Eesti Kultuuri Koda kutsub loovisikuid kasutama uut tugistruktuuri
Eesti Kultuuri Koda kutsub loovisikuid registreeruma uude tugistruktuuri, mis pakub soodushinna ja kindla kvaliteediga konsultatsioone. Konsultatsioonid ja koolitused on kättesaadavad kõigile Eesti kodakondsusega loovisikutele olenemata nende kuuluvusest loomeliitudesse või mitte.
Loome just loovisikute spetsiifikale vastava pädevate spetsialistide ringi, kelle poole saab loovisik kergesti pöörduda (on tsentraliseeritud info) ja kelle teenustele garanteerime soodustusega hinnakirja.
Inglise- ja venekeelsete konsultatsioonidega tagame osasaamise võimaluse ka teistest rahvustest loovisikutele, kes Eestis resideeruvad.
Alustame teenusega juba oktoobris. Registreerumine on avatud kodulehel kultuurikoda.eu nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
“Loovisikud on praeguses pandeemia olukorras ja sellest tulenevas majandus-situatsioonis haavatavamad kui kunagi varem. Seega on just nüüd vaja see tugisüsteem praktiliselt ja kiiremas korras käivitada,” tõdeb idee algataja Heili Vaus-Tamm. “Mõte midagi praktilist ja mõõdetavat loomeinimeste heaks ära teha, oli mul juba üle kahe aasta tagasi, kui kultuurikotta tööle asusin. Siis ei teadnud me veel, et pandeemia ja sõda saavad me igapäevaelu osaks. Nii on see vajadus läinud veel teravamaks. Koos töörühma sihikindla tegutsemise ning metseen Heldur Meeritsa määrava abiga oleme jõudnud käivitamiseni. Tulime kokku, et aidata.”
Tugistruktuur koondab loovisikutele soodushinna ja kindla kvaliteediga järgmisi konsultatsioone:
psühholoogilisi
meditsiinilisi
juriidilisi
autoriõigusealaseid
PR oskusi
projekti juhtimist
läbirääkimiste oskusi
finants- ja raamatupidamisteadmisi
oma ettevõtte asutamise teadmisi
taotluste ja projektide kirjutamise juhiseid
Mikkeli muuseumis saab näha Konrad Mägi seni eksponeerimata töid
Konrad Mägi. Saaremaa. 1913 –1914. Väliseesti Muuseum (Toronto)
26. augustil Mikkeli muuseumis avatava näitusega „Konrad Mägi. Seninägemata maalid“ tuuakse kohaliku kunstipubliku ette armastatud kunstniku seni eksponeerimata teosed. Maalid on pärit erakogudest, mõni neist jõuab siia ka välismuuseumide kogust. Näitusega kaasneb ülimahukas Mägi kogu loomingut tutvustav album.
Viimastel aastatel on leitud mitukümmend Konrad Mägi (1878–1925) teost, mida avalikkus pole veel kordagi näinud või millega ollakse tuttavad vaid reproduktsioonide kaudu. Teoseid on leitud Eestist, aga ka Kanadast, Rootsist ja mujalt. Näitus tutvustab publikule esmakordselt seni eksponeerimata maale peaaegu kõigist kunstniku loomeperioodidest, mis täiendavad meie arusaamist Mägi pärandist.
„Näitusega soovime rõhutada erakogude rolli kunsti talletamisel ja kunstnike loomingust ettekujutuse laiendamisel. Pika uurimisprotsessi tulemusena erakogudest avalikkuse ette toodud Konrad Mägi maalide väljapanek annab kunstihuvilistele võimaluse näha teoseid muuseumikeskkonnas, siduda need kunstniku eelnevalt teada olnud loominguga. Teoste kõrval köidavad tähelepanu ka nendega seotud lood ja loomise konteksti tutvustused. Selliste lugude väärtust hindame ka Johannes Mikkeli kogu puhul, seega moodustab näitus „Konrad Mägi. Seninägemata maalid“ olulise osa Mikkeli muuseumi 25. aastapäeva tähistamise programmist,“ kommenteerib näituse üks koordinaatoritest, Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.
Näituse koordinaator Eero Epner, kes on Mägi loomingut põhjalikult uurinud, kirjeldab ilmuva albumi olulisust kohaliku kunstiloo kontekstis: „Uued avastatud tööd, täpsustatud faktid ja tervikuks koondatud ülevaade loomingust võiks olla heaks baasiks, millele saab rajada erinevaid tõlgendusi ja lisada andmestikku.“
Väljapanek on avatud vaid 18. septembrini, kuid näituseperioodiks on muuseum pikendanud lahtiolekuaegu: teisipäevast pühapäevani kell 10‒20.
Näitusega kaasnevad publiku- ja haridussündmused.
Näitus „Konrad Mägi. Seninägemata maalid“ saab teoks Eesti Kunstimuuseumi – Mikkeli muuseumi ja Konrad Mägi Sihtasutuse koostöös. Näituse koordinaatoriteks on Eero Epner ja Aleksandra Murre.
Eesti luuleprõmmu meister 2022 on Mari-Liis Müürsepp
Neljapäeval, 18. augustil valiti Eesti luuleprõmmu meistriks 2022 Mari-Liis Müürsepp, kes sõidab meid esindama Euroopa prõmmule Rooma. Mari-Liisi tekstid on otsekohesed ning paraja annuse kiiksuga. Seda, mida ta teeb Euroopa prõmmul, me siiski täpselt ei oska aimata, sest võistluseni detsembri alguses on ettevalmistusaega veel mitu kuud. Sellegipoolest – feminism sooja huumoriga sai äsja toimunud Eesti Slämmil head vastukaja ka teise koha saanud Hanna Rebase luules. Kolmandaks tuli Joonas Veelmaa, kes haaras kaasa oma loojutustamise oskusega.
Uus luuleprõmmu hooaeg Tartus ja Tallinnas algab sügisel. Paigas on kuupäevad 16. september, kui Vildes ja Vines toimub TarSlämmi I eelvoor ning 29. september, mil tartlasteni jõuab taas ingliskeelne poetry slam. Mõlemal TarSlämmil on külalisesinejaks Hasso Krull.
Viimastel aastatel on õpingud viinud mind korduvalt Hollandisse, riiki, mida peetakse nii mõneski valdkonnas kohanemise suurmeistriks. Seda ka hiliskapitalistlikus toiduainepoliitikas: on ju Holland Euroopa suurim puu- ja köögiviljade eksportija. Sellegipoolest tekitas minus ikkagi hämmingut arvukate dekoratiivsetest marja- ja viljapuudest punetavate disainaedade juures asjaolu, et söödavad marjad on koduaias vaata et tabu. Sama palju valmistasid neile hämmingut jutud, et Eestis on ikka veel au sees aiasaaduste kasvatamine, hapendamine, talveks säilitamine.
Omamoodi võib seda varasematest aegadest jäänud kultuurirudimenti isegi käsitleda ju meie alakohanemisena globaalsete tarneahelate ja ultraefektiivsusega: kogu toidukraami ei toodagi supermarketitest ning säilinud on veel see lokaalsetest toiduainetootmistest kohalikem ja vähim tootlik üksus ehk oma aed.
Ukraina sõda on valusalt esile toonud globaalse(te) (toiduaine)ahelate nõrgad kohad ning Suurbritannias välja kuulutatud erakordne põuaolukord paneb mõtlema sellele, mis saab siis, kui põud hakkab mõjutama eurooplaste toidulauda peamiselt varustavate riikide ehk Hollandi, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa eksporti. See näib nüüdseks olevat, mitte „kas“, vaid „millal“ küsimus …
Siis, kui see juhtub, võib iga õunapuu, maakodu kartulipõld ning hapukurgipurk omandada juba hindamatu väärtuse ning mõningasest globaalsusega alakohanemisest võiks saada hoopis uue olukorraga kohanemise vundament. Edukat saagikoristust kõigile!
Tartu kuuenda linnakirjaniku Paavo Matsini residents asub Riia mäel. Aknast avaneb vaade platsile, kus Nõukogude ajal seisis Lenini monument. Nüüd võiks ju arvata, et Matsini uue romaani „Lenini valss“ üks peategelasi kukkus autorile otse sülle – ja kukkuski, aga see juhtus hoopis Soomes. Veel seiklevad romaanis mitmed „Gogoli diskost“ tuntud tegelased, sest, nagu pealkiri vihjab, tegu on „Gogoli disko“ järjega. Seitsme aasta eest mitu auhinda noppinud teosest on saanud üks tõlgitumaid eesti nüüdisromaane, näiteks ilmus äsja hispaanindus. Püüame sellest kõigest intelligentselt vestelda. On 2. august 2022.
Paavo Matsin. Sinu korteri seintel on terve hulk Viljandi vaateid ja sind seostatigi pikka aega Viljandiga. Mis asjaoludel asusid elama Tartusse ja miks just sellesse majja?
Kõik koondus Tartusse. Ühel hetkel panin tähele, et pea iga nädalalõpp oli vaja tulla. Tartu on tõmbekeskus. Et just sellesse majja kolisin, oli juhus. See on päris uhke maja muideks, sellest majast on isegi raamat kirjutatud. Kunagi on siin elanud väga kuulsad inimesed: igasugu nomenklatuuri tüübid, Vanemuise näitlejad ja miilitsaülemad. Eelmine linnakirjanik Juhan Voolaid kirjutas, ta elas siin diagonaalis üle koridori.
Sellel aadressil paistab siis linnakirjanikuks saamine päris kindel.
Ei tea, kes järgmine on … Rohkem kirjanikke siin majas vist ei ole.
Palun räägi pisut oma linnakirjanikupõlvest.
Eks õpetajatööd teen Viljandis ikka edasi, käin seal korra nädalas. Annan ainult nüüdiskirjandust 12. klassile, muid aineid mul ei ole. Märkmik läks tänu linnakirjanikuks saamisele päris tihedaks. Täna näiteks lähen Tartu linna veini valima – kuulun punase veini žüriisse. Ma olen seal muidugi igal aastal.
Paavo Matsin ja Holmes paistavad olevat ühel nõul: „Lenin + kassid = tuleb hakata kirjutama.“
Kuidas on „Lenini valss“ vastu võetud? Tartu rahvas näib olevat rõõmsalt üllatunud.
„Prima vista“ ajal tegime „Lenini valsi“ tuuri. Ilm oli väga halb ja tuur kestis üle kolme tunni, aga inimesi ikka oli, näiteks luuletaja Psaiko. Lõpuni pidasidki vastu ainult Psaiko ja mõned raamatukogutöötajad.
Huvilisi jagub, raamat on müünud päris hästi. Esimene, kõvakaaneline trükk on otsas, kuigi Tallinnas ma ei teinudki esitlust.
Kas põhjuseks oli poliitiline olukord?
Sõda hakkas, ei olnud sobiv hetk balalaikat mängida. „Lenini valsi“ vodkad on küll vist kõik ära jagatud, mul ei ole ühtegi alles.
„Lenini valsi“ esimese peatüki tegevus leiab aset Tamperes. Kas sa Soome julged veel minna?
Lähen sinna detsembris, mil täitub 30 aastat Tartu ja Tampere sõpruslepingu sõlmimisest. Heidi Iivari juba tõlgib „Lenini valsi“ esimest peatükki soome keelde. See peatükk on Tamperes kirjutatud ka ja Lenini muuseum huugab seal praegugi. Soomes võetakse samamoodi punamonumente maha nagu siin, üks Lenin siis taheti viia Tamperesse Lenini muuseumi, aga peremees ütles, et tal on neid niigi küll. Leninit kujutatakse seal muuseumis muheda mehikesena.
Kuulge, võtke nüüd sööge midagi. (Paavo Matsin pakub küsitlejale ja fotograafile head-paremat. Sööme. Ise mekib ainult vaarikaid.)
Seal Tampere keskväljakul asub kommunistide telk, kus jagatakse muu hulgas kassitoitu. Kui ma seda telki nägin, sain aru, et Lenin + kassid = tuleb hakata kirjutama.
Soomlased ei pahanda, nad on enesekriitilised. Tampere oli lõbus koht, happy hour on kõrtsides kell 10 hommikul. Kõik need, kes meil on põõsastes, istuvad seal kõrtsis. Seal oli päris värvikaid tüpaaže.
Saabusid äsja Hispaaniast. Palun kõnele, mis seal toimus ja missuguseid tüpaaže kohtasid.
Käisin Astuurias sellises linnas nagu Avilés, mis on terasetööstuse linn, aga seal on hästi suur kirjandusfestival „Celsius 232“. See on ulmefestival, rahvast oli kõvasti, fännid kõik. Kogu aeg osteti raamatuid, turuplats oli ja 30minutised nonstop-esinemised kestsid neli päeva järjest. Meie kirjandusfestivalidel aetakse tund või poolteist juttu, aga seal on teine formaat. Autorid on kõik kohal ja annavad autogramme.
Astuurias ei olnud õnneks palav, ainult 19-20 kraadi, pärast olin kolm päeva Madridis ja seal oli 38. Madridis sattusin getosse: mõtlesin, et lõikan kesklinnast hotelli minnes ühe kvartali võrra, aga päris kiiresti läks asi käest. Algul olid tänava ääres uhked restoranid, aga korraga vaatasin, et imelikke karvaseid puuvilju müüakse. Siis juba keegi hõikus midagi, siis juba oli pargipingil laip, mehed jooksid edasi-tagasi… Võtsin Boldi.
Muidu oli mõnus vaesel inimesel jalutada rikaste inimeste linnades. Eriti lahe linn on rannikul Gijón. Seal ostsin raamatupoest oma raamatu „La discoteca de Gógol“, sest algul mul ei olnud. Selle on tõlkinud Consuelo Rubio Alcover. Hispaania kirjastuse esindaja sõnul pidavat „Gogoli disko“ hästi müüma. Festivalilgi oli virn ja pärast ei olnud.
Öeldakse, et eestlased on raamaturahvas, aga tegelikult on hispaanlased. Ei tea, kust see raamaturahva müüt on tulnud – meil ei kraba keegi raamatuid, pole õieti raamatumesse jne.
Palun täpsusta, mida tähendab eesti romaani tõlke puhul hästi müümine.
Autoril on kaks võimalust: kas võtad tasu pärast või enne raamatu ilmumist. Mina võtan alati enne. Teisel puhul oleks nii, et kirjastus peab müüma raamatut umbes 1000 eksemplari ja alles siis hakkaks autor teenima, läbimüügi pealt. Mingil turul oleks see mõistlik – näiteks Saksamaal, kui läheb hästi. 1000 eksemplari müüa on päris suur arv.
Mida tähendab aga hästi müümine Eesti oludes?
Seda, et raamatuid ei ole enam käes. „Lenini valsi“ esimene tiraaž oli samuti 1000 kanti – ei teagi, seda peab Kristjan Mändmaalt küsima. [Kristjan Mändmaa on Paavo Matsini teostele spetsialiseerunud kirjastuse Lepp ja Nagel juhatuse liige ning antud kirjastuse väljaannete kujundaja. – Toim] Eks ma jagasin raamatuid niisama ka. Sügisel teen võib-olla ikka Tallinna esitluse, aga selleks on mul pakkuda ainult teise trüki pehmekaanelised.
Kuulge, sööge veel neid rulle. Need on lihaga. (Piia Ruber uurib, kas Paavo on need ise valmistanud, ja kiidab tulemuse heaks. Mina olen magusa peal väljas javalin hoopis küpsise. Ohoo, küpsisele on kirjutatud „1888“.)
Kas jälgid oma raamatute arvustusi?
Ikka jälgin, guugeldan süstemaatiliselt mingi aja tagant ja siis ikka tulevad välja. Hispaaniaski on paar arvustust juba ilmunud. Saksamaal ilmus aga üle paarikümne, seal tabas raamat mingit närvi.
Kas tahaksid vahel vaielda arvustajaga?
Mida ma nendega vaidlen. Saksamaal ilmus üks arvustus feministlikus nädalalehes, kus öeldi, et Matsin teeb vene naistele liiga – selliseid naisi ei ole, kellel on ainult kristall kodus. Siis mõtlesin küll, et omal ajal oli Mustamäe täis selliseid naisi. Üldiselt on siiski positiivne tagasiside olnud. Saksamaal on seda kõige arvukamalt olnud, sest seal on palju raamatublogijaid ja -juutuubereid, kirjastajad saadavad neile raamatuid.
„Gogoli disko“ on ilmselt su kõige tõlgitum teos?
Jah, „Gogoli disko“ on tõlgitud 13 keelde. Gogolit tuntakse üle maailma, tema teoseid ollakse lugenud ja tegu on tuttava nimega.
Järgmisena ilmub Poolas tõlge. Tõlkija Anna Michalczuk-Podlecki on kõvasti küsimusi esitanud – see näitab, et on hea tõlkija. Mõni ei küsi üldse.
Hispaania tõlkes on pikad joonealused seletused, näiteks Viljandi kultuuriakadeemia kohta. Oskan pisut hispaania keelt, olin Hispaanias kelnerite lemmik, sest inglise keelt nad ei räägi.
Võin näidata kreeka tõlget, ka see on väga hästi kommenteeritud – mõned tõlkijad siiski täiega üllatavad, kuigi nad ei võta ühendust.
Ainult ühte tõlget mul ei ole, selle andis välja Makedoonia kirjastus laheda nimega Begemot, aga miskipärast need begemotid ei ole mulle raamatut saatnud.
„Kongo tangole“ ei ole veel leidnud kirjastajat. Adam Culleni tõlge on olemas küll.
Vaatan, et hoiad oma raamatute tõlkeid kõvakübarate all. Ja kübaraid on sul üle korteri palju.
Jah, kogusin millalgi. Olen neid kõiki kandnud: see on Prahast… see on mu pulmakübar, klassikaline inglise oma… see peaks olema Reval… Ka Bulgaariast ostsin esitluse jaoks kübara, aga sealt on käinud niisugune sõda üle, et ei leidunud ühtegi korralikku kübarat – kõigile on löödud kepiga vastu pead ja kübarad lömmis. Näete.
(Holmes hüppab Paavo Matsinile sülle ja jälgib presentatsiooni suure tähelepanuga. Omakorda jälgime nüüd kassi, jutujärg läheb sassi nagu vanaema lõngakera.)
Elulugu kübarates! Ilmselt jääb ka aastat 2022 meenutama mõni stiilne peakate.
Sügisel ei tundunudki, et nii kiire aasta tuleb, aga kõigepealt ilmus artiklikogu ja siis romaan…
Artiklikogus on natuke vigu sees, kuna olin selle ilmumise ajal Tartu ülikooli kliinikumis koomas. COVIDiga. Käisin surmavarjuorus. Täpselt sellel hetkel pidi raamat minema trükki. Kristjan tegi ise mingi registri raamatu lõppu, aga see oli nagu Ivan Orava register: märksõnad „Hiir, Miki“, „püramiid“ jne. Ütlesin, et ärme niisugust tee. Proovisin ise teha, intensiivpalatis, aga jõud ei käinud üle. Nägin nägemusi.
Hea ongi, et registrit ei tulnud, sest mul on korduvaid teemasid ja mõne nime taga oleks olnud terve rodu leheküljenumbreid. Aga miks peakski kogu aeg uusi asju seletama või välja tooma?
Muide, kliinikumis on ju õed ka kõik kirjandushuvilised, seal on isegi raamatukogu.
Kas luuletad ka veel vahel?
Ei luuleta. Mu viimased luuletused ilmusid Sirbis sama lehekülje peal Tõnu Õnnepalu luuletustega. Kunstnik Mildeberg ütles mulle, et Matsin, selle nimega sa luuletajaks küll ei saa – vaata, kus teisel mehel on nimi võetud! Arvasime, et Õnnepalu on pseudonüüm.
Võtke nüüd ometi… (Kena, pakun endale kohvi. Matsini kohv on nii hea, et joon peaaegu terve kannu üksi tühjaks.)
Kui pikalt sa oma loomingulisi plaane ette teed?
Nii peent väljendit nagu „loomingulised plaanid“ ma isegi ei kasuta.
Mida sa kasutad?
Hehee, ei ütle. Kõige kaugem asi on praegu detsember, siis pean Tamperesse minema. Sügiseks olen kutsutud Austriasse ühele üritusele, kus esineb ka vene kirjanik Vladimir Sorokin. Saan Sorokiniga vene keeles rääkida. Volodja, kak delaa?
Linnakirjaniku amet ongi vist niisugune, mida täie kindlusega planeerida ei saa ja mida kellelegi ei garanteerita.
Linnakirjaniku ametisse sattumine kattus sellega, et nagunii ilmus raamat Tartust ja olin alustanud järgmistki – romaani Oskar Lutsust. Tema peale olen mõelnud juba tükk aega. Luts kuulus minuga samasse korporatsiooni, see on apteekrite korporatsioon Fraternitas Liviensis. Käisin tema majamuuseumis, hankisin ta teosed. Väga paljud ei ole lugenud näiteks „Suve“ – kõik arvavad, et teavad, mis seal on, aga nad on ainult filmi näinud.
Minu raamatus on Oskar Luts pigem don Luts, hispaaniamõjuline ja groteskne. Lutsu teostest on juba nii palju remikse, aga mind tõmbab tema isik. Õnneks on materjali tema puhul palju, näiteks ilmus Nõukogude ajal kirjanikumälestuste sarjas Lutsu-köide, kus on lahedaid lugusid „tegime aanispitsi Lutsuga“ vms. Luts oli Tartus ikka tuntud kuju.
Seevastu Palamusele saabutakse nagu pühamusse – suureks kirjutatud koht, kuigi on tavaline Eesti alevik. See on näide kirjanduse võimsusest. Millalgi oli Palamuse kandis müügil Raja Teele isakodu.
Mida arvad, kas sinu teosed tõstavad korteri väärtust?
See oleks küll hea! Oled aasta Tartus ja siis ostad Marbellasse villa. Kusjuures ma ei saagi aru, miks nad Marbellas istuvad. Astuurias on kõik odavam – õlu maksab restoranis kaks eurot, veinid on poes alla viie euro. Taksod on Hispaanias head, juhid kannavad valget särki ja musti pükse, sõiduhinnad on fikseeritud. Kõik on aus ja toimib. Ma ei tea, mis meil siin toimub.
Tartus ma taksoga väga ei sõida, ainult Tallinnas. Tartu on ikka parem linn kui Tallinn! Pane see lause kindlasti sisse.
„Lenini valsis“ on tähtis roll mõningatel munitsipaalomandis paikadel: Sõnnikumäe, Patriarhi tiigid…
See ongi siin Sõnnikumäe! Kavatsen teha endale pusa kirjaga „Sõnnikumäe“. Riia mäge kutsuti enne sõda selle nimega, kuna siin asus postijaam: õhtuti toodi siia kogu linna hobused ja enam-vähem sõnnik ka. Naabermajas, mille number on 9, elas kuulus ajaloolane Hillar Palamets. Sealne elamuühistu on välja andnud oma maja ja Riia mäe ajaloo kohta raamatu, umbes sada eksemplari. Riia mäelt on läbi läinud kõik sõjaväed, Balzac on siit läbi jooksnud ja Ferenc Liszt… Pärast sõda planeeriti sellest uhket Karlova väravat, aga ei ehitatud välja.
Riia 11 on Stalini-aegne maja, kuigi on ehitatud pärast Stalini surma 1958, kõik kaunistused jäeti ära. Ka Viljandis elasin 1958. aastal ehitatud majas. Need asuvad heade kohtade peal.
Sõnnikumäel elavad „Lenini valsis“ mantškini kassid, kes ei jõua kuhugi hüpata, sest neil on nii lühikesed jalad. Üks pensionär küsis mult tiiru ajal, kas nad on päriselt olemas – on küll, üsna uus tõug. Majandusel läheb hästi, meil ilmub ka ajakiri Mäu või Miisu, sealt võib lugeda.
Seevastu briti lühikarvaline kass, nagu näiteks Holmes, on väga vana tõug. See läks Briti saartele juba roomlastega. Holmes on normaalne.
Varsti on riigikogu valimised. Missugune erakond ei tahaks, et nende ridades kandideeriks tuntud kirjanik! Kas sulle tehakse juba lähenemiskatseid?
Ei usu. Ma olen nii apoliitiline. Monarhist. Poliitika on päris õudne koht, inimesele see kasuks ei tule.
Holmes nagunii jälgib mind kogu aeg. Päris tavaline kass ta ei ole. Ta peab olema minuga samas ruumis. Õhtul kustutan tule, siis ta läheb magama ja magab seni, kuni ma teda kõnetan. Holmes võib ka olla päris pikalt üksi, kui olen kuskil reisil, kuigi muidugi käib abiline tema juures. Hea kass. Eile valiti aasta kass 2022, keegi Macrory Daenerys, aga tegelikult on aasta kass Holmes.
Paavo Matsin
Paavo Matsin on hariduselt teoloog ning ametilt õpetaja, kirjanik ja kriitik.
TEOSED
1996, „Manöövrite aeg / Время для маневров“
1998, „Väike Viiul ja kassimaffia“
2000, „Aabits“
2011, „Doktor Schwarz“
2013, „Carolus Ernestus Baer“
2013, „Sinine kaardivägi“ (Pāvs Matsinsi nime all)
2015, „Gogoli disko“ (Paša Matšinov)
2017, „Must päike“ (Kreutzmatsin)
2019, „Kongo tango“
2021, „Kirjandus ja alkeemia“
2022, „Lenini valss“ (Paša Matšinov)
Paavo Matsin debüteeris 1990. aastate alguses koos Mait Laasi ja teistega avaldatud ribaraamatutega, mis trükiti trükikodades lõikamisest üle jäänud paberile. Matsin on kuulunud avangardrühmitusse 14 NÜ ning osalenud selle väljaannetes, nt „Ekskursioonijuhi laptop 1891–2003“. Matsini tekste leiab ka kogumikest, „Olematute raamatute antoloogia“, „Kuusteist Eesti kirja“ jm.
TUNNUSTUS
Paavo Matsini sulest pärineb kirjutisi pea igas žanris ja igas mõõdus. Enim tunnustust on ta siiski pälvinud romaanikirjanikuna. Romaan „Doktor Schwarz“ tõi Matsinile Siugja Sulepea auhinna. „Gogoli disko“ eest pälvis Matsin Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna. „Kongo tango“ käsikiri tõi esikoha Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Aastal 2022 kannab Matsin Tartu linnakirjaniku tiitlit. Ja mõistagi on tegu Sirbi mitmekordse laureaadiga.
Nädalaid palava ilma kõrval Eesti ühiskonna tähelepanu keskmes olnud suur riiklik koristuspäev toimus lõpuks ära ja enam ei ole sellest midagi rääkida. Koristamine maastikul oli vajalik, kasulik ning ka valitsuse seisukohast vältimatu, kuid ainelise prahi käitlemise kõrval käis alatasa jutt ka veel (ja surmani) valesti mõtlevate, valdavalt kodakondsuseta või vaenuliku naabermaa kodakondsusega Eesti elanike mõtteilma korrastamisest, neile õige ajaloo selgitamisest, hingede püüdmisest, mis valitsuse põhiülesannete hulka põhiseaduse järgi ei kuulu. Seega käis vilgas asendustegevus, mille võib küll hoogsa suhtekorralduse ja intensiivse seletamisega painutada põhiseaduse § 87 esimese, tähtsaima valitsuse ülesandeks pandud punkti „Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat“ alla, kuid otsest seost Eesti rahva jõukuse ja heaolu kasvuga seesugusel tegevusel pole.
Asjaolu, et mõni valitsuse moodustanud erakondade kombinatsioon oma koalitsioonileppesse riigi majanduspoliitika põhimõtteid kirja pole pannud, ei vabasta seda aga sugugi majanduspoliitika kui sise- ja välispoliitika osa elluviimise kohustusest. Niisamuti ei tohiks faktist, et praeguse valitsuse eluiga on kõigest kaheksa valimisteni jäänud kuud, tuleneda õigus teha mõnes poliitika põhivaldkonnas juhuslikke ja süsteemituid sööste, mis pakuvad mingile elektoraadi osale ehk lühiajalist naudingut, kuid seda ainult riigi pikaajaliste ja strateegiatega kokku lepitud eesmärkide arvelt.
Aga just seda valitsuskoalitsioon praegu teeb, kui on saatnud majandus- ja taristuministeeriumisse ja sealtkaudu elektriturule ministrina möllama poliitikas uustulnuka Kristjan Järvani, kes on end avalikel esinemistel juba tõestanud areneva ja võitleva populisti ning suure isemõtlejana. Kuni peaminister Kaja Kallas ei ole oma ministrit selge sõnaga korrale kutsunud, peab paraku järeldama, et vaikimisi on peaminister nõus minister Järvani verbaalsete rünnakutega ühe põhiseadusliku institutsiooni ehk Eesti Panga vastu, kus ministri väite kohaselt kahjustatakse Eesti mainet.
See oleks väike asi, sest ministrid on ajutised, keskpank alaline ja ajalugu on seni kinnitanud, et riigi maine kahjustamisega saavad tihti ja edukalt hakkama üksikud poliitikud olgu parlamendis või valitsuses, aga mitte põhiseaduslikud institutsioonid ja nende professionaalsed ametnikud. Aga see ei ole väike asi, kuna on hädavajalik element Isamaa poliittehnoloogilises plaanis ja sellisena igati loogiline. Kui kavatsused on nurjatud, siis peabki avalikult ründama kõigepealt selle kavatsuse eeldatavalt kõige autoriteetsemat ja võimekamat erapooletut kriitikut. Põhiseaduslike institutsioonide maine on avalikkuse silmis olnud alati palju parem kui erakondade oma ning erakondades teatakse ammu, kui hästi saab sõltumatuid oponente häbimärgistada lihtsa ütlemisega, et olete politiseeritud, mitte apoliitilised, olete samasugune porimülgas nagu meie. Kui hoolega rääkida, küllap uskujaid leidub.
Suurem probleem on see, et juba läbirääkimiste ajal laskis valitsust moodustav Reformierakond endale Isamaa poliittehnoloogilise plaani pähe määrida ja leppesse kirjutada nn elektriturureformi. Majanduspoliitiliselt on see ohtlik jätk seni ainult pärispopulistide harrastatud võõra raha eest elanikele tasuta asjade jagamisele ehk kommionupoliitikale, mida mis tahes järgmisel koalitsioonil on väga keeruline lõpetada. Elektriturul astutakse valitsuse kava kohaselt esialgu ainult pool sammu. Nii hulluks nagu nn tasuta ühistranspordi kehtestajad veel ei ole mindud, aga pikaajaline mõju on ennustatavalt sama: maksumaksjad viskavad raha musta auku, aga teenuse kvaliteet ei parane, selle osutajad erasektorist ei suuda piisavalt investeerida, tarbija omavastutuse taju ja säästliku käitumise surve aga väheneb ning juurdub mentaliteet, mille järgi tal ongi võõrandamatu õigus saada tasuta asju, küsimata, kelle või mille arvelt need tulevad.
Rahvale poolmuidu elektri jagamise ehk universaalteenuse kehtestamise kava küünilisele omakasupüüdlikkusele osutab hästi ministri soov pakkuda universaalteenust neli aastat. Miks just neli aastat? Tegu on ju kriisiabinõuga, mida peaks kasutama ainult nii vähe ja lühiajaliselt, kui on vältimatu. Pandeemia majanduslike kõrvalmõjude kompenseerimisel piirduti sellesama peaministri juhtimisel küll ainult kalendriaastaga. Minister Järvan on keskpanka kritiseerides põhjendanud, et kriisid on ennustamatud: keegi ei olevat osanud ennustada finantskriisi, pandeemiat ega sõda. Kui väide on, et elektriturureformi on vaja, sest keegi ei osanud aasta eest öelda, kui kalliks läheb elekter Nord Pooli börsil, siis kust võetakse nüüd ennustuskindlus väita, et elektri hind seal järgmise nelja aasta jooksul mühinal edasi tõuseb ja enam kunagi ei lange? Võrdlus finantskriisiga paneb kohe ka küsima, et kui selle põhjustajad olid pangad ja börsid, siis miks neid ometi üleilmselt lõplikult kinni ei pandud või vähemasti targas Eestis nende teenuste kasutamisest ei loobutud, nagu nüüd mõned energeetikapoliitika spetsialistid nõuavad Eesti päästmiseks Nord Pooli elektribörsilt lahkumist.
Võrdluseks sobib meenutada, et kevadel leidus meilgi ennustajaid, kes rääkisid, et sellise vabaturukauba nagu mootorikütuse hind jõuab Eestis enne aasta lõppu kolme euroni liitri eest, nagu see kevadel hetkeks juhtus Itaalias või nagu mõni mõttekoda ennustas Soomele. Aga mis ta praegu on? Müüjad kontrollisid ostjate ostuvõime lae ära, tarbimismahud eriti vaesemates piirkondades hakkasid kiiresti kahanema ja ka hinnatõus peatus enne, kui mõni populistlik grupeering oleks suutnud saada valmis plaani tanklates odavat või tasuta universaalbensiini jagama hakata.
Seega, valitud nelja-aastasele tähtajale jääb ainult üks seletus. Kui tähtaeg käes, peavad valitsus ja parlament taas otsustama, mis edasi saab. Inimesed on soodustusega juba harjunud ja otsustama peab jälle valimiseelses olukorras. Kes on küll see vapper, kes otse enne valimisi lubab mingi senise hüve elanikelt ära võtta? Soovides soodustuse kehtimist kogu järgmise poliitikatsükli vältel tahab Isamaa ühtlasi, et odav elekter oleks valimisvõitluses keskne ja talle kasulik teema ka aastal 2027. Kui poliitikas jätkavad peamiselt samad inimesed ja erakonnad, võib karta, et üks ei jää teiseta, ühe partei rahapildumine tõmbab kaasa teisedki ning tasuta asjade ning ülalpeetavusega kohanenud inimesed hakkavad õigustatult küsima ja nõudma: ega eluasemekulud ei ole ainsad sundkulud, sööma ja jooma peab ka ning järelikult on rahval õigus kaitseks globaalse imperialismi ning piiriülese vabaturu jõhkruse eest nn universaalsele toidukorvile. Tähendab, valitsus hakkaks inimestele kinni maksma terviseametis välja arvutatud kalorivajaduse alusel kindla koguse soodusleiba, -vorsti, -juustu ja -õlut. Ainult et … üsna pea sureks kogu vaba ettevõtlus välja.
Sellest mikroilmast suuremale üldistusastmele astudes põhjustab nn elektriturureform veel mitmesugust kurja. Lühiperspektiivis ka valitsusele. Rahandusministril oleks viimane aeg selgitada oma noorele ja innukale kolleegile riigirahanduse põhitõdesid, et viimane ei räägiks jaburat juttu, nagu ei mõjutaks reform riigieelarvet, sektori (sh riigile kuuluvate ettevõtete) investeerimisvõimet jne, kuna „tarbijale minnakse appi Eesti Energia kasumi arvelt“. Firmast on eelarvesse dividende võetud igal aastal ja kui seni oli see vabalt suunatav raha, siis enam mitte ning hiljemalt septembris peab valitsus ütlema, kes uue hüve rakendamise tõttu ilma jääb. Meedikud? Haridus? Kultuur?
Kõige üldisem hädaoht on, et sooduselektrist saab viigileht, mille varjus asub Eesti võim järjest loobuma endale võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisest kliimapoliitika alal, millesse ju valdav osa poliitikutest, kes keerulist ja kompleksset teemat ei ole suutnud endale selgeks teha, kunagi pole siiralt uskunud, vaid on kaasa läinud ainult välise surve tõttu. Väljamarss ühisest kliimapoliitikast ei ole kindlasti võimalik suuremate pahandusteta, abirahast ilmajäämise või suurte trahvideta. Nagu igat populismi, tehakse nüüdsetki noorte ja nende tuleviku arvelt. Palju õnne, Eesti tulevik!
Tõde peetakse väärtuslikuks. Aga veelgi väärtuslikum on järele uurida, kui palju mingi tõde väärt on. On väheväärtuslikke tõdesid. Väide, et „mu arvuti on musta värvi“, on küll tõsi, aga see on ebaoluline, tühine, see ei lähe korda, sellega pole enamikus olukordades midagi peale hakata. Ja on ka väärtuslikke valesid. Väide „vaim käskis mul joomine maha jätta“ on vale, aga kui inimene jätabki joomise maha, nii et tema elu ja tervis paranevad, siis võib ütelda, et ta tegi valedelt eeldustelt õigeid järeldusi ning et see vale oli väärtuslik.
Tõde arvatakse vajavat oma alusena temast väljapoole jäävat absoluuti. See aitavat päästa tõe suhtelisuse eest. Ent sellega paisatakse see veelgi sügavamasse suhtelisusse. Sest kellegi postuleeritud tõde ilmneb täiesti meelevaldse ja suvalisena. Ta võib küll vanduda maa ja taeva nimel, nimetada oma tagatistena kõiki jumalaid ja pühakuid, taeva- ja põrguvägesid, aga miks see kedagi veenma peaks. See on lihtsalt üks arvamus teiste seas. Ja sealjuures veel väga ebameeldiv arvamus, sest kui muidu saab inimestega normaalselt rääkida ja arutada, siis juhul kui keegi on mingi absoluutseks väidetud tõe endale pähe võtnud, siis on ta harilikult nii põikpäine ja paindumatu, et temaga on väga raske mõistlikku juttu ajada.
Tõde arvatakse vajavat oma alusena temast väljapoole jäävat absoluuti.
Kui ta veenab, siis kindlasti mitte oma jutuga, aga ta võib veenda oma tegudega. Nii mõnigi on saanud absoluutse tõe ideest sellist innustust, et teeb häid tegusid, aitab teisi inimesi ja olendeid ning on ka enda vastu heatahtlik. Ta võib isegi nii kaugele minna, et vaikida oma säärasest absoluudi-ideest, sest eks see absoluut näeb ju „varjatussegi“. Või kui ta kellelegi sellest pihtima peaks, siis saaks too ütelda, et see on taas juhtum, kus valedelt eeldustelt on tehtud õigeid järeldusi.
Eetika puhul võibki olla parem lähtuda valedelt eeldustelt. Sest kui lähtuda „õigelt“ eelduselt, et on vaja teisi olendeid aidata ja enda vastu heatahtlik olla, siis see on kalkuleeriv, rehkendav hoiak, mis ei toimi niimoodi täiesti puhtast südamest, vaid „sellepärast et“. Käitumisel on mingi alus, midagi väljaspoolset. Ja see on väär. Ja see võib olla isegi väärem kui põhjenduse omistamine „absoluudile“, sest kinni jääb enda taju – kujutluse ja mõtte kujudesse ning eeskätt omaenda isikusse.
Ometi ei võta see ära asjaolu, et absoluudiga oma heade tegude põhjendamine on ekslik, väär (ja et sellega oma halbade tegude õigustamine naeruväärne). Ja on pikematagi selge, et sellelt ekslikult eelduselt saab teha ka ekslikke järeldusi. Teha tolle „absoluudi“ nimel kurja.
See aga toobki tagasi selle juurde, et peamine pole mitte tõde ja väärus kui sellised, vaid nende kummagi väärtus. Võime tuvastada ja sõnastada ideid ja väiteid ning kaaluda nende väärtust. Mõni on tühine: näiteks mu arvuti värvus. Mõni on olulisem: kui ma ütlen, et mu kallimal on pruunid silmad, siis ma ei ütle pelgalt seda, et N. N-i silmad on pruuni värvi.
Siit saab veel edasi minna. Mis tahes tuvastatav ja sõnastatav idee või väide jääb väheväärtuslikuks. Sellega, et ma teda sõnastan või mõtlen, ma juba muudan ta millekski tahkeks, eraldan maailmast ning hakkan maailma temale allutama. See ei saa olla kõrgeim väärtus. See siin kirjutatu ei ole kõrgeim väärtus.
Kõrgeim väärtus on sulatõsi. Tõde, mis on nii sulandunud, et ei tardu välja ei ütteks ega isegi mõtteks. Selline tõde on magus.
Eelmisel nädalal ületas õhtuses „Aktuaalses kaameras“ uudisekünnise rästik. Nimelt läks eetrisse lugu, et Tallinnas sai maolt salvata Julia. Uudise moraal kõlas lõpuks nii: kuna linnas on aina enam rohealasid niitmata jäänud, on selle tulemuseks elurikkus, mis on elumajade läheduses ohtlik. Hammustada saanud pealinlane leidis lõpuks, et rohealasid peaks ikkagi rohkem niitma, et roomajaid mitte inimeste lähedusse meelitada. Rästiku püüdmisest on Tallinna televisioon teinud eraldi videoloo, kus on näha, kuidas Tallinna linnaametikud ja linnaosavanem heina seest nõutu näoga väidetavat pahalast otsivad. Kas peakangelane ka leiti, jääb selgusetuks. „Aktuaalse kaamera“ loos on jäänud kajastamata aga mitu muud mõtlemapanevat aspekti, üldistusi on tehtud ühe juhtumi põhjal.
Esiteks tasub muidugi mõelda, kas ikka on eetiline linlasi loodusega ähvardada ja näidata, kui ohtlik elurikkus linnas ikkagi on. Samasse patta annab panna ka puugid ja sääsed, kes kerkivad alati linnalooduse aruteludes viimase argumendina esile.
Teiseks jäetakse sellistes lugudes enamasti käsitlemata, miks peab linnas üldse elurikkuse eest hea seisma. Lihtne on öelda, et niidame ära, paneme asfaldi alla või kasutame hoopis plastmuru, kuid see pole keskkond, mida me ise atraktiivseks ja mõnusaks elukeskkonnaks peame. Elurikkust on eelkõige vaja meile endale. Uuringud näitavad, et looduskeskkond mõjub hästi vaimsele tervisele ja aitab lõõgastuda. Linnad üle ilma aina kasvavad ja kõikvõimalikud prognoosid näitavad, et õige pea elab suur osa inimesi linnades. Seetõttu peaks need ka olema elukeskkonnana tervislikud. Rohelus, niidud, pargid, tühermaad ja metsad seovad süsinikku ja tekib vähem kasvuhoonegaase. Tänu mitmekesistele ja liigirikastele haljasaladele tullakse toime tulvaveega ja paraneb mulla seisund. Lisaks müra vähendamine ja vee kvaliteedi hoidmine, rääkimata soojasaare-efekti vähendamisest. Kõige krooniks näitavad uuringud, et haljasalade lähedal elavate inimeste arvates on nende tervis hea.
Aastas saab Tallinnas väga palju inimesi viga hoopis liikluses. Transpordiameti statistika järgi on sel aastal pealinnas liiklusõnnetustes viga saanud 385 inimest. Tallinnas ja Tartus tehtud uuring näitas, et liiklusmüra häirib mõlemas linnas umbes kümmet protsenti elanikkonnast ja liiga suure müraga puutub kokku peaaegu pool. Auto heitgaasid on linnades inimesele – ja muidugi ka muule elustikule – suurem terviserisk kui loodus.
Kõige mõtlemapanevam rästikuloo juures on aga see, kuidas ja miks uudisekünnist ületavad metsaloomad üldse linna satuvad. Alles hiljuti oli veebimeedias lugeda uudis metsseast, kes jalutab Kuressaares. Enamasti ei tule metsloomad linna vabatahtlikult ja hea meelega – neid ei meelita linna rohealad. Selles on süüdi elupaikade kadumine. Linnad on kasvanud mõõdutundetult ning laienenud loodusmaastiku arvelt. Niitude ja metsaaluse asemel laiuvad niidetud murukõrbed.
Peale linnu ümbritsevate uuselamurajoonide haukavad väga suure tüki loodusmaastikust ka ringristmikud, kiirteed ning äärelinna tänavad. Mida aeg edasi, seda suuremat ja autoliikluse mõttes tõhusamat taristut ehitatakse. Taristuehitusse investeerimist kasutatakse tihti majanduse ja ehitussektori turgutamise vahendina. Näiteks võeti USA presidendi Joe Bideni eestvedamisel vastu taristuseadus (Infrastructure Investment and Jobs Act), mille eesmärk on ühest küljest lappida teid ja uuendada torustikke, tagada kõigile kiire internetiühendus ning parendada lennujaamu ja raudteeühendusi, teisest küljest töökohtade loomine. Summad, mis nii USAs kui ka meil teede ja ristmike ehitamisse investeeritakse, on suured ja selle eest ehitatavat taristut võiks rahalaristamise tõttu hoopis laristuks nimetada – tähistamaks üledimensioneeritud maanteid, ringteid, kus pole arvestatud inimmõõtme ja -tajuga, kolmetasandilisi ristmikke, mille ainuke mõte on autoliikluse toetamine. Ühtlasi tähendab laristu rajamine metsade mahavõtmist ja rohumaade hävitamist. Looduslikud elupaigad hammustatakse aina väiksemateks tükkideks. Kuhu mujale siis rästikutel ja metssigadel minna ongi kui linna?
„Võim on käes – vähemalt Petrogradis. Lenin pole veel jõudnud kraedki vahetada. Lenini silmad väsinud näos on ärksad. Ta vaatab mind sõbraliku, sooja pilguga, rabeda ujedusega, väljendades lähedust. „Teate,“ ütleb ta kõheldes, „pärast tagakiusamist ja põrandaalust elu – kohe võimule …“ Ta otsib sõnu. „Es schwindelt [pea käib ringi],“ läheb ta korraga saksa keelele üle ja teeb käega pea kohal tiiru. Me vaatame teineteisele otsa ja vähe puudub, et naerame.“1
Paavo Matsinil pole ilmselt erilist usku Lev Trotski soojadesse mälestustesse esimestest revolutsioonijärgsetest päevadest. Romaanis „Lenini valss“ kohtuvad Vene bolševismi juhid vaid korra ning „läheduse väljendamisest“ on asi kaugel: põgus sõnelus lõpeb sellega, et Leiba Bronšteini hologramm lööb Vladimir Iljitšile kirkaga pähe. Sõnad, millega Uljanov kirjeldab Smolnõis seltsimehe väitel oma emotsionaalset seisundit, sobivad siiski suurepäraselt ka „Lenini valsi“ lugemiskogemust kokku võtma. Esschwindelt.
Romaanis jutustatakse juba „Gogoli diskost“ tuttavate taskuvarga Konstantin Opiatovitši ning „prodjuuseri“ Gukši – soomepäraselt Kuksimineni – seiklustest. Kaabakad varastavad Tampere muuseumist teenimislootuses Lenini vahakuju. Ootamatult ärkab aga Lenin ellu, hakkab vorsti nõudma ja revolutsioonilisi loosungeid skandeerima. Elava surnuga ringi ekseldes satuvad tegelased Tartusse, kus avastavad, et Soome ja Venemaa sõdimise tõttu on linnas tekkinud võimuvaakum, nii et valitsema on asunud omavahel sõjajalal inimkeelt kõnelevate kasside jõugud. Kogu seda kupatust saadavad ootuspäraselt mõnuainetest jõustatud reaalsuse metamorfoosid ja maagilised rännakud teispoolsusse.
„Lenini valsis“ ei jutusta Matsin õigupoolest lugu, vaid tegeleb maailma loomisega. Kaootilise narratiivi ja pidevalt silme ees vilkuvate tegelaste keskel teeb ta märkimisväärseid pingutusi kirjeldamaks oma kummalise universumi kõige peenemaid detaile. Nii saab lugeja Matsini Tartuga tutvudes teada, et linnas tuli „jalga panna kaks paari dressipükse ja seda teha nii, et alukatest paistaks välja kahe sõrme jagu ja alumistest pükstest kahe sõrme jagu!“ (lk 38). Inimeste või loomade kirjeldamisel kasutab ta sageli spontaanseid seoseid tekitavate sõnade paare või kolmikuid: näiteks Kuu tänava ümbruses elavad jangsteri-snobbaileva-bambajaad, Vanemuise tänaval peab raamatupoodi apaatne-flugu-bohemšik(lk 40), Baari-nimelises baaris aga pesitsevad dändi-küber-krimps-kassid(lk 75).
Romaani sündmustik areneb selleks liiga hoogsalt ja tegelasliinide vahel hüpatakse nii kiiresti, et saaks rääkida mingisugusestki karakteriarengust. Tegelased jäävad oma siseelu mõttes staatiliseks, ent portreed, mis neist esmatutvumisel maalitakse, on üksikasjalikud ja taas Matsini universumile omaste veidrustega pipardatud. Siinkohal tuleb kiita autori võimet anda aimdus karakteri üldise olemuse või saatuse kohta edasi vaid mõne üksiku kombe või fetiši kaudu. Lenini venda etendav ja kahtlasi kassiorgiaid külastav arst Dmitri elab kommunismiajal temale endale pühendatud muuseumis, koeri vihkav dändi-kasside kuningas ja küberruumi hall kardinal kirjutab raamatu mittevägivaldsest võitlusest, et ajada potentsiaalne vastupanu filosoofilisse tupikusse, kerget suurushullust põdev kindralkass von Orhidee ümbritseb end pidevalt suuremate kassidega, et paista nende keskel peene ja (kassistandardite kohaselt) ohtlikuna.
Tampere Lenini muuseumi ekspositsioon
Õigupoolest võib „Lenini valssi“ pidada omamoodi meemikogumikuks. Kaootiline sündmusrägastik ja tohutu infotulv, mis vallandub romaanimaailma kirjeldustes, ei lase lugejal luua tegelastega piisavalt tugevat sidet, et nende saatuse vastu huvi tunda. Internetimeemi kombel on teose rõhk äratundmisrõõmu tekitamisel eri obskuursusastmega viidete toel. Psühhedeelne ettekujutus, mille Matsin oma romaanis keelevigurite abil maalib, pakub igale Tartu geograafiaga vähegi kursis lugejale rohkelt materjali: Kirjanike Majas asub raamatupood Düstoopia, Riiamäest on saanud Sõnnikumägi, Balti kaitsekolledžis pesitsevale kassirügemendile pakub ristmikul asetsev India restoran palderjaniga immutatud kringlit, Krisostomuses müüakse lisaks akadeemilisele kirjandusele ka küpsetatud sealiha.
Kohati lähevad topos ja logos korraga tööle, muutes äratundmisrõõmu kahetasandiliseks. Nimetades Vanemuise tiigi ümber Patriarhi tiikideks, toob kirjanik bulgakovliku miljöö Emajõe Ateenasse – üksiku Peemoti asemel külvab kaost aga terve malev verejanulisi „kasakasse“. Veeretades Tartu tänavatel (selgelt biitlite laulust inspireeritud) kollaseid allveelaevu meenutavaid tramme, muudab autor neis teostatavate retkede tähenduse mitmetimõistetavaks – sõit Matsini universumis on alati ka natuke narkotripp.
Romaanis kasutatav viiteaparatuur on tõepoolest massiivne, kusjuures helde käega laiali pillatud lihavõttemunad pärinevad nii kõrgkultuurist kui ka rahvalikumast keskkonnast. Opiatovitš ümiseb avastseenis „Murkat“, NSVLi platnoide armastatuimat laulu, hiljem satub ta korduvalt mõtisklema kriminaalfolklooris erilise staatuse saavutanud finka-noa kasutusviiside üle. Imestunud Gukš vahib sõpra kui „süvavee-rõõba-fishi Odessa kuulsal kalaturul“ – äärmiselt täpne kujund ühe aškenazi armunud pilgu kirjeldamiseks. Kass Siliuse tegelaskuju paistab aga olevat austusavaldus korraga kahele teosele: ühelt poolt on ta kõigile vene lastele tuttav õpetatud kass Puškini poeemist „Ruslan ja Ljudmila“, teiselt poolt paljastab looma elulugu temas kassi XVI sajandi kunstniku Paolo Veronese maalilt „Kaana pulm“. Seda loetelu võiks küll lehekülgede viisi jätkata, ent ilmselt on arvustaja silmaring nagunii Paavo Matsini kasutatud meemide spektrist märksa kitsam.
Romaani tohutu intertekstuaalsuse tõttu tekitab mõningast pettumust see, kui vähe on kasutatud teose juhtfiguuri Lenini meemipotentsiaali. Kui Solženitsõn ja hiljem Dmitri Bõkov on kujutanud Leninit triksterina, politiseerunud Ostap Benderina, kes Šveitsi kasulikel idiootidel naha üle kõrvade tõmbab, siis Matsini Lenin on kõigest zombi, elav laip, kes aeg-ajalt midagi enam-vähem bolševistlikult kõlavat välja hõikab. Ajaloolisest Uljanovist on teosesse jõudnud vaid tabav lause kulla kasutamisest WC-pottide valmistamiseks, Lenini-folkloorist kandus edasi üksnes kurikuulus süüfilis ja vene inimeste alateadlik hirm (või lootus?), et вождь ühel päeval ikkagi surnuist üles ärkab. Suure soovi korral võib ehk otsida teatud irooniat revolutsionääri suhetes kassidega: päris Lenin nähtavasti armastas kasse ja on poseerinud nendega mitmel kuulsal pildil, Matsini romaanis aga peavad kassid teda oma vihavaenlaseks. Lõpuks tuleb siiski nentida, et Lenini asendamisel mõne muu ajaloolise isikuga ei muutuks romaani seisukohalt eriti midagi.
Ave Taavet on Müürilehe veergudel juba täheldanud Matsini tekstide vormilist sarnasust Vladimir Sorokini loominguga.2 Tõepoolest, mõlemad autorid kasutavad rohkelt absurdihuumorit, eksperimenteerivad tulevikudüstoopiaga ja leiavad äärmiselt teravmeelseid neologismidest pulbitsevaid kõnekujundeid, et väljendada platnoiautoriteetidest tegelaste sügavamates hingesoppides toimuvat. Sorokini romaanide absurd on sellegipoolest piisavalt argine, et toimida hirmuäratavalt prohvetliku poliitilise satiirina. Tema loomingus on ka piisavalt palju psühhedeelseid kogemusi, ent enamasti on tegemist selgelt piiritletud sündmustega: kui opritšnikud endale Hiina kalakesi veeni lasevad, saab lugeja aru, millal nende unenägu algab ja millal see läbi saab.
Viis, kuidas Paavo Matsin „Lenini valsis“ reaalsuse piire hägustab, sarnaneb ehk rohkem Viktor Pelevini stiiliga (kirjanike ühisjooni on märgatud varemgi3). Nende loomingu sügavamad taotlused on aga siiski täiesti erinevad. Pelevini metafüüsiline absurd on alati meeleheitlik protest, olgu siis nõukogude silmakirjalikkuse („Omon Ra“), kauboikapitalismi üledoosi („Tšapajev ja Pustota“) või hoopis digiunelmate vastu („Любовь к трем Цукербринам“). Matsini tohuvabohu jääb lõpuni naljakaks, näidates lugejale kodukandi kultuurilist allakäiku kerge muigega.
Kui „Lenini valsis“ üldse on mingi sügavam sõnum, siis ilmselt seisneb see radikaalses skepsises kõikvõimalike ideoloogiliste projektide suhtes. Romaanis on stseen, kus Lenini venda etendav Dmitri satub ebamäärase joogi manustamise tulemusel hiidkasside planeedile, maailma, mis asub kosmosehierarhias „kuskil taevas, seeravite ja keerubite ja peainglite vahel“ (lk 64). Jumalikud kassid valdavad maagiat, hermeetilisi teadmisi, ning suudavad end ise aatomitest kokku panna. Inimkeelt kõnelevate maakasside võimumängud on seega teatud mõttes kõrgema reaalsuse projektsioon, ülima plaani järkjärguline täideviimine. Kui vaadata suuri ideoloogiaid katsena viia maailm kooskõlla asjade „tegeliku“ korraga (marksistlikud ajalooseadused, rahvuslik essentsialism, jumala tahe), saab Matsini teosest tuletada huvitava mõtteeksperimendi: mis siis, kui viimselt loevad vaid kassid? Kas meile meeldib nende ühiskonnakorraldus? Kuidas saame olla kindlad, et meie utoopiate kosmoloogilised eeldused on vähem jaburad?
Meemid on ikka nautimiseks, mitte mõtlemiseks.
1 Lev Trotski, Moja žizn. marxists.architexturez.net/russkij/trotsky/1929/my_life_t2/06.htm
2 Ave Taavet, Paavo Matsini kassikullast präänikud. – Müürileht, aprill 2022, nr 117.
3 Peeter Sauter, Surnud Gogoli vigurid Viljandis. – Sirp 30. VI 2017.
