Kui Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus esitles raportite kogumikku “Estonia 1940 – 1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity”, kuulutas Sirp me lähiajaloo mütologiseerimiseks välja jutuvõistluse “Kuritöö”, et tuua teemat veel enam ilukirjanduse ja müütide maailma. Jutuvõistluse töid saab lugeda selles ja järgmiseski Sirbis. Žürii koosseisus Kaarel Tarand, Arvo Valton, Toomas Hiio, Tarmo Teder ja Jürgen Rooste langetas ilusa saalomonliku otsuse ning jutuvõistluse auhind läks jagamisele: au ja 5000 krooni kuuluvad Olev Remsule (“Päevalill, viis meetrit kõrge”) ja Aarne Rubenile (“Kaks prohvetlikku anonüümkirja”). Head lugemist!
Puhtaleiva talu oli meie külje all, heinamaakünka taga, Puhtaleiva omad käisid meilt, Jaanikselt, ikka piima toomas. Puhtaleiva Priidu, vibalik ja pikk nagu taevatala, keera või keskelt kokku, vuhistas vana Rootsi jalgrattaga allamäge mööda heinamaarada värava vahelt meie õuele, pidurdas vändakaevu juures, nõnda et jutt maas ja sangapidi juhtraual rippuv tühi piimamannerg kolksatas vastu rattaraami. Siis väntas Priidu kaevuvänta, vinnas veest välja külma pandud piima ning valas meie mannergust oma mannergusse viie liitri jagu. Kui muidu asja ei olnud, ei hakanud Priidu meile tuppa tulemagi, pani raha, olid need siis sendid, ostmargad või kopikad, kahe punase telliskivi vahele – et tuul ära ei viiks – kaevukattel ja pressis künkast üles tuldud teed tagasi.
Juba paar kuud oli Piima-Priidu hakanud käima kahe mannerguga juhtraual, ja kes tal topeltpiima keelas, kuna mees maksis samuti topelt, ikka sularahas, mida toona mujalt said nagu vähilt villa. Mu isa ja ema naersid – Mõnda on ainus, kes majja raha toob, teised rügavad heamehe poolest, normipäevade eest. Mõnda oli meie lehm, ainus, keda pärast kolhoositegemist lubati pidada.
Piima-Priidu ametlik nimi oli Priidu Puhtaleip, ta oli Vahtseliina 7-klassilise kooli ajaloo- ja konstitutsiooniõpetaja, mina, Heimar Paulus, keda koolis ka Aina-Sauluseks kutsuti, olin siis tolle kooli seitsmenda klassi pioneer. Ja teie pange hästi tähele – kui ma räägin Vahtseliinast ja Vastseliinast, siis ma ei väärahta, esimene on asundus lossivaremetega, Tartu piiskopkonna idakindlusega, teine kuus kilomeetrit eemal alev ja toonase rajooni pealinn keskkooliga.
Päev enne 1951. aasta jõuluõhtut sain ma koolist lahti varem, kuna ajalootund ning koolilaval Vladimir Majakovski 21. surma-aastapäevaks lavastatud näidendi “Elekter tuleb” eelviimane proov jäid mõlemad ära, sest lavastaja, seesama Piima-Priidu ise ei olnud sel päeval kooli ilmunudki.
Läks alles pimedamaks, kui ma, näpus kulunud seanahkne kahe lukuga portfell, millega oli koolis käinud juba minu isa, koolikaaslastega kampas mööda Petseri maanteed kodu poole larpasin. Lumi krudises, lossivaremete järel tuli Piusa ürgorg, rääkisime elektrist, mis teinekord pidi majad põlema panema.
Mina pöörasin kolmanda-neljandana suurelt maanteelt põlluvaheteele. Tuul vihises hämaral väljal, külm näpistas nina ja ma katsin näo vaba käe kindaga.
Kui ma koju jõudsin, kruttis isa elutoas, kõrv vastu patareiraadiot, meie rohelise silmaga RETi, mida oli kaks korda keelatud – nii Saksa ajal kui kohe pärast lahinguid. Isa otsis pikalt lainelt Soomet, ema oli õlilambi endale lähemale toonud, istus sohval, valge suurrätt ümber õlgade, kaharad, tumedad vesilokid uhkelt suurrätil.
“Kae kuradit, venelased kargavad Jugoslaavia säärde. Siis on kaks kommunisti karvupidi koos,” rõõmustas isa, hõõrus peopesi kokku. Tema oli oma masinamehe kaheksakantnokatsist nii kõvasti sisse võetud, et jättis mütsi koduski pähe.
“Pidit täämbä ildampa tulõma. Õkva naka süvvä’ tegemä,” sõnas ema.
“Piima-Priidu näidendi proov jäi ära,” teatasin ma põhjuse, ise veel ukse ees seistes.
“Täna ei ole piima ka võetud. Ei ole raha ka pandud. Rattajäljed on maas, otse kaevu kõrval,” lausus isa, hääles nõutus, kratsis mütsinokka.
Läksime kööki, emal õlilamp käes, nagu pühatuli nunnal rändkino trofeefilmides. Mu ema nagu polekski olnud võroke, teised naised ümberringi olid valget vuhti, minu ema oli otsekui Lydia Koidula, sügavpruun juuksepuhmas ehtis ta ilmet. Ometi oli ema oma mis oma, terve meie emapoolne suguvõsa oli pudenenud siia-sinna ümber lossivaremete. Ema võttis pliidi kuumkapist välja kartulipudru rasvakõrnetega, pani võitüki silmaks ja tõstis taldriku minu ette lauale.
“Puhtaleival oli uks pärani lahti, maja tühi, kõik kadunud nagu tina tuhka. Lembitu ja Helju kah,” arutas isa minuga asja nagu täiskasvanud mehega.
Helju oli Piima-Priidu õde, Lembitu nende koduväi, Helju oli metskonna taksaator, Lembitu proviisor asunduse apteegis, ise lonkas.
“Vai essäke, mu süä aimas halva,” kaebas ema.
Muidu läksin ma kooli kella kaheks, kuid järgmisel päeval, jõululaupäeval, oli meil pool üksteist keskhommikul ette nähtud viimane proov. Õhtul pidi olema esimene etendus kooli võimlas-aulas ja pärast seda oleksime me oma elektrinäidendiga tiirutanud ümberkaudsetes rahvamajades terved jõulud ja näärid, kolmekuningapäevani välja.
Dekoratsioonid olid laval juba mitu päeva üleval, kuid Piima-Priidut ei tulnud ja mõned meist olid parasjagu pettunud.
“Kjull te juksord selle ära teete, jukskord tuleb elekter meie kjulla kindlasti,” tuli meid lohutama meie kooli vanempioneerijuht ja vene keele õpetaja Nadežda Pissareva, mustade lokkidega tulisilmne noor naine, punane kaelarätik ümber õrna kaela, komsomolimärk valge pluusi rinnal, täpselt nagu ema rinnanibusõõr saunas. Teised hüüdsid teda Piss-Pissiks, kuid minu keel tõrkus seda ütlemast.
Nadežda oli õige tundeerk inimene, kui ta meile pioneerikoondustel vanadest bolševikest jutustas, elas ta neile põlema lahvatades kaasa, ja kui ta naisrevolutsionääridest rääkis – sellest, kuidas nood endal patsid ära lõikasid ja naabermõisnikule vanemate sunnile vaatamata mehele ei läinud –, valgus ta silmanurka pisar, mida ta päris avalikult randmega pühkis.
Teised tögasid teda, kuna ta kõneles kange aktsendiga: näe, võru murret direktor Vähejaus koolis rääkida ei luba, see lörtsivat meie kaunist emakeelt, kuid eesti keelt venepäraselt, palun väga, nõnda palju kui kulub!
Minul lõi alati sees särisema, kui ma pioneerijuhti nägin, “nadežda” oli üleüldse esimene sõna, mille tähendust ma sõnaraamatust otsisin. Sain teada, et see on vene keeli “lootus”. Ka mina lootsin, ehkki ma ei osanud aimata, mida. Võib-olla elektrit?
Mina olin tolles näidendis montöör, ronisin, konksud saabaste külge seatud, posti otsa ja kinnitasin suurte tangidega traadid roheliste klaaskõrvade külge. Ülesturnimine läks mul kribinal-krabinal, kuid ühel proovil lendasid mul suure pabistamisega peast sõnad “Saagu valgus!”
“Sina, Hjeimar, tuled direktori kabinetti,” kutsus mind pioneerijuht.
Võpatasin rõõmust, et Nadežda mind eraldi kõnetas.
Jõehobu ehk Jõekas ehk Jõks – nõnda kutsusime me direktorit ning oma eesti keele ja sõjalise õpetajat Hans Vähejausi –, oli oma päratu ahtriga ennast sättinud kabineti seina äärde, talle läks vaja kahte tooli, ühele ei mahtunud ta kuidagi ära. Pioneerijuht Nadežda istus kolmandale toolile direktori kõrval, direktori laua taga direktori päratus tugitoolis oli platsi võtnud paguniteta soldatigimnastjorkas, kuivetu, kortsulise ja karmi näoga mees, terav lõug ulatus kaugele ette nagu karikatuuriimperialistil, kes tahab Hiinat vallutada.
Jõehobu näitas mulle tooli direktorilaua kõrval, see oli harilikult koht inimese jaoks, kellega ta ise juttu ajas. Võõras kiskus paberosse “Belamor-Kanal”, pidas hakatuspausi, mul sõelusid püksid püüli.
Viimaks küsis suitsetaja vene keeles mu nime, seda, kus koolis ja mitmendas klassis ma õpin, Nadežda tõlkis tema küsimused eesti ja minu vastused vene keelde, mees kastis sulge tinti ja kirjutas kõik üles mingi tähtsa paberi trükitud joonte vahele.
“Kes sinu ema on?” tahtis mees teada.
“Kirjakandja,” vastasin mina.
“Kas ta nõukogude ajakirjanduse tellimist propageerib? Ka sa tahad, et su ema oleks edasi tähtsas riiklikus ametis?” esitas teravlõug mitu küsimust korraga.
Mu ema oli toona meie Darwini kolhoosi kirjakandja, sõitis kolm korda nädalas kaherattalises kaarikus mitu küla läbi, viis kodudesse kirju ja ajalehti, kuid ka igasugu kutseid, küll prokuratuuri, miilitsasse, täitevkomiteesse, võttis kutsutult allkirju, et nad on paberi kätte saanud, ja käskis kohal olla.
“Tahad, et ema saaks postiljoni ametist lahti?” pinnis mees.
“Kohalikud elanikud tunnevad seltsimeest Paulust kui nõukogude sideaparaadi ustavat töötajat,” lausus direktor Vähejaus vene keeles, mille mulle tõlkis pioneerijuht.
“Millega su isa tegeleb?” haaras ülekuulaja kinni nagu uuest õlekõrrest.
“Mehhaanik. Vahtseliina MTJoti mehhaanik, parandab kombaini,” vastasin mina.
Vahtseliina masinatraktorijaama oli paar nädalat tagasi Venemaalt toodud uus iseliikuv kombain S-4, mille mürinat oli lastud kuulda Eesti raadioski, isa putitas seda punast elukat käima, vandus kodus, et pooled mutrid ja vidinad on teel pihta pandud, kuid raadios ütles, et see kombain teeb meie Darwini miljonärkolhoosiks. Ma kartsin, et äkki hakatakse süüdistama isa, et tema on mutrid ja vidinad saboteerinud.
“Paulus, Heimari isa, on eesrindlane, stahhaanovlane,” sõnas vahele direktor ja pioneerijuht tõlkis sellegi lause vene keelde.
“Eesrindlane, stahhaanovlane? Jama! Olete siin kõik suured eesrindlased ja stahhaanovlased…” naeruvääristas ülekuulaja, rehmas käega, sulepea sõrmede vahel, umbes niimoodi, ah, et teie, eestlased, ei oska üldse ei eesrindlased ega stahhaanovlased olla! Tilk tinti libises sulest põrandale, teravlõug pani roosaka klaassulepea direktori kirjutuslaua marmorgarnituurile – ja hakkas pihta. “Mida sa tead naabrist Priidu Puhtaleipist, räägi mulle!” kõlas uus küsimus.
“Pioneer rjäägib alati tõtt,” lisas Nadežda enda poolt.
Kui mustapäine pioneerijuht nõudis tõtt, siis seda ta saigi, jutustasin kõike, mida teadsin. “Piima kah ei olnud eile võetud, muidu iga päev võtavad. Ainult rattajäljed olid kaevu juures maas,” rääkisin mina, ladusin välja kõik, mida ma teadsin.
“Mis ajast ja miks käis kodanik Puhtaleip kahe mannerguga, endal leibkonnas ainult kolm inimest?” nõudis gimnastjorkamees, nägin, et ta randmele oli tätoveeritud sirp ja vasar.
“Umbes kolm kuud. Miks? Ma ei tea. Võib-olla andsid piima kellelegi edasi,” oletasin mina, siis märkasin, kuidas Jõehobu torutas kuidagi pettunult oma prullakaid huuli ja järsku haaras mind aim, et olen mingi lollusega maha saanud, lobisenud ülearu palju.
Kirjutasin protokollile alla, pioneerijuht kiitis mind kui tublit pioneeri.
Kui ma õhtupimeduses oma õuele jõudsin, pimestas mind röögatu valgushetk, otsekui oleks sündinud jõuluime ja elekter majja toodud.
“Stoi, streljat budu!” kuulsin eestpoolt, kaevu kõrvalt, vene filmidest tuttavat lauset, paistis, et karjuja hoidis käes taskulampi, mille valguskiirtevoog oli mulle suunatud. “Zakurit jest?” jätkas kähisev hääl lahkemalt ja mees hakkas oma kustutamata lampi toppima vutlarisse rihmal, nägin, et tal on seljas paks, suure ja koheva kraega kasukas, peas viisnurgaga läkiläki, turjal vintovka, haljas tääk püsti.
Soldat mis soldat, pahvib veel vuntside vahelt välja hingeauru, ainult et mida ta meie õuel vahib?
Tõusin trepile, majauks ei tulnud lahti. Põmmisin ja kangutasin ust, sihtisin siis pilgu üle õla kaevu poole, soldat näitas mulle taskulambivalges meie maja päratut võtit. Astusin paar astet trepilt alla, sain talt võtme, keerasin ukse lahti. Läitsin tuulekojas õlilambi, jooksin kalosse viltidelt maha tõmbamata läbi meie kolme toa, vaatasin ka kööki, sahvrisse ja kemmergusse. Kedagi neetu! Tähendab, ma olin päris üksinda, kui püssimeest kaevu juures mitte lugeda.
Kütsin ahju, kontrollisin siibrit lõõril ja heitsin siis rõivaid seljast võtmata oma tuppa voodile. Jäin magama ja kui ma öösel kemmergusse tahtsin minna, kuulsin elutoalesolt norinat, paksu tõmmati vägevalt otsekui kuskilt hingepõhjust. Ehmatasin ennast surnuks, komistasin veel pimeduses mingi rauast kolaka otsa, äkki avanes isa ja ema toa uks, nägin isa, tal oli latern käes. Milline rõõm!
“Kemmergusse sa täna öösi ei lähe!” prahvatas isa kurjalt.
Petrooleumivalgel nägin, kuidas lesol – lõõri kaudu köetaval kivilavatsil –, kasukas peal, põõnab, suu kuidagi munamoodi ovaalselt lahti, toosama vuntsidega kaevusoldat, tikuga püss kõrval põranda kaltsuvaibal, selle vastu olingi varba ära löönud. Sellise ahvi pärast kannatagu mina põiehäda!
“Ja ema?” küsisin mina.
Isa pani sõrme huultele. “Tsss! Ema magab.”
Heameel liigutas mind hingepõhjani, järelikult ei olnud ma oma vanemaid siiski sisse rääkinud!
Kunagi varem polnud ema hommikusöögiks teinud kartulit, kastet ja kotlette, kuid teisel jõulupühal olid need kenasti laual. Isegi hõbedast noad ja kahvlid olid puhvetikapist välja toodud, pidusöök mis pidusöök! Soldat laadis oma taldrikule kausist keset ümmargust lauda kuumi kartuleid terve hõõguva kuhja, ta tegi seda palja käsi ega põletanud üldse näppe, kuna sõrmeotsad olid tal paksud ja kollakad, otsekui hakkaksid kabjastuma. Kotlettegi tõstis see kiilaspäine ja teravate põsesarnadega mees oma taldrikule kärmelt kuus tükki, pistis siis kähku vuntside alla, nagu kartes, et keegi kisub need endale.
Ema ei osanud vene keelt, isa mõne sõna muidu tönkas, kuid tema oli vait, ema pakkus söögikraami ja värskelt lüpstud varahommikust piima kätega viibates, soldat mõistis, noogutas ja vohmerdas ennast lõhki süüa.
Kui väljas valgemaks läks, asus soldat kaevu juurde valvesse ja mina küsisin isalt:
“Mis juhtus?”
“Mis juhtus, mis juhtus… Kust nad, raisad, topeltpiima ja jalgrattajälgede kohta teavad, ütle mulle!” nõudis isa.
Rääkisin isale kõik, mis eelmisel päeval oli koolis juhtunud.
“See pioneerijuht on igavene litutaja, muudkui tõmbab külavahel ringi. Selliste kohta öeldakse, poiss, tead, kuidas?! Kes on proovind, see on kiitnud. Vähejaus on õige mees, teda ma usaldan. Seesama leitnant Borissov kuulas meid kah üle, too mõrd tõlkis… Tulid siia võitööstuse krusaga, panid meid kasti ja viisid ülekuulamisele,” ütles isa.
“Ma mõtli, et läämi’ õkva Siberihe!” habises ema.
Seda Misso võitööstuse puuküttega veoautot ma teadsin, selle oli NKVD kohe endale võtnud, masinat kutsuti kass ai-aiks, selle mootor põkutas vägevalt, see oli ka esimene auto, mis siinkandis ringi veeres – nagu surmavanker.
“Ütlesid, et meie ei andnud oma ülejäägipiima riigile, vaid realiseerisime althõlma nagu spekulandid,” jätkas isa. “Nüüd teevad meile protokolli, tembeldavad kulakuks, võtavad veel selle ainsa lehmagi ära.”
“Vai jummal külh!” hädaldas ema.
Koolis, eesti keele tunnis tegi Jõehobu-Vähejaus meile ootamatu etteütluse “Minu isa, stahhaanovlane”.
Terve klassitäis poisse ja tüdrukuid krabistasime sulge ning maadlesime tümade ja kõvade p-dega, komade ja muude õigekeelsusriugastega. Jõekas, endal kuuenööp kõhu pealt lahti, luges tahvli ees tammudes ette lauseid, mis meie vihikuisse sorgeldasime: “Masinatraktorijaama on saabunud hulgaliselt uusi põllumajanduse masinaid, randaale, külvimasinaid, kunstväetise külvimasin ja iseliikuv kombain S-4, mis võimaldab senisest suuremat abi kolhoosidele
. Minu isa, stahhanovlane, kohustub individuaalselt omast vabast ajast 20 töötundi, terve Vahtseliina masinatraktorijaama kollektiiv kohustub enne kevadkülvi tegema omast 600 töötundi, et remontida põllutööriistad ja masinad enne tähtaega. Minu isa on aidanud parteiorganisatsioonil välja selgitada klassivaenulikke elemente, on aidanud neid välja kihutada kolhoosist ja teinud samaaegselt selgitustööd veel alles jäänud üksiktalupoegade hulgas kolhoosikorra eelistest. Nõukogude riik maksab igal aastal tohutu suured summad elanikkonnale riigilaenu võitude näol, aga suur osa võitudest, mõnikord kuni 50 protsenti jääb välja võtmata, põhjuseks asjaolu, et paljud kolhoosnikud ei pööra võitude kontrollimisele mingit tähelepanu. Minu isa, riigilaenuobligatsioonide levitaja, on loonud võitude kontrollimise kaastöökomisjoni, võtab Vastseliina Tsentraal Töö-Hoiukassast võitude ametlikud tabelid ning teostab võitude kontrollimist Vahtseliina masinatraktorijaamas…”
Mõned mu klassikaaslased turtsasid naerma, oli ju juttu minu isast, mul polnud õrna aimugi, et minu isa jändab nende obligatsioonidega, kodus oli ta neid pabereid aina kirunud – kuradi raharöövlid, pool palka kingi niisama riigile!
Vahetunnil rääkisime õpetaja Priidu Puhtaleipist.
“Võib-olla võeti kinni,” sosistasid poisid trepikojas.
“Ta käis metsavendadele piima viimas, sellepärast viidi Siberisse. Muidugi metsavendadele, mis ta siis käis kahe mannerguga,” arvas Kajar Tsäro, leekiva punapea ja tedretähnilise sihverplaadiga poiss, kelle isa oli olnud enne meie Darwini kolhoosi esimees, kuid kevadel mõisteti ta 12 aastaks vangi kolhoosi põhikirjast mitte kinnipidamise pärast: kolhoosis pidasid õde Senta Hakk ja vend Alfred Hakk kahte aiamaad ja kahte lüpsilehma. Kohus luges neid üheks pereks ja süü aeti esimehe kaela.
Kajari kujutustes kasvas Piima-Priidu aina vägevamaks ja vägemaks, juba oli ta Hirmsa-Antsu sõber, juba ise metsavendade pealik, kelle mehed röövisid Petseri-Valga raharongi paljaks, juba heiskas ta sinimustvalge Vahtseliina lossivaremete tippu.
Ma tundsin, kuidas minugi väärtus tõusis, poisid suhtusid minusse aukartusega – metsavennad olid joonud meie piima!
Viimase tunni ajal kutsus pioneerijuht Nadežda mind jällegi direktori kabinetti, järgnesin talle, sihuke magus valu rinnas.
Märkasin kohe, et vahepeal oli kabineti seinale tekkinud Stalini portree. Jõehobu istus nüüd omal kohal hiigeltugitoolis, Nadežda võttis platsi oma eilsel toolil, mina jäin ukse juurde seisma, keegi mulle istet ei pakkunud.
“Jissand, kui hjästi sa kirjutad! Oleks mina oskaks niimoodi!” luges Nadežda ette paar etteütluselauset minu vihikust, mille ma tundsin ära tapeedist ümbrispaberi järgi.
Peab ütlema, et aktsendiga loetult kõlas see abrakadabra kuidagi loomulikumalt, mitte nii võltsilt nagu puhtas eesti keeles. Usun, et võru murdes poleks seda jama saanud sugugi väljendada.
“Mina olen veel jühiskondlikus korras ajalehe kirjanduslik kaastjööline. Kas sa lubad, et ma avaldan sinu artikli ajalehes?” pakkus Nadežda.
Ajalehte “Kolhoosi Küla” ma teadsin, just seda lehte, EK(b)P Vastseliina rajoonikomitee ja Vastseliina rajooni täitevkomitee häälekandjat pistis mu ema kirjakastidesse, uste ja aialippide vahele, meile endalegi käis see koju, sest mine tea, mis juhtub siis, kui selgub, et kirjakandja ise ei telli lehte, mida ta laiali kannab.
“Pioneerile oleks see suureks auks, kui partei hjäälekandja tema jutu avaldab,” keelitas Nadežda.
“Selle eest makstakse ka raha,” tähendas Jõks-Jõekas.
“Ma arvasin kohe, et sa nõus oled,” lausus Nadežda, kuigi ma ei olnud veel suud lahti teinud, tammusin niisama nõutuses. “Sa oled juba neliteist aastat vana, kas sa selle peale oled mõelnud?”
Vaikisin, neelasin pioneerijuhi säravaid ja otsekui kutsuvaid silmi – mida ta sellega mõtles, et ma olen neliteist aastat vana? Neliteist ja ei ole ühtegi naist peale ema näinud, kas seda või?
“Saa meheks, astu komsomoli, Heimar!” sõnas Jõehobu.
Lasin pilgu allapoole, Nadežda rinnale, mida ehtis kuldse Lenini-siluetiga punalillakas glasuurne komsomolimärk. Huvitav, kas see on pluusile kinnitatud nõela või kruviga?
Nadežda nõksatas lõuga allapoole, sihtis endagi pilgu komsomolimärgile, naeratas, justkui andis lootust, et komsomoli astudes saad sa, poiss, kõik teada.
“Te võite minna, seltsimees Pissareva,” lausus Jõehobu pioneerijuhile, Nadežda tõusis ja läks, mul oli sellest kahju – tema juuresolekul hõljusin ma kuskil neljateistkümnendas taevas helesinise pilve peal.
“Kas sa tahad järgmisel aastal keskkooli tasuta kohta? Kas sa tahad oma isa ja ema aidata?” veenis mind Jõehobu.
Kes siis ei tahaks aidata oma ema ja isa välja tuua supist, mille ta ise on kokku keetnud?
Üksinda pimedikul mööda hobusahaga lahti aetud maanteed minnes mõtlesin sellele, kas Nadežda pidas tõesti neid etteütluse lauseid minu omadeks. Mina kirjutasin need ju ainult üles, Jõehobu luges need mulle ette! Kuidas sa siis nii rumalalt, Nadja? See oli mu esimene kurb adumine, et isegi päikesel on plekid.
Koduväravas lõi mul tuline jutt südame alt läbi – terve õu oli lume- ja kruusaseguseid autojälgi täis! Kas tõesti viidi isa ja ema ära?
Tunnimees kaevu juurest oli kadunud ja siis tarretas veri mu soontes: kuuvalgel märkasin, et meie kaev oli kruusa täis aetud, kuhi kõrgus üle rakete, kaevukate vedeles kruusasegusel lumel, luuk hingel püsti.
Majaukse sain lahti, kuid see ei tähendanud veel midagi. Siis avanes toauks, elutoast langes esikusse lambivalgust, uksele tuli isa. Jumal tänatud, vähemalt tema on mul, tema pärast lähen kas või sada korda komsomoli!
“Ma neile…” ähvardas isa, jättis siis ometi lause pooleli – igaks juhuks, ettevaatus on tarkuse ema.
“Tiiäi’ mille na mi kao külgõ lätsi’? Piimä es lubata kah vällä võtta, piimämeierimassin mugu tull ja läts, soldadi’ mugu kühveldivä’ ja kühveldivä’. Tuusama õgard kah, kiä hummogu katõ lõvvapoolõga kotlette mütsüt,” kurtis ema toas, nuuksatas kuivalt, silmavesi oli juba otsa saanud.
Ülekohtuse laastatuse tunne hinges, läksin ma nääriaktusele 30. detsembril vanaisa kalevist pulmaülikonna kuuega – püksid olid mulle veel liiga suured, sääreotsad lohisesid maas. Seisime terve kooliga aulas-võimlas, mina Kajar Tsäro kõrval esimeses reas, ringi sõelus päevapiltnik, kobakas, jalgadega fotoaparaat kaenlas, muudkui plõksutas ja välgutas. Lavale ehitud kuuse kõrvale oli tõstetud presiidiumilaud, selle taha istus presiidium: keskel Missost pärit ELKNÜ Tartu oblastikomitee orginstruktor Loviisa Laht, selline komandöri väljanägemisega ühe terve ja teise puukäega karune eit, kelle kohta oli tehtud küla peal lorilaul, et Pihkva komsomolikursustel ei õppinud ta punaseks, vaid roosaks, just oma kompkäega sügavat Loviisa teisi punaneitseid. Väljasaatmisel oli ta sõimanud kinnivõetavaid kulaklikuks rämpsuks ja kui keegi tahtnud kolmandat pakki autole tõsta, jõõranud proteeskäega vehkides: “Pole sul seda sitta vaja! Nagunii kärvad maha enne, kui Siberisse jõuad!”
Küüditaja vasakul, tervel käel istus meie tünjas direktor Vähejaus, paremal pool kleenuke pioneerijuht. Kui Jõehobu kõnepulti läks, jäid naised kahekesi, ma kartsin, et komsomolimutt pistab oma puukäe Nadeždale saba alla. Naiste jalad paistsid laua punase lina alt välja, Nadežda siredaid sääri katsid beežikad, läbipaistvad siidisukad, need olid mustad karvad säärtel külili surunud otsekui rukki pärast rahet. Põlvedest kõrgemale ma pilku tõsta ei söandanud, igal asjal on oma piir, eks ole? Punaroosa Loviisa koivad olid nagu raudrahakapi paksud ja lühikesed jalad sidekontoris, too vanapagana vanaema kandis vaalarasvaga läikima ja haisema hõõrutud lendlease’i-kingitust, Ameerika sõduri ig
avesi tanksaapad.
Jõehobu luges ette aastaaruannet – ta oli hea kõnemees. Kuulsime, kuidas kooli keskmine hinne läheb aina paremaks ja paremaks, kuidas on üha rohkem läbi viidud poliitõppusi, kuidas me hulka vanapaberit korjasime, kuidas me patriootilise kasvatuse kool lahingukuulsuse paikades käis ja kuidas me šeffidena kolhoosilaudas sõnnikut vankrile loopisime ja kuidas me kokkuvõttes võime auga seltsimees Jossif Stalinile raporteerida, et meie kool on teinud omaltpoolt kõik võitluses Tito-Rankovic´i rahvavaenuliku kliki mahasurumisel. Teiste eesrindlaste seas kiideti ka mind: lisaks viielisele tunnistusele olin ma sügisel avastanud kuus kaloraado mardika pesa ja tulnud rajooni koolinoorte spartakiaadil granaadiviskes teisele kohale.
“Aina-Saulus, kuidas surnuvesi ka mekkis?” sosistas Kajar Tsäro.
“Mis surnuvesi! Sooja saiapätsiga oled vastu pead saanud või?” imestasin ma.
Tuli välja, et küla peal liigub jutt, nagu oleks Piima-Priidu kõige oma jalgratta ja kahe mannerguga mitu päeva meie kaevus olnud, meie rahulikult oma kaevu vett joonud!
“NKVD ise viskas. Pärast ajasid kaevu kinni, et jäljed kustutada!” teadis tedrekirjune Kajar täpselt.
Kui Jõekas lõpetas oma kõne, ei tulnud lavale näärivana kinke jagama, vaid hakati komsomoli võtma. Nadežda kutsus nimepidi ette, Ühekäeline Ameerika Tanksaabas esitas paar küsimust ja asi mutt.
“Käpuli maas… Komsomolkused,” sihistas Kajar, tõmbas peod rusikasse, et kohe-kohe annaks ta neile tallalakkujaile üle küüru.
“Sinu isa oli puhta kommu,” suskasin mina.
“Ja nägid, mis sai!” tähendas Kajar, kes tolles elektrinäidendis oli kahjur ja saboteeris külade elektrifitseerimist.
Kui kuulsin Nadežda suust oma nime, lendas mul katus päriselt minema, ma ei tea ka ise, kuidas ma end presiidiumilaua ette vedasin.
“Miks te, Paulus, Heimar, tahate astuda leninlikku noorsooühingusse?” uuris minult Tanksaabas, nagu ta oli uurinud teisteltki enne mind.
Pioneerijuht Nadežda oli meid instrueerinud: vastata tuleb, et tahan sarnaneda Oleg Koševoi või Pavel Kortšaginiga, tahan võidelda rahu eest, tahan ehitada kommunismi. Mina olin kahevahel, kuna direktor oli andnud mulle hoopis teist nõu, ja näe, Jõehobu noogutaski julgustavalt oma rasvavoltidesse uppunud silmateradega. Vaatasin otsa Nadeždale ning äkki tundsin, et tema pilk enam ei põleta mind.
“Tahan kätte maksta meie kooli ajaloo ja konstitutsiooniõpetaja Priidu Puhtaleipi eest,” prahvatasin ma, pioneerijuhi muidu alati särav nägu venis kuidagi hapuks. Oli see ehk pettumus – kas sa siis enam ei armasta mind, Heimar?
“Miks sa tahad Puhtaleipi eest kätte maksta?” müristas Ühekäeline Ameerika Tanksaabas, meie kandi inimesena ei olnud õpetaja nimi talle sugugi võõras.
“Sellepärast, et bandiid tapsid ta, sellepärast, et bandiidid viskasid ta meie kaevu, sellepärast, et bandiidid ajasid meie kaevu kinni,” seletasin ma väriseva lõuaga.
“Kas seda tegid bandiidid?” nõudis Tanksaabas kinnitust.
“Bandiidid,” tuli Jõehobu mulle appi. “Noormehel on sajaprotsendiline õigus.”
“Paulus, Heimar on meie kooli otlitšnik, tal on tunnistusel kõik viied,” kiitis mind Nadežda, mulle tundus, et ta tahab mu kiindumust tagasi võita.
Nüüd tõusis presiidiumilaua tagant robinal püsti Tanksaabas ja pasundas nääripuu värvipirnide valgel oma puukäega rappides: “Teid, seltsimees Vähejaus, ma usun. Teie olete aus kommunist, teie sõdisite fašistide vastu. Fakt, mõnel pool tahetakse bandiitide olemasolu maha vaikida! Fakt, et mõned parteikomiteed on seltsimees Karotammele ja isiklikult seltsimees Beriale raporteerinud, et nende metsad ja võsad on puhastatud vaenulikust rämpsust! Täispuhutud põied! Krooksujad konnad mättal! Noolivad endale ordeneid rinda!!! Me peame tõele näkku vaatama! Fakt, et meie metsad kubisevad bandiitidest ja enne kui me neid viimseni maha ei noti, ei ole kolhoosidel materiaalset baasi,” purskas tõearmastaja Tanksaabas välja oma klassiviha. “Sina, noormees, teed õigesti, et tahad sarnaneda Priidu Puhtaleipiga!”
Läksin tagasi Kajari kõrvale juba uue inimesena, punanoorena.
“Kuule, kumbasid sa üldse bandiitideks pead?” sosistas sõber.
Kust mina pidin seda teadma?
3. jaanuaril tõi ema meile krõbeda pakasega koju 1952. aasta esimese “Kolhoosi Küla”. Kohe päismiku all oli suure pealkirja “Nääripuule pioneerina, koju kommunistliku noorena” all artikkel meie kooli aktusest, mida illustreerisid surnukaamed fotod: kolmikust presiidiumilauas, kuusest ja minust, vastsest Vahtseliina komnoorest. Oli ühtaegu piinlik ja magus. Ent artikli lõpus oli lause, mis meile emaga nagu puuga pähe andis: “Samal päeval võeti ÜK(b)P liikmekandidaadiks Heimar Pauluse isa Hjalmar Paulus.”
“Saate aru, me peame kuidagi ellu jääma.” õigustas end isa.
Kevadeni sulatasime me potis pliidil lund, ja vett läks vaja hirmsat moodi, sest isa tuli MTJotist koju alati, käed küünarnukkideni õlised.
Nagu maa kosus, nii puuris kaevumeister Osvald Palmaru Kapera külast, silme ees ühe sangaga paksud plussprillid, samale veesoonele uue kaevu, kuna Borissov keelas vana kaevu lahtikaevamise.
Piimauputust meil ei tulnud. Meie piimaülejäägi sai endale nüüd seesama leitnant Borissov, ainult et tema võttis tasuta ega käinud ise järel. Igal pealelõunal loksus “Willysega” kohale kiilakas ning vuntsiline kotletissoldat Illarion ning viis meie viis liitrit piima Vahtseliinast Vastseliina.
Mis edasi sai?
Komnoorena olin jalamaid prii oma pioneeriuimast, mulle hakkas silma, et Piss-Pissi kondise püstnina tipus süvitses veider lohk, noh, muidu päris pisike, kuid arvestades asukohta inetuse tipp. Ja millised jubedad karvased sääred olid sel igavesel pioneeril! Olin ikka olnud päris pimedusega löödud, et seda kõike kohe ei märganud!
Paar päeva enne esimest maid vahetati autahvlil rajoonikomitee ees eesrindlaste fotosid, sinna riputati ka Piima-Priidu, ainult et tema pilti palistas must leinaraam, tema kohta oli öeldud, et hukkus kangelasena nõukogude võimu kaitstes. Samal päeval pani isa selga oma isa, minu vanaisa Heimar Pauluse Kreenholmi kalevist pulmaülikonna ja sõitis elus esimest korda Tallinnasse: kõigepealt jalgrattal Lepassaare jaama, siis rongiga Valka, siis teise rongiga Tartusse ja alles kolmanda rongiga jõudis pärale. Teekonna ühele otsale kulus kaks päeva, isa magas vagunipolkal.
EKP Keskkomitee sekretär seltsimees Karotamm andis isale vabariiklikul lööktööliste kokkutulekul Tööpunalipu ordeni, oli hiljem, peolauas isaga pitsegi kokku löönud, tundnud huvi, kuidas isa kombain töötab. Isa luges üles osad, mis olid puudu, Karotamme sekretär kirjutas need üles, Karotamm oli kinnitanud, et kolhoosiproletariaati aidatakse alati.
Ordeniliigud said vägevad, pool küla käis meie kodus küpsetatud kringlit maitsmas ning meie metsakohinat ja õukat rüüpamas, kõige kauem istusid lauas Borissov ja Vähejaus, nende kohati äge jutt oli minu tuppagi kuulda. Isa purssis vene keelt viletsalt, aga temast sain ma väheke sotti, isa kiitis õukat, püüdis seletada, kuidas sellest rüüpest saab mitu korda purjus olla: lähed pärast õhtust õukavõtmist hommikul kaevule, jood kaevuvett ja oled kohe jommis. Magad natuke, jood uuesti kaevuvett ja jälle mõnusalt jommis. Jõekas laskis russi nagu linnuke oksal, tema oli korpusepoiss, tema tõlkis selle õukajutu, kuid Borissov seda ei uskunud.
“Näe, tema arvab, et niisugust asja ei ole maailmas olemas, et ühest kärakast ollakse mitu korda jokkis. Füüsika, keemia, meditsiin, kõik ütlevad, et niisugust asja pole maailmas olemas!” tõlkis meie direktor kavalalt naerdes.
Orden pandi üha jälle ja jälle teeklaasi, klaas valati õukakibedikku täis ja siis pidi selle ühe hooga tühjaks kummutama. Borissov karjus to
oste: za Lenina, za Stalina, za krassivõhh ženštšin! Kui kas isa või Vähejaus ainsa sõõmuga põhja peale ei saanud, kaebas Borissov:
“Eh, fašistõ, võ ne moi druzja…”
Viimaks prantsatas Borissov nagu tuhakott matsti põrandale, isa ja direktor lohistasid mehe lesole, tagatoast tuli tagasi ema, kontrollis, ega NKVD-lane oma nohistamise ja magamisega knihvi tee ja tegelikult salaja pealt kuula… Mine tea, äkki mõistab eesti ja võro keeltki?
“Mehe’, salatit lätt? Ma sänsega külh üteh lavvah ei saa istu, tä om kindlapäälõ’ inemiisi tapnu,” kostis ema.
“Võtaks talt tuki,” pani ette Jõekas. “Kuradi nuhk! Koputajate ninamees! Mina olin aus sõdur, mina teenisin eesliinil, temasugused vahtisid kaevikus meie sabas, andsid meie pihta valangu, kui me mõne sammu tagasi astusime.”
“Minu kaevu ajas ta täis ja piima eest ei maksa kopikatki,” lausus isa, kes oli nii Vene kui Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.
Tükk aega püsis vaikus, kõlistati lauanõudega, usun, et lõsiti salatit.
“Mina sulle ordeni tegin,” nöökas direktor Vähejaus.
“Sul oli üksi häbi parteis olla, vedasid minu kaasa,” muigas isa kuidagi nukralt.
“Sõja ajal oli ikka nii – kui keegi mingi supi kokku keetis, siis ainus viis, kuidas teda välja aidata, oli – riputa talle medal rinda! Kui tribunal tahtis kedagi maha lasta, siis päästis toda vennikest üksnes kangelaseks tegemine,” meenutas Jõehobu. “Ja praegu käib sõda edasi!”
Hommikul, kui Jõehobu oli juba läinud, laamendas Borissov vapruse värinail ümber kaevu ja nõudis kaevust vett.
“Bandiidid-litsid, kuradi fašistid-raisad, on kaevu täis ajanud. Ma lasen nad kõik maha,” võis leitnandi ähvardustest kuidagi aru saada.
“Kalevipoeg ajab tal peas haamriga kuradeid taga,” naeris isa õues.
Borissov aga tormas tulistvalu tuppa, kahmas peolaualt ordeni, kui ta õue tagasi tuli, pistis aumärgi demonstratiivselt oma khakipükste taskusse, surus parema käe pöidla nimetissõrme ja Pika-Antsu vahele – tutkit, sulle ordenit, sakslaste sabarakk!
Isa soovitas Borissovil lund neelata, näitas ette, kuidas seda teha, leitnant haaraski mitu peotäit lund suhu ja oli peagi uuesti täis kui tarakan, mõmises veidi heameelest, andis ordeni tagasi ja pööras siis lesole pikali, suigahtas ning ärkas nii umbes poole tunni pärast, punus siis valuga õue, kahmas teist korda lund suhu ja laskus jälle lesole tukastama. Ja nõnda mitu-setu korda vaheldumisi kuni pealelõunani, siis tuli Illarion “Willysega” piima järele ning vedas peremehegi staapi.
Ja Piima-Priidu?
Mul oli noorest peast selline loll komme, et nagu esimesed toored tikrimarjad aias põõsastele tulid, nii hakkasin ma neid peoga suhu ajama. Muidugi oli kõht pauhti lahti, käisin kemmergus iga poole tunni järel, seda ka sel suvel. Aga kord oli uks kinni, mul andis kaua oodata ja piinelda.
“Ema, kas see oled sina või?” hädaldasin ma, endal niit purskamas.
Ent ema ilmus hoopis oma toast, isa aga ei saanud suvekuudel mahti oma MTJotist koju tulla, mässas seal tolle sensatsioonikombainiga.
Kes see võõras siis öösel meie kemmergus vahib?
Uks tehti lahti ja kambrist astus välja Piima-Priidu!
Tema, tema õde Helju ja õemees Lembitu olid kõik see aeg redutanud meie keldris, kuhu neile oli sätitud päris korralik elamine, kolm voodit, hulka raamatuid ja kirjutuslaud, et Piima-Priidu saaks oma ajalugu uurida. Ainult et pikka kasvu Priidul oli madalas keldris kole ebamugav, ta pidi kogu aeg küürus olema. Meie rääkisime Piima-Priiduga paar kuud aina ajaloost ja ajaloost, muuseas, ta teadis juba siis, et sõda Saksamaaga alustas tegelikult Stalin, Hitleril ei jäänud 22. juunil 1941 muud üle kui anda preventiivne löök.
Septembris, keset kibedat lõikust, tõi vahepeal parteitööle edutatud Loviisa Laht EK(b)P Keskkomitee sekretäri seltsimees Karotamme käsu kombain S-4 Pihkvasse remonti viia! Piima-Priidu pere oli endale selleks ajaks rajooni passilauast ostnud õige foto, kuid võõra nimega – Priidu oli Tamm, teised Kased – uued passid, isa sõidutas nad kombaini punkris Venemaale, kus nad hirmsa aja üle elasid ning viiekümnendate lõpus meie kõrvale Lätimaale Apesse asusid. Seal elab nõnda palju eestlasi, et poes võid vabalt kaupa küsida eesti keeles.
Isast sai üle Nõukogude Liidu kuulus tööeesrindlane, kes istus aina presiidiumeis, sai ordeneid, kombaini rooli õigupoolest suurt ei jõudnudki.
Mina võtsin ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas õppides endale naiseks tõmmuverelise ja karvaste säärtega vene filoloogi Oksana Piskarjova, oma komsomoliastumisel antud sõna ma pidasin: minust sai ajaloolane, alustasin Vahtseliina kooli ajalooõpetaja ametist. Kui ma aspirantuuris õppides kirjutasin kandidaadidissertatsiooni EKP ajaloost, täpsemini masinatraktorijaamade efektiivsusest Lõuna-Eestis, sattusin ma arhiivis tuhnides huvitavale dokumendile. Vastseliina julgeolekuülem Pedajas raporteerib 17. veebruaril 1952 seltsimees Karotammele leitnant Borissovi informatsioonile tuginedes, et tänu oma ustavale allikale “Jõks” lõpetati puhastusoperatsioon ning likvideeriti Priit Puhtaleipi väga ohtlik bande, kohalikud eesrindlased, partei liikmekandidaat Paulus ja partei liige Vähejaus, osutasid abi bande avastamisel, leitud on bandiitide relvaarsenal – raskekuulipilduja “Maxim” (kaliiber 7,62) ja kaks “Colti” –, mis oli peidetud kohaliku nõukogude aktivisti, stahhaanovlase Pauluse kaevu. Kaevu peidukohana edasikasutamine likvideeriti, kiitles raport. Alles siis taipasin, et suhteliselt arusaamatuks jäänud, ainult hirmutus- või kättemaksuaktsiooniniks arvatud kaevu kinniajamine oli tegelikult argument, mis pidi ülemustele tõestama väljamõeldiste paikapidavust!
Ja kohmakas ning läbipaistev agendinimi “Jõks”? See pani mind alul muigama, pärast tõsiselt järele mõtlema – kui kaugele jõudis Vähejaus-Jõehobu oma kavalustega? Või oli ka see varjunimi NKVD vaimusünnitus?
Ent taasiseseisvumise järel Puhtaleiva rahvas nimevahetuse pärast oma talu sirget teed kaudu tagasi ei saanudki, Piima-Priidu ei suutnud tõestada, et ta pole Tamm, vaid Puhtaleip, olgugi et meie kõik käisime kohtus seda tunnistamas. Viimaks tegime nõnda, et meie kui naabrid omandasime eelisostuõigusega tolle võsastunud maa koos majavundamendiga ning müüsime edasi Tammele-Kaskedele.
Meie suvekodus Jaanikse õuel on veel tänagi kaks kaevu, üks, kinniaetu, on rohtukasvanud, selle raketest sirgub igaks sügiseks viie meetri kõrgune päevalill, rekordiks oli 1995. aasta, kui tulemuseks oli 5 meetrit ja 32 sentimeetrit. Ajakirjanikud käivad hiiglast pildistamas, meie kutsume eesrindlikku taime isa mälestuseks Stahhaanovlaseks. Teise kaevuga on kõik korras, kääksub koduselt, kui vänta keerata, panged kolisevad ja kett tiliseb nõnda nagu vanasti. Ainult et piimamannergut pole kaevuvees külmas enam ammu-ammu…
