Reedel, 10. juunil kell 18 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Veiko Klemmeri isikunäitus „Siirdeala”.
Näituse läbivateks teemadeks on grotesk, iroonia ja meeleolu kusagil oleva ja mitteoleva vahel. Mingis mõttes on tegemist vaatlusega, mis saab siis kui praegused ühiskondlikud suundumused oma loogilise lõpuni jõuvad.
Kunstniku sõnul sai näituse idee alguse mõne aasta tagusest soovist inimpsühholoogia arhetüüpe lähemalt uurida. Leida uued kujutamisviisid mõnede stereotüüpide ja meeleolude taaskehastustele, mida ajaloos ikka ja jälle näha on. Täpsemalt suhete mehaanika nende vahel, kes iha, uhkuse, vara, jõu jms tootemite varjus eksisteerivad.
Näitusel on väljas mõned uued ja mõned varem üksikult näidatud tööd. Siis algas 2022 kevadel järgmine ajaloo peatükk ja mõned tööd on omandanud uue konteksti kihi.
Veiko Klemmer (s 1985) on saanud Tartu Ülikoolis nii maalikunsti bakalaureuse kui magistrikraadi. Ta on õpetanud maali nii Ülikoolis kui Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Tema varasemad isikunäitused Tartu Kunstimajas toimusid 2012 ja 2015 aastal. Eelmise aasta lõpus oli Klemmer AkzoNobeli kunstipreemia laureaat.
Näitus on avatud 10. juulini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
XXIX aktinäitus “MEES JA NAINE: UNI” Uue Kunsti Muuseumis
UUE KUNSTI MUUSEUM
XXIX aktinäitus MEES JA NAINE: UNI
Odd Nerdrum. Drifting
Oletan, et oleme jõudnud paremate unenägude ajastusse. Vaevalt et keegi meist suudab endale uinudes manada veel õudsamaid pilte kui kui need, mis tulevad meile reaalajas Ukrainast. Ka kunstnikud püüavad maailma kujutada paremini, kui ta täna tegelikult on.
Uue Kunsti Muuseumi XXIX aktinäitus Mees&Naine:Uni ja XXXVI Pärnu Filmifestival pakuvad sel suvel nägemusi maailma helgemalt poolelt, kus armastus on võitmas kurjust. Samas ei tohi ka kunstnikud ja filmiloojad unustada, et kurjus ja armastus võivad olla teineteisest läbi kasvanud nagu võsa läbi elusa naise õhetava keha Johanna Mudisti maalil „JUUR”.
Meie sellesuvise väljanäitusese kolm suurt vaala on poola juurtega aamerika kunstnik Rafal Olbinski, Norras Punalahe kaldal elav maalimees Odd Nerdrum ja Leedu maalikunsti suur erak Šarūnas Sauka. Väljapaneku noorimad esinejad on meile sõjapakku tulnud poisid ja tüdrukud Ukrainast, kes koos Rafal Olbinskiga joonistavad oma unistuste maailma. Kui aus olla, siis kõik meie sellesuvisel erakordsel näitusel esinevad kunstnikud püüavad oma loominguga maailmale aru pähe panna. Oleme toonud Pärnusse teosed, millel on eel- ja järellood. Ikka selleks, et teie, head kunstisõbrad saaksite iga maali, skulptuuri, video või foto ees mõtelda – kuhu astun mina ja kuhu läheb inimkond?
Jaak Arro, Merike Estna, Erki Kannus, Eve Kruuse, Johanna Mudist , Lemming Nagel, Alina Orav, Jaan Paavle, Pusa, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Anton Vill.
XXIX aktinäitus Mees&Naine: Uni avaneb 8.juunil kell 16.00 ja on vaatamiseks kuni 28. augustini, kella 18-ni. Alaealistel palume tulla näitusele koos täiskasvanutega.
XXXVI Pärnu Filmifestival kestab Pärnus 27.juunist kuni 2.juulini. Seal on vaadata mitmeid kaalukaid kunstifilme. Teiste hulgas saab vaadata kuueosalist dokumentaali „Jaht Odd Nerdrumile“, igal õhtul järgmine osa.
Ukraina moekunstnik Elena Tkachenko Kondase keskuses
E. Tkachenko. LA_PELA
Teisipäeval, 7. juunil kell 15.00 avatakse Kondase keskuses Ukraina kõrgmoelooja Elena Tkachenko näitus „Unikaalsed kollektsioonid“.
Elena Tkachenko loomingut tuntakse nii Londoni kui Pariisi moelavadel. Viimased 30 aastat on ta elanud ja töötanud Peterburis, kust on ta pidanud viimase aja sündmuste tõttu lahkuma. Enne Inglismaale elama suundumist, resideerub kunstnik Eestis, mis annab meile ainukordse võimaluse tutvuda tema viimase aja loominguga.
Kondase keskuses näeb moelooja kahte viimast kollektsiooni „EWA“ ja „LA PERLA“. Viimane on autori enda sõnul inspireeritud pärlikarbi omapärasest pinnast, selle ainulaadsest tekstuurist ja koloriidist. Tkachenko on öelnud: „Igas tänapäeva naises olev sensuaalsus ja ebamaine ilu ning ürgnaiselikkus on peidetud tugeva kaitsekesta alla nagu kallihinnaline pärl karpi. Minu kollektsioon väljendab seda õrna ja ürgset ilu. Lõin kleidid, milles naine võib tunda end hinnalise pärli või suisa Aphroditena.“
Elena Tkachenko lõpetas 1993. aastal maineka A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riiklikku Kunstitööstusakadeemia. Tänaseks on tal olnud enam kui 60 näitust üle maailma ning tema tööd kuuluvad nii Ermitaaži, Kenti printsessi kui ka paljudesse teistesse väärikatesse kogudesse.
Kolmapäeval, 8. juunil avaneb A-Galerii SEIFIS Katja Toporski isikunäitus HEA OLU, mis peegeldab käimasoleva pandeemia füüsilise, emotsionaalse, majandusliku ja vaimse pinge kontekstis võimalusi, mis aitavad meil ennast hoida. Näitus on üleval 29. juunini.
Katja Toporski on pärit apteekrite perest. Aastate jooksul on ta kokku kogunud hulga laborinõusid, mis on talle pärandatud erinevatelt pensionile jäänud keemikutelt ja laboritöötajatelt. Aja jooksul on need kolvid sisaldanud mitmesuguseid aineid, mis aitasid erinevaid vaevusi ravida. Kunstniku käes muutuvad nõud eheteks, milles ta tõlgib jäljed endistest funktsioonidest uueks narratiiviks.
Et toetada oma tööde kontseptsiooni, kasutab Toporski spetsiifilisi ja tihtilugu eksperimentaalseid materjale. Sageli sisaldavad need materjalid moondumise elemente, nagu näiteks kuivamis- või sulamisprotsess, mis viitavad mateeria püsimatusele; olemise voolavale olekule.
Kõik näitusetööd koosnevad ühe vormi – apteegi klaaskolbi – valatud või jäljendatud versioonidest. Kunstnik kujutab vormi tulevast esitlust kui nurgelist, siledat ja peegeldavat tehnoloogilist täiuslikkust. Ta kujutab aluskonstruktsiooni justkui tellingutena, mis on saavutatud vormi 3D-skanneerimisel. Vormi lagunemist kujutab selle valamine želatiini, mis annab tulemuseks kahanenud ja kõvastunud kuju, mille pind on kortsus nagu iidne nahk. Taastatud munakoorde valatuna, ilmuvad optiliste filtrite alla nende kokkutõmbunud vormide koopiad, mis muudavad tööd nähtavaks vaid teatud nurga alt.
Katja Toporski on Saksamaal, Frankfurdis sündinud ehtekunstnik, professor ja kirjanik. Toporski teenis oma magistrikraadi Townsoni ülikoolis ning hetkel resideerub ta Washington DC lähistel. Lisaks kunstimagistrile omab Toporski ka arstikraadi ning enne karjääri ehtekunsti valdkonnas, töötas ta anestesioloogina. Tema looming põhineb filosoofilisel mõtlemisel ja kõrvutab arhetüüpseid objekte ja elemente, et uurida meie teadmiste piiranguid elu kohta.
Müürileht värvub juunis sisult vikerkaarevärviliseks
Ülemaailmse pride’i kuu puhul värvub Müürileht juunis sisult vikerkaarevärviliseks. Heneliis Notton uurib Helgi Saldolt ja Anette Mäletjärvelt Eesti LGBT+ kogukonna murede, rõõmude ja unistuste kohta.
Taavi Koppel arutleb LGBT+-inimeste ja riigi vaheliste suhete üle viimase 30 aasta jooksul. Aet Kuusik selgitab, mida tähendab kväärima. Gregor Kulla kirjeldab kuidas tema seksuaalsuse ajalugu on varjutanud väikelinnade homofoobia.
Jens Jaanimägi kirjutab kväärifoobiast läbi kapitalismiprisma, Daniel Kõiv kväärnoortest Eesti koolisüsteemis, Rodion Furs identiteedimängudest, Kärt Kelder avalikust andumisest, Sanna Kartau meikimisest ja Mariliis Mõttus Flumenist.
Kultuurikülgedelt leiab vabakutselistele mõeldud rahakompassi ja filmikriitikute suleproovi kolm võidutööd. Sanna Kartau arvustab lavastust “traps”, Aleksander Tsapov käib külas San Hani stuudios. Hannes Aava teeb juttu linnaaktivismist, Aet Annist loodusele õiguste andmisest, Siiri Tarrikas loovusest looduses.
Numbri vahel suve erileht, kus jagame lugejatele soovitusi suvisteks geriljapoliitilisteks aktsioonideks ning õpetusi festivalisuve üle elamiseks. Suvelehest leiab ka juba traditsiooniks kujunenud raamatuhoroskoobi ja festivaligiidi.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
4. juunil kell 13.00 avaneb Kondase Keskuses Joel Vedru isikunäitus „Illusioonide Maailm“, mis on kunstniku esimene isikunäitus ja ühtlasi tema lõpunäitus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas.
Joel Vedru on kunstnik, kes loob toredaid illusoorseid maailmu ning tema vahendiks on värvilised pastapliiatsid. Teosed mõjuvad nagu rõõmsad värviplahvatused. Joonistades kasutab ta automatismi stiili, ehk alati ei ole ta teadlik sellest, mis läbi käe ja pastaka koostöö paberile ilmub. Tähendus teostele tekib tagantjärgi, mille kunstnik ka teoste saatetekstides lahti seletab.
Joel Vedru kirjutab näituse saatetekstis: „Need tööd siin on joonistatud pastapliiatsitega. Võib küsida, miks? Ma olen arvanud, et suudan kunstis luua midagi uut just niisuguse tehnika abil. Tänapäeval on pastapliiatsijoonistus ja pastapliiatsiga visandamine muidugi juba üsna levinud. See on ka minu õnn. Kes poleks kunagi igavledes või loengut kuulates või mõtteid kogudes või telefoniga rääkides midagi pastakaga paberile sirgeldanud? Kuid mina olen sellest tegevusest püüdnud luua omaette kunsti.”
Antud teosed on valminud viimase kahe aasta jooksul ning kunstnik on selliseid teoseid loonud juba üle 10 aasta.
Näitus jääb Kondase keskuse II korrusel avatuks kuni 19. juunini. Väljapanekut toetab Eesti Kultuurkapital.
Margit Argus on sisearhitekt, kelle portfooliost leiab muuhulgas Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja, Fahle galeriitänava, Park Hotell Viljandi ning Eesti suursaatkonna Moskvas ja Londonis. Need tööd on võitnud mitmesuguseid preemiaid ning nende ühine joon on vanast ruumist kvaliteetse uue loomine ning ajalookihistuste piirjoonte kaotamine. Margit ja tema meeskond töötavad suurel mõõtkaval ning tegelevad peale siseruumide loomise arhitektuuri ja selle tähendusega laiemalt. Aasta alguses rajas Margit Argus omanimelise stuudio ning pälvis hiljuti kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“.
Paslik avang oleks rääkida sinu uuest algusest ehk büroost Studio Argus. Palun räägi sellest natuke lähemalt. Kas keskendute ainult sisearhitektuurile või vaatate ruumi laiemalt?
Margit Argus: Studio Arguse kaheteistliikmeline meeskond keskendub peamiselt sisearhitektuurile, aga meil on ka mitmeid arhitektuuriprojekte. Näiteks alustame kohe tööd ühe butiikhotelliga, mis tuleb vana mõisahoone juurde ja on puhtalt arhitektuuritöö. Selle objekti puhul tuleb aga mõelda palju seest välja ja see sobib meile ideaalselt.
Sisearhitektuur on laialt kaetud, teeme väga mitmekülgseid projekte nagu bürood, kortermajad, muuseumid, hotellid ja nii edasi. Arhitektuuri osa soovime nügida konkreetsemasse nišši, päris kommertsarhitektuuri teha ei taha ega tegelikult oskagi.
Mul on väljakujunenud erakordselt tore kollektiiv. Ilma büroo inimesteta ei sünni miskit, sest arhitektuur on meeskonnatöö, protsessi on kaasatud paljud.
Margit Argus: „Püüan vanasse hoonesse suhtuda austusega. Uusi ehitisi rajame iga päev, aga see vana on meil siin ja praegu ning seda rohkem juurde ei tule.“
Suure meeskonnaga sisearhitektuuribüroo on Eestis üsna ebaharilik.
Eestis on levinud kahe- kuni neljaliikmelised iseseisvad sisearhitektuuribürood, ka arhitektuuribüroodes on tavapärane sisearhitektide üksus. Selles mõttes on meie kooslus päris unikaalne: praegu on stuudios kümme sisearhitekti ja kaks arhitekti. Nii erineb Studio Argus teistest büroodest, aga, nagu öeldud, tegeleme ka arhitektuuriga.
Arhitektuuri, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri piirid on hägustunud, kohati täiesti kadunud.
Seda tuleb ette tõesti mitme objekti puhul. Näiteks Fahle galeriitänava projektis kandsid peamist rolli maastikuarhitektid. Eriti õnnestunud ongi need majad, kus ma külastajana ei saa aru, kust algab sisearhitektuur, arhitektuur või maastikuarhitektuur.
Praegu töötame EBSi kõrvale planeeritud 30korruselise multifunktsionaalse tornmajaga, kus segunevad täiesti tuntavalt arhitekti ja sisearhitekti töö. Näiteks soovib tellija, et sisearhitekt avaldaks arvamust ka akende paiknemise osas hoone välisseinas, korruste planeeringut teeme meie. Sisearhitektide panus on ruumiloomes ajaga märkimisväärselt kasvanud, oleme kaasatud juba arhitektuurikonkursi etapis.
Su looming on eripalgeline. Palju on ajaloolisi objekte ja rekonstrueerimistöid. Esimesena tulevad meelde Põltsamaa loss ja Narva Aleksandri suurkirik.
Narva Aleksandri kiriku projekteerimine jõudis finišisse eelmise aasta lõpus, nüüd oodatakse riigi rahastust. Põltsamaa lossi praegu ehitatakse, uuendatud loss valmib 2023. aastal. Samalaadse suunitlusega objektidest läheb kohe ehitusse ka Kuressaare linnus, praegu töötame välja ekspositsiooni.
Ajalooliste hoonetega töötamine paelub sind vist väga? Seda võib nimetada sinu leivanumbriks.
Uuem arhitektuur paelub kindlasti ka, aga eelkõige intrigeerib vana ja uue kokkupõimimine. Ajaloolises keskkonnas on nii palju piiranguid ja need annavad ühtlasi palju lahendusvõimalusi. Piirangud lisavad huvitava nüansi.
Kuidas ajaloolistele objektidele lähened? Kas sul on välja kujunenud kindel metoodika? Mitme objekti juures, näiteks Noblessneri valukoda, Kai kunstikeskus, Energia avastuskeskus, suursaatkond Londonis ja Moskvas, on tunda, et selle taga on sama autorkond.
Ma ei oska öelda, kas on olemas üks universaalne tööriist. Püüan vanasse hoonesse suhtuda austusega. See uus, mille sinna sisse toome, peab vana väärtustama. Uusi asju, uusi ehitisi rajame iga päev, aga see vana on meil siin ja praegu ning seda rohkem juurde ei tule. Sellise objektiga töötamine on kindlasti omaette katsumus. Seega ei saa öelda, et mul oleks väljakujunenud lähenemisviis, võib-olla on lihtsalt juhtumisi välja kukkunud nii, et nimetatud objektid on millegi poolest sarnased.
See, mis mõjub sarnaselt, on heas mõttes lihtne, väärikas ja vaga sisearhitektuur. Uus ei võistle ajaloolisega, arhitekt ei ole kontekstist n-ö üle sõitnud.
Kindlasti saab sekkuda rohkem ja vähem. Põltsamaa loss on huvitav projekt, kuna tellijal oli alguses hoopis teistsugune visioon. Osalised said laua taga kokku ning leiti, et vana lossi koopiana üles ehitada pole mõtet. Ka tellija mõistis, et see pole tänapäeval kõige praktilisem ega mõistlikum lahendus.
Sellised muuseumiprojektid on tavaliselt hästi piiratud eelarvega ning arvati, et targem on krohvimisele kuluv raha investeerida millessegi muusse. Väärtustame mälestist pigem uue kvaliteedi loomisega. XVIII sajandil sai kivilinnusest uhke rokokooloss, mille sisemine osa on nüüdseks täielikult hävinud, osa sellest viimase viiekümne aastaga. Lagunenud katuse tõttu voolas kõikjal vesi ning kogu see kaunis ansambel kukkus lihtsalt kokku. Nüüd on mõte luua sinna läbi kolme korruse kõrguv nüüdisaegse arhitektuuriga sisegalerii. Kunagi oli seal puidust ja kivist galerii, kuid see on praeguseks hävinenud. Uus galerii valmib peamiselt terasest. Sellest tingitult on meil uued mured. Viimase aasta jooksul on metalli hind lakke kerkinud ning otsime kompromisse, et see sisegalerii ikka plaanitult teostada. Kogu aeg käib üks pusle kokku panemine: kas teeme näiteks katuse või galerii või üldse midagi kolmandat. Ajaloolised objektid on tihti ka väga rahatundlikud.
Haapsalu linnusega oli jälle teistmoodi: sealse eelarvega sai kogu visiooni terviklikult välja ehitada. Põltsamaal on meil tellijaga pidev dialoog. Tõsi on see, et ajaloolisele hoonele lisab väärtuse nüüdisaegne arhitektuur.
Võib vist öelda, et töö õnnestub siis, kui ajalooline ruum võtab uue n-ö omaks …
Lahenduse tagasipööramine on põhimõte, mida peab pidevalt silmas pidama. Kui uus lisatav kihistus ei kahjusta mälestist ning ajaloolise ruumi saab taastada, siis kiidab ka muinsuskaitseamet projekti heaks.
Mälestiste ja ajalooliste hoonete rekonstrueerimisprojektid on üldiselt väga pikaajalised, ühe projektiga ollakse seotud väga kaua. Kuidas see sulle sobib?
Sobib vist jah. Seal on mitu etappi. Esimene etapp on projekti algus, kui see hakkab pihta ja kõik on hästi põnev. Sellele järgneb pikk projekteerimisprotsess. Eriti huvitavaks läheb siis, kui hakatakse visiooni välja ehitama: siis näed päriselt neid ruume, mida meeskond oma peades või arvutiekraanidel ette kujutas.
Ajaloolised ruumid on pikaealised, nad on püsinud kaua ning uue kihistuse lisamine võiks eluiga ju veelgi pikendada.
Meie eesmärk on kindlasti jätkusuutlikkus. Viimase kahe aasta jooksul on arusaamine töö- ja elukeskkonnast muutunud. Ühest küljest on oluline ruumide kestvus ja pikaealisus, kuid teisest küljest nende paindlikkus. Osaline kodukontoris töötamine jääb ilmselt nüüd standardiks. Olen tööandjana kolleegidelt uurinud, kuidas mõjutab kodukontor tööd ja töösse suhtumist. Töötajad eelistavad osaliselt kodukontorit. Kindlasti sõltub see ka töö iseloomust. Mõnes asutuses on konfidentsiaalsusnõue nii suur, et eraldi kabinetid peavad säilima. Kavandame praegu Eesti Panga pliiatsisaali bürooruume. Seal on tarvis töötajad paigutada helikindlatesse kabinettidesse, mis asuvad suures avaras saalis. Kui vanasti hoiti pangas raha, siis tänapäeval salastatud informatsiooni.
Sisearhitektuur on n-ö kaduv kunst: trendid muutuvad, toolid ja lambid vahetatakse uute vastu. Mis on aga see, mis peab ruumi alles jääma?
Tegeleme enamasti ühiskondlike ja suurte objektidega, seda ei saagi ehk võtta klassikalises mõttes sisearhitektuurina. Trendid muutuvad, mööbel laguneb, aga ruum jääb. Kui ruum on hästi loodud, siis ei kipu keegi seda välja vahetama, pigem ikka parendatakse, hoitakse ja hoolitsetakse.
Kas hoonete taastamine ja ümbertegemine on jätkusuutliku ruumi alus? Millises suunas liikuda: kas rohkem rekonstrueerida või luua uusi nutikaid ja energiasäästlikke ruume?
Vanade hoonete kasutamine on jätkusuutlik ja energiasäästlik, kuigi tihti leitakse, et uue ehitamine on rahaliselt soodsam. Kui kasutada juba olemasoleva hoone konstruktsioone, ei pea selle võrra uusi ehitusmaterjale tootma. Ehk panevad kasvavad ehitushinnad meid rohkem vana väärtustama ja ümber mõtestama. Ajaloolisesse ruumi ei olegi alati võimalik luua lõpuni kontrollitud sisekliimat ning päevavalgust ei pruugi olla piisavalt, aga nende kitsendustega tuleb arvestada.
Ajaloolisse ruumi saab edukalt luua ka head avalikku ruumi. Näiteks Fahle sisegalerii Tallinnas, endises tselluloosivabriku kvartalis Tartu maantee alguses. See pärjati 2021. aasta arhitektuuripreemiatel mitme auhinnaga.
Fahle galerii on tõesti tore näide, kuna üldiselt ei pööra arendajad linnaruumile nii suurt tähelepanu. Juhtumisi oli Fahle pargi arendajatel selline erakordne võimalus, kuna seal on ajalooliselt olnud sisetänav ja see otsustati taastada.
Nii on hea linnaruum ka sisearhitekti südameasi?
Jah, kindlasti. Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnades voolab linnaruum tihti, kiiresti ja märkamatult tihedast siseruumist väliruumi ja tagasi: ühel hetkel oled tänaval, siis mitte. Linnas jalutaja kogeb mitmesugust maastikukujundust ja sisearhitektuuri, erisuguseid fassaade. Kõik on läbisegi ja tunnetuslikult põimunud.
Räägime linnaruumist ja sekkumistest lähemalt. 2011. aastal, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn, korraldasite Maarin Ektermanni, Ingrid Ruudi ja Margit Aulega linnainstallatsioonide festivali „Lift11“. Kas sellised lühiajalised installatiivsed sekkumised saavad midagi muuta?
Sellest sündmusest sündis arhitektuuribüroo Kaos. Nii suuremahulisi festivali vormis installatsioone polegi eriti rohkem tehtud. Kindlasti elavdavad taolised väikevormid ja ideed avalikku ruumi, aga ma ei usu, et see linnaametnikke eriti mõtlema paneb. Tookord pidime kõik installatsioonid kooskõlastama ning suhtumine oli pigem selline, et las teevad oma kunsti ja varsti koristatakse kõik ära.
Oled kultuurkapitali toetusmeetme „Ela ja sära“ stipendiaat. Pakub see sulle mõtlemise ja säramise aega?
Stipendiumi pälvimine on suur kompliment. Kõik olulised asjad mu elus on langenud ühele aastale, uue büroo käivitamine on võtnud palju energiat ja aega. Tegeleda on tulnud absoluutselt kõigega. „Ela ja sära“ stipendium sunnib justkui rattalt maha tulema ja aega võtma. Riik on andnud toetuse ja seda ei tohi raisku lasta, juba austusest. Mul küpseb peas mitu näituseideed, mille materjalid on kogunenud viimase aja töödest. Praegu tegelengi kõige muu hulgas näituse ettevalmistamisega.
Võrreldes arhitektuuriga on sisearhitektuuri näitusi, kirjalikke ülevaateid ja uurimusi vähe. Vahel tundub, et sisearhitektid ei väärtusta oma pärandit piisavalt. Kas siinset sisearhitektuuri peaks rohkem uurima? Kas sisearhitektid peaksid seda ise tegema?
Mulle näib, et paljud sisearhitektid võtavad oma tööd kui funktsionaalset loomingut. Kui mina sisearhitektuuri õppisin, siis oli see hästi pragmaatiline eriala: tegelesime ruumiloomega ning lähenesime sellele otstarbepõhiselt. Nüüd suunatakse tudengid juba ülikooli tasandil mõtlema oma erialale laiemalt. Minu põlvkonna sisearhitektid teevad rohkem oma tööd ja muuga ei jõua tegeleda. Sisearhitektuuri tuleks igal juhul rohkem mõtestada ning analüüsida, mida see meile annab.
Käisin hiljuti uuesti oma lemmikobjekti vaatamas. See on Milanos asuv nüüdisaegse kultuuri- ja kunstikompleks Fondazione Prada (OMA, 2015). Seal on võimalik üks ühele kogeda, et sisearhitektuur ei ole vaid sisearhitektuur, vaid sel on oma eesmärk. Ei pea mõtlema ainult seinte viimistlusele või lae funktsionaalsele valgustusele: need on muidugi olulised, kuid vaadata tuleb laiemalt. Fondazione Prada puhul on üldse raske tõmmata piiri arhitektuuri ja sisearhitektuuri vahele.
Minu töö on samuti arhitektuuriga läbipõimunud. Võib-olla saangi inspiratsiooni arhitektuurist, kuigi tegelen interjööriga. Ma ei oskagi neid vist eraldiseisvalt võtta.
Fahle galeriitänav on hea näide arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide koostööst: ruum voolab märkamatult seest välja ja väljast sisse, maastikuarhitektid Mirko Traks, Juhan Teppart, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu ja Karin Bachmann (Kino), arhitektid Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets ja Laura Ojala (Lumia), sisearhitektid Margit Argus ja Katariina Teigar (Studio Argus).Põltsamaa lossi rekonstrueerimisprojekt (Margit Argus, Margit Aule, Birte Böer, Eliise Harjak, Elo-Liina Kaivo). XVIII sajandil sai kivilinnusest uhke rokokooloss, mille sisemine osa on nüüdseks täielikult hävinud. Rekonstrueerimisprojekt lisab ajaloolisele nüüdisaegse kihi, läbi kolme korruse kõrguva sisegalerii.Narva Aleksandri suurkiriku restaureerimine ja juurdeehitis (Margit Argus, Margit Aule, Katariina Teigar, Karina Krestinov) lõppes eelmise aasta lõpus, nüüd oodatakse riigi rahastust.
Kuldrannake, kuldrannake – nii hüüavad meeskoorid laulupeol igatsevalt juba terve sajandi. Irvhammaste tõlgenduses kirjutanud Ado Reinvald luuletuse inspireerituna sellest, kuidas ta pärast pikka prassimist kõrtsist kuidagi koju ei jõudnud, sest kallas ei tahtnud kuidagi lähemale tulla ja elumeri oli lainemägesid täis. Poeedile, kellest Mats Traat on kirjutanud, et leivavilja vana luuletaja / kuskilt osta ei saa ega jõua, peab tema eraelulise ja majandusliku saamatuse andeks andma – laul sai ju ilus!
Aga mida teha valitsusega, kes kodanike antud volituse sihipärase kasutamise asemel ühiskonna arengueesmärkide saavutamiseks samamoodi teadmata suunas tuigerdab, ainsa kindla tagajärjega, et taskutes ulub peagi samasugune tuul nagu luuletajal ja riigieelarve seletuskirja peab varsti kirjutama sama rea, mille Reinvald Traadi ballaadis: Marki osta ei jõua! Loomulikult on riigijuhtimine raske töö, sest lõputult tuleb ette Eesti otsustajatest sõltumatuid väliseid asjaolusid, pandeemiaid, turgude turbulentsi ja volatiilsust, suurriikide mõjusfääride poliitikat, tõrkeid tarneahelates ja mis need ilusad fraasid kõik ongi. Ehk Reinvaldi sõnadega: oh, siiski raske, vilets järg / sest – tee on hirmus pikk ja märg. Kes ja kuidas kelle teed märgab, sellele saab ühiskond tõeseid vastuseid igapäevasest tõsielusarjast „Koalitsioon tööhoos“, kus meistermärgajaks on tõusnud fraktsioonijuht Jaanus Karilaid. „Kas sellist Eestit tahtsimegi?“ küsiks vana vabadusvõitleja siinkohal.
2019. aasta oktoobris esitlesid statistikaamet ja riigikantselei ühistöös valminud veebirakendust Tõetamm. Liiga palju avalikku tähelepanu ei ole see toode oma senise veel lühikese elu jooksul pälvinud, kuigi võiks. Nimelt leiti sellega viis, kuidas teha igaühele tuttava valgusfoori kolmevärvilise lahenduse abil riigi arengukavade ja -strateegiate lihtlugejale kontimurdev salakeel mõistetavaks. Tõetamme lehtede värv näitab, kas valitsuse ja parlamendi kinnituse saanud eesmärkidele liigutakse lähemale või mitte, kas valitud indikaatorite näidud paranevad või on loodetud tulevik võimule püüdmatu nagu päikesejänku.
Kahjuks ei ole Tõetamme rakenduses võimalik hõlpsalt jälgida puulehtede värvi muutumist ajas. Siiski on stardihetke pilt veebis leitav ja selle võrdlemine praeguse seisuga ei tohiks valitsust rõõmustada. Tõetamme foori kolm tuld roheline-kollane-punane tähistavad vastavalt seda, kas eesmärk on täidetud, liigutakse eesmärgi poole või ei liiguta eesmärgi poole. Protsentides oli 2019. aasta seis 55-22-23, aga on nüüd 39-32-29 ehk teisisõnu on punaste tammelehtede arv kosunud kolmandiku võrra ja kunagi rohelistest on närbunud tervelt 40%. Vähikäik missugune ja kui samas vaimus jätkata, saavutab Eesti riigivõim endale seatud eesmärkide täieliku, sajaprotsendilise täitmata jätmise ammu enne ülemstrateegia „Eesti 2035“ kehtivusaega.
Tõetamme foori kolm tuld roheline-kollane-punane tähistavad vastavalt seda, kas eesmärk on täidetud, liigutakse eesmärgi poole või ei liiguta eesmärgi poole. Protsentides oli 2019. aasta seis 55-22-23, aga on nüüd 39-32-29.
Tõetamm ei näita mõistagi kogu tõtt, sest mõõdetavaid eesmärke on riigi arengukavadesse pandud üsna meelevaldselt, näiteks kultuuri ja spordi oksal on vaid neli lehte ja nende hulgas ainus roheline 63,5% taset näitav heas ja rahuldavas seisundis ehitismälestiste osakaal. Kuna aga aastal 2014 oli sama näitaja 72,5%, võib vist öelda, et asjade seis ei ole paranenud, sest näiliselt rahuldav tulemus on saavutatud ambitsiooni vähendamisega, mitte jõupingutuste ja rahastamise kasvu abil.
Selge on ka see, et statistikaametini jõuavad värsked mõõtmisandmed mõningase hilinemisega. Näiteks võib arvata, et tammefoori järgi puha punased kolm lehte julgeoleku ja riigikaitse oksal võivad olla Ukraina saja sõjapäeva jooksul värvi vahetanud. Mullu oli mõõtmise järgi kallaletungi puhul Eestile valmis riigikaitses osalema 57% elanikest, kuid kõik värsked andmed maastikult lubavad oletada, et otsekonfliktis Venemaaga võiduvõimaluse nägijate ja selle pinnalt vaprust kogunute hulk on märkimisväärselt kasvanud. Kui ukrainlased on kord Venemaa vägede Pihkva dessantdiviisi lömastanud, siis on selle linna vallutamine ju ainult ühe jalaväebrigaadi kiire ja ohvriteta rännakmarsi kaugusel.
Samamoodi võib arvata, et tänavusi tibusid kokku lugedes saavutab Eesti tänu Ukrainale relva- ja muu abi andmisele ennenägematu tulemuse tegeliku välisabi arvestuses. Aga arengukavadesse pandud mõõdetav tulemus on välisabi suurus välisministeeriumi eelarvereal, mis jätkab tumepunases. Tõsi, meie kodanikud on siin riigivõimu eest töö ära teinud ja praeguse teadmise järgi vabatahtliku repardi korras Ukrainasse rohkem raha saatnud, kui on seda jõukale riigile piinlik ja põhjamaalastele kohatu 0,2% SKTst ametlikku arenguabi (ELi keskmine oli 2020. aastal 0,41% liidu SKTst). Siia juurde on kohane meenutada, et meist rikkamad ELi netomaksjad kosutavad Eesti riigieelarvet ligi miljardi euroga aastas, mistõttu võib ka öelda, et kui mingi pisku endast vaesematele hädalistele arenguabina siirdamegi, siis on see võetud sakslase, hollandlase ja rootslase taskust. Seda maksab silmas pidada ka kõigil neil, kelle igapäevane leib on suuremate klubikaaslaste ja liidu toimetulekusse netomaksjate, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa ning nende juhtide reeturiks tembeldamine ja muidu siunamine.
Peale julgeoleku ja riigikaitse ning välispoliitika ei vilgu Tõetamme oksastikus ühtki rohelist tulukest transpordi alal, midagi head ei ole näha ka sidusa ühiskonna, tervise ja siseturvalisuse okstel. Positiivselt üllatavad energeetika ja keskkonna oksad, kuid kui mõõtmine on objektiivne, võib sealgi ennustada tagasilööke, kui pidada silmas, millise innuga on ministeeriumides taas hakatud põlevkivist vitamiine ja lageraiest majanduskasvu otsima ning jäätmeringluses loetakse kangelasteoks seda, et napilt on trahvist pääsetud.
Omamoodi huvitav arengupeetus avaldub ÜRO säästva arengu kokkulepete põhjal arvutatava ressursitootlikkuse alal (riigi majanduslik tulu eurodes ühe kilogrammi materjali kohta). Aastal 2020 oli Eesti näitaja 63 senti, aastal 2000 aga 58 senti, mis teeb paranemiseks viis senti 20 aastaga. Selles tempos Eesti strateegiliseks sihiks seatud 90 sendini aastaks 2035 kindlasti ei jõua ja hoopis püüdmatuks unistuseks jääb liikuda ligilähedalegi Euroopa Liidu praegusele keskmisele, mis küünib üle kahe euro kilogrammi kohta. Aga puidu- ja maavararikkas Soomes ja Rootsis on näitaja samuti alla euroliidu keskmise, õigustatakse Eesti kehva näitajat teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas. Järelikult ei peagi midagi tegema, sest kurjade konstantidega võidelda on sama lootusetu kui saatanaga.
Tõetamme raputamisel pudeneb niisiis peamiselt mädaseid või muidu viljatuid tõrusid ning vanas vaimus jätkates on puu peatselt suvelgi raagus. Kas ja kuidas saaks paremini? Riiki valitsevatele parteidele meelepäraseim oleks, kui keskkonnaminister kirjutaks välja Tõetamme raieloa, sest pole puud, pole probleemi. Põhjenduse leiaksid ministri propagandistid otse rahvuseeposest, sest eks kasva iga tamm liiga suureks. Varjab saare, kuu ja päikesegi, seega tuleb maha raiuda. Üldse võivad puud elusolendiks pidada üksnes puukallistajad, asjaliku eluedendaja silmis on puu ikka puit, väärindatav ressurss, mille igast kilost annab 65 senti raha välja pigistada. Tõetamme tüvest saab aga lõputu hulga suuri ja okstest väiksemaid valvevalesid voolida.
Teine võimalus nõuab valimisõiguslikelt kodanikelt pingutust ja mitte ainult järgmise aasta märtsis, kui valijate tahtel pannakse kokku riigikogu uus koosseis ja selle enamus nimetab ametisse valitsuse. Erakonnad, nagu kogemus kinnitab, hakkavad liigutama alles siis, kui iganädalane reitingupäev ei näita neile meelepärast toetusprotsenti. Küsitlusse vastajaks sattumise võimalus on küll ainult üks tuhande vastu, kuid igal nädalal see kellegagi siiski juhtub. Need õnnelikud saavad kiiresti ja mugavalt kasutada odavaimat protestivormi, saata sõnumi, et ei ole rahul ühegi erakonnaga pakutud nimekirjast. Kõiki kombinatsioone on ju proovitud, aga tulemus on sama: kõik jooksevad tagurpidi, eesmärgist kaugemale – ja tamm närbub. Reitinguga peaks otsustajaid premeerima alles pärast tamme kastmist, mitte sellest kavatsusest kaunilt laulmise eest.
Nädalavahetusel tutvustan Tallinna vanalinnapäevadel kaks korda stalinistlikku arhitektuuri. Näitan punatähti, sirpe ja vasaraid ning räägin, kuidas ohvitseride maja laemaal loob seoseid Estoniaga ning kuidas sel kujutatakse sõjalaevastiku päeva tähistamist. Ajaloolistelt piltidelt vaatasin isegi, et sel puhul toimus Pirita jõel vaatemäng, kus rahvas nägi muistseid sõdalasi, Stenka Razini vürstitari jõkke heitmas, tossu ajavat laeva Servjuga kinokomöödiast „Volga, Volga“ ning piraatide ja kaupmeeste võitlust. Ilmselt oli see oma kohatuses sama naljakas kui Veneetsia karneval Löwenruh’ pargis. Raske on näha nende ehitiste iseloomustamises nostalgiamõõdet. Kuigi jah, meie ühiskonnas on ka seda. Siin ei mõtle ma tasuta hambaravi igatsust. Siiski jääb üks tuntumaid nostalgiaüritusi, Haapsalu nostalgiapäevad, sel aastal ära. Muidugi tegi see üritus nii mõnegi õnnelikuks, kuid kogukonnafoorumis on vahest üllatuslikult kordi rohkem neid, kes on väga pahased.
Veelgi hämmastavam on aga monumenditrall, mis on taas kogu Eestis lahti läinud. Olen arvanud, et ajalooga on rahu tehtud, saadud aru, et meie minevik ei ole ühene, vaid pigem ambivalentne. Pole ju isegi kunsteepose Kalevipoeg kole kangelaslik, vaid napsisena mõtlematult ning kohati lausa õudselt käituv persoon. Kui meie autoritaarne naaberriik on valinud jutulõngaks nõukogude aega küüniliselt ülistada, siis ei pea meie vastukaaluks nimetama seda mustaks ja pimedaks ega kogu tolle aja loomingut maha kriipsutama. Kui Venemaa praegune isevalitseja räägiks enam Romanovite renessanssist – mida kahepealise kotka kujul Putini palee sümboolikas ka näeme –, siis võetaks ilmselt rünnakuobjektiks Aleksandr Vladovski kavandatud kolossaalsete mõõtmetega piltilus Kreenholmi juugendhaigla, mis pühendati 1913. aastal valmides Vene tsaaririigi valitsejate Romanovite dünastia 300. valitsemisaasta täitumisele.
Meie arhitektuuripärandi paremik ongi peamiselt täis okupatsioonisümboleid. Toompeale on oma jälje jätnud Taani, Rootsi, Vene ning orduvendadest okupandid. Praegu Haapsalu sümbolina tuntud piiskopilinnuse varemed on pärit vallutajaliku piiskopi juhitud mikroriigi ajast ja linna teine oluline kihistus on seotud De la Gardie suguvõsaga. Linna ostnud ülijõukas Jakob De la Gardie jõudis olla Eestimaa kuberner ja hiljem Liivimaa kindralkuberner ning lõpuks lausa kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse liige. Krahv Magnus De la Gardie tegutses Läänemaa asemel kahjuks õukonnas, kus ta jõudis tõusta Rootsi riigikantsleriks.
Mul on raske aru saada Põlvamaast, kus leitakse, et parkidest tuleks ümber matta umbes 270 inimese säilmed. Ka vallavanem Martti Rõigas ütleb, et monumendid on enamasti neutraalsed ja nende juurde ei tooda lilli. Tõepoolest, Põlva keskuses on oma poega leinavat neitsi Maarjat meenutav üldinimlik Kalju Reiteli loodud skulptuur ning Tilsi mõisapargis seisab ühishaual leinav ema, mille autor on Endel Taniloo. Tuleb siiski märkida, et tiheda ajalookihistusega paikades tuleb väga tihti välja säilmeid ning paljude parkide puhul on täpselt teada, et sinna on kunagi kedagi maetud.
Minu kodulinnas Tallinnas on Kopli ja Kalamaja kalmistupargid, mis esindavad tegelikult väga vastikut praktikat – vana surnuaia muutmist haljasalaks. Arvasin selle kevadeni, et selline teadlik mälu hävitamine oli omane pigem nõukogude ajale, kuid saan aru, et see on ka praegu paljude meelest patriotismi ilming. Olen üsna hirmul, kuhu selline agressiivsus võib viia. Kui jätta kõrvale lõputuna tunduvad rünnakud maastikuarhitektuuri tähtteose Maarjamäe memoriaali vastu, tuleb tõdeda, et näiteks Alar Kotli projekteeritud laululava ei ole ju rajatud mitte eestlusest ja vabadusvõitlusest kantuna, vaid eheda massipsühhootilise ideoloogilise koolutustöö platvormina. Kuidagi ei tahaks põletada Leelo Tungla tunglana hõõgutavaid enne 1990. aastaid valminud teoseid.
Kui mõelda omariikluse kui tõe kantsile, siis jääb sobilikku kultuuri järele vaid viiekümne aasta jagu. Kui sedagi, sest Pätsi aeg polnud ka just demokraatia ja mõttevabaduse õitseng. Vaid vabariiki esile seades ei kõlba Juhan Liiv ja Vanemuine mitte kuhugi.
Aga mida võiks teha? Loomulikult anda koolis paremat ajalooharidust ning varustada skulptuurid ja vajadusel ka ehitised adekvaatse infoga. Mälumajakate kustutamine jäägu nõrkadele.
Reedel, 10. juunil kell 18 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Veiko Klemmeri isikunäitus „Siirdeala”.
