Eesti Rahva Muuseum ootab Oskar Kallase stipendiumi kandidaate
Aastast 2015 annab Eesti Rahva Muuseum oma sünnipäeval välja Oskar Kallase auhinda.
Oskar Kallase stipendium on Eesti Rahva Muuseumi tunnustus pikaajalise silmapaistva professionaalse ja loomingulise tegevuse eest rahvusteaduste ja -kultuuri alal, mis on aidanud Eesti Rahva Muuseumil täita oma rolli eesti kultuuri mõtestajana.
Stipendium suuruses 1000 eurot antakse auhinnasaajale üle muuseumi sünnipäeval 14. aprillil 2022.
TÜ etnoloogia professor Art Leete
Oskar Kallase stipendiumi on seni pälvinud Eesti laulu- ja tantsupidude juht Aet Maatee, ajaloolane Mart Laar, folklorist Marju Kõivupuu, rahvarõivameister Silvi Allimann, keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste, folklorist Mall Hiiemäe ning TÜ etnoloogia professor Art Leete.
Eesti Rahva Muuseum on tänulik, kui leiate võimaluse oma ettepanekutega rikastada väärikate kandidaatide nimekirja. Kandidaate stipendiumi määramiseks võivad esitada rahvusteaduste ja muuseumivaldkonna juriidilised isikud ning kõik Eesti Vabariigi kodanikud.
Ootame kandidaatide ülesseadmist aadressil erm@erm.ee kuni 7. aprillini 2022.
Rohkem palve kui jutustus. Pille-Riin Larmi intervjuu Triin Pajaga Triin Paja: „Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.“
Triin Paja on ühtaegu tuntud ja tundmatu luuletaja. Esikkoguga „Nõges“ pälvis ta 2018. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. Kaks aastat hiljem tõi luuletus „Öö on tume nagu õdede juuksed“ Pajale Juhan Liivi luuleauhinna, see tekst leidub ka tema uues kogumikus „Ürglind“. „Triin Paja on staar!“ õhkas mu luuleteadlasest sõber pärast raamatu esitlust – tegu on muidugi hinnanguga tekstile, autor ise on ebastaarilikult tagasihoidlik ja pisut salapärane. Kellelgi siiski leidub tema meiliaadress, kellelgi telefoninumber ning üks naaber Tallinnas Nõmmel teab isegi näidata ruutudega akent … Kokku me saime.
Loe lisaks:
Triin Paja „Ürglinnu“ ja Donika Kelly „Bestiaariumi“ arvustused
TRIIN PAJA luulesalv
ERET TALVISTE, BIRGIT POOPUU: Sõda on mehe nägu Süürlased on pidanud äsja kogema sedasama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Ukraina sõda sai võimalikuks seetõttu, et lasksime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta.
Sõjad ja konfliktid ei seisa üksteisest lahus, neid seob vägivaldne struktuur. Mõeldes Ukrainale, peame mõtlema ka Süüriale, Palestiinale ja Afganistanile. Feminist bell hooksi arvates on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos. Vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtmoodi, ükskõik kus need aset leiavad. Seda peame eraldi rõhutama, sest on näha üksjagu analüüse, kus ei osata Ukraina sõda laiemasse konteksti paigutada. Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism.
JANAR MIHKELSAAR: Jätkusuutlikkus viib hukatusse Meil ei ole võimalik tagasi pöörduda puhta ja loomuliku vabaturumajanduse rüppe, puhta ja loomuliku traditsiooni rüppe, puhta ja loomuliku looduse rüppe.
Ela jätkusuutlikult! – nõnda kõlab meie ajastu kategooriline imperatiiv. Kui räägime traditsioonist ja väärtustest, kui kõneleme ettevõtetest, kui koostame riigieelarvet, kui ekspluateerime loodust, kui teeme sisseoste, kummitab meid vahetpidamata üks ja seesama küsimus: kas meie teod ja eluviis on jätkusuutlikud? Ühel või teisel viisil oleme kutsutud ja kohustatud elama jätkusuutlikult. Jätkusuutlikult elada on uhke ja hea.
KERSTI MARKUS, BARBI PILVRE: Vormsi 1945–1990. Sõjapõgenikud, kultuurikatkestus ja elu jätk Vormsi uuema ajaloo läbitöötamine kujundab kogukondi siduvat, mitte vastandavat narratiivi.
Sõjad ja põgenemine võõrvägede eest tõid XX sajandil Euroopas kaasa koletuid inimlikke tragöödiaid, pöördelisi elu- ning kultuurimuutusi, mille teadvustamine aastal 2022 on kahjuks taas aktuaalne. Nii katkes Eestis, sealhulgas Vormsil, II maailmasõja keerises 1944. aastal rannarootsi kultuur, kui Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi riigi korraldusel lahkusid lähenevate Nõukogude vägede eest siin aastasadu elanud rootslased.
Rannarootslaste alad ei jäänud tühjaks. Teiste hulgas tulid asemele Venemaa sõjapõgenikud, keda Saksa võimud käsutasid pakku rinde eest, pärast 1945. aastat sõjaväelased ja väga erineva taustaga inimesed Venemaalt ja Eestist – kolmandik tulijatest olid koduloolase ja rahvamuusiku Ain Sarve andmetel venekeelsed. Elu tõi pöörde, kuid ta jätkus.
RAIVO KALLE Kihnlased, tõeline veelinnurahvas Ürgne suhtlus lindudega võis olla varem levinud kogu soome-ugri alal, kuid nüüd on kõige elavamalt säilinud Kihnus.
2021. aasta suvel, mil trükist ilmus Mare Mätase raamat „Minu Kihnu. Külas või külata“ (Petrone Print 2021) käisin esimest korda elus koos kahe kolleegi Renata Sõukandi ja Andrea Pieroniga Kihnus. Võib ölda, et see oli üle 80 aasta esimene etnobotaaniline ekspeditsioon Kihnu. Teadaolevalt esimene ja viimane teave Kihnu taimekasutusest pärineb aastatest 1937–1943 Theodor Saare kirjadest, mida ta saatis Gustav Vilbastele. Pillutatult leidub taimepärimust ka Emakeele Seltsi arhiivides näitelausetena, mis on avaldatud Kihnu sõnaraamatus.
Eesti teatri auhindade laureaadid 2021. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest + žüriiliikmete kommentaarid
TRISTAN PRIIMÄGI: Vaikimine kuld Tänavusel Oscarite galaüritusel juhtus nii mõndagi erakordset, ent kahjuks jääb sealt kummitama vägivallaintsident –näotu isegi siis, kui oli lavastatud.
Oscarite mänguväljak oli nominentide faasis kirju ja mitmekesine ega andnud küll kuidagi aimu, et selja taga on kogu maailma filmindust korralikult pärssinud koroona-aastad. Majesteetliku rahuga kulgevad nii ulmefilm „Düün“, revisionistlik vestern „Koera võim“ kuika Haruki Murakami teose ekraniseering „Drive My Car“. Žanrifilmide mängulisust kuvavad eri vaatenurgast klassikalise muusikali uusversioon „West Side’i lugu“, vähem klassikalise kõhediku uusversioon „Luupainaja allee“ ja düstoopiline must komöödia „Ära vaata üles“. Oscarite paisutatud sentimenti ja raskuste ületamise triumfi pakuvad nii biograafiline „Kuningas Richard“, autobiograafiline „Belfast“ kui ka indie-pärl „CODA“.
Arhitektuur on läbirääkimiste kunst. Ulla Alla intervjuu Petras Išora ja Ona Lozuraitytėga
Leedu arhitektid Petras Išora ja Ona Lozuraitytė lõid 2014. aastal Vilniuses arhitektuuristuudio Isora x Lozuraityte. Disainerite duot võib iseloomustada kui ruumi kaudu lugude loojaid ja jutustajaid. Stuudio teeb koostööd kunstnike, avaliku sektori ja kõikvõimalike kultuuriinstitutsioonidega. Isora x Lozuraityte tegutseb nii Leedus kui rahvusvahelisel areenil. Arhitektid tegelevad avaliku ruumi, maastikuarhitektuuri ja taristu disainiga, kuid pööravad tähelepanu ka ruumi sotsiaalsele aspektile, eksperimenteeritakse näitustega nii interjööris kui eksterjööris.
Kõhkluste kiuste. Grete Tiigiste intervjueerib Tarmo Piirmetsa
Sisearhitekt Tarmo Piirmetsa looming on eri tüüpi projektide assortii. Ta on teinud mitme õppehoone sisearhitektuurilise lahenduse, nagu Tartu tervishoiu kõrgkool (koos Kavakava arhitektidega), Tallinna ülikooli Vita hoone (koos Salto arhitektidega ja Raul Tiitusega), Eesti kunstiakadeemia (koos Kuu arhitektide ja Raul Tiitusega) ja Tabasalu põhikool (koos Andro Männi ja Raul Tiitusega), Skype’i, Pipedrive’i ja Bigbanki peakontori, lisaks mitmete eramute ja restoranide sisekujundus. Nimekiri sellega ei lõpe. Piirmets tegutseb sisearhitektuuribüroos Pink, projekteerib, võidab auhindu ning õpetab ühtlasi noori sisearhitekte ja arhitekte, püüdes olla neile vestluspartner.
Kärsitusega pillimeister kaugele ei jõua. Kai Kiivi intervjuu Raivo Hiiemaaga
Kes on kunagi asjaarmastaja või professionaalina pilli mänginud, teab, milline tähendus on mängija elus tema pillil. See pole üksnes muusika tegemise vahend, vaid interpreedi osa. Nii nagu mängijal, on ka pillil hing, ja kui need kaks õigesti kokku kõlavad, võib sellest sündida imeline looming. Kui tihti mõeldakse aga sellele, et ka pill on kellegi, nimelt pillimeistri looming? Kuidas üks pill sünnib, millest on ta tehtud? Aga millisest materjalist on tehtud pillimeistrid? Neile küsimustele vastab Eesti üks staažikamaid ja kogenumaid keelpillimeistreid Raivo Hiiemaa, kes avas hiljuti Eesti Pillifondi algatatud rahvusvahelise pillimeistrite koolituste sarja, kus osalevad kuus noort.
AURORA RUUS, GREGOR KULLA: Miks on muusika? Kes oli see tüüp, kes puhus mammutivilet? Kas muusik, interpreet või helilooja? Et mõista, kes ta oli, on põhjust jõuda selgusele selles, mida ta tegi.
„Biotoopia“ teine vestlusõhtu „Mammutivile. Muusika algus mesoliitikumis“ 22. III Von Krahli teatri salongis. Vestlesid Liisa Hirsch, Toomas Siitan ja Taavi Kerikmäe, vestlust juhtisid Gregor Kulla ja Aurora Ruus, programmi kuraator on Peeter Laurits.
MARGUS OTT: Argidialektika VI. Tõsidus ja koomika
Käisin PÖFFil vaatamas filipiini filmi „Viimane võimalus“ (režissöör Jun Robles Lana, 2021). Film käsitleb väga tõsist probleemi, Filipiinide presidendi Rodrigo Duterte algatatud sõda narkootikumide vastu, mille käigus on tapetud üle kümne tuhande inimese, sageli omakohtu korras ja ilma võimaluseta end kohtus kaitsta. Teema on tõsine, aga ometi on filmis on väga palju koomikat. Pärast linastust oli küsimuste-vastuste aeg ja üks vaataja väljendas kahtlust, kas nii tõsist asja sobib selliselt kujutada.
Arvustamisel
Eesti Kontserdi ja ERSO kontsert „Kevadsümfoonia“
R.A.A.A.Mi „Lotman“
mängufilm „Kangelane“
näitused:
Lilly Waltheri „Piiritu“,
Ludmilla Siimu „Olemise helk“,
Maria-Kristiina Ulase „Joon voolab hingelt“
Laupäevast, 2. aprillist on Tartu Kunstimaja suures saalis avatud Tõnis Saadoja isikunäitus „September, oktoober, märts, aprill“.
Maaliseeria lähtub arhitektuursest motiivist, minimalistlikust maalikäsitlusest ja nähtavuse kujundist. Arhitektuurifoto kasutamine toetab maali sisemist loogikat ning aitab võimendada tuttavates ruumides tekkivat kättesaamatuse tunnet, mis Saadoja ajast aega kummitanud on.
Kombates kujutise nähtavust ning värvuste nimesid, asuvad need maalid tasapinna ja ruumi üleminekul. Saadoja on püüdnud maalitehniliselt minimeerida nii palju kui võimalik ning tegutseda selle vähesega võimalikult optimaalselt. Maalide aluseks olevatel toonidel ei ole loogilist seost kujutatava koha ega fragmendiga, iga põhitoon on eelnevast ja järgnevast erinev.
Selgete reeglite ning korduste kõrval on tegemist üsna orgaanilise ning vabalt kulgeva protsessiga, mis ei lõppe loodetavasti ka käesoleval näitusel eksponeeritud teostega, vaid liigub vaikselt oma rada edasi.
Tõnis Saadoja (s 1980) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (BA, 2004) ja Ida-Londoni Ülikooli vabade kunstide eriala (MA, 2006). Teda on auhinnatud Vaal galerii noore kunstniku preemiaga (2004), Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2006, 2008, 2012), Köler Prize’i publikupreemiaga (2011) ja Kristjan Raua preemiaga (2013). Viimati esines ta Tartu Kunstimajas 2011. aastal.
Kunstnik tänab oma sõpru ja toetajaid.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 1. maini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Laupäevast, 2. aprillist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Eva Elise Olli ja Ingmar Roometsa ühisnäitus „Vari”.
Ingmar Roomets ja Eva Elise Oll on noored kunstnikud, keda sageli seostatakse Saksa ekspressionistide ja art brut-ga. Nende teosed satuvad kureeritud ühisnäitustel sageli lähestikku ja toimivad orgaaniliselt, justkui üksteist dialoogis täiendades. Selles valguses intrigeeris kunstnikke mõte kõrvutada oma töid ka ise, lootes, et ehk selliselt saavad nad rohkem teadlikuks iseenese varju olemuslikest grimassidest.
Kunstnikud lisavad: „Me oleme enesevaatlejad. Katsetajad, eksperimenteerijad, jõudmaks iseenese varju sümboolse tähenduse konstruktsioonini. Teosed küpsevad kuskil meie teadvuse laval läbi kogemuse, sisekaemuse ja õppetundide, et siis mängulise protsessi käigus tee lõuendile leida. Oluline on juhuse ja teadlikkuse ebakindel balanss – üksnes selle kaudu saavad teosed peegeldada psüühikasisu.“
Eva Elise Oll (s 1988) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali ja Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Praeguseks on tal toimunud kümme isikunäitust ning antud väljapanek on teine Tartu Kunstimajas.
Ingmar Roomets (s 1995) õpib Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase maaliosakonnas. Ta on osalenud aktiivselt näitustel ja on liitunud Tartu vanalinnas tegutseva Umbra Ateljeega.
Näitus on avatud 1. maini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Laupäevast, 2. aprillist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Maarja Nurga isikunäitus „Ajutised konstruktsioonid“.
See näitus on ajutistest, kipakatest, lössi vajunud konstruktsioonidest ning põgenemis- ja päästeplaanidest.
Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan,Flucht- und Rettungsdplan, Flchut- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht-und Rettungsplan, gFlucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flcht- und Rettungsplan, Fllucht- und Rettungsplan, Flucht, und Rettungsolan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettngsplan, Flucht- und Rettungdplan, Flucht- und Rettungsplan, Fulcht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan.
Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan,Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungseplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rewttungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan, Flucht- und Rettungsplan.
Maarja Nurk (s 1987) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Tartu Ülikooli maaliosakonnas ning E.M.A Ülikoolis Greifswaldis Saksamaal. Oma loomingus tegeleb ta peamiselt kontseptuaalse ning protsessipõhise joonistamise ja maalimisega. Tema töid katab tihtipeale tihe intellektuaalne ja krüptiline loor, mis üritab varjata nende autobiograafilisust ning seda, et reaalselt vaatlevad nad tüütuid suuri küsimusi inimeseks olemise kohta – kuidas olla ja elada? Tegelikult tahaks ta selle teksijupi asemele kirjutada hoopis nii: „See tundub hetkel kuidagi täiesti ebaoluline, kes Maarja Nurk on ja millega ta tegeleb“.
Tänud: Epp Kubu, Raul Palm, Karen Menzel, Jan Buttler
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on avatud 1. maini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Kadi Kübarsepa järjekorras neljandal A-Galerii seifinäitusel on mängulised hõbedast ehted ja skulptuurid. Neis ehetes peituv raskus ei ole seotud mitte materjali omadustega, vaid teekonnaga, mis on kulunud nende eheteni jõudmiseks. Puhta hõbeda valge pind ja oksiidikihi tumedus annavad kerguse, mida rajal tarvis läheb. Teed on vaja läbida mängleva ilu ja voolava joonega. Kübarsepa jooned on hõbedast.
Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kelle tegevus on pikalt olnud seotud A-Galeriiga. Seotus algas sellest, kui ta Hobusepea 2 maja kolmanda korruse ateljeesse (tuntud ka kui 10 kunstniku tuba) 2008. aastal tööle asus. Kunstniku töid on eksponeeritud lisaks Eestile ka Itaalias, Soomes, Hollandis, Saksamaal ja Leedus. Kadi Kübarsepp tunneb loomingus enim huvi skulpturaalse etendusliku ehte vastu, teda on mõjutanud nn Uue ehte (New Jewellery) liikumine, mis üritas oma revolutsioonilisuses ehet kantavusest vabastada. Ehte-performance ja mäng mõõtmetega oli 1980. aastate alguses ehtekunstnikele väga uuenduslik väljund ning see mõjutas tervet põlvkonda. Kummalisel kombel langeb selle algus kokku ka Kadi sünniaastaga – 1982.
Kadi Kübarsepa ehted sünnivad tühjusest ja ruumist materjali ümber. Kõik algab joonistusest, joontest. Tema graafika on kaelaskantav. Tühjusest loodud kaelaehe on kandilisest hõbetraadist ja selle voolav vorm paindub ümber kaela, otsides kontakti kehaga, ehte kandjaga. Kaelaehte läätsjas kuju on püüe sobituda kaelaga, kaotamata samas oma skulpturaalset vormi ja kergust. Lihtsas puhtas joones on peidus tühjuseihalus.
Olete oodatud Sofi Aršase isikunäitusele „Läbivaatus“ Vabaduse galeriis alates laupäevast, 26. märtsist. Näitus on avatud 20. aprillini.
Video autor on Merle Kannus, helitaust Villu Veskilt ja graafiline disain Kati Kerstnalt.
Sofi Aršas on klaasikunstnik: ta omandas kõrgema kunstihariduse Eesti kunstiakadeemias (siis Tallinna kunstiülikool) ja lõpetas selle 1992. aastal klaasikunsti erialal, magistriõpingud läbis aga Tallinna ülikoolis (siis Tallinna pedagoogikaülikool). 2000. aastal kaitses magistritöö praktilise osa näitusega „Kontakt“, mis oli väljas Samba galeriis ehk siis praeguses Vabaduse galeriis.
Optiline suund on Sofi Aršast huvitanud ka edaspidi, sellele on lisandunud installatiivsed lahendused ja klaasi kui eripärase materjali sidumine teiste meediumitega, eelkõige video- ja fotokunstiga. Sofi Aršase isikunäitused, aga ka grupiväljapanekute teosed on saanud alguse abstraktsematest, kuid sageli just teda ennast puudutanud protsessidest, emotsionaalsetest seisunditest, psühholoogilisest ja füüsilisest tunnetuskogemusest, mida kunstnik on klaasi tähenduste ja võimaluste abil vaatajaga jaganud.
Nii on ka „Läbivaatuse“ puhul, mille ambivalentset pealkirja võib tõlgendada klaasile eripärase omaduse – läbipaistvuse, aga ka soovina heita pilk pealispinna alla, „kaevuda valu ja rõõmu algimpulssideni, valgustada peidetud kihte ning muuta see vaatlus etenduseks“, mida publikuga jagada.
Sofi Aršas tutvustab ise oma uue näituse ideed:
„Isikunäitust ajendas mind kavandama huvi ilmingute vastu, mis avalduvad sisemiste protsesside mõjul. Nende ilmingute alla võivad kuuluda erinevad tegevusavaldused, emotsionaalsed seisundid, tunded, aga ka valu ja kehalised muutused. Kuna tunnen ennast kõige paremini, siis olen peamiseks vaatlusaluseks objektiks valinud iseenda. Siiski lähtub idee laiemast üldinimlikust kandepinnast, kus psühholoogiline ja füüsiline tunnetuskogemus on peamisteks teguriteks.
Reeglina märkame probleemi alles siis, kui see hakkab avalduma pealispinnas ehk objekti välimistes kihtides. Olgu tegemist kas füüsilise, psüühilise või tehnilise rikkega, nõuab see kaevumist objekti sisemusse. Pealispind võib esialgu tunduda ka veatu ning sisemuses tekkinud viga või tõrge jääda nähtamatuks. Ometi võib n-ö alumistes kihtides areneda destruktiivne kulg (depressioon, korrosioon, dehüdratatsioon jne), mis võib mõjutada objekti funktsionaalsust või muuta ta välismõjudele vastuvõtlikuks või koguni kasutuskõlbmatuks. Sarnane protsess, kuid positiivse märgiga, võib tekkida ka siis, kui mõjutegur käivitab sisemise energia, kirgastumise või õnnetunde. Kuidas tunda ära sisemised muutused? Missuguse kuju, struktuuri ja omadustega need väljenduvad ning milliseid tunnetuskogemusi vallandavad – need on küsimused, millele vastust otsin.“
Täname Eesti Kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi, Liviko ASi, Villu Veskit, Kati Kerstnat, Merle ja Erkki Kannust ja Guido Kongast.
Eesti Noorsooteatri 70. aastapäeval on põhjust rääkida teatri kunstilise juhi Mirko Rajasega. Tema koduteatri tegemistest, seda muidugi ka, ent eelkõige sellest, milline potentsiaal peitub teatritegemises noortele. Vahel ongi teater ainus koht, kus noor kuuleb, et ta on päriselt oluline.
Eesti Noorsooteatri tervis tundub olevat tugev. Lakmuspaberiks, ehkki mitte üdini objektiivseks, võiksid olla ka Eesti teatri aastaauhindade nominatsioonid (selle teatri nime võib erisuguses kontekstis kohata tänavu 12 korral). Aga milline on õigupoolest Eestis noore vaataja teatri olukord?
Raske on suuremat pilti adekvaatselt kommenteerida, minu tähelepanu on paratamatult suunatud ikkagi Eesti Noorsooteatrile. Minu tunnetuse kohaselt tehakse noortele praegu rohkem teatrit, kui kümne aasta eest, mil siia teatrisse tööle tulin. Tore, et mitme teatri keskne tegevus ja ülim eesmärk ongi teha teatrit noorele vaatajale. On ka suuremaid teatreid, kes toovad hooaja jooksul või üle hooaja välja ühe või paar lavastust. Minu meelest võiksid teatrid teha noortele vaatajatele, nii väikestele lastele kuika teismelistele, rohkem lavastusi. See pole etteheide, küll aga võimalus, mis muudaks teatrit mitmekülgsemaks. Selleks peaks olema rohkem lavastajaid, keda just selline lähenemine huvitab.
Üldpilti mõjutab tugevalt, millise materjali teatrid valivad. Noortele tehakse – ja meie teater teeb ka – sageli suuri lugusid tuntud teoste põhjal. Tihti domineerivad suured suvelavastused jms. Selliste valikutega saadakse usalduskrediit aegsasti kätte ja publik tuleb. Aga mis tasandil need lavastused noort kõnetavad? Mulle tundub, et rohkem võiks olla idee- ja mõttepõhiseid, uurimusepõhiseid lavastusi. See oleks ehk viljakam alguspunkt ja puudutaks isiklikumalt. Materjal peab huvitama esmalt truppi ja lavastajat. Kui püüda ikka ja alati noortele meeldida, läheb asi käest.
Mirko Rajas: „Minu meelest võiksid teatrid teha noortele vaatajatele, nii väikestele lastele kui ka teismelistele, rohkem lavastusi.“
Vaade sõltub ka sellest, kuidas noor defineerida. Kui näiteks viieteistkümneaastasel inimesel on kõrgendatud teatrihuvi, siis tegelikult saab ta minna ükskõik millisesse teatrisse ja ükskõik millist lavastust vaatama. Ta saab sellega üsna tõenäoliselt mingisuguse kontakti. Meie teatris olen iseseisvalt teatrisse tulnud noori vaatajaid märganud küll. Näiteks „Apelsinitüdruku“ (lavastaja Sander Pukk) ja „Miks me varastasime auto“ (lavastaja Mirko Rajas) etendustel, mille sihtrühm on pigem noor täiskasvanu. Minu meelest on praegu sellist huvi rohkem kui varem.
Aga nende noorte eest, kellel endal huvi pole, teeb otsuse enamasti kooli huvijuht, kirjandusõpetaja, klassijuhataja või lapsevanem. Ka siis võib saada teatrikogemuse, loodetavasti meeldiva.
Millest võib olla tingitud noorte iseseisva huvi tõus?
Mulle tundub, et need lavastused puudutavad praeguseid noori isiklikult. Tegelased laval käsitlevad samasuguseid teemasid, mis on neil hingel. Ja see ei tähenda ainult probleeme. Tekib huvi ja äratundmine. Mulle seostub üks tähtis sündmus lavastusega „Miks me varastasime auto“. Noor inimene kirjutas teatrisse ja tänas. Ta ütles, et keegi pole talle nii ammu öelnud, et ta on oluline. Lavastuses on monoloog, kus Taavi Tõnissoni tegelane räägib sellest, et elul on mõte ja sul on väärtus isegi siis, kui sa veel ei tea, mida sellega peale hakkad või kuidas tervikusse kuulud.
Kui noored ütlevad ise aitäh ja pöörduvad niimoodi … See läks väga korda. On päris hull olukord, kui noor peab kuulma alles teatrilavalt, et ta on tähtis. Aga see on ka märk, mis näitab, et selliseid lavastusi on vaja.
Kuidas leida noori puudutav materjal?
Sobiva materjali leidmiseks peab enamasti pingsalt silmad lahti hoidma, lugema, kuulama. Oleme aeg-ajalt teinud ka õpetajate ja noorte seas küsitlusi, milline materjal neid huvitab, aga ausalt öeldes ei ole sealt kuigi sageli tulnud pakkumisi, mis ka lavale jõuavad. Võib-olla on sellega nii, et kui küsid publikult, siis nende vastus ei ole see, mida nad päriselt tahaksid. Vaja on hoopis nende pakutud materjalidest ja teemadest edasi mõtelda ning omakorda pakkuda neil motiividel edasi mõtlemiseks võimalusi. Me ei saa lõpuni kellegi soove täita, aga noortega suhtlema peab. Eesti Noorsooteatril on õnneks noortestuudio ja meie töötajad õpetavad noori ka teistes kohtades.
Sa ise õpetad Vanalinna hariduskolleegiumis. Annab see avarama pilgu, mis noortele korda läheb?
Kui puutud noortega kokku igal nädalal või suisa iga päev, siis muidugi tajud paremini seda vaimset ruumi, milles nad toimetavad. Üldinimlikud teemad jäävad ajast aega samaks, aga vorm muutub. Teismelisele vaatajale on eelkõige vaja ausust ja siirust. „Miks me varastasime auto“ näitel: see on üsna otsekohene, tegelased laval ei ilusta sündmusi läbi elades midagi, kõnesse ei ole otsitud slängi, nende mõtted on kohati suisa naiivsed ja toored, aga noored saavad aru ja neile läheb korda.
Noori ei tohi kunagi alahinnata. Nad on hästi tundlikud, haprad, avara sisemaailmaga. Seda sõltumata sellest, kui palju nad oma päevast Instagramis või Tiktokis veedavad. Nad janunevad kontakti järele. Teatris on nad juba ainuüksi keskkonna tõttu sunnitud kontsentreeruma.
Muidugi sõltub seegi olukorrast. Näiteks ühiskülastus klassiga pole alati vabatahtlik ning on suur tõenäosus, et kümme noort sellest klassist ei taha üleüldse parajasti teatrisaalis olla, aga peavad. Teater kui kunstivorm ei peagi ju kõigile meeldima. Võib-olla neile kümnele ei meeldi teater, aga meeldib hoopis kujutav kunst, muusika või nad loevad palju ja pole veel teatrini jõudnud.
See, et igas kooliastmes on kombeks teatris käia, on sellegipoolest väga hea. Teater pole haridusasutus samas tähenduses, mis on kool, aga ta avardab vaimset ruumi. Lasteteatri puhul olen mõelnud, et muidugi on tähtis etenduse käigus lapse tähelepanu hoida. Nii on väiksemate laste puhul lavastustes kasutusel näiteks valguse- ja helirütmid. Aga olulisem on see, mis tema sisse sel hetkel istutatakse ja kuidas need teemad pärast edasi arenevad, milliseid maailmu need loovad. Asi on selles, mida ta inimesena kogeb. Mõnd ilusat siserännakut ei pruugi laps osata analüüsida, aga ta saab kogemuse, mis loodetavasti avardab tema hinge.
Õnneks on neid kunstnikke, lavastajaid, kellele on noorele vaatajale mõeldud teater esmane väljendusviis. Need inimesed tahavad töötada just nimelt lastele. Üldjuhul õpitakse seda maailma tundma siiski loomingulise tee ühe osana. Mul on Venemaal tuttav, Polina Stružkova, kes on Eesti Noorsooteatris toonud välja lavastuse „Päike, kuu ja tähed“ ning on ka Tallinna Vene teatris lavastanud. Ta õppis GITISes ja ta tegi teadliku valiku noore vaataja teatri kasuks. See on tema kutsumus ning minu meelest on see lahe ja võluv. Huvitav on temaga rääkida, sest ta oleks igati võimeline täiskasvanutele lavastama, lihtsalt see ongi tema maailm ja tema tee. Eestis on selliseid inimesi vähe.
Mulle tundub peamiselt rahvusvaheliste festivalide näitel, et võimalused, mida noortele lavastamine pakub, on ammendamatud. See on kandikul ette antud võimalus vormimängudeks, huvitavate teatrivahendite kombineerimiseks, kontsentreeritud lähenemiseks jne. Ent ometi on jäänud mulje, et Eestis suhtutakse noore vaataja teatrisse ikka veel kui täiskasvanutele tehtava lihtsamasse versiooni. Kas vaidled vastu?
Ma arvan, see pole tingitud arusaamast, et noore vaataja teater on kehvem või teisejärguline, vaid põhjus on kokkupuudete vähesus. Võin praegu kogemata kellelegi liiga teha, aga minu meelest pole meie teatrikoolides noore vaataja teatriga kuigi palju kokkupuudet. Mina olen õppinud Turu kunstiakadeemias ja seal olid need teemad juba õppes tugevalt sees. Tegime etüüde nii täiskasvanutele kui ka lastele. Tegelesime Pessoaga, aga ka mänguasjade animeerimisega. Kui kooli lõpetasin, oli mulle loomulik, et teen hooaja alguses lastelavastuse, siis aga tegelen näiteks Camus’ga. Sihtgrupi olen alati valinud vastavalt ideele, mitte vastupidi. Ühesõnaga, arvan, et asi ei ole huvipuuduses, vaid sellele lihtsalt ei mõelda kuigi palju.
Paljudele lastelavastuste tegijatele on nende enda lapsed katsepublik. Kas isaks saamine on sinu lavastajateed muutnud?
Minu huvi lastele teatritegemise vastu oli olemas enne seda, kui meie perre lapsed sündisid. Meile anti teatrikoolis see maailm loomulikult kaasa. Minu lapsed on mind pigem muutnud inimesena, mitte niivõrd lavastajana. Eeskätt annavad nad impulsi elutajusse ja see mõjutab kunstnikunatuuri laiemalt.
Käime lastega palju teatris, aga seejuures ei ole minu lapsed kuigi agarad analüüsijad. Professionaalselt ma neid ei pinni ka, ei taha traumat tekitada. Aga võib-olla on neil tulevikus huvitav mõtestada noorust ja kuidas teater on seda mõjutanud. Näiteks praegu kümneaastase Jasperi puhul näen, et teda huvitavad pigem täiskasvanutele mõeldud lavastused. Mingist vanusest hakkabki huvitama endast natuke vanemate inimeste maailm. Ainus lavastus, mida ta on tõeliselt fännanud, on „Vapruse värinad“ (lavastaja Kaili Viidas): ta on käinud seda vaatamas 11 korda.
Mingis vanuses võib teater olla üks lisavõimalus dialoogiks lapse ja vanema vahel. Kui ma ei oska lapsevanemana kodus mõnel teemal rääkida, on selleks siis maailma mõtestamine, ilu otsimine või filosoofilised küsimused, siis võivad lavastused anda teinekord vajaliku toe. Nii on kodus põhjust rääkida muustki kui olmelistest asjadest. Sama kehtib ka koolide puhul. Tean, et osa õpetajaid analüüsib lavastusi pärast lastega ja saame tagasisidet, et see on andnud võimaluse rääkida olulistel teemadel. See on midagi muud kui argivestlus, et kas kodutöö on tehtud või miks sa puudusid.
Kui palju mõeldakse noore vaataja teatrit tehes neile, kes lastega teatris kaasas käivad, see on täiskasvanutele?
Arvestatakse ikka ning kui lavastus on seatud õigetele alustele, leitud ka sobiv väljendusvorm, siis on seal alati midagi, mida on ka täiskasvanutel huvitav vaadata, kuulata ja mõtestada.
Milline on näitleja seisukohalt lastele mängimise eripära?
Laad, kuidas mängida, on teistsugune, aga põhiküsimus „miks“ on sama. Selge, et kasutatakse eri laadi mänguvahendeid, aga lähteülesanne ei tohiks erineda. Ideaalis peaks olema kunstnikul võimalus väljendada end ausalt, mitte kohustuslikus korras. Anne Türnpu tegi Eesti Noorsooteatris hiljuti lavastuse „Repan, sähh, põll“ Särgava ennemuistsete juttude põhjal. Ta lavastab nii täiskasvanutele kuika lastele ning see, kuidas ta seda teeb, inspireerib alati. Tema looming on aus ja ta võtab näitlejad kaasa.
Laste puhul on oluline kontakti otsimine: neile ei saa midagi peale sundida, peab nendega koos looma hakkama. Erisugune lähenemine ei tähenda, et ekspressiivsuse aste peaks olema tingimata suurem. Suur vahe on selleski, kas mängida sama lavastust hommikul klassidele või õhtul oma vanemaga koos teatrisse tulnud noortele. Mängulaad tuleb tähelepanu juhtimiseks ümber häälestada.
Selgita palun nende publikurühmade vahet.
Klassides on ikkagi kambad, kus kehtivad kambareeglid. Igas klassis on dominant, kelle järgi reaktsioon kohaldatakse. Energiatase selle publiku püüdmiseks peab olema üldiselt kõrgem. Kui laps tuleb koos vanematega, siis häälestuvad nad pigem nende järgi, on rahulikumad. Lapsed on selles mõttes koolis ja kodus justkui erisugused inimesed. Ühtki lavastust ei saa mängida nii, et ei keskendu just sellele publikule, kes on parajasti saalis.
See on ka mulle endale huvitav kogemus olnud. Mängin Leino Rei lavastuses „Poiss ja liblik“. See on sõnadeta lavastus, mis ainult tegevuse peale üles ehitatud. Sihtrühm on lapsed kolmandast eluaastast. Näitlejaülesanne, mille olen endale seadnud, on see, et tahan saada publiku etendust vaatama sel moel, nagu näeksid nad seda maailma minu silmadega. Olen lavastaja loal leidnud võimalusi publikuga kontakti saada. Alateadvuses suhtlen ja räägin lastega, et nad oleksid minuga koos, ning seni on see õnnestunud. Lastelavastuste puhul juhtub küll sedagi, et laps on halvas tujus ega saagi reele. Sel juhul minnakse saalist välja.
Eesti Noorsooteatri kunstilise juhina olen tajunud, et nii nagu iga inimene on erisugune ja iga kirjanik on seda ka, nii on ka näitlejad erisugused. Igaühel ei ole seda soont, et lastele mängida, ja seda ei saa vägisi peale sundida. See on õpitav, aga lastele peab tahtma mängida.
Rahvusvahelistel noore vaataja teatrifestivalidel käies on mulle silma jäänud, et on lavastajaid ja truppe, kes mõtlevad erivajadustega lastele. Eestis on teater küll inimestele samm-sammult ligipääsetavam – ratastooliga saab teatrisse ning mõned etendused on kirjeldus- või viipekeeletõlkega –, aga spetsiaalselt erivajadustega lastele ja noortele tehtud lavastusi kohe ei meenugi. Kui palju te Eesti Noorsooteatris selles suunas mõtlete?
Mis seal salata, väga palju ei mõtle. Arvan, et me ei ole Eestis arenguga veel sealmaal. Aga mulle tundub, et need teemad tulevad üha enam päevakorda. Praegu on Eestis teatritöö kuidagi selline, et peaasi on saada lavastused tehtud. Pole lihtsalt piisavalt palju tegijaid, et järgmise sammuni jõuda. Ja et ise maailmas piisavalt ringi käia ja vaadata. Võimalusi oleks tänu kontaktivõrgustikule palju, aga tihti tuleb ette, et fookus tuleb pöörata sellele, mis siin ja praegu toimub. Tuleb mängida etendusi, tuua välja lavastusi … See olukord on natuke sarnane sellega, et Eesti teatrites ei peaks ka noortele teatri tegemine olema eraldi sündmus, vaid normaalsus.
Muide, lavastuse „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ (lavastaja Sander Pukk) peategelaseks on Aspergeri sündroomiga poiss. Sain näitlejana pärast täiesti võõrastelt inimestelt tagasisidet, et nad käisid lavastust vaatamas Aspergeri sündroomiga lapsega, kes elas kaasa ja sai aru. Ei saa muidugi üldistada, see sündroom hõlmab väga laia spektrit.
Pimedatele ja pimedatega on teinud teatrit näiteks Jaanika Juhanson, aga palju rohkem kohe ei meenugi. Meie teatris on võimalus üksjagu katsetada. Aga kus on inimesed, kes seda teeksid? Selliseid asju ei saa kohustuseks panna, ent oleksime palju tugevamad, kui meil oleks rohkem tegijaid, mõtestajaid ja arendajaid.
Üks põline sõjakurjategija avaldas mõne aasta eest palju tsiteeritud mõtte: Venemaa on võimeline hävitama maailma, kui keegi tahab hävitada Venemaa, sest maailmal ei olevat ilma Venemaata mingit mõtet. Põline roimar seetõttu, et sõjakuritegusid on Venemaa president toime pannud kogu oma tegevusaja vältel teisest Tšetšeenia sõjast alates. Aga nagu Moskva mõtetega alati on, selgub tõde, kui need pahupidi pöörata. Järelikult, just ilma Venemaata ongi maailmal mõtet ja tulevikku ning kui see moodustis ise vabatahtlikult välja ei sure, siis peab kõrvalt aitama.
Inimkond on aastatuhandete jooksul suuremate traumadeta üle elanud paljude vägivaldsete võimurite juhitud riikide ja tervete impeeriumide kadumise nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Inimesed jäid ju alles, ellu ju sugu jätkama iidse Rooma, aga ka mongolite, asteekide, maiade või Briti ja Prantsuse impeeriumi kokkuvarisemise rusude all. Likvideerusid vaid ühiskonnakorralduse süsteemid, juriidilised isikud. Mõnel juhul lõpetasid ka kultuurid oma senisel kujul, aga küllap ikka mingeid elemente uutega segades ja uutes vereringetes libledena jätkates.
Venemaa nüüdispropagandas korratakse päevast päeva, et Venemaa erioperatsioon Ukrainas ei ole sõda, relvajõud lihtsalt „töötavad“ ning tööks on võitlus USAga. Venemaa suurusele ja vägevusele vastavalt ei sobikski tal sõdida kellegi vähema kui peavaenlasega, eriti Ukrainaga, mis pole riik, ja ukrainlastega, kes pole rahvas. Sellest pahupidisest mõttekäigust koorubki tuum, häda, et USA ei sõdi, vaid hoidub avalikult ja deklaratiivselt sõjast kõrvale. Õnneks sugeneb USA presidendi Bideni ja tema tähtsamate kaasakõnelejate sõjast keeldumisele ka aina rohkem kriitikuid, sest on ju ilmne, et ilma USA/NATO sõjalise sekkumiseta ei saa Ukraina sõda lõpetada soovitud viisil ehk Venemaa riikluse praegusel toorele jõule ja relvale rajatud kujul tühistamise, kaotamisega. Võimuvertikaali ja juhi vahetamisest ei piisa.
Venemaa desarmeerib end praegu enneolematu tempoga ja koletislikul kombel, kuid see viis ja tempo siiski ei rahulda. Millalgi saavad Venemaal otsa tuumapeadeta tavaraketid, hävituslennukid ja helikopterid, liikumisvõimelised tankid, võib-olla isegi väljaõppinud sõdurid, aga käimasolevas maasõjas ei ole mõned relvaliigid ja armeed üldse kasutatavad. Laevastik, tuumarelva kandjad õhus ja vee all. Ka vanad kahurimürsud ei lõpe niipea. Kuidas neist ilma sõjata lahti saada?
Kaader Ukraina animaatori Mõkõta Lõskovi multifilmisarjast „Putini surma sada imelist võimalust“.
Peaminister Kaja Kallas käib ja kordab päevast päeva kõigil väliskohtumistel tähtsate otsustajatega, et „me ei soovi sõda laiendada, vaid lõpetada“, mis kõlab inglise keeles küll kaunilt ja löövalt, on aga paraku sisuliselt vigane väide. Ilma laiendamata seda sõda ainsa soovitud tulemusega lõpetada ei saa ja ma arvan, et seda teab viimne kui NATO kindral ning teavad ka suurriikide poliitikud. Kui Venemaa sõdib enda meelest USAga, näeb USAd end ründamas peaaegu kõikjal maailmas, mitte ainult NATO liikmesmaade territooriumidel, siis laieneb tema sõjategevus mingites vormides (on seda juba ammu teinud), kuhu juhtub, hoolimata meie soovidest või soovimatusest. Ma ei taha sellega väita, et Eesti lähiajal mõne raketitabamuse saab ega üldse vähimalgi määral niigi vohavat hirmu suurendada, vaid vastupidi, õhutada kindlameelsust vältimatu otsuseni jõudmiseks. Kui valikuvõimalusi ei ole, siis on parem teha paratamatu otsus varem kui hiljem.
Näiliselt on valikuvõimalus siiski justkui olemas ja seda enesepettuse teed vähemasti avalikult seni veel ka käiakse. Ikka need enneolematud sanktsioonid, majandusblokaad, relva- ja humanitaarabi Ukrainale. Nagu Sirbis varemgi kirjutatud, on majandussanktsioonide ainus eesmärk vastaspoole rahvahulkade näljutamine tasemeni, mil eelduste kohaselt peaks käivituma massirahutused, võimalik et kodusõda, mis omakorda viib režiimivahetuseni. Nõrgestatud paariariik peaks end ümber korraldama oma kätega. Kuid see on väga ebakindel ja määramatu kestusega teekond, mille puhul võib olla kindel vaid ühes: probleem loksub üle ääre ja tsiviilohvreid on palju. Pealegi, paljud suured relvad jääksid kodusõjas alles ja võiksid sattuda senistest peremeestest veelgi nurjatumate kätte. Seega on tegu valest otsast alustamisega. Alustama peab ikkagi relvadest, mitte inimestest.
Vaenlase relvadega tegelemiseks juhul, kui need ei ole veel jõudnud NATO liikmesmaade territooriumile, on ainult üks viis: käivituma peab NATO aluslepingu artikkel viis. Mitmed arvajad Eestiski on sellesuunalist soovi avaldanud. Ma lihtsalt lisan oma hääle, et neid koguneks võimalikult kiiresti piisavalt ja kodanike soovist saaks Eesti valitsuse ametlik positsioon. Et Kaja Kallas (kellel Eesti Ekspressi andmetel on maailmas ja eriti NATO-kolleegide hulgas tohutu autoriteet) saaks liitlastele ametlikult kuulutada: „Eesti rahvas nõuab artikkel viit, nõuab sõda. Mitte kummalist, vaid päris sõda, kiiret, ennetavat ja võidukat.“ USA-l on eelmisel sajandil olnud halb ja kahjurohke komme jõuda maailmasõdadesse suure hilinemisega. Sellest õppinuna peaks nüüd õigeaegselt kohale ilmuma, enne järgmist Pearl Harbouri või kaksiktorne.
Artikkel viie käivitamiseks ei ole palju takistusi, täpsemalt on neid kõigest kaks. Esiteks on NATO riikide poliitilistest juhtidest paljud end kinni mõelnud nn eskalatsioonilõksu. See tähendab, ilma mõjuva põhjuseta usutakse, et iga NATO-poolne enesekaitsesamm viib eskalatsioonitrepil üles kuni kindla tuumasõjani. Niisiis korratakse endale lõpmatuseni, et ei tohi eskaleerida, sest nii hoiame ära suurema kahju. Eskalatsioonist keeldumise ametlik ja korduv kinnitamine annab aga Moskvale ühemõttelise kindluse, et ta võib NATOt kartmata tavarelvadega sigatseda ja hävitada, nii kuidas jõud võtab. Neutraalne puhver on meie puhver, kõlab Venemaa arusaam. Mõttekoja IISS analüütik John Raine on selle hiljuti sõnastanud nii: „On tõendatud, et ta [Putin] ei taha tuumasõja nuga käiku lasta, vaid sellega hirmutada, vahetevahel isegi lastes selle teral meile paista, et saaks vabalt oma vastaseid rusikatega klobida.“ Järelikult, eskaleerimisest hoidumine ei too midagi head, vaid jätkuvalt ainult halba.
Teiseks, eriti praegu käiva sõja, aga ka varasemate kogemuste põhjal peab NATO jõudma loogilise järelduseni, et ükski heidutus ega sanktsioon ilma relvaga sekkumise ähvarduseta ei ole takistanud ega takista edaspidigi Venemaad oma piiride taga tavasõdu algatamast ja pidamast. Ainus veel proovimata viis on nn punaste joonte nihutamine, NATO reeglite seniste aina kitsama tõlgenduse asemel pöörduda tagasi avarama tõlgenduse (ja sellele ka korrektse juriidilise katte tekitamise) juurde. Ei pea tingimata avalikult ja detailselt välja ütlema, mis on NATO väljaspool liikmesriikide territooriume sõjalise sekkumise aluseks, kuid see peab olema omavahel kokku lepitud ja teada kõigile neile, kes end ohustatuna tunnevad. NATO moraalne autoriteet ka tema liikmesmaade rahvaste hulgas laguneb kiiresti olematuks, kui jätkatakse eskalatsioonilõksus ning ainus sõnum Venemaa naaberrahvastele on, et teie saatus on kurjategija kõrval elada, kannatada ja ohvreid tuua.
NATO-l on kahe aastakümne tagant piiritaguseks operatsiooniks mitteriikliku kurjategija hävitamiseks õiguslik alus ja seletus olemas. Venemaa on praeguseks korraldanud palju suurema hävitustöö kui Al Qaeda iial suutnuks toime panna. Seega on igati põhjendatud selle riigi kohtlemine vähemasti sama rangusega. Tahtsid sõda ja kuulutasid sõja, siis sõja pead ka saama. Ühesõnaga, kordan, artikkel viie käivitamisele ei ole alternatiivi.
See ei tähenda, et otsusele järgneval päeval peaks pooliku ettevalmistuse pealt paugutama hakkama, aga laskepositsioonidele asuma küll. Ja kui see ei mõju, siis peaks valmisoleku saavutamisel kogupauguga kõigist suurtest torudest mõne tunniga maatasa tegema kogu Venemaa sõjalise taristu ja relvastuse. Ühtlasi tõestades sellega maailmale, et erinevalt Venemaa nn täppisrelvadest on lääne omad tõepoolest täpsed ja tõhusad ning hävitavad sõjalisi sihtmärke minimaalse tsiviilkahjuga.
Julm jutt, aga nii juhtub, kui patsifist ilmaasjata vihale aetakse ning äratatakse temas halvad mälestused vanast vaenlasest. Pealegi, välksõda viienda artikli alusel on kõigist tegutsemisviisidest inimelusid säästvaim ja ka odavaim, muutes tarbetuks ka kohaliku sõjalise kiirkulutamise plaanid.
Sõja puhkedes on ka Eesti kinod otsinud võimalusi anda oma panus Ukraina või siia jõudnud sõjapõgenike toetuseks, kes rohkem, kes vähem.
Kiiresti on appi tõtanud Sõpruse kino, kes korraldab ukraina lastele kinohommikuid. Esimesel nädalal näidatakse 18. – 20. märtsi hommikul kolme pikka Lotte-filmi ja avanädalavahetusel oli külastajaid kokku olnud umbes 550 inimest. Huvitaval kombel leiti internetiavarustest ka „Leiutajateküla Lotte“1 ukrainakeelne versioon, millelt võeti kõigi vajalike poolte kokkuleppel heliriba ja kleebiti see stuudios korraliku pildi külge, et filmi oleks võimalik ikka ukraina keeles vaadata. Sõpruses üritatakse tasustatud tööga kaasata ka noori ukraina vabatahtlikke. Järgmistel hommikuseanssidel alates 26. märtsist linastuvad kõik Miriami-nukufilmide lühilood ühe seansina, „Sipsik“2 (vene keeles) ja ukrainakeelne väikeste seiklusmultikas „80 päevaga ümber maakera“.3 Külastajatele pakutakse tasuta jäätist ja linastused Sõpruses toimuvad iga päev kl 10–14.
Elektriteater just lõpetas oma Ukraina nädalavahetuse, 18. – 20. märtsini toimus kümme seanssi, filme vaatas umbes 300 inimest, piletitulu läks Ukraina tugiorganisatsioonidele. Muu hulgas näidati ka mitut Ukrainaga seonduvat dokki, näiteks Ülo Pikkovi produtseeritud „Sõda ja puuhobune“,4 Marianna Kaadi „Auk nr. 8“5 ja Ivar Heinmaa „Naised rindejoonel“.6 Elektriteatri kava vastu on huvi tundnud veel mitu väiksemat kino, näiteks Paidest ja Tõrvast, nii loodetavasti levib kvaliteetne programm veelgi.
Artis pakub alates 21. märtsist tasuta kinoelamust neile, kellel on kassas ette näidata Ukraina isikut tõendav dokument. Pakkumine kehtib kõigile filmidele, esialgu kuni 30. juunini. Kino sõnul on planeerimisel veel ukrainakeelsed kogupereseansid, aga täpsemalt veel midagi paigas ei ole.
Koduseks vaatamiseks on hea pakkumise teinud PÖFF, kes pakub oma veebikinos Ukraina filmide eriprogrammi – kuuest uuema aja mängufilmist koosnevat kava filmidest, mis „aitavad meil paremini mõista Ukrainat, jutustavad sealsest elust ukrainlaste endi pilgu kaudu“. Nende filmide hulgast leiab ka Sergei Loznitsa ülibrutaalse, aga kahjuks väga ajakohase „Donbassi“7 ja samuti Donbassi teemadel ning samast aastast pärineva „Metsikud väljad“.8 Aadressil poff.elisastage.ee on filme võimalik küll autorite nõusolekul vaadata täiesti tasuta, aga PÖFF on esitanud palve toetada Ukrainat rahalise annetusega. Annetusnumbrid on ka kohe sealsamas ära toodud.
Apollo Kino toetusaktsioonid toimuvad koostöös kogu Apollo Grupiga. „Pigem suhtleme otse vastavate pagulastega tegelevate institutsioonidega edastades info võimalustest, kuidas Apollo Kino saab panustada,“ selgitas Baltikumi müügi- ja turundusjuht Leitti Mändmets.
Forum Cinemas, kuhu kuulub ka Coca-Cola Plaza, kavandab samuti üritusi, aga praegu on veel ebaselge, mida täpselt. „Võimalusel pakume seansse ukrainateemalistele päringutele, kas on võimalik grupiga filmi vaatama tulla,“ lisab kommentaariks Forum Cinemase programmispetsialist Henryk Johan Novod.
