juttselg-kärnkonn

Suve alguses, 19.–22. juunini, kohe pärast IX semiootika maailmakongressi Helsingis, leidis Genfis aset rahvusvaheline saussure’istide konverents pealkirjaga „saussure’istlikud revo­lut­sioonid”3, mis oli lisaks Saussure’i 150. sünniaastapäevale pühendatud ka esimese üldkeeleteaduse kursuse 100. aastapäevale (1907) ning Robert Godeli poolt koostatud „Üldkeeleteaduse kursuse käsikirjade” („Sources manuscrites du CLG”) avaldamise 50. aastapäevale (1957). Teiste seast võiks (kaudselt Eestitki puudutavana) esile tõsta Lausanne’i ülikooli õppejõu Inna Agejeva ettekande Ferdinand de Saussure’i ideede retseptsioonist 1920.-30. aastate Venemaal.4

Konverentsiga paralleelselt korraldati Genfi ülikooli raamatukokku deponeeritud Saussure’i käsikirjade näitus pealkirjaga „Kes oli Ferdinand de Saussure?” (teadupärast asub teine osa Saussure’i käsikirjadest tänu Roman Jakobsoni  initsiatiivile – 1968. aastast Harvardi ülikooli, Houghtoni raamatukogu vääriskäsikirjade kogus). Genfi ülikooli raamatukogus säilitatavates käsikirjades avaneb lingvist Saussure – perekonnale ja sõpradele Ferdd – üliõpilase, luuletaja, isa, ajakirjaniku, ühiskonnategelase jms oota­matute ning huvitavate vaatenurkade alt. Tagasihoidlikkuse, pidevate kõhklemiste ja kahtlemiste kõrval tuleb esile ka tema põhjalik huumori- ja satiirisoon, vajadus naljatada ning fantaseerida.

Nii kujutleb 15aastane Saussure end oma  prantsuse keele kirjandis kui 19-aastast noormeest, kel viimane aeg oma elu kutsumus valida. Viimaseks näib kõige paremini sobivat teenistus Indias, oma onu teemandikaevandustes (Saussure’i arhiiv, säilik 370/1, f 5-6). Kuigi Saussure jäi üldjoontes truuks oma perekonna teaduslikele traditsioonidele, võime üksnes aimata, milliseks oleks kujunenud XX sajandi lingvistika, semioloogia ning humanitaarteadused üldisemalt kui Saussure’i huvide rikkalikust ringist oleks realiseerunud mõni teine suund… Näituse kuraatori, Colombia Antioquia ülikooli Saussure’i uurija Claudia Mejía Quijano eestvõtmisel kolis väljapanek täies mahus Internetti ning on seeläbi ka Eesti lugejatele ja huvilistele kättesaadav.5

Konverentsijärgsel päeval korraldas Ferdi­nand de Saussure’i ring (Le cercle Ferdinand de Saussure) psühhoanalüütikute, filosoofide ning lingvistide ümarlaua, kus keskenduti identiteedi mõistele. Ühtlasi tähistas ümarlaud ajakirja Cahiers Ferdinand de Saussure 60. numbri ilmumist. Ajakirja kõrval võiks viimasel ajal ilmunud saussure’istlikust kirjandusest nimetada viie aastakümne vältel Saussure’i tekste uurinud Pariisi Nanterre’i ülikooli professori Michel Arrivé käsitlust „Ferdinand de Saussure’i otsinguil” („À la recherche de Ferdinand de Saussure”) kirjastuselt Presses Universitaires de France. Kodumaistele saussure’istidele võiks rõõmu valmistada ka teadmine eelmisel (2006) aastal ilmunud ning René Amackeri ja Louis de Saussure’i toimetatud aastatetaguse konverentsi „Uusi vaateid Saussure’ile” („Nouveaux regards sur Saussure”, 2003) ettekannete kogumiku ilmumisest (kirjastuselt Droz). Ja lõpuks ei saa unustada ka Ferdinand de Saussure’ile enesele omistatud teose „Üldkeeleteaduse kursuse” katkematuid ning kommentaaride poolest üha paksenevaid uustrükke kirjastuselt Payot (viimane väljalase 2006. aasta oktoobrist).

Kui saussure’istiline seltsi- ning kirjandus­elu näib oma vaheldusrikkuses rõõmsasti toi­metavat, siis akadeemilisest perspektiivist vaadatuna on nii saussure’istlik lingvistika kui semioloogia soikunud pärast sajandi väldanud tormilist arengut teatavasse vaikellu. Genfi ülikoolis leiab saussure’istlik lingvistika käsitlemist üksnes kolmes kuni neljas Louis de Saussure’i lingvistikaloengus kolmeteistkümnest. Semioloogia arendamisele on pühendunud Ferdinand de Saussure’i ringi asepresident Marie-Claude Capt-Artaud oma retooriliste kujundite loengukursuses.

Kuid siingi võib täheldada teatavaid märke, mis võivad vihjata võimalikule saussure’istli­kule arengule tulevikus. Ilmselt tuleks olulisimaks pidada 1996. aastal Saussure’ide perekonna Genfi residentsi kasvuhoone renoveerimisel leitud Saussure’i enese märkmeid oma üldlingvistikat käsitleva teose jaoks. Märkmed, mida muuhulgas ka Saussure ise pidas oma elu ajal kadunuks, annavad Saussure’i ideedest sedavõrd erineva pildi, et nende avaldamisel (2002) nimetavad Saussure’i instituudi6 liikmed Simon Bouquet ja Rudolf Engler 1916. aastal õpilaste poolt koostatud „Üldkeeleteaduse kursuse” teost koguni Saussure’i mõtteid purustavaks (écrase) ning süstemaatiliselt hägustavaks (systématiquement gomme).

Kaasaja saussure’istika põhinebki käsikirjade uurimisel ja seda nii õpilaste kui Saussure’i enese käsikirjade raames. 1916. aastal ilmunud „Üldkeeleteaduse kursust” vaadeldakse küll tekstikorpuse osana, kuid seda rangelt lingvistika ajaloolises plaanis.

Tahes-tahtmata kipub ka Saussure ise saama üha enam osaks lingvistika ja semioloogia ajaloost ning ununema nende valdkondade igapäevastes debattides. Siinkohal oleks ehk paslik tsiteerida Saussure’i metafoori keele ulatuvusest (säilik Ms. fr. 3951/1,  f 17-18): „Niisiis, pole võimalik öelda, kui kaua keel, mis kord on juba antud, kestab, kuid on kindel, et ta ulatub nii kaugele kui kaugele tal on võimalik ulatuda ning et ta veab enesega kaasa materjale kõige kaugemast minevikust nagu jääliustik moreeni. /Jääliustiku joonistus/ Lahknevad liustikud on tõepoolest hea võrdlus sarnase päritoluga murrete jaoks, võimaldades hoomata koosluse algupära, uusi elemente, aegade erinevusi ning orgaanilise elu puudumist.” Saussure armastas palavalt metafooride leidmist ja kasutamist, eriti paelus teda reaalteaduslik metafoorika humanitaarteaduslikus kontekstis. Kaasaja teadusel annaks sellest ehk õppida. Näiteks seda, kuidas humanitaarteaduslikku metafoorikat kasutada reaalteaduslikus kontekstis. Või teisisõnu, kuidas erinevused ulatavad teineteisele käe.

XX sajandi jooksul on Eesti elu täielikult teisenenud. See puudutab ka religiooni rolli eestlaste elus ning kirikut kui institutsiooni. Veiko Vihuri selle aasta 7. novembril kaitstud doktoritöö käsitleb üht suhteliselt valget laiku Eesti kirikuloos. Piiskop Rahamägi oli mitmekülgne mees, nii et tema elu ja tegevuse analüüsimine tingis ja võimaldas dissertandil kogu iseseisvusaja kirikuelu arenemiskäigu esitamise.

Uurimuse esimeses peatükis antakse sisutihe ülevaade Hugo Bernhard Rahamäe (1886–1941) kujunemisaastatest, tööst Saaremaal, tegevusest ülikooli õppejõuna ja ühiskonnategelasena iseseisva Eesti algusaastatel. Rahamägi võttis kogu elu aktiivselt osa poliitikast: Kaarma koguduse õpetajana valiti ta 20. märtsil 1917 Saaremaa Saadikute Nõukokku, temast sai Saare Maakonna Kodanike Täitevkomitee esimees. 25. aprillil valiti ta maakonnakomissariks, kuid Ajutine Valitsus ei kinnitanud teda ametisse, seades tingimuseks teistest ametitest loobumise.

Tartu ülikooli ümberkorraldamisel rahvusülikooliks otsustati taasavada usuteaduskond ning Rahamägi kutsuti 1920. aasta jaanuaris süstemaatilise usuteaduse professoriks. 1922. aastal oli ta juba dekaani kohusetäitja. 26. märtsil 1924 sai 37aastane Rahamägi F. Akeli valitsuses haridusministri portfelli, samal postil jätkas ta ka järgmises, J. Jaaksoni kabinetis kuni 25. detsembrini 1925. Pärast töötas taas ülikoolis professori, dekaani ning ülikooli koguduse õpetajana.

Pärast EELK esimese piiskopi Jakob Kuke surma, XVI kirikupäeval 19.-20. juunil 1934 valiti teoloogiadoktor H. B. Rahamägi piiskopiks. Ta sai 226 poolt- ja 131 vastuhäält, vastaskandidaat Jaak Varikule anti 127 poolt- ja 227 vastuhäält. Veiko Vihuri uurimuse põhiosa moodustab Rahamäe karjaseaastatel kirikus toimunu detailne käsitlemine.

Eestis kehtis iseseisvumise järel ülidemokraatlik riigi seadus ja sellele vastav lõtv kirikuseadus. 1919. aastal II kirikukogu heaks kiidetud põhikirja kohaselt oli kiriku ülesehitus alt üles põhimõttel. § 4 sätestas: „EELK-u aluseks on kogudus. Kogudused ühinevad praostkondadeks ja kõik praostkonnad kokku sünnitavad piiskopkonna.”

Eestlased ei osanud ette näha kongre­gatsionalistliku korra kehtestamisel kerkivaid probleeme. Sakslased olid eestlastest koguduseliikmetelt pisimagi kaasarääkimise võimaluse võtnud, kuni oma valitsemisaja lõpuni. Eestlased taotlesid selle ebaõigluse kaotamiseks võimalikult avarat koguduste omavalitsust ja ilmikute kaasarääkimisõigust. Kui aga võim ootamatult ja täielikult läkski üksikkoguduste kätte, hakkas tulema tõsiseid tülisid kirikuvalitsusele allumatuse pärast.

Rahamäe aeg langeb kokku nn vaikiva ajastuga Eestis. 24. detsembril 1934 välja kuulutatud uus „Kirikute ja usuühingute ning nende liitude seadus” muutis tuntavalt kiriku positsioone. Kirik sai „autonoomia” ehk riiklikult tagatud võimaluse oma korraldust tsentraliseerida, samuti lahendas valitsus mitmed kiriku mureküsimused nagu võõrandatud kirikuvara kompenseerimine, vaimulike ametirõivastuse kaitse ja pühapäevarahu tagamine. Suurenes oluliselt riigivõimu järelevalveõigus kiriku üle. See sai viis aastat hiljem Rahamäele isiklikult saatuslikuks.

Kuigi Rahamägi valiti ülekaaluka häälteenamusega piiskopiks ja ta alustas oma ametiaega kiriku ühendamise, eri suundade lepitamise ning üldse suurte lootuste õhkkonnas, ei olnud ta karmikäeline juht ega suutnud järgnenud aastatel püsida kiriku ühendaja rollis. Konservatiivide vastuseis süvenes. Leidus neid, kes ei leppinud nn protestantide tagasitoomisega üldkiriku rüppe. Eriti häiris alalhoidlikke ringkondi kiriku tsentraliseerimine, mis teostati lühikese aja jooksul riigivõimu abiga, ning piiskopkondade loomise kava, milles nähti piiskopi ambitsioone ja välise hiilguse taotlust. Baltisaksa pastoreid ja konservatiivselt meelestatud eestlasi häiris ka orientatsioonimuutus välissuhtluses. Rahamägi toetas EELK osalemist oikumeenilises liikumises ja tema otsesel eestvedamisel loodi suhted Inglise Kirikuga, mis mõnede meelest kõneles luteri kiriku katoliseerimise püüdest.

Nende muutuste taustal kasvas rahulolematus piiskopi ja tema kirikupoliitikaga. Siiski sai vastasrind koonduda alles piiskopi abieluprobleemide ilmsikstuleku järel 1939. aastal. Kaheksa praosti esitas nõude, et ta peab ametist tagasi astuma. Vabariigi valitsus peatas 14. septembril piiskopi tegevuse, määras EELK hooldajaks Jaak Variku ning andis talle enneolematu võimutäiuse.

Tagantjärele me teame, kui palavikuliselt järgnesid sündmused üksteisele tol sügisel. 23. augustil olid Saksamaa ja Nõukogude Liit sõlminud Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajase lisaprotokolliga jagati Ida-Euroopa. Piiskop ega tema vastased ei teadnud kirikukogul 31. augustil 1939, et järgmisel päeval algab Teine maailmasõda. 28. septembril kirjutati Moskvas alla baaside leping, mille riigivanem Päts ratifitseeris 2. oktoobril. 4. oktoobril astus Eenpalu valitsus seoses kujunenud olukorraga tagasi, 12. oktoobril kinnitati ametisse Jüri Uluotsa valitsus. Siseministriks sai August Jürima. Nii jäid piiskopikriisis võtmerolli etendanud peaminister ja siseminister oma kohast ilma.

Juri Lotman on öelnud: iga mõtlemis- ja analüüsivõimeline ajaloolane teab, et ajalool on alati rohkem kui ainult üks arenguvõimalus ja see eeldab valikut võrdlemisi avara hulga piirest. Sellepärast tulevik informatiivne ongi, et seda pole võimalik üheselt ette ennustada. Niisuguses olukorras muutub eriti tähtsaks reaalsete alternatiivide vaagimine ja läbimõeldud hindamine.

Vihuri esitab – see on töös ainus kord – intrigeeriva küsimuse: kui erakorralisele kirikukogule järgnenud sündmused, sealhulgas piiskopi käigud opositsiooni vastu oleksid kulgenud veidi aeglasemalt ning baltisaksa pastorid, kes moodustasid märkimisväärse osa Rahamäe tagandamist nõudnud vaimulikest (58-st piiskopi vastu allkirja andnud pastorist 22 olid sakslased), oleksid jõudnud maalt lahkuda ja Eenpalu valitsus tagasi astuda, siis kas oleks Rahamäe vana võitluskaaslase Uluotsa valitsus üldse nõustunud piiskopi ja terve kiriku juhtkonna tegevuse peatamisega, nagu Eenpalu ja Veermaa selle korraldasid? Jüri Uluots oli aastatel 1922–1925 konsistooriumi, hiljem kirikukohtu liige ning ajal, mil Rahamägi oli Tartu ülikooli koguduse õpetaja, oli tema koguduse nõukogu liige ja juhatuse esimees (lk 318).

Sisuliselt teostas opositsioon autoritaarse riigivõimu toel võimupöörde kirikus. See oli otsekui proloog järgnenud ajaloosündmustele, kui riik – siis juba nõukogude riik – hakkaski kiriku juhtimist korraldama. Üsna varsti arreteeris ja likvideeris nõukogude võim koos paljude teiste vaimulikega nii kiriku hooldaja Variku (hukati 9. augustil 1941) kui ka piiskop Rahamäe (hukati 1. septembril 1941).

Veiko Vihuri teos on süsteemne ja põhjalik uurimus, mis põhineb rikkalikul arhiivimaterjalil. Aus, erapooletu ja mõtlemapanev olnu analüüs. Lõpulauses öeldakse: „Kiriku sisemises elus toimusid igati loomulikud ja ajaga sammu pidavad arengud. Kuigi Rahamäe kirikupoliitilise kursi üle võib sõltuvalt teoloogilistest tõekspidamistest vaielda, väärivad tema kui teoloogi ja kirikujuhi teened kiriku ees tunnustamist ja meeles pidamist” (lk 338).

Tollesse loomulikku arengusse tuli pikk paus. Ja nii jäid lahendamata toona tulised vastandused. Kas õige on kiriku sinodaalne või episkopaalne struktuur? Kas meil peaks olema üks või mitu piiskopkonda (nagu Lätis tänavu juba loodi)? Teoloogilise (välis)orientatsiooni  probleemid, vastandlikud hoiakud liturgia mõistmises – kõik need küsimused olid tollal Eestis akuutsed, nagu võib lugeda Vihuri uurimusest.

Aga võib-olla on pikemas perspektiivis sellest seisakust kasu olnud: kui taltsates Põhjamaade luterlikes kirikutes praegu ongi vaimulike erimeelsusi, siis on need vaid sotsiaalsel pinnal (homopaaride õnnistamine või sellest keeldumine jms). Meil on veel e
lus teoloogilised diskursused. Veel!

Mis see avalik ruum on? Mispoolest on see ühiskondlikult oluline? Kust ma seda tean? Miks ma nii arvan? Ja kui olemegi kõik sellega nõus, siis: kuidas me seda mõjutada saame, selle hüve määra ja kättesaadavust, tema omadusi, olemasolu? Küsimused on rasked ja vastuseid ma siinkohal ei paku. Mul ei ole neid kuskilt võtta. Õigemini on mingid vastused, aga need ei selgita asja. Need minu vastused selgitaksid midagi, mille ette tuleks veel midagi rääkida. See veel midagi on aga selgeks rääkimata. Ja enne seda selgeksrääkimist ei selgu, on need ülepea fundamentaalsed küsimused.

Abitus ruumist mõtlemisel on kultuuriline puue. Selle põhjused on ilmselt keerulisemad kui meile esimesel hetkel kangastub. Kindlasti on oma osa kultuuri ja ühiskonna jõulisel muutumisel. Kui see muutumine saab teoks ühe inimpõlve jooksul, jääb edasiantavasse ja -kantavasse teadmisesse konflikt. See, millisena me õppisime ruumi tundma lapsepõlves, ei kehti enam, kui meil endal on aeg lastele ruumi tutvustama hakata. Siis peab järgmine põlvkond looma oma ruumitunnetuse, tegema seda ise, oma jõu ning mõistuse abiga. See on keeruline. Kuna puudub sõnavara, puudub sekundaarne mudel, millega ruumi katsuda ja sedastada. Seda enam, kui ühiskond jätkab oma muutumist ja kui selle ruumilised mudelid imporditakse koos muutunud kultuuriga.

Teine puude alge on peidus logotsentristlikus mõtteviisis, mis on omane meie väikesele rahvale, võib-olla ka millelegi suuremale, mille hulka kuulume või kuuluda püüame. Ruumist rääkimine puudub meie koolihariduses, kasvatuses ja omavahelises vestluses. Ruum ei ole meile oluline. Sõna on. Ja kui need sõnad ruumi ei puuduta või puudutavad väheolulistes aspektides, kaotab ka ruum oma mõõtmed. Lapsele on ruum need kolm tuba ja köök, mille pärast isa nädalavahetustel tööl peab käima. Avalik ruum on see ohtlik ja ettearvamatu tühjus, mis valitseb väljaspool seda oma ruumi. Midagi, mis tuleb tasuta ja on seega väärtusetu.

Kas selgus ruumi osas on mõnes teises kultuuris paremini olemas või olemas olnud? Ei oska öelda, aga tõenäoliselt on traditsioonilised ühiskonnad oma ruumikohast tarkust evinud, pidanud ja edasi kandnud paremini. Seda on ka lihtsam teha olnud, kui kultuur on järjepidev ja ruumiküsimused üks selle kultuuri osa ja väljendus. Muutuvas ja liikuvas kultuuride paljususes on ühest ruumikäsitlust pea võimatu hoida.

Nii oleme siin, XXI sajandi alguse Tallinnas ja Eesti Vabariigis, selle puuduse ees ja käes. Meie väike ühiskond suudab täita oma hädavajalikud nišid selles maatriksis, mida tunneme kui riiki ja mille isikutunnistuse põhjal selle sama maatriksi kodanike lahtrit täidame.

Sellessamas kõrgemalt antud maatriksis on üks sahtel kirjaga „Avalik ruum”. Sattus ette ja jäi kripeldama. Mulle, sulle, talle. Siis hakkame me ühiskonnana mõtlema sellest sahtlist ja tema võimalikust sisust. Kuna see on olemas, siis me peame midagi mõtlema. Peame mõtlema, kuna see on justkui kohustuslikus korras osa meie iseteadvusest, osa identiteedist.

Esialgu ei tule midagi meelde. Siis tuleb meelde Tallinna vanalinn. UNESCO. Vabaduse sammas. Viru keskus. Aga mingit lauset formuleerida tundub keeruline. Mida sa ikka räägid ruumist, olgugi avalikust? Abitu tunne tuleb peale. Abituse ees tunneme me hirmu. Kuna abitus võib jätta meid abita ehk võime sattuda ohtu. Oht on seda suurem, mida vähem me temast aru saame. Hirmust pääsemiseks on kombeks luua puuslik, kelle saab ära põletada. Nukk, kelle saab uputada. Tuua ohver. Aga kellele? Ja milline? Kust me saame need preestrid, kus on see pühakoda, kus päästev riitus läbi viia? Ilmselt oleks targem olnud see sahtel puutumata jätta, aga pendel on juba poolel teel alla ja tagasiteel me ilmselt saame temalt löögi. Kes teab kuhu, kui valusa ja milliste tagajärgedega.

Aga vaatame sinna sahtlisse sisse, äkki on vastus seal juba sees, äkki on seal teadmine, millest mõtelda, kuidas mõtelda, kuidas kõneleda. Sahtlis on tõesti hulk inimesi ja institutsioone, hulk arvamusi ja teadmist, avaldusi ja lausumisi. Hulk turvalist heietust ja veidrat mütoloogiat. Igal juhul on sahtlis midagi, mida võib vaadata kui objekti, ja keegi, keda võib käsitleda kui subjekti.

Aga nii asja ennast kui neid inimesi ja institutsioone katab saladuse loor, mille alt loodame leida abistava vihje oma avalduse tarvis. Meil on vaja see avaldus teha, et ennast tundma õppida. Ennast määratleda.

Loori alt tuleb esialgu puhast pahna. Killuke sellest.

Hullu kunstniku müüt: arhitekt on enesekeskne nartsissist, kelle paletiks on ehitusmaterjalide pood ja kelle peamine ülesanne on enesele monumendi püstitamine. Selle eesmärgi täitmisel on ta hoolimatu, kuna ta on rumal. Ta on kõrk, kuna ta on enesest pimestatud. Ühtlasi on ta halastamatu ja mõjuvõimas, kuna ta käib läbi suurt raha (võimu) eviva kildkonnaga. Need on tema lõa otsas, kuna nad on sattunud hullu kunstniku lummusesse.

Ahne kollaborandi müüt: arhitekt on madalalaubaline käsitööline, kes realiseerib kurja geeniuse ühiskonnavaenulikku tellimust. Ta ainus eesmärk on suur raha, mille hulk on võrdeline kollaboreeritava institutsiooni plaanide kurjusega.  Arhitekti soov on hoida kõrvale igasugusest suhtlemisest tavaliste inimestega, kuna see ei too raha sisse.

Silmaklappidega ajaloolase müüt: muinsuskaitsja on paadunud puuslikukummardaja, kes eitab ja pärsib igasugust ühiskondlikku muutust. Kõik vana on alati väärtuslikum kui uus ning mitte ühtegi asja, millele on võimalik anda nimi, ei tohiks maailmas muuta. Hädapärast võib saada lapsi, aga ainult selleks, et nad muinsuskaitselist ideed edasi kannaks.

Rumalast avalikkuse müüt: avalik ruum ja selle suhe ühiskonnaga on niivõrd keerulised nähtused, et diskussiooni nende üle on võimalik pidada ainult pühendatud spetsialistidega. Inimestel puudub huvi ja võimekus antud teemaga tegelda. Üleskerkinud küsimused peab spetsialist kas maandama tohutusse üldistusse või lihtsustama äärmiselt konkreetse (soovitavalt pisutki asjassepuutuva) tükikese selgitamisega.

Koostöövõimetute spetsialistide müüt: kõik teise kandi pealt avaliku ruumiga seotud erialade esindajad vaatavad probleemi ükspäinis oma eriala keskselt. Igasugune diskussioon saab olla ainult verine võitlus, mille tulemusel keegi võidab ja keegi kaotab.

Ruumi suurim käsitletav osa on maja: maja peamine atribuut on ilu. Ilusaid maju osati teha vanasti.

Kinnisvaraarendaja on harimatu kaabakas, kelle eesmärk rahateenimise kõrval on inimestele võimalikult halbu lahendusi kaela määrida. See aitab tal demonstreerida oma üleolekut.

Kui see ongi avaliku ruumi diskursus, siis on asi kaunis lihtne. See on seesama mõtte- ja kõneviis, milles opereerib seltskonnaajakirjandus, teleseep, tänavakuulujutt. See on mulle tuttav ja arusaadav. Nii jääb mu enesemääratlemine turvaliselt pooleli, kuna avaliku ruumi sahtel ei sisalda midagi uut. Või kaevame edasi? Edasi tuleb tükk tühja maad. Veidi võssa kasvanud, aga siiski tühja, selles mõttes, et puudub ka mahapandud praht, mida sisaldas pealmine kiht.

Ja siis tulevad lõpuks omaette sektoritena spetsialistid, kes püüavad tegelda avaliku ruumi mingi aspektiga. Avalik ruum kogu oma hirmuäratavas terviklikkuses ja  käsitletamatuses lamab endiselt kõrval. Ma ei tea, kas oleks ihaldusväärsem pilt, kus avalik ruum lebaks dekonstrueerituna lahtrites ja jagamatu integreerunud ühiskondlik kogu oleks selleks dekonstrueerimise aktiks konsolideerunud. Ma arvan, et praeguse mütoloogilise segaduse asemel võiks eelistada seda varianti. Olgugi et see pilt ei pruugiks meid rõõmustada.

Milline võiks olla retsept, mis viiks meid ligemale mõistmisele? Asjadest saab kõneleda. See on üks viis, mis võimaldab sedastada erinevaid maailmu, mida sisaldab meie pisut erinev teadvus. Ruumist rääkimine ei ole kerge, kuna meil puudub traditsioon. Meil puudub sõnavara, mis laseks meil asjadest ühtmoodi aru saada. Selleks, et see tekiks, peame siiski alustama nende sõnadega, mis meil on.

Ühiskonnas leidub kindlasti inimesi ja institutsioone, kes siinkohal väljendavad, et nad päevast päeva sellega tegelevadki, et neil on olemas ja kasutusel mõisted, aparatuur ning ka meetod ja meedia selle tarkuse edasiandmiseks. Ma kaldun arvama, et esiteks on vaid väga harvadel juhtudel see tegevus siiski avaliku ruumi keskne. Teiseks tundub mulle, et nende inimeste hulk, kes on pühendatud nendesse saladustesse, on teema tähtsuse juures kaduvväike.

Kõnelemise tarvilikkus ei ole iseenesest ruumi puhul sugugi elementaarne. On hulk erialasid, kus kirjeldatakse ruumi graafiliste ja mahuliste mudelitega. Eriala piires on need mudelid võrdlemisi kommunikatiivsed. Kuid inimesele, kellel puudub graafiliste mudelite lugemiseks tarvilik kogemus, ei anna need edasi neisse kätketud sõnumit. Ja selle sõnumi kaotsiminekut on kombeks varjata, nagu kirjaoskuseta inimene tavatseb varjata oma oskamatust. Samas pole pildiliselt mõtlevad inimesed alati valmis oma mõtet verbaalselt väljendama. Seda enam, kui sõnavara ja keeleaparatuur selleks on lünklik nii erialasiseselt kui kogu ühiskonnas. Arusaadavuse huvides tuleks teinekord siiski joonistamise asemel rääkida.

Rääkimise eesmärk saaks olla kokkulepped, mis puudutavad asju, mille osas saab kokku leppida. Suuri ja väikesi asju, olulisi ja ebaolulisi asju, igal juhul ruumi puudutavaid asju. Määratlusi ja printsiipe, reegleid ja strateegiaid, postulaate ja hüpoteese. Väidan, et neid kokkuleppekohti on palju, rohkem kui esmapilgul tundub. Kui ollakse mingites asjades kokku leppinud, saab kokkuleppe aines kokkuleppijate ühiseks asjaks. Nii nagu avalik ruum seda olla võiks: ühine kodanikule, poliitikule, arendajale, arhitektile, muinsuskaitsjale, looduskaitsjale, liiklusinsenerile, kõigile, kes kokku leppida tahavad.

Mu kavatsus  ei ole ühiskonna struktuuri selliselt muuta, et avaliku ruumi aspekt selles kõigi teiste üle valitsema jääb. Mu soov on teadvustada, et mõnede küsimuste puhul on vahel õige asju avaliku ruumi keskselt käsitleda ja vaadata. Need asjad, mida saab avaliku ruumi kesksetena vaadata, on näiteks arhitektuur, linnaehitus, liiklus, ühistransport, meelelahutus, muinsuskaitse, pendelränne, poodlemine, kurameerimine, ajalooline mälu, eneseteadvus, kui nimetada mõned. Aga selleks peab see avaliku ruumi kesksus olema printsiibina väljendatud ja mitte ainult manifestatiivselt metafoorsel tasemel.

Praegu meil puudub platvorm, kus sellist diskussiooni pidada. Võib-olla ka tahe. Võib-olla ka võime. Mina siinkohal väljendan seda tahet. Mitte lõpuni naiivselt lootes, et mu avaldus midagi selles sihis liigutada suudab, ikka pigem, et lahti saada sellest piinlikkustundest, mille toob kaasa järjekordne ignorantne meediakajastus. Ma ei usu, et see platvorm saaks olla ajakirjandus, kuid tahaksin, et see ei oleks ka pelgalt akadeemiapõhine.

Kutsun üles mõtlema avaliku ruumi keskselt, kutsun üles sellest rääkima kõiki, kellel midagi öelda on. Kutsun üles mõtlema neid, kellel midagi öelda ei ole. Rääkige ruumist oma lastega ja oma vanematega, oma sõpradega, oma õpilaste ja õpetajatega. Nii võib meil tekkida programm, mida me lõpuks saame ka koolis õpetada. Nii võib tekkida see ühiskond, kes suudab avaliku ruumi keskselt mõtelda ja tegutseda. Nii võib lõpuks meie lastelaste juurde jõuda ka see kaasaegne või ehk siisaegne avalik ruum ise oma paremates ilmingutes kui need, milleks oleme praegu suutelised.

Ilmselt pole lugejatele suurt tarvidust üle korrata, mis on liberalism ja neoliberalism. Lühidalt: liberalism sündis poliitilise ideoloogiana XVIII-XIX sajandil, neoliberalismiga tähistatakse klassikalise liberalismi ideede taassündi XX sajandi viimasel veerandil. Nii klassikalise kui neoliberalismi puhul on põhimõteteks minimaalriik, vaba turg, indiviidi vabaduste ja õiguste ülimuslikkus, võimaluste võrdsus ja võrdsus seaduse ees (majanduslik võrdsus pole seejuures oluline), rõhumine kodanikuvabadustele ja demokraatiale. Olgu kohe öeldud, et rahvuslus ja liberalism ei lähe kuidagi kokku. Rahvuslus on alati rõhunud kollektiivsetele väärtustele ja rahvuskollektiivi huvide ülimuslikkusele üksikisiku püüdluste ees. Tõeline liberaal ei tohiks rääkida sellest, et üks õige eesti ema peaks rahvuse huvides sünnitama kaks-kolm last. Liberaalidelt eeldaks pigem seda, et nad kõnelevad inimese valiku ülimuslikkusest rahvuse huvide ees. Peale selle on liberaalid alati olnud väga järeleandlikud immigratsiooni- ja rahvuspoliitikas, vältides suuremat riiklikku sekkumist antud küsimustesse ning lubades immigrantide kogukondadel ise otsustada, kuidas, mis tingimustel ja millal nad enamusrahvusega lõimuvad või ei lõimu. Kui vaadata viimase aja Reformierakonna rahvuspoliitilist retoorikat, siis väga liberalistlikke noote sealt ei paista. Oravapartei juhtfiguuride väljaütlemistes pronksiöö eel ja järel räägiti samuti keelamisest, piiramisest, kinnipanemisest…  

Neoliberalism pole loomulikul teel Eesti ühiskonnast välja kasvanud ideoloogia, vaid 1990. aastate alguses siia imporditud mõttevool. Liberalismi püüti istutada ühiskonda, kuhu ta mõneti väga hästi sobis ja ei sobinud ka. Eestlased on üsna individualistlikud ja pragmaatilised. Eraomandi pühadus, omakasu tagaajamine ja püüd naabrist iga hinna eest parem olla on ju alati olnud siinse rahva maailmapildi alustalad. Peale selle pakkus liberalism tõhusat vastukaalu nõukogulikule retoorikale, mis propageeris kollektiivsust, varanduslikku võrdsustamist jne. Olla liberaal tähendas olla ka antikommunist ja antikommunistid olid (ja on tänini) ainukesed õiged eestlased. Ühe olulise küljega eesti kultuuris liberalism siiski eriti hästi ei haaku. Nimelt on tänane Eesti tugevalt talurahvaühiskonna juurtega. Talupojakultuuris on aga alati paras annus kollektiivust ja kommunitaarseid väärtusi. Väärtusi, mis rõhutavad võrdsust. Eestigi on väga egalitaarne ühiskond, kus staatusevahesid ei lasta iial väga suureks käriseda ja võimudistants on väike. Sa võid naabrist parem olla, kuid teatud piirini. Kui hakkad oma edu ja varandusega liialt hooplema, siis seda sulle ei andestata. Kui varanduslikud lõhed kogukonnas liialt suureks kasvavad, hakkavad samuti häirekellad tööle. Sügavalt talupojaühiskonna juurtega ja egalitaarne on ka ühiskond Põhjamaadel ning selles aspektis oleks Eestile võib-olla sotsiaaldemokraatia kui suuremat võrdsuslikkust, ühiskonna- ja kogukonnakesksust rõhutav ideoloogia isegi paremini sobinud. Seda enam, et individualism ja egoistlik kasumiiha, mille liberalism kõhkluseta heaks kiidab, lõhub rahvuslikku ühtsust ning kujutab endast ohtu rahvustundele.  

1990. aastad olid ideoloogiate maaletoomise aeg. Neid kopeeriti otse, ilma kohalikku konteksti arvestamata. Kopeerimise aeg hakkas ümber saama 2000. aastate algupoolel. Sel perioodil toimus Eesti ühiskonnas mentaalne murrang: enam polnud Euroopa Liidule, euroopalikele väärtustele ja kogemustele viitamine läbinisti legitiimne argument, millega põhjendada kõikvõimalikku poliitikat. Tekkis julgus teha asju „oma ja eesti moodi” – kui vaja, euroopalikke standardeid eirates. Lihula ja pronkssõdur on selle klassikalised näited. Samasugune kohanemisprotsess on toimunud ka ideoloogia vallas. Tähttähelise suurte lääne klassikute (Milton Friedman, Friedrich Hayek, Anthony Giddens jt) ideede järgimise ja kuulutamise asemel on hakatud neid Eesti oludele kohandama. Nii on juhtunud ka liberalismiga. Poliitiline pragmatism on järjest enam asendamas Friedmani püha ortodoksiat.

Ennekõike on aga liberalismi transformatsioonile kaasa aidanud kaks viimaste aastate arengutendentsi: sotsiaalsema diskursuse esiletõus ühiskonnas ja parteikonkurentsi tihenemine paremtiival. Vaataksime neid lähemalt.  

2001. aasta sotsiaalteadlaste „Kahe Eesti” kiri peegeldas ühiskonnas toimunud nihet. Poliitiliselt eliidilt nõuti, et mõeldaks senisest enam ülemineku kaotajatele ja püütaks siluda üle taluvuse piiri kasvanud varanduslikke lõhesid. Paremerakondadele tulid seesugused signaalid halva üllatusena. Kogu problemaatikat püüti sublimeerida neile tunduvalt vastuvõetavamasse voolusängi: põhiprobleemiks pole mitte kihistumine, vaid rahvuse väljasuremine. Otsa tegi lahti Isamaaliit oma 2002. aasta valimisloosungiga „1000 krooni igale lapsele!”. Reformierakond ei saanud maha jääda. Nii ongi paremerakondade vahel alanud justkui võistupakkumine, kes lastega peresid heldemalt kroonidega üle puistata suudab. Liberalismist on asi kaugel, seda liiki poliitika on oma olemuselt pigem konservatiivne, rõhudes kohustustele rahvuse ees, mitte indiviidi vabale valikule. 2007. aasta valimised aga demonstreerisid, et valijatele meeldimiseks tuleb senisest rohkem ka sotsiaalseid teemasid sisse tuua. Nii oligi viimane Oravapartei valimisplatvorm tugevamalt ümberjagava poliitika rõhuga, kui kõikide varasemate valimiste omad kokku.

Veelgi keerulisemaks tegi aga olukorra Reformierakonnale uue ühenderakonna IRL sünd. Konkurents paremtiival tihenes. Oli selge, et IRL tahab pronkssõduriga saadavad plusspunktid endale napsata. Järjest selgemaks sai ka, et maksulangetamise poliitikal pole enam seda võlu, mis oli 2003. aastal, ja selle seljas kaugele ei ratsuta. Mängu tuli tuua hoopis midagi mobiliseerivamat ning, mis see oli, saime aprilliöödel ise näha…

Tõsi, aeg-ajalt tikub Reformierakonnas neoliberaalne otro­doksia taas jõuliselt esile. Näiteks seoses viimase aja vaidlustega alkoholipoliitika üle. Olen aga kindel, et kui IRL hakkaks toetama senisest karmimat alkoholipoliitikat, sörgiks Reformierakond peagi järele. Friedmani pühakirja tähttäheline järgimine või langev reiting? Valikut pole!  

Reformierakond on kuni viimase ajani olnud üks vähestest Euroopa liberalistlikest erakondadest, kes järgis üsna õigeusklikult neoliberalismi doktriini. Enamik Euroopa liberaalidest on hoopis vasakpoolsemad sotsiaalliberaalid. Isegi Kesk- ja Ida-Euroopa ruumis oli Reformierakond mõneti erandlik. Viimaste aastate areng nõuab aga olukorra ümberhindamist. Toimunud on liberalismi kohandumine, sündinud on kohaliku värvinguga eestilik liberalism. Siin pole iseenesest midagi kummastavat. Liberaalid Skandinaavias ja USAs pole ka ühte nägu. Igas riigis on ideoloogiatel oma kohalik värving. Eesti liberalism on lihtsalt tugevalt rahvusliku ja konservatiivse värvinguga. Seetõttu tuleks minu meelest lõpetada jutt Reformierakonnast kui klassikalisest neoliberaalsest erakonnast, pigem võiks sellest edaspidi rääkida kui (rahvuslike) neokonservatiivide parteist. Seda muidugi eeldusel, et Eesti kontekstis üldse lääne ideoloogilisi sildistusi kasutada saab.