Toeta
Otsi

juturobot

  • Riiklikele kultuuripreemiatele esitati 71 ning spordipreemiatele 43 kandidaati

    Kultuuriministeeriumisse laekusid tähtajaks, 10. jaanuariks ettepanekud Eesti Vabariigi kultuuripreemiate ja spordipreemiate määramiseks. Preemiate laureaadid selguvad veebruarikuus.

    Kolmele kultuuripreemiale pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest esitati 37 ning viiele aastapreemiale 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest 34 kandidaati.

     Kandidaadid preemiale pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest:

    • Leo Rohlin – keraamik. Esitajad SA Kunstihoone, Eesti Disainikeskus, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ning varasem preemia laureaat Jaan-Eik Tulve;
    • Luule Komissarov – näitleja. Esitaja Ugala Teater;
    • Sirje Runge – maalikunstnik. Esitaja varasem preemia laureaat Flo Kasearu;
    • Arvo Kruusement – stsenarist, filmilavastaja ja -näitleja. Esitajad Eesti Filmi Instituut, Eesti Filmiajakirjanike Ühing, Eesti Kinoliit, Kino Sõprus, Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Animatsiooni Liit, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing, Eesti Stsenaristide Gild, Eesti Režissööride Gild, Eesti Filmitootjate Liit, Kino Artis, Tartu Elektriteater ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut;
    • Sven Grünberg – helilooja. Esitajad Eesti Filmi Instituut, Eesti Filmiajakirjanike Ühing, Eesti Kinoliit, Kino Sõprus, Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Animatsiooni Liit, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing, Eesti Stsenaristide Gild, Eesti Režissööride Gild, Eesti Filmitootjate Liit, Kino Artis, Tartu Elektriteater, Pimedate Ööde Filmifestival ning Eesti Heliloojate Liit;
    • Olav Ehala – helilooja ja pianist. Esitajad Eesti Muusikanõukogu, Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Tallinna Linnateater, Eesti Muusikafestivalid ning Eesti Heliloojate Liit;
    • Heidi Sarapuu – teatrijuht, lavastaja, stsenarist ja näitekirjanik, raadiotoimetaja ning kuuldemängude autor. Esitajad Eesti Rahvusraamatukogu, Estonia Selts ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts;
    • Tõnu Kaljuste – koori- ja orkestrijuht. Esitajad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor;
    • Jüri Trei – diplomaat ja kultuuritegelane. Esitajad varasem preemia laureaat Hando Runnel, Konstantin Pätsi Muuseum ning Eesti Muinsuskaitse Selts;
    • Tiit Härm – ballettmeister ja koreograaf. Esitajad Rahvusooper Estonia, Eesti Balletiliit ning Eesti Teatriliit;
    • Anatoli Arhangelski – balletitantsija, Rahvusooper Estonia balletitrupi esitantsija. Esitaja Rahvusooper Estonia;
    • Leonhard Lapin – arhitekt, kunstnik, arhitektuuriajaloolane ja luuletaja, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Esitaja Eesti Arhitektuurimuuseum;
    • Raivo Trass – näitleja ja lavastaja. Esitajad Eesti Kirjanduse Selts, Luunja Vallavalitsus ning Eesti Näitlejate Liit;
    • Aime Unt – teatrikunstnik. Esitaja Eesti Lavastuskunstnike Liit;
    • Lola Liivat – maalikunstnik. Esitajad Eesti Kunstnike Liit ning Independent Museums, Artspaces and Galleries Estonia ning Eesti Maalikunstnike Liit;
    • Mare Mikof – skulptor. Esitaja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus;
    • Jaak Kangilaski – kunstiajaloolane. Esitajad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kunstnike Liit ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing;
    • Riho Sibul – kitarrist, laulja ja helilooja. Esitaja Eesti Autorite Ühing;
    • Mare Tommingas – baleriin, koreograaf ja lavastaja, Vanemuise teatri balletijuht. Esitaja Eesti Näitlejate Liit;
    • Linda Madalik – arhitektuuriakustik. Esitajad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kontsert, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Muusikakoolide Liit, Heino Elleri Muusikakool, Arvo Pärdi Keskus, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Sisearhitektide Liit ning Pimedate Ööde Filmifestival;
    • Virve Osila – luuletaja ja näitekirjanik. Esitaja Alutaguse Huvikeskus;
    • Mark Soosaar – filmilavastaja. Esitajad Eesti Dokumentalistide Gild ning Eesti Rahvusringhääling;
    • Ilma Adamson – tantsupedagoog ja -õpetaja. Esitajad Tallinna Rahvatantsujuhtide Selts ning OÜ Astak;
    • Merike Vaitmaa – muusikateadlane ja -pedagoog. Esitaja Arvo Pärdi Keskus;
    • Maie Orav – rahvatantsujuht ja tantsupedagoog. Esitajad Rakvere Linnavalitsus ning Eesti Rahvakultuuri Keskus;
    • Mati Sirkel – tõlkija ja literaat. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
    • Peeter Simm – mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör. Esitaja Tallinna Ülikool;
    • Alo Ritsing – koorijuht ja helilooja. Esitaja Tartu Linnavalitsus;
    • Margarita Voites – koloratuursopran. Esitaja Eesti Teatriliit;
    • Helgi Sallo – laulja ja näitleja. Esitaja Eesti Teatriliit;
    • Priit Pedajas – lavastaja ja näitleja. Esitajad Eesti Teatriliit ning Eesti Draamateater;
    • Arvo Valton – proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ning publitsist, soome-ugri väikerahvaste toetaja. Esitajad varasem preemia laureaat Paul-Eerik Rummo, OÜ Muš Nadii ning Eestimaa Rahvuste Ühendus;
    • Johannes Tõrs – Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi asutaja ja juhataja. Esitaja Rae Vallavalitsus;
    • Tõnu Kark – näitleja. Esitaja Eesti Draamateater;
    • Elena Poznjak-Kõlar – baleriin ja tantsupedagoog. Esitaja Teater Vanemuine;
    • Ivo Nikkolo – kunstnik ja moelooja. Esitaja Eesti Disainerite Liit;
    • Enda Naaber Nipsust – ajakirjanik ja kirjanik. Esitaja Johannes Aaviku Selts.

    Kultuuri elutööpreemia antakse kolmele isikule ning ühe preemia suurus on 64 000 eurot.

    Kandidaadid kultuuri aastapreemiale:

    • Vano Allsalu – suurejoonelise isikunäituse „Maailm peas“ eest Tartu Kunstimuuseumis. Esitaja varasem preemia laureaat Kadri Mälk;
    • Endrik Üksvärav – Eesti regionaalse muusikaelu tähtsustamise ja edendamise eest kõrgetasemelise kontserttegevusega. Esitaja Kerema Kultuurikoda;
    • Heli Reimann – Tallinn ’67 rahvusvahelise jazzifestivali teemalise teadusliku uurimistöö, raamatu „Tallinn ’67 Jazz Festival: Myths and Memories (Transnational Studies in Jazz)“ eest. Esitaja Eesti Jazzliit;
    • Anna-Liisa Eller – erakordselt särava kontserttegevuse, CD “Strings Attached: The Voice of Kannel” (Harmonia Mundi) eest. Esitaja Eesti Gregoriaani Ühing;
    • Jüri Reinvere – eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde, orkestriteoste esiettekannete eest Euroopa tipporkestrite (Berliini Filharmoonikud, Baieri Raadio orkester jt) ja tippdirigentide (Andris Nelsons, Franz Welser-Möst jt) ettekandes ning uue teose eest Klassikaraadio 25. aastapäevale. Esitajad Eesti Heliloojate Liit, Eesti Rahvusringhääling – Klassikaraadio ning SA Kultuurileht – ajakiri Muusika;
    • Ain Anger – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Eesti Muusikanõukogu ning Eesti Muusikafestivalid;
    • Marko Kekišev – Haapsalu Graafilise Disaini Festivali korraldamise eest. Esitaja Eesti Disainikeskus;
    • Kai Lobjakas – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Eesti Disainikeskus ning Eesti Kunstiakadeemia;
    • ZUGA Ühendatud Tantsijate kollektiiv (Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma, Päär Pärenson ja Kärt Tõnisson) – ZUGA Ühendatud Tantsijate kollektiivi väljapaistvate tööde ja tegemiste eest 2021. aastal. Esitaja Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit;
    • Edith Karlson – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Temnikova & Kasela galerii, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ning varasem preemia laureaat Flo Kasearu;
    • Olari Elts – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitaja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester;
    • Kadi Polli ja Linda Kaljundi – kuraatorinäituse, Kumu uue püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ eest. Esitajad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing;
    • Arthur Arula – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitaja Eesti Lavastuskunstnike Liit;
    • 25. Pimedate Ööde Filmifestivali meeskond – 25. Pimedate Ööde Filmifestivali korraldamise eest. Esitajad Eesti Filmi Instituut, Eesti Filmiajakirjanike Ühing, Eesti Kinoliit, Kino Sõprus, Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Animatsiooni Liit, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Rahvuslik Filmiprodutsentide Ühing, Eesti Stsenaristide Gild, Eesti Režissööride Gild, Eesti Filmitootjate Liit, Kino Artis, Tartu Elektriteater, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut ning Eesti Dokumentalistide Gild;
    • Siim Preiman – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum;
    • Marge Monko – näituse „Suur teeskleja“ eest Kai kunstikeskuses. Esitaja Eesti Kunstiakadeemia;
    • Krista Leesi – 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum;
    • Linnaehitusliku uurimuse „Lõpetamata Linn“ meeskond – linnaehitusliku uurimuse „Lõpetamata Linn“ ning uurimust kokkuvõtva näituse ja raamatu eest. Esitajad Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektide Liit;
    • Taavi Kerikmäe – väljapaistvate loominguliste saavutuste eest interpreedina 2021. aastal – Sven Grünbergi teose “Hingus” arranžeerimine, esitamine ja ettevalmistus Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi (EMA) koosseisus, elektroonilise kammerooperi „8. Film“ muusika loomine. Esitaja Eesti Heliloojate Liit;
    • Anne Erm, Jaak Sooäär, Eva Saar, Elo-Liis Parmas, Kirke Karja, Marti Tärn, Maret Mikk, Anu Luik ja Ronja Soopan – European Jazz Conference’i eduka läbiviimise eest 2021. aasta 16.-19. septembril Tallinnas. Esitajad Kauni Muusika MTÜ ning Eesti Jazzorkester;
    • Grigori Maltizov – 2021. aastal ilmunud projekti VIVALDI Collection raames valminud plaadi Vivaldi Collection 11, Vivaldi-Bach Harpsichord Transcriptions eest. Esitaja varasem preemia laureaat Andres Uibo;
    • Rein Raud – väljapaistvate loominguliste saavutuste eest 2021. aastal. Esitajad Tallinna Ülikool ning Eesti Kirjanike Liit;
    • Hagi Šein –  televaldkonna arengut käsitleva „Digiajastu teleraamat. Digiajastu televisioon Eestis 2000-2020“ ning põhjaliku veebipõhise andmebaasi Telekraat käivitamise eest, mis sisaldab kõigi silmapaistvate televisioonivaldkonnas töötanute bibliograafilisi andmeid. Esitajad Tallinna Ülikool ning Eesti Rahvusringhääling;
    • Sirel Heinloo – neljaosalise filmi „Tundekasvatus“ eest. Esitaja Tartu Linnavalitsus;
    • Andris Feldmanis ja Livia Ulman – täispika mängufilmi „Kupee nr 6“ („Compartment No. 6“) stsenaariumi loomise eest. Esitaja Tallinna Ülikool;
    • Elen Lotman – loovuurimuse „Experiential Heuristics in Fiction Film Cinematography“ eest. Esitaja Tallinna Ülikool;
    • Eike Eplik – isikunäituse „Jagatud territoorium“ ning senist loomingut kokkuvõtva raamatu „„Jagatud territoorium“ ja teised näitused 2011-2021“ eest. Esitaja Tartu Kunstimuuseum;
    • Jarmo Kauge – näituse „Majad, mida me vajame“ kureerimise eest Eesti Arhitektuurimuuseumis. Esitaja Eesti Arhitektuurimuuseum;
    • Tõnu Naissoo – särava loometee ning jazzmuusikutest kõige produktiivsema aasta eest, mil ilmus kuus albumit. Esitaja Jazzkaare Sõprade Ühing;
    • Kertu Moppel ja Juhan Ulfsak – lavastuse „Mefisto“ eest. Esitaja Eesti Teatriliit;
    • Risto Joost – lavastuste „Idomeneo“ ja „Don Giovanni“ ettevalmistuse ja dirigenditöö eest. Esitaja Eesti Teatriliit;
    • Ivar Põllu ja Kristiina Põllu – lavastuse  „Serafima + Bogdan“ eest. Esitaja Eesti Teatriliit;
    • Urmas Lüüs – näituse „Teatavate piiride poolsusest“ eest Hobusepea galeriis. Esitaja varasem preemia laureaat Flo Kasearu;
    • Külliki Saldre – Niskamäe vanaperenaise osatäitmise eest lavastuses „Niskamäe naised“. Esitaja Teater Vanemuine.

    Viis preemiat suurusega 9 600 eurot antakse eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest.

    Riiklike kultuuripreemiate määramise otsustab valitsus komisjoni ettepaneku alusel. Kultuuripreemiate komisjoni kuuluvad kultuuriminister Tiit Terik, Maria Arusoo, Luule Epner, Tõnis Kahu, Katrin Koov, Tiina Lokk-Tramberg, Toomas Luhats, Iris Oja, Peeter Pere, Johanna Ross, Jaanus Samma, Triin Soone ning Triinu Tamm.

    Kahele spordipreemiale elutöö eest esitati 17 ning kuuele aastapreemiale 26 kandidaati.

    Spordipreemia elutöö eest määratakse isikutele, kelle aastatepikkune panus Eesti sporti on pälvinud avalikkuse kõrge hinnangu ning kelle elutöö on olnud eeskujuks noorele põlvkonnale. Kummagi elutööpreemia suurus on 64 000 eurot. Elutööpreemia kandidaadid on:

    • Sirje Argus – endine ratsutaja, ratsutamistreener, Eesti ratsaspordi arendaja. Esitaja Eesti Ratsaspordi Liit;
    • Mart Siliksaar – endine sulgpallur, sulgpallitreener, ala edendaja. Esitaja Tartu Linnavalitsus;
    • Priit Pallo – autospordi edendaja. Esitaja Eesti Autospordi Liit;
    • Rein Põldme – ujumistreener, pimedate ja vaegnägijate ujumise eestvedaja. Esitaja Eesti Paraolümpiakomitee;
    • Epp Rohila – iluvõimlemise treener, ala arendaja. Esitaja Võimlemisklubi Noorus;
    • Arne Kivistik – endine orienteeruja, orienteerumis- ja suusaspordi edendaja. Esitaja Eesti Orienteerumisliit;
    • Tiit Räni – endine vehkleja, vehklemistreener, ala edendaja. Esitaja Vehklemisklubi Tallinna Mõõk;
    • Mallika Koel – puudega laste ja noorte ujumistreener, valdkonna edendaja. Esitaja Eriolümpia Eesti Ühendus;
    • Tiit Nuudi – Eesti spordi- ja olümpialiikumise arendaja. Esitaja MTÜ Eesti Olümpiaakadeemia;
    • Anu Karavajeva – endine võrkpallur, võrkpallitreener, ala edendaja. Esitaja Eesti Võrkpalli Liit.
    • Peeter Nelis – endine vehkleja, vehklemistreener, ala edendaja. Esitaja Eesti Vehklemisliit;
    • Heino Puuste – endine odaviskaja, kergejõustikutreener. Esitaja Eesti Kergejõustikuliit;
    • Arnold Selge – korvpallitreener, Eesti naistekorvpalli arendaja. Esitaja Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi;
    • Helju Sutt – endine võrkpallur, võrkpallitreener, ala edendaja. Esitaja Pärnumaa Spordiliit;
    • Ants Jeret – endine jalgrattur, jalgrattatreener, ala edendaja. Esitaja Pärnumaa Spordiliit;
    • Taimu Viir – endine tõstja, tõstetreener, ala edendaja. Esitaja Spordiajaloo Klubi Alfred;
    • Kaarel Zilmer – suusaspordi arendaja. Esitaja Eesti Suusaliit.

    Spordi aastapreemiaid antakse välja kuus. Preemia määramisel arvestatakse sportlikke tulemusi, edukat treeneritööd, tulemuslikkust sporditöö korraldamisel ning panust spordi propageerimisse, spordipedagoogikasse või sporditeadusesse. Iga aastapreemia suurus on 9600 eurot, kollektiivi premeerimisel jaotatakse preemiasumma kollektiivi liikmete vahel võrdselt. Aastapreemia kandidaadid 2021. aasta tulemuste eest on:

     Erko Aabrams, Sanna Aaslav-Kaasik, Mattias Siimann ja Mattias Reinaas – möödunud aastal kokku kuue MM-tiitli ja kahe EM-tiitli võitmine. Esitaja Eesti Veemoto Liit;

    • Daisy Kudre – 2021. aastal kahekordne maailmameister suusaorienteerumises. Esitaja Eesti Orienteerumisliit;
    • Raul Kudre – suusaorienteerumise MM-i, juunioride MM-i ja noorte EM-i peakorraldaja. Esitaja Eesti Orienteerumisliit;
    • Peeter Olesk – 2021. aasta Euroopa meister täiskaliibrilise püstoli harjutuses. Esitaja Eesti Laskurliit;
    • Katrina Lehis – OM pronksmedal, kuulus kuldsesse epeenaiskonda. Esitaja Eesti Vehklemisliit;
    • Julia Beljajeva – OM 7. koht, kuulus kuldsesse epeenaiskonda. Esitajad Tartu Linnavalitsus ning Eesti Vehklemisliit;
    • Erika Kirpu – kuulus kuldsesse epeenaiskonda. Esitaja Eesti Vehklemisliit;
    • Irina Embrich – kuulus kuldsesse epeenaiskonda. Esitaja Eesti Vehklemisliit;
    • Epeenaiskond (Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich) – OM kuldmedal. Esitaja Eesti Olümpiakomitee;
    • Nikolai Novosjolov – Katrina Lehise treener. Esitajad Eesti Vehklemisliit ning Vehklemisklubi Tallinna Mõõk;
    • Kaido Kaaberma – epeenaiskonna olümpiakullale tüürimine. Esitaja Eesti Vehklemisliit;
    • Tanel Visnap – maailmameister vaegkuuljate MM-i 100 meetri ja 200 meetri jooksus. Esitaja Valga Vallavalitsus;
    • Tanel Visnap ja Raimond Luts – maailmameister vaegkuuljate MM-i 100 meetri ja 200 meetri jooksus ning tema treener. Esitaja Valgamaa Spordiliit;
    • Piret Salmistu – Tallinnas toimunud avamerepurjetamise MM-i regati asedirektor. Esitaja Eesti Jahtklubide Liit;
    • Kregor Zirk – OM 13. koht, EM 8. koht ning lühiraja MM 5. koht. Esitaja Eesti Ujumisliit;
    • Eneli Jefimova – OM 16. koht, EM 8. koht ning lühiraja EM hõbemedal, juunioride EM kuldmedal, hõbemedal ning pronksmedal. Esitaja Eesti Ujumisliit;
    • Eesti U-18 3×3 korvpallikoondis – FIBA 3×3 korvpalli maailmameistrivõistluste hõbe U-18 vanuseklassis. Esitaja Eesti Korvpalliliit;
    • Ken Torn ja Kauri Pannas – ERC Juunior sarja klassi Euroopa meistritiitel, esitaja Saaremaa Spordiliit;
    • Rasmus Mägi – OM 7. koht. Esitaja Eesti Kergejõustikuliit;
    • Avo Keel – viis Läti võrkpallikoondise EM-ile, kus pääseti 16 parema sekka. Esitaja Eesti Võrkpalli Liit;
    • Rivo Vesik – OM hõbemedal Venemaa koondise treenerina (rannavõrkpall). Esitaja Eesti Võrkpalli Liit;
    • Jasmiin Üpraus – MM etapivõitja jeti rajasõidus ning MM pronksmedal. Esitaja Pärnumaa Spordiliit;
    • Anett Kontaveit – WTA 7. tabelireale ning WTA Finals turniirile jõudmine, nelja WTA tiitli saavutamine. Esitaja Eesti Tennise Liit;
    • Martin Reim – jalgpallikoondise peatreeneri kohusetäitjaks asumine. Esitaja Eesti Jalgpalli Liit.
    • Kevin Saar – Euroopa meister motokrossis Quad klassis. Esitaja Pärnumaa Spordiliit;
    • Peep Päll – eduka treeneritöö eest jõutõstmise alal. Esitaja Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi.

    Riiklike spordipreemiate laureaadid kinnitab samuti komisjoni ettepanekul valitsus. Spordipreemiate komisjoni kuuluvad kultuuriminister Tiit Terik, Siim Sukles, Tarmo Volt, Toomas Tõnise, Gunnar Kraft, Kaili Kukumägi ning Maarja Värv.

    Kõigi varasemate kultuuripreemiate ja spordipreemiate laureaatidega saab tutvuda Kultuuriministeeriumi kodulehel.

  • ,

    Uus sari: esimene „Autoritund“ toob rambivalgusesse Kristjan Randalu

    Foto Kaupo Kikkas
    Kristjan Randalu

    21. jaanuaril Tartu Ülikooli aulas ja 22. jaanuaril Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas algab uus kontserdisari „Autoritund“, mis portreteerib Eesti heliloojaid läbi nende loomingu. Igal kontserdil on kavas ka helilooja uue teose esiettekanne. Sarja kavad on koostanud Tõnu Kaljuste.

    Esimesena astub rambivalgusesse Kristjan Randalu, oma põlvkonna üks silmapaistvamaid pianiste nii improvisatsioonilise džässi kui ka klassikalise muusika vallas. Ta on esinenud maailma suurimatel džässfestivalidel ja kuulsaimate kontserdisaalide lavadel nii sooloartistina kui ka kaasmuusikuna. Aasta-aastalt paistab ta silma ka heliloojana, kelle teoseid esitatakse nii Eestis kui välismaal.

    Esimene kontsert sarjast „Autoritund“ pakub unikaalse võimaluse kuulata Kristjan Randalu kõige uuemat helikeelt: esiettekandele tuleb uudisteos „Sinu hommikuvalguse hetk“ (The Moment of Thy Dawn) Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses, Eesti-Hollandi dirigendi Lodewijk van der Ree juhatusel.

    Samuti astub Randalu sel kontserdil üles klaverisolistina, esitades oma varasemat muusikat – 2002. aastal Londonis komponeeritud neljaosalist süiti „Peale lõpu algust“ (Nach dem Anfang vom Ende). Lisaks esitab Tallinna Kammerorkester 2015. aastal valminud teost „Emigrane“.

    Mitmekülgne pianist Kristjan Randalu on ühtlasi tegev nüüdis- ja klassikalise muusika hinnatud interpreedina ning viimasel kümnendil on ta heliloojana teinud koostööd mitmete rahvusvaheliste muusikute ja kollektiividega. Temalt on ilmunud rohkem kui 40 heliplaati. Oma heliloomingulisteks mentoriteks nimetab ta Jaan Räätsa, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsat.

    Esimene kontsert „Autoritund: Kristjan Randalu – Sinu hommikuvalguse hetk“ toimub 21. jaanuaril algusega kell 19 Tartu Ülikooli aulas ja 22. jaanuaril kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja Valges saalis. Järgmised kontserdid samas sarjas on kavas 2022. aasta esimesel poolaastal, pakkudes publikule võimaluse kontsert-kohtumisteks heliloojate Tauno Aintsi, Arvo Pärdi ja Tõnu Kõrvitsaga.

    Uue kontserdisarja kunstiline juht on Tõnu Kaljuste, kes toob Eesti heliloojate loomingu ja uudisteosed kuulajateni koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga. Kollektiivid on aastaid ühiselt kontserte andnud nii Eestis kui ka kaugemal – Euroopast Austraaliani ja Austraaliast Põhja-Ameerikani. Muuhulgas on esinetud maailma nimekates kontserdisaalides nagu New Yorgi Carnegie Hallis, Pariisi Filharmoonias, Hamburgi Elbphilharmonie’s jm. Tõnu Kaljuste dirigeerimisel on mõlemad kollektiivid korduvalt esitatud Grammy nominatsioonile ning 2014. aastal pälviti Grammy auhinna Arvo Pärdi albumi „Adam’s Lament“ (ECM) eest.

    Kontserdisarja korraldavad Tallinna Filharmoonia, Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Peatoetaja on Exmet, suurtoetajad DHL Express ja Nordnet ning Kultuuriministeerium ja Tallinna linn.

  • Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks!

    MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG

    2018. aastal algatasime ürituste sarja „Räägime kunstipoliitikast!“ eesmärgiga sõnastada kunstielu kitsaskohad. Kaks sarja raames toimunud mõttevahetuste kokkuvõtet on Sirbis juba ilmunud: „Kust king pigistab?“ ja „Näitusetasud – kolm näidet mujalt“ (14. XII 2018 ja 6. II 2019). Kuna arutelu käigus nimetati pakilise probleemina alatasustatud tööd, sündis mõte töötada välja õiglasemate tasumäärade kehtestamise mudel. Selle kujundamises osales kahe aasta jooksul ligikaudu 70 kunstivaldkonna praktikut. Omaalgatuslikus korras sündinud tasumäärade ettepaneku leiab elektroonilise väljaande kujul, vt http://proloogkool.eu/kodutud-tekstid.

    Ettepaneku väljatöötamise meetod

    Aastatel 2019–2021 osales ettepaneku väljatöötamises kümme fookusrühma, kuhu kuulusid kunstnikud, tarbekunstnikud, näitusekujundajad, graafilised disainerid, kirjutajad ja kuraatorid, installeerijad, dokumenteerijad ja institutsioonide juhid. Kuue kuni kaheksa osalejaga vestlusliku rühmaintervjuu valisime meetodiks seetõttu, et fookusrühma korral sünnib osalejate omavahelisest suhtlusest stimulatsiooniefekt. Dialoog kiirendab uuritava teemaga seotud info aktiveerimist mälus ning erisuguseid vaatenurki ja vastuolusid on kergem väljendada. Sotsiaalteadlaste kogemus näitab, et delikaatseid teemasid (nagu raha) käsitletakse kollektiivses raamis julgemalt.

    Kutsusime ise inimesi rühmades osalema, sest meie kogemuse põhjal reageerib avalikele üleskutsetele kunstivaldkonna töötingimustes kaasa rääkida üksnes kitsas ring inimesi. Soovisime arutellu kaasata võimalikult mitmesuguste kogemustega kolleege ja lähtusime rühmi kokku pannes põhimõttest, et osalejate profiil ei piirduks meie suhtlusringkonnaga. Läbipaistvuse huvides korraldasime 2021. aasta kevadel ka ühe avaliku veebiseminari, et arutellu kaasata ka laiem kunstiavalikkus. Sel seminaril osales ligikaudu 60 inimest.

    Korraldasime arutelud kutsealade kaupa. Mõned fookusrühmad kujunesid võrdlemisi esinduslikuks. Näiteks näituste installeerimisele või dokumenteerimisele spetsialiseerunud inimesi on vähe ja nii saatsime kutsed peamistele võtmeisikutele. Kunsti loomisele ja eksponeerimisele pühendatud fookusrühmi käsitleme pigem pinnaseproovidena, sest kunstnikke on teiste kutsealadega võrreldes palju rohkem. Siiski tasub meeles pidada, et näituste korraldamisega seotud tugitegevus (nt kujundamine, installeerimine, dokumenteerimine) on samuti enamasti kunstnike õlul.

    Tasumäärade arvutamise põhimõtted

    Tasumäärade mudeli puhul lähtusime kultuuritöötaja miinimumpalgast, mille brutomäär on 2022. aastal 1400 eurot. Kultuuritöötaja miinimumpalk on paika pandud Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) palgakokkuleppe tulemusena, selle kaudu reguleeritakse kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kõrgharidusega kultuuritöötajate palgamäära. Kunstivaldkonnas kuuluvad nende hulka riigimuuseumide ja Tallinna Kunstihoone töötajad. Teistele kunstiasutustele ei ole palgakokkuleppe järgimine kohustuslik, ent mitmed institutsioonid lähtuvad koosseisuliste töötajate palgataseme kujundamisel sellest standardist. Meie ettepanek on, et ka vabakutseliste koostööpartnerite tasumäära kujundamisel tuleb aluseks võtta kultuuritöötaja miinimumpalk.

    Fookusrühmades toimunud aruteludes keskenduti peamiselt näituste korraldamisega seotud tegevuse tasustamisele. Ettepaneku koostamise käigus võtsime eeskuju teiste riikide kogemustest. Näitusetasu puhul lähtutakse mujal maailmas mitmetest muutujatest, nagu näitusemaja eelarve, külastajate arv, näituse kestus või näitusel osalevate kunstnike arv. Mudeleid analüüsides leidsime mitmesuguseid puudujääke. Näiteks on levinud põhimõte, et mida rohkem kunstnikke grupinäitusel osaleb, seda väiksemat tasu makstakse igale kunstnikule. Säärane põhimõte teenib pigem institutsioonide huve, sest kunstniku töömaht ei sõltu sellest, kas näitusel osaleb 10 või 20 kunstnikku. Tasumäära sidumisel kunstiinstitutsiooni eelarvega võetakse küll arvesse näitusemajade rahalisi võimalusi, kuid ka sel juhul ei peegeldu selles näituse tegemisega seotud töö maht. Külastajate arvust ja näituse kestusest lähtuvate mudelite puhul käsitletakse kunstiteost kaubana, mille eksponeerimise hinna määrab publiku hulk. Oma ettepanekus ei ole me pannud kunstiteostele hinnasilti. Lähtume põhimõttest, et õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb kindlasti arvesse võtta töömahtu.

    Kas loometöö tegemiseks kuluvat aega saab mõõta?

    Eesti kunstiväljal on ka varem töötingimuste parandamise üle arutletud. Üks laiaulatuslik mõttevahetus leidis aset kümmekond aastat tagasi, kui koondus kunstitöötajate liikumine Kaasaegse Kunsti Liit. See liikumine oli kriitiline tasustamata ja alamakstud töö suhtes, kuid ei sõnastanud soovitusi, kuidas oleks loometööd õiglasem tasustada. Ettepanek mõõta töö tegemiseks kuluvat aega ei leidnud tookord üksmeelset heakskiitu. Paljud kunstnikud leidsid, et loomingulist protsessi ei ole võimalik kvantifitseerida. Arvamust põhjendati argumendiga, et kunstnik töötab kogu aeg.

    Kümmekond aastat hiljem on hoiakud loometöö mõõtmise suhtes muutunud. Mitmed loovisikud peavad oma aja üle arvet ja oskavad väga täpselt öelda, kui palju aega kulub neil ühe või teise tegevuse sooritamiseks. Kunsti loomise või eksponeerimisega seotud alatisi toiminguid on lihtne mõõta ja planeerida. Ometi ei tohi unustada, et näituste korraldamine ei taandu üksnes administratiivsetele ülesannetele. Tasumäära kokkuleppimisel tuleb kindlasti arvesse võtta, et aega nõuab ka loominguline protsess ehk uurimistöö, mõtlemine, ideede väljatöötamine ja katsetamine. Fookusrühmades toodi välja, et loominguline töö on kõige raskemini mõõdetav ja ajaliselt plaanitav. Mõned ideed küpsevad kaua, teised sünnivad hetke ajel, mõne idee teostamine käib lihtsalt, teine nõuab pikka katsetamist materjalide, tehnikate või oskustega.

    Näituseasutuste kategooriad

    Kõik institutsioonid ei ole ühesugused. Kaalusime mitmeid viise, kuidas võtta arvesse näitusepindade võimaluste piire ja erinevusi. Kas kriteeriumiks peaksid olema rahalised vahendid, näiteks aastane tegevuskulude või programmi eelarve? Või hoopis näitusepinna suurus ja tugipersonali arvukus, sest sellest sõltub omakorda kunstniku töömaht? Lõpuks jätsime need arvutused kõrvale, sest kunstiasutuste eelarve sõltub suuremal või vähemal määral kultuurkapitali projektirahastusest ja muutub pidevalt. Samuti on mitmetel prestiižsetel näitusekohtadel väike organisatsioon ja vähe tugipersonali, ehkki mainelt ja olulisuselt on need kunstielu keskmes. Lähtusime fookusrühmades osalejate kogemustest ning jaotasime näitusepinnad kolmeks kategooriaks, mille puhul on soovituslikud erisugused tasumäärad.

    Tasu ei tohi olla väiksem kui riiklik alampalk

    Leiame, et ka väikese eelarvega näituseasutuste töötasud peaksid vastama riiklikule alampalgale. Alampalk on riiklikult kehtestatud töötasu alammäär. Töölepingu seadus ütleb, et alampalgast väiksemat tasu ei või tööandja töötajale maksta, ent alammäär kehtib siiski ainult töölepingu korral. Kunstivaldkonnas on palju ajutisi töösuhteid ja loovisikutega sõlmitakse enamasti töövõtu- või käsunduslepinguid. Neid reguleerib võlaõigusseadus, mis ei kohusta alampalka maksma. Kunstivaldkonnas ei ole riiklikku alammäära ka vabatahtlikult orientiiriks võetud. Ometi on alampalk vabakutselise loovisiku jaoks väga oluline parameeter, sest sellest sõltub sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kuumäär. Sotsiaalmaksu määr on seotud eelmise kalendriaasta alampalgaga ja reguleerib ligipääsu sotsiaalkaitsele, nagu ravikindlustus, pension ja töötuskindlustuskaitse. 2022. aastal on alampalk 654 eurot, minimaalne tunnitasu 3,86 eurot ja sotsiaalmaksu miinimumkohustuse kuumäär 584 eurot.

    Hea kolleeg, kui otsustad pärast selle teksti lugemist midagi muuta, siis olgu selleks põhimõte, et töötasu arvestamisel võetakse aluseks vähemalt alampalk. Kui oled tööandja, siis ära kellelegi alampalgast väiksemat töötasu paku. Kui oled töövõtja, siis ära alampalgast väiksema töötasuga nõustu. Lähtu sellest põhimõttest isegi juhul, kui sul on olemas püsitöö, mis tagab sotsiaalmaksu laekumise. Nii oled solidaarne vabakutseliste kolleegidega ja hoiad ennastki rööprähklemise, ületöötamise ja läbipõlemise eest.

    Valdkonnasisesed erinevused

    Rühmaarutelude käigus leidis kinnitust asjaolu, et näituste puhul teevad kõige rohkem tasustamata ja alamakstud tööd kunstnikud, samal ajal kui näitusega seotud tugiteenused on paremini tasustatud. Näituse installeerijate, dokumenteerijate ja graafiliste disainerite töö tasustamiseks on välja kujunenud kõrgemad tasumäärad, mille me fookusrühmades kogutud info põhjal ka ülevaatlikult kaardistasime. Asjaosaliste hinnangul mängivad kõrgemate tasumäärade kujunemisel kaasa peamiselt kaks aspekti. Näiteks installeerijate oskused on väga spetsiifilised ja spetsialiste on vähe. See annab näituse installeerijatele tööandjatega läbirääkimisel tugevamad kaardid, samuti on lihtsam saavutada omavahelist solidaarsust minimaalsetest tasumääradest kinnipidamisel. Teise mõjutegurina tõsteti esile turusurve. Näiteks graafilistel disaineritel on piisavalt tööandjaid ka väljaspool kunstivaldkonda ning see survestab kunstiinstitutsioone joonduma turuhindade järgi. Sellegipoolest kinnitasid graafilised disainerid, et võrdluses teiste tööandjatega on kunstivaldkonnas makstavad tasud väiksemad.

    Meie tasumudeli lähtepunktiks on eeldus, et näituse korraldamisega seotute vahel (kunstnikud, kuraatorid, kujundajad, installeerijad, dokumenteerijad jne) sõlmitud töösuhe on lühiajaline. Tegelikkus on mõnevõrra keerulisem, sest mõned loovisikud tegutsevad füüsiliste, teised juriidiliste isikutena (OÜ, FIE, MTÜ) ja kolmandad kasutavad segamudelit. Seepärast oleme tasu­mudelis välja toonud nii neto- ja brutosummad kui ka palgafondi. Kui näituse korraldaja sõlmib töösuhte füüsilise isikuga, siis tasub kõik tööjõumaksud tööandja. Kui vabakutseline loovisik tegutseb ettevõtjana, peab ta endale palka makstes tasuma ise tööjõumaksud ja seega tuleb välja maksta kogu palgafond.

    Tõsiasi, et loovisikud kasutavad erisuguseid õiguslikke vorme, teeb ühtlaste tasupõhimõtete sõnastamise keerulisemaks. Ometi ei tasu unustada, et ka väikeettevõtjana tegutseva loovisiku argitegelikkusest ei saa füüsilise isiku tasandit välja klammerdada. Ravikindlustus, pension ja töötuskindlustuskaitse on seotud isikukoodi, mitte FIE või ettevõtte registrikoodiga.

    Läbirääkimiste juhendid

    Fookusrühmades küsisime tasumäärade arvutamise mudelile tagasisidet ja püüdsime täpsustada kunsti ja näituste tegemiseks kuluvat aega. Mitmed osalejad osutasid, et töömahu üle läbirääkimine ei ole kunstivaldkonnas levinud tava. Tavaliselt on eelarve töösuhte alguses juba kindlaks määratud ja loovisik seatakse valiku ette, kas nõustuda pakutud summaga või mitte. Töötasu suuruse dikteerivad esmajoones institutsioonid ja kunstiprojektide korraldajad. Fookusrühmades osalenute hinnangul ei võeta tasumäärade eelarvestamisel arvesse töö teostamiseks kuluvat tegelikku aega. Ometi on töömahu hindamine õiglaste tasumäärade arvestamisel võtmetähtsusega.

    Mahtude hindamisel võtsime arvesse, et töö intensiivsus vaheldub teose või näituse loomistsükli jooksul. Näiteks isikunäituse ettevalmistamiseks kulub kunstnike hinnangul 6–9 kuud täiskoormusega tööaega, kuigi ajaliselt on näituse ettevalmistamise periood enamasti veel pikem, sest teatud etappides tehakse tööd osakoormusega. Kunstnikud tõid välja, et isikunäituste puhul mõjutab töömahtu ka näituseruumi pindala: on suur erinevus, kas näitus toimub Hobusepea galeriis või Kumu suures saalis.

    Arvutasime fookusrühmades välja toodud tööle kulunud aja kultuuritöötaja miinimumpalga alusel läbi, et tuua arutelu keskmesse konkreetsed summad. Siiski on oluline rõhutada, et välja pakutud arvud on oletuslikud. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud osapooled arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja aja.

    Fookusrühmade arutelu käigus sündisid läbirääkimiste juhendid, mida saab kasutada töömahu hindamiseks. Näiteks tuli korduvalt jutuks, et sageli alahinnatakse olemasoleva töö eksponeerimisega seotud ajakulu. Enamasti ei piisa sellest, et kunstnik annab nii-öelda paki näitusesaali uksel üle, vaid teost tuleb timmida, ruumile kohandada või näituse ajal hooldada. Mõned teosed vajavad installeerimiseks kunstniku kohalolu, sest neid ei ole võimalik juhendi abil üles panna. Läbirääkimiste juhendis on muuhulgas esile toodud tegevus, milles näituse korraldamisega seotud unustavad sageli kokku leppida, näiteks koosolekutel osalemine ja kirjavahetus, publikuprogrammides osalemine või ajakirjandusega suhtlemine.

    Soovitame läbirääkimiste juhendeid kasutada ka selleks, et arutada töösuhte alguses läbi, kes millise töölõigu eest vastutab. Fookusrühmades kuulsime arvukalt juhtudest, mil ülesanded, millest unustati koostöö alguses rääkida, langevad tasustamata lisatööna vabakutseliste õlule. Koostöö alguses sõlmitud täpsed ja läbipaistvad kokkulepped aitavad ennetada lahkhelisid ja vältida ebaõiglast kohtlemist.

    Vabakutselistelt loovisikutelt nõuab põhiõigustele ligipääsemine sportlikke pingutusi. Sotsiaalmaksu miinimumlävendi ületamine on nagu olümpiaklassi kõrgushüpe. Riiklik alampalk tõuseb aastast aastasse jõudsasti ja sellega tuleb alatasa võidu joosta

    Mida teha, et soovidest saaks tegelikkus?

    Tasumudelis välja arvutatud summad võivad tunduda utoopilisena, sest praeguses kunstirahastuse süsteemis ei ole piisavalt vahendeid, et tasustada vabakutseliste kunstipraktikute tööd kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga alusel. Kui soovime, et õiglasemate tasumäärade ettepanekust saaks tavapärane töökord, peab valdkonna rahastamine kasvama. Ometi leiame, et mitmeid selle mudeli põhimõtteid on võimalik rakendada juba praegu.

    Loovisikutel soovitame tasumäärade mudelit kasutada palgaläbirääkimistel tööandjatega. Kui tööpakkumisega kaasnev töömaht ei ole proportsioonis töötasuga, on mõistlik pakkumisest keelduda, iseäranis kui töötasu jääb allapoole alampalga piiri. Palga suuruse kõrval soovitame põhjalikult läbi rääkida töökorralduse tingimused. Kas individuaalsete läbirääkimistega on võimalik paremaid töötingimusi saavutada? Mõnikord see tõepoolest õnnestub, kuid institutsionaalsete muutuste saavutamiseks jäävad üksikisiku käed liiga lühikeseks. Targem on tegutseda kollektiivselt. Kui kunstnikud ja kunstivaldkonna loovisikud panevad seljad kokku ja ütlevad nigelatele töötingimustele koos ei, siis õhutab see kultuuriinstitutsioone aktiivsemalt tegutsema. Kollektiivne surve ärgitab ümber hindama eelarve koostamise põhimõtteid, pingutama rohkem lisarahastuse leidmiseks ja osalema aktiivsemalt kultuuripoliitika kujundamises.

    Kollektiivsel tasandil on vabakutseliste loovisikute tähtsaim huvikaitseorganisatsioon Eesti Kunstnike Liit, millel on ligi 1000 liiget ja 18 alaliitu. Ametiühingutesse organiseerumine ei ole kunstivaldkonnas levinud. Loovisikute ja loomeliitude seadus nimetab loomeliidud riigile esmaseks partneriks, kelle kaudu parandatakse loometööks vajalikke tingimusi. Loomeliidud on dialoogis peamiselt kultuuriministeeriumiga ega kommenteeri teiste kunstiasutuste tööd. Ometi võiksid loomeliidud esindada vabakutseliste loovisikute huve, hoides silma peal ka valdkonna suurematel tööandjatel ja esitades vajadusel ebamugavaid küsimusi. Kas vabakutselistele makstavad tasud käivad kaasas inflatsiooni, koosseisuliste töötajate palgatõusu või sotsiaalmaksu miinimummäära tõusuga? Kas vabakutselistega sõlmitakse korrektsed lepingud, mis vastavad töö iseloomule? Kas lepingu tingimustest peetakse kinni? Tööpõld on lai ja siinkohal tasub meenutada, et loomeliidud on loovisikute ühendused, mille näo kujundavad selle liikmed. Kunstnikkonnal on loomeliidu töö suunamiseks demokraatlikud hoovad, mida näiteks Eesti Kultuurkapitali või Tallinna Kunstihoone suhtes ei ole. Mida aktiivsemad on loomeliidu liikmed, seda tugevamini saab liit teostada loovisikute huvikaitset.

    Kunstivaldkonna ökosüsteemis on väga mõjukas roll rahastajatel ja iseäranis kultuurkapitalil. Kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapital jaotab aastas laiali umbes kaks miljonit eurot. Sellest summast ei piisa, et tagada kõigile toetuse saajatele õiglane palk. Ometi ei tähenda see, et kulka käed oleksid seotud. Kulka saab töötingimuste parandamisse panustada vähemalt kahel moel. Üks võimalus on osaleda kultuuripoliitilistes debattides ja juhtida tähelepanu tõsiasjale, et kulka vahenditest ei piisa kunstivaldkonna ülalpidamiseks. Teine võimalus on korrastada sihtkapitali sees rahajaotamise põhimõtteid. Kulka poolt palgarahaks eraldatud summad peaksid olema piisavalt suured, et neilt oleks võimalik tasuda miinimumkohustuse määras sotsiaalmaksu. Kulka kaudu rahastatud projektides osalemine ei tohi lülitada vabakutselisi loovisikuid välja sotsiaalkaitsesüsteemist.

    2021. aasta sügisel valmis kultuuri­ministeeriumi tellimusel mahukas uuring vabakutseliste loovisikute majandusliku toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse kohta. Uuringust selgus, et ligi poolel vabakutselistest on katkendlik ravikindlustus. Seda probleemi on võimalik lahendada kahel moel. Üks võimalus on laiendada ravikindlustuskaitse aluseid, teine lahendus on maksta loovisikutele õiglast palka. Targem on prioriteediks seada õiglane palk, sest see tagab ka vajaliku sissetuleku ja ligipääsu muudele sotsiaalkaitse meetmetele nagu pension, töötuskindlustus jms. Kunstivaldkonnas on vabakutseliste katkendlik sotsiaalkaitse olulisel määral seotud riiklikust alampalgast väiksemate palkadega. Teine takistus seisneb selles, et sugugi mitte kõik sissetulekud ei laeku palgamaksetena, vaid töösuhete maskeerimiseks kasutatakse litsentsilepinguid, ostu-müügitehinguid ja stipendiume.

    Institutsioonide vastutus

    Praegu on kunstivaldkonna töötasud alatihti riiklikust alampalgast väiksemad ja puuduvad kokkulepped, mis seaksid alamakstud tööle piiri. Fookusrühmades kuulsime, et töötasu suuruse dikteerivad enamasti institutsioonid. See paneb tööandjatele suure vastutuse valdkonna töötingimuste kujundamisel. Leiame, et tööandja vastutus lasub ka neil näitusemajadel, mille programm koostatakse avatud konkursi põhimõttel – kunstnike tööd tuleb ka sel juhul tasustada õiglaselt. Kuraatoritel ja projekti­juhtidel soovitame tasumäärade mudelit kasutada projektide eelarvestamiseks ja rahastustaotluste vormistamisel. Isegi kui õiglast palka pole võimalik maksta, tasub nähtavaks teha tasustamata töö ulatus. Kunstiasutuste juhte ärgitame tasumudelist lähtuvalt sõnastama poliitikakujundamise ettepanekuid.

    Õiglasemate tasumäärade ettepaneku visandamisega soovime kaasa aidata valdkondlike eesmärkide sõnastamisele. Selleks et siinsest ettepanekust saaks hea tava, läheb vaja laiapõhjalist kunstivaldkonna koostööd. Ettepaneku algatajatena anname endale aru, et üksikisikutest eestvedajate käed jäävad süsteemsete muutuste elluviimiseks liiga lühikeseks. Seepärast soovime teatepulga edasi anda eelkõige loomeliitudele, kuid õiglasemate töötingimuste kehtestamisele saavad kaasa aidata kõik, kes kunstivaldkonnas töötavad. Igaühe mõju ei ole siiski sama suur, sest üksiku kunstniku häälel on vähem kaalu kui institutsioonide omal. On hädasti vaja, et kunstivaldkonnas reflekteeriksid kõik oma rolli üle töötingimuste kujundamisel ja seaksid tasumäärad ühise pingutuse prioriteediks.

    2011. aastal esitasime ajalehe Sirp 11. veebruari eriväljaandes „Kunsti­töötajate hääl“ küsimuse: kas kõigepealt saame rikkaks ja siis hakkame õiglaseks? Kümme aastat hiljem tundub asjakohasem küsida: kas hakkame õiglaseks?

  • Kuu lõpuks on kõik surnud

    KAAREL TARAND

    Detsembri alguses andis Indrek Neivelt kaasmaalastele teada, et Eestis on alanud keskklassi hävitamine. Ta ei täpsustanud, kui suur osa ühiskonnast keskklassi kuulub ning kas see seltskond likvideeritakse klassina nagu kunagi kulakud. Võiks oletada, et Eestis kui täpselt Euroopa Liidu keskmiselt kihistunud ühiskonnas peab end keskklassi kuuluvaks isegi rohkem kui keskmise kolme tulukvintiili 60% elanikkonnast. Neivelti mõte läks hoogsalt lendu ning keskklassi peatset hävingut jutlustavad nüüd poliitikud ja meedia, kuigi jätavad täpselt osutamata, kes on hävitaja. On see ehk rahvusvaheline imperialism ja välisagendid, Euroopa Liit, Nord Pooli börs, Eesti valitsus, aplad energiaettevõtted või kõige tavalisem kahtlusalune Moskvas?

    „Ühiskonda raputab energiašokk“ (Eesti Päevaleht), „Elektrišokis Eesti“ (Postimees) ja „Elektrišokk“ (Õhtuleht) on ajalehtede üksmeelne diagnoos peal- ja juhtkirjades. Šokk võib viia alajahtumise ja surmani ning kui hävib keskklass, siis loomulikult ei ole mingit ellujäämisvõimalust ka ühiskonna vaeseimal viiendikul. Aga vist ka mitte rikastel, sest aasta alguses ühismeedias vallandunud edevusevõistluse käigus avaldatud elektriarvetest selgub, et maa paremad pojad ja tütred maksavad ühe kuuga ära mediaaninimese aastatulu.

    Olen end aastaid nii tulu, kulu kui ka vara poolest keskklassi hulka arvanud, aga küllap olen sealt kuidagi nüüd välja pudenenud, sest šokiseisundit ei ole ning ka mu keskmiselt kodumasinatega varustatud kodu viimasel elektriarvel oli nii väike kahekohaline arv, et sellega pääseb vist küll ainult mudaliiga võistlusele. Sellest hoolimata tegeleb ka minuga terve valitsus, kellelt saan kuus viie euro kaupa võrgutasu toetust, ja tema opositsioon, kes koostab aina pöörasemaid päästeplaane uppuva keskklassi kaldale toomiseks. Kogu poliitilise võimu üksmeelne vastus presidendi väitele aastavahetusel, et üheskoos saame hakkama, on: „Ega ikka ei saa küll. Parteide ja valitsuse targa ümberjagamise ja abita kindlasti mitte!“

    Andmed ühiskonna ja leibkondade majandusliku olukorra kohta kõnelevad aga muust kui šokist, nälja- ja külmasurmast. Esiteks ei ole juhtunus midagi ootamatut, vähemasti kõigi kristlaste ja nende jaoks, kes on kuulnud midagigi majanduse tsüklilisusest, mistõttu vahelduvad tõusud ja langused, rammusad ja lahjad aastad. Vanemad elanikud peaksid ka mäletama, et kunagi krooni ajal oli kiire inflatsioon ja hinnakasv, millega sissetulekute kasv alati kaasas käia ei jõudnud, elu lahutamatu koostisosa. Ja oli aeg 1990ndatel, mil elanikkonnal säästud üldse puudusid. Möödunud suvel kinnitas Eesti Pank, et majapidamistel oli ainuüksi pangahoiuseid rohkem kui 10 miljardit eurot, sellele lisaks ligi 9 miljardit ettevõtete hoiuseid. Kuskilt ei ole näha, et poole aastaga oleks elanikud selle kõik suutnud sirgeks tõmmata.

    Jah, on neid, kellel läheb väga halvasti, aga ka neid, kel läheb väga hästi. Eesti konjunktuuriinstituudi tarbijabaromeetri kindlustunde indikaator oli detsembris –10, tunduvalt parem kui aasta varasem –18 või, kui kriisiaegu võrrelda, 2009. aasta alguse –29. Seega ei ole leibkondade majanduslik seis ja enesetunne keskmiselt hiilgav, kuid siiski mõnevõrra parem kui viimase finantskriisi haripunktil. Mäletatavasti ei kadunud keskklass ka toonase šokiteraapia tagajärjel.

    Statistikaameti leibkonnauuringu järgi oli keskmise leibkonnaliikme netotulu 2009. aastal kuus 394 eurot, 2020. aastal aga 848 eurot ehk 2,15 korda suurem. Tarbijahinnaindeks kasvas (1997=100) 2009. aasta 179 punkti pealt lõppenud aasta 238 punktini, mis tähendab, et keskmise elaniku ostujõud sel perioodil kasvas 1,62 korda. Seega, kui tuldi toime finantskriisiga, siis nüüd peaks elukalliduse kasvuga toimetulek olema kõvasti lihtsam. Eriti veel seetõttu, et praegu on Eestis selle sajandi peaaegu suurim tööhõive (viimastel andmetel 660 000 hõivatut 15–74aastaste hulgas), mis jääb mõne tuhandega alla ainult pandeemiaeelsele aastale, aga on ligi saja tuhande võrra enam kui 2010. aastal (568 000). Inimestel on tööd ja palka, millega arveid tasuda. Keskklassist kiiremini on paranenud nn palgavaeste ehk väiksepalgaliste olukord. Euroajastul on alampalk kasvanud 2,23 korda (ja suurenenud maksuvaba miinimum) ning ainsana ei kinnitanud muidu iga-aastast alampalga tõusu 2020. aastal end sõnades vaeste pärast kas või surnuks joosta lubanud Keskerakonna-EKRE-Isamaa koalitsioon ehk Jüri Ratta juhitud valitsus.

    Leibkondade sundkulud (eluase, toit ja transport) moodustavad Eestis ligikaudu poole kõigist kuludest ja see on Malta erandiga nii kõikjal Euroopas (aastal 2010 oli sundkulude osakaal Eestis 55,9%, aastal 2020 52,5%). Keskmine kulu eluasemele leibkonna liikme kohta (16,3% kõigist kuludest) kasvas 2010. ja 2020. aasta võrdluses 597 euro pealt 933 euroni ehk 1,56 korda, tunduvalt vähem kui keskmine palk samal perioodil (1,82 korda). Mõistagi sõltub eluasemekulu suurus ja osakaal leibkonna tüübist. Üksi elav alla 65aastane kulutas 2020. aastal eluasemele 1800 eurot, lasteta tööl käiv paar kahe peale kokku 2280 ja kahe lapsega paar kokku 2570 eurot.

    Isegi valel eeldusel, et leibkondadel üldse sääste ei ole, energia, toidu ja transpordi pealt säästmine võimalik ei ole ning eluasemekulu sel aastal kahekordistub, peaks suurem osa leibkondadest end ikkagi suutma ära majandada hiljemalt aasta pärast saabuva järjekordse palgatõusuni, kui tõmbab ajutiselt kokku oma vaba aja veetmise ja püsikaupade ostmise edasilükatavaid soove. See oleks halb sõnum restoranidele ja teatritele, aga eks neid saaks valitsus abistada elanike elektriarvete mõistusevastaselt kinnimaksmisest vabaneva rahaga.

    Ma ei taha selle arvupuru puistamisega sugugi lugejat kiusata, vaid kõigest emotsioonist paksu üldpilti pisut tasakaalustada. Statistika on kõigile kättesaadav ja keskmisele inimesele taandatult võimaldab igaühel end skaalale paigutada ning mõtiskleda, mida ma õigesti või valesti teen, kui olen keskmisest kaugel, olgu odavamal või kallimal poolel.

    Statistikaameti analüütik Märt Leesment osutas ameti blogis juba poole aasta eest, kui „energiašokid“ olid veel mägede taga, et leibkondade enesetunne on võrreldes aastaga 2016 pisut alla käinud ning hõlpsasti tuleb ots otsaga oma sõnul kokku vaid 45% leibkondadest (2016 – 60%). „Võib-olla peitus põhjus elatustaseme kasvuga kaasnenud kõrgemates standardites. Soovid ja ootused kasvavad ajas ja heaks eluks on vaja üha enamat,“ järeldas ta. Valitsuse asi ei ole aga rahastada inimeste ootusi, tundmusi ja unistusi. Ümberjaotamisega peab aitama ainult objektiivselt hätta sattunuid, aga mitte toimetulijatele peale suruma abitu ülalpeetava staatust, kuigi võimu nuripeeglis võib sõltlaste arv tähistada võimu suurust ja vabade ise toimetulijate hulk võrduda ebalojaalsusega.

    Andmepuuduses (või on see huvipuudus?) vaevlevale valitsusele võiks meenuda, et praegu käib registripõhine rahvaloendus ja juba mõne nädala pärast on riigi käes inimeste elukoha ja -ruumide kohta kõigi aegade täpseim andmestik, mille ühendamine maksuameti, pensionikassa ja lastetoetuste andmestikuga nõuab vaid mõnda näpuliigutust. Kui peaks selguma, et eluasemekuluga on kimpus mõned kindlat tüüpi leibkonnad (eelduslikult pensionärid, eriti üksikud, lastega pered, väiksepalgalised jne), siis neile saab suunata ka toetusraha. Ja seda otse, alandava ja kuluka bürokraatiata. Kõik instrumendid on ju olemas. Arvesse võttes üle ääre ajavat maksutulu eelarves, ei ole midagi lihtsamat kui hädasolijate aitamiseks suurendada ennaktempos pensione, lapsetoetusi, maksuvaba tulu määra. Sellega, et lapsi ja vanu peab ülal pidama, on eeldatavasti kõik töötavad ja tulu teenivad inimesed nõus, aga mitte sellega, et valitsus üritab nende eneseväärikust maha kiskudes teha neist ülalpeetavad ja sõltlased.

    Eesti keskpank ennustab hinnasurve kahanemist ja leibkondade reaalse ostujõu taastumist alanud aasta teises pooles. Seega peaksid need, kel sääste on, nende najal talviselt krõbedad energiaarved suutma tasuda ja säilitada toimetuleva inimese eneseväärikuse, mis annab võimaluse võimulolijatelt kartmatult nõuda nii pikaajalist energiamajanduse arendamise plaani kui ka selget, ökonoomset, täpset ja alanduse komponendita süsteemi abivajajate aitamiseks praeguse kuluka huupi rapsimise asemel.

  • Lõpuks saan mängida vaid iseennast

    TRISTAN PRIIMÄGI

    EFÜ aasta filmiajakirjaniku Maria Ulfsaki Sirbi intervjuus väljendatud skepsis tühistamiskultuuri suhtes viis üldse mõtted sellele, missugune näitleja tohib mis rolli vastu võtta.

    Ulfsak tõi näitena Eddie Redmayne’i vabanduse Sunday Timesile antud intervjuus,1 kus kahetses, et oli nõustunud filmis „Taani tüdruk“2 mängima transsoolise Lili Elbe osa. Filmile järgnenud vähemusgruppide vihase tagasi­side põhjal oleks roll pidanud kuuluma hoopis transsoolisele näitlejale. Probleemist oli Redmayne teadlik juba filmi esilinastuse aegu,3 vabandus on aga kindlasti muutuvate kultuurikoodide märk.

    „Taani tüdruku“ peaosa oli aastaid pakutud naistele: Nicole Kidmanile, Gwyneth Paltrow’le, Charlize Theronile jt. Redmayne’i kinnitamine Lili rolli oli eelnenut arvestades võrdlemisi eba­traditsiooniline lahendus. Võib-olla ei oleks kaua arendatud projekt kunagi filmiks saanudki, kui Redmayne poleks 2015. aastal võitnud Oscarit Stephen Hawkingi kehastamise eest. Siis hakkas kõigil „Taani tüdruku“ väljatoomisega kiire, sest tuntud näitleja aitab filmi müüa kõige paremini. Tundmatu transnäitleja (tuntuid ju praegu pole?) peaossa võtmine tähendab maailma parandama hakkamist oma rahakotist, ja seda ei taha omaenda ja investorite miljoneid kaitsev produtsent kuidagi teha.

    Redmayne’i Hawkingi osatäitmine tõi samuti mõningast pahameelt, et terved inimesed ei peaks puudega inimesi mängima, ja seda väljendati fraasiga cripping up ehk „vigaseks mukkima“.4 Näideteks kas või Dustin Hoffmani „Vihmamees“ ja Daniel Day-Lewise Christy Brown filmis „Minu vasak jalg“,5 mis mõlemad tõid täies elujõus meestele Oscarid puudega tegelase kujutamise eest. Kahjuks ei saa heita pilku filmilukku, kus neid osi mängivad ideoloogiliselt korrektsed näitlejad. Meil on ainult need fantastilised rollid, ilma milleta oleks filmiajalugu omajagu vaesem. Ameerika filmiakadeemia jumaldab ümberkehastumisi, aga huvitava paradoksina aheneb kellekski teiseks kehastumise diapasoon kultuuriliste tasalülituste tõttu pidevalt. Blackface ehk oma näo mustaks värvimise traditsioon on nüüdseks kultuuriliselt vastuvõetamatu tegevus ja seda on raske vaidlustada. Hiljuti on aga terminina esile kerkinud jewface ehk juudinägu, mis osutab sellele, et mittejuudid ei tohiks – eriti juudi kultuuri käsitlevates filmides – juute mängida.6 Empire’i aasta parima teleseriaali tunnustuse võitnud seriaali „See on patt“7 kunstiline juht Russell T. Davies on aga öelnud, et otsus valida geirollidesse ainult geid oli ainuvõimalik otsus.8 Küsimusele, kus on piir, pole võimalik vastust anda, sest kohe tekib järgmine küsimus: kes neid piire tõmbab? Nii juutide kui geide kujutamise puhul on välja toodud seda, et seksuaalset sättumust või rahvuslik-kultuurilist kuuluvust iseloomustavate keelendite või žestide kasutamine mõjub karikatuursena, kui seda teeb n-ö väljastpoolt tulija. Ometi ei tule pähegi vihastada, kui filmis pilgatakse eestlaste aeglust või tõsimeelsust. Ja mis oleks selles huvitavat, kui seda teeks mõni teine eestlane?

    1 Kirsty Lang, Eddie Redmayne’s Cabaret gamble: ‘I lie in bed going through routines in my head’. Sunday Times 21. XI 2021.

    2 „The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015.

    3 Kristy Puchko, Eddie Redmayne Talks Backlash, Trans Representation and the Power of the Male Gaze in ‘The Danish Girl’. Indiewire 24. XI 2015.

    4 Frances Ryan, We wouldn’t accept actors blacking up, so why applaud ‘cripping up’? Guardian 13. I 2015.

    5 „Rain Man“, Barry Levinson, 1988; „My Left Foot: The Story of Christy Brown“, Jim Sheridan, 1989.

    6 David Baddiel, Why Don’t Jews Play Jews? Guardian 12. I 2022.

    7 „It’s a Sin“, 2021–…

    8 Flora Carr, Russell T Davies speaks out on the importance of casting gay actors as gay characters in It’s A Sin. RadioTimes.com 11. I 2021.

  • ,

    Hoidke kinni!

    KAISA LING

    Uue kalendriaasta algus võib olla emotsionaalselt keeruline, sest peale uusaastalubaduste täitmise eeldatakse eneselt järgmisel kaheteistkümnel kuul ka moraalset käitumist: ole normaalne ja empaatiline, ära ole tropp, kuula rohkem teisi, ära muretse liigselt … Raske on mitte muretseda, eriti siis, kui isiklike unistuste täitumata jäämine näib iga aastaga üha paratamatuma väljavaatena; eriti siis, kui psühholoogiline ülesehitus ei ole just kõige vastupidavamate killast; ja eriti veel siis, kui juhtumisi ootab ees uusi ja põnevaid väljakutseid!

    Eelmise aasta alguses täitus üks mu lapsepõlveunistus, kui teatati, et minust saab suveks mootorpurjeka Admiral Bellingshausen laevakokk. Laeval nägin, kuidas kaugenevad kaldad, ja sedagi, kuis ahtrile läheneb hea mitme sõlmega ujudes üks täiesti elus jääkaru. Saamata ei jäänud tarviline elutarkus, mille nüüd tänulikult santsu­kotist välja tõmban. Esiteks: kontrollimatult kõikuval alusel on tähtis liikudes alati kusagilt kinni hoida.

    Kuna inimkonna praegune kurss elumere lainetel paistab suunduvat läbi omajagu keeruliste tsüklonite, tuleb tõesti kinni hoida, muidu võib sõit osutuda eluohtlikuks. Globaalne tervishoiukriis näib küll kuigivõrd leevenevat, kuid silmapiiril terendab võimalik majanduskrahh, mida finants­analüütikud ennustavad sarnasuste põhjal 2008. aastaga. Teravnevad ka geopoliitilised pinged ning äärmuslikud liikumised, totalitaarsed režiimid ja terrorism nihutavad oma mõju edasi juba täiesti lahedalt, lõigates kasu ekvaatorilähedasi alasid räsivast kliima­kriisist. Kinni pole aga hoida mujalt kui teistest inimestest.

    Filmis „Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“, mida saab Jupiteri keskkonnas vaadata kuni 20. jaanuarini, nõustuvad vanad sõbrad, äsja lahkunud Lõuna-Aafrika anglikaanide peapiiskop Desmond Tutu ning budistide usujuht XIV dalai-laama (vaatamata erimeelsustele detailides), et ainus kindel viis jõuda maapealse õnne ja hea eluni on aidata teisi inimesi, püüda neid rõõmustada ning mitte neile haiget teha. Soolopäästeoperatsioonid õnnestuvad tormisel merel harva.

    Praegune majandussüsteem, mis põhineb teatud rühmade ärakasutamisel, ebavõrdsusel, ületarbimisel ja -tootmisel ning võistlemisel, ei paista olevat enam kuigi kaua jätkusuutlik, kuna suurt osa selle põhjustatud kannatustest peavad kandma lapsed, naised, eakad ning vähemused ehk need, kes tagavad inimkonna kestmise, mälu ja mitmekesisuse. Inimesed tunduvad ju ka olevat üpris oluline ressurss, mida tuleks targasti hoida, et elu saaks Maal mingil talutaval viisil jätkuda?

    Teise meretarkuse sain Wennalt, oma eelkäijalt kambüüsis: solgiämber tühjenda üle parda alati allatuult. Ja isegi siis tuleb hoolega jälgida, et ämbri sisu vastu vahtimist ja parrast ei lendaks. Merre peaks minema sealjuures vaid see, mis sinna sobib ja millel kalad hea meelega maitsta lasevad. Toksilist sodi nagu viha, vandenõud, valeinfo, hirmutamistaktikad, sõim ja vägivald ei tasu mõtlematult üle õla visata, sest sel on kombeks ringi hulpida, mõnes teises kohas kaldale uhutud saada, seal jälle mingeid jamasid korda saata ning lõpuks veel ringiga tagasi tulla. Probleeme ei saa ära peita, need tuleb millekski seeditavaks töödelda. Selleks on vaja empaatiat ja taas teiste inimeste abi.

    Tuulde võib jätta aga kõik selle, mis on juba nii põhjalikult läbi mäletsetud, et algosakesed paistavad: hirmud, ärevus, kompleksid, eneseviha, võimuiha, mure ja süü, mis näivad olevat muutunud endeemilisteks. Kuigi monoteistlik pärispatusurve on ju vaata et minevikku jäetud, kütab miski neid neuroose siiski. Kas ehk see, et me unelmate väärtushinnangute ja tegelikkuse vahel haigutav kuristik rebeneb üha laiemaks, et saame selles süüdistada vaid iseennast ning et ebaõigluse vastu võitlemise asemel vaatame pealt, kuidas hullunud madrused ükshaaval merre hüppavad?

    On aeg tegutseda, mõelda positiivselt, hoolida teistest inimestest, hoida neist kõvasti kinni ning visata oma solk allatuult.

     

  • Sotside imagoloogiline lõks II. Mõtestamata revolutsioon

    KARL LEMBIT LAANE

    Paar aastat tagasi kirjutasin sotside imagoloogilisest lõksust, kuvandilisest pärilusliinist Nõukogude Liiduga, mida Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) taastoodab ise või teevad seda kas tahtmatult või tahtlikult teised (vt Sirp 12. I 2018). Kuna selle aja jooksul on erakonna käekäik pigem halvenenud kui paranenud, tasub ehk uuesti arutleda selle olukorra lätete üle ja mõelda, mida erakond teha saaks.

    Hannah Arendt kirjutas kord, et iga revolutsioon, mis väärib revolutsiooni nime, kannab endas kahetist eesmärki: vabastada rahvas türanniast ning rajada riik, mis põhineb vabadusel – vabariik.1 Unustatud on see tõik vaid seepärast, et terve XX sajandi vältel kasutati mõlemal pool raudset eesriiet terminit „revolutsioon“ kattevarjuna suurjõudude mahitatud riigipööretele eesmärgiga võita endale liitlasi, kusjuures enamasti asendati sihtriigis üks diktatuur teisega. Meie oleme õnneks sellisest küünilisest tõlgenduspärandist vabamad, sest kolm kümnendit tagasi saime ise rahvana osa revolutsioonist sellisena, nagu see olema peab, ning elame mingil määral siiamaani oma revolutsiooni vaimus ja elatume selle viljadest. Naljakal kombel, ehkki me kõik mäletame seda hästi (isegi minusugused, kes polnud tol ajal veel sündinudki), on üks seltskond, kes näib olevat unustanud selle olulisima õppetunni.

    See seltskond ei ole EKRE. Ehkki selle poliitikutele võib ette heita kunagi rajatud institutsioonide auväärsuse õõnestamist ning poliitilise kultuuri labastamist, tabatakse väga hästi nõudeid, mille kunagine revolutsioon rahva teadvusse kinnistas. Võib isegi öelda, et see on ainus partei, kes kannab seda revolutsioonilist vaimu siiamaani. Eelmise kümnendi alguses kogunes rahvas taas kord tänavatele ning nõudis vabariigi institutsioonide ülevaatamist, pannes aluse jääkeldri protsessile ja rahvakogule. Ei nõustutud enam pelgalt demokraatia esindusversiooniga ja nõuti poliitilist vabadust demokraatia algupärases tähenduses ehk rahva osalemisena igapäevases riigivalitsemises.

    Kuna tollased parlamendierakonnad otsustasid algatusega kaasamineku asemel selle õhust tühjaks lasta, jäi tollase vaimu edasikandmise õigus vaid kahele uuele parteile: EKRE-le ja Vabaerakonnale. Viimane rakendas oma ideaale ka erakonnajuhtimises, sai aga valusa õppetunni: kuna esindusdemokraatia on institutsionaliseeritud võitlus erakondadeks koondunud oligarhiate vahel2, siis mida demokraatlikum on erakond, seda nõrgem tema konkurentsivõime, seda nõrgem tema jõud ja lühem tema eluiga.3 EKRE sellist viga ei teinud ja sai pärast Vabaerakonna kokkukukkumist kuulutada end tollaste rahvaliikumiste ideaalide ainsaks pärijaks. Kuigi EKRE juhtpoliitikute jaoks on see vaid küüniline kattevari partei toetuse kasvatamiseks ja ühel päeval ehk ka ainuvõimu kinnistamiseks, ei tähenda, et poleks mängureeglitest aru saadud.

    Revolutsiooni reeglid

    Ei, üllataval kombel on revolutsiooni reeglitest kõige teadmatum meie revolutsiooniline partei par excellence, erakond, mille suurim saavutus pole Eesti Vabariigi taastamine, vaid selle loomine üle saja aastat tagasi – SDE. Olid need ju peamiselt just sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed, kes panid Asutava Koguga vabariigile aluse. Milline õppetund on siis ikkagi unustatud? See, et iga revolutsioon tähendab murrangut inimeste maailmanägemises ning iga nähtust maailmas hakatakse vaatlema revolutsiooni prisma kaudu. Ehk lühidalt: mis tahes ka pole olnud varem, tuleb pärast revolutsiooni omaks võtta revolutsiooni värvid.

    Rahvuslikud sümbolid tuleb tagasi võita ning laiendada nende tähendusväli kaugemale kitsastest raamidest, neile tuleb anda sotsiaaldemokraatlik sisu. Pildil Tallinna sotsiaaldemokraatide meeleavaldus Isamaa kontori ees.

    On väidetud, et revolutsioon sööb oma lapsed. Tegelikult vastab see tõele ainult nende revolutsioonide puhul, mis läbi kukuvad. Ameerika revolutsiooni lastest said siiani armastatud riigiisad, Prantsuse revolutsioon aga uputas nad tõesti verre.4 Paika peab aga see, et kõik revolutsioonid söövad ära need, kes esindavad eelmist režiimi. Pärast Ameerika ja Prantsuse revolutsiooni oleks mõne monarhistliku partei edukus olnud sama mõeldamatu kui kuulda mõnelt meie omalt pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist üleskutset taastada tsaarivõim.

    Eriti ilmekas on Portugali kogemus. António de Oliveira Salazari Estado Novo rahvusparempoolne diktatuur oli olnud võimul juba üle neljakümne aasta, kui 1974. aastal puhkes revolutsioon, mis viis järgmiste aastate jooksul tänapäevase Portugali Vabariigini. Sündmus, mis algas mõnede kolonelide riigipöördekatsega, kasvas üle üldrahvalikuks liikumiseks, et kukutada türannia ning luua institutsionaalsed tingimused, kus see ei saaks enam eales naasta – revolutsioon nagu revolutsioon ikka. Eriline oli seejuures, et peaaegu kogu revolutsioon viidi ellu vasakpoolsete loosungite, sümbolite, poliitika ja ideaalide egiidi all. Vabadus omandas vasakpoolse värvingu ja tänase päevani ei julge ükski erakond kanda parempoolsusele või rahvuslusele viitavat nimetust – isegi Portugali konservatiivid kannavad nimetust Sotsiaaldemokraatlik Erakond.5

    Meie kogemus on vastupidine. Akadeemilisel tasandil võib küll vaielda, kuivõrd oli Nõukogude Liit sisuliselt vasakpoolne, ent seda on siiski mõtestatud kui vasakpoolset diktatuuri ning laulvat revolutsiooni, mis vabastas meid selle võimu alt, kui rahvuslikku. Pole siis ka ime, et järgnevail aastakümneil on avalik arvamus alati tõlgendanud rahvuslikku kui midagi head ning vasakpoolset kui halba. Tundub, et peaaegu kõik erakonnad on sellest ka aru saanud ning kohandanud oma kuvandi vastavalt. Isegi Keskerakond, kunagine Rahvaliit ja ehk ka Vabaerakond, mis on kõik majandus­poliitika poolest pigem siiski vasakpoolsed, on eitanud seda kalduvust, ehitades oma kuvandi tsentrismile nagu Portugali parempoolsed.

    Eesti poliitikamaastikul on selle reegli osas vaid kaks erandit: Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜVP). Need kaks parteid näivad endiselt elavat sajanditaguses idüllis, kus vabariigi loomiseni viis just vasakpoolne revolutsioon koos kõige selle juurde käivaga, ning rõhutavad avalikult oma vasakpoolsust, tunnistamata endale, et juba ammu on saanud punalipust ja -roosist anakronism, mis pigem peletab kui tõmbab.

    Seetõttu ei tundu kokkusattumusena, et just SDE on vabariigi taastamise järgse aja jooksul olnud enamasti üks väikseimatest parlamendierakondadest ja EÜVP tõrjutud poliitika kidurale ääremaale.6

    Pahatahtlik samastamine kommunistidega

    Kes tunneb sotsiaaldemokraatia ajalugu, teab hästi, et sotsiaaldemokraatide samastamine kommunistidega, nagu kiputakse tegema, pole mitte ainult meelevaldne, vaid ka pahatahtlik. Sotsiaaldemokraatide ja kommunistide ühine ajalugu katkes hiljemalt 1917. aastal, kui viimased kukutasid Venemaal esimeste juhitud valitsuse ning määrasid nad kas surma või pagulusse. See fakt, nagu ka järgmistel kümnenditel järgnenud vastasseisud kahe poole vahel on küll hästi dokumenteeritud, ent ebaolulised. Tõsiasi on, et rahvas ei ole kunagi osanud neid kaht hästi eristada ning veelgi vähem teeb ta neil vahet siis, kui tema vabadus saavutati võitluses vasakpoolse „kurjuse impeeriumiga“. Seega, meeldib see meile või mitte, lehvitada punalippu Eestis on nagu kanda Salazari portreed Portugalis – kindlaim viis tagamaks oma poliitiline marginaalsus.

    Mida siis teha? Kõige lihtsam oleks loobuda kogu sümboolikast, mis võiks vähegi viidata sotsialismile: roos ja punane värv üldiselt, #sotsid, isegi nimetus „sotsiaaldemokraadid“. Selle asemel võiks omaks võtta sinimustvalge trikoloori ning panna see näiteks Põhjamaa risti formaati, tehes niiviisi ühest küljest kummarduse eesti rahvuslusele või Eesti patriotismile kui ka põhjamaisele liberaalsusele ja heaoluühiskonnale.7 Kui sama liini pidi minna, siis miks ei võiks olla „Laul Põhjamaast“ erakonna hümn? Nimetuse võiks muuta vähemalt Demokraatideks või isegi Vabariiklasteks. Need on vaid mõned võimalused, mida kaaluda. Igal juhul peavad Eesti sotsid õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema tingimustega, milles toimivad, ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt. Isegi Prantsuse kuningas kandis revolutsiooni trikolooriga kokardit, et troonile jääda. On siis rahvuslikud värvid sotsidele sellest vastuvõetamatumad?

    Siin esitatud ettepanekud pole sugugi originaalsed ning paljud kõrvaltvaatajad on selliseid mõtteid juba ammu mõelnud ja need väljagi öelnud. Nii mõnigi võib aga ette heita, et selline käik ei tähendaks üksnes oma uhkest pärandist loobumist, vaid ka rahvuslike sümbolite poliitilist kaaperdamist. Seejuures ei saa mööda tõsiasjast, et rahvuslikud sümbolid on juba praegu kaaperdanud „rahvuskonservatiivsed“ jõud, nagu kuuluks just neile monopol nende sisu kujundamisel. Kuigi enamikus küsimustest olen ma temaga eri meelt, nõustun reformierakondlase Gaspar Šabadi väitega ühel meeleavaldusel. Nimelt tuleb need sümbolid tagasi võita ning laiendada nende tähendusväli tunduvalt kaugemale kitsastest raamidest, kuhu EKRE neid suruda püüab – neile tuleb anda sotsiaaldemokraatlik sisu. Ehk nii hakkaks SDE lõpuks kõnetama suuremat hulka valijaid, eriti neid, kelle hüvangule selle poliitika on tegelikult ju suunatud, nii-öelda teist Eestit.

    1 Hannah Arendt, On Revolution. Faber & Faber Ltd, London 2016, lk 25–27.

    2 Henn Käärik, Klassikaline ja nüüdisaegne sotsio­loogiline teooria. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, 188 lk.

    3 Lähemalt vt Gideon Rahat & Reuven Y. Hazan, Candidate Selection Methods: An Analytical Framework. – Party politics 2001, nr 7(3): 297–322.

    4 Arendt 2016, lk 37.

    5 Richard Gunther, Southern Europe. Democratization, toim Christian Haerpfer, Patrick Bernhagen, Ronald Inglehart, Christian Welzel. Oxford University Press, Oxford 2009.

    6 Erandi leiame sealtsamast eelmise kümnendi rahvaliikumisest, kui SDE toetus tõusis esimest korda Eesti iseseisvuse taastamise järgses ajaloos isegi 30% piirimaile, kuigi ei muudetud ei nime ega värve. Tollase jõulise tõusu taga olid sedavõrd erakorralised olud, et hetkeks lakkas SDE sümboolika rolli mängimast: kaks suurimat, Reformierakond ja Keskerakond, vaevlesid korruptsioonikahtluste küüsis, Rohelised ja samade probleemidega Rahvaliit olid äsja poliitiliselt areenilt välistatud ning Isamaa oli valitsuses, jättes endast Reformierakonna sülekoera mulje. Kui välja jätta see, et mõned sotsiaaldemokraadid (eesotsas Marju Lauristiniga) suutsid ennast erakordselt hästi siduda tekkinud rahvaliikumisega, oli SDE tõusu peapõhjus ikkagi alternatiivi puudumine. Kui SDE ohverdas aga oma valge rüütli oreooli koalitsiooni nimel Reformierakonnaga, kadus kohe ka toetus ning sümboolikast sai jälle ankur, mitte kark.

    7 Samasuguse ideega, kuid Eesti riigiga seoses, tuli aastaid tagasi välja Peedu Tuisk. SDE puhul oleks see märksa rakendatavam. Vt Peedu Tuisk, Eesti bränd – kivi kaelas või tugev jalgealune? – Poliitika.guru 20. I 2017, vaadatud 25. XII 2021.

  • Ääremärkusi teaduse vahelt – Head, halvad ja inetud taskukesed

    LAURI LAANISTO, vestitu ökoloog

    Säutsuversumis kogus aastaid tagasi tuure selline „teenus“, kus teatud spetsiifiliste kontode alt (nt @SavedYouAClick) või ka mittespetsiifiliste kontode alt nii-öelda vabakutselise vormis säutsutakse klikke püüdvate pealkirjade taga olevate uudiste sisu minimalistliku elegantsiga. Näiteks, kui on põhjalik artikkel pealkirjaga „Üks lause, mis teeb sinust parema avaliku esineja“, siis mahub kenasti säutsuga öelda, et püüa oma jutt ühe lausega kokku võtta ja see ongi see lause. Ja kuna see ongi see lause, siis pole ju enam mõtet lugeda artiklit, millest saab lõpuks ikka ainult sedasama järeldada. Rääkimata siis kõiksugu tabloidsetest clickbait’idest, et kes nüüd jälle kellega käib, ja et sa ei arva iial ära, kui vana see naine pildil on, sest ta sööb iga päev seda üht asja. Kui neile tulevad voost kiired ammendavad vastused – uuesti ekspeikaga, 51 ja avokaadod –, siis on mingigi võimalus, et jätad pealkirjale vajutamata ja sel viisil prokrastineerimist tõhustades jõuad selle kõrvalt veidi ikka ka käsikirja kallal nokitseda…

    Haugates klõpse

    Sedasorti klikisabotöörid on populaarsed, sest eimillestki välja puhutud mullidele osatakse uudisportaalides nii ligitõmbavaid pealkirju teha, et raske on vastu panna – inimaju on nõnda välja kujunenud, et kohe ilmtingimata survestab väikese hormonaalse naudingu ajendil klikkima. Ja seega pole midagi imestada, et ka tekstižanris, mis on niivõrd tehniline ja kuiv, nagu seda on teadusartikkel – ka seal on pealkiri väga oluline. See on esimene ja sageli ainus, mida kellegi (sageli kümneid inimesi hõlmanud ja kümneid aastaid väldanud) teadustööst näha saab ja mille põhjal langeb otsus, kas üldse artiklisse sisse vaadata. Ja järjest olulisemaks pealkiri muutub, kuna uut kirjandust ilmub aina rohkem ja rohkem,1 enamikus teadusharudes juba nii palju, et üks vaene teadlane jõuab sellest läbi vaadata vaid murdosa.

    Niisiis konkureeritakse tähelepanu püüdmise pärast. Halastamatult. Kohe kuidagi ei saa enam nende vanapäraste lohisevate pealkirjadega, mis algasid enamasti, kui nüüd ingliskeelsest teaduskirjandusest rääkida, sõnaga on või of, nagu näiteks Charles Darwini peateosel „On the Origin of Species by Means of Natural Selection, or the Preservation of Favoured Races in the Struggle for Life“ („Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses“, 1859, ee 2012) Lugeja tähelepanu tuleb püüda ja eks ikka üsna samasuguste võtetega nagu permanentses sügiskullas helkivas ajakirjanduseski. Seks, kuulsused, provotseerimine ja eskaleerimine, või kuidas iganes neid märksõnu Pulleritsu loengutes ja EKRE tagatubades kõrva taha taotakse.

    Teaduse klikipiiratus

    Paraku kipub enamasti olema nii, ja ma ei oska öelda, kui paljude teadlaste meelehärmiks,2 et seks ja kuulsused ei ole teaduseksperimentide ja -vaatluste objektiks. Vähemalt mitte enamikus teadusvaldkondades. Ei otseselt ega kaudselt. Seega neid nähtusi ja entiteete otsesõnu pealkirjadesse sokutada on ehk teadlase südametunnistusele pisut liialt koormav. Nii et kuigi lugeja tähelepanu vajab haakimist, siis meediast tuttav otse nabaaluse suunas provotseerimine ja eskaleerimine ei ole esimene orientiir, mida järgitakse. Rääkimata sellest, et retsensendid ja toimetajad kipuvad pealkirjade ülemäärast uljust ka õite kindla käega parajaks kohitsema. Eimillestki mulli juba niisama lihtsalt ei lasta puhuda.

    Nii tulebki püüda lugeja tähelepanu haakida veidi läbimõeldumalt. Kui tahta seksile viidata, aga otse ei mängi välja, küll siis kuidagi ringiga ikka saab. Ongi fantaasiarikkam. Tuleb need teemad tähelepanu tagaukstest sisse nihverdada, kõiksugu klišeesid ja kõnekäände, kujundeid, metafoore ja kultuurikonnotatsioone kasutades. Kullastandardiks on selles vallas kahtlemata omnikaemuslikud metafoorid ja võrdlused, mis võtavad ühe sõna või fraasiga kokku kogu esitatud teooria ja tagatipuks mõtestavad selle toimimismehhanismi ka elegantse välgatusega lahti – nii nagu näiteks Richard Dawkinsi käibele toodud isekas geen3 või sellessamas raamatus välja pakutud meem, tähistamaks analoogselt geeniga kultuuriruumis edasi päranduvat kultuurilist informatsiooniüksust.

    Enamasti on teadlased kas liiga ettevaatlikud, võib-olla ka liialt piiratud mingite isekujunenud kokkuleplike raamidega, millest väljapoole jäämine viitab liigsele ekstsentrilisusele. On teatav tunnetatav teadlaseksolemise normaaljaotus. See ei avaldu üksnes teadlaste tekstilises väljendusviisis, kuigi peaasjalikult siiski selles. Olen näiteks koostööd teinud õige mitme teadlasega, kellele on artiklit kirjutades täielik tabu sõnamängude ja kummaliste sõnavormide kasutamine kuni argikeele idioomideni välja. See teadlaseksolemise tunnetuslik piir avaldub ka käitumuslikult ja imagoloogiliselt – no umbes nii, et kui oled ökoloog, siis peab alailma seljas olema rohkete taskutega vest, ja parem oleks ka, kui võrdväärsena on jalas taskurohked püksid. Vaevalt et mingi teadusvaldkond toob inimesi kokku nende riietumisviisi alusel – see ikkagi kujuneb nõnda ajapikku välja, kuna end ümbritseva hoolikas tajumine on ju tõepoolest teadlaseks olemise alus. Vähemalt loodusteadustes. Näed enda ümber alailma väikseid taskukesi ja mõtled, et ju siis on need kasulikud ja vajalikud, sest miks need muidu külge on õmmeldud, ja tahad seepärast ka endale taskukesi hankida, end nendega ehtida. Või kui sul ehk polegi pisikest pudi-padi, mida sinna panna, ja leiad, et need väikesed taskud on oma primaarses funktsioonis kasutud, siis nendega ehtimine aitab sul siiski keskkonda sulanduda – niisiis saab noid taskukesi käsitleda sotsiaalse jäämurdjana.

    Kui aga kirjutamise juurde tagasi tulla, siis loomulikult on ka selles teadlastel välja kujunenud omad kindlad äraleierdused ja troobid, vähemalt esmapilgul samasugused spetsiifilisele kasutusele osutavad taskukesed, mida leidub ka teistel, ja mis küllap siis on head ja aitavad mindki. Igal teadlasel on nende eriomane komplekt, ent on ka terve posu üldkasutatavaid, peaaegu et universaalseid väljendusvorme. Kes ei tahaks öelda, et tema tehtav teadus on eesliiniteadus, või et muudab või vähemalt nihutab olemasolevaid paradigmasid. Ette kantud tulemusi peetakse pöördelisteks, väljapakutavat metoodikat kullastandardiks. Ent sellel absolutistlikku sirgjoonelisust lubaval väljendusviisil on oma piirid. Need taskud võivad osutuda liialt suureks ning ettevaatlikult õhukeseks lõigatud salaamiviilud kaovad nende põhja lootusetult ära. Niisiis kasutavad ettevaalikumad teadlased poliitilisest kõnepruugist tuttavaid ja enamasti tühjalt kõmisevaid sõnakonstruktsioone, mis väljendavad tasapisi uuenduslikkuse poole liikumist, piiride avardamist, olemasoleva parendamist, uue ja samal ajal parema sisuga täitmist ja muud säärast.

    Seega on teadusartikli pealkirjastamine üks paras köielkõnd. Pealkiri peaks olema tõene, aga samas mitte kuiv ega igav; õhinat tekitav, ent mitte ülepakutud; meeldejäävalt eriline, kuid mitte liialt ekstsentriline; tulemuste tuuma väljendav, kuid siiski klikkima kutsuv. Siinkohal tulevadki mängu kultuurikonnotatsoonid. Need on heaks tasakaaluridvaks, mille otsad ulatuvad ristipidi eeltoodu lõivsuhete mõlemasse otsa välja, ent samal ajal aitavad teadlasel ikkagi köiel püsida.

    Head, halvad ja mõjuvad tähendusvarjundid

    Millised on need filmid, raamatud ja muud kultuurinähtused, millele teadlased oma artiklite pealkirjades kõige sagedamini vihjama kipuvad?

    Filmidest on kõige populaarsemaks pealkirjainspiratsiooniks Sergio Leone 1968. aasta makaronivestern „Hea, paha ja inetu“. Teisel kohal on Steven Soderberghi 1989. aasta draama „Seks, valed ja videolint“.

    Filmidest on kõige populaarsemaks pealkirjainspiratsiooniks Sergio Leone 1968. aasta makaronivestern, nn „Dollaritriloogia“ viimane osa „Hea, paha ja inetu“ (originaalpeakirjaga „Il buono, il brutto, il cattivo“, ingl „The Good, the Bad and the Ugly“), mille peaosas on Clint Eastwood, kuigi tegu on Itaalia produktsiooniga. Teadustegevuse üheks alusprintsiibiks on teatavasti neutraalsus – miski pole hea või halb, õige või vale, vaid midagi on mingite teiste asjadega negatiivses või positiivses seoses. On siis tegu korrelatsiooni, regressiooni või mingi muu seose tüübiga. Või siis jäid seosed tuvastamata (mis kohe üldse ei tähenda, et see tõestaks, et millegi vahel seost ei ole – aga see on juba eraldi jutt). Hinnangu andmine peaks jääma teadustöö lugeja ja rakendaja teha. Kuid on ju selge, et teadlane annab oma uuritavale hinnangu, ja miks siis mitte seda pealkirjas näidata. See film annab selleks suurepärase võimaluse.

    Šveitsi teadusajakirjanik Reto Schneider tegi 2010. aastal GoogleScholaris väikese otsingu, mille käigus soovis tuvastada, kui paljude teadustööde pealkirjades parafraseeritakse filmide pealkirju.4 Ta leidis rohkem kui 2700 pealkirja, mis osutasid Sergio Leone higi­küllasele filmipärlile, kus enamasti sõna „inetu“ oli asendatud millegi muuga. See võis olla midagi lühikest ja arusaadavat, nagu: „The Good, the Bad and the Wholegrain“5 („Hea, paha ja täistera“), ent see võis olla ka midagi väga pikka ja erialainimesele tõenäoliselt arusaamatut, nt „The Good, the Bad, and the Cell Type-Specific Roles of Hypoxia Inducible Factor-1α in Neurons and Astrocytes“6 („Hea, paha ja raku tüübispetsiifilised rollid hapnikuvaegusest indutseeritud faktor-1α puhul neuronites ja astrotsüütides“).

    Teisele kohale jõudis pealt poole tuhande viitamisega Steven Soderberghi 1989. aasta draama „Seks, valed ja videolint“ („Sex, Lies, and Videotape“), mis pälvis Cannes’is Kuldse Palmioksa, kusjuures Soderbergh sai selle läbi aegade noorimana. Ta oli siis 26. Võib küll kahelda, kas kõik teadlased, kes seda filmipealkirja oma artikli pealkirjas parafraseerivad, on seda indie-filmi näinud. Aga see selleks. Taas on tegu kolmest komponendist koosneva pealkirjaga, kus kolmanda ja viimase komponendi asendamisel millegi muuga on nagu naksti seks pealkirjas ära mainitud, nt „Sex, Lies, and Tumor Size“7 („Seks, valed ja kasvaja suurus“) või „Sex, Lies, and War“ („Seks, valed ja sõda“).8 Kui ikka õnnestub välispoliitika alase artikli pealkirjas mainida nii seksi kui ka sõda, siis võib kindel olla, et see artikkel tõstab õige pea h-indeksit.9

    See filmipealkiri aga ahvatleb ka sõnamängulisematele parafraseeringutele. Piisab, kui pealkiri on konstrueeritud valemiga „seks + miski + miski“, nii et teine element ei peagi olema ilmtingimata „valed“ ja konnotatsioon tuleb ikkagi välja. Eriti kui rakendada samakõlalisust või riimi. Näiteks: „Sex, Flies and Microarrays“ („Seks, kärbsed ja geenikiibid”)10 või „Sex, Guys, and Cyberspace“ („Seks, mehed ja küberkosmos”).11 Mõnel puhul kipub jääma ebaselgeks, kas pealkiri ikka on sellest konkreetsest filmist inspireeritud või mitte. Leidsin näiteks kaks ajalooalast monograafiat loodusteadlastest, üks neist käsitleb Carl Linné ja Joseph Banksi kirjavahetust ja vastastikuseid mõjutusi ning kannab pealkirja „Sex, Botany, and Empire“ („Seks, botaanika ja impeerium“)12 ja teine Charles Darwini vanaisast Erasmus Darwinist pealkirjaga „Sex, Science, and Serendipity“ („Seks, teadus ja õnnelik juhus“).13 Mõlema raamatu autoriks on Cambridge’i ülikooli teadusajaloolane Patricia Fara, ja võta siis kinni, kas talle meeldib see film või mängis mainitud loodusteadlaste elus seks niivõrd keskset osa, et see väärib pealkirjas mainimist.

    Populaarseteks pealkirjaraamideks on ka Woody Alleni 1972. aasta film „Kõik, mida alati oled seksi kohta teada tahtnud“ („Everything You Always Wanted to Know About Sex But Were Afraid to Ask“), Billy Wilderi 1952. aasta „Džässis ainult tüdrukud“ („Some Like it Hot“), Kevin Costneri 1990. aasta „Tantsib koos huntidega“ („Dances with Wolves“), Jonathan Demme’i „Voonakeste vaikimine“ („The Silence of the Lambs“) 1991, Miloš Formani „Lendas üle käopesa“ („One Flew Over the Cuckoo’s Nest“) 1975, ja veel teinegi Sergio Leone makaronivestern: „Ükskord Metsikus Läänes“ („Once Upon a Time in the West“), 1968.

    Õigupoolest on nende filmide seas päris mitu algupäraselt raamatuna ilmunud teost, näiteks Ken Kesey romaan „Lendas üle käopesa“ (1962, ee 1999) või Thomas Harrise „Voonakeste vaikimine“ (1988, ee 1995). Kuid nende mõlema puhul on ilmne, et samanimeline film on raamatust palju tuntum. Samas, kui William Shakespeare’i teoste põhjal on tehtud hullupööra palju filme – ta hoiab 410 täispika filmiadaptatsiooniga vastavat Guinnessi rekordit14 –, siis vaevalt et ükski filmiversioon on olnud alusmaterjalist mõjusam. Ja alusmaterjaliks ei ole tõenäoliselt näidendite sisu, vaid piirdutud on pealkirjaga. Neist kõige populaarsemad näivad olevat „Palju kära ei millestki“ („Much Ado About Nothing“) ja „Nagu teile meeldib“ („As You Like It“). Ent loomulikult, kõige rohkem kasutatud fraasiks on siiski „Hamleti“ monoloogi algus „Olla või mitte olla“ („To be or not to be“). See on üks õite vana meem. Näiteks ainuüksi testimise puhul – et kas midagi testida või mitte – on seda fraasi kasutatud tuhandeid kordi. Mõni pealkiri on päris keelemänguline, nt „To test or NOD-2 Test“ („Testida või NOD-2 testida“).15 Shakespeare’i teoste pealkirjad on niivõrd väljendusrikkad, et neid võib omavahel konkureerima pannes kohe mitu tükki pealkirja lisada, näiteks „Breast cancer screening: all’s well that ends well, or much ado about nothing?“ („Rinnavähi sõeluuringud – kas lõpp hea, kõik hea või palju kära ei millestki?“).16 Muuseas, selles lõigus toodud näited pärinevad kõik meditsiinialasest kirjandusest, kuna vastavasisuline uurimus on lihtsalt olemas.17 Kuidas on lood Shakespeare’iga teistes valdkondades, täpselt ei tea – selleks tuleks seda va tõrksat kirjandust tublisti taltsutada, ent asjatu armuvaev allusioonide suhtes ei pruugi lõppeda kõigi jaoks hästi.

    Seda, kas neist kultuurikonnotatsioonidest teadlasele tema töös ka kasu on, on raske öelda. Ühtegi põhjalikumat analüüsi selle kohta ma kirjandusest leida ei suutnud. Olemasolevad analüüsid rõhuvad ikka artikli pealkirja lühidusest tulevale kasule,18 ja et lisaks tasub akronüümidega pealkirja sisu tihendada19 – nii tulevat rohkem viiteid. Ehk nagu ütleb Polonius „Hamletis“: „Et lühidus on vaimukuse hing, ent venitatus – kest ja välisehe.“20

    Eks ole teaduseski kasusid, mida saab hõlpsasti arvudesse panna, ent selliseidki, mida kvantifitseerida ei ole võimalik, kuid mis paistavad h-indeksist olulisemad olevat.

    1 See kasv on eksponentsiaalne, miljoni eelretsenseeritud teadusartikli aastas avaldamise piir ületati 1980. aastate algul, 2014. aasta jooksul aga avaldati juba rohkem kui seitse miljonit artiklit. Vt: Michael Fire, Carlos Guestrin, Over-optimization of academic publishing metrics: observing Goodhart’s Law in action. – GigaScience 2019, 8(6), giz053.

    2 Sellekohast uuringut ma teaduskirjandusest leida ei suutnud, siin on ilmselgelt tegemist täitmata akadeemilise nišiga.

    3 Richard Dawkins, Isekas geen. Varrak, 2014 (originaalis ilmunud 1976).

    4 Reto U. Schneider. And the Winner is „The Good the Bad and the Outsourced“. – ruschneider.webs.com 4. XII 2010.

    5 Jennie Brand-Miller, Joanna McMillan-Price, Katherine Steinbeck, Ian Caterson, Carbohydrates–The Good, the Bad and the Wholegrain. Asia Pacific journal of clinical nutrition 2008, 17.

    6 Grace Vangeison, Dan Carr, Howard J. Federoff, David A. Rempe, The Good, the Bad, and the Cell Type-Specific Roles of Hypoxia Inducible Factor-1α in Neurons and Astrocytes. – Journal of Neuroscience 2008, 28(8).

    7 Fray F. Marshall, The Behavior of Renal Cell Carcinoma: Sex, Lies and Tumor Size. – The Journal of urology 2008, 179(5).

    8 Matthew A. Baum, Sex, Lies, and War: How Soft News Brings Foreign Policy to the Inattentive Public. American Political Science Review, 2002, 96(1).

    9 H-indeksit defineeritakse nii, et teadlane indeksiga h on publitseerinud vähemalt h koguse artikleid, millest igat artiklit on tsiteeritud vähemalt h korda.

    10 Gary A. Churchill, Brian Oliver, Sex, Flies and Microarrays. – Nature genetics 2001, 29(4).

    11 Azy Barak, William A. Fisher, Sandra Belfry, Darryl R. Lashambe, Sex, Guys, and Cyberspace: Effects of Internet Pornography and Individual Differences on Men’s Attitudes Toward Women. – Journal of Psychology & Human Sexuality 1999, 11(1).

    12 Patricia Fara, Sex, Botany and Empire: The Story of Carl Linnaeus and Joseph Banks. Icon Books 2004.

    13 Patricia Fara, Erasmus Darwin: Sex, Science, and Serendipity. Oxford University Press 2020.

    14 https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_William_Shakespeare_screen_adaptations

    15 David T. Rubin, To Test Or „Nod-2“ Test: What are the Questions? The Balanced Viewpoint. – Inflammatory bowel diseases 2005, 11(5).

    16 D. Beijerinck, J. J. Deurenberg, J. J. Rombach, K. Borsje, Breast Cancer Screening: All’s Well That Ends Well, or Much Ado About Nothing? – American Journal of Roentgenology 1989, 152(4).

    17 Neville W. Goodman, From Shakespeare to Star Trek and beyond: a Medline search for literary and other allusions in biomedical titles. – Bmj 2005, 331(7531).

    18 Adrian Letchford, Helen Susannah Moat, Tobias Preis, The advantage of short paper titles. – Royal Society open science 2015, 2(8).

    19 Michael J. Rossi, Jefferson C. Brand, Journal article titles impact their citation rates. – Arthroscopy: The Journal of Arthroscopic & Related Surgery 2020, 36(7).

    20 Teine vaatus, teine stseen.

    21 H. D. Appelman, B. J. McKenna, A „rose is a rose is a rose is a rose,“ but exactly what is a gastric adenocarcinoma? – J. Surg Oncol. 1998 68(3).

  • In memoriam Maria Klenskaja

    „Ma tahan, et oleks armastust!“, ütles Maria Klenskaja ühes oma viimastest intervjuudest. Ja armastust jagaski ta külluslikult nii inimestele enda ümber kui ka oma tegelastele – ta oli suur andja. Küllap ei saanud mõni saaja sellest teadagi, kuidas Maria tema peale mõtles, tema eest seisis. Jälgides läbinägelikult teatris toimuvat, juhtis ta vahel teiste tähelepanu: hoidke seda inimest.

    Maria Klenskaja tuli teatrisse tööle 17aastaselt, tollase Noorsooteatri rekvisiitori ja grimeerijana. Draamateatri lavale astus ta lavakunstikateedri lavastustes 1970. aastate alguses ning pärast lõpetamist 1974. aastal asus sinna tööle. Too tööpäev kestis ligi 50 aastat, paariaastase põikega Vanalinnastuudiosse (1988–1989). Tema loomingus on üle saja rolli Draamateatri laval ja teist sama palju teiste teatrite lavastustes, telelavastustes ja -sarjades, kuuldemängudes. Võimsad ja lüürilised, võitlevad ja armastavad, targad ja südamlikud naised: Valentina („Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Mélisande („Pelléas and Mélisande“, 1975), Ljubov („Ljubov Jarovaja“, 1977), Ophelia („Hamlet“, 1978), Ines („Tuul Olümposelt tuhka tõi“, 1986), Roxane („Cyrano de Bergerac“ Vanalinnastuudios, 1986), Lettice („Leekrüübe“, 1995) ja Lotte („Kolm „O““ Vene Draamateatris, 1996), Olga („Kolm õde“, 1996), Naine („Hullumeelne professor. Tema elukäik“, 1996), Naine („Kumalasemesi“ Saueaugu teatritalus, 2001), Margarethe („Kopenhaagen“, 2002), proua Pernelle („Tartuffe“, 2015), Elatanud naine („„Delhi“ tants“ Theatrumis, 2015), Malle („Maailma otsas“ Rakvere teatris, 2016), Sveta („Isamaa pääsukesed“, 2018) ja Ida („Linnade põletamine“, 2020).

    Säravalt isikupärane, ühtaegu jõuline ja tundlik, temperamentne ja detailitäpne, erksa komöödianärviga ja kõige õrnemaid tundetoone valdav Maria Klenskaja on ka üks olulisemaid Eesti filminäitlejad: Ramilda („Indrek“, 1976), Ester („Surma hinda küsi surnutelt“, 1977), Alma Oinas („Saja aasta pärast mais“, 1986), Pille („Keskea rõõmud“, 1986), Valentina („Varastatud kohtumine“, 1989), Ingeborg („Georg“, 2007), vanaema Minna („Seltsimees laps“, 2018), Andrese vanaema („Vee peal“, 2020). Paljudele vaatajatele, nüüdseks vaatajapõlvkondadele, on eesti kultuuri märgilised tegelased „Naksitrallide“ Muhv ning „Mõmmi ja aabitsa“ Jänku-Juta, kes räägivad Maria Klenskaja häälega.

    Maria Klenskaja pälvis mitmeid auhindu oma filmirollide eest, sai korduvalt Eesti teatri naisnäitleja auhinna, 1996. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Mikk Mikiveriga), 2002. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta oli Eesti Näitlejate Liidu auliige.

    Auhinnad on siiski tähtsad ja annavad eneseusku, sest need on ju kolleegide, oma tsunftikaaslaste kiidusõna – küllap selle tunde ajel asutas Maria Klenskaja ise 2001. aastal Kristall­kingakese auhinna, et tunnustada noort teatri­inimest esimeste edukate tööde eest.

    Kolleegid kutsusid teda Mašaks, kuid selles polnud iial familiaarsust. Mašal oli ainuomane huumorimeel, pulbitsev ja kummaliselt terav. Ta oli legendaarne lugude rääkija. Milline ammendamatu anekdootide varu, põhjatu teatrilugude varasalv! Iga lugu kui väike etendus! Kui hämmastavad ka olid Maša lood ja kui nakatav nende esitus, oli eriline see, kuidas mõni väike lugu särahtas ja valgustas läbi olukorra või inimese olemuse. Keeleandekas Maša tundis sõna kaalu. Ta tõlkis meeleldi, ka näidendeid „Kuldse maski“ etenduste sünkroontõlke tarvis.

    Maša on heldelt tänanud ja südamlikult meeles pidanud oma partnereid. Ja ta on ise olnud see partner, kes laval mängu üleval hoiab, proovisaalis mootori käima tõmbab, mõne omavahelise julgustava sõna või pilguga aitab kellelgi taas haarata käest libiseva rollitunnetuse, kes vaimustab partnereid oma karakterite leidmise ja ülesehitamise andega. Maša tööeetika tähendas ka väsimatut valmisolekut keskenduda, pühenduda. Ja seda vana teatritõde, et poriste saabastega ei tulda lavale – argielu muresid ei tooda teatrisse kaasa tööd ja loomingut segama.

    Maša isiksus oli rollidest lahutamatu – soe, tundlik ja seejuures energiline, elujanune. Näitlejanna enda avarus kumas tema rollides, mis suutsid haarata kogu inimliku vastuolulisuse. Ja teisalt – vaid pilguga või ülelibiseva ilmemuutusega sai tähenduse ja sügavuse ka põgus hetk. Mälupildile kerkib koos Mikk Mikiveriga mängitud pinev ja õrn väljaütlematusetekst Jaan Kruusvalli „Hullumeelne professor. Tema elukäik“ – kahe suure näitleja kohalolek ja kontsentratsioon.

    Maša viimaseks filmirolliks jäi elu edasi viivast tarkusest küllastatud vanaema filmis „Vee peal“. Viimaseks koduteatri rolliks oli oma elukogemusega sõjajärgses kaoses tasakaalu pakkuv Ida „Linnade põletamises“. Üheks ta lavapartneriks oli kaks põlvkonda noorem näitlejanna Teele Pärn, kes ütles neil päevil: „Ta õpetas mulle oma kohaloluga, et elu on suur, ära jää talle alla. [—] Nüüd seda pilku enam ei ole, aga see ei tähenda, et saaks mööda vaadata sellest, mida ta läbi valgustanud on. See ruum ei saa enam pimedaks minna. Tuleb tõsta oma lõug üles ja vaadata sellele valgusele otsa. Ma olen põhjani tänulik.“

    Jah, muidugi armastus. Tammsaare Ramilda: „Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele.“

    Eesti Draamateater

    Tallinna Linnateater

    Rakvere teater

    Theatrum

    Vana Baskini teater

    VAT-teater

    Vene teater

    Saueaugu teatritalu

    Eesti Teatriliit

    Eesti Näitlejate Liit

    Eesti Lavastuskunstnike Liit

    Eesti Kinoliit

    EMTA lavakunstikool

    Eesti Rahvusringhääling

    Kultuuriministeerium

  • Park pealinna paepealsel

    MERLE KARRO-KALBERG

    Põhja-Eesti pankranniku märkimis­väärseid loodusobjekte on paljanduv paeplatoo. Türisalu panka teavad paljud, kuid pealinnas asuvat suurejoonelist Lasnamäe klindiplatood, mis linna ära tükeldab, justkui polegi tallinlaste psühho­geograafilisel kaardil. Plaanil asetseb Lasnamäe üsna Pirita ja Kadrioru külje all, kuid ühest linnaosast teise minekuks tuleb klindi tõttu teha pikk ring. Unustatud ja suuresti ligipääsmatust klindist on aastakümnetega arenenud linnalooduse oaas. Nüüd kavandatakse sellest kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa piiril kulgevat ligi üheksa kilomeetri pikkust klindiparki.

    Kuni 22. I käib klindipargi veebisaidil* ideekorje, mille käigus tahetakse teada, kuidas linlased klinti ja sealset keskkonda praegu tunnevad ja saab teha ettepanekuid kavandatava pargi osas.

    Pargist ja ideekorjest räägib alljärgnevalt lähemalt Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnaplaneerija Eva-Maria Aitsam.

    Ruumiloome kompetentsikeskus on klindipargi arendamise tõsiselt käsile võtnud. Seni on uusi ruumilahendusi enamasti riigihangete teel saadud. Millest selline julge suunamuutus?

    Eva-Maria Aitsam: Algselt pöördus ruumiloome kompetentsikeskuse poole Lasnamäe linnaosavalitsus, kes soovis läbi mõelda Suhkrumäe paljandi. Tegime ettepaneku vaadata kogu ala tervikuna, sest linna rohelise ja sinise võrgustiku sidumine on eesmärk omaette.

    Tallinnas on vastu võetud arengu­strateegia „Tallinn 2035“, kus käsitletakse ja visioneeritakse ka linna rohevõrgustikku. Klindipargi idee ongi selles dokumendis välja käidud ja see on üks osa tervikust. Klindipealne moodustab Lasnamäe rohelise kombitsa. Teiselt poolt tuleb sellele vastu läbi kuue linnaosa kulgev Putukaväil.

    Kavandatav klindipark kulgeb üheksakilomeetrisel paekivipaljandil Lasnamäe, kesklinna ja Pirita serval. Park kulgeb Tartu maanteest Pallasti sillani mööda Lasnamäe tänavat, mööda Valge tänava serva kuni Narva maanteeni.

    Enne maastikuarhitektuuri võistluse välja kuulutamist tahame ise teada saada, milline on see klindipealne keskkond, millega rinda pistma hakkame. Eelkõige peame sõnastama, kuidas kujundada pealinna nähtamatu, hakitud ja kohati ligipääsmatu piirkond sidusaks pargiks nii, et väärtused säiliksid, aga oleks ka puhkamise ja looduse nautimise võimalus.

    Pargiga tegelev meeskond on tegelnud klindipealse uurimisega. Linnaplaneerijatena oleme pidanud selleks ümber kehastuma: küll oleme seda ala uurides olnud poole kohaga antropoloogid, küll looduskaitsjad jne. Käärisime käised üles ja püüdsime detailselt aru saada, mis sellel üheksa kilomeetri pikkusel klindiribal toimub, millistest ruumidest see koosneb, mis on nende iseloom. Mõnikord tekkis selles metsikus paigas kolades tunne, et oleme looduses ja ajame mõne looma jälgi. Loomade asemel leidsime muidugi märke inimtegevusest, nägime, kuidas seda piirkonda praegu kasutatakse. Näiteks Suhkrumäe paljandil on palju lõkkeplatse ja istumiskohti. Keegi on võtnud vaevaks kujundada endale mõnusa puhkeala. Näha on, et sinna on ikka ja jälle tagasi mindud. Muidugi on märgata ka muid inimtegevuse jälgi: võsa all ja vana kaevanduse asukohas on omajagu prahihunnikuid. Palju on ka ehitusprahti.

    Põnev on vaadata, kuidas inimese mõju ja loodus on selles paigas kokku saanud ja põimunud. Siin on palju looduskooslusi alates loopealsest ja lõpetades kaevanduse varemete ja rõske panga­metsaga. Seal on omajagu kaitsealuseid taimi ja linde, kellele see on väärtuslik pelgupaik. Väga paljud liigid eelistavadki sellist keskkonda, kus on rusud ja saab varjuda ehitusprahi pragudesse. Loodus on inimese tehtu üle võtnud, sellega kohastunud.

    Nii suure ala puhul on praeguse olukorra väljaselgitamine vältimatult vajalik. Ausalt öeldes ei oskagi teisiti klindipargi loomisest alustada. Kui ülevaade on käes, sõnastame ka visiooni ja kuulutame välja maastikuarhitektuurivõistluse, millega otsime tervikkontseptsiooni, mõeldes ka sellele, millised väikesed sekkumised on vajalikud. Kindlasti ei räägi me tugevast sekkumisest looduskeskkonda, vaid sellest, kuidas varjatud, peidus väärtus välja tuua.

    Lubaduste järgi hakkab klindipark peagi ilmet võtma, esimesed ehitamise sammud võetakse ette juba järgmisel aastal, mil Tallinn on Euroopa roheline pealinn. Ometi on pargi ideede sõnastamine alles algusjärgus. Mainisid, et kuulutate välja maastikuarhitektuurivõistluse, mis võtab ka omajagu aega. Kuidas te järgmisel aastal ehitamiseni jõuate? Millised on pargi arendamise etapid?

    Pargini jõudmine on tõepoolest alles lapsekingades ja lubadust, et 2023. aastal pargis avamislint lõigatakse, anda ei saa. See, mille me 2023. aastal ellu viia saame, sõltub peagi välja kuulutatava maastikuarhitektuurivõistluse tulemustest. Mõtleme ka vahepealse aja ajutistele kasutusvõimalustele. Linnakunsti kuraatori Kati Otsaga oleme arutanud, mil viisil kunsti, näiteks installatsioone, ja loodust vahepealseks ajaks siduda. Eks lõpptulemus on segu nii linaste soovidest kui ka ekspertide arvamustest.

    Lõpuks peitub saatan detailides. Praegu uurime võimalikke takistusi, mida projekteerimisel ikka ette tuleb. Klindipargi alal on palju loodusväärtusi ning püüame keskkonnaametiga kokku leppida, millised on need punased jooned, millest me kindlasti ei tohi üle minna, ning kui suur või väike sekkumine klindipealsesse loodusesse on lubatav.

    Praegu käib ka ideekorje, mille käigus tahame linna veebisaidi kaardirakenduse kaudu teada, kas klindiserva potentsiaali mõistetakse, kuidas seda ala praegu kasutatakse, kuidas ruumi tunnetatakse, mis on ohtlik, mis igav ning millest puudust tuntakse.

    Internetis levivast ettekandest jääb mulje, et Suhkrumäe paljandi plaanid on juba konkreetsemad ning midagi hakatakse peagi ehitama.

    Silda üle Suhkrumäe paljandi lõhe hakatakse loodetavasti rajama sel aastal.

    Seal on olukord ka kriitilisem. Kunagi sai paljandit poolitavat lõhet ületada betoonplaati mööda, kuid see lagunes ja kukkus sügavikku. Linlased ehitasid siis ise oma vahenditega sillalaadse ajutise rajatise – purde, mis polegi enam nii ajutine, kuid väga-väga halvas korras.

    Suhkurumäe paljand on linlaste seas väga armastatud koht ja seetõttu on juba turvalisuse huvides vaja tegutseda kiiresti. Ega see lihtne ole, sest paljand on looduslikult väga habras. Kuidas see sild kavandada nii, et kõik väärtuslik alles jääks, on paras kübaratrikk. Samal ajal peaksime ka seda sekkumist käsitlema laiemalt. Uue sillaga kasvab ilmselt ka paiga külastajate hulk, mõelda tuleb, kuidas suunata inimesed sillale nii, et kaitsealused taimed ja kooslused tallamisega viga ei saaks.

    Suhkrumäe projekt on eskiisi staadiumis. Ootame praegu keskkonnaameti kommentaare ja suuniseid. Seejärel liigume edasi rajamise suunas. Oleme pidanud mõtlema mitte ainult esteetilisele aspektile, vaid ka sellele, kuidas seda üldse ehitada: kust ja kuidas tulevad ehitusmaterjalid, kui suur ala saab ja tohib ehitusega hõlmatud saada. Kindlasti ei tohi sinna koormaautoga ligi sõita ja betoonikoormad maha valada.

    Räägime praegu käimasolevast ideekorjest ka. Minu kogemus selliste veebipõhiste anonüümsete kaasamistega ei ole kuigi meeldiv. Enamasti tahetakse asju, mida juba kuskil on nähtud ning tihti käivad soovid üksteisele vastu: kes tahab suurt mänguväljakut, kes reservaati. Kuidas kõikide tahtmiste juurest tulemuslikult edasi minna nii, et kaasatud ei tunneks ennast tõrjutuna või et ei tekiks vastumeelsust uuringuvastustele oma aega kulutada?

    Siiani esitatud ettepanekutest jookseb läbi soov võimalikult vähe sekkuda klindipealsesse metsikusse loodusesse. Loomulikult on ka üksikuid erandeid, tahetakse nii vaateratast kui köisraudteed. Eks siin peavad eksperdid, näiteks looduskaitsjad, selliseid ideid tasakaalustama. Kõik ideed on toredad ja näitavad kätte, millest puudust tuntakse, kuid me peame mõtlema, milline on klindipargi olemus. Võimalusi aktiivset tegevust looduskeskkonnaga põimida on, kuid seda peab tegema nii, et pargi metsikus ei häviks.

    Ideekorje lõpus võtame analüüsimiseks paar nädalat aega, kindlasti tahame ettepanekuid avalikult tutvustada, kuid lõppvaliku teevad eksperdid, kes lähtuvad keskkonna võimalustest. Pole ka välistatud, et teeme linlaste ja ekspertide vahel veel ühe kohtumise, kus ideed põhjalikumalt läbi arutatakse.

    Ideekorje toimub digikeskkonnas, mis välistab need, kel puuduvad oskused või juurdepääs digimaailmale. Need, kes on klindipealsesse võssa puhkekohad ehitanud ja lõket teevad, ilmselt küsimustikule ei vasta. Kuidas nendeni jõuda?

    Meil oli tõesti plaan teha kaasamiskoosolekuid, kuid koroonaajal pole suurte kokkusaamiste korraldamine kuigi vastutustundlik. Niisiis kolisime ümber digiruumi.

    Meil on hea kogemus kaasamisest Putukaväila projektis olemas. Seal koostasid rakendusliku antropoloogia keskuse antropoloogid eraldi uuringu ja tegid ruumi kasutajatega süvainter­vjuusid. Mõistlik on ehk sama mustrit korrata ka klindipargi puhul. Edasised sammud sõltuvad siiski praeguse ideekorje tulemusest.

    Klindipargi vahetusse lähedusse kavandatakse megaprojekti, Tallinna haiglat, mis oma ulatuslikkusega läheb klindipargi kontseptsiooniga täiesti vastuollu. Kuidas need kaks projekti kokku sobivad?

    Need projektid peavad kindlasti omavahel sobima. Haigla arhitektuurvõistluse võidutöö näeb haigla ja pargi vahele ette täiendava pargiala, nii et üleminek looduselt haiglale ei ole ilmselt väga järsk. Park ja haigla peavad looma ühtse terviku.

    Ka kavandatav Mustakivi tee pikendus lõikab klindiparki sisse.

    Mustakivi tee pikenduse projekt on praegu keskkonnamõjude hindamise faasis. See peaks andma vastuse küsimusele, kas ja kuidas saab seda pikendust rajada ilma loodust häirimata. Seetõttu ei oska me enne suve edasisi samme kavandada ega tea ka, kas pikendus tuleb või mitte.

    * https://www.tallinn.ee/est/klindipark/

Sirp