Kadunud ja mõrvatud põlisrahvaste naistele ja internaatkoolides ellujäänutele.
Just neile pühendab inuiti laulja Tanya Tagaq oma värskelt eesti keeles ilmunud raamatu „Lõhkine hammas” ja pole juhus, et neist tuleb juttu ka tema portreefilmis „Alati terav”(Ever Deadly), mis avab järgmisel kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja uue hooaja.
Vaatajate ette ei jõua mitte ainult selle erakordse muusiku, vaid terve inuiti rahva lugu, millele on oma jälje jätnud kolonialism.
„Tagaqi sõnum on inuiti sõnum, põlisrahvaste sõnum,” kirjutab tõlkija Hasso Krull raamatu järelsõnas ja tsiteerib lauljannat: „Laval olles näitan ma teile, mis tunne on olla põlisrahva liikmest naine, ja ega see kerge ei ole.”
Tagaqi vanemad nagu paljud teisedki inuitid asustati sunniviisiliselt ümber ja ta ise pidi 15-aastasena minema internaatkooli – neis kurikuulsates õppeasutustes sunniti inuiti lapsi oma keelest, kultuurist ja traditsioonidest loobuma ning siiani avastatakse nende juurest nimetuid massihaudu. Isegi tänapäeval on inuiti naistel tunduvalt suurem tõenäosus langeda mõrva ohvriks kui teiste Kanada rahvaste puhul.
Eestiski esinenud Tagaqi eksperimentaalse, ka pungist mõjutatud muusika juured ulatuvad inuiti naiste traditsioonilise kõrilaulu katajjaq`ini, millega mehi jahilkäigult tagasi oodates aastasadu meelt lahutati ja mille vapustava, ligemale 8-minutilise näitega kogu film algabki – ainuüksi selle kaheksa minuti pärast tasub seda Kanada dokumentalisti Chelsea McMullani ja Tanya Tagaqi koostöös valminud muusikaküllast linateost vaatama tulla.
Kolmapäeval, 10. jaanuaril kell 18 Kumu auditoorimis aset leidva seansi juhatab sisse pärimusmuusik Ants Johanson.
Kokku jõuab Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja talvisel hooajal ekraanile kaheksa filmi.
Schipholi lennujaama ja Amsterdami vahel asuval Lutkemeeri poldril tegutsevat mahefarmi ähvardab sulgemine – selle asemele peaks kerkima tööstusrajoon. Hollandi režissöör Bart Melief jälgib oma filmis „Amsterdami viimane talu”, kuidas väikese maalapi ümber puhkeb tõeline möll, kus põrkuvad erinevad arusaamad tuleviku linnast.
Mida sisaldas Adolf Hitleri hiiglaslik raamatukogu? Seda uurivad oma intrigeerivas filmis „Raamatud, mida ta ei põletanud” Saksa dokumentalistid Jascha Hannover ja Claus Bredenbrock.
Saamide aineline kultuuripärand, sealhulgas paljud pühad esemed, mis on aastasadade jooksul neilt ära võetud, on laiali mööda maailma muuseume. Nüüd on Soome rahvusmuuseum otsustanud oma kogu avada ja esemed tagastada. Mida see saamidele tähendab ja kas see võiks märkida pööret ka suhtumises koloniaalajastul põlisrahvastelt varastatud kultuuriväärtustesse, käsitlevad oma filmis „Kojutulek” Soome režissöörid Suvi West ja Anssi Kömi.
Neli talvehooaja filmi on pühendatud arhitektuurile.
„Modernism, Inc” on USA režissööri Jason Andrew Cohni jutustatud lugu Ameerika arhitekti ja tööstusdisaineri Eliot Noyesi uskumatust karjäärist, mis sai läbi 1960ndate teisel poolel, kui uus põlvkond seadis kahtluse alla ohjeldamatu tarbimise mentaliteedi.
Šveitsi režissöörid Karin Bucher ja Thomas Karrer uurivad filmis „Utoopia jõud. Le Corbusier’ Chandigarh”, kui palju on alles ühe mõjukama 20. sajandi arhitekti Le Corbusier’ täiusliku linna ideest, mida ta üritas teostada Põhja-Indias asuvas Chandigarhi linnas.
Üht India kuulsamat arhitekti, modernistliku ja brutalistliku arhitektuuri kohalikku teerajajat Balkrishna Doshit portreteerib oma filmis „Lubadus. Arhitekt BV Doshi” Saksa režissöör Jan Schmidt-Garre.
Talvehooaeg lõpeb 28. veebruaril, kui ekraanile jõuab mulluse Barcelona arhitektuurifilmide festivali võidutöö – Brasiilia arhitekti Roger Zmekholi tütre Denise film „Klaasnahk”, milles ta vaatleb oma isa tuntuima teose, São Paulos asuva 24-korruselise büroohoone Pele de Vidro kurva saatuse näitel kiirelt muutuvat Brasiilia ühiskonda.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.
Leon Höllhumeri näituse “Vojaaž” avamine 11. jaanuaril kell 19 EKA Galeriis
„Vojaaž“ räägib murtud südame tundest ja toksilise suhte dünaamikast isiklikus elus, mida saab üle kanda ka geopoliitilisele tasandile. Kas suhet inimesekeskse mõtlemise ja inimesest kaugemale ulatuva maailma vahel võib näha lähisuhtevägivallana? Kas tunda leina looduse hävinemise üle on poliitiline akt?
Höllhumeri filmid on sündinud läbi performatiivsete filmivõtete – need on vaatemängulised sündmused, kus täpselt kavandatud struktuur jätab ruumi spontaansetele väljendustele. Olmeline askeldamine vaheldub intensiivsete ja brutaalsete sessioonidega. Ulmelised stseenid mõjuvad ühtaegu humoorikate ja hirmutavate rituaalidena. Näitus on Höllhumeri filmide “Parrot the Parent” ja “Sandras WG” edasiarendus. Filmides kehastavad tegelasi kunstnikud Florentina Holzinger ja Annina Machaz, muusikud Karolina Preuschl, Peter Rom ning paljud teised.
Leon Höllhumer (s. 1986, Austrias) on Viinis elav kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tegevuskunsti, skulptuuri, filmi ja fotograafiat. Piirid meediumite vahel on hägused ja fookuses on fiktiivsete maailmade loomine. Grotesksed müütilised karakterid esitavad humoorikalt ühiskonna toimimis-mehhanismide absurdsust horror-düstoopilises võtmes. Höllhumer õppis Ashley Hans Scheirl käe all Viini Kunstiakadeemias. Alates 2014 a on ta osalenud isiku-ja grupinäitustel Austrias ja väljaspool. Ta on oma loomingut esitlenud näituseasutustes Belvedere21, Tanzquartier Wien, Kunstverein Kärnten, Kunsthalle Exnergasse, MATERIAL-Fair Mexico City, MUSA, EXILE jt.
Näitus jääb avatuks 14. veebruarini.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Anti Saar võttis mõne aasta eest oma raamatute kirjastamise enda peale ning viimased teosed on ilmunud tema enda Kolme Elu nimelise kaubamärgi alt. Äsja avaldatud kogumikuga „Puu põndakul“ on ta soovinud seada lugeja kogemust veelgi enam oma äranägemise järgi ja joonistanud ise raamatusse ka pildid. Nagu raamatu pealkirjas sõnastatud, on kujutatud peaasjalikult künkal kõrguvat puud – ja õige mitut.
Millest see raamat siis jutustab? Kas puudest või joonistamisest? Või sinu isast, kellele teos on pühendatud?
Kõigest nimetatust ja ilmselt millestki veel. Olen oma senistes, ka lasteraamatutes, katsunud alati teha midagi endale uut ka vormis või väljenduses, et ükski raamat ei oleks eelmise sarnane. Õnneks või kahjuks pole ma n-ö päris oma väljundit veel leidnud – mis tähendab võib-olla hoopis seda, et sisuliselt räägin ma alati ühest ja samast, et see on alati enda otsimine ja enda eest pagemine, umbes nii.
Pressitekstis ütled, et ehk on selle raamatu puhul tegemist esseega. Korduvalt oled kasutanud ka sõna „visand“, mitte küll otseselt terve teose kohta. Samal ajal ütled, et mustandeid sul ei ole. Kuidas sa ise neid sõnu mõistad ja milleks ise oma loomingut, nii kirjutatut kui ka kujutatut, pead?
Need on kõik toredad sõnad. Sõna „essee“ tuleb prantsuse keelest, kus „essai“ tähendab muu hulgas katsetust. „Visandi“ juures mulle meeldib mõte, et tegu on millegagi, mille keegi on valmis visanud. „Mustandit“ mainin ma seoses joonistamise ja ka kirjutamisega: kui ma midagi alustan, siis üldiselt viin selle sama liigutusega lõpuni. Ma ei muuda palju. Mul pole sellist asja, et teen eskiisi või mingi kompositsiooni või hele-tumeduse eelkavandi, nagu teevad paljud päris kunstnikud, kes alles seejärel hakkavad pilti tegema. Minul on algusest peale nii, et kui lasen tinteka paberile, siis ma tean, et ta peab mu viima sinna punkti, kus ma seda paberit millegipärast piisavalt kalliks pean, et mitte ära visata. Selles mõttes on pilt algusest peale puhtand. Aga samal ajal on ta ikkagi ka mustand kuni lõpuni.
Su eelmine teos „Sõnaraamat“ on justkui kirjutamise harjutamine. See on kindlaks määratud reeglitega sihikindel mäng. Uus raamat näib olevat joonistamise harjutamine. Millal said aru, et nendest piltidest saab raamat? Millal hakkasid neile tekste juurde kirjutama?
„Sõnaraamat“ oli, jah, järjekindel vormikontroll. Puude kõrvale hakkasid tekstid tekkima tasapisi. Ma olen joonistanud ainult paar aastat. Ja eks mõte käi ikka asjaga kaasas. Teed mingeid jaburaid tähelepanekuid ja avastad mingeid seaduspärasusi. Mingil hetkel hakkad neid kirja panema ja kui midagi juba on kirjas, siis seda tekib juurde.
Puu on rikas aines ja iga puu temasse süvenedes ainukordne, leiab Anti Saar.
Millalgi kevadel, pärast seda, kui mu isa suri, käisin Pariisis ning kirjutasin seal ja kirjutasin päris palju, kirjutasin kõigest. Välja jäi teist nii palju juttu, kui selles raamatus on. Toona ma mõtlesin, et teen lihtsalt midagi Vikerkaarele, et saadan mõned pildid ja tekstid. Aga siis vaatasin, et neid pilte on nii hirmus palju, ja korraga oli neid tekste ka mingi 70 tükki. Eks nad tekkisid fragmentidena ega ole omavahel kuidagi narratiivselt ega loogiliselt seotud. Millalgi suve hakul ma teadsin, et pean tegema raamatu, et pean kogu selle asja nii-öelda kaelast ära saama. Mitte ülejala kindlasti, sest mul oli väga hea kujundaja Else Lagerspetz, kes töötas kaua, ja väga hea toimetaja Joosep Susi, kes seadis tekstid sellisesse ritta, nagu mina ei oleks neid osanud näha. Ja ma olen selle üle väga õnnelik, sest nüüd sellest saigi päris raamat.
Kas ma saan õigesti aru, et enne nende puude joonistamist ei ole sa kunsti teinud?
Nii, see sõna tuli nüüd ka ära! Ma tõesti pole joonistanud varem. Hakkasin oma tütrele Iidale paari aasta eest ükssarvikuid joonistama ja saavutasin selles täiuse. Siis ma katsusin nagu natukene mujale oma teemaobjektiivi nihutada. Ja kuidagi need puud hakkasid tekkima.
Kas joonistama hakkamisel võib olla mingisugune seos sellega, et oled eeldatavasti üks väheseid kirjanikke, kes ikka veel kirjutab käega – pastakaga?
No ma arvan, et kui sa näiteks kriitiku või teadlasena selle kaasuse ette võtaksid ja midagi sellist ütleksid, siis tõenäoliselt ma noogutaksin tunnustavalt. Ma ise ei ole niimoodi mõelnud, aga ma arvan, et mingi seos on siin küll, jah. Tuleb sodida ja siis sellest sodipuntrast midagi välja kasvatada, midagi, mis kas tähendaks või kujutaks. Neis on, jah, midagi sarnast selles mõttes, et maja joonistamine sirgete joontega või ka inimese portree tegemine on ilmselt midagi muud kui puude joonistamine.
Kuidas sa joonistad? On see sul sihikindel tegevus, et istud maha ja joonistad ühe puu, või on see mingi kõrvaltegevus, et mõtled või kuulad samal ajal midagi või vaatad telekat?
Esimesel talvel ma joonistasin elutoalaua taga. Lapsed joonistasid ka ning siis me kuulasime enamasti jazz’i. Hiljem kolis joonistamine minuga mujale ka kaasa. Joonistan näiteks diivanil „Esimest stuudiot“ või midagi säärast kuulates. Selle saate ajal on väga hea puid joonistada: saatekülaliste jutt on sageli puisem kui ükski elus puu.
Kas nüüd oled jõudnud sinnamaale, et teed seda kavakindlalt?
No ma võtan oma tintekad ja ploki, keeran järgmise lehe ja seal ma lihtsalt olen – ja mis sealt ikka muud tuleb kui mitte puu. Mu naine muide koob ja tükk aega olin ma väga viletsas olukorras, sest istusin seal kõrval ja pidin vaatama neid lõustu, kes seal „Esimeses stuudios“ räägivad. Nüüd enam ei pea.
Aga alati vist ei tule ka paratamatult puu? Siin raamatus on pilte, mis on vähem kui puu (võra või lehed), ja pilte, mis on rohkem (maastik või võsa). Kas joonistamine käib nende puhul teistmoodi?
Jah, ikka. Fragmentide puhul võib-olla vähem, seal ei mahu terve puu lihtsalt ära. A5 on põhiline formaat, milles ma joonistan. Kui ma hakkan pihta, alustan mingi sodiga ja sellest sodist ilmuvad mingid aimatavad lehed ja kui need lehed on näiteks liiga suured, siis terve puu ei mahu kuidagimoodi A5 peale ära. Või kui ikkagi mahutada, siis jääb mulje, et see puu on väga väike – tilluke vahtrapuu näiteks, millel ongi ainult kümme lehte küljes. Siis vaatadki teda paari meetri kauguselt ja need lehed joonistuvad niimoodi ilusasti välja. Aga kui tahad ikkagi joonistada suurt puud ja paigutada ta A5 peale, siis ühtegi lehte seal näha olla ei tohi. Neil piltidel, kus on ainult oks või osake võrast, ongi lehekesed alguses võib-olla liiga suured tulnud.
Su tegevus meenutab natuke XIX sajandi härrasmeeste oma, kes avaldasid tekste ja joonistasid ise pildid juurde. Ingliskeelses kultuuris on isegi eraldi termin „gentleman naturalist“. Kuid leht lehe haaval joonistamine on ju puhas Tartu ülikooli joonistuskoolilik või biidermeierlik lähenemine. Kas oled mõelnud oma kunstiga kas või XX sajandissegi välja jõuda, stiliseerida?
Ei ole mõelnud küll selle peale. Stiliseerimine seondub mul dekoratiivsusega, aga dekoratiivsust pean ma oma joonistamise juures teisejärguliseks. Elaan on palju tähtsam. Küllap areneb selle käigus ka käsitööoskus, aga ma tunnen, et osalt jääb see tegevus ikkagi stiihiliseks või maniakaalseks.
Ja mu praeguse puumaania sees on veel omakorda väiksed liigimaaniad. Näiteks vahin vahtrapuid või kevadel jõe ääres pajusid ning siis ma olengi pajude lainel. Ma üritan õhtust õhtusse joonistada paju, mis oleks veel pajum kui eilne paju ja milles oleks esimesest pilgust näha see pajulikkus, mida jagavad kõik nood jõeäärsed pajud – ühtegi kindlat neist ma ju joonistada ei püüa.
Okaspuud jällegi on tüütud ja igavad. Enamik neist on monopodiaalsed puud ehk neil on üksainus peaharu, üksainus siht. Nad on sümmeetrilised ja sümmeetria on miski, mis mind alati tõmbab, aga veel rohkem peletab. Männiga on jällegi see asi, et olen proovinud, aga no ei tule kuidagi. Ikka tulevad mingisugused pilved roigaste otsas, selline lapselik.
Raagus puid on raamatus vist ainult mõni üksik?
Ma alustasin tegelikult selle kõigega talvel ja ma joonistasin algul just raagus puid, õppisin nende võrasid eristama. Aga hiljem hakkas tunduma, et sügavust oleks põnevam lehes puudega otsida.
Kui palju sa siis kirjutad reaalsetest puudest või reaalsest loodusest ja kui palju on need sulle vahend millestki muust kirjutamiseks – elust või tõekspidamistest või arusaamadest?
Puu on lihtsalt puu. Aga ta lubab väga palju, puust saab väga palju kätte igas mõttes. Puu on rikas aines, rikas allikas. On mingeid konkreetseid armsaid puid muidugi, aga, nagu öeldud, ükski selle raamatu puu ei ole joonistatud natuurist. Need puud on kõik joonistatud peast, õigemini mälust. Ma olen palju vahtinud, jälginud, vaadanud, lapsest peale. Puud on alati olnud. Ma ka kasvasin võsas, või no võsa ääres, ja mu lapsepõlv möödus suurelt jaolt võsas. Aga joonistanud olen, jah, peast. Kui ma sellega alustasin, siis muidugi hakkasin hoopis rohkem ka jälgima. Kas või talvel: ma pole kindel, kui paljud suudaksid öelda, mis puu on mis, kui neil seisaksid kõrvuti reas lumise võraga tamm, vaher ja kastan. See ei ole üldse enesestmõistetav. Kõik arvavad, et nad tunnevad puid, aga tegelikult, kui puul ei ole lehti, siis tuleb välja, et neil ei olegi nii lihtne vahet teha. Kuid vaadeldes hakkad märkama, kui erinevad nad on, saad hoopis teise pilgu.
Olgu, sa kasvasid üles võsas. Kui läksid gümnaasiumi, sai sinust linnapoiss. Raamatus räägid muu hulgas sellest, et vilumus tuleb mõne asja puhul saavutada kohe lapsepõlves, et hiljem õpituna seda ei teki (sinu näited on võõrkeeled ja tennis). Mulle tundub, et paljude asjade mõistmiseks ja tunnetamiseks tuleb neid n-ö sündimisest saati teha või kogeda. Arvan näiteks, et mina ei saa kunagi lõpuni mõista religiooni, kuna ma ise pole kasvanud usklikus peres – mul jääb puudu jumalatunnetusest. Samuti ei leia ma linnalapsena kunagi täielikku sidet loodusega. Kas sinusse on loodus nii-öelda sisse kasvanud? On see midagi sellist, mis on loomulik ja millega sul tekivad orgaanilised seosed?
Kui ma 15-16aastasena linna tulin, siis olin mingis mõttes ikka alles täiesti laps. Samal ajal mulle tundub, et mingis mõttes olin linna tulles jällegi täitsa valmis. Ja siis ongi nii, et maakas sa olid ja maakaks sa jääd. Hirmus paljud linnainimesed ostavad endale kuskile Võrumaale talu ning lähevad ja hakkavad seal permapõllundust harrastama. Väga hea, laske käia, tehke endale see detailideni selgeks, tulge ja rääkige, kui vägev see on, ja rääkige mulle asjadest, millest ma mitte kunagi ei ole kuulnud. Aga te olete ikkagi kadakamatsid, teist ei saa pärismaakaid mitte kunagi, kui te olete kasvanud linnas.
Räägitakse, et meie vanavanemad, kes talus üles kasvasid, teadsid loodusest kõike, neil oli sellega isiklik suhe. Meie vanemad, kes võisid ka linnas kasvada, tundsid vähemalt puud ära ja suutsid ehk linde laulu järgi nimetada. Mina linnalapsena tean vähemalt lindude ja puude nimesid, aga praegusele linnas kasvavale põlvkonnale olevat loodus lausa hirmutav. Sinu lapsed on üles kasvanud linnas. Kuidas sina seda looduseseose muutumist näed ja mida oled teinud oma laste nii-öelda looduse poole suunamiseks?
Õnneks on mu lastel olnud kaks paari vanavanemaid maal ja peaaegu maal. Linnalaps on linnalaps ja kui tahab, leiab ise tee metsa üles – nagu mina naudin suurlinnu. Olen sinna ise tee leidnud ja see leid on mulle väga väärtuslik. See on mingisugune teine tee, aga see ei tähenda, et minust kunagi päris city boy saaks. Kuigi taevas teab, et ma olen tahtnud olla city boy. Võib-olla seal suurt vahet polegi: suurlinn ei ole padrikust kaugel, neil on tunnetuslikult rohkem ühist kui kummalgi mõne väikelinnaga.
Kas näed mingit probleemi selles, et eemaldume ühiskonnana loodusest?
Muidugi. See on väga lai teema ja paistab mitmes mõttes päris lootusetu. Üks saatanlikke aspekte on n-ö omanditunne, mis istub sügavalt sees praegustel keskealistel, veel nõukaaja halduskorraldusest traumeeritud põlvkonnal. Suhtuda metsa või maasse kui omandisse on enam-vähem sama perversne kui pidada omandiks last või elukaaslast. Võib-olla olen ma sinisilmne, aga mulle näib, et vähemalt selles suhtes on noored praegu üldiselt tervemad, alandlikumad ja targemad.
Mulle tundub, et võrdluses varasemate raamatutega oled läinud enda sisse sügavamale, aga ühtlasi kuidagi järjest lihtsamaks – et sa ei pea tekstiliselt ilulema.
See on mitme otsaga asi. Ilu on mulle väga tähtis ja ka tekstis on ilu väga oluline. Aga selle kõrval peaks olema kergus, elegantsus. Ma ei oska öelda, kas see raamat on nüüd varasematest lihtsam, küllap sisu lihtsalt tahtis niisugust vormi. Või mis üldse on sisu või sügavus? Kui saed või lõhud puupaku pooleks, ei avane sulle sisu, vaid ikkagi ainult lõikepinnad. Ka psühholoogiline sügavus on enamasti illusioon.
See raamat on pühendatud sinu isale, kes suri hiljuti, ja ka kohati räägib temast. Need tillukesed mälestuskillud on muu võsa vahele laiali poetatud nagu metsmaasikad või jõhvikad. Need tunduvad mulle kuidagi väga soojad ja mulle meeldib, kuidas lõpuks moodustub kokku lugu või mingit sorti pilt. Seejuures on tegu niisuguse efemeerse, hägusa kujutisega, millesse ehk lugeja ise midagi sisse loeb. Milline oli sinu taotlus oma isa loo jutustamisel? Kirjutasid selle tema mälestuse hoidmiseks või pigem iseendale, justkui millelegi joone allatõmbamiseks, või selleks, et lugeja näeks seda sinu pilguga?
Lugejat mul kirjutades silmade ees ei ole ja tema peale ma ei mõtle. Isegi lastele kirjutades ei ole lugejat silme ees. Tahtsin midagi enda jaoks selgemaks kirjutada. Selles mõttes, et kirjutamine on üks mõtlemise vorm ja mulle on see kuidagi loomulik või orgaaniline. Kui seda teha järjepidevalt ja pikema aja jooksul, siis on mingitest asjadest kergem või lihtsam mõtelda või pääseb mingitele asjadele paremini ligi. Ma tahtsin selle segase asja natukene selgemaks mõelda ja natuke selgemaks see ka sai. Aga palju ei saanud ikkagi ka.
Milline mees su isa oli?
Isa oli tüüpiline eesti mees: töökas, jonnakas ja selge minapildiga. Aga sellega pole midagi öeldud. Tüüpilist eesti meest on väga raske adekvaatselt kirjeldada.
Mida isa sinu kirjutamisest arvas? Kas kirjanik olla oli tema meelest õige asi?
Isa ei olnud just raamatuinimene, enne viimaseid aastaid, kui ta hakkas lugema päris hoolega. Aga eks ta oli ikka rõõmus, kui mul hästi läks.
Kas talle oleks see raamat meeldinud?
Ma mõtlesin palju, kas ja mida ma tohin kirjutada ja avaldada. Veel täna hommikul, kui ma venna pool olin, siis vaatasin isa pilti ja mõtlesin, kas see oleks tema poolest okei. Jah, ma arvan küll.
Milline puu on sinu lemmik?
Mul vist raamatus ei ole lemmikpilti. Mõned on nagu natuke paremini võib-olla välja tulnud, niipalju ma näen oma tömbi silmaga.
Pean silmas lemmikpuud, mitte pilti. Saar äkki?
Saar on üks paremaid puid, aga siin raamatus ei ole ühtegi saart. Saarest on väga hea teha igasuguseid majapidamisriistu. Ma loodan, et kõik lugejad on ka suurema osa oma majapidamisriistadest teinud saarepuust. Kui nad on muust teinud, siis ilmselt nad juba näevad, kuidas need pragunevad ja kõmmeldavad. Need tuleks nüüd saarepuust riistade vastu välja vahetada. Saar on ka tohutu kütteväärtusega puu. Ja värskena lõhnab imehästi. Aga saar on muidugi ülemus: hilja tuleb, vara läheb; kõige hiljem läheb lehte ja kõige varem läheb raagu, nii et see on tema miinus. Ja lisaks muidugi see, et tal on see hirmus haigus, saaresurm. Saarepuudest on kirjutanud väga hästi ka Made Luiga ehk Mudlum – lugege tema „Mitte ainult minu tädi Ellenit“.
Kas sa kavatsed nüüd puude juurest edasi liikuda?
Ma olen mõelnud, et ikkagi tuleb see julgustükk ette võtta ja proovida joonistada ka nii-öelda natuurist – asju, mis juba on olemas. Näiteks linna jõe kaldal. See on loomulikult ebaökoloogiline: topeldamine, kopeerimine, jäljendus kui selline. Aga mulle meeldib pilgu ja käe lahtihaakimise mõte. Maju ei saa joonistada telekast mingit lollakat saadet kuulates. Ja siis ma mõtlengi, et lähed seisad, selg vastu laternaposti, klade käes, lükkad bareti kulmu pealt ära ja sikerdad.
On sul barett?
Ei, jumal hoidku.
Oled nüüd kaks aastat joonistanud. Kas tunned, et oled paremaks saanud, oled nii-öelda kunstnikuks saamas?
Parem olen, aga kunstnikuks saamas ei ole. Mul on lihtsalt kergem. Käsi teab paremini, mida teha. See on jumalik tunne, kui käsi teab paremini. Selle nimel tasub töötada.
Peeter Talvistu ja Anti Saare vestlus leidis aset 24. XI 2023 Tartus Aparaaditehases raamatu „Puu põndakul“ esitlusel.
Anti Saar
Anti Saar on hariduselt semiootik, ametilt kirjanik ja tõlkija. Saar on kirjutanud 16 lasteraamatut ja viis täiskasvanutele mõeldud teost, tõlkijana on ta eestindanud mitukümmend prantsuskeelset ilu- ja mõttekirjandusteost. Tunnustust on Saarele toonud ta mõlemad tegevusalad. Ühtlasi on Saar hinnatud meisterdaja ning hobiinsener. „Mängulisus“, „leiutajavaim“ ja „täpsus“ ongi ehk märksõnad, mis sobivad kõige paremini iseloomustama ka tema tekstiloomet.
President Alar Karis vastas oma aastavahetuse pöördumises muuseas ka kõigile neile, kelle arvates Eesti riigil ei ole enam eesmärki: „On ikka – lisaks meie keele ja kultuuri kestmisele olla riik, kus on hea ning turvaline elada. Riik, mis on oma inimeste jaoks. See nõuab tarkust valitsejatelt ja ka valijatelt.“ Samal ajal, kui ta seda rääkis, ei tundnud hulk kodanikke Tallinna raekoja platsil end sugugi turvaliselt, kui mingi kodanikuvaistuta diskor otsustas seal aastavahetust tähistada Venemaa sõjaõigustajate bändi Diskoteka Avarija venekeelse looga. Sellest, et linnaosavanem juhtunut tagantjärele taunib, ei ole vähimatki abi. Tegu on tehtud.
Asi võiks sinnapaika jääda ühekordse tööõnnetuse, isoleeritud üksikjuhtumi puhul. Eraettevõte libastus, aga riigis valitseb kord ja seadus. Paraku on keeleline tööõnnetus Eestis püsiolukord. Katkestuseta kinnistab seda avalik võim eesotsas valitsusega, eksides täiesti teadlikult ja järjekindlalt põhiseaduse 6. § sätestatud normi vastu, mille kohaselt Eesti riigikeel on eesti keel. Sellega on määratud iga kodaniku õigus saada avalikult võimult kogu informatsioon riigikeeles, millega samaväärne on õigus olla kaitstud selle eest, et võim kodanikku ükskõik millises muus keeles teabega pommitab. Ühtlasi ei ole ühelgi Eestis elaval isikul vähimatki õigust riigilt muukeelset suhtlemist nõuda, välja arvatud seaduses ette nähtud juhud, näiteks tõlgi kasutamine kohtu- või asüülimenetluses.
Jõulureedel otsustasin kasutada riigimaadel metsandust korraldava asutuse RMK lahket pakkumist ja võimalust endale metsast ise jõulukuusk tuua. Kõik oli ilus kuni hetkeni, mil valitud puu juures mobiilirakenduse abil kuuse eest tasuma asusin. Valitud numbril vastanud naisrobot tänas mind kenasti eesti keeles … ja seejärel kordas sama juttu vene keeles. Kogu ettevõtmine oli sellega rikutud ja terve tee kuuske metsast autoni sikutades oli mu pea paistes, täis arusaamatust ja küsimusi. Miks küll? Mis õigusega? Kelle kulul?
Pealegi on RMK käitumine antud puhul ebajärjekindel ja eesmärgipäratu. Esiteks ei ole asutusel venekeelset kodulehte ja ka rakenduse „Kuuseke“ leiab vaid eesti- ja ingliskeelsena. Ei ole ka venekeelset või kirillitsas riigimetsade kaarti, mille abil leida venekeelsete kuuskede kasvukoht. Seega puudub vähimgi alus arvata, et umbkeelne integreerimata inimene jõuaks mingilgi viisil kuuse ja maksetoiminguni, ning põhjus teda selle eest vene keeles tänada. Ometi just seda tehakse.
RMK on siiski tublimate poolel, kuna on hoidunud venekeelse kodulehe pidamisest. Ühtki põhiseadusega kooskõlas õigusakti, mis sunniks Eesti avaliku võimu asutusi vene keeles suhtlema, ei ole olemas. Seda kinnitab tõik, et kuigi suurem osa ministeeriume peab siiski venekeelset kodulehte korduvatest meeldetuletustest hoolimata põhjendamatult ülal, siis näiteks kaitseministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium seda ei tee. Paraku näitavad valitsuse kõrval halba eeskuju teisedki põhiseaduslikud institutsioonid: president, õiguskantsler, riigikontrolör ja koguni parlament täidavad kõik usinalt venekeelseid aknaid oma kodulehtedel, justkui oleks põhiseadus mõttega läbi lugemata. Aga näiteks riigi eestikeelseimas linnas Tartus ei tulnud keegi mõttele, et rahvusvahelise mõõduga suursündmust, aastat Euroopa kultuuripealinnana, peaks turundama üle ilma ka vene keeles.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on käsitletud riigikeele paragrahvi põhjalikult ja mitte ainult seoses riigiasutuste argitegevusega (autorid Lauri Madise ja Lauri Mälksoo). Seal on kirjas: „Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks suhtlemist ja sotsiaalset ühtsust ühiskonnaliikmete vahel, mis on võimalik vaid ühise keele vahendusel. Paragrahvist 6 tulenevalt peaks Eesti ühiskonnas selliseks keeleks olema eesti keel. Seetõttu peaks riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse.“
Kuidas selle edendamise ja tõkestamisega eeltoodu valguses on? Halvasti, väga halvasti. Õigupoolest tegutseb riik risti vastupidi põhiseaduse selgitajate suunistele, edendades just vene keele kasutamist ka väljaspool ametlikku asjaajamist ning sellega tõhusalt tõkestades eestikeelsuse kasvu elusfäärides, kus see on poliitiliseks eesmärgiks seatud ning seadustega kinnitatud.
Kultuuriministeeriumi kaudu liigub venekeelse sisu loomiseks ja turgutamiseks rahvusringhäälingus ja erameedia ettevõtetes riigieelarvest rohkem raha, kui kulub kogu eestikeelse kultuuriajakirjanduse ülalpidamisele. Iga-aastase taotlusvooru korraldamisel kuulutab ministeerium uhkelt: „Kultuuriministeeriumi eesmärk on tugevdada Eesti ühist inforuumi ning olulise teabe jõudmist kõigi Eestis elavate inimesteni. Eestis on jätkuvalt neid inimesi, kes ka pärast Venemaa propagandakanalite keelamist neid tarbivad. Seega soovime Eesti venekeelsete meediakanalite toetamisega pakkuda Eesti meediamaastikul alternatiivi ehk kvaliteetset venekeelset ajakirjandust.“ See mõte ei kõlksu põhiseaduse kommentaaris öelduga kuidagi kokku.
Raske kinnitada, kust ja mis põhjusel selline orjamentaliteeti kandev või konformistlik, et mitte öelda põhiseadust reetev käitumine on alguse saanud, kuid ometi ei ole raske väära praktikat päevapealt lõpetada. Seda enam et riigil teatavasti on rahaga kitsas ja siin vedeleb kooliõpetajate puuduv palgaraha lihtsalt hunnikus maas.
Jevgeni Ossinovski kirjutas 15. detsembri Sirbis pika ja mõtlemapaneva loo („Eestikeelsest õppest ei piisa“) ohtudest ja karidest, mis varitsevad üldhariduskooli täielikult eestikeelsele õppele ülemineku teel. Temaga kaugeltki kõiges nõustumata osutan ühele Ossinovski rõhuasetusele ja faktile, segregatsioonile. Selle juured on kodus, mitte koolis. Küsimus on, kas riigi pakutud venekeelse teabe levi vähendamine või kaotamine mõjutaks hoiakut venekeelsetes kodudes ja kas negatiivselt või positiivselt. Minu pakkumine on, et sünniks head, mitte kurja. Isegi kui ajutiselt natuke kriginat tekiks.
Inimene on kohanemisvõimeline liik ja paratamatustega silmitsi seistes jätkavad visalt peaga vastu müüri jooksmist mõned üksikud, ülejäänud leiavad aga varem või hiljem ainsa müüris oleva värava üles ja lähevad edasi, muutunult ja kohanenult. Teadmises, et riik ei kao ja sellega suhtlemisest ei pääse, kui tahad eluga mõistlikult toime tulla ja mitte valida täielikku eneseisolatsiooni ühiskonnast. Viimasel juhul ei ole ju ühtki keelt vaja. Ei riigi- ega muud keelt.
Kuni riigiaparaat jätkab kõikehõlmava venekeelse teabe innukat levitamist, kahandab ta püsivalt venekeelsete motivatsiooni kohaneda ühiskonna eesti- ehk riigikeelsusega. Veel hullem, riik taastoodab kinnistunud eksikujutelma, et vene keelega saab alati hakkama ja järelikult ei ole vaja eesti keelt osata, sest „russki mir“ on igavene. Kui aga riigivõim asuks nii sõnas, teos kui ka tarkuses ning vajalikke enesepiiranguid seades põhiseaduses sätestatu kaitsele ja edendamisele, tuleks üsna pea järele ka ettevõtlus, vabakond ja teised.
„PS § 6 on üheks rahvusriigi põhimõtet väljendavaks PS normiks, mille kaudu viib riik ellu preambulis toodud ülesannet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.“ Nii on kirjas põhiseaduse kommentaarides. Kas on palju palutud, et elluviimine algaks juba täna?
Mul on sõber, kelle isa suri hiljaaegu. Sõber leinab – isa oli talle tähtis.
Lähedase surm on elu muutev sündmus. Koos kalli kaaslasega kaob märkimisväärne osa tugivõrgustikust ning koe kõik ülejäänud niidid võtavad sisse veidi käändunud sihi. Tühimik tõmbab vaakumina endasse kõike ümbritsevat, täitub millegagi. Millegi käepärase, juhusliku, tervistava või ka mittetervistavaga, obsessiivse, kurva või tumedaga. Täiesti olemuslik osa inimese elust seisnebki vahest emotsionaalsete ja tuikavate tühimike enam-vähem lappimises, tundeasjus täiust taga ajada näib üleliigne.
Sest kui palju me, võõrad iseendale, neid auke teadlikult ravitseda oskame? Aastatuhandete jooksul on välja pakutud mitmeid viise, millesse me siinkohal ei laskugi. Mu sõbral oli valu leevendamiseks lihtne ventiil. Nimelt on ta juba päris mitu head aastat harjutanud end juhtima tähelepanu mõtlemiselt käelisele tegevusele, võttes ülesandeks midagi natuke absurdset, midagi vaat et sihitut ja mehaanilist – ehitada mänge, leiutada masinaid, joonistada kaardipakke, kritseldada paberile sõnu või lehtpuid (mitte okaspuid, olgu rõhutatud): pajud, pärnad, tammed; tüved, oksad, lopsakad pildisisese päikese poole vohavad võrad. Väga tõepärased, väga ilusad, elusad.
Siis kui käed on kinni, aktiveerub mõtlemine vabadel radadel, võib-olla et loomingulisemaltki. Eks sõber ole ka 1960. aastal Prantsusmaal tegevust alustanud matemaatikute ja kirjanike rühmituse OuLiPo1 ühe tähtautori Georges Pereci (ja veel paljude teiste sama kõneväärsete, uuenduslike ja oluliste prantsuse kirjameeste) tekstide eestindaja. Pereci, suure igapäevaelu kataloogija, maailma pikima palindroomi ja e-tähte mitte sisaldava romaani, luuletamismasina kirjutatud raamatute ja paljude teistegi sõgedate teoste autori tööga hästi kursis oleva inimesena tunneb sõber formaalsete piirangute ja paratamatuse vabastavat võimet.
Soome kunstnik ja mõtleja Jyrki Siukonen on kirjutanud ilusa raamatu „Vasar ja vaikus“ tööriistadest, oskamisest ja loomingulisusest. Siukonen tõstab au sisse brikolööri, mittespetsialiseerunud eksperimentalisti: „Praktika tasandil võivad oskusliku bricoleur’i „metsikud“ abinõud kujutada endast ometi kaugelearenenud ametioskuste kombinatsiooni.“2 Paratamatusega käituks brikolöör kui väljakutsega, üritaks selle kiuste edasi minna. Lévi-Strauss koos Benjamini ja paljude teistega kinnistas eelmisel sajandil inseneride kõrvale selle leiutaja ja meistrimehe, kelle ainsaks „mängureegliks on kohaneda alati „olemasolevate vahenditega“, see tähendab tööriistade ja materjalide komplektiga, mis on alati lõplik ja lisaks veel juhuslik“3. Võttes selle kujundlikult muudegi eluvaldkondade juhtmõtteks, võib tekkida teatav vabastav loomingulisus ka neis, isegi vaatamata keerukustele, mis ette tulevad – luhtumised karjääriteel, armastuse lõpp, vananemine, laste lahkumine, lahkhelid sõpradega, surm. Harjutamise abil võib tekkida oskus paratamatusega leppida, ehk isegi selle mustast ja hirmutavast mülkast midagi lohutavat, midagi uut leida. Mingi oskus, mida me isegi ei teadnud end evivat ja mida arendades on võimalik edasi liikuda.
Isegi siis, kui tegu on alles amatööriga, alles õppiva entusiastiga. Kadunud Kadri Matteus Mälk, kelle ekspertiis seisnes elu jooksul müstiliste ja köitvate ehete loomises, kasutas eht brikolöörina ära teisi olemasolevaid vahendeid ning kirjutas enesele memento mori, raamatu, mis algab kujundliku jalahoobiga tagumikku: „Tunneta ja ära mõtle nõnda palju. Ja ära kirjuta, kui sa ei oska.“4
Muhulastel on üks kena ütlus, mis paljastab ühekorraga mitmed inimelu paratamatused, hirmud, unistused ja lootused ning sobib olenevalt olukorrast nii kadedaks solvanguks kui ka tubliks tunnustuseks: „kes kuntsi teab, see kuntsi peab“. Selle fraasiga võib kiita meistrit, kes on oskuse kõrgel tasemel omandanud. Tunnustada professionaalsust. Olgu siis n-ö kuntsiks amet või käsitööoskus, laulmine, luuletamine, psühholoogia, tehnoloogia või IT, maalimine või pedagoogika … Meister hoiab oskust alal, seda ei saa tema käest ära võtta. Aga muhulaste ütlusel on veel kihte, eks nad olegi sellised osavad. See, kes kuntsi teab, hoiab seda ka alal ning au sees, austab ja armastab seda, lisaks on võimeline oskust teistelegi edasi andma.
Ennevanasti olevat vanasõna kasutatud kitsamalt just nõidade, posijate ja muude maagilistes toimingutes süüdistatute ära märkimiseks. Nende manamiseks, kes mõistmatul seletamatul viisil, see tähendab, kindlasti valskusega või kuradi kaasabil osanud endale hüvesid ja leevendusi võita. Kadeduse tagant paistab iha osata. Iga oskus vajab aga kasvamiseks aega ja harjutuskordi ning esimesed katsetused võivad osutuda närvutavalt mannetuks. Pärast läbikukkumist on ainus viis oskamiseni jõuda uuesti proovida. Iga uus katse äratab hirmu, kuid hirmu saab ületada siira huvi ja proovimisjulguse abil. „Kui elu armastad, jääd surmani amatööriks, ehkki selleski vallas pakutakse neil päevil palju professionaalset abi,“ kirjutab minu leinav sõber oma ilusate puude kõrvale.5
Ja alistub paratamatusele, ei püüa, nui neljaks, paraneda või edasi liikuda, vaid tegeleb hoopis millegi muuga. Joonistab tindiga paberile puid, iga uue kriipsuga uuesti hirmu luhtumise ees ületades, jättes mustandi lõpuni paistma, kuni hakkab usaldama oma kätt ka vaatamata luhtumisriskile. „Kes usuks näitlejat, kes igas repliigis ei otsi, vaid teab? See oleks surnud etendus.“6 Võtab kiire käenõksakaga hoogsalt imaginaarseid lehepahmakaid sodida, tihti taustaks „Esimene stuudio“ või mõni muusikapala. Jätab kõhklusele võimalikult vähe eetriaega. On vaikselt ja keskendub puu joonistamisele. Laseb leinal valutada.
1 OUvroir de LIttérature POtentielle – Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba.
2 Jyrki Siukonen, Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk Jaan Pärnamäe. Eesti Kunstiakadeemia, 2016, lk 56.
Õnnis on teha midagi, mille järele pole mingit nõudlust.
Anti Saar
Eelkõige peente prantsuskeelsete tekstide tõlkijana tuntud Anti Saare „Puu põndakul“ on üks otsekoheselt meeldiv lugemine, olles samal ajal teosena üsnagi raskesti klassifitseeritav. Eeskätt on see raamat omalaadne kataloog, ühe obsessiooni tunniskiri: kõige aluseks on joonistused puudest, üheainsa kinniskujundi näiliselt lõputusse täienevad variatsioonid. Aga ühtlasi on see tänu joonistustele lisatud saatetekstidele ka iselaadne päevaraamat – jääb üle vaid kujutleda, kui palju neid puid veel autori kodus sahtlites peidus on ja kui palju mõttekatkeid ta joonistamise poolautomaatses protsessis enesest eemal suutis hoida. Kinnismõttelise puude kribamise ümber keerlevad kirjanduslikud fragmendid toimivad kui väikesed poeemid proosas, mis haaravad aja ja tähenduse järele, ent seda justkui vaid korraks, et sama hõlpsasti lasta kõigest jälle lahti ja keskenduda kujutuslikele puudele väljaspool aega ja kohta, ürglooduslikule arhetüübile. Ega siis ilmaasjata kirjuta Saar siin nii tihti võsast ja võradest.
Justkui irdsed, aga seejuures lõpuni edevusest selitatud mõttekäigud kalduvad joonistamisprotsessi seiravatest tähelepanekutest ja kunstiajaloolistest miniekskurssidest autori lapsepõlvemälestusteni. Teisalt on siin oluline paratamatusena peale sunnitud täiskasvanuks saamise tunnistamine, mida Saar määratleb vanemate kaotuse kaudu. Oma vaiksel viisil näibki „Puu põndakul“ olevat isale pühendatud leinaraamat, teatavat laadi kaudne järelehüüe, postskriptum, mis vaatamata vahelduvatele ajavormidele toimib sisemonoloogi kestvas olevikus. Siiski tundub Saare sisekõne toon hillitsetum ja ausam, kui ma päevikulaadselt kirjutiselt tavapäraselt oodata oskan. Võib-olla on see nii just sellepärast, et autor ei keskendu siin otsejoones iseendale, vaid puudele, mille joonistamise ta siin viimase kahe aasta jooksul õhtust õhtusse ette on võtnud. Ja ette võtnud ilmselgelt ilma igasuguse algse avaldamiskavatsuseta. Enesepilt on siin seega läbi võrade võrestiku fraktaalseks moondunud ning ei seisa kunagi otse fookuses. Minu üllatuseks aga identifitseerib autor oma nime just saarepuuna ja mitte saarena meres, nagu olin varem teda kujutlenud, ja nii on puude joonistamine kaudselt, abstraktsiooni kõige üldisemal tasandil ikkagi autoportreeline tegevus. Autoportree kellegi teisena. Eneseeitus omaenese individuaalses ajavoos. „Siis arvasin end ära tundvat peamise: katsu aimata, mida puu tahab. Saa oma tahtmises selleks jõeäärseks remmelgaks, saa selleks põndakul kohavaks kaseks.“
Joonistamine on Saarele algselt olnud kõike muud kui enesestmõistetav meedium. Ta kinnitab, et pole varem kunagi millegi joonistamisest huvitunud, ja meenutab, et algkooli viiterea kõrval oli tema tunnistusel ainsaks neljaseks aineks pidevalt just kunstiõpetus. Sellest hoolimata usaldab ta end tingimatult joonistamisele, joonistamisele kui protsessile, kui kulgemisele, kui märkamisele ja motiivist teadlikuks saamisele. Aga ka kogu ülejäänud maailma liigse komplitseerituse väljaarvamisele – joonistades on ta oma kujutluslike kahedimensiooniliste puudega päris üksi ja tundub, et päris hea meelega üksi. „Tahaks joonistada nii, et ei peaks üldse mõtlema. Tahaks tervenisti usaldada lihasmälu, aga selleks peab olema kätte talletatud tuhandete puude joonistamise kogemus,“ kirjutab Saar. Selles mõttekäigus terendab minu silmis jaapani zen-meister, kes harjutab lõputult täiusliku ringi joonistamist, olles täielikult kohal kõige vähemas. Need joonistused ei taha eelkõige olla kunst, vaid pigem mingi meeleseisundi metafoorika ja, mis veelgi olulisem, tehnika selle meeleseisundi saavutamiseks. „Sodida veel. Varem või hiljem moodustab korrapäratu joonerägastik korraliku kasvulava. Kõik on selles padrikus olemas. Siis on juba kerge sellest oma puu läbi kasvatada. Nõnda on ka kirjutamise, tantsu, jazz-improvisatsiooniga. Nõnda on ka seksi ja söögitegemisega.“ Nii saab kinnismõttelisest puude joonistamisest kaudselt elust osa saamise metafoor. Ja mitte ainult looduse elust, vaid eelkõige omaenese elust.
Üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse ühed olulisemad kunstiradikaalid Alexander Brener ja Barbara Schurtz on korduvalt rääkinud joonistamisest kui tähtsaimast vastupanuvahendist, mida kunstnikule keegi kusagil keelata ei saa – isegi hullumajas ja vanglas on ehk pea alati kättesaadav mõni leht paberit ja pastakas või pliiatsid. Pidevus on tagatud. Ma arvan, et see elementaarne kättesaadavus, võimalus joonistusplokki ja pliiatsit – Saare puhul küll eelkõige tindipliiatsit – enesega ükskõik kus kaasas kanda on üks oluline omadus, mis teeb joonistamise autorile nii armsaks. Selles mõttes on joonistamine alati truu, sellele annab toetuda. Üks pagemistrajektoor peab elus ju ikka hõlma all olema. Deleuze’i ja Guattari tõlkijana teab Saar suurepäraselt, kuidas postmodernismi teoreetikud on kasutanud modernismi põhitekstide puhul ühe keskse juurega puu metafoori ning postmodernismi hargnevaid viiteruume palendanud rohujuurte risoomse struktuuri abil. „Puus põndakul“ on see moodsa metafoorika maailm arhailise joonistamisprotsessi kaudu pagendatud kuhugi taamale, pooltähendusetusse. Saar tunnistab isegi: „Puud on igavad. Nad pole kunagi moes. Moes on puuküte, puitmajad, puust prilliraamid, CO2 sidumise idee – kuidas kunagi.“ Just keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti. Viidates veel ühele Anti Saare tõlgitud teosele – autor näib pesitsevat selles raamatus nii, nagu me polekski kunagi olnud modernsed.
Lõpetada tahaks Saare enese sõnadega. „Põhiküsimusi: kuidas säilitada enesega samasus (identiteet) ja ometi mitte hanguda? Kuidas erineda iseendast, kaotamata oma nägu? Minu meelest on kõik mu puud ühesugused. Ometi on nende visandamise trajektoorid lõpmata erinevad. Samuti tundub mulle, et need puud ei erine põrmugi mu tekstidest, oleneb ainult mis nurga alt vaadata. Põhiküsimusi: kuidas saada selleks, kes ollakse? (Nietzsche) Kuidas jääda lõpuni enda jaoks tundmatuks maaks?“
„Puu põndakul“ on omalaadne kataloog, ühe obsessiooni tunniskiri: kõige aluseks on joonistused puudest, üheainsa kinniskujundi näiliselt lõputusse täienevad variatsioonid.
Haigustest saab väga põnevalt kirjutada, saati siis epideemiatest. COVIDi laineharjal ilmus Triinu Tamme tõlkes prantsuse kirjaniku Patrick Deville’i „Katk ja koolera“. Selle romaani peategelane on maadeavastajast arstiteadlane Alexandre Yersin, kes avastas 1894. aastal katkubakteri (tema järgi sai see nime Yersinia pestis) ning töötas välja katkuvaktsiini.1 1854. aasta koolerapuhangut Londonis Broad Streetil meenutab siiani mälestusmärk, haigust linnaruumi levitanud veepumba koopia, ning meditsiinikriminulli vormis on koolera levikuvõimaluste avastanute detektiivitöö kirja pannud angloameerika kirjanik Steven Johnson.2 Mõni aasta enne koroonapandeemiat ilmus samuti ameeriklase David Quammeni „Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia“ (2012).3
Esimesed nimetatutest seob Rein Raua vastse romaaniga „Katkurong“ ajastu, XIX ja XX sajandi vahetuse usk progressi, tehnikasse ja teadusesse. Viimases on aga palju juttu haiguste kiirteedest tänapäeval – nakatunu ei pruugi aduda, et on haige, kui lennukisse istub ning teisele poole maakera lendab – ning mets- või koduloomadelt inimestele kanduvatest haigustest. Inimeste ja metsloomade teed ristuvad üha enam kas või elupaikade kao tõttu.
Raua romaanis tuleb peategelastele katk vastu rongiga, seda kannab edasi toona kiireim liiklusvahend. Toonane Mandžuuria katk oli samuti zoonoos: bakteriaalsesse pneumooniasse haigestunud ümiseja Marmota sibirica küttimisel inimesele kandunud nakkus, mis tõi kaasa väga suure suremuse. See nõudis 1910. ja 1911. aastal vähemalt 60 000 inimohvrit (tõenäoliselt aga palju rohkem, raamatu järelsõnaski on see arv 100 000). Vaesest kollakaspruunist priskest imetajast, keda Mandžuurias nimetatakse tarbaganiks4, sai ihaldusobjekt inimese edevuse ja ahnuse tõttu: Saksa keemiatööstus avastas aniliinvärvi, millega palju odavam ümiseja valenaaritsaks, -saarmaks või -soobliks moondada. Nii näiteks eksportis Mongoolia 1865. aastal Venemaale 30 000 ümisejanahka, 1906–1910 oli see arv koguni 13 miljonit.5 Nagu kullapalaviku puhul ikka, sattus Mandžuuriasse rohkesti kogemusteta õnnekütte, kes jahtisid karusloomakaupmeestele ka haigeid loomi. Ülerahvastatus ja kehvad elutingimused aitasid omakorda haiguse levikule kaasa. Ümisejapalavikust sai ehtne palavik, mis ei piirdunud kaugeltki ainult kehatemperatuuri tõusuga.
Noorte velskrite vennaskond
Sellele tõvepuhangule võlgneme kaitseülikondade ja -maskide kasutuselevõtu. Vahendeiks nähtamatu surma vastu võitlemisel olid veel karantiin (seejuures kasutati ka rongivaguneid), raudteeliikluse vähendamine miinimumini ning katku surnute põletamine. Eelkõige see viimane ongi Raua romaani alguspunkt: 1911. aastal saadetakse tsaariarmee velskrikooli äsja lõpetanud Jakob Sarapik koos endiste õpingukaaslastega likvideerima katkuepideemia tagajärgi.
Noore meeskonna valib välja nende endine õpetaja Brest-Litovski sõjaväevelskrite koolist. See on otsekui ühe keerulise ekspeditsiooni või ka, miks mitte, projektimeeskonna ideaalvalem, pesueht Sõrmuse Vennaskond: „Teised poisid seda ei aima, ja parem ongi, aga minu käest küsiti, keda sinna retkele valida, ja mina kirjutasin soovitused: Krajevskile sõrmede pärast, Jerošinile sellepärast, et vahel on tarvis, et keegi teeb ainult ja täpselt seda, mida kästakse, Sviridovile seetõttu, et tema paneb mõnikord tähele asju, mida teised ei näe. Ja Solomjatinile kirjutasin ka, sest seal, kuhu teie lähete, võib tõesti vahel vaja minna kedagi sellist, keda inimlikud keelud ja käsud kinni ei pea. Aga sinule, Sarapik, ütles Jevdokimov, sinule kirjutasin ma soovituse sellepärast, et sa oled korralik inimene, ja see on ühtlasi põhjus, miks ma seda sulle praegu räägin – sinul, Sarapik, tuleb Solomjatinil silm peal hoida, sest keegi peab seda tegema ja teist nii korralikku inimest kui sina pole meil kuskilt võtta“ (lk 35).
Mandžuuria katkule võlgneme kaitseülikondade ja -maskide kasutuselevõtu. Pildil Mandžuuria arstid. Foto raamatust „Pictorial History of 1913“ (1914).
Niiviisi nad siis rongiga itta sõidavad, väga noored mehed, kellest kõik tagasi ei tule, ning Jevdokimovi juhist, kuidas meeskonda koostada, võib lugemise ajal või pärast loetu üle mõtiskledes kasutada küll (selgituseks: Krajevski oli nn kirurg jumala armust, kuldsete kätega). Mis maailm see täpselt on, mis nende nooruse kohe neelab, küsib peategelane endalt rongis loksudes, aimates katkule vastu sõites, et ees ootavat ilmselt naljalt ei unusta. Jakob Sarapik ei või aga kuidagi ette näha, et ikkagi ju üpris ootuspärasest episoodist ühe velskri elus saab tema puhul kogu edasise elu nurgakivi – kuidas, selgub alles romaani lõpuosas, sest pinget on raamatu autor osanud hästi alal hoida.
Teoses on koos Sarapikuga kolm läbivat tegelast. Salapärase Solomjatini puhul, võta või jäta, kerkib silme ette Konrad Mäe portree: „.. tema ülemise ja alumise näopoole imelik ühtesobimatus – tema kulmud olid alatasa kipras, nagu ta oleks kogu maailma peale vihane, huuled seevastu aga otsekui just naeratama hakkamas [—] teineteisesse põimunud nooruki trots ja natuke väiksema lapse või siis just elu juba piisavalt näinud eakama inimese leebe heakskiit kõigele olevale“ (lk 17). Ebahariliku saatusega, paeluva ilmega mehed mõlemad, kelle rahutus ja ehk ka tulevaste kannatuste oreool loovad pildilgi, mis siis veel raamatus, aimuse, et neile ei saagi argipäev pakkuda midagi kaua siduvat. Eks neid kaht, raamatutegelast ja kunstnikku, seoks ka nakatumine süüfilisse, sest Raud räägib romaanis peale katku muudestki haigustest ning sealtki läheb ta veel palju kaugemale, kõneledes hoopis teistsugustest nakkustest, mis võivad tabada veel suuremaid rahvahulki kui Yersinia pestis. Kolmandat läbi kogu raamatu rändavat väga erilist isikut ma siinkohal nimepidi ei tutvusta: see on üks hästi salajas hoitud lugemisüllatusi.
Taaskohtumine Patarei velskriga
Romaanis vaheldub kaks aega: pisut rohkem kui kahekümne aasta pärast on Jakob Sarapik Tallinnas Patarei vangla velsker. Ühtpidi pidurdub sellega veidi romaani tempokas kulg, ent Sarapiku Patarei-aeg, 1933. aasta, on paratamatult selline, kus maailm hakkab jälle kuhugi kihutama. Taas võib mõelda rongile, ehkki esialgu on veel tegemist loksumisega kuskile, mida täpselt ei oska ette näha ega tahakski kujutleda sellisena, nagu see päriselt tuli.
Patarei-aeg on raamatus omamoodi põnev taaskohtumine ühe kirjandusliku tegelasega neile, kes on lugenud Aino Perviku mälestusteraamatut „Miniatuurid mälupõhjast“ (2020), ehkki Rein Raud on järelsõnas öelnud, et tema vanaisa Joosep Alfred Pervik ei ole mõnedele eluloolistele kokkulangevustele vaatamata peategelase prototüüp. Olgu või mitte, midagi äratuntavalt iseloomulikku nende kahe raamatu tegelastes siiski on: mõtlesin Rauda lugedes sageli Perviku Järvakandi velskri peale, kes käis 1941. aasta hilissuvel üle rindejoone meieri pimesoolepõletikku ravimas või hiljem metsavendadele arstiabi andmas. See ei olnudki siis võib-olla ainult Hippokratese vanne või omamoodi lapselik julgus, see oli kogemus, et oled näinud juba nii mõndagi hirmsat – mis siis ikka veel juhtuda saab, või kui juhtubki, küllap sellega toime tuleb, ette peljata pole mõtet. „Isa õppis velskriks tsaariarmee aegu Brest-Litovskis, hiljem veel Tartu ülikooli juures, ta oli olnud sõjas, näinud ja teinud paljugi“ kirjutab Pervik.6
Paralleelina on huvitav muidugi ka Raua romaanis täiskasvanud mehe vaatepunkt Patarei vanglale, ühtpidi vastandudes, ent siiski kokku kõlades Perviku lapsest minategelasega, kes esitab mõneski mälestusfragmendis sellesama pildi, mis avaneb vangla velskrile kabineti aknast. Väike tüdruk mäletab lilli, vanglatöötajate lapsi, sõbralikke vahialused, kes aiatöid tegid ja lastega juttu ajasid. See on pigem meeldiv kindlalt piiritletud keskkond, kuigi laps adub, et emale see koht ei meeldi. Täiskasvanud mees näeb aga aknast välja vaadates ka rõskeid kiviseinu, mis tiisikushaigetele vangidele erilisi võimalusi ei jäta, mõistab oma naise ahistust, mis ei tulene pelgalt elukohast (see on nagu pika reisi lõpuks rusuma hakanud kupee). Merigi, mis loksub vastu kindlusemüüre, on pigem tõke kui side avarusega. Aga ta näeb või vähemalt proovib vaadata ka nähtuste, ehitiste, institutsioonide, haiguste või haiglaste ideede taha, püüdes mõista ümbritsevate hinge ning tegutsemismotiive. Ühest velskritekooli lõpetanust saab raamatus parandaja, lappija ja ravija, teisest aga lõhkuja ja lammutaja. Vaheldumist olnu ja oleva vahel seob ja süvendab kohati jaankrossilik jutustamisviis, sisekõne eristamine kursiivis, ehkki väga napp ja sellisena mõjuvamgi – inimene tavaliselt mälestustes pidevalt ei ela. Aga eks ärka kõigi igapäevas aeg-ajalt mõtted ja seosed, mis on pärit varasemast ning selgitavad, tuletavad meelde või ka määravad midagi, saades niiviisi osaks olevikust ja tulevikustki.
Seesugused ajaloolised romaanid tuletavad taas meelde, kui avar oli eestlase maailm ka sajand tagasi. Talupoiss, pere kolmas poeg, kelle koolitamiseks ei olnud raha, leidis sõjaväeteenistuseski võimaluse õppida. Kolme siinse kohaliku keele kõnelejana tuli velskrihakatis toime ka Hiina piiri ääres ja kohtas seal teisigi kodumaa juurtega rändajaid.
Lõpuks: mul on alati olnud nõrkus järelsõnade vastu ning Raua raamatus on see lugu omaette, pakkudes selgitavat tausta nii romaani tegevusega haakuvate ajaloosündmuste, geograafia, tegelaste kui ka autori enda kirjutamismotiivide kohta. Raamatu lõpul astub Jakob Sarapik koos tütre ja naisega korraks rongilt maha – siinkohal tahaks võtta jällegi kätte Aino Perviku mälestusteraamatu.
1 Romaan ilmus prantsuse keeles aastal 2012. Eesti keeles avaldas Triinu Tamme tõlgitud teose 2020. aastal kirjastus Varrak.
2 Steven Johnson, The Ghost Map. The Story of London’s Most Terrifying Epidemic – and How it Changed Science, Cities, and the Modern World. Riverhead Books, 2006.
3 „Hüpe“ ilmus inglise keeles 2012. aastal. Eesti keelde on selle tõlkinud Karin Anderson ja Ivi Heinlaan (2014, Äripäev).
4 Imetajanimetuste andmebaasi https://www.elus.ee/imetajad/ järgi sel liigil veel eesti keeles nimetust pole.
5 William C. Summers, The Great Manchurian Plague 1910–1911. The Geopolitics of an Epidemic Disease. Yale University Press, 2012, lk 119–120.
6 Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast. Salv, 2020, lk 45.
