Jätkumuutu või põru

Tõlgitud raamatust: Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe, Hegemoonia ja sotsialistlik strateegia: radikaalse demokraatliku poliitika poole (Verso: 1985), lk 171-175.

See, mida neokonservatiivne ehk neoliberaalne “uusparempoolsus” vaidlustab, on üks teatav liigendus, mis on pannud demokraatliku liberalismi õigustama riigi sekkumist võitlusesse ebavõrdsusega ning Heaoluriigi rajamist.  Selle muudatuse kriitika pole sugugi hiljutine nähtus.  Juba 1944. aastal algatas Hayek raamatus “Tee orjusesse” raevuka rünnaku riikliku sekkumise ja majandusliku planeerimise mitmesuguste vormide, mida tollal parajasti juurutati, vastu. Ta kuulutas, et Lääne ühiskonnad on teisenemas kollektivistlikeks ja liiguvad seega totalitarismi suunas.  Tema väitel ületatakse kollektivismi lävepakk hetkel, mil seadus muutub administratsiooni kontrollimise vahendist instrumendiks viimase käes selleks, et omastada endale uut võimu ja lihtsustada bürokraatia levikut.  Siit alates on vältimatu, et seaduse võim väheneb, bürokraatia võim seevastu aga suureneb.  Ent tegelikult on selle neoliberaalse kriitika kaudu vaidlusteema hoopis mainitud liigendus liberalismi ja demokraatia vahel, mis teostus XIX sajandi kestel.1  See liberalismi “demokratiseerumine”, mis osutus paljude erilaadsete võitluste tagajärjeks, avaldas lõpuks sügavat mõju ka sellele vormile, milles vabaduse (liberty) ideed ennast käsitama hakati.  Locke’i traditsioonilisest vabaduse määratlusest – “vabadus tähendab olla vaba teiste inimeste põhjustatud survest ja vägivallast” – oleme nüüd koos John Stuart Milliga liikunud “poliitilise” vabaduse ja demokraatliku osaluse tunnustamisele vabaduse oluliste komponentidena.  Veelgi hilisemal ajal, sotsiaal-demokraatlikus diskursuses, on vabadus hakanud tähendama “võimet” teha teatavaid valikuid ja hoida avatuna tervet rida reaalseid alternatiive.  Seetõttu peetaksegi tänapäeval vaesust, hariduse puudumist ja suuri lahknevusi elutingimustes vabaduse rikkumiseks.

Just seda muudatust soovibki neoliberalism küsitavaks seada.  Hayek on kahtlemata olnud see inimene, kes pühendus kõige tarmukamalt liberalismi põhimõtete ümbersõnastamisele, eesmärgiga sõdida nende tähendusnihete vastu, mis võimaldasid mitmesuguste vabaduste laiendamist ja süvendamist.  Ta kutsub üles taaskinnitama liberalismi “tõelist” loomust doktriinina, mis taotleb riigi võimupiiride minimaalseks taandamist, et maksimeerida sellega keskset poliitilist eesmärki: individuaalset vabadust.  Seda viimast määratletakse jällegi negatiivselt kui “inimeste sellist olukorda, kus ühtede sunnivõim teiste üle on kärbitud niivõrd kui see ühiskonnas üldse võimalik.”2  Poliitiline vabadus on näilikult sellest määratlusest välja jäetud.  Hayeki järgi on “demokraatia olemuslikult vahend, utilitaristlik abinõu riigisisese rahu ja indiviidi vabaduse turvamiseks.”3  See katse pöörduda tagasi vabaduse traditsioonilise käsituse juurde, mis iseloomustab viimast kui mittesekkumist piiramatu omastamise õiguse ja kapitalistliku turumajanduse mehhanismi suhtes, teeb suuri pingutusi, et mustata igasugust “positiivset” vabadusekäsitust kui potentsiaalselt totalitaarset.  Ta kinnitab, et liberaalne poliitiline kord saab eksisteerida üksnes kapitalistliku vabaturumajanduse raamistikus.  “Kapitalismis ja vabaduses” kuulutab Milton Friedman, et see on ainus ühiskonnakorralduse tüüp, mis austab individuaalse vabaduse põhimõtet, kuna kujutab endast ainsat majandussüsteemi, mis on võimeline koordineerima suure hulga inimeste tegevusi ilma, et peaks kasutama selleks sunnijõudu.  Igasugust riiklikku sekkumist, välja avatud küsimustes, mida pole võimalik turu kaudu reguleerida, peetakse kallaletungiks indiviidi vabadusele.  Sotsiaalse ehk ümberjaotava õigluse arusaam, niivõrd kui sellega õigustatakse riiklikku sekkumist, on üks neoliberaalide soositumaid sihtmärke.  Hayeki järgi on tegemist mõistega, mis osutub liberaalses ühiskonnas täiesti arusaamatuks, kuna “sellises süsteemis, kus kõigil on lubatud kasutada oma teadmisi oma isiklikel eesmärkidel, on “sotsiaalse õigluse” mõiste paratamatult tühi ja tähendusetu, sest seal ei saa mitte kellegi tahe määrata erinevate inimeste suhtelisi sissetulekuid ega vältida, et need võiksid osaliselt sõltuda juhusest.”4

“Libertaarsest” vaatepunktist on Robert Nozick samuti vaidlustanud arusaama, et võiks eksisteerida selline asi nagu distributiivne õiglus, mida riik justkui peaks edendama.5  Tema arvates on riigi ainsaks vabadusega ühilduvaks funktsiooniks kaitsta seda, mis meile õigusega kuulub, kuna tal puudub õigus kehtestada makse, mis ületavad selle politseilise tegevuse arendamiseks vajalikku taset.  Erinevalt ameerika ultralibertaaridest, kes eitavad igasugust riiklikku sekkumist6, õigustab Nozick minimaalriigi – see tähendab, seaduse ja korra – olemasolu.  Kuid riik, mis läheks sellest kaugemale, oleks õigustamatu, sest sellisel juhul rikuks ta indiviidide õigusi.  Pealegi, väidab Nozick, pole olemas midagi käepärast, mida riik võiks seaduslikult jaotada, sest kõik olemasolev on indiviidide omanduses või siis nende legitiimse kontrolli all.

Teine viis rünnata liberalismi ja demokraatia vahelise liigenduse õõnestavaid toimeid oleks – neokonservatiivide kombel – sõnastada ümber demokraatia enese mõiste selliselt, et piirata selle rakendusvälja ja kammitseda poliitiline osalus üha ahtamale pinnale.  Nii soovitab Brzezinski “üha enam eraldada poliitiline süsteem ühiskonnast ja vaadelda neid kahe eraldiseisva entiteedina.”7  Eesmärk on eemaldada avalikud otsused järjest rohkem poliitilise kontrolli alt ning viia nad ekspertide ainuisikulise vastutuse alla.  Sellisel juhul oleks tulemuseks põhimõtteliste otsuste depolitiseerimine nii majanduslikul kui ka ühiskondlikul ja poliitilisel tasandil.  Selline ühiskond oleks Brzezinski arvates demokraatlik “libertaarses tähenduses; demokraatlik mitte poliitikat kujundavate fundamentaalsete valikute teostamise mõttes, vaid teatud autonoomsete valdkondade säilitamise mõttes individuaalsele eneseväljendusele.”8  Kuigi demokraatlikku ideaali otseselt ei rünnata, üritatakse see ometigi tühjendada igasugusest sisust ja esitada uus määratlus demokraatiale, mis teeniks tegelikult sellise režiimi legitimeerimise eesmärki, kus poliitiline osalus oleks praktiliselt olematu.

Prantsusmaal on uusparempoolsuse teoreetikute seas esitatud märksa jultunumat ja otsesemat demokraatiakriitikat.  Nii kuulutab selle peamine eestkõneleja Alain de Benoist avalikult, et Prantsuse revolutsioon märgib üht fundamentaalset järku Lääne tsivilisatsiooni mandumises – mandumises, mis sai alguse kristlusest, sellest “antiikaja bolševismist”.  Edasi väidab ta, et eitada tuleb 1789. aasta “Inimõiguste deklaratsiooni” vaimsust ennast.  Tõstatades osavalt tervet rida libertaarseid teemasid 1968. aasta liikumisest, täheldab Alain de Benoist, et üldisele valimisõigusele otsustava rolli omistamisega asetab demokraatia kõik indiviidid samale tasemele ega suuda vääriliselt hinnata nendevahelisi olulisi erinevusi.  Siit tuleneb ka kodanikkonna ühetaolistumine ja massistumine, kehtib üksainus norm, mis näitab demokraatia paratamatult totalitaarset iseloomu.  Silmitsi samaväärsusahelaga võrdsus = samasus = totalitarism, kuulutab uusparempoolsus “õigust erinevusele” ja kinnitab järgnevust erinevus = ebavõrdsus = vabadus.  De Benoist kirjutab: “Ma nimetan “parempoolseks” sellist hoiakut, mis tunnistab maailma mitmekesisust ja seega ebavõrdsusi heaks, maailma üha suurenevat ühtlustumist aga, mida soosib ja kutsub esile totalitaarse ideoloogia kiliastlik diskursus, kurjaks.”9

Oleks viga alahinnata nende püüdluste olulisust selliste mõistete nagu “va
badus”, “võrdsus”, “õiglus” ja “demokraatia” ümbersõnastamisel.  Vasakpoolsuse traditsiooniline dogmatism, mis omistas poliitilise filosoofia keskmes olevatele probleemidele teisejärgulise tähtsuse, lähtus selliste probleemide “pealisehituslikust” iseloomust.  Õigupoolest tundis vasakpoolsus huvi üksnes infrastruktuuriga ja seal moodustuvate subjektidega seotud piiratud küsimuste hulga vastu, samas kui tohutu kultuurivälja tervik ja sellest tulenev tegelikkuse defineerimine – teisisõnu, kogu see mitmesuguste diskursiivsete formatsioonide hegemoonse ümberliigendamise üritus – jäeti vabaks parempoolsele initsiatiivile.  Pealegi, kui kogu seda parempoolsusega seostatud liberaal-demokraatlikku riigikäsitust vaadeldi lihtsalt kodanliku domineerimise pealisehitusliku vormina, osutus tõepoolest keeruliseks – langemata sealjuures jämedasse olupoliitikasse – kaaluda mingitki muud võimalikku hoiakut.  Ent olles kord loobunud baasi ja pealisehituse eristusest ning lükanud tagasi arusaama, et eksisteerivad privilegeeritud punktid, millele toetudes on võimalik algatada emantsipeerivat poliitilist praktikat, saab selgeks, et vasakpoolse hegemoonia-alternatiivi püstitamine saab tuleneda üksnes koondumise ja poliitilise kokkuseadmise keerukast protsessist, mis peab olema tähelepanelik igasuguse hegemoonse liigenduse suhtes ühiskondliku tegelikkuse mis tahes valdkonnas. 

See vorm, kuidas vabadust, võrdsust, demokraatiat ja õiglust poliitilise filosoofia tasandil määratletakse, võib evida olulisi tagajärgi diskursuse mitmetel teistel tasanditel ning mängida otsustavat rolli masside tavamõistuse (common sense) kujundamisel.  Muidugi ei saa neid kiirguvaid toimeid mõista filosoofilise vaatepunkti lihtsa omaksvõtuna “ideede” tasandil; pigem tuleks neid vaadelda kui diskursiiv-hegemoonsete toimingute keerukamat hulka, mis hõlmab tervet rida nii institutsionaalseid kui ka ideoloogilisi aspekte, mille kaudu teatavad “teemad” teisenduvad diskursiivse formatsiooni (s.o ajaloolise bloki) sõlmpunktideks.  Kui neoliberaalsed ideed on saavutanud kaheldamatu poliitilise resonantsi, siis seda seetõttu, et nad on võimaldanud mitmesuguste vastupanude liigendamise ühiskondlike suhete üha kasvava bürokratiseerumise, millele me äsja viitasime, vastu.  Niisiis on neokonservatismil õnnestunud esitleda oma Heaoluriigi lammutamise programmi indiviidi vabaduse kaitsmisena rõhuva riigi vastu.  Kuid selleks, et filosoofia muutuks “orgaaniliseks ideoloogiaks”, peavad eksisteerima teatavad sarnasused selle filosoofia poolt konstrueeritud subjektitüübi ja nende subjektipositsioonide vahel, mis moodustuvad teiste ühiskondlike suhete tasandil.  Kui indiviidi vabaduse teemat on võimalik niivõrd tõhusalt mobiliseerida, siis seda ka seetõttu, et liberalism on vaatamata oma liigendatusele demokraatliku kujutelmaga jätkuvalt säilitanud indiviidi tekitamise maatriksina selle, mida Macpherson nimetas “omastavaks individualismiks” (possessive individualism).  See viimane mõistab indiviidide õigusi eksisteerivana enne ühiskonda ja tihtipeale ka ühiskonnale vastanduvalt.  Ent mida enam hakkasid demokraatliku revolutsiooni raames neid õigusi nõudlema üha arvukamad subjektid, muutus omastava individualismi maatriksi purunemine vältimatuks, kuna ühtede inimeste õigused hakkasid põrkuma teiste inimeste õigustega.  Just sellesse demokraatliku liberalismi kriisi konteksti tulebki asetada see ofensiiv, mis taotleb liberalismi ja demokraatia vaheliste liigenduste õõnestava potentsiaali tühistumist sellega, et kinnitab taas kord liberalismi keskset rolli individuaalse vabaduse kaitsjana igasuguse riikliku sekkumise eest ja vastanduvana demokraatlikule komponendile, mis rajaneb võrdsetel õigustel ja rahvasuveräänsusel.  Ent see katse piirata demokraatliku võitluse välja ning säilitada arvukates ühiskondlikes suhetes eksisteerivaid ebavõrdsusi nõuab just selle hierarhilise ja antiegalitaarse printsiibi kaitsmist, mille liberalism oli ise ohtu seadnud.  Seetõttu pöörduvadki liberaalid tuge otsides üha enam konservatiivse filosoofia teemade poole, millest nad leiavad tarvilikke lisandeid ebavõrdsuse õigustamisele.  Oleme niisiis tunnistajaks uue hegemoonse projekti – liberaal-konservatiivse diskursuse – esilekerkimisele, mis üritab vabaturumajanduse neoliberaalset kaitset liigendada konservatismi sügavalt antiegalitaarse ühiskonna- ja kultuuritraditsiooniga.

Tõlkinud  Jüri Lipping

1 Seda liigendust on analüüsinud C. B. Macpherson raamatus “The Life and Times of Liberal Democracy” (Oxford, 1977).

2 F. Hayek, The Constitution of Liberty (Chicago, 1960), lk 11.

3 F. Hayek, The Road to Serfdom (London, 1944), lk 52.

4 F. Hayek, Law, Legislation and Liberty, 2. kd (Chicago, 1976), lk 69.

5 Vt R. Nozick, Anarchy, State and Utopia (New York, 1974).

6 Nende seisukoha esitust vt M. N. Rothbard, For a New Liberty: The Libertarian Manifesto (New York, 1973).

7 Z. Brzezinski, tsiteerituna P. Steinfelsi raamatus The Neo-Conservatives (New York, 1979), lk 269.

8 Samas, lk 270.

9 A. de Benoist, Les idées à l’endroit (Pariis, 1979), lk 81.

Kõigepealt minu õnnesoovid kolleeg Toomas Kallile õnnestunud kunsti- ja sotsiaalse projekti puhul. Ikka on tore mõelda, et keegi on saanud maha millegagi, mis on meie silme all muutumas rahva ühisvaraks – mis sellest, et väga erinevatel põhjustel. On hea olla raamatu autor, mille kohal kõrgelaubalised irooniliselt itsitavad, mida sapiselt tsiteerivad “Olukorrast riigis” paljunäinud ajakirjanikud, mida võib-olla uurib ka Kremli kolmanda järgu analüütik, mida aga samas metsakülas muldrikul ühe sangaga prille ette sättides loeb valjusti hardunud maataat, lapselaps pisikese pestud käekesega lehekeerajaks ja kuulajaks võetud. Tolle ajukäärude puhta lehe vaha säilitab kõik, nii et kui ta ükskord parlamenti peaks sattuma, teeb ta kindlasti ettepaneku see raamat kui rüütliloo alusteos algkoolide õppekavasse võtta, kust see religiooniõpetuse välja puksib. See raamat jääb, kodanikud seltsimehed.

Raamat on vormilt folkloorne. Kahesaja seitsmekümne kaheksa lookese kujuks on pajatus. Jutustajaks on kujuteldav kaasaegne – keegi, kes on Rüütliga toimunu ajal samas aegruumis viibinud. Kronoloogiline telg algab hällist ja lõpeb presidendiks saamise esimeste päevadega. Vahepeale jäävad merevägi ja õpinguaastad, näidissovhoosi direktori ja EPA rektori amet ja lõpuks parteimehe elu  “Valges Majas”. Vastavalt aegruumile erineb jutustaja kõnepruuk, varieerudes kantseliidimaigulisest murdelis-lopsakani. Torkab kohe silma, kui suhteliselt suur tähtsus on raamatu formaati arvestades presidendi abikaasal. Tema on folkloori põimitud juba varasest noorusest peale. Samuti on tähendusrikas, kui suhteliselt vähe on lugudes Mere ainest. Mõlemad näitavad autori tarkust.

Kindlasti võib spetsialist 278 loo hulgas tuvastada mitmesuguseid kihistusi. Uuemad on näiteks mõned  filoloogilised naljad, kas või autoostust. Lühendit “mill” miljoni tähenduses eestlane nõukaajal lihtsalt ei tundnud. Seda ei läinud tal oma igapäevases elus vaja, mitte nagu nüüd, kus kroonimiljonid lendavad ette ja taha. Tollal esines säärases koguses üksnes rahvastikku, ruutkilomeetreid ja liivateri mererannal. Viimased neli ja pool aastat Rüütli tegevusest on Kall kõrvale jätnud. Muidugi, raamatukirjutamine  on pikk protsess. Aga säärase pajatuste kogumiku puhul on tegemist ju lineaarse kompositsiooniga. Materjali sellest, mis Rüütliga Kadriorus juhtunud, oleks võinud ülikergesti käsikirja otsa lükkida. Ja raamatu kirjastamine ise… no see käib tänapäeval kähku. Pigem kahtlustan siin delikaatseid põhjusi, poliitilist korrektsust või midagi veel ülevamat, mis Kalli tagasi hoidnud. Ta ei ole vist tahtnud sekkuda presidendivalimise mudamaadlusse, mida Rüütli viimase aja tegemistest pajatavad  lood oleksid võinud ühes või teises suunas kallutada. Siin näeme elavat näidet, kuidas meie loovisikud, kes etendasid nii olulist osa Eesti Vabariigi taastamise barrikaadidel, on nüüd lõplikult oma kirjutuslaudade taha tõmbunud ega soovi enam ühiskonna asjadesse sekkuda.

Selle pajatuste laama puhul muutuvad peaaegu automaatselt oluliseks paar laiemat tausta. Esiteks tuleb iseenesest ette võrdlus põhimõtteliselt samasuguse raamatuga, mis üllitatud mõned aastad tagasi eelmise presidendi kohta. Teine on (juba mainitud) asetumine peatse presidendivalimise konteksti. Need on väga olulised asjad. Esmalt teisest.

Mitmes meediakanalis on viimasel ajal vastandatud kaht teost: Madis Salumi Rüütli-raamatut ja Kalli oma. Salumi raamat glorifitseerivat, samas kui Kalli oma panevat peenelt ära. Nõnda viimane justkui tasakaalustavat esimese lauspropagandistlikku suunitlust. Aga nõnda on asjad üksnes nominaalselt, pealispindselt. Tõde on paraku teistsugune. Missugune ka polnud “Rüütel rahva keeles ja meeles” autori visioon, objektiivselt tõstab tema raamat Rüütli populaarsust rahva hulgas kindlasti rohkem kui Salumi ülistus. Miks? Igasugune sõbralik naer kellegi aadressil põhimõtteliselt inimlikustab toda ja toob lähemale. Raske on välja mõelda midagi, mis teeks poliitiku või riigimehe rahvale omasemaks ja armsamaks kui anekdoodid, kui need just väga sapised pole. Inimlik kuvand on poliitikule demokraatlikus ühiskonnas alati ülimalt tähtis.

Ja siit jõuamegi teise konteksti juurde. See on erinevus Mere-raamatust. Tolle aineks olid valdavalt lood, mis asjaosalisega tõepoolest juhtunud. Sest Meri oli haruldane isik, kes mängumaiana lausa tekitas enda ümber groteskseid ja ekstravagantseid olukordi. Ainult mine ja kirjuta üles. See johtus tema iseloomust ja meelelaadist. Rüütliga ei ole analoogilisi asju märkimisväärselt juhtunud. Vastupidi, temaga on tegelikult üldse vähe juhtunud, kui karjääriredeli vormiv ja partei suunav roll kõrvale jätta. Ka see tuleneb asjaosalise iseloomust ja meelelaadist. Sestap polnud ka Ekspressipoistel kui autoritel omal ajal tarvidust saata Merd asendusliikmena ehedasse folkloristikasse. Polnud tarvidust teda vanade pajatuste ja anekdootide tegelaseks teha. Möönan, et siin võib muidugi Kalli poolt olla tegemist eriti peene intellektuaalse vihjamisega. Et näete, kuna inimesega ei ole elus eneses anekdoote sündinud, siis ma olengi teinud temast üldtuntud legendide tegelase. Sest need lood on ju nii tuntud, et igaüks teab, et see ei saanud juhtuda Rüütliga, ja sellest tulebki peen iroonia, hah-haa-haa. Loodan täiesti ausalt, et see nii oligi, aga terve mõistus ütleb, et päriselt ei saanud see projekt õnnestuda. Raamatu retseptsioon ei kujune niisuguseks.  Asi pole ju haritlaste suhteliselt kitsas ringis, kus Rüütli kuvand on ilmselt teistsugune kui laiema publiku seas. Intellektuaalid teavad, “kuidas asjad on”. Nemad saavad Kalli raamatu toel rohkelt naerda ja nende suhtumine süveneb. Lõppeks teab ka haritlaskond kindlasti paremini kui ülejäänud, et väga suur osa nendest lugudest, mis siin väidetavalt Rüütliga juhtunud, on pärit meie folk- ja poploori mitmesugustest ladestustest. On vanu rahvanaljandeid, nii nagu ka nõukogudeaegsete anekdootide kullafondi kuuluvaid lugusid, kus härra, Ljonja või keegi teine on asendatud Rüütliga. Kuid samuti süveneb ka rivilugejate arvamus. Kindlasti on viimaste seas pärast lugemist neid, kes hakkavadki uskuma, et see kõik on Rüütliga juhtunud. Kui suur ja rikas elu, võib mõni mõelda. Nii et mudamaadlusest, Toomas, oled Sa suutnud hoiduda, ja võib-olla ongi negatiivne vabadus loovisiku jaoks praegu ainus tõeline vabadus. Aga oma osa presidendivalimise kampaaniasse ja eesti ajalookirjutamisse oled Sa kaudselt veel võimsamini andnud. Nolens volens.

Üritagem pronksmehe saatuse variante vaagides alljärgnevalt kaardistada selle taga peituvaid suhtumisi/komplekse.

Pronksmees koristatakse ära. Siin on kaks võimalust: esiteks see, et kõikidel on selle ebamugavust tekitava kuju pärast piinlik, isegi mittepõhirahvuse esindajatel, kelle lojaalsusele võiks see halba varju heita. Sellist käitumist ootaks endise sõjalise vaenlase puhul Moskvas, Washingtonis ja Pariisis ning enamiku riikide pealinnades, ennekõike koloniaalsõltuvusest vabanenud riikide puhul. Kas me kujutame ette, et Moskvas Kremli müüri ääres oleks mälestusmärk saksa sõdurile või et New Yorgi WTC kohale paigaldatakse kas või mälestustahvlike selles mittekonventsionaalses 11. septembri sõjas langenud islamivõitlejatele? Ka Eesti kõrvaldas iseseisvudes Wabaduse platsilt Peeter I kuju, sest pidas seda sinna sobimatuks. Harilikult leidub ikka mõni rühmake sooviga kuju kui sümbolit heroiseerida ja säilitada, kuid enamuse soovi arvestades seda arutama ei hakata.

Pronksmees teisaldatakse tagasihoidlikumasse kohta, näiteks sõjaväekalmistule, alalt leitud säilmed maetakse ümber. Üksikutes riikides on vaenlase mälestusmärke, nt Soomes Nõukogude sõduritele, seda küll mitte keset linna aukohal. Põhjuseks on piisavalt pikk soometumine, mis kujundas muust maailmast erineva poliitilise korrektsuse mudeli. Selline lahendus tekitab pingeid kahelt poolt: ühed nõuavad vaenlase sümboli täielikku kõrvaldamist, teised selle “rahulejätmist”, rõhudes hauarahule ja antifašismi loosungile.

Pronksmees jäetakse samasse paika. Võimulolijad ei julge / ei taha seda teisaldada, kartes kaotada oma valijate toetust. Osa räägib pronksmehe “tähenduse laiendamisest”, üritades Eesti iseseisvuse vastu võidelnute mälestusmärki (ja nende matmispaika) muuta kogu rahva mälestusmärgiks. Teiselt poolelt tugevneb kompromissiotsijate ja igasugu ümarlaudade ülistajate foonil diskursus pead tõstvatest neonatsidest ja natsionalistidest, kes tahavad “ajalugu ümber hinnata”, kogutakse allkirju ja korraldatakse aktsioone. Põhivoolu hulgas leidub küllaldaselt ka oma vähemuskompleksi avalikult propageerivaid arvamusliidreid, kes teise poole arusaamad omaks võtavad ja kuju teisaldamise ettepaneku pooldajaid pilkavad. Leitakse, et vaenlase sümbol on osa ajaloost, mis nõuab hoolikat säilitamist. Selline olukord valitseb näiteks Siberi väikerahvaste hulgas Venemaal: nood õpivad ja väärtustavad Jermaki kangelastegusid, mis seisnesid nende endi vallutamises ja hävitamises. Eestis sobib vastava arusaama näiteks Narva “vabastamise” ülistamine ning Tartu mahapõletaja Peeter I kuju püstitamise soov.

See, mis pronksmehega edaspidi juhtuma hakkab, lubab anda hinnangu Eesti ühiskonnale ning ennekõike integratsioonile, millele on kulunud pool miljardit. Eestlaste arusaama Eesti riigi olulistest asjadest ei ole vähemasti venekeelse elanikkonna häälekam osa omaks võtnud. Veelgi enam, eestlased on vildaka “kogukondade lähendamise” loosungi najal ise üle võtnud suhtumise, et okupatsiooni mainimine ei ole viisakas ja iga muud keelt kõnelev inimene on muutunud immigrandist üleöö vähemuseks, kel õigusi rohkemgi kui põliselanikkonnal.

Leonid Stolovitš, Kohtumised elu radadel. Ilo, 2006. 216 lk.

Leonid Stolovitš, Stihi i žizn. Ingri, 2003. 288 lk. Professor Leonid Stolovitš kuulub sellesse üsna suurde haritlaste rühma, kes Venemaa sõjajärgses antisemiitlikus õhkkonnas leidsid varjupaiga Tartus. Ta esindab neid professoreid, keda meenutatakse lugupidamisega, kuna tänu neile meenutas sõjajärgne alma mater kohati vägagi ülikooli. Stolovitš ise tähistab oma Tartu tulekut sõnaühendiga “emigreerimine Eestisse”. Nii sõnatundliku autori puhul nagu Stolovitš ei ole midagi juhuslikku. Tema vaimseks koduks jäi Piiter nii, nagu vene kultuur defineerib tema vaimsuse. Peterburi ja Tartu kultuurimaailmas oli palju ühist. Lotmani suhtes väljendi “käitus nagu tõeline Peterburi professor” kasutamine osutab, et piiterlastes (nagu Tartuski), säilis midagi “inimeste maailmast”, mille stalinism ja okupatsioon oli enda alla matnud. Pole liialdus väita, et just Stolovitši, Blumi, Lotmani, Bronšteini, Mintsi jt pagemine Tartusse oli Eestile suur vedamine. Venemaa poolt saabus ka hoopis teist laadi inimesi, kes kujundasid pikaks ajaks mulje sellest, mis sealtpoolt on oodata. Muidugi ei korvanud see väikesearvuline rühm stalinlikku aadrilaskmist Eesti intelligentsi hulgas.

Stolovitši tagasivaadetest peatun eelkõige aegadel, mille oluliste kihistuste, inimsuhete, väärtusmaailmade jne kohta meil suuresti autentsed allikad puuduvad. Oma mälestustes toob ta esile probleeme, mida polnud ametlikult olemas: parteiline tsensuur, juutide tagakiusamine, ametliku ideoloogia kriis, sotsiaalteadlaste võitlus oma tegevuse elementaarse mõttekuse eest, kultuuriline vastupanu jne.

Kultuurikonflikt koloniseerimise šokis ja terrori ohvriks sattunud Eesti eliidiga oli ka Stolovitši profiiliga inimestel mitmes mõttes vältimatu. Stolovitši raamat ongi väärtuslik tunnistus eri kogukondade ja tsivilisatsioonide kooselust just immigrandi vaatenurgast. Niinimetatud eestiaegsete inimeste kahtlustavat ja lõpuni tõrjuvaks jäänud suhtumist “immigrantidesse” markeerib raamatus professor Vaga. Selles põlvkonnas ei suudetud üldiselt teha vahet “põgenike” ja “kaadrite”, “marksistide” ja “leninlaste” vahel. Ja nii nähti Stolovitši-taolistes marksismi-leninismi “suuraudadega” (tõlkija on kasutanud sõna “hoburauad”, mis pole õige) vaimuvägistajat. Samas kinnitab raamat, kui oluline on seda vahet teha vähemalt ajaloolastel – selleta pole võimalik minevikku mõista. Või siis mõistetakse nii, et üldiseks kõikehõlmavaks seletuseks saab metsavendade ja dissidentide panus. Meenutagem seejuures Stolovitši tunnistust, et “antistalinist sai minust juba enne Hruštšovi ettekannet” NLKP XX kongressil (st 1956. aastal). Stolovitši kirjeldatav võõraste tõrjumine ja samal ajal nende (rituaalne) tunnustamine on põlgusväärne, nagu igasugune silmakirjalikkus, aga maailm ja inimesed on keerulisem nähtus. Pealegi, vene keel, ükskõik, millest selles keeles ka räägiti, jäi suurele osale Tartu humanitaaridest vähemalt “ohu märgiks”. Mingis mõttes seadis vene keele stigmatiseerumine piiri isegi Lotmani tunnustamisele ja isegi sedavõrd, et XX sajandi suurim tartlane ei jätnud ootuspärast jälge Eesti vaimukultuuri. Tema akadeemikuks valimise vastu ei tõstatatud kahjuks mitte ainult teaduspolitseilisi argumente.

Professor Vaga esindab Stolovitši meenutuses nii-öelda eesti juudivaenulikkust. Siinkohal peaks aga õiendama ühe väite, mis kindlasti ei tule raamatule kasuks. Eestlaste muu hulgas ka omaalgatuslik osalemine holokaustis on häbiväärne ja jätnud suurema pleki meie mainele, kui me seda tunnistada tahame. Kuid kindlasti pole õige väita, et “Saksa okupatsiooni ajal raporteeris Eesti esimesena Hitlerile, et tema territoorium on juudivaba. Eestis, nagu kinnitab lause algus, oli “Saksa okupatsioon”. Saksa vallutajate jõustruktuuri esitamine Eestina ja Eesti valitsusena on üks tänase Venemaa akadeemiliseski kirjasõnas juurdunud klišeesid. Aga seda laadi mütoloogiat eestlaste olemuslikust juudivaenulikkusest levitavad ka need, kes täna oluliselt mõjutavad rahvastevahelisi suhteid Eestis näiteks LICHRI ehk vähemuste õiguste kaitse instituudi direktor pr Semjonova. Estlandi juudivabadusest raporteeris siiski riigisakslasest SS Sonderführer Sandberger.

Ma pole kahjuks kunagi kuulnud Leonid Stolovitšit eesti keeles suhtlemas (kogemus pärineb küll kuuekümnendaist-seitsmekümnendaist aastaist). Eestlased tõlgendasid seda üldiselt kindla märgina (kindlasti alati mitte õiglaselt). Kuid nagu selgub, oli ta piisavalt kursis Tartu kultuurieluga, milles tema kompetents lubas jõuliselt kaasa lüüa. Tema panus omandas aga kaalukuse mitmete spetsiifiliste kvaliteetide kaudu. Nimelt teadis ta ilmselt paremini kui keskmine eestlane, kuidas suhelda bürokraatidega, ta tundis nende “keelt”. Lisaks sellele, ehkki juut oli samuti kahtlane rahvus, oli vene keelt emakeelena rääkivat inimest raskem süüdistada eesti natsionalismis ja Leningradi ülikooli kasvandikku primitiivses nõukogude-vastasuses, kolkuses jne. Mingil viisil andis see rahvusvaheliselt tunnustatud “nõukogude filosoofi maine” eksperdi positsiooni. Seejuures ei oodanud lõpuks keegi Stolovitšilt seisukohavõttu (tal polnud otsest kohustust eesti kultuuri eest seista).

Eesti teatrilukku on Stolovitš läinud oma kaitsekõnedega Paul-Eerik Rummo näidendi “Tuhkatriinumäng” keelustamise vastu. Kultuuritundliku inimesena mõistis Stolovitš selle teose avaramat väärtust ja tõi selle esile ka oma kaitsekõnes. Arvan, et Stolovitšil tekkis tugevam side Eesti vaimueluga seal, kus see tõusis kõrgemale, üldinimlike ja demokraatlike väärtuste kaitsmiseni. Jääb vaid kahetseda, et ta ei kiindunud lähemalt mõnda kunstnikku nagu Boris Bernštein, kes kirjutas väljapaistvalt Arraku graafikast. Kuid Stolovitši mõju eesti kultuurile suurenes ka teistel viisidel; tema arvukate aspirantide hulka kuulus näiteks Marju Lauristin, kelle toetamist hakati talle süüks panema.

“Surnud maja” all mõtlen ma siinkohal nn Marxu maja, kus asusid punaste ainete kateedrid. Seal leidus ilmselt ka “elusaid osi” nagu teadusmetodoloogia, esteetika jne. Stolovitši tagasivaate eesti- ja venekeelne variant erinevad just antud osas. Eestikeelsele lugejale on lisatud eraldi peatükk “Filosoofia kateeder”, mis kinnitab üle ja täpsustab mitmeid kaasaegseile kuulduste kaudu tuttavaid seiku. Stolovitši sissevaade kinnitab seda, kui mitmekihiline oli tollane ülikool ja kogu ühiskond. Meil pole põhjust nõustuda tänaste juhtivate ajaloolaste loodud pildiga, mille kohaselt ülikool oli rängalt polariseerunud: ühel pool seisid EKP/KGB mehed/liikmed ja teisel pool “ausad inimesed”. Professor Blum-Russak, keda tõsimarksistina nii hinnati kui veidi iseäralikuks peeti, seisis EKP KKs mittelojaalsete inimeste nimekirjas. Stolovitš liigitab ta “illegaalsete marksistide” hulka. Lugedes, milliseid raskusi veeretati ette Blumi doktoritöö kaitsmisele, hakkan mõistma, miks tema väitekirja raamatuvariandist (ilmus 1985) on mingit “illegaalsust” absoluutselt võimatu välja lugeda.

Kriisid toovad esile, kes on kes. Professor Mihhail Makarovi murdumine pärast 1968. aasta katastroofi (Praha kevade mahasurumine) saab seletuse – luukere kapis! Makaroviga toimunud metamorfoos oli aga kõigile ehmatav – kuivõrd vähesest vahel piisas, et täiesti mõistlik inimene poliitilise olukorra natukenegi karmistudes tegelikult hullub. Ka Stolovitš ise jätab endast naiivsema mulje, kui see oli ellujäämiseks võimalik. 1967. aastal Rootsi äiale (!) külla sõitnult püüdis ta tõsiselt täita Makarovi soovi üles otsida keegi “kapten Talpak” ja “tuli mõistusele” vaid tänu äia soovitusele seda mitte teha. Minulegi oli suur osa repressioonimehhanismist teadmata, näiteks, et võim sundis Stolovitši-taolisi isegi sula aegadel kirjutama parteikomiteele sionismi hukkamõistvaid kirju. Laiemat hämmastust tekitas aga av
alik vihameelsus, mida salliti kaua. Ühel loengul seitsmepäevase sõja päevil (nagu mulle Ülo Kaevats tollal jutustas) sattunud ta sionistide manamisel nii hoogu, et lõpetanud selle lausega: “Kui mul oleks hea puss, siis lõikaksin ma kõikidel juutidel kõri läbi”. Seejuures on huvitav, et eestlased olid sõjas Iisraeli poolt. Araabia riikides nähti Moskva kliente ja kõik, mis nõrgendas Moskvat, oli rõõmustav.

Stolovitš ei nõustu Eero Loonega Jaan Rebase hindamisel filosoofiapolitseinikuks. Mind ta argumendid ei veena. Jätan kõrvale isiklikud (40 kirjaga seotud) kogemused. Loone vahekord Rebasega oli ilmselt teine kui kateedri nn hegeliaanlikul või siis “illegaalse marksismi” tiival. Rebane ei kuulunud kindlasti filosoofide vähem võimekasse ossa, kuid okupatsioonivõim järgis politseilisi reegleid ka teaduses. Kas on võimalik tõsiselt väita, et sotsiaalteadustes ei otsustatud akadeemikuks ülendamist EKP KKs (enne perestroika’t) ja et see oli akadeemiline otsus? Siis oleks akadeemia koosseis kardinaalselt teistsugune. Millised olid siis Naani ja Maamäe teadussaavutused? Kuid nemad ja mõni veel olid osalised inimsusevastastes kuritegudes! Kas Arnold Koop oli tõesti suur teadlane? Ühiskonnateaduste akadeemiku ülesanne oli parteilise tsensori, kaadrite sortija jne roll. Ungari revolutsiooni mahasuruja, teisitimõtlejate tagakiusaja, hullumajja sulgeja, sh ka Jüri Kuke mõrvamise peasüüdlase sm Andropovi põrguteele asumist tähistas Jaan Rebane ajalehes ahastava järelehüüdega “Suri tõeline leninlane”! See on “saraška” ülema kummardus, milleks pole mingit akadeemilist, isegi mitte poliitilist vajadust (truudust vannuti uutele parteiliidritele). Minu arvates on Andrei Sahharovi hävitav arvamus NKVD sisulisest taastajast Andropovist tõele lähemal, ehkki temagi on veendunud, et Andropov oli “tõeline leninlane”.

Kahju on tõdeda, et kohati on Stolovitš jäänud liiga napisõnaliseks, 50 Tartu aasta jooksul nägi ja elas ta läbi palju, mis on jäänudki kulisside taha. Põhilist me küll juba teame ja oleme väsinud selle ülekordamisest “kes on süüdi”. Kuid filosoofi sissevaade täiendab arusaama neist mehhanismidest, mille abil valitseti riiki ja inimesi. Ta heidab valgust sellele paradoksaalsele seisundile, mis iseloomustas nõukogude administraatorit, parteikaadrit, kes samal ajal oli pantvang, ja mitte ainult privileegide (korterite saamine ilma aastakümneid kestnud lootusetut järjekorda, auto-ostuload, padajanni pakikesed jne) pantvang. Pantvangi võtmise süsteem oligi riikliku poliitika alus. Näiteks rektor Klementit peab ta võimalikuks nimetada “korralikuks inimeseks”. See on vene kultuuris spetsiifiline mõiste. Need olid inimesed, kes täitsid hirmust partei käske, “tegid sigadusi jälestustundega”. Seda laadi “korralikkust” iseloomustab ja kannab väga keeruline rahvuslike, akadeemiliste ja solidaarsuste muster. Nõukogude tegelikkuse mõistmine on ilmselt väga pingutav ülesanne. Ilmselt on vaja Weberi mastaapi mõtlejat, kes arendaks juba olemasoleva sõnavara nagu “legaalne marksist”, “filosoofia politseinik”, “korralik inimene” terviklikuks süsteemiks.

Siiski torkab toodud tsitaadis silma üks omapärane sõnakasutus, mis pole tänapäeva pruugis päris tavaline. Houellebecq nimetab perekonda ja abielu viimaseks primitiivse kommunismi saarekeseks keset liberaalset turumajandust, kus indiviid ühest küljest on ülim väärtus, teisest küljest aga kaup, mis peab ennast ise müüma. Haruldane on siin see, et kommunismi on mõistetud sõna algsemas tähenduses, mis tuleneb sõnast “commune”  ja märgib ühisomandi valitsemist. “Primitiivne kommunism” vastandub niihästi Marxi teoreetilisele konstruktsioonile, mis ratsutas spekulatiivse filosoofia, tööstuse ja progressi-idee laineharjal, kui ka Lenini loodud parteilisele diktatuurile.

Eestis on “kommunism” tänapäeval levinud sõimusõna, mida kasutatakse poliitilise mürafooni tekitamiseks, kõneleja autoriteedi tõstmiseks ja mõnikord vastase nime määrimiseks. Viimane variant on suhteliselt harv, sest eks ole suur hulk kapitaliste ja parempoolseid poliitikuid tulnud just “endiste” hulgast, mistõttu teineteist nahutada oleks narr. Küll toimib kommunismi mõiste hästi teatava kärbsepaberina, mille külge jääb alati sumisema avaliku arvamuse kõige massiivsem ja rumalam osa. Kuna kommunism kehastab okupatsiooni, diktatuuri, genotsiidi ja tsensuuri, siis peab nende ilmingutega kaudselt seostuma kõik, millel on vähegi sugulust XIX sajandi revolutsiooniliste ideede ja hilisema kapitalismi-kriitikaga.

Tõepoolest, teatavas ajaloolises kontekstis ongi kõik need asjad orgaaniliselt seotud; veel enam, võib isegi öelda, et möödunud sajandi diktatuurid, genotsiidid, kommunismid ja fašismid tulenevad lõppkokkuvõttes kapitalismist enesest, mis on nende tõeline kasvupinnas. Marx ja Engels laulsid “Kommunistliku partei manifestis” (1848) ju muu hulgas kiidulaulu Ameerika “avastamisele” ning India ja Hiina turgude “avamisele”, sest kogu koloniaalne vallutus viis inimkonna nende meelest lähemale klassideta ühiskonna tekkele. Siit pole sugugi kaugel tänapäevane arusaam, et demokraatiat peab tervel planeedil levitama majandusliku ülevõimu, sõdade ja popkultuuri abil. Neid asju kommunistlikeks ei peeta, ja eks see õigem olegi, kuigi ühtlustatud massitarbimine sarnaneb mõnedes aspektides väga klassideta ühiskonnale.

Oluline erinevus on siiski olemas: kommunistlikes utoopiates puudub individualism. Siit järeldatakse tavaliselt, et isikliku vabaduse hävitamine on neisse sisse kirjutatud – ja kui tegemist on diktatuuriga, kehtib see loogika raudselt. Diktatuur hävitab individualismi selleks, et võtta indiviidilt vabadus vastanduda ühiskonnale, isegi kui see on muutunud talle vaenulikuks. Kui nüüd aga võrdleme seda punkti tänapäeva liberaalse demokraatiaga, selgub üllatuslikult, et vastandid puutuvad kokku: indiviid vastandub siin ühiskonnale lakkamatult, kuid see kõik toimub vahetusväärtuse kaudu, anonüümsete turujõudude meelevallas. Kogukondlikku tuge pole tal sugugi rohkem kui inimesel, kelle vastandumisjõu on taandanud diktatuur.

Seega võib Houellebecqil teatud viisil ikkagi õigus olla. Pole küll põhjust arvata, et isikliku vabaduse piiramine võiks teha mõne kogukonna õnnelikumaks, isegi kui omavahelised sidemed tugevnevad; küll võib aga olla, et turu ainuvõimust kaugenemine tekitab “saarekesi”, mis tugevdavad kogukondlikku ühtsust ja pakuvad kaitset. Need “saarekesed” polegi midagi muud kui primitiivne kommunism, individualismi hajumine, ühisomandi teke ja vastastikune abi. Muidugi on sellised vormid praeguses ümbruses katkendlikud ja nõrgad, aga see on parem kui mitte midagi. Igaüks, kes usub, et miski ei ole turust tugevam, peab viimaks üksi turuga silmitsi seisma – turust saab teatud mõttes tema viimane kohtunik. Kuid see, kes igatseb Houellebecqi kombel “primitiivset kommunismi”, on kogukondlikele suhetele avatud ja võib ehk vältida mõndagi, mis esineb paratamatuse nime all.