Eesti sõjamuuseumis näeb metsavendade piimanõudesse peidetud elu
Eesti sõjamuuseumisse on jõudnud Saaremaa muuseumi näitus “Elu piimanõus. Uudne pilk Saaremaa metsavendlusele”, mis toob peidust välja haruldase kogu metsavendadele kuulunud esemeid. Lisaks on vaatamiseks välja pandud sama erakordsed Saarnakõrve punkri leiud, mis kuuluvad sõjamuuseumi kogusse.
2021. aastal annetas Saaremaa metsavendluse uurija Mati Vendel Saaremaa muuseumile seitse 40-liitrist piimanõud koos neisse peidetud esemetega, mida maapõu oli varjanud 70 aastat. Koos piimanõudega tuli maa seest päevavalgele Saaremaa metsavendade seni tundmatu ajalugu.
Piimanõudes leidus kõikvõimalikke tarbeesemeid, mida metsavennad olid varunud: söögiriistu, meditsiinivahendeid, pesu ja palju muud. Eriti väärtuslik on metsavendade endi tehtud fotode leidmine. Näitusel on nii esemed ja fotod kui piimanõud ise.
Samal ajal on sõjamuuseum välja pannud ka valiku oma kogusse kuuluvaid Saarnakõrve metsavendade punkri leide.
Harjumaal Pususoo ja Nairemäe raba piiril raskesti ligipääsetaval rabasaarel asunud punkri teeb eriliseks asjaolu, et tegu on ainsa seni teadaoleva terviklikult säilinud punkrikohaga Eestis. 1955. aastal hüljatud eluaseme arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti väga palju metsavendadele kuulunud tarbeesemeid, mis koos kogutud teabega võimaldavad sissevaate Nõukogude okupatsioonivõimu vastu relvastatud võitlust pidanud meeste ja naiste igapäevaellu.
Sõjamuuseumi püsiekspositsiooni kuulub lisaks metsavendade talvepunkri rekonstruktsioon, kuhu külastaja saab soovi korral ise sisse ronida.
Näitused metsavendadest jäävad Eesti sõjamuuseumis Viimsi mõisas avatuks käesoleva aasta 1. oktoobrini, kolmapäevast pühapäevani kell 11-18.
Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum
Mõisa tee 1, 74001 Viimsi
https://esm.ee/et
https://www.facebook.com/EestiS6jamuusem
Ajakirja Looming juubelil tehakse läinud sajast aastat kokkuvõtteid ja vaadatakse tulevikku nii raamatu veergudel, konverentsisaalis kui ka teatrilaval.
27. aprillil 1923 ilmus Eesti Kirjanikkude Liidu ajakirja Looming esimene number. Esimene peatoimetaja Friedebert Tuglas seadis eesmärgiks eesti kirjanduselu elavdamise ja võimalikult mitmekülgse kajastamise. Tänaseks on Loomingut ilmunud 1124 numbrit. „Tuglase loodu on hästi vastu pidanud,“ sõnas ajakirja peatoimetaja Indrek Mesikepp. „Looming on läbi aegade olnud eesti kirjanduse peegliks. Siin on debüteerinud tulevased klassikud ja oma värsket loomingut avaldanud kõik meie olulisemad kirjanikud. Ka praegu on Loomingu lugemine parim viis, kuidas end kaasaegse eesti kirjandusega kursis hoida.“
Ilukirjanduse kõrval on Loomingu roll olnud kirjanduse uurimine ja kriitiline mõtestamine, kirjandusajaloo käsitlemine ning kirjanduslike mõttevahetuste pidamine. Kriitiliselt mõtestab Loomingu ajalugu ka ajakirja juubeli puhul sündinud Tiit Hennoste teos „Kuldsete lehtede peal. „Loomingu“ kirjanduslugu“. „Looming on eesti kirjanduselu 100-aastane selgroog ning ajakirja sümboolset tähendust võib võrrelda rahvuseepose ja laulupeoga,” kommenteeris Hennoste. Raamatust leiab fotosid, arhiividokumente ja kirevat andmestikku eesti kirjanduse murrangurohkelt arenguteelt. Raamatut esitletakse reedel, 28. aprillil musta laega saalis, kus antakse ka üle Loomingu ja Loomingu Raamatukogu aastaauhinnad.
Päev varem, 27. aprillil tähistatakse ajakirja juubelit Teaduste Akadeemia saalis konverentsiga „Loomingu sajand“. Ettekandeid peavad Sirje Olesk, Johanna Ross, Tiit Hennoste, Mart Velsker, Hasso Krull ja paljud teised ning teemade ring ulatub stalinismist naise subjektsuseni ajakirja tekstides. Konverentsi avab Paul-Eerik Rummo ja Raivo Tafenauperformance. Juubeli puhul ilmub ka Omniva juubelipostmark, mille on kujundanud Triin Heinmann ning mida müüakse Omniva e-poes ja postkontorites üle Eesti.
Juubelipidustused lõpetab pühapäeval, 30. aprillil Toomas Kalli värske teatritükk „Kolmevalitsus“, mille on lavastanud Ain Mäeots. Väikeses Vanemuises etendatav tükk tuleb lavale ainult ühel korral. Näidendi tekst avaldati ajakirja Looming aprillinumbris. Samal päeval avatakse Loomingu juubeli puhul mälestustahvel Tartu Kirjanduse maja seinal, kus asus aastatel 1936–1940 Loomingu toimetus.
Kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“ summat tõsteti
Kultuurkapital ootab 22. maini taotlusi „Ela ja sära“ stipendiumile, mis on mõeldud kõrgvormis loomeinimestele erialaseks pühendumiseks ja enesetäiendamiseks.
„7. veebruari Kultuurkapitali nõukogu koosolekul otsustati „Ela ja sära“ stipendiumi summat tõsta. Stipendiumi summa tõsteti 18 000 eurolt 20 000 eurole aastas. Igal aastal antakse välja kuni 16 „Ela ja sära“ stipendiumi – igas Kultuurkapitali valdkonnas kaks. Nõukogu otsustas ka, et kord aastas, üldjuhul aasta alguses, muudetakse „Ela ja sära“ sipendiumi vastavuses kultuuritöötaja miinimumpalga tõusuga,“ ütles Eesti Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa.
Stipendium makstakse välja neli korda aastas, alates jooksva aasta oktoobrist.
Stipendiumile saavad kandideerida kõigi Kultuurkapitali valdkondade professionaalid sihtkapitalide kaudu. „Ela ja sära“ stipendiumi saajad kinnitab Kultuurkapitali nõukogu, toetudes sihtkapitalide eksperthinnangutele.
Stipendiumi saab taotleda vaid kord aastas ning taotlus tuleb esitada oma valdkonna sihtkapitalile e-kulka kaudu 22. maiks.
Taotlus peab sisaldama:
– viimase kahe aasta loomingulist biograafiat
– loomingulisi eesmärke stipendiumi perioodiks
– informatsiooni põhitöökoha ja samaks perioodiks määratud stipendiumide kohta
„Ela ja sära“ eelmiste aastate stipendiaadid leiab siit.
Kultuurkapitali raha jagamise üldkord, stipendium “Ela ja sära”
Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituut avab kirjandusfestival Prima Vista raames Tartus, Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal Utoopia Saatkonna. Saatkond töötab 8. mai õhtust 13. mai hommikuni. Utoopia Saatkond on Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 sündmuse „Prima Vista 2024: Paremad ja halvemad tulevikud“ eelsündmus.
Utoopia Saatkond on positiivse ebakindluse, julge mõtte ja taltsutamatu kujutlusvõime kaitseala. Saatkond pakub ruumi ideedele, mis on ehk liiga metsikud, et sobida pika ja kuulsusrikka ajalooga ajalehtedesse, liiga lennukad, et kõlada poliitikute õlitatud huultelt, liiga poeetilised, et leida lugejaid interneti hämarais olmekoopais, kuid ometi liiga ilusad, liiga valusad ja liiga olulised, et need sõnastamata jätta.
Alates 8. mai õhtust kuni 13. mai varaste tundideni kõlab Utoopia Saatkonnas 5 kõnet ja 550 sõnavõttu igatsusest teistsuguse järele. Viis kõnet, mis avavad igal õhtul kell üheksa ukse piirideta kujutluste maailma, peavad Mehis Heinsaar, Maarja Pärtna, Cloud Circuit (Kanada), Hans Platzgumer (Austria) ja Clara Amaral (Portugal).
Ent lisaks neile on võimalus sõna võtta ka sul. Sõnavõtu vorm on vaba. Sõnavõtu pikkus on kuni viis minutit.
Sõnavõtt võib luua utoopia tänasest täiesti erinevast ühiskonnakorraldusest, ent võib sama hästi keskenduda ühele sõnavõtja jaoks olulisele teemale või vajalikule muutusele.
Niisiis on oodatud nii kujutlused uuest globaalsest majandusmudelist kui ühiskonnast, kus ühegi lapse koolitee ei ole pikem 15minutilisest jalutuskäigust, kiirmoekettide keelustamisest kui kogukondlike magasiaitade võrgustiku loomisest, aga miks mitte ka maailmast, kus uudisteportaalid ei jaga nippe mitte maagiliseks kaalukaotuseks, vaid hoopis Rumi poeesia mõistmiseks.
Sõnavõtt võib olla kui tahes poeetiline, teaduslik, olmeline või kuuluda mõnda neljandasse kategooriasse. Oma sõnavõtu saab registreerida siin: https://forms.gle/FaqwBHdEnX8vsDjx9
Kõik igatsused salvestatakse. Kõik igatsused koondatakse ühte tervikusse. Neist 555 igatsusest saabki UTOOPIA anno domini 2023, mis avaldatakse pärast festivali.
Utoopia Saatkonna loojad, Jan Teevet ja Oliver Issak usuvad, et kõige olulisem on luua keskkond, kus inimesed võiksid kohtuda ideedega ja vastupidi. “Tihti võrreldakse ja vastandatakse üksteisele reaalset ja virtuaalset ruumi, aga meie jaoks on peamine potentsiaalse keskkonna loomine,” lausub Teevet kavala muigega. “Potentsiaal milleks, küsite? Potentsiaal kohtumiseks, mis muudab maailma,” sõnab Issak ja vaatab loojangusse.
Utoopia Saatkonna loovad kontseptualistid, Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudi asutajad Jan Teevet ja Oliver Issak ning (metalli)kunstnikud Taavi Teevet, Erle Nemvalts ja Giulia Lanza. Saatkonna projektijuht on Lisanna Lajal.
Pühapäeval, 23. aprillil kutsub kirjandusfestival Prima Vista koostöös Tartu Kaubamaja, Tartu Kaubamaja Apollo ning kirjastusega Petrone Print maikuise kirjanduspeo eelsündmusena osa saama ülemaailmsest raamatu ja roosi päevast. Tartu Kaubamaja Apollo raamatupoes jagavad kell 12–14 raamatusoovitusi kirjanikud Mart Kivastik ja Lauri Räpp. Kes roosi Apollo poe müüjale kingib, saab vastukingiks ühe sel päeval tasuta pakutavatest raamatutest! Kava jätkub kell 13 Apollo raamatupoes Prima Vista ja Tartu kultuurkapitali kirjanduspreemia „Esimene samm“ laureaadi väljakuulutamise ja esinemisega. Auhind antakse välja igal aastal raamatu ja roosi päeval ning seda juba alates 2007. aastast. Kell 13.30 algab Tartu Kaubamaja Apollos raamatuesitlus: Susanna Veevo „Minu Iraan“ (Petrone Print). Autoriga vestleb Epp Petrone. Autor näitab pilte Iraanist. Raamat on esitlusel Apollo Klubi liikmele -10%.
Raamatu ja roosi päeva traditsiooni järgitakse Eestis alates 1998. aastast. 23. aprilli tähistamine raamatu ja roosi päevana sai alguse 1930. aastatel Barcelonas, kus ühele raamatukaupmehele tuli idee suurendada kirjanduse mõju rahva hulgas, süvendada inimeste lugemisharjumust ning ühtlasi tõsta raamatumüüki – nimelt võiks sel päeval iga mees kinkida
naisele roosi ning naine mehele raamatu. Idee levis ja kogus populaarsust. 23. aprill on kõnekas ka kirjandusajaloo seisukohast, kuna selsamal kuupäeval sündisid Nabokov ja
Laxness ning surid Cervantes ja Shakespeare. Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku ning 1995. aastal kuulutas UNESCO Kataloonia raamatu ja roosi päeva rahvusvaheliseks raamatu ja autoriõiguste päevaks, väärtustamaks raamatu tähtsust ühiskonna ning kultuuri arengus.
Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista toimub 2023. aastal 8.-13. maini. Kahekümnendat sünnipäeva tähistava festivali teemaks on sedapuhku “Soovida võimatut” ning patrooniks kirjanik Mehis Heinsaar. Festivali partnerlinna päev toimub seekord 6. mail Paides.
Holger Looduse näitus „18 kevadist hetke“ Kai keskuses kuni 30. IV.
22. IV kell 16 vestleb näitusel Holger Loodusega Elnara Taidre.
Teekond Noblessneri galeriidesse on tugevalt eelhäälestatud: konkurentsitult uhkeim mikrorajoon, mille iseloomulikke eksterjööre kasutavad taustapildina luksusbrändid, profiilipildina ka edevam rahvas, juhul kui Bali, Dubai ja Tenerife vaated on ammendunud. Veel mõned aastad tagasi kandsid kevadise päikese käes küütlevad paekivipinnad ja killustikuväljad värske meretuulega segunedes seal 1980ndate alguse Lasnamäe tulevikulinnaosa hõngu. Siis aga paigaldati väljakule Krusensterni bareljeef, laoti maha mosaiiksed tänavaplaadid, valgustati see punaste kraana tüüpi tänavalaternatega, ehitati valmis esimesed kortermajad ja avati restoranid koos Kai kunstikeskusega. Endise tööstusrajooni sadama-ala valgus rahvast nii täis, et tuli paigaldada sildid, et oma söögi-joogiga sinna asja pole. Praeguseks on see seltskond, kes oma võikude ja jookidega sinna tuli ning hommikul lagastatud platsi maha jättis, ilmselt uutele jahimaadele läinud. Need, kes jäid, neid ei koti okastraataed, mis eraldab Noblessneri piirkonda meie kaitseväe kinnisest tsoonist, kuuma suvepäeva lehkav sinivetikasupp vastu Kaid ega ka need hinged, kes just siinsamas, kas pehme jala või masenduse tõttu on oma elu vetevalda jätnud. Lainetav meri ja peaaegu lõpmatu perspektiiv, mis kulgeb maakera kumeruse taha. Sadam kui hüvastijättude, lahkumissuudluste paik, kus pisarad saavad soolase mereveega üheks.
Maksujõuline publik ja turvaline kunst. Tegelikult on Staapli, üks Noblessneri kolmest galeriist, siit juba lahkunud, kuid vanalinnas, uue nime all ja uues asukohas, veel avamata. Põhjuseks ostujõulise, hetkeemotsiooni toel kunsti ostvate klientide (turistide) vähene arvukus vanalinnaga võrreldes. Staapli oli maast laeni kirevat kunsti täis: astu sisse, vali meelepärane seinatükk, maksa ja tee minekut. Kunstimüügile ja vahendusele on keskendunud ka Temnikova ja Kasela galerii, küll mitte ainult juhukülastajatele, vaid suuremas mastaabis rahvusvahelistel kunstimessidel ja -turgudel. Kai kunstikeskusel aga, vaatamata kaubanduskeskuse mõõtu ja tüüpi ekspositsioonipinnale, pole põhitegevuseks müük, vaid hea kunsti eksponeerimine, filminäitamine ja üritused kogu perele. Nii nagu oma võileiva või katkiste ketsidega Noblessnerisse patseerima ei tule, tundub, et ka Kais eksponeeritavale kunstile on peale pandud ranged nõuded: tööd peavad olema efektsed, kvaliteetsed, esteetilised, mitte liiga ühiskonnakriitilised, ikka tunnustatud kunstnikelt meilt ja mujalt. Seega näeb näitus siin välja nagu turvaline poekülastus vahelduvate vitriinide, vaheseinte, tuunitud valgustusega. Pileti hinna järgi, mis on kümme või kunstniku töötõendiga kaheksa eurot, on filtreeritud külastajate kontingent maksujõuline ja eeldab turvalist kunstilist elamust, tihti argipäevahallusest tüdinud nädalavahetuse turismipaketina, kus on valikus restoranikülastus, lennusadam, Patarei merekindlus või ka mõni Kai üritus. Kõik aga muutub: kui äsja toimus Kais burleskiteemaline üritus, võib eeldada, et kaugel pole ka aeg, kui seal astub üles näiteks Metropoli galerii tsirkus.
teamLabi meelelahutus vs. Looduse meditatiivsus. Holger Looduse näitus on esimene, kus on kasutatud ära kogu Kai ruumipotentsiaal: kõrvuti asuvate projektoritega videosein on pikem kui galerii pikim sein, sujuva kaarega võtab see enda alla pikema, aga ka mõned lühemad külgseinad. Kujutis projektsioonidel on identne – võimas, mitme astanguga maaliline kosk eestvaates. Vahe on edastuskiiruses: esimesel projektsioonil toimub kõik normaalkiirusel, nagu looduses, edasi aga järjest aeglasemas tempos, kuni peaaegu stoppkaadrini välja. Muutub ka heli, aeglustudes sünkroonis visuaaliga. Boonusena eraldatud ruum, kus on eksponeeritud ühe veetilga lugu, justkui kõrglahutusvõimega projektorist jalga lasknud üksik piksel, kellel on oma lugu rääkida. Vormiliselt võib seda võrrelda Kumu suures saalis avatud teamLabi näitusega „Hõljuvad õied igavikumeres“. Kui Looduse näitusel on 18+1 projektorit, siis Kumus umbes sada. Näitustel on isegi samasugune motiiv: Kumu II korruse saali suurimas osas totaalne lainetus, teistes ruumides ekraanisäästja laadis elavat tuld meenutav matemaatiline graafika ja looduse ringkäiku matkiv interaktiivne ruum, mis idee poolest peaks vaataja liigutustele reageerides imiteerima floora tärkamist-õitsemist-kadu.
Holger Looduse kujutis on identne – võimas, mitme astanguga maaliline kosk eestvaates. Vahe on edastuskiiruses: esimesel projektsioonil toimub kõik normaalkiirusel, nagu looduses, edasi aga järjest aeglasemas tempos, kuni peaaegu stoppkaadrini välja.
Ometi on erinevusi rohkem, kui esmapilgul sarnasusi leiab. teamLabi „Õied“ on kergelt seeditav lääge kunstilaadne toode, mille taga on kunstnikest, programmeerijatest, inseneridest, CG–animaatoritest, matemaatikutest ja arhitektidest koosnev rühmitus, kuhu kuulujad nimetavad ennast ultratehnoloogideks. Seega on autorsus nii suure tiimi puhul puhttehniline kompromiss. Holger Looduse näitusel on looja, idee ja autoripositsioon. Kujutan ette Kai kunstikeskuse kunstilise komisjoni nägusid, kui Loodus neile oma näitusemõtet tutvustas. Eks ikka stoilise rahu ja sugestiivse tooniga: „Saalis on 18 projektorit, mis näitavad sama pilti – koske, ainult erineva kiirusega“. Tervitan Kai keskuse tiimi, kes hakkas küllap õhku ahmima, kuid läks seejärel pärast rahunemist Looduse ideega kaasa. Nad said parima näituse, mis seni Kais on olnud.
Erinevalt teamLabi väljapanekust, kus vaataja kallatakse üle atraktiivse meelelahutusliku visuaaliga, nõuab Looduse kunst tundlikumat-teadlikumat külastajat. Just sellepärast leidub ka neid, kes Kaist pärast mõnda seal viibitud põgusat hetke selg ees välja lähevad, saamata aru, mis või kus näitus on. Nõudlikum näitusegurmaan näeb Kumus vaid ekraanitäidet: mõttetut tapeeti, sügavama sisuta virvarri, tühja visuaalset palagani. Millega siis Looduse näitus lummab? Nii tutvustavas tekstis kui ka seni ilmunud arvustustes on kasutatud tihti sõna „meditatiivne“. Laialivalguv mõiste, aga suures plaanis on silmas peetud, et näituse kogemiseks on vaja rahulikku meelt, aega. Just ajaga sel näitusel tegeldaksegi – aja venitamisega peaaegu selle seiskumiseni välja. Ühest galerii otsast teise kõndides muutub aja kulg. Kuidas mõjub see pärast Kaist lahkumist külastaja sisekellale, on individuaalne, aga kindlasti toimub midagi kogemuslikku.
Meditatiivne rännak. Kui korralik näitus vajab kas avamisel, sulgemisel, kusagil vahepeal või ka pidevat performance’i on sel näitusel astutud samm kaugemale: 8. aprillil tehti näitusel etenduskunstnik Anumai Raska juhtimisel meditatiivne rännak. Tõenäoliselt saab iga näitusekülastaja ka ise oma sisekella kalibreerimise/lolliksajamisega hakkama, põnev on seda aga juhendatult teha. Performatiivsele juhendajale Raskale oli näitus väga haarav – mitte üleliia bänger, aga kui lubada teosel mõjuda, imeb see endasse hetkelisuse ja ka perspektiiviga. Rännak toetus lihtsatele printsiipidele: koreograaf, kelle teema oli kehalisus, juhtis osalejad 20 minuti jooksul ekraanide ees järjest aeglasema tempo suunas. Kuigi ei saa tajuda õigesti või valesti, vajasid mõnedki juhiseid pinges keha lõdvestamiseks: kes hoidis käsi rinnal risti, kes ei vabastanud hingamist. Lihtsate õpetussõnade toel jõuab igaüks kehalise kogemuseni. Oluline on seisund, mis tekib siin ja praegu, kui mõtted välja lülitada, et keskenduda sellele, mis on ja kus viibitakse. Kuigi kehalisuse tajumine võib tunduda näitusesaalis kauge mõistena, tekkis see meditatiivsel rännakul osalejatel iseenesest – tähelepanu fookustamine, keskendatus. Kui jõuti kõige aeglasemalt voolava koseni ehk nihestati aeg miinimumini, siis läbiti teekond tagasi kiirendusse. Pärast eksperimente ja harjutusi lasti igal osalejal jääda ekraani juurde, mis oli tema sisekellaga kõige paremini sünkroonis, ning rahvas jagunes võrdselt kogu ekspositsiooni ulatuses.
Kuidas loob kehaga töötav kunstnik võimalused näituse kehaliseks tajumiseks? Anumai Raska ehitas struktuuri, mis lähtus kohapeal tekkivatest impulssidest, ta ei mõelnud küsimusi ette, sest need võivad mõjuda banaalselt, nagu näiteks „kas sa üldse tunned midagi?“. Mõnele võib anda näiteks sisendi: mida oma kehas tunned? Kas tahad jooksma hakata või tunned oma varbaid? See sõltub momendist. Niisama vastuste väljatsurkimine ei anna midagi. Juhendaja oli võimalikult napisõnaline: rääkis ja sekkus ainult siis, kui oli hädavajalik. Ta paigutas ennast momenti, kus videopildi kosk ei jäänud koseks, vaid muutus milleks muuks või oli ühel hetkel üks ja teisel hetkel teine, kaotas oma vormi ning sellest sai abstraktne digitaalse värvi voolamine.
Kas sellise näitusetuuri oleks saanud läbi viia ka Kullajõe kose juures? Seal ei oleks olnud ajanihet – kõik oleks olnud ühes tempos. Kuigi tantsu ja kunsti kokkupuutepunktis on saalikoreograafia ehk kindlad või soovituslikud trajektoorid, poosid, liikumiskiirus ja teised kehalis-ruumilised nähtused – vana värk, kasutatakse seda näitusetuurina veel vähe, arenguruumi on. Performatiivne sisend, kuidas või mille kaudu midagi vaadelda ja kogeda, on midagi enamat kui informatiivne tuur, mis taandub näituse elustatud saatetekstiks.
Teadmatuse lõhe. Holger Looduse tarvis toimib näitus tähelepanu teravdajana, monotoonne video visuaalse puhastusena. Väljapaneku konteksti saavad külastajad kergesti kätte, kuid küsimused jäävad. Kuidas olulisele lähemale jõuda? Mida üldse peale hakata? Rohujuuretasandil on see näitus autorile tekitanud rohkem küsimusi, kui andnud vastuseid. Teose loomisel tuli Loodusel paigutada ennast salapära/esoteerika ja praktilise sotsiaalsfääri vahele. Et päris nõid või hingehoidja ta ka olla ei taha, nii tuleb tal balansseerida kahe äärmuse vahel. Videomeedium annab kunstniku arvates vaatajale ennast kergemini ja kiiremini kätte, sellega on palju lihtsam suhestuda kui maali uurida. Kai väljapanekus on kõikvõimalikud väljad pakitud ühte pilti, vaataja roll on spiraal lahti harutada. Kogemus võib olla teraapiline, kunstnik aga peab selle taga üksi endaga hakkama saama. Kuigi installatsioon kujunes vaata et ise, loomulikul viisil välja.
Aja fenomeni uurivate tööde tegemiseks on Holger Loodusel isiklik põhjus. Lapsena oli ta hajameelne ja jälgis maailma, suutmata detailidele keskenduda. Jälgides, vahtides tegelik maailm hajus ja asendus abstraktse kujutluspildiga, mis tundus hirmutav ja tundmatu. Aja jooksul on kunstnik õppinud seda laadi olukordi hindama ja hirmust tundmatuse ees üle saama. Talle tundub, et seda on tähtis ka kunstis tabada – meelde tuletada, et kõik nähtused ei allu loogilisele mõtlemisele. Tuleviku tundmatuse kartus on üldteada poliitiliste spekulatsioonide allikas. Ühiskonnas kipuvad teadmatuse lõhed täituma hirmu ja sallimatusega. Kuid teadmatust tulevikust (pigem tundmatust) võib ka armastada, siis armastab teadmatus ka meid. Vähemalt võiks seda loota. Holger Loodus on installatsioonis „18 kevadist hetke“ püüdnud kaevuda ka lõhede teemasse. Mis toimub siis, kui midagi ei toimu? Kas ka siis on kliimakriis ja ka sõda? See ei tähenda, et Loodusel oleks ükskõik, mis toimub. Pigem võib siit otsida ühte võimalikku vastust küsimusele, kuidas mõelda tulevikust kapitalismijärgses maailmas – millestki tärkavast, millel pole veel nime (ja võib-olla ei saagi olema).
Holger Looduse „18 kevadist hetke“ on lihtsa, kuid geniaalse idee ja perfektse teostusega näitus, millest osasaamine nõuab aega ja vaimset pingutust. Või pigem lõdvestust. Väljapanekus manipuleeritakse ajatajuga ja pakutakse analüüsiks lõpmatu hulk tõlgendusi, millest ükski pole täpne. See on justkui orientaalne pühakiri, olgu siis paksu raamatu või mõnetähelise mantrana. Linnart Mälli budistlike artiklite kogu (1998) kannab pealkirja „Nulli ja lõpmatuse kohal“, Holger Looduse näituse võib võtta kokku ka fraasiga „Ühe ja lõpmatuse vahel“. Eraldi ruumis eksponeeritud veetilgavideo on nii number null, eraldiseisev üksus. See on samm edasi budistlikust alusmõtlemisest, kus null jääb nulliks ja ei millekski muuks.
Mida teha jonniva Karlssoniga, kes ajab lihapallide õiglase jaotamise korral mokad torru ja teatab „Mina niimoodi ei mängi!“? Eks teda tule mõista ja talle ebaõiglaselt suur osa lihapalle anda. Nii igatahes tegi läinud nädalal kogunenud Keskerakonna volikogu, kui otsustas häältega 75 :74 erakorralist kongressi mitte kokku kutsuda, sest vastasel korral ähvardas lapsikult ja otse põhikirja vaimu vastaselt koosolekule eritingimusi seadnud esimees erakonnale aasta pärast analoogideta juhtimisteenust enam mitte pakkuda. Mis see oli? Oma asendamatuses veendunud tsaari streik? Või võimetus aru saada, mida on öelnud valijad?
Soovmõtlemine nii erakonna liikmete kuika vaatlejate hulgas võimaldab uskuda, et igale langusele järgneb tõus ja nüüd saab ainult paremaks minna, sest põhi on käes. Praeguse Keskerakonna suremise eod, mis võrsunud nii rahvuslikus kuika vanuselises pinnases, on siiski erakonna demograafilisse passi sisse kirjutatud juba aastate eest. Kui ühel rahvakoosolekul enne 2019. aasta valimisi palusin Jüri Rattal kommenteerida, millal läheb talle alluva erakondliku noorsoo emakeelelist koosseisu arvestades see seltskond sisemises asjaajamises üle vene keelele, suvatses ta solvunult ja raskelt ohates kosta vaid: „Miks on maailmas nii palju vihkamist!“ Vastus seegi.
Pakkusin läinud aasta oktoobrikuises raadiokommentaaris: „Paistab, et Jüri Ratta viimane tööpäev Eesti poliitikas ja pidulik ärasaatmine sellelt areenilt toimub 5. märtsil. Kas ta läheb koos erakonnaga või ilma, ei ole enam tema valida.“ Päris nii ei läinud, sest kangelane ei saanud valimistulemuse sõnumist aru, otsustas erakonna agooniat, aga seda kindlamat hääbumist või lõhenemist venitada ning endale veel aastakeseks tähtsa ametikoha kombineerida, pidades ise seda suureks poliitiliseks kavaluseks ja tarkuseks.
Eestis on erakondade liikmete nimekirjad avalikud. On isegi pisut imelik, et seal sisalduvat teavet kasutatakse erakonnapoliitika analüüsimisel nii vähe. Mõne magistritöö jagu mõtisklemist oleks siin kindlasti, mis sest, et registris on vaid inimese nimi, sünniaeg ja erakonda astumise aeg. Needki andmed võimaldavad teha järeldusi või vähemasti püstitada hüpoteese, mida muude allikate toel kontrollida. Nagu joonistelt näha (andmed seisuga 17. IV 2023), erinevad Eesti erakonnad vanuselise koosseisu poolest märkimisväärselt. Ka liikmete arvult: vanemad erakonnad veavad seniajani kaasa kunagise värbamisvõidujooksu taaka, nooremates on liikmeid kümme korda vähem, kuid ilmselt on tegu teadliku valikuga. Mida rohkem on erakonnas liikmeid, seda enam on ka erakonna juhid näoga liikmete, mitte valijate poole. See ei ole edu võti.
Nagu viimased valimised hästi kinnitasid, ei kehti enam reegel, et suurem liikmeskond toob tingimata rohkem hääli, sest iga liige suudab ju kümmekond sõpra-sugulast ikka ära veenda. Ja liige pingutab, sest erakond lubab just tema eest hoolitseda. Keskerakonna ligi 14 000st liikmest on pensioniealisi 40% ja see on ka vastus küsimusele, miks erakond nii fanaatiliselt muudkui pensione suurendada soovib. Hoolitsus oma liikmete eest ennekõike!
Kuid eakate suur osakaal liikmeskonnas ei ole ainult Keskerakonna mure, ligikaudu sama häda varjutab ka EKRE ja sotsiaaldemokraatide tulevikku. Loodus nõuab millalgi oma ning vikatimees viib paari kümnendiga tubli kolmandiku nende erakondade liikmetest. Isamaa, Reformierakond, aga eriti Parempoolsed ja Eesti200 ei kanna ligilähedaseltki sama suuri loomulikke kaotusi.
Liikmeskonna enamuse paiknemine elukaarel seletab üsnagi hästi Reformierakonna poliitilisi eelistusi, vähem kehtib see Isamaa puhul, mis annab alust oletuseks, et kurjad kuuekümnesed on seal võimu kaaperdanud ning sisedemokraatia tervis pole just parim. 1980ndatel sündinute ebaproportsionaalselt suur osakaal ei pruugi aga 30 aasta pärast tähendada midagi head, vaid hoopis stagnatsiooni ja raugastumist ka Reformierakonnale ja Eesti200-le. Määravaks saab, kas ja kuidas suudab erakond noortele ahvatlev olla ja neid ühiskondlikult aktiveerida, kasutamata senist haudejaamade ja süütalastekogude mudelit.
Järelkasvuga on hädas kõik erakonnad peale noorimate: kuni 30aastaste liikmete osakaal jääb neis vahemikku 3–5%. Noorte värbamine on aina keerulisem, sest ka korruptiivseima mainega erakond ei riski enam tubli parteilise noortetöö eest lubada, pealegi katteta, tulevikus tulusat ja mativõtuõigusega ametikohta kuskil omavalitsuse süsteemis.
Uute liikmete värbamisest ei ole keegi päriselt loobunud, kuid erakonnastunud elanike koguarv kahaneb sammuga umbes tuhat liiget aastas, hoolimata sellest, et juurde tuleb uusi erakondi ning EKRE liikmeskond kasvab. Kahe seni suurima, Kesk- ja Reformierakonna värbamistulemusi võrreldes peab aga nentima, et nende elujõus on erinevusi. Viimase aasta jooksul on Keskerakonnaga liitunud 222 ja Reformierakonnaga 195 inimest. Keskerakonna saagis on kuni 30aastasi 40 ja Reformierakonnas 61, pensioniealisi aga vastavalt 66 ja 16. Kumma aastakäik kestab kauem?
Uued on üks lõige, noored teine ja viimases pakub põnevat mõtlemisainet sooline jaotus (vt joonis). Naisenamusega noorsugu on Reformierakonnal, sotsidel ja rohelistel, muudes erakondades valitseb noorte meesliikmete ülekaal. See tähendab, et kümnendi pärast võtavad valimiseelses teledebatis omavahel mõõtu tõenäoliselt Reformierakonna naine ja EKRE mees. Kummal pool aga on ses olukorras rohkem tarkust, kumb on pehme, kumb karm, kumb andmepõhine, kumb emotsionaalne? Vastuse leiab kõrghariduse statistikast, mis näitab juba aastaid stabiilselt kraadihariduses suhet 3: 2 naiste kasuks.
Aga ikkagi, miks peaks just Keskerakond olema see õnnetu järgmine areenilt lahkuja, kes kantakse erakonnakalmistule, kuhu kolmekümne vabadusaasta jooksul on juba maetud paarkümmend erakonda? Põhjuse sõnastas varjamatult trooninõudleja Mihhail Kõlvart, kui märkis, et läinud valimistel ei töötanud kaubamärk kandidaatide heaks, vaid vastupidi. Loogiline, et kasutu kaubamärk hüljatakse, nagu ka aina väiksema kasuteguriga, kahanev eestikeelse põlisrahva hulgast pärit liikmes- ja valijaskond.
Kuni 40aastaste Keskerakonna liikmete seas on nimede järgi (ja seega eksimisveaga) otsustades ligikaudu 65% mittepõlise päritoluga Eesti kodanikke. Seda, kui hästi või halvasti lõimunuid ja millise kodukeelega, peaks eraldi uurima. See ei ole hinnang, vaid nending. On loomulik ja õige, et need inimesed valivad varem või hiljem endale ka uue, ausama ja usutavama kaubamärgi.
Parteilises andmekaevus on veel palju valgustavat, mis peab oma korda ootama. Ühtlasi soovin palju õnne, jätkuvat aktiivsust parteitöös ning edu poliitilises enesekehtestamises kõigile 251-le erakondlasele, kel vanust 93 või enam aastat.
Venemaa riigiduumas moodustati töörühm, kelle ülesanne on töötada välja meetmed, et keelata nn välisagentidel ja sealhulgas ka vene kultuuritegelastel, kes on lahkunud kodumaalt ja väljendanud võõrsil sõjavastaseid seisukohti, saada Venemaal loometegevuse eest tasu. Töörühma juhib riigiduuma asejuhataja Irina Jarovaja ning sel ettevõtmisel paistab olevat mitu prisket eesmärki.
Nii või teisiti, olgu emigratsiooni kasuks otsustamise põhjus „sõjalise erioperatsiooni“ moraalne vastuvõetamatus või/ja hirm saada Putinilt mobilisatsioonikutse, näitab see põgenike suhtumist. Seetõttu ongi vaja teha vastalistele selgeks, et tagasiteed kodumaale neil pole. Kui arvestada, et Venemaa imeline tervenemine on väga vähetõenäoline ning ilmselt ka pärast sõja lõppu juhivad seda riiki edasi kuritegelikud tohlakad, olgu koos Putiniga või ilma, siis pole kahtlust, et emigrantide tagasitee kodumaale jääb äralõigatuks veel kauaks. Ühtlasi on riigiduuma töörühma tegemistel korralekutsuv mõju neilegi, kes ei plaani Venemaa pori oma saabastelt pühkida, kuid kelle hinges valitseb kurbus ja pahameel Ukrainas korraldatava ebaõigluse ja julmuse pärast. Repressioonivasar taob vastu alasit halastamatult ja järjekindlalt.
Opositsioonipoliitikule ja ajakirjanikule Vladimir Kara-Murzale määratud 25 vangla-aastaga võrreldes on see kõik muidugi lapse lalin, kuid üht-teist mõtlemapanevat sünnib praegu ka Venemaa teatriilmas. Prokuratuuril paluti algatada kriminaalasi armastatud näitlejanna Lia Ahhedžakova suhtes (mäletate küll teda kas või 1975. aasta filmist „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“, kus ta mängib naispeategelase väikesekasvulist sehkendavat sõbrannat Tanjat), süüdistades teda riigireetmises. 84aastase näitlejanna peale kaebas Föderaalse Turvalisuse ja Korruptsioonivastase Fondi juht Vitali Borodin, kes on sel alal vilgas tegutseja: samalaadseid kaebusi on ta kirjutanud näitleja ja lavastaja Danila Kozlovski, lauljate Diana Arbenina ja Valeri Meladze, aga ka Alla Pugatšova enda kohta. Borodini väitel olla Dnipros sündinud Ahhedžakova (kes, tõsi, pole ausa inimesena kunagi oma poliitilisi vaateid varjanud) toetanud rahaliselt Ukrainat sõjas Venemaa vastu, avalikult diskrediteerinud Venemaa Föderatsiooni relvajõude, õhutanud vihkamist ja vaenu ning alandanud inimväärikust, kirjutati Vene ajakirja Teatr uudisvoos, mis pühendatud teatrile sõjategevuse ajal. Ukraina rahalist toetamist ja muid süüdistusi eitav Ahhedžakova kirjutas lahkumisavalduse ja jättis aprilli algul hüvasti oma kauaaegse koduteatri Sovremennikuga.
Kirjeldatu on vaid üks juhtum paljudest: Peterburi Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri kunstilise juhi Andrei Mogutši töölepingut ei pikendatud; Moskva Tšehhovi-nimelise Kunstiteatri näitlejad Dmitri Nazarov ja Olga Vassiljeva vallandati teatrist sõjavastaste vaadete pärast; Ulan-Ude Bestuževi-nimelise Riikliku Vene Draamateatri näitleja Artur Šuvalov lõikas märtsi lõpul etenduse finaalis laval oma veenid läbi, protestides sel kombel teatri juhtkonna otsuse vastu vallandada ta koos abikaasa Svetlana Poljanskajaga, põhjuseks muu hulgas ka paari poliitilised vaated jne.
Mida on Eestil võtta ja õppida sellest, kui Vene võim kui mitte ei hävita, siis vähemalt vigastab tugevasti oma kultuuri- ja sealhulgas teatrielu? Nagu ütles Venemaalt lahkunud lavastaja Timofei Kuljabin (tema Riias lavastatud „Puuvillaväljade üksindust“ ja eelkõige seal mängivat John Malkovichi saab täna ja homme Tallinnas kalli piletiraha eest vaadata) intervjuus Sirbile (28. X 2022): „Venemaa teater on langenud kodumaal mudaliigasse.“ Ennekõike tuleks Eesti teatritel mõelda, kuidas pagenud silmapaistvaid vene teatritegijaid meile tööle meelitada – siinset teatripilti rikastaks see kindlasti. Ega Julia Aug jõua ka kõiki sõja ja kurjuse vastu astuvaid lavastusi üksinda ära teha.
„Maksutõus“ on sõna, mille seostavad uue koalitsiooniga ka koolilapsed. Ent mis tõuseb? Veel ametisse määramata rahandusminister Mart Võrklaev rõhutas „Aktuaalses kaameras“, et kokkuvõttes jääb üldine maksukoormus endiselt vahemikku 33-34% SKTst. See ongi Reformierakonna plaan: muudatused ei tõsta kokkuvõttes maksukoormust, vaid nihutavad sihtmärgid kõrgemalt keskklassilt madalamale ning töölt tarbimisele.
Ainult maksudega mängides ei ole plaan realistlik. Koalitsioon on lubanud suurendada kaitsekulu kolme protsendini SKTst (umbes 360 miljonit eurot aastas). Prognoosi kohaselt võib tervisekassa defitsiit ulatuda rahandusministeeriumi riskistsenaariumis peagi 200 miljoni euroni aastas. Kõrgharidusele on lubatud 150 lisamiljonit aastas, rääkimata teaduse ühest protsendist SKTst.
Ent seegi pole kõik. Eesti tervishoidu kimbutab jätkuvalt meedikute puudus ning Euroopa suurim katmata ravivajadus. Üldharidussüsteemis tuleb kuidagi koolitada eesti keele õpetajaid ja üldse, õpetajad on juba aastaid palgatõusu nõudnud. Ravikindlustus kõigile kultuuritöötajatele pole ka odav. Hooldussüsteem on kriisis. Lubatud rohepöörde eelduseks on korralik tööstuspoliitika nii investeerimises kui ka järelevalves. Tuumajaamu on maailmas rajatud vaid riikliku subsiidiumiga ja kas kujutame ette, et seda korraldab ainult üks mees kuskil TTJAs?
Paremerakondade vastuseks on kaks võlusõna: „digiriik“ ja „riigireform“. Eesti 200 piitsutas need hobused juba aasta alguses surnuks. Joakim Helenius lubas valimiskampaania käigus lihvida riigiaparaadilt maha 850 miljonit eurot. Ning Marek Reinaas ja Lauri Hussar on agaralt turundanud „personaalset riiki“, mis tundub tähendavat digitaalset andmetöötlust, et pakkuda inimestele vajalikke teenuseid siis, kui neil on neid vaja, ning universaalsete toetuste asendamist vajaduspõhistega.
Esimene eesmärk on tõesti üllas, ent rahaline võit jääb suurusjärgu võrra alla õpetajate-meedikute palgavajadusele. On isegi võimalik kaudne lisakulu, kuna taotluste üks efekt on alati olnud heidutamine. Mingi hulk inimesi ei ole oma õigustest toetustele teadlikud või ei suuda end bürokraatiast läbi närida. See on inimlik tragöödia, mida illustreerib imeliselt film „Mina, Daniel Blake“ – riigile aga muidugi hea kokkuhoiukoht. Ja vajaduspõhisus … Millal teeb Reformierakond ettepaneku langetada vanemahüvitise piirmäära?
Lõpuks kannatab ikkagi heaoluriik. Muidugi oleks poliitiline suitsiid öelda otse, et tervishoid, haridus, kultuur ja hoolekanne imegu näppu. Sestap rõhutab Kaja Kallas, et riigi korras rahandus „aitab katta heaoluriigi kulusid“, ent tegelikult liigutakse kahe tasandiga süsteemi suunas. Ühel on need, kes peavad leppima ületöötanud õpetajate ja kättesaamatute arstidega ning maksma selle eest veel kõrgemat käibemaksu. Teisel on inimesed, kes suudavad end sellest lõksust välja osta. Kahe paralleelse sotsiaalsüsteemi korral langeb avalike teenuste kvaliteet veelgi. Miks peaks hea õpetaja minema linnakooli, kui Emili koolis makstakse talle rohkem? Miks peaks noor arst tegema pikki vahetusi PERHis, kui Confidos on tal mugav kontor ja lühikesed tööpäevad?
Eesti tulevikku ennustab siinsega sarnase maksukoormusega Ühendkuningriigis hiljuti valminud strateegia „Majandus 2030“ vahearuanne „Stagneeruv riik“. Seal tõdetakse, et riigi tööjõu tootlikkus on seisnud viimased kümmekond aastat paigal – ja seda pole juhtunud vähemalt Teisest maailmasõjast või koguni tööstusrevolutsiooni algusest saadik. Tagajärjeks on „vaene riik mõnede väga rikaste inimestega“ – keskmine britt jääb elukvaliteedis keskmisele sloveenile alla.
Majandusajaloolase Adam Tooze’i hinnangul on seesuguse olukorra põhjustanud ennekõike avaliku sektori krooniline alarahastamine. Kui haigusi ei ravita, haridusse ei investeerita, kohalikud omavalitsused ei rahasta lastehoidu ega hooldustöötajaid, teid ei parandata ja raamatukogud suletakse, kuidas siis peaksid töötajad tublimaks saama? Nime poolest on Ühendkuningriik küll jätkuvalt heaoluriik. Nagu meil tervisekassa, rahastab seal tervishoidu riiklik NHS. Ka suurimad ülikoolid on seal avalikud institutsioonid. Tegelikult maksavad aga rikkad end kõigis järjekordades esimeseks, ülejäänud aga jäävadki ootama. Unustage Poola või Skandinaavia, praegu tundub Eesti liikuvat täispurjeis Ühendkuningriigi suunas!
