Toeta
Otsi

juhtimine

  • Eesti mütokollide punane raamat

    JAAN SUDAK

    Mütokollide ehk müütiliste uskumusolendite punane raamat täidab tühiku Tõnno Jonuksi „Eesti muinasusundite“ ja Reet Hiiemäe teose „Usundid ja vaimsed õpetused Eestis“ vahel. Kõik need laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatud annavad ülevaate eestlaste usundilistest vaadetest eri aegadel: Jonuks kõneleb muinasaegsetest usundivormidest, Hiiemäe annab ülevaate usundilise mõtlemise värvikirevast hetkeseisust näiliselt ilmalikus Eesti ühiskonnas ning Kõivupuu mõtestab põlluharijate-talupoegade rahvajuttudest, muistenditest ja muinasjuttudest tuntud tegelasi ning seob nad tänapäeva kultuurikontekstiga. Lugejale avaneb teadustööl põhinev, põhjalike selgituste ning tekstinäidetega ülevaade eestlaste esivanemate usundilisest maailmapildist.

    Kindlasti mõjutab esivanemate pärimus suuremal või vähemal määral meie igapäevaelu, kuid vajab ka selgitamist ja tutvustamist. Praegugi kantakse rahakoti vahel kalasoomuseid, kardetakse kurja silma, oodatakse hingedeajal koju kadunud sugulasi, seletatakse unenägusid, käiakse hiites palvustel, usutakse puude ja (poolvääris)kivide tervendavasse jõusse ning õpitakse koolitundides, kuidas Kalevipoeg ja teised hiiud on kujundanud meie maastikku. Kõivupuu raamat annab süsteemse ülevaate müütiliste olendite ja rahvauskumuste tagamaast ning on abiks kultuuri laiemal mõistmisel. Eestlane on müüdilembene, kuigi üsna usuleige tegelane. Viimase rahvaloenduse põhjal peab mõnd usku omaks vaid 17% eestlastest ning nendegi hulgas on ülekaalus 65aastased ja vanemad inimesed.

    Eestlaste usuleiguses pole küll midagi uut: juba orjaajal kurtsid siinsed kirikuõpetajad eestlaste visa kinnipidamise üle kummalistest paganlikest kommetest. Näiteks andis neist XVII sajandil esimese põhjaliku ülevaate tuntud haridustegelase isa Johann Forselius raamatus „Eestlaste ebausukombed, viisid ja harjumused“. Ei aidanud patuste manitsemine ega karmid karistused, vanad kombed jäid võimude kiuste püsima. Alles protestantlik äratusliikumine ehk hernhuutlus suutis eestlaste hingeellu tuua muutuse, mida Nõukogude võim üritas paar sajandit hiljem tasa teha. Kodusesse sfääri kuuluvad kombed ja uskumused ei kadunud aga sellelgi ajal, andes inimestele jõudu.

    Sellega seletub Kõivupuu raamatu aluseks olnud mütoloogilise ainese rikkalikkus. Rahvausund ja mütoloogia on meie maailmapilti mõjutanud ja kujundanud soomeugri algaegadest peale. Mütoloogiline mõtlemine on eestlasele olnud midagi omast ja lähedast. Esivanemate vaimuvara hakkab kohati küll võõraks ja kaugeks jääma, kuid Kõivupuu raamatust leiab sellele vaatamata rohkelt viiteid mütoloogilise ainese esinemise kohta tänapäeva kultuuris. Mütoloogia on aga inspireerinud ka August Kitzbergi, Eduard Tubina, Amandus Adamsoni, Kaljo Põllu, Veljo Tormise, samuti viimasest ajast Andrus Kiviräha või Indrek Hargla loomingut, kui nimetada vaid väheseid.

    Viljakushaldjas Tõnnile viidi ande tõnnivakka. ERM 1634/ab, Eesti Rahva Muuseum.

    Põlistest kommetest ja tavadest on paljugi jäänud, tont teab, mis aegadest, rahva keelde ja meelde. Väga suurt huvi tuntakse kõikvõimalike teadjameeste, kristalliterapeutide, rahvaravitsejate ja selgeltnägijate vastu. Alles hiljaaegu hakkas TV3 näitama kodumaist telesaadet „Uus algus Ants Rootslasega“, „Selgelt­nägijate tuleproov“ on aga olnud üks vaadatumaid saateid. Ajalehtede läbimüük kasvab tänu aasta horoskoobile märgatavalt. Korraldatakse lausa libahundiks käimise ja kolmanda silma avamise koolitusi. Mitmed mütokollid elavad edasi lastehirmutistena: näiteks hoiatatakse lapsi, et sõrme- või varbaküüned tuleb kokku korjata, kuna muidu teeb vanakurat küüntest nähtamatuks tegeva kübara. Lapsena hoiatati mindki Kaevu-Antsu eest, kes üleannetud ja ettevaatamatud kaevu tõmbab. Loodusjõudki ei lase vanu usundikujutelmi unustada. Olen kuulnud, kuidas äikesetormi kohta öeldakse, et taevaisa müristab või tõreleb. Purjetama minnes valatakse aga merejumalale või Vanale hea ilma lootuses sorts kangemat kraami.

    Seega pole asi mitte eestlaste ilmalikkuses, vaid omapärases maailmavaates, mille tutvustamisega saab Kõivupuu raamat suurepäraselt hakkama. See on hea teejuht pärimusliku mõtlemise maastikule, sissejuhatus talurahva elutunnetusse ja maailmanägemise viisi, kus on oma koht on nii ristiusukommetel kui ka pärimuslikul mõtlemisel. Mütoloogilist ainest toitvad üleloomulikud kogemused pole tänapäevale midagi võõrast. Uuringu „Elust, usust ja usuelust“ tulemuste põhjal tunneb märkimisväärne hulk eestlastest vaimumaailmaga isiklikku seost. Näiteks oli viimase ehk 2020. aastal korraldatud küsitluse vastajate hulgast 33% kogenud midagi seletamatut, eriskumma­list, 28% pidas end aga vaimseks, ehkki mitte religioosseks inimeseks. Jumala olemasolusse uskus 37% vastanutest, kuigi usklikuna määratles end vaid 19%.

    Tegu on vägagi tervitatava täiendusega seni tehtud tööle. Minu meelest lähim vaste Kõivupuu raamatule on rahvaluulekoguja ja kirikuõpetaja Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia“ (esmatrükk 1919), kuid erinevalt Kõivupuust oli Eisen folkloristika vallas eelkõige lennuka fantaasiaga iseõppija ning seepärast on tema tõlgendusi sageli ka kritiseeritud. Mitmetele Eiseni raamatu puudustele ning rahvapärimuse väärtõlgendustele osutas näiteks Uku Masing, kes pidas aastatel 1933–1940 Tartu ülikooli usuteaduskonnas muu hulgas loenguid eesti usundi kohta. Tema loengukonspektid anti 1995. aastal välja raamatuna. Kõige mõjukamaks eesti usundi uurijaks on peetud Oskar Looritsat, kelle lühiülevaade eesti rahvausundi maailmavaatest on eesti keeles küll ilmunud (esmatrükk 1932), kuid saksakeelne kolmeköiteline peateos „Grundzüge des estnischen Volksglaubens“ ehk „Eesti rahvauskumuste alused“ (1949–1960) on seni eesti keelde tõlkimata. Rida täiendab veel usundiloolase Ivar Paulsoni teos „Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid“ (esmatrükk 1966), mis on Kõivupuule ilmselt andnud eeskuju materjali temaatilisel jaotamisel. Rahvausundi teaduslikke uurimusi hakkas vaikselt jälle ilmuma 1990. aastatel, ent laiale ringile mõeldud tänapäevane tervikülevaade on jõudnud lugejate kätte alles nüüd.

    Kõivupuu teost iseloomustab, nagu teda ennastki, erudeeritus ja põhjalikkus. Raamatu sissejuhatuses nendib autor, et tegemist on 2019. aastal ilmunud „Pärandiaabitsa“ jätkuga. Need raamatud on siiski pisut erineva kaaluga. Mõlemat ühendab soov tutvustada populaarses vormis eesti pärimuslikku ainest, kuid erinevalt „Pärandiaabitsa“ rikkalikult illustreeritud, nooremalegi lugejale jõukohastest ning koolitundides käsitlemiseks tänuväärselt lühikestest peatükkidest leiab Kõivupuu uuest raamatust lugemist rohkem. Koolis käsitlemiseks on selle peatükid kohati küll liiga mahukad, aga eks leidu ka „Pärandi­aabitsas“ usundialaseid peatükke, kus tutvustatakse haldjaid, kratte, kuradit, loitsimist, ohverdamist ja looduslikke pühapaiku. Lisalugemiseks ning silmaringi avardamiseks sobib „Eesti mütoloogia algajale“ rahvausundiga esmatutvujale hästi, ent see on mõnus lugemine ka tõsisemale huvilisele. Autori öeldut täiendavad maiuspalana rohked arhiiviteated, ajalehekatked ja muudki tekstijupid, mille allikate kaudu saab lugeja mütokollidega rahva arvamistes, juttudes ja kommetes ise kohtuda.

    Raamatu punakuldsed kaaned panevad aga teosest mõtlema kui eesti mütoloogia punasest raamatust. Paljud käsitletud mütokollid on meie hulgast juba kadunud või kahjuks seda kohe-kohe tegemas, sest nende elukeskkond on linnastunud ühiskonnas hävinenud. Põlluharijatest talupoegade eluviisile omane maailmataju lihtsalt ei haaku tänapäeva elukorraldusega kuigi hästi. Tõnnivakale ega Pekole pole kortermajas õiget paika, saunavaimud ja veehaldjad spaas asu ei leia, ahjualused ei kükita elektripliidi all. Ometi on maailm lugusid ja legende täis: meie ümber askeldavad uued uskumusolendid, teiste seas kaitseinglid, hambahaldjad, väeloomad, ufod ja poltergeistid, unustada ei tasu ka Ülemiste vanakest või Tartu vaimu. Nendegi kohta tahaks ju lugeda, kuid kõik ei peagi mahtuma ühtede kaante vahele. Kindlasti leiavad uuema aja tegelased edaspidi asjatundlikku käsitlemist. Mütoloogia uurimist ja mõtestamist tasub kindlasti jätkata.

  • 25 aastat varjatud valu

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Nüüd Eesti kinodes jooksev „Tagasi Seouli“1 on üks eelmise aasta paremaid prantsuse filme… Või, kas siis ikka on prantsuse film? Režissöör Davy Chou on kambodža päritolu, aga Prantsusmaal sündinud ja üles kasvanud, „Tagasi Seouli“ aga toimub hoopis, nagu peal­kirigi ütleb, Lõuna-Koreas. Film oli Kambodža nominent parima rahvusvahelise filmi Oscarile, ja kui see kõik tekitab mõningat segadust, on see igati kohane, sest „Tagasi Seouli“ räägibki identiteedi lõhestumisest ühe julge ja mitmetahulise naiskarakteri kaudu. Lavastaja Davy Chouga tuleb juttu sellest suurepärasest filmist ja käsitletud teemadest.

    Hakkasin „Tagasi Seouli“ vaatamise ajal järjest enam taipama, et ma pole midagi sellist kunagi varem näinud. Eriti nüüd, kui filme on nii palju.

    Aitäh, see on hea kompliment. Filmi „Tagasi Seouli“ tegema hakates oli mul soov rääkida lugu kellestki, kes teeb läbi identiteedi otsinguretke, aga tahtsin oma loo vastandada klassikalisele juurte juurde naasmise loole. See on väga tavaline motiiv: tegelane rändab kuhugi, püüab saada ühendust oma päritoluga ning me järgneme talle kaameraga. Minu filmi vaatama hakates eeldavad ilmselt paljud just sellist sündmuste kulgu. Vaatasin ka mina mõnd sellist, aga ei oska neid praegu isegi nimetada. Mulle on nende filmide tüüpnarratiiv tihti võõras, sest seal toetutakse tegelase sisekaemuse tundlikule kujutamisele ja teekonna lõpus jõutakse leppimise, lahenduse ja rahuni, mida oli otsitud. Nad teevad rahu oma tegeliku identiteedi ja iseendaga. Ja kuigi meil on vahel vaja õnnelikku lõppu ja tahame uskuda mingisse hämmastavasse lahendusse, võib see vahel olla ka ohtlik, sest me räägime ju lugu tegelikele inimestele. Mina ise olen näiteks elanud Prantsusmaa ja Kambodža vahel viimased kümme aastat ning olen Kambodžas kohanud palju prantsuse kambodžalasi, kes on mulle öelnud, et ei tundnud end Prantsusmaal iseendana ega ka õnnelikuna. Niisiis naasevad nad Kambodžasse usus, et neil õnnestub iseend seal leida, sest nende juured on seal ning see on koht, kus nad on määratud olema. Ma ei vaidle neile vastu, sest see pole minu ülesanne ja inimesel tuleb oma teekond ise läbi teha, aga tean, et aasta möödudes on 100% neist tükkideks lagunenud, sest ei ole leidnud kerget lahendust, mida lootsid leida. See lihtsalt ei juhtu, et pärast eemalviibimist minnakse kambodžalasena Kambodžasse ja leitaksegi end üles.

    „Tagasi Seouli“ püüab suures osas näidata realistlikumat pilti, kuidas selline kogemus inimesele mõjub. Avad ukse tundmatusse ega tea, mis seal ees ootab. Ja mõistmine võtab aega terve elu. Seda lugu räägin läbi Freddie tegelase, kes põhineb suures osas mu sõbral, kellel oli sellesarnane kogemus. Freddie pole ootuspärane tüdruk. Kui teised püüavad teda defineerida ja talle õpetust jagada, mida ta peaks tegema, siis ta keeldub sellest alati, pöörab olukorra pea peale ja külvab kaost, sest tema enese alalhoiuinstinkt sunnib teda surve all nii talitama. See toob meid ka teistsuguse narratiivi juurde, viib ootamatusse kohta ja loodetavasti tõepärasemate vastuste juurde.

    Davy Chou: „Kuigi meil on vahel vaja õnnelikku lõppu ja tahame uskuda mingisse hämmastavasse lahendusse, võib see vahel olla ka ohtlik, sest me räägime ju lugu tegelikele inimestele.“

    Vaatajale pakub ühtaegu nii rahuldust kui ka tekitab ebamugavust, kuidas te keeldute stsenaarsete pööretega lihtsaid lahendusi pakkumast.

    Jaa, aga see pole mingi psühholoogiline mäng ega teadlik stressi tekitamine, vaid aus vastus sellele, mida elukogemus on pannud mind uskuma. Mõtlema ja võib-olla ka kahtlema.

    Kas teid üritati veenda, et pakuksite sirgjoonelisemaid lahendusi?

    Ei, sest õnneks töötasin partneritega, kes usuvad loomevabadusse. Annan meelsasti oma stsenaariume sõpradele lugeda ja tajusin küll, et osa ootas filmile terviklikumat lõpplahendust, aga mina isegi ei kaalunud seda. Mulle võrduks see valetamisega.

    Film pakub mitut perspektiivi korraga, mitte ainult Freddie oma, me võime sündmusi näha näiteks tema võõraks jäänud ja kahetsusest murtud isa silmade läbi.

    Sedasorti loosse kaevudes võib esialgu üks rakurss paista tõesti parem, aga siis tuleb mõistmine, et osaliste perspektiiv on nii erinev. Selle projekti lükkas 2011. aastal käima külaskäik Lõuna-Koreasse, kus ma näitasin oma esimest täispikka dokfilmi „Kuldne uni“2. Läksin koos sõbraga, kellest saigi filmi inspiratsioon. Kohtusime ta korealasest päris­isaga, olin nende kohtumise tunnistajaks. Mida ma nägin: kaks eraldi kontinenti täis lõpuni seedimata valulikke emotsioone, mida nad olid 25 aastat mälunud. Neil oli nii palju teine­teisele öelda, aga nad olid täiesti võimetud oma tundeid väljendama, suhtlema, ühendust otsima, sest tunnete raskus oli liiga suur. Lisaks kultuuri- ja keelebarjäär. Kõik osutus võimatuks, kuna juhtus väga äkki. Nii et tegelikkus oli täiesti erinev kujutlusest, mis juhtub siis, kui keegi kohtab oma isa esimest korda. Et nutetakse ja mida veel… Tegelikult oli see kohtumine kuivavõitu ja frustreeriv. Aga isas võis näha ja mõista arusaamist, et nad on pojaga juba nii erinevad, et ühendust polegi enam võimalik saada. Igaüks kannab oma traumat. Mina otsisin huviga viisi, kuidas panna vaataja tundma sedasama. See on muidugi keeruline, sest film on Freddiest ja kaamera järgneb kogu aeg talle, aga mõnes stseenis on võimalik end emotsionaalselt siduda ka isaga. Siin on stsenaariumil oma osa, aga põhiliselt kannab neid momente erakordne näitlemine. See, kuidas kogu taustalugu antakse edasi vaid ühe pilgu või žestiga. Isa osatäitja, suurepärane Oh Gwang-rok, kes on näiteks Park Chan-wooki filmide püsinäitleja, suudabki vaid silmadega nii paljut edasi anda, samuti hingamisega. Tema hingamises tunneme 25 aastat valu ja kahetsust.

    Filmist jääb mulje, et teie arvates on oma identiteedi otsimine instinktiivne ning sellele pole võimalik vastu panna. On see kuidagi seotud ka teie enda looga? Kas teil on õnnestunud end Kambodžas leida?

    Mõistagi on seotud. Mõnikord tunnen vastupandamatut kihku tegutseda ja lasen end sellel kaasa viia. Ja minu kogemuse põhjal on see kihk isegi tugevam, kui ei ole neile teemadele tükk aega mõelnud. Ma kasvasin Prantsusmaal üles oma pärisvanematega, kes olid 1973. aastal Prantsusmaale kolinud väga noorelt, 16- ja 19aastasena. Punased khmeerid said võimule (1975 – toim) ja see oli genotsiidi aeg. Nende valitsusaja lõpus 1979. aastal saime teada, et olime kaotanud kõik oma Kambodža lähedased, nii ei olnud mu vanematel muud võimalust kui jääda Prantsusmaale ja et meie tulevik saab olema seal. Mina sündisin seal 1983. aastal.

    Aga nad otsustasid mulle ka mitte õpetada khmeeri keelt ega rääkida kultuurist ja traditsioonidest. Vahest ka seetõttu, et nad olid nii noored ja neil ei olnudki palju edasi anda. Nii et ma ei mõelnud kunagi Kambodžasse pöördumisele, lastena me ei teadnud sellest maast eriti midagi ega esitanud ka küsimusi, aga see kihk oli allasurumisest tugevam. Meil olid elutoas raamatud Kambodža kohta ja midagi ka genotsiidist. Ükskord nooremana küsisin emalt, kas ma võin lugeda raamatut punastest khmeeridest ja ta ei keelanud, vaid vastas, et võib, aga ei soovitanud seda teha, sest raamat on liiga kurb. Ja imelik küll, et ma ei avanudki seda raamatut, kuigi võinuks arvata, et piirangu peale sunnib lapse uudishimu just tegutsema. Olen endale esitanud küsimuse, kas tõesti oli trauma- ja tabutunne nii tugev, et mu uudishimu murda.

    25aastasena otsustasin Kambodžasse minna ja tegin seda ka oma naiivsel moel nagu Freddie, süütu hingena, mõtlemata, et see võib mu elu mõjutada. Võib-olla poleks ma seda vastasel juhul üldse teinud. Sain teada, et mu vanaisa, keda ma ei olnud kunagi kohanud, oli olnud Kambodžas filmiprodutsent. Tegin ka ise toona amatöörfilme ja see paistis väga intrigeeriv seos. Läksin kohale ja see muutis mu elu. Ja kui ma ei oleks oma päritolust 25 aastat nii kaugel olnud, poleks ma ehk samamoodi tagasi läinud.

    Kas tegite ka taustauuringuid, mida üldse tunnevad adopteeritud lapsed?

    Kohtasin palju adopteeritud korea lapsi nii Seoulis käies kui ka hiljem näitlejaproovides, rääkisin ka adopteerimiskeskuste töötajatega. Nemad tutvustasid mulle oma vaatepunkti ja aitasid mõista ka vanemate oma, sest vanemaid ma ei intervjueerinud, see oleks olnud veidi keerulisem. Nad aitasid mind lugudega, kuna olid seal kõike näinud. Üks asi, mida seal kuulsin, oli see, et kui ema kohtub üle aastate oma ära antud lapsega, siis korrutavad emad pidevalt „vabandust, vabandust, vabandust“, aga isad ei ütle seda peaaegu mitte kunagi. Nad väljendavad midagi, aga vabandamine tuleb väga raskelt. Minu filmis vabandab isa siis, kui ta on purjus, või siis vahel sõnumis, aga uhkus on liiga suur, et seda valjusti öelda.

    1 „Retour à Séoul“, Davy Chou, 2022.

    2 „Le sommeil d’or“, Davy Chou, 2011.

  • Tühjuse vang

    HELENA STREIMANN

    Mängufilm „Tagasi Seouli“ („Retour à Séoul“, Prantsusmaa, 2022, 116 min). Režissöör-stsenarist Davy Chou, operaator Thomas Favel, montaaž Dounia Sichov. Osades Ji-Min Park, Oh Kwang-rok, Guka Han, Kim Sun-young jt.

    Kambodža-prantsuse päritolu režissööri Davy Chou film „Tagasi Seouli“, mis esi­linastus 2022. aasta Cannes’i filmifestivali programmis „Un certain regard“ ning kandideeris äsja 95. Oscarite jagamisel ka parima võõrkeelse filmi auhinnale, kutsub meid saatjaks noorele naiste­rahvale Freddiele (Ji-Min Park), kellel seisavad emotsioonidest laetud teekonnal oma kunagisele kodumaale ees keerulised valikud, et panna kokku pusle oma minevikust ja identiteedist.

    Davy Chou, kes pälvis tuntuse juba esimese täispika mängufilmiga „Teemantsaar“1, on taas oma ülesannete kõrgusel, maalides vaatajale sidusa, nüansirikka ja autentse pildi sellest, milliseid emotsionaalseid järelmõjusid kogevad paguluses kasvanud lapsed pärast täiskasvanuks saamist. Kuna filmi tegevus keskendub ainult Lõuna-Koreale ning on antud edasi ainult peategelase silmade läbi, on ka fookus teemadele ja narratiivile tugev ja täpne. „Tagasi Seouli“ on keeruliselt kokku pandud kaart käitumuslikest vihjetest, mis portreteerivad Freddie vaimset seisundit ajas ja ruumis, teatud kindlatel hetkedel ja millega kaasneb muljetavaldav näitlejatöö.

    Et elada kaasa „Tagasi Seouli“ peategelase sisemistele otsingutele, tuleb aduda, millist tähtsust omab keeleline ja kultuuriline barjäär. Juba alguskaadrites ning eriti filmi esimeses osas on Freddie sunnitud valdavalt suhtlema läbi tõlgi. Film püstitab küsimuse: kuidas tunneb ennast inimene, kes naaseb oma sünnimaale (kus kõik näevad välja nagu tema ja kõnelevad nagu tema), valdamata kohalikku keelt, oskamata laulda lastemängudest tuntud laule ning suutmata luua sidet kohalike elanike kollektiivse alateadvusega? Sellest ajendatud sisemine valu, eraldatuse ja süütunne ongi kesksed teemad, mida filmis uuritakse; peategelane püüab teha tasa kaotatud aega maailmas, kuhu ta enda arvates kuulub, ignoreerides sisemisi kõhklusi, mis ütlevad, et võib-olla ei võeta teda iial lõplikult omaks.

    Et paremini tuua esile keelelisi barjääre ning tõlkes kaduma läinud tõdesid, toimub dialoog tegelaste vahel kord inglise, kord prantsuse, kord korea keeles. Huvitava kogemuse annab, kui vaadata filmi esimest osa, kus Freddie veel korea keelest sõnagi ei mõista, ilma subtiitriteta, mis aitavad aru saada, mida talle korea keeles öeldakse. Alles nii saab vahetult mõista, milline segadus ja võõrandumistunne valdavad peategelast, kes püüab saavutada kontakti teda ümbritsevate inimestega, kaasa arvatud ta enda bioloogiline perekond. Kui siis vaadata sama stseeni uuesti koos subtiitritega, saab ka selgeks, kui palju süütunnet ja kurbust läheb tõlkes kaduma. Freddiet, kes reageerib ootuspärasest jahedamalt oma bioloogilise perekonna nuttes esitatud andestamispalvetele, on kerge hukka mõista. Kui aga meenutame, kui vähe ta nende öeldust aru saab, on tugeva emotsionaalse tagasiside puudumine mõistetav.

    Freddie (Park Ji-min) on oma kunagisele kodumaale naastes keeruliste valikute ees, et panna kokku pusle oma minevikust ja identiteedist.

    Mis puutub filmi kunstilisse külge ja näitlejatöösse, siis mõlema puhul on autorid valinud peenetundelise ja hillitsetud lähenemisviisi, mis pealtvaatajad siiski aegamööda, lõpuks aga läbinisti endaga kaasa haarab. Narratiiv on ehitatud üles läbimõeldult ning järgib Freddie eneseotsinguid eksistentsiaalse selgusega. Film on jagatud selgelt eristatud osadeks või peatükkideks – tehnika, mida on varemgi sageli edukalt filmides kasutatud, näiteks kas või „Pulp Fiction“, „Grand Budapest Hotel“ või „Maailma halvim inimene“2. Tulemuseks on selge struktuur, mis hõlbustab nii ladusust süžee jutustamisel kui ka filmi vaatamist. Nii saab publik võimaluse justkui ajas rännata, samal ajal kui talle põhjalikult ja täpselt kirjeldatakse peategelase emotsionaalset teekonda. Peatükk peatüki haaval, üha uutes rollides, oma stiili, suhtlusringkondi ja ka partnereid vahetades leiab Freddie üles taas järgmise pusletüki endast. Just nende muutumiste kaudu ongi kõige paremini tabatud Freddie sihituid otsinguid. Freddies parajasti valitsevat meeleolu kirjeldab ka iga uus suhe igas järgmises peatükis ning uued seksuaalpartnerid, alustades võhivõõrastest ning lõpetades prantslasest kaasmaalasega, kellega tal tekib pikaajaline suhe – kõik need on otsused, mille Freddie ise enda jaoks langetab, sõltuvalt sellest, kui palju armastust või valu ta on enda arvates ära teeninud.

    Iga hoolikalt üles ehitatud peatükk näitab Freddiet erinevas valguses, mis on ka filmi edu võti. Ilma selleta oleks Freddie sisemiste kannatuste tõepärane kujutamine liiga keerukas ülesanne. Näiteks filmi esimeses osas kohtume Freddiega, kes püüab endas alla suruda uudishimu ja tungi saada rohkem teada oma bioloogiliste vanemate kohta. Süvenenud aga põhjalikumalt oma minevikku ning avastanud oma ebatavalise päritolu, haarab teda apaatia, mis ei jää alla dissotsiatiivsele häirele. Oma peategelase najal näitab Chou, mis tunne on, kui küsimustele, mida on esitatud kogu elu, tuleb äkki liiga palju vastuseid. Tühik, mis varem oli Freddie hinges, saab küll täis, aga ajab nüüd paraku nii hoogsalt üle ääre, et hirmunud Freddie teeb katse seda taas tühjendada, oma mineviku eest minema joosta ja kõik unustada.

    Edasi leiame Freddie juba Seoulist – hoopis tumedamates toonides, aga samal ajal ka enesekindlamana. Tema keeleoskus ja kohaliku kultuuri tundmine on tublisti paranenud, aga endiselt ei suuda ta lasta lahti lootusest, et lõpuks kohtab ka tema kedagi, kellest saab kaua otsitud isakuju. Meie peategelane on kahevahel ning kaalub juba, kas loobuda oma unistusest ning aktsepteerida, et midagi sellist ei juhtu iial, aga pole siiski selliseks otsuseks veel küps. Ikka ja jälle tunneb Freddie, et ei suuda ennast lahti rebida oma bioloogilisest isast (Oh Kwang-rok), kellega ta pärast taaskohtumist kaks aastat tagasi uuesti suhted katkestas. Seda aspekti tema identiteedist uuribki kolmas osa, kus näeme Freddiet, kes on oma elu juba suuresti sisse seadnud: ta on pikaajalises suhtes, teeb edukalt karjääri, on jätnud maha joomise, loobunud liha söömisest ning on valmis uuesti taastama sideme oma bioloogilise isaga. Ometi on kõigest osaline omaksvõtt, fassaad. Freddie otsib ikka veel midagi, mis täidaks tühiku ta hinges, osa temast tunneb jätkuvalt puudust vanemlikust toest ja hoolitsusest. Filmi viimases osas näeme Freddiet aga juba oludes, mis peaksid küll meenutama tõelist kodu, kuid ometi on sellest mõõtmatult kaugel. See peatükk on ka sobiv kokkuvõte Freddie eneseleidmise teekonnale.

    Need osad, või „ajahüpped“, millest film koosneb, on seda huvitavamad ja tajutavamad, et nad leiavad aset ootamatult, ilma igasuguse etteantud mustrita, meenutades meile, et elumuutvaid sündmusi, mis meid tabavad, ei saa juhtida – nagu ei saa ennustada ka nende sündmuste tagajärgede olemust ja kestust. Kas peaksime neist läbi kõndima, ümber minema või nende ees hoopis seisatuma? Alates sünnist pole Freddiel olnud võimalik mõjutada tulevasi suhteid oma adoptiiv- ja bioloogiliste vanematega, ta võõrandati ilma temalt arvamust küsimata. Ainus, mida ta saab teha, on elada selle otsuse tagajärgedega ning leida viis, kuidas teha need tagajärjed endale aktsepteeritavaks.

    Milles seisneb siis filmi „Tagasi Seouli“ ilu vaataja jaoks? Eelkõige on see liigutav kirjeldus emotsionaalsest eneseleidmise teekonnast ja püstitab küsimuse, kas Freddiel ikka on tarvis tagasivaadet oma minevikule selleks, et tunda ennast tervikuna. Pigem annab film mõista, et tühimikku, mida ta soovib endas täita, ei eksisteerigi. Nii tähendab ka õige rada eneseleidmise juurde kõige selle avastamist, mis temas juba olemas on.

    1 „Diamond Island“, Davy Chou, 2016.

    2 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1995; „Grand Budapest Hotel“, Wes Anderson, 2014; „Verdens verste menneske“, Joachim Trier, 2021.

  • Mida rohkem, seda uhkem. Mitmest intervjuust piisab?

    ENELI KINDSIKO, HELEN POLTIMÄE

    Teadusmaailmas domineerib kvantitatiivne uurimisviis ning suur osa ajakirjade retsensentidest ja toimetajaskonnast on samuti kvantitatiivse koolkonna esindajad. Seetõttu rakendavad retsensendid tihtipeale ka kvalitatiivse uuringu hindamisel alateadlikult või teadlikult kvantitatiivsele uuringule omaseid kvaliteedikriteeriume ja isegi sõnavara (nt eeldatakse hüpoteeside testimist, heidetakse ette valimi väiksust).1 Seega pole ka ime, et suur osa avaldatud kvalitatiivsetest uuringutest püüab meeleheitlikult kvantitatiivset uuringut imiteerida – selline on ju ootus.2 Kõige ilmsem näide kvalitatiivsete uuringute kvantifitseerimisest on see, kuidas aastate lõikes on intervjuude valimid, tehtud intervjuude arv teadusartiklites ebamõistlikult suur.

    Intervjuupõhises kvalitatiivses uuringus tekib alati peamine küsimus: kui palju intervjuusid on piisav, et uuring oleks adekvaatne ja usaldusväärne? Teaduskirjanduses on välja toodud vastavalt rakendatud metodoloogiale konkreetsed valimi suurused: 30–60 intervjuud etnograafilise uuringu korral,3 20–30 intervjuud põhistatud teooria korral,4 6–10 intervjuud fenomenograafilise uuringu puhul.5 On lausa soovitatud, et sõltumata metodoloogiast ei tohiks 15 intervjuuga uuringut tõsiselt võttagi.6

    Seega võtsime põhjaliku vaatluse alla, kui mitmest intervjuust piisab, et avaldada tipptasemel teadusajakirjades intervjuupõhine artikkel. Kuna teadusmaailmas on valdkonniti uurimispraktikad üsnagi rajasõltuvad, kitsendasime tähelepanu organisatsiooniuuringutele ja juhtimisteadusele, kus sotsiaalteadustele omaselt võib eeldada keskmisest paremat kvalitatiivsete uuringute aktsepteerimist.

    Võtsime sihikule teadusajakirjade tippude tipud organisatsiooniuuringute ja juhtimise valdkonnas – ajakirjad, kus avaldamisest unistavad mitte ainult doktorandid, vaid see on ka professorite karjääris tugev kvaliteedimärk. Tippajakirjades avaldatud artikleid nimetatakse akadeemilisel tööturul uksi avavateks artikliteks (job market paper). Seega on igati mõistlik analüüsida, milline peab üks kvalitatiivne uuring olema, et see avaldataks nii kõrgel tasemel ajakirjas.

    Kvaliteedi näitajana on teadusmaailmas veel laialdaselt kasutusel mõjukuse määr (impact factor) – kui sageli antud ajakirjas avaldatud artikleid viidatakse –, mis näitab, milline on konkreetses ajakirjas avaldatu mõju teaduses. Analüüsitud kuue tippajakirja puhul on mõjukuse määr oma valdkonna tavaajakirjadest mitu korda kõrgem (vt tabel 1).

    Võtsime vaatluse alla kuues ajakirjas 11 aasta jooksul (2007–2017) avaldatud ja intervjuu meetodit rakendanud artiklid, kokku 855 artiklit.

    Kas üle 100 intervjuu ongi uus norm?

    Mediaanintervjuude arv analüüsitud artiklites on 30–50, ent tippajakirjades on avaldatud ka äärmuslikult suure valimiga artikleid. Üks sellekohaseid näiteid intervjuupõhisest uuringust on 2007. aastal tippajakirjas avaldatud artikkel, kus esitleti ligi 600 intervjuu tulemusi. Artiklisse süüvides selgus, et kokku olid liidetud kolmel teemal ja eri aastatel tehtud projekti intervjuud.7 Eriti ilmekaks näiteks teeb selle uuringu asjaolu, et autorid põhjendavad valimi suurust kvantitatiivsele uuringule sobiva sõnavaraga: „…[3 intervjuude komplekti] kombineerimine loob suurema valimi ning mitmekesisuse, s.t andes mitte ainult mitmekesisuse regioonide, tegevusvaldkondade, vaid ka ettevõtte tüüpide lõikes“.8

    Kuid kvalitatiivsete intervjuude eksperdid on hoiatanud, et üle 50 intervjuuga uuringute puhul on raskusi tagamaks analüüsi kvaliteet ja sügavus, sest kvalitatiivse info hulk paisub liiga suureks. 9

    62% artiklitest on kirjutatud kokku enam kui 30 intervjuu põhjal, 34% enam kui 50 ja 8% enam kui 100 intervjuu põhjal. Need üle 100 intervjuuga artiklid on üldjuhul aastaid kestnud korduvate intervjuuvoorudega uuringud, mis hõlmavad mitut riiki ja on valminud grandiraha toel. Just viimane asjaolu – grandiraha eest tehtud uuringud on tavatult suurte valimitega – tekitab küsimuse, kas selline ongi grandipõhise teaduse tulem. See tähendab, et grandipõhine rahastus kujundab vaikselt ümber teadustöö metodoloogiat, praegusel juhul ootusi intervjuude arvule.

    Kõige enam avaldatakse artikleid, kus valimi suuruseks on 21–30 intervjuud (19% artiklitest), 31–40 intervjuud (15%) ja 11–20 intervjuud (14%). Valdav osa artiklitest põhineb siiski 11–60 intervjuul (72%).

    Huvitav statistika: enim levinud on intervjuude valimid, mis lõpevad 0ga, näiteks 20, 30, 50 või 100 intervjuud (tabel 2).

    Selline 0ni ümardamine on ka varem silma torganud. Näiteks tuli 560 intervjuu meetodit rakendanud doktoritöö analüüsist välja, et doktorandid esitavad enim 10, 20, 30 ja 40 osalejaga valimeid.10 Ja 20% valimitest lõppes 0ga, ümmargused valimid on moes.

    Ajakiri Väljaandev riik Mõjukuse määr Scopuses (2021)
    Administrative Science Quarterly USA 16,8
    Journal of Management Studies Suurbritannia 9,21
    Organization Science USA 6,2
    Organization Studies Suurbritannia 8,2
    Human Relations USA 8,5
    Human Resource Management USA 8,4

    Tabel 1. Analüüsitud ajakirjad      Allikas: Eneli Kindsiko

    Intervjuude valimi viimane number Osakaal
    0 17%
    1 9%
    2 12%
    3 6%
    4 10%
    5 11%
    6 11%
    7 7%
    8 10%
    9 7%

    Tabel 2. Millise numbriga lõpeb intervjuude valim?       Allikas: Helen Poltimäe

    Valimi koosseis
    Homogeenne Semihomogeenne Heterogeenne
    <20 intervjuu 74% 21% 5%
    20-30 intervjuud 12% 57% 31%
    >30 intervjuu 3% 17% 80%

    Tabel 3. Valimi koosseis intervjuude arvu lõikes      Allikas: Helen Poltimäe

    Kas küllastumispunkt on põhitähtis?

    Intervjuupõhiste uuringute kuldreegel on tagada selline intervjuude arv, mille puhul uurija jõuab info küllastumispunktini, teisisõnu, iga järgnev intervjuu kordab juba leitud infomustreid ega lisa märkimisväärselt uut infot. Kvalitatiivse uuringu eesmärk on hoida valimi koosseis teatava määrani üsna sarnane, sest nii on võimalik saavutada küllastumispunkt, kus info hakkab korduma ja mustreid moodustama, ka mõistliku arvu intervjuude juures.11 Seega saame rääkida valimi homogeensusest (intervjueeritavad on parameetritelt sarnased) või valimi heterogeensusest (intervjueeritavad on küllaltki erinevad). On imekspandav, et 855 uuringu seas vaid 10% mainib üldse küllastumispunkti.

    Homogeensete valimite puhul on mediaanintervjuude arv 18, kuid semiheterogeense valimi puhul on see 35 ning heterogeense valimi puhul koguni 59. See viitab tugevale suundumusele, et teadusmaailmas on liigutud kvalitatiivsete uuringute kvantifitseerimise suunas. Mida enam valimi suurus kasvab, seda sagemini tuleb see vastajate sarnasuse arvelt. Samal ajal on vastajate sarnasus see, mis võimaldab mõistliku aja ja intervjuude arvu järel jõuda info kordumise, küllastumispunktini.12

    Murelikuks teeb, et küllastumispunkti mainitakse valdavalt möödaminnes, ilma põhjendamata, selgitamata. Justkui oleks tegemist nn kohustusliku lausega, mida retsensendid eeldavad ja ootavad – seega lisame! Väga suurte valimite puhul on mõistlik intervjueeritavad gruppidesse jagada ja teatada küllastumispunkti saavutamisest konkreetse valimigrupi puhul, mitte aga väites, et 600 intervjuu puhul saavutati küllastumis­punkt.

    See, mil viisil on teadusartiklites kvaliteedikriteeriume (nt küllastumispunkti) esitama hakatud, näitab kvalitatiivse intervjuupõhise meetodi devalveerumist. Küllastumispunkt kui praktiline tööriist on paljudes tipptaseme ajakirjades muutunud sisutühjaks.

    Kas on ka tähtis, keda intervjueeritakse?

    Valimi koosseisu võivad kujundada mitmesugused parameetrid: demograafiline, füüsiline, psühholoogiline, kogemuslik ja geograafiline sarnasus jms. Jagasime 855 artikli valimid koosseisu alusel kolmeks: homogeenne, semi-homogeenne ja heterogeenne.

    Mida väiksem valim, seda sarnasem on intervjueeritud inimeste koosseis, seda homogeensem on valim. Alla 20 intervjueeritavaga valimid on sageli näiteks ühe ametiala esindajad, sama ettevõtte töötajad jne.

    Kas maksnu saab suurema valimi?

    Sageli eeldatakse juba grandi taotlemise ajal, et uurijad teatavad, kui mitu intervjuud on neil plaanis teha. Meie analüüs näitab selgelt, et grandirahastusest sõltumine mõjutab ka kvalitatiivseid uuringuid. Õigupoolest on grandirahastuse mõju, eeskätt mõju oodatavale valimi suurusele ka kirjanduses välja toodud – uurijad, kes uuringut planeerivad, peavad täpselt granditaotlusse kirja panema, mitu intervjuud ja millise personalikulu eest nad seda teevad.16 Meie analüüsist tuleneb, et grandirahastusega tehtud artiklid on suurema valimiga: kui rahastust on mainitud, on valimi suurus keskmiselt 50, kui aga rahastust pole mainitud, on keskmiseks valimi suuruseks 42. Sealjuures 56% nendest uuringutest, kus valim on 100 või suurem, on maininud grandirahastust.

    See tulem on täiesti loogiline – konkurents teadusrahastuses on karm ja intervjuupõhistes uuringutes on raske ennustada, milline on mõistlik intervjuude arv, nii et see grandi rahastaja silmis ei oleks alapakkumine.

    Mida järeldada?

    Tippajakirjade toimetajad tunnistavad, et läbi ajaloo on teatud valdkondades teooria arendamisel kvalitatiivsete uuringute abil kõige suuremaid avastusi tehtud, samal ajal on toimetajad ja retsensendid kvalitatiivseid uuringuid enim kritiseerinud ja neid on raske avaldada.17 On väga tähtis mõista, kuidas muutused teadustöö tegemise keskkonnas kanduvad ka teadustöö tegemise viisidesse.

    Esiteks on valimid intervjuupõhistes uuringutes kaunis suured ja heterogeensed. Üha vähem selgitatakse valimi koostamise põhimõtteid, keda ja miks intervjueeriti. Teiseks on järjest enam näha, kuidas kvalitatiivsete uuringute tegijad püüavad imiteerida kvantitatiivset paradigmat, kvantifitseerides kvalitatiivse, püüdes oma uuringuid müüa võimalikult suurte ja eripalgeliste valimitega. Suure panuse selleks annab teadusrahastusalane konkurents – see, millised ootused ja nõudmised tulevad rahastajatelt –, kuid jääb küsimus, kas niimoodi õõnestatakse teadusmetodoloogia alustalasid.

    Teadusrahastajate ootust võib tõlgendada, et „rohkem on parem“, kuid see toob valimisse suurema heterogeensuse, kuna homogeense valimi küllastuspunkt saabub kiiremini. Kvalitatiivse uuringu mõte ongi ju avada nähtust sügavuti, väga mitmekesised ja hetero­geensed valimid seda ei võimalda.

    Joonis 1. Intervjuude arv artiklites aastate lõikes
    Joonis 2. Enim levinud intervjuude arv
    Joonis 3. Küllastumispunkti saavutamine
    Joonis 4. Rahastus ja intervjuude valimi suurus

    Käesolev lühikokkuvõte põhineb Eneli Kindsiko ja Helen Poltimäe 2019. aastal avaldatud teadusartiklil „The Poor and Embarrassing Cousin to the Gentrified Quantitative Academics: What Determines the Sample Size in Qualitative Interview-Based Organization Studies?“.18

    1 Oliver Rudolf Herber, Caroline Bradbury-Jones, Susanna Böling, Sarah Combes, Julian Hirt, Yvonne Koop, Ragnhild Nyhagen, Jessica D. Veldhuizen, Julie Taylor, What feedback do reviewers give when reviewing qualitative manuscripts? A focused mapping review and synthesis. – BMC Medical Research Methodology 2020, 20(122).

    2 Robert P. Gephardt, Qualitative research and the Academy of Management Journal. – Academy of Management Journal 2004, 47(4).

    3 Janice M. Morse, Designing qualitative research. In Y. S. Lincoln, N. K. Denzin (Ed.), Handbook of Qualitative Inquiry. Menlo Park, Sage 1994, lk 220–235.

    4 Kathy Charmaz, Constructing Grounded Theory. Thousand Oaks, Sage 2006.

    5 Helene Starks, Susan Brown Trinidad, Choose your method: A comparison of phenomenology, discourse analysis, and grounded theory. – Qualitative Health Research 2007, 17, lk 1372–1380.

    6 Daniel Bertaux, From the life-history approach to the transformation of sociological practice. In Daniel Bertaux (Ed.), Biography and society: The life history approach in the social sciences. London, Sage 1981, lk 29–45

    7 Gregory Schwartz, Leo McCann, Overlapping effects: Path dependence and path generation in management and organization in Russia. – Human Relations 2007, 60(10), lk 1525–1549.

    8 Samas lk 1530.

    9 Margarete Sandelowski, Sample size in qualitative research. – Research in Nursing & Health 1995, 18(2), lk 179–183.

    10 Mark Mason, Sample Size and Saturation in PhD Studies Using Qualitative Interviews [63 paragraphs]. – Forum Qualitative Sozialforschung / Forum: Qualitative Social Research 2010, 11(3).

    11 Barney G. Glaser, Anselm L. Strauss, The discovery of grounded theory: Strategies for qualitative research. New York, Aldine de Gruyter 1967.

    12 Kimball A. Romney, Susan C. Weller, William H. Batchelder, Culture as consensus: A theory of culture and informant accuracy. American Anthropologist 1986, 88(2), lk 313–338.

    13 Elaine Farndale, Jaap Paauwe, Shad S Morris, Günter K. Stahl, Philip Stiles, Jonathan Trevor, Patrick M. Wright, Context-bound configurations of corporate HR functions in multinational corporations. – Human Resource Management 2010, 49(1), lk 45–66.

    14 Tsedal B. Neeley, Language matters: Status loss and achieved status distinctions in global organizations. – Organization Science 2013, 24(2), lk 476–497.

    15 Luc K. Audebrand, Marcos Barros, All equal in death? Fighting inequality in the contemporary funeral industry. – Organization Studies 2017, 39(9), lk 1-2.

    16 Greg Guest, Arwen Bunce, Laura Johnson, How many interviews are enough? An experiment with data saturation and variability. – Field Methods 2006, 18(1), lk 59–82.

    17 Michael G. Pratt, Fitting oval pegs into round holes: Tensions in evaluating and publishing qualitative research in top-tier North American journals. – Organizational Research Methods 2008, 11(3), lk 481–509.

    18 Eneli Kindsiko ja Helen Poltimäe, The Poor and Embarrassing Cousin to the Gentrified Quantitative Academics: What Determines the Sample Size in Qualitative Interview-Based Organization Studies? – Forum Qualitative Sozialforschung Forum: Qualitative Social Research 2019, 20(3).

  • Lääne-Siberi põliselanike naftamässud

    ART LEETE

    Põliselanike probleemid on Venemaal olnud justkui väikesed ja kohaliku tähtsusega, aga mingi rahulolematus tuleb aina esile igal pool ja kogu aeg. Põlisrahva muresid pole lihtne märgata, eriti kui need ilmnevad ükshaaval. Alles vaadates läbi aja ilmneb sündmuste muster.

    Solidaarsus ja nafta

    Küsitlused ja muljed kinnitavad arusaama, et Venemaal on rahva valdav osa sõja poolt või ükskõikne Ukraina saatuse ja tsivilisatsioonide vastasseisu moraalse mõõtme vastu. Venemaa elanikkond, sealhulgas põlisrahvad ja -vähemused, on sellel maal elanud mäletamatutest aegadest ning pole imestada, et eksistentsiaalses plaanis on võimuga samastumine levinud. Samal ajal peaksime mõtlema nendele, kes ikkagi ka oma mittevene asja eest seisavad. Olgu neid siis pealegi palju vähem kui rahulolevaid.

    Küsimus Vene ühiskonna sisesest üleüldisest ühistööst või vastasseisust ei tekkinud pärast sõja algust. Lahknemine juurdus varasemal ajal ega ole tihti otseselt Ukraina sündmustega seotudki. Või ei ole meil võimalik seda seost mingil tõsikindlal viisil jälgida. Põlisrahvastel on oma mured, sõda tõstab need ilmsiks. Hantide ja neenetsite peamine probleem on nafta.

    Varem hoidis naftavastase võitluse lippu kõrgel metsaneenetsi poeet ja põhjapõdrakasvataja Juri Vella (1948–2013). Juri korraldas naftavastaseid ühispalvusi, annetas põliselanike õiguste eest võitlemiseks põhjapõdra Venemaa presidendile ja kui Lukoil tema metsalaagrisse viiva silla lõhkus, raius Juri naftafirma masina rehvid kirvega puruks. Juri ei andnud alla, juhtugu mis tahes.

    Pärast Juri surma on teatepulga üle võtnud uus põlvkond põlisrahvaste õiguste ja huvide eest võitlejaid. Neid iseloomustab hea haridus, juriidiline pädevus, moodsa tehnoloogia tundmine ja põlise eluviisi järgimine või vähemalt hindamine. Tegevus on viimasel ajal laienenud ja intensiivistunud, mida on kindlalt võimalik väita vähemalt sõjaeelsete aastate kohta.

    Püstkoda vastupanuvahendi ja sümbolina

    Selle aasta alguses püstitas Surguti rajooni hant Vladimir Jermakov Lukoili metsateele püstkoja protestimaks põhjapõtrade hirmutamise ja naftapuurimise vastu oma sugukonna maal.1 Lukoili töölised olid puruks saaginud Vladimiri põhjapõdraaediku ja loomad jooksid laiali. Püstkoja pani hant naftameestele ette senikauaks, kuni ta oma põhjapõdrad üles leiab. Kolmekümnest loomast õnnestus tal kätte saada kakskümmend. Lukoili esindajate väitel oli neil naftarajatiste püstitamiseks olemas luba ning kooskõlastus Vladimiriga juba aastast 2013. Hant tunnistas, et kirjutas millelegi alla, aga tollal lepingut ei lugenud. Igatahes lubas Vladimir asja edasi kaevata. Hant kinnitas, et naftameestelt pole talle midagi vaja, ainult ärgu ehitagu oma teed tema põhjapõtrade maa peale.

    Püstkojaga protestimine naftatööstuse vastu on hantide ja neenetsite seas üks populaarsemaid meeleavalduse vorme. Pildil neenetsi püstkojad.

    See värske lugu tuletab meelde mõningaid vanemaid asju. Näiteks kümne aasta eest leidis meedias palju vastukaja Aipinite sugukonna juhtum. 2011. aastal omandas Lukoili naftafirma litsentsi naftapuurimiseks hantide Aipinite sugukonnamaal.2 Lukoil soovis ehitada tee otse läbi Agani jõe äärse põdrasamblikurikka püha männiku, ent ei saanud põliselanikega kokkuleppele. Aleksandr Aipini sõnul alustas Lukoil nafta puurimiseks vajaliku infrastruktuuri rajamist sellest hoolimata, hakates töödega pihta öösel, kui handid magasid. 2012. aasta sügisel teatas Lukoil, et nad kavatsevad panna Aipinite maale, täpselt hantide metsalaagrisse, püsti kaks naftapuurtorni. Handid keeldusid taas, püüdes naftameestele selgitada, et põdrasamblik on põhjapõtradele hädavajalik ning inimestelgi oleks meeldiv oma eluase säilitada. Aipinid nõudsid, et tornid pandaks püsti kuhugi mujale, männikust eemale. Põliselanike meelest ei tulnud samblikurikas männik naftatööstuse tallermaana kõne allagi, sest seal käivad põhjapõdrad söömas ja armatsemas.

    2013. aastal keelas Semjon Aipin, Aleksandri isa, jällegi Lukoilil oma sugukonnamaal naftat otsima hakata.3 Aipinid palkasid advokaadi, pöördusid prokuratuuri ja perekonda toetas ka tollane Handi-Mansi autonoomse ringkonna Jugra duuma aseesimees Jeremei Aipin. Aipinite klann on suur, neid on piirkonnas sadakond, mis on suur jõud. Lukoil pakkus Semjonile miljon rubla (tollases vääringus natuke üle 25 000 euro), Aipinid küsisid aga poole alles jäänud sugukonnamaa eest viis miljonit. Lukoil pidas seda väljapressimiseks. Firma pöördus regionaalsesse traditsioonilise looduskasutuse territooriumide komisjoni ja see lubas Lukoilil hantide nõudmisi eirata.

    Aipinite naabrid, nii handid kui ka metsaneenetsid, kellel olid Lukoiliga samasugused mured, ühinesid esitatud nõudmistega. Põliselanikud soovisid, et naftat puuritaks männikutest eemal, et naftafirmad (peale Lukoili ka Nojabrskneftegaz) korraldaksid tekkivate jäätmete äraveo ja maksaksid põliselanikele väärikat kompensatsiooni. Põliselanikud tuletasid kohalikule võimule ja naftameestele meelde, et neil on enesemääramisõigus ning ähvardasid pöörduda ÜRO põlisrahvaste õiguste nõukogu poole. 58 kohalikku põhjapõdrakasvatajat allkirjastasid vastava pöördumise Handi-Mansi ringkonna inimõiguste volinikule. Põliselanikke püüdis aidata ka Greenpeace.

    Hantide arust on maa, kust venelased endale naftat pumpavad, hoopis hantide ja jumalate oma. Kompensatsiooniks saadav raha on tühine võrreldes naftafirmade teenitud miljarditega. Uusi põdrasamblikumännikuid ei ole võimalik osta. „Ülestõusnud“ kinnitasid, et naftafirmad olid niigi reostanud 80% põhjapõdrakasvatuseks sobivatest maadest. Nüüd nõuti ka ülejäänud 20% loovutamist. Lukoili esindaja väitel olid nad soovinud Aipinite maast endale vaid üht protsenti. Kuna Aipinid olid olukorrale tõmmanud üldsuse tähelepanu, peatas ringkonna kuberner selles piirkonnas ajutiselt naftafirmade tegevuse.4

    Ent juba 2014. aastal läksid asjad jälle halvaks. Handid asetasid püstkoja teele, mida firma Varjoganneft rajas läbi nende sugukonnamaa.5 Aleksandr Aipini sõnul ehitati trass otse üle männikus asuva pühapaiga, kus handid on sajandeid pidanud palvusi Agani jõe jumalannale. Aipini klann on selle pühapaiga hoidja. Ilmnes, et naftafirmal ei olnud tee-ehituseks ametlikku luba. Varjoganneft kavatses ladustada ohtlikud jäätmed otse hantide metsalaagri kõrvale, buldooseriga oli suur põdrasamblikuga kaetud ala segi pööratud ja planeeritav kohalik kaitseala torujuhtme avarii tõttu naftaga üle ujutatud. Naftafirma esindajad püüdsid põliselanikega läbi rääkida, ent tulutult. Siis pöördus Varjoganneft politseisse, kurtes, et trassile püstitatud põliselanike püstkoja tõttu kannatavad nad rahaliselt. Politsei keeldus kaebusega tegelemast. Naftafirma asja muidugi nii ei jätnud, vaid pöördus kohtusse. Varjogani handid asutasid oma maade kaitseks ühiskondliku organisatsiooni Hoidjad. Saavutati rajatava tee uus planeering.

    Naftafirmade esindajad väitsid, et handid politiseerivad olukorda meelega, kasutades selleks „natsionalistlikku brändi“. Olukord oli firmade kinnitusel hoopis majanduslikult valus. Aipinite „provokatsioon“ võis anda eeskuju teistele põliselanikele ja kui kõik keelduksid lubamast naftat puurida, algaks regiooni majanduse allakäik. Naftafirmad ei kavatsenud hakata „natsionaalidele“ mingeid kingitusi tegema. Jugra ringkonna ametnikud leidsid, et tegu oli olmelise olukorraga, kus „teatud isikud“ kasutasid põliselanikke kattevarjuna omaenda rahalistes ja poliitilistes huvides. Lukoili juht väitis, et Aipineid esindanud advokaat võitis kohtus hantide jaoks suure summa, ent omandas ise kogu raha ning põliselanikele jäid vaid tühjad pihud. Kaitseala loomine Aipinite maale oleks aga põliselanikele väga kahjulik, sest siis ei tohiks nad ka ise seal midagi teha.

    Teistel samuti tülin kaelas

    2014. aastal ehitas Varjogannefti tütarfirma Valjuninskoje metsaneenets Vera Aivaseda metsalaagrist saja meetri kaugusele tee ja asus rajama ka naftatööstusjäätmete ladustamispaika, pöörates põdrasamblikuga pinnase pahupidi. Kuigi Aivaseda klann ühines Aipinite protestiaktsiooniga, tuli neil niikuinii oma elupaigad maha jätta ning leida koht kaugemal metsas.

    2015. aastal astusid hantide Sopotšinide ja Ketšimovide klannid (17 majapidamist) Kogalõmi lähistel vastu Nojabrskneftegazi firma kavale hakata nende põhjapõtrade karjamaadel naftat puurima.6 Varem olid handid alati naftafirmade laienemiskavadega nõustunud, ent seekord keelduti puurimiskavasid kooskõlastamast. Nad soovisid jätta järeltulevatele põlvedele mingisugusedki saastamata alad.

    2016. aastal tellis Lukoil geoloogilised uuringud veel ühes Nižnevartovski rajooni piirkonnas. Pärast kohtumist piirkonna põliselanikega vähendati uuritavat ala. Handid ja metsaneenetsid nõudsid selle eest miljonitesse rubladesse ulatuvaid kompensatsioone. Lukoili analüüs näitas, et iga majapidamine on õigustatud saama 700 000 rubla (selle hetke vääringus 7700 eurot). Põliselanikud ei olnud pakutuga siiski rahul, sest uuringute teostamiseks valiti taas välja põdrasamblikurikkad männimetsad, mis on põhjapõdrakasvatajatele eluliselt vajalikud, et üldse oleks võimalik põlist eluviisi jätkata. Lubati edasi võidelda.7

    Venemaa seaduste ja Jugra ringkonna seadusaktide järgi võib naftafirmadele eraldada maid ilma igasuguste piiranguteta, ka kaitsealadel. Aga on teinegi seadus, mis annab põliselanikele eesõiguse elada oma maadel traditsioonilist elu. Greenpeaceʼi esindajate hinnangul seisavad selles õiguslikus sasipuntras põhjapõdrakasvatajad vastakuti naftafirmadega, kellel on käsutada terve juristide armee. Kui naftafirma on saanud puurimiseks litsentsi, on seda väga raske vaidlustada. Lukoili juht on avalikult kinnitanud, et kui neil on litsents, siis nad ka puurivad, saagu mis saab. Kas põliselanikud midagi kooskõlastavad, polegi lõpuks enam tähtis. 2013. aastani olid põliselanike sugukonnamaad seaduse järgi ühtlasi ka looduskaitsealad. Siis otsustas Venemaa riigiduuma, et edaspidi on need lihtsalt kaitsealad. See avas naftafirmadele uusi võimalusi põliselanike pitsitamiseks. Nüüd peab iga majapidamine naftafirmaga eraldi läbi rääkima, et oma maid kaitsta. Firmadel on õigus naftat puurida ja elanikke ümber asustada, aga läbiräägitav on kompensatsiooni saamine ja selle suurus.8

    Jugra ringkonna loodusressursside ameti esindaja sõnul on riigil õigus teada, mis asub tema maapõues. Põliselanikkonna kaotused on selles protsessis väidetavalt minimaalsed. Rajatakse mõned puurtornid, ehitatakse pisut juurdepääsuteid ja ongi kõik. Naftaluure olevat nagu röntgen, mingit pinnase kahjustamist ei toimu, kõike tehakse ettevaatlikult. Ent igasugused takistused kavatseb riik naftapuurimise eest igal juhul kõrvaldada.

    Põhjapõdrakasvatajad aga kõnelevad oma kogemusest, et kui juba üks naftapuurtorn on rajatud, kasvab neid alati juurde nagu seeni, toimuvad avariid ja lõpuks on kogu ümbruskond reostatud. Naftafirmade arust ei tohi kedagi ette süüdistada. Kuigi varem on alati nii juhtunud, ei tähenda see ilmtingimata, et uute puurtornide rajamisel kõik kordub. Elu läheb edasi, tehnoloogia areneb aina keskkonnasõbralikumaks ja ükskord võib välja tulla ka paremini.

    Püstkojaga protestimine naftatööstuse vastu on hantide ja neenetsite seas üks populaarsemaid meeleavalduse vorme. Juba 1995. aastal kasutas seda pretensioonide esitamise viisi metsaneenets Juri Vella. Ta pani püstkoja üles Jugra ringkonna valitsushoone ette ning korraldas koos hantidega piketi juhtimaks tähelepanu naftafirmade omavolile põliselanikkonna kallal.9 Mõneks ajaks naftaväljade laiendamine peatati ja võeti vastu kohalikud seadusaktid, mis kohustasid põliselanikele maksma naftatootmisest tulenevate „ebamugavuste“ eest või pakkuma vajalikke tooteid ja teenuseid: mootorsaane, paate, bensiini, õppe- või ravitoetust.

    Vahend, millega protestitakse, ei pea ilmtingimata olema püstkoda. Konda mansid, kelle asualalt sai Lääne-Siberi naftatööstuse areng 1960. aastatel alguse ning kes teadsid omast kogemusest, mida tööstuselt oodata, tõkestasid 1990. aastal sugukonnamaa ja metsamajandi vahelise silla hiiglasliku kalapüünisega, protestides röövelliku metsaraiumise vastu. Et võimud ei olnud piirkonna edasisest tööstuslikust hõlvamisest huvitatud, anti manside nõudmistele järele ning põliselanikud jäeti rahule. Tagasitõmbumise põhjuseks võis olla ka piirkonna halb teedevõrk, mis niikuinii takistas tööstusliku arengu kavandamist.10

    Teed on Lääne-Siberi metsade vahel kitsad ja soine pinnas ei lase masinatel püstkojast või noodast mööda sõita. Seega on tegu lihtsa, tähelepanu püüdva ja tõhusa viisiga väikeseks võitluseks naftatööstusega. Niisuguses protestivormis sisaldub soov säilitada põline eluviis. Tõsi on seegi, et ebamugavasse paika pandud püstkojas istumine on väga väikese mastaabiga vastupanu gigantsele tööstusele. Eks see iseloomustabki üldist jõudude vahekorda.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 Карина Дроздецкая, В Югре ханты перегородил чумом дорогу, чтобы помешать стройке нефтяников. Видео. – Вестник Сургутского района 18. I 2023; Житель ХМАО перегородил чумом дорогу нефтяникам, распугавшим его оленей. – ИА Девон 18. I 2023; «Здесь не должно быть дороги». В Югре ханты протестует против стройки «Лукойла». – Муксун 18. I 2023.

    2 Коренные жители Югры отказываются предоставить нефтяникам свою землю. – Аргументы и Факты – Югра 11. XII 2013.

    3 Локальный бунт хантов. – Правовые Новости 25. XI 2013.

    4 Татьяна Раздрокова, Ханты Нижневартовского района не пускают нефтяников на свои земли. – Аргументы и Факты – Югра 30. IV 2014.

    5 Ханты поставили чум на пути нефтяников к месторождению в Югре. – Аргументы и Факты – Югра 28. IV 2014.

    6 В Югре разгорается очередной конфликт между оленеводами и нефтяниками. – Аргументы и Факты – Югра 15. IV 2015.

    7 Анастасия Куратова, Борьба за землю. В Югре аборигены и нефтяники снова ищут компромисс. – Аргументы и Факты – Югра 2. XI 2016.

    8 Татьяна Раздрокова, Югорский «Аватар»: нефтяники подбираются к святым землям ханты. – Аргументы и Факты – Югра 2. IV 2014.

    9 Татьяна Раздрокова, Аганские ханты борются за свою землю. – Аргументы и Факты – Югра 20. XI 2013.

    10 Наталья Новикова, В чуме ждут ответа. – Независимая Газета 17. IX 1999.

  • ,

    Argidialektika XVI. Mõnulemine ja pingutamine

    MARGUS OTT

    Tahan olla mõnusasti ja mugavalt. Nii, et miski ei sega ega häiri. Kuid see tahtmine ise juba eeldab pingutust. Selles on võrdlus praeguse mittemõnusa ja loodetava mõnusa vahel, millele lisandub soov liikuda ühest teise ning selleks nõutav pingutus. Või siis võrdlus praeguse mõnusa ja ähvardava mittemõnusa vahel, pluss soov jääda esimesse ja vältida teist. Mõnulemine nõuab tugevasti pingutamist. Pingutamine on mugavasse äraolemisse sisse kirjutatud: olgu millenagi, millesse peab jõudma, või siis millenagi, milles tuleb püsida.

    Teisipidi peab pingutamine välja viima mugavusse: see on tema siht ja eesmärk, ilma milleta ta kaotaks mõtte. Pingutamine ise võib saada mõnusaks, aga ta peab ka välja viima mingi spetsiifilise mugavuseni. Ma ei saa abstraktselt pingutada ega pingutada üldse ilma mingi eesmärgita või lõputult. Füsioloogiliselt on pingutus ja lõdvestus isegi samaaegsed: kui ma tõstan raskust, nii et biitseps pinguldub, siis samal ajal peab triitseps lõdvenema, sest muidu ta segaks biitsepsit; mu kehal on mingi toonus ehk aluspingutus, mis saadab muuhulgas ka kogu mu mugavat äraolemist ja lõõgastumist.

    Kas siis võiks ehk kogu elu käsitleda suure mõnulemisena, mille aspektideks on väike mõnulemine ja väikesed pingutused? Sest eks ole nende vaheldumine mõnus? Mõnulemine, mis vaheldub pingutamisega, on ju mõnusam kui pelk eraldiolev mõnu. Õigemini, nagu me ütlesime, ei saa eraldiolevat mõnu isegi ette kujutada, sest ta hävitaks enda.

    Banksy. A Great British Spraycation. Lowestoft 2021.

    Või tuleks kogu elu käsitleda hoopis suure pingutusena, mille aspektideks on väiksed mõnulemised ja pingutamine? Kus vahepealne lõõgastumine ja puhkus aitab kaasa sellele, et taas ja taas pingutada? Üksinda pingutus purustaks enda – vähemasti nii keerukate olendite puhul nagu inimene.

    Selle suure mõnulemise ja pingutamise puhul ei saa ilmselt enam juttu olla, et neid kuidagi vaheldada, sest nad ongi ju sama asi eri küljest. Mu kogueluline mõnulemine on juba ka suur pingutus ning see suur pingutus on kõikehõlmav mõnu. Mõnu ja pingutus pole siin pärast vastavalt pingutust ja mõnulemist, vaid mõnulemises on eksplitsiitselt pingutamine ja ümberpöördult. Seesama elu on ühtaegu võrratult mõnus ja pinguldav.

    Selle mõistmine ja teostamine avab sootuks uut laadi mõnu ja pingutamise. Sest siis pole mõnulemise horisondil ähvardavat pingutust, mis teda mürgitaks. Ning mõnu pole ka pelgalt eemal terendav tõotus. Vaid mõnulemine on alati juba kohal ja alati täielikuna, ükskõik kui „pingutav“ või „vaevanõudev“ see olukord ka psühholoogiliselt poleks. Ja teisipidi ei pea pingutama nagu eesel, kellele on lõõgastuspräänik tokiga nina ette kõlkuma pandud. Ning puhkus pole ka pelk tülikas vahepaus elu sisuks olevale pingutamisele, vaid seesama pingutamine kätkeb mõnu ja puhkust. Ma lõõgastun pingutamises eneses. Igal hetkel ma pingutan, isegi kui ma pealtnäha molutan.

  • Minu koht

    ART LEETE, Tartu ülikooli etnoloogia professor
    Art Leete
    Art Leete

    Vanaema viis meid 1977. aastal sinna, kus eelmise sajandi alguses seisis nende elukohaks olnud moonakamaja. Nüüd voogas seal väljal kolhoosi vili. Aga koht oli loogiline, paras kõndimismaa mõisast.

    Ühel talvel vedas vaarisa Juhan metsast puid mõisa. Seal juhtus aga tööõnnetus. Hobune hakkas lõhkuma, Juhan kukkus koorma otsast maha ja murdis jala. Ta vabastati mõisatööst kogu edasiseks eluks. Tööandja lasi kompensatsiooniks töövõime kaotuse eest ehitada Juhanile individuaalelamu ning lisas sinna boonusena juurde põllumaa.

    Vanaema viis meid ka selle uue maja kohta. Vundament oli alles. Maja oli vanaonu pärast teist sõda linna vedanud ja sinna uuesti püsti pannud. Majaasemel kasvas mitu marjapõõsast, mis oli tollal minu jaoks hea uudis. Leidsin, et vanaema elas omal ajal heas kohas.

    1984. aasta suvel töötasin seal lähedal kolhoosis ajutiselt turuvarblasena. Ühel lõunapausil sõitsin rattaga vaatama, kas ma leian selle maja koha veel üles. Eelmisest külastusest oli ju ikkagi palju aastaid möödas. Leidsin küll, ka marjapõõsad olid alles.

    Hiljem olen seal veel korra käinud, see juhtus 2015. aastal. Majaase oli ikka olemas, ammu söötis põldudel seal ümber kasvasid puhmad, mis olid mul üle pea. Ja marjapõõsad olid ikka seal. Vanaema kirjutas seal majas elades päevikut, kust ilmneb, et saja aasta eest keetis ta nendest marjadest moosi.

    Praegu saab seda kohta vaadata ka Google Mapsist. Sealt paistab küll lihtsalt tee, mis viib mitte kuhugi. See on minu unenäoline mälukoht.

  • Lühem on parem, välja arvatud siis, kui ei ole

    HARLY KIRSPUU

    Lühimängufilmide kassett „Kadumise lühikursus“. Lühifilm „Kallid reisijad“ (Stellar Film, Eesti 2022, 11 min), režissöör-stsenarist Madli Lääne, operaator Heiko Sikka, helilooja Patrick McGinley, produtsendid Johanna Maria Paulson ja Evelin Penttilä. Osades Maie Jaanikivi, Eduard Iganus, Helen Sootna, Karina Želenko jt. Lühifilm „Sinine“ (Stellar Film, Eesti 2020, 15 min), režissöör Tõnis Pill, stsenarist Laura Raud, operaator Mihkel Soe, helilooja Markus Robam, produtsendid Evelin Penttilä ja Johanna Maria Paulson. Osades Priit Võigemast, Kristiina-Hortensia Port jt. Lühifilm „Heiki teisel pool“ (Nafta Films, Eesti 2022, 15 min), režissöör Katariina Aule, stsenarist Sven-Sander Pass, operaator Martin Venela, helilooja Robert Nikolajev, produtsent Andreas Kask. Osades Ken Rüütel, Martin Veinmann, Jarmo Reha, Silva Pijon, Mihkel Kallaste ja Oskar Seeman. Lühifilm „Triivides kaugusse“ (Three Brothers, Eesti 2022, 20 min), režissöör Rebeka Rummel, stsenaristid Rebeka Rummel ja Kaur Kokk, operaator Péter Kollányi, produtsent Elina Litvinova. Osades Julia Aug, Igor Rogatšov, Gert Raudsep, Alina Karmazina jt. Lühifilm „3. oktavi F“ (Allfilm, Eesti 2022, 17 min), režissöör-stsenarist Eeva Mägi, operaator Sten-Johan Lill, helilooja Tanel Kadalipp, produtsent Kristofer Piir. Osades Triin-Ellis Süld, Ekke Märten Hekles, Tambet Tuisk, Riina Holm jt.

    Olles elu jooksul ise mõne lühifilmi valmis saanud, tean omast kogemusest, et need on tegelikult sigarasked teha. Peab olema väga selge mõte, mida tahetakse öelda, ning ühene arusaam, kuidas see nähtavale tuua. Kuna lühifilm saab kiiresti otsa, tuleb vaataja kibekiiresti enda poole võita, soovitavalt nii, et ta filmi lõppedes on ka aru saanud, kellele ja milleks see film on tehtud ja miks see just selline on. Pole aega panna tegelasi mämmutama kaheks tunniks maast ja ilmast, mahutada sinna kolm tundi loodusvaateid või viis tundi sihitut ühest kohast teise tatsamist, nagu eesti filmides tavaliselt. Ja kui lühifilm välja ei tule, pole mõtet pikemaid tehagi, sest ilmselgelt ei osata lugu rääkida.

    „Kallid reisijad“ on film, kus suhtlus on püütud toimima panna täiesti ilma sõnadeta: vaid žestid, liigutused, kaamerafookus. On üritatud olla üldinimlik ja rääkida mitut lugu korraga. No ei tule välja. Koreograafianumbrid filmi lõpus võivad jääda arusaamatuks. Teose sõnumi edastusvahendina on kasutatud midagi, mis paistab olema Mustamäe troll. Lugu inimliku läheduse puudumisest läheb hipsterlikuks veiderdamiseks kätte ära.

    Kunstifilmides ei ole iseenesest ju mitte midagi halba ja tantsufilmid ei ole minust ka just teab mis kaugelt mööda läinud, aga … Kui üritaks olla kuidagi … vähem pompoosne? Selle pompoossusega taotletakse (eriti veel eesti filmides) mingit imelist taevariiki, aga pahatihti kipub sinna saamine olema iseasi – ja nii ka siin. Selle loo oleks saanud teha palju lihtsamalt ja tagasihoidlikumate kujunditega, aga ei.

    „Kadumise lühikursuse“ raames on võimalik näha ka Madli Lääne kunstfilmi „Kallid reisijad“, mis võitis äsja EFTA auhinna parima lühifilmi kategoorias.

    Aga kuidas oleks saanud? Palun väga, järgmine film.

    „Sinise“ peategelane Sass (Priit Võigemast) on segaseks jäävatel põhjustel haiglasse hiljaks jäämas ja ajab alla naise (Kristiina-Hortensia Port), kes, nagu selgub, on haiglast jooksus. Too hüppab auto peale ja ütleb šokis Sassile, et nüüd sõida – ükskõik kuhu, ainult mitte haiglasse. Tuleb välja, et naine on just oma lapse kaotanud. Arvesse võttes teemat ja seda, et tegemist on eesti filmiga, on see katse märgatavalt õnnestunum. Pointiga mõtlemapaneva loo rääkimiseks pole vaja tervet bussitäit inimesi kuskile Mustamäe vahele taidlema saata, ka kaks inimest kannavad selle ilusti välja. On näha, et eestlased oskavad rasketest teemadest rääkida ka ilma kogu värki nutulauluks keeramata. Eriti raske on seda teha just lühifilmi puhul. Palun väga, palju puudutavaid teemasid (isiklik traagika ja kaotused ning motivatsioon), tehtud põhimõtteliselt olematu inimeste hulgaga ja pool tegevusest toimub 30 aastat vanas Opelis, aga asi täiega töötab. Filmitegijatel suured kavatsused – ja väga lihtsalt tehtud.

    „Heiki teisel pool“ on teispoolsus Eesti moodi. Hakka või kartma, sest selliseid asju siin kandis tavaliselt hästi teha ei osata. Peategelane ärkab pärast pidu oma kadunud vanaisa majas … kuskil. Keegi ei paista eesti keelt justkui mõistvat, ühtki tuttavat inimest pole. Selgub, et ta on surnud. Tema umbjoobes sõbrad teevad ta laibaga täpselt selliseid nalju, nagu mitte kõige teravamad pliiatsid seda joomingu ajal teha võivad. Muu hulgas leiab peategelane antiikmütoloogiast tuntud Styxi jõe äärest oma värskelt lahkunud vanaisa (Martin Veinmann), kes annab talle mõningad hiljaks jäänud elu õppetunnid. Tuleb ikkagi välja, et eestlased oskavad ka häid mütoloogiasugemetega filme teha, kui väga tahta. Jällegi, mitte midagi rasket ja keerulist, kujundid ja teema on isegi täielikule turakale arusaadavad, nagu ka see, mis on olnud filmi loojate plaan, mõte ja sõnum.

    „Triivides kaugusse“ viib vaataja seitsme-kaheksakümnendate Nõukogude Liitu. Peategelane on astronaut ja teos ise torgib teemat, mida Venemaal ei tahetud torkida isegi Jeltsini ajal. Lendasid inimesed rakettidega üles, midagi läks valesti, alla enam ühes tükis ei saanud ja siis nad unustati. Gagarin oli kinnitamata andmetel umbes neljas katse inimene kosmosesse saada. Kes eelmised olid, ei tea täpselt keegi, sest Venemaa Föderatsioon raiub nagu rauda, et neid isikuid pole kunagi olemas olnudki (Itaalia raadioamatööridel õnnestus küll nende surmakarjed kinni püüda, kui nad atmosfääris ära põlesid).

    Järjekordne kosmonaut kaob ära, väidetavalt vigase tehnika tõttu, kolleeg, keda ta asendas, saadetakse sanatooriumi „närve puhkama“. Viisakalt öeldes: viiakse silma alt ära. Kõik ümberringi räägivad, et kosmonautika seda ja toda, aga peategelasel ja tema abikaasal on probleem. Kõik süüdistavad meest eluga pääsemises, kuna ta järsku haigestus ja pidi laskma kellegi teise enda asemel kosmost vallutama. Pärast vahejuhtumit tantsupeol viiakse kosmonaut musta autoga minema, teadagi kelle poolt. Enesesüüdistamisele tuleb otsa veel avalik häbistamine, aga see ei kesta kaua, sest kadunud lendur leitakse ikkagi üles. Kõik oleks justkui korras, aga noh, Nõukogude Liit, kus keegi ei öelnud, mida ta mõtles, ja keegi ei teadnud tõest mitte midagi. Iseenesest lahe tükk, mis paneb mõtlema ja rääkima asjadest, mida väidetavalt pole mitte kunagi olnud, kuigi kõik teavad, et on. Korduvalt kerkib isikliku mugavuse küsimus, nagu ka status quo iga hinnaga säilitamine.

    „3. oktavi f“ on esimese hooga vaadates vestern (tehtud küll Eidapere raudteejaamas ja Harku vanglas ning peategelaseks Raplamaa Hirm). Varsti on selge, et seda ei ole mõtet väga tõsiselt võtta, sest see polegi tõsiselt võtmiseks mõeldud. Kasutatud on kõiki vesterni tüüplahendusi, aga mitte päriselt, alates kättemaksust, lõpetades Jaak Joala laulu kasutamisega tavalise kantriloo asemel. Ja huumor on hästi välja tulnud, kuigi läheb ehk vaja natuke vesterniteemalisi teadmisi, et lõpuni pihta saada.

    Tegijate plaan on ilmselgelt olnud teha vesterni paroodia. See on aga üks riskantne ettevõtmine, sest parodeeritavat filmi või žanri peab väga hästi tundma ja armastama, muidu on tulemuseks lihtlabane mõnitamine. Selle filmi puhul on seda häda suudetud täiuslikult vältida: tegijad teadsid täpselt, mis nuppe vajutada, et asjast ikkagi lõpuks asja saaks.

  • Laulus peab rosin olema

    TOOMAS VELMET

    Kontsert „Õhtu virtuoosidega“ 15. IV Pärnu kontserdimajas. Heigo Rosin (löökpillid), Pärnu Linnaorkester, dirigent Tomáš Brauner (Tšehhi). Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti, Erkki-Sven Tüüri ja Antonín Dvořáki muusika.

    Laulus peab rosin olema – nii armastas ennast väljendada Uno Naissoo, kui talle laul või muusikapala meeldis. Parafraseeriksin tema öeldut nõnda, et heal kontserdil peab (Heigo) Rosin olema.

    Pärnus toimub mõndagi, mida pealinn ei kuule ega näe, aga võiks ja peaks nii üht kui ka teist. Pärnus on linna­orkester, kes sisustab linna talvist muusikaelu suurel määral juba viimased 29 hooaega.

    15. aprillil toimus kontserdimajas üks väga tähelepanuväärne sümfooniakontsert, kus orkestrit juhatas tšehhi dirigent Tomáš Brauner ja solist oli meie löökpillivirtuoos Heigo Rosin.

    Alustan dirigendist. Praeguseks oleme Tšehhi muusikaelust sedavõrd kaugenenud, et pean vajalikuks pisut meenutada. Kunagi ammu oli aeg, kui ka Eestit külastas selline võimas maailmamuusik nagu tšehhi dirigent Karel Ančerl (1908–1973). Veel oleme kuulnud või näinud Jiří Bělohlávekit – ja sellega piirdumegi. Kas me teame, et ainuüksi Prahas on vähemalt kuus sümfoonia­orkestrit ja neil on peadirigendid ja dirigendid ning Praha Sümfooniaorkestri (asutatud 1934. aastal) peadirigent on Tomáš Brauner? Orkestrist, mis loomisajal kandis ka abreviatuuri FOK (film, ooper, kontsert), sai 1952. aastal linnaorkester, seega palju noorema Pärnu Linnaorkestri sugulane. Tema orkestri peadirigentide pikast reast leiame veel tuttavaid nagu eespool nimetatud Bělohlávek, aga ka Serge Baudo (1927) ja Pietari Inkinen (1980). Eriti tahan toonitada prantslase Serge Baudo nime, kelle juhatatud Berliozi „Fantastiline sümfoonia“ ERSOga on minu emotsionaalsesse mällu igaveseks salvestatud, kuigi on möödunud umbes 60 aastat. Seda informatsiooni tahan jagada, et oleks tajutav, millises kultuurikeskkonnas töötab pidevalt ja on tunnustatud Tomáš Brauner. Pärnu orkestriartistide hinnang talle pärast proovi oli maksimaalne nii inimlikust ja emotsionaalsest kui ka professionaalsest aspektist lähtuvalt.

    Oli arvata, et Erkki-Sven Tüüri marimbakontserdist „Ardor“ kujuneb kontserdi peateos, aga et kogu esitajate seltskond selle nii emotsionaalselt ja professionaalselt ette kannab, oli kogu õhtu tõeline rosin. Fotol on solist Heigo Rosin.

    Kava oli traditsiooniline, kuid huvi pakkus eelkõige orkestri võimekuse lage kompiv, tšehhi kuulsaima helilooja Antonín Dvořáki „Tšehhi süidi“ op. 39 ettekanne, mida mina eriti ei mäleta kuulnud olevat. Pärnu Linnaorkester on oma koosseisult just tüüpiline nn Mozarti-orkester, s.t kahene puhkpill ja umbes 22 keelpilli. Ideaalist on puudu umbes kuus keelpilli, siis oleks ka tutti-balanss paigas – vähemalt nii heas akustikas, nagu on Pärnu kontserdimaja suures saalis. Brauner saavutas peaaegu sellise tasakaalu ka näilise pingutuseta, nii nagu õnnestus varasemal orkestri peadirigendil Jüri Alpertenil. Mozarti sümfoonia nr 38 „Praha“ K 504 ettekandes tõstan esile eelkõige Leonora Palu flöödil ja Chris Sommeri ja Karl Vakkeri naturaaltrompetitel (!).

    Ja siis Erkki-Sven Tüüri marimbakontsert Heigo Rosinaga. Autor on teose pealkirjastanud ladinakeelse sõnaga ardor, millel on palju eestikeelseid vasteid: kuumus, leek, lõõm, välgatus, säravus, hiilgus. Sisu vastab täielikult pealkirjale, lisan veel sõnapaari „sädelev artistlikkus“, kuid sellega tuleb ikkagi austada Rosinat. Teos on alates 2002. aasta esiettekandest elanud kirevat ja tulemusrikast elu paljudes riikides nii esmaesitaja Pedro Carneiro (Portugal) esituses kui ka Heigo Rosina interpretatsioonis. Rosina esitusi on kuuldud Ukrainas, Valgevenes, Eestis, Taanis, Šveitsis, Ungaris, Itaalias, Saksamaal ja Hiiumaal (!) – hiilgav (ardor) CV teosele ja selle kodumaisele esitajale. Oma koha kontserdil, mille pealkiri oli „Õhtu virtuoosidega“, täitis nii teos kui ka esitaja virtuoosselt ja säravalt (ardor).

    Teos kompab nii esitaja kui ka pilli võimeid-võimalusi piirist piirini. Autor on seadnud raamideks helirea, mis koosneb üheksast noodist: kõige madalamast müstiliselt kõlavast suure oktavi C-st kuni kolmanda oktavi as-ini. Sellele on rajatud kõik harmoonilised protsessid ning ka tüüpiliselt tüürilikud helikaskaadid ja järgnevad heliread. Rütmilised välgatused (ardor) panid parasjagu proovile ka ansambli, ehkki kogu esitus­aparaat dirigendiga eesotsas sai nendega suurepäraselt hakkama. Kuidagi ei saa vaikida teose viimasest rosinast: kontsert lõpeb marimba pika „poogendatud“ noodiga, milleks ja ainult selleks on vaja kahte kontrabassipoognat. Tüüri fenomen seisneb mu meelest asjaolus, et ta suudab täiesti tänapäevase helikeelega võluda laia publikut. Siin saab seletust vaid Tubina lausest, et tõelist talenti ei õnnestu millegagi varjata. Oli arvata, et Tüüri teosest kujuneb kontserdi peateos, aga et kogu esitajate seltskond selle nii emotsionaalselt ja professionaalselt ette kannab, oli kogu õhtu tõeline rosin. Kuid tõeline Rosin oli veel ees, kui ta esitas lisapalana oma marimbakoraali „Järelpaiste“ (parandatud). See on ju ime, kui võimatu osutub võimalikuks ja marimbafon laulab nagu koor, kusjuures ei vaja hingamispausi, vaid kõlab nagu orel. Braavo, Heigo Rosin!

    Kuna ma ei mäletanud, et oleksin Dvořáki „Tšehhi süiti“ varem kuulnud, siis tutvusin teosega varem ning tunnistan, et erilist muljet see mulle ei jätnud. Tomáš Brauner ja Pärnu Linnaorkester muutsid mu arvamust 100% ja muidugi heas mõttes. Vastab tõele, et niivõrd rahvuslikku romantilist teost tuleb kuulata ka sama rahvuslikus interpretatsioonis – siis tajud tõelisi finesse ja nende väärtust. Teos täitis kontserdi teise poole ja jättis kauaks meeldejääva emotsiooni suurepärasest tšehhi muusikast tšehhi dirigendi esituses meie väikelinna vägagi võimeka sümfooniaorkestri esituses.

    Tuletan veel meelde, et hooaja jooksul on Pärnus kõlanud Tüüri viiulikontsert Triin Ruubeli esituses, leedu pianisti Mantas Šerniuse doktorikontsert ja Tõnis Kaumanni esiettekandes muusikat tummfilmile „Nosferatu“ (tõsi, seda pakuti ka Kumu külastajatele). Gavin Bryarsi juubelikontsert anti koos Eesti Rahvusmeeskooriga (sealgi oli kavas esiettekanne). Mihkel Keremi autorikontserdil tuli peale viiulikontserdi (Triin Ruubel) ja kuuenda sümfoonia esiettekandele tšellokontsert (Willem Stam). Kontserdil „Aavik & Aavik“, mida juhatas Henri Christofer ja kus Hans Christian esitas Beethoveni viiulikontserdi, kõlas ka Eduard Tubina „Sümfoniett eesti viisidel“ ETW 11. On ju põnev? Ja tunnistajana olgu öeldud, et hästi nauditav.

    Pärnu Linnaorkester lõpetab 29. hooaja 11. mail, kui kollektiivi juhatab Mihhail Gerts. Ka sellest on oodata eesti nüüdismuusika sündmust, kuna esiettekandele tuleb Rasmus Puuri oboekontsert Kalev Kuljuse esituses, peale selle Tobiase ja Schumanni teosed. Pärnus toimub mõndagi, mis erutab meid ka talveperioodil, ning erutabki just linnaorkester. Tsiteerin veel kolmandat autoriteeti, meie varalahkunud dirigenti Peeter Liljed, kes on öelnud, et igas enesest lugupidavas linnas peab olema raamatukogu, teater ja sümfooniaorkester. Sellest väga täpsest definitsioonist järeldub, et Pärnu on linn, kes tõepoolest peab endast ja linnaelanikest lugu. Linnas on aru saadud, millist kohta täidab ja teenib seal Pärnu kontserdimaja ning tõenäoliselt mäletatakse ka selle ehitaja, praeguse Põhja-Pärnumaa vallavanema Aivar Mäe tõdemust: „Ma ei oleks kunagi mõelnud kontserdimaja püstitamisele, kui Pärnus poleks edukat muusikakooli ja linnaorkestrit.“

    Tõelise õnneni on jäänud kukesamm: kuus orkestriartisti ametikohta ja kolmekümnendal hooajal see orkester enam puuduliku komplekteerituse tõttu ei lonka.

  • Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka graafika

    TRIINU SOIKMETS

    Regina-Mareta Soonseina näitus „Pulss“ Vaalas 16. III – 6. IV.

    Olen üha uuesti väljendanud nurinat selle kohta, kuidas nüüdisgraafikas on kaugenetud traditsioonilistest tehnikatest, kuidas tõmmis ei tähenda enam ükshaaval ette valmistatud lehti, kuidas käsitöölise elemendi kadumisega läheb kaotsi ka teose aura ja energia, kui see seal üldse kunagi oli. Mis selle kõige mõte siis enam üldse on, kui paberil pole näha trükiplaadi ranti, originaali võltsingust eristavat tunnust; kui pildipinnal ei peegeldu söövitava aine alkeemiline maagia; või kui siiditrükil pole enam ammu seost siidiga, aga nime poolest kõlab ju uhkelt? Kui ma ei näe enam autori või tema meistri füüsilist pingutust, siis võin ju aruka isikuna mõista, et graafika mõiste on avardunud, aga see avarus ei eruta. Väidetavalt pakub inimajule rahuldust vaadata teist inimest töötamas, sealjuures kaudselt tajuda, et tööd on tehtud ja vaeva nähtud. Kindlasti on üks põhjus, miks graafika oma klassikalisel kujul äratab imetlust ja austust – see tõesti on töö, mis ka töö on!

    Regina-Mareta Soonsein mõistab sellist tööd teha: ta võtab ette meetrite viisi linooli, uuristab sinna käike nii, et sõrmenukid verised, katab kõrgendikud värvainega ja tambib need taldadega paberile, saab oma materjaliga üheks. Vatti saavad luud, liigesed ja lihased. Pisikeses piigas on meeletu jõud, energia, mis leiab maanduse end sõna otseses mõttes suuremaks lõigates. Energia tormab kui metsik jõgi mööda kõrgendikevahelisi vagusid, sulandudes ja hangudes, hargnedes ja taas üheks saades. Lastes end kanda mööda orge ja nõlvu, kaardistades protsesse ja sisepingeid, püüdes need kinni vaid selleks, et need vabaks lasta. See kõik ei ole pelgalt poeetiline kujund, vaid just see, kuidas need linoollõiked visuaalselt lõpuks välja näevad – lõputult pulseerivad pinnavormid, rahutud ja suursugused kärestikud ja keerised, mis jõuavad deltasse ja suubuvad setete vahelt sealt edasi avarasse, tasasesse merre.

    See meri on tõesti avar, sest ka Soonseinal on omad graafika avardamise ambitsioonid: ta on ühendanud graafika maaliga, s.t graveerib maaliliselt, aga ka väljub graafikale omasest tagasihoidlikust formaadist. Nii võib tema graafilisi lehti võrrelda tapeedipaanidega, aga seda muidugi ainult mõõtmete poolest, sest kindlasti ei ole tegu rullmaterjaliga, mida saab serva- või otsapidi kokku klapitada. Kuigi Soonseina voolavatest ja väänduvatest, keerduvatest ja pöörduvatest, painduvatest ja võnkuvatest joontest on saanud kaugelt äratuntava käekirjaga kaubamärk, ei ole ükski lõige teisega sarnane, nii nagu ei ole seda meie sõrmejäljed, mille makrovõtteid näivad kunstniku tööd samuti kohati meenutavat. Lisaks teeb ta igast oma nii-öelda trükiplaadist vaid üks-kaks tõmmist, mis teeb need pea kordumatuks – just selle pärast võib neist rääkida ka kui unikaalsetest maalidest.

    Lähivaade Regina-Mareta Soonseina linoollõikele.

    Sellise ambitsiooniga on Regina-Mareta Soonsein mõnes mõttes ehk natuke maa ja taeva vahele kinni jäänud. Nii nagu mõne klaasiga tegeleva autori puhul on keeruline määratleda, kas ta sobib rohkem klaasikunstnike või skulptorite alaliitu – muidugi võib ju kuuluda mõlemasse –, on ka Soonseinale vabagraafikute ühenduse väljundid jäänud kohati sama kitsaks kui klassikaline graafikaformaat. See ei ole etteheide ühendusele, sest kui ekspositsioonipinnad on piiratud, siis grupinäituste solidaarsusprintsiip seab paratamatult limiidid ja lagi tulebki ette. Nii võib Soonseina nimetada omamoodi paradoksaalseks partisaniks, kes võitleb väljal, mis pole tema kontrolli all, ujub küll vastuvoolu, kuid ei tööta siiski välja vastu. Eks nii see oma koha otsimine päikese all käib, kombates nii iseenese kui teiste piire.

    Kõik see metsiku jõega sarnanev joonte- ja soontemäng koos piiride kompamisega on omakorda natuke nagu push and pull suhtedünaamika, kus ligitõmme keeb üle, jahtub ja tõukub ära, igatseb tagasi ja algab otsast. Või nagu kuum veri soontes, mis kihutab tuhatnelja vasakust vatsakesest välja hapnikuosakesi laiali kandma, et siis vaikselt ja väsinuna paremasse kotta tagasi voolata. Soonsein on selles mängus näituse pealkirjale kohaselt käe pulsile saanud, tabanud omal kujundlikul viisil seda elus olemise ja püsimise jõudu, kus seisak vaheldub liikumisega, otsib ja leiab tasakaalu. „Ma näen meie maailma uskumatult värvilise ja keerulisena oma tulede ja viledega, see võlub ja haarab kaasa. Seejuures aga kipume unustama, et sünnime, elame ja sureme ikka üksinda ja kõik, mida teeme, on omaenda vastutus. Mingil kõrgemal tasandil soovin oma loominguga saavutada selle õpitud analüütilise ego vaigistamise, kasvõi korraks,“ on ta oma sõnadega selgitanud.

    Nendes sõnades peegelduvad otsingud animaalsuse ja algainelisuse järele, mis on Soonseina seeriates olnud läbivateks märksõnadeks. Tulede ja vilede taandamine ja maandamine maalähedastesse, umbrakarva toonidesse tekitab selle ideega harmoneeruva, tõesti ürgse tunde; külmad ja metalsed varjundid lisavad aga hoopiski ebamaisust ja kosmilisust. Nii moodustub igas Soonseina seerias tõeline omailm ja labürint, kuhu on suisa oht kinni jääda. Kolmas töö sarjast „Paine“ võlub senisest kihilisema ruumilisusega: veekeerised ja jõesuudmed kulgevad siin justkui kolmemõõtmeliselt, üksteisest läbi põimudes ja moodustades optilisi illusioone. Kuigi kujutamisviisi poolest täiesti erinevad, võib neid toime ja mulje osas võrrelda M. C. Escheri litograafiliste silmapettepiltidega, kus kujutatakse objekte, mida tegelikkuses ei ole võimalik konstrueerida. Midagi on nagu valesti ja samas ei ole ka.

    Sedalaadi võimatutest objektidest on asjakohane rääkida, sest juhtumisi tuli see jutuks ka näitusega kaasnenud vestlusõhtul. Peeter Laurits, kes määratles end kui vanakoolikunstnik, küsis kohe sissejuhatuseks, kus on Soonseina töödes esiplaan ja tagaplaan, kus on objekt ja kus on taust. Vastus ilmselgelt provokatiivsele küsimusele laseb end veidi oodata, kuid tuleb: asi on selles, et objekt kui motiiv klassikalisel kujul on Soonseinale ammendunud. Varem mängis ta sellega rohkem, eelkõige keha kui maastikuvormiga, kasutas modelle ja püüdis neid väänata ebainimlikesse poosidesse, kompas nende piire just nii, nagu juba eespool jutuks tuli. Kuni piirid tulidki ette, misjärel kaotas ta perspektiivi ja raamistiku ja hakkas töötama vabama käega; vedama ühte katkematut joont, mis minu enda hinnangul ongi juba asi iseeneses ehk absoluutne objekt või lausa subjektistunud objekt.

    Ruum, kus selline joon kulgeb ja endale käike uuristab, on taust, ning kõik see kokku on omakorda nagu neurovõrgustik või biomass, mida Soonsein kasutab näitena, kui räägib inimesest kui liigist ja kollektiivsest organismist. Seejuures on selle massi või iseenda tajumine massi osana talle tähtsam, kui jälgida perspektiivireegleid, asetada midagi millegi taustale, mõõta, kust lõpeb üks ja algab teine. Soonseina joonel ei ole lõppu ega algust, nagu pole seda ka Escheri treppidel, mis eiravad peale perspektiivi ka gravitatsiooni ning mis juhtumisi sümboliseerivad samamoodi inimloomuse iseärasusi. Mõlema autori graafikat võib tajuda nii esteetiliselt kui ka sügavuti nii, nagu võib tajuda töömahtu, mis selle taga on.

Sirp