.
DIY ehk do-it-yourself ehk „tee ise“ on midagi, mida peetakse punkkultuuri peamiseks tunnuseks. Tegelikult ei leiutanud DIY-loosungit punkarid, vaid see võeti üle 1960ndate ja hilisema aja underground-kultuurilt, nagu skiffle, hipide kompromissitum osa ja garage rock’i seltskond. DIY on tänapäevaks laienenud igasugusesse elukeskkonda ja tegevusse, ent 1970ndatel oli see seotud peamiselt muusika tegemise ja levitamisega. Sa pole kunagi ametlikult ühtegi instrumenti õppinud, aga tahaksid bändi teha? Õpid hädapärased akordid ära ja teed. Keegi ei kutsu sind esinema ja ükski kontserdiagentuur pole sinust huvitatud? Korraldad ise kontserdi. Ükski muusikaajakiri ei tunne huvi nende bändide vastu, millest sa tahaksid rohkem teada, nii et lugeda pole kusagilt? Asutad ise odava ja räpaka ajakirja. Ükski plaadifirma ei kavatse su plaati välja lasta? Asutad ise plaadifirma ja teed seda ise või lihtsalt lindistad oma bändi loomingu kassetile ning müüd seda klubides ja baarides.
Laiemalt oli punk-DIY tekkimine tingitud tolleaegse muusikatööstuse ja -ajakirjanduse vastumeelsusest punkkultuuri suhtes. Tänapäeval kõlab väga suur osa tolle aja (eriti USA) punkartiste üsnagi hillitsetult ja meloodiliselt, ent 1970ndate lõpus oli punk enamikule muusikaarmastajatele kas primitiivne või lärmakas müra või mõlemat. Nõnda tekkiski nii USAs kui ka Ühendkuningriigis asjaoludest tingituna vajadus ära teha need asjad, mille „normaalse“ muusika tegijate ja fännide jaoks tegid ära peavoolu muusikamändežerid, -promootorid või -ajakirjanikud.
1980. aastatel sai DIYst juba teadlik strateegia, et hoida punkmuusika ja -kultuur väljaspool kommertsstruktuure ning vältida suurte plaadifirmade ja mänedžmentide mõju artistide muusikale. Tekkis lai võrgustik sõltumatuid ehk indie-plaadifirmasid, alternatiivseid ajakirju ehk fanzine’e, underground-klubisid ja alternatiivmuusikat müüvaid plaadipoode. Nüüdseks on mõned nendest plaadifirmadest kasvanud nii suureks, et tänapäeval räägitakse nendest kui indie major’itest (nt ameeriklaste Epitaph Records on aastakümnete jooksul ostnud ära hulgaliselt väiksemaid punkplaadifirmasid Euroopas).
Kogu DIY-maailm on nüüdseks kasvanud ja muutunud mitmekihiliseks. Siiani on alles ühe-kahemeheplaadifirmad, kes müüvad oma tooteid kusagil magamistoas plaadikastide otsas elades interneti teel, ent on tekkinud ka päris kommertslikult mõtlevad plaadifirmad, kellel on oma kontorid ja plaadilaod ning mis on orienteeritud kasumi saamisele. Punk-DIY (aga ka muudes žanrides) on määrav see, et tegemist on üleilmse võrgustikuga, mida mööda liiguvad bändid, muusika, DJd ja muidu inimesed. See näeb välja nii, et kusagil on klubid ja baarid, kus korraldatakse üritusi. Tuuritavad bändid ja kontserte korraldavad inimesed teavad-tunnevad üksteist. Muusika kättesaamine on järjest lihtsam, punk-DIY puhul ei saa ülehinnata veebiplatvormi Bandcamp. Nii saavadki kõik asjaosalised kokku: kusagil maailma otsas kõrvalises klubis esineb vähetuntud bänd, ent ikkagi teab kohaletulnud publik esineja muusikat, sest on seda internetist kuulnud.
Nüüd, kui Gruusiaski on hakanud tekkima alternatiivklubid ja -baarid, on DIY-võrgustik levinud sinnagi. Teatud mõttes tegi eestlaste Huiabella Fantastica ukse lahti, nende tuuri kajastusega levis internetis informatsioon Gruusiast kui kohast, kus tuuritada.
Ütleme nii, et DIY kui tegevusprintsiip oli külma sõja ajal peamiselt lääne fenomen. Ida-Euroopas oli samizdat (s.t omakirjastuslikud raamatud ja ka albumid, mis ilmusid kassettidel või lintidel) ning suuremates Nõukogude Liidu (ja vahest ka sotsialismimaade) linnades tehti korterikontserte, ent selle kõigega ei kaasnenud organiseeritud võrgustikku ja see oli palju vähem ideoloogiline. Muusikaline samizdat nõukogude moodi oli pigem pealesurutud reaalsus kui teadlik strateegia väljaspool ametlikke struktuure tegutsemiseks. Sotsialistlikus süsteemis ei saanudki osa artiste esineda suuremates kohtades või ametlikult, sest selleks tuli läbida tarifitseerimine, kinnitada eeskava ja olla kellegi palgalehel. Plaatide väljaandmine oli üldse omaette kadalipp, mis võttis ka renomeega tegijatel aega aastaid. Minu arvates puudus samizdat’is alternatiivse kultuuritööstuse moment, DIY ei seostu aga keelatud muusika või tekstide üllitamisega – selle üle annab vaielda ja see pole praegu ka oluline. Oluline on see, et pärast külma sõda levisid DIY-strateegiad ja -struktuurid läänest ka Ida-Euroopasse ning Eesti lülitus globaalsesse DIY-võrgustikku.
Ühe kasseti lugu
„Punk Is Love 2“ on üleilmse tänapäevase pungi kogumik, mille peale on kokku kogutud 26 kiiret, energilist ja kärarikast lugu üle Euroopa, aga ka kaugemalt. Sellele kogumikule eelnes esimene kassett „Punk Is Love“. Mõlemad kogumikud on DIY-koostöö tulemus. Praegu ühe enim tuuritava Eesti punkbändi Huiabella Fantastica liikmed on aktiivsed Tallinna sotsiaalkeskuses Ülase 12 (Anemon12). Seal tehakse kontserte. Nii tekib bändiga tuuritamise ja teistele kontsertide organiseerimise baasil võrgustik, mis ühendab Eestit selle maailma eri nurkadega. Selle võrgustiku baasil saab tuuritada, kusjuures ühe bändi võrgustik suureneb seda enam, mida aktiivsemalt ta tuuritab.
Nii oli loogiline, et Huiabella Fantastica kui koosseis, mis laseb aktiivselt välja omaenese muusikat, andis ühel hetkel välja üleilmse pungi kogumiku „Punk Is Love“. Kuna lugusid jäi üle, siis ilmus kogumik „Punk Is Love 2“, mille jaoks tuli jälle otsida bände, sest eelmisest kogumikust jäänud lugusid ei olnud piisavalt. Täiesti loogiliselt sattus Huiabella Fantastica laulja ja kitarrist Kristo Mägi uut materjali otsides ja läbi kuulates Gruusia bändi Gerchi peale – asi lõppes Huiabella Fantastica tuuriga Gruusias. Nädalapäevad kontserte, millest igaühest võtsid peale Gerchi osa veel kaks Gruusia bändi ja igal kontserdil esines veel üks kohalik bänd.
„Tuuritamine oli väga tüüpiline DIY, nagu ma olen seda varem teinud ka Euroopas punk- ja underground-bändidega. Kitsas minibussis sõitsime mööda Gruusiat ringi ja igal õhtul oli uues kohas kontsert. Palju alkoholi ja viletsad kõvaks magatud madratsitega odavad hotellid,“ kirjeldas tuuri Kristo Mägi. Ent olemuslikult oli olulisem tuuril suhtlemine ja musitseerimine, kusjuures üks tõukus teisest ja vastupidi. Võrgustumine ja solidaarsus on punk-DIY puhul midagi, mis eristabki selle fenomeni mitte-DIYst. Näiteks see, et DIY puhul võivad bändid reisida ilma instrumentideta ja mängida laenatud pillidel, on asi, mida endast lugupidav mitte-DIY bänd kunagi ei tee. Olid inimesed, kes sõitsid kaasa enam-vähem kõikidel kontsertidel. Kristo seletas mulle bändide omavahelise koostöö mehhanismi ära: bändid teevad üksteisele reklaami sellega, et teisi teatakse ja korraldatakse sõpradele kontserte. Tihti fännid neid teisi bände ei tea ja avastavad niimoodi seni tundmatud artistid. Niimoodi pannakse kontsertidele kokku erinevad esinejad, et neid publikule tutvustada, s.t „bändid jagavad üksteist fännidele“.
Ida-Euroopa DIY on ennekõike tuurimarsruut: bändid alustavad Karjalas, lähevad sealt Peterburi ja siis Läti, Leedu ja Tšehhi kaudu Kasahstani välja. Ida-Euroopa eripära on pidev balansseerimine piiri peal. (Huvitaval kombel pole Moskvas klassikalist DIY-skeenet.) Idas on kõik palju poliitilisem, sest riigi surve alternatiivkultuuri allasurumisel on tugevam. Geograafiline haare on lai ja teatud mõttes on sellele kaasa aidanud Venemaa punkarite massiivne väljaränne Gruusiasse, Armeeniasse ja Kesk-Aasiasse. Nii oli Huiabella Fantastica Bathumi ja Thbilisi kontsertidel massiliselt Peterburist pärit eksiilpunke. Bändibussi roolis oli Peterburist pärit legendaarne kontserdikorraldaja ja tuuribussi juht Grobeus.
Gruusia on riik, kuhu väljamaa bändid eksivad harva. Nüüd, kui seal on viimasel ajal hakanud tekkima alternatiivklubid ja -baarid, on DIY-võrgustik levinud sinnagi. Teatud mõttes tegi eestlaste Huiabella Fantastica ukse lahti, nende tuuri kajastusega levis internetis informatsioon Gruusiast kui kohast, kus tuuritada. Nii võivad Poola bändid saada kontakte üle Eesti või minna Gruusiasse mängima. Gruusia skeene on välismaa bändide jaoks selgelt valmis. Tulevik on päikseline!
Lühivastus pealkirjas esitatud küsimusele kõlab, et lootust on alati, aga üldjuhul sama vähe kui raha. Ja rahaga teatavasti on asjad halvasti, kuigi moodustuv uus valitsuskoalitsioon läheb sügisel parlamenti nominaalselt kõigi aegade suurima riigieelarve eelnõuga. Talvel, kui süngemate ennustuste järgi pidanuks keskklass mõne kuuga kalli energia raskuse all välja surema, ironiseerisin selle mustaks maalitud pildi üle, sest pandeemiaga võitlemise ettekäändel ühiskonnas harjumuspärasele kulutamisele seatud piirangud olid rekordtempos kasvatanud inimeste sääste, millega talv hinnatõusudest hoolimata üle elada.
Nüüd on poliitikutest ennustajad üksmeelsed, et ees ootab erakordselt raske ja kulukas talv ning eluga toimetulekuks on valitsuse abi vajajate hulk mullusest suurem. Järelikult, ükskõik, millises kombinatsioonis moodustavad erakonnad märtsivalimisteni riiki juhtiva valitsuse, igal juhul on seal enamuses hääled, mis tahavad välja jagada rohkem toetusi ja vähendada maksutulu. Isegi Reformierakonnal kui rahandusliku vastutustunde viimasel bastionil on argumendid nii otsas, et ainsaks teeks takistada riigile uute üle jõu käivate kohustuste kaelavõtmist on obstruktsioon riigikogus.
Mulle ei ole küll selge, millisele ilmaprognoosile toetuvad suurte raskuste ennustajad, sest seda ei saa veel olemas olla. Ning talvel ja talvel on vahe, nagu teab igaüks, kes oma kodukulude üle on pikemalt arvet pidanud. Näiteks minu korteri küttearve viimase kümnendi kõige soojemal ja kõige külmemal talvel (arvete järgi vastavalt 2020. ja 2013. aastal) erineb kaks korda ja seda stabiilse hinna puhul. Kas tuleb külm või pehme talv? Kas parlament peaks riigieelarves kindlustama toetusraha maksimaalse võimaliku vajaduse järgi või kaaluma sügisel kolme ilmastsenaariumi?
Järgmine küsimus on, kes ikkagi täpsemalt on need abivajajad. Läinud talvel nende väljaselgitamine valitsusel just kõige paremini ei õnnestunud ja kõik poliitikutele majandusliku nõu andjad on osutanud, et nii energiakulude kompenseerimine kõigile (vajadusest sõltumata) kui ka teine, rohke bürokraatiaga toetamine olid ühtviisi kehvapoolsed lahendused, mida ei maksaks korrata. Riigile kallis, kasusaajale ebamugav ja alandav. Juurde tuleb uus teema, nimelt võitlus inflatsiooni ja hinnatõusuga, mida heldete toetustega ehk elanikele tarbimisraha jagamisega pidurdada ei saa.
Keskpanga sõnum on selge: kerkinud hinnad jäävad saavutatud tasemele püsima ning neid poliitiliste võtetega langetada ei saa. Valitsus võib vaid iseenesele näppu lõigata, kui loodab hindadele survet avaldada mõne maksuliigi (näiteks kütuseaktsiis) tulust loobumisega, aga soovib seejuures toetustele aina rohkem kulutada. Kõigepealt peaksid koalitsioonikõneluste pidajad endalt küsima, kas elanike ostujõu taastamise ainus tee on nende toetamine eelarveraha ümber jagades või on ka muid viise. Keskpanga hinnangul kasvab keskmine palk tänavu 10% ja jõuab 2024. aastal peaaegu 2000 euroni. See juhtub paindlike suhetega tööturul, eeskätt erasektori mõnes produktiivsema ja ekspordivõimelisema haru toel, mitte valitsuse jõupingutuste tõttu.
Valitsuse vastutusel on avaliku sektori palgad, millega tegelemist on aastaid iseloomustanud kaunid sõnad ja mõne valdkonna kriitiline mahajäämus, mille tõttu sinna enam tööjõudu ei leia (tuntuimad näited meditsiin, haridus ja siseturvalisus). Selle kõrval elab oma elu dogmaatiline seisukoht, et avalik sektor ei tohi palgakasvu eest vedada ja riigiaparaati peab aina õhemaks hööveldama, mis paraku ei tähenda sugugi mingist senisest tarbetust tegevusest loobumist, vaid lisakulu ning soovi asjaosalistelt vähema raha eest aina rohkem tulemust välja pigistada. Kaudselt ütlevad otsustajad seega uutes majandusoludes, et vähemasti osa süüd hinnatõusus lasub avaliku sektori palgasaajatel, kes on küllap saanud liiga palju palka ja seda vastutustundetult kulutades võimendanud hinnatõusu, mille tõttu nüüd teised (väiksepalgalised, eakad jt) kannatavad.
Kuidas paistab hetkeseisuga välja kultuurisektori helge tulevik? Ei paistagi või siis näib veelgi närusemana kui siinsamas kuu aja eest kirjapandu järgi („Rändeminister andis aru“, Sirp 13. V 2022, nr 19). Pool valitsust on langenud ning selles pooles on ka kultuuriminister. Formaalselt kehtib ministrite asendamise kord ja kõik hädavajalikud allkirjad saavad antud, kuid asjatu oleks loota, et asendaja ministeeriumis midagi suurt ja sisulist teeb, sealhulgas valmistab innukalt ette positsiooni eelarveläbirääkimistel.
Koalitsioonikõnelustelt ei ole siiamaani kultuurivaldkonna toimetuleku tagamise kohta sõnumeid tulnud. On tüüpiline, et kui jutuks tulevad avaliku sektori palgad, siis kipuvad palgalised kultuuritöötajad hädaliste loendamisel alatasa ununema, rääkimata vabakutselistest, kelle toimetuleku eripärast otsustajatel enamasti aimugi ei ole. Nende märkide järgi otsustades ei ole kultuuril sügisesest eelarvest just palju loota.
Miks alatasa nii läheb, seda põhjustab poliitikaprotsessi teatud väärastumine, milles erakonnad ise teadagi probleemi ei näe. Esiteks on asjad valesti selle poolest, et läbirääkimisi peavad vähemasti osaliselt inimesed, kellel endal ei ole kavatsust ministrina valitsusse vastutama minna. Teiseks ei komplekteeri erakonnad läbirääkimiste delegatsiooni nii, et valitsuse kõik vastutusalad oleks seal ühtviisi esindatud kas erialase asjatundmise või varasema töökogemuse kaudu. Kuna kultuur ei ole peaaegu kunagi ühegi erakonna poliitiliste eelistuste ja soovide esikolmikus, siis on kultuur parteide kaudu kõnelustel esindamata. Kolmandaks on kujunenud halvaks tavaks, et viimase hetkeni hoiavad läbirääkijad avalikkuse eest saladuses, kellele konkreetselt ja milliste põhjendustega ministrikohad lähevad.
Põhimõtteliselt on igal kolmest koalitsiooni poole püüdlevast erakonnast ette näidata varem kultuuriministri ametit pidanud ja praegugi poliitikas aktiivne inimene (näiteks Signe Kivi, Tõnis Lukas ja Indrek Saar). Kas ühelgi neist praegu on ambitsiooni või parteisiseses hierarhias võimalust kultuuriministri portfellile pretendeerida, ei ole kolmapäeval, kui kirjutan, veel teada. Kui ei, peab valitsemisala end valmis panema järjekordse uustulnuka saabumiseks. Viimased eksperimendid ministriametis inimestega, kes alles ametisse saades hakkavad end valdkonnaga kurssi viima ja selle ülesandega enne ametist lahkumist valmis ei saagi, ei ole positiivseid jälgi maha jätnud ning nüüd on olukord senisest hoopis kriitilisem.
Aega riigieelarvest oma õiglase osa väljanõudmiseks on väga napilt ja rahandusministrit ning tervet valitsust peaks töötlema hakkama esimesest tööpäevast, kusjuures suvi on puhkuste aeg ning ka ametkondlikku tuge on võtta napilt. Pealegi ei tohiks sel korral piirduda ainult kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumi suurendamisega (tänavu 1400 eurot, millel ostujõudu juba vähem kui mullusel 1300-l eurol). Karjuv vajadus on järele aidata ka neid, kes miinimumpalgaliste ülemustena palgas reameestega võrdsele tasemele langevad, kui midagi juurde ei tule.
Lisariskina on õhus oht, et sügisel võib valitsust tabada järjekordne pandeemiapaanika ning kõik lubadused ühiskonda mitte sulgeda lendavad taas prügikasti. Sel aastal korra juba jäi kultuuriasutuste sulgemisest tekkinud koroonakahju kompenseerimata, sest see „ei mahtunud fookusesse“. Uut samasugust nöökimist asutused järgmisel talvel rahaliselt üle ei elaks. Institutsioonide tegevuse takistamine tekitab lisasurve ka loometoetustele ja kultuurkapitalile. Järelikult peaks selle riski maandamiseks vajaliku summa juba varakult kuskil reservis broneerima. Kui vaja ei lähe, on tore ja selle saab ehk mõne seisma jäänud suure plaani realiseerimiseks kulutada.
Palve presidendile on, et kui Kaja Kallas jälle ministrite nimekirjaga Kadriorgu saabub, võtaks ta kultuuriministriks pürgija sobivuse ja võimed erilise hoolega kaaluda ja kontrollida, nagu ka selle, milliseid tagatisi uus koalitsioon kultuuri toimetulekuks annab. Sest kui ei anna, võib kujuneda olukord, kus valitsuse tegevuskava läheb vastuollu põhiseaduse preambuliga.
Seekord tahan ma rääkida dialoogist. Igasugune dialoog püsib kolmel vaalal: küsimused ja vastused, tagasiside ning suhtluses tekkinud probleemide lahendamine.
Kõige olulisem küsimuse liik on üldküsimus. Eesti keeles on palju üldküsimuse vorme, alates kooliõpetuses ainuõigeks peetavast kas-küsimusest kuni vihatud vä-küsimuseni. Suhtluses jagunevad üldküsimused kaheks. Ühed küsimused puudutavad infot, mida küsija ei tea. Just need moodustatakse ennekõike kas abil (Kas sul raha on?). Teised küsimused pakuvad välja arvatava ja eelistatud vastuse ja ootavad sellele kinnitust. Neid küsimusi moodustatakse kõige enam hoopis jutustava lause abil (Sa olid eile raamatukogus?). Aga just sellesse rühma kuulub ka vä-küsimus. Kui jutustav küsilause on üldiselt neutraalne, siis vä-küsimus väljendab tavaliselt hoopis üllatust või kahtlust (Ongi nii vä?).
Aga küsimustele antakse ka vastuseid. Mõnikord on need pikad ja seletavad, aga enamasti lühikesed: jah, jaa, mhmh. Selgub, et ka neil on vahe. Kõik onnõustuvad, aga eri viisil. Jah on kindel nõustumine, mis ühtlasi annab mõista, et selle teemaga pole hetkel vaja enam tegelda. Jaa on teistsugune: vastaja on küll nõus, aga vihjab, et sama teemat võiks kohe jätkata. Mhmh aga hoopis distantseerib jutust või teemast. Siit on vahest selge, miks abiellujad vastavad laulatusel jah (aga vaadake filmist üle, mida ütleb Joosep Toots).
Tagasiside on need pisikesed sõnad, mida öeldakse siis, kui kõneleja mingit infot jagab. Need näitavad, kuidas öeldu on vastu võetud ja kuidas minna edasi. Siia kuuluvad samameelsust näitavad jah ning jaa ning distantseeruv mhmh, mis toimivad üsna samamoodi nagu samad sõnad vastustes. Aga nendest tähtsamad on ahah, ahaa, aa. Sõnad, mis osutavad, et kuulaja informeeritus on muutunud. Needki ei ole sünonüümid. Kui ahah näitab, et kasutaja sai asjast aru ja lisa pole vaja, siis ahaa tõstab esile, et saadud info on problemaatiline, ootamatu või lihtsalt huvitav ja hea oleks saada lisainfot. Aa on aga hoopis omaette tegija. Selle abil annab kõneleja teada, et tema senine arusaam või teadmine oli väär ja nüüd on ta oma teadmist korrigeerinud (aa … et ainult tuhat eurot).
Kuigi me kõik soovime, et suhtluses probleeme ei tule, on tegelikult need seal alati olemas. Kord ei leia kõneleja õiget sõna, kord tuleb väljaöeldut ümber teha (kell kaks-, ei kolmteist), kord ei kuule partner, mida öeldi (Ah? Mida?), või ei saa öeldust aru (Kes see on?). Mõnikord aga tekitab kaaslase jutt nii palju üllatust või kahtlust, et vajab enne jätkamist üle kontrollimist. Selle tulemuseks on parandused. Üldiselt kehtib suhtluses põhimõte, et paranduse teeb see, kes probleemi põhjustas. Kuulaja algatab parandusi (Ei ole nii...) tegelikult harva ja need võetakse vastu üsna pika hambaga.
Miks sellest kõnelda ja nüüd enne suve? Needsamad kolm vaala on olulised ka netisuhtluses, olgu Messengeris või meilivahetuses, kiire netisuhtlus toob aga kaasa mitu probleemi.
Esimene on see, et kas on netis kaduv nähtus ja seal on üha laiemalt levinud vä (või we või hoopis v) ka siis, kui ei avaldata kahtlust, vaid küsitakse hoopis infot. Ja see võib tekitada vastajas suure segaduse. Oli see nüüd infosoov? Või kahtluse väljendus? Pole ka intonatsiooni, mis aitaks.
Teine on see, et netis on väga tagaplaanile jäänud ahah ja ahaa, nende koha on vallutanud aa, mida saab kiiremini kirjutada. Aga taas, tulemuseks võib olla suur segadus, sest selline aa ei näita enam ennekõike, et teadmine on ümber lükatud. Taas võiks aidata intonatsioon, aga seda ei ole, kuigi emotikonid midagi näitavad. Ja lisaks eneseparandus. Kõnes tehakse vigane sõna ümber samas lauses ja võimalikult kohe pärast viga, aga netivestluses tuleb parandus alles järgmise saadetise või meiliga. Ja vahepeal võib kaaslane oma vastuse valesti mõistetud jutule juba ära olla saatnud …
Mis on moraal? Suvi tuleb, visake telefonid minema ja suhelge suuliselt. Silmast silma. Seni, kuni veel saab.
Endla teatri „Suvitajad“, autor Maksim Gorki, tõlkija Hans Luik, tekstiredaktsiooni autor ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, muusikaline kujundaja ja laulusõnade autor Felix Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur, koreograaf Rauno Zubko. Mängivad Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd ja Sten Karpov. Esietendus 14. V Endla suures saalis.
„Kust siin konjakit saab?! Ma olen siin majas esimest korda!“ hõikab teatri fuajees oma seltskonnale kergelt pigistava triiksärgiga noorepoolne meeskodanik. „Sa ajad midagi segamini,“ teatab telefoni näppiv väärikas eas proua oma härrale, „see on hoopis Maksim Gorki „Suvitajad“.“ Ka proua sõbranna Ilme on oma mehega plaaninud seda lavastust vaatama tulla, ent esialgu ootavad nad kannatamatult „kontrollkäigule“ saabunud sõbranna muljeid, sest „niisama heast peast ikka ei julge piletit osta“.
Endla teatri suur saal (vähemalt parter) on inimesi täis, sellist pilti pole ammu näinud. Armas rahvas, kas te ikka teate, millesse te oma raha ja reede õhtu olete investeerinud, mõtlen kibeda muigega. Lugesite pealkirja ja ootate nüüd kultusfilmi „Siin me oleme“ teatraalset reinkarnatsiooni? See on ju hoopis proletaarse vene kirjaniku Gorki enam kui sada aastat tagasi kirjutatud näidend omaaegse intelligentsi kidunemisest ja irdumisest. Pikk nagu lohe, tüütuid targutusi täis ja parajalt segane, kirjandusteosena (vähemasti ilma taustateadmisteta) küllatki loetamatu. No mida arvata näiteks sellisest tekstist: „Kõik brünetid abielluvad vara, metafüüsikud aga on pimedad ja kurdid … Väga kahju, et nad oskavad kõnelda!“ (Maksim Gorki „Teosed“, X köide, Tallinn 1959, tõlkinud Hans Luik.)
Ent ootuste horisont keerab ennast hoopis teise külge. Armas rahvas haagitakse „taha“ esimestest lausetest peale, näitlejate repliike püütakse nagu esimest kevadpäikest, pingelisematel hetkedel kerkib õhku kujutluslik, lavapinget kumuleeriv kirvevars. Gorkile juurde väänatud rohke koomusk ning muusikalised laulu- ja tantsunumbrid rokivad täie raha eest ning teatriõhtu lõpetab huilgav püstijalaovatsioon. Tormiline kiiduavaldus summutab proua sõnumi oma kaaslasele, kuid pole vist kahtlust: Ilme mees peab lähipäevil hakkama oma ülikonda pressima.
Kui nüüd keegi luges eelnevatest ridadest välja suvepealinlaste teatrimaitsest üleoleku, siis nõnda ei olnud see mõeldud. Kinnitan otsesõnu: nautisin kõigiti Endla neljateistkümneliikmelise näitetrupi lennukat rolliloomet, kuid ruumipuuduse tõttu nimetan siinkohal vaid kaht kõige verekamat osatäitmist, Priit Loogi Bassovit ja Carita Vaikjärve Olga Aleksejevnat, ning Ingomar Vihmari energeetiliselt laetud lavastust. Õigust öelda on tegu lausa kübaratrikiga: kes võinuks arvata, et ajalis-kultuuriliselt meist valgusaastate taha jääva materjali põhjal on võimalik „toota“ suure trupi suure lava (tragi)komöödia, mis kõnetab nii lihtsa meelelahutuse otsijaid kui ka kõikenäinud teatrivaatlejaid (nagu esimesed vastukajad on kinnitanud), mis toimib korraga nii õdusa õhtuveetmise kui ka sotsiaalse (kõver)peegli funktsioonis. Sealjuures ei saa välistada ka sügavuti haarduvaid emotsionaal-intellektuaalseid samastumisvõimalusi.
Mida on siis Vihmar selle tolmunud tekstikogumiga teinud? Esiteks on kogu dialoog (mõistagi kärbitult) „ümber kirjutatud“ mitu astet madalamasse stiilimaatriksisse. Näiteks lause „olen kuulnud, et kirjanikud olevat meistrid naisi võrgutama“ kõlab lavalt umbes nii: „kirjanikud pidid kõvad kepivennad olema“.
Esoteerikust luuletaja Kaleria (Karin Tammaru) on sisemiselt katki läinud, kuid varjab seda edukalt välise furooriga.
Gorki intelligentide ülespuhutud targutamine on seega peaaegu et poetaguse seltskonna lämin, mille kuulamine tavaoludes oleks täiesti talumatu, kuid mis paneb end jälgima näiteseltskonna katkematu „teise plaani“ kohaloleku tõttu. Selles võib tajuda avameelselt rämeteaterlikku, „volüüm põhjas“-mängulaadi, samuti kohtab küllaltki vastutusevaba ja isegi lõtva lollitamistungi, aga seejuures ka mingit väga kindlat rollisisest raamistikku, mis ei lase kogu kremplil laiali vajuda.
Lisandunud on ka naljategemiseks mõeldud, tõenäoliselt proovide käigus tekkinud, kohalikku kultuurikehandisse haakuvaid kalambuure („Kaleeria Villandi“ jne) ning isegi metateatraalseid viiteid – tegelassüsteemis orienteerumise hõlbustamiseks lisatakse märkus, et jutt käib „sellest kaabuga tüübist, keda mängib Sten Karpov“. (Miskipärast järgnes sellele homeeriline naerupahvak publikult.)
Visuaalses plaanis lisandub veel võsareporterlik esteetika oma ufogrillide, väljaveninud T-särkide, dresside ja kummiplätudega. Enam-vähem sama atribuutikat on Vihmar lähiminevikus kasutanud nii Hugo Raudsepa („Vedelvorst“, 2018) kui ka William Shakespeare’i („Windsori lõbusad naised“, 2019) lavalisel interpreteerimisel. Praegusel juhul on see võte aga sisuliselt kõnekam, sest tegelaskonnas on ikkagi advokaat, arst, kirjanik ja insener. Või vähemasti väidab seda kavaleht.
Inimsuhete plaanis torkab selgelt silma, et sugupoolte vaheline problemaatika on esitatud seebiooperlikus üle võlli stilistikas. Vaid Kati Ongi allasurutud raevus kobrutava meeleheitega saatusele aegamisi alla vanduv Varvara Mihhailovna saab hetketi, üürikestes viivudes salakiindumuse Märt Avandi mängitud kirjanik Šalimoviga vajutada kogu selle traali-vaali traagilisematele tundetoonidele.
Kui veel kord tuua mängu Feliks Küti laulunumbrid (minu lemmikut neist olen tsiteerinud siinse kirjatüki pealkirjas), siis võib öelda, et Vihmari Gorki-tõlgendus läheneb miskitmoodi hoopis klassikalise opereti ülesehitusele: esindatud on nn esimene armastajapaar (Bassov ja Varvara), noor koomik (Karl-Andreas Kalmeti Vlass), vana koomik (Enn Keerdi Dvojetotšije) ja isegi mitu paari subrette.
Ka juurde kirjutatud laulunumbrid ei vii tegevust edasi (nagu näeb ette näiteks muusikali stilistika), vaid kujutavad endast väikeseid kelmikas-meelelahutuslikke vahepeatusi. Ning väikesed viited nüüdsele eluolule on alati olnud muidu läägeks kiskuva opereti sool ja vürts. Õieti võiks ka Varja etteheidet oma kaaskondsetele – olge nüüd ometi tõsisemad! – tõlgendada omalaadse metavihjena lavastuse nn autoritasandile, millest võib välja lugeda siirast kahetsust: proovisime ka tõsisemalt, aga mitte kuidagi ei tulnud välja, ikka keeras laadaks.
Veel kord, oma stiilses rafineeritud rämeduses (või sobiks paremini „proletkultlikus poeetilisuses“?) hingav lavastustervik on ere, teatraalne, suurejooneline, trupi elaan ja hasart lükkab loo hea hooga jooksma. Lavastuse väline vorm ehk kooruke on kompvekipaberlikult kutsuv ja värviline. Kena keik, aga mis on siis see iva? Mille üle juurelda teatriõhtujärgsel suveööl Pärnu rannaparkides, menupaikades, vesiravilates ja puisniitudel?
Kas Gorkit vaevanud küsimus „Kelle poolt olete teie, „kultuurimeistrid“?“, nagu ta pealkirjastas 1932. aastal ühe oma krestomaatilistest kirjutistest, on kuidagi relevantne ka praegusel juhul? Teatavasti vaevas Gorki hinge, et XX sajandi alguse vene intelligents on kaotanud sideme nii kodanluse kui ka proletariaadi kihistusega. Meie ühiskonda ümber tõlgituna võiks siis esimesel juhul olla tegu äri- ja poliitilise eliidiga, teisel majandusliku toimetuleku piiril püsiva, lihttööd tegeva ühiskonna segmendiga.
Siinkohal muutub tähenduslikuks, et Gorki näidendis eksivad korraks lavale ka proletariaadi esindajad (näitekunstiharrastajad, toatüdruk, öövaht), keda me laval ei näe. Kas „lihtrahva“ rollis peaksime olema äkki meie, saalis olevad provintsiteatri austajad, kel puuduvad võimalused metropolide „tõelise väärtkultuuri“ nautimiseks? Üksüheselt pole ka selge, mis sorti „kultuurimeistritega“ on selle seltskonna puhul tegu. Äkki oli vähemalt Šalimov olnud kunagi lootustandev literaat? Ehk pälvis Kaleria (Karin Tammaru esituses veel üks sisemiselt katki läinud, kuid seda edukalt välise furooriga varjav kreatuur) kunagi diplomi mõnelt „Kuldse kaselehe“ luulekonkursilt? Ehk siis: kui kultuurirahvas on täies koosseisus mandunud jauravaks lumpeniks, on „lihtne inimene“ langenud sellestki tasemest veel allapoole? Või vastupidi, tõusnud sellest neurootilisest kambast hoopis peajagu kõrgemale?
Fantaasiale julgemalt hoogu andes võiks märksõna „suvitaja“ kleepida filosoofilisele raamistikule, mõtiskleda suvitamise kui fenomeni dionüüsiliste, tsivilisatsioonieelsete allusioonide üle. Suvitamine kui bakhanaallik pidu sinus eneses, urbaniseerunud kontoriroti võimalus normeeringutest vaba elulaadi poole analoogselt kõikvõimalike stiilipidude, rollimängude, põgenemistubade ja tantrafestivalidega?
Nojah. Ilmselt on suvel lubatud seda kõike ka pisut kergemalt võtta. Kõik me oleme mõnel hetkel parajad jobud. Aga me peame üksteist välja kannatama, sest meist paremaid pole ka kuskilt võtta. Vähemalt seni, kuni kestab suvi.
