Toeta
Otsi

Kadri Taperson

  • Viis aastat vaba vaimu

    ERKKI TERO

    Festival „Station Narva“ 8. – 11. IX.

    Juba viiendat aastat korraldatud piirilinnapidu „Station Narva“ pole kergeid aegu näinudki: rabedatele algusaastatele, mil tuli obskuurset ideed tühjale kohale ehitada, järgnesid reeglite rägastikku uppunud koroona-aastad ja nüüd püütakse leida ravivat salvi äsjasele tanki­draama haavale. Vahtu ja ülespuhutud emotsioone täis meediapilti jälgides võis jääda mulje, et tänavune festival pidanuks maadlema ülesärritatud pingete ja tõrksate, ehk isegi vaenulike rahvamassidega, aga piisas vaid jalutuskäigust läbi linna värvikate piirkondade, et näha, kuivõrd teistsugune on kohapealne eluolu. Narvas toimuvad muutused omas tempos ja täiesti imetabases võtmes: mõni asi on kivistunult muutumatu, ent hästi korrastatud tänavate ja teede kohal virvendab miski uus ja ootusärev. Veelgi unenäolisemaks muutub linnapilt eredalt siravas suvelõpuvalguses, mil needsamad kvartalid ja pargid on tarretanud kummaline inimtühjus – eluhõng ja energia on Narvas peidetud detailidesse, mida ei ole nii kerge leida.

    Seekordne festival oli püsti pandud Kreenholmi kvartalis asuva Narva kunsti­residentuuri Nart historitsistlikku villasse ja endisaegse manufaktuuri juhtkonna hoonesse ning õuealale nende vahel. Üldmulje oli pisut butiigilikum-miniatuursem kui varasematel aastatel, aga kompaktsus tuli kahele muusikaprogrammipäevale pigem kasuks. Muusikalise osa kõrvale mahtusid traditsioonilised avalikud vestlused, ettevõtluspäev, fotonäitus, siduv tutvuste loomine ja arutelud. Muusikaline osa on aga see, mis toob põhimelu ja publiku.

    Ukraina kollektiivi Onuka võimas, dramaatiline ja selgekõlaline seisukohavõtt kõige toimuva kohta tuletas meelde, millises kontrastide maailmas me elame, ukrainakeelne vokaal aga näitas, et omakeelses muusikas peitub tohutu jõud ja omapära.

    Festivali avaesineja Suve on Jonas Kaarnametsa ja Kristjan Kallase kerge­koeline stuudioprojekt, mille juured on ehk liigagi tugevalt pehmes, lounge’ilikus mugavusmuusikas. Kui teravamalt kuulata, siis peidab nende palades end moodsa esteetikaga Smilers, mis pole noortele ja trenditeadlikele tegijatele just kompliment. Kõlades kumasid tugevalt ka Ouu ja Seltskond Pargis peibutusmuusika jooned – nende koosseisude muusikud olidki ka Suve live-koosseisus. Koosseis on sümpaatne, aga ootaksin neilt enamat. Järgnevalt sise­laval üles astunud uue laine räpistaar margiiela mängis samuti ülessoojendaja rolli ning mõjus ilma skeenele omase toetava publikumassita hõredalt ja läbipaistvalt. Tema stiili uudsus on kadunud ja värskete lähenemisnurkade leidmiseks tuleks näha päris palju vaeva.

    Festivali ühe peaesinejana reklaamitud briti koosseis Red Snapper on uuele põlvkonnale ilmselt täiesti tundmatu nimi, aga 1990ndate lõpu trip hop’i-plahvatuses oli neil kahtlemata oma roll. Elektroonika ja live-pillide nu jazz’i sümbioos on Red Snapperi loomingut läbiv teema ja samadel radadel kulgevad nad ka oma värskel albumil „Everybody Is Somebody“. Trip hop’i filmilik-dramaatilises stilistikas on kahtlemata ka midagi narvalikku, nii et publikule võõrast materjalist hoolimata kujunes nende etteastest pingsalt jälgitav sündmus.

    Festivali „Station Narva“ programmi­valikus tuli esile mitu uut naisartisti, kes vastutasid sooloesinejana laval laitmatult nii sisulise kui ka tehnilise poole eest. Trendikast plaadifirmast Tiks tuule tiibadesse saanud Maris Pihlap on paar head aastat ehitanud oma nägemust folgilikust-džässilikust intellektuaalpopist, mida toetavad elektroonilised taustad ja live-sämplingud koos magusvalusate vokaalidega. Raske on aga lahti saada tundest, et sellise külluses toodetava anglopopiga astutakse rivvi, mille tippudele on väga raske midagi vastu panna. Päris puhast raadiopopiosakonda esindas aga Narva lauljanna Ivi: tema süntesaatoridest kantud kergest, sünteetilisest ja ööklubilikust biidist puudus igasugune alternatiivne ambitsioon. Täitsa erilist lavalist ekspressiivsust pakkus aga elektroonilisse, raskema koega biiti rüütatud ingellik kodumaine vokalist Kitty Florentine, kelle ambitsioonikat visiooni võib ingliskeelne tekst ehk isegi toetada.

    „Station Narva“ programmivalikus tuli esile mitu uut naisartisti. Maris Pihlap on paar head aastat ehitanud oma nägemust folgilikust-džässilikust intellektuaalpopist, mida toetavad elektroonilised taustad ja live-sämplingud koos magusvalusate vokaalidega.

    Ehtsat eestimaist ja -keelset hullust ning absurdi esindav meisterjaan tõmbas oma vahetu oleku ja pingevaba ürgtroonikaga publiku märkamatult kaasa – tundub, et huumoritoonidega mängleval folkimisel on menu just pealinnakõrkusest väljaspool. Samalaadset šamanistlikku ürgsust kandis ka meie päris tiheda külalise, soome akordionisti Kimmo Pohjoneni esinemine. Jällegi, konteksti väga sobiv jõuline esineja, kelle suurejoonelisus orelitoonidest techno-loitsudeni naelutas publiku omalaadsesse transsi.

    Muusikaliselt kõige nõudlikumaks gurmeepalaks kujunes vahest Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri klubikontsert „Stereo Is King!“ ERSO kammerkoosseisu ja DJ Ivo Nariese koostöös. Nüüdismuusika klassikasse kuuluvad Steve Reichi jt teosed pöörasid külastajate senised festivalielamused pea peale ja panid nii mõnegi kuulaja kannatuse proovile. Teistpidi mõjus aga minimalistlik ja popformaadist vaba helivoog vabastava ja puhastavana ning jäi festivalikavas meelde ekstreemse ja julge valikuna.

    Kui hiphopi juurde tagasi jõuti, olid ohjad vana kooli tegijate käes: esinesid uue tulemise ette võtnud veteranide grupp A-Rühm ja Cool D koos DJ Criticaliga. Pealaval trooninud A-Rühm võib tunduda Narva kontekstis mitte just esimese valikuna, kuid omal kehtestaval moel oli eestikeelne räpp koos ennast ja teisi narritava huligaanikambaga täiesti omal kohal.

    Sama ebamaise lahendusena mõjus Cool D ülesastumine laupäeval Narva Veneetsia kogukonnahängil lagunevate paadigaraažide, veekanalite ja auravate uhhaakatelde keskel, taustaks kohalike ja uudistajate sõbralik tiksumine.

    Retrotoone leidus oodatult mujalgi: laupäevane tasuta linnakontsert tõi Gerassimovi parki sadakond jalutajat kuulama kaverikoosseisu Regatt. Pigem firmabändi kuulsusega retrokamp mõjus aga kohapeal geniaalse leiuna – väga hea energiaga laetud esitus tuntud nostalgiahittide najal. Meie teine popipärl Mahavok panustas aga laiahaardelisele surround-saundile, esitas nii vanemaid kui  ka värskeid instrumentaalseid progetroonika oopusi ja jõudis Anet Vaikmaa esitatud Mahavoki põhihittideni. Tõsi on, et retrolikkus, teatav narvapärane nostalgitsemine andis tooni kogu festivaliprogrammis, aga tasakaaluks seatud moodne eklektika ühendas algul ka teineteisest kaugena tunduvad maailmad. Väga hubase ja sooja noodina mõjus ka Jaan Pehki humoorikate vinjettidega laupäevane kodukontsertide seeria.

    „Station Narva“ olulisimaks valikuks ja tipuks võib kindlasti pidada Ukraina kollektiivi Onuka ülesastumist pealava viimase artistina. Võimas, dramaatiline ja selgekõlaline seisukohavõtt kõige toimuva kohta tuletas meelde, millises äärmuslike kontrastide maailmas me elame. Onuka segu folgilikest vokaalmassiividest, moodsast R’n’B-st ja sügavast, globaalkõlalisest elektroonikast oli kindlasti festivali kõige originaalsem ja tugevam moment. Ukrainakeelne vokaal aga näitas, et omakeelses muusikas peitub tohutu jõud ja omapära, mis on paljudel eesti artistidel ingliskeelses tõlkes kaduma läinud.

    Põrandaalust biiti jätkus veelgi: kui Narva DJ-produtsent PTF 1987 liikus ehk traditsioonilisematel bassimuusika radadel, siis festivali lõppakordi eest hoolitsenud Bert On Beats on märksa kihilisemast puust. Modulaarsüntesaatoride ja trummimasinate koostöös sündinud tehnoidne impro-set lajatas helilise sügavuse ja külmakõlaliste liinidega, mille reeglistik ja suund sündis kohapeal. Jõulisemat ja teravamat punkti ei oleks osanud festivalile tahtagi. Kindel on, et „Station Narva“ toimub ka aasta pärast ja programmi teadmatagi võib südamerahus lasta end taas üllatada.

  • Meistrid ja sellid kammerrüüs

    KATRIN ALLER

    Tartu kammermuusikafestival 22. VIII – 7. IX Tartus ja Tallinnas.

    Iga üritus, mis leiab aset mitmendat korda, muundub: kohane varieerub, puuduv lisandub, liigne hääbub. Samast pideva arenemise ideest kantuna teisenes ka Tartu kammermuusikafestival neljandal suvel õpikesksemaks ja avanes välisilmale. Mõlemas suunas sirutumise taga võib näha tihedat koostööd rahvusvahelise virtuaalse muusika­akadeemiaga Classical Hugs. Festivali korraldaja Anna Samsonova sõnutsi seati varasematel aastatel endale eesmärgiks kohalike interpreetide ülesastumine, kuid seekord kaasati hulgaliselt külalisi, nii koolitajaid kui ka koolitatavaid.* Seesugune õppe- ja esinemisvorm olevat Moskva juurtega, nüüd USAs tegutseva pianisti Mihhail Bulõtšev-Okseri algatus. Igatahes domineeris meistriklasside vaim peaaegu kõigil kontsertidel, vahest liigagi tugevasti, ning keeras fookuse gurmaanlikelt muusikalistelt suareedelt suisa pea peale.

    Tunnistan, et pidunädala toimumisaeg – tiheli suvepuhkuste ja tööde-koolide sahmerdava stardi vahel – ähmastab väheke tähelepanu. Justkui iseenesele vabandust lunides märgin, et ka laiem kuulajaskond polnud festivali puhkuse­uimast ärgates või suvepillerkaarist toibudes eeldataval hulgal üles leidnud. Ruumipuudust saalis kindlasti kurta ei saanud. End pean aga muusika­nädala asjus alles avastajaks, kes on süüdimatult-küündimatult prii häbemata paljuist kogemusist. Mõneti annab see värskema pilgu, mõneti teeb mu võrdluspimedaks. Päris veider oli näha hiirvaikset, aplodeerimisest võõrutet publikut, sest sel viisil reageerimine näikse viimasel ajal olevat muutunud hirmsaks barbaarsuseks.

    Jätan meistriklassides asetleidnu kõrvale, sest asjasse pühendamatul pole siin sõnaõigust. Peatun hoopiski avalikkusele kingit viiel kontserdil Elleri muusikakooli Tubina saalis, ehkki noid poolusi lõpuni lahutada ei õnnestugi. Nii õpilasi kui ka juhendajaid oli väga erisuguse vanuse, võimete ja taustaga, naabermailt maailma kuklapooleni. See kujundas otseselt repertuaari, mis omakorda määras üksikkontsertide ja lõppeks tervikfestivali põimituse või killustatuse. Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid. Kui lisada veel mainit regionaalsed tavad, meistrite individuaalne käekiri ja küllap vahel diametraalselt lahknevad arusaamad pedagoogikas, pole imestada, miks tulemus kiskus puhuti ehk pisut kaootiliseks.

    Kauneim ja ühtseim oli Tartu kammermuusikafestivalil prantsuse pianisti Pierre-Laurent Boucharlat’ soolokontsert.

    Minu meelest kauneim ja ühtseim oli prantsuse pianisti Pierre-Laurent Boucharlat’ soolokontsert. Üsna lühikese kava moodustasid Beethoveni kolm esimest klaverisonaati. Arvestades Boucharlat’ üht tahku just Beethoveni spetsialistina oli see oodatav maiuspala, millest paraku said osa vaid need vähesed, kes ei soovinud täpselt samal ajal osaleda Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil. Võib-olla tõesti ei andnud kattuvust vältida, ent kurvaks teeb see ometi.

    Kuna nimetet sonaadid pole tehniliselt eriti pretensioonikad ega nõua ka sisusügavustesse tungimisel lausa hiiglase vaimujõudu, võib need sageli leida klaveriõppurite repertuaarist. Selliste pealtnäha lihtsate teoste puhul hakkavad aga küpse meistri esituses mängima hoopis teised asjaolud. Boucharlat’ mäng paelus värskuse ja omanäolisusega – nii kulunud kui see väljend ka poleks –, keskendumisega detailidele, mille jaoks pabistaval õpilasel külma närvi ei jagu. Süvitsi kuulatud tsesuurid, fermaadid, pikad mõttekaared ja temaatiline pudenemine motiiviriismeiks vormiosade vaheldumisel andsid muusikale erk-vaimuka ilme. Klahvilöögid hakkasid päriselt omavahel suhtlema, tunglema ja sulanduma ning kõik see visualiseerus otsekui teatris. Sel moel vist sünnibki igatsus saada osa mõne helilooja kogu žanri teekonnast ühe kütkestava interpreedi tõlgendusel.

    Teise ereda elamusena toon välja koolitust jaganud professorite kontserdi koos Maarja Filharmoonikutega. Õhtu esimese poole moodustasid enamjaolt barokkteosed väikese kapelli saatel, soleerimas viiuldajad Sergei Levitin ja Alla Aranovskaja ning Mihhail Bulõtšev-Okser klaveril. Allegro Bachi kontserdist d-moll mõjus muudest mõneti eraldiseisvana, kuna oli vaid ühe osaga õnnetult poolik. Samuti näis suure kontsertklaveri ja askeetliku keelpillirühma tämbriline tasakaal tsipake paigast nihkuvat.

    Kahe viiuli kontserdid lõid see-eest eredalt särama ja kruttisid energeetilise laengu maksimumini. Väga haarav oli jälgida sedavõrd pakitsevat ja teineteise imiteerimises kipitavat kahekõnet, kus ometi olid mõlemad solistid täiesti erisuguse iseloomu ja tooniga. Ka tutti-rühma mängukirg süvenes teos-teoselt, kuni jõuti imetabase säraküünlana tuld pahvatava avanemiseni. Kontserdi teine pool suurema koosseisuga orkestri ja romantilisema kavaga enamasti õpilaste soleerimisel tasanes tunduvalt hillitsetumaks. Omaette küsimus on, kuidas passis orkestriõhtu üldse kammermuusika­sarja.

    Uhke pealkirjaga galakontsert „Klassika kütkes“ jäi sihist püüdmatusse kaugusse nii kava üllatava nappuse kui ka kõikuvaima taseme tõttu. Põgusa esimese poole sisustasid taas tudengid, kelle tehtu sekka sattus ka üks sugugi mitte veel lavaküps kontsertmeistritöö ja paar hoolsalt kavandet, kuid vähese isikupäraga värvit soolot.

    Rõõmu valmistasid Antonio Egea ja Tommaso Maganzani Brahmsi teise viiulisonaadiga. Tunda võis küll mõningast vaoshoitust ja brahmsilike hingetormide asjatut allasurumist, ent seda annab vabandada heade interpreetide omavahelise ansamblitaju liigkasina praktikaga. Säänse pulbitseva muusika puhul võiks tööle hakata duo keemia peenimad kihistused, ent kui teineteise tunnetamine on settinud vaid ajutise projekti piires, jääb mingi pügal ideaalist paratamatult puudu. See ei tee tulemust veel kahvatuks, vaid jätab lihtsalt kuulaja pikaldasse mõjusfääri mässimata, lubab kiiremini kõlalummast lahti lasta.

    Festivali viimane, läbinisti tänapäeva eesti muusikast koosnev õhtu oli kahtlemata ilus stiilipuhas finaal. Kindlasti on oluline, et kontserdi kuuest teosest suisa pool kõlas esiettekandena. Peale selle pidanuks kontserti kroonima pühendus Jaan Räätsa 90. sünniaastapäevale, kuid see mõttesild jäi küll võrdlemisi hapraks. Auavaldusena esitlet Ardo Ran Varrese hoogne ja kompaktne „Monoodia Jaan Räätsa mälestuseks“ uppus oma miniatuurse loomuga ülejäänud kava helimerre lihtsalt ära. Üldse andnuks teoseid vahest pisut kavalamalt järjestada ja üheosalisena ülesehitet kontserti poolitada, et iga teose pale kirkamalt esile tõsta.

    Teadlikult vohama kippuva vahemärkusena soovin rõhutada, et lõppkontsert oli seerias ainus, kus tähelepanu oli pöörat ka muudele tahkudele: näiteks lava ja saali valgustuse eristusele ning kava sisule. Kõigil ülejäänud kordadel oli see täiesti unustusse jäet ning nende kontsertide kava lehekülgi täidavad tavapärased esitajate õpitee ja tiitlite loendid. Mõnikord mõtlen, et kuigi ma pole ju kaugeltki ainus, kes ka teose kohta teada ihkab, on nimetet soov ikka veel hüüd kurtidele kõrvadele. Ma ei mõtlegi annotatsioone esitajate asemel, vaid neile lisaks. Lühidalt: teada tahaksin mõlema kohta. Ma püüan, tõesti püüan aru saada, miks kõlama hakkava muusika kohta aimusaamine nii arvukaile kuulajaile vähimalgi määral korda ei lähe. Kindlasti ei saa kõike ühe puuga mõõta: on üldtuntud repertuaari, mis ei vajagi tutvustust, ja alles tundmatut, mis otse nõuab seda. Vargsi eeldan ka, et iga muusik või kollektiiv soovib just oma ideid publikuga jagada, just seekordset valikut selgitada, astuda dialoogi. Nii taban end taas imestamas, miks oli mõni teos üldse hetke konteksti võet (olgu või Šostakovitši viiuliduetid keset barokki), aga omaette mõistatamiseks see jääbki. Äsjane pole tõre etteheide – vastupidi, soovin sisimas siiralt interpreetidega sama lainepikkust jagada, kuid vajan selleks nende abi.

    Tagasi lõppkontserdi manu. Kava raskuskese kaldus ülekaalukalt õhtu avanud uudisteose, Hando Põldmäe 19osalise laulutsükli „Pilvi üle taeva“ poole. Selliseid massiivseid, antoloogia mahtu tsükleid ei kohta tihti. Atlan Karp ja Ralf Taal tulid toime vaat et sangarliku ülesandega: kui klaveripartii ülearu keerukaid nõudmisi ei esitanud, vaid piirdus üsna tuttavlike, kammerlaulu klassikaliste saateelementidega, siis vokaalpartii oli pompoosne ja püüdles korduvalt ka baritoni ulatuse tipmiste, füüsiliselt väga kiuslike nootideni. Ometi hakkas tsüklit piirama kujundite korduvus ja mõningane üldpildi ühelaadistumine, mis töötas just teose kui terviku vastu; eraldivõetuna mõjunuks üksikosad enam, reastatuna kippusid aga üksteist varjutama. Laulude retsiteeriv maneer ning fragmentaarne ülesehitus rõhusid kireva muusikalise vahelduse asemel jutustusele, luule mõttele, sõnale. Seetõttu on eriti hea meel solisti üle, kelle täiesti perfektne diktsioon ei kaotanud hirmuäratavalt gigantsest sarjast vist ainsatki silpi.

    Festivali lõppakordiks jäi Ardo Ran Varrese esiettekandeline „Ülim tõde“ keelpillikvartetile ja fonogrammile. Elektrooniliste täienduste kaasabil oli see tänavuse programmi uusimakõlalisim teos, mis just seeläbi eristudes pakkus kuulajaile oodat elevust. Ometi ainsa seesugusena jäi mõju heitlikuks, juhuslikuks. Kas see võiks olla kui seeme tulevase tarvis?

    Loodan südamest, et eespool kirjutet remargid ei pärsi kellegi teotahet, vaid aitavad edaspidi häid kavatsusi veel paremini realiseerida. Kammermuusika on olemuselt niivõrd kaunis žanr, et sellele leidub kindlasti rohkesti esitajaid ja kuulajaid. Ehk kuluks festivalile ära pisut söakam reklaam? Võib-olla varieerida ka kontserdikohtade omanäolist miljööd? Ma ei arva, et millegi entusiastlikku korraldamist peaks tingimata tuunima teiste analoogide najal, enese visiooni alahinnates, aga juhul kui eeskujudest on mingi abistav nüke kõrva taha panna, siis miks mitte proovida. See võiks olla näiteks ühe hooaja läbiv teema­liin või Tallinna sõsarfestivali kombel resideeriva helilooja valimine. Ühtlasi tähendaks see mõne praeguse loojanatuuri veel seostatumat kohalolu. Ka koolituse lisamine üksnes esitlevale poolele on hea idee, ent kuidas neid pooli ladusamalt ühendada, vajaks lihvimist. Täiesti võimalik, et pärast asjaolude vaagimist kujunebki Tartu eripäraks see, et seeria telg pole mõni abstraktne märksõna, vaid koondumine teatud isiku(te) ümber, kes säravad nii noorte suunajate kui ka interpreetidena. Seega – uljast mõttelendu!

    * Festivali pressiteade, 12. VII 2022. https://tartu.ee/et/uudised/tartu-kammermuusika-festival-esitleb-­klassika-kutkes-tartus

  • Emmy auhinnad turvatsoonis

    ANDREI LIIMETS

    Nädala alguses, 12. septembril jagati kätte 74. Ameerika televisiooniauhinnad ehk Emmyd. Ehkki nii mõnegi võiduga tehti ajalugu, on võrdlemisi ootuspäraselt ja turvaliselt jaotunud preemiatel raskusi väikestel ekraanidel toimuva huviväärsuse peegeldamisega. Vaevalt see kellelegi üllatusena tuleb, et voog­edastusplatvormide vallutuskäigu tulemuseks on väikestelt ja suurtelt ekraanidelt leitava materjali taseme ühtlustumine. Kui kunagi tähendas telekvaliteet suuri mööndusi, siis nüüd oleme jõudnud olukorda, kus sügise hakul pole ükski film pälvinud murdosakestki tähelepanust, mis on saanud osaks sarjadele „Lohede koda“ ja „Sõrmuste isand. Võimusõrmused“1.

    Ameerika Telekunsti ja Teaduste Akadeemia välja jagatavad Emmyd pälvivad vähemalt Eestis mitu korda vähem tähelepanu kui kinofilmide paremikku tunnustavad Oscarid. Põhjused on lihtsad ja loogilised: kui kinoekraanidel on valitsenud rahvusvaheline toodang, sekka mõni üksik populaarne kodumaine film, siis televisioon on tähendanud ennekõike peamiste kohalike kanalite püha kolmainsust. Sarjadega on Eesti-laadsel väikesel turul suurde mängu veelgi raskem sekkuda kui filmitootmises, mistõttu menüüs domineerivad lääne, eeskätt Briti ja Ameerika seriaalid. Neile ligipääs on tänu järjepanu kättesaadavamale voogedastusteenusele lihtsam kui kunagi varem ja seega on ka kergem kätt pulsil hoida telemaailmas päevakajalisel.

    Arvestades sarjatootjate ambitsioonide jõudsat kasvu ja oskust tuua televisiooni juurde andekaid lavastajaid, stsenariste ja näitlejaid, võikski aastaauhinnad Emmyd olla heaks kaardiks leidmaks teed selleni, mis viimasel aastal põnevat on toimunud. Paraku on kõige sagedasem Emmydele tehtav etteheide nende konservatiivne ettevaatlikkus – klammerdumine pikkadeks aastateks kindlate sarjade külge, mida isegi nende langeva taseme kiuste mõnikord üle kullatakse.

    Tänavu parimaks draamasarjaks pärjatud “Pärijad” sai ka erinevates kategooriates lausa 14 näitlejanominatsiooni, kuid võitjana väljus vaid Matthew Macfadyen Royde meediadünastia patriarhi Logan Roy väimehe Tom Wambsgansi rolli eest.

    Kuigi voogedastusplatvormide sõjas käib rebimine peamiselt Neflixi, Amazon Prime’i, Disney+ ja Apple TV+ vahel, võib väikeste ekraanide peamiseks trendiseadjaks ja teenäitajaks pidada endiselt HBOd, kust pärinevad sellised sarjaajaloo maamärgid nagu „Sopranod“, „Võrgustik“ ja „Troonide mäng“2. Parima draamasarja preemia pälviski tänavu väga tugevas konkurentsis, kuhu kuulusid näiteks Apple’i hiilgav „Hüvitis“ ja Netflixi üleilmseks hitiks kujunenud „Kalmaarimäng“3, hoopis HBO praegune suurim kriitikute lemmik, võrratult sapine ja nõelteravalt kirjutatud „Pärijad“4 oma kolmanda hooajaga. Sama tunnustus sai üle-eelmisel aastal osaks ka sarja teisele hooajale.

    Kes pole jõudnud „Pärijaid“ ette võtta, sel on viimane aeg viga parandada. Arulagedalt jõuka ja võimuka äriperekonna intriigidest rääkiv sari on jõudnud teise ja kolmanda hooajaga kõrgustesse, mida teleajaloo jooksul on riivanud vähesed. Edu pandiks on konkurentsitu näitlejate ansambel, kellest oli eri kategooriates nomineeritud koguni kuus. Ainsat võidetud näitlejapreemiat ei saanud siiski ükski Rory düsfunktsionaalse pere liiget mänginud näitleja – Brian Cox, Jeremy Strong, Sarah Snook ega Kieran Culkin –, vaid hoopis kõrvalosaline Matthew Macfadyen, kelle kehastatud väimehe Tomi meeldejäävaimaks taipamiseks sel hooajal oli tõsimeelne tõdemus, et vanglas ei serveerita head veini.

    Hiilgavate karakternäitlejate Coxi ja Strongi ees haaras ilmselt õhtu suurima üllatusena parima draamapeaosa preemia Lee Jung-jae peaosa eest „Kalmaarimängus“. „Parasiidi“5 Oscari-edu Lõuna-Korea sarjal küll korrata ei õnnestunud, kuid märgiks muutuvatest aegadest on sellele jagatud tunnustus – lisaks ka üks lavastajatöö preemia – sellegipoolest. Võib küll vaielda, kas ei väärinuks sari selle kunstilist ambitsiooni ja võrreldamatult pingelist lugu arvesse võttes rohkemgi tunnustamist. Arvestades pidevat mängu usutavuse kõige kaugemate piiridega on teda siiski mõnevõrra keeruline „Pärijatele“ eelistada.

    Õhtu teiseks märgiliseks võitjaks oli nooruke näitlejatar Zendaya, kes paljudele tuttav MJ-na viimastest „Ämblikmehe“ („Spider-Man“) filmidest ja Chanina teist osa ootavast „Düünist“6. Rolli eest menukas „Eufoorias“7 (taas HBO) sai temast esimene mustanahaline, kes on võitnud kahel korral parima naispeaosa auhinna, ning 26 eluaasta juures üldse noorim kahe Emmy omanik.

    Peale draamapreemia läks HBOle veel parima lühisarja auhind musta huumoriga hotellisatiiri „Valge lootos“8 eest, mis pälvis veel kaks kõrvalosapreemiat, ning parima jutusaate auhind iganädalasele harivale pooltunnile „Eelmine nädal koos John Oliveriga“9. Tõsi, läbi aastate korduvalt kõige tugevamaid nimetusi sisaldanud lühisarja kategoorias polnud tänavu ka ühtki „Tšornobõli“, „Valvurite“ ega isegi „Lipugambiidi“10 mõõtu konkurenti.

    Briti koomik Oliver, kelle mitmekümneminutilised põhjalikud sketšid püsivad ühe jalaga uuriva ajakirjanduse pärusmail, pälvis jutusaate auhinna juba seitsmendat korda järjest, mis on sarja püsivat päevakajalisust ning mõjukust arvestades igati ära teenitud. Oma kunagise mentori Jon Stewarti „Päevasaate“11 kümne järjestikuse võiduni on küll veel minna, ent vaadatagu sarja tähtsuse mõistmiseks Youtube’ist näiteks hiljutisi klippe teemadel süsinikukompensatsioonid (carbon offsets) või tehnoloogiamonopolid (tech monopolies). Seda, kuivõrd teravalt Oliver torkab, ilmestab tõik, et veel viimases saates kõlanud iroonilised märkused kuninganna surma kohta tsenseeriti Inglismaal ülekandest välja.

    Kõige igavamad valikud valitsesid nii komöödiakategooria kandidaatide kui ka võitjate seas. Koore riisunud „Ted Lasso“12 on kahtlemata väga sümpaatne sari, kuid Apple TV+ hiti ambitsioone võttis hästi kokku The Guardian: „Miski pole turvalisem kui „Ted Lasso“, komöödiaekvivalent riisipudingule.“ Sama karm ma ülioptimistliku Ameerika treeneri seikluste osas Inglismaa armutus jalgpallimaailmas olla ei tahaks, kuid kes peab „Ted Lassot“ paremaks sarjaks kui HBO „Barryt“13, vääriks siiski vähemalt aastast ekraanikeeldu.

    Just Bill Haderi loodud, kirjutatud, lavastatud ja mängitud sarimõrvari lugu jõudis sarnaselt „Pärijatega“ oma kolmandal hooajal tasemele, mis kindlustab talle koha parimate sarjade panteonil. Küllap maksis moraalselt väljakutsuvale „Barryle“ kätte tõsiasi, et hoolimata rohkest tumedast huumorist on koomilisus siiski karakterite psühholoogia ja uuenduslike lavastusvõtete järel tagaistmele tõstetud. Nii jäädigi „Ted Lassole“ alla komöödiasarja kategoorias, parima näitleja, kõrvalosatäitja ja vahest ka kõige üllatavamalt lavastaja konkurentsis. Just viimase puhul väärinuks tunnustust „Barry“ hooaja viies osa „710N“, mille pikk tagaajamine mootorratastel ei kahvatu ka ühegi tänavu kinno jõudva märulistseeni ees.

    Komöödiakategooriast leiab ka ilmselt tänavuste Emmyde kõige karjuvama puudujäägi. Kui Netflixi suurepärasele „Koduabilisele“14 minisarjade ja Apple’i ülikiidetud „Pachinkole“15 draamasarjade arvestuses sai osalt saatuslikuks tugev konkurents, siis miski ei vabanda Sterlin Harjo ja Taika Waititi loodud „Reservaadikoerte“16 nominatsioonideta jäämist. Tegemist on harukordselt värske, vaimuka ja oma maagilises realismis originaalse sissevaatega indiaanlaste kogukonda, mille elu jõuab palju harvem avalikkuse ette kui spordi- ja äriilma oma. Eks ole Emmydel seega ees sama palju tööd kui Oscaritel, et oma silmaringi turvatsoonist väljapoole laiendada.

    1 „House of the Dragon“, Ryan J. Condal, George R. R. Martin, 2022–…; „The Lord of the Rings: The Rings of Power“, Patrick McKay, John D. Payne, 2022–…

    2 „The Sopranos“, David Chase, 1999–2007; „The Wire“, David Simon, 2002–2008; „Game of Thrones“, David Benioff, D. B. Weiss, 2011–2019.

    3 „Severance“, Dan Erickson, 2022–…; „Squid Game“ / „Ojing-eo geim“, Hwang Dong-hyuk, 2022–…

    4 „Succession“, Jesse Armstrong, 2018–…

    5 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

    6 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

    7 „Euphoria“, Sam Levinson, 2019–…

    8 „The White Lotus“, Mike White, 2021–2022.

    9 „Last Week Tonight with John Oliver“, 2014–…

    10 „Chernobyl“, Craig Mazin, 2019; „Watchmen“, Damon Lindelof, 2019; „The Queen’s Gambit“, Scott Frank, Allan Scott, 2020.

    11 „The Daily Show“, Madeleine Smithberg, Lizz Winstead, 1996–…

    12 „Ted Lasso“, Brendan Hunt, Joe Kelly, Bill Lawrence, 2020–…

    13 „Barry“, Alec Berg, Bill Hader, 2018–…

    14 „Maid“, Molly Smith Metzler, 2021; „Pachinko“

    15 „Pachinko“, 2022–…

    16 „Reservation Dogs“, Sterlin Harjo, Taika Waititi, 2021–…

  • Suitsu nurk XVII – Tõnu Õnnepalu „Peaaegu samasugune päev“

    JOOSEP SUSI

    10. AUGUST, PÜHAPÄEV.

    1 Peaaegu samasugune päev:
    2 mustad pilved ringi uitamas
    3 nagu tohutud kaarnad.
    4 Jõuetu tülpimus ja hirm
    5 nii elu kui paraku surma ees.
    6 Rahvusvaheline olukord…
    7 Loen, vahepeal tukkudes,
    8 raamatut 1939. aasta
    9 augusti viimastest päevadest.

    Mis leiab aset eesti nüüdisluules? Siin leiavad aset kõige kaalukamad toimingud. Siin tõustakse hommikuti üles ja tehakse lastele putru. Vahel viiakse lapsi kooli, käiakse toidupoes, saadakse linnas mõne tuttavaga kokku ja helistatakse telefoniga. Silmanähtava sagedusega pestakse pesu (või vähemasti riputatakse pesu nöörile või tagumisel juhul mõeldakse nööril rippuvale pesule) ja koristatakse tube. Samuti loetakse ajalehti ja kirjutatakse natukene, antakse kellelegi süüa, süüaksegi (mõni tavatseb pigem juua), vannitatakse lapsi ja minnakse magama. Kui juba voodis, räägitakse päevauudistest ja enne tuttuminekut ehk veel loetaksegi pisut.

    Umbes sedamoodi kirjeldab Jaan Kaplinski luuletaja argipäeva kogus „Õhtu toob tagasi kõik“. Olmeline, esmapilgul lihtne tekst, aga nagu väärt luule puhul ikka, kätkeb iga argipilt kübeke metafüüsikat ja üldistusjõudu. Tema 1985. aasta luulekogu raputas ja pärast selle ilmumist pole eesti luule enam päris seesama, mis varem. Kunas täpselt ja mismoodi täpselt muutused hakkavad ilmnema ning missugune on just selle luulekogu mõju, saab jääda vaid oletuseks. Aga oletame siis: „Õhtu“ mõju eesti luulele on pigem kaudne, järkjärguline, aga üha süvenev ja tähelepanuväärselt tugev.

    Juubilari Tõnu Õnnepalu luule kaplinskilikkusest on siin ja seal kirjutatud juba omajagu, muu hulgas suitsu­nurgas. Näib igatahes, et Õnnepalu luules on „Õhtu“ mõju tuntav kohe algusest peale ja kestab kuni tänase päevani. Tema kolmes esimeses luuleraamatus „Jõeäärne maja“ (1985), „Ithaka“ (1988) ja „Sel maal“ (1990) leidub sedavõrd kaplinskilikke tekste, et paiguti võib tekkida tahtmine kõneleda epigoonlusest või vähemasti reministsentsidest. Miks mitte, ega epigoonlus kui niisugune polegi ju midagi tingimusteta taunimisväärset ja eks põimugi Õnnepalu maailmavaade tugevalt Kaplinski omaga. Tõsi, kui Kaplinski langeb melanhooliasse ja traagilisse tunnetusregistrisse, siis esindab ta siiski harmoonilist suhet elusse, loodusse ja loodusesse, Õnnepalu ausat ja valulevat lootusetust iseloomustab aga väljapääsutus, vastuolulisus ja alaline süütunne olemasolemise pärast.

    Igatahes nägi retseptsioon kohe alguses Õnnepalu luules seoseid panteistlik-müstilise traditsiooniga, sügavalt isiklikku loodustunnetust ja filosoofilist laetust. Tema siirdeaja luule on siiski isikupärane ja osutada võib mitmetele teistelegi n-ö mõjutajatele, olgu selleks kas Ernst Enno, Aleksander Suuman või varane Hasso Krull (iseäranis Max Harnooni „Mustvalge“, mille vaimus on kirjutatud näiteks etüüd „LUMI, NÄRBUMATU, IMMORTELL“). Liiati süveneb Õnnepalu luules järk-järgult nn kampsunireligioonifilosoofiline tasand. Eriti ilmne on see teistest kogudest selgelt eristuvas raamatus „Mõõt“ (1996), mida näiteks Aare Pilv on nimetanud Õnnepalu luule kõrgpunktiks. Olen selle määratlusega kõigiti päri. Raske on aga uskuda, et päevikulise poeemi kirjutamise eel poleks Õnnepalu lugenud Kaplinski 1970. aastate hakul kirjutatud „Hinge tagasitulekut“, mis ilmus ju alles pool kümnendit enne „Mõõtu“. Siingi on tunda, kuidas tekstid, mida Õnnepalu loeb ja millele osutab, mõjutavad süntaksit, ilmavaadet, kujundiloometki. Võib kõrvutada Fernando Pessoa heteronüümi Fernando Pessoa luuletusi Õnnepalu tõlkes ja Emil Tode heteronüümi all kirjutatud „Mõõtu“ – kokkulangevused on suisa hämmastavad.

    Tõnu Õnnepalu koduaias.

    Uue aastatuhande Õnnepalu on juba hoopis teistsugune ja mitmed tunnusjooned iseloomustavad ka eesti kirjanduse laiemaid suundumusi. Neist vahest kõige olulisema on Õnnepalu ise sõnastanud nõnda: „Jama prototüüpidega algab ju autorist endast, juhul kui raamat on kirjutatud minavormis, nagu enamik minu raamatuid on. Ometi pole see „mina“ seal kunagi mina. Kes on ise kirjutanud, see teab seda, ja kes pole, sellele on raske seletada. Et see töötaks, peab see alati olema üks tegelaskuju, üks fiktsioon, üks hääl. Ka päevikus.“ Sealsamas väidab Õnnepalu veel, et „nn fiktsionaalsuse kood ei toimi enam hästi. Tänapäeva kunst on pigem „dokumentaalne“, see on tõsieluseriaalide ja internetipäevikute maailm. [—] Tänapäeva kirjandus ongi ääremärkuste kirjandus.“ Ühesõnaga, fiktsioon „on kaotamas oma tähtsust tõsise kirjandusena“, nagu üldistab tabavalt Märt Väljataga Loomingu mõttevahetuse avasõnas. Ajad on muutunud ja ükski tekst pole lahus teda ümbritsevast sotsiaal-majanduslik-poliitilisest paratamatusest, nüüd ja praegu, kaootilises kapitalistlikus masinavärgis, edukuskultuse ja kriiside ajastul, ei näi olevat enam maad fiktsioonile (välja arvatud lühiproosas).

    Proosa proosaks. Ka Õnnepalu viimaseid luulekogusid võiks iseloomustada märksõnadega, mis avavad luuleväljal esile kerkiva taotluse lihtsuse, autentsuse poole, olgu nendeks kas või „uussiirus“ või „reaalsusjanu“. Ses kontekstis mõjub tähenduslikult Õnnepalu eessõna poeemile „Klaasveranda“ (2016), mille keskmes on baltisakslaste viimased hingetõmbed Eestis ja mis on seeläbi hoopis Õnnepalu viimaste kümnendite kõige fiktsioonilisem teos. Lüürilises eessõnas antakse lugejale kätte noodivõti: „meil pole mingit lootustki seda maailma kuidagi taasluua, tõeliselt nii, nagu ta oli. Igasugune realistlikum žanr oleks juba lubamatult võlts. Ajalooline romaan, film? Jah, muidugi, palun, miks mitte, ainult teadmisega, et selles pole midagi tõest. Et see on vaid meie ettekujutus sellest, mis oli. [—] Miski selles pole kahtlemata päriselt tõene.“ Küllap tõukub selline eelkommentaar muu hulgas asjaolust, et nagu mitme teisegi Õnnepalu teose puhul on kasutatud „Klaasverandas“ palju fotomaterjali, mis annab fiktsioonile näiliselt dokumentaalse taustsüsteemi. Igatahes on nähtud kurja vaeva, et lugejat suunata, korrale kutsuda, rõhutada, et fiktsioon on ikkagi fiktsioon ja hoidku jumal selle eest, et keegi kuidagi teistmoodi ei hakkaks lugema.

    Heakene küll, aga mis puutub see kõik lüürikasse, mis olemuselt ongi ju sisekaemuslik, subjektiivne, kus keskendutakse tunnetele ja emotsioonidele, ei kehtestata enamasti fiktsioonilist aegruumi ja milles lausuja ja tegeliku autori vaheline suhe ongi enamasti lähedane? Õnnepalu keerab siingi ühe vindi peale, määratledes luulekogu „kevad ja suvi ja“ (2009) žanriliselt: tegemist on luulepäevikuga. Ka päevikulisus on üks tunnuseid, mis võiks nullindate luule vähemasti ühte esilekerkivat suundmust kirjeldada, aga Õnnepalul kohtame seda juba märgatavalt varem. On ju esimestes kogudes dateeritud päevikulisi tekste, ka „Mõõt“, nagu öeldud, on päevikulise iseloomuga ja kirjutatud 1996. aasta suve hakul Hiiumaal Kalestes, millest saab proosaväljal „Paradiis“, mis on samuti päeviku vormis. Nüüd tahaks küsida, kas sellest siis veel vähe on, et lüürika ise mõjub enamasti n-ö usaldusväärselt, ei tekita küsimusi väljendatu tõesuses. Kas ka tänapäeva lüürika on ääremärkuste lüürika, internetipäevikute maailm? Või vastuoksa, kas ka luulepäevikus on lüüriline lausuja „üks tegelaskuju, üks fiktsioon, üks hääl“?

    Seekordses „Suitsu nurgas“ vaadeldav luuletus pärinebki luulekogust „kevad ja suvi ja“, millest leiame taas ka lugemist suunava eessõna, kus Õnnepalu (või oleks targu täpsem öelda siiski jutustaja?) väidab, et „luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis“. Niisiis on juba päeviku vorm (luule) ise elutegelikkuse väljaütlemine. Päevik kui niisugune on seevastu alati mingil moel fiktsioon: „Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus.“ Siin mängitakse taas kavalat topeltmängu. Õnnepalu ühtaegu nii võimestab kui ka õõnestab oma projekti: taotleb küll lihtsust ja autentsust, aga rõhutab, nui neljaks, et igasugune autentsus on illusioon.

    Avarea esimene tähendustasand tõukub päevikuformaadist. Tänane päev sarnaneb eelmistega. Näiteks üleeilne päevaluuletus, 8. augusti oma, algab ridadega „Siis see 8-8-8 päev, kokku ka 8. / Gruusias alustati sõda, Hiinas mänge“. Eilne luuletus algab aga pilguga taevasse: „Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas“ ja lõppeb pilguga sissepoole: „Kui ma ainult teaksin, kuidas / sellest kõigest, mis ma olen, / pääseda“. Tänase päeva, 10. augusti luuletuse esimene värss omandab selgelt ka teise tähendustasandi alles viimaste ridadega, tagasi­ulatuvalt. Avanevad kaks tõlgendusviisi: tänane päev, kui sõda Gruusias on alanud, on peaaegu samasugune, nagu a) päevad enne Teise ilmasõja algust ja b) nagu päevad vahetult enne Gruusia sõja algust. Vastuvõtutasandil lisandub ka kolmas: need päevad nüüd ja praegu, aastal 2022, on sarnased Teise maailmasõja algusega.

    Järgmised kaks rida annavad aimu, mille poolest sarnaneb tänane päev teistega, ja siingi on vähemasti kaks tõlgendusvõimalust. Päevikuformaat võiks lubada teist värsirida lugeda sõnasõnaliselt ja sellisel juhul oleks tegemist lüürilise kirjeldusega, mis ütleb lihtsalt, et taevas ongi mustad pilved. Mõistagi on tegu ka kulunud väljendiga, mis osutab pigem hingelis-vaimlisele olukorrale, katkiolemisele. Ses metafooris ja võrdluses ei ole midagi uut, originaalset, aga pole ju midagi teha, kui tekib tunne, et mustad pilved uitavadki pea kohal. Ehk on lugejal sama tunne? Iseasi muidugi, kas see on mingi õigustus. Elu ju imiteeribki halba luulet ja kulunud kujundeid. Head kujundit pole pealegi võimalik täielikult kodustada, sellele saab vaid läheneda ja seegi nõuab tugevat pingutust.

    Neljas ja viies rida liiguvad väljastpoolt sisse: siin on juba puhas refleksioon, pea kohal asunud „mustad pilved“ saavad konkreetsema kujundliku tähendusvälja. Lausuja emotsioon on siin omamoodi paradoksaalne: ühelt poolt jõuetu tülpimus, teiselt poolt hirm. Ka hirm on siin kahesuunaline. Hirm elu ees tundub justkui normaalne, arusaadav, see on hirm, millega võib või tuleb leppida, aga „paraku“ on hirm ka surma ees. Tülpimus ja hirm võivad vabalt käsikäes käia, sest vastuolud ongi päevikule omased, vastuolud ongi luulepäeviku võlu.

    Päevik lubab igasuguseid lohakusi. Kuuendas reas muutub äkitselt kogu tonaalsus, justkui möödaminnes pillatakse uitmõte rahvusvahelisest olukorrast, mida võimestatakse ehk isegi banaalselt mõjuvate punktidega fraasi lõpus. Viimased kolm rida naasevad laiemast olevikust, tänasest päevast nüüdhetke, mil lausuja loeb raamatut Teise ilmasõja eelsetest päevadest. Kusjuures siingi põrkuvad tülpimus ja hirm: kui rahvusvaheline olukord on ärev, siis samal ajal loeb lausuja tülpinult, jõuetult raamatut ärevatest päevadest 1939. aastal. Luuletus esitab mureliku suuga küsimuse rahvusvahelise olukorra kohta, kuid teeb seda lõdva randmega.

    „Peaaegu samasugune päev“ võiks olla lüürika õpikunäide, tõestus lüürilise luule trööstivast ja teraapilisest funktsioonist, mis ei sõltu sageli luuletuse isikupärast. Siin tulevad esile pea kõik olulisemad lüürika tunnusjooned. Alustades sellest, et väljendatakse lihtsaid tundeid, tähelepanekuid, mis (päeviku puhul) on veel iseäranis seotud tegeliku autoriga. Samal ajal nõrgestab luuletuse lüürilisus omaeluloolisust, päevikulisust. Asi on nimelt selles, et tegemist on rangelt abstraktse, hägusa aegruumiga. Kui kõrvale jätta ajaline määratlus, pendeldab tekst ise laiema oleviku ja nüüdhetke vahel, seda on võimalik lugeda täiesti ajatuna, ajaülese ja igal lugemishetkel aset leidva sisekaemusena. See on maksimaalselt isiklik ja samal ajal üldine, alati ja kõigiti kehtiv luuletus, isiklik päevik ja lüürika absoluutsus hakkavad kummaliselt omavahel mängima. 10. august võib seetõttu olla konkreetne 2008. aasta päev, mil äsja on alanud Gruusia sõda, aga ka üldine päev, iga lugemis­hetk, kas või tänane päev, mil taustsüsteemiks on juba hoopis teine sõda.

    Luulekogus „kevad ja suvi ja“ järgitakse rangelt žanrikonventsioone: see on päevik, siin on autori eessõna, luuletused on dateeritud. Päevik omakorda lubab – või isegi nõuab – erilist kirjutamis- ja lugemisstrateegiat: nõuded tekstide kunstitasemele on lõdvemad, õieti võiksidki tekstid olla hõlpsasti loetavad, sisse võivad lipsata labasused, juhuslikud mõtted, elliptilised ääremärkused, klišeed. Sest luulepäevik ei saa ju olla vähemasti sisutasandil naiivne või banaalne või ebaõnnestunud, sest see väljendab kirjutaja isiklikke tundeid – ja kuidas ikka kellegi tunnete esteetilis-kunstilist taset hakata hindama. Siin ei maksagi justkui küsida, kas tegemist on väärt luulega, sest see on isiklik päevik, olgugi et avaldamiseks mõeldud ja luule­koguna ka avaldatud. Niisiis, selle asemel et iga päev kirjutatud luuletustest koostada kvaliteetne luuleteos, ilmub raamat, mis sisaldab järjekorras kõiki kirjutatud luuletusi, olgu need head või halvad. Päeviku pihtimuslikkus võtab kriitikalt kõik relvad. Võib vaid küsida, kas ja mil määral luule kriitikaväravad taas avada suudab.

    Selles kõiges näib olevat midagi sümptomaatilist. Kiuslikum lugeja võib Õnnepalu žanrivalikute taga näha ebaõnnestumise hirmu mitte olla 1990. aastate fiktsiooni tasemel, kergema vastupanu teed minekut. Emil Tode võiks Žižekit parafraseerides hüüda: „Armasta oma sümptomit, nagu armastad iseennast!“ Teiselt poolt annab ka eessõna mõista midagi sellesarnast, mis on kirjas „Klaasveranda“ alguses: see, mis on praegu, ikkagi oli, minevikus, mistõttu „miski selles pole kahtlemata tõene“. Nõnda põrkume mitmete teoreetiliste küsimustega, mis puudutavad žanrikonventsioone, autori ja lüürilise lausuja vahelisi suhteid, fiktsiooni ja faktuaalsuse pingevälja. Aga olgu pealegi, targutamine on patt, nagu alustab Tode „Mõõdus“ ühte luuletust.

    Õnnepalu viimaste kümnendite luule rõhuasetused on küll erinevad, poeetika teistsugune, aga teemad ja paljud motiivid on varasemate kogudega siiski sarnased: nüüdki tõuseb esile nihilistlik tundelaad, vananemine, pettumus, tülpimus, surma eelaimdus. Küllap kehtivad ka viis märksõna, mille Mart Velsker on sõnastanud „Mõõdu“ kohta: „loodus“, „ilu“, „filosoofia“, „armastus“ ja „jumal“. Vaadeldav luuletus on esmapilgul labaseltki lihtne, lihtsam kui ükski Kaplinski luuletus. Vägisi meenub internetipäevikute maailm, sest midagi sellist võiks vabalt kohata näiteks ka ühismeedialuules. Ehk polegi siin sedavõrd oluline teksti kvaliteet, vaid asjaolu, et selle on kirjutanud konkreetne autor, Eesti vahest kõige populaarsem kirjanik.

    Küllap toimiks seesama luuletus ühismeediaplatvormil siiski pisut teisiti. Õnnepalu nimega raamatukaaned tõukavad poeetilisse ruumi sukelduma, lugema luuletust isiklikult, samal ajal tugevalt üldistades. Instagrami-luulega võib paralleele luua aga küll: päevikuliste lüüriliste tekstide mõju on niivõrd isiklik, et pakub kriisiajal lepitust, tröösti. Tekstide kunstitase on teisejärguline: siin on määrav peaasjalikult ainulise lugeja vastuvõtt, sest lugeja on kirjutajale kuidagi ebameeldivalt, piinlikult lähedal. Pealegi, kui keegi peaks uskuma Õnnepalu, siis kirjandus, mis ei ole piinlik, on eriti piinlik.

    Luuletuse viimased read toovad muideks meelde ühe stroofi kogust „Mõõt“, kus lausuja loeb samuti tähenduslikku raamatut ja samuti kuidagi roidunult, (silmade) sulgudes, ääremärkuse korras: „(Eile pärastlõunal pooleldi tukkudes lugesin Pessoalt: / „Miski ei mõtle midagi.“)“ Õnnepalule meeldib üldse palju lugeda. „Mõõdus“ loetakse mitut puhku David Bohmi kvantmehaanikateooriat, aga hiljem mõtleb Õnnepalu ümber ja valikkogust „Enne heinaaega ja hiljem“ jäävad Bohmi-tekstid välja. „Ithakas“ on luuletus (vahetult enne etüüdi Max Harnooni teemadel), kus istutakse avatud akna all ja loetakse kirjanduskriitikat. Kusjuures tolle anonüümse kriitiku read „panevadki uskuma / et luule on midagi enamat kui luule / enamatki kui lohutus“. Bohm Bohmiks, tolle võib ju välja visata, aga kirjanduskriitikat tasuks ikka edasi lugeda. Näiteks Hasso Krulli oma.

  • Seitse ühe hoobiga ehk Raamatukogud säästva arengu toetajana

    KRISTA LEPIK

    Õige pea, 20. – 26. septembril, korraldatakse Euroopa säästva arengu nädalal ka Eestis kampaaniaid ja üritusi, millega panustatakse jätkusuutlikusse arengusse.1 Mõistagi ei saa jätkusuutlik areng toimuda kampaania korras, kuid teemanädal pakub hea võimaluse tutvustada oma sellealast tegevust asutustel ja kogukondadel, keda ei ole märgatud säästva arengu valgusesse paigutada. Üks niisugune näide on raamatukogud. Üldiselt käsitletakse raamatukogusid (lugemis)kultuuriasutuse või riigi infotaristu osana, viimasel ajal ka kogu­konna­keskusena, kuid säästvas arengus on neil samuti tugev potentsiaal. Lähtudes diskussioonidest kolleegidega Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu uue mõtte töörühmas ongi paras aeg üle vaadata, milles see potentsiaal väljendub.

    Tasuta ja vaikne

    Esmalt raamatukogu ruum – ilma pikemata selge ja lihtne, kuid siiski eriline koht. Kui meenutada ükskõik missugust teist avalikku ruumi, puudub raamatukogus surve tarbida või osta (vt ka säästva arengu eesmärk nr 12: „säästev tootmine ja tarbimine“2). Nii on kaubanduskeskuste ja kohvikutega võrreldes raamatukogud üleliigsest infomürast priid. Just sel põhjusel olen tööreisidel tekkivate lühikeste pauside puhul kasutanud kohalikke raamatukogusid kui omamoodi kontorit, kus saab endale sobivas nurgakeses lüüa lahti sülearvuti ning tegeleda tööasjadega.

    Muuseas, arvestades koroonaviirusest põhjustatud mõju töökorraldusele,3 ei ole ime, et tänavusel raamatukogude teema-aastalgi on koostatud kaug­töövõimaluste kaart, mis sisaldab ca 180 raamatukogu tehnilisi ja ruumilisi töövõimalusi.4

    Raamatu süsinikujalajälg

    Teiseks. Hoolimata raamatukogu järjest täienevatest funktsioonidest on eriti rahva­raamatukogudel ülesanne pakkuda lugemismaterjalidele tasuta ligipääsu. Sirbi veergudel on palju kordi kritiseeritud väikest laenutustasu5 – kuivõrd säästva arengu eesmärkide hulka on just Eestis lisatud „Eesti kultuuriruumi elujõulisus“ (eesmärk 18) –, mis paneb mõtlema, miks peavad autorid ja nendele pöidlahoidjad sellist olelusvõitlust pidama. Säästva arengu eesmärkide hulka on mahutatud ka vähem kultuuri- ja enam looduskeskkonna aspekte: arvatavasti ongi „kliimamuutuste vastased meetmed“ (eesmärk 13) viimased, millega esmalt osatakse raamatukogusid seostada.

    Raamatukogude ringkonnas on tihti arutletud paberraamatu ja e-raamatu keskkonnasõbralikkuse üle. Vähemalt viimased paarkümmend aastat levinud arvamuse järgi on e-raamatud (ja üldse digitaalsed info töötlemise vahendid) keskkonnasõbralikud, kuna säästavad meid puude mahavõtmisest. Samuti langeb e-raamatute puhul ära köidete transpordist tekkiv keskkonnajalajälg.6 Seevastu räägib paberraamatu kasuks asjaolu, et raamatu valmistamisele ei kulu erinevalt e-lugeritest fossiilseid ressursse, mis seadmete järjest lüheneva elutsükli puhul tähendab järjest suuremaid prügikoguseid. Nii on paberraamatuga tekitatud süsiniku jalajälg koondunud raamatu tootmise etappi: siia mahuvad nii raamatu füüsilisest vormist kui ka teose sisu loomisest tulenevad keskkonnamõjud, sest teose kirjutamine, kujundamine, toimetamine jpm töölõigud on enamal või vähemal määral digitaalsed. Seevastu e-lugeri puhul tuleb silmas pidada keskkonnamõju nii seadme kui ka teose sisu tootmises, millele ajapikku lisandub e-lugeri kasutamise ja utiliseerimise mõju.

    Ühest vastust küsimusele, kumb on keskkonnasõbralikum, kas paberraamat või e-raamat, on seega raske saada. Teadlased Qi Kang, Jinyi Lu ja Jianhua Xu tõdevad eelmisel aastal ilmunud artiklis, et mõlemal juhul kaasnevad raamatu tootmise, levitamise ja lugemisega keskkonnamõjud, mida on keeruline mõõta.7 Siinkohal on paras aeg naasta raamatukogude juurde: nimelt rõhutatakse selles uuringus, et raamatutele ei ole nii palju vaja indiviidipõhiselt keskenduda, keskenduma peab nende taaskasutusele. Süsinikujalajälje jaotumise eripära tõttu on loogiline, et paberraamatut üha uuesti lugedes kahaneb raamatu tootmisega seotud süsinikujalajälg proportsionaalselt lugejate hulgaga: kui mingit teost on laenatud raamatukogust kümme korda, on selle teose süsiniku­jalajälg lugemise kohta kümnendik esialgsest. Sama e-teost seadmest mitu korda lugedes on kasutegur süsinikujalajäljelt väiksem kui paberraamatu puhul. Eriti ilmekalt tuleb see erinevus esile eelmisel aastal tehtud teadus­uuringust, kus on võrreldud kasvu­hoonegaaside emissioone paberraamatu ning erinevatel seadmetel e-teose lugemise kordade vahel (vt joonis).8

    Kasvuhoonegaaside emissioonide võrdlus paberraamatu ning eri seadmetel teose lugemise kordade vahel. Siinkirjutaja tõlge.

    Igaüks on teretulnud

    Kolmandaks võib tekkida küsimus, mitmele säästva arengu eesmärgile vastab IFLA/UNESCO rahvaraamatukogude manifesti tingimus „tagada kõigile kasutajaile võrdne juurdepääs… oma kogudele, olenemata kasutajate vanusest, keelest või sotsiaalsest seisundist“.9 Olgu selleks (vaimse) tervise ja heaolu toetamine (eesmärk 3), kvaliteetsele infosisule ligipääsu (eesmärk 4), ligipääsetava ja hea avaliku ruumi pakkumine (eesmärk 11) – raamatukogud, kuhu sisenemiseks ei ole vaja täita muud tingimust kui kaaskodanikke austav viisakas käitumine, oma kasutajaid ei piira ega erista.

    Nii tervise ja heaolu toetamisel kui ka hariduse või kvaliteetse info pakkumisel on aluseks needsamad raamatud ja muud teavikud. Paraku piiravad nende soetamist aeglaselt, kuid järjekindlalt kerkivad raamatuhinnad10 ja juba mõnda aega kõrgena püsinud käibemaks nii paber- kui ka e-raamatute puhul11. Ligipääsetava ja hea avaliku ruumi pakkumisel teevad suure töö ära aga raamatukoguhoidjad ise, keda raamatukogude teema-aastal koolitatakse dialoogi käivitajateks.12

    Lõpetuseks. On tähtis märgata ja tunnustada raamatukogude jätkusuutlikkust: need valdkonnad on pööratud nii looduskeskkonna kui ka iga üksikisiku poole ning vormivad meie tarbimis- ja kultuuriharjumusi. Nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil tasub mõelda kahele küsimusele: kuivõrd seda mitmepalgelist panust rahastatakse ja mil määral kaasatakse raamatukogude esindajaid jätkusuutliku arengu üle peetavatesse diskussioonidesse? Raamatukogude potentsiaal siinjuures on suurem, kui esmapilgul paistab.

    Raamatukogude teema-aastal on koostatud kaugtöövõimaluste kaart, kuhu on märgitud ca 180 raamatukogu andmed. Väga head kaugtöövõimalused on näiteks Ruhnu raamatukogus.

    1 esdw.eu/country/estonia/

    2 riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-jakorraldamine/valitsuse-too-toetamine/saastev-areng

    3 Krista Lepik, Raamatukoguhoidja ehk Sinna ja tagasi. – Raamatukogu 2022, nr 2; Stefan Peetri, Paindlikkuse eksperiment. – Sirp 29. VII 2022.

    4 raamatukogudeaasta.ee/projektid/ kaugtoovoimaluste-kaart/

    5 Ainiki Väljataga, Laenutushüvitised ehk Mis? Kellele? Kuidas? – Sirp 15. VII 2022; Pille-Riin Larm, Raamatuviletsuse aasta. – Sirp 12. VIII 2022; Tiit Aleksejev, Laenutustasust. – Sirp 2. IX 2022.

    6 Senjuti Putra, The Cost of Reading: the Book Industry’s Carbon Footprint. – Book Riot 10. II 2022, bookriot.com/carbon-footprint-of-publishing/

    7 Qi Kang, Jinyi Lu, Jianhua Xu, Is e-reading environmentally more sustainable than conventional reading? Evidence from a systematic literature review. – Library and Information Science Research, 2021, nr 43.

    8 Samas.

    9 ifla.org/wp-content/uploads/2019/05/assets/public-libraries/publications/PL-manifesto/plmanifesto-et.pdf

    10 Juba praegu krõbedad raamatuhinnad võivad veel kerkida. – ERR 9. VIII 2022, err.ee/1608680131/juba-praegu-krobedad-raamatuhinnad-voivad-veel-kerkida

    11 Triinu Seppam, Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad. – Sirp 22. IV 2016.

    12 raamatukogudeaasta.ee/projektid/programm-kohalike-dialoog-kohalikus-raamatukogus/

  • Absoluutsest õigusest

    KALLE KÄSPER

    Pidin sõitma sügisel Venemaale kirjandusfestivalile. Kutsuti, kui sõda juba käis, aga ma ei hakanud loobuma, üksnes otsustasin, et kui jõuab kohale ametlik, kirjalik kutse, hoiatan korraldajaid: mõelge hästi järele, kas te pahandusi ei karda – toetust sõjale poleks nad minu suust küll kuulnud, ikka vastupidi.

    Kuid probleem lahenes iseenesest: ametlikku kutset ei saabunudki. Küllap mõistsid ka korraldajad ise, et külaline „ebasõbralikult maalt“ on käesolevas olukorras ohtlik.

    Mulle oli see kergendus. Selleks ajaks oli meie riik jõudnud kehtestada viisakeelu Venemaa kodanikele ja niisuguses olukorras oleksin ma niikuinii osalemisest loobunud: nemad siia ei pääse, aga mina sinna sõidan. Kuhu see kõlbab?

    Ühe käega jagame viisasid, kasseerime nende eest sisse raha, teisega tunnistame kehtetuks – hea äri.

    Pean seda otsust mitte üksnes alatuks, vaid ka rumalaks. Ainult inimene, kes Venemaast mitte midagi ei tea, võib arvata, et viisakeeld tõukab sealse rahva võimu kukutama.

    Ega minagi kõike tea, kuid mul on siiski Venemaal terve hulk sõpru ja tuttavaid, muu hulgas ka Facebooki kaudu. Varem ma kirusin seda väljamõeldist, aga nüüd näen, et temast võib kasugi olla: aitab kriitilises olukorras säilitada sidemeid inimeste vahel. Kui Nõukogude ajal oli suhtlemine raudse eesriide taha keeruline, siis nüüd ei suuda kontakte tõkestada ükski piir; kui millelegi praeguses olukorras loota, siis sellele.

    Venemaal võib praegu sõda kritiseerivate tekstide eest saada kopsaka rahatrahvi, isegi vanglakaristuse. 5. märtsil märgati Petroskoi linnas ohtliku sõnumiga lumehange.

    Üks mu Moskva tuttav hakkas varsti pärast sõja algust tegema Facebookis midagi sootuks eriskummalist: ta refereerib kõiksugu vastikuid patriootilisi, et mitte öelda inimsööjalikke internetiväljaandeid, lisades omalt poolt iroonilisi repliike. Lugejaid ja kommenteerijaid on tal terve hulk: kõik need inimesed saavad tänu temale immuunsussüsti seda laadi mõtete vastu.

    Tuleb mainida, et see tegevus pole sugugi ohutu. Venemaal võib praegu sõda kritiseerivate tekstide eest saada kopsaka rahatrahvi, isegi vangla­karistuse. Seitse aastat vanglat pelgalt rahu­üleskutse eest, nagu määrati ühe Moskva rajoonivolikogu saadikule Aleksei Gorinovile … Pärast sellist karistust mõtleb igaüks: aga miks just mina pean oma naha turule viima?

    Peep* võib oma nimekaimu üle uhke olla.

    Ma ei tea, millise karistuse sai mees, kes seisis sõnatult Punasel väljakul, käes Tolstoi „Sõda ja rahu“, kuid politsei­jaoskonda ta igatahes viidi.

    Olen lugenud koguni paarist sellisest juhtumist, kus kohtu alla on antud ühismeedias sõjavastase teksti alla tehtud „meeldib“-linnukese eest.

    Muus osas sõnavabadus esialgu Venemaal kehtib. Juulikuu Novõi Miris avaldatud artiklis kirjutan ühest esimesest vene „dissidendist“, XIX sajandi teises pooles Prantsusmaal ja Inglismaal elanud Vladimir Petšerinist, kellele kuuluvad sõnad: „Ma põgenesin Venemaalt, nagu põgenetakse katkust tabatud linnast … Ma põgenesin tagasi vaatamata, et mitte minetada eneseväärikust“.

    Siiani pole tsensuur puudutanud ka kirjastusi: ise ootan kaht raamatut, millest üks trükikojas ja teine küljendatud – ootan ärevusega, sest kes teab, mis võib juhtuda.

    Olen lugenud, et mitmed välismaa menuautorid on katkestanud lepingud Venemaa kirjastustega; küllap on nende puhul küsimus ainult rahas. Minu seisukoht on teine: me vajame praegu suhtlemist venemaalastega. Õigemini, nemad vajavad. Varem olime meie võtjaks pooleks: meie kultuur on noorem ja õhem ning vene kirjandusklassikute teistsugune mõttelaad rikastas meid. Nüüd on olukord muutunud ning euroopalikku mõtlemist sisaldavaid teoseid vajavad just venemaalased.

    Arvan, me peame hindama nende vastupanumeelt, isegi kui see ei väljendu muus kui vaikimises. Me ise pole julgemad. Kui palju oli 1970-80ndatel eestlasi, kes julgesid avalikult kritiseerida Nõukogude võimu? Võin nad kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Meie ülejäänud kohanesime, kes paremini, kes halvemini. Miks me siis ootame, et venemaalased praegu teistmoodi käituksid?

    Kui väidame, et kõik venemaalased on vastutavad oma presidendi otsuste eest, kas ei tähenda see siis ka seda, et kõik need, kes ENSVs elasid, on vastutavad Afganistani sõja eest? Või ehk keegi kahtleb selles, et viimased Venemaa valimised olid sama „vabad“ kui meie valimised NSV Liidu päevil?

    Sõja üks halbu omadusi on see, et esiplaanile tõusevad inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal me ütleme selliste kohta „primitiivne tüüp“, aga sõda annab neile justkui õiguse.

    Tegelikult ei anna, sest just selliste „primitiivide“ pärast sõjad algavadki. Niisugused inimesed näevad kõike üksnes oma mätta otsast, nad pole suutelised asetama end teise inimese, teise rahva olukorda. Hästi ilmestab sellist rahvuslikku egoismi ajalooteadus, mille kohta üks „Buridanide“ tegelane ütleb, et see pole mitte teadus, vaid „propagandavahend ja poliitiline instrument“.

    Iga riik kirjutab oma ajalugu, hinnates möödunud sündmusi vastavalt sellele, kas need olid talle kasulikud või kahjulikud. Objektiivsed võivad selles ajaloos olla ainult aastaarvud.

    Me räägime sellest, kuidas meid deporteeriti ja hukati, „unustades“, et ka Eesti pinnal ju hukati Teise maailmasõja päevil – hukati juute. Muidugi, seda ei teinud Eesti riik, mida tol hetkel polnud olemas, vaid Hitleri Saksamaa – aga eestlasi hukkajate seas ometi jätkus. Ja kui me, nagu ma loodan, peame Hitleri Saksamaa sellist käitumist kuriteoks, miks me siis hindame positiivselt eestlaste astumist selle riigi vägedesse, peaksime ju, vastupidi, seda häbenema?

    Meil jätkub kaastunnet isegi sakslannadele, keda barbaarsed Vene sõdurid sõja lõpus vägistasid – aga nendele venelannadele, keda vägistasid Saksa sõdurid, me kaasa ei tunne. Me oleme täiesti unustanud, et Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, et Saksa väed jõudsid Volgani ja teel sinna tapsid miljoneid inimesi, ja sugugi mitte üksnes sõdureid – seda justkui poleks olnudki, või õigemini, mõeldakse: paras neile venelastele, kahju, et nad nii kergelt pääsesid.

    Me arvame, et meil on alati õigus, aga see ei ole nii. Mida peavad meist mõtlema venelased, näinud, et endised kommunistid partei ladvikust, need, kelle otsesel teadmisel ja kaasaaitamisel toimus migratsioon ENSVsse, sobisid lausa uue Eesti riigi juhtide kilda, samal ajal kui nemad, selle migratsiooni „subjektid“, jäeti ilma nii kodakondsusest kui sageli ka töökohast?

    Me võime vastata, et midagi polnud parata, selline oli seadus – kuid seadused ei kuku taevast, neid teevad inimesed.

    Putin on korra öelnud, et venelased ei ela seaduste, vaid „arusaamade“ järgi. Meile võib see meeldida või mitte, aga see on nii, ja see, et miljonid venelased leidsid end äkki pärast NSV Liidu lagunemist „välismaalt“, kus neisse sugugi mitte soosivalt ei suhtuta, on üks peamisi argumente, millele toetuvad käimasolevat sõda toetavad venelased.

    Et Putini jutt pole laest võetud, tean isikliku kogemuse kaudu. Olin viis viimast aastat kirjavahetuses Mariupoli kirjaniku Anatoli Nikoliniga. Anatoli oli minust vanem, kuid oma parimad teosed kirjutas paaril viimasel aastakümnel, pälvides kahel korral vene emigratsiooni ajakirja Novõi Žurnal väljaantava Mark Aldanovi nimelise auhinna. Suhtlesime peamiselt kirjanduse ja kunsti teemadel, Anatoli armastas samuti Itaalia renessanssi. Poliitikast rääkisime vähe. Kui ma kord meie kirjavahetuse alguses küsisin, mis teil seal 2014. aastal toimus, vastas Anatoli: „Sõjast ma rääkida ei tahaks. Me siin elame rindetsoonis, kus kõik, mis sa ütled või kirjutad, perlustreeritakse. Inimõigused siin ei kehti.“

    Kui Peterburi ajakirjas Neeva ilmus Anatoli jutustus, palus ta, et ajakiri saadaks autorieksemplari talle minu kaudu, sest otse olevat ohtlik, kuna Ukrainas on keelatud omada mis tahes suhteid „agressorriigiga“. Paraku polnud toimetusel raha ajakirja välismaale saatmiseks ja Anatoli oma publikatsiooni ei näinudki.

    Kui teatasin talle, et Moskva kirjastuses Litres on ilmunud minu elektrooniline teoste kogu, Anatoli esmalt rõõmustas, kuid kohe selgus, et Ukrainas on selle kirjastuse veebileht blokeeritud …

    Nagu mõistate, polnud venekeelse autori elu Ukrainas sugugi magus.

    24. veebruaril kirjutasin talle, küsisin, kas kõik on korras, on ta elus ja terve. Anatoli vastas seitsme minuti pärast: „Veidi tõbine, kuid elus. Kaks nädalat kuulasime Ukraina suurtükke, edasi oli kaks päeva vaikust, ja nüüd täna läks tõsiselt lahti. Hommikust saadik rappub linn plahvatustest, poodi ei pääse, tund aega tagasi anti teada, et Vene tankid liiguvad Mariupoli suunas. Ootame lahendust“.

    See oli viimane kiri, mille ma Anatolilt sain. Mai keskpaigas jõudis minuni teade, et Anatoli on hukkunud, koos tütre ja lapselapsega, kuuldavasti tabas nende korterit suurtükikuul. Lahendus, mida ta ootas, saabus – Anatoli „vabastati“ lõplikult.

    See surm näitab hästi käimasoleva sõja absurdsust.

    Maailm on tasakaalust välja löödud, Ukraina varemetes, Euroopat ähvardab vaesumine, Venemaa langenud tehnoloogilises arengus mitme aastakümne võrra tagasi. Pole välistatud ka Kolmas maailmasõda ja maise tsivilisatsiooni hukk. Ja mille nimel?

    Selle nimel, mis keelt ühes või teises linnas tohib rääkida? Missugune kõikidest ajalootõlgendustest on see kõige õigem? Kes on ühes või teises kandis põliselanikud ja kes ei ole? Mis on parem, imperialism või natsionalism? Kellele kuulub poolsaar, mille põliselanikud, vanad kreeklased, on ammu lahkunud ajalooareenilt?

    Möödas on ajad, kui räägiti Eestist kui võimalikust sillast Lääne ja Venemaa vahel – praegu oleme peaaegu et rinderiik. Sõjast lahutab meid juba õige vähe. Mõtlen hirmuga sellele, mis saab, kui Putin meie venelased kodumaale kutsub – või kui meie Venemaa kodanikud välja saadame; see oleks otsekui uus Umsiedlung – ja mis järgnes 1939. aasta omale, on teada.

    Seepärast võpatan iga kord, kui meie valitsus astub mõne järjekordse sammu olukorra teravdamise suunas, olgu selleks sunniviisiline eestikeelne kool, relvade äravõtmiskampaania või vaba liiklemise piiramine.

    Need, kes selliste ettepanekutega välja tulevad, kuuluvad inimeste hulka, kellel on alati õigus. Seda laadi isikuid on palju ka Venemaal. Praegu on nende tähetund, sõda, millele nad hurraa karjudes kaasa elavad, on nende sõda. Kõigile, kes teistmoodi mõtlevad, kes seda sõda häbenevad, on nad tropi suhu surunud.

    Meie kohus on neid teisi aidata, mitte nende elu veel keerulisemaks teha.

    * Peep Ilmet (kodanikunimega Peep Gorinov). – Toim.

  • Vabaduse ja vastuste otsingul Põrgumaal

    BORIS VEIZENEN

    Andrei Ivanovi uus romaan „Õuduste teater“ pakatab romantismist. Selle väline kiht on inspireerivalt sünge ja omapärane. Mahajäetud tehasesse ja seda ümbritsevatesse majadesse rajavad vene emigrandid omapärase geto, millest saab Tallinna kõige omapärasem ja kurioossem atraktsioon ehk Põrgumaa. Sealsetel grotesksetel näitustel tõlgendatakse luukerede ja mannekeenide abil kadunud Nõukogude reaalsust, Põrgumaal leidub ka maa-alune labürint, vanaaegne tramm ja lennuk, vanade asjade muuseum ning isegi võimalus tulistada zombide pihta, kelleks kehastuvad raha eest kohalikud elanikud. See on sürreaalne, mineviku ja oleviku vahel balansseeriv unenäoline ruum – tavainimesele liiga metsik ja ulmeline, kuid ometi ahvatlev, eriti tänu öisele zombide tulistamise atraktsioonile.

    Zombid riietuvad spetsiaalsetesse kostüümidesse, kohalik kunstnik ja leiutaja Antvärk on välja nuputanud isegi viisi, kuidas tabamise korral nende pea lõhkeb ning veri ja sisikond nagu filmis välja purtsatavad. Zombidena töötavad inimesed on otsekui pärit Maksim Gorki „Põhjast“ – värvikad raske saatusega tegelaskujud, kes peavad taluma viletsaid elutingimusi, ülemuse karmi kohtlemist ning ka rikaste klientide agressiivsust. Ärihaid, kontorirotid või igavlevad noored käivad niimoodi oma stressi maandamas, kuid nagu hoiatab minategelane, „tegelikult tahavad nad kedagi ära tappa, karistamatult, kuid jultunult ja kaunilt“ (lk 290). Loomulikult ei viita niisugune maailm ainult väärastunud Disneylandile või möödunud sajandite friigiteatritele, vaid see on filosoofiline metafoor nüüdisühiskonna ning konkreetsemalt 1990ndate ja 2000ndate alguse vene emigrantide raske elu kohta.

    Ivanov maalib ühe groteskse pildi teise järel: labürint liigutavate nukkude ja piinakambriga, naturalistlikult jubedate kujude orgia, vanaaegsed plakatid, katkised detailid ja suur hulk lõpetamata eksponaate, mis on küll mõeldud külastajate rabamiseks, kuid on ka teatud metafüüsiline mõtisklus elu üle. Õuduste teater on oma loomult äärmiselt eklektiline, koosnedes mitte ainult eri materjalidest, vaid ka mälestustest, suhetest ja lootustest: „hirmud, pahed, nõrkused, sõbrad ja muud rumalused – haagid, lukud, trukid, pisted, millega vaim on mateeria külge traageldatud“ (lk 36-37). See võetakse kokku sõnadega: „Elu on võimalik üksnes rumaluses (maskita teater ei ole teater)“ (lk 37).

    Mask on „Õuduste teatri“ üks atribuute, kui mitte just kõige olulisem. „Ehkki maske tehakse sama šablooni järgi, on igal kummipeal oma reljeefne elulugu ning järelikult oma sokulõust, mis liidab sind su tahtest hoolimata teistega“ (lk 114). Autobiograafilise joontega kirjanikust peategelasele saab maskist filosoofiline vestluspartner, ta kannab maski isegi omaenda kodus ning tunneb siis paradoksaalset vabadust. See vabadus ei väljendu mitte ainult oma teistsugususe rõhutamises, vaid eelkõige jultunud mõtetes, mis kõlavad kokku zombide karjetega: „Mask ei kaitse mitte ainult laskude, värvi, kisa eest – ta summutab karjed minu pea sees, minu enda rööked summutavad mu sisimaid raevukaid mõtteid“ (lk 115). Mask on pea­tegelase siseotsingute väga loogiline järg. Raamatu alguses saab peategelane aru, et „ma olen samasugune nagu teised, inimesed on ühesugused, kuid igaüks on omamoodi inimene ning mina ei erine oma aluspõhja poolest kuigivõrd teisest“ (lk 67). Teisal: „Individuaalsuses ei ole õigupoolest midagi erilist, kordumatust kohtab igal sammul, võib öelda, et unikaalsus on tavaline, see tõmbab inimeste vahele piirid“ (lk 67-68). Koletisemask täidab niisiis mitut eesmärki: see ühendab erisuguseid inimesi, veelgi enam rõhutab aga vastasseisu maskikandjate ja rikaste klientide vahel, pannes maskikandjad mütoloogiliselt tsüklilise tapetava ja taassündiva ohvri ossa.

    „Minu meelest on inetud asjad ilusad,“ täheldas Andrei Ivanov mullu talvel Uue Laine baaris ajakirja Estonian Literary Magazine fotosessioonil.

    Iseloomustades oma sõpra Erkkit, kasutab peategelane sõna „karnevali­inimene“. Õigupoolest võib tervet Põrgumaad vaadelda kui katkematut elukarnevali, kus küll kehtivad omad reeglid, kuid mis imedemaa sarkastilise peeglina võimendab kõiki ühiskonna koledusi ja probleeme. See peegel ei ole hoolimata kõikidest heietustest rahapuuduse ja viletsate elutingimuste üle kunagi pelgalt kriitilis-realistlik, vaid on osa suuremast teatraalsemast mängust autori ja lugeja vahel.

    „Õuduste teatri“ eksootilised kirjeldused on alati staatilised ja teenivad illustratiivset eesmärki, sest see romaan on olemuselt arutlev. Ei ole tähtis, kas kõneleb vana kunstnik Antvärk, psühholoogia ja kelmikuse vahel kõikuv psühhedeelse klubi esimees Kostja või peategelane. Pildid, minevikukillud ja lood seob alati kokku üks ja seesama arutlev ja otsiv hääl. Kuiv filosoofiline pedagoogilisus, mis on näiteks omane Viktor Pelevini loomingule, on asendunud siin romantilise emotsionaalsusega. Kuigi enamik tegelasi on nelja-viiekümnendates eluaastates või isegi vanemad, on nende heietused omased romantismiajastu teismelisele: küsimused ja kahtlused iseendas, oma teekonnas, otstarbes ja tulevikus.

    Peategelane ihkab absoluutset vabadust ja määrab selle äärmiselt maksimalistlikult: „Mina tahan vabadust. Elada niimoodi, et ei sõltuks rahast, juhusest ega saatusest! Ma ei taha olla keha. Ei taha olla nimi. Ei taha kiindumusi ega tundeid“ (lk 119). Sellele lisab hoogu kriitiline suhtumine keskklassi, mis on jällegi päritud romantikutelt. Tänapäeva inimest võrreldakse nukumajas askeldava hiirega. Peategelane leiab, et tema tüüpkorter on täpselt samasugune nagu pood, ning teeb sellest masendava järelduse: „Meie perekond on midagi äriprojekti laadset, väike kiosk, kus mina müün oma raamatuid ja Lena oma inglise keelt“ (lk 65). Palju kriitikanooli tuleb rikaste, jõukate, edukate suhtes, leitakse, et inimesed on lakanud suhtlemast. Masside olmekultuur ja kapitalism on tegelastele tülgastavad, kuid samal ajal nad on ise nende küüsis ning on nii tarbijad kui ka teenusepakkujad. Masendavad ka nende endi argine kasimatus, otsekui „nähtamatuks“ tegev vanus ja üksindus.

    Huvitav on võrrelda Andrei Ivanovi „Õuduste teatrit“ Hollandi kirjaniku Sana Valiulina romaaniga „Ei karda Sinihabet“, mille keskmes on samuti Eesti venelaste elukogemus. Kui Ivanov loob tekstuaalse pildigalerii saatmaks oma kibedat ja meeleheitlikku monoloogi, siis Valiulina toob sama hirmu, ebakindluse, kodutuse ja üleliigsuse tunnetuse esile psühholoogiliste ja düstoopiliste pisidetailide abil ning lugudega saatuslikust ahvatlusest. Tallinnas sündinud Valiulina raamatus idealiseeritakse minevikku: tol ajal oli, mille vastu võidelda, oli põhjust lugeda raamatuid, seevastu kui iseseisvudes jäi alles pelgalt materiaalne himu lääne kaupade järele ja intellektuaalsus suri välja. Üks Ivanovi tegelastest kirjeldab tänapäeva Eestit paradiisi ja põrgu opositsiooni abil: „Ilma irooniata: me elame Paradiisis. Kuid need muutused ei ole meid toonud lähemale tollele Paradiisile, millest mina unistasin“ (lk 146). „Sinihabemega“ võrreldes on Ivanovi kelmikatel tegelastel alati raske ning möödunu idealiseerimiseks põhjusi ei ole. Mineviku ja oleviku asemel tahavad nad vaadata hoopis tulevikku ning säilitada oma anarhilisuse, mässu ja noorusliku jonnakuse, millele viitab näiteks sümboolne kunstniku tööde hävitamise stseen. Kuid nooruslikus jonnakuses on ka omad ohud: peategelase sõber kuulutab Aafrikast naastes end Euroopa kodanikuks ja saab kakluses natsidest meeleavaldajatega kohe surma. Juhtunust rabatud peategelase lahkumine romaani lõpus ei lahenda ühtegi küsimust, ei too ihatud absoluutset vabadust, vaid pigem taastab tema varasema pagulasestaatuse. Põrgulik etendus jätkub.

    Mis puutub Põrgumaasse, siis selle saatuseks saab integratsioon. Uus peremees otsustab „linna Põrgumaale tuua“ (lk 337), müüa maa eestlastele, avada Maxima ja korraldada elu niimoodi, et erinevad inimesed elaksid üheskoos. Kas see tähendaks Põrgumaa senise koloriidi kadumist? Arvatavasti jah, kuid teiselt poolt oleks uus mitmekesine identsus palju avatum ning Põrgumaa elanikke ei seostataks enam kollide ja zombidega.

    „Õuduste teater“ ei ole pikk romaan, kuid sellest võib leida midagi igaühe soovide järgi: vananeva teismelise äng ja sünge kurioossus, sümboolsed mängud ja värvikas pätigalerii, filosoofilised moraaliotsingud pudeli seltsis ja tänapäeva ühiskonna kriitika, hirm ja lootus, hiired ja hundid. Väljapääs labürindist tuleb aga igaühel endal leida.

  • Jutuvestjate tuleproov

    TÕNU KARJATSE

    Mängufilm „3000 aastat igatsust“ („Three Thousand Years of Longing“, Austraalia-USA 2022, 108 min), režissöör George Miller, stsenaristid George Miller ja Augusta Gore, operaator John Seale, helilooja Junkie XL, põhineb A. S. Byatti lühijutul „Džinn ööbiku silmas“ („The Djinn in the Nightingale’s Eye“, 1994). Osades Tilda Swinton, Idris Elba, Megan Gale, Matteo Bocelli, Nicolas Mouawad jt.

    Kui soovite kinolinal näha suurt, üle aegade ulatuvat romantikat eksootilises keskkonnas, otsida lohutust (emotsionaalse) hüljatuse vastu ja rahuldada oma müstikajanu, on George Milleri „3000 aastat igatsust“ just teile. Siin on muinasjuttu täiskasvanuile, reisireklaami ning flirti teaduse ja ajalooga.

    Üksik 40ndates aastates teadur, narratoloog Alithea (Tilda Swinton) sõidab teaduskonverentsile Istanbuli, ostab sealselt kuulsalt turult kummalise väljanägemisega pudelikese ja laseb sealt oma hotellitoas välja üleelusuuruse džinni (Idris Elba). Ülejäänud film tegeleb džinni lugudega oma armuseiklustest, mis kõik viisid ta tagasi pudelisse kuni kohtumiseni Alitheaga (kreeka mütoloogias tõe jumalanna, nimi tuletatud kreekakeelsest sõnast „tõde“), kes ta sellest tüütust ringist päästab.

    Džinni lood on lavastatud arvutigraafika ja rikkaliku stuudiodekoori abil, film linastub aga tavapärases 2D-formaadis, ehkki selles on küllaltki palju sõite läbi ämblikuvõrkude, hämarate koridoride ja müstiliste maastike, mis viitaks pigem 3D-tehnoloogiale. Ebamugavad 3D-prillid ninajuurel võimendaksid küll efekte, aga ei päästaks Mad Maxi looja George Milleri uut tööd keskpärasuse pitserist. Seda ei päästa isegi Tilda Swintoni ennastsalgav osatäitmine ennastunustava teadurina. Aga ehk tulekski Milleri filmi hinnata rohkem stereotüüpse muinasjutu kui tõsiseltvõetava autorifilmina, arvestades ka seda, et kogupereanimafilmi „Õnnelikud jalakesed“1 produtsendina parima animafilmi Oscari teeninud Miller on oma töödes tulnud vastu suuremate vaatajarühmade maitsele, kui otsinud tõsiselt vastust küsimusele inimese valikute kohta.

    „3000 aastat igatsust“ tegeleb džinni (Idris Elba) lugudega oma armuseiklustest, mis kõik viisid ta tagasi pudelisse kuni kohtumiseni Alitheaga (Tilda Swinton), kes ta sellest tüütust ringist päästab.

    Filmi algus on paljutõotav: Alithea kohtub juba İstanbuli lennujaamas kummalise kääbusega, kes teda justkui kuhugi mujale juhtima hakkab ning langeb kokku konverentsil saalitäiele publikule esinedes, kui näeb saalis ta teaduslikule lähenemisele vastuporisevat tulisilmset iidset jumalust. Need episoodid jäävad aga hetkedeks iseendas, kuna ei kordu ega ka vii kuhugi. Põnevat arengut lubaks ka Alithea esmakohtumine džinniga, kes kitsukesse hotellinumbrisse ära ei mahu ja suhtleb esmalt vaid kreeka keeles. Alithea kui narratoloog tunneb ülihästi mütoloogiat ja džinnimotiividega muinaslugusid, teades seega ka nende sisemisi reegleid, peale selle oskab ta kriitiliselt suhtuda soovidesse ja kontrollimatutesse ihadesse, mille lõksu tavaliselt džinni valla päästnud või muud muinasmaailmaga kokku puutuvad inimesed langevad. Alithea vastasseis džinniga, kes tahaks pärast kolme soovi täitmist uttu tõmmata, lubaks vaimukat teemaarendust traditsiooniliste muinasjututroopide ümberlükkamise ja stereotüüpide dekonstrueerimiseni välja, kuid Miller läheb lihtsamat teed. Alithea murdub džinni sarmi ees ja esitab talle soovi, mille täitmist ka džinn ise kokkuvõttes naudib. Intrigeerivat potentsiaali on neljandikul filmist, ülejäänud osa täidab digigraafikaga vormistatud müstiline romantika lääges muusikalises kastmes. Alithea pöördumine teadurist lihtsaks naiseks mõjub isegi kummastavalt. Mööndes, et tegemist on muinasjutuga, ei tohiks järsud muutused ja imeteod muidugi imestust äratada, kuid võttes arvesse, et tegemist on siiski enam-vähem täiskasvanuile mõeldud muinaslooga (ka Eestis on filmil 12 aasta vanusepiirang), ei saa vaataja siiski oma kriitikameelel uinuda lasta. Kui mängureeglite paika loksutamisel filmi alguses teatab džinn, et teab ja täidab naiste salajaseima soovi, imestab Alithea emantsipeerunud naisena, kuidas võib džinn teha üldistusi kogu naissoole. Pärast džinni räägitud lugusid Alithea kaine teaduslik lähenemine kaob, andes maad tavalisele maisele igatsusele seltsi järele. Püsiva paarisuhte vajadus on Alithea tegelaskujusse ka sisse kirjutatud – üksik naine, kelle abielu purunemise loole vihjatakse filmis põgusalt, tema ainukese armastuse mälestus on pappkarbis keldris (viide alateadvusele psühhoanalüüsis) ning naabriteks kaks kibestunud, samuti üksikut vanadaami, kes ei hoia tagasi oma vastumeelsust sisserändajate ja mööda maailma ringirändajate suhtes. Idris Elba kehastatud üleelusuurune džinn on loomult samuti lihtne karakter – õnnetu armastaja, kes langeb tahtmatult teda vabastanud naiste võrku. Ainuke väljapääs sellest nõiaringist ongi tema järjekordse vabastaja soov, mis ka džinni rahuldaks. Siit võib tuletada ka „3000 aasta igatsuse“ sisemise toimimisloogika: kaks üksildast, kes õnneliku juhuse tõttu kohtuvad, loovad sümbioosi, mis lõpetab korduva õnnetuse paradigma. Ajalik ja ajatu ühinevad võitmatu armastuse kaudu. See on filmi üldine ja üllas eesmärk. Teisalt on lahendus igavalt stereotüüpne – stiilne ja tark, eatult kaunis naine leiab kaaslase muinasjutulises hiiglasekasvu mustanahalises mehes, kellega rahulikult ja muredeta igavikku kulgeda. Materiaalne kindlus on võluriga tagatud, pealegi ei pea hoolitsema ega muretsema virisevate laste pärast, sest mütoloogilised reeglid võlur­olendite ja inimeste vahel järglasi saada ei luba. (Poliitilise korrektsuse ja probleemideta kinolevi huvides katab džinni alakeha ka sädelev trikoo). Pealegi ei saa džinni ja naise suhe muutuda tüütavaks, sest džinn peab osa ajast veetma oma džinnimaal, pajatades teistele džinnidele lugusid, mis on neile elamise eelduseks.

    „3000 aastat igatsust“ on ood armastusele, mis justkui võidab igasuguseid väiklasi inimlikke ihasid. Alithea ja džinni lugu näitab, et armastuse pärast võib kõrvale jätta ka tarkuse ning koosolemise rõõm leevendab teadmisjanu. „Armastage, ärge targutage!“, näib Miller filmiga ütlevat. Samas aga on siin peidus ka lugude jutustamise lunastav mõõde – „3000 aastat igatsust“ on samuti lugu, fiktsioon, mida me kõik vajame, et argimaailmaga leppida ja selle näivat kaost enda jaoks korrastada. Lugu viib meid dimensioonidesse, mida me ette ei kujuta ja paneb meid olukordadesse, millega kohaneda, annab karakteri, kellega suhestudes enda kohta ehk midagi teada saada.

    See oleks ideaal, kuidas üks lugu võiks toimida. „3000 aastat igatsust“ sellise tulemuseni ei jõua, ei aitaks isegi see, kui mees- ja naiskarakterid vahetada, pannes näiteks teaduri ossa Ryan Goslingi ning võluvaks džinniks Milleri filmis Seeba kuningannat mänginud Uganda modelli Aamito Lagumi. Kui algideed on lubavad, siis tulem on antud juhul lahja ning siin algab samuti kõik stsenaariumist. Võib ju olla, et staaride toel üles võetud „3000 aastat igatsust“ pole ka Millerile olnud sedavõrd tõsine projekt, et sellega nüüd väga palju vaeva näha ja pigem on see viis otsida lisarahastust südameasjaks oleva uue Mad Maxi filmi loomiseks – tuleval aastal valmiv „Furiosa“ on harufilm Mad Maxi 2015. aasta seiklusele „Mad Max. Raevu tee“2, kuid keskendub selle naiskõrval­osalisele. Seega võib teha veel ühe oletuse ja arvata, et Tilda Swintoni juhitud igatsusfilmiga püüdis end feministiks nimetanud Miller jõuda lähemale naise mõistmisele. Filmi tõeliseks maagiks jääbki hämmastava ümberkehastumisvõimega karakternäitleja Tilda Swinton, keda võib vaadata ka igasuguse süžeeta filmis. Voogedastusplatvorm MUBI pakub praegu ka valikut Tilda Swintoni vähem tuntud filmidest, teiste hulgast võib sealt leida Jamaica päritolu filmitegija Cynthia Beatti kaks dokfilmi „Rattaga piiril“ ja „Nähtamatu piir“3. Kummaski filmis ei tee Tilda Swinton muud, kui sõidab jalgrattaga Berliini kaheks jaganud müüri ääres, läbides sama rada siis, kui müür oli veel olemas, ja siis, kuid sellest olid järel vaid tükid ja mälestused. Swintoni ajatu ja oma ilult justkui ebatõeline näitlejakarakter annab eksperimentaalsele kulgemisdokile välise vaatenurga – noor, saksa keelt purssiv inglise naine viib vaataja ühe riigi sisse ehitatud piiri äärde, mis peab lahutama sama keele- ja kultuuriruumi kuuluvaid tavalisi inimesi. Swinton annab Beatti filmides vajaliku distantsi rõhutamaks selle olukorra absurdsust. Võib arvata, et Swintoni ebamaise ilu pärast kasutas teda ka George Miller. Niisamuti on omamoodi muinasjutulik ligi kahemeetrine Idris Elba, kuid Milleri igatsusloo tarvis tuli teda digitaalselt suurendada, sest ka Tilda Swinton pole just lühikest kasvu. Nii et ka see on nii-öelda muinasjutt.

    1 „Happy Feet“, George Miller, 2006.

    2 „Mad Max: Fury Road“, George Miller, 2015.

    3 „Cycling the Frame“, Cynthia Beatt, 1988; „The Invisible Frame“, Cynthia Beatt, 2009.

  • Arhitektuuri ainevahetus

    GRETE TIIGISTE

    Kuuendale Tallinna arhitektuuribiennaalile (TAB) anti avalöök 7. septembril, mil arhitektuurimuuseumi saalis avati biennaali peanäitus „Söödav“ ning muuseumiesisel rohealal sai valmis arhitektuuristuudio Iheartblobi loodud maailma esimene plokiahela abil rahastatud arhitektuuriinstallatsioon.

    Tänavuse TABi ja näituse „Söödav“ kuraatorid Lydia Kallipoliti ning Areti Markopoulou on arhitektuurivaldkonnas tuntud nimed, kes tegelevad nii õpetamise kui ka teadustööga.

    Kallipoliti ning Markopoulou on seadnud biennaali keskmesse ainevahetuse ning selle seosed arhitektuuriga. Näitusel käsitletakse toitu otseses, aga ka ülekantud tähenduses, vaatluse all on tarbimine, seedimine ja jäätmed, seda nii inimeste maailmas kui ka ehitatud keskkonnas. Kuraatorid manifesteerivad, et hoonete ainevahetus on elus­organismide omaga sarnane.

    Milline on teie taust, kuidas kokku saite ja miks otsustasite osa võtta TABi kuraatorikonkursist?

    Lydia Kalliopoliti: Oleme mõlemad pärit Kreekast, kuid ei ela enam seal. Mina olen Cooper Unioni, ühe New Yorgi erakõrgkooli professor.1 Areti on Kataloonia kõrgema arhitektuuriinstituudi (Institute for Advanced Architecture of Catalonia ehk IAAC) teadusprorektor.2 Kohtusime 2015. aastal Hiinas, kui seal peeti järjekordne Shenzheni arhitektuuribiennaal, kus me mõlemad osalesime. Meist said kiiresti sõbrad ja liitlased, sest meid huvitavad arhitektuuris ja tehnoloogias samad teemad. Oleme mõlemad olnud oma töös seotud ehitatud keskkonna ja ökoloogia eri tahkudega. Mõtlesime juba ammu, mida koos teha, ning kui kuulutati välja TABi kuraatori konkurss, siis otsustasime osaleda.

    Oleme varemgi Tallinnas käinud ja esinenud Eesti kunstiakadeemia avatud loengute sarjas. See linn meeldib meile väga.

    Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorid Areti Markopoulou ning Lydia Kallipoliti soovivad näitusega „Söödav“ tekitada soovi elada uutmoodi ja jätkusuutlikumalt.

    Areti, sina oled ka varem TABil osalenud.

    Areti Markopoulou: Jah, osalesin 2017. aastal Claudia Pasquero kureeritud peanäitusel „Antropotseeni saar“. Biennaal kandis toona üldpealkirja „BioTallinn“. Sellest ajast olen käinud kõigil Tallinna biennaalidel. 2019. aastal kuulusin ka TABi installatsioonivõistluse žüriisse.

    2019. aastal Sirbile antud intervjuus3 mainid, et soovid saada Eesti e-residendiks. Kas see on sul õnnestunud?

    Markopoulou: Jah, tõepoolest andsin 2018. aastal sisse taotluse, et saada e-residendiks. Esitasin avalduse, aga mul oli üks dokument puudu – ja sinna see toppama jäi. Ma olen seotud organisatsiooniga Fab City Foundation, mis on registreeritud Tallinnas. Mind paelus, kuidas virtuaalse kodaniku idee tegelikkuseks saab. Mõte tuua inimesed riiki nii, et nad ei pea olema siin sündinud ega ka kohapeal elama, on väga innovaatiline.

    Tallinn on ahvatlev linn, mitte ainult kultuuri, aga just digitaalse edasijõudmise poolest. See on väga põnev. Erialaselt uurin, kuidas siduda digitaalsus ökoloogia ja sotsiaalsusega. See on paras väljakutse, mis on seotud ressursside, produktiivsuse ja kohanemisega. Meie TABi näitus „Söödav“ avabki seda teemat ning on tore, et nende probleemipüstituste üle saab arutleda just Tallinnas ning kohati selle linna näitel.

    Kuhu paigutub TAB rahvusvahelisel arhitektuuriväljal teiste arhitektuurisündmuste seas?

    Kalliopoliti: Tallinna arhitektuuribiennaalil on suurepärane võimalus tegeleda ühe peateemaga, seda põhjalikult uurida ja tutvustada. Seda soodustab biennaali ning toimumispaiga väiksus. Näiteks Veneetsia arhitektuuribiennaal on väga suur üritus. Seetõttu peab kaardistama niivõrd paljusid suundi, et on võimatu keskenduda mõnele spetsiifilisele teemale. TAB on eksperimentaalne ning me kasutasime selle võimaluse ära. Ka näitusel osalejad tõid selle positiivse küljena välja.

    Markopoulou: Inimesi, kes väisavad TABi, huvitab ennekõike biennaali teema ja sisu. Veneetsia arhitektuuribiennaalist on saanud vaatemäng, millel on arhitektuurimaailmas küll samuti oma koht. Leian, et kõik biennaalid ja triennaalid on omavahel võrgustikuna ühendatud.

    Tuleme teie kureeritud biennaali peanäituse juurde. Võtsite toidu näituse keskpunktiks ning ehitasite selle ümber ulatusliku ja teavet tulvil süsteemi, mis on väga keerukas ning tugineb põhjalikule uurimistööle. Näituse keskmes on inimese kaks põhivajadust: toit ning katus pea kohal. Mis viis teid sellise teemapüstituseni?

    Kalliopoliti: Tõsi, näituse kaks põhisuunda on toit ja arhitektuur, kuid lisandub ka see, mis kehast väljub. Seedimise lõpp-produkt on oluline osa ainevahetusest. Käsitleme näitusel väljaheiteid ja jäätmeid olulise ressursina. Väljaheidetel on looduslikes protsessides ja elutsüklis kanda sama tähtis roll nagu toidul.

    Ma pole toitu varem oma teadustöös otseselt uurinud, küll aga kirjutasin raamatu „Suletud maailma arhitektuur“4, mis räägib ühiskonna suletud süsteemides toimuvast ringlusest ning ressursside taaskasutamisest XX sajandi näidete põhjal. Raamatus kirjeldan, kuidas väljaheidete ja jäätmetega on tegeletud näiteks kosmoselaevades ning teistes suletud elukeskkondades. Areti on uurinud tehnoloogia, nutikate süsteemide, kogukondade ning ehitatud keskkonna vahelist seost.

    Meie uurimishuvid said siin kokku ning otsustasime keskenduda toidule ja söömisele. COVID-19 pandeemia algul sattus toit ja eriti tervislik toit rambivalgusesse. Inimesed taipasid, et tootmine toimub üldjuhul kuskil kaugel ning meil puudub ülevaade, kust meie söögikraam pärit on. Nähti sedagi, et poes haigutas riiulitel kohati tühjus. Hakkasime meiegi arutlema toiduainete ja söögi üle ning vormisime ideed TABi kuraatorikonkursi ettepanekuks. Toiduainete ning ainevahetuse teemal edasi töötades mõistsime, et ka arhitektuuri puhul kehtib sama loogika. Näiteks kerkis esile teema, mida tehakse selle materjaliga, mis majast pärast selle eluea lõppu alles jääb. ehitusprahiga.

    Markopoulou: Praegu valmistavad globaalselt peavalu energiaga seotud küsimused, kuid peale energia on meil veel mitmeid kriitilisi ressursse, millega tuleb tegelda. Toiduained on üks neist, samuti vesi, ka jäätmed. Näituse manifestis arutame ringluse põhimõtete üle ning pakume, et toidujäätmeis tuleks näha ressurssi. See avab uusi võimalusi ka arhitektuuris, ehituses ning disainis.

    Osa näitusel eksponeeritud teostest on juba päris tooted. Näiteks seentest ja mütseelist keskkonnasäästlikke materjale, mööblit ja sisustuselemente tootva ettevõtte Myceen eksponaat või siis tellis, mis on valmistatud CO2 heidet salvestavast materjalist. Teiselt poolt on väljas ka alles eksperimendi tasandil prototüübid. Kas ka neist võiksid kunagi saada tavalised tarbekaubad ja -materjalid?

    Kalliopoliti: Osa projekte on tõesti eksperimentaalsed, kuid me ei pea ühtki näituse eksponaati fantaasiaks. Kõiki näituse eksponaate on võimalik edasi arendada nii, et need saaks peaaegu kohe kasutusele võtta. Selles mõttes on kõik väga realistlik. Ühiskonna muutmiseks ei pea arutama selle üle, kas see on võimalik. Küsimus on pigem majanduslik: küsima peab, kes saab tegelikult kasu? Samuti seisame muutuste esilekutsumisel kultuuriküsimuse ees ehk kas ja kui väga muutust üldse soovitakse. Kuivõrd ollakse valmis uutmoodi elama? Meie soov on tekitada näituse külastajates soov jätkusuutlikumalt elada.

    Markopoulou: Teame, et muutused ei ole kellelegi kerged ning need ei toimu kohe. On oluline, et soovitaks teisiti toimida ja see tingib muutused poliitikas ja taristus. Paljud riigid püüavad leida võimalusi energia tootmiseks ja vahendamiseks, mitmed olulised otsused on tehtud pärast Ukraina sõja puhkemist veebruaris. Muutusteks on kahjuks tihti tarvis kriisi ja välist survet.

    Mitmetes linnades katsetatakse, milline on tõhus ringmajandus. Jõuame tagasi taristuni, mida on vaja, et ümbertöötamine päriselt toimiks. On tarvis nõudlust ja tootlust. Lahendused, kuidas muuta, ei ole kättesaamatud, nagu ka Lydia ütles. Need on olemas, kuid vaja on plaani ja strateegiat, kuidas need kasutusele võtta.

    Materjalide uurimine käib arhitektuuri ja disaini juurde. Uurimistöö ilmselt aeglustab projekteerimist, kuid on siiski kasulik.

    Kalliopoliti: Toon näite oma ülikoolist. Meie meeskond sai ülesande kavandada ülikoolilinnaku päikesepaneelid. Nii nagu tänapäeva linnades ikka, tegime ka meie analüüsi ning arvutasime, millised on paigaldamiskulud, kuid ühtlasi kalkuleerisime, kuidas ülikool hiljem investeeringu tagasi teenib ning kasumisse jõuab. Pidime rektorit arvudega veenma ning tegema selgeks tõsiasja, et kuigi päikesepaneelid on kulukas väljaminek, on need pikas perspektiivis tulusad.

    Raha ja maksumus on väga olulised ja veenvad tegurid. See kehtib ka projekteerimises laiemalt. Sel teemal räägitakse arhitektuuriringkonnas päris tuliselt ja aina sagedamini jõutakse arusaamiseni, et esialgu pisut hirmutavalt suur investeering toob lõpuks planeedile kasu.

    Markopoulou: Näitusega ei taha me öelda, et kõik materjalid tuleb asendada uute ja näiteks biolagunevatega. Betoon on suurepärane leiutis, kuid oleme jõudnud punkti, kus betoon on pärast vett teine levinum materjal maailmas. Kui toota ja kasutada betooni mõistlikus koguses, siis see ei ole probleem. Sama kehtib ka näiteks plastiku ja klaasi puhul. Mure on selles, et need materjalid on kaasa toonud masstootmise. Tuleks leida rohkem alternatiive, mis oleksid ka taaskasutatavad. Valik peab mitmekesistuma. Igaks otstarbeks võiks leida rohkem materjale, näited ongi TABi peanäitusel „Söödav“ olemas.

    Peanäitus keerleb idee ümber, et ka majal on oma ainevahetus, metabolism.5 Näitus koosneb justkui mitmest toast, mis sümboliseerivad eri organeid, kus toit liigub ja kus seda töödeldakse. Pole just tüüpiline vaadelda toitu, seedimist, väljaheiteid ja jäätmeid osana arhitektuurist. Esmapilgul on see pigem bioloogia pärusmaa. Kas ainevahetus on ehitatud keskkonna osa?

    Markopoulou: Bioloogia kuulub lahutamatult ehitatud keskkonna juurde, see on ka üks näituse põhiline väide. Ehitatud keskkond on ühtlasi elukeskkond, kus toimuvad bioloogilised protsessid. Kõik need protsessid peavad toimuma ka hoone sees. Majast ei saa enam mõelda kui eraldatud varjupaigast, vaid see toimib sümbioosis kõigi teiste eluslooduse süsteemidega, sealhulgas ka ainevahetuse tasandil. Näiteks suudavad hooned juba praegu ise reguleerida temperatuuri nii, et seal oleks mugav olla.

    Näitusel on projekt „Tallinn 1.5“6, kus pakutakse välja, et tulevikus peaksid linlaste toiduained olema toodetud Tallinnas. Mõte on paeluv ja tõstatab küsimuse, kas see, kui linnad muutuksid nii iseseisvaks ja saaksid ise hakkama, muudaks riigikorda?

    Kalliopoliti: Loomulikult.

    Markopoulou: See muudaks tootmis- ja tarbimissüsteemi ning nii see peakski minema. Praegused ahelad ei ole jätkusuutlikud, ei ökoloogiliselt ega majanduslikult. Tootmine ja turustamine toimub kuskil väga kaugel ning on suuresti lõpptarbijast võõrandatud. Leiame, et endale vajalik tuleks kasvatada ja toota võimalikult kodu lähedal. Vahetama ja levitama peame aga teadmisi, andmeid ning digivõrgustikke.

    Näitusel on ka projekte, kus analüüsitakse, kellele kuulub mingis piirkonnas energia. Vaadatakse, kelle taskusse läheb raha, mis teenitakse jäätmete töötlemisel. Videoteoses „Rasvamajandus. Materjalist ja tööst“7 on loodud paralleelne majandussüsteem, kus valuutaks on rasv, mida toiduvalmistamisel kogutakse ning söögikohtadele edasi müüakse. See piltlikustab, et majandus ja ressursid on meie enda välja mõeldud ja kogu süsteemi ümbermõtestamiseks on vaja vaid tahet.

    Näitus kõneleb muuseas ka kestvusest ning säästlikkusest. Näitused ise pole siiski just kõige keskkonnasõbralikumad ettevõtmised. Kuivõrd lähtusite kestlikkuse printsiipidest ning jätkusuutliku kureerimise põhimõtetest?

    Kalliopoliti: Näitused on üldjuhul ajutised ja seetõttu on väljapanekud päris suure ökoloogilise jalajäljega. Me küll ei töötanud välja näituse jätkusuutlikkuse printsiipe, kuid väike jalajälg on eetikaküsimus. Me ei tahtnud teha suurt näitust, kus hiljem kõik raisku läheb. Seda poleks ka eelarve võimaldanud. Meie eesmärk on tarbida nii vähe kui võimalik. Käisime juunis arhitektuurimuuseumis uurimas, mida annab taaskasutada, ning seda siis tegimegi. Me ei soetanud näituse tarbeks peaaegu üldse mingeid vahendeid. Põhiliselt läks tarvis nööri. Mõtlesime, mida sellega peale hakata. Õnneks läheb seda vaja ühel Tallinna avaliku ruumi festivalil.

    Püüdsime luua suure mõjuga ekspositsiooni, mis rõhub visuaalsele kogemusele, kuid ei eelda suurt materjalihulka. Enamik eksponaate on autorite enda valduses.

    Markopoulou: Arutasime palju, mida materjalidega pärast näitust teha. Muuseumide üks suur mure on hoiuruumide puudumine, seetõttu visatakse palju materjali ära. Peale nööri kaalusime teistegi näituse materjale puhul, kuidas need millekski muuks muuta. Meile pole oluline ainult see, kust materjalid tulevad, vaid ka see, kuhu need pärast lähevad.

    Kalliopoliti: Näituse avanud per­formance’it rikastasid kunstnik Maria Aderi kokatud toidud. Etendajad maitsesid roogasid etteaste ajal ning külalised järgisid nende eeskuju – kogu pakutav söödigi päris kiiresti ära. Näksiti ka riisi, mis on osa installatsioonist. Inimesed katsetasid, mis on söödav, mis mitte. Näitus hakkas elama: külastajad võtsid omaks kandva idee toidust ning aine­vahetusest. Peame juhtunut näituse üheks suurimaks saavutuseks.

    1 Lydia Kallipoliti on arhitekt, insener ja akadeemik. Ta on saanud arhitektuuridiplomi Thessaloníki Aristotelese ülikoolis, teadusmagistri kraadi Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ning arhitektuuriteooria ja -ajaloo doktorikraadi Princetoni ülikoolis.

    2 Areti Markopoulou on arhitekt ja õppejõud, kes uurib linnakeskkonda ja tehnoloogiat. Markopoulou kuulus 2019. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali installatsioonivõistluse žüriisse.

    3 Gilles Retsin, Katsetav arhitektuur. – Sirp 8. III 2019.

    4 „Architecture of Closed Worlds“. 2018. aastal asutatud Fab City Foundation toetab üleilmseid linnade ja nende elanike võimestamise algatusi. Sihtasutus on registreeritud Eestis, ent tegutseb globaalselt.

    5 Pealkiri on laenatud teoselt „Metabolic House“ (1989), autor William Stumpf.

    6 Eksponaadi autor on Damiano Cerrone, kaasa töötasid TTÜ teadlased Jonathon Taylor, Rowan Van Der Kaaden.

    7 „Fatconomy“, teose autor on Suurbritannia disainer ja teadlane Charles Johnson.

  • Tark park taskus

    SANDER PALING, ANNI MÜÜRIPEAL

    Tallinna esimesed taskupargid Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänaval. Disaininud Keiti Lige, tellinud Tallinna linnavalitsus. Avati septembris 2022.

    Külmade sügistuulte saabudes võib Tallinna tänavatel peale kooli naasnud koolijütside märgata ka midagi uut: Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänavale on lisandunud väikesed, umbes ühe auto parkimiskoha suurused haljastatud puidust kehandid, mida kutsutakse taskupargiks. Kuigi mujal on sellised autode arvelt jalakäija heaks linnaruumi tehtud sekkumised ja väikesed hüpikpargid juba vanem nähtus, on Tallinna hakatud püsivamaid taskuparke rajama alles nüüd, käesoleval sügisel. Ühest küljest on see linna senise poliitilise võimu ümberkujundamise tulemus – pärast valimisi sai ühe partei ainuvõimust mitme partneriga koalitsioon –, teisalt näitavad taskupargid sedagi, et linnavalitsuses on rohkem värskeid ideid ning esile on kerkinud elukeskkonda väärtustavad ametnikud.

    Varemgi on mitmes linnas olnud tänavaruumi ümber mõtestavaid ettevõtmisi. 2013. aastal jagati Tallinnas ümber Mere puiestee tänavaruum. Arhitektide liidu noortekogu eestvedamisel loodi linnatänava elusuuruses makett, visandati kolmemõõtmeline idee, milline võiks olla Mere puiestee, kui seal arvestataks paljude eri tüüpi liikujatega.

    Tartus on 2020. aastast suveks autoliiklusele suletud kesklinna peamine tuiksoon Vabaduse puiestee ning selle asemel on sündmusruum – autovabaduse puiestee. Paide arvamusfestivali osa on juba aastaid olnud ka keskväljaku ajutine ümberkorraldamine nii, et seal oleks hea viibida inimesel, mitte autol.

    Tallinna uued taskupargid on väikesed sekkumised, need mõjuvad sel korral pigem näitena muutuvast mentaliteedist, mitte niivõrd vastandumise või provokatsioonina.

    Kolm uut eri ilmega parki

    Linna kolm esimest taskuparki on küll oma olemuselt üksteise koopiad, ent paiknemise tõttu pakuvad küllaltki erisugust kasutuskogemust.

    Kotzebue taskupark mõjub esmapilgul oma monotoonsuses veidi juhuslikult. Kuigi üks pool tänavast on palistatud kõrghaljastuse ja mururibadega, laiub teisel pool teed üksluine asfaltkõrb tihedalt pargitud autodega. Autode vahelt torkab silma hele puidust platvorm, mis mõjub metall-läikega masinate vahel võõrkehana. Kalamajale on omane vilgas tänavaelu, taskupargiga on üritatud tuua see inimkeskne tänavakultuur ka asumi transiittänavale. Kotzebue taskupark asub Kalamaja raamatukogu ees, seega laieneb raamatukogu lugemisala justkui hoonest välja ning rõhutab asutuse peasissepääsu. Paraku vähendab taskupargi atraktiivsust selle paiknemine ilmakaarte suhtes, vähene päikesele avatus – suure osa päevast on minioaas ümbritsevate hoonete varjus.

    Kotzebue taskupark asub Kalamaja raamatukogu ees, seega laieneb raamatukogu lugemisala justkui hoonest välja ning rõhutab asutuse peasissepääsu.

    Seevastu on Suur-Karja taskupark hakanud juba mõjuma toimiva kohtumispaiga ja vanalinna väravana. Taskuparki elavdab sinna paistev ennelõunane ja keskpäevane päike. Pakutakse mõnusat kohta ilma nautimiseks, linna vilgas sagimine taustal. Parki võib ette kujutada kohana, kus oodatakse sõpra, kellega koos minnakse Draamateatrisse või lehitsetakse kõrval olevast raamatupoest ostetud teost.

    Sakala tänava taskupark kutsub hoopis linlast elitaarsest kohvikust üle tee, kus saab näiteks hoopis omaenda kaasa võetud kehakinnitust nosida. Käesoleva artikli kirjutamise ajal oli Sakala tänava taskupargis veekindla ümbrise sees päevik „Hingelt ära“, mida möödujad võisid täita ning seda võimalust oldi juba ka kasutatud.

    Parkide stressi vähendav mõju on teaduslikult tõestatud, aga taskupargid aitavad pargi mõtte ja eesmärgi linlastele veel lähemale tuua. Mis siis, kui oled nii väsinud, et ei jaksa parki minna? Kas park saab tulla vajaja juurde, olla näiteks kodu-töö-kool teekonnal? Esmapilgul paistab, et Sakala taskupark asub ruumiliselt pingelises kohas, vahetult Pärnu maantee kõrval. Kuid äkki seda just ongi sinna vaja? Sellises asukohas taskupark ei asenda lõõgastavat metsaskäiku, küll aga saab sinna minna, ilma et peaks selleks eraldi aega võtma või ekstra plaani pidama.

    Taskuparkide asukohavalik ei ole juhuslik, need mõjuvad mõne lähedal asuva avaliku funktsiooni taotlusliku laiendusena. Taskupark justkui meelitab linlasi oma asju tänaval ajama, soodustades turvalisema ja ka huvitavama linnaruumi arengut. Juba 1960. aastatel kirjutas paljusid linnaelu uurimissuundi mõjutanud USA linnaaktivist Jane Jacobs raamatus „Suurte Ameerika linnade surm ja elu“ („The Death and Life of Great American Cities“, 1961), et inimestele meeldib tänavatel näha teisi inimesi, see mõjub kui meelelahutus. Tallinnas avatud taskuparkidest saja meetri raadiuses asuvad ka haridusasutused: Kotzebue pargi lähedal Gustav Adolfi gümnaasium, Suur-Karja pargi veeres Tallinna reaalkool ja inglise kolledž, Sakala tänava pargi kõrval muusika- ja teatriakadeemia. Selline parkide paigutamine pakub võimalust nautida lühikesi pause, mis kiires elus ei pruugi alati päevakavva mahtuda. Mõistagi oleks tervisele veelgi kasulikum kerge jalutuskäik mõnes suuremas linnapargis, kuid tuleb silmas pidada, et taskupargid ei ole suurte parkide asendus, need on rajatud ühe parkimiskoha arvelt vilka liikluse ja eluga tänava veerde. Tootekataloogist valitud pargipink või muu väliinventar oleks sama koha peal kummaline objekt parkivate ja manööverdavate autode vahel. Taskupark on konkreetne, perimetraalselt tõstetud peenardega eraldab see pargi kasutaja autodest ning pakub turvatunnet kohas, kus seda võib-olla ei oskagi oodata.

    Moodulist taskupark

    Ehituslikult on taskupargid rajatud moodulitest, kõik pargid on ehitatud ühe plaani järgi ning koosnevad ühesugustest materjalidest ja taimedest. Puitvoodriga taskupargi modulaarsus tagab kiire paigaldamise, taskukohasuse ning funktsionaalsuse. Pargid on sõiduteedest eraldatud kõrgemate taime- ja lillepeenardega, kus sügisel paistavad silma kortslehe efektsed puhmad, mis vahelduvad kõrrelistega. Taimede keskel on kaks U-tähe kujulist istumisala, mis on ühendatud lauakõrguse plaadiga. Iga avaliku pargi kohustuslik osa on prügikast ja sellele on mõeldud ka taskupargis. See on diskreetselt integreeritud puitkehandi sisse. Kaugemalt vaadates võivad taskupargid mõjuda väikese ja vähetähtsana, kuid lähemalt on mulje vastupidine – need on üllatavalt mugavad. Vahepealse kasutuse ja kiiresti valmiva tänavamööbli disainikeel on paljuski mõjutatud euroalustest. Euroalus on odav ja käepärane materjal, millest saab kiiresti midagi ajutist püstitada, kuid selline esteetika on pikapeale muutunud ühetaoliseks ja väsitavaks. Uutes taskuparkides ei ole tunnet, et istutakse vahekasutuse tüüpi euro­alustest pingil, need on sama mugavad kui head pargipingid.

    Taskupark Norras Trondheimis. Suvel on see tänav jalakäijale mõnus paik, talvel, lumisel perioodil kasutatakse autoparklana.

    Tallinnas võiks olla oma taskuparkide ladu, kust vastavalt vajadusele ja hooajale võetakse ja asetatakse park sinna, kus parasjagu vaja on. Näiteks Norras on ühel tänaval sellesarnaseid taskuparke tihedalt ja palju. Osale neist on kavandatud rattaparklad, osale suuremad istumisalad. Sellised suvised taskupargid soodustavad aktiivset liikumist ning meelitavad õues aega veetma. Lumisel perioodil viiakse pargid talvituma ning tänaval on rohkem parkimisruumi.

    Turvaline paus

    Taskupark on tervitatav Tallinna linnaruumi uus liige, mis olenemata oma väikesest mõõtkavast toob tallinlastele ihaldusväärset vaheldust ja tänava kasutamiseks uusi viise. Taskuparkidega rikastatud tänavaruum katkestab viivuks kõleda monofunktsionaalse sõidutee, et pakkuda jalakäijale hingetõmbehetke muidu närvilises linnakeskkonnas. On arusaadav, et kolmest väikesest puitinstallatsioonist üksi ei piisa, et aastakümneid hooleta jäetud elukeskkonnast saaks päevapealt inimsõbralik linnaruum, kuid hea algus on tehtud.

    Viimase poolaasta linnaruumi arengut tunnistades tuleb tõdeda, et linlastele paistab lootuskiir: Tallinna linnapilti on lisandunud korralikud, sõiduteedest pollaritega eraldatud rattarajad Toompuiesteel, Rannamäe teel ja Pärnu maanteel, kasutuseta asfaldipinnad on kunstiliselt lahendatud lopsaka potihaljastusega, paljudes kohtades on vähendatud autode piirkiirust. Linnapildis on ühtäkki tavapäraselt laiuvate asfaldiväljade vahel rohkem silmailu, avastamisrõõmu ja rahu. Jääb vaid loota, et tegemist on püsivate ümberkorraldustega ja need näited räägivad omavalitsuse pöördunud mentaliteedist, kus aina enam väärtustatakse mitmekülgsemat elukeskkonda.

Sirp