Toeta
Otsi

Jätkumuutu või põru

  • Mädaõunad ühise vastu

    Aet Annist

    Korruptsiooni uurivad antropoloogid on juhtinud tähelepanu sellele, et see mõiste kategoriseerib teatud käitumist kui mitte illegaalse, siis vähemalt kahtlasena. Uurijate asi on mõista, millist käitumist täpselt ja miks. See võib kultuuriti ja isegi kultuuri sees vägagi erineda. Korruptsiooniuurijad Chris Shore ja Dieter Haller (Corruption. Anthropological perspectives. Pluto Press, 2005) on osutanud, et India, Hiina ja Ladina-Ameerika kohalikku majandust ja võimu saab mõista suuresti just korruptsiooni ja selle mõtestamise kaudu. Kellegi äraostmine on Indias iroonilisemate vaatlejate sõnul inimese olulisim tegu kodanikuna. Eestis pole aga ei patronaaž ega mitmeti mõistetavate kinkide jagamine kultuuri olemuslik osa. Võib-olla loob korruptiivsuseks soodsa pinnase hoopis minevikutaak? Nagu nõukogude lohiseva mõisaköie vedajaist mäletame, muutis plaanimajanduslik kaos sotsialismileeris korruptsiooni endeemiliseks. Niisugune bürokraatlik süsteem, mille mutrikestel on ükskõik, kuidas ühiseid ressursse jaotatakse, kui vaid enda taskud piisavalt täis saaksid, korrumpeerub hõlpsalt. Nagu mitmed vaatlejad nendivad, iseloomustab korruptsioon ka paljusid postsotsialistlikke riike. Kuid mastaapsed korruptsioonijuhtumid on viimastel aastatel paljastunud just läänemaailmas, näiteks USAs ja Inglismaal.

    Ehk põhjendabki korruptsiooni võimalikkust nii sotsialismis, postsotsialismis kui kapitalismis seesama ühine ükskõiksuse joon: kõigis neis majanduspoliitilistes süsteemides kiputakse riiki, ühiskonda ja keskkonda kohtlema kui isikliku hõlptulu allikat, mitte kui jagatud vastutust nõudvaid nähtusi. Poliitiline ja majanduslik süsteem, mis põlastab ühist vara ja heaolu, olgu ideoloogias või reaalses käitumises, soosib aga just äraostetavust. Mida enam on poliitikategemine vaid majanduslobile reageerimine, mida ähmasem on parteisid eristav sisu, seda vähem ahvatleb poliitika inimesi, kelle eesmärk on tõemeeli ja kas või isiklike loobumiste hinnaga ühist hüve teenida. Eesti poliitikas võib võrrelda 1990ndate alguse poliitikuid tänastega, et mõista: poliitikasse ei minda enam põhimõtete pärast ja esile on kerkinud karjääripoliitikud. Karjääripoliitikud ei pea kalduma korruptiivsusele, kuid teevad seda märksa suurema tõenäosusega kui põhimõtete nimel võitlejad.

    Üldine ideoloogiline õhkkond aitab iseenda müüdavust õigustada. Selleks on nii hillitsemata vaimustus turumehhanismide toimimise üle kui ahnuse seadmine ühiskondlikuks ideaaliks. Neoliberaalsele süsteemile omane era- ja ühisomandi piiride hägustumine riputab samuti kivi ausalt toimivate võimumehhanismide kõhna kaela ümber. Ja nii tulebki välja, et turuterminoloogiasse mähitud käsi-peseb-kätt-praktikas on terve demokraatlikel valimistel baseeruv poliitiline süsteem fassaadiks, mille varjus erahuvid sõltumatult võimulolijate parem- või vasakkaldest ühishuvidest üle sõidavad.

    Paraku ei ole ka korruptsiooni laia leviku kuulutamine kuigi suureks abiks sellega võitlemises. Analüüsides Läti korruptsioonijuhtumeid, osutab Läti antropoloog Klāvs Slednieks, kuidas ajakirjanduslik pilt müüdavuse suurest ulatusest korruptsiooni takka õhutab. Sügavas veendumuses korruptiivsusest tekitavad althõlma teenuseid soovivad kodanikud juurde vastavaid võimalusi. Üldine usaldamatus poliitikute vastu viib aiva arvukama „mädaõunte” lülitumiseni poliitikasse. Ja viimaks, korruptsioonist rääkimine paljastab muidu varjatult toimivate rituaalsete korruptiivsete läbikäimiste tagamaid, mis aitab seni kõrvalejäänud „teenusepakkujaid” ja -vajajaid oskustes järele.

     

  • Süüdi ettekavatsetud melanhoolias

    Jürgen Rooste

    Mäletan, kui The Eagles tegi üheksakümnendail unplugged-kontserdiga comeback?i. See pilt, mis Eesti Keeltest plaadiümbrise sisemusse peidetud, meenutab natuke toda sündmust, kitarristide olemine ja ilmedki kuidagi… isegi koomiliselt. Sellega sarnasused õnneks piirduvad, sest Eagles on ses mõttes õnnetu bänd, et neil on harva õnnestunud maagiat tabada, see kamp siin istub aga nõiduse soonel.

     

     

    Mind võiks süüdistada melanhoolias (melanhoolia on ju kuritegu ja luuserlus, ohhoi, sellega juba kuskile ei jõua), et need lood mulle meeldivad, sest tõesti ? kõik on sordiini all ja imetasane, mõni asi veidi jää-ääreline, sekka mõni folgitöötlus, ikka pikkade talveõdakute meeleolu, aja kuratlikult aeglane kulg. Selle nimel on Johanson ja Sibul end kuidagi isetumalt muusika teenistusse rakendanud kui tavaliselt, nende hääled Sooääre lauludes on kasutet teisiti, instrumentaalsemalt, kui nad oma asjades tavatsevad.

    Keelte muusika on säärane, et sul on valida, kas võtta see vastu või mitte, nagu mingi leebe usund ? kas tunnistada oma sisimat melanhoolsust, kas vajada pääsu kiirusepöörisest, sest jah, see muusika on peatumine. On meil tarvidust ilmselge helindatud nukruse, rahu, päikesepuudutuse ja teistmoodi lõhnaga ärevuse järele?? mille kuulamine on ise nagu meditatsioon, eeldab meditatsiooni. ?13 meditatsiooni muusikas ja laulus? polekski väär pääliskiri.

     

     

    Plaadil pesitsevad kolme sorti lood: Sooääre tasased laulud, sekka paar särtsakamat, ütleme, et mingi määratlematu, müstilise filmimuusika meeleoluga (näiteks ?Waltz for A. A.?) instrumentaali, mis võiks jääda kuskile vanadesse Ida-Euroopa tasastesse komöödiatesse; siis rahvalaulutöötlused ning paar klassikatöötlust. Debussy leidumine plaadi viimasel äärel, serval, kella allalibisemise hetkes, on täiesti loomulik, sest enim on see plaat impressioon, mälestus mingitest kõladest ja kajadest. Kõla on see, mis jääb meelde, eraldab sind hiljem saginast.

    Sibula-Johansoni lauldud lugudes pole midagi nii hirmus uut ja üllatavat, mis ilmselgelt ei ole ka eesmärgiks seatud, sest Kaplinski luules/laulutekstis (?Kella tiksumist?) räägitakse siin sõnumi valmissaamisest, mis jääb kuskile kahe miljardi aasta taha. Milles see plaat võiks olla siis sekundiosuti liigahtus?

    Kui need lood kokku sulavad, siis tekkib küsimus: milline on Sooääre muusika suhe folgiga, kuidas nad üksteisesse imbuvad? Esmalt arvatavasti inspiratiivne, ja ma ei mõtle motiive, vaid meeleolusid? Selle tõestamine oleks muidugi ohtlikult hämar tegevus. Näiteks Sooääre enda sõnadega ?Vaiksel ööl? võiks alguses olla Vennaskonnaliku punkbändi lugu, kui seda töödelda, ilus rockikoega mõtisklus. Ja ?Aprill?, teine ta enda tekstiga lugu, on midagi imeilusat väikestele kampsunites ja linase märsiga folgitüdrukutele, kes parajasti armunud või armuda ihkavad? See seisund on neil muidugi pea alati, ja ma ei ole pääle mõnd Jää-ääre lugu jupp aega midagi nii ehedat ja selget kuulnud, mis seda pilti, tunnet, olemist kannaks.

     

     

    Kõige nõiduslikumad on aga Tuule Kanni lauldud rahvalaulud ?Vaeslapse laul? ja ?Aiamäng? ning ansambli üheskoos loodud instrumentaalne ?Pühad?, mille helipildis on peidul kollektiivse alateadvuse iha kunagise pühademeeleolu järgi ? see, mis on ehk petlik, meelde jäänud ?Kevadest? (võta raamat või film, kama kolm) või-mine-sa-tea-kust. Aga see üle metsatuka leviv helgus ja ootusärevus, õnnelik rahutus, noh, muidu ütleks, et poes seda ei müüda, aga Eesti Keeled on midagi tabanud?

    Tuule Kanni laulmine on ent rohkem sõnamine, veider loitsimine; viimase aja ühed veenvamad ja hirmutavalt sööbivad rahvalaulusalvestised leiab just selt plaadilt.

     

     

    Ma usun, et muusika ja luule võivad päästa ilma, elu selle ilusamas, sisukamas tähenduses; ma ei mõtle siin ähmast eksistentsi kui miskit iseväärtust. Kõik otsivad, kõik on teel, selle seltskonna rada on üks võimalik, ja nad on oma õigele kursile üsna lähedal. Võib-olla jääb see plaat pääle Kanni lauldud ?Aiamängu? natuke seisma ? laulud on ikka ilusad, aga tähtsamad asjad on juba ära öeldud. Aga meditatsioon ei katke, kulg, tiks ja tuks ammugi mitte. Kui süldist ja muust hääst ja moraalitust hämaral ajal nuumatud saab, on see hää lohutus. Kümblemine paremas vees. Haavade lakkumine parema keelega. Heh-heh, eesti keelega.

  • Aapo Pukk Vabaduse galeriis

    Aapo Pukk

    Neljapäeval 31. mail kell 17.00
    avatakse Eesti Kunstnike Liidule kuuluvas Vabaduse galeriis (Vabaduse väljak 6) näitus: Aapo Pukk “Portreed vabaduses”.
     
    7. juunil kell 16.00 portreteerib Aapo Pukk
    galeriis väärikat kolleegi Valli Lember Bogatkinat.
    Portreeseanss on pubikule avatud.
     
    Näitus kestab 19. juunini.
     
    “Portreed vabaduses” on üks kunstniku juubeliaasta näitustest. Portreevalik hõlmab sel näitusel inimesi vaimu- ja võimu eliidist, meie kaasaegseid, kes jäävad eesti kultuuriloos püsima mitte ainult õnnestunud kunstiteoste modellidena vaid enamasti ka ajalooliste isiksustena.
     
    Eestil puudub vanade kultuuririikide sarnane rahvuslik portreedegalerii ent ka meil on institutsioone, kes on asunud oma väljapaistvate esindajate portreid koondama. Portreegalerii on mitmel Eesti kõrgkoolil, rahvaesinduses Toompeal, Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Konsistooriumil, linnavalitsustel ja teatritel. Aapo Pukk on maalinud asjaomaste institutsioonide tellimusel ent täitnud ka eratellimusi isiklikesse kunstikogudesse ja maalinud portreid lihtsalt huvist kohatud modelli vastu. Lapsepõlvest alguse saanud süstemaatiline kunstikoolitus, mis päädis Kunstiakadeemia (siis ERKI) graafikaosakonna lõpetamisega 1986 on loonud eeldused pühendunud ja arengulise portreekunstniku kujunemiseks. Traditsioonilisest modernismist lähtuvad psühholoogilised õlimaal-portreed vahelduvad tema loomingus meisterlike ühe seansiga valminud pastellportreedega. Aapo Puki praktika on juba ammu ületanud Eesti piirid. Ta on maalinud nii vene kiriklikke prelaate kui Soome akadeemilisi- ja kunstiinimesi.
     
    Aapo Pukk on taas kodumaal alles vaevalt aastajagu. Viieaastane viibimine ja maalija praksis Californias tõi eelmisel aastal kaasa peaauhinna 21 riigis leviva ja üheks maailma mainekamaks kunstiväljaandeks peetava International Artist Magazine’i korraldatud võistlusel “Inimesed ja figuurid”.
     
    Aapo Pukk on viimase 20 aasta jooksul maalinud arvukalt erinevas formaadis portreid, mis on leidnud koha praktiliselt kõigis maailmajagudes. Ta kuulub alates 1999. aastast maailma suurimasse portreekunstnike organisatsiooni, üle 3000 liikme koondavasse Portrait Society of America (PSOA), on California Kunstiühingu, Eesti Vabagraafikute Ühenduse ja Eesti Kunstnike Liidu liige. 2011 tõi ka eriauhinna Firenze kaasaegse kunsti biennaalil. 2012 aastal hinnati tema teost “Kooritüdruk” (tütarlaps Tallinna Jaani kiriku koorist) 2-koha vääriliseks ning maal “Scum ja Star” sai Honorable Mention auhinna 760 portree hulgast Ameerika Portreekunsti Ühingu iga-aastasel ainult ühingu liikmetele korraldatud võistlusel.
     
    Aapo Pukk on maalinud tuntud eestlasi, kelle hulgas on teadurid Rein Taagepera ja Heiki Pisuke, poliitikud Mart Laar, Arnold Rüütel, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Tõnis Lukas, Edgar Savisaar; kultuuritegelased Tiia-Ester Loitme, Leelo Tungal, Margarita Voites, Elle Kull, Kaie Kõrb, Lembit Saarsalu ja paljud teised. Ent ta on maalinud ka inimesi nö teisest Eestist, kelle nägudes peegelduv läbielatu on puudutanud kunstniku hinge.

  • Nihkes rahvuslus

    Ahto Lobjakas

    Kui tõlkida rahvusluse kesksed mõisted inglise keelde, näeme, et rahvusluse, rahvuse ja rahvusriigi vasted pole inglise keeles sisuliselt samased: nationalism, nation ja nation state kirjeldavad meie omast teistsugust reaalsust. Nationalism’i vaste on küll eesti keeles ka „natsionalism”, kuid tähenduses, nagu seda määratleti kadunud N Liidu filosoofilises aparatuuris. Sama negatiivse tähendusväljaga on see mõiste ka tänases Lääne-Euroopas, mille ideeajaloolised juured on samad, mis N Liidul.

    Indoeuroopa sõna nation tähendus ei vasta eestikeelse sõna „rahvus” sisule. Nation märgib ühel territooriumil sündinud ja elavat, oma ühtekuuluvusest teadlikku ning suveräänsusele pretendeerivat rahvast. Keelelist või etnilist ühtsust nation’ina määratlemine ei eelda. Rahvus on piiratum mõiste, selle puhul on primaarne just keel ja etniline ühtekuuluvus, seos territooriumiga on juba teisene.

    Ameeriklaste kohta võib inglise keeles öelda, et nad on the greatest nation in the world, võimsaim rahvas maailmas, kusjuures ameeriklaste seas on kõikvõimalikest rahvustest inimesi, kes räägivad peamiselt inglise keelt. Belgia nation jaotub kaheks eri nation’iks rahvustunnuse alusel. Jagada tahavad peamiselt flaami rahvuslased, kuid, nagu öeldud, on sel määratlusel Euroopas negatiivne alatoon. Tegemist on eesti mõistes natsionalistidega, kes lõhestavad riigi suveräänsust, püstitavad uusi barjääre ja kelle peatunnuseks on millelegi vastandumine.

    Miks nii on, ei ole raske mõista. Natsionalism kerkis domineerivaks poliitilise legitiimsuse allikaks XIX sajandil (üks selle esimesi avaldusi oli kreeka ja serbia natsionalism Osmani Türgi ääremail) ning XX sajandi algul, lõhkudes Euroopa heterogeensed impeeriumid. Natsionalismi põhjustatud suure osa Euroopa killunemine lokaalse tähtsusega konkureerivateks etnilisteks ühikuteks lõi omakorda pinnase kommunismi ja fašismi tõusule. Sellest ka rahvusluse halb maine Euroopas.

     

    Meie rahvuslus on Euroopas anakronistlik

    Eesti ja Lääne-Euroopa ajalugu on siin ilmses ajalises nihkes. Natsionalismi ja selle raames ka meie rahvusluse kreedo on Euroopas tahes-tahtmata anakronistlik. See on reaktsioon Lääne-Euroopas saja aasta eest muutunud poliitilistele oludele, kollektiivne enesemääratlus, kontinendi arenenum osa on aga mitme põlvkonna vältel keskendunud individuaalsele eneseteostusele. Rahvuslus on oma poliitiliselt mõjult destabiliseeriv nähtus Euroopa Liidus, mille suurim saavutus viimase 60 aasta jooksul on olnud poliitiline stabiilsus ja rahu.

    Rahvuslus on vähemuse doktriin, Lääne-Euroopas on see olemas, reljeefseimalt Hispaanias Baskimaa, Kataloonia ja Galiitsia probleemistikuna. Euroopa liberaalne demokraatia ei tunne selle vastu erilist sümpaatiat. Rahvusluse esilekerkimise ajaline nihe muu Euroopaga võrreldes toob kaasa kommunikatsioonihäired. Hispaania rahvusluse tekitatud häired on siiski teises suurusjärgus, kuna Hispaania ajalugu on osa Lääne-Euroopa ajaloost, Eesti oma mitte. Euroopa kõrvad jäävad meie palvetele kurdiks, sest ka parimal juhul on meie rahvuslus reeglit kinnitav erand.

    Mõistelisele segadusele lisanduvad ideoloogilised ning institutsionaalsed nihked. Kui Eestis kaldutakse Euroopa asjadele vaatama läbi rahvusluse ehk end lääne pool ammu diskrediteerinud kollektiivi loogika, lähtutakse Euroopas liberaalse demokraatia ehk indiviidi loogikast. Kusagile nende kahe vahele jääb rahvusriigi loogika – ja reaalsus –, kuid Eestis ja Euroopas mõistetakse sedagi tasandit erinevalt. Võiks öelda, et tegemist on mõtteviisi konfliktiga, ning etteruttavalt lisada, et selles vastandumises Eesti võita ei saa.

    Riigi loogikast lähtumine on Lääne normparadigma olnud juba sajandeid. Lääne riigiparadigmat kannab siiski nation’i mõiste, selle suveräänse riigi valitsuselt eeldatakse vastutust kogu territooriumi ja seal elava rahvastiku eest, sõltumata selle keelelisest ja etnilisest liigendusest.

    Rahvuslus aga on vähemuse kreedo. End tõrjutuna tundva ja end kestvalt millegi välise suhtes kehtestada püüdva kogukonna kreedona vastandub see riiklusele, mis definitsiooni kohaselt ei saa olla millegi suhtes ei vähemuses ega enamuses oma territooriumil. Üks peamisi pronksiöö õhutajate eesmärke oli külvata lääne valitsuste ja diplomaatide arusaamisse kahtluseseeme: „Kas Eesti tuleb endaga ise toime?”.

    Rahvusriigi prisma – Eesti mõistes – jätab ühel tasandil avatuks võimaluse, et Eesti avalik võim ei näe oma territooriumi ja siin elavat rahvastikku mitte riigina Euroopa mõttes, vaid mingi vaheastmena. Vaheastmena teel millegi suunas, mida on raske tõlgendada muuna kui üherahvuselise riigi ambitsioonina. Ning seda aktsepteerida on Euroopal mõistagi raske, kui mitte võimatu. Teisel tasandil on paratamatu järeldus, et Eesti võtab endale selektiivse, mittetäieliku vastutuse oma piires toimuva eest. Praegune asjade seis Eestis jätab mulje, et sajad tuhanded elanikud tema territooriumil ei kuulu n-ö riigi kiretu pilgu kompetentsi.

    Euroopa on sunnitud oma kogemusele tuginedes järeldama, et Eesti kaldub isolatsiooni, õhutab siselõhesid selle asemel, et püüelda nende ületamise poole, ning õõnestab sellega kokkuvõttes nii enda kui kogu regiooni stabiilsust. Eesti endagi vaatepunktist oleks tegemist tuule tagaajamisega tühjal väljal, sest monoetnilist rahvusriiki ei tule ega saagi tulla. Vähemust on võimalik integreerida, kuid see nõuab aega, tööd ja kannatust.

     

    Indiviid kollektiivist kõrgemal

    Pidev piiramismentaliteet ei luba Eestil lõpuni hoomata mitte ainult Euroopa riigi loogikat, vaid liberaalse demokraatia kohta selles ning mõlemat omakorda hingestavaid üldisemaid Euroopa väärtusi. Need väärtused asetavad indiviidi ülemaks kollektiivist ning kuni Eesti on Euroopa väärtustega nihkes, on tal Euroopas kohanemisprobleeme ning Eestis endas säilib viljakas pinnas usaldamatuseks Euroopa suhtes. Distants Euroopaga soodustab „oma lahenduste” otsimist teoorias ja praktikas.

    Üks variant – iseenesest intellektuaalselt tõsiseltvõetav – oleks minna Uku Masingu pakutud teed ja irduda indoeuroopa suurtest ettevõtmistest, millest tõesti meile midagi head pole sündinud, ning otsida oma väärtusi. See üldjoontes soomelik projekt nõuaks aga vaimset potentsiaali, mida tänases Eestis pole. Lisaks teevad poliitilised olud neutraalsuse Soome lahe lõunakaldal jätkuvalt võimatuks.

    Euroopast irdumine viiks tõenäoliselt halbade lahendusteni, mille algeid võib Eestis juba täheldada. Katsed oma mõistusega toimetada on peaosas kantud ekslikust soovist õppida (tugevamalt) vaenlaselt. Sellele teguviisile on klassikaliselt tunnuslik, et vastased lähevad pikaajalises vastasseisus üha enam teineteise nägu. Esimene ja peamine oht siin on Eesti jaoks konformism: vaba mõtlemise piiramine otseselt või kaudselt arvestusega, et see lõhestab ja nõrgestab rahvust.

    Kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, kuivõrd oluline on jääda pöördepunktis õigele poole eraldusjoont. Selleks tuleb leida õiged liitlased ning selleks omakorda tuleb nihked välismaailmaga võimalikult koomale tõmmata. Ajalugu lubab ka järeldada, et raskuste kiuste püsima jäänud eestlastel on vaja rohkem eneseusku kui kombeks tunnistada. Pidev mobiliseerumine vaenlase vastu õõnestab rahva usku oma võimetesse ja juhib tähelepanu kõrvale sellelt, mis on ühiskonnale tegelikult oluline viimase 800 aasta jooksul unikaalsel vabaduseperioodil. Ka pärsib piiramismentaliteet ratsionaalset debatti ning õhutab meeleolusid, mida on lihtne ekspluateerida populistlikel poliitikutel.

    Eestlusel saab olla oma positiivne programm. Selleks on selle aja ja ruumi, milles me täna elame Eesti riigi kodanikena, eetika määratlemine, põhitingimusega väärtustada eesti keelt ja kultuuri. Aga seal peab olema koht ka faktile, et veerand Eesti natsioonist, selle maa rahvast, ei räägi emakeelena eesti keelt.

    Väärtu
    stades eestlaste eesmärki püsima jääda, peab see eetika haakuma Euroopaga. Esiteks selleks, et maksimaalselt tagada maailma heasoovlikkus meie suhtes. Teiseks selleks, et harida Euroopat meie eripära osas. Eesti rahvuslikus pessimismis on aspekte, mis väärivad Euroopa kontekstis väljatoomist – keskne nende seas äng soomeugri maailma pärast, mis on oma olemuselt hoopis midagi muud kui näiteks serbia või albaania natsionalism, mis aga praegu osaliselt meie eneste süül Euroopas samasse patta pannakse.

     

     

    Artikkel põhineb 12. jaanuaril konverentsil „Kuidas mõtestada meie kaasajal rahvuslust” peetud ettekandel.

     

     

  • Lapini näitus Washingtonis

    Lapin

    7.mail (oli ajastatud V.Putini innaguratsioonile Moskvas) avati Washingtoni galeriis “Reporting Fine Art” Leonhard Lapini isiknäitus, mis kestab juuni lõpuni. Põhiliselt Ida Euroopa teisitimõtlejaid kunstnikke eksponeerivas galeriis näidatakse Lapini graafilisi töid sarjadest “Märkide konversatsioon”(1989-1991) ja “Naine-Masin”(1973-1978).

  • Tšello contra gamba

    Toomas Velmet

    Kavast veel. Kuigi praktiseeritakse kahesugust kirjaviisi: Jean-Babtiste või siis Jean-Baptiste, on levinum viimane, kuid ühes kirjatükis peaks küll kasutama ühte ja sama varianti, eriti ühe perekonnanime puhul. Mitte, et annotatsioonis Jean-Babtiste Barriere ja teose ees Jean-Baptiste Barriere. Kahtluse alla sean ka annotatsioonipoolse väite, et Joseph Bodin de Boismortier oli „esimese prantsuse soolokontserdi” autor ja selleks teoseks oli Kontsert tšellole, fagotile või gambale (1729).

    Esiteks tähendab eesti keeles „soolokontsert” ju tegelikult sooloõhtut = recital inglise keeles. Wikipedia infos on kirjutatud solo concerto, mis võiks tähendada kontserti sooloinstrumendile koos basso continuo’ga või ilma. Et Wikipediat ei saa võtta absoluutse allikana (kui niisuguseid üldse on), siis tuleks ka selle juhtumi puhul kujundada oma suhtumine näiteks fakti, et juba XVIII sajandi alguses kirjutas Couperin 14 „Kuninglikku kontserti” ja, mis eriti oluline, kümme kontserti tsüklis „Ühendatud maitsed või Uued kontserdid vabalt valitud instrumentidele”. Just neid kontserte esitatakse kas soolodena või siis koos basso continuo’ga, mida autor ei ole sageli välja kirjutanudki.

    Kuid iseennast korrates ütlen, et hea nali, olgu see juhtunud või kogemata, kompenseerib paljutki. Jean-Baptiste Barrière’i annotatsioonis kirjutatakse sellest, et autori Sonaat h-moll kannab veel vioolamuusikale iseloomulike mõjutusi: mitmehäälsed arpedžeeritud akordid, käigud topelttertsides jne. Küsin, et millised on need ühehäälsed akordid, või kuidas keelpillil topelttertse tekitada. Kuid ega kontserdil midagi eriti lahti polnud, tahaksin aga ikka meelde tuletada, et „akadeemiline” tähendab „tõepärane”, mis eeldab, et arvutisse lükatud tekst ka läbi loetakse enne adressaadile ärasaatmist. Hea öelda, eks proovi ajanappuses realiseerida, kuid sinnapoole püüdlema peab.

    Tegelikult olid kõik teosed põnevad ja harva esitatavad, alates François Couperini (La Grande) I süidiga viola da gamba’le ja basso continuo’le (1728), kus, nagu öeldud, viola da gamba’l Tõnu Jõesaar. Ulatuslikus seitsmeosalises teoses olid õnnestunumad need osad, kus tekstis vähem noote, või õigemini need, kus basso continuo’l vähem teksti. Küsimus selles, et tšello ja gamba on oma kõlajõult ebavõrdses kaalukategoorias. Tšello on otsustavalt tugevam ja sööb bassi dubleerides sõna otseses mõttes solisti (gamba) ära. Akustilise tagasiside baasil on seda aga raske korrigeerida, kuna teadaolevalt on lossi saal kahe täiesti erineva akustikaga, s.t proovisaali ja publikuga saali akustikaga.

    Selles mõttes oli parem J. B. de Boismortier’ Sarabande ja Chaconne kahele tšellole, mida esitati siis tšello ja gambaga, kuna selle teose tekst on paljuski imitatsiooniline ja sel juhul üks instrument ei kata teist, vaid täiendab. Parim oli otse loomulikult J.-B. Barrière’i Tšellosonaat, sest tšellosoolo puhul on klavessiin koos gambaga kõlaliselt saateks parim variant. Enne viimast teost pakkus vahepala klavessinist Kristiina Are, kelle esituses kuulasime Jacques Duphly pala „La Forqueray”.

    Kontserdi finaaliks esitas Tõnu Jõesaar Antoine Forqueray kaks pala basso continuo saatel. Tõnu Jõesaar on väga aktiivselt tegelenud viola da gamba repertuaari omandamise ja esitamisega, mis on äärmiselt teretulnud nähtus. Arvan, et on aeg üks soliidne recital kokku seada, iseasi, kellele seda pakkuda. Kuid käia tuleb kindlalt oma teed, küll siis saadakse ka nähtavaks. Ardo Västrikule ei pea seda soovitama, tema on juba nähtaval.

     

  • Autentsust otsides

    Evi Aruj?

    On ühiskondliku olemise vältimatus, et abstraktsioonid saavad tähtsamaks kui vahetu inimlik eksistents. Sotsiaalse arvumaagia sihiks on anda kodanikele kujutlus kollektiivse eksistentsi mõttekusest, täidetusest ja intensiivsusest. Samas ei kao kusagile ka argiteadvuse tasakaalustav skeptiline hoiak võimukate sotsiaalsete abstraktsioonide suhtes, ning igatsus vahetu olemise järele. Alati leidub ka liikumisi, vaimutrende ja äriprojekte, mis püüavad seda vahetut olemist rehabiliteerida, inimestele tagasi anda või kasulikult müüa. Mingit laadi autentsuse saavutamine kõlab kõikide revolutsioonide retoorikas. Lapsemeelne ja hedonistlik autentsuspüüdlus kandis hipiliikumist. Teadlikult, teadusele toetudes ja globaalset perspektiivi silmas pidades, kuid ikkagi just teatud loomulikkuse ideaaliga inimesi peibutades toimib ka roheline liikumine. Ja nagu ikka, kipub siingi õpetus mõnikord iseendast suuremaks saama ning päädib absurdiga, või siis töötab varjatult sellesama süsteemi kasuks, millele ta näiliselt vastandub. Mis on „rohelise elektri” ja prügisorteerimise püha ürituse tegelik (ka ökoloogiline) hind ja kes sellest kasu lõikab, on küsimus, millele selget vastust ei ole.

    Ühiskonna masinavärgile ja retoorikale vastanduvat püüdlust loomulikkuse ja vahetu olemise poole hindavad teistest rohkem ja saavad endale ka lubada noored ja vanainimesed, kes ei ole veel või enam seotud järeltulijate eest hoolitsemisega ja sellest tuleneva süsteemi sundorjamisega. Autentsuse otsing tähendab sageli ka mässulist, sotsiaalsetele narratiividele vastanduvat meelelisuse eelistamist – või siis „tagasipöördumist” selle juurde. Siingi mängivad rolli ealised iseärasused. Näib paradoksina, et sageli on just noored mingite restauratiivsete liikumiste algatajad. Põhjus on lihtne: enamasti kangastub nendes mingi kaotsi läinud, võimukate ühiskondlike ideede poolt tapetud olemise ehedus. Ka vanainimene läheb taas algaistingute juurde. Tema sotsiaalne paine väheneb, maailma tempo aeglustub ja selles on aega, et tunda ja aistida. Tolles meelelisuse uuesti avastamises puudub esmakordsuse värskus, aga see-eest teravdab ja võimendab seda kogemus ja kaduvuse hingus.

    Nauding hetke tajumisest, üksindusest, vaikusest ja privaatsusest on luksuskaup. Seda tuleb osta ja see (eraldatud krundid, maamaja ja selle korraliku transpordivahendi ülalpidamine) maksab. Et hetke ja olemise põhja jõuda, selleks on eelkõige siiski vaja vaimset tühjenemist ja sotsiaalsetest mantratest lahtilaskmist. Samas on tühjuse, üksiolemisega silmitsi seismine hüsteerilise, saavutusele orienteeritud sotsiaalsuse kontekstis negatiivse märgiga seisund või olukord. Üksinduse hirm on meie aja suurim hirm ja paine – kuigi just sellest saab alata iga üksiku tugevus ja tasakaal…

    Muidugi ei ole mõtet vastandada või küsida, mis on olulisem, kas meeleline eksistents või võidujooks ajaga, progressi hüsteeria ja kujuteldavad sihid. Sotsiaalne retoorika liimib ühiskonda kokku, aitab üksikisikul oma rolli täita ja on tervete tööstusharude leivakannikas. Pealegi, rügades 11 kuud aastas ühiskondliku ajamasina mutrikesena, saab alati unistada vahetust olemisest mõnel nädalal aastas – puhkuste ajal, nädalalõpul, kunagi, kui kõik tööd on enam-vähem joones. Unistus autentsusest ongi alati ilusam kui sellega kokkupuutumine.

     

  • Tallinnas tähistatakse rahvusvahelist UNESCO kunstihariduse nädalat

    Aliine Lotman

    Täna kell 16.00 avatakse Tallinnas Raekoja platsil Hopneri majas koolinoorte kunstinäitus “Pärand”, mis koosneb samanimelise konkursi võidutöödest ja toimub UNESCO kunstihariduse nädala raaames. Näitus on tasuta ja jääb avatuks 2. juunini. 

    See nädal on UNESCO eestvedamisel kogu maailmas esmakordselt pühendatud kunstile, loomingulisusele ja kunstiharidusele. “Kunst toob meid teineteisele lähemale,” ütles UNESCO peadirektor Irina Bokova oma pöördumises, “see aitab tunda ja mõista inimkonna ühtsust kogu selle kultuurilises ja väljenduslikus mitmekesisuses.” Rahvusvahelisele dialoogile ja üksteise austamisele rõhku panev nädal on mõeldud eelkõige selleks, et kunsti ja loomingu olulisust nii hariduses kui ühiskonnas mõistetaks laiemalt. 

    Kunstihariduse nädala tähistamiseks Eestis korraldas UNESCO Eesti rahvuslik komisjon koostöös koolinoorte kaasaegse kunsti triennaaliga Eksperimeta! koolinoortele konkursi, kus osalesid huvilised üle Eesti. Et tänavu tähistatakse ka 40 aasta möödumist UNESCO maailmapärandi konventsiooni vastuvõtmisest, kujutasid noored kaasaegse kunsti võtmes just erinevate riikide maailmapärandi paiku alates Eestis asuvatest kuni Nepaalini. Kunstinäituse avamisele on oodatud kõik huvilised. 

    Näitus jääb avatuks kuni 2. juunini ning sissepääs on tasuta.

  • Wagneri „Die Walküre” Metropolitan Operas

    Toomas Kuter

    Tervikliku meeskonna töö tulemuseks oli muinasjutuline elamus, kus Wagneri muusikale sekundeerisid maailma ühe parema ooperiteatri võimalused. Siia juurde Lorin Maazeli dirigeeritud orkestri peensusteni läbi tunnetatud mäng, milles puudus igasugune juhuslikkus ja mis oli täpne, konkreetne, samas romantiline, kasvades vastavalt vajadustele pianissimo’st hiigelsaali täitva forte’ni.

     

    Deborah Voigt – üks Meti lemmikuidHundingi onnis otsib tormi eest kaitset Siegmund, kelle Hundingi naine Sieglinde külalislahkelt vastu võtab. Hunding märkab Sieglinde ja Siegmundi hämmastavat sarnasust. Kuuldes Siegmundi kurvast saatusest, taipab ta, et tegu on tema vaenlasega, Wotani ja sureliku naise abielust sündinud Sieglinde vennaga. Hunding otsustab, et järgmisel päeval peab Siegmund temaga võitlema. Sieglinde annab Hundingile unerohtu. Siegmund meenutab, et Wotan, tema isa, lubas talle kinkida võitmatu mõõga. Sieglinde teatab, et niisuguse mõõga lõi kunagi saarepuu sisse tundmatu võõras, kes tegelikult oli Wotan.

    Tõmmanud mõõga puust, avanevad Sieglinde ja Siegmundi meeled kevadtuultele ja armastusele. Õde ja vend ei suuda ihale vastu seista ning naudivad lihaliku patu rõõme.

    Deborah Voigt kuulub tänapäeva hinnatumate ja tunnustatumate sopranite hulka. Tema tähelend Meti laval on kestnud alates 1991. aastast ning iga tema roll, mis enamjaolt dramaatiliste sopranite tipprollide hulka kuulub, on olnud saavutus nii Ameerika kui ka kogu maailma ooperi jaoks.

    Voigti Sieglinde on hooliv ja armastav, samas jõuline ja ürgne. Tema hellus on kuninglik ja tugev ning tema armastus ustav ja väärikas, nii nagu see ürgsetele kangelannadele kohane.

    Voigti hääl on lummav ning alati äratuntav. Diapasooni täielik ühtsus kõikides registrites, nüansseeritus ning kergus teevad iga tema lauldud fraasi nauditavaks. Dünaamiliselt on Voigti soprani haare eriliselt lai, ühtmoodi hästi valdab ta nii forte’t kui piano’t. Tema stabiilsus on kohati hämmastav. Voigt on üks Meti armastatumaid lauljaid. Iga tema etendus on sündmus, mida tullakse tema pärast vaatama ning mille peale ooperisõbrad tormi jooksevad.

    Samavõrd sügava elamuse jättis Nashville’is sündinud Ameerika tenor Clifton Forbis Siegmundina. Forbis on hinnatud Wagneri laulja kõikjal maailmas. Tema mahlakas, jõuline ning dramatismi tulvil tenor haakus suurepäraselt Voigti ainulaadse sopraniga. Siia juurde veel Lorin Maazeli juhatatud Meti orkester ning ovatsioonid pärast I vaatuse duetti „Schlafst du, Gast?”, „Wintersturme wichen dem Wonnemond” olid igati maailma esiooperi väärilised. Sellest duetist kujunes ka üks etenduse kulminatsioone.

     

    Isa ja tütar

    Metsikutes mägedes jälgib Wotan armastajate põgenemist. Ta kutsub oma lemmikvalküüri Brünnhilde ning käsib tal Siegmundile võitluses Hundingiga võidu tuua. Ent ilmub Wotani naine Fricka, kes nõuab Siegmundi surma ja kiiret karistamist. Wotan taipab, et ei või rikkuda seadusi ning nõnda käsib ta Brünnhildel hoopis Siegmundi mõõga purustada.

    Brünnhilde rollis esinenud, 1991. aasta Cardiffi rahvusvahelise lauljate konkursi võitnud Austraalia sopranil Lisa Gasteenil on huvitav ning omapärane laulmismaneer, mis haakus suurepäraselt Brünnhilde nõudliku ning üliraske partiiga. Tema hääles ja olekus oli piisavalt sõjakust, aga ka peidetud õrnust ning salapära.

    Brünnhilde liin on armastajapaari liini kõrval üks tugevamaid ooperis ning Gasteeni vokaliseerimine oli igati meisterlik ning haakus rolliga.

    Mäekurust ilmuvad Sieglinde ja Siegmund. Kurnatud Sieglinde anub, et kallim ta maha jätaks, kuid Siegmundi armastus on igavene. Lõpuks Sieglinde uinub. Saabuv Brünnhilde teatab Siegmundile peatsest surmast. Kuuldes aga Siegmundi palveid ning nähes tema armastuse suurust, hakkab valküüril mehest kahju ning ta otsustab Siegmundi päästa. Raevunud Wotan märkab Brünnhilde sõnakuulmatust ning purustab oma noolega Siegmundi mõõga. Siegmund hukkub.

    Wotanil on ooperis üks kaalukamaid rolle, nagu tegelikult ka tema tütrel Brünnhildel. Viibides pidevalt jumalate ja surelike maailma vahel, peab ta mõlemas maailmas targalt korda hoidma, mis aga osutub raskeks. Bass James Morris on Meti laval alates debüüdist 1971. aastal laulnud üle 800 etenduse 55 rollis. Tema Wotan on oma jumalikkuses väga inimlik ning hooliv. Morrise bassis on palju pehmust ning lummavat kantileeni. Kogu tema laulmismaneeri iseloomustab hea fraseerimine ning suurepärane maitse. Morrise Wotan pole mitte ainult raevukas jumal, vaid ka armastav isa, kes peab paraku seadustele alluma.

    Brünnhilde haarab kaasa mõõga riismed ning põgeneb koos Sieglindega, vihane Wotan hakkab neid jälitama. Sieglinde on meelt heitmas, kuid Brünnhilde teatab talle, et tema peagi sündivast pojast Siegfridest saab kuulus kangelane, kes iidse mõõga jõu taastab. Valküürid aitavad Sieglindel põgeneda.

     

    Pisidetailideni läbi mõeldud

    Üks tuntumaid katkendeid sellest ooperist on valküüride lend III vaatuse algusest ja sellele järgnev valküüride stseen. Kaheksast solistist koosnev naissõdalaste salk kandis selle ette kohati hirmuäratava sõjakusega. Nagu Metis kombeks, oli kõik filigraansuseni läbi mõeldud ning tulem vaataja jaoks muidugi ideaalilähedane.

    Wotan karistab Brünnhildet, kellest saab nüüd surelik naine. Võluunne langenuna peab ta kuuluma esimesele mehele, kes ta leiab. Brünnhilde anub isa, et too paneks tema ümber tõkked, mille läbimine oleks jõukohane vaid kangelasele. Wotan ümbritseb uinuva tütre leekidest rõngaga ning lahkub.

    Ooperi lõpp on eriti võimas. Keset tulemerd, mis mõjub kunstlikult tekitatuna ometi väga ehedalt, magab Brünnhilde. Ta on uinunud, ent otsekui läbi une kuuleb ta Wotani viimaseid fraase „Leb wohl, du kuhnes, herzliches Kind!”. Tuli haarab maa enda võimusesse ning kõlavad viimased akordid.

    Romantiline, stiilne ning läbimõeldud lavastus, suurepärane orkester ühe maailma tippdirigendi käe all, solistid ja üleüldine atmosfäär teatrimajas kingivad elamuse, mis püsib meeles kaua. Taas on tõestuse leidnud Meti lavastuste aegumatuse fenomen.

     

     

  • Unustus ja andeksand

    Tiit Hennoste

    Ma tahtsin kirjutada sellest, et Eesti riiki valitsevaid arusaamu võib ju nimetada liberalistlikeks, aga tegelikult on see segu liberalismist, natsionalismist ja kommunismist, peegeldades seda pudru, mis valitseb juhtivate reformarite, endiste teise järgu kommunistlike funktsionääride peas. Aga üle kõige käib arusaam, et riiki peavad juhtima raamatupidajad. Raamatupidaja jaoks on ainult üks maailma konstitueeriv mõiste ja ainult üks tõe kriteerium. See mõiste on lahter ning tõde deebeti ja kreediti klappimine. Pole lahtrit, pole ka inimest. Kui arvud ei klapi, tuleb need klappima panna. Erandid on välistatud. Tulemuseks on see kuulus õhuke riik, mille bürokratiseerumise aste on kaugel ees isegi poolsotsialistliku Soome paksu riigi omast. Ja inimene peab olema väga rikas, et elada õhukeses riigis.

    Ma tahtsin kirjutada sellest, et eesti ühiskond on jõudnud kaevikusõtta. Umbes 15 aastat pärast sündi jõudis Eesti Vabariik ummikusse, mille tulemuseks oli Pätsi vaikiv ajastu ja kaevikusõda eri leeride vahel. Ja on üsna jube, et 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eesti jõudnud uuesti kaevikutesse ja tuleb kõnelda vaikiva ajastu hirmust. Ja sõjas tähendab vastasega dialoogi pidamine reetmist. Kõlbab ainult sõim, oma tõdede kuulutamine läbi megafoni või surnud rottide loopimine vastaste kaevikusse.

    Lugesin selle jutu veel kord läbi. Ja sain aru, et see jutt on mõttetu, sest poliitikud ja natsionalistid ei taha muutuda ja meedia ei saa eriti muutuda, sest raha tahab tegemist. Ja ega minulgi pole pakkuda muud väljapääsu kaevikutest kui ikka vana loosungit: rääkige üksteisega, mitte üksteisele või üksteisest mööda. Ja kirjutasin millestki muust.

    Ma tahan kõnelda sellest, et kõige ehitamine ainult mineviku tõele ja selle mäletamisele ei vii kuhugi. Sama oluline on unustamine. Selle all ei mõtle ma mälu hävitamist. Unustamine tähendab, et pooled ei kõnele teatud vanadest asjadest teatud aja ja käituvad nii, nagu neid asju poleks olnudki. On suur vahe mäletamisel ja mäletatava pideval vastasele näkkukarjumisel. Ja pole mõtet korrutada vana lauset, „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Me kõik mäletame minevikku väga juhuslikult, väga tükkidena. Ja see, mida mäletatakse ja mida mäletada tahetakse ja kuidas, on omaette suur teema.

    Soome riik sündis suure sünnitraumaga. Kui eestlased võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Vene vastu, siis Soomes võitlesid kodusõjas/klassisõjas (sel pole siiani kindlat nime) oma rahvusest punased ja valged, tulemuseks terror, tapmised ja kaheks jagunenud rahvas. Ja ainult teatud asjade unustamisega sai ehitada üles selle ühise Soome, mis pidas vastu Teise maailmasõja. Maailmasõja-järgne Euroopa ehitati paljuski teadlikule unustamisele. Ja minu arvates saab kas või Eesti-Vene suhteid viia edasi ainult siis, kui mõlemad teatud asjad teatud ajaks unustavad.

    Aga „unustamine” pole ainus oluline sõna tuleviku tarvis. Teine on „andeksandmine”. Kui oli algamas mälestussamba sõda, siis jäi väga vaikseks ja vihasse uppunud hääleks üks küsimus: miks Eesti riik ei võiks andeks anda? Andeksandmine (mitte andeks palumine, need pole paaris käivad mõisted) on ülioluline kristlik mõiste Euroopa kultuuris.

    Andeksandmine võiks olla väga mõjuv mõiste vähemalt vene rahva jaoks, kes on kristlik rahvas. Aga andeksandmine on mõiste, millel ei paista olevat eestlaste kultuuris mingit erilist rolli. Palju võimsam on viha. Eesti poliitikutele ei piisa lihtsalt vaenlase olemasolust. Vaja on ka avalikku viha tema vastu. Aastasadu elas eestlases salaviha baltisakslaste vastu ja purskus välja siis, kui Jakobson sellele tõuke andis. Ja praegu tegeleb veneviha pideva ülessorkimisega nii osa poliitikuid kui suur osa eesti meediast. Andeksand jääb üha kaugemale.

    Nojah. Küllap on seegi mõttetu, kuulutada vanu lapselikke tõdesid unustamisest ja andeksannist. Aga, cutta cavat lapidem.

     

Sirp