Jätkumuutu või põru

Muude tähtjate külaliste seas osales Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva tähistamisel ka Deng Xiao Ping; ja temaltki päriti, mida ta arvab suursündmuse ajaloolisest tähendusest. Deng vastas, et ajaloolise tähenduse objektiivsemaks hindamiseks olevat ajaline distants veel liiga väike. Siin annab endast märku ehthiinalik suhtumine, mille kohaselt Euroopal ajalugu peaaegu üldse polevat. Vahest tohime selles suhtelises nooruslikkuses näha ka kärsituse üldisimat põhjust. Hiinlase silmis on kaks sajandit tühine ajavahemik, sellal kui eurooplane kaldub neid võtma omaette ajastuna. Sellest siis silmahakkav erinevus möödunu tõlgendamisel: Deng loobus XX sajandi lõpul suursündmuse hindamisest, kuid Euroopas ja Ameerikas hakati seda tegema peatselt pärast revolutsiooni puhkemist.

Nüüd on esimene sellekohane tähtteos ka eesti keeles saadaval: Edmund Burke’is tavatsetakse näha autorit, kellest sai alguse traditsioon Prantsuse revolutsiooni tähendust eitada. Või nagu Novalis kirjutab: Burke’i peateos oli „revolutsiooniline raamat revolutsiooni vastu”. Üldse olid saksa vararomantikud inglise mõtlejast ülevoolavas vaimustuses ja selleks olid neil ka kaalukad põhjused. Saksa vararomantikud nimelt kuuluvad vaimuinimeste hulka, kes esimestena hakkasid aduma, et saabumas on ilmalik, kõigest varasemast märgatavalt erinev aeg ning seda saabujat oskasid nad kohelda ainult kõhkleva ebalusega. Sellest nende tõrjehoiak valgustajate suhtes, kes olid Mõistuse ühekülgse ülistamisega suure revolutsiooni esile kutsunud ja sellest nende nostalgia kristliku ühtsuse järele. Burke’i raamat tõendas, et Inglismaalgi leidus inimesi, kes mõtlesid saksa vararomantikutega unisoonis.

See ei tähenda, et tõrjehoiak Prantsuse revolutsiooni suhtes oleks alati johtunud ilmalikustumise vaenamisest; kaugelt sagedamini on toiminud individuaalsemat laadi põhjused. Nietzschel näiteks leidub lause: „Tean ainult üht, kes on Prantsuse revolutsiooni suhtunud, nagu peabki suhtuma, see tähendab jälestusega: Goethe”. Tegu on kahe ülitähtsa eitajaga, kuid ajend, millest eitus lähtunud, on mõlemal juhul täiesti erinev. Goethe eitas revolutsioone põhimõtteliselt: täisväärtuslik sai tema silmis olla ainult see, mis oli ilmunud orgaanilise arengu tulemusel. Nietzsche seevastu nägi Prantsuse revolutsioonis eelkõige kokkupõrget, kus alamkihid olid võitnud ülemkihte, niisiis suurimat kõigist õnnetusist.

Bestseller ei taha põnevus­lektüüri mõõtu välja anda

Sedavõrd kaikuvad hiliskajastused peaksid aitama mõista, mispärast Burke’i raamat peatselt pärast ilmumist bestselleriks muutus ja miks teda veel praegugi tutvustamise vääriliseks peetakse. Aidakem siis omaltki poolt kaasa, et ammusest kõmust ümbritsetud teos saaks mitmekesistada meie vaimuelu. Õhutada püüdlikkusele on põhjust seda enam, et kunagine bestseller, nagu iga lugeja peagi veendub, ei taha põnevuslektüüri mõõtu kuidagi välja anda. Juba Thomas Paine, revolutsiooni õigustava traditsiooni algataja, kes oma raamatuga „Inimõigused” taotles revolutsiooni halvustaja kahjuliku mõju neutraliseerimist, oli sunnitud tunnistama, et Burke’i laialivalguv ja lilleline esitusviis teeb oponendi ülesande õige raskeks. Kui nii oli üheksakümne esimesel aastal, mil Prantsuse revolutsioon täitis kõigi erksama vaimuga inimeste meeli ja mil revolutsioonilise värvinguga oskussõnad käibisid üldmõistetavaina, siis mida arvata praegusest lugejast, kellele kunagine monarhistlik olustik märgib arhailist minevikku?

Tuua tollaseid olusid ajaliselt lähemale pole ju võimalik, kuid vähemalt mingil määral me saame endale selgitada, millest Burke’i laialivalguvus on johtunud. Üldisimat põhjust tohiksime näha järgnevas: inglise mõtleja püüdis mõistuspäraselt tõestada seda, mis pole tõestatav. Kes siis suudaks leida argumente, mis kõiki lugejaid veenaksid, et Prantsuse revolutsioon oli lubamatu ja seadusevastane? Veenvalt saaks seda teha ainult väitega: Inimülene Looja on revolutsioonid keelu alla pannud. Aga inimüleste jõudude abi ei taha Burke, ikkagi valgustatud aja laps, nimetamisväärselt kasutada; ta räägib küll meeleldi sellest, kui kohusetruude kristlastena kõik inglased elavad, aga sellega inimülesuse osatähtsus ka piirdub. Pangem tähele, millega autor revolutsioonilisi volinikke ähvardab: solvangut, mis Prantsuse kuningakojale osaks saanud, ei jäta meelde mitte Jumal, vaid Ajalugu! Jumal on alanenud inimajaloo poeetiliseks koondtähiseks. Või siis, kui kasutada filosoofilisemat ja tollasele ajale iseloomulikumat sõnastust: Rahvuskogu hääletab inimõiguste vastuvõtu poolt ja Ülim Olend võtab sellest osa tunnistajana.

On mõistuspärane tõestus võimatu, siis taandub ülesanne veenmisele: lugeja peab lektüürist saama mulje, mis oleks autori taotlustega kooskõlas. Selle ta saab, kui autor kasutab vana ja äraproovitud teed, mispuhul sobimatust ainesest vaadatakse mööda, sellal kui kõike, mis vastab sihiseadele, võimalikult toonitatakse. Sellist ühekülgsust näitlikustab ka kõnealune raamat ja selle on juba eespool mainitud Thomas Paine esile toonud: Burke räägib pidevalt Rahvuskogu sepitsustest, aga me ei kuule midagi monarhia pooldajate vastutoiminguist, kuigi just need olevat põhjustanud valdava osa revolutsiooni algusaastate väärnähtustest. Hilisemad uurijad on koguni tuvastanud, et Burke oli sihilikult erapoolik; iseäranis tõendavat seda kahesus, millega autor kohtleb Prantsuse kuningat ja kuningannat: raamatus esinevad nad märtritena, kuid erakirjades oli Burke kuningliku paari suhtes väga kriitiline.

Revolutsioon Edmund Burke’is

Erapoolikus on muidugi inimlikkuse pärisosa ja seda enam pidi puudus silma hakkama kõnealusel juhul: Burke nimelt oli tuntud kõike muud kui tagurliku poliitikuna. Enamgi veel: Iiri, Poola ja India olustiku käsitlemisel oli autor esinenud uuendajate pooldajana. Niisiis pidi tõlgendus, mille temalt sai Prantsusmaal toimunu, mõjuma õige üllatavalt. Üks kaasaegne on koguni tähendanud: rohkem kui murrangulised sündmused Prantsusmaal hämmastavat teda revolutsioon, mis on toimunud Edmund Burke’is. Et hämmingust üle saada, vihjati sellelegi, et ennekõike tulevat raamatus näha tänuavaldust hiljuti määratud pensioni eest.

Ei saa me eales täpselt teada, missuguses vahekorras esinevad „meeldiv” ja „kasulik” kõnealusel juhul; meie siht seisneb vaid selgitamises, kuidas autori sõnumit mõista. Ja selleni me saame jõuda alles omapoolset ja lihtsustavat kokkuvõtet esitades. Mida siis Burke õieti õpetab? Lähtealust näeb autor trafaretsevõitu algtões: Ühiskond peab oma liikmeile tagama võimalikult suurema heaolu. Suurimal määral saavutatakse siht sellega, et iga üksikliikme vabaduste kitsendamisest hoidutakse. Riik oli Burke’i meelest midagi kõrgemat ja inimülest: too, kelle Hegel kuulutab hiljem maapealseks jumaluseks. Liitlus, mis riigielu seob tervikuks, ei tohi piirduda mõne üksiku põlvkonna vajaduste rahuldamisega; riigielu tervikuks siduvas liitluses peavad ühenduse saama kõik: kes elavad praegu, kes on kunagi elanud ja kes ükskord leevad. See muidugi tähendab, et riigielu korraldamisel tuleb lähtuda inimloomuse „igavestest” tarvidustest, alustada ei tule mitte inimõiguste kuulutamisest, vaid inimese tähenduse selgitamisest. Kõige tõhusamalt jõuame selles edasi inimsuse senist kujunemislugu arvestades. On inimühiskond kujunenud seisuslikuks, siis selles tuleks näha inimloomuse vajaduste väljendust: inimene ju loomupäraselt austab endast kõrgemaid väärtusi. Sotsiaalses plaanis see tähendaks: näiline ebavõrdsus on kujunenud orgaaniliselt, järelikult seda vajatakse. Abstraktselt võetuna on inimõigustel igati meeldiv kõla, kuid paraku pole need ilmunud orgaanilise arengu, vaid kõigest filosoofide mõttetöö tulemusel; niisiis pole selles midagi ebaloomulikku, kui katsed rakendada kunstliku mõttetöö tulemusi konkreetsemalt põhjustavad suuri õnn
etusi.

Selles võiks kõige üldisemalt seisneda sõnum, mida Burke sadadel lehekülgedel varieerib, esitades vahelduseks kinnitusi antiiksetelt autoriteetidelt. See ometi, et igavese inimloomuse vajadusi on möönnud ka varasemate aegade mõtlejad, ei peaks selgitusi vajama.

Aga võib-olla mõjub ka ennist toodud kokkuvõte ikka veel liiga üldsõnaliselt, võib-olla saab asja tuum täie selgusega adutavaks alles siis, kui oleme kogu poleemika taandanud vormelliku kokkuvõtteni. Missugusena ilmub Burke’i sõnum kristluse arengu taustal? Inglise poliitik küsis oma oponentidelt: „Kas apostel pole siis ütelnud, et igasugune võim pärineb Jumalalt?” Selle peale nood vastasid: „Kui Jumal inimese lõi, mingit võimu polnud.”

Kuidas sai selline üksteisest möödarääkimine võimalikuks? Ainukese hädaseletusena ilmub vihje vaimuloolise arengu järjepidevusele: ilmalikustumine oli saavutanud määra, mispuhul Jumalalt pärinev võim, millega oldi leppinud aastatuhandete vältel, enam ei meeldinud. Konkretiseerida saab seda üldsõnalisust ainult analoogiatega; eks hakka silma, et äratundmistel, milleni Valgustusajastul jõuti, oleks justkui sarnasust usupuhastusele ajendanud suurtõdedega. Reformatsiooni käigus jõuti tunnistamiseni: kogu varasem kristlus, mis oli valdavalt juhindunud kirikukogude otsustest, sai olla ainult eksitus ja seepärast pidid tõelised ristiinimesed evangeelse lihtsuse juurde tagasi pöörduma. Valgustusajastul kordus see äratundmine ilmalikumas vormis ja palju suuremais mõõtmeis; oli ju selgunud, et eksituseks tuleb pidada kogu varasema inimühiskonna arengulugu ja seepärast hakati väljapääsu nägema tagasipöördumises loomisjärgse süütaoleku juurde. Inimest luues polnud Jumalal mõtteski luua erinevaid seisusi, alles hiljem, kui ühiskondlik rikutus oli algse jumalikkuse hävitanud, ilmus seisuslik ebavõrdsus ja alguse sai lõppematu ülekohus. Kogu senise ühiskonna ajalugu oli olnud ebaõigluse ajalugu. Seda „ebaõiglust” hakkab Marx järgmisel sajandil nimetama „klassivõitluseks”. Ja ta ei jäta lisamata, et Edmund Burke oli kõigest labane pursui.

Labane pursui

Oli tema hinnang õiglane? Mitte sinnapoolegi; aga see ei tähenda, et peaksime tõlgenduse, mis vaatlusaluses raamatus esitatud, jäägitult kehtivaks tunnistama. Kõige parem oleks muidugi, kui soostuksime möönma, et küsimusel, kas mingit sündmust pidada edasiviivaks või tagasikiskuvaks, pole üldse tähendust. Paraku pole selline erapooletus inimlikule piiratusele sobilik ja seepärast ütelgem julgelt: seisusi kaotades toimis revolutsioon hästi! Kuid kohe selle järel lisagem: seisuslikkust kaotada pole kuidagi võimalik. Seisuslikkus, ükskõik missuguses vormis see esineks, jääb alati tolleks nimetuks, mis annab ühiskonna arengule peasisu.

Meie kodudest üle käind raevutsev tuul,

neist kiskunud tütred ja pojad.

Ent võitleme seni kui rauas on kuul

ja neile tee avat on koju!

Kord teostub see kindlasti – ühinend siis

kõik eestlased kodumaa pinnal.

Siis võidukaist lauludest kajamas hiis:

see võitlus on väärinud hinna!

Need Gert Helbemäe sõnad võtsid kokku ühe võitluse eesmärgi. Nüüd on meie põhiseadusse kirja pandud iga eestlase õigus asuda Eestisse. Võib öelda, et nende meeste, kelle marsilaulu sõnad need olid, võitlus on olnud oma hinda väärt. Seesugust õigust ei sisaldanud varasemad põhiseadused ja ka mitte 1919. aasta suvel kehtestatud valitsemise ajutine kord. Põhiseaduse Assamblee lisas selle sätte rahvahääletusele esitatud eelnõusse.

Mis võis olla selle täienduse põhjuseks? Kindlasti meie rahva möödunud sajandil omandatud kogemus. Kunstiliselt võivad ju hästi mõjuda luuletaja emotsionaalselt laetud värsid taevasillast, kus vangipõlves õdede ja vendadega palgest palgesse võib kohtuda, või pooleks murduvast laulust, sest laulja ja säravate kodurandade vahele jääb ingel mõõgaga. Ingel toob küll sisse ka ristiinimese elu ühe mõõtme – ta teab, et meil pole siin ilmas jäädavat linna – kuid laulja tõdenud ka kuulajate suutmatust teada ja tunda ta isamaatust. Parem oleks, kui meil ei poleks olnud põhjust, miks meie lauljad pidid oma ahastust neis värssides väljendama.

Põhiseaduse Assamblee igal juhul andis rahvale otsustamiseks põhiseaduse eelnõu, mis sätestab eestlase õiguse pidada Eestit oma koduks.

Põhiseaduse lugeja võib aga öelda, et pagulasi ja küüditatuid ei saa kolmandas lõikes silmas pidada, sest Eesti kodanike õigus asuda Eestisse on kirja pandud sama paragrahvi esimeses lõikes. Järelikult on õigus Eestisse tulla ja siin oma kodu leida ka neil eestlastel, kes ei ole kodanikud. Tartu rahulepingu neljas artikkel andis õiguse Venemaal elavatele eesti soost inimestele tulla ühe aasta jooksul pärast lepingu jõustumist Eestisse ja saada kodakondsus. Põhiseaduses kirja pandu laiendab Tartu rahulepingut, piirdumata ainult Venemaa ja kindla ajavahemikuga. Eesti on saanud seega kõigi eestlaste kodumaaks. Teiste rahvaste ja riikide seas ei ole selles midagi uut: Iisrael võtab vastu juute, Venemaal elanud sakslased võisid minna Liitvabariiki ja ka ingerlased võisid asuda Soome. Me elame ju rahvusriikide ajastul.

Uudiseid, arvamusi ja kommentaare lugedes kohtame aga peaaegu iga päev arvamust, et tänapäeva globaliseerunud maailmas ei ole enam rahvusriikidel kohta, maailm on üks küla. Viisad, immigrantide kohta kehtestatud piirarvud ja muu selletaoline on inimese vaba liikumise takistamine. Kui inimesel on õigus heale elule, siis olevat tal ka õigus valida koht, kus seda head elu saavutada ja nautida. Kurtmine ja rahva senise elu ja tavade kadumise üle sisserändajate uute kommete tõttu on sisutu, sest õigusi kandvat vaid üksikud inimesed, mitte mingid keele, usu või muude tavade alusel meelevaldselt eristatavad inimeste rühmad. Mõttekäiguga võiks edasi minna. Ameerika Ühendriikide president mõjutab kogu maailma ja kõigi inimeste eluolu, järelikult peaks olema kõigil inimestel õigus teda valida. Demokraatia nõue on ju inimese õigus osaleda otsustes, mis teda puudutavad. Kas peaks siis kõigil inimestel olema ka õigus valida Hiina kommunistliku partei esimeest?

Karl Marx ja Friedrich Engels kirjutasid 1848. aasta algul: „Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigi maade tootmise ja tarbimise kosmopoliitseks. Reaktsionääride suureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusliku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusi on hävitatud ja neid hävitatakse iga päev. Neid suruvad kõrvale uued tööstused, mille asutamine saab kõigi tsiviliseeritud rahvaste eluküsimuseks, tööstused, mis ei töötle enam oma maa tooraineid, ja mille toodete tarvitamine ei piirdu oma maaga, vaid neid tarvitatakse ühtaegu kõigis maailma jagudes. Vanade, oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekib uusi, mis nõuavad oma rahuldamiseks kõige kaugemate maade ja kliimade saadusi. Vana kohaliku ja rahvusliku eraldatuse ja oma toodetega rahuldumise asemele astub igakülgne läbikäimine, rahvaste igakülgne vastastikune sõltuvus. Ja seda niihästi ainelise kui ka vaimse toodangu alal. Üksikute rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus saab üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus”.

Sama 1848. aastat on aga kutsutud ka „rahvuste kevadeks”, sest revolutsioonide käigus püstitati Euroopas eesmärk luua rahvusriigid. Senine lojaalsus dünastiale ja ühtsustunne, mis põhines ühise valitseja lool, asendus rahvakoolides antud õpetuse, oma rahva kuulsusrikkal ajalool seisva solidaarsuse ning sooviga valida endale esindajaid. Too tunne ületas ka klassikuuluvuse piire. Nii läksid I maailmasõjas aadlikest ohvitserid, kes pidid olema omavahel vennad, üksteise vastu ustavusest keisrile ning proletaarlased, kes pidid ju ühinema kodanluse vastu, oma rahva eluõiguse eest võideldes.

Ilmselt oli too rahvuslus liig kange rohi ja ühiskonna ülesehitamisel ehk pruugiti seda liig suurtes doosides. Tulemuseks on oma optimismi kaotanud ja rahvuslikkust häbenev poliitiliselt korrektne Euroopa. Samas on suur osa maailma riike, kus just kolonistide tõmmatud piirid pole seda takistanud, iseseisvunud rahvusriikidena. Seda oleme näinud kuni viimase aastani ka Euroopas. Ei ole põhjust arvata, et rahvus ühiskonda koos hoidva tegurina on kadunud. Meil võib olla meiega sama huviala jagava inimesega teiselt poolt maakera põnev ja arendav vestelda, kuid hea tunne on kohata võõrsil inimest, kes mõtleb meiega samas keeles.

Marxil ja Engelsil oli õigus, et inimestel tekib vajadusi, mis nõuavad rahuldamiseks kaugete maade saadusi, kuid ka Tseiloni teed või Brasiilia kohvi juues võib ajada eesti asja.

Kes on aga eestlane? 1934. aasta sügisel andis peaminister riigivanema ülesannetes dekreedina välja rahvuse määramise aluste seaduse. Vajaduse selle seaduse järele põhjustas tollal kodakondsuse seadus, kus oli sätestatud, et eesti soost isik saab kodakondsust taotleda lihtsamalt kui teised. Seaduse järgi oli eestlane iga inimene, kes ise või kelle isa või isaisa oli kantud Eesti ala vallanimekirjadesse enne 1917. aastat. Seega oli eesti rahvus piiritletud talupojaseisusega, sest oli ju vald keiserlikul Venemaal seisuslik. Linnakodanikud, aadlikud ja vaimulikud võisid saada eestlaseks siis, kui nad end ise nii määratlesid. Eesti põhiseadused enne okupatsiooni andsid inimesele vabaduse määrata ise oma rahvus. Too 1934. aasta seadus küll piiras seda õigust nende suhtes, kes olid end eestlasena määratlenud: nemad enam oma rahvust muuta ei saanud.

Tänapäeval aga rahvust passi ei kirjutata ja arhiividest vallanimekirju ning enda põlvnemist tõendavaid pabereid on raske otsida. Ajavoolus vahetuvad inimesed ja muutuvad mõõdupuud, millega varem sai midagi piiritleda. Näiteks aastatel 1992 kuni 2007 on Eestis sündinud ligi 160 000 ja surnud 200 000 eestlast. Põhiseaduse vastuvõtmise aastast peale on umbes viiendik inimestest vahetunud. Kuid nad on sama rahva seast, nii nagu lapselaps on samast perest oma vanaisaga.

Kes on siis praegusel ajal eestlane, kel on õigus asuda Eestisse? Meil on too väitlus veel pidamata ja otsused vastu võtmata. Me teame, kus asuvad Venemaal, Kaukasuses või Krimmis eesti külad, teame vanadest asundustest Ühendriikides ja Kanadas, kuid ametnikud on raskustes, mida teha inimesega, kes ilmub piiripunkti ega oska sõnagi eesti keelt, kuid väidab end olevat eestlase ning on valmis selle kohta ka dokumente näitama. Kas on tema see, kellele põhiseadus annab õiguse tulla Eestisse? Või on see õigus Ida-Virumaalt Saksamaale lapsehoidjaks läinud halli passiga tüdrukul, kes koduigatsu
se sunnil läheb 24. veebruaril kohaliku eesti kogukonna koosviibimisele? Ma ei tea, kas väitlus selle üle, keda määratleda eestlasena, puhkeb või mitte, kuid kokkutõmbuv on see inimkogum, kes endaga liitumise võimatuks teeb.

Möödunud kahekümne aastaga on Eestist lahkunud päris palju inimesi, nii et võib rääkida uutest väliseestlastest. Osa neist läks lapsena koos oma vanematega, mõnedel on pere lagunenud, kõik pole majanduslikult hakkama saanud ning nad tahavad tulla tagasi. On ka neid, kel läks hästi ja nad said jõukaks ning soovivad nüüd tulla koju head põlve nautima. Kas nad on oodatud? Kui lugeda valitsusliidu lepet aastani 2011, siis on küll. Kuid ma ei ole kindel, kas oleme teinud kõik muutmaks Eestit koduks kaua ära olnud rahvuskaaslastele ja neile, kes tahavad eestlaseks saada. Kui me seda ei tee, siis peame õige pea leppima oludega, kus väheneva rahvaarvuga maal saavad meie kaasmaalasteks inimesed, kes määratlevad end hoopis teiste rahvaste hulka kuuluvana. Ühe seda laadi kogemuse olime sunnitud möödunud sajandil üle elama ja selle tagajärgede lõimimisega tegeleme senini. Teist kogemust ei ole niipea vaja.

Etnopoliitika ja õiguse sektsiooni töös osales 22 rahva esindajaid, kuulati 73 esinemist ja sõnavõttu. Ettekande pidasid Viktor Rõtškov (permikomi), Lidia Vello (neenets), Zinaida Strogalštšikova (vepslane) ja Valeri Markov (sürjakomi).  Sektsioon tegi muu hulgas ettepaneku luua Venemaal rahvuspoliitika ministeerium ning anda mõistele „vähemusrahvus” kindel sisu.

Kultuuri sektsioonis oli osalejaid üle 150, esinejaid 15. Ettekandjad olid Ildiko Lehtinen Soomest ja Pjotr Tultajev Mordvast. Sektsioon esitas lõppresolutsiooni 15 ettepanekut, millest võib mainida uue TV-kanali käivitamist ja nn kultuuriturismi arendamist.

Keele ja hariduse sektsioonis osales 120 kongressi osavõtjat, esinejaid oli 28 ja lõppresolutsiooni esitati 17 ettepanekut. Ettekande pidasid eestlane Mart Rannut ja mansi Svetlana Popova. Sektsioon rõhutas, et emakeelne põhiharidus on inimõiguste osa. Peeti vajalikuks austuse kasvatamist emakeele vastu, emakeeleõpetuse moderniseerimist (arvutimängud) ja metodoloogia mitmekesistamist (keelepesa meetod). Venemaa soome-ugri rahvaste esindajad olid mures rahvusliku komponendi mahu vähenemise pärast föderaalsetes õppeprogrammides. Rõhutati etnilise kooli ja emakeelse terminoloogia tähtsust.

Meedia sektsioon oli väiksearvuline ja pidanud mais juba oma koosoleku Tartus (esimees Rein Sikk). See oli ka ainuke, mille ettepanekutega oli võimalik tutvuda juba enne kongressi. Ettekande pidasid Aleksandr Abdulov (Mari El) ja Juri Mišanin (Mordva). Sektsioon pidas tähtsaks Venemaa soome-ugri rahvaste ajakirjanike koolitamist Eestis ja Soomes, rõhutati asjaajamise vajalikkust rahvuskeeles, diplomitööde kirjutamist emakeeles.

Tervise, demograafia ja perekonna sektsioonis kuulati nelja maa esindajailt 17 ettekannet ja sõnavõttu. Ettekannetega esinesid ungarlane György Vukovics ja udmurt Nikolai Strelkov, tähelepanu all olid soome-ugri rahvaste demograafiline situatsioon, muutuv kliima, rahvameditsiin ja narkomaania.

Teise päeva plenaaristung kuulas ja kinnitas Rahvusvahelise Soome-Ugri Konsultatiivkomitee tööaruande, mille esitas selle president Valeri Markov. Suurema osa päevast täitsid soome-ugri ja samojeedi rahvaste esindajate (24) sõnavõtud, kõlama jäid korduvad teemad: urbaniseerumine, industrialiseerimine ja loodusvarade hoolimatu kasutamine ning sellest tingitud põlise elukeskkonna hävimine, samuti emakeelse põhihariduse puudumine ja emakeele kasutamise vähesed võimalused. Räägiti põlisrahvaste esindatusest võimuorganites, mitmed ettekanded sisaldasid andmeid oma rahva demograafilise olukorra ja olmeolude kohta. Muret teeb väljaspool nimivabariiki (titulnaja respublika) elavate soome-ugri diasporaade olukord: neid ei toeta ei asukohajärgne administratsioon ega nimivabariik.

Elavalt reageeriti president Medvedevi päev varem kongressi avatseremoonial tehtud ettepanekule tuua konsultatiivkomitee peakorter Helsingist üle Venemaale. Venemaa mitme regiooni esindajad soovisid peakorteri asukohana näha oma administratiivala keskust (Saransk, Sõktõvkar, Petroskoi, Hantõ-Mansiisk) või lihtsalt Venemaad.

Kolmanda päeva plenaaristungil tehti kokkuvõtted sektsiooniistungite tööst ning edastati kongressile sektsioonide ettepanekud. Peakorteri asukoha küsimus tekitas saalis väga elava ja kohati terava vaidluse. Kuna konsensust ei saavutatud, jäi kehtima konsultatiivkomitee 12. II 2008 aasta otsus, mille järgi see asub Helsingis.

Kongressi deklaratsiooni vastuvõtmine läks suuremate raskusteta. Kongressi resolutsioon koosneb preambulist ja viiest alajaotusest: etnopoliitika ja õigus, keeleõigused ja haridus, kultuur, massimeedia ning demograafia, tervishoid ja ökoloogia. Traditsioonist erinevalt tänati lõppresolutsioonis korraldajamaad, s.t Venemaad.

Kongress lõpetati Hantõ-Mansiiski esinduslikus hotellikompleksis Jugorskaja Dolina, ootuspärane handi-mansi kultuur selle kavas paraku puudus. Seekordne üritus paistis silma osalejate anonüümsuse poolest: nimesiltidelt puudus rahvus ja/või päritolumaa, kusagil ei kohanud rahvuslippe ega muud rahvussümboolikat. Kõik see võiks järgmisel kongressil jälle olemas olla.

Kui püüda panna ennast olukorda, kus põhiseadust tõesti praktilises mõttes vaja oleks, siis selgub, et see ei olegi nii lihtne. Seaduste puhul oleme harjunud sellega, et need on keerulises ja veidras keeles. Seadustes tuleb kõik määratleda võimalikult täpselt, et mitte jätta ruumi meelevaldseteks tõlgendusteks, mistõttu ongi välja kujunenud niinimetatud juurakeel. Selle keele vahendamiseks meile, lihtsameelsetele, on olemas juristid. Kui on mingi kohtuprotsess, siis tegelikult ongi ju nii, et mitte hageja ja kostja ei selgita vaidluses tõde, vaid terve seltskond igasuguste ametinimetustega juriidilise haridusega tegelasi teevad seda omavahel.

Kui avan Eesti Vabariigi põhiseaduse, on juba esimesest lausest selge, et meil ei ole selle mõistmiseks vaja juriste, vaid midagi palju enamat. Algussõnade „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes…” tähenduse väljaselgitamiseks oleks vaja pigem teolooge, võib-olla isegi müstikut-prohvetit. Usu kui sellise kohta on mitmeid teooriaid nii humanitaardistsipliinides kui ka psühholoogia vallas, seega võiks küsida abi vastavate alade spetsialistidelt. „Kõikumatus” ning „vankumatus” jällegi näivad kuuluvat füüsika ühe haru, mehaanika valdkonna alla.  Neid saaks ilmselt mõõta, kui usu külge kinnitada mingid klemmid, mis tuvastaksid vähimagi kõikumise (edasi-tagasi liikumise piki horisontaali) või vankumise (sama, mööda vertikaali).

Meie riik on rajatud riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Kui igavene tuli tavatses põleda Venemaalt tuleva gaasi abil ja kustus kraani kinnikeeramisel, siis kustumatu õigus lõõmab ilmselt mingil kohalikul küttel, olgu selleks siis põlevkivi, turbabrikett või hakkepuit. Miks õigus üldse leegitsema peaks ja kas nii ei või juhtuda, et ta sootuks ära põleb? Kas tekkinud aherainet menetleda vastavalt jäätme- või kalmistuseadusele, seda põhiseadus ei sätesta. Seega siingi jääb segaseks, milline institutsioon või distsipliin peaks õiguse kustumatusega tegelema. Ehk päästeamet?

Põhiseadus on muu hulgas pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Pant kui selline on ometi üks selgemat sorti termin, mida kasutatakse ärivaldkonnas. Pandimajast saab raha, kui vastu anda väärtasju, ja vastupidi. Seega peaks iga kodanik, kellel on probleeme edu ning kasuga, omama õigust põhiseaduse pantipanemisel neid hüvesid vastu saada. Kas see tehing peaks toimuma mõnes riigiasutuses või peaksid selleks olema eraõiguslikud vahendusfirmad, see selgub ilmselt põhiseaduse rakenduslikest määrustest.

Lugu on keerulisem aga nende hüvede endaga. Ühiskondlikku edu võib mõista kui üksikisiku võimet ühiskonnaga manipuleerides edu saavutada, aga ka vastupidi – inimese altruistlikku tegevust ühiskonna hüvanguks. Kuna need eesmärgid on vastandlikud, siis on kahtlane, kas sama seadus saab mõlemale pandiks olla. Üldine kasu on veelgi hämaram mõiste: on ilmselge, et prükkari ja miljonäri arusaamine sellest erineb kardinaalselt. Seega oleks vaja mingit üksmeelt, mil viisil neid lootusrikkalt kõlavaid ideaale mõista. Siit aga hargneb juba suurem vaidlusteema: kuidas ikkagi oleks ühiskonnas parim konsensust saavutada, kas esindus- või otsedemokraatia, kas häälteenamuse või eksperthinnangu alusel? Sellele küsimusele ei ole lõplikku vastust veel leitud ja tõenäoliselt enne maailmalõppu ka ei leita.

Kõik need tõlgendamisprobleemid kerkisid esile põhiseaduse esimest, sissejuhatavat lõiku lugedes, see on aga kaduvväike osa kogu oopusest. Pole raske ette kujutada, kui palju ratsionaalsele mõistusele arusaamatut võib veel järgneda, ja kui peatükke järgemööda avada, siis järgnebki.

Näiteks ei tohi teotada kellegi au ega head nime, ometi teeb massimeedia peamiselt just seda päevast päeva täielikus karistamatuses, mis on võimalik üksnes seetõttu, et nii au kui ka teotamine on pigem luuleliselt kui juriidiliselt tõlgendatavad mõisted.

Kodu, samuti perekonna- ja eraelu on küll puutumatuks kuulutatud, kuid käperdavad neid kollasele ajakirjandusele lisaks ka mitmesugused era- ning avalikud institutsioonid. „Kodu” on arusaadav sõna, kui see esineb näiteks kombinatsioonis „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”. Kui aga vaadata asja mõistuspäraselt, nagu see seadusest kõneldes peaks eeldatavasti olema, siis saab sellest kinnisvara, maa-omand, lepinguobjekt, tagatis, valimislubadus või detailplaneering. Kõik mainitud ei ole kindlasti mitte puutumatud, pigem vastupidi, tegu on parimate ning levinuimate hangeldamis- ja manipuleerimisobjektidega.

Meie eraellu võib sekkuda tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ehk siis sisuliselt igal juhtumil, kui see kellelegi pähe tuleb. Kui muudes punktides fantaasiat väheks jääb, siis saab ju ahistamist alati põhjendada kõlbluse eest seismisega.

Ja kui see oleks tõesti nii, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud, siis istuksime me kõik, kes me käime poes, kasutame mootorsõidukeid ja oleme ühendatud elektrivõrku; aga samuti kõik need, kes püsitavad koledaid ehitisi, röögivad liiga kõvasti ning tekitavad kaasinimestes stressi, olema kindlalt vangimajas. Vahest paar süvaökoperet ning mõni ääremaa metsatalu vanamemm olekski vabaduses. See mõningane aktsiis, mis me maksame, ei korva kaugeltki kogu tehtud kahju.

Ja lõpuks, pole vist mõtet püüdagi ratsionaalselt lahata seda, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad, sest nii teadus, kunst kui vabadus on mõisted, millest mikrotasandil iga kodanik, makrotasandil iga sotsiaalne grupp isemoodi aru saab.

Kogu seni kirjutatust järeldub, et põhiseadust ei saa me tegelikult käsitleda ratsionaalselt, juriidilise tekstina, millele toetudes võiks keegi oma õigusi nõuda. Meil ei jää muud üle, kui võtta seda kui kunstilist teksti, mis on mõeldud rahva emotsionaalseks programmeerimiseks soovitud suunas.

Täpselt nagu näiteks meie vapp ei ole kuigi originaalne visuaalne kujund ja nagu meie hümn on poeesia seisukohast abitu diletantism, nii on ka põhiseadust proosatekstina üsnagi raske lugeda, see on eklektiline ja kunstiliselt kaheldava väärtusega. Paistab, et eestlased, kes on väidetavalt paganad ja metsarahvas, ei suuda tõepoolest neid nn euroopalikust kultuurist üle võetud pateetilisi kunstižanreid virtuoosselt viljeleda. Seda tõestab ka võitlus tuuleveskitega iga kavandatava monumendi ümber. Ehk peaks ikkagi rahvus- ja ühtekuuluvustunde programmeerimisel kaaluma mingite eestlasele omasemate kunstivormide kasutamist?

On veidi ebatavaline, kui ühe riigimehe eluloos kaalub mõni formaalselt madalam amet üles tema varasema või hilisema riigijuhi või peaministri aja. Ses suhtes meenub esmalt Saksamaa Liitvabariigi legendaarne majandusminister ja hilisem liidukantsler Ludwig Erhard. Eesti näitena võiks siin ennekõike tuua Otto Strandmani, kelle tegevuse kõrghetk jäi aastasse 1924 ja seda rahaministrina.

Kuigi Otto Strandmani tegevus majanduspoliitikuna on nii sisult kui ajalistelt raamidelt palju laiem kui pelgalt 1924. aastal juhtunu – Strandmani kui peaministri valitsus käivitas nimelt maareformi, Strandmani kui riigivanema aeg langes seevastu kokku maailmamajandust tabanud kriisiga –, oleks siinkohal siiski mõistlik piirduda üksnes 1924. aastaga. Olgu öeldud, et isegi Otto Strandmani erakonnakaaslane ja teine Virumaa mehest riigivanem Juhan Kukk ei söandanud näiteks oma 1935. aastal 30. novembril Vabas Maas ilmunud kolleegi 60. sünnipäeva tähistavas artiklis „Otto Strandman majanduspoliitikuna” võtta ette kogu Strandmani elu ja tööd selles vallas. Pealegi on ta seal olnud 1924. aastat sunnitud puudutama n-ö pika hambaga, sest Otto Strandmani hiilgeaeg majanduspoliitikuna oli artikli ilmumise aegu erakordselt ebamugav teema toonaste riigijuhtide jaoks. Oli ju Otto Strandman ikkagi see mees, kes viis aastateks avalikust poliitikast nii Konstantin Pätsi kui ka Johan Laidoneri.

Oli aasta 1924

Ajakirja Eesti Majandus avanumbri juhtkiri võttis nagu kord ja kohus eelmise kalendriaasta majanduse kokku sõnadega: „Suurte pettumuste aasta on meil seljataga. Aasta, mis algas kõige roosilisemate väljavaadetega ja lõppes peaaegu üldises pessimismis ja likvidatsiooni meeleolus. … Veel kaugele hilise suve sisse püsis meil meeleolu, et meri on põlvini ja kestis kiidulaul Eesti majanduselisele soliidsusele ja ettevõtlikkusele. Ka siis veel, kui esirinnas sammujad lahtist kuristikku oma ees nägid ja tagasi tõmbama hakkasid, tekkis mingisugune väike segadus tagumistes ridades ning kostsid julgustavad hüüded ja otsekohesed ähvardused, et esimesi sundida edasi minema. Alles hulga hiljem sai kogu seltskonnale selgeks, kuhu meie olime jõudnud”.

Kahjuks polnud toona neid, kes mõistsid olukorra äärmist tõsidust, sugugi palju. Kui kasutada ajaloolase Jaak Valge sõnu tema monograafiast „Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924” (2003), oli „Eesti rahapoliitikat juhtima asunud isikutel üldjuhul vaid tsaariaegsete laenu-hoiuühistute praktika”. Veelgi vähem oli neid, kes olid valmis olukorra muutmiseks midagi ette võtma. Pealegi kammitsesid neistki enamikku, erinevalt Otto Strandmanist, isiklikud ja seejuures suuresti just inflatsioonilisele rahale rajatud majandushuvid.

Erinevalt end põllumeeste eestkostjaiks kuulutanud erakondadest ja nende tipp-poliitikuist, keda küll irooniliselt pangapõllumeesteks kutsuti, jätkus Otto Strandmanil eht-talupoeglikku kainet mõistust, et aru saada, kuhu nn lahtiste kraanide krediidipoliitika ning Vene olematu turu ja transiidi lummas elavad poliitikud olid Eestit tüürimas.

Eesti Vabariigi algusaastad olid olnud põhimõtteliselt rahaminister Georg Westeli aastad. See mees suutis istuda rahaministri toolil järjepanu üle kolme aasta, 25. jaanuarist 1921 kuni 26. märtsini 1924 ja elada seega nende aegade kohta tavatult üle kolm valitsust, kaks Pätsu ja Juhan Kuke oma.

Mõistmaks kõige paremini toonase rahapoliitika suundumusi, vääriks siinkohal meenutamist Juhan Kuke hinnang Georg Westelile ja tema eestkostjatele. Juba eespool mainitud Otto Strandmanile pühendatud artiklis kirjutab ta: „Rahaminister, kadunud Georg Westel, oli põhimõttelik inflatsionist ja nägi paberraha emiteerimises vahendit, mis eimillestki maju, vabrikuid ja ettevõtteid loob ja käima paneb. … Konstantin Pätsi ideeks oli aidata meie kodanlise kihi tekkimist, ära kasutades selleks ka krediidivahendeid.” Tõsi, 1923. aasta suve lõpul võis Westeli puhul täheldada, kuigi vahest ainult sõnades, esimesi kainenemise märke. Erinevalt Pätsust-Westelist mõistis Otto Strandman väga hästi, et katteta paberraha emiteerimisest ja vesivõsudena vohavatele ettevõtetele antavatest sõbralaenudest ei sünni ei maju ega vabrikud, vaid et selle läbi on määratud hävingule seegi vähene, mis seni oli olemas.

Pomm oli plahvatanud juba varem

See oli juhtunud siis, kui Otto Strandman süüdistas 1923. aasta 7. ja 19. detsembril riigikogus otseselt rahaminister Georg Westelit – seonduvalt selleks ajaks suuresti raisatud Eesti riigi kullaga – valetamises. Just Otto Strandmani järgnenud kuude erakordselt asjalik ja põhjendatud kriitika Pätsu-Westeli „lahtiste kraanide poliitika” suhtes viis Pätsu valitsuse kukkumiseni ja Friedrich Akeli tõusule riigivanemaks 26. märtsil.

Kritiseerija sai võimaluse end näidata, esialgu küll Akeli valitsuse välis-, kuid 14. maist juba rahaministrina. Jaak Valge on oma uurimuses öelnud: „Alles nüüd sai alata tõeline majandusreform. 48-aastane toeka väljanägemisega Strandman ei olnud koormatud Eesti Panga laenudega. Ta käsitles Eesti majanduspoliitika võimalusi poliitilises kontekstis ja teistmoodi kui varasemad Eesti majanduspoliitika juhid. … Strandman jõudis järeldusele, et Eesti rolliks ei ole olla transiidimaa Venemaa ja Euroopa vahel.”

Otto Strandmanil oli seda raskem, et ootused tema suhtes olid ülikõrged. Pealegi oli ta saanud endale pärast kuulsaid riigikogu kõnesid kriisitekitaja maine. Kui paljusid teisi toonaseid poliitikuid koormasid Eesti Panga laenud, siis Strandmani rõhusid 19. detsembril riigikogus öeldud sõnad: „Mul on õigus öelda, et see majanduspoliitika, mida meil pooleteise viimase aasta jooksul on aetud, mitte õige ei ole”.

See majanduspoliitika, mida asus ajama rahaministri portfelli endale saanud Otto Strandman ning mida ilkuv ajakirjandus nimetas küll UMPiks (uus majanduspoliitika) ja KUMPiks (kõige uuem majanduspoliitika), osutus erakordselt tulemuslikuks. Seda VAMPi ehk vana majanduspoliitikat ajanud meeste suurimaks meelehärmiks.

Samas suhtus Otto Strandman oma eelkäijatesse ja nüüdsetesse kriitikutesse vägagi sallivalt. Tõelise riigimehena oli ta – selleks, et pöörata Eesti ära allakäiguteelt – valmis isegi oma ilmselgeid vastaseid kiitma, erandiks vahest Karl/Kaarel Einbund/Eenpalu. Ikka selleks, et hetkel hädavajalikku kodurahu hoida. Vastse rahaministrina Eesti Majandusele 26. mail antud intervjuus kaitseb Otto Strandman suisa Georg Westelit süüdistuste eest inflatsionistliku majanduspoliitika ajamises, öeldes: „Mina ei usu ka mitte, et keegi enne mind oleks sihilikult inflatsiooni teinud. Kui seda tehti, siis tehti seda teatud optimismiga, et meie rahvamajanduse sisemine jõud seda välja kannatab”.

Olgu siinkohal esitatud vaid kaks tsitaati sellest tänapäevalgi tähelepanu väärivast intervjuust. Otto Strandman ütleb: „Marga kindlustamise mõttes on eelarve tasakaalu viimine esimene ja kõige suurema tähtsusega ülesanne. Õieti ei pea meie püüdma üksi eelarvet tasakaalu viia, vaid ka teatud ülejääkisid saada. Läheb see korda, siis on marga tulevik kindlustatud.” Need 84 aasta eest välja öeldud sõnad tuleks igaühele, kes Eesti tänastes majandusoludes tuleb rääkima eelarve defitsiidi vajalikkusest või lubatavusest, otsaette naelutada. Ta jätkab: „Peale selle ei või minu arvates meie rahvamajandust üldse ainult laenudele ehitada. Suurema osa kapitaalist peame me ise koguma, millele laenud ainult toetuseks peaksid olema.” Kuu hiljem ilmuvad samas ajakirjas tema emissiooni- ja krediidipoliitika teesid.

Need on vaid mõned Otto Strandmani toonastest käsulaudadest tänasele laenuraha kummardavale Eesti rahvale. Või siis 30. mail riigikogus öeldud sõnad: „Kui meie tahame tõsiselt meie rahvamajanduse parandamisele asuda, kui meie tahame veerevat vankrit kinni pidada, siis tuleb, minu arusaamise järele, küll tagasi pöörata vana majandust
eaduse juurde ja nimelt, et ükski rahvas ei või rohkem välja anda, kui tema ise produtseerib, ja raha on siis kindel, kui tema metalliga on kindlustatud.„

Eesti krooni isa

Ruuminappusest johtuvalt tuleb kahjuks üle libiseda rahaminister Otto Strandmani üksikutest sammudest – kas või sellestki, kuidas ta olemuslikult fiskaaltollidega riigieelarve ja väliskaubandusbilansi tasakaalu viis – ja teha vaid paar põgusat märkust Eesti krooni sünnilooga seoses.

30. mail oli Otto Strandman riigikogus esinedes vihjanud metalliga kindlustatud rahale ja sellega seotult marga valoriseerimisele. 3. juunil kiitis valitsus heaks kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seaduse eelnõu, mis võeti seadusena vastu juba 19. juunil. Sellest sai tegelikult ka Eesti krooni sünniakt, kuigi Eesti uueks rahaks sai kroon alles 1928. aastal. Esialgu arvestusliku ühikuna toiminud kuldraha, mille nimeks pakkus Otto Strandman johtuvalt soovitavast pariteetsusest Rootsi krooniga krooni, kullasisalduseks fikseeriti 0,403226 ehk 100/248 g kulda. Tolle hetke kontekstis on olulisim, et sellest seadusest sai laenude resp marga valoriseerimise ehk taasväärtustamise poliitika nurgakivi.

Suve lõpuks oli inflatsiooni selgroog murtud, ülihelded laenukraanid suletud ja Eesti majandus tõusuteele pööratud. Eesti marga Tallinna börsi vahetuskurss, mis oli augusti lõpuks langenud 460 margani dollari eest, hakkas tõusma ja saavutas Otto Strandmani lahkudes rahaministri kohalt 373 marga taseme, mille juures (täpsemalt 1 dollar = 375 marka) mindi ka kolm aastat hiljem üle kroonile.

Tuleb tõdeda, Otto Strandmani näol on tegemist mehega, kes tõi Gründentum’i eufoorias olnud Eesti taas maa peale. Otto Strandman on see, kes lühikese ajaga pööras Eesti ära nii ummikusse jooksvalt idarajalt kui ka interventsionistliku ja korporatiivse kapitalismi teelt. Viimast küll kahjuks vähesteks aastateks. Ta on see, kes peatas viimasel hetkel Eesti langemise inflatsioonipöörisesse, ta on mees, kes pani aluse kulla alusel toimivale Eesti kroonile. Otto Strandman on vaieldamatult, kui kasutada tänapäevast kõnepruuki, Eesti 1924. aasta majandusreformide peaarhitekt. Enamgi, Otto Strandman on üks väheseid Eesti tipp-poliitikutest visionääre läbi aegade.

„Kokkuvõttes võime igatahes ütelda, et härra Strandman selle lühikese aja jooksul, mil tal tuli Eesti majanduspoliitikat juhtida, oma järeltulijale on kindla aluse rajanud, mille peale edasi ehitada. Mark oli täiesti katastroofilises seisukorras, kui Strandman ministeeriumi tuli ja Eesti Pank nõutu tekkinud olukorras. Oma järeltulijale jätab härra Strandman kindla marga ja ühtlasi silmanähtavalt kasvavad uued valuutareservid.” See oli Eesti Majanduse 1924. aasta viimases numbris avaldatud toimetuse järelehüüd lahkunud rahaministrile. Ilmselt ainulaadne läbi aegade, sest eestlastel on olnud kombeks vähemalt majandusega seotud ministreid põhjata ning näha neis riigile ja rahvale ainult häda ja viletsust.