Jätkumuutu või põru

Eks sõjaeelsegi Eesti Vabariigi haritlaskond maadelnud samade probleemidega, selgitades oma vahekordi vähemustega ja naaberkultuuridega, Euroopaga (vrd 1923. aastal ilmunud raamatuga „Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1928. aastal ilmunud kogumikuga „Dünamis I. Mõtteid Võitlevast Vabariigist” või kogumikuga „Kultuuri ja teaduste teilt”, mis ilmus aastal 1932). Ajastute sisemine loogika ei pruugi aga sarnaselt korduda. Küsimus eesti kultuuri väljavaadetest tõusis tollal tuntavalt vasakpoolse (kristlikust kuni punakani) haritlaskonna hulgast, saades sõnastuse Tarveli, Moora, Koorti, Annisti, Elango jt vahendusel.

Kõnealune kogumik on ühelt poolt märk sellest, kui edukalt on Eesti kultuuri- ja sotsiaalteadused „vahetanud tähiseid”, aga samas ka kinnitus, et sissekasvamine Euroopa teadustraditsiooni on kohati hõredavõitu. Palju on uusi sõnu, mille tuuma tabamine on vahel õnnestunud, vahel mitte. Bourdieu, Heidegger, Anderson, Geertz jt on nimed, kelleta läbi ei saa. Kuid euroopa sotsiaalteaduste jälg saab selle kõrval nähtavaks ka meetodikindluses, materjali täpses organiseerimises sisukate teooriate kontekstis. Kõige reljeefsemalt esindab seda Pille Runneli uurimus Eesti Rahva Muuseumi kohast rahvusidentiteedi tähenduste väljakujunemisel.

Iga nähtuse võib muuta veetilgaks, kust vaatab vastu meie minevik ja olevik. Nii nagu Maarja Klaasi käsitlusest tšetšeenide saatuse peegeldamisest Eesti pressis vaatab vastu meiegi ajalugu. Kuid nähtavasti on fakte, mis vajavad kontrollimist. Meie sinimustvalge heiskamine Dudajevi poolt Tartu sõjaväebaasis 1989. aastal, nagu väidab Maarja Klaas, sel ajal kui NSV Liidu territooriumiks kuulutatud sõjatehaste tornides lehvis NSV Liidu lipp, tundub NSV Liidu armee totaalselt eitavat suhtumist arvestades linnalegendina. Alles 1990. aasta augusti seadusega sai sinimustvalge lipp uuesti Eesti riigilipuks, mis oleks kuidagi andnud alust see lipp sõjaväebaasis heisata.

Selliseks veetilgaks, mille põhjal võiks teha ulatuslikumaid järeldusi Eesti Euroopa-identiteedi kohta, on Aksel Kirch võtnud Eurobaromeetri ja mõned enda uuringud. Kuid näib, et soovmõtlemine, mis toetub eelkõige majanduslikku rahulolu ja optimismi iseloomustavaile andmeile, kasvab kohati spekulatiivseiks arutlusiks ka ühise kultuuriruumi ja identiteedi kujunemise üle. Selle kohta ju andmeid napib ja või on need vastuolulised. Lätlased tunnevad end kõige rohkem eurooplastena, pidades Euroopa Liitu „heaks asjaks” Balti rahvaste seas kõige vähem. Leedulased on liidu hindamisel lähemal poolakatele. Samas arvavad nad end kõige vähem „osaliselt eurooplasteks”, sarnanedes samuti pigem Poola kui Balti naabritega. Eestlased on kusagil vahepeal. Muidugi on Euroopa Liit otsustavalt muutnud meie maailma. Kuid mingi ühise infovälja kujunemisest on vara rääkida, pigem on muutunud raamistik.

Rekonstrueerival-jutustaval-illustreerival materjalil on muidugi ka iseseisev väärtus. „Mateeria needus” vaimu ahistajana jääb aga liiga ülekaalukaks Taisto-Kalevi Raudalaineni väga põnevas materjalikogus. Hüpoteesiks seatakse piisavalt üldine väide, et „multikonfessionaalne ja -etniline keskkond sünnitab „rohujuuretasandil” intersubjektiivse kultuurimudeli, mida iseloomustab ühelt poolt mõõdukas konfliktsus ja teisalt aga salliv mõistmine” (lk 32). Järelduseks jääb aga, et uuritud ingerisoome kultuurimaastikku võib nimetada „ingeripäraselt fuseerunud ühiskultuuriks, milles on nii protestantlikke kui ortodoksseid kultuurimõjusid” (lk 74), mis on ju triviaalsus. Nähtavasti oleks mingi kindlam suhete „tüpoloogia” või pakutud „mõõduka kultuurifusiooni” mehhanismi lähem avamine nii ulatusliku materjali korral olnud juba võimalik.

Samas on kogumikus ette võetud ka kaelamurdvaid trikke. Hurdast kui ajalooteadvuse virgutajast pole just lihtne kirjutada, eriti kui Jaan Undusk on juba sellest üle käinud. Eri kihistuste kindlakstegemine Hurda maailmavaates on väga suurt eruditsiooni nõudev ettevõtmine. Intrigeerivaid tähelepanekuid on Arukase kirjatöös piisavalt, mõtteist puudu ei tule – kui vaid ühte artiklisse poleks kuhjatud õige mitme kirjatöö mahus uurimuslikke probleeme.

Praegu, kui sotsiaalteadustele/teadlastele avaldatakse järjepanu usaldamatust, on Anzori Barkalaja valgustuslik optimism lausa liigutav. Kui „seda metsa ees ei oleks” ehk otsustajad Toompeal võtaksid õiged teooriad ka juhendiks, oleks meie põli parem, usub ta. „Korrastatud identiteedihierarhial põhinevate efektiivsete kehade kontseptsioon aitaks poliitilistel jõududel või muidu juhtpositsioonil toimijatel mõtestada adekvaatsemalt lahti oma otsustusaluseid, vältimaks juhtijate ja alluvate vastastikust võõrandumist (eriti kollektiivse efektiivse keha ulatuses) ning vastavate ühiskonnagruppide sotsiaalse kapitali vähenemist” (lk 185). Paraku, nagu teame, need, kes otsuseid teevad, ei orienteeru tihti elementaarselt sotsiaalteadustele iseloomulikes „tõetingimustes”. Siinkohal täpsustaks Barkalaja arvamust, et tõde avaldub pragmatismi kohaselt inimeste tegudes ja nende tagajärgedes (lk 170). Pragmatism on „tõe” probleemi defineerinud nii, et lülitab selle efektiivsest sõnavarast välja: on lihtsalt tõhusamad ja vähem tõhusad toimimisviisid.

1.

Lavastust teljena läbiv ja koos hoidev seitsme pöialpoisi liin oma lastepärasuse, muinasjutulisuse, elurõõmu, tempo ja kohati lausa hiilgava esitusega on pisidetailideni läbi lavastatud ja efektne. Pöialpoiste esinemislust haarab. Ja haarab meeldejäävalt. Seda nii pooside kui ka sünkroonsete liikumiste dünaamika osas. Kõik pöialpoistele lavastatu on eesmärgistatult show, s. t tants vaatajatele. Nende „missioon“ on kujundlik ja üheselt mõistetav. Balletiteatris erakordselt harv nähtus, nii et tahaks nende lausa küllusliku tantsu jätkumist!

Pöialpoistele veel kiituseks: tõsidus, millega nad esitavad koomilist, on super. Pole midagi raskemat kui komöödiat tehes ise tõsiseks jääda. See mõjus liigutavalt. Välditi kaldumist üheülbaliselt lõbusaks, lärmakaks, energiliseks seltskonnaks, muutumata hetkekski koomiliseks.

2.

Võrratud on ungarlastest lavakunstnike kostüümid, lavakujundus ja selle kasutusvõtted. Kõik, alates selle lavastuse tarbeks loodud lavaeesriidest kuni pöialpoiste kaevanduseni välja, oli andekas ja jättis mulje kenast teatrist. Kunstnik oli muinasjututegelased tõeliselt kaunilt riietanud. Lavapilt tervikuna mõjus. Saabus see õnnis hetk teatris, kui lavakujundus haarab tervikuna, kui naudid kunstnike pakutu emotsionaalset aktiivust, kusjuures alati on arvestatud balletietenduse eripäraga. Lavakujundus täitis oma „geneetilise“ ülesande – visuaalne mulje etendusest oli olemas juba enne tantsu. Ungarlased saavutasid Estonia täiesti balletikõlbmatul laval maksimumi: teater oma tähenduses on VAATEMÄNG.

3.

Koreograaf ja lavastaja Gyula Harangozó näol on vaieldamatult tegemist mõtleva kunstnikuga. Paraku komistab ta terviku vormistamisel järjekindlusetusele, sellele kaasaegse balletiteatri Achilleuse kannale. Millega kuidagi nõus olla ei saa, on kogu Lumivalgekese, Printsi ja Jahimehe koreograafia. Nende tegelaste koreograafiline tekst demonstreerib XX sajandi keskpaiga klassikalise tantsu treeningtunni grammatikat. Laval kirge imiteeriv artist on tänases balletiteatris anakronism. Peategelastele lavastatu on pealiskaudne, ainult välisele vormiilule tuginev ühetooniline ilutsemine: ei ainsatki oma võtet koreograafias, ei leidlikkust lahendustes, ei õiget kulminatsiooni, isegi mitte korralikku konflikti. Hea ja kurja, Võõrasema (alias Vana naine) ja Printsi vahelise võitluse kergekaaluline kujutamine. Kõik nendele olulistele tegelastele lavastatu on ammu-ammu olnud, tehtud, nähtud… Kui keegi siit midagi uut suudab leida, siis vahest ainult lavastaja ise.

Kahjuks pole lavastaja häbenenud banaalsust etenduse finaalis. See lausa koletu võistutantsimine oleks küll võinud jääda olemata. Häbene või silmad peast. Fortissimoga sai sedavõrd üle pingutatud, et tõi halastamatult välja helilooja Tibor Kocsáki kohta sobiva ühe teise kauni loo moraali: kuningas (sedapuhku helilooja) on alasti.

Lavastajale julgeks küll soovitada redigeerida oma lavastatut, mis muidugi on alati üliraske.

4.

„Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ veenis, et tänase Estonia balletitrupp on tugeval klassikalisel baasil suurepäraselt kaasaegset tantsu valdav kooslus. Balleti kunstilise juhi Tiit Härmi kreedo sai allakriipsutatult toonitatud: tänapäevasuse tagab vaid truudus traditsioonidele. Selle parimaks kinnituseks on etenduse staariks tõusnud Sergei Upkini lausa ingellikult särav Ninatark.

Esmalt esimesest lainest, mis kulges kultuurisfääris paralleelselt taastatud omariikluse ülesehitamisega. Esimese laine muutused olid väga toimekad ja drastilised, lõhkusid paljuski seniseid mentaalsuse põhijooni ning olid ühele osale eesti ühiskonna liikmetele traumeerivad, teist aga innustasid uuenema. Üheksakümnendad algasid vabadusjoovastusega: eestlane olla oli uhke ja hää. Veel reeglistamata vabaduse kaasnähtusena tekkis omakorda arusaam, et mis pole otse keelatud, see ongi lubatud ja edumeelne. Hinda läksid eksperimentaatorid, projektide kirjutajad, teistsuguste kultuuritõdede maaletoojad ja eesti asja väljaviijad.

Siiami kaksikutena nägid ilmavalgust erastamise-ärastamise, aatelisuse ja omakasu, kosmopolitismi ja kolkapatriotismi mentaliteet. Maad võttis tormijooks nii parteistumises kui omaalgatuses ning kõike sai ülearu palju: üle 30 partei, üle 250 valla, sadade kaupa keskmiselt paarikümne liikmega seltse. Veel tahtis igamees oma silmaga näha seda imelist vaba maailma ning esmalt Soome, siis Rootsi, Saksamaa jt saatkondade uste taga vonklesid hirmpikad viisasabad. Kõige edukamatele noortele avanesid välismaa kõrgkoolide uksed, alternatiiviks oli kiire karjäär alles loodavates riigiasutustes, panganduses, eraettevõtluses. Sotsialistlik eilne oli hoobilt nii paha, et lubas tekitada suured sotsiaalsed riskigrupid nagu virelevad pensionärid (mis nad siis teenisid Nõukogude Liitu!), sundüürnikud (kes neil käskis võõrastes majades elada!), vaesuvad suurpered, tänavalapsed ja prükkarid. Elu kees, pilt eesti ühiskonnast muutus mitmepalgeliseks ning vaimuelu oli avatud senitundmatutele muutustele. Taevalikule joovastusele järgnes ängistav pohmelus ning peagi esitati pateetiline küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Ülbed üheksakümnendad said otsa tõdemusega, et tagasiteel Euroopasse sattusime hoopis üleilmastumise kiirteele. 

Teise laine alguse paikapanek on mõistagi küsitav, kuid julgen välja pakkuda 2001. aasta kaks olulist kuupäeva: 21. aprill kui „Kahe Eesti” ilmumispäev ja 11. septembri terroriakt. Siis tõmmati usule üheselt paremaks muutuvasse ellu kriips peale. Ilmnes, et ka vabas maailmas on olemas sotsiaalne ebavõrdsus, usuline sallimatus, terrorismi- ja hiigelreostuste oht, võimalus nakatuda surmatõbedesse jne. Hüvastijätt sotsialismiga ei garanteerinud paradiisi. Käesoleva aastakümne mentaalsuse teisenemised on olnud pulbitsevate üheksakümnendate omadest sootuks kiiremad, kuid need on muutnud süvastruktuure ega pea veel pealispinnal selgelt nähtaval olema. Toon järgnevalt välja mõningad mentaalsuse muutumised.

Internetistumine

Meie taasiseseisvumine ja Interneti globaliseerumine on küll suure ajaloo juhuslik kokkusattumus, kuid Eesti nägu muutus sellega oluliselt. Üheksakümnendad kulusidki Eestis uue kirjaoskuse ja tarvilise riistvara muretsemisele. Uuel kümnendil on internetistumine totaalne: e-riik, e-pangandus, e-õpe, e-haldus jne. – midagi nii kõikehõlmavat saab juhtuda vaid väikeriigiga. Arvutiga töökoha ja kodu kaudu on argikäitumine ja mõtlemine omandanud uue tehnilise formaadi. Internet on ammendamatu infobaas, võimalus välkühendusteks kaugete partneritega, võrgustumise initsiaator. Samas on „Tiigrihüppest” alguse saanu jõudnud välja sirutada ka kiskjaküüned: sissemurdmised Interneti-pankadesse, noorukite Rate’i-hullus, spämmi painajalikkus, andmete kuritarvitamine, ning tagatipuks küberrünnak Eesti riigi vastu.

Haridusbuum

1990. aastate alguses võis suurt ilma teha ka kesise haridusega, olulisemad olid julgus ja jultumus. Uuel aastakümnel nii ei saa ja kasvanud põhikooli poolelijätjate hulk riskib pikaajalise töötusega. Innustus minna kõrgkooli on niivõrd suur, et takistuseks pole ka tasuline õpe. Teise laine alguseks oli üliõpilaste arv Eestis kahekordistunud, kusjuures nii noori kui neid rahastavaid vanemaid lummas illusioon, et põhivõtmeks tulevikku on IT-spetsialisti või haldus- ning juura-erialade diplom. Tulusa stuudiumi ideaal on viinud selleni, et Eestis elab üks maailma haritumaid rahvaid, kes paradoksaalselt ei saa hakkama ei oma rahvastiku ega tööturu taastootmisega. Keegi ei taha olla müüriladuja, igamees unistab „müüride inseneri” ametikohast. Härrasrahvaks saamise ihalus aga tähendab miljoni-populatsiooni puhul ulatuslikku võõrtööjõu kasutamist, see omakorda veelgi ulatuslikumat migratsiooniliste kultuurienklaavide sisseimbumist niigi väiksemahulisse kultuuriruumi.

Intelligentsi missioon

Kultuuriloojad olid Nõukogude Eesti ühiskonnas hinnatud inimesed, kellelt oodati süsteemikriitilisi väljaastumisi. Kultuurilise renomee vahendusel 1992. aastal Toompeale jõudnud loovinimeste kannatus aga katkes poliitkukepoksis kiiresti. Võtmetegelasteks muutusid poliitikud ja ärimehed, intelligentsil tuli leida teistsugune eneseteostuse moodus. Otsinguteed viisid Eestist välja, uute kontaktide, ideede, turgude rüppe. 1990ndate algupoolel oli äsja vabanenud maa imidžil minekut ja „Estonian case” oli müügiartikkel. Peagi kuivas välismaine rahaabi ja huvi kokku, sest Eesti loeti normaalseks euromaaks. Intelligents adus selgemini oma ülesannet sobitada endine protestihõnguline „Sovetskii Zapad” kaasaegse Lääne hilis-modernistlikku kuube. Parimateks sillaehitajateks osutusid polüglotid nii otseses kui ülekantud tähenduses, sest Eesti vajas suurel hulgal sümboli- ja tekstitõlkeid, ideede maaletoojaid. Katsetajaid oli palju ja läbilööjaid hulga vähem, kuid 2000ndateks on viimased ennast kindlalt paika pannud. Nüüd me teame, kuidas tuua Eestisse head muusikat, kunsti, väliskirjandust, filmi, samuti on omandatud hulk kogemusi meie vaimutoodangu esitlemiseks välisturgudel. Kõrgkoolide ja teadusmaastikul on tegijateks saanud need inimesed, kes on välisülikoolidest doktorikraadidega kodumaale naasnud. Seega võime nentida, et kultuuriloojate seas on toimunud tõhus verevahetus ning mõtlevad inimesed on oma riigi suhtes taas kriitilised ja nõudlikud. Veel tuleks öelda, et 1991. aasta poliitiline pööre ei toonud kaasa sovetiaja sisukate tegijate tõrjumist („Plats puhtaks!”) ning tulemuseks on järjepidevus, s.o lavale on astunud taastatud Eesti Vabariigi teise põlve intelligendid.

Mäletamisõigus

Laulva revolutsiooni aegadest toimetab eesti kultuuriruumis tont, kes näitab näpuga, kellel on õigus minevikku mäletada. Taasiseseisvumine andis ametlikult hääleõiguse neile, kes enne vaikima pidid: küüditatud, soome poisid ja Saksa poolel sõdinud, pagulasintelligents, dissidendid. Paraku on ka 2000ndatel lähiajaloost rääkimisel elujõus katkestuse kultuuri traditsioon, seekord on kärbitud õigust kõnelda nn nõuka-aktiivil: kolhoosikorra teostajatel, punaväkke sattunuil, komsomoli- ja parteitegelastel jt. Poliitilised suunatuled kultuurimälu järjekestvusele toovad reeglina kaasa põlvkondadevahelise mäletamisprotsessi ahenemise ja „augustumise”. Kuid kui millegi avalik mäletamine keelatakse, siis poeb see peitu privaatsfääri ning vindub seal aastakümneid: nii juhtus see Stalini aja mäletamisega 1960ndail kuni 1980ndail ja miks peaks 1990ndate mälutõkendite puhul teisiti minema. Taastamistuultes muudeti Eesti XX sajandi lugu bipolaarseks kangelaste ja patuste alleeks, kultuurimälu desovetiseerimine tekitas olukorra, kus nn võitjad soovisid alustada nulltasemelt ning lasta rohtuda paljudel teedel minevikku. Eelkõige on kultuurimälu tülikas olnud kinnisvara-arendajatele ja poliitilistele rehepappidele.

Õnneks pole mitte kõik hukas ja trombid mäluteedes valdavad. Üheksakümnendatel olime kimpus oma laulupeotraditsiooniga, sest vastupanufunktsioon kadus ja ristamine küll ameerika või ka soome viisil ei tahtnud vilja kanda. 2007. aasta lastelaulupidu aga näitas, et uus ja vana on suudetud edukalt kokku panna („Minu inimesed”) ja traditsiooni elujõulisena hoida. Nõukaaegne rahvatantsust ja koorilaulust kui „eesti asjas
t” kinnihoidmine on hoogsalt pikka sammu võttes muutunud Viljandi pärimusmuusika festivaliks, tuhamägede tantsupeoks, regiöödeks jne. Ilmunud on kolmeköiteline „Eestlaste elulood”, kus rahvas ise on oma mineviku kirja pannud.

Noortekultuur

Tsensorite, piirikontrollide, postinuuskimise jt vahenditega hoiti nõukogude noori eemale nn roiskuva Lääne halbade mõjude eest. Järsk kursimuutus ultraliberaalsele majandusele avas kahjuks ukse ka pahelisemale elule ning sellel kümnendil on meil põhjust kõnelda ohtlikult suurest deviantsuse nišist Eestimaa kultuuriruumis. Uued „kultuuritegelased” on noori hullutavad narkodiilerid ja kasiinopidajad, Eestist on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud HIVi-maa. Õnnelikku lapsepõlve ei pea veetma punaideoloogiat levitavates pioneeride majades, vaid võib hängida kaubanduskeskustes.

Ei, noorus pole hukka läinud, ta püüab ennast määratleda läänest laenuks saadu ja pärimuskultuuri ristteedel. Sovetiaegne peitemäng kultuurikoodidega on noortele võõras, imporditavate subkultuuride rohkus tekitab peapöörituse, endale sobiliku leidmine on tõeliselt keeruline. XXI sajandi algus on just noortele pakkunud välja põhjatu Interneti-maailma igat sorti muusika, filmide, raamatute, kontsertide jms. mahalaadimisvõimalusega. Oma kultuurilise kuuluvuse määratlemine suubub sageli kitsastesse sõpruskondadesse, mille vahel saavad tugisildadeks globaalsed hirmud, äng oskamatuse ees paljunäolise Tundmatuga toime tulla. Kahekümne-aastastele on oluline leida see vaimne niidistik, mille abil ennast raskesti tabatava Suuremaga siduda. Samas on noored endistviisi aktiivsed: nemad protestivad autostumise vastu, lähevad vabatahtlikult linde naftareostusest pesema ja metsaaluseid prügist puhtaks tegema.

Argiraamistik

Tohutult on muutunud igapäevaelu formaat. Me ei taha enam elada ühesugustes Standardi mööbliga sisustatud karpmajades, läbi euroremondi oleme küprok-elamu buumis. Me ei söö enam pekisousti ja praetud räimi, vaid ostame Hispaania tomateid ja Hiina pirne. Me ei oota enam aastaid korteri- ja autoostu järjekordades, vaid liisime need tarvikud esimesel võimalusel. Me ei käi enam nurgapealses toidupoekeses, vaid tungleme ketistunud söögikeskuste kassasabades. Me ei seisa enam kommunaalmaksete järjekordades, nende asemel veedame nüüd aega liiklusummikutes. Surutuna kivi- ja klaashoonetesse õhkame oma palkmaja järele mere ääres, metsa sees ja ühtlasi keset linna, tahame saada kohupiimavärvidega ökokodu supermarketi külje all. Tõsi, trendikad on ka etnotalud, kauni ja omanäolise kodu konkursid, käsitöölaadad ja rahvuslikus stiilis kõrtsid. Üha rohkem tehakse juttu kodumaise toidu eelistamisest ja mahepõllundusest. Tõenäoliselt olemegi olmes jõudnud paradoksidest tulvil peateeni: suur ei taha väiksesse kuidagi ära mahtuda, aga punnitamine kestab.

Publik

1960.–1980. aastatel oli kultuuritarbimine rahaliselt igaühele kättesaadav, 1990. aastatel tegi kultuurikaup tohutu hinnahüppe. Liialt paljud ei saanud enam osta raamatuid ja teatripileteid ning see käis eestlaste kui kultuurirahva au pihta. Raha oli vähe, aga pakutava kauba lett pikenes silmanähtavalt. Eesti keelde hakati tõlkima asju, mis varem polnud soovitavad või olid lausa keelatud. Raamatupoed täitusid naistekate, ulmekate, esoteeriaõpikute ja usukirjandusega, rääkimata „Avatud eesti raamatu” maiuspaladest. Juhtus midagi uskumatut: vähema kui viieteistkümne aastaga on eesti keelde tõlgitud ulatuslik osa XX sajandi esinduslikumast kirjavarast. Niisugune koormus käib mis tahes lugejale üle jõu ning tulemuseks on huviniššide paljusus.

Maailmale avanemine tõi publikule kaasa võimaluse ometi kord kohtuda nendega, keda kaua oli piilutud vaid eesriide tagant. Tallinna jõudsid Rolling Stones, Michael Jackson – ja nüüd ei lugenud isegi pileti hind. Lauluväljak täitus taas pilgeni ning igas eas inimesed tundsid küünarnukitunnet, seekord ühendas elusuuruses ette kantud mälukogemus.

Täna on uuteks tegijateks projektipõhised ettevõtmised nagu „Leigo järvemuusika”, Corelli Consorti korraldatud kontserdid mõisates, vanamuusika- ja orelifestivalid, Viinistu teatrietendused, Saaremaa ooperipäevad, Rein Rannap „klaveriga põõsas”, mitut sorti vabaõhulavastused jne. Etenduspaigana on mõeldav nii maa kui linn, publik ootab kõrgetasemelise esituse sünteesi üldmõistetavusega. Paraku mõjutab kultuuritarbimist varasemast rohkem tehniliste vahendite olemasolu, eelkõige auto, sest ülalmainitud teatri- ja kontserttegevus on väikese mobiilsusega tarbijatele raskesti kättesaadav.

Eesti kultuuriruum on tulvil uutest tekstidest, mis nõuavad varasemast erinevat kunstisõnumi dekodeerimisoskust ja just viimasest võib tihtipeale vajaka jääda. Intellektuaalsematel gruppidel on teatav hariduslik ettevalmistus olemas, kuid nemadki peavad harjutama läänelikul kultuurimaastikul vabamalt kõndimist. Lihtsam rahvas on otsinud lihtsamaid lahendusi ning võtnud omaks kolletava ajakirjanduse, meelelahutusele orienteeruva televisiooni, kirgliku šoppamise jt mujalgi läbi proovitud ajaviitelised lõõgastuskultuuri vormid.

Kokkuvõtet loole teise laine kultuurimuutustest ei olegi veel võimalik kirjutada, sest kõik muudab kiiresti oma kuju ja lõppenud pole ju kümnendki.

Ajakirjanduslik avalikkus tähendab teatud paljundatud valikuid ja tõlgendusi. Ajakirjandust teevad inimesed ja nende käes on tõesti niite ja hoobasid. Interneti-ajastul mõjutab olukorda ka puhas mehaanika: paljundatud tekstide sõnum võimendub, hoolimata kirjutaja moraalsest legitiimsusest või kompetentsusest. Meedia jaburaimaks, kommertsiaalse taustaga valikupõhimõtteks võiks pidada n-ö loodusõnnetuse mudelit: mitte ainult õnnetuste, vaid mis tahes ühiskonnaelu sündmuste serveerimist moel, mis rõhutab sündmuse fataalsust, kriminaalsust, dramaatilist iseväärtust, valgustamata põhjuslikke seoseid ja eellugu. Sellest põhjendatud etteheide – süüdistus tõelusepildi fragmenteerituses.

Pole kahtlust, et nii või teisiti mõjutab meediat ka elukutseliste ja amatöörkirjutajate enesetsensuur, mida juhivad teadlikud või ebateadlikud kujutlused „referentsgrupi” ehk mõttekaaslaste ja ülemuste ootusest, elust ja koolist õpitud mõttemudelid, grupikäitumise instinktid ja isiklik elukogemus. Samas püsib tsensuuri aegadest pärit kalduvus näha sõnavabaduse püha oreooli mis tahes avalikult öeldud sõna ümber, seades selle pühaduse mõnikord lausa võrdelisse sõltuvusse väljaöeldu provokatiivsusest ja jõhkrusest. Enesekehtestamise akt, infantiilne või mänguline jõhkrus, on avalikes sõnumites sageli tugevam ajend kui intellektuaalne veenmistung, verbaalse provokatsiooni hulljulgus tähtsam sõnumi sisust. Peale netikommentaaride põhineb sellel ka suur hulk „uuriv-meelelahutuslikku” ajakirjandust. Võib ka arvata, et suure, passiivsema osa jaoks inimestest samastubki meelelahutuslik elupilt, milles liiklusõnnetused ja kodukootud poliitskandaalid põimuvad prominentide seltsi- ja suguelu sündmustega, „päris eluga”. Aga mis on „päris”?

Tähtsaim ajend, mis peitub meediakriitika taga, ongi tunnetuslik orienteerumisrefleks ja sellega seotud rahuolematus: aimus või veendumus, et ajakirjandusliku avalikkuse kaudu vahendatud tõeluse taga on mõni teine – varjatud, diskrimineeritud, latentne „õige” tõelus, mis vääriks avalikuks saamist. Muidugi on „varjatud” või „latentne avalikkus” semantiliselt absurdne sõnaühend, aga sellele annab õigustuse just too rahuolematusest võrsuv tõe(luse) ambitsioon.

Too ühiskondliku inimese igavene rahulolematus annab alati ja õigusega põhjust väita, et meil eksisteerib teatraalne, võlts ja valelik, riiklike ja erainstitutsioonide PR-kontoritest  juhitud liba-avalikkus, kus on selgesti näha niiditõmbajate varrukaid, kuigi formaalselt on kõik korrektne, sest teatava tegevuse jaoks on täiesti legaalseid mõisteid ja ameteid (suhtekorraldus, lobitöö, reklaam, kodanikuühiskonna edendamine). Paradoksaalselt saab ka too varjatud  avalikkus – rahva hääl, „lihtsa inimese” joovastus või äng, mida reporterid otsivad tänavalt, kõrtsist ja kangialustest, sellesama teatraalse „liba-avalikkuse” osaks. Latentse, veel tõe(luse)ks saamata avalikkusega, mis lahvatab alles ühiskondlike pingete teatud kriitilise massi saavutamisel, on asi muidugi tõsisem, seda jälgivad vastavad organid.

Muidugi on ilus ja hea, et püsib idealistlik hoiak, lootus, et ajakirjandus on puhas leht, millele aeg ja täiuslikult targad inimesed kirjutavad siiraid, tõde teenivaid sõnumeid. Idealism ei lase manduda. Aga elu on ebatäiuslik. Ja paradoksaalselt on kaks meediale osaks saavat põhisüüdistust – moonutatud või „vale” tõelusepeegeldus ja selle peegelduse fragmenteeritus – olemuselt vastandlikud. Kas keegi suudab kujutleda terviklikku, kõigis olulistes seostes kirjeldatud tegelikkust, kuhu ühtlasi oleksid võrdväärsena ja kaunis harmoonias kaasatud kõik võimalikud, s.o ka tigedalt konkureerivad tõelusepildid?

Seepärast, tunnistades ka ebameeldivaid asju, nagu nad on – ehk paistab meedia kui avalikkuse looja ja tõelus(te) peegeldaja roll vähem dramaatilises valguses, kui tunnistada, et ükski võimalik avalikkuse pilt ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla nagu Moosese tahvlid, s.t kanda ülevalt antud autoriteeti, vaid on üksnes osa tõeluse mentaalsest peegeldusest, mille täpsust ja selgust saab kujundada ka nimetu netikommentaator.

Loojumas päev

Äkki nime

Nii tuttavat näen

Oo, kes se on

Kui kümmekond aastat tagasi Internet igamehe-asjaks sai ning tekkisid ajalehtede võrguväljaanded, olid need päris naljakad – nagu siis üldse kõik. Õigemini – siis oli kõik tõsine, kuid tagantjärele tundub see naljakas. Ajalehed olid tõsised, isegi meelelahutuslik ajakirjandus oli tõsine, lihtsalt kõike tehtigi tõsiselt. Tõsiselt, ajakirjanduslikult tehtud ajakirjandus peegeldus Internetti adekvaatselt ja ausalt. Internet pidi saama kohaks, kuhu kogu maailma tarkused kokku peegeldatakse. Oli vaid aja küsimus, kui tarkus kokku saab. Ei oskagi öelda, kas siis oli maailm ja eriti Internet ka minu silmade jaoks ilusam paik, aga siis tundus, et World Wide Web on täis tarkust. Ja tõepoolest – mis tahes teema kohta võis sealt leida lihtsas kujunduses nägemuslikke tekste. Ja näiteks teatriajaloost – mida tahes.

Tänaseks on vähemalt eesti paberajakirjandusest saanud veebiväravate paberkloonid, heal juhul veebiversiooni luks-versioonid. Pehmed teemad ja pehmed lähenemised, mis tagavad maagilise kliki veebis, tulevad paberile üle. Väidetavalt hoitakse kollaseid veebilehti ja valget paberit lahus, kuid kuidas sa jätad veebis kõvasti huvi paelunud teema paberilt välja? Nagu võrgus ikka, viib valik valikuni, see viiruseni ja siis – teadagi mis. Iseenda nõrkuste usaldamine viib paberajakirjanduse olukorda, kus meelekindlus viib mandumiseni. Lahenduseks oleks taganeda ja iseendale haiget teha – see on aga turusituatsioonis võimatu, nagu öeldakse. Võidab sport.

Millegipärast on ikka veel tunne, et digitaalne on ebamaine ja mitte päris, aga see, mis on paberil, on tõeline. Samas, digitaalne on ammugi omaks võetud, küll kui kiirvariant või rämpstoit, aga asendamatu vaheversioon enne originaali omandamist kauges tulevikus. Või ehk siis kui igavene paratamatu asendaja? Palju me siis kuulame füüsilist muusikat? Enamasti ikka digitaalselt minimeeritud versioone kas CDna (päris hea) või siis mp3na, mis teatavasti on muusikasalvestuse äärmuslik kompresseeritud variant, mis jätab välja kõik sagedused, mis pole esmakuulamisel olulised. Nii on ka digitaalne ajakirjandus ühelt poolt paberist luksusversiooni tutvustus, teiselt poolt aga selle igavene täielik asendaja. Sest mp3 kuulates harjub kõrv sagedusliku vaesusega ega suudagi varsti rohkem tabada. Nii kaotame ka vaid veebi hõredat ajakirjandust tarbides võime korralikku ajakirjandust mõista ja hinnata.

Me võime ju mõelda, et digitaalne elab oma elu ja „päris” maailm areneb oma reeglite järgi. Paraku on need omavahel sassis, nagu ka meie tajumisviisid. Nii nagu paberajakirjandusest saab veebiversioonide paberist vetsuversioon, võtab suhtlemine üle veebivormelid. Kui me „päris” elu ometigi normeerime, arvestamata sellega, et kombluspolitsei igaühe sees sellega ametis on, ei hakka Interneti-suhtluse peale praegu mingi seadus. Ega saagi. Interneti piiramine ei ole selles formaadis enam võimalik, kahe meedia diferentseerimine aga ometi. Inimese dualistliku ilmavaate ja lõhestatuse edasiarendamine digitaal- ja analoogmeediumide jõuga lahushoidmise abil ei saa teha nii palju kurja kui nende pääsematu kokkusulamine.