Politoloog Tõnis Saarts kirjutas pärast pronksiööd, et Eestis on tekkinud uus suletum ja vähem dünaamiline ühiskonnamudel, mida ta nimetas rahvuslikuks kaitsedemokraatiaks. Seda mudelit iseloomustab jõuline rahvuskonservatism: russofoobia, poliitiliste debattide suunamine iibeküsimusele, minevikule, monumentidele ja ajaloosündmuste tõlgendamisele. Teine oluline osa selles režiimis on poliitika julgeolekustamine: teatud teemade tõstmine avalikult aruteluplatsilt välja, nii et vaadete paljususe asemel on ainult kas õiged või riigivastased arvamused.
Viimaste kuude sündmused on näidanud, et rahvuslik kaitsedemokraatia on Eestis jätkuvalt elujõuline. Punamonumentide saatusest on saanud riiklikult oluline küsimus, mida analüüsib riigikantselei salajane komisjon. Eesti suurimad ülikoolid on otsustanud mitte võtta vastu Venemaa ja Valgevene kodanikest tudengeid ja Eesti nõuab Euroopa Liidu tasandil Venemaa kodanikele viisakeeldu. Ukraina sõjale viidates jäeti kevadel Kumus mõnda aega eksponeerimata terve hulk Nõukogude võimu kritiseerivaid teoseid, kuna neil oli kujutatud Leninit ja Stalinit (olgugi et Putini režiim kujutab end pigem Vene imperialismi kui Nõukogude projekti edasikandjana).
Katsed nende otsuste üle aru pidada, aeg maha võtta, konteksti pakkuda või teine poolt ära kuulata, on pahatihti lõppenud mõne võimukandja osutusega, et „praegu ei ole õige aeg“, „praegu on sõda“ ning et „tuleb otsustavalt tegutseda“. Muidugi, praegu käibki sõda. Eetiliselt ja pragmaatiliselt on solidaarsus ukrainlastega ainuõige hoiak. Ning mõistagi õigustab Putini režiim oma agressiooni just nimelt Teise maailmasõja kujutamise toel Venemaa tunnustamata triumfina. Võõrriigi propagandaga võitlemine on kahtlemata vajalik ja vägivalla õhutamisel pole vabas ühiskonnas kohta.
Ometi – isegi sõjaseisukorra ajal on põhjust tõsiselt kaaluda, millistel tingimustel võib ohverdada liberaalse demokraatia põhiväärtused. Samamoodi peaks küsima, kas need ohvrid toovad kaasa soovitud tagajärje või on tegemist lihtsalt kosmeetilise punktivõiduga.
Ja pidagem meeles, et meie ise ei ole praegu sõjas.
Kaks peamist ohvrit, mis on viimastel kuudel julgeolekualtarile visatud, on venekeelne vähemus kui eestlastega sisuliselt võrdõiguslik kogukond ja demokraatlik, alt-üles-põhimõttel toimiv mälukultuur. On tõsi, et narvalastega arvestati formaalselt tänavuse tankisaaga juures rohkem kui viisteist aastat tagasi pronkssõduri kaitsjatega. Sisuliselt oli aga kogu näitemängu viimane vaatus juba algusest peale ette määratud. Lõpuks lihtsalt nenditi, et Narva omavalitsuses võtab kogu arutelu liiga kaua aega, kõik on juba niigi selge. Ühelt poolt viidates julgeolekukaalutlustele (tanki juures võidakse korraldada provokatsioone), teiselt poolt vaadates kalendrisse, kus paistis lähenemas sümboolselt oluline 20. august.
Võimuparteide tipp-poliitikud nõuavad Vene kodanikest püsielanikelt kohaliku tasandi valimisõiguse äravõtmist ehk rohkem kui 80 000 Eesti elaniku esindamata jätmist. Vene kodanike viisakeeld Euroopa tasandil on mõnevõrra põhjendatavam, ent sellegipoolest nõuaks palju põhjalikumat arutelu, kui „aga meil on sõda“ retoorika, millega diskussioon piirdub.
Kõigi nende näidete puhul koheldakse tervet inimrühma kui julgeolekuohtu, hoolimata sellest, millised on nende tegelikud vaated, plaanid või teod. Korduvalt on toodud grupipõhise diskrimineerimise põhjuseks ressursipuudus – „meil pole vahendeid kõigi inimeste meelsuse kontrollimiseks“. Lugeja võib nüüd mõelda, kui õnnelik ta oleks, kui ta visataks kartserisse kainenema, lihtsalt seepärast, et ta on mees (ja sestap tõenäolisemalt roolijoodik), sest põhjalikumaks kontrollimiseks vahendeid pole. Kollektiivne karistamine võiks jääda ülemöödunud sajandisse.
Samuti on julgeolekuohuks peetavate teemade ring murettekitavalt laienenud. Me ei pruugi nõustuda nii mõnegi inimese vaatega ajaloole või linnaruumile, aga nende üle peab olema võimalus arutleda. Olukorras, kus kaaluka sõnaga väljaanded avaldavad artikleid pealkirjaga „Me ei pea venelaste tundeid kaaluma“ ja „On kõrini palgalistest trollidest“, ei saa sisulisest arutelust rääkida (Eesti Ekspress on siin olnud meeldiv erand). Kui hakkame Venemaad kartes pidama ebameeldivaid arvamusi ohtlikuks, siis oleme ilmselt natuke liiga kaua kuristikku vaadanud.
Arutelu puudumisel on ka keerulisem hinnata, kas julgeoleku nimel kehtestatud piirangud ka päriselt toimivad. Ma ei kujuta küll ette, miks eestivenelaste mõnitamine peaks aitama kaasa lõimumisele või maandama kuidagi pingeid. Üks Venemaa dissidentlik organisatsioon plaanis tuua osa oma tegevusest üle Eestisse, ent jättis selle projekti viisakeeluplaanidest kuuldes katki. Ja nagu üks hea sõber soovitas, tolmunud kujude ringivedamise asemel võiks selleks kuluva raha lihtsalt Ukrainale annetada – kasutegur oleks palju suurem.
Küll aga aitab rahvusliku kaitsedemokraatia juurutamine poliitilisi punkte võita. Isegi sotsiaaldemokraatide reiting on nende siseministrist juhi kõva käe tõttu tõusnud. Selgub, et Eestis võid olla sa konservatiiv, liberaal või sots – kuni sa venelasi kotid, võidad alati.
Hollandi tantsukoolis (School for New Dance Development, SNDO) tudeerinud etenduskunstnike esiletõusuga on Eesti teater rohkem kui eales varem lähenenud kaasaegse kunsti piiriületusest lummatud harule. Tulipunktis on selle iidsed paleused – dekadents ja abjektsioonitemaatika. Eriti viimast on meie teatrivaatajale seni doseeritud harva, minimaalselt ja rafineeritult.
Kunstikaanoni keskmes on muu hulgas ikka olnud ka Serrano kusev Kristus, onaneeriv Acconci jt. Teatriõppejõud räägivad aga hirmulugusid avangardistist, kes nõuab noorelt näitlejannalt, et see oleks vaba ja hülgaks piirid. Etendaja röögib ja öögib, kisub end alasti, ent nõutakse veelgi kaugemale minekut. Hädas lapsuke pissib siis lavanurka, ent juhendaja raevutseb edasi: „Väljenda end vabalt, veel vabamalt!“ Selline on see kuradi avangardism, kõlab loo kurjakuulutav moraal.
Siiski on alastiolek muutunud etenduskunstides normiks. Ja jumal paraku, levib ka pissimine, ning mitte enam arglikult ja nurka. Loomulikult on see tekitanud vastuseisu, kuid leidnud ka toetamist. Sabina Liselle Ummelase pisut pioneerilikult hoogsalt dekadentsi tervitava, ent huvitava käsitluse kohaselt on „ohtralt okset otse-eetris“ kõigile vajalik, sest „ühendab inimest millegi suuremaga kui ta ise“.* Heili Sibrits ent teemasse samavõrra sisse ei ela. Täislastud pükstega publikule sülle istumine on tema jaoks liig, sest „kui etendaja saab peale teatrit minna duši alla, siis kõigil vaatajail ei pruugi see võimalik olla“ (PM 13. VII).
Mida pikantsele diskussioonile lisada? Abjektsioonitemaatika on avar, sel on ratsionaalsem ja hallutsinatoorsem pool. Tõsise maailmaparandamise kõrval esineb ka suuresti tähenduseta totrat pullijanu, näiteks David Bowie ja punkarite flirt natsisümboolikaga. Samal ajal Judy Chicago, Mary Kelly jpt feministlikud kunstnikud tegelesid abjektiga selgel ja tervemõistuslikul moel, enne kui Julia Kristeva targutused asjad ses vallas hägusemaks muutsid. Ainult nõme võib öelda, et nende algatatud naise keha ja kogemusega seotu rehabiliteerimine pole olnud väärt ja vajalik.
Seega mitte kõik abjektsioonid pole ühesugused. Menstruatsiooni või sünnitusjärgseid läbielamisi varjust välja toovad naisõiguslased väärivad sümpaatiat. Ent abjektsiooni märksõnaga iseloomustatakse ka intsestist, kannibalismist, massimõrvadest jm teemadest huvituvate perverssete veidrike tegemisi. Kohtulikult süüdi mõistetud Postimehe endise juhi kaasus näitab siiski, et nii nagu me postmodernse relativismi vohamisest hoolimata suudame ühemõtteliselt peljata puurist plehku pannud lõvi, oskame ära tunda ka ohtlikult üle piiride jonkleva abjektsiooni.
SNDOlaste abjektikäsitluse keskmes pole mainitud feministlikele kunstnikele omased ühemõtteliselt progressiivsed eesmärgid. Sibritsa reaktsioon on mõistetav. Kui sulle teatris ikka näkku soristatakse, pole üldjuhul vaja viisakalt naeratada, eriti kui hindad elus eelkõige ilu ja harmooniat, nagu Sibrits pihib. Selle teema parim mõtestaja Marie Pulleritski märgib, et „feminismielementidega šokiteraapia kaugemale ulatuv eesmärk võib jääda ähmaseks (Sirp 14. I)“.
Rõõmustades, et konservatiivse tähenduste teejuhi palgal Sibrits on tulnud elust läbi puhta ja rikkumatuna, pean siiski jagama ka oma kurba kogemust, kui süütu lapsena ülikooli minnes Tartu taldrikutega majade taevakanalite perepakettidest öö hakul pärast „Päästja koolikella“ kujuteldamatuid obstsöönsusi näitama asuti. Vahepeal pole jõed teistpidi voolama hakanud. Pullerits möönab: „Intiimsuse privaatsuse kadumises ja seksuaalses hüperagressiivsuses ei ole internetiajastul midagi erakordset.” Oleksin silmakirjalik väites, et kogedes SNDOlaste vaateid šokile, seksile jms, tunnen end kui kuu pealt kukkunu.
Väikeste keelte arvutitoe tragöödia seisneb asjaolus, et piisava koguse ja kvaliteediga keelekorpusi statistikamasinate ja tehisintellekti treenimiseks pole lihtsalt saadaval. Kvaliteetse korpuse on keeletädi märgendanud käsitsi – vajaliku palgaraha arvutab igaüks ise välja.
Trendiks on saamas masina tõlge. Kui too poolt rehkendust teha ei jõua, no teeb siis vähemalt veerandigi! Hinnatakse, et zuumerite põlvkond pole oma eluea jooksul head eesti keelt näinudki1, sest taskutelos ja sotsmeedias võimutsevad estongliš ja estoranto ning saidid nagu Linguee ja Glosbe indekseerivad santi olukorda täiesti adekvaatselt. Siit saab alguse nõiaring: masinad ju suudaksid nõksa kvaliteetsemalt tõlkida, kui vaid leiduks piisavalt hea mitmekeelne tekstikorpus. Praegu on need sunnitud tiražeerima seda viledat piskut, mis küliskäigul kroolija-krabaja haardeulatusse jäänud.
Mulle on alati tundunud, et eesti keelde tõlkimisel ette tulevad konarused ja vead on kuidagi tüüpsed, sestap asusin kaks suve tagasi koostama ja analüüsima omaenda korpust – väärtõlgete korpust. Püüdsin aru saada, mis täpselt valesti läheb va indoeuroopa keeles kokkumõeldut eesti keelde ümber tõstes. Näiteid hankisin kahest valdkonnast: alustuseks omaenda alalt – infoturbest. Probleem on ilmne: eesti keelde tõlgitud infoturbejuhis ei moodusta eestlasele mõistetavat skeemat ning kui lisavalgustust ei saabu, siis jätab ratsionaalne eestlane rakendamata ka infoturbemeetme. Ometi võttis keegi niru tõlke eest raha – siit kaks muret: koopiaõigus ja häbi. Peale õiguste riivaks väärtõlgete korpus liiga paljude asjaosaliste väärikust.
Meedia tõlkelõksud
Ja siis see teine valdkond, avalik meedia, kust pärit näited sobivad tõlkeviperuste korpusse nagu rusik silmaauku. Meediale viidata on palju hõlpsam (± maksumüür), ometi on medialektil ka iseärasusi. Kõigepealt tuleb aru saada, et indoeuroopamõjuline uusus, fraasid ja oskussõnad on nagu vähkkasvaja ajanud siirded eestlaste omaloomingusse. Eriti hull on asi spordivaldkonnas, kus laiutavad Striidikool, workout ja endurance, rääkimata juba kinnistunud esimese asetusega sportlastest, valitsevast maailmameistrist ja puttamise greenidest. Teisisõnu, räägitakse ja kirjutatakse, nagu taskutelo ja sotsmeedia parasjagu ette ütlevad, ja andku EKI töötajad andeks, ent nende suutlikkus keelekasutust mõjutada on piirdunud viimasel ajal vaid neegri kultuurimarksistliku tühistamisega. Sedapalju sõnavarast. Vähem räägitakse keelte struktuuri erinevustest.
On esteetiliselt nauditav, kuidas eesti keele struktuuriga sobimatu algpäästik käivitab mitme tõlkija puhul ühetaolise segaduse: „13. juulil hukkus Donbassis sõjategevuse käigus Valgevenes sündinud Eesti kodakondsusega Nikolai Iljin, vahendab Cen-sor.net“ ja „Ukraina ajakirjanduse teatel hukkus 13. juulil 2020 Donbassis Valgevenes sündinud Eesti kodanik Nikolai Iljin“. Kui lähtekeele lause pole üles tähendatud plain English’is (vrd selge keele liikumine), vaid sinna on mõõdutundetult pikitud täpsustavaid sõnu (määrusi ja täiendeid), siis juhtub neid paremhargnevast keelest vasakhargnevasse ükshaaval üle tõstes miski, mida naiivne tõlkija oodata ei tea: eri fraasidesse kuuluvad elemendid (siinses näites Donbass ja Valgevene) saavad kujundlikult öeldes keskel kokku ja hakkavad omavahel „mängima“. See annab aimu, et korpuslingvistika nõiaringi saladust tuleb otsida hoopis sügavamalt kui pelgalt terminitest. Osa tarindeid polegi teise keelde kadudeta ümberpandavad.
Muide, meedia on „tuletatud teos“ ning üldjuhul ei too meediamajad ära viidet (lähtekeelsele) uudisele. Vaevalt on autoridki võimelised viitama, kust täpselt pärineb see või teine osalause, tsitaat või kild ning missugune või miskeelne väljaanne on mõjutanud autorit ütlema „lahvatas õõvastavalt võigas aevastus“. Katse luua meedia põhjal kakskeelset väärtõlgete korpust lagunes siinkohal koost lähteteksti halva viidatavuse tõttu.
Ent kust sel juhul hankida toorainet tõlkevigade mitmekeelsele korpusele?
Eesti keele kontrollimatu teisenemine globaalse inforuumi tingimustes.
Tehisintellekti treeningmaterjal
Juulis üllitas „sisule juurdepääsu kontrollija“2 Meta priivarana oma tõlkesüsteemi NLLB-2003, mis tähendavat „No Language Left Behind“ ehk „maha ei jäeta ühtki keelt“. Kaasatud on 202 keelt, mis teoorias tähendaks 40 602 tõlkesuunda (permutatsiooni). Kaasnevas teadustöös4 selgitab feissar, et tegelikult loodi treeningmaterjal enamiku keelepaaride tõlkeks ikkagi vahekeele, põhiliselt inglise, mõnel juhul aga vene kaudu ja Aafrika puhul kaasati ilmselt ka prantsuse keel. Seletab feissar sedagi, et tõlkekvaliteet paranes keskmiselt 44%. Kuna seekord hõlmati NLLBga 60 lingvistiliselt rasket neegrikeelt, siis kulus aur mujale ja Metast meie Mark Fišelile ikkagi konkurenti ei saa. Vonneguti parafraseerides: eesti keeletoe parendamine polnud jooksva aasta põhitegevus. NLLB vajadust seletab Meta asjaoluga, et kui inglise keelt oskavat vaid 25,9% Interneti kasutajatest, siis ingliskeelsed olla tervelt 63,7% Interneti materjalidest. Eestlastel5 on seega hirmsasti vedanud, kuivõrd teisel kohal paiknev 6,8%ne Interneti osa olevat venekeelne6.
Eesti meediamajade kõmukeel lasi uudisel paista sedasi: „Meta väidab, et nende uus AI oskab eesti keelt“7 või „Paabeli kala nüüd olemas, Zuckerberg esitles Facebooki enneolematut 200 keele tõlkemasinat“8.
Kui peaksin esile tooma ühe ja tähtsaima innovatsiooni, siis selleks on tsensuurinimekirja „Toxicity 200“9 publitseerimine tõlkepriivara osana. Sortsikildude tra ja krt pruukimisele feissaris saabub lõpp. „Toxicity 200“ lahtiütlus väidab, et tsenseerimise motiiv olla pelgalt „hallutsineeritud mürgisuses“, mida AI, va sindrinahk, tõlgitavatesse tekstidesse jätkuvalt sisse topib, samas tunnistatakse feissari ühes teises reklaamtekstis10 ausalt üles, et „NLLB-200 võimaldab iga päev teha 25 miljardit tõlget“ ja et „eesmärk on kahjuliku sisu ja desinformatsiooni avastamine“.
Jääb üle vaid kaasatundvalt muiata, kuivõrd iga eestikeelse suguelundnimisõna käändeparadigma kätkeb 2 × 14 käändevormi ja vahel enamgi. Pahasõnade hulka on sokutatud nii tupp, taun, murjan kui ka neeger, nii et õie ehituse ja keskaegse sõjamehe relvastuse üle arutlemine feissaris edaspidi ei õnnestu. Mürgisuskorpuse kaastekstidest siiski ei selgu, kas lakmussõnu POlitsEI, TÄHnikkumaLANE, LÕputsEREMOONIA ja türaTRON tohib edasi kasutada.
Innovatsioonile lisaks on Meta oma eelmise, Flores 101 tõlkemudeli värskendanud Flores 20011 peale ja igaüks tohib selle täiesti priilt alla tirida. Korpuses on 2009(!) lauset ning erikeelseid faile tegelikult isegi 204. Ülejäänu eest hoolitseb imeline AI.
Vastuseks küsimusele, kust saab tõlkevigade korpuse, tuleb nentida, et just NLLB-200 sobib sel otstarbel suurepäraselt, vähemasti kuniks jutt käib inglise-eesti tõlkesuunast.
Fail „est_Latn.dev“, rida 31: „Vangla sai kurikuulsaks, kui pärast Ameerika Ühendriikide vägede ülevõttu avastati, et seal kuritarvitati vange.“ Rida 35: „Täpselt kell 8.46 hommikul kattis linna vaikus, märkides täpse hetke, mil esimene lennuk oma sihtmärgi vastu lendas.“ Rida 267: „Venemaa maapealne juhtimiskeskus aktiveeris reaktiivlennukid ja jaama normaalne suhtumine taastati.“ Rida 433: „Luksemburgil on pikk ajalugu, kuid iseseisvaks sai see 1839. aastal.“
Fail „est_Latn.devtest“, rida 67: „Keskmise asendi lööjad Sachin Tendulkar ja Rahul Dravid esinesed hästi ja tegid koostöös sada jooksu.“ Rida 224: „Samal kuul sõitis teine reisilennuk Mashhadis läbi lennuraja vastu seina, tappes seitseteist inimest.“ Rida 578: „Praktiliselt kõik tänapäeval kasutatavad arvutid põhinevad teabe manipuleerimisel, mis on kodeeritud kahendarvude vormingus.“ Rida 979: „Pärsia keele grammar on suhteliselt lihtne ja enamasti reeglipärane.“
Neid faile lugedes ajab alul naerma ja siis nutma. Teise faili 50 algusreal leidubki üldse vaid paar arusaadavat eestikeelset lauset, mis ei anu toimetaja kohendavat kätt. Vigade põhjused on standardsed: teema/reema eiramine, asesõnade kuritarvitamine, räiged uususenihked ja labased kirjavead.
Selline kvaliteet on materjalil, millega feissar treenib oma masintõlke tehisintellekti. Tulemus, kui tahes uskumatu – ja mitte EKI –, kujundab eesti keelekasutuse kvaliteedi järgmisel aastakümnel. On aeg aru saada, et mobiilseadmete ja pilve ajastul toimub tehnoareng kusagil mujal kui trükikojas ning et keelekorralduse jõustamiseks läheb vaja pädevat, tehnoloogia ning diginuiadega varustet kiirreageerimisrühma. Kodulehe andmeil12 sai EKI visiooni „parim enne“ otsa aastaga 2016, missioon aga mediteeriva koriluse kaudu vaevalt teostub. Neljast väärtusest on põlu alla sattunud järjepidevus – eesti keele väärtustamine ühiskonnas. Seevastu keskkondade ja rakenduste edendajail on kiusatus lisada oma tootesse võimalikult rohkem keeli, seega eesti keel pilastamisest ei pääse.
Korpuste kõlakojastumine
Hoopis pahasti on lood tarneahela turvalisusega. Juba on ilmunud esimesed teadustööd, mis käsitlevad keelekorpuste mürgitamist, näiteks sõnade tähenduse muutmise eesmärgil.13 Võib arvata, et eesti keele originaalina ei hakka tehnohiiud tarvitama mitte EKI neitsilikku Sõnaveebi, vaid mürgikorpusi, mille on turule paisanud suur seitsmik (M$, G, FB jne). EKI vaim on nõder ja puudu on kiirreageerimisoskus, et sääraste levikut pidurdada. Surmamats antakse eesti keelele siis, kui kõik mobla- ja pilvekasutajad on mõjutusmürgi alla neelanud ning asuvad oma rikutud keelekasutusega nakatama EKI krooler-krabajatega blogosfäärist originaalina kokku traalitavat keelt.
Selles punktis saabki mäng läbi ning tuleb lugeda kordaläinuks Arvi Tavasti (tollal polnud ta veel EKI direktor) kunagine isetäituv ennustus, et eesti keel hävib kahe põlvkonna jooksul (üks, muide, ongi juba möödunud). Eksperimenteerimiseks huvitav mõte: lõpetada EKIs keelekorraldus ja asendada see digikorilusega. Pisikese planeerimisveana aga unustati ära kaks asja. Esiteks, eesti keel pole mitte tänaval vedelev mänguasi, vaid kujutab endast identiteedina üht kõrgeimat väärtust üldse. Teiseks, eesti keel ei asu kaitstud alal ega suletud süsteemis, vaid võitleb oma olemasolu eest keeltega, mille taga on palju võimsamad kultuurid ja riigid. Põhiseaduse preambulit parafraseerides: päris varsti saab aeg läbi, usk lööb kõikuma ja tahe vankuma. Mina oleksin Paabeli kala asemel eelistanud kvaliteetset õnge. EKI kuhtumine on probleem, millega tegelemiseks on eestlastele jäetud üsna vähe aega. Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küberkaitse, tarbijakaitse, autorikaitse, tervisekaitse ja keskkonnakaitsega. Digikorilusega saab vabalt hakkama ka kirjandusmuuseumi osakond.
1 Kadri Vider, Sõna vabadusest, andmepõhiselt, – Sirp 16. VI 2022, https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/sona-vabadusest-andmepohiselt/
5 Eestlaste kaks esimest võõrkeelt on vene ja inglise, vt https://novaator.err.ee/925381/analuus-mitme-voorkeele-oskamine-tagab-korgema-palga-nii-eestis-kui-ka-valismaal.
In memoriam JAAK KANGILASKI 10. XII 1939 – 30. VIII 2022
Lahkunud on hinnatud kunstiteadlane, armastatud õppejõud ja tundliku närviga ühiskonnategelane, taastatud Eesti vabariigi kunstiakadeemia esimene rektor.
Jaak Kangilaski sündis 1939. aastal Viljandis, vahetult Teise maailmasõja alguse künnisel. 1958. aastal lõpetas ta Nõmme X keskkooli ning asus samal aastal õppima Tartu riiklikku ülikooli ajalugu ja kunstiajalugu. Stuudiumi lõpetades jätkas Kangilaski kohe aspirantuuris, mille lõpetas 1967. aastal. Õpingute algus langes aega, mida tuntakse Hruštšovi sula nime all ning Emajõe Ateenas tegutses hiljem eesti kultuurile nii palju andnud noorte intellektuaalide seltskond, kuhu kuulus ka Kangilaski. Nagu ta on hiljem tunnistanud, huvitas ka kunst teda eelkõige kui ühiskondlik kultuurifenomen, kui oma keskkonnaga tihedalt põimunud nähtus. Sulatuultes avaldas Kangilaski 1965. aastal Loomingus tähelepanuväärse artikli „Vaidlustest marksistlikus esteetikas“, kus demonstreeris NSV Liidu keskustes ikka veel aktuaalse sotsrealistliku vormidoktriini absurdsust, kaitstes arusaama, et kunstnik peab ise saama valida vormi, milles ta oma ajastut peegeldab. 1967. aastal avaldas Kangilaski koos oma onu, kunstnik Ott Kangilaskiga mitme Nõukogude Eesti põlvkonna lugemislauale kuulunud „Kunsti kukeaabitsa“. See sisaldas esimest sõjajärgset lääne kunstiajaloo ülevaadet, kuhu oli, mis sest et kahvatute udupiltidega, kaasatud ka XX sajandi avangard. 1969. aastal kaitses Kangilaski kandidaadiväitekirja teemal „Kunstnikerühmitus „Les Nabis“ ja nende osa prantsuse XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse maalikunstis“. Toonase (kunsti)ajalookultuuri kontekstis oli teema ikka veel radikaalne, sest kunagi varem ei oldud eesti nõukogude kunstiajaloolane kaitsnud kraadi sajandivahetuse lääne kultuuri avangardist, mille kunstikeel polnudki realistlik. Edaspidi sai Kangilaski oma armastatud XX sajandi kunsti ka originaalis kogeda: näiteks käis ta kunstnike liidu grupiga Prantsusmaal ja viibis pikemat aega Norras, mille tulemusena ilmus 1985. aastal raamat „Norra. Maa, rahvas, kunst“. Iseendast Eesti NSV kontekstis on Kangilaski kirjutanud „Eesti mõtteloo“ sarjas 2000. aastal ilmunud autoriraamatu eessõnas.
1960. aastate lõpul õpetas Kangilaski Tartus ja jäi seda tegema hiljemgi, kui oli juba seotud põhitööga Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, ERKIs. Kangilaski kui lektori leivanumber oli lääne moodsa kunsti ajalugu, millega ta inspireeris mitut kunstiajaloolaste ja kunstnike põlvkonda. 1988. aastal sai Jaak Kangilaski ERKI professoriks ja kohe teadus- ja õppeprorektoriks ning aastatel 1989–1995 oli ta Eesti Kunstiakadeemia rektor. Nii langes tema õlule ka Eesti Vabariigi haridusreformi alustamine ning EKA õppekorralduse sisu uuendamine. Ise ammutas ta selleks ja oma kunstiajalooalaseks tööks uusi kogemusi mitmel pool välismaal, oli näiteks ka Fulbrighti stipendiaat New Yorgis. 1995. aastal siirdus Kangilaski taas tööle oma alma mater’isse, Tartu ülikooli, kus ta oli professor kuni 2005. aastani. Samal ajal oli ta ka TÜ prorektor. Mõlemad Eesti ülikoolid, Tartu ülikool ja EKA, on valinud Kangilaski oma emeriitprofessoriks. See auamet ei tähendanud aga eemalejäämist ülikoolielust. EKAs luges Kangilaski oma kunstisotsioloogia lemmikkursust veel paar aastat tagasigi. Samuti oli ta mitme magistri- ja doktoritöö juhendaja.
Jaak Kangilaski on oma kunstiteadusliku loomingu kohta ise tunnistanud, et kunsti ja kunstiajaloo tutvustamine on talle alati olnud olulisem tegevusväli kui teaduslik uurimine. Pühendumine laiale auditooriumile avaldub muu hulgas ka selles, et ta on kirjutanud mitu gümnaasiumiastme kunstiajaloo õpikut, mis on tänini käibel; aastaid esines ta avalike loengutega paljudel foorumitel. Oma kunstiteaduslike artiklite tuumiku avaldas Kangilaski juba mainitud „Eesti mõtteloo“ sarjas. Raamatu pealkiri ütleb palju ära: „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“. Kogumikust peegeldab vastu autori mitmekülgsus, sest käsitletud on nii konkreetseid lääne (avangard)kunstnikke, kunstikultuuri üldisi küsimusi kui ka haridus- ja kultuuripoliitikat. Kohe torkab silma seegi, mis teeb Jaak Kangilaski eesti kunstiteaduses eriliseks: teda huvitas elu lõpuni kunstiteooria ja kunstikultuuri teoretiseerimine ning ta oli kaua aega Boris Bernsteini kõrval ainuke, kes tegeles kunstiloomega, paigutades selle avaramasse vaateperspektiivi. Kangilaski on kirjutanud ikonoklasmist, neoavangardist, postmodernismist, postkolonialismist, kunsti rahvuslikkusest, Nõukogude ajastu kunsti periodiseerimisest, nõukogudeaegsest kohanemisest marksismi(de)ga, kunstimaitsest.
Muidugi ei saa minna mööda ka neist kunstiajaloo üldkäsitlustest, mida Jaak Kangilaski kirjutas või mis valmisid tema kaastöös. Omal ajal olid eriti olulised – ja ka palju diskuteeritavad – 1994 koos Ants Juske ja Reet Varblasega kirjutatud „20. sajandi kunst“, 1997. aastal valminud „Üldine kunstiajalugu“ ning 1999. aastal koos Sirje Helmega kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“. Sellele tööle pani punkti kahes köites avaldatud „Eesti kunsti ajalugu. VI köide, 1-2 raamat. 1940–1991“ (2013, 2016), mille koostaja, toimetaja ja mitme peatüki kirjutaja Kangilaski oli.
Jaak Kangilaski kui kunstiteadlase uurijaperspektiiv – kunst kui sotsiaalkultuuriline nähtus – laienes ka tema ühiskondlikule tegevusele. Ta oli läbi ja lõhki sotsiaaldemokraat, kes osales näiteks ka Tartu linnavolikogu töös, kuid panustas ühiskonda ja kultuuri ka kõige laiemal tasandil: aastatel 1996–2007 oli Jaak Kangilaski Eesti UNESCO pärandikomitee esimees; ta oli ka üks kaaskirjutajatest kogumikku „Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991“. „Ühiskondlane“ oli Kangilaski ka kunsti- ja kunstiteaduse väljadel, osaledes ja nõu andes paljudes žüriides ja komisjonides, sealjuures oma eriala peamise teadusväljaande „Kunstiteaduslikke uurimusi“ toimetuskolleegiumis. 2021. aastal tunnustas Eesti Vabariik Jaak Kangilaskit elutööpreemiaga. Temast maha jääv pärand on suur ja hindamatu. Pole kahtlust, et selle kaudu jääb Jaak Kangilaski meiega veel kauaks – see pärand vajab uurimist ja mõtestamist.
Täna langetame pea ja täname meie seast lahkunud Õpetajat ja Kolleegi.
Eesti Kunstiakadeemia
Tartu Ülikool
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kunstimuuseum
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus
Tartu Kunstimuuseum
Kunstiühing Pallas
UNESCO rahvuslik komisjon
Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Selts
Kultuuriministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Ärasaatmine Eesti Kunstiakadeemia aulas pühapäeval, 4. IX kl 14.
Festival „Tartu interdistsiplinaar“ Pallase galeriis, Tartu Uues Teatris ja Uue Turu pargis 23. – 27. VIII, festivali juht Krista Ojasaar ning kuraatorid Riina Oruaas, Enriko Mäsak ja Henri Hütt.
Tänavu juba (või alles?) vist teist korda toimunud „Tartu interdistsiplinaar“ (TI) näib mõneti lahtisest uksest sisse- või väljamurdmisena. Kui palju ongi uusi festivale, mis poleks interdistsiplinaarsed? Ega meenugi. Ka Tartust ilmub kaadrisse pikk, otsaga juba 1990ndatesse ulatuv, osalt ammu hingusele läinud („Dionysia“, „Eclectica“, „Art ist kuku nu ut“), osalt jätkuv („Hullunud Tartu“, HT, „Uit“, „Prima vista“, PV) interdistsiplinaarsete festivalide traditsioon. Sellest, et HT ja PV, eriti viimane, end siin-seal kirjandusfestivalina esitlevad, ei maksa end eksitada lasta – programm on mõlemal ja HT-l juba programmiliselt interdistsiplinaarne. Kuna kirjandust on sellena, s.t tähemärkide järgnevusena, peaaegu võimatu esitleda, on seal igale kirjandusesitlusele mõni teistsugune üritus – kontsert, konverents, nõupidamine, vestlus, laat või vähemalt moosekant – külge poogitud. Niisiis, miks TI?
Et sellest täiel määral aru saada, tuleb pisut teha teoreetilisevõitu kaevetööd. Nimelt võib programmiline interdistsiplinaarsus tähendada kaht täiesti erinevat nähtust: juhtumit, kus eri tüüpi asjad on programmis koos, ja juhtumit, kus iga asi, mis on programmis, peab olema (sisemiselt) eri tüüpi, s.t sisaldama erinevaid tüüpe, olema interdistsiplinaarne. TI näib nähtu põhjal olevat teist laadi festival ja võib vabalt olla, et selliseid Eestis rohkem polegi.
Luik, haug ja vähk. Kavatsen seekord erandkorras anda ülevaate vaid sellest, mida mul tõepoolest ka näha õnnestus. „Mesi Taarausu Meskile“ meenutas mulle või pigem kujutas endast üht teist kõnekäändu kui see, millele pealkiri viitab – nimelt seda, kus oma tähelepanuväärse etteaste on sooritanud luik, haug ja vähk. Täpsemalt: hääl (Luulur, Roomet Jakapi), teadus (Tanel Tätte) ja tants (Külli Roosna, Kenneth Flak, Tempecy Dance Company). Igaüks täitis oma ülesande, aga tervikut ei moodustunud. Ometi oleks ju seegi – kas või vägisi, s.t puhtfüüsiliselt – võimalik olnud, kui kõike nt ühekorraga tehtud oleks. Et nad aga, nagu juba öeldud, eraldi toimetasid, tervikut ei tekkinud. Muidugi võib küsida: miks peakski? Leian, et küsimus on igati põhjendatud. Ja seletan seda nii: kui luik, haug või vähk eraldivõetuna – kas või üks nendest – oleks olnud tarvilikul määral hullumeelne, oleks sellest juba piisanud, et käru, s.t etendus, vähe- või mittemidagiütlevusest välja vedada. Kuna nad seda ei olnud, siis seda ka ei juhtunud. Muidugi oleks võinud tekitada mingit liiki terviku, mispuhul oleks ehk kasuks tulnud lavastaja pilk, kuigi kindlalt seda muidugi väita ei saa. Eks lavastajakäekirju ole erinevaid. Kui lavastaja ütleb „tehke, mida tahate“ või haarab kätega peast, kukub ja jääbki pikali –iseenesest ju ka legitiimne, ilmselt isegi äratuntav käekiri – ei pruugi sellest palju abi olla. See-eest oli etendus väga interdistsiplinaarne, mille eest hoolitsesid hääl (podin, plägin, ajutine mörin), teadus, tants, trompet, parukas, kostüümid, toss, hais ja lõpuks ka publikule plastmensuurides serveeritud kuupsentimeeter mett. Ühtpidi vaadatuna oligi probleem selles, et nad tegid seda järgemööda, mitte kõik (vahest siiski ka mitte päris või vähemalt mitte täisvõimsusel) ühekorraga. Kui üritada oma lemmikud siit supist välja õngitseda, siis palju muud peale mee, hääle ja hädapärast ka tossu sõelale ei jää. Kusjuures „mesi“, nagu aru võis saada, oli põhjendatud ainult sellega, et Tanel Tätte seda – õigemini midagi viskoossuselt sellesarnast, tsirkooniumi jms – uurib. Tätte lühike tegevusaruanne oli stiilipuhas, nii et selle oleks võinud täpselt samal kujul ette kanda ka ETAgi komisjoni ees, kuid etendusele tervikuna, kui kunstlik seos pealkirjaga välja arvata, see kasuks ei tulnud. Veel vähem oli abi kaasaegsest tantsust, mis näis suvaline kontaktimpro (kui eksin, siis pisut). Kõige halvem oli hais. Mis taara usku puutub, siis sellele viitasid ainult parukad ja (t)ürbid, läbi häda ka mörin, plägin ja podin, vokaalne onomatopöa, kuigi on veider arvata, nagu oleksid ahvid leiutanud Taara usu enne kui keele. Mis „meskisse“ puutub, siis see tuli ainult „meest“ s.t Tättest, kes sellega isegi ei tegele, ja pealkirjale aluseks olnud kõnekäänust. Ja ongi nagu kõik, mis kogu seda kupatust koos hoidma pidi. Aga mesi, see mulle osaks langenud sentiliiter, oli tõesti hea. Mekutasin seda pärast kodus mensuurist poole ööni.
„Kontrapunkt hammasratastele ja biomehaanilisele käele“ oli juba puhtakustiliselt täpselt komponeeritud, ka etenduse pikkus oli täpselt rütmistatud ja välja mõõdetud.
Kontrapunkt. „Kontrapunkt hammasratastele ja biomehaanilisele käele“ tuletas mulle kõigepealt meelde Ilmar Laabani vanasõna „kontrapunkt jättis endast järele puntra konte“, mis näis, vähemalt antud juhul, ka täiesti põhjendatud: mida muud ühest, olgu või biomehaanilisest, käest järele jääda saab? Tutvustuse järgi pidi tegu olema „seitsme erineva vaatenurgaga masinatele ja muusikale“, aga minul õnnestus neid kokku lugeda tervelt kaheksa. Esimesed kolm stseeni mõtestasin lahti kui füüsika (ragulkaga metallekraani pihta tulistamine), keemia (kolvid, voolikud, reaktsioonid ja vedelikud, sh Torusiil) ja meditsiini (aparaadid, suitsetav patsient ja tema kujuteldavate parameetrite mõõtmine). Järgnes üks muusikaline vahepala, terad voolasid purgist trummile, seejärel kolme (ilmselt Erik Alalooga, vahest ka Andreas W kokku keevitatud ja kontaktmikrofonidega ühendatud) instrumendi ja nende helide tutvustus, ning jämm nende instrumentide, tausta ja lauluga. Andreas W lugemas täiesti arusaamatu mehaanilise masina tööpõhimõtte pikka kirjeldust, mida hiljem paljundati ja efektidega filtreeriti. Kogu kontaktmikrofonide ja W hääle poolt välja kangutatud muusika oli elektrooniline, kuigi vabalt võib olla, et elektroonilise algupäraga helisid polnudki – oli ainult järeltöötlus, efektid ja filtrid, mis domineerisid üle kõige muu. Tervik oli juba puhtakustiliselt täpselt komponeeritud, ka etenduse pikkus näis olevat üks täpselt rütmistatud ja välja mõõdetud tund. Oli huvitav. Juba ka puht ajalooliselt. Mulle oli see üle kahekümne aasta taaskohtumine Andreas W tehnoloogilise teatriga, õigemini sellega, milleks see vahepeal moondunud on. Tõesti, rõõm oli tõdeda, et „kõkk süsteemid töötavad normaalselt“ ja see on tehnoloogilises teatris väga oluline. Ehk siis: süsteemid töötavad normaalselt, aga mitte ainult. Lisaks on ka mingi sisu või viga, mis õigustab ja iseloomustab kunsti(lisust), ning mida antud juhul väljendab „kõkk“. Kui millegi üle üldse visiseda, siis vahest selle üle, et lõpus oleks lauljana pesuehtsa W asemel võinud mikrofoni taha astuda üksnes tema retsitatsiooni paljundatud, hajutatud, filtreeritud, tundmatusse pürgiv järeltöötlus. Mikrofonitagune oleks võinud jääda kontseptuaalselt tühjaks. See oleks minu arust paremini sobinud nii etenduse („vaatenurk masinatele ja muusikale“) kui ka kogu tehnoloogilise teatri ideega. Näitlejaid Anni Zuppingut, Eline Selgist ja Katrin Kubberit polegi veel maininud, aga nende interpreediroll unikaalsete kaadervärkide kallal, küljes ja kõrval oligi puhttehniline, seega keemiliste ja füüsikaliste reaktsioonide (põhiliselt helide) tekitamine, ajuti ka koreograafia.
Vaheruum. Pallase galeriis olev näitus „Vaheruum“ ehmatas esmalt oma tühjusega nii visuaalselt, kontseptuaalselt kui ka teoste hulgalt. Ent vaheruumid ongi ju sageli tühjad. Juhtivaks teemaks näis taas kord tõusvat transpositsioon või nagu hispaania kunstnik Raquel Ruiz Fraile oma töö kohta veel peenemalt on öelnud: transduktsioon). Pildist helisse (Hannes Einpauli „Helimaastikud“), andmetest värvi, liikumisse, tikandiks ja teab veel kuhu (Fraile „Kokkuõmmeldud“).
Peab ütlema, et mulle avaldas suurimat muljet hoopis üks pealtnäha vildist vaip, millel Fraile oli vist värvisena tantsinud, ja mis peale ja pealt maha astumist*, ilmselt õhuga täitudes, tähelepanuväärselt kidises, nii et sellel hea tahtmise juures üheoktaavilisi ja ühenoodilisi sümfooniaid oleks saanud mängida. Näituse parimaid töid oli anonüümse autori paljutõotav „Kunstiteos on loomisel“: laes olevasse torru kinnitatud lambiga valgustatud tühi postament tühjas ruumis. Tihe rebimine oli sel tööl kõrvalruumis oleva Krista Ojasaare ja Eesti kirjandusmuuseumi „Unistuste kataloogiga“: kaks kataloogikasti unistustega, kuhu igaüks enda omi lisada võis. „Unistuste kataloogi“ täiendasid helesiniste-musta-lilla-valgete õhuliste ja ülesklopitud kangastega pilvesimulatsioonidega täidetud valgustatud vitriinid, mille kohal olid paberilehtedel välja toodud mõned unistused. Ilmselt neile, kes kataloogis ei viitsi sorida.
Kõige rohkem meeldis mulle Algen Avi (31. V 22) unistus: „Ma tahan, et kõik inimesed oleksid päris.“ See on tõesti väga huvitav, kuna pole selge, kas see tähendab, et kõik välja mõeldud, ja muidugi ka unes nähtud, unistatavad jne, inimesed oleksid päris, või seda, et kõik olemasolevad inimesed oleksid veel rohkem päris. Mõlemad stsenaariumid on põnevad diametraalselt eri viisil: esimesel juhul on tulemuseks uskumatu, kujuteldamatu loomaaed – kujutlege kõiki raamatu-, koomiksi-, filmi-, unenägude, unistuste inimesi lihaks saanuna –, teisel aga ilmselt midagi eriti haaravat, kuna pole kuskilt otsast selge, mis võiks olla tulemus, kui kõik päris inimesed veelgi rohkem päris on. Juba võrdlemisi paratamatult saab teise koha järgmine, sama kuupäevaga dateeritud unistus: „Ma loodan, et Algeni soov läheks täide!“ Auhinnalisele kolmandale kohale kerkib aga „Audi TT Quattro S-line 3.2“. Võin mudeli ja kubatuuriga eksida, aga igatahes Audi. See on tõesti omapärane. Isikule avaneb tõenäoliselt esimest korda võimalus saada universumi, või mis universumi! – multiversumi valitsejaks, aga tema piirdub tagasihoidlikult 3,2-liitrise kolvimahuga Audiga. Meenutab laste unistusi (banaan, jäätis, koer, hobune), mida ma sealt lugesin, aga midagi veel – nimelt olukorda, mida võiks nimetada para-Heideggeriks, ja mis seisneb selles, et mitte ainult inimene, vaid ka tema unistused on seatud tehnika järgi – ja tehnika mitte ainult üldises, sh heideggerlikus, vaid ka ühe täiesti konkreetse kubatuuriga konkreetse Audi mudeli tähenduses. Tehke järele või ostke ära!
Ajareis Suure Pauguni. Festivali lõpetas eesti-kanada avangardhelilooja Udo Kasemetsa „Ajareis Suure Pauguni“ („Timetrip to Big Bang“,1992) Ansambel U: esituses ning eˉlektroni (Kristjan Jansen) ja Mikk-Mait Kivi liitreaalsusse pürgivate visuaalidega. Visuaalid avanesid lingilt https://uuu.ee/timetrip, kujutades endast – nii palju kui ma eesistujate telefonidest nägin – kaamerapilti suure hulga liikuvate valgustäppidega, seda täpindust sai paremale või vasakule liigutada, sisse ja välja suumida. Kontseptuaalselt kujutab „Ajareis Suure Pauguni“ endast teekonda aegruumis (kusjuures nii makro- kui ka mikroruumis: kvargid, DNA jne) läbi universumi, mida siis ka liitreaalsus jõudumööda representeerima pidi. Tunniajasel kontserdil tuli esitusele viis osa kolmeteistkümnest, mida võib ette kanda suvalises järjekorras. Teos oli väga avangardne juba instrumentide poolest: enamik neist ilmselt kontserdiks spetsiaalselt ehitatud, ülejäänud (viiul, vibrafon gongi-, trummi-, kausi- ja taldrikutesüsteemid) ebatraditsiooniliselt käitatud. Viiuliheli filtreeriti efektidega ja pandi mitmekordselt luupima. Ilmselt silitati kontaktmikrofonidega ühendatud kausse, trumme jm poognate ja nuiadega. Eri suurusega poltidest oli ehitatud kaks vibrafonilaadset pilli, lisaks üks päris vibrafon, mille heli samuti elektrooniliselt töödeldi. Mängu tuli palju muid põhiliselt puidust ad hoc löök-, murde- ja vihinapille, mis väljendasid pulga murdmist, oksa vihinat, paberi krabistamist, lisaks veel üht-teist täiesti arusaamatut. Ainus tavaline ja tavalisel viisil kasutatud instrument oli triangel, alguses ka viiul või mõni löök vastu gongi. Mõistagi polnud kogu see instrumentaarium kasutusel ühekorraga, selleks poleks jätkunud mängijaid ega käsi, rääkimata publiku vastuvõtuvõimest. Muusika oli kosmosele üpris sobivalt väga hõre. Suuremalt jaolt käis mäng partituuri järgi, mõni osa vahest ka (pool)improna. Üldmulje oli unikaalsete instrumentide tõttu muidugi väga visuaalne. Ka helis domineeris instrumentaalne ja kõlaline põnevus, meeleolu tekitati elektroonilise järeltöötlusega. Kuna see oli mu esimene kokkupuude U:ga ja üks esimesi kuuldud avangard- (täpsemalt vist: nüüdis-) muusikakontserte, poleks sel eeldusel võinud paremat tahtagi.
Katrin Lauri „Tunnistaja“ ei ole mitte ainult raamat märterpiiskopist Eduard Profittlichist (1890–1942) ja 1930ndate aastate Eesti ühiskonna- ja kultuurielust, nagu on sedastanud senised arvustajad.1 See on ka raamat kõigest sellest, mida Profittlich ja teised raamatus figureerivad tegelased, olgu eluolu aktiivsed suunajad või siis pelgalt ajalooareenilt läbitriivijad (sest sugugi kõik ei jaksa või taha ise sõuda), ei olnud. See sedastus võib esmapilgul näida triviaalne, ent on oluline esmajoones just päätegelase ning teiste mainitute võrdlemise huvides.
Eduard Profittlich ei ole pelgalt põhimõttekindel ning valmis minema märtrisurma (ehkki sedagi serveeritakse teoses esimese hooga teatava ekstsessina), temas on paljugi muud. On see autori taotlus või mitte, aga „Tunnistajas” tõuseb Profittlichi kohta esile veel mitu eitusega olemisviisi.
Alustuseks ei ole Profittlich arg. Ta ei karda saabuvat tulevikku, mis toob kaasa ettenähtavad kannatused ja veelgi hullema. Ta ei hooli hoiatustest ega soovitustest Eestist lahkuda. Võib-olla hoolib ka, aga valib teistsuguse tee ning seda enam on see märk tema julgusest ja pelgusetusest. Samuti ei ole Profittlich reetur. Ta ei reeda ei oma kaaskondlasi ega ka oma aateid ning kui esimest võib veel kogemata juhtuda (piiskop oli maganud riietes ning oodanud, et Nõukogude funktsionäärid talle järele saadetakse, ent koguduseliikmete kartoteeki „ei olnud mõistnud ära peita“, lk 793), siis teist kindlasti mitte. Profittlich ei olnud ka muganeja. Tema jaoks olnuks mõeldamatu vaikselt uue korra ajal edasi toimetada (mis võimalustki selleks olnuks?), ent samavõrd ei suutnud ta muganeda sünnimaal (sest kodumaaks oli talle siiski Eesti) toimuvaga ega paljusid teda ümbritsevaid inimesi iseloomustava alalhoiuinstinktiga, mis sunnib nii mõndki uue korraga kohanema. Õigupoolest ehk ei sunni, pigem võimaldab muganemiskalduvus inimesel lühiajaliselt edukalt kaksisoimelda, kinnitades endale, et paika peavad nii see, mida ise varem tõeseks ja õigeks arvati, kui ka see, mida uue riigikorra ajal tõena serveeritakse.
Eduard Profittlich (1890–1942) oli saksa rahvusest katoliku vaimulik. 1924. aastal sai Profittlich Krakówi ülikoolist filosoofia ja teoloogia doktorikraadi. Samal aastal alustas Profittlich Poolas vaimulikku teenistust, seejärel töötas ta Saksamaal ning alates 1930. aastast Eestis. 1936. aastal pühitseti ta piiskopiks.
Olulisem neist kõigist ning mõnes mõttes ehk põhjus, miks „Tunnistaja“ on ka eesti kirjanduses oluline teos, on aga tõik, et Eduard Profittlich ei ole eestlane. Eesti lugeja on ajalooliste romaanidega harjunud, neid ilmub igal aastal süle ja seljaga – tõsi küll, ideelt, haardelt ja mastaabilt harva on need sedavõrd monumentaalsed kui Katrin Lauri esikromaan. Ehkki valdav osa kultuuri- ja ühiskonnategelastest, kellega Profittlich raamatus kohtub, on rahvuselt eestlased ning piiskop ise hästi kodunenud võõramaalane, ei muuda see siiski tõsiasja, et 1930ndate Eestit sakslase pilguga vaadates avaneb teistsugune pilt kui n-ö omainimeste kaudu.
Seeläbi avaldub ka autori hämmastav võime süveneda detailidesse, millel pole n-ö suure süžee või suure ajaloo seisukohalt erilist tähtsust, ent mis avavad mõnd tolleaegse Eesti ühiskonna tahku, mis „eestlaste ajaloo“ osa ei ole. Nõnda räägitakse raamatus näiteks sisserändajate, iseäranis poolakate probleemidest, mida isa Eduard ka lahendada üritab. Ehkki tegevus toimub enamjaolt päälinnas või teistes suuremates keskustes, on Katrin Lauril jätkunud vähemalt ekskursina huvi ja hoolt mainida näiteks seda, et üks poolakast nunn, ema Maria Chrzanowska elab Kiviõlis ja töötab sääl kooliõpetajana (lk 440, 757). Juhuslik piste? Ei! Tegu on tõepoolest pildikesega tollasest Virumaast. Enne sõda saabus Poolast Eestisse ohtralt hooajatöölisi, kes leidsid rakendust nii põllumajandustöödel kui ka mäetööstuses. Arvestatav kogukond kujuneski värskelt arenema hakanud kaevanduslinna ning paiguti ületasid säälsete poolakate tegemised uudisekünnise üleriigilistes ajalehtedes.2 Olles mõne aasta töötanud selles praeguseks õnnetu olemisega (et mitte öelda Issandast mahajäetud) linnas, võin kinnitada, et tänapäeval ei tea neist paljud kohalikudki, ehkki nii mõnelgi linlasel on poola perekonnanimi ning katoliku kirikus peetakse endiselt teenistusi (tõsi, nüüdsel ajal vene keeles). Eesti poolakate lugu tervikuna jääb pigem ajaloolaste ning väga aktiivsete ajaloohuviliste pärusmaaks ja tollaste võõrtööliste lugu rahva teadmiste horisonti naljalt ei ületa.
Fragment Eduard Profittlichi välispassist. Rahvusarhiiv, ERA.1.3.3556.
Eesti ajalugu võõramaalase pilgu läbi ei ole kirjanduses muidugi midagi uut, seda on tehtud küll ja veel, ent harilikult on see puudutanud just Eesti ala vanemat ajalugu. Aga sellal kui näiteks „Kolme katku vahel“ (Balthasar Russow siiski vist eestlane ei olnud, kuigi Jaan Kross teda selleks kirjutas) või Gert Helbemäe „Sellest mustast mungast“ või kas või Indrek Hargla Melchiori-saaga räägivad teiste rahvuste esindajatest, kes tegutsevad Eestis ajal, mil ühiskonnaelu suunasidki mitte-eestlased, on varem olnud puudus Eesti lähiajaloo käsitlusest, mille lähtekohaks oleks mõni mitte-eestlane, olgu ajalooline isik või väljamõeldu. Nagu ka Siim Kallas oma raamatuülevaates mainib, ei leidu tõenäoliselt ühtegi tõendit, et Profittlich kohtus kõigi nende inimestega, kellega Katrin Laur ta kohtuma on pannud, ent igatahes on nende kohtumiste kirjeldused usutavad. Osa kohtumiste kohta on ilmselt siiski olemas ka tõendid või vähemasti on need mitte pelgalt usutavad, vaid eelduslikult tõesti aset leidnud, ehkki muidugi mitte sellisel kujul nagu raamatus esitatud. Profittlich oli lisaks kirikutööle ka ühiskonnas laiemalt tuntud, nii et on paratamatu, et vähemasti osaga romaanis mainitud avaliku elu tegelastest tõesti kohtus. Nõndamoodi ongi keeruline mõista (õigupoolest otsustada), kus lõpevad faktid ning algab fiktsioon, aga kas ongi vaja? Eesti ajaloo kirjandusliku töötlemise mõttes ei annaks säärase piiri tõmbamine ei teosele ega ajalookirjutusele mitte midagi juurde.
Profittlichi kõrval teose teine läbiv tegelane, Nigol Andresen (1899–1985) peaks justkui esinema päätselt õndsaks kuulutatava märterpiiskopi antiteesina, ateistliku punaideoloogia esindajana siinsel ajaloo tuultest ja tormidest vintsutatud maal. Ent Andreseni enda elusaatus – ehkki võrratult kergem kui Profittlichil – osutab, et temagi oli tõsiusklik, kes selle usu nimel kannatas. Olles üks aatelistest kommunistidest, kes sai tunda režiimi tänamatust ning sattus kõigist oma veendumustest ajendatud tegudest hoolimata kodanliku natsionalistina vangilaagrisse, esindas Andresen sama inimtüüpi, keda Profittlichki. Lihtsalt tema kannatused ja läbielamised jäid ajastu olude tõttu kergemaks kui kümmekond aastat varem laagreisse sattunuil. Õnneks jääb teos siiski küllalt ambivalentseks ning kaht meest – veendunud katoliiklast, kes vapralt Nõukogude võimu ahistusi trotsib ning seetõttu oma elu jätab, ning veendunud kommunisti, kes idast saabunud võimudele entusiastlikult takka kiidab ning neil toimida aitab, ent nagu me teame, kuigi raamatus ei kirjutata, hiljem ise vangilaagrisse satub – võib vaadata nii teineteise vastanditena kui ka saatusekaaslastena. Ühed tunnistajad ja märtrid mõlemad. Viimselt ei olegi see siiski päämine – üht- või teistpidi annab nende kahe, preestri ning kommunisti, välismaalase ja eestlase kõrvutamine terviklikuma panoraami omaaegsest Eesti ühiskonnast.
Autori eesmärk säärase muljetavaldava teose loomisel näib olevat olnud nii ühe ajalooperioodi kui ka konkreetse ajaloolise isiku põhjalikum tutvustamine. Peab küll siiski nentima, et paiguti mekib „Tunnistaja“ veidi ülemäära entsüklopeedilisena ning raamatule kulunuks tõenäoliselt ära väike lisa, kus ajalooliste isikute kohta oleks visandatud kas või nende elu ja tegevuse põhijooned. Ometi ei saa salata, et käesoleva romaani lugemisega isegi alustamine nõuab märkimisväärset taustateadmist nii roomakatoliku kiriku kui ka ligi saja aasta taguse Eesti Vabariigi kohta. Lugejale, kel need puuduvad, on romaan tõenäoliselt läbitungimatu. Silma torkab ja tekstil paiguti hoogu maha võtab ka see, et ootamatult sageli viidatakse tegelastele, iseäranis piiskop Profittlichile, täisnimega ning seda just sääl, kus tunduks mõistlik osutada pigem lihtsa asesõna, ees- või perekonnanime, kas või tiitliga. Ehkki paiguti vajalik, et tegelaste virvarris selgelt silma paista, muudab see mõnikord teksti konarlikuks ning rikub ilukirjanduse lugemise tunnet, meenutades raamatukogude ja -poodide riiuleid meetrite kaupa katvaid tohutu pakse elulooraamatuid. See pisiasi ongi „Tunnistaja“ suurim puudus.
Katrin Lauri haaramisambitsiooni tulemusena on eesti kirjandusväli rikastunud olulise teosega, mis toob praeguse aja lugejatele taas veidi lähemale nii ajaloosündmused kui ka inimesed, kes voogavas ajas tegutsenud. Kui võimalikult lühidalt kokku võtta, mida „Tunnistajast“ kaasa võtta, siis ikka seda, et kes ajaloost ei õpi, on mõistetud seda kordama, ning tõesti-tõesti, ka rasketel aegadel on neid, kes oma aadetele-vaadetele vankumatult truuks jäävad. Meie ajal ei paista kumbki idee iseenesestmõistetav olevat. On, mille poole püüelda.
1 Vt Toomas Abilise arvustust Eesti Kirikus („Piiskop Eduard Profittlich – ühe märtri lugu“, 22. VI 2022) ja Siim Kallase ülevaadet Postimehes („Vaimne võitja Eduard Profittlich“, 11. VI 2022).
2 Iseäranis tekitas skandaali Kiviõli poola kooliõpetaja Tadeusz Murawski, kes sai oma ametist priist, sest elas vabaabielus kohaliku eesti naisega. See aga ei meeldinud Kiviõli katoliku preestrile, kes oma mõjuvõimu kasutades Murawski õpetajakohalt lahti kangutas.
Et Jumal ei laseks tulla olukorral, milles inimene minus laguneb…
TOOMAS PAUL
Katrin Laur on võtnud ette suure töö – kirjutada ajalooline romaan mehest, kelle õndsakskuulutmise protsess on käimas,1 andes samal ajal põhjaliku taustakirjelduse Eesti Vabariigi elust 1930ndatel aastatel.2 Raamatut võib nimetada kaleidoskoopromaaniks. Kogu aeg, iga lehekülje või paari tagant, tuleb ette uus stseen. Nende järgnevus ei ole loogiliselt paika pandud, vaid vaheldub pidevalt nagu kaleidoskoobis – lihtsalt sündmustik, mis tüki aja eest jäi pooleli, läheb edasi. Lugeda on lahe, ei lähe igavaks, kui kogu aeg midagi juhtub. Mingeid pealkirju ei ole liigendamas.
Üks probleem oli minu jaoks küll. Mälu pole enam suurem asi. Kuna tegelasi on sadu, tuntud ja tundmatuid, siis vahel ei tule kuidagi meelde – ega leia üles –, kes see või teine asjamees on ja mida ta tegi viimati. Oleks suurepärane, kui navigeerimise abiks oleks lõpus nimeregister. Paraku, romaane ei varustata nendega.
Inimeste psüühika on sarnane. Autor seab läbivalt kõrvuti tillukese Eesti katoliku kiriku tegevuse ning eesti sotside oma, kellest hiljem said juunikommunistid. Mõndagi on sarnast. Autor hoiab neutraalset joont, ei kulda katoliiklasi ega tõrva punaseid, püüab mõista nende kõigi kui inimeste käitumist. Sest suured ajaloosündmused, mis peatselt üle Eesti valgusid, ei sõltunud pisematki kummastki. Jätan selle tausta osa siinses arvustuses käsitlemata.
Nagu pealkiri „Tunnistaja“ ütleb, on tegemist isikuromaaniga. Romaan noore saksa jesuiidivaimuliku kujunemiskäigust ei kirjelda ainult väliseid sündmusi, vaid pidevalt jutustatakse, mida ta mõtleb. Või millest und näeb (vt lk 23, 524 jj, 561, 738).
On uskumatu, aga tõsi – Eduard Profittlich saadetakse Eestisse erimissioonile pisimagi ettevalmistamiseta. Ta ei ole asjatundja dogmadeloos, ei oska vene ega eesti keelt. Tal ei ole ühtegi kaastöölist – need peab ta ise hankima. Mulle toob see meelde ühe seiga oma elust: õppisin pärast sõda Tartu ehitustehnikumis. Meil oli muhe direktor, nn Venemaa eestlane. 1955. aastal tuli käsk ja ta saadeti mingit kalakombinaati juhatama. Kuuldavasti ta sai korda ka sellega.
Piiskop Eduard Profittlich – mees, kes ootas oma elu kohta konkreetseid käske, mida täita, pidi viimaks ikkagi ise otsustama.
Kui otsida sõna, mis kõike kokku võtaks, siis on see kuulekus. Surm märtrina ei ole juhuslik, vaid loogiline lõpp. Aga ta ei tõrgu, vaid kinnitab ikka ja jälle jesuiitide deviisiga: Ad maiorem Dei gloriam. Autor ei kirjelda Ptofittlichit robotina, kes mehaaniliselt käsku täidab. Ta on aus ja tark inimene ning näeb missiooni võimatust ja mõttetust. „Tal oli raske uskuda, et kui muuta missa vormi, laulda liturgiat vene viisil, siis tahaks nad temaga koos laulda. Ühises apostlikus kirikus. Kuid patt oli kahelda ja karta, kui Püha Isa oli öelnud, mis teha tuleb. Kui pater Bourgeois talle appi tuleb, kes ei karda, siis saab ka tema hirmust jagu. Ad maiorem Dei gloriam!“ (lk 68). Tema hoiak on: „Kui Püha Isa tahab Eestis vene kirikuga ühinemist otsida, siis ei ole meie asi arutada, kas tal on õigus või mitte“ (lk 211).
Raamatust ei selgu, mida siis Eduard Profittlichi saatmisega sooviti saavutada. See on fantastiline – üle pooleteise tuhande aasta on lääne ja ida kirik elanud vastastikuse kirikuvande all, ja nüüd saadetakse lihtne preester, kes 1922. aastal oli ennast võimaliku Venemaa missiooni jaoks kirja pannud, Eesti Vabariiki. Üksi, kuna kedagi teist ei olnud võtta. „Krakovisse oleks ta tahtnud jääda, et ülikoolis edasi töötada. Õieti oleks ta Hamburgigi jäänud, siis, kui ta Eestisse saadeti. Ainult seda ta enam ei mäletanud, ei suutnud meelde tuletada ka siis, kui püüdis, miks ta ennast Venemaa missiooni jaoks kirja pani. Võib-olla kartis Brasiiliat selle hullu kliimaga, mis Peteri elu võttis? Seda võis ta täna mõelda, mis tollal oli, oli tal ikkagi meelest läinud. Midagi pidi olema, aga kui ta seda päris tõsiselt oleks mõelnud, oleks ta ju vene keele ära õppinud?“ (lk 15 jj)
Mõlemas kirikus on äärmiselt kaaluv isiku positsioon hierarhias – alla piiskopi ei olnud lihtpreestritel midagi rääkida. Mis imet võis Rooma loota? Aimu saab ühest vihasest telefonikõnest, kus talle tagantjärele öeldakse, mida ta pidanuks kõik tegema (lk 114-115).
Juba läkitamine ise on kummaline – Profittlichi juurde Hamburgi tuleb tundmatu mees, kes toob talle ordukindrali kirja ning annab portfellitäie Inglise naelu korraldusega nii ruttu kui võimalik Eestisse minna roomakatoliku ja vene õigeusu kirikut ühendama (lk 14-16).
See ei ole mingi salamissioon – Nigol Andresen ütleb Profittlichile: „Lehes kirjutatakse, et meie õigeusu kirik tahab Rooma paavsti alla minna. Nüüd ma saan aru, mis asja te Eestis ajate“ (lk 45). Ka Rahamägi „oli lehest lugenud, et katoliku kirik Eestis vene kirikuga lähenemist otsib“ (lk 110).
Kui Profittlich läheb ennast Riias piiskop Zecchinile esitlema, on piiskop salvavalt avameelne: „Nad ei hooli Eestist, nad ei hooli Lätist. Nägite, kui suur on Püha Frantsiskuse kirik, ja Riias on neli katoliku kirikut. Vatikan hoolib Venemaast. Kui Ratti, enne kui ta paavstiks sai, mu siia saatis, rääkisime me temaga mitu korda. Siis olin ma temaga nõus, aga see oli kümme aastat tagasi. Nüüd on näha, et Nõukogude Venemaa ei kao kuhugi, igatahes mitte lähemal ajal. D’Herbgny on intrigaan, kust mina tean, miks paavst teda kuulab. See on võim. Võim teeb tarkadest inimestest edevad ja pugejad on nende juures kõrges hinnas“ (lk 42).
Romaan näitab, kuidas Profittlich püüab teha, mis võimalik, aga tulemusi on mingil määral vaid Narvas, kus isa Vassili on populaarne ning tema kogudusse tuleb üle rohkesti venelasi. Missiooni mainele on see aga kahjulik ja Profittlich peab tema kohaliku vene õigeusu kiriku nõudmisel Narvast ära tooma.
„Ma ei usu idariitusse, mõtles Eduard Profittlich ja ehmatas. Kuidas oli see võimalik, et ta vaidleb Püha Isa otsuse vastu? See oli ülesanne, mille jaoks ta Eestisse saadeti, ja ta oli teinud kõik, mis oli osanud ja saanud, et seda ülesannet ad maiorem Dei gloriam täita. Praegu, siin ja sel hetkel, vaadates neid kahte jõust ja innust pakatava noort meest, sai talle selgeks, et tema sellesse ei usu. Ei usu, et oleks palju inimesi, kellel oleks vaja katoliku kirikut vene kiriku ikoonide ja liturgiaga. Seda uskus isa Vassili, keda isa Eduard armastas, aga kellest ta aru ei saanud. D’Herbignyst sai ta veel vähem aru, too oli aga kadunud ja ka sellest ei olnud võimalik aru saada, miks“ (lk 251).
Romaanist ei saa me teada, mis juhtus Vatikanis, et idee autor piiskop Michel d’Herbgny sattus ebasoosingusse. Paavst Pius XI kutsus isa Eduardi audientsile ja teatas missiooni lõppemisest ning andis Profittlichile loa Eestist ära tulla. Aga tema oli juba kahe ja poole aastaga eestlasi hakanud armastama ega tahtnud tulla. Kui Profittlich aga söandas d’Herbgny palve edasi öelda, et paavst kutsuks ta enda juurde, vihastas Püha Isa: „Ärge segage ennast poliitikasse. Olge nagu meie, olge preester. Ainult preestreid ja piiskoppe on kirikul vaja. Kõik teised kasvavad iseenesest nagu umbrohi, need, kes tahavad võimu. Neil ei ole inimestest kahju, aga meil peab olema“ (lk 180).
Kui küsisin Katrin Laurilt, kas tema teab, mis tollest ebasoosingusse langenud piiskopist d’Herbgnyst sai, vastas ta, et ei tea. Arvab, et saadeti koos vaikimisvandega mõnda kloostrisse surma ootama.
Eduard Profittlich saab tiitli protonotarius apostolicus piiskopi aumärkides. Kuid ise ta tunneb: „Apostlik protonotar on erakorraline au ja kui Püha Isa ta selle jaoks välja oli valinud, siis ei tohtinud isa Eduard kahelda, vaid peab kandma alandlikult tiaarat3 ad maiorem Dei gloriam“ (lk 196).
Raamatut läbivad Profittlichi mõtisklused iseendast. Näiteks: „Ei, ta ei uskunud, et oleks vagatseja – vagatsemine on valetamine, valetamine Jumalale ja iseendale tema oli alati püüdnud aus olla. Mõnikord ei jätkunud tal julgust. Aga viril – viril oli ta küll olnud. Oli veelgi. Kaasasündinud rõõmu, kaasasündinud võitlusvaimu, seda oli temas vähe“ (lk 151). „Taevane Isa oli Eduardi raja laiemaks teinud, aga ta hing värises ja kurvastas, nagu oleks kiriku au talle vaevaks olnud“ (lk 212). 27. detsembril 1936 pühitseti ta Adrianoopoli titulaarpeapiiskopiks.
Profittlich ei tahtnud Eestist ära minna, kuigi lihtne tal siin ei olnud. „Isa Eduardi süda valutas, et katoliku preestrid ja jesuiidid Eestis nii omapead elasid. Tema kui apostliku administraatori oli püha katoliku kirik Eesti kirikuelu ja organisatsiooni looma ja selle üle valvama pannud, aga ta ei suutnud seda ülesannet nii täita, nagu oleks pidanud. Preestreid oli vähe, usklikud olid üle terve maa laiali ja neid tuli igaüht omaette karjatada. Enamik oli kaotanud sideme kirikuga ja suurem osa ei saanud armulaual käia, sest polnud katoliiklikult laulatatud. Tuli püüda vähemalt nende lapsi päästa, püüda nad kiriku rüppe tuua. Tuli uusi katoliiklasi kasvatada. Eestis ei saanud kirikuelu niimoodi korraldada nagu Saksamaal või Prantsusmaal või Belgias, Kesk-Euroopas, kus oli vana katoliku kirik. Ka Poolas oli katoliku kirikus kord ja subordinatsioon. Eesti muutis isegi katoliku preestreid ja jesuiite, mõtles Profittlich. Nad ei saanud enam kiriku reeglitest nii kinni pidada, nagu oleks pidanud. Nagu Codex Iuris Canonici seda nõudis“ (lk 266).
Ma ei teadnud enne romaani lugemist suurt midagi omaaegsest katoliku kirikust Eestis. Nii vähe kui neid oli, olid nad killustatud. Mitut puhku on selliseid kokkuvõtvaid kirjeldusi nagu: „Pater Lenzbauer ei olnud Pärnust kohale tulnud, Lenzbauer ja Ruszala olid tülis ja ei olnud lootust, et nad ära lepivad. Kui Lenzbauer kohal oli, muutus Ruszala kaputsiinide Boruckiks. Kui kurb see on, mõtles piiskop, et preestrid, inimhingede karjased, ei ole ei targemad ega paremad kui kõik patused inimesed“ (lk 598).
Profittlich tunneb ennast misjonärina, aga maa, kus ta töötab, ei ole enam paganatemaa, ega ole ka veel selline nagu XXI sajandi alguse postkristlik ühiskond. Siis oli siin enamik inimesi kas luterlased või õigeusklikud. Ja kuigi suurt osa võib nimetada nimekristlasteks, on Profittlichi uued koguduseliikmed konvertiidid – endised luterlased, kes vahetavad usku mitte veendumusest, vaid tehnilistel põhjustel, näiteks et saada katoliiklikku laulatust, mida teine pool soovib.
Kaarli kiriku uks oli lahti ja Profittlich astus sisse. „Ta ei osanud öelda, kas see Jumala koda oli. Aga vastupidist oleks ka imelik öelda olnud, siin, selles kirikus, oli ju ka, päris kindlasti, jumalakartlikke inimesi. Keda ehk pärast surma põrgutuli ei oodanud? Ta käsi talitas omasoodu ja lõi risti ette“ (lk 199).Tema muretseb nende pärast, kes ei kuulu Kirikusse: „Tihti mõtles ta selle peale, ja püüdis neid mõtteid eemale peletada, et mis saab neist, kes ei ole pühas katoliku kirikus? Mis neist saab ja kuhu nad lähevad?“ (lk 267).
Piirid katoliiklaste ja teiste vahel on selged. Võiks arvata, et „katoolne“ kirik on kõikehõlmav, aga Codex Iuris Canonici paneb viimse üksikasjani kõik paika ning piiskopil, preestrist rääkimata, ei ole võimalik omavolitseda. Vatikani II kirikukogu avardas piire. Rupert Sheldrake’il oli kogemus Indiast: „Hommikune missa algas Gayatri mantraga, selle sanskritikeelse mantraga pöördutakse jumaliku jõu poole, mis jõuab meieni päikesesärana. Ma küsisin isa Bede’ilt: „Kuidas sa saad katoliiklikus aašramis hinduistlikku mantrat loitsida?“ Ta vastas: „Just seetõttu, et see on katoliiklik. Katoliiklik tähendab üleüldine. Kui see jätaks ühegi tee jumala juurde kõrvale, poleks see katoliiklik, vaid sektantlik.““4
„Tunnistajat“ raamib märterluse motiiv. Autor kirjutab, et käsu edastaja McGarrigle ei varjanud muiet: „Pater Profittlich! Märtrisurma me teile vaevalt et pakkuda saame, kui te seda silmas peate. Esialgu on teie missioon palju lihtsam – te viite Eestisse teatud summa raha ja näitate, kas te sobite edasisteks ülesanneteks. Eesti õigeusu kirik avab meile ukse Venemaale!“ (lk 16).
Kümmekond aastat hiljem on olukord teine. „Eelmisel sügisel, kui baaside lepingud olid alles sõlmitud ja Nõukogude Liit kinnitas, et ta ei sekku Eesti riigi siseasjadesse, peab kinni Eesti neutraalsusest, pühitses piiskop koos nuntsius Arataga Tartus pontifikaalmissat. Pidas ladinakeelse jutluse ja ütles, et on valmis minema märtrisurma, kui seda kiriku ja lunastatud hingede pärast vaja on. Arata oli teda ehmatanud näoga vaadanud. Täna oli isa Eduardil endal selle pärast piinlik, tagasi vaadates tundus see hooplemisena“ (lk 757).
Eduard Profittlichil oli Eesti Vabariigi kodakondsus (lk 269). Kuid tal oli ka saksa kodakondsus ning tal olnuks õigus lahkuda. Omast kohast on traagiline, et mees, kes ootas oma elu kohta konkreetseid käske, mida täita, pidi viimaks ikkagi ise otsustama. Paavst jagab lillelis-luulelises kirjas 12. märtsist 1941 (lk 779–781) nõuandeid, kuid jätab Profittlichi küsimusele vastamata. Tal ei olnud võimalust jääda oma karja juurde ka siia jäädes. Kuid ta sai anda ustavaksjäämise eeskuju.
On võimatu mõelda Profittlichi elu lõpule, meenutamata, mida kirjutab George Orwell oma raamatus „1984“. Lugesin seda teost, kui see liikus samizdati paljunduses sõprade ringis. Miks ei ole mõtteroima teinul võimalik inimväärselt surra. Miks märtreid enam ei saa olla.5 Kui ma palvetan Meie Isa palvet, siis minu jaoks isiklikult on seal kõige olulisem: „ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa ära kurja käest“. Hinge karjatus, et Jumal ei laseks tulla olukorral, milles inimene minus laguneb. Mu isa käis sellest põrgust läbi ja tuli välja, inimesena. Aga mina ei ole enda suhtes kindel.
2 Raamatust on kirjutanud põhjaliku retsensiooni ajaloolane Toomas Abiline: Piiskop Eduard Profittlich – ühe märtri lugu. Eesti Kirik nr 26, 22. VI 2022, lk 8.
3 Vist on eksitus – tiaarat, kolmekordset krooni kannab ainult paavst, vt lk 458 märkust.
4 Rupert Sheldrake, Teadus ja vaimne praktika. Tlk Hardo Pajula. – AS Postimees Grupp, Tallinn 2020, lk 16.
5 George Orwell, 1984. – LR nr 48–51, 1990, lk 154–204, eriti lk 173–175.
Viimsi Artiumi avanädalavahetus 19. – 21. VIII (avafestival kestab kuni 1. XI).
Traditsioonid on toredad, aga neil on üks häda: neisse võib takerduda, nii et igasuguse uut- või teistmoodi mõtlemise kiilub kinni. Näiteks on arvatud, et kultuurikeskused ja kontserdisaalid peavad olema kesklinnas, sest sinna on lihtsam ja mugavam minna kui kuhugi äärelinna. Viimsi Tallinna eeslinnaks nimetamine ajaks viimsilastel kindlasti harja punaseks, ehkki Viimsi on Tallinnaga praeguseks kaunikesti kokku kasvanud küll. Seetõttu on ilmselt õigus peaminister Kaja Kallasel, kes Viimsi Artiumi avakõnes arvas, et nüüdsest hakkab liiklus käima ka teistpidi: kultuurihuvilised ei sõida üksnes Tallinna kesklinna, vaid ka Tallinnast Viimsisse. Viimsi (ning vahest ka Merivälja-Pirita) elanikele on aga kultuur toodud lausa koduõuele.
Jah, kerkinud hoone on väärtuslik nii arhitektuuri kui ka sisu mõttes, sest uue kodu on seal leidnud Viimsi kunsti-, muusika- ja teaduskoolid ning huvikeskuski. Kindlasti on paranenud nimetatud asutuste olmetingimused, aga kui mõtiskleda, mida tähendab tegutseda ühe katuse all, siis paranevad ka valdkonnaülesed kontaktid ja koosloomise võimalused. Juba ainuüksi asjaolu, et näiteks muusikakooli noortel kasvandikel on nüüdsest võimalus üles astuda Artiumi suurepärase akustikaga kontserdisaali laval (akustik on Linda Madalik, kes siis veel!) või intiimses kammersaalis, mille kohta on muusikutelt samuti kuulda olnud juba väga kiitvaid hinnanguid, on erakordne. Päris laval esinemist peab teatavasti õppima ja sellega harjuma – mida varem, seda parem. See oli kindlasti ka üks peapõhjusi, miks võideldi nii tuliselt kolm aastat tagasi valminud EMTA saali ehituse nimel: on väga keeruline, kui mitte peaaegu võimatu, saada professionaalseks muusikuks, kui õpingute jooksul puudub võimalus suurel laval esineda ja isegi ei teata, mis tunne see on. Ka professionaalsetel muusikutel ja kollektiividel on nüüd veel üks suurepärane koht, kus esineda, aga Artiumil on kahtlemata veel mõjus hariduslik mõõde. Sama mõtet väljendas tabavalt ja südamlikult avakontserdi kõnes ka president Alar Karis: „Siit saab alguse paljude laste muusika-, teatri- ja teadusepisik. Siin kasvavad noored, kellele need valdkonnad jäävad läbi elu oluliseks. Selles majas käivad loovus ja teaduspõhisus käsikäes. Siin kasvatatakse empaatiat ja elu lugemise oskust. Siin võrsub kultuurne inimene ja tark rahvas.“
Jah, 2022. aasta on olnud poliitiliselt väga keeruline, toonud Euroopassegi sõjaõudused, ent justkui väikese päikesekiirena on see olnud meie kultuurile ja haridusele hea aeg, sest peale Viimsi Artiumi avab kohe-kohe uksed ka Muba – Tallinna muusikakeskkooli, balletikooli ja Georg Otsa nimelise muusikakooli liitumisel sündinud uus kool. Neist ühe vilistlasena võin kinnitada, et elu lugemise oskust on neis õpetatud kindlasti juba aastakümneid, aga uue maja õpitingimused on eelnenuga võrreldes suisa kosmilised. Nii et ka siit on kindlasti loota uut hingamist ja südamete sümbioosi.
Artiumi avapidustusi võib kirjeldada kui ühtaegu pidulikke, südamlikke, uuenduslikke ja eriilmelisi. Avamist austasid oma kohalviibimisega nii president, peaminister kui ka riigikogu esimees, rääkimata Viimsi vallavanemast. Peeti kõnesid, mis olid lühikesed ja löövad, aga – mis peamine – räägiti peast ja südamest. „Õhtumissa“ pealkirjaga avakontserdil kandsid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ette Antonio Vivaldi vespri „Dixit dominus“ RV 594 ning „Gloria“ RV 589 solistidele, koorile ja orkestrile. Kuulajana võin öelda, et akustika tundub väga hea! Väiksemate koosseisude nagu kammerkoor- ja orkester puhul on kõik dünaamikanüansid saali hästi kuulda ning kõla on meeldivalt ümar ja täidlane. Ka solistide hääled helisesid kirkalt, eredalt sööbisid mällu sopran Yena Choi hingestatud soolod, aga ka Heldur-Harry Põlda ja Olari Viikholmi virtuoosne duett „Dominus a dextris tuis“ teosest „Dixit Dominus“. Minu kõrval istunud Linda Madalik jäi talle omaselt tagasihoidlikuks, öeldes, et hinnangu andmiseks peaks ta ära kuulama võimalikult palju eri koosseise, enne ei võivat öelda midagi. Mul on siiski tunne, et kus proua Madaliku käsi (kõrv) on kord juba mängus olnud, saab tulemus olla ainult hea või väga hea.
Viimsi Artiumi avanädalavahetuse suurim üllataja oli folktroonikat, eesti torupilli, regilaulu, jutuvestmist, tantsu ja visuaale sünteesiva bändi Oopus reiv.
Kontserdi lõpetas Tõnu Kõrvitsa imeliselt delikaatses koorile ja orkestrile tehtud seades Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, mida publik püsti seistes kaasa laulis. Nõustun siiralt Artiumi juhi Kristiina Reidolvi avakõnes väljendatud mõttega, et kultuurikeskuse avanemine Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva eelõhtul on sümboolse tähendusega, sest iseseisvus ja suveräänsus on sel aastal omandanud hoopis sügavama tähenduse.
Õhtu jätkus Ingmar Jõela lavastatud audiovisuaalsete rännakutega „Võimalikkus“ läbi Artiumi sise- ja välialade ning publik jaotati käepaelte värvide järgi gruppidesse. Rännakutel olid maagilised teejuhid, kelle välimuse kirjeldamisega jään paraku hätta. Ent peale huvitavate müstiliste teejuhtide ja kirevate paikade võis sel teekonnal kohata ka huvitavaid inimesi, näiteks Olav Ehalat musitseerimas Olga ja Priit Pärna näitusel uues kunstigaleriis või Peep Lassmanni ja Toomas Vavilovi duot kammersaalis.
Õhtu tüüris sumedasse öösse väliterrassil, kus publikule jagati välja kõrvaklapid nautimaks DJ Martin Saare ja Erkin Antonovi loomingut, mille taustal sai jälgida valgusinstallatsiooni ja laser-show’d, nautida kooki ja kohvi. Ilmselt oli korraldajail kokkulepe ka ilmataadiga, sest soojemat ja sumedamat augustiööd on keeruline ette kujutada. Bravi, Artiumi avaõhtu autorid ja korraldusmeeskond, molto bravi!
Järgmine päev, 20. august, oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri päralt: terve pika päeva mängisid Artiumi eri paigus ERSO muusikute kammerkoosseisud. See, et orkestrandid mängivad peale oma igapäevatöö nii aktiivselt kammermuusikat, on ainult kiiduväärt, sest koosseisud olid tõepoolest eriilmelised, kavad hoolikalt valitud, mitmekülgsed ja keerukad. Võib-olla just seetõttu pani pisut kulmu kergitama päevale punkti pannud sümfooniakontsert, mille kavavalik tundus kuidagi juhuslik – pigem küsimärk kui punkt. Mõne erandiga näis kava koosnevat teostest, mille heliloojad on n-ö muu hulgas kirjutanud. Tõtt-öelda ei mäletagi, millal viimati (või kas üldse) olen elavas esituses kuulnud Veljo Tormise „Vana valssi“ süidist „Ookean“ või Heino Elleri „Kaluri laulu“ süidist „Valge öö“. Kuna dirigent Olari Elts ütles ühes oma lugudevahelistest sõnavõttudest kontserdi pealkirja olevat „Taasiseseisvuspäev Viimsis“, siis vihjati nende paladega ehk Viimsile kui mereäärsele kohale ja selle omaaegsele kuulsusrikkale kalurikolhoosile? Aga õnneks või õnnetuseks oli tegu siiski iseseisvuse taastamise päevaga ja kuidas oleks sellega pidanud suhestuma Antonín Dvořáki kaheksanda sümfoonia III ja IV osa või Rudolf Tobiase noorpõlves kirjutet avamäng „Julius Caesar“ (ikkagi eesti helilooja?), jäi tabamatuks.
Kas koht ja aeg peavad tingimata kava sisu dikteerima, on loomulikult omaette teema, mille üle võib vaielda. Ent kuna sel korral oli siiski tegu kultuurikeskuse avamisega, mille tulevik tõotab külakultuurimajast märksa laiemat kandepinda, ja seda Eesti iseseisvuse taastamise päeval – antagu mulle andeks, et seda jälle mainin, aga sel aastal on sel päeval hoopis teine tähendus ja kaal –, siis oleksin oodanud natukenegi päevakohasemat ja läbimõeldumat kava. Teenekamale kuulajale, kui dirigent Eltsi tsiteerida, näis see eri heliloojate ja palade miks-ka-mitte-virvarr paraku pisut lati alt läbijooksmisena.
Siinkohal juhin tähelepanu, et kriitiline noot on suunatud ainult kava, mitte orkestri pihta, kes mängis, eriti eelnenud kammerkontserte ja päeva pikkust silmas pidades tegelikult hästi. Eriliselt lummavalt kõlas Tõnu Kõrvitsa „Hümn lõputule jõele“, kus soleeris suurepäraselt trompetist Indrek Vau. Vahvas meeleolus esitati ka Eduard Tubina „Setu tants“ tsüklist „Süit eesti tantsudest“, eriti reipalt kõlas teose algul Arvo Leiburi viiulisoolo. Olgu siiski mainitud, et Viimsi rahvas võttis kontserdi vastu püsti aplodeerides ja kolmanda (sic!) lisapalana tuli lõpuks ettekandele ka Heino Elleri „Kodumaine viis“. Lõpp hea – kõik hea!
Pühapäeva, 21. augusti õhtul avanes Artiumi black box’is aga Kristjan Järvi „NEscapes Live Lounge“ – sootuks teistsugune maailm, mida on väga poeetiliselt kirjeldatud kui teise dimensiooni lennutavat kogemusrännakut ja värvikirevat kaleidoskoopilist und.* Tegelikkuses (täiesti vale sõna, sest kogu asja mõte on kuulaja tegelikkusest kaugele eemale lennutada) on tegu umbes kolmveerand tundi pika, Kristjan Järvi kureeritud playlist’iga „NEscapes“, mis kätkeb nii tema enda kui ka Robert Kochi, Max Richteri, Arvo Pärdi, Kerli, Billie Eilishi ja Mick Pedaja loomingut. Niisiis istub (seisab, kükitab või lamab – kuulaja vaba valik) publik metsaks nõiutud black box’is, naudib muusikat ning Glowing Bulbsi loodud visuaale. Lehe ilmumise ajaks on kõik sessioonid, mida nädala jooksul on olnud tegelikult ohtrasti, paraku läbi. Igal juhul soovitan lugejal omal nahal selle kontserdivormi võimaluse avanedes järele proovida, sest seesugust meditatiivset elamust peab ise kogema. Sõnadega on seda kirjeldada keeruline ja isegi mõttetu, sest suunad, kuhu inimeste mõtted ja tunded rändavad, on küllap väga erinevad ja isiklikud.
Rännakule „NEscapes“ järgnes aga Artiumi fuajees minu meelest avanädalavahetuse suurim üllataja – folktroonikat, eesti torupilli, regilaulu, jutuvestmist, tantsu ja visuaale sünteesiva bändi Oopus reiv. Tunnistan puhtast südamest, et pärimusmuusika mitte kõige andunuma austajana ei olnud ma sellest kooslusest enne midagi kuulnud. Ent viis, kuidas analoogelektrooniline saund on pärimusmuusika elementide, liikumise ja valguslahendustega meeliköitvalt kokku liidetud, on lihtsalt äge ja võimas! Meeletu värk! Iseenesest on Oopuse printsiip – vanad pillilood on tantsumuusika, aga tänapäeva tantsumuusika on elektrooniline – lihtne (ja geniaalne). Aga see, kuidas bändi liikmed Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sprohgis ja Raho Aadla seda live’is loovad ja esitavad, on elamus omaette. Parema puudumisel võib loomulikult plaadi osta või kuulata lugusid voogedastusplatvormidelt, aga ma garanteerin, et see ei anna edasi pooltki seda, mida elav esitus. Igatahes nii ennastunustavalt tantsivat ja kaasa elavat publikut ei ole minu silmad näinud juba ammu! Ja kui eestlane kord juba tantsib …
Lõpetuseks ei jäägi öelda muud kui soovida Viimsi Artiumile tuult tiibadesse. Avaürituste põhjal võib kindlalt väita, et õigetes kätes on sellel majal tohutu potentsiaal. Õiges kohas ta igatahes juba on.
* Kristjan Järvi NEscapes Lounge, Viimsi Artium 22. – 25. VIII. https://viimsiartium.ee/uritused/ kristjan-jarvi-nescapes-lounge/
Tallinna kammermuusika festival 21. – 28. VIII. Kunstiline juht Maano Männi, resideeriv helilooja Galina Grigorjeva.
XVIII Tallinna kammermuusika festivali teema oli helimaagia. Kavad olid kokku pandud, pidades silmas ülendust ja liialdust – eriti kava kirjeldustes (nt „heast atmosfäärist vürtsitatud muusika klassikalises kihisevas“) ja festivali tutvustuses, mis koos kontsertidele eelnevate suusõnaliste sissejuhatustega mõjuvad ülepingutatult uussiiralt. Helimaagia väljendus ka väidetavatele tunnetele rõhumises, mida tuletati publikule ühes PLMFi ajalooga meelde peaaegu enne iga kontserti, ning kogu programmi klassikalises kõlapildis. Küll aga oli festivali tervik ülevaatlik ning minu rõõmuks oli kavasse lisatud ka XXI sajandi heliloomingut.
Festivali avakontserdil nähti maagiat impressionistide loomingus ja sinna keskele oli paigutatud ka Galina Grigorjeva „Lõputu kaanon“ (2006) keelpillikvartetile. Kavas seisid kõrvuti Debussy ja Ravel, kes XX sajandi esimestel aastatel kuulutati välja kui uusimad heliloojad prantsuse kunstmuusikas. Mõeldes ennemini tollaste austajate ja kriitikute jäädvustatud sõnavaramule kui kahe helilooja suhetele, tuli fin de siécle’i pariislastel suisa kahe helilooja vahel valida. See kirglik dihhotoomia sobis hästi iseloomustama ka perioodi nn tehnoloogilist lahingut. Nimelt võistlesid tollal kaks konkureerivat kontsertharfi tootjat, kumbki püüdis võimaldada instrumendile kromaatilist mitmekülgsust. Nii tellis Pleyel 1903. aastal Debussylt ansambliteose, milles pidi kõlama nende uus kromaatiline harf. Selle tulemusel valmis 1904. aastal „Danse sacrée et danse profane“ ehk „Vaimulikud ja ilmalikud tantsud“ harfile ja keelpillikvartetile. 1905. aastal tegi sama konkureeriv harfitootja Érard, kui tegi tellimuse Ravelile nende pedaalharfi esitlemiseks. Pärast loomeprotsessi, mida Ravel kirjeldas kui „nädalat pidevat tööd ja kolme magamata ööd“, lõpetas ta oma introduktsiooni ja allegro, mille koosseisus on peale harfi ja keelpillikvarteti ka flööt ja klarnet.
Nii Raveli teos kui ka esitus ajasid nutma. Pärast puhk- ja keelpillide lühikest dialoogi dominandiga sisse astunud Lily-Marlene Puusepp lõi oma üllatava kõlajõuga Mustpeade maja valge saali vappuma. Dünaamilise väljendusrohkuse ja viimistletuse poolest ei saa esitust võrrelda ühegi teise festivalil kõlanud ülesastumisega. Ka kõige paksema faktuuriga fraasides olid flažoletid välja kuulda, ilma et oleks pidanud nooti lappama. Allegro teemad olid selgelt välja toodud ning teemade variatsioonides ajasid rõhutatud alteratsioonid (eriti madalad kvindid) ihule kananaha. Debussy teoste vahel hõõguv Grigorjeva teos sobis sinna nii kontseptsioonilt kui ka kõlalt. Teose pealkiri „Lõputu kaanon“ väljendab helilooja sõnul „nii teose vormi kui ka ideed – see on lakkamatu ringikujuline liikumine“, mis väljendub ka teose partituuris, kus teose lõpul (A, G ja Es, D) jõutakse peaaegu samade helikõrgusteni, mis kõlasid alguses (Es, D ja A, H), kuid justkui peegelpildis.
Festivali järgmine, César Francki 200. sünniaastapäevale pühendatud kontsert algas prantslasest klassikalise kitarristi ja helilooja Francis Kleynjansi hommage’iga Franckile. Laenatud oli Francki viiulisonaadi esimese osa teemasid, mis jätsid hetkeks mulje, nagu oleks tegu arranžeeringuga: kõikidel juhtudel algasid sonaadi teemad peaaegu identselt, kuid lõppesid võõra keerutusega. Francki muusikaga võrreldes vähe hõrguma helikeelega teos oli saanud Andres Kaljuste ja Kirill Ogorodnikovi hõrgu esituse ning juhatas Francki tuntuima teose austusavaldusega sisse.
Harfimängija Lily-Marlene Puusepp lõi oma üllatava kõlajõuga Mustpeade maja valge saali vappuma. Dünaamilise väljendusrohkuse ja viimistletuse poolest ei saa Lily-Marlene Puusepa esitust võrrelda ühegi teise festivalil kõlanud ülesastumisega.
Franck oli komponeerinud viiulisonaadi üsna kiiresti 1886. aasta augustis ja septembris pulmakingiks kuulsale viiuldajale ja Francki belglasest kaasmaalasele Eugène Ysaÿele. Sonaadi esiettekande tõid kuuldavale Ysaÿe ja pianist Léontine Marie Bordes-Pène 16. detsembril 1886 Pariisis Cercle Artistique’is. Ysaÿe on tunnistanud, et sonaat ei saavutanud kohe populaarsust – teosel kulus avalikkuse tähelepanu pälvimiseks mitu ettekannet. Alles Pariisi moodsa maalikunsti muuseumis toimunud ettekandel „võitis sonaat oma koha avaliku lugupidamise esikohal“.1
Vastuvõtumuutuse põhjus oli juhuslik. Moodsa maalikunsti muuseumis jäi Francki viiulisonaat kell 15 alanud pikal kontserdil viimaseks. Pärast sonaadi esimese osa esitamist oli õues läinud juba nii pimedaks, et esinejad „vaevu said oma muusikat lugeda“,2 ja kuna kontsert toimus ruumis, kus olid ka maalid, oleks kunstliku valguse lisamine olnud rangelt keelatud. Alguses ärgitati publikut lahkuma, kuid kuulajad olid „nii entusiasmi täis, et keeldusid kohalt liikumast“. Niisiis esitasid Ysaÿe ja tema pianist sonaadi kolm viimast osa peast, „tule ja kirega, jahmatades kuulajaid“. Esitus muutis sonaadi vastuvõttu märkimisväärselt: seda peeti „imeks, mida kohalviibijad ei unusta kunagi“.
Triin Ruubel-Lillebergi ja Maksim Štšura puhul ma ei eeldanud, et nad mängiksid sonaati pimedas ja peast, kuid mõtlesin, kas teos on tõesti sedavõrd mõjusam pimedas esitatuna. Interpretatsioonis oli rohkelt laia vibraatot, ulatuslikke horisontaalseid tempo kõikumisi, sooja tooni ja täidlast, lopsakat kõla – kõiki aspekte, mida praegused interpreedid mõistavad romantismiajastule tüüpilisena. Ruubel-Lillebergi tõlgendus oli pealtvaatajale tehniliselt virtuooslikest ponnistustest vaba. Forte’dki olid harvad, säästlikult ja mõjusalt hoitud teose haripunktide jaoks. Štšura mängis isikupäraselt kaetult, kuid teravalt. Nagu Ruubel-Lilleberg, ei püüdnud ka tema silma paista virtuooslike passaažidega, vaid tema rõhuasetus lasus intiimsusel ning nii partiide kui ka inimlikul suhtlusel. Ansamblistina töötas Štšura klaveri taga silmapaistvalt ning jättis külalispianisti nii oma esituse aususe kui ka kontaktivõime poolest enda varju. Duo oli esituselt, kuid ennekõike omavaheliselt koostoimelt, kogu festivali kõige tugevam. Sellest andsid märku kantud ja veenev vaikus osade vahel – publik kippus muidu plaksutama.
Salongikontserdi esimeses pooles keskenduti XIX ja XX sajandi muusikale, mida kunstilise juhi sõnul võinuks omal ajal kuulda ka Mustpeade maja valges saalis. Vingun veidi, sest ei mõista, millistele väärtustele tahetakse sääraste ettevõtmistega au anda või kas sellele üldse mõeldakse, ning miks. Festivali tutvustuses on kunstiline juht avaldanud mõistmatust praeguse maailmapoliitika üle ning toonud välja, et tänavune programm on loodud ilu ja mitmekesisust silmas pidades. Kui poliitika juba sisse toodi, siis miks ei avaldu see festivali kavas?
Muusika on sajandeid olnud sümboolne liim, mis ühendab ühiskonda ja toob inimesi kokku taustast sõltumata. Muusika on võimas sotsiaalsete muudatuste vahend. Kuid mullune uurimus3 näitas, et hooajal 2020-2021 saja orkestri kavas olnud 14 747 teosest olid vaid 747 naiste loodud (kokku 5%) ning üksnes 11,45% kontsertidest sisaldas naiste loomingut.
Samal ajal kui ka suurimad klassikalise muusika institutsioonid (nt LA ja NY filharmoonia, Esa-Pekka Saloneni juhitud San Francisco SO, Chicago SO, ACE4 Creative Case for Diversity jpt) on pidanud tunnistama valdkonna väga valget, sh rassistlikku ja patriarhaalset, ajalugu, ajab karjuma ja öökima, et kavade paindlikkusest hoolimata on kogu festivali ainus naishelilooja selle resident Galina Grigorjeva. Kuidas on see võimalik? Kus on väidetav mitmekesine mõtlemine? Saan igati aru, et minusuguse noore ving võib olla mõistmatu ja võõras, kuid seesamune mõistmatus, teadmatus ja võõristus on mustvalge mõtlemise nurgakivi – võimetus teadvustada oma privileegi. XIX ja XX sajandi muusika vastu ei ole mul midagi ning ka interpreedid tegid laitmatut tööd, kuid tähelepanu oleks pidanud andma tollastele naisheliloojatele (nt Roberti asemel Clara Schumann), lääne muusikakaanonist väljapoole jäänud mittevalgetele heliloojatele. Meie lavad ja kontserdisaalid peaksid olema inspiratsiooni ja kaasamise kohad, kus hoitakse uksed avatuna kõigile, olenemata soost, rassist või ühiskondlikust kuuluvusest.
Tulen tagasi festivali programmi juurde ja võtan ette kontserdi pealkirjaga „Meditatsioon“, mis leidis aset kolmapäeval, 24. VIII Rootsi-Mihkli kirikus. Kava oli nii stiililt kui ka tämbriliselt eripalgeline ega olnud haigutada mahti, samal ajal oli see ka temaatiliselt ühendatud. Erandina võib vahest välja tuua esimese teose, popmuusikaks kujunenud Bachi tšellosüidi nr 1 G-duur, mis oleks võinud olla asendatud millegi rohkem avastusrõõmu pakkuvaga. Rõõmsaks tegi, et kontserdil osales Duo Telluur, kelle esitatust jäi enim kõrvu Keene State Collage’i kitarri emeriitprofessori José Lezcano süit „Recollections“ ehk „Meenutused“ (2018), mille esiettekanne toimus Peterburis sama kollektiivi esituses. Ladina-Ameerika mõjutustega teos on kontrastne, see mõjus mõtliku kava keskel kui sõõm värsket õhku ja lubas vaimuruumi Galina Grigorjeva teose esiettekandele.
Festivali tellimusteos, Galina Grigorjeva „Fata Morgana“ ehk „Fatamorgaana“ (2022) vesiharfile ja tšellokvartetile oli kontserdi nael. Morgan le Fayd ehk itaaliapäraselt Fata Morganat on seostatud Sitsiilia kui tema nõiutud kuningriigi asupaigaga keskaegses mütoloogilises Euroopas (alates normannide vallutusretkest Lõuna-Itaaliasse) ja sealses folklooris on kirjeldatud, et ta elab muinasjutulossis, mis asub Etna mäel või hõljub selle kohal. Sealt pärineb ka seos miraažiga. Teose vältel valab Grigorjeva tüüne mere klaasi. Silmapiiril seletab silm midagi, mis kaigub aeglaselt. Tšellokvartetis kõlavad nii mikrolt kui makrolt lainetavad kooskõlad ei moodusta harmooniat, vaid loovad tämbrilise kõlavälja, kus võtab kuju vesiharfi uskumatult kalk värelus. „Fata Morgana“ on ennekõike kogemus, mis kaob kui viirastus ning mida meenutades unustatakse hingata. Teos mõjus sedavõrd helgelt, et mõjus ka siis, kui taust ei olnud teada. Kui aga astun oma küünilisse rolli tagasi, siis oleksin ehk soovinud teosele sobivamat vormi: miraažikogemusel ei ole minu peas narratiivi, seega võinuks teos ka vormiliselt sellega sarnaneda. Praegu mõjus võõrana just kuldlõikes olev dünaamiline haripunkt ning asjaolu, et selleni jõuti klassikalise tee kaudu. Künismist hoolimata oli „Fata Morgana“ üks festivali puhtamaid teoseid.
Kindlasti üks festivali tugevamaid kavasid oli neljapäeval, 25. VIII kõlanud kontsert pealkirjaga „Aegade lõpust“. Selle keskmes oli Olivier Messiaeni „Kvartett aegade lõpust“, millele eelnesid sisult seotud Tōru Takemitsu teosed „Rain Tree Sketch II. In Memory of Olivier Messiaen“ ehk „Vihmapuu visand II. Olivier Messiaeni mälestuseks“ (1992) ja Valentõn Sõlvestrovi „Fugitive Visions of Mozart“ ehk „Põgenevad kujutlused Mozartist“ (2007). Mozart oli Messiaeni panteoni tähtsaim isik. „Mozart, intiimsem, liigutavam, mineviku melanhoolia ja rahuliku tulevikuootuse vahel, Mozart, kes pole ei laps, androgüün ega ingel, vaid natuke kõike, Mozart, alati armastav, alati enesekindel, Mozart naeratas, isegi enne surma: ta kasutab eelkõige naiselikke rütme ja rühmitusi.“5
Sõlvestrovi teoses hõljub Mozarti kummitus kvaasitsitaatides, mis kõlavad nii, nagu pärineksid lihtsatest XVIII sajandi klaverisonaatidest. Fraasid kerkivad esile justkui udust, katkevad järsult ja lahustuvad, libisedes sageli klaveri üha madalamatele klahvidele. Sinna on peidetud ka Schubert – tükike sonaadist A-duur D 959. Messiaeni teose tunnetus on tänavu hirmutavalt aktuaalne ning selle kavva võtmine tähelepanu väärt. Ka esitus oli erakordne. Esile tõstan kolmanda, viienda ja kaheksanda osa. Klarnetisoolot on keeruline kandvaks tervikuks kujundada, kuid Eneko Iriarte Velascol õnnestus see suisa isikupäraselt. Viienda osa spiraalsus ja korduvus tuli Marcel Johannes Kitsel välja kõrvatorkavalt tabavalt ning kvarteti viimase osa südametukse ja g-keele kandvus sulatasid mind loiguks.
Järgmine aasta tahaksin ka teada, kes koostas tekstid, kujundas kava ja kirjutas redaktsioonid. Kunstiliselt juhilt ootan ärksamat meelt ja kaasamisoskust.
1 William C. Rorick, The A Major Violin Sonatas of Fauré and Franck: A Stylistic Comparison. – MR 1981, nr 42, lk 47.
2 Samast allikast pärinevad ka lõigu järgmised tsitaadid.
3 Gabriella Di Laccio, Ann Grindley, Giulia Nakata, Julia Manzano, Equality & Diversity in Concert Halls. 100 Orchestras Worldwide. Composers Included in the 2020-2021 Season. – DONNE Women in Music 2021. https://donne-uk.org/wp-content/uploads/2021/03/Equality-Diversity-in-Concert-Halls_2020_2021.pdf
4 Arts Council England
5 Olivier Messiaen, Traité de rythme, de couleur, et d’ornithologie IV. Alphonse Leduc, Pariis 1994, lk 141.
Nõukogude ja Vene muusikal ei ole Ukrainas tulevikku
AIMAR VENTSEL
26. ja 27. augustil toimus VIII Psühhoteegi konverents „Plaadipo(e)eetika“, kus osales ka legendaarse ja rahvusvaheliselt tuntud Kiievi plaadipoe Gram Records omanik Hrõhorõi Õvantsõv. Ta müüb vinüülplaate juba kaua, näiteks Facebookis leheküljel The Vinyl Groove Records. Huvitaval kombel läks jutt selle peale, milliseid plaate ta ei müü.
Enne kui vestlust alustame, ütleb Hrõhorõi Õvantsõv, et järgmisel päeval, 24. augustil on Ukraina iseseisvuspäev ja on antud hoiatus, et Venemaa võib hakata pommitama. Räägitakse pommirünnakust elektrijaama pihta Kiievi kandis. See on seesama elektrijaam, mille lähedal ta elab. Ta lausub, et kui kuulete homme või 25. augustil pommirünnakutest, siis need on tema lähedal. Ukrainlastel on praegu karm aeg.
Kuidas tänapäeval Ukraina plaadipoes asjad käivad? Mis on muutunud sõjaeelse ajaga võrreldes?
Praegu pole meil eriti palju kontserte ja see on plaadipoodidele kasulik, sest inimesed ostavad nüüd rohkem plaate. Komandanditunni tõttu ei tohi Ukrainas olla enam öiseid kontserte. Olin eile ühel peol ja müüsin seal plaate, see üritus algas kell viis ning lõppes kell kümme, sest kell üksteist algab komandanditund. Ma ei ütleks, et plaadimüügi langus on suur, ja see pole nii suur, kui ma kartsin. Hea on ka see, et saame nüüd palju tellimusi välismaalt. Kui sõda algas, siis tuli paljudest lääneriikidest tellimusi, kus inimesed kirjutasid: „Ma ei taha plaate, saadan teile lihtsalt raha ja soovin kõike head!“ Olen sellistele inimestele alati saatnud vastutasuks ka plaate. Ma ei taha raha kaastundest, sest mul on võimalus raha teenida. Paljud inimesed on kaotanud töö, neil pole raha esmatarbeasjade jaoks. Nii et kogu selle raha, mis mulle abina saadeti, andsin heategevuseks. On olemas ka moraalne tugi: inimesed katsuvad minu tuju üleval hoida, kirjutavad Ukrainale toetusavaldusi. Plaadiäri on muidugi raskemaks läinud, sest lennupost ei tööta. Plaadid lähevad Poola, kust need saadetakse edasi Hollandi ja Belgia logistikakeskustesse.
Hrõhorõi Õvantsõvi arvates tuleks kõige toksilisemad Nõukogude plaadid kokku koguda, rentida buldooser ja lasta need plaadid puruks sõita.
Millist muusikat Ukrainas välismaalt tellitakse ja millist muusikat sa välismaalastele saadad?
Plaadikollektsiooni alus on record digging ehk kaevamine ja just vanades plaadikollektsioonides kaevamine. Ukrainas on vanad plaadikollektsioonid õnnetuseks 95% ulatuses Nõukogude plaatide kollektsioonid. Ma ei tea, kuidas oli Nõukogude ajal Eestis, teil oli vahest rohkem võimalust kuulata Soome või Saksamaa muusikat. Nii et peamiselt müün ma Discogsis [plaadimüügi platvorm internetis – A. V.] Nõukogude plaate. Mitte just nõukogude muusikat, aga Nõukogude plaate. Enne 2014. aastat, kui algas Vene-Ukraina sõja esimene etapp, oldi Ukrainas väga venemeelsed, vene kultuurile ja artistidele väga vastuvõtlikud. Mäletan, et enne Krimmi okupeerimist ja Euromaidani ei olnud mul üldse probleemi sellega, et müüa Jossif Kobzoni plaate Hiinasse, sest Hiinas armastatakse tema laulu „Žuravli“ [„Kured“; Kobzon on Donetskist pärit Vene laulja, kes toetab Moskva Ukraina-poliitikat – A. V.]. See plaat võis maksta kuni sada dollarit. Kui ma sain osta plaadi ühe dollariga ja müüa saja eest, siis ma muidugi tegin seda. Pärast 2014. aastat viskasin aga välja kogu kommunistliku muusika – kõik toksiline lendas välja. Andsin mitu tuhat plaati sõpradele, kes kasutavad vinüülplaate kellade tegemisel. Järgmine etapp algas veebruaris. Nüüd lähen plaatide nimekirja puhastamisel kaugemale: ma viskan välja 1980ndate ja 1990ndate popmuusika, ma viskan välja kõik Vene heliloojad, ma ei müü enam Vene klassikalist muusikat. Näiteks „Pähklipureja“ on alati olnud müügihitt. Tšaikovski iseenesest ei ole paha, kuid inimesed lihtsalt ei saa aru, mis tähendust Venemaa üritab oma kultuurile anda.
Kas ma saan õigesti aru, et sa ei müü enam Vene ja Nõukogude Vene muusikat ning muusikat, mille autor on venelane?
Kõigepealt sorteerisin välja Venemaal toodetud plaadid. Siis veel Nõukogude ajal Venemaal toodetud plaadid, millel on peal Vene lipp [jutt on kuulsast perestroika-aegsest Moskva piraatplaadifirmast – A. V.]. Siis plaadid, millel on fotod Venemaast või mille peal on Venemaa-teemalised laulud nagu „Õhtud Moskva lähistel“. Ega keegi neid plaate niikuinii ei tahtnud. Nõukogude popkultuur ei lähe kaubaks, ainult mõned suured artistid. Noori 20–30aastasi, kes ostavad plaate, ei huvita kõik see. Noored ei tea seda muusikat ja see on hea! Ma võtsin ka välja kõik klassikaheliloojad. Erandina jätsin alles väga kallid plaadid, mille eest saadud raha annetan heategevuseks, kas Ukraina armeele või põgenikele. Peaasi et Ukraina saaks nendest plaatidest puhtaks!
Paar kuud tagasi oli Ukraina plaadifirmade ja plaadipoodide omanike arutelu teemal, mida teha Vene ja kõige toksilisemate Nõukogude plaatidega. Üks mõte, mida ma toetan, on kõik need plaadid kokku koguda, rentida buldooser ja lasta need plaadid puruks sõita. Teeksime sellest suure meediaürituse. Inimesed mujal maailmas ei tea, mida Nõukogude ja Venemaa kultuur teeb. Ukrainas kaotavad inimesed elu ja kodud, meil on miljonid põgenikud, venelased hävitavad sihikindlalt ukraina kultuuri – teatreid, muuseume. Õnnetuseks me ei saa seda praegu teha – hävitada tuhandeid plaate –, aga see tuleb ära teha, mitte müüa neid plaate nagu kultuuri.
Mis teeb plaadi toksiliseks?
Pärast 2014. aastat on toksiline kõik, mis meenutab Venemaad. Näiteks kuulus italo disco versioon „Õhtutest Moskva lähistel“. Plaadid, millel on laulud, mis räägivad Moskvast, Venemaast. Nüüd on asi ka artistides. Kui Filipp Kirkorov esineb Krimmis ja toetab Vene vägesid Ukrainas, siis ma muidugi enam ta plaate ei müü. Oluline on aga muu. Kogu 1980ndate ja 1990ndate nostalgia või vene rokk, mis on Ukrainas siiani väga armastatud, on toksiline. Mõni veel müüb vene rokki, aga mina võtsin kõik selle müügist maha, isegi Viktor Tsoi, kelle kohta paljud arvavad, et kui ta oleks elus, siis ei toetaks ta Putinit. Aga sel pole mingit tähtsust. Isegi need vene rokkartistid, kes on opositsioonis, nagu Juri Sevtšuk, esinevad siiamaani Venemaal ja nad esinevad inimestele, kes pooldavad sõda. Kõige parem näide on kuulus poprokkansambel Mumi Troll, kes läks veebruaris või märtsis lihtsalt laiali. Mõne kuu pärast hakkas see uuesti Venemaal kontserte andma. Pole olemas häid või halbu Vene artiste, nad on kõik üks seltskond. Mõnel neist on südametunnistus, mõnel pole. Aga ma ei saa neid plaate müüa, sest neil pole Ukrainas tulevikku. Mida pakub Vene rokk noortele ukrainlastele? Mitte midagi!
Kuidas on lood Leonid Utjussoviga, nõukogude estraadi rajajaga? On ta ju pärit Odessast, ent oli kuulus terves Nõukogude Liidus.
Oleneb plaadist – kuni seal pole peal Venemaad ülistavaid laule. Mõnesid Utjussovi plaate ma poes välja ei pane, müün vaid internetis.
Olen kuulnud, et toetate ka loomi, kes on hätta sattunud.
Meil on siin üks klubiomanik, kes asutas varjupaiga sõjatsoonist pärit loomadele. Korraldame varjupaiga toetuseks plaaditurge.
Eesti muusik Tõnis Mägi andis hiljuti välja venekeelse albumi Venemaa plaadifirma alt. Kas ta võib pärast seda tulla Kiievisse esinema?
Kas Mägi annab kontserte Venemaal?
Minu teada mitte, ta esines Venemaal paar aastat tagasi.
Meil oli Kiievis üks kontserdikorraldaja, kes rääkis kogu aeg Venemaaga leppimisest. Ta korraldas Kiievis Vene artistidele kontserte nagu enne 2014. aastat, kusjuures staadionidel. See tekitas proteste, sest Venemaa artistid ei ole Ukrainas enam teretulnud. Meil on inimesi, kellele meeldib Venemaaga seotud muusika ja kes tahaksid neid artiste ka näha, aga Ukrainas ollakse selle maa kultuuri negatiivsest poolest üha teadlikumad. Olen kindel, et Tõnis Mägi ei esine Kiievis.
Mitmed Vene plaadifirmad on nüüd registreeritud välismaal. Kas te sellistega jätkate koostööd?
Ainult ühel juhul: kui nad avaldavad Ukraina muusikat. Aga seda Vene plaadifirmad niikuinii ei tee.
