juttselg-kärnkonn

Ehmatus, mille tekitas pronksmehe viimast teekonda Tõnismäelt kalmistule saatnud lärmakas matuseprotsessioon, on vähehaaval taandumas. Esialgne emotsionaalne reaktsioon on asendumas järelemõtlikuma hoiaku, analüüsi ja põhjuste otsimisega. Tagantjärele vaadates on üsna inimlik, et need, kelle ideid, lootusi ja poliitikat “matuseliste” vandaalitsemine diskrediteeris, näevad nüüd laamendamise põhjusi ja süüdlasi teistes. Nendes, kes ei ole näidanud küllaldast indu integratsiooniürituse elluviimisel, kulutanud sellele rohkem raha või olnud muidu vastaliste vaadetega ja ükskõiksed. On asjata oodata, et pronksiöö tagasilöök paneks neid  mõtlema selle ettevõtte põhimõttelise õnnestumise või selle tingimuste üle.

Integratsioon on põhimõtteliselt poliitika küsimus. Demokraatlikus ühiskonnas on poliitika kodanike ühisomand ja kellelegi ei saa ette kirjutada, kuidas seda ühisomandit mõista või kasutada. Erandi teeb demokraatia siiski teadusele, mille seisukohtadesse suhtutakse suurema respektiga kui tavalise kodaniku vaadetesse. Seetõttu pöörab avalikkus suuremat tähelepanu sellele, mida on poliitika kohta öelda ühiskonnateadlastel.

Eesti politoloogia on üles kasvanud teadusliku kommunismi juuretisel ja tegeldakse pigem sotsiaalprobleemide kui poliitikaga selle mõiste õiges tähenduses. Paremal juhul kiibitseb niisugune politoloogia praktilises poliitikas. Siiski on just sotsiaalteadlased need, kes meil integratsiooni teemal sõna võtavad. Poliitikateadust selle läänelikus tähenduses Eestis õieti ei olegi. Eesti teadusorganisatsiooni õnnistusel on viimase koha hõivanud politoloogia ja avalik haldus. Poliitika keskne mõiste on võim, selle omandamise, hoidmise ja kasutamise probleemid. Seetõttu käsitleb poliitikateadus integratsiooni problemaatikat riikluse ja võimusuhete kontekstis.

Sovetid kujundasid tulemusteta ühist riigiidentiteeti

Eesti sotsiaalteadlaste käsitluses on integratsiooni temaatika kantud soovunelmaist. Soovunelmad poliitikas, olgu siis huntide ja lammaste sõbralik kooselu, kommunism või eri poolel rindejoont seisvate või sõdinute ühise riigiidentiteedi kujundamine ei ole rajatud realistlikule alusele ega kooskõlas poliitiliste tõsiasjadega. Ehkki iseenesest on need ideed nooblid ja kantud inimarmastusest. Paraku ei ole inimarmastus poliitika liikumapanev jõud.

Nõukogude Liit kujundas ühist riigiidentiteeti üle 70 aasta – ilma igasuguste tulemusteta. Sellel tõsiasjal ei ole meie integratsiooniteoreetikute jaoks aga mingit tähendust. Nende põhjendused oleksid ehk veenvamad, kui neid toetaksid näiteid elust, s.o näited, kus põliselanikkond on mugandanud oma riigiidentiteeti, kohandanud seda sisserändajate või koguni vallutajate ja nende pärijate arusaamadele. Otsida võiks niisuguseid juhtumeid näiteks dekoloniseerimisprotsessist, millel on selge analoogia  Eesti juhtumiga.  

Eesti integratsiooniteoreetikuile on seda sorti mõttekäigud võõrad. Nende kandjais nähakse automaatselt integratsiooni ja multikultuurse ühiskonna vaenlasi. Artiklis “Eesti rahvuspoliitika alternatiividest” (Areen 24. V) nimetab sotsioloog Mati Heidmets selliseid tegelasi etnilis-kultuurilise riikluskontseptsiooni esindajaiks. Seejuures  näivad integratsiooniteoreetikud unustavat, et Eesti riigi taastamine oli võimalik ning sai teoks just etnilis-kultuurilise kontseptsiooni alusel. Selle asendamine kommunismiajastu ideaali, multikultuurse ühiskonna kontseptsiooniga tähendab sisuliselt kommunismiürituse jätkamist iseseisvas Eestis.

Tõsiasjad räägivad sellest, et seal, kus on tegemist etniliselt ja kultuuriliselt homogeense ühiskonnaga, ei kohta me riikluse aluseid või sidusust õõnestavaid konflikte, nagu neid sünnib multikultuurses ühiskonnas. Ning multikultuurne ühiskond ise on enamasti koloniaalvõimu produkt või tagajärg. Millised poliitilised eelistused võiksid tuleneda aga tõsiasjadest, see on hoopis iseküsimus. Kindel on see, et kommunismimaigulise integratsioonipoliitika arukuses kahtlemine ei tee veel kellestki ksenofoobi. Kuigi sotsiaalteadlased armastavad teist  esimesest tuletada.  

Integratsiooniteoreetikute meelisvõtteks teisitimõtlejate suvalise tõlgenduse kõrval on ammutada argumente müütidest. Üheks niisuguseks müüdiks on näiteks Delfis (28. V) ilmunud J. Litvinova arvamus eestlaste suhtumise kohta venelastesse: venelastel olgu ainult üks tee – kohver kätte, raudteejaama ja Venemaale. Siinkohal tahaksin tõesti midagi arvata. Tuginen selles omaenda suhtluskogemusele ja tähelepanekutele. Usun, et eestlaste enamusele on venekeelse elanikkonna olemasolu Eestis praegu emotsionaalselt üsna ükskõik. Ning seda lihtsal põhjusel: nad on siin. See on fakt  ja faktiga tuleb arvestada.

Erinevalt integratsioonispetsialistidest tunnistab lihtinimene fakte. See ükskõiksus kaob aga kohe, kui uusasukad tulevad õpetama meile meie oma ajalugu, kui nad arvavad, et sõdimine Saksa mundreis tähendas automaatselt fašismi toetamist, kui kohalik venekeelne ajakirjandus tiražeerib Moskva Eesti-vaenulikku propagandat, kui venekeelsed nahaalid tänaval teatavad, et ainult nende armust võib siin kõneleda eesti keelt, kui venekeelsete koolide õpilased tulevad organiseeritult tänavaile Eesti-vaenulike loosungitega või venekeelne Delfi mõnitab Eesti laste laulupidu jne.

Olulised pole mitte sotsiaalsed, vaid võimuprobleemid

Siis on küll raske  nõuda, et eestikeelne osa ühiskonnast teeks vahet nendel, kes niisugust mõtteviisi kannavad, ja teistel, kes on integreerunud ja leidnud endale koha Eesti ühiskonnas. Ainukene, kes seda vahet saab teha, on meie venekeelne elanikkond ise. Kui üksikjuhud (mis haaravad vahest mõndakümmend tuhandet inimest), kuhu kuulub ilmselt ka Litvinova, välja arvata, siis tuleb tõdeda, et kogu venekeelne elanikkond pole selles küsimuses mitte midagi teinud.

Puudub selge veelahe nendega, kes on integreerunud (või kes soovivad elada ilma integratsioonihüveta rahulikult omaenda kogukondlikku elu ilma suure poliitika pärast pead valutamata), ja teistega, kes kujutavad endast Vene imperialismi viiendat kolonni või on selle kaasatundajad ning toetajad. Kuidas saab siis põlisrahvastik vahet teha, kes on kes?

Loodetavasti ei pea ka integratsiooni sotsiaalteadlastest eestvõitlejad vajalikuks viienda kolonni integreerimist, ehkki nad ei paista olevat selles küsimuses eriti valivad. Oma erialalisest vaatenurgast johtuvalt (millesse ei mahu  ajaloolised, poliitilis-õiguslikud ega rahvusvahelised tõsiasjad) nad ei märka, et  integratsioonitemaatika olulisim tahk Eestis ei ole mitte sotsiaalsed, vaid võimu- ja julgeolekuprobleemid.  

Ehkki Eesti tänapäevane sotsiaalteadus ei armasta eriti rääkida põhjuslikkusest ja eelistab peenemaid metodoloogiaid, valitseb üldisemalt, sealhulgas poliitikas, deterministlik mõtteviis ehk teisisõnu: igal asjal on põhjus ning põhjus eelneb alati tagajärjele. Pronksmehe tõstetud märuli põhjus ei peitu aga mitte senise integratsioonipoliitika puudujääkides, nagu arvavad selle autorid ja eestvõitlejad, vaid tõsiasjas, et see on rajatud valedele ja poliitiliselt ohtlikele eeldustele. Need eeldused peituvad Eesti poliitika pragmaatilisuses ja iseäranis senises  Venemaa-poliitikas. Viimase alused pani maha kadunud president Meri. Pühapaiste, mille ajakirjandus on presidendi ümber loonud ei luba mingeid kahtlusi tema poliitika, k.a integratsioonipoliitika poliitilise mõistlikkuse asjus.

Mati Heidmetsa väide, nagu oleksid integratsiooniküsimuses vastamisi rahvuslikud ajatollad ja punased professorid, on küll selge liialdus. Tegelikult põrkasid kokku punased professorid ja vox populi. Erinevus nõukogude ajaga on üksnes see, et toona ei saanud vox populi ajakirjanduses sõna. Rahvus- ja integratsiooniprobleemide teaduslikku käsitlust esitas  siis ja esitab nüüdki valdavalt punaste professorite nägemus. Neil
e kuulus ja kuulub Eesti teadusorganisatsiooni toetus ja nende seisukohtadele on rajatud valitsuse ametlik integratsioonipoliitika. Seetõttu pole põhjust nüüd, kui asjad viltu on läinud, otsida vigu teistes ja esitada uusi projekte endistel alustel. Asjad on läinud nii just selle tõttu, et neid tehti nii nagu tehti.  

Kuus aastat tagasi Helsingi ülikoolis kaitstud väitekirja kokkuvõtlik sõnum on lihtne ja sünge: Läti eestlusel pole tulevikku. Seda kordab autor nagu refrääni sissejuhatusest lõppsõnani. “Tänapäeval assimileeruvad Läti eestlased kiiresti lätlaste ja venelastega” (lk 9), “Läti eestlaste suurim probleem on assimileerumine, just see hävitab aegamööda kogu rahvusvähemuse” (lk 17), “Nüüd on juba liiga hilja päästa Läti eestlust, sest emakeelena eesti keelt rääkivaid ja/või õppivaid lapsi tegelikult ei olegi” (lk 25), “Praegusajal on eestlased Lätis pigem kurioosum ega ole mõtet spekuleerida, kui kaua eestlased Lätis keelevähemusena säilivad” (lk 178).

Kahjuks on uurija jätnud tegemata võrdleva analüüsi selle kohta, mille poolest erineb teistesse maadesse välja rännanud eestlastest kahe suurema lainena Lätti emigreerunud eestlaskond. Tekstist koorub siiski välja, et kui kõrvale jätta ärkamisajast kuni Eesti ja Läti iseseisvumiseni Riia vaimulikus seminaris ja Riia tehnikaülikoolis haritud noored, kes ei kavatsenudki oma elu Lätiga siduda, olid Lätti väljarännanud valdavalt vähese haridusega töölised ja talupojad, kelle “seas ei leidu tõesti edukaid ega silmapaistvaid inimesi, tüüpiline on argine elutee” (lk 17).

Oma kohaliku vaimse eliidi ehk kogukonna juhtide puudumine on mu arvates vähemasti sama kaalukas põhjus kiireks assimileerumiseks kui “väikesed kultuurierinevused”. Õigupoolest ongi raske leida peale eraeluliste ühtki kaalukat põhjust, miks eestlane üldse peaks kodumaalt lahkudes sihtkohaks just naaberriigi Läti valima. XIX sajandi väljarännet tõukas Eesti küla kasvav ülerahvastatus ja põllumajandustehnika areng, mistõttu jäid paljud töökäed üleliigseks. Aga usuvahetuse eest lubas keisrivõim auhinnaks maad ikka sise-Venemaa õigeusklikes kubermangudes, mitte Lätis. Tööstus- ja käsitööliste jaoks sai aga Riia olla ahvatlus ainult väga lühikest aega, Eesti raudteevõrgu rajamiseni ja Tallinna muutumiseni tööstuslinnaks. Karjäärihimulisemaid tõmbas aga Riiast hoopis rohkem Peterburi. Lätti emigreerumises võis näha siis ja praegugi hoopis väiksemat praktilist kasu kui väljarändes Eestist palju jõukamatesse piirkondadesse ja Läti eestlaskond ongi moodustunud juhuslike “sooloprojektide” alusel, mitte nii, et esimesed väljarändajad-pioneerid oleksid loonud uues asukohas sillapea ning aidanud ning soosinud üha uute kaasmaalaste ümberasumist, motiiviks kogukonda kasvatades ka paremini ja kauem oma etnilist identiteeti säilitada, nagu seda tegid viimase sõja ajal Eestist pagenud. Läti eestlaskonnal puudus algusest lõpuni see sisemine side, mis koondas rootsi- või ameerikaeestlasi rahvuskultuuri ja de iure riiki hoidma-arendama.

Marjo Mela on piiranud oma uurimisobjekti ajaliselt Nõukogude okupatsiooni lõpuga, taastatud iseseisvuse ajal Lätti kolinud eestlased ei kvalifitseeru veel lätieestlasteks, kuna nad oletuslikult ei kavatse end Lätiga kogu eluks siduda, vaid on seal ajutiselt-tähtajaliselt tööl. See on vaieldav lähtekoht, sest paljugi inimeste elus ajutiseks kavandatut võib osutuda alaliseks. Pealegi on “ajutiste” värskelt kodumaalt saabunute panus väliskogukonna ellu sageli vägagi stimuleeriv. Väikeses rühmas piisab ühe tõelise aktivisti saabumisest, et soikuv seltsielu uuesti käima lükata. Teiselt poolt erinevad poliitilised-õiguslikud olud pärast Eesti ja Läti ühinemist Euroopa Liiduga nii radikaalselt mis tahes varasemast perioodist, et uued väljarändajad ei taha vanasse pilti enam kuidagi sobituda. Põhimõtteliselt on ELi piires emigratsioonist rääkimine ju üldse tinglik kodanike, kapitali jne vaba liikumise kontekstis. Uuseestlus Riias võiks pigem olla kõrvutatav/sarnane uutes oludes sündinud eesti kogukondadega Brüsselis, Luxembourg’is või Londonis, mitte traditsioonide jätk. Aga olgu öeldud, et kuna väitekiri on valminud juba aastal 2001 (miks küll selle tõlkimiseks kuus aastat aega läks?), polegi autor saanud ELi taustsüsteeme veel arvesse võtta.

Siiski on kahju, et mahukas töö on rajatud Eesti üldise ajaloo vajalikust nõrgema tundmise peale. Väite “Balti kubermangude venestamine algas uuesti 1870. aastail” (lk 59) võib heatahtlikult näpuveaks lugeda – praktikas võeti see ette ikka alles pärast Aleksander III troonileasumist 1881. aastal.

Balti üliõpilaskultuuri totaalne mittetundmine on aga juba suurem puudujääk. Eesti ajalookirjutuses hinnatakse haritlaste ja üliõpilaste organisatsioonid alati rahvuskultuuri ja -riigi loomise veduriteks, Riias üle 20 aasta tegutsenud eesti tudengite organisatsioonid aga on Marjo Mela uurimuses marginaalsed. Korporatsioon Vironia näiteks saab hinnanguks primitiivse lause “Vironia tegevus oli korporatsioonile tüüpiline: isegi iga päev käidi koos kahevõitlust ja õllejoomist harjutamas”. Ja kõik! Kahjuks pole autor vaevunud Vironia ajalooga tutvuma kas või ainult Vironia kodulehe materjalidegi abil. Veel kõlbmatum on väide “…loodi Riias uus eesti korporatsioon, Riia Eesti Üliõpilaste Selts”. Vaevalt leidub tänapäeva Eestis ajaloolast, kes arvaks, et selts ja korporatsioon on sünonüümid.

Ruhja piirkonna eestlaste eluolu uurimisel oleks olulist abimaterjali pakkunud Karl August Hindrey mälestuste seeria “Minu elukroonika”, kuid Hindreyd autor allikana isegi ei nimeta.

Kõige hullem ja tervet hõimuliikumise sajandit mahakriipsutav on aga reibas tõdemus: “Läti elanikest rääkis läti keelt 1920. aastal 78,4%, 1925. aastal 83,6% ja 1935. aastal 90%, nii et pärast Läti iseseisvumist läks vähemusrahvuste integreerimine ladusalt.” Sellist arusaama ei toeta küll ükski liivlaste saatust käsitlev uurimus, mida on kirjutanud nii eestlased kui soomlased. Läti ametlik poliitika oli ikka “hobuste keelt” rääkivate liivlaste jõhker ümberrahvustamine, mitte integratsioon.

Virginia ülikooli sotsioloogia- ja ajalooprofessor Jeffrey K. Olick on kollektiivse mälu uurimise vallas kujunemas üheks tänapäeva kõige tuntumaks ja viljakamaks autoriks. Tema uurimused puudutavad peamiselt mälutööd sõjajärgsel Saksamaal. Jeffrey Olicku monograafiatest on tuntuim “Poodu majas. Saksamaa kaotuse agooniad, 1943–1949” (“In the House of the Hangman: The Agonies of German Defeat”, 1943–1949”, 2005), lühematest uurimustest annab aga hea ülevaate äsja ilmunud esseekogumik “Kahetsuse poliitika: kollektiivne mälu ja vastutus ajaloo ees julmuse ajastul” (“The Politics of Regret: Collective Memory and Historical Responsibility in the Age of Atrocity”), samuti on tema toimetamisel järgmisel aastal Oxfordi ülikooli kirjastuselt ilmumas kollektiivse mälu lugemik. Juulikuus osales Jeffrey Olick ettekannetega nii Tallinna ülikooli teadussümpoosionil “Kellele kuulub mälu?” kui TLÜ suvekoolis “Kuidas kollektiivid mäletavad?”. Temaga vestles kollektiivsest mälust sotsioloogiadoktor ja TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi dotsent Siobhan Kattago.

Siobhan Kattago: Kollektiivse mälu idee on viimased 20 aastat tohutult tähelepanu saanud. Sina, kes sa ju ise ka oled oma viimaste raamatute ja artiklitega mälubuumi toitnud – millega sa seda seletad, et mälu uurimine ühiskonna- ja humanitaarteadustes jätkuvalt nii suurt huvi pakub?

Jeffrey Olick: Kõige lihtsam ning teadlaste tööd hästi õigustav vastus oleks, et teadus siirdub uurima seda, mis on maailmas aktuaalne. Aga ma ei usu, et antud juhul on asi päris nii. Mulle tundub pigem, et mälubuum teaduses mitte ei järgnenud mälubuumile kultuuris, vaid et ühed ja samad probleemid ajendasid mälubuumi üheaegselt nii poliitikas, kultuuris kui ka teaduses, olgu siis humanitaar- või ühiskonnateadustes. Igatahes on päris kindel, et 1970ndate lõpust ja 1980ndate algusest kasvas nii poliitika, kultuuri kui teaduse vallas huvi mäluproblemaatika vastu märkimisväärselt, olgu tegemist siis kollektiivse või individuaalse mäluga, samuti mälestamise tähtsustamine. Aga küsimus on – miks? Mis sellel ajal maailmas muutus?

Vastamist võiks alustada tagasivaatega XIX sajandile, sest ka siis oli mälubuum. Paljud XIX sajandi lõpu autorid, näiteks Freud, Proust ja Bergson, olid samuti mäluproblemaatikast ülimalt haaratud, nende arvates oli mälu midagi kaduvat ja ebakindlat, neile näis, et meie võimalus minevikuga suhtestuda on üha hapram. Ja tegelikult oli neil ju ka osalt õigus. Sel perioodil hakkas ühiskond muutuma üha kasvava kiirusega ning järjepidevuse tunne kadus või vähemalt muutus äärmiselt hapraks. See tendents oli XIX sajandi lõpuks kestnud juba vähemalt kakssada aastat, kuid industrialiseerumine, rahvusriigistumine ja linnastumine põhjustasid just tollal Euroopa ühiskondades niivõrd radikaalsed muutused, et kadus käegakatsutav side minevikuga. Veel üks varasem ajastu, kus muutused olid samavõrd radikaalsed, oli, muide, renessanss ning renessansijärgne aeg, kui toimus nn “tüli antiiksete ja modernsete inimeste vahel”. Näiteks muutus sel ajal järsult revolutsiooni mõiste: varem tähendas revolutsioon täisringi, tagasipöördumist samasse kohta, kust alustasid, kuid uusajal hakkas see tähendama täielikku katkestust, totaalset muutust.

Minu meelest võeti needsamad vaidlused uues vormis üles XIX sajandi lõpul, kui teadlased ja kirjanikud kõik arutasid mineviku rolli ja tähenduse üle. Uudne tahk oli sealjuures aja- ja ruumitaju muutumine (raudteeliiklus ning kaugsuhtlemise vormid, kõigepealt telegraaf, veidi hiljem raadio), kõik see tähendas, et nii meie ajalise kui ruumilise kauguse tunnetus muutus tohutult. Ajaloo kiirenemise tunne teravdas minevikust äralõigatuse efekti. Sellel ajajärgul sai minevikust “võõras maa” veel palju suuremal määral kui renessansi järel, kui muutus revolutsiooni kontseptsioon.

Kuid küsimus on siiski: kuidas XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse mälubuum suhtestub sada aastat varasemaga? Kas need on kaks täiesti erinevat asja või ühe ja sama jätkuva protsessi etapid? Minu meelest on XX sajandi lõpu ning XIX sajandi lõpu mälubuumi üks väga oluline erinevus praegune utoopiliste tulevikuvisioonide puudumine. XIX sajandi lõpul oli veel võimalik tiivustuda tulevikule orienteeritud ideoloogiatest ning viimased olid toonasele kriisile isegi väga iseloomulikud. XIX sajandi lõpu “progressiivsed mõtlejad” olid mineviku väärtuse osas päris skeptilised. Marx oli see, kes oma “Louis Bonaparte’i 18. brümääris” (1852) ütles: “surnud põlvkondade traditsioonid rõhuvad elavate ajusid nagu luupainaja”. Progressimeelsete hirm, et minevik hoiab meid ahelates, oli tollase mentaliteedi väga oluline külg. Kirjutises “Ajaloo kasust ja kahjust elule” (1874) muretseb Nietzsche, et ülemäärasest mälust saab “oleviku hauakaevaja”, kuna see halvab meie võime tegutseda. Ta ütleb, et “oli” on suur loomingulisuse hävitaja. XX sajandi lõpuks olid tulevikku suunatud progressiivsed utoopilised programmid enam-vähem ammendatud ja kõrvale heidetud, olgu see siis marksism või fašism või isegi naiivne usk moderniseerimisse ja valgustusaja väärtustesse. Jacques Derrida kuulutas ühe Clevelandi või Cincinnati korruselamurajooni lammutamisest rääkides, et see tähendab modernsuseajastu otsustavat lõppu. Kadus usk, et meie programmide ja riikide koordineeritud tegevusega saab maailma paremaks muuta, ning ma arvan, et selle usu kadumisel on oluline roll mälubuumi tekkes. Kui ei saa vaadata tulevikku, siis vaatad minevikku. Aga see on minevik, millest oleme väga võõrandunud.

Mulle tuli ka pähe, et kas mitte uued meediumid ei tee praegust mälubuumi kuidagi teistsuguseks? Näiteks film, uut tüüpi ajaloomuuseumid, fotograafia, video.

Automaatne vastus on, et eks arvuti ja Internet ole kõike täiesti muutnud. Tuleb aga meeles pidada, et praegune mälubuum algas 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, enne seda, kui Internet ja arvutid olid ulatuslikumalt läbi löönud.

On ju veel ka rohujuure tasandi ajalookirjutus, suulised ajalood, multikultuurilisus.

Täiesti õige. Kuigi seda, kas multikultuurilisus on ajastuomaste muutuste põhjus või tagajärg või kuuluvad kõik need asjad lihtsalt ühte suurde sündmuste mustrisse, on tõesti raske öelda. On selge, et läänemaailmas on suhtumine minevikku suuresti muutunud, kuid ühene seletus ei ole mind iialgi veennud. Nii et ma arvan, et uued meediumid, arvutid, linnastumine ja ajalikustumine on kõik selle protsessi olulised osad. Liikumine modernsusest postmodernsusesse, rahvuskultuuridest postmodernsesse multikultuursusse, on osa üldisest ja lõppkokkuvõttes pöördumatust tendentsist. Ma ei arva, et sotsioloogial oleks kohustus leida ammendav ainupõhjus. Õigupoolest on selline lähenemine minu meelest sotsioloogias alati väga kahjulik. Nii et ma hea meelega piirdun sellega, et juhin neile kultuurilistele muutustele tähelepanu ning kirjeldan neid, ilma et pakuksin välja kõike seletava põhjuse.

Ent kas nõustud tuntud Prantsuse ajaloolase Pierre Noraga, et tänapäeva inimesed on nii kinnisideeliselt mälust huvitatud sellepärast, et mäletatakse vähest? Mulle tundub see mõte paradoksaalne.

Mina arvan Norale täpselt vastupidist. Minu arust on seda liiga palju, mida mäletatakse. Ajaloolane Charles Maier räägib mäluliiasusest, mälu ületootmisest. Meie mälus on nii palju asju, et me ei tea, mis selle kõigega peale hakata. Me oleme nagu Borgese jutustuse kõikemäletav Funes, kelle ajas hulluks võimetus midagi unustada. Meil on nüüd piiramatud võimalused informatsiooni salvestada ning me ei oska sellega midagi peale hakata. Kui minna mõnesse heasse raamatukokku ja vaadata laenutusnimekirju, siis on näha, et suuremat osa raamatutest pole juba aastaid ja aastaid keegi välja võtnud, sest raamatuid on lihtsalt liiga palju. Nagu kirjutas Paul Valéry: moodne inimene on huvitatud vaid
sellest, mida annab lühendada kokkuvõtteks. Aga meil on ka lihtsalt praktiline vajadus lühikokkuvõtete järele, nii et nüüdseks on olemas juba tekstiregistrite registrid. Ma arvan, et Nora on provokatiivne ja ärgitab mõtlema, kuid et see tema märkus ongi vaid provokatiivne aforism.

Mõtle korraks tagasi oma akadeemilisele teele – miks sind hakkas huvitama mäluteema Saksamaa kontekstis ning üldiselt?

Kraadiüliõpilasena lugesin ma palju 1970ndate ja 1980ndate värsket kultuuriteooriat, strukturalismi ja poststrukturalismi ning muud selletaolist, kus igal pool oli kesksel kohal kultuur, sümbolid ning ka otseselt lood ja jutustamine. Sümbolilise poliitika seminaris hakkasin ma mõtlema, kui veider see on, et olgu tegemist eraldiseisva, riikliku või rahvusvahelise organisatsiooniga, rahvusriigi, kiriku või poliitilise liikumisega, kõigi nende liikumiste juhid panustavad tohutult ressurssi sellesse, et rääkida oma liikumist legitimeerivaid, seletavaid ja õigustavaid lugusid. Mulle hakkas tunduma, et see on väga huvitav nähtus, mida sotsioloogina uurida. Siis oli just see marksismijärgne ajahetk, kus läänemaailma marksismist oli saanud pealisehitusega tegelev, s.t kultuuri analüüsiv marksism. Rohkem kui sotsioloogiast olin ma huvitatud Raymond Williamsi, Walter Benjamini jt kultuuri puudutavatest teooriatest, nii et selles kontekstis ma hakkasingi mõtlema lugude jutustamisest ning lugude jutustamise seosest legitimeerimise ning poliitilise kultuuriga. Ja ma lugesin Charles Maieri raamatut “Hõlmamatu minevik” (“The Unmasterable Past”, 1988), kus käsitletud 1985.-1986. aasta ajaloolaste vaidlusi Saksamaal – vapustav raamat. Nõnda mulle tuligi järsku pähe, et Saksamaa on suurepärane negatiivne kaasus, mida uurida. Erinevalt suuremast osast inimrühmadest ja riikidest oli siin tegemist juhtumiga, kus juhtidel puudus võimalus esitada probleemivaba legitimeeriv narratiiv.

Kas Saksamaa mäletamismudelist ning meetoditest natsionaalsotsialistliku minevikuga toime tulla võiksid midagi õppida ka teised maad? Pean siin silmas Eestit ja teisi endisi kommunistlikke riike ning eriti Venemaad. Või sobib Saksa mudel ainult Saksamaale ja mitte kellelegi teisele?

Minu jaoks on väga huvitav, et paljude inimeste meelest on sakslaste mälu, mäletamise ja mälestamise mudelid täiuslik positiivne eeskuju. Mina ei ole selle levinud arvamusega päriselt nõus. Loomulikult, sakslased ongi tõesti tohutult palju õigesti teinud. Samas on Saksa mälus suured ebakohad. Osaliselt pärinevad need varajasest sõjajärgsest ajast, mil sakslased võtsid äärmiselt ennastõigustava positsiooni. Olen kaardistanud selle diskursuse oma raamatus “Poodu majas”. Paradoksaalselt pärinevad need aga ka 1960ndatest, nn 68. aasta põlvkonnast, kes väitis, et erinevalt oma vanematest suudavad nemad minevikku puudutavat tõde tunnistada. Aga see on väga huvitav minevikutõe tunnistamine, ennast süüst puhtaks pesev tunnistamine, kuna 68. aasta põlvkond ei olnud ju ise vastutav. Sellepärast oli lihtne öelda, et lõpuks ometi vaatame meie, sakslased, oma minevikule näkku – suurelt jaolt ei olnud see ju üldse enam nende minevik, millele nad näkku vaatasid. Praegu võib näha, kuidas ebateadvusse surutud mälu uuesti pinnale kerkib, kui vanemaks saanud 68. aasta põlvkond ütleb: pidage, me vist ei suhtunud sakslaste kannatustesse piisavalt tõsiselt, need asjad on märksa keerulisemad, me ei oleks tohtinud nii upsakalt ja lahmivalt süüdistada. Ja minu meelest kiigub pendel praegu juba liiga kaugele teise äärmusse!

Kas sa pead silmas näiteks Dresdeni mälestamist?

Dresdeni pommitamise asja, Günter Grassi minevikku puudutanud debatti ning Grassi väga ebatavalisi ja mitmekihilisi tekste “Vähikäigul” (“Im Krebsgang”, 2002) ja “Sibulat koorides” (“Beim Häuten der Zwiebel”, 2006). Nii et ma tahan lihtsalt öelda, et Saksa mudel ei ole üldsegi nii väga õnnestunud. Muidugi on see palju õnnestunum kui Jaapani oma. Mingis mõttes on see üldse kõige õnnestunum mudel, mis meelde tuleb, aga osalt ka seetõttu, millega sakslastel tuli silmitsi seista. Kuritegude tohutusega. Ja lisaks veel asjaoluga, et suures osas viis nendeni Saksamaa ülbus. Nad väitsid, et nad on kõige tsiviliseeritumad, seega on neil nüüd raskem juhtunut seletada. On üks asi, kui jubedused leiavad aset ühiskonnas, mis ei pea ennast kõrgtsivilisatsiooniks, ning teine asi, kui jubedused toimuvad selle tõttu, et ühiskond peab ennast kõrgeimaks tsivilisatsiooniks.

Paljud Baltimaade kodanikud ootavad, et Venemaa tunnistaks kommunismi kuritegusid: küüditamisi, mõrvu, eraomandi riisumist, Balti riikide ebaseaduslikku annekteerimist. Kas sa arvad, et on võimalik, et Venemaa riiklikul tasandil vabandab ja et see võiks olla Venemaale kuidagi kasulik? Mitte ainult Venemaa suhetele Balti riikidega, vaid ka lihtsalt Venemaale endale demokraatlikuks riigiks küpsemisel? Mõned mõtlejad nagu Gesine Schwan on kaljukindlalt veendunud, et selline vabandamine aitab tugevdada demokraatlikku kultuuri, teised, näiteks Hermann Lübbe, väidavad, et vaikimine on noore ja hapra demokraatia puhul kõige parem taktika. Mis sina arvad?

Ma tõesti ei usu, et venelased hakkaksid Balti riikide okupeerimise pärast vabandama. Ei ole mingit praktilist põhjust, mis neid sunniks seda tegema. Moraalne põhjus on teine asi. Mis kasu nad sellest saaksid? Ja teiseks, kuigi keset Tallinna vanalinna istudes pole seda võib-olla poliitiliselt just korrektne öelda: tegelikult ei ole ju tegemist päris sama mudeliga, mis sakslaste-juutide oma. Minu meelest võiks siin asjakohane olla pigem Prantsuse mudel, kus tuleb välja, et tegelikkus on alati palju keerulisem, kui poliitilised loosungid paista lasevad. Kust täpselt läheb joon okupeerimise ja annekteerimise vahel? Minu vastus on, et kummagi puhul ei ole olemas puhast tüüpi. Tegelikkus on üks suur hall tsoon. Ma ei tunne Eesti või Balti riikide ajalugu piisavalt, et hakata mingeid avaldusi tegema, aga üldiselt tuleb niisugustes olukordades ette mõningast mugandumist. Igas ühiskonnas on erineval arvamusel inimesi, igas olukorras keegi kaotab midagi ja keegi võidab midagi ning neid keerulisi nüansse ei ole võimalik must-valgelt lahterdada. Seega ma arvan, et kõigile tuleb kahjuks, kui juhtub nii nagu Prantsusmaal, kus alguses oli vastupanumüüt, mille järgi tuli välja, et vastupanuliikumisel oli peaaegu et rohkem liikmeid kui Prantsusmaal elanikke, ning siis tuli radikaalne mea culpa. Kui kõik on süüdi, siis pole keegi süüdi. Mida ma öelda tahan, on, et tegelikkus on nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil palju keerulisem, kui me endale tunnistada tahaksime. Kuid hoolimata sellest, et ma nii mõtlen, olen ma Baltimaade küsimuses siiski ideoloogiliselt tüüpiline ameeriklane – ka minu meelest oli siin tegemist okupatsiooniga, kuid on mitu põhjust, miks ma ei ole eriti optimistlik arvama, et Venemaa seda tunnistab. Esiteks ei ole Venemaal mingit motivatsiooni seda teha. Teiseks, hiigelriigid üleüldse ei tee reeglina väikeriikidele järeleandmisi. Kolmandaks, Venemaa ja Nõukogude Liidu suhe ei ole ühene. Näiteks venelased tuletavad tihti inimestele meelde, et Stalin ei olnud venelane. Edasi, kui üks riik teisele järeleandmisi teeb ja vabandab, siis tihti sellepärast, et ta tahab midagi rahvusvahelistelt riigiülestelt struktuuridelt. Näiteks usun ma, et Armeenia genotsiid tuleb teravamalt päevakorrale, kuna Türgi tahab pääseda Euroopa Liitu. Ma usun ka, et Jürgen Habermasil on õigus, kui ta räägib Jaapanist ja nn aasialike väärtuste debatist – pikapeale integreerub Jaapan üha enam nn inimõiguste režiimi ning hakkab oma mineviku kuritegusid rohkem tunnistama, sedamööda, kuidas rahvusvahelised finants- ja äristruktuurid järjest rohkem ühte põimuvad. Aga mingisuguseid selliseid tegureid ma Baltikum versus Venemaa suhte ümber ei näe. Samuti arvan ma, et Eestist saab eduka ühiskondliku ja majandusliku ümberkujunemise musternä
ide, mis tekitab tema suures naabris tohutut kadedust.  

Mida sa arvad mälestusmärkidega seotud konfliktidest, millel mäletamises kipub olema emotsionaalsem, pigem alateadvusele toetuv roll? Ma pean eelkõige silmas Eesti kurikuulsat pronkssõdurit, mis paljudele eestlastele sümboliseeris “okupatsiooni”, paljudele venelastele aga fašismist “vabastamist”.

Üks asi, mida ma oma suvekoolis peetud loengus rõhutasin, on eri mälumeediumide erinevused. Meediumid ei ole erinevad anumad, kuhu tõde valada, need on pigem tähenduse sulatusahjud. Need mitte ei kanna tähendust ühest kohast teise nagu korvi sees, vaid nad vormivad sõnumit. Siin võib viidata Marshall McLuhani kuulsale väitele “meedia on sõnum”: erinevad meediumid, või õieti erinevad mälutegevused ja -praktikad, mis eri meediumide raames aset leiavad, toimivad erinevalt. Üks oluline erinevus monumentide puhul on aga see, et monumendid on tõenäoliselt tähenduslikumad kui kõned. Need on avatumad tõlgendusvõimalustele, kuna pole nii eksplitsiitsed. Sümbolid on tihti üldisemad kui sõnad ning inimesed võivad neile suure hulga erinevaid asju juurde mõelda. Kuigi igasugune väljendus on polüseemiline, on mõned väljendusvormid teistest polüseemilisemad. Mõned monumendid on bi-, isegi multiseemilised ja pronkssõdur on suurepärane kaasus, kus üks ja seesama kuvand tähistab inimeste jaoks eri asju. Pronkssõdur on sügavalt ambivalentne, kuna ta on eesti mees, aga samas ka fašismi üle saavutatud võitu tähistav kuju, nii et teda võib tõlgendada vähemalt kahes eri suunas.  

Mis on sinu arvates põhjuseks, et holokaust on lääne teaduse silmis keskne traumaatiline mälestus, kommunismi kuritegusid mäletatakse aga vähem ja akadeemilises uurimistöös on need ehk isegi päris marginaalsel kohal. Kas see, et kommunism on mälu-uurimise seisukohalt osa modernsuse utoopilisest projektist?

Minu meelest on tegemist täiesti eri tüüpi kuritegudega. Ma ei taha luua mingit kannatuste hierarhiat, kuid kommunismi kuriteod olid suuremalt jaolt poliitilise iseloomuga. See ei tähenda muidugi, et kommunistilt oli kuidagi meeldivam kuuli saada kui natsilt. Aga natside kuritegudes, nende agressiivses rassistlikkuses, on midagi ürgalgelist ja primitiivset, mis vähemalt minus tekitab tunde, et need on poliitilistest kuritegudest täiesti erinevad. Mingisuguseid poliitilisi kuritegusid on pea iga režiim toime pannud. Näiteks demokraatia või revolutsioonide nimel on igasuguseid asju tehtud ja kuigi Nõukogude kuriteod olid kahtlemata julmad, puudub neis minu meelest see tume primitiivsus, mis on natsikuritegude rassismil ja bioloogilisel diskrimineerimisel. Vaidlus, kas ohvrite arv oli mõlemal puhul enam-vähem sama või mitte, on selles kontekstis isegi kõrvaline. Ma ei taha öelda, et natside kuriteod olid kohutavamad kui kommunistide omad, ohvri vaatepunktist kindlasti mitte. Nende kuritegude erinevus on ehk umbes sama tüüpi nagu röövimise ja vägistamise erinevus. Kui inimesel pea lõhki lüüakse ja rahakott ära võetakse, siis on see aluseliselt erinev sellest, kui tal seksuaalkuriteo käigus pea lõhki lüüakse. Lõpptulemus on võib-olla sama, kuid need kuriteod erinevad oma kultuuriliste omaduste poolest. Ma arvan, et natsismi ja kommunismi kuritegude samastamine on ohtlik.

Lõpuks: mida sa vastad neile, kes ütlevad, et kollektiivset mälu ei ole olemas? Kuidas sa neid veenad, et mälu ei ole mitte ainult individuaalne vaid ka kollektiivselt loodav?

Kõigepealt seda, et neil on tõsine sotsioloogilise kujutlusvõime puudujääk. Teiseks, nagu ma oma suvekooli loengul püüdsin seletada, on probleem täpselt vastupidine: hoopis psühholoogid on need, kes peaksid mälust rääkides alati lisama omadussõna “individuaalne”, sest  see, et me eksisteerime kollektiivides ja kollektiivsetena, on palju silmanähtavam asi kui individuaalsus. Sellepärast ma olengi sotsioloog. Pean aga täpsustama, et sotsioloogiline kujutlusvõime on midagi muud kui poliitiline kujutlusvõime, ning see, et ma olen kollektivist sotsioloogilises mõttes, ei tähenda, et ma oleksin poliitiline kollektivist. See, et inimene on sotsioloog, ei tähenda, et ta peaks olema marksist, kommunist, fašist või mingi muu seda sorti kollektivist. Need on minu meelest täiesti erinevad asjad. Aga ma leian, et mälutehnikatest rääkides ei peaks rääkima ainult ajust. Igaüks, kes on uurinud meediume, näiteks kirjutamist, teab, et see, kuidas me mäletame, on otseselt seotud sellega, millised ressursid meile on või ei ole kättesaadavad ning, et sellest tekkivad erinevused on olulised. Ma ütleksin veel, et üks väga ilmseid kollektiivse mälu mudeleid on keel: me oleme indiviidid, kui me räägime ja kui ütleme välja igasuguseid üksteisest väga erinevaid asju, aga me saame neid erinevaid asju väljendada ainult keeles. Ja sama on ka mäluga: me võime mäletada igasuguseid asju, aga me mäletame neid kui sotsiaalsed olendid. Ja indiviidi ning kollektiivi radikaalseks ontoloogiliseks lahutamiseks puudub minu arust üldse igasugune alus. Isegi see kõige radikaalsem indiviidide uurija Freud leiab, et individuaalsus on sotsialiseerumise tulemus, mitte sotsialiseerumise vastaspoolus. Nii et jõuame tagasi sinna, kust ma alustasin: ma ütleksin, et need, kes väidavad, et kollektiivset mälu ei ole olemas, kannatavad raskekujulise sotsioloogilise kujutlusvõime puuduse all.

“Ma mäletan, et päeval, kui rööviti Aldo Moro, tulid vanemad mulle kooli järele, sest nad kartsid, et nüüd hakatakse kätte maksma.”

  Daniele

“Keegi ei tahtnud mulle rääkida, mis on “bierre” (BR, punased brigaadid – O. L), isegi kui küsisin. Siis ma mõtlesin, et neid kutsuti “brigate rosse” selle pärast, et nende pükstel oli punane triip. Tegelikult oli see ju karabinjeeridel. Noh, kui tänapäeva vaadata, siis teatud mõttes oli mul õigus. Aga siis nimetati televiisoris neid “malviventi”–- “valesti elajad”, aga mina kuulsin “mal di denti” ehk “ hambavalu”. Siis ma kujutlesingi, et bierre oli teatud grupp karabinjeerisid, kelle tunneb ära selle järgi, et neil on ümber pea seotud suure sõlmega valge rätik!”

  Marco

Nii rääkisid mu itaallasest sõbrad, kui küsisin neilt 1970ndate kohta. 1970ndate Itaalias valitses allasurutud kodusõja olukord: pommid, tapmine ja inimröövid olid poliitika osa. Kuid just sellest ajajärgust saab otsida Itaalia tänapäevase rahuliikumise, poliitilise aktiivsuse ja forza di piazza ehk väljakuvõimu põhjusi. Aastad 1977-78 olid senise poliitika murdepunkt.

1970. aasta poliitilise kliima madalrõhkkond tulenes 1948. aasta üldvalimistest. Kohe pärast Teist maailmasõda andis Itaalias poliitilist tooni vasakpoolsus: kommunistid (Partito Comunista Italiano – PCI) ja sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSI) said 1946. aasta regionaalvalimistel kokku rohkem hääli kui kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana – DC). Kaks aastat hiljem peetud üldvalimisi räsis aga juba külm sõda ja Ameerika Ühendriikide Trumani doktriini aegne antikommunistlik võitlus. Ühendriigid hoiatasid itaallasi kommunismi kui Euroopas leviva hävingu eest: retoorilis-propagandistlikud raadiosaated ja ajaleheartiklid spämmisid Itaalia meediatarbijaid metafooridega nagu “kommunismitulekahju”, “üleujutus” ning “punane palavik”. USA rahastatud propagandakampaaniad ja paremtsentristlike jõudude majanduslik toetus, samuti kiriklike jõudude koondumine DC taha tagas neile valimisvõidu 48 protsendiga häältest.

Kristlikud demokraadid võitsid valimistel järgmised 44 aastat ja olid võimul 1992. aastani. See ei vääranud aga kommunistide populaarsust Põhja- ja Kesk-Itaalia “punastes” regioonides, kristlike demokraatide võimulolek tulenes toona pigem külma sõja tingimustest kui itaallaste poliitilistest vaadetest.

Majandusareng ning kõrghariduse massitrend tõid 1968. aastal kaasa üliõpilasrahutused, sellele järgnesid töölisrahutused ja naisõiguslaste liikumine. Itaalia oli 1940ndatega võrreldes muutunud teistsuguseks just oma väärtuste poolest. Seitsmekümnendaid iseloomustasid pidevad kollektiivsed protestilained. Kristlikel demokraatidel puudus niisuguses Itaalias selge toimetulekustrateegia.

Majanduskriis

1973. aastal algas kapitalistlikku maailma tabanud kõige tugevam majanduskriis pärast 1929. aastat ning see kujundas valitsuste käitumist terve järgnenud dekaadi jooksul. Itaalias oli tormiline areng aastatel 1958–1972 toonud kaasa suured pinged ja militarismi, nii leitigi end 1970ndate algul olukorrast, et just siis, kui Itaaliast oli saanud maailma üks juhtivaid tööstusriike, algas majanduslangus. Liiri pidev devalveerimine lasi küll Itaalia kaupadel püsida konkurentsis, ent tõi kaasa impordi kallinemise ja hinnatõusu siseturul. Kriisitingimustes püüti tootmist võimalikult detsentraliseerida ning sellega tõusis ka musta sektori osakaal Itaalia majanduses.

1973. aastaks oli Itaalia võimupartei DC sisemiselt killustunud. Partei liikmeskond pärines jätkuvalt lõunast, põhinedes pigem klientistlikul vajadusel kui poliitilistel veendumustel, vähenes toetavate rahvaliikumiste arv või nad kaugenesid parteist.

1974. aastal raputas DCd kaks suurt skandaali. Genova magistraadid avastasid juhtumi, kus nafta rafineerijad ja edasimüüjad maksid kindlaid summasid peamiselt DC poliitikutele, kes selle tulemusena eelistasid maksjate ärihuve. Parlament võttis kiiresti vastu seaduse, mille kohaselt parlamendiparteisid hakati rahastama avalikult, kuid inimesed uskusid siiski, et eraviisilised toetused jätkuvad kõigest hoolimata.

Teise skandaali tõi päevavalgele Padova magistraat Giovanni Tamburino, kes paljastas sõjaväelastest, salateenistuse liikmetest ning rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest koosneva salaorganisatsiooni Rosa dei Venti, mis valmistas ette riigipööret, kasutades selleks terroriakte, milles lavastati süüdi vasakradikaale, et kaose olukorras tagada autoritaarse võimu kehtestamine. Oktoobris 1974 lasi Tamburino arreteerida Itaalia salateenistuse ühe põhiharu ülema, Servizio Informazioni Difesa kindrali Vito Miceli. Corte di Cassazione  viis uurimise üle Rooma magistraatide alluvusse, paar nädalat hiljem Miceli vabastati. Rosa dei Venti plaanide läbikukkumises mängis peaosa just DC lõhestatus: Aldo Moro seisis selgelt niisuguste plaanide vastu, muutudes nii NATO-le kui USA toonasele valitsusele ebameeldivaks koostööpartneriks. Samas jätkati pingestrateegiat: lavastati kommuniste süüdi terroriaktides ning provotseeriti vasakpoolseid rühmitusi vägivallale, seda Gladio ja P2 poolt. Need on jõud, mille olemasolu tuli välja alles tagantjärele, ent mis mõjutasid Itaalia poliitilist stabiilsust  tollal võib-olla kõige rohkem.

3. VIII 1990 tunnistas tollane peaminister Giulio Andreotti NATO koordineeritud salajase paramilitaarse organisatsiooni Gladio olemasolu sõjajärgses Euroopas. Äärmusparempoolset terrorismi uuriv kohtunik Felice Casson avastas esimesena Gladio suhte nendega ning just see sundis Andreottit tunnistama, et salajane organisatsioon tegi tõepoolest koostööd paremäärmuslastega, et reageerida “hädasituatsioonidele”. Itaalia, Šveitsi ja Belgia parlamendi moodustatud spetsiaalsed komisjonid veendusid uurimiste käigus, et niisugused organisatsioonid eksisteerisid kogu Lääne-Euroopas: Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis, Hollandis, Luksemburgis, Belgias, Taanis, Norras, Itaalias, Kreekas ja ka Türgis. Kuigi tegevust koordineeriti rahvusvahelisel tasandil, oli strateegia igas riigis erinev. CIA täpset rolli ja tema rahastuse ulatust Gladio tegevuses uuritakse ikka veel, CIA on neid seoseid püüdnud eitada.

1981. aastal tabas Itaalia avalikkust skandaal: ministrite nõukogu avaldas vabamüürlaste looži P2 nimekirja, mis saadi kätte Licio Gelli korterist. Nimekirjas oli 972 nime: 4 ministrit, 44 parlamendisaadikut, Itaalia salateenistuste juhid, karabinjeeride kõrged ametnikud, Guardia di Finanza ülemus, kohtunikke, pankureid, ajakirjanikke, ülikooli professoreid jne, teiste hulgas figureeris nimekirjas ka tulevane peaminister Silvio Berlusconi. Parlamendi moodustatud komisjon jõudis järeldusele, et 1970ndatel eksisteeris Itaalias organisatsioon, mille eesmärk oli haarata võim ja kuulutada välja autoritaarne riik. Hilisemad uuringud tuvastasid, et enamikku seitsmekümnendate poliitilistesse skandaalidesse oli haaratud P2 ja ka Gelli, kaasa arvatud näiteks 1970. aasta Borghese riigipöördekatse. CIA endine agent Richard Brenneke avaldas oma intervjuus RAI-le, et ajavahemikul 1969–1981 kandis CIA igal kuul looži arvele summa, mis ulatus kümne miljoni dollarini. P2 avastamine viis küll salaloožide keelustamise ja valitsuse tagasiastumiseni 1981. aastal, aga ei teinud nende kujundatud poliitikat olematuks.

Compromesso storico

1960ndate Itaalias oli loodud tugevad ametiühingud ning teised sotsiaalsed liikumised. PCI tahtis neid juhtida, kuid kartis ka oma mõõdukamaid valijaid kaotada ning vähendada valitsusse pääsemise võimalust. See paralüseeris PCI seestpoolt. USA ja NATO olid avalikult selgelt kommunistide valitsusse kaasamise vastu, seega ei toetanud ka rahvusvaheline situatsioon PCI võimulepääsu. 1972. aastal valiti partei sekretäriks ausa ja pühendunu renomeega Enrico Berlin
guer. Ta mõistis, et PCI jätkuv paralüseeritus poliitilisel maastikul ei tohi jätkuda ning oktoobris 1973 tõi ta avalikkuse ette kolme peamise poliitilise jõu PCI, DC ja PSI “ajaloolise kompromissi” (compromesso storico) kontseptsiooni. See oli 1970ndate Itaalia tähtsaim poliitiline initsiatiiv.

Berlinguer rõhutas, et on oluline vältida Tšiili sündmuste kordumist Itaalias, ning leidis, et vastuseks erinevate jõudude katsele pöörduda autokraatiasse tuleb luua uus suur allianss, võttes eeskuju 1943.–47. aasta fašismivastasest alliansist. Sotsiaalsel tasandil tähendas see tööliste ja keskklassi teatud osa ühendamist, viies nad reaktsiooniliste jõudude käeulatusest välja, poliitilisel tasandil uut kokkulepet DCga. Berlinguer püüdis selle kaudu Itaaliat poliitiliselt ja sotsiaalselt päästa katoliiklaste ja kommunistide ühise moraalse baasi loomise abil. Katoliikluse suur pühendumus solidaarsusele oleks tulnud ühendada kommunistliku kollektiivse tegevusega, et luua uus poliitiline kord. Niisugune tegevus oleks toonud PCI tagasi poliitilisele areenile ning taganud Itaalia demokraatia püsimise.

Berlingueri plaan idealiseeris DCd. 1970. aastaks oli DC olnud võimul üle kahekümne aasta, kujundanud riiki oma näo järgi ja muutunud kapitalismi ja konservatiivsust esindavaks ainuparteiks, mille mõned tiivad olid pöördunud autoritaarsusse. Selline partei Berlingueri skeemi tegelikult ei sobinud. Itaalia ühiskond ei olnud ka enam nii kollektivistlik kui sõjaeelsetel aastatel: 1950ndate massilise migratsiooni ning majandusarengu tulemusel kujutas iga perekond endast tarbijamentaliteediga individualiste. Berlingueri kollektiivsuse visiooni võis enamik tavalisi itaallasi küll respekteerida, aga see ei haaranud neid enam kaasa.

Kodanike liikumised

Jätkuv majanduskriis tegi ametiühingute olukorra keeruliseks. Paljud Itaalia firmad suleti, välisfirmad tõmbusid turult eemale liiga kõrge tööjõukulu ja liiga tugevate ametiühingute tõttu. Peagi tabasidki ametiühinguid esimesed tagasilöögid, kuid organisatsioonina muutusid nad aina institutsionaliseeritumaks: struktuur tsentraliseerus, üksikute vabrikute enda ametiühingutel polnud enam tähendust, tööliste usaldusisikud osutusid vaid ametiühingutegelasteks. Majanduskriis tõi kaasa mitmeid spontaanseid proteste, mida ametiühingud ei toetanud. Koos tugeva bürokratiseerumisega tõi see olukord järk-järgult kaasa ühingute senise ühiskondliku positsiooni kadumise. PCI nimetas spontaanseid tööliste proteste ja liikumisi avantüristlikeks ega toetanud neid kartuses kaotada oma kontrolli nende üle.

1968. aasta tudengirahutuste ja tõusva pinge mõjul olid tugevnenud ka mitmed revolutsioonilised liikumised, ametiühingute nõrgenemine ei lasknud neil aga revolutsiooni enam paratamatuna esitada. Neil tuli end Itaalia muutunud poliitika raamides uuesti määratleda: nende struktuur muutus parteilaadseks ning tihti ka autoritaarsemaks. Liikumiste mõju siiski ei kadunud: revolutsiooniline vasakpoolsus säilis kõigis  suurtes linnades, eriti aga Milanos. Üheks selle väljundiks oli ka alternatiivne kultuur: näiteks Dario Fo innovatiivne teater, kuid ka selleks ajaks kommertsialiseerunud rokkmuusika ja uimastikultuur olid kõrgpunktis.

Eriline tähendus on omamoodi töölisliikumisena loodud Punastel Brigaadidel ehk Brigate Rosse’l. BR leidis, et ajaloo kulgu tuleb kiirendada ning parim meetod on vägivald, seaduse raamides tegutsemine ei tundunud neile enam otstarbekohane. BRi loojad olid mitmekesise sotsiaalse taustaga: mõned olid pärit maoistlikest rühmitustest (Trento), teised kommunistlikust noorteühendusest FGCI (Reggio Emilia), paljud olid ka tugeva katoliikliku taustaga. Esimesed BRi liikmed kuulusid peamiselt töölisklassi või alamkeskklassi, nii mõnegi vanemad olid Teise maailmasõja ajal olnud fašismivastaste liikumiste (Resistenza) aktiivsed liikmed.

Kui teised revolutsioonilised grupid püüdsid ühiskonda muuta kodanikuaktiivsuse tõusu ja elanikkonna mõtteviisi muutmise kaudu, siis BR pidas ühiskonna kujundamise teeks vägivalda ja terroriakte. 1972–74 organiseeris BR  mitmeid relvastatud parempoolsete ametiühingutegelaste, ettevõtjate ja firmajuhtide lühiajalisi röövimisi  ja hirmutamisi. 1974. aastal BRi strateegia muutus järsult, kuulutati välja “löök riigi südamesse”. Aprillis 1974 rööviti Genova kohtunik Mario Sossi, teda hoiti vangistuses 35 päeva BR nõudsid Sossi vahetamist oma vangistatute vastu, see tõi BRi kogu maailma rambivalgusse. Pärast Sossi röövimist keskendus politsei BRi sekka imbumisele, nende peidukohtade avastamisele, kasvas arreteeritute arv.  See oli ka aeg, kui kõrvaldati BRi loonud ajalooline tuumik ning organisatsiooni juhiks tõusis Mario Moretti.

Kõige markantsem Itaalia 1970ndate uus nähtus oli kahtlemata naisliikumine. Feminism sai alguse 1968. aasta tudengirahutustest, mis oma maskuliinsest struktuurist hoolimata tõi poliitikasse märkimisväärse arvu noori naisi. Järgnenud töölisrahutustes oli ametiühinguvõitluse eesotsas juba tuhandeid naisi. 1975. aastaks oli naisliikumisest saanud ülemaaline nähtus, mitmete organisatsioonide seas oli kõige suurem mõju arvatavasti Movimento della Liberazione delle Donne Italianel, (MLD). MLD nõudis nii võrdõiguslikkust (näiteks naiste diskrimineerimise lõpetamist koolisüsteemis) kui naiste vabadust oma elu üle ise otsustada (rasedusvastaste vahendite vaba kättesaadavus, abordiõigus, õigus lahutada abielu jms). Naisliikumise mõjul reformiti näiteks 1975. aastal perekonnaseadust: kui varem oli perekonnapeana defineeritud mees, kellel oli õigus kontrollida oma naise käitumist ja tegevust, siis uus seadus kehtestas abikaasade võrdsuse, see oli juba selge samm perekonnas hierarhilisuse põhimõttest loobumise suunas.  

Kõikide naisliikumiste ühiseks tunnuseks olid mittevägivaldsed meetodid ning organisatsioonistruktuuride hierarhia ja autoritaarsuse vähendamine. Niisugune vaatepunkt oli absoluutselt uus Itaalia poliitikas ning mõjutas selle arengut ja kujunemist arvatavasti kõige enam kõigist teistest tollel kuumal perioodil tekkinud mõtetest.

Valimised aastatel 1974–76

1975. aasta juuni regionaalsed valimised kulgesid laiaulatusliku vägivalla õhkkonnas. Paremäärmuslased ei olnud loobunud pingestrateegiast. 28.  V 1974 plahvatas Brescias Piazza della Loggial toimunud antifašistliku demonstratsiooni käigus prügikasti peidetud pomm, mis tappis 8 inimest, vigastatuid oli 103. 4. VIII 1974 plahvatas pomm Rooma-Brenneri ekspressrongis, tappes 12 ja vigastades 44 inimest. Aldo Moro tütar väitis aastaid hiljem, et tema isa pidi olema selles rongis, aga muutis viimasel hetkel oma plaane.

Niisugustes oludes oli DC valimiskampaania peamine sõnum, et vaid nemad suudavad taastada seaduse ja korra. PCI seevastu keskendus oma kampaanias DC käes olevate kohalike omavalitsuste korruptsiooni, klientelismi ja kaose paljastamisele, seades vastukaaluks “punase vöö”, PCI mõjupiirkonna omavalitsuste kiire arengu ja organisatsioonilise korrastatuse.

Tulemused rääkisid enda eest: PCI sai 33 protsenti häältest, mis oli 6,5 protsenti tõusu, PSI 12 protsenti häältest (1,5 protsenti tõusu) ja DC 35 protsenti häältest (2 protsenti langust). Kõik vasakjõud kokku said valimistel 47 protsenti häältest ning PCI oli vaid 2 protsendi kaugusel, et olla riigi kõige laiema valijaskonnaga partei, tulles võimule paljudes maakondandes “punase vöö” kõrval  ning kõigis olulisemates linnades.

DC vahetas peasekretäri, selleks sai ekspartisan, ausa mehena tuntud Beningo Zaccagnini, Aldo Moro soosik. Sellel vahetusel oli kaks eesmärki: näidata DCd kui korralikku parteid ning avada kõnelused PCIga. Moro soov oli vastata Berlingueri liidu moodustamise kutsele viisil, mis toetaks ka DCd. Samas tabas DCd kohe üks suuremaid skandaale: selgus, et USA lennukikompanii Lockheed oli maksnud altkäemakse kogu maailma tööstusriikide poliitikutel
e, et tagada lennukitellimusi; selles süüdistati ka kolme Itaalia poliitikut, kahte DC ja ühte PSI liiget. Kevadel 1976 sattus DC uus imago uue löögi alla: et vältida abordireferendumit, üritasid parteid uue seaduse suhtes jõuda kokkuleppele, DC pakkus omalt poolt välja seadusemuudatuse, mille kohaselt abort jäi jätkuvalt kuriteoks. Vastuseks loobus PSI oma toetusest DC vähemusvalitsusele ning see tõi paratamatult kaasa vajaduse enneaegsete üldvalimiste järele.

1975. aastat märgib ka eurokommunismi tõus: Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia kommunistlikud parteid suurendasid koostööd, kinnitades sõltumatust Nõukogude Liidust ja pühendumust demokraatlikule sotsialismile. 12. VII 1975 kinnitati ühises deklaratsioonis, et “kontseptsioon rahumeelsest ja vabast teest sotsialismile väljendab meie strateegilist veendumust, mitte taktikalist suhtumist”. See tekitas suurt huvi kogu Euroopas ja ebamugavust USA valitsusele: kuigi eurokommunistide NSVLi kriitika oli teretulnud, siis kommunistide võimule kaasamise viis nende arvates ainult poliitilise situatsiooni destabiliseerumisele. Samas näitasid Itaalia arvamusküsitlused, et PCI edu DC  ees (sorpasso) võib olla reaalselt saavutatav.

Valimiskampaania lõpuaega  iseloomustas laiaulatuslik vägivald. Mais tapeti MSI valimisüritusel noor kommunist Luigi di Rosa. 12 päeva enne valimisi tapsid Punased Brigaadid Genova kohtuniku Francseco Coco, kes oli keeldunud nendega läbirääkimisest Sossi röövimise ajal. DC kasutas neid kahte juhtumit, et näidata end keskteena ekstreemsete valikute, fašistide ja punaste, sh PCI  vahel. 20. VI valimistel sai PCI parema tulemuse kui iial varem: 34,4 protsenti. Ent ka DC püsis tugevana: ta sai 38,7 protsenti häältest, jäädes selgelt suurimaks parteiks. Kõik väiksemad parteid kas kaotasid hääli või jäid nagu PSI 1972. aasta tasemele. Niisugune seis – PCI edu ja PSI ebaedu – seadis mõlemad parteid ootamatusse olukorda. Samas oli ka DC selgelt situatsioonis, kus tal ei olnud PCId võimalik ignoreerida.

Berlinguer jäi kindlaks oma 1973. aasta ajaloolise DC ja PCI kompromissi ideele, sõltumata sellest, et vasakparteid olid saanud 47 protsenti häältest. Berlinguer oleks võinud suunata oma energia tugeva vasakjõu ülesehitamisele, sellel olnuks šanss võita valimised järgmisel korral. See kätkes endas aga kahte ohtu: esiteks ei toetanud rahvusvaheline olukord vasakpoolset valitsust, kellega võinuksid kaasneda näiteks majandussabotaažid, nagu reaalselt juhtus 1980ndate alguses Prantsuse sotsialistliku valitsusega. Teiseks mäletas Itaalia enda poole sajandi tagust kogemust autoritaarsusega ja Berlingueril oli reaalne alus kartuseks, et vasakpoolsete võimuletõus võib teatud osa keskklassist ja ettevõtjaist panna pöörduma autoritaarsete valikute poole, nagu see oli juhtunud 1922. aastal.

PSI uueks sekretäriks valiti partei parempoolset tiiba esindav milanolane Bettino Craxi, valik, mis kujundas Itaalia poliitikat terve järgmise dekaadi jooksul. 1992. aastaks sai Craxist Itaalia korruptsiooni sümbol. Seitsmekümnendatel oli Craxi rahvusvahelisel areenil tuntud kui dissidentide toetaja, osa Craxi ebaseaduslikult teenitud rahast kasutati Uruguay vasakpoolse opositsiooni toetamiseks, muist sai Jaruzelski-aegse Poola Solidaarsus ning üht-teist pudenes ka Arafatile ja PLO-le. Craxi leidis, et eemaldumine kommunistidest, et luua vasaktsentristlik valitsus, on ainus võimalus partei ellujäämiseks. PCI vaatles PSId jätkuvalt noorema vennana, kelle lojaalsus on garanteeritud, seda arrogantsi ei andestanud PSI kunagi. Seega, kuigi vasakparteidel oli riigis suurem toetus kui iial varem, muutus nende koostöö üha nõrgemaks. PCI üks suurimaid poliitilisi vigu oligi PSI marginaliseerimine, mis laskis vasakpoolsust defineerida ainuüksi kommunismina ning toitis USA soovi DC võimu kõikvõimalike meetoditega alles hoida.

1976. aastal moodustati uus non sfiducia (mitte umbusaldav) valitsus Giulio Andreotti juhtimisel, kommunistid ja sotsialistid ei olnud valitsuse liikmed, aga nad olid nõus, et seda pole vaja lõhkuda. Vastutasuks konsulteeriti nendega programmi osas. Andreotti oli konservatiivne katoliiklane, kelle kaitseministriks oleku ajal äärmusparempoolsed salateenistustesse infiltreerusid. Andreotti valijaskonna kindlus oli Lazio, kus ta oli üles ehitanud tugeva klientistliku võrgustiku. Praeguseks on ka selgunud, et tal oli märkimisväärseid sidemeid maffiaga, mida ta kasutas oma poliitilise karjääri huvides. Andreotti juhitav “solidaarsusvalitsus” sai teoks paljuski tänu Aldo Moro tugevale poliitikale: Moro oli sunnitud kokku leppima Andreottiga, et võita enda poole DC konservatiivsem tiib. Aastail 1963–68 ja 1974–76 peaministri ametis olnud Aldo Moro eesmärk oli samm-sammult tuua PCI valitsusse, ilma kriisideta ja ilma ohustamata DC valitsemissüsteemi, allianss kommunistidega ei tohtinud DC positsiooni märkimisväärselt nõrgendada. Moro nägi selles alliansis ka arvatavasti ainsat alternatiivi P2 ja Gladio mõjuvõimule, Berlinguerigi arvates pidi ajalooline kompromiss olema ühiskonna ülesehituslike muutuste hüppelaud, mitte ainult korrektiivne reform. Samas alahindasid nii Berlinguer kui ka Moro DCs pika valitsemisaja jooksul tekkinud korruptsiooni ning teiste ühiskonnajõudude tugevust.

1977. Aasta liikumine

Revolutsiooniliste rühmituste jaoks olid valimised täielik läbikukkumine: paljud neist olid olnud aktiivselt poliitikas 1968. aastast ning pool miljonit häält ning kuus kohta parlamendis polnud piisav tulemus. Paljud rühmitused lagunesid ning osa neist pöördusid Brigate Rosse vägivaldsete meetodite poole. 1976. aasta alguses tundusid Punased Brigaadid olevat kadumisele määratud, kuid revolutsiooniliste liikumiste lagunemine ja politsei surve märkimisväärne nõrgenemine lasi neil taas kasvada.

Mida rohkem PCI end valitsusega sidus, seda rohkem kaugenes ta oma valijaskonnast ülikoolides ning suuremate linnade noorte hulgas, PCIst sai traditsiooniliste korrahoidmismeetodite tuline pooldaja  ning ta vaikis probleemidest, mis poliitiliselt aktiivse noorsoo hulgas olid suurima tähtsusega: demonstratsiooniõigus, politsei ülemäärane jõukasutamine, vanglareform, hierarhiseerituse vähendamine jne. Selline poliitika lihtsustas vägivaldsete meetodite kasutamist, teiselt poolt pani aga tema valijaskonna otsima alternatiivseid meetodeid.

Kõige jõulisem neist oli Movimento di 1977, 1977. Aasta Liikumine. 1977. aastaks oli majanduskriis vähendanud oluliselt töövõimalusi, samal ajal püüdles järjest rohkem inimesi kõrghariduse poole. Noorteliikumise eesmärgid muutusid. Otsiti ühistegevust, milleks tihti olid aruteluringid, kunsti- ja muusikatöötoad, joogaklassid  ning ka narkonõustamine, sest heroiin tegi võidukäiku illusioonid kaotanud noorte seas. Movimento 1977 eesmärk ei olnud rünnata vana võimu, vaid luua teist laadi, mittehierarhilisi struktuure. Neilt pärineb liidrite ja eliidi ning töökontseptsioonikriitika. Mõjutatuna naisliikumisest hakati rääkima mittevägivaldsusest ning feminismist. Liikumine oli üles ehitatud võrgustikuna ning selle liikmed pidid üksteist kohtlema võrdsena, et säilitada kõigi intellektuaalset uhkust.

1977. aasta tõi kaasa PCI ja Movimento kokkupõrked. Tipul olles otsisid mõlemad laia kandepinda. Compromesso storico õnnestumine oleks võinud ka need pinged maandada ja Movimento koha ühiskonnas säilitada. Ometi hävitas muutuste võimaluse Aldo Moro röövimine ja tapmine 1978. aasta alguses. Ilma Morota kaldus DC äärmusparempoolsete poole, Moro tapmine tekitas paljudes vastikuse vägivalla vastu, nii et nad taandusid isiklikku ellu, teised liitusid BRiga. Ühiskonnas hakkas meeleavaldus toimima terrorismi sümbolina ja koostöö mõiste ebameeldivalt lehkama.

Movimento ideaalid jäid aastateks varjusurma, kuid tõusid taas 1990. aastate teisel poolel, pärast supervõimude pinge kadumist, PCI lagunemist ja Itaalia valitsuste korruptsiooniskandaale, muutudes ehk selgemaks ja tuge
vamakski kui  1970ndatel. Feminism, sõjavastasus, võrgustruktuurid, koostoimimine – see ei ole enam ajalugu, see on ka praeguste liikumiste tänapäev ja meil jääb üle vaid vaadata, kuidas end nüüd kehtestatakse.

Meeleavaldusõiguse ja hierarhiakriitika on Itaalia avalikkus endale kätte võidelnud, 2006. aasta valimistel võitsid vasakjõud koos toimides valimised ning muudatused läbi teinud kommunistlik partei Partito della Rifondazione Comunista leidis enda koha valitsuses. Kuid kriminaalsuse, korruptsiooni, autoritaarsuse ja sumbumisega poliitikas tuleb itaallastel ikka veel võidelda ja ikka veel on just kodanikuliikumised need, kes soovivad ellu viia tegelikke muudatusi.

Jaan Kross, På stället flyg / Paigallend (Natur och Kultur). Tõlkinud Enel Melberg.

Eeva Park, Evighetsfällan / Lõks lõpmatuses (Norstedts). Tõlkinud Kalli Klement.

Helga Nõu, Ode till en skjuten räv / Ood lastud rebasele (Tranan). Tõlkinud Enel Melberg.

Estland berättar – hur man dödar ett minne / Eesti jutustab – kuidas tappa mälu (Tranan). Eesti lühiproosa antoloogia ( Jaan Krossi, Ene Mihkelsoni, Maimu Bergi, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Ülo Mattheuse, Eeva Pargi, Tiia Toometi, Jüri Ehlvesti, Peeter Sauteri, Andrus Kiviräha ja Mehis Heinsaare novellid). Koostanud Kalli Klement, tõlkinud Kalli Klement, Jaak Akker, Madli Björck, Peeter Puide, Jaan Seim, Kristi Sinkka, Maarja Talgre, Katarina Warfvinge.

Juhan Jaik, Månen och honungskrukan / Kuu ja meepott (Canopus). Tõlkinud Ilo Jaik Riedberg.

Jaan Kaplinski, Någonstans vid världens kant / Kusagil maailma äärel (Ariel). Tõlkinud Juris Kronbergs ja Guntars Godiņš.

Doris Kareva, Tidens gestalt / Aja kuju (ellerströms). Tõlkinud Peeter Puide.

Jürgen Rooste, Presidenten bor nånstans i närheten / President elab kusagil lähedal (ellerströms). Tõlkinud Peeter Puide.

Kalju Kruusa, Mötesvis / Treffamisi (ellerströms). Tõlkinud Peeter Puide.

fs, 2007 (ellerströms). Tõlkinud Peeter Puide.

Andres Ehin, Ly Seppel-Ehin, Kristiina Ehin, Sömnlösa på sömstranden / Unetud unekaldal (NyNorden). Tõlkinud Kalli Klement ja Jaan Seim.

Ilmar Laaban, Palingarderomb (ellertsröms). Koostanud Jaan Malin.

Estniska ballader / Eesti ballaadid (ellerströms). Tõlkinud Ilmar Laaban.

Betti Alver, Historien om den vita kråkan / Lugu valgest varesest (ellerströms). Tõlkinud Enel Melberg.

Marie Under, Gnistor i askan / Sädemed tuhas (ellerströms). Tõlkinud Enel Melberg.

Marie Under, En stjärna föll / Langes üks täht (NyNorden). Tõlkinud Silvia Airik-Priuhka.

Hella Wuolijoki, Sången om kriget / Sõjalaul (ellerströms). Tõlkinud Enel Melberg.

Imbi Paju, Förträngda minnen / Tõrjutud mälestused (Atlantis). Tõlkinud Heidi Granqvist.

Hopp i säng! / Ruttu tuttu! (NyNorden). Karl Martin Sinijärve, Veiko Belialsi, Juhani Püttsepa, Contra, Andrus Kiviräha, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Kivisildniku, Peeter Sauteri, Jaan Tätte ja Peep Pedmansoni lood. Tõlkinud Jaan Seim.

Peeter Sauter, De lata barnens bok / Laiskade laste raamat (Tranan). Tõlkinud Madli Björck.

Kristiina Kass, Samuels magiska kudde / Samueli võlupadi (NyNorden). Tõlkinud Maria Holm.