Eesti Muuseumiühing, Eesti Muuseumide Liit, ICOM Eesti Rahvuskomitee ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing toetavad õpetajate streiki
Täna algas Eesti Haridustöötajate Liidu välja kuulutatud üldhariduskoolide õpetajate tähtajatu streik. 24. jaanuaril 2024 alustavad kolmepäevast toetusstreiki alusharidus-, kutseharidus- ja huviharidusasutuste töötajad.
Toetame ja tunnustame õpetajate nõuet õiglase ja konkurentsivõimelise töötasu kehtestamiseks.
Õpetaja amet on tuleviku Eesti kujundamisel väga oluline. Ootame, et riik leiab võimalused pikaajalise palgakokkuleppe sõlmimiseks, et anda õpetajatele kindlus ja töörahu.
Allakirjutanutel on hea meel, et lisaks palgaküsimusele on avalikkuses tekkinud laiem diskussioon, mis on selgelt esile toonud olulised puudujäägid haridusmaastikul ja pakkunud ideid, kuidas lahendada üha akuutsemaks muutuvat hariduskriisi.
Peame oluliseks, et leitakse lahendus õpetajate ülemäärase töökoormuse leevendamiseks ja karjäärivõimaluste pakkumiseks, et kujundada õpetaja töö atraktiivseks ka noortele. Statistikaameti andmetel võib rohkem kui kolmandik Eesti õpetajatest lähema kümne aasta jooksul soovi korral pensionile jääda. Seega on ilmselge, et ilma piisava õpetajate järelkasvuta ei jätku Eestis head haridust ega haritud kodanikke. Haritud inimesi on vaja ühiskonnas kõikjal – kultuurist töötleva tööstuseni.
Toome välja, et pedagoog on pedagoog sõltumata organisatsioonist, kus ta töötab. Ka muuseumide haridustöötajad ja raamatukogudes haridusprogramme läbi viivad raamatukoguhoidjad väärivad õpetajate palgataset, sest neile kehtivad samasugused või sarnased pädevusnõuded. Muuseumides ja raamatukogudes pakutakse tõhusat täiendust formaalsele haridusele ja paindlikku elukestvat õpet. Muuseumid ja raamatukogud on koolidele olnud väga olulised koostööpartnerid, sealhulgas on neil oluline roll eestikeelsele õppele ülemineku toetajatena.
Kutsume otsustajaid üles hariduskriisi lahendama ja leidma probleemidele tulevikku vaatavad lahendused.
Eesti Kunstimuuseum avaldab toetust õpetajate streigile. Solidaarsuse näitamiseks on kõik muuseumi filiaalid algava nädala teisipäevast reedeni õpetajatele tasuta avatud.
Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helme sõnul on muuseum ka haridusasutus ja õpetajate toetamine on tähtis. „Eesti Kunstimuuseumil on alati olnud hea koostöö õpetajatega. Me hindame õpetajate tööd ja teame väga hästi, mida see tähendab kujunevale põlvkonnale. Hea haridusega noortest kasvab meie tulevane publik. Juba ammu pole küsimus enam õpetajate palgatõusus, vaid terve haridussüsteemi toimimises ja õpetajate väärikuses,“ lisas Helme.
Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi pälvisid Beatrice Veidenberg ja Mihhail Trunin
Täna kuulutati Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Jaan Kaplinski päeval välja teise Jaan Kaplinski nimelise stipendiumi laureaadid. Stipendiumi pälvisid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia magistrant Beatrice Veidenberg ja kirjandusteadlane Mihhail Trunin.
Beatrice Veidenberg ja Mihhail Trunin
Stipendiumile esitati taotlusi väga erinevatest uurimissuundadest, sealhulgas näiteks keele ja kirjanduse, aga ka keskkonnahumanitaaria poole pealt. Komisjon otsustas tänavu jagada 2000-eurose stipendiumi kaheks. Beatrice Veidenbergi uurimisteemaks on antiiktragöödiat uuendanud Aichylose teose „Palujannad“ kooriosa ja selle poeetilis-müütiline keelekasutus, Mihhail Trunin uurib aga toimetajate mõju Kaplinski viimasele viiele vene keeles kirjutatud luulekogule ning Kaplinski vene keele oskust.
“Veidenbergi stipendiumitaotlus on paljulubav ja tabab humanitaaria essentsi. Ühtlasi luuakse selles sügavalt läbitunnetatud seoseid ka Kaplinski enda mõtlemisega keelest ja iseäranis luulekeelest. Trunini uurimus avardab aga siinset arusaama Kaplinski luulest ja ka sellest, missugune oli tema suhtumine toimetajatesse väljaspool eesti keelt,” kommenteerib laureaatide valikut stipendiumikomisjoni esimees Joosep Susi.
Stipendiumi annab välja Jaan Kaplinski Selts. See on mõeldud toetama uurijaid, kes tegelevad Jaan Kaplinski loomingu ja mõttemaailma uurimisega, lõimides seda 21. sajandi aktuaalsete teemadega nagu inimese ja looduse suhe, globaliseerumine, tehisintellekt, religioon jms. Stipendium toetab ka Kaplinski loomingu mõju uurimist teistes kultuurivaldkondades.
Järgmine stipendiumikonkurss avatakse septembris, mille laureaat kuulutatakse välja 2025. aasta jaanuaris toimuval Jaan Kaplinski päeval. Jaan Kaplinski päeva konverentsil astuvad ettekandega üles ka seekordsed laureaadid.
Eestlased on muuseumirahvas. Euroopa Liidu riikide hulgas on just Eestis 100000elaniku kohta kõige rohkem muuseume, kinnitab statistikaamet. Mida ütlevad meie muuseumid aga meie enda kohta, milliseid minevikukäsitlusi on eri aegadel loonud ja kuidas meie ühismälu kujundanud?
Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma on otsinud doktoritöös „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“ vastuseid just nendele küsimustele. Ta vaatleb muuseumide ja võimu suhet eelmise sajandi kolmel murranguperioodil: Eesti vabariigi loomine, Nõukogude aja algus- ja taasiseseisvumisaeg.
Järgnevalt räägib Mariann Raisma oma uurimistööst ja muuseumikorraldusest lähemalt.
Mu kuueaastane tütar käis hiljuti spordimuuseumis sõbra sünnipäeval. Hiljem kiitis kodus, et küll on tore koht. Talle avaldasid muljet mitte niivõrd spordikangelaste nimed, Eesti spordiajalugu ja olümpiamedalid, kuivõrd atraktsioonid, kus võis hüpata, ronida ja telekamängu mängida. Millal sai muuseumist mängumaa?
Elamuskesksus on tänapäeva muuseumi tunnus. Ma ei käsitle doktoritöös muutusi Eesti muuseumides XXI sajandi alguskümnenditel, kuid sinu kirjeldatu on hea näide viimasest suurest murrangust.
Eestis hakkas muuseumist elamuskeskus kujunema XXI sajandi esimesel kümnendil. Kõige ekstravagantsem näide on lennusadam, mida võib pidada sellise suundumuse kõrgpunktiks. Elamuskesksus on mitmekihiline, mille üks aspekte on see, mida ja kuidas külastaja seal kogeb. Elamusliku muuseumi keskmes pole mitte teadmine, vaid emotsioon teatud erilises keskkonnas, tähelepanu all pole niivõrd konkreetne ese, vaid ruum selle ümber. Seda nii muuseumis sees kui ka väliruumis. Selline lähenemine peegeldab hästi, kuidas on arusaam keskkonnast ja ruumist teisenenud ning väljendub järjest ka külastajasõbralikemas muuseumides. Samuti on selle suuna aluseks elamusmajanduse põhimõtted, mille määratlesid 1990. aastate lõpus B. Joseph Pine II ja James H. Gilmore ning need on mõjutanud muuseumide tegevust XX sajandi lõpul ja XXI sajandil.
Kuidas teha vahet muuseumil ja elamuskeskusel?
Piirid ongi väga hägused ja võib ju küsida, kas on vaja piire tõmmata. Külastajale pole see oluline, ent omanikele ja rahastajatele peaks erinevuse mõistmine olema tähtis. Rahvusvahelise muuseumidefinitsiooni järgi saab muuseume eristada näiteks teadus- või teemakeskustest. Leidub ka muuseume, millel pole füüsilisi kogusid, või muuseume, mis on projektipõhised. Praegu pole muuseum kui institutsioon kõige esmane, esiplaanil on teemad, kus tegeldakse pärandi suhtega inimeste ja ühiskonna vahel.
Sa käsitled doktoritöös muu hulgas ka seda, et muuseum on kultuurimälu looja: see, mida me kollektiivselt mäletame, on kellegi kokku pandud ja muuseumidel on võimalus ühistele mälestustele alus rajada.
Muuseumidel on kindlasti väga suur vastutus, kuna viimastel sajanditel on kujundanud paljuski seda, kuidas me mõistame minevikku. Oma töös olen lähtunud sotsiaalkonstruktivistlikust tõlgendusest, et ühine mälu on loodud ja ümber kujundatud olevikus ja et see on alati kultuuriliselt vahendatud. Mälu-uuringute käsitluse järgi on muuseum üks paljudest kultuurimälu kujundajatest kunsti-, filmi- ja ajalookirjutuse kõrval ning tegeleb pidevalt pärandi väärtuse ümbermõtestamisega.
Mariann Raisma: „Muuseumid olid kõigil kolmel uuritud murranguperioodil ühed esimesed, kus kehtestati uus kultuurimälu kaanon. See on ka üks põhjus, miks neid on oluline uurida.“
Kultuurimälu uurijana on huvitav analüüsida, millistes muuseumides milliseid jutustusi, teemasid ja sõnumeid edastatakse. See on läbi ajaloo olnud väga erinev. Ka see on tähenduslik, milliseid muuseume üldse on loodud, milliseid küsimusi tõstatatakse ja kuidas teadmisi eksponeeritakse. See kõik peegeldab, kui erinevalt on minevikku käsitletud, kui erinevad on olnud väärtused ning kanoniseeritavad teemad ja objektid. Muuseumi analüüs näitab, kuidas on muutunud meie arusaam minevikust. Muuseumis on sõnumid sageli selgemalt loetavad ning mälu kujundamise protsesse on võimalik jälgida.
Milliseid teemasid on muuseumis läbi ajaloo erinevalt käsitletud?
Kõiki teemasid on eri aegadel erinevalt käsitletud, kuid sageli tulevad erisused kõige selgemini välja ajaloo teemade puhul ning see on ka minu töö keskmes. Võtame näiteks sõja teema.
Baltisaksa muuseumides eksponeeriti väga palju vanu relvi, mis viitasid kauge mineviku kangelastegudele ning olid pigem rariteetsed iluasjad. See muutus aastal 1919. Esimene muuseum, mis noores Eesti vabariigis loodi, oli Vabadussõja muuseum. Sellest sai kõige uuendusmeelsem muuseum, kus ei tegeletud isegi mitte lähiajaloo, vaid oma kaasajaga, sest lahingud toona ju alles käisid. Koguti verivärsket materjali ja seda eksponeeriti teisiti kui varem: ajaloo valdkonnast sai ühtäkki muuseumi innovatsiooni vedaja. Vabadussõja muuseumist kujunes toona üks suuremaid Eesti mäluasutusi, mis asus Tallinna vanalinnas Vene tänaval. Nõukogude perioodil muutus sõja ja revolutsiooni teema ülimalt aktuaalseks ja seda käsitleti peaaegu igal pool väga suurejooneliselt. Näidati, et revolutsioon ja sõda olid muudatuste katalüsaator ning neist kujunes külma sõja aastatel ühiskonnas ja muuseumides peateema. Taasiseseisvumise algusaastatel asutati väikesed muuseumid Laidonerile ja Pätsile, samuti loodi Lagedil Eesti vabadusvõitluse muuseum, kuid okupatsioonimuuseumi loomiseni, nagu seda tehti Lätis ja Leedus, enne 1990. aastate lõppu ei jõutud. Küll aga tõlgendati sõjateemat: kangelase asemel toodi esiplaanile ohver, võidujoovastus asendus traumaga. Teist maailmasõda hakati käsitlema antikolonialistlikust vaatenurgast.
Milline doktoritöös käsitletud kolmest perioodist sulle uurijana põnevust pakkus?
Doktoritöö kirjutamise ajal kerkisid teemad, mida ei ole varem käsitletud. Näiteks, kuidas muuseumides 1930. aastatel või hilisel Nõukogude perioodil minevikku mõtestati. Samuti võrdlused naabermaadega. Mõeldes sellele, kui palju muuseumid on meie kollektiivset mälu mõjutanud, siis on nende teemade uurimine väga vajalik.
Põnev on XX sajandi alguse kultuuri hübriidsus, kui koos toimisid baltisaksa ja eesti rahvuslik paradigma. Varasest eesti muuseumitööst on küll kirjutatud, kuid kui palju võeti baltisaksa kultuurist üle ja mis toimus baltisaksa muuseumides, milline oli eesti muuseumikultuuri mõju neile, vajab veel analüüsi. Väga huvitavad on vaiksed ja sageli intuitiivsed üleminekud, mida pole veel käsitletud.
Nõukogude aeg on selgem, sest ideoloogiline raam ja süsteem olid juba varem loodud ning see toodi sisse. Küll aga tõstatub taas üleminekute ja kultuuri hübriidsuse küsimus: kuidas võim mõjutas muuseume ning kuidas suhestus aluskultuur uute kultuurinormidega? Näiteks, kuidas loodi kohe peagi pärast sõja lõppu muuseumid eesti rahvuskangelastele.
Kui vabariigi algusaegadel tuli uus paradigma luua, siis1980.–1990. aastate vahetusel oli taasloomise ja Nõukogude aegse raamistiku uutesse oludesse kohandamise aeg. 1980. aastate lõpus olid muuseumide uste taga järjekorrad: inimesed janunesid ajaloo järele! Siis saabus iseseisvus ja mõne aastaga toimus tohutu kultuuri tarbimise langus, ka muuseumid ei huvitanud enam kedagi. See viis muuseumid madalseisu, millest taastuma hakati alles 1990. aastate lõpus.
Seda huvitavam on, et kõigest hoolimata jõuti just sel ajal otsuseni ehitada kaks uut muusemihoonet – Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti kunstimuuseumile. Ühelt poolt oli metsik kriis, kuid unistati suurelt ja mõned unistused ka täitusid, mis siis, et pika viivitusega.
Seega võib kinnitada, et kõik need kolm perioodi on huvitavad oma üleminekute ja hübriidsete protsesside poolest ühest süsteemist teise ning loomulikult väärivad eraldi põhjalikumat analüüsi.
Üldse on muuseumid olnud kõigil kolmel murranguperioodil ühed esimesed, kes kehtestasid uue kultuurimälu kaanoni. Muuseumikorraldus arenes väga kiiresti ja see peegeldus nii uutes mäluasutustes kui ka uutel püsinäitustel, mis loodi üsna pea pärast võimuvahetust. See on ka üks põhjus, miks neid on vaja uurida.
Kunstimuuseumi ja ERMi hoonele pühendad töös omajagu ruumi. Kuivõrd muutusid Kumu ja ERMi hoone majakateks, mille poole iga muuseum püüelda tahab? Praegu unistab vist iga muuseum oma uuest majast.
Need hooned tõestasid, et unistus võib saada reaalsuseks. Nõukogude ajal suudeti ju Eestis valmis ehitada vaid üks muuseumihoone – Võrumaa muuseum. Seetõttu olid nende kahe muuseumi uued majad väga vajalikud ajakohase muuseumiideoloogia tutvustamisel. Eks need peegelda hästi ka toonaseid unistusi tuua linna peale laiali pillutatud muuseum kokku ühte hiiglaslikku hoonesse, mis ei asetsenud kesklinnas – keset linna paiknemist propageeriti 1920.–1930. ja 1940.–1950. aastatel –, vaid eesmärk oli viia moodne majesteetlik kultuuritempel linnamelust eemale.
Millal on muuseume olnud rohkem, millal vähem?
Huvitav tähelepanek on see, et mida raskem aeg, seda rohkem rajatakse muuseume. Kõigil kolmel murranguperioodil on arusaadavatel põhjustel muuseumide hulk plahvatuslikult kasvanud, eriti suurenes muuseumide arv 1990. aastatel. Muuseume lisandub ka siis, kui ühiskond hakkab stagneeruma: Eestis oli seda näha 1970. aastate ja 1980. aastate esimesel poolel.
Huvitav on märkida, et 1920. ja 1940. aastatel loodi peamiselt teemamuuseume. Ühiskond määratles end kindlate teemade kaudu. Näiteks vabariigi algusaastatel loodi Vabadussõja muuseum, Eesti muuseum, tervishoiumuuseum, pedagoogilised muuseumid. Nõukogude okupatsiooni ajal teadis võim väga selgelt, kuidas muuseumide kaudu kollektiivset mälu üles ehitada. Loodi ajaloo-, kunsti- ja isikumuuseumide võrgustik. Nõukogude kultuurihierarhias oli eriline osa kirjandusel ning see peegeldus ka muuseumitöös.
1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel haarasid initsiatiivi väikesed kogukonnad ja toimus tillukeste kohamuuseumide plahvatus. Kohalikust muuseumist sai justkui Eesti vabariigi garant: muuseumi loomisega sai kaasa aidata vabaduse kaitsele ja identiteedi säilimisele. Esile tõusid väikekultuurid, loodi näiteks Ruhnu, rannarootsi, setu ja Obinitsa muuseum, kes toetavad kultuuriidentiteeti ka rasketel perioodidel.
Sul on doktoritöös huvitav tabel, kus on kokku võetud XX sajandil muuseumides toimunud muutused. Võrdled seal näiteks riigivõimu suhet muuseumisse, seda, kuidas käsitleti keerulisi teemasid, põhifookust jpm. Selgub, et alates rahvusliku muuseumi algusaegadest on ajalooga seotud muuseumides näidatud eestlast kui ohvrit. Millal hakatakse 700aastase orjapõlve ja Nõukogude Liidu repressioonide asemel ajalugu ja eestlast teisiti käsitlema?
Eestlasest kui ohvrist mõtlemine on meile omane olnud läbi aegade, kuid käsitlusi on erinevaid. Ka rahvusliku ärkamisaja narratiiv on kannatusele ja selle ületamisele üles ehitatud. 1920. aastate etnograafiamuuseumide – rahvuslikke ajaloomuuseume ei olnud – ekspositsioonide sümboolses keskmes on talupoeg ja tema elu. Suurte riikide ajalookäsitlusi on kandnud väljapaistvad kangelased, Eestis ajaloolisi kangelasi peaaegu ei olnudki.
Alates 1940. aastatest koos ajaloo- ja maakonnamuuseumide tulekuga läheb eestlase kui ohvri käsitlus konkreetsemaks ja saksavastasele kannatusloole ehitatakse üles pea kõik ajalooekspositsioonid. 1990. aastatel kannatuse narratiiv jätkub, kuid 700aastase orjapõlve asemele astub Nõukogude aeg.
Prantsuse religiooniteadlane Ernst Renan on kirjutanud, et läbi kannatuse suudab rahvus ennast palju tugevamalt kokku võtta, sest kannatused liidavad. Rahvuslik lein paneb meile ühiseid kohustusi ja seda on palju peegeldanud ka Eesti muuseumid.
Ootan suure põnevusega Patarei vanglasse rajatavat muuseumi ja mismoodi seal kannatuslugu käsitletakse, kas sellele lähenetakse uudselt või jätkatakse senist joont: kuidas tõlgendavad ajalugu kuraatorid ja millised on ühiskonnagruppide ootused. Ühiskonnas on omajagu tabuteemasid, mida ka muuseumis ei taheta käsitleda. Keeruliste teemade hulka kuuluvad näiteks Saksa okupatsiooni- või nõukogudeaegne kollaboratsioon, nendega seotud eetilised ja eksistentsiaalsed valikud.
Eks nende teemade käsitlemiseks on vaja aega: et kasvaks põlvkond, kel puuduvad isiklikud mälestused. Näiteks on Titanicu hukkumise näitust praegu põnev vaadata, aga sellesarnast näitust Estoniast teha ei saa. Vaja on suuremat julgust, on ju muuseumid üsna alahoidlikud. Siiski on meie muuseumid nüüd mitmekesisemad ja huvitavamad ning näeme vägagi tänapäevaseid lähenemisi, nt dekoloniseerimine, valdkondade sidumine, keskkond, feminism jms.
Sa seostad muuseume võimuga ja sellega, kuidas võimulolijad jutustavad oma lugu. Praegu püüab keskvõim muuseumid oma õlult maha raputada ning viia lõpuni muuseumireform, mille tulemusel saavad mäluasutustest eraldi sihtasutused. Mida see samm võimu kohta ütleb?
See on osa trendist, mis algas Euroopas 1980. aastatel. Riigi tasandil mõistetakse, et muuseumidel on võim luua ühiseid arusaamu, millisena peaksime minevikku mäletama. See, et tegu pole enam riigimuuseumiga, ei tähenda, et riigivõimu mõju kaob, kogud on endiselt riigi omad, suurenenud on kohalike omavalitsuste mõju. Näiteks avaldavad mõju juhtimis- ja finantsotsused. Missuguseid muuseume toetatakse? Kui palju? Milliseid muuseume esile tõstetakse? Millised muuseumid pannakse kinni? Millistele muuseumidele antakse arendamiseks miljoneid? See on mitmel tasandil teema ja selle põhjalikum analüüs võimaldab näha toimunud ja toimuvaid muudatusi. Muuseumid peavadki olema pidevas muutumises.
Ka Eestis sekkub keeruliste teemade puhul riik väga jõuliselt. Enam ei ole nii, et muuseumid teevad, mis tahavad. Näitena võib tuua Tartu kunstimuuseumi 2015. aasta Rael Arteli kureeritud holokausti näitusel „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ olnud kaks Poola kunstniku Artur Żmijewski videoteost, mille kohta kultuuriminister avaldas väga otsekoheselt arvamust ning seejärel videod eemaldati. Samuti saab meenutada ajaloomuuseumi Alfred Rosenbergi ja ERMi neitsi Maarja juhtumeid.
Praegu on lõppemas riigimuuseumide omandivormi reform ning nüüd peaks põhjalikumalt analüüsima, kuidas sihtasutusena edasi töötatakse. Kas see on kaasa toonud kokkuhoiu, haldussuutlikkuse ja kvaliteedi tõusu? Avaramal geograafilisel mõõtkval võiks küsida, kuidas suured (ühend)muuseumid tegutsevad, seda eriti praegu, kui peamine märksõna on kestlikkus või lausa kestlik kahanemine. Kuidas peaksid suurmuuseumid toimima uute väljakutsete valguses, eriti kui rääkida inimkesksusest nii ruumi kui organisatsiooni tasandil?
Kunagi iseseisvuse taastamise järgsetel aastatel oli Eesti majanduspoliitika keskne sõnum ja palve jõukale maailmale: investeerige Eestisse, sest välisinvesteeringuteta siin majandus käima ei lähe. Välisraha sissevoolu nimel pingutasid üksmeelselt parlament, valitsus ja keskpank. See jutt oli kõigil suus ja raha voolaski sisse laia jõena. Nüüd on teised ajad. Kuigi Eestis tegutsevate ettevõtete maksustamine riigieelarvet piisavalt ei täida, pole välisraha meelitamise orkestri kontserditegevusest midagi kuulda. Seda asendab investeeringute sissevoolu aktiivne tõrjetöö.
See ei ole minu väljamõeldis. Intervjuus EPLile (10. I) ütleb Ain Hanschmidt: „Vaja on siia meelitada välisinvesteeringuid. Need on ära kadunud ja isegi kodumaised ettevõtjad ei julge investeerida. Rahvusvahelises pildis oleme kõigis kajastustes sõjatsoon, rinderiik. [—] Välisinvestorid hakkasid siit juba kaks aastat tagasi põgenema.“ Sama mõtet kohtab ettevõtjate sõnavõttudes üha tihedamini.
Peaminister Kaja Kallas aga ei kuule ja ajab oma joru. Ukraina presidendi Tallinna reisi tuules õnnestus tal välisraha taas peletada intervjuuga Londoni lehele Times, kus ajakirjaniku tubli töötlemine viis pealkirjani „Eesti ütleb, et Venemaa võib NATO piire ähvardada kolme aasta jooksul“. Isegi peaministri erakonnakaaslased Urmas Paet ja Marko Mihkelson olid sunnitud teda sellise sõnumiseade pärast ettevaatlikult nahutama.
Piinlikke lõike on selles artiklis mitu, magedaim nende hulgas toetumine Eesti välisluure aastatagusele avalikule kirjandile, kus väidetu võis kirjutamise hetkel olla õige, kuid on sõjasündmuste tõttu nüüdseks lootusetult aegunud. Eesti kaitseministeeriumi hoopis värskemale omatoodangule „Ukraina võidu ja Venemaa kaotuse sõjastrateegia“ ununes peaministril aga viide tegemata.
Lootkem siiski, et millalgi peaminister kuuleb ja mõistab ning heidab kõrvale senised jutupunktid kui ühiskonnale ja majanduselule kahjulikud. Aga millise veel viiruslikuma ning üleilmset tähelepanu pälviva jutuga tühi koht täita? See vedeleb maas. Praegune sõda Ukrainas on ressursisõda ja Eesti mikropanus relvades ja rahas lõpptulemust ei määra, mistõttu on Eesti lakkamatult ja tüütuks minnes nõudnudki, et teised, suured ja rikkad, peavad rohkem panustama. Kuid sama tähtis kui ise õigesti kulutada on kurnamissõjas see, et vaenlane võimalikult palju valesti kulutaks. Sellele teele saab vaenlase suunata infosõja vahenditega, mis suurt kulu ei nõua, pealegi on pinnas hästi kobestatud, nii et ole aga mees ja külva.
Tänapäeval võib marssal Mannerheim mürsu Moskvasse saata ka kodust lahkumata.
Juba alates Soome otsusest liituda NATOga, aga uue intensiivsusega jõulust saadik käib Venemaa riiklikus meedias ja tippjuhtkonnas vilgas ja ärev arutelu selle üle, mitte kas üldse, vaid millal Soome (pehmemas versioonis ründab USA Soome kaudu) Venemaad ründab. Kas juba kohe, kui F-35 lennukid kohal, või alles pärast seda, kui ka maavägi on USAst hunniku Abramsi tanke kätte saanud. Soome-hirm istub Venemaa kollektiivses alateadvuses, pärimuses ja ajalooraamatutes Talvesõjast saadik ning sõjaline ebaedu Ukrainas on selle kenasti üles soojendanud. Mis oleks propagandistile magusam ja lihtsam kui aga hagu alla anda?
Ka tagasihoidlikud soomlased ise ei ole olnud kitsid rääkima, et Soomel on Euroopa suurim ja täiuslikult kokku harjutanud kahurvägi. Erinevalt Mannerheimi ajast, mil Venemaa väidete järgi Soome alustanud sõda kahuritulega toonasest riigipiirist vaid paari kilomeetri kaugusel asunud Mainila küla pihta, ulatub Soome rakettide lennujoon praegu vähemasti Bologojeni ning paari aasta pärast otse Moskvani. Kui omaaegset Stalini väidet taaskasutada (ja teda ju Putin kopeerida püüab), peaks Peterburi ohutuse tagamiseks Soome ja Venemaa piir jooksma vähemasti Turu, veel parem Stockholmi alt.
Seega ootan peaministrilt, et ta mõnel pressikonverentsil või eksklusiivsel kohtumisel mõjuka välismaise ajakirjanikuga provotseeriks palve kommenteerida Venemaa avaldusi Soome sõjaohu asjus. Ja vastaks umbes nii: „Ei saa välistada. Soome on demokraatlik riik, mille valitsus täidab rahva tahet ja see võib muutuda. Soome liitumist NATOga toetas pikka aega vaid veerand kodanikest, siis aga äkki kolmveerand ja valitsus täitiski kohe rahva soovi. Samamoodi võib ju minna Tartus sõlmitud rahulepingu alusel Talvesõjani kuulunud territooriumidega. Praegu ei ole see küsimus aktuaalne, aga aasta pärast võib olla teisiti.
Miks ei võiks Soome suhtuda rahvusvahelistesse lepingutesse samasuguse valikulisusega nagu Venemaa ja rahva tahtel parlamendis otsustada, et suhetes Venemaaga kehtivad ainult õiglasel alusel sõlmitud kokkulepped? YYA-sopimus ju suri ebaõiglasena koos N Liiduga. Tartu rahulepingus sätestatud riigipiiri nõudmine oleks Venemaale arusaadav 1939. aasta olukorra peegeldus, ainult et Soome oleks nüüd jõupositsioonil. Traditsioon leida vanu ürikuid ning nende alusel nõudmisi esitada ulatub Venemaal vähemasti Ivan Julma aegadesse. Siis sai Tartu piiskopkonna väidetav iidne maksuvõlg ettekäändeks 25 aastat väldanud Venemaa vallutussõja alustamisele. Miks ei võiks Soome nüüd oma vana lepingut sahtlist välja võtta? Sõnum Moskvale on lihtne ja arusaadav. Mängime teie reeglite järgi. Tahate rahu, alistuge! See kehtib ühtviisi nii Ukraina kui ka Soome okupeeritud alade kohta.
Venemaa on oma rahvusvahelise ja sõjalise tõsiseltvõetavuse lakmuspaberi ise välja pannud. Riigi juhid on lubanud ning strateegiasse ning eelarvesse sisse kirjutanud, et tänavu luuakse Soome (NATO) piiri kaitseks terve uus armeekorpus, täiendatakse Põhja laevastikku ja õhuväge. Me jälgime seda protsessi tähelepanelikult ja elame Venemaa pingutustele kaasa. Kui uue armee loomine ja relvastamine, nagu korduvalt varem on juhtunud, ainult jutuks jääbki või siis varastatakse teel lihtsalt ära kõik, mida on plaanis Karjalasse ja Koola poolsaarele saata, ei saa ka muid Moskva sõjajutte tõsiselt võtta.
Muidugi Venemaa kardab Soomet ja põhjusega. Mitte ainult Talve- ja Jätkusõja tõttu, kus Nõukogude Liit oli ülekaalukalt suurem ja tugevam pool, aga sai ikka tappa. Enne nüüdse suursõja alustamist Ukrainas oli Ukraina vägi kindlasti hoopis nõrgem, kehvema moraali ja varustusega kui Soome oma, aga saab hakkama. Soome vastu poleks Venemaal vähimatki šanssi. Nii et, jah, ei välista.“
Oleks kena ja kohustuslik see sõnum enne lendulaskmist Soomega kooskõlastada, lekitada kaardid ja skeemid Soome väe põhiliste rünnakusuundade ning kahuritule sihtmärkidega Saksa tabloidile Bild ning seejärel kärarikkalt ja korduvalt kõike eitada. Mida rohkem eitada, seda kindlamini usub vaenlane, et sõjaplaan läheb käiku. Sest Moskvas ju ainult nii mõeldakse ja tehakse, ise seda peenikeseks sõjakavaluseks pidades.
Kui lõpuks küsida, kes alustas, siis kes muu kui ikka Venemaa. Täpselt aasta tagasi püüdis Venemaa infooperatsiooniga tõmmata Karjala Soomega taasliitmise teema Soomes käima, kuid Karjala Liidu liikmetele saadetud kirjad olid nii kehvas soome keeles kirjutatud, et üritus kukkus läbi, kuigi pälvis ka Soome julgeolekupolitsei ning ajakirjanduse tähelepanu. Kas nüüd teiselt poolt sama teemat õhutades oleksid rääkijad Kremli käpikud ja mõjuagendid? Mitte sugugi, rakendataks hoopis ida võitluskunsti iidset tarkust, et vastase murdmiseks on parim vastase jõu ärakasutamine. Iga rubla, mille Venemaa kulutab usus omaenda väljamõeldiste realiseerumisse ehk valmistumiseks Soome rünnaku vastu, jääb kulutamata Ukrainas ning toob seal võidu lähemale. Oletuslikult peagi juhtuv Venemaa laevastiku täielik uputamine Severomorskis aga on nii kauge sõjasündmus, et see välisinvestorit küll ei tohiks Eestist eemale kohutada, nagu ei ole kohutanud ükski Venemaa sõda Kaukaasias. Ja rahvatarkus ütleb, et tühi kott ei eskaleeru.
Kõlab kulunult, aga toimetajat märgatakse siis, kui teda ei ole. See tähelepanek ei kehti ainult trükitud teksti puhul.
Sügisest saadik tuntakse puudust Klassikaraadio „Gogolist“. Saate mõtlesid välja Maia Tammjärv ja Kaisa Ling. Nad tegid seda kolm hooaega, hästi tegid. Kuni jaksasid.
Kuhu on kadunud Alvar Loog, küsivad Postimehe lugejad – mitte midagi ei olevat enam kultuurikülgedel lugeda. Jah, Loog tõi Postimehesse palju värskust ning ta elaan püsis kadestamisväärne ligi kuus aastat, kuid enam ta ei tööta selles väljaandes. Kui seda varem ei märgatud, siis hiljemalt Betti Alveri debüüdiauhinna väljaandmise aegu, mil oldi harjutud lugema tema kobararvustusi.
Alles see oli, kui Eesti Päevaleht sulges kultuuritoimetuse. Muutus pidanuks aitama kaasa kultuuriajakirjanduse kasvule. Nüüd, kui lõpetatakse paberil ilmumine ja ühtlasi koondatakse veel mõnedki töötajad, märgitakse, et kunagi varem pole kodumaine ja eestikeelne ajakirjandus olnud tugevam.
Kultuuriajakirjanduses ei pruugi see nii olla. Päevakriitikas kindlasti mitte, sest ainuüksi väljaandeid, mille veergudel ilmuva üle arutleda, jääb üha vähemaks. Eriti ilmne on see klassikatõlgete puhul: näiteks „Hieronymuse“ sarjas ilmus mullu üheksa raamatut, aga kui blogid ja portaalid kõrvale jätta, on arvustatud seni vist vaid ühte (Sirbis). Rohkem tähelepanu ja tagasisidet vääriks ja vajaks ka noor algupärane kirjandus.
Muide, väljaannete huvi andekate naissoost autorite isiku ja loomingu vastu ei ole proportsioonis kajastusega, mille pälvib mõni meeskuulsus juba enne oma esikteose ilmumist. Tasakaalu hoidmine ja huvi äratamine vähem tuntud autorite vastu on toimetajate võimuses. Kas või läinudaastane Sirbi veebilugude edetabel kinnitab, et huvi ärkab. Kriitika järele on nõudlust.
Miks ei peakski olema. Häid raamatuid ilmub palju, aga need on kallid. Veeretad siis eurosid peos ja püüad enne ostu tegemist uurida, kas asjatundjad seda üldse soovitavad. Usaldusväärseks peetava päevakriitiku hinnangul on kaalu, kinnitab mõnigi ostuhuvi tõusu täheldanud väikekirjastaja. (Seda, et läbimüük on vähenenud arvustuse pärast, ei ole keegi kurtma tulnud.) Ja eks ole arvustusi ka niisama huvitav lugeda ja tore kaasa mõelda.
Mõnd pelgalt kümne aasta tagust arvustust lugedes imestan küll, miks on käsitletav teos soliidses väljaandes niivõrd laia kajastuse saanud – mõni toona kuum nimi ei ütle praegusele lugejale mitte midagi –, aga alati ei peagi toimetus kaanonit kujundama. Kui lugeja tahab päevakriitikat, siis ta peab seda saama.
Eesti ahtas kirjandusruumis leidub rõõmustavalt palju andekaid arvustajaid, ehkki nad kõik ei sära päevakriitikuna. Ühe veenva arvustuse mõju uudisteose käekäigule võib olla määratu suur. Leiduks vaid rohkem tarku toimetajaid, kes mõjusaid arvustusi tellivad ja toimetavad või vajadusel ise kirjutavad. Jätkuks vaid väljaandeid. Oskaks vaid ise paremini.
On nii külm, et üle pika aja saab edukalt ehitada pealinnaski lumelinna. Nõos valmis aga 11meetrine hiidlumememm, mis tundub ühtaegu opakalt lõbus ja ka uudne. Kas tõesti ei ole võimalik elada ilma rekordite ja mõõduvõtmiseta? Isegi lugeda ei saa enam niisama: kõik moodsad inimesed andsid aasta lõpus teistele teada loetud raamatute ning lehekülgede arvu ja telekaski näidati hiljuti naist, kes oli aasta jooksul lausa 414 teost läbi lugenud. Ja enne teda teist, kes oli käinud seitsme kuuga 190 muuseumis. Justkui kultuurne, aga noh …
Olen ilmselt nagu paljud teisedki värskelt sisse pigistanud inuiti Tanya Tagaqi raamatu „Lõhkine hammas“. Viimane annab mu meelest väga õnnestunult edasi, et pakase ja meilegi tuttava suure pimedusega – aga ka jaanipäeva-aegsete valgete öödega – muutub ümbrus ja me isegi. Kas nüüd just virmalistega ühtima hakataks, on muidugi iseasi, aga palju ei puudu. Lume ja öise sõba all on aga paras aeg vaimunõtkuseks ja ambivalentsuseks, et asju ümber hinnata. Ka uni või unelemine on ju tõelus, mida ei ole põhjust naeruvääristada. Miks peetakse unenägu või unistust teisejärguliseks näiteks … ütleme majandusaasta aruande kõrval? Magamine aitab mõnikord näha selgemini, leida lahenduse või luua ootamatuid seoseid. Unelemine on õdus viis kulgeda teistel radadel. Minu kunagine karge meelega ülemus küll ilmselt leiaks, et talvel võib mõnega juhtuda sama mis väikese tuletikumüüjaga, kes unistades surnuks külmus.
Üsna sobilikult on praegu avatud kaks uneteemalist näitust koondpealkirjaga „Uneversum“. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis on välja pandud voodeid, öölampe, töötervishoiuteemaga seostuvat (firmade pikutamisnurgad) ja palju muud. Tervishoiumuuseumis mõtiskletakse tuleval nädalal muusikaterapeudiga helide kui uinumise segaja ja parandaja üle ning jutuks tuleb ka hällilaulude fenomen.
Vahest polegi sel pimedal ajal miskit halba selles, kui kulgeda Tallinna linna moodi talveunisena, omas rütmis, rääbakas suurte kuldmunadega jõulupuu raekoja platsi ripakile unustatud, sest nii jätkub talvist helgust pikemaks.
Sel nädalal 80. sünnipäeva tähistanud kunstiakadeemiaga seotud keskkonnaesteetik Kaia Lehari leidis juba paarkümmend aastat tagasi „Ööülikooli“ loengus „Talve ülistuseks“, et heitlike pehmete ilmade tõttu on talve hakatud käsitlema ühekülgselt lamedalt kui tüütut aastaaega, mil lumi on tänavatelt koristamata. Oleme hakanud elama talve ignoreerides. Oma lõbuks minnakse suusatama pigem harva, pigem Alpidesse ja Lapimaale kui kodumetsa. Eelkõige rõhutas ta aga talve mütopoeetilist, aga ka transformeerivat, inimest muutvat jõudu, leides, et meie kultuuri üks aluseid on olnudki kohanemine talvega. Lehari mainib, et kõik aastaajad muudavad maastikku, aga talv teeb seda radikaalselt. Mõnikord kaob lumevalguses ja udus silmapiir, tekib piirideta lõpmatu ruum. Veest saab lumi ja jää, mis võivad olla pehmed, kõvad ja haprad. Paljud kohad kaotavad tavapärase identiteedi: saared pole enam saared ja veekogud on kaanetatud – saab uppumata üle nende minna. „See on üks talve imedest. Me võime öelda, et käime mööda vett,“ ütleb ta.
Muidugi, pole liiga palju taliteid, mis viivad üle soode ja merejää. Pigem kulgetakse ilma tajumata, ütleks lausa, et ilma kiuste, nagu näitab hiljutine saksa maneristliku maanteepolitsei sarja vaimus 25 auto kokkupõrge. Nagu teada, paistab looduse trotsimine välja mujalgi. Heitume, kui elekter on kadunud, teed on kinni tuisanud, puud on teele langenud. Ilmselt pole elektrifitseerimine, mida Lenin juba 1920. aastal propageeris ja milles nõukogude võimuga riigis tulevase kommunismi eeltingimust nägi, meid sugugi mitte kokkuhoidvaks, vaid hoopis hellikuks teinud. Või ongi Mustamäe-Annelinna vaimus „kõigi mugavustega“ korter nüüdisinimese mõõdupuu?
Vahest on põhjust avastada talvel imaginaarsus, esitada tõsiseid olemuslikke küsimusi iseenda ja maailma kohta või hoopis ette võtta metsikuid mõtteuite, sest ontlikud piirid on kadunud. Ja süüa lund, rõõmustada lumelillede, rasvatihaste, leevikeste ja tartlaste mandariinpardi üle.
Karin Hallas-Murula on ühe oma 40 aasta taguse käsikirja uuesti ette võtnud ning selle tulemusena on ilmunud suureformaadiline üle 300 leheküljega raamat, mis paelub käsitletava ainese ehk teatriarhitektuuri kombel esmalt pilku oma efektse välimuse ning rikkaliku pildivalikuga. Eraldi tuleb tõsta esile harva esinev veergude mõlemapoolne joondamine, mis lisab lehekülgedele selgust ja tõstab väljaande pidulikkust veelgi. See on tõeline teatriraamat: pärast selle avamist on tunne nagu teatris, kui istekoht on leitud, eesriie kerkinud ning jälgid põnevusega jutustatava loo käimaminekut.
Autori sõnul on raamatu keskmes teatriarhitektuur (lk 10) ning ajas rännatakse teatriehituse perioodide, mitte üksikute teatrihoonete kaupa (lk 11). Viimased soovitab autor jätta monograafiate aineseks – ja neid on ilmunud mitmeid, ka autori enda varasemad teatrihooneid käsitlevad tööd on kirjandusloetelus kenasti olemas. Teksti lootusrikka alatooni järgi ilmub neid küllap veelgi.
Tuntud ja tundmatud
Raamatu sisu on järjestatud ajaliselt, iga peatüki algul on ka ülevaade selleaegsest teatrielust nii Eestis kui mõnel juhul ka mujal. Need lühikesed teatri arengujoone kirjeldused on olulised ka teatriarhitektuuri muudatuste mõistmiseks. Kahjuks pole need peatükialguse teatriloolised n-ö ampsud sisukorras eraldi tähistatud ja see raskendab teatriloolisi otsinguid. Ühel juhul on selline osa („Teatriuuendused ja väikesed saalid“, lk 216) paigutatud lausa peatüki keskele. Ajalises käsitluses on selline paigutus mõistetav, kuid see pidanuks olema lausa omaette peatükk, sest käsitletud teatriuuendus oli tõesti murranguline.
Raamatu retsensent-toimetaja on Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor, muusika- ja teatriajaloolane Kristel Pappel. Teatriloolise osa tähtsuse tõttu on sisutoimetaja kaasamine enam kui õigustatud. Peale peatükkide alguse teatriloolise osa on tavapäraste lisade (allikad, pildid ja isikunimeregister, soovinud oleks ehk ka kohanimeregistrit) juures veel lisa Eesti teatrisaalide kohtade arvu ning lisa teatriarhitektuuri ja lavatehnika terminite kohta.
Paide rahvamaja-Vabadussõja mälestusmärk, oli Narvast evakueeritud teatri hoone aastatetel 1944–1949 ja Paide teatri hoone aastatel 1949–1950. Tõenäoliselt 1930. aastad. Hoone lammutati juulis 2023, et teha ruumi uuele kaubanduskeskusele. Järvamaa Muuseum, PM F 546:4.
Viimane on eriti väärtuslik minusugusele ehitustaustaga inimesele, sest see osa käib lausa teatmiku eest. Palju oleks andnuks aga juurde selle sõnastiku sidumine jooniste ja piltidega. Teatriinimene teab nende mõistete tähendust ehk niikuinii, arhitektuuri- ja ehitusinimesele võib aga selle valdkonna lihtne ja lakoonilinegi seletus ilma pildiaineseta jäädagi arusaamatuks.
Rõhuasetuse tõttu on ses raamatus teatritegemisest tähtsamad siiski teatritegemise ehitised. Eesti osas algab käsitletav aeg XVIII sajandi lõpust, välja toodud ehitusmahtude ja -plaanidega ajajärk aga XIX sajandi algusest. See sajandipikkune aeg kuni XX sajandi alguse suurte teatrite-seltsimajade ehitamiseni on ehk üks avastusi pakkuvam osa raamatus. Nende aegade peamiselt eraalgatuslikest projektidest on markantseim ehk Jõhvi kihelkonnas Toila külas tegutsenud Abram Simoni teater. See teatrihoone pole ju tundmatu, kuid nüüd on hästi kogutud aines ja võrdlused samaaegsete suundumustega Eesti alade teatriehituses asetunud selles peatükis väärikasse konteksti.
Minule kui veerandtartlasele on aga väärtuslikem Tartus praeguse Tammelinna alal tegutsenud Novumi teatri käsitlus (lk 31–32). Paaril viimasel aastakümnel Tartu läänepoolseid eeslinnu (Veeriku, Maarjamõisa, Tammelinn, aga ka Piiskopi ja Ropka) tabanud lammutamis- ja ümberehitamislaine taustal on iga selle ala vähegi väljapaistvama ehitise kirjeldamine juba omaette sündmus. On ju kadunud Näituseväljaku viimased hooned, Tähtvere oja, Muuli talu, Tamme mõisa peahoone ja lihakombinaat. Murelikuks teeb Maarjamõisa peahoone ja ülikooli kliinikute arstide maja (1922, arh Paul Mielberg) tulevik. Novumi teater tegutses Valge Hobu kõrtsi ülemisel korrusel ning selle ehitistest on säilinud veel küllaltki suur osa, kuid kohapeal on nende lugu täiesti tundmatu.
Vastuseta küsimus
Nii selles kui ka järgnevas tsaariaja peatükis käsitletud hooned on tegelikult ühed suured seltsimajad, kus ühtlasi on tehtud ka teatrit. Siin peitubki üks selle raamatu lõpuni lahendamata küsimus. Milliseid hooneid peaks käsitlema teatriarhitektuurina? Sellisena on pakutud hooneid, mis teatriteks projekteeritud (lk 9). Seejärel on öeldud, et kõiki Eesti teatrihooneid ei käsitletagi, sest „see viiks teatriarhitektuuri fookusest välja“ (lk 10). Käsitletavate hoonete valik teha on ju autori õigus, aga selgusetuks jääb ikkagi, kuhu on autor tõmmanud käsitlusväärsuse piiri.
Raamatut sirvides tundub teatriarhitektuuri definitsioonile kõige lähemal olevat lause „Teater .. oli mõeldud püsivaks professionaalseks teatritegevuseks“ (lk 21). Selline lähenemine sobiks ehk rohkem teatritegemise käsitlemiseks, ehituskunstilisest küljest on aga jäänud käsitlemata nt mitu väljapaistvat maaseltsimaja, mille saalid teevad kohtade arvult silmad ette vähemalt poolele Eesti praegustele teatritele: näiteks Vaivara, Väike-Maarja või Räpina seltsimaja ja nende suured saalid.
Kutseliste teatrite hoonetest on aga Tallinnas jäänud peaaegu käsitlemata saksa teatri ajutine kodu vene seltskondliku hoone saalis (praegu Tallinna keskraamatukogu), esimene Noorsooteater Lutheri vabriku tipparhitekti kavandatud rahvamajas, Nõukogude mereväe ohvitseride maja (praegu vene kultuurikeskuse hoone) ja selle n-ö väikevend Suveteater Skoone bastionil (küll on lk 272 mainitud selle varemeile kerkinud projektipõhist Põhuteatrit). Samuti Paide mõlemad kutselised teatrid: pärast sõda Narvast üle toodud teater vanas rahvamajas – Vabadussõjale pühendatud Paide rahvamajas (lammutati juulis 2023) tegutsenud ja alates 2018. aastast Paide kultuurikeskuses tegutsev kutseline Paide teater –, samuti kümmekond aastat kutselisena tegutsenud Kohtla-Järve Vene draamateater. Kõigi nende teatrite hooned vääriksid selle raamatu kontekstis kindlasti käsitlemist.
Estonia
Skoone bastioni teatritega kerkib üles üks selles raamatus puudutamata valus küsimus. See bastion on ikkagi Tallinna vanalinna kui maailmapärandi osa, seega on sinna mingite uusehitiste kavandaminegi üldjuhul vastunäidustatud. Seega muidu populaarset Põhuteatrit polekski saanud edasi arendada, ilma et oleks rikutud maailmapärandi objekti. Veel rohkem kehtib see väide raamatuski ohtralt käsitletud Estonia juurdeehitise kohta. Peamine probleem pole ju juurdeehitise mõju vanale hoonele: Estonia vana hoone on tähtis Eesti ajaloo ja Eesti-Soome suhete seisukohalt, kuid rahvusvaheliselt on siiski tähtsam hoone paiknemine maailmapärandi objekti Tallinna vanalinna ja selle muldkindlusvööndi alal. Kurbusega tuleb tõdeda, et üheski lähiaegade pargi- ega kohvikuprojektis pole arhitektid suutnud anda Estonia ümbruses ühtegi ruumiviidet sellele maailmapärandile … Estonia ja kogu vanalinna muldkindlusvööndi väärtuste hierarhiast valesti arusaamine või lihtsalt teadmatus on levinud mitte ainult teatriinimeste ja arhitektide, vaid ka muinsuskaitsjate seas.
Üks muinsuskaitseline klišee jookseb läbi ka Süda tänavale ehitamata jäänud Estonia hoone puhul (lk 238–239). Toonane olukord ja nn hõlmikpuu sündroom oleks tahtnud enamat lahtikirjutamist, sest looduskaitsealune hõlmikpuu oli lihtsalt ettekääne või kattevari inimeste tärganud osalus- ja otsustustahtes vanast miljööalast buldooseriga ülesõitmise ja uue hiidteatri püstitamise kava vastu. Muidu võibki, eriti nooremal põlvkonnal, jääda mulje, et teatriehitamise reaalne takistus oligi üks hõlmikpuu ise.
Pidulik teatmik
Suuremate ja ka pisemate küsitavuste puhul tundub, et raamatul oli küll teatrikonsultant, kuid polnud ajaloo- ja arhitektuurialast sisutoimetajat. Näiteks on Narva teatrite puhul jäänud seletamata, miks oli sellises mitte kuigi suures linnas kaks eesti seltsi (põhjus oli ikkagi linna jagunemine tsaariajal Peterburi ja Eestimaa kubermangu vahel), aga on segadust ka hoonete ehitamisega. Leheküljel 70 öeldakse, et algsele puumajale ehitati juurde suur kivist teatrihoone, leheküljel 164 on aga kirjas, et hoopis kivist teatrihoone kõrval on „puidust juurdeehitis“.
Aleksandr Jaron (1875–1935), sõjaväeinsener ja arhitekt, teatrisõber ja harrastusnäitleja. Tänu tema positsioonile ja sidemetele saadi luba Estoniat pärast 1911. aasta tööõnnetust edasi ehitada.
Harrastusnäitleja ja teatrisõbrana mainitud insener ja arhitekt Aleksandr Jaron oli tegelikult oluline isik, kes päästis 1911. aasta tööõnnetuse (lk 104) järel Estonia ehituse sulgemisest.1 Tal oli ka isiklik mõju teatrivastasest kuberneri Korostovetsi üle, kuid ta oli ka mereväebaasi peaehitaja: positsioon, mida tsiviilkuberner ei saanud eirata. Nii olemegi Jaronile peale harrastusnäitlemise hoopis suuremat tänu võlgu Estonia valmimise eest, see on aga raamatus jäänud mainimata.
Mainitud aktiivne ehitustegevus (samuti lk 104) põhjustas tõesti Estonia ehitamise kallinemise, kuid siis ehitati Tallinnas uut mereväebaasi (Peeter Suure Sadamat) ja uusi laevatehaseid, mitte Peeter Suure Merekindlust. Nurgakivi pandi 1912. aastal samuti Peeter Suure Sadamale, merekindlusele kivipanekut pole kunagi toimunud.2
Pärast sõda kasutati Estonia saali kujundamisel tõesti NSV Liidu 16 liiduvabariigi motiive, aga üks neist oli ikkagi Karjala ja Soome NSV, mitte Karjala ANSV (lk 179).
Tartu uue Vanemuise ehitusloos esinev väljend „elektromagnetilised võimendid jõuajamite kiiruse reguleerimiseks“ (lk 202) võtab küll kukalt kratsima. Saali põhiosa valulae puhul kurdetakse, et ei tulnud „õhuke“ ja tuli kaheksa sentimeetri paksune (lk 203). Siin tahaks autorilt küsida, kui õhukesena ta arvab, et raudbetooni on üldse võimalik valada. Kõrvalpildil oleva vormi puhul oleks kaheksa sentimeetrit ju vägagi hea tulemus.
Kahel korral (lk 139 ja 268) esineva Bachmanni kodanikunimi oli küll August, kuid Eesti teatriloos on ta tuntum kunstnikunimega Aggio Bachmann. Arhitekt Inga Orav on tõesti olnud mitme perenimega, kuid vaevalt kasutas ta Viljandi Ugala teatrihoone rekonstrueerimisel osaledes 2017. aastal enam neiupõlvenime Ring. Tema esinemine isikunimede registris kujul „Ring, Inga (Leon, Orav)“ võib ajada segadusse. Ka ühetäheline viga nimes on viga: nii on arhitekt ikka Loona Kikkas (mitte Loone, lk 235) ja sisearhitekt Kalju Palo (mitte Kaljo, lk 262).
Raamatu tekstis tundub olevat viidatud eelkõige omaaegsele ajakirjandusele. Mitme seisukoha ja nähtuse puhul aga viide puudub, kuigi ilmselgelt pole tegu autori enda mõtte või väljaütlemisega.
Viited ise aga erinevad suuresti: kui tekstiviited on korrektsed (ehkki kujundaja otsusel lehekülje siseserva paigutatuna kehvasti kasutatavad), siis pildiviidetes on täiesti kadunud Eestis juba levima hakanud täiskirje ja allikana on antud ainult nt AM (Eesti Ajaloomuuseum). Viidatud arhiividest pole enam olemas Eesti ajaloo-, filmi- ega riigiarhiivi. On ainult Eesti rahvusarhiiv, mille viidete ees on nüüd lühendeid RA EAA, RA EFA ja RA ERA (loetelu lk 320).
Sellised seigad ei sega aga raamatust naudingut tundmast. Arhitektuuriloos on muidugi tsaariaja lõpp ja Eesti vabariigi esimene aeg seninigi tuntud paremini, kuid läbikirjutatud varasem tsaariaeg ja eriti Nõukogude aja lõpupool liidab nüüd kõik perioodid omamoodi võrdsetena tervikuks kokku. Esile tahan tõsta ka suurte Tartu, Viljandi ja Pärnu modernistlike teatrihoonete rajamise lood, Tallinna teatriutoopiate (Estonia teater Tõnismäele ja Süda tänavale) linnaajaloos paikapanemise ning ehituslooliselt vähetähtsate, kuid Nõukogude aja lõpu lugudes seni intrigeerivate suurte kultuuriehitiste põlengute käsitlemise – teatreid on kirjeldatud põhjalikult.
Raamatut võiks võtta teatmikuna, kuid suur formaat takistab seda taskusse pistmast. Teisest küljest, ka teatrisse minnakse ju ettevalmistunult, pisut pidulikumas riietuses ja meeleolus. Nii ka selle raamatuga: tulebki laua taha istuda ning rahulikult lugeda ja vaadata pilte, mitte seda jooksu pealt lapata. Mis võikski teatriraamatule olla parem soovitus kui selle lugemise võrdlemine teatriskäiguga?
Novumi teater (vasakul kõrtsist ümber ehitatud hoone) ja suveteater (paremal) aastatel 1857–1874, tollal väljaspool Tartu linna piire. Suveteater lammutati juba 1874. aastal, hiljem lammutati ka kõrtsihoone küljerõdu, mida kasutati näitlejate esinemisrõduna. Tõenäoliselt 1860. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.5238.1.636.7.Sama hoone. Tänapäeval Riia 93 Tartus, 11. I 2024.
1 Paul Pinna, Minu eluteater ja teatrielu 1884–1944. Faatum, Tallinn 1995, lk 73, 74, eriti aga lk 121.
2 Vt nt Robert Treufeldt, Peeter Suure sadam. Uus sõjasadam Tallinnas. Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Toim Leele Välja. Muinsuskaitseamet, Tallinn 2015, lk 102−108; Robert Treufeldt, Tallinnan meririntama. Rmt: Suomenlahti Pietarin suojana. Toim Ove Enqvist, Johanna Pakola. Docendo, Jyväskylä 2016, lk 106−122.
Arvatavasti polnud ma ainukene, keda tabas sügisel esimesi Sven Vabari debüütteose ilmumise kohaseid kuulujutte tabades märgatav elevus. Viimaks ometi! Ajal, kui mina Tartus kirjandust ja elu jne õppisin – perioodi võiks tinglikult fikseerida vahemikuna kesknullindatest teistkümnendate alguseni –, oli Vabaril skeenes vägagi arvestatav koht – eks seal puutusime ka kokku –, aga kuidagi tundus, et see virtuaalne sfäär piirdub peaasjalikult Tartuga. Kui „Musta lennuki kirik“ võitis 2011. aastal Tuglase novelliauhinna (mäletatavasti samaaegselt Mehis Heinsaare novelliga „Puhkehetkel“), oli selles midagi väga oodatut, aga ka piisavalt üllatavat, sh seepärast, et Vabar polnud ka siis kultuuriperioodikas just ülemäära palju ilukirjandust avaldanud. Peatselt pärast seda ilmus Vabari koostatud mahukas kontseptuaalne kogumik „Mitte-Tartu“ (Topofon, 2012), mis küllap süvendas varemgi adutavat Tartu-kesksust veelgi. Aga sellele järgnevatel aastatel toimus mu meelest aegamisi autori mingisugune eemaldumine, võib-olla isegi taandumine – avaldamisest, jah, aga vist ikkagi ka kogu (Tartu) kirjandus- ja kultuurisfäärist. Kui teadlik see oli, ei oska ma öelda, aga igatahes pole seesugune täielikulähedane eemaldumine kuigi tavapärane, ehk lisas seegi teatavale Vabari müüdile oma nüansse.
Olles niisiis Vabari loominguga (niipalju kui seda toona ilmus) varasemast pisut kursis, eeldasin ka „Ribadeks tõmmatud linnast“ Tartut sootuks rohkem, kui raamat esmapilgul annab – võimalik, et eeldust süvendas ka toimetaja, kes pakkus raamatu mulle arvustada muu hulgas just sõnadega, et siinpuhul tuleks vist Tartu-teadmine kasuks. Pean siiski kohe ka ära ütlema, et kogumiku teisest poolest leiame toda müstifitseeritud linna piisavalt palju (olgu või unenäolisel, fantoomsel või kogunisti ribadeks tõmmatud kujul), aga sellest allpool.
Jaak Tomberg kirjutab ERRi kirjandusaasta kokkuvõttes „Ribadeks tõmmatud linna“ soovitades muu hulgas nõnda: „Õigupoolest puudub meil kohalik kirjanduslik ja kriitiline traditsioon, mille raames oleks mugav seda kogu käsitleda.“1 See on õige, aga muudab ka väheke ettevaatlikuks. Mugav (sh käsitleda) pole see kogumik küll ühelgi moel, aga mõned võimalikud võtmed on lugejale siiski jäetud, olgu või tehnilised: raamatu jutud pole küll esitatud kronoloogilises järgnevuses, aga teataval määral on need liigendatud nelja alapealkirjastamata ossa.
1.
Isegi kui Tartu esmalt kõrvale jätta, on ruum kui niisugune „Ribadeks tõmmatud linnas“ kohal algusest lõpuni, õieti ju pealkirjast peale, seda kõikvõimalikul tasandil ja igasuguses mõõtkavas, ehkki võib seejuures olla vägagi ulmeline, fantastiline, eeterlik, unenäoline vms paik. Tundub isegi, et kui jõudsin teose esimese lugemise vältel üsna aegamisi selle ruumivõtmeni, asetusid pusletükid paremini oma kohale, mis mind mõnel puhul loetud tekstidega ka lepitas.
Võtame näiteks kogumiku esimese teksti „Jääkarud“ (kirjutatud 2006. aastal). Esimesel lugemisel tekkis lausa küsimus, mis asi see õieti on või mida taotleb. On see keskkonnakriitika? Massipsühhoosi kriitika? Sirgjooneline düstoopia? Ma pole kusjuures senini päris kindel, aga teisel lugemisel hakkasin küll mõtlema, et võib-olla andis selle teksti – ja seega kogu raamatu – algus nimetatud võtme ikkagi ise kohe kätte, lihtsalt mina ei osanud seda kohe märgata. Sest teos algab nii: „Maailma rahvaarv oli kasvanud üle igasuguse piiri. Kogu vähegi haritav maa oli kasutusele võetud põldude, istanduste või karjamaadena, mis ümbritsesid tohutuid suurlinnu ja prügimägesid, tuumaelektrijaamu ja transpordirajatisi, tööstuspiirkondi, kaevandusi ning mitmesugustel erinevatel viisidel lootusetult rikutud paiku, mida inimene enam kasutada ei saanud“ (lk 7). Esiteks on siin esitatud loetelu maamärkidest, millele võiks soovi korral läheneda (ka) „mitte-koha“ mõiste kaudu, mille Vabar on ise mäletatavasti „Mitte-Tartu“ eessõnas tolle teose lugemise võtmeks andnud: „Humanitaarteadustes tähistab „mitte-koht“ tavaliselt prantsuse antropoloogi Marc Augé poolt kasutusele võetud terminit. Augé jaoks hõlmavad „mitte-kohad“ üleminekualasid, millel napib märkimisväärsust, et anda välja koha mõõt – näiteks kiirtee, hotellituba, toidupood, lennujaam.“2 Tuleb küll möönda, et lõpuks esineb siinses kogumikus muu hulgas vägagi märkimisväärseid kohti.
Kui juba välja valgustada ruumiküsimused, saab ka „Jääkarud“ hõlpsasti ära paigutada. Sest kui niisugune kogumik juba välja anda – on ju selle viimase teksti kirjutamisest möödas ligi kümme aastat ning vahepeal on vähemasti minu arvates autor eemaldunud skeenest, ära kadunud ja siis taas välja ilmunud –, siis millest muust rääkidagi kui kogu planeedist!? Liiati, kas ei olegi Antarktika, kuhu siin paratamatult välja jõutakse, tõtt-öelda mitte-koht par excellence, kõigi mitte-kohtade ema? Olgu sellega, kuidas on, erinevalt mitmetest teistest kogumiku juttudest on „Jääkarudes“ mingisugune tegevustik (või õieti jutustaja kokkuvõte sellest) siiski tähtsam kui koht ise. Aga siingi pole põhimõtteliselt ühtegi eristuvat tegelast, on vaid mingid grupid või massid, pole tõtt-öelda isegi peategelast. Seeasemel vahendab kehatu jutustaja kiretult globaalseid sündmusi: inimliik on oma tegevusega keskkonna ja planeedi sedavõrd ära mürgitanud, et sünnib „väga lihtne fundamentalistlik liikumine, mis leidis, et kuna biosfäärile tekitatud halvas on süüdi inimene, siis on ta tõestanud oma olemuslikku kurjust, kõlbmatust elamaks Maal koos teiste liikidega, ja peab surema. Inimkond peab end tapma [—] See kes teab kust alguse saanud ideoloogia osutuski meeleheitlikus olukorras lahenduseks, saavutades kiiresti äärmise populaarsuse ning levides üle kogu maailma“ (lk 8).
Üldse paistavad Vabarile meeldivat jutustajad, kes ka juhul, kui nad ei osale sündmustes tegelasena (ning ka siis, kui osalevad), saavad öelda „ma ei tea“, „ma ei oska öelda“, „kes teab kust“, „millegipärast“ jne, jne ehk kõigenägemise ja -teadmise potentsiaali on autor siin teadlikult kõrvale heitnud. Võib isegi öelda, et tegemist on valdavalt tavatult ebakindlate jutustajatega. Võõritusefekti tekitab siin pigem just jutustaja(te) tuimus ja distantseeritus, mitte näiteks sündmused ise. Ehkki ka sündmused on pöörased: näiteks „Jääkarude“ järgneval umbes15 leheküljel raporteerib jutustaja, kuidas saada kogu inimkonda haaranud massienesetapulainetes keskkonda kahjustamata hakkama miljonite laipadega. Niisugused sedastused ei paista isegi taotlevat transgressiivsust, igal juhul mõjuvad need lõpuks lausa koomiliselt – see efekt ei ole ilmselt autori otsene taotlus, küll aga võib olla teadlik võte (n-ö objektiivselt) grotesksete tähelepanekute kuhjamise nihestav mõju lugejale.
2.
Raamatu teise osa novellides torkavad kõigepealt silma täiesti kaheldamatud ja läbivad vastandused, kusjuures need on esmapilgul sedavõrd lihtsad, et võiksid mõjuda ka iseenda paroodiana. Nii näeb siingi kollektiivseid kokkusulavaid tegelasgruppe, kus keegi eraldi välja ei pruugi paista. Ehkki, vähemasti „Musta lennuki kirikus“ on muidu ühtesulava „heidikute“ grupi kõrval ka minajutustaja joonistatud välja karakteriks, veidi teisel moel eristub jutus „Meie linn oli heidikuid täis …“ muidu homogeensest heidikute grupist üks „asotsiaal“, kes sellisena on ka teistsugusesse funktsiooni paigutatud (ei saa siiski öelda, et ta oleks kuidagimoodi psühhologiseeritud, aga see polegi teksti eesmärk) kui teised. Üldiselt vastanduvad siinsetes lugudes eksplitsiitselt ikkagi „meie“ ja „nemad“, kusjuures paiguti (näiteks järjest lugedes) võib selline abstraktne pidetus minna ka igavaks, aga mulle tundub, et eraldi kõik need lood siiski töötavad.
Semiootik ja kirjamees Sven Vabar. Üksvahe kultuuripildilt kadunud autor on taas välja ilmunud, jutukoguga „Ribadeks tõmmatud linn“ jõudis ta koguni Betti Alveri debüüdiauhinna kandidaatide hulka.
Loetelude ja kuhjamise kõrval – ja see ilmneb tõesti enim kogumiku teises osas – paistavad Vabarile meeldivat sünonüümid. Need pole siin mitte pelga sõnakorduse vältimise pärast, vaid parajalt mahlakad, sisaldades ka hinnangut (mida rõhutavad ka väikesed kirjeldused nende juures). Nõnda leiab „Meie linnast ..“ (kirjutatud 2003), „Inglitest“ (2008) ja „Musta lennuki kirikust“ (2009) selliseid pidevalt (ka loost loosse) korduvaid heidikuid tähistavaid sõnu, nagu „asotsiaalid“, „prükkarid“, „asokad“, „parmud“, „eluheidikud“, „jotad“, „õlid“, „prügikollid“. Aga asi pole ainult hinnangulistes sünonüümides, mis lugemise keeruliseks teevad. Kui näiteks „Meie linna ..“ või ka „Inglid“ võib soovi korral liigitada näiteks sotsiaal(poliitika)kriitiliseks kirjanduseks, siis „Musta lennuki kiriku“ heidikute kujutamine agressiivsete, ebameeldivate ja eemaletõukavatena mõjub paiguti vägagi peletavalt – see muidugi tähendab, et autori nihestus on õnnestunud, liiati keeratakse sellele loo käigus veel üks vint peale.
Ka eelnimetatud vastandused avalduvad Vabaril otseselt ruumis – kui „Meie linnas ..“ hakatakse heidikuid „suurele prügimäele küüditama“ (lk 27), sellele ehitatakse ümber ka kõrge aed, siis „Musta lennuki kiriku“ heidikud eraldavad end ise teise (mitte-/vahe-)ruumi, konkreetsele lennuväljale. Nõnda on just viimased siin loos, kuigi kuidagi müstilisel viisil, jõustatud ja just linnarahval (näiteks peategelase isikus) ei ole tegelikku ligipääsu nende maailma.
3.
Teoses esineb küll ka isikustatud, ehkki endiselt võrdlemisi passiivsete tegelasjutustajate positsioonilt edastatud lugusid, aga distants on selgi puhul alati sees ja kirjanduslik võte paistab olevat rakendatud üsnagi sarnaselt tegelase vahenduseta kolmandas isikus kõneldud lugudega. Tegelase vahendus annab aga kergemini mõistetava vabaduse mitte teada, spekuleerida, olla ebakindel. Seejuures ei saa öelda, et minavorm oleks siingi pelgalt vormiline küsimus. Näiteks kolmanda osa novellides „Tänavakunstnikud“ (2011) ja „Tühi maja“ (2010) astub mõlemas ette tegelasjutustaja, kes räägib (äkki siinpuhul isegi maagilisrealistliku) loo, mis juhtus tema sõpradega. Nõustun siinkohal Tõnis Hallastega, kes toob Müürilehe arvustuses välja, et need tekstid – kogumikus on need ka järjestikku paigutatud – on omavahel printsiibilt väga (ju vist liigagi) sarnased, kusjuures „kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks.“ 3 Aga see praegu selleks.
Neis(ki) lugudes on fookuses müstiline koht, mis on aga paigutatud päriselus eksisteerivale kaardile (vastavalt Tartu linn ning metsamaja ja selle ümbrus Hiiumaal). Müstiliseks teeb kohad aga see – tähelepanu, spoiler alert! –, kuidas mõlemas tekstis jääb avatuks võimalus, et lugude jutustajad saavad (kas siis n-ö päriselt või kummagi loo nn vastastegelase kujutlustes) ise osaks neist kohtadest. Nõnda toimub mõlemas nimetatud loos otsene gradatsiooniline ruumi isikustamine. Kui „Tänavakunstnike“ alguses ütleb jutustaja tüünelt, et „Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. [—] Sirle kodu oli linn“ (lk 111), siis vähekese aja pärast loeme juba: „Ehk tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? [—] Ehk on too võõras seotud isegi mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see „keegi kolmas“ võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?“ (lk 122–123).
4.
Kirjanduslike võtete tasandil ma linna või keskkonda aga isikustama ei ruttaks. Ma ei taha öelda, et keskkonnast endast saab tegelane – pigem on siin oluline küllap just ambivalents, avatus, küsimus, mis jääb õhku. Samal ajal on selge seegi, et millekski rohkemaks kui taustaks on keskkonnad ja kohad Vabaril alati. Ütleme siis näiteks, et teemaks. Lisaks eelkirjeldatud lugudele ilmneb see asjaolu eriti vahetult näiteks „Nimede kõrbes“ ja kogumiku nimiloos, põhjalikumalt küll ka näiteks „Jutustuses kolmest linnast“ (ja miks mitte ka „Maarahvas“), aga võtan praegu lähema vaatluse alla just Tartu-tekstid, sest just neist koorub mu meelest see vana hea (Mitte-)Tartu müstifitseerimine, mis on Vabarile ikka omane olnud.
Teose nimiloos „Ribadeks tõmmatud linn“(2007/2014) – arvatavasti mu lemmik kogu raamatus – joonistatakse samuti kui teose teise osa juttudes välja kaks teineteisele vastandatud inimgruppi, seekord „linnainimesed“ ja „rändurid“. Ühtlasi kerkib muu hulgas psühholoogiliselt esile minajutustaja ise. Võrdlemisi tavatult näeb siin mingil määral ka jutustajapoolset teiste „rändurite“ grupi liikmete sisest hierarhilist hindamist: enam pole tegemist päris homogeense inimhulgaga, ehkki tegelaste nimesid siit lugeda ei saa. Stalkerlik peategelane kirjeldab oma kurnavaid ja rusuvaid rännakuid „territooriumil“, mõõtmatul ja ähvardaval teekonnal „linnafragmentide“ vahel, kusjuures tema paratamatu ja sunnitud kodutus pole enam nii abstraktne, et lugeja sellele kaasa elada ei saaks, vastupidi. Mis see täpsemalt on või miks see on? Kas siit saab välja lugeda autori (või ütleme siis ikkagi: jutustaja) võõritust olemasolevast, mis lihtsalt manifesteerub ruumis(ja mitte lihtsalt ruumis, vaid Tartus)? On ju „rändurid“ enamasti „linnainimesele“ nähtamatud. Nõnda on nende maadeavastamine lootusetu ja üksildane. Elu linnas, mis abstraktsele linnarahvale on normiks ja lihtsaks taustaks, jääb peategelasele ja n-ö temasugustele kättesaamatuks, sest nende puhul on linn ribadeks tõmmatud. Mille allegooria see võiks olla? Ilmselt pole sellele küsimusele ülemäära keeruline vastata.
Jällegi leiame sellega sarnase mõtte tegelikult juba „Mitte-Tartust“, ehkki sealt pole põhjust liialt allegooriaid otsida (küll aga metafoore tõlgendada): „Tühermaade ja äärte suhted keskmega on olnud keerulised. Vahel on tunne, et Tartu ja Mitte-Tartu on nagu kaks täiesti erinevat linna, mis asuvad küll ühes ja samas geograafilises ruumis, kuid millel ei ole suurt midagi ühist ja mille elanikud kunagi kokku ei puutu, umbes nagu China Melville’i ulmeromaanis „Linn ja linn“. Ainult üksikutele indiviididele on lubatud Tartu ja Mitte-Tartu vahel liigelda, ülejäänutele mõjub piiri ületamine letaalselt.“4
Sisulises (aga mitte põhimõttelises) mõttes teistpidi pööratud paralleelruumi kujundi leiab novellist „Nimede kõrb“ (2011). Siin leiavad neli tegelast (hoolimata sellest, et nad on saanud individuaalsed nimed, toimivad nad koos minajutustajaga jällegi võrdlemisi kollektiivse tegelasena) end pärast unenäolist rongisõitu võõrast kõrbest, kus öösiti avaneb „fantoom-Tartu“. Fantoom-Tartut saavad nad aga kogeda vaid visuaalselt, mitte selles aktiivselt osaledes, mitte selle elanikega kontakti astudes. Hoolimata täielikust eraldatusest – fantoomsus mõjub siin lausa miraažlikkusena – ei ole „Nimede kõrb“ aga nii painav kui „Ribadeks tõmmatud linn“, paiguti vastupidigi: „Olime rõõmsad selle ootamatu ja kummitusliku tagasi koju jõudmise üle – eneselegi üllatuseks, sest tegelikult oli meil ju Tartust seal elades üsna kõrini olnud; tundus, et miski ei hoia meid seal kinni. Sellepärast olimegi elevil olnud, kui ootamatu öine rong meid endaga kaasa haaras“ (lk 87). Kui otsida võimalikke sümboleid ja allegooriaid, siis ju eeltoodud tsitaadist neid leida võibki. Ilmselt võib samalaadse allteksti või käivitaja tuvastada ka näiteks jutust „Päike“, kus loo tuumseks arenguks on samuti vaja lahkuda tuttavast, ehkki jällegi rusuvast ruumist, kus alati sajab vihma. Aga ju vist võib siit (nagu mitmest teisestki loost, miks mitte näiteks „Vaakumist“) soovi korral välja lugeda ka mõne depressiivse episoodi ja sellest väljumist tähistava allegooria. Aga see, nagu öeldakse, on juba täiesti uus teema ja nõuab ka eraldi käsitlemist.
Eesti keeleuuendusest tavatsetakse meie meedias ning emakeelepäevadel rohkem kõnelda ennekõike seoses Johannes Aavikuga (1880–1973) ning nulli ja viiega lõppevatel aastatel. 2023. aasta nende hulka ei kuulunud, ometigi tulid nii Johannes Aavik kui ka keeleuuendus mitmel korral esile. Väga sobivalt sattus teema käsitlemine aasta lõpukuudesse, Aaviku sünniaastapäeva – 8. detsember – lähedusse. 16. oktoobrist 30. novembrini oli olnud keelehuvilistel võimalus osaleda järjekordse sõnause rohesõnade loomekonkursil. Saaremaa muuseum asutas Aavikute muuseumi (Johannes ja Joosep Aavik) arendaja ametikoha, mille ülesandeid on suure innuga täitma asunud Merit Karise. Ilmus aga ka kolm raamatut, millest kaks on kaudsemalt ja üks tervenisti Johannes Aaviku ja keeleuuendusega seotud.
Keeleparenduse võimalusi
Stockholmis elav psühhiaatrist pensionär Ants Anderson (sünd 1933) üllitas Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaandena mahuka trükise „Keeleparenduse võimalusi. Keelekorralduslik sõnavõtt“. Kui autor tutvustas Aaviku 140. sünniaastapäeva konverentsil 21. mail 2022 Tallinnas oma keelekorralduslikke eeteid, tekitas ettekanne elava diskussiooni. Kindlasti juhtub nii ka nüüd raamatut lugedes. Andersoni mõttekäigud on päris radikaalsed ja annavad Aaviku sajanditagusele keeleuuendusele kohati silmad ette. On huvitav, et XX sajandi eesti keelekorraldusest kokkuvõtet tehes paigutab Anderson Aaviku kõrvale Johannes Voldemar Veski, nentides: „Ka Johannes Voldemar Veski tegeles eesti keele korrastamise ja sõnavara rikastamisega, ehkki vähem lennuliste ideedega. Imetlusväärne on paljude erialade eestikeelsete (omakeelsete) oskussõnastike koostamine Veski kaastegevusel ja juhtimisel.“ Tõepoolest on Veski keeletegevus eelmise sajandi alguskümnenditel mõneti Aaviku lennuliste ideede varju jäänud.
Ka Andersonil on lennukaid ideid. Suure tõenäosusega on tal oma seisukohti, nende eesmärki ja vajadust tänapäeval tunduvalt raskem põhjendada ja juurutada kui Aavikul sajand tagasi. Põhjus ei seisne mitte Andersoni väiksemas uuendamise fanatismis ega ta pealehakkamises ja ärivaistus, vaid selles, et eesti keel on sajandiga muutunud märksa raskemini „painutatavaks“. Tekib küsimus: milleks ja kellele on uuendused vajalikud? Vastuste saamiseks pakub Ants Andersoni raamat põnevat lugemist.
Keele konksvingerdusi
Haapsalu Läänemaa ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Monika Undo on kirjutanud ning animaator ja karikaturist Ave Taavet illustreerinud eesti sõnaloomet käsitleva „Keele konksvingerdusi“. Raamat meenutab sisuldasa ja vormildasa 1985. aastal ilmunud sõnavalimikku „Uudis- ja unarsõnu“ (koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull ja Henno Meriste). Saatesõnas tõdeb Monika Undo: „Eestlased on sõnausku rahvas. Sellele viitab ka tõsiasi, et sõnavõistlusi on meil korraldatud ikka ja jälle ning alati on olnud palju nii osalejaid kui ka eeteid. Sõnas on väge. Kuid vahel peab sõna kannatlikult ootama oma aega.“ EKI kodulehelt saab teada, et eelmise, 2023. aasta seisuga oli Eestis sel sajandil korraldatud vähemalt 19 sõnavõistlust.
Eestlased on tõesti sõnausku ja sõnasepitsejaid on XIX sajandist peale jagunud igasse kümnendisse. Ave Taaveti illustratsioon raamatus „Keele konksvingerdusi“.
Mõnikord jääb mulje, et keeleuuendust ja sõnavaraarendust mõistetakse küllalt lihtsustatult. Isegi mõnes kooliõpikus jätab teema käsitlus mulje, et keeleuuenduse ja Johannes Aaviku vahele võib panna võrdusmärgi ning et keeleuuendus pole midagi muud kui tehissõnade loomine. Monika Undo konksvingerdused kummutavad selle arvamuse. Autor pole oma sõnavalikut põhjendanud, kuid Aaviku eedetest on raamatus sellised, mida üldsus tänapäeval ei kasuta: naum ’puuvili’, kuudam ’kuuvalgus’, polg ’teerada’, pamur ’sünge, tume, sompus’, möhkel ’suur kivimürakas’, neenima ’ignoreerima’, sürjutama ’kõrvale tõrjuma’, neim ’kättemaks’, rümu ’kuulujutt’, solge ’sale, sihvakas’, jäälima ’järele andma’. Aaviku eede heft vihiku tähenduses mõjub suisa germanismina, mille vastu ta ise keeleuuenduse algaastatel kõvasti sõdis. Konksvingerduste hulgas on ainult kaks tuntud Aaviku sõna: veenma ja meede. Selles tekstis mitu korda kasutatud eede ettepaneku tähenduses kuulub nende Aaviku uudissõnade hulka, mis pidi kannatlikult oma aega ootama. Seda hakkas alles mõni aasta tagasi sihipäraselt kasutama Aaviku seltsi juhatuse esimees Peep Nemvalts.
Konksvingerduste sõnavalik viitab sellele, et eestlased on tõesti sõnausku ja et sõnasepitsejaid on XIX sajandist peale jagunud igasse kümnendisse.
Eesti unikaalne keeleuuendus
Kolmas raamat on tervenisti Johannes Aavikust ja keeleuuendusest ning sisaldab ka tema kunstlikult loodud tüvede loendi. Prantslane Antoine Chalvin (sünd 1966) kaitses 1993. aastal Pariisis doktoritöö „Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus“ („Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne“) ja avaldas selle 2010. aastal muudetud kujul raamatuna. Sama aasta detsembris toimunud Aaviku 130. sünniaastapäevale pühendet konverentsil Tallinnas küsis Johannes Aaviku Selts autorilt luba raamat ka eesti keeles avaldada. Natuke rohkem kui tosina aasta pärast on plaan Heete Sahkai eestinduses teoks saanud.
1994. aasta suviselt Aavikute majamuuseumi keeleõhtult Kuressaares on mulle Antoine Chalvini peetud ettekandest meelde jäänud üks sõna – „unikaalne“. Nii iseloomustas Chalvin eesti keeleuuendust.
Monograafia sissejuhatuses tutvustab autor selle ülesehitust järgmiselt: „Uurimuse esimeses, ajaloo osas paigutan keeleuuenduse eesti kirjakeele ajaloo taustale [—] Järgneb keeleline osa, milles tutvustan ja analüüsin keeleuuenduse põhimõtteid. Selle käigus näitan, et tegu oli tõepoolest uuendusega [—] Viimases, kolmandas osas uurin ajaloolise ja keelelise käsitluse tulemuste valguses uuenduste levikut ja pakun nende eduka käibelemineku seletuse.“
Chalvin näitab, et Aaviku keeleuuendus ei sündinud tühjale kohale: sel oli eelkäijaid juba XIX sajandil. Nii on pastor Heinrich Georg von Jannau juba 1828. aastal leidnud, et eestlased ei oskavat võõrelementide sissetungi tõttu oma keelt enam õigesti rääkida, mistõttu esitas kava „alus-“ ehk soome ja „alg-“ ehk liivi keelele tugineva kirjakeele loomiseks. Ka XX sajandi algusest võib nimetada kirjanikke (Ansomardi, Maximilian Põdder), kes, nagu Aavikki, pidasid eesti keelt „kohmetuks ja puudulikuks“.
Kõige huvitavam on raamatu kolmas peatükk, kus on käsitletud Aaviku uuenduste ajalist levikut. Teguriteks, mis mängisid uuenduse õnnestumises rolli, nimetab Chalvin järgmisi: 1) uuenduse keeleliselt vastuvõetav vorm, 2) tõhus selgitustöö levitamaks uuenduste tundmist ja kasutamist, 3) tarvitust mõjutada suutvate „vahendajate“ olemasolu.
Johannes Aaviku personaalse rolli kohta keeleuuenduses arvab Chalvin, et ilma Aavikuta poleks ilmselt olnud ei kunstlikult loodud tüvesid ega morfosüntaktilisi uuendusi. Autori sõnutsi on Aavik ainus, „kes on esitanud kunstliku sõnaloome teooria ja rakendanud seda süsteemselt igapäevamõistete tähistamiseks, ning ka ainus, kellel on õnnestunud suhteliselt suur hulk enda loodud sõnu keelde viia“.
Tundub, et uuenduste tegelik ellupuhuja on siiski olnud tavaline keelekasutaja.
