Umberto Eco on kirjutanud, et raamatu tekst valib lugeja, pakkudes esimestel lehekülgedel välja vastastikuse äratundmise või tundmaõppimise koodi, ebamugavad takistused, mille ületamisel liigutakse üksmeelselt mööda kirjutise keerdkäike kuni katarsist pakkuva finaalini. Kuna KatariinaI-st, Venemaa tsaari ja esimese keisri PeeterI lihtrahva seast pärit abikaasast, teab igaüks midagi, on Kristina Sabaliauskaitė romaani „Peetri keisrinna“ puhul lugejail kindlasti olemas ka eelhäälestus, omad ootused selle ajaloolise persooni suhtes. Raamatu algus rabab aga kindlasti just suuremate eelteadmistega inimesi kõige enam.
Toorelt otsekohest ja õõvastuseni üksikasjalikku füüsilise valu ja kannatuste kirjeldust lugedes tundsin justkui omal nahal neid sõnadesse pandud inimkeha protsesse. Vastik ja eemaletõukav pilt hoiab lugejat enda kütkes: masohhistlikult liigub ja elab too kaasa, kuulab surivoodil olija vaevu kuuldavaid sõnu, kaebusi, mille tagant hakkab paistma tema lugu, hääbumise taustalt hargnema ühe erilise naise elu. Pime ja sõge inimelu lõpp vaheldub kogu raamatu vältel värvikate elupiltidega, alates peategelase lapsepõlvest kuni aastani 1710, millega saab läbi romaani esimene osa. Sellest kõigest kujuneb palju kannatanud ja palju üle elanud targa naise portree, dramaatiline elulugu, mis on väga kaugel ilusast Tuhkatriinu-muinasjutust, mida võib ajastu üldkäsitlustele toetudes ette kujutada. Romaani teises osas, mis on leedu keeles ilmunud eelmisel aastal ning tõlgitakse loodetavasti samuti peagi ka eesti keelde, arenevad sündmused edasi, kuni hetkeni 1727.aasta kevadel, mil diloogia algab.
Just teises osas hakkavad kangelannaga juhtuma sündmused, mis seovad ta ja tema perekonna tihedamalt ka Eestiga. Saabub ta ju koos Peetriga siia esmakordselt 1711.aasta detsembris. Sel puhul tellib valitsejapaari võõrustanud toonane kuberner Aleksandr Menšikov erandliku ikooni, kus karikas seisvat Kristust ümbritsevad Peeter ja Katariina, nende lapsed ja lähedased (loomulikult nimipühakutena) ja mis asub tänapäevani Tallinnas Nikolai kirikus. Aastal 1714 ostab Peeter Tallinna lähistel maa-alad, kus mõne aasta pärast hakatakse itaallasest arhitekti Nicola Michetti projekti järgi rajama uut euroopalikku suveresidentsi– veel üht Peetri paradiisi, Katariina auks nimetatud Kadrioru lossi. Huvitav, kas romaani jätkuosas leiab oma koha ka Maardu mõis, mis oli üks mitmest maavaldusest, mille Peeter Katariinale kinkis, et kindlustada tema ja laste tulevik juhuks, kui teda enam ei ole? Kaudsetest teadetest võib järeldada, et Venemaa valitseja armastatud abikaasa veetis Maardus koos lastega päris palju aega. Mõisas oli palgal teenijaskond, sh ka andekas sakslasest aednik, kes kutsuti nõudlike tööde puhul Kadrioru pargis sinna appi. Eestis jagus valdusi ja ametikohti ka Katariina Peetri-eelse elu lähedastele isikutele, sugulastele ning tema kasvataja pastor Glücki lähikondseile.
Õnneks ei saa tuntud isiku eluloole tugineva ajalooromaani puhul lugemisrõõmu ära rikkuda, sest faktid, niipalju kui neid on KatariinaI puhul teada, on ju ammu igal pool kirjas, ja autor ei ole sündmustiku mõttes peaaegu midagi omalt poolt juurde pannud. Selle romaani peamine võlu peitubki Sabaliauskaitė oskuses ehitada üles sündmuste ja sisekaemuse võrgustik, mis võtab inimese kuju. Lugeja saab temaga tuttavaks: tema tunded ja mõtted on usutavad ning tegelaste omavahelised suhted veenavad ka siis, kui need ei vasta kanoonilisele tõlgendusele. „Peetri keisrinnas“ on autor saavutanud ajaloolise täpsuse, psühholoogilise ja emotsionaalselt haarava eluloo ning n-ö maitse ja lõhnaga kirjanduse suurepärase sümbioosi.
Eestis asuvatest Katariina I portreedest väärib esiletoomist Johann Heinrich Wedekindi maal Narva muuseumi kogus. Wedekindi 1720. aastate keskpaigas maalitud portree puhul on tegu prantsuse kunstniku Jean-Marc Nattier’ 1717. aastal loodud portree muudetud koopiaga. Kui prantslase maalil on Katariina I selgelt idealiseeritud, siis Wedekindi korduses tunneb paremini ära keisrinna iseloomulikud näojooned, nagu ka Vene õukonnas töötanud kunstnike Ivan Adolski või Louis Caravaque’i loodud Katariina portreede puhul.
Sabaliauskaitė romaani eestindusega peaaegu samal ajal jõudis meie raamatulettidele ka tuntud Vene ajalookirjutaja Nikolai Pavlenko raamatu „Katariina Esimene“ tõlge (tlkAndres Adamson). Neid kõrvutades paistavad kohe silma hea kirjanduse eelised populariseeriva ja publikule meeldida sooviva ajalookäsitluse ees. Kirjeldatavate sündmuste ja isikute osas on need küll sarnased, sest mõlemal juhul on toetutud võimalikult täpselt samadele vähestele säilinud allikatele: Peetri ja Katariina kirjavahetusele, Peetri kirjadele teistele isikutele (õele Nataljale, Menšikovile, Fjodor Apraksinile jpt), Venemaal sel perioodil viibinud välisriikide esindajate oma valitsejatele tehtud ettekannetele, ametlikele dokumentidele, millele lisanduvad XVIIIsajandi keskpaigast ja teisest poolest pärit mälestused ja „tõestisündinud“ lood Peetri ajast. Neid kõiki iseloomustab aga maskuliinne vaatenurk: tähelepanu keskmes on PeeterI, tema ja Venemaa riiklikud huvid. Mida tundis ja mõtles Katariina, ei saa teada ühestki allikast, kaasa arvatud tema enda kirjad, mille panid ta sõnade järgi kirja Katariinat ümbritsenud kaaskondlased. Sabaliauskaitė teoses on aga kesksel kohal just Katariina ise: algul tundlik ja unistav väike tüdruk, siis kannatav ja elu eest võitlev tütarlaps Marta ning siis Peetri armukeseks, seejärel naiseks ja hiljem tsaarinnaks saanud Katariina.
Avameelne ja jõuline naise lugu on muidugi kirjutatud tänapäeva vaatevinklist. Mõistagi ei ole ajaloolise isiku tunded, mõtted ja emotsioonid taastatavad, kirjanik saab need vaid luua, lähtudes meie kaasaja väärtustest, hoiakutest, unistustest. Tänu sellele ongi Sabaliauskaitė lugu Katariinast, Peetri keisrinnast, just nii huvitav, haarav ja kõnetav, et ajalooliste dekoratsioonide keskel liigub ja tegutseb reaalne inimene, kes sobiks ka tänapäeva, kelle otsused ja kahtlused aitavad ehk ka praeguses elus veidi paremini hakkama saada. Ja Sabaliauskaitė dekoratsioone võib usaldada: autor on teinud väga põhjaliku töö allikatega, kuid valinud oma loo jaoks sobivamad tahud ja aspektid. KatariinaI isiklik lugu on üldjoontes usutav ka ajaloolase silmis, ühe suure mööndusega. Nimelt on kõrgendatud tähelepanu kangelanna rahvuse suhtes, üsna ootamatu ja enamiku oletustega vastuolus versioon tema päritolu kohta, ning kogu raamatust läbi kumav Leedu patriotism veidi võõrastav, samuti need modernsed ideed, mis ei olnud sellisena aktuaalsed või mõeldavad XVIIIsajandi alguses.
Veenvus, mille Sabaliauskaitė on oma romaanis saavutanud, on loomulikult mõnevõrra ohtlik, sest loob lugejas petliku ettekujutuse, nagu oleks ta kirjeldatavaid sündmusi ise näinud, nii et teab täpselt, kuidas asjad „päriselt“ olid. Sama tunne tekib ju ka Jaan Krossi romaanide ja novellide puhul. Näiteks Johann Köler mõjub „Kolmandates mägedes“ reljeefsema ja värvikamana kui Mai Levini kunstnikumonograafias, mis on ometi tõene ja terviklik. Inimestena soovime näha ajaloolistes persoonides sügavaid emotsioone ja kaasahaaravat kirge, mida Sabaliauskaitė oma teoses ohtrasti pakubki.
Eraldi tahan esile tuua raamatu tõlkija Tiina Katteli suurepärase töö. Paraku puudub mul võimalus hinnata autori leedukeelse originaalteksti stiili, kuid see, mille tõttu hindavad Sabaliauskaitė loomingut kriitikud ja leedu publik, on tajutav ka eestikeelses tõlkes. Tekst haarab lugejat, on loomulik ja elav ning ajalooliste paikade, nimede, nimetuste ning mõistete osas täpne. Jääb vaid loota, et just Kattelile usaldatakse ka romaani teise osa tõlkimine ning see ilmub võimalikult pea, sest kõik, kes on raamatu esimest osa lugenud, ootavad põnevusega loo edasiarenemist, taaskohtumist värvikate ja kohemaid tuttavaks ja omaseks saanud karakteritega.
Aleksandra Murre on kunstiajaloolane ja Kadrioru kunstimuuseumi direktor.
Tunnen puudust millestki, mis jäi maha. 1791 sõna Wes Andersonist
ANDREI LIIMETS
Mängufilm „Prantsuse lähetus“ („The French Dispatch“, USA-Saksamaa 2021, 107 min), režissöör-stsenarist Wes Anderson, operaator Robert D. Yeoman, helilooja Alexandre Desplat. Osades Bill Murray, Jeffrey Wright, Benicio del Toro, Adrien Brody, Tilda Swinton, Léa Seydoux, Frances McDormand, Timothée Chalamet jt.
Kui Wes Anderson 1990ndate keskel filmimaailma kaardile ilmus, oli tema karjäärikõverat ka parima tahtmise juures võimatu ette aimata. Lavastaja hilisematele filmidele vältimatult iseloomulikest vormilahendustest oli asi toona veel kaugel. Debüüdi „Pudelrakett“1 linastamisest ütlesid suuremad festivalid ära, kinodes põrus krimikomöödia läbi. Ometi oskasid mõned näha linateoses värsket ja paljulubavat lavastajakätt. Vaevu kahekümnendate keskpaika jõudnud Anderson oli alles hakanud omandama võtteid oma eeskujudelt ehk Martin Scorseselt ja François Truffaut’lt.
Veerandsaja aastaga on Anderson jõudnud kümne filmiga oma käekirjani, millega konkureerib mõjukuselt ja äratuntavuselt Ameerika filmis ehk vaid Quentin Tarantino. Mõlemad on ka usinad filmiloost ja eelkäijatelt õppijad, mistõttu ei maksa imestada, et „Prantsuse lähetuse“ ilmumise eel avaldas levitaja Searchlight Pictures nimekirja, kus on koguni kolmkümmend kaks filmi, mis on Andersoni värskeimat linalugu mõjutanud.
Nimistust leiab rohkelt prantsuse filmi suurkujusid: Jean Renoir, Jean-Luc Godard, Henri-Georges Clouzot, Louis Malle, Truffaut, Jacques Tati. „Ma olen kogu elu tundnud end nagu prantsuse filmis,“ on Anderson ise öelnud ning see polegi vaid fantaasia kinolinal – Euroopas ringi reisida armastaval lavastajal on Pariisis oma korter.
Eeskujude loetelu ei piirdu üksnes prantslastega, vaid hõlmab teisigi filmiajaloo teerajajaid, nagu Billy Wilder, Roman Polanski, Luchino Visconti ja Alfred Hitchcock. Viimase psühholoogilised põnevikud ei torka Andersoni filme vaadates ilmselt esimesena pähe, kuid just selle briti pingemeistri loomingut on Anderson nimetanud ühe olulisema mõjutajana. Žanrierinevustele vaatamata seob neid eri ajastust pärit meistreid tugev ruumitunnetus. Andersoni üle-eelmine film „Grand Budapest Hotell“2 on näiteks tulvil väikseid visuaalseid austusavaldusi Hitchcocki filmidele.
Andersoni talent ei seisne aga peenes oskuses eeskujudelt laenata või suisa näpata, vaid suutlikkuses nende võtteid edasi arendada, stseenilahendusi ümber komponeerida ja lai mõjutajate spekter oma ainulaadseks stiiliks muuta.
Kahe kõige otsesema eeskujuna on Anderson „Prantsuse lähetuse“ puhul välja toonud Itaalia neorealismi legendi Vittorio De Sica filmi „Napoli kuld“ ja Max Ophülsi „Naudingu“3. Need 1950ndate alguse linateosed on n-ö antoloogiad ehk mitmest eraldiseisvast lühiloost koosnevad valimikud. „Prantsuse lähetusega“ on Wes Anderson realiseerinud korraga kolm kauast kinnisideed: teha prantsuse film, teha antoloogiafilm ja teha ajakirjandusfilm.
New Yorkeri jälgedes
„Prantsuse lähetust“ on tituleeritud armastuskirjaks ajakirjandusele, kuid Anderson on sellisest määratlusest kõrvale põigelnud, nimetades, et heal on siin tegu mõne ajakirjanikuga. Teatav pelg suure üldistuse ja taotluse ees hõlmata korraga tervet nähtust on arusaadav. Eelmise filmi „Koerte saar“4 linastumise aegu tabasid Andersoni tema karjääri jooksul teravaimad kriitikanooled.
Ennui-sur-Blasés on end sisse seadnud samuti väljamõeldud Ameerika väljaande „Liberty, Kansas Evening Sun“ välistoimetus. „Prantsuse lähetus“ on üles ehitatud ajakirja viimase numbri filmina kujutamisele. Esiplaanil kelner (Pablo Pauly) ja Arthur Howitzer, Jr. (Bill Murray).
Ehkki koerakarjast jutustav düstoopiline nukufilm sai suures plaanis peamiselt kiita, heideti Andersonile ette jaapani kultuuri aproprieerimist ehk välise vaatlejana stereotüüpide võimendamist. „Prantsuse lähetuse“ puhul on ta seetõttu intervjuudes üha rõhutanud, et tegemist on välismaalase nägemusega Prantsusmaast, nii nagu Wim Wenders on kujutanud filmis „Pariis, Texas“5 Ameerikat oma muljete põhjal.
Fiktiivsete, ent detailsuse tõttu väga usutavate kohtade loomises on Anderson igal juhul meister, olgu tegemist „Koerte saare“ Megasaki, „Kuutõusu kuningriigi“6 New Penzance’i saare või „Grand Budapest Hotelli“ Zubrowka kuningriigiga. Nüüd lisandub Ennui-sur-Blasé – tõlgituna umbkaudu Igavus-Apaatia –, millele on andnud eeskuju Angoulême’i-nimeline väikelinn Prantsusmaa edelaosas ning vanad fotod Pariisi boheemlaslinnaosadest.
Ennui-sur-Blasés on end sisse seadnud samuti väljamõeldud Ameerika väljaande „Liberty, Kansas Evening Sun“ välistoimetus. „Prantsuse lähetus“ on üles ehitatud ajakirja viimase numbri filmina kujutamisele. Kui peatoimetaja ühtäkki infarkti tõttu sureb, jääb tema soovil avaldada vaid üks number, mille artiklid vaataja ees lahti rulluvad.
Toimetus pole lihtsalt nägemus sajandi keskpaiga ajakirjanikest, vaid selle otseseks eeskujuks on Ameerika intellektuaalide XX sajandi lipulaev The New Yorker. Anderson avastas ajakirja tudengina Texase ülikooli raamatukogust ning hakkas numbreid seejärel koguma. Väidetavalt on tema valduses eksemplarid pea kõigist New Yorkeritest 1940ndate aastateni välja. Huvi väljaande ja selle autorite suhtes kasvas sedavõrd fanaatiliseks, et mullu oktoobris anti välja Andersoni toimetatud valimik „Toimetaja matus“7 neljateistkümne peamiselt välislähetuses toimetanud autori looga.
New Yorker alustas 1925. aastal võrdlemisi kerglase meelelahutusena, keskendudes peamiselt kiiksuga huumori, karikatuuride ja lühilugude avaldamisele. Oma tänaseni palju tõsiseltvõetavama koha meediamaastikul hõivas ajakiri pärast Teist maailmasõda, kui ühe terve numbri ulatuses ilmus John Hersey essee „Hiroshima“8, mis avaldati hiljem ka eraldi raamatuna. Kuue ellujäänu lugudest koosnev töö sundis seni maailmasõja võidujoovastuses olnud Ameerikas vaatama esmakordselt tõtt tuumaplahvatuse tegelike tagajärgedega. Ühtäkki kerkis aja- ja ilukirjandust siduv New Yorker Ameerika kultuurielu tippu. Selle autorite ringi leidsid tee näiteks Truman Capote, Roald Dahl, Philip Roth, J. D. Salinger ja Vladimir Nabokov. Viimase kahe looming on samuti Andersoni suurimate mõjutajate hulgas.
Ka „Prantsuse lähetuse“ tegelased on tegelike ajakirjanike koondpilt. Bill Murray kehastatud Arthur Howitzer juuniori, kelle surmast sündmustik alguse saab, prototüübid on näiteks New Yorkeri asutaja Harold Ross ja pikaaegne toimetaja William Shawn. Andersoni oskust luua vastuolulisi karaktereid näitab see, et mehed olla päriselus olnud täielikud vastandid: Shawn leebe ning julgustav teenäitaja ning Ross valjuhäälne vana kooli juht, kes kohtles kolleege taltsutamist vajavate lastena. Filmis Howitzeri seinale kirjutatud „nutmine keelatud“ osutab näiteks Rossi vaikusearmastusele, mille tõttu oli kontoris keelatud ümiseda ja vilistada.
Filmi kolm peamist lugu viivad kontorist kaugele ning räägivad ühtaegu väga erinevatest tegelastest ning ajakirjanduse võimalustest neid kujutada. Esimeses loos kohtub vaataja mõrva eest vangi mõistetud kunstnikuga, kelle töid maailm ihaldab. Teine lugu viib noorterahutuste keskmesse. Kolmandas röövitakse aga politseiülema poeg, kelle päästmisel omandab võtmetähtsuse gurmaanist ülema kokk Nescaffier. Nagu Andersonile iseloomulik, avanevad lood sageli lugude sees ja järgmised lood omakorda nende sees. Struktuurilt on film raskesti jälgitav isegi andunud Andersoni fännidele.
Kogu sürreaalsuse juures on aga filmis vähe sellist, mis oleks täiesti välja mõeldud. Rahutused põhinevad suuresti 1968. aasta Pariisi sündmustel, kui tudengiprotestidest jõuti revolutsiooni äärele. Kahekordse Oscari-võitja Frances McDormandi kehastatud Lucinda Krementzi karakteri taga on kirjanik Mavis Gallant ja Lilian Ross (sugulussuhe Harold Rossiga puudub). McDormandi teksti on filmis põimitud otse Gallanti kirjutistest võetud poeetilisi kirjeldavaid ridu, millel ei pruugi ekraanil toimuvaga otseselt seost olla.
Enamasti komöödialavastajaks liigitatava Andersoni kohta võib teema olla ootamatult poliitiline, kuid tasub meeles pidada, et tema filmide väline värvikirevus ja rõõmsameelsus on enamasti petlik. Andersoni ellu jättis sügava jälje vanemate lahkuminek, kui ta oli kaheksa-aastane, ja nii pole tema filmides tragöödia kunagi kaugel. „Tenenbaumid“ tegeleb muu hulgas depressiooniga, „Rushmore“ ja „Darjeeling Limited“9 aga leinaga. „Grand Budapest Hotelli“ on võrreldud pildikülluse tõttu sageli kommipoega, kuid õigupoolest kobestab kadunud Euroopa nostalgia teed arusaamani, et kõik filmis nähtav purustatakse peagi maailmasõja koledustes. „Koerte saar“ käsitleb aga võõraviha, propagandat ja paanikakülvamist.
„Prantsuse lähetuse“ viimases kolmandikus mängib Jeffrey Wright Roebuck Wrighti, kelle kuju on inspireerinud kirjanik ja aktivist James Baldwin ning osalt ka ajakirjanik A. J. Liebling. Viimase omaks peetakse muuseas tsitaati „inimesed ajavad uudistest loetu uudistega segamini“.
Kuigi Liebling suri juba 1963. aastal, kõlavad need sõnad päevakajaliselt ka täna, mil suur osa ajakirjandusest on rahapuuduse ja klikijanu koosmõjul kolletunud ning toodab röögatutes kogustes sensatsioonilise kõlaga pealkirju või suvalist rämpsu teisejärgulistest meelelahutustähtedest. Kvaliteetne uuriv ajakirjandus on aga kaotanud kandepinnas ja usaldusväärsuses, kuna ühismeedia tulekuga saab igaüks valida endale sobiva kõlakambri. Sopistub meediaruum, mõraneb igasugune ühiskondlik konsensus, laguneb demokraatia.
Eestiski on räägitud igatsusest ja vajadusest tasakaalustavate, suurt pilti haaravate häälte järele, kelle ideaalkujuna kehastuvad vaimusilmas enamasti Lennart Meri või Enn Soosaar. Sellise rahuliku hääle on Anderson püüdnud leida Roebuckis. Wrighti rollisoorituse eeskujudeks on peale Baldwini näitekirjanik Tennessee Williams ja demokraadist intellektuaal Gore Vidal.
Vidal pidas 1968. aastal ehk seitse aastat enne filmis kujutatud väljaande sulgemist maha konservatiivse poliitikaanalüütiku William F. Buckleyga kuulsa debati, millest valmis hiljuti ka põnev dokk „Südamevaenlased“10. Sündmusi kujutatakse seal murdehetkena, mil Ameerika uudiste- ja meediaruumist sai intellektuaalse arutelu, analüüsi ja tõeotsingu koha asemel röökivate arvamuste võitlustanner.
Andersoni loodud maailmale võib ette heita mõningast elitarismi, isegi privileegipimedust. Tema tegelased on enamasti jõukad ja haritud, käivad erakoolis, elavad külluses ega pea tegelema enamikule osaks langevate argimuredega. Tema maailm on täis polümaate ja renessansiinimesi, kuid eks ilmesta see soovi olla targem ja parem, veeta aega huvitavate ja haritud inimestega, mitte langeda populistliku päevapoliitika või lihtsalt labasuse küüsi.
Andersoni filme seobki teatav kaotus ja igatsus, olgu siis maailmavaate, inimese, koha või aja järele. „Prantsuse lähetuses“ võtavad selle kokku Nescaffieri, võõrriigis viibiva välismaalase sõnad: „Otsin midagi, mida ei ole, tunnen puudust millestki, mis jäi maha“.
Kas liiga palju head asja?
Vaatamata üllale taotlusele ja pilkupüüdvate detailide küllusele pole „Prantsuse lähetust“ vastu võetud sama üksmeelse kiidukooriga kui Andersoni eelmisi filme. Guardianis on seda nimetatud väsitavaks, Vanity Fairis raskesti hõlmatavaks, Washington Postis öeldud, et filmis pole siirast uudishimu maailma vastu. New Yorker on nimetanud seda aga Andersoni vahest parimaks filmiks! Paljudes arvustuses on tõstatatud küsimus, kas liiga palju head asja on lõpuks ikkagi hea.
Pildi rikkalikkuse osas on Anderson püüdnud ennast igas järgmises filmis üle trumbata. Tema makettidena näivad võttepaigad justkui luniksid pidevalt pausinuppu, et kõiki detaile imetleda. Selles osas ei ole ta teinud mingit hinnaalandust ka „Prantsuse lähetuses“, ja järjekordselt on tegemist Andersoni ihuoperaatori Robert D. Yeomani laitmatu tööga.
Andersoni näitlejateansamblid meenutavad üha enam piltmõistatust, mitu Oscari-võitjat ühte filmi mahub. Peale pikaajaliste kaasteeliste nagu Murray (too nõustus kunagi „Rushmore’is“ osalema peaaegu tasuta), McDormand, Tilda Swinton, Adrien Brody, Owen Wilson (koos temaga kirjutas Anderson oma esimesed filmid), Jason Schwartzman, Edward Norton ja Willem Defoe näeb ekraanil mitmeid esma- või teistkordselt tema filmis üles astuvaid staare. Nimetagem: Benicio Del Toro, Jeffrey Wright, Léa Seydoux ja üks maailma kuumemaid nimesid Timothée Chalamet. Paljud, näiteks Elisabeth Moss, Christoph Waltz, Alex Lawther ja Saoirse Ronan, on ekraanil vaid hetke.
Liiga hakkab aga lõpuks tegema teksti tihedus. Visuaalselt on Andersoni filmid olnud alati detailiküllased ja piiritult mängulised, dialoogilt siiski mõõdukamad. „Prantsuse lähetuse“ heliribal vahetuvad kiirelt vestlused, märkused, pealelugemised, ekraanile ilmuvad kohati üsna pikad kirjad. Tegemist pole ka pelga info edastamisega, sest suur osa sõnadest on ritta seatud poeetiliselt ja üsna keerulises inglise keeles, nii et omandavad eraldi kirjandusliku väärtuse. Saalis istuvat vaatajat tabab aga pigem ülestimulatsioon ja üleküllastumine, mis viib kiirelt väsimuseni ega võimalda sündmustega enam emotsionaalset sidet hoida.
Anderson läheb siin justkui Cristopher Nolani jälgedes: filmi nõuab rohkem kui üht vaatamist. Võin kinnitada, et teisel korral, kui struktuurimuster on pisut selgem, hakkab „Prantsuse lähetus“ tõepoolest paremini avanema. Silma jääb rohkem väikesi vimkasid ja kõrva suurepäraseid tekstikatkeid, nagu Adrien Brody kehastatud kunstikaupleja hüüatus kohtule talle tulusa kunstniku vanglast päästmiseks: „Teil peab ometi olema sellisteks olukordadeks mingi topeltstandard!“
Paremini hakkab kangastuma ka Andersoni nägemus sündmustes, mis ei pöörle sugugi ümber õhkava nostalgitsemise. Lavastaja pealtnäha väheütlev märkus, et tegemist pole armastuskirja, vaid filmiga, omandab tähenduse. Kogu hoolika, detailse maailmaloome juures ei püüa Anderson kordagi jätta muljet, nagu oleks tegemist päris ajalooga. Vastupidi: ta teeb dekoratsioonid sageli niivõrd nähtavaks, et igaüks saaks aru: tegemist on müüdiloomega, fantaasiaga, millegagi, mida pole tegelikult olemas.
Selles võib näha ajakirjanduse, filmikunsti või ka igasuguse loojutustamise, isegi nostalgia kui sellise kriitilist peegelpilti. Ühel hetkel muutub pilt animatsiooniks ning hääl taustal ütleb otse välja, et sündmusi kajastati hiljem koomiksikülgedel ülepakutult. Me ei näe tegelikkust ega isegi filmi tegelikkust, vaid kellegi kujutlust kujutlusest. Ajalugu ei võta sirgeid ja üheselt arusaadavaid suundi, vaid killustub rohkete kogemuste, arusaamade, kujutluste ja meenutuste vahel. Kuivõrd tugev poleks ka soov üht-teist romantiseerida või õilistada, suunavad sündmusi sageli juhus ja banaalsus, kusagil taustal ootab aga eetriaega pesupulbrireklaam.
Anderson ei ole aga võtnud küünilist ega üleolevat hoiakut, vaid suhtub sellesse kõigesse teatava eluterve stoilisusega. „Püüa jätta mulje, et tahtsidki just nii kirjutada,“ ütleb Howitzer filmis oma autoritele. Anderson on suutnud igal juhul jätta mulje, et on teinud kõike tahtlikult, hoolimata sellest, milliseid tähenduskihte võidakse sellest välja lugeda.
1 „Bottle Rocket“, Wes Anderson, 1996.
2 „The Grand Budapest Hotel“, Wes Anderson, 2014.
3 „L’oro di Napoli“, Vittorio de Sica, 1954; „Le plaisir“, Max Ophüls, 1952.
4 „Isle of Dogs“, Wes Anderson, 2018.
5 „Paris, Texas“, Wim Wenders, 1984.
6 „Moonrise Kingdom“, Wes Anderson, 2012.
7 Wes Anderson. An Editor’s Burial: Journals and Journalism from the New Yorker and Other Magazines. Pushkin Press, 2021.
8 John Hersey, Hiroshima. – New Yorker 31. VIII 1946.
9 „The Royal Tenenbaums“, Wes Anderson, 2001; „Rushmore“, Wes Anderson, 1998; „The Darjeeling Limited“, Wes Anderson, 2007.
10 „Best of Enemies“, Robert Gordon, Morgan Neville, 2015.
Kristina Sabaliauskaitė teoste jõudmist eesti keelde ootasin juba ammu. Huvi Sabaliauskaitė loomingu vastu tärkas tänu ta paeluvale esinemisele ja inglise keelde tõlgitud romaanikatkendile 2018. aasta Londoni raamatumessil, kus Eesti-Läti-Leedu olid peakülalised.
Leedu kirjandusse tuli kunstiajaloolase haridusega ja ajakirjaniku ametit pidanud autor ajaloolise tetraloogia „Silva rerum“ I osaga 2008. aastal. Teosest sai kohe bestseller ning see on toonud autorile tunnustuse nii kodumaal kui ka kaugemal. Romaanisari kujutab Narwoyszite perekonna lugu aastatel 1659–1795. Tegu on aga ikkagi nelja paksu köitega ja veel leedu kirjandusega – Eestis nõuaks see ettevõtmine hulljulgust nii tõlkijalt kui ka kirjastuselt. Ei ole ju sugugi kindel, et bilanss jääb nulli …
Sabaliauskaitė on aga nüüdseks jõudnud avaldada juba uue silmapaistva teose, diloogia „Peetri keisrinna“ (2019, 2021). Romaani esimene osa ongi nüüd tema debüüt eesti keeles (tlk Tiina Kattel, Varrak) ning on pälvinud sooja vastuvõtu. Leedus on see olnud aga suisa kuum: „Peetri keisrinna“ esimene osa valiti 2019. aastal sealse ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks ning selle tiraaž on Leedus praeguseks 100 000 eksemplari. Teise osa tiraaž on aga praeguseks juba 87 000 eksemplari.
„Peetri keisrinna“ I osa on tõlgitud juba läti, eesti, sloveeni ja hollandi keelde, lähiajal on oodata prantsuse ja itaalia tõlget. Lätis jõudis teos nagu Leeduski müügiedetabelite tippu, samamoodi oli menukas olnud „Silva rerum“. Eestis annab kirjastus Varrak peagi välja teose kolmanda trüki – tundub, et leedu kirjanduse bilanss võib siingi juba nulli jõuda küll.
Kuni tõlgitakse eesti keelde „Peetri keisrinna“ II osa, tasub tutvuda teise erudeeritud ja andeka leedu autori loominguga. Nimelt ilmus mõne nädala eest eesti keeles Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ (tlk Tiiu Sandrak, Eesti Raamat). Jonuškaitė pälvis 2020. aastal „Maranta“ eest Balti Assamblee kirjandusauhinna. Tõlke esitlus on järelvaadatav Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-konto ja Youtube’i kaudu.
Valeria-Salme Villandi 27. VIII 1924 – 31. XII 2021
Kõik jääb kuhugi alles, kõik käib maailmas ringi, kõik on kusagil tallel, murrab ja muudab hingi.
Valeeria Villandi
„Hingelt ma olen kõigepealt luuletaja olnud. Kirjanduskriitikat olen ma sellepärast kirjutanud, et olen tahtnud sõna sekka öelda. Ja toimetamise tööd olen ma elus kõige rohkem teinud. Seda multikate-asja, mille kaudu mu nime kõige rohkem tuntakse, olen ma endale ikkagi ainult kõrvaltööks pidanud.“ Nii on Valeeria Villandi 2013. aastal oma elutöö ise kokku võtnud.
Lasnamäel üles kasvanud tüdruk tundis juba noorena tõmmet filosoofia ja kirjanduse poole. Eestis oli Saksa okupatsioon, kui tema juba luuletas ning kirjutas Henrik Visnapuule ja Gustav Suitsule, et saada tagasisidet oma värsside kohta. Nõukogude okupatsiooni ajal astus ta Tartu ülikooli õppima eesti filoloogiat. Tartu kirjandusringkonnis oli tollal üpris elav ajajärk ning Erni Hiire järgi nime saanud nn Hiire klubis sai kokku mitu põlvkonda, alates Oskar Lutsust, jätkates Felix Kotta ja Aira Kaaluga ning lõpetades nooruritega. Sealsamas loodud Tartu Noorte Autorite Koondise ridades algas kirjanik Valeeria Villandi katkematu loometeekond.
Ametlik kirjandusringkond kiitis Villandi heaks juba 1945. aastal, mil ta debüteeris värssidega Loomingus. Neist värssidest hõngub bettialverlikku luulekooli: „Töökasse maisusse rakendub keha,/ vaim suudab teostada enda./ Viimaks sa tead, mida tuleb sul teha:/ vabana kõrgusse lenda!“ Kuid ei suutnud vaim end teostada, ei lennatud vabana kõrgustesse. 1940ndate teisel poolel kirjandusse tulnuid võib tagasivaateliselt nimetada märkamatuks põlvkonnaks. Nende hulgas justkui puuduvad suured nimed, kirjandusreaalsuse jõulised kujundajad, inimesed kui märgid, olgugi nende loomingulises pärandis sisu ja kaalu. Villandi põlvkond on eesti kirjandusloos väga oluline. Nende enesekehtestamise aastad olid poliitiliselt need kõige rängemad, nooruse igiloomulikku tungi ja sära närvutasid, loomulikku talenti kammitsesid vulgaarsotsioloogia ja ankeediplekid, isikupärale polnud sotsialistliku realismi vormikaanonis jäetud palju ruumi. Nad hoidsid, mida hoida oli, ning võitlesid juurde, mida võidelda sai. Võib ehk öelda, et nad hoidsid tule noorte kambris vähemalt põlemas. Sulaaja superstaarid Jaan Kross, Ellen Niit ja Ain Kaalep ei astunud uue põlvkonnana tühjale kohale.
Niisugune on Valeeria Villandi põlvkondlik raamistus kirjanikuna. Sellesse ajajärku jäävad tema puhul ülikooli lõpetamine, töö kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas, toimetajapõli ajalehes Edasi ning siirdumine Tallinna, kus ootas ajakirja Stalinlik Noorus toimetus. Alates 1964. aastast oli ta vabakutseline kirjanik, kuni siirdus 1973. aastal tööle ajakirja Looming toimetusse, olles esialgu toimetaja ning aastail 1982–1991 vastutav sekretär. Villandi tollane kolleeg Rein Veidemann: „See kõlav ametinimetus tähendas tegelikkuses toimetuse perenaist, umbes midagi sarnast, keda rahvasuu kutsub majalukuks. See tähendas poognate lugemist ja trükikoja vahet sõelumist, aga ka hoolitsemist, et toimetajatel jätkuks paberit ja pliiatseid, kirjutusmasinal linte ja ülepea, et toimetuses valitseks kord ja heaolu. Nii oligi siis, et Valerka – nagu teda kolleegide keskel kutsuma harjutud – teadis kõike ja tema käest võis küsida nii grammatilisi vorme, kujundi sobivust kui ka ehitusmaterjale ja kruvikeerajat.“
Veel, nagu öeldud, hõlmas Valeeria Villandi loominguline tegevus kriitikutööd ja tõlkimist. Kokku poole sajandi jagu väärikat kirjandusetegu, mõttepüüdmist ja sõnaloomist, hoolsat osalemist eesti kirjanduseks nimetatava põllulapi harimisel. Niisuguseid inimesi ei ole väikeses kultuuris iial piisavalt.
Eesti Kirjanike Liit Ajakiri Looming Kultuuriministeerium
Laupäeval, 15. jaanuaril, kell 13.00 avatakse Kondase Keskuses maskide näitus ”Et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi”.
Kord me kanname maske igapäevaselt – see ebatavaline ja uskumatu ennustus on nüüdisajal saanud ähvardavalt argiseks. Kogu maskide pidulikkus või erilisus näib olevat kadunud, kaasaegsete maskide tohutu unifitseeritud ja tüübistatud tehislik armee piilub arusaamatu ja ähmase pilguga mõne aborigeeni uhket emu kujutavat pea- ja näokatet või aafriklasest sõjameest, kes kannab oma tapetud vaenlasi kujutavaid miniatuurseid metallist maske vööl. On keeruline öelda, kas maskid tänapäeval peavad meile andma müütilist jõudu nagu kalamaskid Uus-Guineas või peletama eemale kurja nagu rituaalsed maskid Kamerunis. Või on meie maskid lihtsalt jälle nagu amuletid, mis üritavad kujutada jumalat või jumalannat, mõnda müütilist olendit, võibolla arsti või teadmameest, manama ka meie näole mingit sõnumit nagu maooride tantsu ajal tehtav grimass. Või on ikkagi meie, inimeste, ja maskide suhtlusse tulnud just viimase paari aastaga midagi täiesti uut, maske maharebivat, maske mahaloopivat, maske torisedes kandvat?
Peaksime mõtlema sellele, kui paneme kellelegi kuulunud maski endale ette! Maskid on ju ühed meid kõige intiimsemalt puudutavad esemed – nad annavad meie sisselangenud ninakuju surimaskidel edasi tulevastele põlvedele isegi siis, kui meid endid pole enam ammu elavate kirjas.
Mask on ka midagi, mis meid vabastab, seda teadsid Veneetsia kuulsad maskikandjad väga hästi oma kuni pool aastat kestnud karnevalide käigus. Just siis saabusid Veneetsias esilemanatud üleüldisesse kaosesse avantüristid ja teravate elamuste otsijad kogu maailmast.
Käesoleval näitusel ongi maskide arhetüüpsetesse ja igivanadesse vormidesse valanud oma individuaalset sisu paljud kunstnikud Eestist ja mujalt. Ehk annab see meile, nende maskide vaatajatele ja maitsjatele, veidigi jõudu ja lohutust, et saaksime oma igapäevast maski kanda alati püstipäi.
Paavo Matsin
Näituse koostas Mare Hunt ja see jääb Kondase Keskuses avatuks kuni 12. märtsini 2022.
Näitusel eksponeeritakse maske autoritelt: Jevgenia Kilupe (Läti), Tatjana Tšursinova (Peterburi), Tarja Heikkilä (Soome), Tiia Toomet, Viive Väljaots, Anne Rudanovski, Piret Mildeberg, Jüri Mildeberg. Margus Tiitsmaa, Mare Hunt, Natalja Beltjukova (Peterburi), Elo-Reet Järv, Rainer Kaasik-Aaslav, Ain Austa, Terje Kiho, Rosita Raud, Annika Aedma, Evelin Vassar, Riina Rosin Steiner, Luule Kangur, Mihkel Vooglaid ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala ja TÜ Kunstide keskuse õppetöid.
Täname Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Noorsooteater, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Galerija Istaba.
Narva kunstiresidentuuris avatakse videomängude muuseum ja näitus “Näotus”
Baltimaade ainuke videomängude muuseum LVLUp! töötas seni vaid Tallinnas.15. jaanuarist 10. aprillini taas luuakse muuseumi hubane atmosfäär ka Narva kunstiresidentuuri, kus saab projekti “VGA” raames nautida retrovideomänge ning kaasaegse kunsti prisma kaudu mõtiskleda nende mõjust meie kultuuriruumile.
Projekt “VGA” (“Video Games & Arts”) sündis LVLUp! muuseumi, kunstikuraator Juhan Soometsa ja Narva kunstiresidentuuri koostöös. NARTi juht Johanna Rannula: “Üheksakümnendatel mängiti videomänge just keldrites asuvates mängutubades ja residentuuri keldrisse sobib see mängumuuseum ideaalselt. See on kaval konks, kuidas tuua neid, kes tavaliselt galeriisse ei satu, kunsti juurde. Kui mängupõrgust ollakse läbi käidud, saab külastaja minna trepist üles ja ta leiab end kunstinäituselt, mis avab seda teemat täiesti uuest küljest. Eestis pole neid kaht valdkonda sedasi veel kõrvutatud, ja eriti Narva jaoks on see täiesti unikaalne.”
Kuu jooksul kogus projekti meeskond üle Ida-Virumaa kokku nõukoguaegset mööblit, nimelt oli vaja leida 24 põrandalampi, 10 diivanit, 13 vaipa, 4 tugitooli, 5 tumbat, 11 televiisorlauda, 4 kardinapuud, pitskardinaid, sektsioonkappe, 2 diivanilauda, palju toataimi ja kastitäis vanu vinüüle. Nüüd on kõik valmis selleks, et külalised saaks residentuuri keldrikorrusel ajas tagasi rännata ning veeta sõprade ja perega aega Nintendo, Sega, Sony PlayStation, Guitar Hero ja teisi legendaarseid videomänge mängides.
Esimese korruse galeriisaalides rullub lahti aga kaasaegse kunsti näitus “Näotus”, kus mõtestatakse videomängumaailm ümber ja antakse sellele uusi tähendusi. Juhan Soometsa kureeritud väljapanekus on Oleg Frolovi (RU), Alexei Gordini, Anna Shkodenko, Henri Hüti, Danel Kahari, Mihkel Kleisi, Raul Kelleri, Kaspar P. Loiti ja Denisa Stefanigova (CZ) tööd.
15. jaanuaril kell 15 on projekti avamisele oodatud kõik huvilised, sissepääs tasuta. Programmis kuraatorituurid kunstinäitusel ja muuseumis, videomängude turniirid (parimatele auhinnad!), plaate keerutavad kuraatorid – DJ Nextraxx ja DJ Суперюкс Лимитед.
16. jaanuarist 10. aprillini töötab Narva kunstiresidentuur järgmiselt: kunstinäitus “Näotus” on avatud K–P kell 14.00 – 18.00, videomängude muuseumi “LVLup! WarpRoom” saab külastada K–P kell 14.00 – 21.00. Kaasa sussid!
Projekt toimub Briti Nõukogu programmi People to People Cultural Engagement raames.
Liina Tepandi näitus “Šokolaad, hedonism ja kliima”
LIINA TEPAND Šokolaad, hedonism ja kliima 14.01.- 09.02. 2022
Alates reedest, 14. jaanuarist saab HOP galeriis vaadata lavastuskunstnik Liina Tepandi näitust „Šokolaad, hedonism ja kliima“.
Näitus „Šokolaad, hedonism ja kliima” on sündinud ökofilisoofia ja kunsti kokkupuutest ning tõukub omamoodi post covid art´ist, kus kunst läheneb loodusele. See on püüe luua avastamise rõõmu ja samas läbi vormi ja materjalivaliku jõuda elu abstraktsete baasküsimusteni, milleks oleks : kas ületada, leppida või allutada?
Antud teemat käsitledes on kunstnik valinud materjaliks turvba ja vormiks kera. Materjalilt on eraldatud tema tavapärane olek ning asendatud tavapäratuga. Vorm ja funktsioon muutuvad läbi ootamatu materjalikasutuse mänguliseks ja nauditavaks, võimaldades äratada kogemuslikke aistinguid.
Liina Tepand (sünd. 1972) on lavastuskunstnik. Eesti Teatriliidu ja Lavastuskunstnike Liidu liige (2006). Lõpetas 1991 Tallinna 61. Keskkooli, 1992 haljastaja-iluaedniku erialal Tallinna Sidekooli ja 2000 stsenograafia erialal Eesti Kunstiakadeemia (juhendajad Aime Unt ja Lilja Blumenfeld). Olnud 1994–96 Draamateatri rekvisiitor ja 2000–02 Tartu Teatrilabori peakunstnik, tegutsenud hiljem vabakunstnikuna, õpetanud 2014–15 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias lavakujunduse aluseid. Kujundanud laulu- ja tantsupidusid („Ilmapuu lävel”, 2007; „ÜhesHingamine”, 2009; „Maa ja ilm”, 2011). Talle on omistatud Sõnateatri aasta eriauhind 2005 (koos Anne Türnpu ja trupiga).
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Eesti Rahvusringhäälingu muusikatoimetajad valisid Aasta muusikuks 2021 helilooja Jüri Reinvere.
Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud Eesti muusikakultuuri ja kes on teinud sealjuures tihedat koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga.
Saksamaal elaval Jüri Reinverel oli 2021 erakordselt viljakas loominguaasta. Mitu ulatuslikku sümfoonilist teost sai esiettekande nimekatelt Saksa orkestritelt, nende hulgas Euroopa muusikaelu absoluutsesse tippu kuuluvad Berliini Filharmoonikud, Gewandhaus-orkester, Baieri Raadio sümfooniaorkester jt.
10. novembril oli eesti publik stuudiokontserdi “Klassikaraadio – 25” vahendusel tunnistajaks teose “Kaks Klara käevõru” maailmaesiettekandele Tallinna Kammerorkestri esituses ja Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Teos on pühendatud Klassikaraadiole pika ja sisuka koostöö tähistamiseks.
Lisaks heliloomingule on Jüri Reinvere viljakas esseist ja raadiosaadete autor. Esimesed raadiosaated tegi ta Klassikaraadios juba tudengipõlves, 1990ndatel aastatel. Reinvere esseistika peateema on kultuuri ja ühiskonna suhted, vaim ja võim. Samadel teemadel tegi ta Klassikaraadiole 2019. aastal saatesarja “Kord, akord, ja vaikus“.
Aasta muusiku tiitel antakse Jüri Reinverele üle stuudiokontserdil 29. jaanuaril kell 16.
Kontserti vahendavad Klassikaraadio, Raadio 4 ja ERR-i kultuuriportaal, kontserti saab järele vaadata veebikanalist Jupiterist.
“Aasta muusik 2021” kontserdil esinevad Maria Luisk (flööt), Robert Traksmann (viiul), Mart Kuusma (vioola), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Lisaks Reinvere teostele kõlavad Robert Schumanni “Fantaasiapalad”, mis on Jüri Reinveret inspireerinud mitme teose loomisel.
Eesti Rahvusringhääling on Aasta muusiku tiitlit andnud välja juba 1982. aastast. Auhinnaga tunnustatakse väljapaistvat muusikut ja tema koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga. 1982. aastal pärjati esimeseks tiitlikandjaks pianist Kalle Randalu.
Aasta muusikuks on valitud teiste hulgas Paavo Järvi (2012), Ivo Linna (2009), Alo Mattiisen (1988), Valter Ojakäär (1993), Erkki-Sven Tüür (1996), Helena Tulve (2004), Tõnu Kaljuste (1998) jt.
Mullu pälvis Aasta muusiku tiitli folk-artist Mari Kalkun, aasta varem džäss-artist ja -helilooja Kadri Voorand.
MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG: Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks! Õiglaste tasumäärade kujundamisel tuleb arvestada töömahuga. Kõige täpsema tulemuse saab, kui projektiga seotud arutavad üksikasjalikult läbi töö teostamiseks vajaliku tegevusmahu ja ajakulu.
2018. aastal algatasime ürituste sarja „Räägime kunstipoliitikast!“ eesmärgiga sõnastada kunstielu kitsaskohad. Kaks sarja raames toimunud mõttevahetuste kokkuvõtet on Sirbis juba ilmunud: „Kust king pigistab?“ ja „Näitusetasud – kolm näidet mujalt“ (14. XII 2018 ja 6. II 2019). Kuna arutelu käigus nimetati pakilise probleemina alatasustatud tööd, sündis mõte töötada välja õiglasemate tasumäärade kehtestamise mudel. Selle kujundamises osales kahe aasta jooksul ligikaudu 70 kunstivaldkonna praktikut. Omaalgatuslikus korras sündinud tasumäärade ettepaneku leiab elektroonilise väljaande kujul, vt http://proloogkool.eu/kodutud-tekstid.
GRETE ELIISE KASK: Muusika Nõukogude poliitikas ja majanduses Nõukogude-aegne aktiivne kunstielu pidi tõestama, et sotsialistlikus ühiskonnas hoolitsetakse kultuuri eest.
Muusikaga saab mõjutada inimesi nii teadlikult kui ka alateadlikult, selle mõju inimese ajule ja tunnetele on teaduslikult uuritud XIX sajandi lõpust.i Muusikal oli kunagi oma osa igapäevas nii töö- ja söögitegemise, lapse uinutamise kui ka rituaalide juures. Kontserttegevuse välja kujunedes kasutasid heliloojad kaasahaaravaid rütme ja hingeminevaid meloodiaid, et pälvida kuulajaskonna tähelepanu. See oli oluline eriti itaalia ooperi ajastul, kui publikust olenes, mitu korda ooperit mängiti ning kui suureks kujunes helilooja honorar. Muusikat saab kasutada nii majanduslikel kui ka poliitilistel eesmärkidel, näiteks riigihümn on mõeldud kandma rahva ühtsustunnet.
KARL LEMBIT LAANE: Sotside imagoloogiline lõks II. Mõtestamata revolutsioon Eesti sotsid peavad õppima Portugali parempoolsete kogemusest, kohanema ning esitama oma sisu vastuvõetavamate siltide alt.
Paar aastat tagasi kirjutasin sotside imagoloogilisest lõksust, kuvandilisest pärilusliinist Nõukogude Liiduga, mida Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) taastoodab ise või teevad seda kas tahtmatult või tahtlikult teised (vt Sirp 12. I 2018). Kuna selle aja jooksul on erakonna käekäik pigem halvenenud kui paranenud, tasub ehk uuesti arutleda selle olukorra lätete üle ja mõelda, mida erakond teha saaks.
Park pealinna paepealsel. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Eva-Maria Aitsamit
Põhja-Eesti pankranniku märkimisväärseid loodusobjekte on paljanduv paeplatoo. Türisalu panka teavad paljud, kuid pealinnas asuvat suurejoonelist Lasnamäe klindiplatood, mis linna ära tükeldab, justkui polegi tallinlaste psühhogeograafilisel kaardil. Plaanil asetseb Lasnamäe üsna Pirita ja Kadrioru külje all, kuid ühest linnaosast teise minekuks tuleb klindi tõttu teha pikk ring. Unustatud ja suuresti ligipääsmatust klindist on aastakümnetega arenenud linnalooduse oaas. Nüüd kavandatakse sellest kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa piiril kulgevat ligi üheksa kilomeetri pikkust klindiparki.
Kuni 22. I käib klindipargi veebisaidil ideekorje, mille käigus tahetakse teada, kuidas linlased klinti ja sealset keskkonda praegu tunnevad ja saab teha ettepanekuid kavandatava pargi osas.
Pargist ja ideekorjest räägib alljärgnevalt lähemalt Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnaplaneerija Eva-Maria Aitsam.
Peenetundelised ruumiloojad. Anna-Liiza Izbaš vestles Karisma arhitektidega
2008. aastal loodud büroo Karisma Arhitektid on ruumiloomega tegelenud pigem vaikselt, kuid see-eest kindlalt. Nende viimaste aastate loomingus tõusevad kirkalt esile riigigümnaasiumide ja teiste haridusasutuste projektid: 2020. aastal avati Türi põhikool ja spordihoone, 2021. aasta sügisel Saaremaa gümnaasiumi hoone. Arhitektid on nutikalt ja mänguliselt loonud inspireeriva õpperuumi, kus on hea ja mugav olla.
Arhitektuurist, ruumist ja oma loomingust räägivad lähemalt büroo Karisma ühed asutajad Kai Süda ja Risto Parve.
MARGUS OTT: Argidialektika 3. Mina ja sina
Mina olen mina. Selge see. Mul on need-ja-need omadused, tunnused, iseloom, keha. Ma olen sellest-ja-sellest rahvusest, soost, eagrupist, ajastust, ühiskonnagrupist. Mul on need-ja-need vanemad. Mul on need-ja-need mälestused, unistused, tajud, mõtted. Ma olen paigas. Mul on see kõik – teisisõnu, ma oman end.
RAGNE KÕUTS-KLEMM: ERR läks valeinfo liimile Tavapärane valeuudise legitimeerimise juhtum – professionaalne ajakirjandus korjab marginaalsest kanalist vale üles ja vajutab sellele infot kontrollimata tõepärase uudise pitseri.
ERR avaldas 7. jaanuari hilisõhtul oma veebis uudislaadse teate pealkirjaga „Allikad: USA on valmis arutama vägede kohaloleku vähendamist Ida-Euroopas“.*
Lugu tugineb varem samal päeval veebikanalil NBC News avaldatud pikemale tekstile, milles samuti tehakse uudis sündmusest, mida ei ole toimunud. Esmalt tsiteeritakse anonüümseid allikaid, kellest üks kuulub väidetavalt president Bideni administratsiooni ja kaks pidavat olema riikliku julgeoleku endised ametnikud. Väidetavalt on need allikad USA ametlikule infole väga lähedal ja edastavad selle kuuldusena meediale. Samas loos lükkavad ametlikud allikad kõik esitatud kuuldused kui valeväited ümber.
LAURI LAANISTO: Head, halvad ja inetud taskukesed Millistest teostest on teadlased ammutanud inspiratsiooni teadusartiklite pealkirjastamisel?
Säutsuversumis kogus aastaid tagasi tuure selline „teenus“, kus teatud spetsiifiliste kontode alt (nt @SavedYouAClick) või ka mittespetsiifiliste kontode alt nii-öelda vabakutselise vormis säutsutakse klikke püüdvate pealkirjade taga olevate uudiste sisu minimalistliku elegantsiga. Näiteks, kui on põhjalik artikkel pealkirjaga „Üks lause, mis teeb sinust parema avaliku esineja“, siis mahub kenasti säutsuga öelda, et püüa oma jutt ühe lausega kokku võtta ja see ongi see lause. Ja kuna see ongi see lause, siis pole ju enam mõtet lugeda artiklit, millest saab lõpuks ikka ainult sedasama järeldada. Rääkimata siis kõiksugu tabloidsetest clickbait’idest, et kes nüüd jälle kellega käib, ja et sa ei arva iial ära, kui vana see naine pildil on, sest ta sööb iga päev seda üht asja. Kui neile tulevad voost kiired ammendavad vastused – uuesti ekspeikaga, 51 ja avokaadod –, siis on mingigi võimalus, et jätad pealkirjale vajutamata ja sel viisil prokrastineerimist tõhustades jõuad selle kõrvalt veidi ikka ka käsikirja kallal nokitseda…
Arvustamisel
Tarmo Vahteri „Võitlus tuleviku pärast. 1933–1936: Pätsi aja rääkimata lood“
Tim Marshalli „Geograafia vangid“
Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“
Loone Otsa „Armastus“
Juta Kivimäe „Suur tuba“
Viktor Gurovi näitus „Aeglased sammud – kõndija maastikus“
kontserdid: „Uuestisünd“ ja „Maestra Ester Mägi 100“
Endla teatri „Kolm õde“, Vene teatri „Delhi tants“ ja Maria Metsalu „The Well“ („Kaev“)
mängufilmid „Hukkunud alpinisti hotell“ ja „Prantsuse lähetus“
lühidokumentaalfilm „Eesti lood. Uue aja kunstnik“
Tanja Muravskaja näitus “Hingelähedane sõna” Tallinna vene muuseumis
13. jaanuarist on Tallinna vene muuseumis (Pikk 29a) avatud Tanja Muravskaja näitus “Hingelähedane sõna”.
Näitus “Hingelähedane sõna” on vene keelt kõnelevate Eesti inimeste sõnade atlas, mis peegeldab mitmeid Eesti ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse. See ainulaadne aja ja kultuuri jälg on jäädvustatud Eesti vene kogukonna emakeeles ja on kõige ilmekamaks eestivene identiteedi väljundiks. Sõnade kollektsioon on kogutud tihedas koostöös kogukonna ja Tallinna vene muuseumiga.
Näituse kuraator ja kunstnik Tanja Muravskaja:
“Terve eelmise aasta kestnud muuseumi ja muuseumisõprade koostöö jooksul sai kogutud enam kui sada kõige tähendusrikkamat sõna. Mitmed üldise tähendusega sõnad kordusid, tõestades ühiseid inimlikke väärtusi. Oli ka palju avastusi, uusi harjumatuid sõnu kui Eesti kultuurilise, rahvusliku ja keelelise mitmekesisuse tõendeid.”
Tihti korduma kippuvad sõnad on мама (ema), доченька (tütreke), батя (paps); isiklikest suhetest нежность (õrnus), красотуля (kaunitar), уют (hubasus); harva esinesid eesti, valgevene, ukraina, tatari ja teistest kultuuridest pärinevad sõnad: шухляда (väljatõmmatav lauasahtel), трепель (riidenagi), кохвик (kohvik), пясточка (kamaluke). Esines ka tähendusrikkamaid, pere mineviku ja kolimisega või õpingutega tänase Eesti piiri taga seotud sõnu: поребрик (teeäär), хутор (talu), рубль (rubla).
Ühe näituse osa moodustab kogutud sõnadel ja nendega seotud lugudel põhinev installatsioon. Väikses saalis saab aga näha Eestiga seotud kunstnike teoseid. Maalid ja graafilised lehed avavad vene keele kasutamise kultuurilist ja ajaloolist konteksti Eestis. See avaldub nii Raul Meele ja Ilja Kabakovi kontseptuaalsetes töödes kui ka Alexei Gordini satiirilistel lõuenditel.
“Hingelähedane sõna” Tallinna vene muuseumis on osa suurest projektist “Muuseumi laboratoorium”, mis tõstab esile muuseumi sotsiaalset rolli, kaasates publikut muuseumi kujundamisse. Näitus ja kaasnevad üritused toimuvad Loov Euroopa rahvusvahelise projekti “Muutuste loojad: vahendades vähemusi” raames.
jaanuaril kell 17.30 toimub näitusel kuraatorituur ning vestlus Tanja Muravskajaga. Näituse publikuprogrammi leiab muuseumi kodulehelt veebruari alguses.
Näitusel esindatud kunstnikud: Alexei Gordin, Kuzja Zverev, Ilja Kabakov, Sandra Kosortova, Raul Meel, Boriss Uvarov, Evi Pärn, Tanja Muravskaja.
Näitus jääb avatuks kuni septembrini 2022.
Näituse kujundus: Raul Kalvo Graafiline kujundus: Vladimir Loginov Tehniline teostus: Johannes Säre ja Co Tõlkija: Ilona Martson
Kristina Sabaliauskaitė teoste jõudmist eesti keelde ootasin juba ammu. Huvi Sabaliauskaitė loomingu vastu tärkas tänu ta paeluvale esinemisele ja inglise keelde tõlgitud romaanikatkendile 2018. aasta Londoni raamatumessil, kus Eesti-Läti-Leedu olid peakülalised.
