Kauaaegse kirjutamata ja erakondadeülese tava järgi tehakse Eestis põhiseaduslikku riigikorda ja -arhitektuuri sätestavates seadustes muutusi ja täiendusi konsensuslikult, mitte parajasti võimul koalitsiooni jõuga. Nagu parteijuhid ise ütlevad: ilmnema peab poliitiline tahe. See kõlab pisut veidralt, sest eks just soovist poliitikas midagi ära teha ju riigikokku kandideeritaksegi ning seega peaks pulbitsev poliitiline tahe olema kandideerimise eeldus ning sundosa töö- ja ametiülesannete loendis. Võimusfääris tähistab aga poliitiline tahe midagi, mis võib tekkida ja kaduda ning on pöördvõrdeline erakondliku egoismiga. Kuna parteid, mille väärtusruum sisaldaks ainult kõikehõlmavat suuremeelsust ja altruismi, ei ole kunagi loodud, sest igas vabas mitmeparteisüsteemis on erakond ikka grupihuvi esindus, siis ei saa ka poliitiline tahe eales täiel määral õitseda.
Kui suurel määral saab ja milline on poliitilise tahte ja egoismi pikaajaline jõuvahekord, peegeldub hästi selles, kui edukalt või edutult on parlament viimases kolmes koosseisus muutunud oludele vastavaks kohendanud iseenda töökorralduse, võimujaotuse valitsusega või üldvalimisi reguleerivad seadused. Sellest peeglist paistab egoismi katkematu võidukäik ehk tahtetuse triumf.
Valguse poole püüdlemine on riigikogu liikmete kohustus, mitte vaba valik.
Nüüd on valitsuse tegevusprogrammis justiitsministrile antud ülesanne esitada valitsusele detsembriks „analüüs ja ettepanekud riigikogu valimisringkondade muutmiseks“ täitmaks koalitsioonileppe punkti 10.1.7, kus on lubatud, et „viime läbi riigikogu valimisringkondade muutmise, et tagada üle-eestiline esindatus ja valimisringkondade tasakaalustatus“. Kuna riigikogu valimise seaduse kasvav vastuolu põhiseadusega on teada juba aastaid, on tähtaeg lubamatult pikk ning eesmärgis endas vastuolu sees.
Tagumine on lihtne ja selge. Mida rohkem erineb ringkondade suurus, seda rohkem erineb ka nn varjatud valimiskünnis, mis väljendab seda, mitu protsenti kõigist antud häältest annab isikumandaadi (tänavu oli see näitaja Harju- ja Raplamaa ringkonnas 6,25%, Lääne-Virumaal aga 20%). Riigikogus on piisavalt politoloogiat nuusutanud saadikuid, kes teavad, et väiksemad ringkonnad vähendavad poliitilist mitmekesisust ning vastupidi. Seega taandub põhimõtteline asi (valimiste põhiseaduslikkus) ringkondade suuruse teema puhul erakondades küsimuseks, kas meie muutusest võidame või kaotame. Riigikokku pääsenute hulgas valitseva ammuse salakonsensuse järgi „kes sees, see sees“, sest enda arvates jagatakse piiratud ressurssi ning iga uus tulija võtaks ju kelleltki midagi ära. Siiski ei ole ka suurimad erakonnad iial riskinud võtta ette teed erakondade hulga vähendamiseks seaduse muutmise abil, sest väiksemate kõrvetamiseks on siiani leitud ka mitteametlikke teid.
Üle-eestiline esindatus on eesmärgina hoopis ähmasem ja pole teada, mida selle kirjapanijad on silmas pidanud. Kui seda, et kandideerida saab ainult registreeritud elukoha järgi ja esindama peab ainult oma valimisringkonna huvisid, siis see on raudselt ummiktee. Sellisest nn kolklustsensusest, millega vanad kommunistid püüdsid 1990. aasta ülemnõukogu valimistel peamiselt linlaste juhitud rahvarinde ees ebaausat edu saavutada, on tänapäeval lihtne mööda hiilida. On tubli annus huumorit selles, kes ja kuidas on riigikogus piirkondlikke saadikuühendusi moodustanud. Piirkondlikud toetusrühmad on Ida-Virumaal (13 liiget), Järva- ja Viljandimaal (13), Kagu-Eestil (20), Mulgimaal (8), Pärnumaal (9), Raplamaal (9), saartel (11) ja Setomaal (9). Peaaegu kõigis neis on liikmeid tunduvalt rohkem kui vastaval piirkonnal kodanike arvust tuletatud mandaate ning hulgi inimesi, kel puudub piirkonnaga vahetu või kestev kontakt ja kes seal isegi ei kandideerinud. Irooniaga võib öelda, et väheasustatud piirkonnad on seetõttu riigikogus koguni üle esindatud ja muretsema peaksid ennekõike Tallinn, Tartu ja Harjumaa, mille valijate huvide esindamiseks paljuparteiline piirkondlik ühendus riigikogus puudub.
Või iseenda näitel: kui olen aastakümneid jaganud oma elu ajaliselt enam-vähem võrdsetes osades Tartu, Tallinna ja praeguse Lääne-Harju valla vahel, siis millise neist kolmest kolkast patrioodiks peaksin hakkama ja millised südames reetma, kui sooviksin kandideerida? Ühesõnaga, sellest ähmasest „üle-eestilise esindatuse“ soovist tuleks enne arutelu algust loobuda ning keskenduda valimisringkondade suuruse ühtlustamisel ainult põhiseaduses nõutu tagamisele.
Riigikogu valimise seaduses on defineeritud valimisringkonnad maakondade abil, mis on veider, sest õiguslikus mõttes ei ole Eestis maakondi enam mitu aastat, mistõttu võib kahtlustada, et riigikohtus seadus praegusel kujul veeproovi ei läbiks. Lahendus on Soomest võtta, kus vastavas seaduses kirjeldatakse valimisringkondi omavalitsusüksuste loendina (sedasama soovitasid vabariigi valimiskomisjoni eksperdid riigikogule juba kuue aasta eest). Eestile sobib see uute ringkonnapiiride joonistamisel hästi, sest võimaldaks väiksemate kaaluvihtide abil täpsema tasakaalu saavutamist.
Aga kui suured peaksid ringkonnad üldse olema? Siiani on lähtutud arusaamast, et väikesi ühikuid võib omavahel suvaliselt liita, et need kokku mingigi talutava mõõdu välja annaksid, mis sest, et ühte ringkonda liidetud nn maakondadel omavahel ühiseid huvisid eriti ei pruugi olla. Mingil määral on see päriskolklust kahandanud, sest näiteks suursaari ja Läänemaad ühendavas ringkonnas ei piisa kandidaadi tuntusest ainult ühel saarel või Kagu-Eestis ainult Võrumaal võitlemisest. Teisest otsast on see soosinud kolklust ja moonutanud pilti kolmeks ringkonnaks tükeldatud Tallinnas. Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile piisab populaarsusest ühes linnaosas, et olla „pealinna suurim häälemagnet“, aga näiteks ainult paberhäälte arvestuses oli tema populaarsus Kesklinna linnaosas suhtarvuliselt 4,6 korda väiksem kui Lasnamäel ja keegi ei tea, kui suur või väike on ta populaarsus Nõmmel või Haaberstis. Samas ringkonnas kandideerinud Siim Kallase hääled tulid kokku hoopis ühtlasemalt. Tallinlaste tõeliste lemmikute väljaselgitamine on võimalik vaid ühes ülelinnalises valimisringkonnas, pealegi ei ole linnaosa tasandil seadusandja seisukohast mingit tähendust.
Sellest tõigast peakski lähtuma ehk loogilisim ja ausaim on võtta ringkondade kujundamisel aluseks Tallinna kui terviku suurus ning püüda sellega suuruselt lähedased ringkonnad moodustada mujal. Märtsivalimistel jaotati Tallinnas kokku 31 mandaati 101st. Järelikult mahub muusse Eestisse veel kaks või kolm ringkonda ning valida on, kas tõmmata kahe ringkonna puhul joon iidse Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiri mööda või võtta mingil määral arvesse ka hästi tuntud tõmbekeskuste mudelit. Sel juhul moodustuks Põhja ringkond Harjumaast ja Virumaadest (24 mandaati), Kesk-Lääne ringkond saartest, Lääne-, Pärnu-, Rapla-, Viljandi- ja Järvamaast (23) ning Lõuna ringkond ülejäänutest (23).
Ringkonnapiiride joonistamise juurde kuulub kohustuslikult veel kaks sellest lahutamatut (ja küllap teadlikule valijale ka meelepärast) muutust. Need on üleriigilise 5% valimiskünnise ning üleriigilise ehk täisnimekirja ning selle järgi kompensatsioonimandaatide jaotamise lõpetamine. Jällegi võrdluseks: Soomes ei ole demokraatia künnise puudumise ning kõigi mandaatide ringkondades jaotamise tõttu sugugi kannatada saanud. Mida meie kardame?
Ühtlaselt suurte valimisringkondade eeliste loend on pikk. Muu hea kõrval soosib see avarama riigimeheliku pilgu ning laialdasemate teadmiste ning tugevama tahtega poliitikute pääsemist riigikokku. See omakorda hõlbustab kollektiivse poliitilise tahte ilmnemist ning mõõdukat triumfi – kaalukate seaduste põhiseadusega kooskõla pidevat tagamist riigikogus.
Abieluvõrdsuse debatis on konservatiivide argumendid jõudnud absurdi: LGBT+ inimestele abieluõiguse andmine ohustavat „heteroseksuaalset identiteeti“ ja rahvuslikku julgeolekut, see viiks pedofiilia ja intsesti legaliseerimiseni ning lõpuks tulenevat abielu „inimese kui looma ja bioloogilise liigi paratamatust olekust“.
Nende biologiseeritud argumentide nõrkuse näitamisele on piisavalt tinti kulutatud: homoseksuaalsus on looduses vägagi levinud ning looduse kirjeldamisest ei piisa normide kehtestamiseks –kui härrad Ehala ja Espak ei taha just väita, et inimese kui looma paratamatu oleku tõttu tuleks ka kõik prillikandjad vangi panna ja lennukid romulasse saata.
Küll avavad argumendid abielu „loomulikust olekust“ seda, miks on abieluvõrdsuse debatis kaalul mitte lihtsalt LGBT+ inimeste õigused, vaid laiemalt see, kas me tahame elada võrdõiguslikus või patriarhaalses ühiskonnas. Enne seda, kui abielu loomulikku olekut otsiti loodusest, leiti see lihtsamini jumalikust loomuseadusest: see on see „traditsiooniline abielu“, mida kaitsevad nii radikaalkatoliiklane Vooglaid kui ka assüroloog Espak.
Nii nagu konservatiivid räägivad praegu looduse poolt paika seatud sugude komplementaarsusest, räägiti paarisaja aasta eest jumala poolt määratud sugude komplementaarsusest. Aadam ja Eeva on sõna otseses mõttes tehtud samast lihast, nad saavad harmooniliselt areneda vaid koos, ent naine pole selles ühenduses sugugi mitte võrdne partner. Nagu Jumal Moosese esimeses raamatus Eevale kinnitab: „Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb sinu üle.“
Suurema osa kristliku Euroopa ajaloost on abieluõigus seda käsku peegeldanud. Sooline komplementaarsus, kus mehed kuuluvad avalikku ja mõistuslikku maailma ning naised kodusesse, sugu jätkavasse ja emotsionaalsesse maailma, tähendas muuhulgas, et meestele jäi õigus käsutada perekonna vara, lepingulisi suhteid ja hääleõigust poliitilistes küsimustes. Mees oli ka kodus „perekonnapea“, mis tähendas muu hulgas õigust naist füüsiliselt „mõistlikkuse piires“ karistada. See ühemõtteliselt patriarhaalne ühiskonnamudel hakkas murenema alles XIX sajandil revolutsioonide tuules (Prantsuse revolutsiooni ajal, muide, jäädi selles küsimuses veendunult traditsiooniliseks).
Tänapäeva tsiviilabielu on rõhutatult võrdõiguslik: meestel ja naistel on ühesugused õigused ja kohustused, kellegi iseseisvust abiellu astudes ei loovutata. Patriarhaalsed arusaamad meeste-naiste suhetest on Euroopa kultuuris siiski sügavalt juurdunud. Mõelge kõigile nendele kordadele, kui lähisuhtevägivalda on kirjeldatud kui perekonna siseasja, kui avalikus elus osalevatele naistele heidetakse ette hüsteerilisust või irratsionaalsust või kui rahva järelkasvu probleeme lahendatakse just nimelt naistele suunatud poliitikameetmetega.
Selline on traditsioon, mida abieluvõrdsuse vastased püüavad elus hoida. Kui tunnistada, et harmooniline ja hästi toimiv perekond ei pea tingimata olema erisooline, et ka kaks samast soost inimest võivad edukalt teineteist toetada, armastada ja lapsi kasvatada, siis kaovad perekonnaõiguses viimased patriarhaadi järelmid. Samasoolisi perekondi on olnud alati –aastasadu.
Nii et tegelikult on Martin Ehalal õigus ja abieluvõrdsus tähendabki abielu mõiste muutumist. Aga abielu mõiste on XX sajandi jooksul muutunud korduvalt: lahutusõiguse andmisega, abordiõiguse andmisega, abielusisese vägistamise kriminaliseerimisega, naistele omandikäsutusõiguse andmisega. Ja maailm pole sellest kokku kukkunud. Ei kuku ka nüüd.
Seepärast on ka tähtis mitte loovutada abieluvõrdsuse vastastele „traditsiooni“ kaarti. Juriidiliselt on patriarhaalne, heteroseksuaalne abielu tõepoolest traditsiooniline, ent ka seesuguse abielu kriitika on aastasadu vana. Paljud erisoolised abikaasad on kohelnud teineteist võrdselt ka siis, kui seaduse silmis oli mees naise suhtes ikka veel ülimuslik. Ka kirikuisade hulgas on olnud palju patriarhaadivastaseid. Prantsuse feminist Olympe de Gouges kritiseeris soopõhiseid eristusi avalikus elus aga juba 1791. aastal, kirjutades seksistlikele revolutsionääridele järgmiselt: „Mine jälgi loomi, küsi algainetelt, uuri taimi .. otsi, katsu eristada sugusid looduse korralduses. Sa leiad, et nad on kõikjal segunenud.“ Abieluvõrdsuse toetajad leiavad vaid, et sama kehtib ka perekonnaelus.
Karl Ristikivi seltsi ja muuseumi käekäigust objektiivselt kirjutada ei ole kerge. Hindan kõrgelt Ristikivi loomingut ning seltsi kuulub hulk mu sümpaatseid tuttavaid. Möödunud reede hilisõhtul käisin muuseumis, et talletada sealne olustik mällu, sest samal kujul seda enam näha ei saa. Seltsi palvel ostsin minagi nende võlgade katteks mõned raamatud ja olen nüüd seotud isik. Püüan Sirbi lugejale olukorrast siiski neutraalse pildi anda.
Ristikivi muuseum avati 1991. aastal Tartu linnamuuseumi filiaalina viimases paigas, kus kirjanik oli enne Eestist pagemist elanud: Tartus Tähtveres Hermanni 18 alumise korruse korteris. Ristikivi muuseum mõjunud äsja taas vabaks saanud Eestis kui ilmutus. Muuseumist loodeti väliseesti kirjanduse omamoodi keskust ja olgugi et nii ei läinud, oli siiski tegu tugeva tähisega. Juba kümne aasta pärast hakati aga rääkima muuseumi sulgemisest, sest külastajate huvi oli leige, ja 2007. aastal see teoks saigi. Arusaadavalt põhjustas ilmutuse sulgemine meelepaha ja -härmi.
Toona leiti kõigi osaliste seisukohalt enam-vähem rahuldav lahendus: Tartu linn andis ruumid viieks aastaks tasuta kasutamiseks Karl Ristikivi seltsile, kes lubas eelregistreerimisega külastajad edaspidigi majaga tutvuma lasta. Seda ka tehti. Seltsi ruumides on korraldatud mitmesuguseid üritusi, ise sattusin sinna esimest korda ülikooli seminari raames. Viie aasta pärast tuli seltsil hakata üüri maksma. Seltsil on teatav sissetulek, näiteks on tulu toonud kirjanduslinna üle ilma saabunud residentide majutamine ning midagi on laekunud ka Ristikivi autoritasude eest. Ometi on üürivõlg linna ees kasvanud sedavõrd suureks, et leping otsustati lõpetada. 31. mail kolis selts oma ruumidest välja.
Eelmisel reedel ei olnud pakkimine veel alanud, kuid meeleolu oli nukker, üsna „Hingede öö“ laadis. „Karl Ristikivi on jälle kodutu.“
Ühelt poolt on selge, et kui avara korteri ülalpidamine käib seltsil üle jõu ja läbirääkimised omanikuga ei anna soovitud tulemust, on mõistlik leping üles öelda. Teiselt poolt on küsimus klassikute ja väliseesti kirjanduse muutunud staatuses, samuti mäluasutuste alarahastatuses. Ristikivi muuseumi ja seltsi käekäik on osa suuremast hoovusest. Mäletatavasti otsustas Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu alles mõne kuu eest koondada oma viimased väliseesti kirjanduse keskuse töötajad ehk sisuliselt keskuse sulgeda. Muidugi on väliseestlased mures, me ise peaksime ka olema. Väliseesti kirjanduse väärtustamiseks taastati 2021. aastal Henrik Visnapuu auhind ja asutati 2022. aastal Arved Viirlaiu auhind, kuid need sammud on pigem sümboolse kaaluga ning võeti ette USAs ja Kanadas, mitte Eestis.
Kui kodutuks jääks Tallinnas või Vargamäel A. H. Tammsaare, oleks see skandaal. Samaväärse ande ja mastaabiga Ristikivi kodutus neelatakse justkui alla, sest tema enamasti paguluses sündinud loomingut ei tunta niisama hästi ning tal ei ole sama aktiivseid eestkõnelejaid. Nii Tartu linnavalitsus kui ka Ristikivi selts avaldavad lootust, et korter jääb edaspidigi kultuuri teenistusse (Tartu Postimees 31. V). Loodetavasti leidub seal siis kambrike ka Ristikivile.
Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaal „Tuleviku laboratoorium“ Giardini aias, Arsenales, Forte Margheras ja valitud paikades üle Veneetsia kuni 26.XI. Peakuraator Lesley Lokko
Veneetsia arhitektuuribiennaali avapäevade järel sai ühismeedias populaarseks foto, mis oleks võinud olla pildistatud kuraatorinäituse avamiselt: lavale on kogunenud suur grupp vanemas keskeas valgeid mehi, kelle seas võis ära tunda maailmanimed nagu Massimiliano Fuksas, Peter Cook, Jean Nouvel, Ben van Berkel, Bjarke Ingels, Thom Mayne jt. Räägiti säästlikust tulevikulinnast ja globaalsetele väljakutsetele vastamisest. Tegelikult oli see klõps tehtud Giardini aiast kaugel eemal, biennaali satelliitüritusena toimunud tulevikulinna Neomi esitlusel, mida Saudi Araabia kõrbesse on hakatud mainekate lääne arhitektuuribüroode kavandamisel rajama. Igal muul juhul oleks Neomi hiigelmakett peanäituse ehe olnud. Seekordne Lesley Lokko kureeritud tähelepanuväärselt arhitektuurivaba arhitektuuribiennaal aga mängis naftarahadest toituva turundusprojekti nurka, muutis grupifotol poseerijad omamoodi hüljatute salongiks, kellel ei jäänud muud üle kui Giardini poole rusikatega vehkida: Zaha Hadidi büroo juhtivarhitekt Patrick Schumacher juba nimetaski näitusel toimuvat „eriala teadlikuks enesehävitamiseks“.1 Schumacheri iga sõnavõttu tänulikult kajastav online-meedia on saanud klikkimiseks hea konflikti ning tõenäoliselt pole kriitika ka Lokkole üllatuseks. Kirjanikuna teab ta väga hästi, et heas loos on pinget vaja ning tema sõnum tuua rambivalgusesse senised hüljatud ainult kirgastus. Lokko on teinud kõik, mis tema võimuses, et tavapärane lääne ja arengumaa hierarhia kummutada, biennaalide tavapärane esindatus pahupidi pöörata – ligi sajast peanäitusel osalejast on enamik siin esimest korda. Sellega võttis ta teatepulga üle eelmise aasta kunstibiennaalilt, kus samuti oli tugevalt esindatud mitteprofessionaalne, seni alaesindatud maailmanurkadest pärit kunst.
Tulevik on mujal
Biennaali kuraator, Ghana-Šoti päritolu Lesley Lokko kasvas üles Aafrikas, ent arhitektiks õppis Londonis. Tegi seejärel õppejõuna akadeemilist karjääri USAs ja Inglismaal, lisaks on ta avaldanud tosin romaani, kangelasteks peamiselt südikad power-woman’id. Soo- ja rassiküsimustes aktiivse sõnavõtjana on ta koostanud ühe esimese temaatilise kogumiku – „Valged paberid, mustad märked: rass, kultuur, arhitektuur“2 –
ning toonud Aafrika arhitektuuri fookusesse ka muul viisil: asutanud Aafrika arhitektuuri ajakirja Folio, Johannesburgi ülikooli juurde arhitektuurikooli ning oma kodulinna Accrasse Aafrika tulevikuinstituudi (African Futures Institute), mida ta praegu juhib. Biennaali korraldajad on juba aastaid kuraatoreid diskrimineerimist vältivalt valinud: Liibanoni päritolu Hashim Sarkis; Iiri daamide duo Yvonne Farrell ja Shelley McNamara, Alejandro Aravena Tšiilist, tõsi, kõik siiski tegevad arhitektid. Lokko on selles reas esimene mustanahaline ja kõige akadeemilisema taustaga, kes kasutab näitust häbenematult poliitilise tööriistana, vaadates arhitektuuri läbi koloniaalpoliitika ning rassiküsimuse prisma.
Sammy Baloji ja Gloria Cabrali skulpturaalne sein tegeleb Kongo ja selle kunagise emamaa Belgia koloniaalsuhtega, kus kaevandusjäätmeist tehtud tellised segatuna Veneetsia klaasitükkidega on kujundatud Kongo traditsioonilisi tekstiile meenutavaks ornamentikaks.
Kui seni tuldi Veneetsiasse lugema arhitektilt-arhitektile sõnumeid – kes mida ja kuidas projekteerib, kes on uued tulijad, mis imet annab teha digitehnoloogiate abil jne – ning publikule maaliti pilt linlikku ebavõrdsust ühishüveliste ruumide abil lahendavast arhitektist, siis Lokko vahetab õlapatsutuse maksahaagi vastu. Tulevik on mujal, sõbrad! See on Aafrikas, Mustal Mandril, mida lääs on sajandeid orjastanud ja ressursimaardlana kasutanud, mille kultuur on taandatud tsivilisatsiooniprotsessi hälbeks ning mille XX sajandi arhitektidest või ehituskunstist ei tea me midagi. Isegi Kenneth Framptoni õpikustaatuses „Moodsa arhitektuuri ajalugu“ on selle koha pealt vait.
Omamoodi irooniline on ka biennaali riigiti jagatud näituseruum, kus Aafrika koha peal haigutab tavaliselt valge laik, sest loomulikult pole oma ajaloolist paviljoni siin ühelgi selle mandri riigil peale Egiptuse, uuemate tulijatena osalevad Nigeeria ning Lõuna-Aafrika Vabariik. Lokko taotleb paradigmaatilist muutust, muudatust fookuses, teemavalikutes, ehitusmaterjalides, ja mis peamine – mõtteviisis, mida me arhitektuuriks peame ja kes on arhitekt. Ta kasutab muide arhitekti asemel sõna „praktik“, kelle suhet ruumiloomega määratleb tema tegevus, mitte erialadiplom ja nii kohtame näitusel kõikvõimalike elualade esindajaid. Kõikidele etikettidele lisatud autorite portreed mõjuvad deklaratiivselt, nagu tahaks kuraator alla kriipsutada osalejate valiku väljanägemist: üle poole Aafrikast või selle diasporaast, mehi-naisi pooleks ning vanuselt nooremapoolsed. Tulevik on väikese mõõtkava ja hajusate piiride päralt: pea kolmveerand osalejaist peab bürood üksi või kahe-kolmekesi, moodustavad ajutisi aktivismigruppe ning loovad projekte, mis sekkuvad ruumilisse keskkonda rohkem kunstiliste või uurimuslike vahenditega. Vahemärkusena olgu öeldud, et lääne diasporaas üles kasvanud autorite osakaal on suur, sest võib arvata, et näitus kui reflekteeriv meedium on traditsioonilises Aafrika kultuuris tundmatu nähtus ning biennaalil teostatakse kõige selle pulbitseva materjali eksponeeritavasse formaati surumisega omamoodi uus koloniseerimisakt.
Arhitektuur kui struktuur
Antropoloogiamuuseumi tunnet siiski ei teki, kuna kõik eksponeeritu on värske, sotsiaalselt terav ja kunstilise ambitsiooniga. Lokko tahab kaardistada „dekoloniseerimise ja dekarboniseerimise arhitektuuri“, ent sõna arhitektuur tuleks siin mõista alusstruktuuri tähenduses, nagu me räägime näiteks julgeoleku- või brändiarhitektuurist. Suur osa töid paljastab koloniseerimise võimumehhanisme, tegeldakse mälu ja traditsiooniliste ehitusviisidega, teised on narratiivi üles ehitanud fiktiivsele tulevikule. Näiteks arhitekt ja teadlane Thandi Loewenson toob biennaali žüriilt äramärkimise pälvinud töös välja rohepöörde vastuolud: Mosambiigis grafiidi kaevandamine nn taastuvas tehnoloogias kasutatavate liitiumakude jaoks tähendab jätkuvat geopoliitilist ebavõrdsust.
Sydneys tegutseva Grandeza Studio teatraalse video aineseks on Lääne-Austraalias, Pilbara maapõues peituvate ressursside hoolimatu kaevandamine: sõjarüüde ja püssidega varustatud rühmitus etendas maardla kuldse maketi kohal poliitilisi stsenaariume läbi mängivaid ökosõdalasi.
Kuldlõvi pälvinud Alessandro Petti ja Sandi Hilal (DAAR) tegelevad seevastu 1940. aastal fašistliku koloniaalarhitektuuri vaimus hoonestatud Borgo asulaga Sitsiilias, mis pidi tagurlikuks ja arenematuks peetud sitsiillased ümber kasvatama. Samasuguseid sakslaste ehitatud külasid kerkis ka mitmele poole Aafrikasse ning siit tekib iseeneslikult paralleel stalinistliku arhitektuuriideoloogia kehtestamisega kuuendikul planeedist, paraku oli Ida-Euroopa koos oma okupatsioonitraumadega näituselt loomulikult väljas.
Tulevik – düstoopiline ja painav – õhkus Liam Youngi videost ülemaalisest süsiniku sidumise masinast, mis õhusaasta vedelgaasina ookeani põhja pumbates puhastaks meie atmosfääri. Tõepoolest, esimese maailma emiteeritud kasvuhoonegaasid on koloniseerinud kogu maailma puhta õhu …
Rahvuspaviljonid on enamikus üles korjanud rohepöörde temaatika, neil siinkohal pikemalt peatumata võib esile tuua Belgia paviljoni (Bento arhitektid ja filosoof Vinciane Despret), kus eksponeeriti kohalikku ja komposteeritavat arhitektuuri, uuriti ehitusmaterjalide eraldamist elusorganismidest, sh vundamendiaukude savisest pinnasest ja mütseeliumist.
Holland tegi ettepaneku ehitada paviljonile vihmavee kogumissüsteem – aastasest kogusest piisaks suure osa Giradini kastmiseks – ning pani sinna kõrvale vee kui metafooriga tegeleva Carlijn Kingma, kes teeb steampunk’i laadis hiiglaslikel joonistustel nähtavaks meid ümbritseva majandussüsteemi ruumilise masinavärgi.
Oma maaläheduses laia meediakajastuse saanud soomlaste „Huussis“ ehk kuivkemmergus tehti vesiklosetti kasutavale biennaalipublikule täpselt selgeks, millist toitainerikast väetist see protseduur lõpuks toodab. Põhjamaade paviljon eksponeeris lavastuslik-etnograafiliselt saamide eluolu – põlisrahvast, kelle asuala jaguneb Norra, Rootsi ja Soome vahel.
Biennaal poleks see, kui ei kritiseeritaks biennaali ruumilist ülesehitust ennast. Austria paviljon (AKT ja Hermann Czech) kritiseeris teravalt biennaali kui veneetslaste endi jaoks eksklusiivseks ja elitaarseks muutunud nähtust. Nende soov oli ehitada tellingutest ajutine pääs üle kunagi avalikuks pargiks kavandatud Giardini müüri, et kohalikud elanikud saaksid vähemalt Austria paviljoni tasuta külastada. Biennaalivõimud keelasid selle muidugi ära, andes sellega aktsioonile veelgi tugevama värvingu. Sama sümboolne oli šveitslaste lahendus lõhkuda paviljoni füüsilised piirid – lammutada hõlpsamaks läbikäimiseks müür enda ja Venezuelale kuuluva naaberpaviljoni vahel.
Parima paviljoni Kuldlõvi saanud Brasiilia (Gabriela de Matos ja Paulo Tavares) „Maa“ („Terra“) võttis poeetiliselt kokku mitmed biennaali peanäitust läbivad teemad: kuidas põliselanike identiteedis on tähtsal kohal maapind (siit ka tampsavist istmed ja põrand) ning kuidas modernistlik pealinn Bràsilia ei ehitatud tühjale kohale, vaid kohalike hõimude asualale, kellelt võeti maa ja kes lõpuks leidsid end sellesama ideaallinna koletus slummis.
Eluaseme kaubastumisest rääkiv Eesti paviljon „Kodupeatus“ (Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson büroost b210) on kõigi nende piinavate teemade kõrval napp ja oma non-stop etenduslikkuses ootamatu – paviljoni külastaja astub sisse kellegi koju ning saab sooja vastuvõtu osaliseks (näitlejaist residendid elavad seal vahetustega näituse lõpuni), teda tabavad ruumi paigutatud vihjed kolimiskastidest kuni lõpmatult täieneva võtmeseinani rääkimas kodust kui kinnisvaraobjektist, mis on nii Eestis kui ka mujal Euroopas paljudele kättesaamatu unistus. Võib juhtuda, et teed koos võõrustajaga joogat või küpsetad saiakesi. Parima elamuse saamiseks tuleb võtta aega ja olla avatud suhtleja, ent ka siis ei pruugi kuraatorite eluasemepoliitikat kritiseeriv noot sinuni jõuda. Lahkudes tekkinud võõristusefekt sellest, mis siis oli tõeline ja mis mitte, jääb ometi kuklasse kummitama veel kaua pärast uksest välja astumist.
Mis jääb rääkimata?
Millest Lokko näitus eriti ei räägi, aga mis probleemina mahub sama hästi tuleviku laboratooriumi nime alla, on Aafrika rahvaarvu kasv, kiire linnastumine ja koos sellega hüppeliselt suurenev vajadus uute teede, elamute ja muu infrastruktuuri järele. Millest see ehitatakse ja kuidas see arhitektuuri CO2-jalajälge mõjutab? Kes lõikab kasu? Juba praegu toimetavad seal arendajaina aktiivselt rahvusvahelised, sh Hiina, suurkorporatsioonid, kelle tahe säästlikult ehitada pole arvatavasti kuigi suur, arvestades kohalike võimude kesiseid keskkonnaregulatsioone. Tulevikulabor võib sama hästi ka kliimakollapsit tähendada.3
Tulles tagasi loo alguses kirjeldatud hüljatute pildi juurde, siis tõepoolest, arhitektuur nii nagu ta vähemalt praegu siia ilma sünnib, võib paista igav, ahne, kommertslik, tehnoloogia-, mitte kvaliteedipõhine ning ilma mõjuta globaalsete kriitiliste olukordade lahendamiseks. Schumacheril on õigus kurta arhitekti marginaliseerimise üle, ehkki tööpuudus teda ei ähvarda, linnad on endiselt kasvukursil ning temasugused korporatiivsed projekteerimisfirmad sulanduvad sujuvalt kiireid ja tõhusaid lahendusi ootavasse teenusemajandusse. Küsimus on selles, millist rolli arhitektid ise endil näevad.
Selle sajandi hakul kirjutas arhitekt Alejandro Zaera-Polo, et arhitekt on taandatud n-ö ümbrikukujundajaks, kelle ülesanne on kujundada majadele atraktiivne nahk, kõik muu on turu või tehnoloogia paika pandud. Nüüdseks on sirgunud uus arhitektide põlvkond, kes kuulutab üldise moratooriumi ehitamisele või tegeleb sellega väga väikeses mõõtkavas, on teadlik ehituse negatiivsest keskkonnamõjust ning rahuldub materjalidele uute taaskasutusviisidega. Majaümbrikud ei ole kuhugi kadunud, uus mõtlemine on sellele lisandunud, aga suurema süsteemi muutmiseks peab huvitatud osalisi rohkem olema –
vajaduse korral ka rohepöördele, ligipääsetavusele, elurikkusele ja muudele praegustele ruumiloome teemadele kaasa aitavate seaduste näol.
Kaubastatud suhetega maailmas vajame iga asja jaoks tellimust. Tavapäraselt pole Veneetsias arhitektuurist väljaspoole jäävaga eriti tegeldud, pigem jäädakse oma liistude juurde ning unistatakse veelgi suurematest ja parematest majadest. Lokko erandlik, kultuurantropoloogilise fookusega biennaal näitab ruumi kui võimu vahendit, räägib lugu, milles arhitektid polegi peategelased, ehkki ridade vahele jääb ka nende õlul lasuv koloniaalajastu valge mehe süü.
Nii nagu praegu Eesti toimuvas monumendisõjas tõuseb pinnale Nõukogude aja tõlgendamine ja kokkuvõttes on see tervendav, nii võib ka seekordset peanäitust võtta teraapiana, mis ei pruugi vaatajatele (kellest enamik on valge nahavärviga turistid) kõige meeldivam olla, mis ei aita meid kuidagi edasi surnud punktist arutelus nüüdisaegse arhitektuuri eetiliste aspektide üle ja räägib lõpuks rohkem koloniaalajaloost ning sellest võrsunud kirjust kogukondlikust kultuurist kui näiteks ehitatud keskkonna tulevikust või tehisarust, mida ilmselt paljud lootsid Veneetsias näha. „Tuleviku laboratoorium“ ei paku lahendusi, vaid näikse ütlevat, et elevant on toas ja sellega tuleb tegeleda. Meie asi on, mis me selle avalikustatud infoga peale hakkame. Maailma tulevik ei sõltu ainult parematest majadest.
1 Tom Ravenscroft, Venice Architecture Biennale „does not show any architecture“ says Patrik Schumacher. – Dezeen, 23. V 2023.
2 Lesley Naa Norle Lokko, White Papers, Black Marks: Race, Culture, Architecture. Minnesota, 2000.
3 Stefan Dege, Venice Architecture Biennale focuses on Africa. – Deutsche Welle, 20. V 2023.
Venemaa-teemaliste raamatute laviin näib olevat langenud Eestimaa peale, ilmselgelt on tegemist nõudluse hüppelise kasvuga seoses Ukrainas peetava sõjaga. Mida rohkem ja täpsemalt oma idanaabri kohta teada saame, seda parem, sest siis teame, mida sealt veel oodata.
Mõne aja eest avaldas kirjastus Kava Briti ajaloolase ja ajakirjaniku Owen Matthewsi raamatu „Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest“, mille originaal ilmus 2022. aastal pealkirjaga „Overreach“. Seda mitmetähenduslikku sõna saab aga tõlkida mitmeti: see võib tähendada nt ’üle piiri minema’, ’üle võlli minema’, ’vinti üle keerama’ või ’üle pingutama’.
Owen Matthewsi raamatu „Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest“ originaal kannab pealkirja „Overreach“. Pealkiri näib olevat algtõuke saanud hoopis venekeelsest väljendist „bez predela“, mis tähendab, et pole mingeid piire, piiranguid, ei seaduslikke ega moraalseid. Just nii on Putin ja tema lähikond Venemaal juba hulga aastaid toimetanud.
Huvitaval kombel näib olevat raamatu pealkiri algtõuke saanud hoopis venekeelsest väljendist „bez predela“, mis tähendab, et pole mingeid piire, piiranguid, ei seaduslikke ega moraalseid. Just nii on Putin ja tema lähikond Venemaal juba hulga aastaid toimetanud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja täidetud rohkete faktidega. Kujunduslikust poolest võib tuua esile raamatu meeldivalt suure šrifti, mis laseb teksti ka eakamatel inimestel ilma vaevata lugeda.
Sõja eelloost niipalju, et jah, sõjapidamine kipub tõepoolest olema venelaste või venemaalaste (ei teagi enam, kuidas neid on õigem nimetada) ideoloogia. Mäletatavasti on Putin kalambuuritsenud, et „ükskõik, mida venelased ka ehitama ei hakkaks, lõpuks tuleb ikkagi välja Kalašnikovi automaat“. Kõik väärtuslik (bonum), mida võib pidada Venemaa-nimelise militaarriigi rikkusteks, on saavutatud sõjaliste vallutustega. Kõik pikemad rahuperioodid, mis jäävad sõdade vahele, on toonud Venemaale ainult häda ja viletsust (malum). Piisab, kui meenutada Nõukogude Liidu lagunemist, mis leidis aset pärast Teise maailmasõja järgset pikka rahu.
Nii polegi imestada, et Moskva kremlis haaras võime pärast Putini võimuletulekut sisemine rahutus, otsekui sund kellelegi sõjaliselt kallale minna, kaotada sel viisil väidetav ajalooline ebaõiglus. Muidugi eeldades, et see, kellele virutatakse, on piisavalt nõrk ega suuda vastu lüüa ning tema kallal saab karistamatult vägivallatseda. 2008. aastal vallutati ligi viiendik Gruusia territooriumist, seejärel võeti Ukrainalt 2014. aastal veelgi suurem tükk. Edasi mindi Süüriasse, kus Moskva demonstreeris 2015. aastast alates kogu maailmale oma sõjalist üleolekut ning ühtlasi seda, et ei hooli üleüldse rahvusvaheliselt kehtestatud sõja- ja humanitaarõiguse normidest.
Krimmi ja Donbassi osaline vallutamine kui suurema aktsiooni peaproov õnnestus: läänemaailm küll avaldas veidi muret, kuid ei teinud midagi otsustavat. See sobis Putinile ja tal oli põhjust loota, et ka 2022. aastal kulgeb ettevõtmine sama edukalt. Paraku niiviisi ei läinud ja Putini otsus minna sõtta umbes 160 000–190 000 mehega kogu 2000-kilomeetrisel piiril Venemaa, Valgevene ja Ukraina vahel (lk 22) kiskus algusest peale kiiva. Ukrainlased hakkasid vihaselt vastu ja pärast lühikest peataolekut ärkas ka läänemaailm, käivitusid sanktsioonid ja algas laiaulatuslik toetus Ukrainale.
Nüüdseks on „kiire võidukas sõjaretk“ kestnud juba üle aasta ja meenutab üha enam XIX sajandil peetud Krimmi sõda, kus Venemaa kaotas üle 500 000 mehe ja millega kaasnesid valusad siseriiklikud ja rahvusvahelised tagajärjed. Kõnealuses raamatus püüabki autor jõuda arusaamiseni, kuidas ikkagi on läinud niiviisi, et „maailmas tugevuselt teine armee“ ei suuda siiani kuidagi võita väge, mis ei mahtunud veel 2014. aastal tähelepanu väärivate vägede nimekirjagi.
Owen Matthews on tegutsenud Venemaal ajakirjanikuna pausidega ligi kolmkümmend aastat ning tunneb ilmselt seda maad ja seal elavaid inimesi. Varem on eesti keeles ilmunud 2012. aastal tema teos „Stalini lapsed“, kus ta räägib lähemalt oma keerulisest Venemaaga seotud päritolust. Siinjuures on huvitav autori ekskurss oma juurte juurde ka siinkohal arvustatavas raamatus. Need ulatuvad tagasi aastasse 1486, mil tema suguvõsa ajalukku läinud esimene esindaja, Kuldhordi tatari sõjapealik Bibik Beg vandus truudust Moskoovia vürstile Ivan III-le ja venestas oma nime Bibikoviks (lk 43). Bibikovid etendasid pärast Ukraina alade allutamist Vene tsaarile XVII sajandil olulist rolli Vene impeeriumi valitsemisel Ukraina üle, algul tsaari teenrite ja seejärel Nõukogude võimu ustavate käsilastena (lk 41). Nii tulebki välja, et raamatu autor, londonlane, on tšingisiidide järeltulija, kellel on pealegi eriline side Ukrainaga, sest tema ema Ljudmila sündis Harkivis. Venemaaga on Matthewl aga otsesed perekondlikud sidemed veel ka tema naise Ksenja päritolu tõttu.
Ukraina on alati olnud piiripealne maa (u krajna), kuid erinenud Venemaast algusest peale. Tsaaride Venemaa oli Kuldhordilt pärandina üle võtnud „orjade ja orjapidajate“ ühiskonna koos sinna juurde kuuluva mentaliteediga. Ukraina oli aga juba hetmanite ajal, see tähendab enne aastat 1654, mil hetman Bogdan Hmelnitski vandus truudust Moskva tsaarile, vabade talupoegadega maa, kus pärisorjus oli haruldane“ (lk 47). See raamatus esile toodud ukrainlaste ja venelaste erinevus on abiks ka praeguse Moskva-Kiievi vastasseisu sügavuse mõistmisel.
Pärisorjus sarnanes Venemaal pigem traditsioonilise orjusega, mida juurutasid esmalt varjaagid, kui panid käima kohalike inimeste ehk holoppide orjakaubanduse. See jätkus Kuldhordi ajal (rab-krestjanin) ja ulatub otsapidi välja tänapäeva Venemaani. Vene vürstidel ei olnud khaanidega vasalli-süserääni suhe, mida tunti Euroopas, vaid vürst oli khaani ori. Kuna khaan lubas Moskoovia vürstidel talupoegi piiramatult ekspluateerida, peaasi et ette nähtud maksud laekuksid, oli lihtrahva olukord mitmekordselt õigusetu.
Autori vaade Venemaale näib olevat ehe ja ta on hästi ära tabanud sealsete inimeste vaimsuses ja üldises õhustikus seoses sõjaga toimunud nihke: kasvas hüppeliselt usaldamatus võõraste vastu. See tendents langes kokku plahvatuslikult kasvanud demonstratiivse patriotismiga, mida kannavad sageli nii need venemaalased, kes on sealt põgenenud (hinnanguliselt üle ühe miljoni) kui ka kodumaale jäänud. Venemaa kohta käivas narratiivis on palju sellist, mida ei saa alati sõnadesse panna, vaid mida tajutakse pigem intuitiivselt. Sedasama nähtust kannab ka mõiste „ponjatije“, välja ütlemata, kuid siseringis aktsepteeritud põhimõte, mille järgimine on tegelikult kohustuslik.
Matthewsi väitel tegutseb Putin situatiivselt, mitte strateegiliselt, ilmselt tulenevalt oma erialasest väljaõppest. Ukraina vastu on aga Putinil eriline vimm ja vaen, mida ta pole pidanud vajalikuks isegi mitte varjata. Tuleb nõustuda autoriga, et Putin võib küll tahta olla ajaloo guru ja üritanud luua sogaseid ajalooteooriaid, kuid 2022. aasta invasiooni peapõhjus on Ukraina roll Nõukogude Liidu surma esilekutsumises (lk 59).
Traditsiooniliselt elavad Ukrainas ukrainlased enamasti maal ja provintsis, venelased on aga pigem linnarahvas. Kuidas jõuti Moskva kremlis otsusele alustada terroriga Ukraina linnaelanike vastu, kuigi suurem osa neist on venelased, pole võimalik ratsionaalselt mõista. Just neist on saanud nüüd venekeelsed Ukraina patrioodid, kes võitlevad vapralt Vene vägede vastu oma armee ridades. Ja see vähendab suuresti Putini võiduvõimalusi ja suurendab Ukrainas lootust, et pärast sõja lõppu pole enam tegu „lõhenenud riigiga“.
Kõige täbaramas olukorras on need Donetski ja Luhanski oblasti elanikud (sageli ka venemeelsed inimesed, kes on Kiievi silmis reeturid), keda tegelikult ka Venemaal keegi ei oota. Raamatus on kirjeldatud olukorda Donbassis: 2021. aasta novembris ei olnud 2014. aastal röövitud alkoholipoe aknaid ikka veel ära parandatud ja „see oli lihtsalt laudadega kinni löödud. Ainsate kallite autodega .. sõitsid maskeerimisvormis mehed – kohalikud bandiidid“ (lk 327). Rääkimata Putini 2022. aastal valla päästetud laastamistööst ja tapatalgudest, mis on olnud palju hullemad kui 2014. aasta sõda, nagu autor õigesti nendib.
Venemaa on ennast ikka määratlenud läänega vastandumise kaudu, kuigi lääs pole kunagi Venemaale seda laadi au osutanud, et oleks hakanud ennast Venemaaga vastandama. Ja selline kõrkus ärritab hingepõhjani respekti ihaldavaid venelasi, keda iseloomustab liialdatud patriotism, mis koosneb võrdses koguses solvumisest ja uhkusest (lk 66). Terve põlvkonna venelaste arvates (Putin kaasa arvatud) on 1990. aastad alanduse, läbikukkumise ja vaesuse kümnend (lk 68). Moskva kremli hinnangul on sellele järgnenud Putini juhtimisel põlvilt tõusmine, enese taaskehtestamine suurvõimuna.
Hulk lehekülgi pühendatakse raamatus hallile kardinalile Vladislav Surkovile (sünd Aslambek Dudajev, 1964), Põhja-Kaukaasias sündinud paradoksaalsele tegelasele, kel isaks tšetšeen ja emaks venelanna. Temast sai mõjuvõimas niiditõmbaja, kellelt pärineb eklektiline kõigi venelaste lootusi ja unistusi rahuldav ideoloogia. Matthewsi väitel „loodi see suure isamaasõja mälestuste naiivsest idealismist, õigeusu rahvuslusest ja Nõukogude nostalgiast ning selle eesmärk oli luua postmodernistlik rahvuslik uhkustunne, millega võiksid ühineda kõik alates mängunohikutest ja lõpetades babuška’tega“ (lk 119).
Hiljem omandas ta asepeaministri positsiooni ja kureeris 2014. aastast Venemaa tegevust Ukrainas. Tema vaen ja põlgus Ukraina ja ukrainlaste vastu on üldtuntud ja omandanud peaaegu sama võimsa kuvandi nagu Suure isamaasõja päevil nt Ilja Ehrenburgi sakslasi rahvusena dehumaniseerivad kirjatükid: „Ukrainat ei ole olemas, on ainult ukrainalikkus“, „see on kindlat sorti vaimuhaigus“ (lk 120). Paraku läks Surkov oma mõttelennuga liiale, avaldades 2020. aastal artikli „Putini pikk riik“, oma nägemuse Venemaa tulevikust. Seni osav poliitakrobaat kukkus n-ö köie pealt maha ja astus tagasi riiklikelt positsioonidelt sama aasta detsembris (lk 158-159). Kuidas sai ta unustada, et Putin tahab olla ise ajaloolane, filosoof ja ideoloog ega salli konkurente, sest teatavasti kehtib sealkandis jätkuvalt raudne reegel „annab Jumal ameti, annab ka mõistust“.
Tasa, tasa toimunud võimuvertikaali kindlustamine ja sisevaenlaste elimineerimine lõppes Putinile ja tema lähiringile suure pauguga 24. veebruaril 2022. Sõda Ukrainas on, nagu juba teame, niivõrd mastaapne väljakutse, et pärast seda pole sellel maal enam miski endine. Võib-olla on raamatu autor nagu paljud teisedki lääne kommentaatorid enne teda jäänud liialt uskuma kremli (Putini) kehtestatud punaseid jooni, kuna too on lubanud võidelda Krimmi eest vajadusel tuumarelvaga. Autor on mõneti skeptiline Ukraina täieliku võidu suhtes, mida käsitleb osas pealkirjaga „Ukraina lõppmäng“ (lk 334-338). Muidugi lõpeb see sõda läbirääkimistega, sest Ukrainal (läänel) pole vähimatki tahtmist hakata vallutama Venemaa territooriumi, kuigi Putini ja koos sellega Venemaa positsioon jääb iga päevaga üha nõrgemaks. Okupantide tekitatud sõjakahjud muudkui kasvavad ja arve esitatakse nagu ikka kaotajale, mitte võitjale.
Esimene smuta oli Venemaal mäletatavasti siis, kui tsaar Ivan Julm oli koos ustavate opritšnikutega riiki kaootiliselt valitsedes ära raisanud riigi jõuvarud. Kõik märgid näitavad, et Venemaal on tulemas järjekordne smuta ehk „segaduste ja häbi aeg“, mil kontrolli all kaosest saab kontrollimatu ja organiseeritud vägivallast organiseerimatu. Küsimus on üksnes, millal ja kuidas see juhtub. Kes on süüdi ja kellest saavad sel korral sakraalsed ohvrid? Muidugi leitakse need eelkõige sõjaväelaste hulgast (nt Šoigu ja Gerassimov), sest valitsejale on imerelvade kohta palju kokku valetatud.
Bardak ja segadus Vene sõjaväes näib olevat sama igavene kui Vene riik. Sedasama näeb iga päev ka praeguses sõjas, kus armee väidetav tõhusus ja ajakohasus pettusena regulaarselt paljastub. Eliitüksuseks nimetatud 56. kaardiväe õhudessantpolgul polnud kasarmutes voodeid, sageli ka mitte elektrit ja vett .. Majades hulkus ringi kari metsistunud koeri“ (lk 277) jne, jne. Tuttav pilt, mis meenutab mulle olukorda aastal 1992 riigikaitse akadeemias, mis loodi endise NSVLi kaitseministeeriumi ehitusvägede poliitakadeemia asukohta Kosel. Venelased olid jätnud oma neljajalgsed sõbrad Eestist lahkudes maha ja kodutute koerte karjad kogunesid toidulõhna peale akadeemia territooriumile.
„Tšetšeenid on hirmuäratavad sõdurid“ (lk 280) nendib Matthews, kes on kriitikavabalt üle võtnud venelaste seas levinud hoiaku. Hirm tšetšeeni sõdalaste ees kummitab venelasi kahest Tšetšeenia sõjast saadik ja küllap on selles omajagu süütunnet selle rahva vastu korda saadetud sõjakuritegude tõttu, aga ka hirmu kättemaksu ees (à la veritasu). Ukrainas paistavad kadõrovlased tegelevat aga peaasjalikult Tiktoki videoklippide tegemise ja vangide ning tsiviilelanike kallal vägivallatsemisega. Värvikas pealik Kadõrov on leiutanud kogunisti oma keele, kus kordub pidevalt parasiitväljend „don, don“, mis meenutab lapsepõlves kuuldud pi-keelt. Suurel sõjapealikul jäi lapsepõlv nähtavasti lühikeseks.
Teine värvikas raamatus käsitletud tegelane on Dmitri Prigožin, tuntud kriminaal ja troll ning Wagneri-nimelise eraarmee esindusfiguur. Loomulikult on Wagner loodud eesmärgiga peita Moskva osalemist kogu maailmas aset leidvates valgustkartvates tegemistes, kus on mängus kremli huvid. Sellesse grupeeringusse kuuluvate palgasõdurite jälg on Ukrainas tuvastatud juba 2014. aastal. Uue sõjalise kampaania käigus 2022. aasta juunis anti Wagneri grupile õigus värvata Venemaa vanglates kinnipeetavaid süüdimõistetuid (lk 284). On lahtine, kuivõrd kasulikuks on seda laadi värvatud osutunud või täitsid ja täidavad nad jätkuvalt üksnes kahuriliha rolli.
Tegelikult on küsimus selles, milline on õigupoolest hea, efektiivne sõdur. No ei ole vene kodukootud natsid, samuti kurjategijad ehk endised vangid ja õhku täis mägede pojad head sõdurid, kuigi nad võivad olla vahvad bandiidid ja innukad kaitsetute inimeste kallal vägivallatsejad. Distsiplineeritud ja hästi varustatud sõjavägi lööb nad kiiresti puruks, nagu see juhtus opritšnikute väeosadega Liivi sõjas XVI sajandil ja juhtub jätkuvalt praegu Vene-Ukraina sõjas.
Kahe eelnimetatud tegelase oht Venemaale kui legitiimse riigivõimuga piirkonnale on aga erakordselt suur, sest nad on peagi saabuva smuta ettekuulutajad ja juba ka elluviijad. Kadõrovi juhitud Tšetšeenias on kehtestatud šariaat ehk eriline õiguskord, mis allub küll vormiliselt Moskvale, kuid elab mingit oma reeglite järgi kulgevat elu ja on nagu põletikuline paise Vene impeeriumi ihus. Niisugusel kujul kestab kokkulepe Putini ja Kadõrovi vahel senikaua, kuni kremlil jätkub ressursse sealse välise rahu kinnimaksmiseks. See, et Kadõrov on nimetanud Putinit oma teiseks isaks ja vandunud talle igavest ustavust, kaotab ühel hetkel igasuguse tähenduse, sest vastavalt ponjatije’le „nõrku pekstakse“.
Prigožini kriminaalne projekt õõnestab riigivõimu legitiimsust teisest suunast. Ükski riik ei saa endale lubada olukorda, kus riigi seatud piir kriminaalse ja legaalse käitumise vahel kaob olematuks. Kurjategijat, kes kannab vanglakaristust, ei saa lihtsalt vanglast lahti lasta, ei saa talle relva kätte anda ja ta siis marukoerana ukrainlaste vastu võitlusse saata, garanteerides talle ellujäämise korral täieliku vabastamise vastutusest kõigi kunagi korda saadetud kuritegude eest. Varem või hiljem tuleb selle seltskonna vaoshoidmisega hakata tegelema riigi õiguskaitseorganitel, kuid praegusi peremehi Moskvas näib huvitavat üksnes võimule- ja ellujäämine.
Siinjuures on sümptomaatiline raamatu alguses kirjeldatud juhtum multitalent Zahhar Prilepiniga, kes olevat kunagi olnud Matthewsi sõber, kuid kellest oli järsku saanud „vist aus vaenlane“ (lk 12). See kirjanduslike ambitsioonidega „sõber“ oli varem OMONi üksuse komandör, osales aastatel 1996–1999 Tšetšeenia sõjas ning toetas aktiivselt 2014. aastast Krimmi annekteerimist. 2015. aasta detsembrist oli ta nn Donetski Rahvavabariigi juhi Zahhartšenko nõunik. Too hukkus 2018. pommiplahvatuses. 2023. aasta 7. mail tehti ka Prilepinile atentaat ja ta sai raskelt vigastada. Nii et sealkandis on elu täis seiklusi ja asjaosalistel igav juba ei hakka.
Kokkuvõttes kirjeldatakse raamatus suhteliselt kiretult, kuidas Vene maailm üritab (edudult) Ukrainasse tagasi tulla, nagu tahetakse tagasi tulla kõikjale, kuhu on kunagi astunud „vene sõduri saabas“. Raamatu autor ei kritiseeri ega mõista hukka Venemaad ja veel vähem venelasi. „Venelaslikkust, venelikkust“ on püütud avada kiretult ja eesmärgiga mõista. Autor valdab ainest, kuid jätab otsustamise sõja ebaõnnestumise põhjuste üle lugejale. Nii võibki öelda, et siinsete Venemaa-huviliste lugemislaud on täienenud veel ühe teosega, mis on abiks Venemaa olemuse ja Vene-Ukraina sõja tagamaa mõistmisel.
Viimastel riigikogu valimistel suure hulga valijate toetuse pälvinud ja koos Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga võimule pääsenud Reformierakond toob oma tegevusega poliitikakommentaatoritele taas ise teemad lauale. Just nii, nagu toimus 2021. aasta jaanuaris, kui Reformierakond pärast vaheaega uuesti võimule oli pääsenud. Siis tekitasid suuri vaidlusi partei kärpekavad. Seekord aga, vastupidi, on tuliste debattide põhjuseks maksutõusud ning uute maksude kehtestamise plaanid. Juba on palju arutletud nende täpsema sisu üle, konkreetsete maksuliikide, uute maksude ja kavandatud suuremate maksumäärade üle, ning seda tehakse ka edaspidi. Kriitikat on kuulda palju, sealhulgas oma erakonna liikmetelt.1 Kuid hoopis teistsugune küsimus ja demokraatia elujõu seisukohast olulisemgi on see, et maksuideedest ei räägitud enne valimisi, või vähemalt ei räägitud rahvale piisavalt selgelt. Reformierakonna esindajate valimiste eel antud lubadus eelarve paremasse seisu viia või nende oletatav valimisvõitluse aegne lootus, et majandus pöördub kasvule ja makse ei olegi vaja tõsta, ei ole asjakohased argumendid. Lubadus liikuda tasakaalus eelarve poole võib sisaldada erinevaid meetmeid, olgu see maksude tõstmine või teenuste ja toetuste vähendamine jne. Aga asi pole maksude tõusus kui sellises. Nui neljaks kärpimine, nagu Reformierakond on aeg-ajalt endale südameasjaks võtnud, võib mõnikord olla maksude tõstmisest halvem mõte.2 Kuid mis järeldub sellest, kui olulised otsused ja valikud, mida pärast rakendama hakatakse, vaikitakse valimiste eel maha? See on demokraatia mõistmise küsimus. Või teisiti öeldes: mida tähendab rahva toetuse saamine nii, et rahvas ei ole teadlik, mille poolt ta hääletab? Seda võib vaadelda kahel moel, valija vaatenurgast ja poliitiku vaatenurgast.
Kaja Kallaselt küsiti, miks Reformierakond maksutõusudest valimiskampaania ajal ei rääkinud. Tema vastus oli, et „see on ebapopulaarne“.
Valija perspektiiv
Kui ebameeldivaid teemasid või plaane valimiste eel ei puudutata, kartes, et nii kaotatakse hääli, viitab see arusaamale, et rahvas on poliitikas rumal, talle ei tohi tõsistest probleemidest rääkida. See hoiak pole sugugi uus ja juba ammu on sellele tuginedes välja toodud esindusdemokraatia eelised. Näiteks Montesquieu on XVIII sajandi keskpaigas öelnud, et esindajate „suur eelis seisneb selles, et nad on võimelised asju arutama“, ning et rahvas „ei ole selleks sugugi sobiv – see moodustab demokraatias ühe suurima raskuse“.3 XX sajandil jagab sama skeptilist hoiakut rahva poliitilise arukuse suhtes ka Joseph Schumpeter. Ta ei pea õigeks vaadet, nagu oleks demokraatia viis, millega rahvas määratleb „üldise hüve“ või „ühise tahte“, mida poliitikud omakorda ellu viivad. Sest inimesed pole tarvilikul määral asjatundjad. Schumpeter resümeerib, et „demokraatlik meetod on niisugune institutsionaalne korraldus poliitilistele otsustele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustusvõimu konkurentsivõitluses rahva häälte pärast“. See tähendab, et rahva esindajad ehk poliitikud on poliitikas asjatundjad ning just nemad peavad välja käima teostatavad eesmärgid ja lahendused. Rahvas aga valib valimistel poliitikute välja käidud programmide ja ideede vahel. Just nii, nagu turul või kaupluses valib ostja müügile pandud kaupade vahel. Inimene ei ole ega peagi olema poliitikas ekspert, olgugi et oma erialal või endale tuttavatel teemadel oskab ta väga hästi kaasa mõelda ja tegutseda. Schumpeteri sõnul „pole lihtsalt tõsi, et koduperenaisi on kerge petta toidukaupade, tuttavate majapidamistarvete või riidekraami osas“. Ja „nii on lood enamiku igapäevaelu otsustega, mis jäävad sellele väiksele alale, mida üksikkodaniku meelemõistus suudab haarata täie arusaamaga reaalsusest“.4 Teisisõnu, kodanik tunneb üldiselt väga hästi teda ennast puudutavaid valdkondi nagu pere, äri, hobid, sõbrad jne.
Kuid mis poliitikasse puutub, siis seda valdkonda rahvas kuigi hästi ei mõista, ei saada aru, mis on töökindel ja millised eesmärgid on ebamõistlikud. Näiteks siinses maksutõusu arutelus võib märkida, et keskmine inimene soovib võimalikult palju teenuseid, aga võimalikult madalaid makse. Need on vastandlikud ootused ja ebarealistlik on neid korraga ellu viia. Aga kui poliitikud räägivad enne valimisi üldist juttu eelarvetasakaalust ning lähevad konkreetseks alles pärast valimisi, andes teada, et eelarvetasakaalu saavutamiseks eelistatakse maksude tõstmist, siis selline esindusdemokraatia loogika enam ei kehti. Valija ei tea enam, mida ta valimistel „ostab“. Ja see on hoopis teine asi. Rahvas on poliitikas ehk rumalavõitu, kuid mitte päris rumal. Ta eeldab, et valimisvõitluses on käibel vaidlusi tekitavad valimislubadused, mis igaüks üksikuna võttes osale valijatest ei meeldi, kuid osale valijatest meeldivad. Näiteks meil on suuri debatte tekitanud küsimus pensioni teisest sambast ja selle n-ö vabatahtlikuks muutmisest. Sel juhul valija teab, miks ta konkreetse lubaduse välja käinud erakonna poolt hääletas või ei hääletanud. Samuti on poliitikas levinud nähtus, et erakonnal ei ole võimalik valimislubadust ellu viia, kuna tuleb arvestada ka koalitsioonipartnerite soovidega. Ent mõlemal juhul pole valija pahane lubaduse ebaselguse ega elluviimise, mida üldse ei lubatudki, pärast. Kuid praegu on täiesti teine olukord. Kui mõtleme sõnale „valimised“, antakse märku, et on võimalik hääletada erinevate ideede ja programmide poolt, et poliitikas on olemas valikuvabadus. Kuid valikul on mõtet üksnes juhul, kui on teada, mille vahel valitakse, kui on teada, mis on iga valiku sisu. Mitte asjata pole meil käibel väljend „põrsast kotis ostma“. See tähendab, et ostja peab saama ostetavat kontrollida. Ta peab teadma, millise kauba ta saab.
Loomulikult lähtub valija oma häält andes mitmesugustest teguritest, nagu näiteks poliitiku karisma, iseloomuomadused, kunagised tähtsad teod, ja sel juhul on valija tema suhtes leplikum. Kuid märkimisväärne osa valijaid ei pruugi olukorras, kus valimislubadused ja valimiste käigus arutatud kesksed teemad ning tegelikud otsused lahknevad, poliitikule või parteile enam uut võimalust anda. Nad valivad kellegi teise või jätavad valimata. On ka väidetud, et valimiste vahelisel ajal, juhul kui poliitik lubadustest kinni ei pea või teeb midagi muud kui see, mida teha lubas, on valijate ülesanne mitte vait olla ja omaette kiruda, vaid protestida. Seda saab teha ühismeedias, vabaühenduste ja muude kanalite kaudu. Praegu on tõesti kriitikat kostnud, kuid see pole olnud tugev. Miks? Ilmselt on õige hiljutine tähelepanek, et kuigi see, et „elluviidav poliitika peegeldaks mingilgi määral valija tahet ja oleks laias laastus kooskõlas valimiste eel antud lubadustega, on esindusdemokraatia tuumaks“, on teisest küljest ometi nii, et „kuna opositsiooni jäänud EKRE oleks alternatiivina liberaalidele vastuvõetamatu, siis antakse Reformierakonnale ja tema partneritele nii mõndagi vaikimisi andeks“.5 Selle mõtte juurde pöördun lõpuks tagasi.
Poliitiku perspektiiv
Mida on poliitikul sellest olukorrast õppida? Kindlast ei ole mõistlik avalikult väita, et ebameeldivatest asjadest ei räägita selle pärast, et need võtavad valimistel hääli ära. Just nii läks, kui Kaja Kallaselt küsiti, miks Reformierakond maksutõusudest valimiskampaania ajal ei rääkinud. Tema vastus oli, et „see on ebapopulaarne“.6 Kui poliitik tõesti nii mõtleb, ei tohi ta seda avalikult öelda, sest see annab märku suhtumisest – ning antud juhul valija mõistab, et teda ei ole võetud tõsiselt. Kui isegi nõustuda poliitiliselt mõtlejate argumentidega, et rahvas on poliitikas võhik, tuleb talle ikkagi pakkuda ausat kaupa. Talle tohib ja peabki rääkima asjadest, mis on ebameeldivad, kuigi need hiljem kõigest hoolimata ellu viiakse. Muidu on tegemist sama juhtumiga, kus poes müüdava kauba reklaam ei vasta tegelikkusele.
Miks õigupoolest tuleb olla avatud, s.t riskida teatava hulga häälte ajutise kaoga, rääkides valijale ebameeldivast? Kui erakond rakendab poliitikat, mida selle valijad ei osanud oodata, kahjustatakse konkreetsete poliitikute ja erakonna usaldusväärsust. Valija tunneb, et temaga on manipuleeritud, et teda ei kohelda kui täiskasvanut, kui mõtlemisvõimelist indiviidi. Kui jutt on näiteks maksutõusudest, ning neist valimisvõitluses juttu ei tehtud, siis valija tõenäoliselt eeldas, et erakond jätkab varasema suhtumisega maksudesse ja maksumuudatustesse. Praegune opositsioon kasutab kindlasti selle olukorra ära kui võimaluse edaspidi valimistel kritiseerida koalitsioonierakondi, iseäranis Reformierakonda, aga ka Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Ja miks mitte teha sama, s.o mitte rääkida ebameeldivatest otsustest avameelselt. Kui nii on kasulik.
Valijad hindavad poliitikute usaldusväärsust ja järjepidevust. Ja seda, milliseid tegusid korda saadetakse. Et see nii on, seda oleme näinud poliitikute puhul, kes ühtedel valimistel koguvad väga suure häälesaagi, aga järgmistel ei pruugi üldse valituks osutuda, saades kordades väiksema toetuse. Laiem probleem on see, et kui side rahvaga jääb nõrgemaks, s.t lubaduste teoks tegemata jätmine, millest valimisvõitluses ei räägitud, muutub regulaarseks, tähendab see usalduse kadu demokraatia vastu. See tähendab umbusku demokraatlike protsesside vastu, seejuures valimisosaluse vähenemist. Samuti karmi käe igatsust, poliitika vastu huvi vähenemist jne. Vaevalt et see on praegu koalitsiooni kuuluvate erakondade soov.
Enne mainisin seisukohta, et valija annab EKRE võimuletuleku kartuse tõttu Reformierakonnale ja tema koalitsioonipartneritele praegu palju andeks. Aga kui kaua ta seda teeb? Jutt ei ole sellest, nagu oleksid EKRE valijad Reformierakonna peale vihased, sest makse tõstetakse ja enne sellest ei räägitud. Nemad niikuinii ei vali Reformierakonda. Jutt on Reformierakonna enda valijatest. Sellest, kuidas nemad edasi tegutsevad. Kas nad kardavad endiselt EKRE võimule pääsemist või hoopis otsuseid, millest valimiste eel ei olnud midagi teada? Ja valijate toetuse püsimine ongi juba õigupoolest aktuaalne. Riigikogu valimistest pole palju aega möödas, kuid Reformierakonna reiting on märgatavalt langenud. Reitingud muutuvad küll pidevalt, kuid valijate toetuse vähenemine on toimunud. Vaevalt et selle taga on olnud meedia kallutatus, nagu võiks arvata peaministri väljaütlemistest.7 Põhjusi tuleb otsida enda juurest.
3 Charles Montesquieu, Seadustest, mis kujundavad poliitilist vabadust seoses konstitutsiooniga. Tlk Enn Sarv. – Akadeemia nr 3/1990, lk 565–586.
4 Joseph Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni. Jüri Lipping (koost. ja toim.) Kaasaegne poliitiline filosoofia, EYS Veljesto Kirjastus 2002, lk 63–98.
Kas diskrimineerimist on vaja? Küsimus võib kõlada retoorilisena, võib isegi näida, et see on iroonia. „Mida on siin üldse arutada,“ ütleb õigluse hääl. Kas pole mitte meie ajastu üks määravaid tõdemusi just see, et diskrimineerimine on pahe, millest peab vabanema? Tahetakse olla vaba kellegi eelarvamuslikust piiramisest, väljajätmisest jne. Ometigi olen aja jooksul üha enam veendunud paljude mõistete mitmetahulisuses ja „diskrimineerimine“ pole siin erand. Sügavamasse tähendusse süvenemata on alati oht heita piiravaga ühes kõrvale ka see, mis on tegelikult abiks.
Võõrsõna „diskrimineerimine“ tuleneb ladinakeelsest tegusõnast „discriminare“, mille esmane tähendus on „eristamine, asjadel vahetegemine“. Sõna on väljendanud inimese võimet, aga ühtaegu ka vajadust eristada maailmas üksteisest erinevat, et seeläbi paremini orienteeruda. Eri asjade ja nähtuste eristamine on vajalik olnud nii praktiliselt (lahutamaks söödavat söödamatust, kuuma külmast, ohutut ähvardavast) kui ka selleks, et seada endale inimeste ja kogukondadena adekvaatsemaid eesmärke.
Sõna taunitav konnotatsioon avaldub alles siis, kui vahetegemise võimet hakatakse kuritarvitama ja tuginema erisusele seal, kus on oluline otsida ühisust. See avaldub ka siis, kui kasutada vahetegemist mitte maailma paremaks mõistmiseks või selles orienteerumiseks, vaid ainuüksi teiste ärakasutamiseks enese huvides. Ja ka siis, kui eeldatakse, et kellelegi on sünnipäraselt või ka mingi muu tingliku, välise kriteeriumi alusel tagatud suuremad õigused kui kõigile teistele. Teisisõnu siis, kui kõigi olemasolevate erisuste kõrval hakatakse eitama üht ja üldist, meid kõiki ühendavat inimlikkust või elusust.
Kaks äärmust
Selle juures tuleb aru saada, et äärmusse on võimalik langeda mõlemas suunas, ning igasugune äärmus on lõppkokkuvõttes rõhumine. Äärmust, kui teiste vabadust ja õigust oma eelist andva erisuse nimel piirama asutakse, tunneme ajaloost hästi, orjapidamisest ja poliitilistest vangilaagritest rassilise, usulise või muud laadi halvustamiseni. Ollakse justkui õppinud või vähemasti järele mõelnud, et sellised hoiakud ei too kahju üksnes nendele, kelle suhtes neid rakendatakse, vaid õigupoolest ka neile, kes neid rakendavad.
Ometigi, nagu sõna „diskrimineerimise“ algses tähenduses viitab, on ühtviisi eksitav mõelda, et erisusi maailmas ja inimeste vahel õieti ei ole ning et kõik taandub vaid ühesusele, mis teeb identiteedist valikulise ja meelevaldse mõiste. Siit võrsuvad hääled, mis räägivad rahvuslusest kui killustumisest või igast traditsioonipidevuse püüdest –
olgu siis abielu, pere, keskkonna või mõne muu mõtestuse kontekstis – kui sallimatusest uue ja „progressiivse“ suhtes. Ühtaegu seletab see, miks näib osa nn võrdsusliikumistest nõudvat varasemat eristust kummutades tegelikult vaid selle jätkumist teises vormis või ümberkorraldatud privileegidega. Pole raske leida näiteid, kui leitakse, et must ihuvärv on ilus ja selle üle võib uhke olla, aga hoidku taevas, kui keegi oma valge ihu kohta sama arvab, transinimene sümboliseerib ühiskonna sallivust ja täiust, aga töökas peretraditsioone hindav isa on kellegi arvates rõhuja, jne. Suuri ressursse ühe või paari vähemuse esiletõstmisse panustades on piir tunnustamise ja propaganda vahel aja jooksul hägustunud ja, mis kõige kurvem, ollakse justkui minetanud usu inimese loomupõhisesse headusse.
On paratamatu, et kui hakatakse inimese õigusi ja moraalset väärikust määratlema selliste kriteeriumide alusel nagu rass, sugu, usulised või seksuaalsed eelistused ja leiame mis tahes moel, et üks või teine peaks andma kellelegi põhimõttelise eelise, siis on juba hüljatud alus, millele kogu meie ühtsus inimeste ja ühiskonnana peaks tuginema. Siis otsime, eitades elu ja inimese käsitamatut vaimsust, meid ühendavale hingelisele tuumale materiaalset, mehaanilist asendust: loomupärase osadustunde asendab seadus, dünaamilisest reaalsusest olulisemaks saab parasjagu käibiv sotsiaalne, moraalsuseks nimetatud norm. Säärane püüe otsib ometigi lahendust valest kategooriast.
Looduse mõõdupuu
Üks hea võimalus tasakaalu otsida on pöörduda võrdluseks looduse poole. Looduse seaduspära on toiminud aastatuhandeid, mistõttu võib selle jätkusuutlikkuses kindel olla. Loodus on loodud enne meid ja meist suuremana ning kuigi inimene on ajaloo jooksul vahel ikka püüdnud selle seadusi eitada, olgu siis jõgesid tagurpidi voolama pannes või põhja laiuskraadidel lõunamaa taimi kasvatades, pole see seni tulemuslik olnud. Kui inimene seab iseend maailma looja ja valitseja positsioonile ning asub looma uusi, looduse tavaga vastuollu kiskuvaid seadusi, tuleb tõenäoliselt arvestada peatselt järgneva kaosega.
Mitmed läänemaailma nn progressiivsed ideed jäävad ses vaates seisma üsna savijalgadele, olgu siis voli oma sugu käigupealt ümber hinnata, püüe absoluutse võrdsuse järele või hierarhia igasuguse väärtuse eitus. Milline on looduse absoluutne võrdsus? Kas jõehobud on võrdsed lõvidega, kihulased mardikatega, ristik roosidega, vindid kurgedega?
Milline on haneparve või metskitsesalga demokraatia? Võrdsuse kontseptsioon avaldub siin hoopis teistel alustel, kui seda on võrdne omand, rollide ühelaadsus, keeld kedagi endast teistsuguseks arvata. See avaldub selles, et igaüks teadvustab oma rolli suuremas tervikus ja seetõttu on igaühel ka õigus võtta looduselt, mida on oma rolli täitmiseks vaja. Üldist tasakaalu see ei riku.
India teistlikus kirjanduses („Šri išopanišad“) leidub samasisuline värss: „Kõik liikuv ja liikumatu kõiges loodus on selle looja valitseda ja omada. Seepärast peaks igaüks enesele võtma selle, mis on talle eluks vajalik ja talle seega eraldatud tema jaona, jättes võtmata ülejäänu, kuna teab, kellele see kuulub.“ Ebavõrdsuse aluseks on selle nägemuse järgi inimese püüe võtta endale rohkem, kui tal eluks tegelikult vaja on. Ning just see võiks olla ka võrdsusideoloogia alus. Kellegi eneseteostuspüüded nii enese kui ka oma kogukonna hüvanguks võivad olla suuremad kui teistel ning tema võibki ka vajada rohkemat. Kuid looduses ei kohta võimalust koondada kogu leiduv vara, vajadusest mitmekordselt suuremas koguses, mõne isendi valdusse – veel vähem vastutuseta ülejäänud kogukonna ees. Ometigi oleme oma võrdsust taotlevas, pealtnäha liberaalses maailmas vastupidises olukorras, kus ülisuur osa maailma omandist ja varast kuulub üliväikesele vähemusele. XXI sajandi kolonialism –
inimese juurte, identiteedi anastamine – toimib suuresti korporatiivse mõjuvõimu kaudu.
Absoluutne võrdsus või identiteetide tühistamine?
Olen ise võrdsust vahel püüdnud määratleda umbes nii: võrdsusel põhineb see ühiskond, kus igaühel on võimalus end oma võimete ja püüdluste kohaselt teostada, sõltumata ühestki parameetrist, mis pole tema enese teha (rass, sugu, päritolu jne). See on teisisõnu ühiskond, kus miski väline ei saa kellelgi takistada saavutamast oma püüdluste täit potentsiaali, kui vaid inimesel endal jagub selle teostamiseks võimekust ja valmidust. Kui inimene on pädev tegema mõnd tööd või tegevust, ei peaks tema sugu, rahvus, usutunnistus jms saama talle selles takistuseks.
Küsimus, mis mind selle määratluse juures painab, on aga see, kui palju on meie hulgas neid, kes selle määratlusega ei nõustu – neid, kes ütleksid, et ei, olgu inimene kui tahes võimekas ja pädev, ühel ja teisel mainitud juhul tuleb tema eneseteostust kahtlemata piirata. On neid tõesti nii määravalt palju, et selleks on vaja pakiliselt uut ja eraldi seadust (olgu siis kooseluseaduse, vihakõne vms kujul)? Ja muul juhul oleks tagajärjeks lugematute inimeste asjatu kannatus? Kui nii, peaks ehk seaduse asemel otsima ennekõike dialoogi. Kui aga ei – see tundub mulle palju tõenäolisem –, tuleks olla aus ja tunnistada, et kiirkorras vastu võetud seadus ei sünni mitte ühiskonna praktilisest vajadusest, vaid teenib kellegi (enamal või vähemal määral) ideoloogilist huvi.
Keegi ei tunne ennast solvatuna, kui eristame kukke kanast, oinast lammastest, pulli lehmast. Keegi ei ütle, et selline pilt loodusest ei ole piisavalt kaasav. Vastupidi, sellise teadmise põhjal saame aru, kuidas kellegagi suhestuda ja kuidas kohelda igaüht just sel kombel, mida ta vajab ja mis talle on kohane.
Pealtnäha üllas võitluses iga inimese absoluutselt „vaba“ enesemääratluse eest ollakse seetõttu unustamas, et samal ajal pühitakse justkui muuseas ja väärtusetuna minema enesemääratlusvabadus nende inimeste puhul, kes soovivad mehe ja naise vahelist liitu eristada muust kooselu vormist – ja eristada seda isegi mitte hinnanguliselt, vaid lihtsalt oma erinevuses. Pühitakse justkui rõhuvana minema ka nende soov kasutada maailmas orienteerumiseks inimese füüsilist, sünnipärast sugu. Väga võimalik, et seeläbi pühitakse minema mitmed traditsiooni talletunud tajud ja seosed me suhetest üksteise ja ümbritseva maailmaga – keeles on alati tallel rohkem, kui silmale paistab.
Identiteet ehk see, millega me end samaks peame – ladinakeelsest sõna „idem“ ’seesama’ –, saab nii indiviidil kui ka ühiskonnal välja kujuneda vaid loomuliku, sisemise arengu käigus. Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, ei ole ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri, mis meid ühiskonna või kogukonnana koos hoiaks. Taotletud kaasamise asemel võime kergesti tulemuseks saada tasapügatud, ühenäolise ilma, mis tunnistab oma kirevate loosungite all siiski ainult seda erisust ja vähemust, mis sobib kokku tema ideoloogilise maailmapildiga. Siis jääbki ainsaks võimaluseks kaost vältida äärmuseni reguleeritud eeskiri. Ent kaos järgneb varem või hiljem ka siis, kuna ülereguleeritus ei ole asjade loomulik, looduslik olek.
Üha enam näib mulle seepärast, et kaks asja on omavahel segamini aetud: endast erineva enda seast väljaarvamise ja endast erineva eristamise. Loomulikult on inetu halvustada inimest sellepärast, et ta on ülekaaluline, ent see ei muuda kuidagi fakti, et ülekaalulisus ei ole inimese tervislik seisund ning suurendab hulga terviseprobleemide riski. Loomulikult ei tuleks inimest halvustada sellegi pärast, milline on tema seksuaalne eelistus, kuid see ei muuda fakti, et kaks samasoolist inimest ei ole võimelised omavahel lapsi saama. See on looduse seadus ning öelda, et see ei tähenda midagi, on järjekordne jõe tagurpidi voolama panek.
Lõika inimeselt juured (ja mida muud on juured kui tema identiteet) ning peagi annab teda lükata ja tõugata mis tahes suunas – kas või sinna, kus vabaduse koha saab võtta materiaalne (või ideoloogiline) heaolu ning vooruse trooni mõni üha hägusam lööklause. Ja seda, ma usun, võiksime ometi vältida – kui just vastupidine pole käima lükatud protsesside tegelik taotlus.
Reparatsioonid taasiseseisvumise all kannatanutele?
ARO VELMET
„Mart Laar kui põllumajanduse hävitaja“, „ärastamine“, „sundüürnikud“ – rahvasuu kinnitab, et Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud omandireform oli üks taasiseseisvunud Eesti kõige raputavamaid ja vastuolulisemaid protsesse. Ökonomistid loevad Eesti kiiret tegutsemist tööstusettevõtete erastamisel, riigi suurmajandite lammutamisel ja elamispindade laiali jaotamisel meie majandusedu üheks alustalaks. Meil ei rikastanud erastamine kohalikke oligarhe, nagu juhtus Venemaal ja Lõuna-Euroopas. Niisamuti ei antud rahvuslikku rikkust võileivahinna eest välisettevõtetele, nagu on mõnikord kirjeldatud Ida-Saksamaal toimunut.1 „Paremini kui Venemaal“ on aga kehv lohutus neile, kes elasid üleöö keskusest ääremaaks muutunud kolhoosiasulates või kelle aastakümneid kestnud tehasekarjäär Kadaka turu putkadesse sumbus. Šokiteraapia mõjus paljudele rohkem šoki kui teraapiana. Antropoloogid, näiteks Aet Annist ja Katherine Verdery, on põhjalikult uurinud, kuidas mõjutasid Nõukogude-aegsed omandisuhted, formaalsed ja mitteformaalsed võrgustikud üleminekureforme, ja vastupidi, kuidas omandireformid kujundasid ümber kogukondi linnas ja maal, jättes oma jälje kõikjale, tervisest perekonnasuheteni.
Kuidas siis hinnata omandireformi mõjusid Eesti arengule? Sellele küsimusele on üllatavalt keeruline vastata, sest hoolimata teema olulisusest – on ju eraomand liberaalse turumajanduse aluseks – on seda Eestis hämmastavalt vähe uuritud. Õigupoolest on omandireformist kirjutatud üks raamat XX sajandil, mille koostajaks on Erik Terk, ja teine raamat XXI sajandil, mille koostaja on samuti Erik Terk.2 Seda pole just palju. Siiski on üleminekuaja majanduspoliitikaga tihedalt seotud tuleviku-uurija ja tema kolleegid teinud põhjaliku töö, purustades erastamisega seotud müüte, avades veel läbi mõtestamata konflikte ning asetades Eesti valikud rahvusvahelisse konteksti.
Üks põhilisi müütilisi arusaamu on, et erastati kiiresti ja radikaalselt. Eesti ja Poola otsustav tegutsemine olevat kaasa aidanud majanduse ümberstruktureerimisele ja pannud aluse meie majandusedule, samal ajal kui Nõukogude-aegseid tööstusharusid kunstlikult elus hoidnud riigid lükkasid lihtsalt õudset lõppu edasi. On tõsi, et formaalselt võib omandireformi alguseks lugeda 13. juunil 1991 vastu võetud omandireformi aluste seadust ja enamikus sektorites toimus suurem osa erastamisi aastatel 1994–1996. Ent selline kitsas dateerimine jätab tähelepanu alt välja juba Nõukogude perioodil turupõhiselt toiminud ettevõtted – kolhooside kõrvaltootmine, ETKVLi tööstusettevõtted, aga ka väikeettevõtted, poed jms, mille tegevust riik 1980ndate teisel poolel aina rohkem soodustas. Isemajandava Eesti raames läbi viidud reformid – mis võimaldasid luua uusi ettevõtlusvorme, näiteks aktsiaseltse – valmistasid ette pinda, millele oli üldse võimalik hakata turupõhist majandust ehitama, isegi kui IME arhitektid ise nägid seda esialgu toimimas siiski Nõukogude süsteemi embuses.
Veelgi olulisem on aga asjaolu, et omandireformi peatüki sulgemine 1990ndate algusega eirab nn sundüürnike probleemi pikka saba, mis ulatub osaliselt tänapäevagi. Meenutuseks: omandireformi algusjärgus sai selgeks, et üheks erastamist juhtivaks põhimõtteks saab olema restitutsioon ehk Nõukogude okupatsiooni käigus omandi kaotanud inimestele või nende järeltulijatele tehtud kahju kompenseerimine, eeskätt omandi tagastamisega. See aga osutus keerukamaks, kui esialgu arvati, sest möödunud poolsajandi jooksul võis sõjaeelse omandiga olla üht-teist juhtunud. Sageli elasid nendel pindadel juba uued perekonnad, kellele see või teine eestiaegne korter oli juba aastakümneid koduks olnud ning kes olid selle aja jooksul teinud oma kodus suuri investeeringuid: ehitanud välja vannitoa ja lisanud ajakohaseid mugavusi, laiendanud korterit, parandanud katust, soojustanud seinu. Kui elamispindade erastamise üldpõhimõtteks oli nn igameheosaku printsiip – kõigil Nõukogude Eesti elanikel oli õigus vastavalt töötatud aastatele erastada oma kodupinda – siis sundüürnikud avastasid end äkitselt kellegi teise kinnisvaral elavat.
Restitutsioon tekitas kahte laadi konflikte. Esiteks seadis see sundüürnikud „mägedel“ ja teistel Nõukogude perioodil ehitatud kodudes elavate inimestega võrreldes kehvemasse olukorda, kuna nemad ei saanud soodustingimustel oma kodu erastada. Põhimõtteliselt oli sundüürnikel õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt võrdväärset elamispinda, aga 1990ndatele tüüpilises rahahädas KOVid ei olnud võimelised neid taotlusi rahuldama. Teiseks pidid sundüürnikud sageli oma kodust lahkuma, kaotades sellega investeeringud, mis nad olid aastate jooksul oma kodusse panustanud ja olles sunnitud leidma uue kodu vabal kinnisvaraturul. Rääkimata kodu kaotamisega seotud emotsionaalsest kahjust. See protsess, mis puudutas umbes 5000 kodu ja 20 000 inimest, võttis aega mitukümmend aastat, viimased üürisuhted tagastatud kodude omanikega lõppesid 2009. aastal.
Restitutsiooni toetajad on esitanud seda protsessi rahvusliku õigluse taastamisena. Nõukogude võim pani eesti rahva suhtes toime kuriteo, taasiseseisvunud Eesti heastas tehtud kahju. Ent nagu Terk ja tema kaasautorid rõhutavad, pole see sugugi ainuke viis, kuidas õiglust mõõta. Miks peaks just eraomandi kaotamist käsitlema erakordset kompenseerimist vääriva ebaõiglusena, kui Nõukogude võimu all kannatasid peaaegu kõik siinsed elanikud, olgu siis poliitiliste repressioonide, piiride suletuse, karjäärivõimaluste piiramise või muude vabaduste kitsendamise tõttu. Pealegi eksisteeris ajaloolise ebaõigluse kõrval ka tolle aja ebaõiglus – vaesus ja viletsus, mida riik saanuks parandada vahenditega, mis ajaloolise ebaõigluse kompenseerimiseks kiiresti käest anti. Seda enam, kui ajaloolise õigluse taastamise kaudu ei saanud kinnisvara reeglina mitte ebaõiglust kogenud eestlased ise, vaid sageli nende järeltulijad ja sugulased, samal ajal kui vaesust ja viletsust kannatati nüüd ja praegu. Viimaks võib tuua ka majandusliku argumendi – restitutsiooni korras vara omandanud inimesed ei pruukinud tingimata olla parimad majandajad. Õigluse defineerimine eraomandi restitutsiooni kaudu näitas eeskätt 1990ndate Eestis domineerinud rahvuslikku-turufundamentalistlikku konsensust. Selle kaudu oli võimalik ühtaegu panna ära kommunistidele ja kinnitada eraomandi primaarsust teiste liberaaldemokraatlike vabaduste ja õiguste ees.3
Eriti väärtuslikud on Tergi jt välja toodud rahvusvahelised võrdlused, mis näitavad Eesti omandireformi ühe restitutsionislikumana. Sellel on paikkondlikud ja ajaloolised põhjused: näiteks pidid Saksa DV seadusandjad seisma silmitsi asjaoluga, et sealne kinnisvara oli poolsajandi jooksul nii mitu korda omanikku vahetanud, et „õiguspärase“ omaniku leidmine oli võimatu. Võtkem näiteks ettevõtte, mis 1930ndatel kuulus juudi perekonnale. Natside võimuletulekul müüs perekond selle Saksamaalt põgenedes võileivahinna eest NSDAP aktivistile, sõja lõpul põgenes too aga läände ja Saksa DV valitsus müüs mahajäetud ettevõtte omakorda edasi; paarikümne aasta eest oli too aga omakorda sunnitud selle riigile müüma. Keda lugeda selles olukorras seaduslikuks omanikuks?4 Sellised probleemid kerkisid kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas, kus juudikogukonnad olid Teise maailmasõja ajal hävitatud.
Restitutsiooni raskendas ka asjaolu, et terve hulk riigistavaid omandireforme olid sageli väga populaarsed. Tšehhoslovakkias oli sõja järel riigistatud Austria-Ungari keisririigi aegsele aadelkonnale ja sudeedisakslastele kuulunud maalahmakate tagastamine postsotsialistlikus Tšehhis vaimustust ei tekitanud. Kui Baltimaades oli selge, et Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal toimunud riigistamine oli illegaalne, siis mujal Ida-Euroopas oli lugu keerulisem. Seal olid võimule tulnud kohalikud sotsialistid, olgugi et Nõukogude Liidu toel, nii et milliseid omandireforme lugeda ebaõiglaseks, oli palju konfliktsem küsimus. Poolas ja Saksa DVs otsustati käsitleda vaid olukordi, kus omandi võõrandamisel oli vastuollu mindud sotsialistliku Poola ja Saksa DV oma seadustega. Viimaks, paljudes riikides eelistati omandi tagastamisele selle kompenseerimist, vältimaks just selliseid olukordi, nagu oli tekkinud Eestis, aga ka seetõttu, et kompenseerimine oli kiirem, samal ajal kui omandi tagastamine võis kogu erastamisprotsessi pidurdada – kuna enne erastamist oli vaja kindlaks teha, ega mõnel sõjaeelsel omanikul ühele või teisele kinnisasjale pretensiooni ei teki. Kompenseerimine ei tulnud Eestis 1990ndatel kõne allagi sel lihtsal põhjusel, et meil oli raskusi pensionide maksmisegagi, riigikassa oli täiesti tühi.
Juhan Kivirähk näitab 1991. aastal ja 2020. aastal tehtud uuringutele tuginedes, et Eesti elanikud leiavad valdavalt, et omandireform viidi läbi hoolimatult, asjaosalisi ära kuulamata ja nende huve arvestamata – seda leiab isegi see ülekaalukas enamus, kes pidas omandireformi nii vajalikuks kui ka edukaks.5 Sestap tekib küsimus, mis on siiani olnud taasiseseisvunud Eestis tabuks: kas peaks kaaluma meie oma riigi sooritatud ebaõigluse hüvitamist?
Seda küsimust on paremini esitatud läänes. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid pole juba ammu saanud eirata tõsiasja, et nende riikide alustalad on määritud orjanduse ja kolonialismi ajast pärit peamiselt mittevalgete inimeste verega. Muidugi pole sundüürnike küsimus kaugeltki samas kategoorias ebaõiglusega, mida kujutab endast kolonialism, ent õppetunde võib siit leida ikkagi. Mida kujutavad tõsiseltvõetavad reparatsioonid endast olukorras, kus esialgne kahju on mattunud ajaloo tolmukihi alla, nii et ajaratta tagasipööramine looks rohkem uut ebaõiglust kui parandaks varasemat? California osariigis tehti mullu põhjalik analüüs, kuidas heastada orjanduse ja Jim Crow seaduste tõttu kannatanud mustanahaliste californialaste kannatused. Töörühm rõhutas, et esiteks peab osariik rassismi eest vabandama, alustama rahaliste „ettemaksetega“ juba enne seda, kui konkreetsed õiglust jalule seadvad summad on välja arvutatud, ning ühtlasi ette võtma põhjaliku seaduste auditeerimise tegemaks selgeks, millised seadused võivad jätkuvalt mustanahalisi diskrimineerida.
Samas vaimus ettepanekuid esitavad ka Terk jt. Avaliku arvamuse uuringutele tuginedes toovad nad välja, et restitutsiooni tõttu kannatanud ootavad riigilt ülekohtu tunnistamist, midagi avaliku vabanduse laadset. Oodatakse ka rahalisi kompensatsioone, ent kõnekas on, et kellelgi pole eriti usku, et need võiksid realiseeruda. Tüüpiline ootus kõlab järgmiselt: „Olgu või mõne kuu pension …
see ei ole midagi märkimisväärset, aga midagi ikka.“6 Terk jt pakuvad võimaliku lahendusena kaheosalise kompensatsiooni, kus sundüürnikele makstaks üldist valuraha heastamaks põhimõttelist ebaõiglust ning lisaks kompensatsiooni konkreetse sotsiaalse kitsikuse eest – kui näiteks elamispinna kaotamise tõttu on üks või teine inimene sattunud vaesusse.
Sundüürnikke pole lõppkokkuvõttes kuigi palju, ent omandireform avab laiema probleemistiku, mida me oleme alles viimase paari aasta jooksul hakanud teadvustama. Eraomand ei ole ühiskonnas ei enesestmõistetav ega ka puutumatu. Omandireformid on viimase saja aasta jooksul osutunud pigem tüüpiliseks kui erandlikuks nähtuseks ning neis raamides, mille sees ühe või teise režiimi omandisuhted joonistatakse, pole midagi üldkehtivat. Turuseis ei ütle meile veel midagi selle kohta, mis on „õiglane“, aga veel vähem on see lihtsasti mõistetav olukorras, kus omandivorme muudetakse poliitilise jõuga. Need on samavõrd võimuküsimused kui õigluse küsimused ja sestap tuleb neile avalikus arutelus eriti palju tähelepanu pöörata. Kui omand on juba kord jaotatud, on seda väga lihtne käsitleda sama loomulikuna kui ilma või aastaaegade vaheldumist ning juba kord tehtud ebaõigluse tagasipööramine võib osutuda pea võimatuks. Sestap peaksid Tergi jt omandireformi ülevaadet lugema peale ajaloohuviliste ka keskkonnakaitsjad, kogukonnaaktivistid, Rail Balticu ja Nursipalu polügooni pärast muretsevad kodanikud ja teised. Eraomand on tõepoolest turumajandusliku ühiskonna alus – ja liiga oluline, et selle jaotamine vaid riigile jätta.
1 Erastamisest võrdlevas perspektiivis võib rohkem lugeda Philipp Theri raamatust „Europe since 1989:
A History“ (Princeton: Princeton University Press, 2016), 77–111. Vt ka Marcus Böick, Die Treuhand. Idee-Praxis-Erfahrung, 1990–1994 (Göttingen: Wallstein Verlag, 2018) ja Katherine Verdery, The Vanishing Hectare: Property and Value in Post-Socialist Transylvania (Ithaca: Cornell University Press, 2003).
2 Erik Terk, toim. Erastamine Eestis: Ideoloogia, läbiviimine, tulemused (Tuleviku-uuringute Instituut, Tallinn 1999) ja Erik Terk, toim. Omandireform Eestis: Õig(l)us, majandus, inimene (Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn 2022). Siinne tekst põhineb Tergi viimasel raamatul.
3 Vt nt arutelu lk 64–66.
4 Sellest ja teistest näidetest pikemalt lk 69–72.
Oma esimesel kongressil võtsid võrokesed vastu olulised otsused oma keele, rahva ja maa staatuse ning kaitse kohta.1 Teades võru keele kriitilist seisu, võib tõdeda, et sellise esinduskogu ja otsuste järele on olnud vajadus juba aastakümneid. Et kongress nüüd lõpuks toimus, on suuresti Ukraina sõja mõju. Sõjaõuduste tõttu on kerkinud teravalt päevakorrale Eesti kaitsevõime tugevdamine ja selleks suuremate kaitseväe harjutusalade rajamine. Selle tõttu, et harjutusala on kiirustades ja võrokestega kokku leppimata plaanima ja rajama asutud Nursipallu, otse Võrumaa südamesse, võrokeste pealinna Võru külje alla, ilma muid võimalusi tõsiselt arutamata ja mõjusid igakülgselt hindamata, on võrokeste seas maad võtnud terav kõrvalejäetuse, ülekohtu ja ohutunne. See on sundinud seni väga vaoshoitud rahva lõpuks enda kaitseks tõsisemalt välja astuma.2
I võrokeste kongressi delegaadid hääletamas võru keele staatuse eelnõu üle.
Kas võru keel on tunnustatud omaette keelena?
Rahvusvahelises plaanis jah, võru keel on tunnustatud omaette keelena. Maailma keeli koondavas Ethnologue’i andmebaasis on võru keel juba ammu märgitud omaette keelena (individual language)3 ja eraldi ISO standardi keelekoodiga „vro“.
Eestis on võru keele tunnustamisega aga nii ja naa. Riigiasutus Võru Instituut on oma asutamise algusest peale käsitlenud võru keelt eraldi läänemeresoome keelena. Võru keelt on alati arendatud kui keelt, mitte nagu eesti keele murret või erikuju. Sama meelt on olnud võrokeste seltsid ja kogud, viimati võrokeste kongress. Ka Eesti meedias ja avalikus elus räägitakse enamasti võru keelest, mitte murdest.Õiguslikult pole aga Eestis võru keelt ikka veel eraldi keelena tunnustatud, kuigi võrokeste organisatsioonid on seda valitsuselt kümneid aastaid korduvalt taotlenud.
Suur erinevus ilmneb võru keele mõtestamisel võrokeste enda ja Eesti riigi vaates. Rahva enesemääratluse kohaselt on võru keel põline piirkonnakeel, ühiskondlikult olemuselt võrreldav selliste Euroopa vähem kasutatud keeltega nagu saami keeled Soomes, friisi keel Hollandis, alamsaksa keel Saksamaal või šoti keel Suurbritannias. Riigi määratluses on aga olemas vaid Võru murre ehk eesti keele piirkondlik erikuju ehk murdekeel, mis on võrreldav eesti keele murretega nagu läänemurre, saarte murre, kirderannikumurre jt.
Kas ja kui ohustatud on võru keel?
Võru keel on kindlasti ohustatud keel. Just nii (definitely endangered) ongi võru keel märgitud Unesco 2009. aastal avaldatud maailma ohustatud keelte atlases.4 Ohustatud keelena (threatened) on võru keel märgitud ka Ethnologue’i maailma keelte andmebaasis.
Mis on võru keelega valesti? Võru keele suurim häda on, et see on olnud Eesti keele-, haridus- ja meediapoliitikas juba väga kaua midagi tähtsusetut ehk pisendatud ja marginaliseeritud. Võru keel pole ametlikult keelena tunnustatud, millega seoses on ta haridussüsteemis kõrvaline, meedias kõrvaline, keelemaastikul kõrvaline. Kõige selle tõttu on võru keele maine ühiskonnas ikka veel liiga kehv selleks, et kosuda ja taastuda lastega kõneldava kodukeelena. See aga tähendab jätkuvat ja süvenevat keelevahetust võru-eesti kakskeelsuselt eesti ükskeelsusele. Kuna laste ja noortega võru keelt ei kõnelda ja nad ei saa seda ka haridussüsteemist, siis ei valda nad võru keelt aktiivselt ega saa seda ka oma lastele edasi anda. Selline keelevahetus viib paratamatult keele väljasuremiseni, kui selle peatamiseks ja ümberpööramiseks ei astuta kiiresti jõulisi ja riiklikult tagatud samme.
Keelel on
+
–
74 000 oskajat
vaid pool neist on kõnelejad
vähe sisserändajaid
palju väljarändajaid
põline rahvas
vaid kümmekond peret räägib lastega
rahvusvaheline tunnustus
riiklikku tunnustust ei ole
oma kirjakeel ja kirjandus
omakeelseid lasteaedu ega koole ei ole
oma instituut ja õppematerjalid
keelt saab pisut õppida vaid 5% lastest
sõnaraamatud ja keeletehnoloogia
ajaleht ilmub vaid kaks korda kuus
suur ja tegus Facebooki rühm
raadios ainult 5 min nädalas, teles 0
suur omakeelne laulupidu
keelemaastikul väga vähe näha
poolehoid ja positiivne kuvand
ei võeta siiski piisavalt tõsiselt
jätkuv arendustöö
ikka veel madal prestiiž
Kuigi võru keel on selgelt ohustatud keel, võib praeguse olukorra juures märgata ka mitmeid positiivseid mõjutajaid. Paljude teiste ohustatud keeltega võrreldes on võru keelel mõnegi asjaga justkui päris hästi. Kõigi nende plusside vastas seisavad aga miinused, mille tõttu on võru keel ikkagi jätkuvalt ohus (vt tabel).
Muidugi on tabelis toodu vaid väike ülevaade tähtsaimast. Võru keele toetuseks ja arenduseks tehakse veel palju muudki ja ka selle vastukaaluks on mitmeid keelt nõrgestavaid tegureid.
Mida on vaja teha?
On selge, et võru keele päästmiseks elava keelena peab tegema senisest palju enam. Mida aga nimelt? Viimasel neljal aastal väljapakutust tõstan esile kolm minu meelest olulisimat asja. Need on Võru instituudi ettepanekud Eesti keelepoliitika uuendamiseks (2019),5 I võrokeste kongressi keeleotsus (2023)6 ja Eesti keelenõukogu võru ja seto keelt puudutavad soovitused valitsusele (2023)7. Neist põhjalikem ja nõudlikem on võrokeste kongressi otsus, kuid kõik kolm räägivad võru keele toetuseks enam-vähem sama. Nende kolme plaani põhiline mõte ja ühisosa on järgmine: 1) võru keelt tuleb kohelda keelena, tunnustada seda (põlise piirkonna)keelena seadustes, registrites jm ning kaasata see jõuliselt Eesti keele-, haridus- ja meediapoliitikasse; 2) võru keelt peab lasteaedades ja koolides õpetama ning piisavas mahus (nt 50% õppetööst) õppekeelena kasutama (selleks peab parandama ka õpetajate ettevalmistust ja looma juurde õppematerjale); 3) võru keel peab iga päev kuulda ja näha olema meedias (raadio, televisioon, trükimeedia) ja avalikus ruumis (sildid, viidad jm).
Kolmas, meediale ja avalikule ruumile keskenduv punkt, on oluline võrokeste enda plaanides, kuid puudub keelenõukogu ettepanekuis, see-eest rõhutab keelenõukogu Võru instituudi ja Seto instituudi toetamise tähtsust. Instituudi ja keelenõukogu ettepanekutes tuuakse välja ka vajadus tunnustada ja toetada seto keelt ja teisi lõunaeesti keeli.
Jääb soovida, et võrokeste ja Eesti keelenõukogu ettepanekutest sünnib võrokeste organisatsioonide, omavalitsuste ja Eesti riigi vahel tugev ja tõsine koostöö, mis viib võru keele tunnustamiseni ja hädavajalike keelepäästeplaanide elluviimiseni, andes aluse ja võimaluse võru keele ja teistegi lõunaeesti keelte ellujäämiseks.
Jaan Kaplinski stipendiumi eesmärk on hoida elavana Kaplinski vaimset pärandit, innustada Kaplinski ilukirjandusliku loomingu, aga ka tema lüürikast, proosast ja esseistikast lähtuvate ideede käsitlemist ning edasiarendamist.
Kaplinski oli eesti kultuuriloo kõige laiema haardega intellektuaal. Märt Väljataga on „Valitud luuletuste“ (2021) järelsõna alguses Kaplinski avarust tabavalt kirjeldanud: „Tema sagedased arvamuslood ja sõnavõtud Eesti, Soome ja Rootsi ajalehtedes puudutasid kõike muruniitmisest geopoliitikani, keelekorraldusest lunastuseni. Loengute ja esseede teemad ja ajalis-ruumiline haare olid veelgi avaramad: geoloogiast filoloogiani, Hiinast indiaanlasteni, Suurest Paugust poliitkorrektsuseni.“
Huvitav oleks ses paljususes ju mõelda, missugused võiksid olla uurimisteemad, mida ei saaks seostada Kaplinski lüürika, tema käsitletud teemade, mõtlemisega. Olgu see siis jaatades või ehk hoopis rõhuasetustega polemiseerides – leidub ju vastuvoolu ujumist Kaplinski kirjutistes rohkem kui küllaga. Püstitatud küsimusele nõnda lihtne vastata ei olegi. Mõne näiteni ma siiski jõudsin – näiteks kõiksugused sporti puudutavad küsimused. Ei kujuta hästi ette, et Kaplinski võiks võtta vaatluse alla jalgpallikoondise ründefaasi problemaatika. Aga Nursipalu, poliitilise obstruktsiooni, abieluvõrdsuse kohta oleks tal kindlasti nii mõndagi kosta.
Kaplinski laiast haardest annavad aimu ka esimesele Kaplinski stipendiumile esitatud taotlused, mille hulgas on poeetilisi uurimisplaane, interdistsiplinaarsust, kirjandus- ja keeleteadust, päevapoliitikat aga ka otsapidi pedagoogika valda kuuluv käsitlus.
2.
Huvi Kaplinski loomingu ja neist võrsuvate ideede vastu ei näi vaibuvat. Põhjuseks pole muidugi asjaolu, et Kaplinski kirjutas väga paljudest asjadest, vaid Kaplinski mõtlemise laad ja sügavus, paiguti isegi prohvetlikkus, lakkamatu teisenemistung, üldkehtivate tõekspidamistega terav ja kartmatu polemiseerimine.
Minna tuleks veelgi kaugemale. Alustada Kaplinski mõtlemise algallikatest. Nimelt läbib Kaplinski loomingut tung raputada lääne kultuuri juurdunud mõtlemisloogikat, mis viib tagasi Platoni, Sokratese ja Aristoteleseni. Seda võib tõlgendada ka lepituskatsena või vähemasti taotlusena luua sild lääne ja ida (filosoofiliste) traditsioonide vahele: tõlkis ju Kaplinski juba 1980. aastatel Zhuangzid.
Kaplinski kohalolu nüüdiskirjakultuuris võrsub kõige silmatorkavamalt kolmest suunast: 1980. aastate luule, ökoloogiline mõtlemine ja keelekäsitlused. Hõlbus oleks vähemasti kaht viimast allutada mõnele tabavale tsitaadile, ainulisele ideele, aga selline lähenemisviis viib paratamatult rappa. Kaplinski mõtlemine ei ole lihtne. Nagu hiljuti märkis Vilja Kiisler, arvustades Kaplinski ja Kadri Kõusaare kirjavahetust ning mõeldes Kaplinski väitele, et Eesti võiks olla Vene impeeriumi osa: „Kasuliku idioodi liistule tõmbamiseks, olgu öeldud, on Kaplinski maailmamõistmine liiga keeruline ning isikliku kultuurikogemuse kaudu fundeeritud.“
Kaplinski oli ennekõike luuletaja. Pisut utreerides võib väita, et kogu nüüdisluule kujutabki endast ääremärkusi Jaan Kaplinskile. Olen kusagil väitnud, et eesti luulelugu on põhiolemuselt lihtsuse taasavastamine – viimaste kümnendite puhul võib seda sõnastata ka kui püüdu pöörduda kaplinskiliku poeetika poole. Praegusaja luule kaplinskilikkus avaldub ühelt poolt nn uussiiruses või -lihtsuses, argiseikade poetiseerimises ja metafooridest loobumises – murrangus, mille tõi kaasa luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985). Teisalt kõlab kaasa keskkondlik häälestus. Timo Maran on väitnud, et nüüdisajal pole võimalik loodusest kirjutada, ilma et taustal kõlaks Kaplinski hääl. Kaplinskil on sadu luuletusi, kus kehtestatakse ja ühtlasi üritatakse lammutada erisuguseid piire (jõgi, aken jne): enamasti avaldub selle kaudu inimese ja looduse vahelise tasakaalu otsimine, antropotsentrismi eitus. Ikka ja jälle püüeldakse tagasi kaugesse, helmemändide aega. Seda võib pidada solastalgiliseks tundelaadiks, kui kasutada Glenn Albrechti nullindate keskel tutvustatud mõistet, mis avab keskkonnamuutuste kogemisest tekkivat eksistentsiaalset valu.
Kui luules teeb Kaplinski mitmeid käänakuid, pöördeid, siis tema ökoloogilist mõtlemist iseloomustab püsivus. Lugedes tema 1980. aastate esseistikat, tuleb taas üllatuda, kuivõrd aktuaalselt see kõik kõlab. 1989. aastal ilmunud „Jää ja kanarbik“ tasub üha uuesti kätte võtta. Üks juhuslik näide: „Tegelikult on puud ja põõsad osa meist, on meie kehaosad, ainult et nad on meist kaugemal kui käed ja jalad, nii et võime hakata uskuma, nagu nad ei tunneks valu, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et meiega midagi juhtuks. Aga me ei saa ju puudeta elada. Mida vähem jääb järele puid, seda vähem elame meie. Tegelikult me raiume iseenda küljest tükke, põletame ja mürgitame iseend. Metsa asemele kasvab küll uusi inimesi, aga need on vigased inimesed, inimesed ilma oksteta, juurteta, ilma puudeta, ilma Amasooniata, ilma Borneota, ilma Ruwenzorita.“
3.
„Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeleteadusest ja loodusest-ökoloogiast,“ on väitnud Kaplinski. Need kaks valdkonda on omavahel tihedalt põimunud, miska oleks lihtne luua paralleele Einar Haugeni 1970. aastate hakul tutvustatud keeleökoloogiaga. Päris väär see polegi, aga ilmselt näeks Kaplinski ka keeleökoloogilistes käsitlustes sageli hoopis antropotsentristliku mõtlemise põlistamist. Loodus ja keel on sarnased, mõlema puhul võiks kehtida kolm alustala, mida Marek Tamm on Kaplinski ökopoliitilisust kirjeldades sõnastanud: holism, majandusliku mõtlemise eitamine ja pluralism. Kaplinski kirjutab: „Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks – nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et keelega on tegelikult midagi samasugust: mõlemad süsteemid on meist vanemad, suuremad ja keerulisemad, me ei mõista neid päriselt, ja kui tahame neid „korda teha“, siis on alati oht, et lihtsustame neid liialt ja rikume nad ära.“
Esimese Jaan Kaplinski stipendiumi pälvis Kristel Algvere, kes kavatseb uurida eestlaste ebakindlust oma emakeeles, selle määra, seoseid ja põhjuseid. Kaplinski on neil teemadel kirjutanud juba pikka aega ja ühe keskse probleemina püsis see kuni hiliste tekstideni välja. Annab sest ju vähemasti mingil moel tunnistust kas või loobumine eesti keeles kirjutamisest. Uurimisprojektis kõlavad kaasa esmajoones Kaplinski arusaamad keelest kui niisugusest ja keelekorraldusest, mille essents on koondatud raamatusse „Eesti, estoranto ja teised keeled“ (2020). Samuti keeleõpetust puudutavad küsimused. Algvere tõi esile tsitaadi Kaplinskilt: „Arusaam, et eestlased ei oska korralikult-korrektselt eesti keelt, on küllalt levinud keeletoimetajate ja „emakeele õpetajate“ hulgas. Panen viimased sõnad jutumärkidesse, kuna koolis tegelikult ei õpetata emakeelt, vaid eesti keele grammatikat ja õigekirja.“
Keeleõpetuse kohta kirjutas Kaplinski päris palju ja eranditult väga kriitiliselt. Milles see kriitika seisneb? Keeleõpetus (nagu ka keelekorraldus) peab kõnekeelt labaseks, liigne keele reflekteerimine segab mõtlemist, keelele pööratakse liiga palju tähelepanu, keskendutakse küsimusele, mis on „õige“, raiutakse reegleid, selle asemel et julgustada vabalt emakeelt kõnelema. Kokkuvõtlikult, emakeelt õpetatakse kui võõrkeelt.
Niisugustes seisukohtades pole iseenesest midagi uuenduslikku. On ju neilesamadele küsimustele – mis peaks olema keeleõpetuse keskmes, kas korrektsus ja õigekeelsus või loomuliku keeletaju arendamine – pööratud ka keeledidaktikas ja -teaduses tähelepanu enam kui poolsajandi vältel. Johannes Valgma pahandab reeglikeskse õpetuse kallal juba 1965. aastal ja imestab selle üle, et keskkooli grammatikaõpikus on ligemale 1000 reeglit! Ta soovitab: „Morfoloogia ja süntaksi õppimine senisel kujul ei anna kulutatud ajaga võrdelist tulu ja tuleb ratsionaalsemalt ümber seada; vabanenud aeg kulub marjaks üldise suulise ja kirjaliku väljendusoskuse arendamiseks, loogilise mõtlemise ja mõnusa ütlemislaadi väljakujundamiseks.“ Kujutan ette, et väljend „mõnus ütlemislaad“ meeldiks Kaplinskile küll.
Kui vaadata tekstikeskse emakeeleõpetuse suundumusi ja rõhuasetusi, näib, et paljuski on eesti keele õpetamine liikunud viimastel kümnenditel Kaplinskile meelepärases suunas. Viimases Oma Keele numbris annavad Merilin Aruvee ja Andrus Org sissevaate ajakohastatud ainekavade põhimõtetesse: esile kerkivad keelekasutuse eesmärgipärasus, tähenduslikkus, tekstirikkus, keeleteadlikkus, loomuliku keeletaju toetamine – abstraktsete keeleteadmiste avastamiseni saab liikuda ikka loomuliku keeletaju toel. Aga jah, eks Kaplinski arvamus keeleõpetusest ja -korraldusest tundub jätkuvalt võrdlemisi radikaalne. Nagu võis radikaalne tunduda 1980. aastatel ka tema arusaam loodushoiust.
Järgmine Jaan Kaplinski stipendiumi konkurss kuulutatakse välja tänavu sügisel. Stipendiumi taotlemise kohta leiab infot aadressil https://jaankaplinski.eu.
