Jätkumuutu või põru

„Korpusepoistes” uurimise alla võetud eestlaste osalus Teises maailmasõjas on suuremal või vähemal määral olnud viimastel aastatel pidevalt avalikkuse huviorbiidis ning meedia tähelepanu keskmes. Ja kui seni on kõige rohkem kirjutatud eestlaste osalusest Saksa poolel, siis nüüd on sihiks käsitleda vastaspoolt: eestlasi Punaarmees. Kogumiku teema fokuseerib täpsemalt raamatu alapealkiri: „Eesti sõjamehed 22. eesti territoriaalkorpuses ja 8. eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–1945”. Raamatu sisuga tutvudes selgub siiski, et juttu tuleb ka 1941. aasta mobilisatsioonist, tööpataljonidest jt. väiksematest teemadest, mida esmapilgul ehk ei eeldakski kogumikust leida. Kokku kaasati raamatu koostaja andmetel aastatel 1940–1945 Punaarmeesse märkimisväärne inimhulk – ligikaudu 70 000 meest (kellest relva sai kätte u 50 000 meest) ja just nende saatuse eri tahkude uurimise ongi kogumiku autorid eesmärgiks seadnud.

Punaarmees teeninud eestlaste teema tõstatamine on oluline kindlasti seetõttugi, et viimased arvestatavad käsitlused antud teemal ilmusid sügaval nõukogude ajal ja pärinesid enamasti Peeter Larini sulest. Nii peaks korpusepoiste raamat täitma ühe tühimiku meie lähiajaloo valgustamisel. Kuidas see on koostajal ja autoritel õnnestunud? Raamatuga põhjalikumalt tutvudes võib lühidalt vastata: õnnestumine pole kindlasti olnud sajaprotsendiline.

Raamatu põhiteksti süüvimisel torkab kohe silma autorite käsitluse liiga suur sisuline ebaühtlus. Kõrvuti heatasemeliste, argumenteeritud ning ladusalt kirjutatud artiklitega on avaldatud ka pealispindset ning lodevat teksti, mida päris tõsiselt ei saa võtta. Kohati on vajaka jäänud elementaarsetest ajaloolase käsitööoskustest. Üsna tarbetud tundusid ka lisadesse paigutatud tekstid, mis põhiosaga eriti ei haakunud, kui välja arvata põgusad ülevaated Läti ja Leedu rahvusväeosadest Teise maailmasõja ajal. Ilmunu vajanuks tõsisemat sisulist toimetamist ja ühtlustamist.

Ootamatult vähe pakub kogumik ka uut teavet ning lähenemist. Siinkohal väärib kindlasti esiletõstmist Reigo Rosenthali kirjutatud osa „Emajõest Virtsuni”, kus analüüsitakse laskurkorpuse rolli 1944. aasta sügisel Eesti mandriosa vallutamisel. Vaieldamatult olulised on samuti Toe Nõmme ja Tiit Noormetsa sisutihedad uurimused 1941. aastast, vastavalt 22. territoriaalkorpusest ja mobilisatsioonist Punaarmeesse. Need on aga põhiosas juba varem mujal ilmunud ja asjahuvilistele lugejatele teada. Enamik autoreid tugineb siiski varasemale – valdavalt nõukogudeaegsele – kirjandusele, kust võetud informatsiooni püütakse n-ö kaasajastatult lugejani tuua. Iseenesest on see ülimalt tervitatav, et varasematele autoritele on viidatud, kuid kohati tekib tunne, et refereerimise asemel oleks võinud mõne Peeter Larini kirjatrüki uuesti avaldada. Seega – suures osas unustatud vana uues kuues. Larinit ennast on aga ohtrale viitamisele vaatamata nimetatud ka üheks kõige suuremaks antud teema võltsijaks. Milles võltsimine seisnes, sellest eriti juttu ei tehta. Seetõttu olekski soovinud raamatust leida ka põhjalikuma teemakohase historiograafilise ülevaate, hinnangu tänase päeva seisukohalt seni tehtule ning miks mitte ka selgitusi, miks näiteks on uudset arhiiviainest raske antud teema osas teaduskäibesse tuua.

Mitmetele olulistele küsimustele raamatust argumenteeritud vastust ei leia. Piirdugem siinkohal vaid mõne näitega. Rahvusväeosade loomise tagamaid 1941. aastal on põhjendatud sellega, et loodavaid üksusi kavatseti Eesti tagasivallutamisel ära kasutada propagandistlikel eesmärkidel. Selline lähenemine tundub liiga lihtsustatud ning ühekülgne. Ma ei usu, et Jossif Stalin rahvusväeosade taasloomisel mõtles ettenägelikult ajale, mil Punaarmee Eestisse naaseb. Tollal – keerulisel 1941. aastal – oli esmatähtis ikkagi kõigi inimressursside kiire ärakasutamine sõja vajadusteks. Muukeelse elanikkonna organiseerimine ja sõjaline väljaõpe sai nendes oludes edukas olla üksnes omakeelses keskkonnas. Nii oli rahvusväeosade taastamine (rahvusväeosad likvideeriti N Liidus teatavasti 1938. aastal) sobiv pragmaatiline lahendus ja vahend ühiskonna mobiliseerimisel. Seega olnuks mõistlik 1941. aastal taastatud rahvusväeosade loomist vaadelda laiemas kontekstis ja tagasivaatega sõjaeelsesse aega. Tervikuna iseloomustabki arvustatavat kogumikku liigne Eesti-kesksus.

Sõnagi ei ole raamatus juttu 1944. aasta alguses läänes otsapidi pommuudisena mõjunud Moskva teate kohta, et asutatakse liiduvabariiklikud välisasjade- ja kaitserahvakomissariaadid. Ühtlasi lubati, tõsi küll, üsna ebamäärases sõnastuses, ka „oma armee” loomist liiduvabariikides. Tänaseks teame, et liiduvabariikide „iseseisvuse” suurendamise taga oli Moskva soov suruda kõik liiduvabariigid loodavasse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), et sel moel seal juhtohjad enda kätte haarata. See plaan realiseerus siiski vaid osaliselt: N Liidu kõrval said ÜRO liikmeteks Valgevene ja Ukraina NSV. Kuna aga N Liit sai vetoõiguse, siis polnudki kõiki liiduvabariike enam ÜROsse vaja. Loodud rahvakomissariaadid jäid aga edasi tegutsema ning liiduvabariikide juhtkonnad mõtlesid ka „oma” armeede loomisele. Nii leidis Nikolai Karotamm oma 23. augusti 1944. aasta kirjas Stalinile, et „tulevikus oleks soovitav omada Eesti Punaarmeed”, mille puhul ta arvestas kolme laskurdiviisi, ühe tankibrigaadi või -diviisi, lennuväe polgu-brigaadi ja suurtükiväe polgu-brigaadiga. Kirja kirjutas Karotamm Stalini „isiklike korralduste täitmiseks” ning siinses kontekstis on oluline see tõsiasi, et Eesti NSV sõjaväe loomine pidi mõistagi toimuma 8. eesti laskurkorpuse baasil. Sellest, nagu ka põhjustest, miks see kava ei realiseerunud, oleks tahtnud samuti lugeda.

Ei tahaks nõustuda ka raamatu pealkirjaga, „korpusepoiste” asetamisega ühele tasandile näiteks soomepoistega. See tundub soomepoiste seisukohast vaadatuna ebaõiglane, „korpusepoiste” liigse upitamisena ja positiivses valguses näitamisena. Võib-olla on selline lähenemine tingitud asjaolust, et korpusepoiste tegelikku rolli sõjajärgsel perioodil on üksnes riivamisi puudutatud, kuid on ju ilmselge, et just nemad olid uue režiimi kaadrireserv, need, kes suuresti Eesti NSV-le vundamendi rajasid. Nii võiksime Eesti NSV ajast veelgi tublisid „poisse” leida – näiteks EKP- või KGB-poisid.

Kokkuvõttes väärib üle rõhutamist, et tegemist on kindlasti lugemissobiliku ja vajaliku raamatuga, kuid kindlasti mitte teemat ammendava kogumikuga. Tehtu on hea alus edasistele uurimustele, mis võiksid tugineda laiemale allikalisele baasile, uuemale kirjandusele ja avaramapilgulisele analüüsile.

1.

Mul ei ole balleti suhtes, erinevalt ooperist, mingeid eelarvamusi. Kehakeeles mõistan ma emotsionaalset rõhutamist, „ebaloomulikkust” (tehnilises mõttes), teatavat groteski me igapäevase liigutuste jadaga võrreldes paremini kui häälekasutuses. Ekstaole. Eriti võluv on veel modernne, ekspressiivne tants, aga see selleks.

Ungarlaste meeskonnatööna valminud lasteballett ülituntud muinasjutu motiividel on loomult ikka pigem „klassikaline” (muidugi nooremale, püsimatumale publikule mööndusi tehes) – lembeduetid jms. Kuigi, jah, mis nende pagana päkapikkudega pääle hakata… Jõuline, koomiline, mehelik, veidi töllerdav, karakterikeskne (lihtsate võtetega, dramaatiliselt hästi tabatud rollid tervelt seltskonnalt, muidugi – eks  siin ole kõva koreograafitöö taga), publikut võluv balletitants tollelt seitsmeselt rühmalt. Päkapikkude (ja nendega liitunud Lumivalgekese, või ka nendega võitlusse astunud nõiamoori) ansamblimäng lõi selle aura, mis lapsed tükiga kaasa tõmbas. See oli see, isegi minu jaoks. Ja muidugi hirmutav nõiaköögistseen, kui kuri võõrasema end peletiste abil vanamooriks muundab – nägin, kuidas pisemad vaatajad silmad kätega katsid! Mis ilus õud!

2.

Lavastaja põhjendab kavalehel (mis lehel, see on terve kleepusraamat, mis lastele veel takkajärelegi tegevust pakub) oma teemavalikut sellega, et tänapäevased „Lumivalgekese…” töötlused teatrites ei ärgitanud ta meeli, ta tahtis teha sellest „lugude loost”, kõige kuulsamast muinasjutust oma versiooni. Ja see versioon on üsna klassikaline, lahknedes küll pisut vendade Grimmide üleskirjutustest, kuid matkides veidi Disney kurikuulsat varianti (nõid pudeneb lõpuks päkapikkude eest põgenedes kaljult), mis ei ole iseenesest sugugi halb valik. Varasemad Disney täispikkade animatsioonide lood olid teistmoodi töödeldud: ei visatud välja jutustamise elemente, et asendada need flirtivate või tolatsevate eriefektidega (mida harrastab suur jagu viimaste kümnendite multifilmitööstuse ja kahjuks ka lasteteatri mainstream-suunast), vaid nautisid omal moel just seda jutustamiskunsti, oma eripärast animatsioonikeelt. Ning kuigi ungarlaste balletiversioonis ei olnud erinevaid pilte/loo elemente iseenesest palju, siis loo jutustamise naudingut seda enamgi: tähelepanuväärseim oligi too peatumine, tunnete ja tungide ja emotsionaalsete elementide ja seikluse idude väljajoonistamine. See on tõesti üks selline lastetükk, mis paneb lapsed kaasa mõtlema, jälgima, sest stseenid rulluvad täies pikkuses lahti, neile on aega antud, aega pühendatud – ja näitlejad laval pühendavad oma aega, et seda lugu rääkida. Aeg aga on tänases Eestis üks defitsiitne kaup, uskuge mind, ma tean! Iga endale võidetud sekund on kullakaaluga, ning lood, võluvad, põnevad lood on mu jaoks vahest parim, mis saad nende hetkede jooksul endale pakkuda. Või oma lapsele.

3.

Klassikaline ei ole too „Lumivalgeke…” vaid jutustamise naudingule keskendumise mõttes. Siin on veel miskit: loo elemendid ei ürita anda uusi tõlgendusi, paigutada mõnd tuntud tegelast teise valgusesse, lunastada Võõrasema (hetkiti siin küll selge femme fatale’i kuju – võrgutab nii printsi kui jahimeest) või pesta Lumivalgekeselt maha naiivse plikakese naiselikku võlu, tehes tast näiteks feministliku kangelase, kes paneb räpased päkapikud paika ja sunnib neid ise koristama ja kokkama. Ei miskit säärast. Lumivalgekesest lihtsalt ei saa feministlikku ikooni, kui me ei taha just selle loo võlu pääl tallata. Ta on veidi ulapäine piiga, särasilmne armuja, naiselik hoolitseja, puhtusearmastaja, isegi oma printsessilikkuses siiras ja töökas. Noh, psühhoanalüüsi vahenditega võiks päkapikkude kallale asuda küll: mida need seitse üheskoos, ent siiski üksinda elavat veidrikku tas õigupoolest näevad? Sest, tõesti, veidrikud nad on – narkoleptilisest Unimütsist paranoilise ja pahatujulise Torisejani, säält edasi vastutustundetu ja keskendumisvõimetu Ninatargani… Jajaa. Aga see kõik pole Gyula Harangozót õnneks kübetki huvitanud. Tema eesmärk on olnud siin teine.

4.

Ma usun, et see, mida vajab moodne süvakultuur, on kontakt vaatajaga/lugejaga/kuulajaga, samm (olgu või pisitilluke, ma ei taha sugugi kutsuda kedagi tarbimisjanus ja pääliskaudse hämaraollusega kurameerima või vallatlema) vastu tulevikule, sest kohtumine temaga seisab meil ees juba tunni aja pärast. Et Lumivalgeke ja ta seitse sõpra praegu Estonia kavasse prahvatasid ning kõik etendused (tõsi, neid on liiga vähe, teatrijuhid, võtke kuulda: seda võiks nüüd küll pisut pikemalt või tihedamini mängida, kui tunglejaid jagub) kohe välja müüsid, näitab mingit nälga, mis meil lastekultuuri osas õhus on. Tõsi küll, lastekirjandus on teinud läbi uue tõusulaine, paar filmikest on ka tulnud, lastetükkegi tehakse (kuigi neist nii palju – või siis nii palju hääd – ei kuule, kui tahaks), aga seda on ikka ja alati vähe, sest meie eesmärk on ju selge: takistada järgmistel aastakäikudel kaubakeskusepõlvkonna järgi samme seadmast. Ühe ühiskonnasegmendi jagu noori me oleme juba kaotanud – eks me hakkame seda tundma tõesti omal nahal, kui jõuab kätte nende kord Eesti elu edendama asuda ja asju otsustada. Aga see on ainult lahing, kus lüüa saime. Sõda kestab. Ja paistab, et balletipäkapikud passivad veel eesliinile üsna kenasti. Üle kahe tunni sõnatut tükki jälgida ja mitte tähelepanu kaotada, see on juba suur saavutus, eriti, mil teame, et säilitus- ja magusaineid ja telepurgipilte ja arvutivõimalusi täis topitud lapsepead ei sisalda enam eriprogrammi keskendumisvõime jaoks, et me räägime hüperaktiivsusest kui massilisest probleemist. Säärane keskendumisharjutuski on juba iseväärtus, rääkimata isesorti emotsionaalsest laengust, mis taga kaasas käib. Nii et klassikaline, välja peetud, suurte üllatusteta, aga võluvalt lahendatud ja ilma jutustamishirmu põdemata ära räägitud lugu. Korralik töö.

Loomulikult on alati mõtet uurida, kuidas ja kas põhiseadus kodanikku üldse millekski kohustab, milliseid Bermuda või mitte-Bermuda kolmnurki ette seab. Kui see kodanik on parajasti saanud presidendiks, ministriks või parlamendi liikmeks, siis on raami kuld ja rangide hõõrdunud kohad põhiseadusest hästi näha. Aga kuidas on selle inimesega, kes on omale diplomaadi rolli vabalt valinud? Kas põhiseadus kohustab käituma, mõtlema, tegema ja olema? Kas ta üldse kuidagi kohustab? Või on põhiseadus nagu maailm, millest Paul-Eerik Rummo kirjutas:

Kas tema tahtis mind piinata või lohutada, 

ainiti kärpides mu unelambi tahti

Hällitada? Ärritada? Rahustada? Kohutada?

Kohustada millekski? Ah, kas ta tahtis

üldse midagi – lihtsalt ehk niisama

tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes,…

Võtsin üle hulga aja ette põhiseaduse teise peatüki: õigused, vabadused, kohustused. Selle tähelepanelikult lõpuni lugenud, sain äkki aru, et tegemist on novelliga. Isegi väga hea novelliga, väärt Tuglase auhinda. Novellil peab olema lõpus üllatus, ootamatu plahvatus või midagi muud taolist, ühesõnaga puänt. Ja mida me loeme siit?! Viiskümmend kaks paragrahvi ikka õigustest ja vabadustest, kõiksugu tõusudega ja mõõnadega. Kroonuasjaga – kohtade täitmine ametiasutustes. Filosoofia ja põhitõdedega – vabadus, võrdsus, elu. Siis aga jõuab järg viiekümne kolmanda paragrahvini, mis otsekui päris-asja ette valmistades teatab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. Kohustuse-sõna lööb korraga nagu kirikut sisse. Ja kohe seejärel saabub päris-asi, § 54, ning vajutab pedaali põhja: Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust…

Ühe lausega tõmmatakse kõigelt seni peidus ja saladuses olnult eesriie eest ja lihtsale kodanikule (kes teatavasti a priori ainult inimolend on) vajutatakse ühemõtteliselt ajusse teadmine, et kõik siin põhiseaduses tuleb ette ning kätte võtta, sest kõik on kohustuslik, isegi õigused ja vabadused! See on alles stiil, see on alles Tšehhov ja Maupassant! See on vast Popi ja Huhuu vääriline!

Hiilgav!

Aga nüüd ma lähen isiklikuks.

Selle viieteistkümne aasta jooksul, mil mu tööraamat on asunud Eesti välisministeeriumi personaliosakonnas, olen mitu korda imestanud, miks mõni inimene üldse diplomaadiks on hakanud, kui see talle nii pööraselt raske ja vastumeelne paistab olevat! Miks inimesed ennast piinavad, kui põhiseadus ei kohusta!?

Vahetevahel tahaks mõnele muidu kenale inimesele ütelda otse, et kuule, näib, et sa armastad üle kõige veepalli ja mängid seda tõenäoliselt hästi ning ujuma oled sa ka vist kibe. Aga jama on selles, et meie mängime siin parajasti jalgpalli, täiesti teiste reeglite järgi. Ja staadionimurus ei ole basseini, ujuda pole lihtsalt mõtet.

Mõnel on läinud rohkem, mõnel vähem aega mõistmiseks, et rood ei hakka tema järgi jalga vahetama. Mõnele on ülemused seda pidanud ütlema, isegi mitu korda. Mõni on õnneks ise taibanud.

Noh, ka isikuomadustest pole põhiseaduses juttu, nendest, mis mõnes riigiametis vaja lähevad. Isegi presidendi peatükis mitte.

Veel enam, isegi välisteenistust täpsustavates seadustes pole mingit loetelu isikuomadustest, mis ühel diplomaadileiba sööval inimesel peaksid olema. Liiati neist, mis tal veel lisaks võiksid olla. Kuid imestama paneb ikkagi, miks piinavad need inimesed ennast ametis, kus A ja O on igasugune suhtlemine teiste inimestega, aga nemad kardavad paaniliselt nii ajakirjaniku kui kõnepuldi mikrofoni. Neil on isegi kolleegidega saatkonna köögis reedeõhtust veiniklaasi tühjendades sipelgad püksis, selle asemel, et end lõdvaks lasta ja lihtsalt mõnu tunda.

Kas või vaikides.

Ka vaikimisoskus peaks tingimata kuuluma suhtlejate omaduste hulka.

Diplomaadid peavad suhtlejatena olema kõigesööjad. Sellest ei saa üle ega ümber. Meil armastatakse rõhutada, et diplomaadid peavad oskama keeli. Jah, aga võõraste keelte oskus on vaid raske peotäis kõlisevaid münte su kuuetaskus. Need on ainult võimalused, võid need raisata kiirelt sulava jäätise peale, aga võid ka hankida pileti nii-öelda suurele peole.

Diplomaadi keel pole mitte vaid inglise või hispaania või araabia, diplomaadi keelte hulka peavad kuuluma ka arenenud ja valitsetud kehakeel, samuti riietuse ning aksessuaaride keel, alates kingadest ja lõpetades lõhnaveega. Ka maalid su töökabineti seintel ja raamatud selle riiulis – needki on komad ja punktid su lausetes. Su teadmised Antarktika kliimast ja kohaliku ooperi repertuaarist. Ka su isiklik auto, su diplomaadikodu, kuhu kutsud mõne külalise, su serviis ja lauanõud ja vaasid, su veinipudelialused ja kardinavoldid, su servjetid ja isegi seep ning käte kuivatamise vahendid su külalistele mõeldud WCs, kõik see on keel, mida sina lakkamatult räägid kellegagi. Räägid kellegi ja millegi eest ning nimel.

Kogu see atribuutika annab sulle šansi sinu suhetevõrgus esile tõusta või vastupidi, seltskonda sulada. Just nii nagu kavatsesid, nii nagu on parajasti kasulikum.

Kõige olulisem on aga emakeele oskus. Oskus selles mõtelda, selles rääkida ja selles kirjutada. Su treenitud diplomaadikõrv ja -nina võib asukohariigis kinni püüda ülimalt olulise infopommi või peene ja kaugeleulatuva vihje. Sa tunned seepeale hetkeks joovastustki – et oled proff! Aga kui sa ei suuda oma vihjeid ja pomme adekvaatselt kodumaale saata, sest sa ei suuda oma sõnumit adekvaatselt emakeelde tõlkida, vajadusel paisutada, rõhutada, metafoorikski muuta, siis mattub see koduste otsustajate ajus tolle masendavalt suure info- ja lobavoolu alla, millega kodused kõrged isikud ja nende ka üsna kõrged nõunikud oma kabinettides päev päeva kõrval võitlevad. Tõesti, just nii …transit gloria mundi.

Lähen veel isiklikumaks.

Meenutame, et põhiseadusliku kohustuse puudumine sai juba tuvastatud. See on mind õigustanud vahetevahel juurdlema, miks pagana pärast ei võtnud mõned inimesed oma elus ette midagi muud, teinud midagi, mis neile oleks rohkem passinud. Selle passivuse tundemärgid löövad tahes-tahtmata välja, kuhu sa, hing, oma pärisolemust ikka peidad! Välisteenistuses on nähtud hingelt lavatähti ja militaarvõitlejaid, intrigante ja ärikaid, luftivendi ja udukujusid. On nähtud joodikuid. On nähtud seda ja teist. Igale on ju elus tegelikult koht olemas ja see koht ei pea ilmtingimata ning vägisi olema mõni saatkond või ministeeriumi peamaja Tallinnas!

Veel olen imestanud, kuidas inimesed, ametilt diplomaadid – ehk tuntud sõnastuse järgi kas salakuulajad või sõnumitoojad –, kuidas nad küll saavad elada ja töötada mitu aastat võõral maal nii, et tuttavaks on saanud ainult kohaliku välisministeeriumi trepikäänakud ja tugitoolid. Aga mis juhtub su ajutise kodumaa kõrtsides ja turgudel, hotellides ja randadel, maanteedel ja külatanumatel, poodides ja pesumajades – kõik see on neile kauge ja võõras. Pole käidud, pole nähtud, pole mõeldud, pole tuntud ega tunnetatud. Kuid niimoodi ei sünni eales tõelist salakuulamist ega tõelisi sõnumeid! Noh, ikka leiab tubli ametnik hea ettekäände konutada saatkonnas arvutiekraani ees, mis ilmutab iga päev su postkasti kukkuvaid sadu e-kirju ja infonuppe, istuda arvuti ees, mis lubab sul sorida iseseisvalt maailma virtuaalses totaalsegaduses. Ja tööpäeva lõpul võib tuikuda uimaselt koju või äärmisel juhul kahekümne kaheksandat korda X riigi vastuvõtule ja seitsmekümne viiendat korda mingile suvalisele konverentsile, mille rahvasuu on ammu ristinud kassiristseteks.

Aga Goethe märgatud elu haljas puu pole kunagi kuivanud, seda virtuaalmiraažidesse armujad ei tea.

Muidugi, mööname, et põhiseaduse teine paragrahv annab kodanikule kapaga õigusi, millest osav leiab ikkagi, kas või kõigi kiuste, mitu põhjust just Eesti diplomaadiks hakata.

Kui oleks minu teha
, siis kirjutaksin ma sellesse peatükki juurde ühe paragrahvi, mis lisaks põhiseadusesse uue mõiste ja ühtlasi ka ühe uue dimensiooni. See on moesõna „holistiline”. Moesõna, mis peidab endas tegelikult vanu väärtusi. Kes need imetletud mitmekülgsed renessansiinimesed muud olid kui holistlikud tüübid! Kes need kreeka-rooma või vanade eestlaste jumalad ja maavaimud muud ikka olid kui inimeste holistlike kujutluste peegeldused, meie holistlikud iidolid. Mäletan veel omaaegse Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõude, kes olid kodus inseneriteaduses ja võimelised ka muusikaarvustusi kirjutama, või siis majandusanalüüsi proffi, kes tegi ühtlasi keeleteadust. Puhtad renessansitüübid. Holistilise silmavaatega inimesed, kelle vähesuse üle alati kurtma peab. Vähemalt Eestis küll.

Kui inimene ei õpi õige pea teadlikult holistliline olema, siis mängib muu loodus ta igal juhul üle, tehtagu kliimaprogramme või võideldagu terrorismiga, ennustatagu tsunamisid täpselt või paigutatagu aktsiaid kavalalt, miski ei loe. Holistiline maailm mängib lamedalt tajuva ja lamestuva inimese üle. Kui Eesti põhiseaduses oleks kodaniku põhiõiguste hulgas (kohustusest ma esialgu ei unistagi) õigus mõtelda ja käituda holistlikult ja kui kodanikud seda õigust rakendaksid ennekõike riigi juhtimises, siis oleks Eesti varsti enneolematult huvitav maa.

Siis oleksime me selles elus ja selles maailmas, mis meie kasutusse antud, kõik head salakuulajad ja veel paremad sõnumitoojad. Siis oleks meil tõepoolest veel lootust pikemaks ajaks.

Valu on postmodernistliku meediamaailma kujutiste voo üks ligitõmbavamaid teemasid. Negatiivse reaktsiooni nautimine distantsilt saab võimalikuks paljuski tehnoloogia, digitaalsuse ja satelliittelevisiooni kaudu. Need on meediumid, mis täidavad maailma kannatuste, karjete või pitsitusega südames ja samas mingi sõnulseletamatu naudinguga. Valu on üks moodsa maailma kunsti osiseid, mille vahendamisel on oma poeetika ja stilistika. Valu on infoga kaasa antav antihumanistliku maailma boonus ja  kõigi õudustega harjunud meelte ergutamise järjekordne katse. Ei ole vist vaja lisada, et sellist tüüpi vahendatud valu doosid peavad efektiivsuse nimel muutuma suuremaks, õudsemaks ja baseeruma kordustel. Valu peab muutuma valusamaks. Vahendatud valu kätketakse ligitõmbavatesse ja tarbimisrutiinile vastanduvatesse „huvitavatesse” teemadesse (näljahäda, genotsiid, looduskatastroofid, sõda, meeleavaldused, mõrvad, kriminaalsus üldisemalt jne). Kuivõrd keskmine lääne inimene puutub ekstreemsustega harva kokku, peab ta valu meedia kaudu endale manustama või vähemalt arvatakse, et talle on seda vaja manustada. Kuna äärmuslikud ja fataalsed sündmused on kõige kõrgemalt hinnatud, enam korratavad ja kommenteeritavad, siis saavad need ka „reaalsuse” konstrueerimise keskmeks või tuumaks. Kordamist ei vaja ka see, et valu on kasumit taotleva meedia oluline toode, valu „müüb”. 

On neid, kes ei saa suhtuda reaalsusse üleolekuga

Sellise kirjelduse sisemist loogikat  peab  Susan Sontag oma viimaseks jäänud raamatus „Vaadeldes teiste valu” sõna otseses mõttes küüniliseks ja radikaalseks. Ennekõike viitab ta kahele ka  ülaltoodud  mõttekäiku inspireerinud käsitlusele. Kujutise küünilise kriitika või  „reaalsuse kadumise” teooriatest on tuntumad Guy Debord’i vaatemänguühiskonna kontseptsioon ja Jean Baudrillard’i simulaakrumite või simuleeritud reaalsuste kirjeldused.

Reaalsuse kujutamist üksnes totaalse vaatemänguna peab Sontag provintslikuks ning maailma rikkamates piirkondades elavate inimeste kahtlase väärtusega privileegiks: „…on absurdne üldistada teiste kannatustele reageerimise võimet, lähtudes nende uudistetarbijate mõtteviisist, kel pole olnud isiklikku kokkupuudet sõja ning massiivse ülekohtu ja terroriga. Leidub sadu miljoneid televaatajaid, kes pole televisioonis nähtuga kaugeltki ära harjunud. Nemad ei saa endale lubada luksust suhtuda reaalsusesse üleolekuga” (lk 96). Kindlasti on sellist tervemõistuslikku, kuid samas mitte naiivset vaadet mõjutanud autori enda „sõjakogemus” – viibis ta ju mitut puhku 1990ndate keskel piiramisrõngas Sarajevos, kus valu ja kannatuse nägemine ei olnud mingite meediavormidega suunatud või piiratud; kus valu, vaatamise ja kogemuse distants oli minimaalne.

Kuid tegelikult on ka Sontag ise teinud korrektiive suhtumises kujutiste ja maailma vahelisse suhtesse juba oma raamatus „Fotograafia”. Seal esitatud seisukoha toob ta esile ka selles teoses: „vulgaarsete ja kohutavate kujutiste armutu levitamine õõnestab meie võimet reageerida kogemustele emotsionaalse elavuse ning eetilise relevantsusega” (lk 94). Reaalsuse tajumine väheneb või moondub. Näiteks osutab ta 11. septembri sündmustes ellujäänute takkajärele kasutud kirjelduskeelele: kui varem väljendati uskumatuid läbielamisi üldjuhul väljendiga „see oli täpselt nagu unes”, siis Hollywoodi katastroofifilmide ja -uudiste mõjul kasutatakse oma selgitustes massiliselt sõnu  „ebareaalne”, „sürreaalne” ja „filmilik”. Ka siit järeldub, et teatud eetilisus on asendumas esteetikaga – teatud traditsiooniliste humanistlike moraaliküsimuste diskurss on suuremal või vähemal määral kattumas vormi problemaatikaga. Raamatu üks alateemasid, ekskurss kannatuste-teemalise fotograafia minevikku, tõestab, kui oluline roll oli/on selles valdkonnas lavastuslikkusel, mis lähtub vajadusest rahuldada nt esteetilisi või ideoloogilisi (sh eetilisi) nõudeid. Meedium teisendab niisiis kujutistekultuuri erinevaid teemasid, sealhulgas ka traagilisi kujutisi. Põhimõtteliselt jõuab Sontag vähemalt oma meediumist lähtuvas analüüsis ülalmainitud radikaalsetele kriitikutele võrdlemisi lähedale. Kuid esitab neist erinevalt mitmeid vaatajal tekkida võivaid  eetilisi küsimusi: kas ma pean teiste kannatusi vaatama? kas ka minul peab valus olema? kes on kõiges selles süüdi? kas ma peaksin empaatilisem olema? jms.

Üks probleem lähtub kohe pealkirjast. Kes on need teised, kes kannatavad? Üks võimalus sellele vastata on osutada indiviididele, kes on sattunud traagilisse situatsiooni, aga kes ometi on „meie” (Ameerika sõdurid, Eesti sõdurid jne). Kuid selle raamatu üks alateemasid osutab ka neile „teistele”, kes ei kuulu lääne geograafilisse või kultuuriruumi: nt Aafrika ja Aasia  kui „teised”. Sontag juhib näiteks tähelepanu sellele, kuidas postkoloniaalse maailma kujutised lähtuvad ikka kunagisest koloniaalsest tehnikast ja praktikast, kui asumaade elanikke demonstreeriti metropolides „loomaaiana”.  „Eksootilise valu” importimine lääne kogemusse lähtub sellest tulenevalt teistsugusest esteetikast, mis on šokeerivam, suureplaanilisem, täpsem, julmem. Need võtted omakorda loovad jälle ka erineva eetilise paradigma. Selline topeltesteetika hoolib küll „oma” ohvrite ja nende lähedaste moraalsetest jms kaalutlustest, samas kui nälgivate aafrika laste eksponeerimise puhul nende hoolivate hoiakutega ei arvestata.  Me filmime ja vaatame  naudinguga India alamklassi perekonna probleeme täis eluolu, samas keelame Kadri Kõusaare „oma” valust kõneleva filmi näitamise ja vaatamise. 

Tüütab  kõige traagilise ja šokeeriva kiuste

Muidugi ei saa ka Sontag  mööda vaadata sellest, kui suurt ja otsustavat mõju avaldab  nn „CNNi efekt” või valu „uudiseks” muutmine kogu  valu diskursusele, reaalsuse mõistmisele ja kõige olulisem – mäletamisele.  Igaõhtune sõda minu elutoas tühjendab lõpuks sündmuse selle tähendusest või jõust, vaataja väsib või huvitub uutest elamustest – see tüütab  kõige traagilise ja šokeeriva kiuste. Loobumine end ammendanud teemast on täpselt nupulevajutuse kaugusel. Sontagi arvates pääseb  kujundite ja kuvandite lakkamatu kordumise maailmas mõjule just stoppkaaderliku olemusega vorm: „ Informatsiooni ülekülluse ajajärgul pakub foto kiiret moodust millegi mõistmiseks, ning kompaktset vormi selle mällu talletamiseks. Foto on nagu tsitaat, maksiim või vanasõna” (lk 24). Nõnda on foto tänapäeva liikuvate klippide maailmas üks toimivaid mäletamise vorme, postmodernse pärimuse liik.

Oma käsitluse lõpulehekülgedel toonitabki Sontag, et  mäletamine on eetiline akt ja kannatuste kujutised on selle eetika elushoidjad, kuigi arusaadavalt tekitab pidev kannatusi eksponeeriva visuaalia rünnak vastupidise iha:  tahtmise neist loobuda, need parema enesetunde nimel unustada. See on mõistetav reaktsioon. Kuid Sontagi arvates  ei ole  kujutatava valu hajumine või vastupanu negatiivsetele emotsioonidele sugugi mitte vaataja defekt või möödahiilimine tõsistest asjadest, vaid need fotod olekski pigem  „üleskutse tähele panna, mõtiskleda, õppida, uurida valitsevate võimude õigustusi rahvahulkade kannatustele” (lk 101).  Siin jõuab Sontag tegelikult fotograafiast väljapoole, kogu eelmise sajandi ajaloo tumeda hoovuse lätetele, reaktsioonideni, mis käivad kaasas piltidetaguse ruumi ja sündmustega. Sontag eristab kahte kategooriat, mäletamist ja mõistmist, ta küsib: kas kramplik ja sundiv mäletamine ei pärsi lõpuks ikka mõistmist? Mäletamise eelistamine mõistmisele ei ole lahendus rahva ja tema mineviku lepitamiseks. Traagiliste sündmuste ja emotsioonide kujutiste eetika oleks siis „valusate küsimuste” esiletuleku eelduseks, mitte üksnes süü- ja kaastunde või v
iha tekitamise teenistuses. Sontagi lühike monograafia ei ole kirjutatud mitte niivõrd  fotograafiast erialaselt huvitatud lugejale, vaid ikka ennekõike visuaalses tänapäevas ekslevale inimesele. Pealtnägijale, kes viibib nii ajalises kui ruumilises plaanis sündmustest eemal, kuid kes ometi ei taha seda distantseeritust ümber vahetada meelelahutuseks või lihtsustatud teoreetiliseks skeemiks. 

Kui tegeliku pornograafia levikul Internetis on kehtestatud mõningaid juriidilisi piiranguid, siis võiksid Eesti Interneti-kommentaare haldavad firmad oma hea nime säilitamiseks luua kas või sümboolsed piirangud kommentaaride lugemiseks ja kirjutamiseks, nagu on teinud Eesti Päevaleht, nõudes sisselogimist. Kuna Delfi portaal on vägagi sõltuv anonüümse kommenteerimise võimalusest, siis võiks too kaaluda hoopis kommentaaride lugemise piirangut, näiteks sisselogimise nõudega. Nii vähemalt ei satu lugema see, kes lugeda ei taha. Samasuguse hoiatuse kui täiskasvanute lehekülgedel oleks kohane seadustada: sisened omal vastutusel verbaalselt räigesse maailma. Mingit tsenseerimist ma ei poolda, sest roppu juttu võib rääkida ka ilusate sõnadega.