Euroopa Liidu tänane rahandussüsteem ei vasta liikmesriikide ees seisvatele väljakutsetele nagu rahvastiku vananemine, teadmistepõhise majanduse arendamise vajadus ja keskkonnaprobleemid. Ehkki ELi põhiseaduse lepe seab nime poolest eesmärgiks sotsiaalse Euroopa, ei ole selles visandatud ainsatki uut meedet, millega sotsiaalsete probleemidega tegelemine laieneks liikmesriikide tasemelt üleeuroopalisele tasandile või mis tõhustaks ELi rahanduslikku võimekust. ELil oleks potentsiaali ohjeldada globaliseerumisega kaasnevaid probleeme ja töötada välja elumudel, mis väljenduks üldises sotsiaalses kindlustatuses, madalas tööpuuduses ja suuremas hoolitsuses hariduse, perede ja sotsiaalse infrastruktuuri eest. ELil on USAga võrreldavat majanduslikku kaalu ja riigivõimu, mida korporatsioonid ja rahandusettevõtted on sunnitud respekteerima. Erinevalt USAst on Euroopas suhteliselt tugevad töölis- ja sotsiaalorganisatsioonid. Tänane Euroopa vajab märgatavalt efektiivsemaid korporatsioonide maksustamise viise, millele järgneks sotsiaalsete fondide võrgustiku rajamine.
Tänane EL püüdleb ainult siseturu laiendamise poole, pakkumata sotsiaalset turvalisust ja maksude ühtlustamist. Oma üha hoogustuva vabaturumajandust toetava seadusandlusega ELi pigem lämmatab kui toetab ka rahvuslikke sotsiaalprogramme. Sotsiaalkindlustust on ELi liidrid soovinud järjekindlalt vaadelda erasektori pärusmaana. Blair, Raffarin, Schroeder ja Berlusconi on taotlenud pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide ning hariduse turukaubastamist, kärpides avalikke programme ning pakkudes maksusoodustusi globaalse finantstööstuse toodetele. Euroopa tsentristlikud ja vasakliidrid on USA majandusmudelist samavõrd joovastunud kui parempoolsed (Chirac on Euroopa sotsiaaldemokraatidest kriitilisemgi olnud).
Ometi seisab USA tervishoiuprogramm, mis on euroopa standardite järgi niigi kipakas, eelarvedefitsiidi tõttu lähiajal suurte raskuste ees. Angloameerika kommertsalustel töötava tervise- ja pensionikindlustussüsteemi kasv on stagneerunud ja seniseid standardeid ähvardab langus. Ka korporatiivsetes pensionisüsteemides on sagedased probleemid ja korruptsioonijuhtumid. Fondihaldurid teavad, et nende mandaat pole saadud hoiustajatelt, vaid finantsdirektoritelt.
Angloameerika mudel koos oma probleemidega on juba Euroopas. Kui globaalne kapital võtab enda kätte sotsiaalkindlustuse, satuvad ohtu sellised sotsiaalsed saavutused nagu Prantsusmaa 35-tunnine töönädal ja Saksa Mitbestimmung ehk tööliste esindatus firmade nõukogudes (advisory boards). Defitsiit korporatiivses pensioni- ja tervisekindlustussüsteemis ei ohusta ainult pensione, vaid sunnib korporatsioone kärpima ka investeeringuid ja vähendama tööjõudu. Selliste firmade nagu Ford, Boeing, American Airlines, US Steel, Goodyear jne pensionieelarve puudujääk ületab juba poole nende korporatsioonide eneste väärtusest. Tagasilangus USA majanduses aastatel 2000 – 2003 hävitas 2,5 miljonit töökohta, suurendades veelgi sotsiaalkindluseta ameeriklaste hulka, keda on rohkem kui viiendik elanikkonnast. Angloameerika korporatiivsete heaolusüsteemide nõrkuseks on ka ettevõtete võimalus majanduse tõusuperioodidel sotsiaalfondidesse panustamisel puhkust võtta, kuna fondid kasvavad niigi. Mõõnaaegadel annab see aga tunda.
Euroopast on loodetud vaadeldud süsteemile alternatiivi. Paraku on kiidetud euroopalik sidusus erastamiste ja globaalsele kapitalile vastutulekute käigus tugevasti kannatada saanud. Juba niigi kõrgete tööjõukulude tõstmine ei ole mõistlik lahendus, kuna need langevad tuntavalt keskmise- ja madalapalgaliste õlgadele. Kui maksukoormus tõuseb üle 40%, vähendab see töötamise huvi ja tööhõivet. Tegemist on soodsa pinnasega (paremäärmuslikule) poliitilisele populismile.
Euroopa ees seisab rahvastiku vananemise probleem, milleks ei olda valmis. Küsimus ei ole enam selles, et pensionikoorem on liiga raske, vaid paari kümnendi pärast võime olla silmitsi ulatusliku vanemaealiste vaesumisega. Eurooplaste keskmine vanus on juba 38. Prognoosi kohaselt tõuseb see aastaks 2025 45 ja aastaks 2050 50 eluaastani. Kui praegu on Euroopas 33 pensionäri 100 tööealise elaniku kohta, siis aastaks 2050 on neid juba 68. Kui tahetakse hoida pensioni 70% lähedal keskmisest palgast, hakkab see nõudma 13 – 16% sisemajanduse kogutoodangust. Euroopa pensionisüsteeme ähvardab lähitulevikus puudujääk, mis ulatub mitme protsendini SKTst. Et säilitada tulevikuusku, kaitsta Euroopa sotsiaalmudelit ja tulla toime ähvardava pensionidefitsiidiga, tuleks kohustada ettevõtteid ühiskonda panustama, pidades seejuures silmas, et töötajate heaolu ei sõltuks otseselt oma tööandja edust. Vaja on uut rahanduspoliitikat, mis suudaks katta sotsiaalprogrammide kulud ning ohjeldada ja kontrollida üleilmseid finantsjõude.
Juba aastakümneid ei ole ükski Euroopa valitsus söandanud tõstatada küsimust, et suurkorporatsioonide omanikud võiksid senisest enam panustada ühiskonda, kust nende rikkus pärineb ja milleta nende edu olnuks võimatu. Kõige kaugelevaatavam katse mõelda sotsiaalvajadusi katva uue finantspoliitika peale pärineb Rootsi heaolumudeli ühelt arhitektilt Rudolf Meidnerilt, kes rääkis 1970.-80. aastatel “palgasaajate fondidest” (wage-earner funds). Nähes ette vananeva ja konkurentsis püsimiseks kasvava õppimisvajadusega ühiskonna ees seisvaid kulutusi, pidas Meidner vajalikuks uute ühiskondlike strateegiliste fondide loomist, mis põhineksid aktsiamaksul (share-levy). See maks ei pidanud töötama nagu traditsiooniline ettevõtlusmaks, mida võetaks raha liikumiselt, sh potentsiaalsetelt investeeringutelt. Pigem langenuks koorem jõukate hoiustajate, mitte produktiivse ettevõtte õlgadele. Plaani kohaselt oleks hakatud maksustama 50 ja enama töötajaga ettevõtteid 20% ulatuses nende aastasest kasumist. Tulude baasil kavatseti luua äritsemiseks mitte mõeldud osakud, mille toel oleks moodustunud uute, ametiühingutele ja regionaalsetele juhtidele alluvate fondide võrgustik. Nende osakute dividendidest plaaniti finantseerida tuleviku sotsiaalkulutusi. Plaan leidis ka Rootsi sotsiaaldemokraatide poolt vaid osalist elluviimist. Ometi oli sellel oluline osa selles, et Rootsi on praegu maailmas teadmistepõhise majandusega riikide eesotsas.
ELi suutmatus leida sotsiaalprobleemidele lahendusi nõrgendab ELi rahvusvahelist kaalu. Hoidmaks ELi sotsiaalsüsteemi jalgadel, on ilmnenud vajadus üleeuroopalise demokraatliku kontrolli ja maksude ühtlustamise järele. Oleks vaja, et ka EL ise finantseeriks kas või mõningaidki sotsiaalprogramme, mis ulatuvad kõigi ELi kodanikeni. 1935. aastal, kui USA seisis silmitsi ühe kõige tõsisema sotsiaalse kriisiga oma ajaloos, oli Franklin Roosevelti “Social Security Act” teeks, mis jõudis igaüheni ja tugevdas ameeriklaste identiteeti kodanikena. Sotsiaalse turvalisuse poliitika raames tehtud ümberjaotus rikastelt vaestele, sealhulgas rikastelt piirkondadelt vaesematele, andis rahvuslikuks ühtsuseks vajaliku miinimumi. Tänasel ELil ei ole mingeid sotsiaalprogramme. Mainida võiks vaid uutele liikmetele mõeldud toetusskeeme ja põllumajanduspoliitikat. Need ei ulatu aga kaugeltki kõigini nagu USA “Social Security Act” ning on viimasega võrreldes tuntavalt alafinantseeritud. Muidugi ei saa ligi 40 miljonile ameeriklasele vanadus- või töövõimetuspensioni pakkuvaid üleameerikalisi sotsiaalprogramme tõhususe poolest kõrvutada Euroopa riikide sotsiaalpoliitikaga. Osariikide ühtsuse mõttes on USA programmid aga olulised.
Euroopa Ühenduse asutajad pidasid silmas siiski enamat kui vabakaubanduslepet. Jean Monnet’ arvates ei olnud ühisturg föderaalse sotsiaal-, raha- ja makromajanduspoliitikata mõeldav. Euroopa Ühendust ei rajatud mitte ainult vältimaks uusi sõdu, vaid ka nende puhkemises oma osa etendanud sotsiaalseid katastroofe. Ometi on praegu loobutud isegi püüdest luua üleeuroopalist pensionipoliitikat. Aeg-ajalt ELis siiski sotsiaalsest Euroopast räägitakse
. Nii Lissaboni tippkohtumine, Nice’i leping kui ka ELi põhiseaduse leping kutsuvad liikmesriike pensionipoliitikat ühtlustama. Kui Nice’i leping kutsub eeldatavasti siiski liikmesriike osutama sotsiaalsele kaitsele suurt tähelepanu, siis põhiseaduse lepingus on räägitud solidaarsusest abstraktselt pikas loetelus ühes võrdõiguslikkuse ja laste õiguste kaitsmise vajadusega. Hariduse edendamine ning sotsiaal- ja töötingimuste parandamine väärivad muidugi iseenesest püüdlemist, kuid aitavad sageli kaasa ka sotsiaalse võrgustiku tõhustamisele laiemalt.
ELis tuleks mõelda ka paremale peretoetuste süsteemile. Ühiskonna vananemine pole seotud üksnes keskmise eluea tõusu, vaid ka madala sündimusega. Skandinaavias, kus pööratakse perepoliitikale suurt tähelepanu, on sündimus üksjagu kõrgem kui Vahemere maadel. Samuti on 35-tunnine töönädal toonud väikese, kuid siiski märgatava tõusu Prantsusmaa sündimusse.
Üleeuroopaline heaolurežiim peaks olema rajatud nii, et iga kodanik, riik ja regioon annaksid oma panuse ja tunnetaksid ka selle mõju. Meidneri stiilis maks ettevõtete omanikele võiks algatuseks olla 10% kasumist ja saadud ressursid läheksid demokraatlikult administreeritud regionaalsete fondide võrgustiku kasutusse. Fondid ei asendaks rahvuslikku heaolupoliitikat, vaid pakuksid lisa ja oleksid vajaduse korral abiks ka hädaolukordades. Plaan aitaks kaasa maksupoliitika ühtlustamisele ja vältida liidusisest dumpingupoliitikat. Sotsiaalfondide võrgustik peaks puudutama nii rahvuslikku, regionaalset kui üleeuroopalist tasandit, nii et 40% tuludest oleks regionaalsete fondide hallata, 40 % läheks rahvuslikku pensionireservi ja 20% üleeuroopalisse fondi. USA ja Ühendkuningriigi andmeid aluseks võttes võib eeldada, et 25aastase perioodi vältel tekiksid fondid, mille aastatulu oleks 2% ümber sisemajanduse kogutoodangust. Kuigi see ei pruugi katta rohkem kui vaid poole pensionisüsteemi puudujäägist, on tegu siiski olulise toega, mis oleks poole suurem kui tänane ELi kogueelarve.
Pole kahtlust, et selline plaan kohtaks suurkapitalistide laialdast vastuseisu. Kuigi aktsiad ei ole sugugi rahva enamuse valduses ja tegu oleks sisuliselt jõukate maksuga, võib eeldada, et tulemata ei jää süüdistused miljonite väikehoiustajate ja pensionikogujate ründamises. Viidatud kaotused saaksid sotsiaalsete fondide toel loodud heaolu näol aga igal juhul kompenseeritud. Sotsiaalsete fondide kaudu ei jaotataks ainult rikkust ümber, vaid investeeritaks ka loodus- ja töökeskkonda. Täna ei pööra ettevõtlus oma hooletusest ja väärtarvitusest tulenevale kahjule tähelepanu, kuna see ei kajastu nende bilansis. Investor, kelle kasum on mõeldud muu hulgas selliste kahjude likvideerimiseks, on siin hoolsam. Äritegevuse kasumlikkus ja jõukus ei oleks mõeldavad ilma seaduse ja korra, kommunikatsioonide ja avaliku teenuse, hariduse ja tervishoiuta, seega on loomulik, et ettevõtete omanikud viimastesse ka rohkem panustavad.
Robin Blackburni artikli “Capital and Social Europe” (New Left Review, July-August 2005)
põhjal refereerinud
