Toeta
Otsi

Jätkumuutu või põru

  • ETV, olümpia, maailm

     

    Aga nämmutamine ja hääleväristamine kojujõudmise üle on seotud ühe laiema fenomeniga nende mängude puhul. Kõik justkui kardavad midagi. Et midagi läheb hirmsasti nihu. On siis selleks terrorirünnakud, ilged dopinguafäärid vms., igatahes miski on õhus. Seepärast on teravalt tunda, kuidas juba algusest peale püütakse leida iga hinna eest positiivset. Näiteks olen lugenud kreeklastele tehtud komplimendist, et nad ei esinda üldsegi nn. Vahemere maade elustiili, mis seostub mugavuse, lõtvuse ja manjaanatsemisega. Ja kui palju on kiidetud avatseremooniat. See oleks justkui muutunud asjaks omaette, moodustades vähemalt veerandi mängudest endast. Jääb tunne, nagu oleks maja külalistel kange soov rõõmustada pererahvast sellega, et peretütrele komplimenti teha. Aga kuna too pole eriti nägus, siis avastatakse rõõmuga, et tal on ilusad hambad ? ja neist aina räägitakse.

    Kokkuvõttes. Mängud on tähtsad, aga Indias, Pakistanis ja mitmel pool mujal on spordiuudistes endiselt esikohal kriket, Ameerikas on golfiuudised sama pulga peal ja kõikjal on vähemalt sama tähtis kohalikus jalgpalliliigas toimuv. Shanghai lähistel valmib sügiseks 300 miljonit maksev vormel 1 superrada, üks Ühendemiraatide ðeik plaanib aga järgmiseks aastaks Dubaisse uut A-vormelite võistlussarja, kus ei konkureeriks enam firmad, vaid iga riiki esindaks üks võidusõiduauto, mida valmistatakse praegu Inglismaal. Sirp arvab, et natsionalism on tõusuteel.

  • ART IST KUKU NU UT 2012

    Kaisa Eiche

    ————-

    Sõida tasa üle silla
    07.09.–30.09.2012, avamine 07.09. kell 17–19
    Galerii Noorus (Riia 11)
    Kunstnikud: Nina Beier (Berliin), Taha Belal (Kairo), Ruben Bellinkx (Brüssel), Liudvikas Buklys (Gent), Frank Chu (Oakland), Jos de Gruyter ja Harald Thys (Brüssel), Anthony Diseenza (Oakland), Antanas Gerlikas (Vilnius), Krõõt Juurak (Amsterdam), Nicholas Matranga (Berliin), Morten Norbye Halvorsen (London), Giulia Piseitelli (Napoli), Sterling Ruby (Los Angeles), Triin Tamm (Eesti), Laura Toots (Tallinn) ja Steve Van Den Bosch (Antwerpen)
    Kuraator: Chris Fitzpatrick  (Antwerpen/San Fransisco)

    Kaasaegse kunsti festivalil ART IST KUKU NU UT on suur heameel teatada rahvusvahelisest kuraatoriprojektist “Sõida tasa üle silla” Tartu kõrgema kunstikooli galeriis Noorus. Kutsutud kuraatori projekti korraldamise taga on festivali soov integreerida kohalikku kunstiskeenet rahvusvahelistesse kaasaegse kunsti võrgustikesse ja ning arendada professionaalide omavahelist suhtlust.

    Kuraator Chris Fitzpatrick juhatab näituse “Sõida tasa üle silla” sisse järgnevalt:
    “”Sõida tasa üle silla” on varastatud pealkiri, näpatud ühest vanast eesti loost. Lugu räägib, et “Sõida tasa üle silla” on ajaloos kauniduselt teine lause. Üleilmne lingvistiline iludusvõistlus, mis selle sardoonilise lause sünnitas, toimus ja kadus juba ammu ning enam ei mäleta keegi, milline itaaliakeelne lause võitis esikoha, kuid see polegi tähtis.
    ART IST KUKU NU UT osana organiseeritud “Sõida tasa üle silla” on tolmust puhtaks pühitud, õigeks keeratud ja ümbermõtestatud kui foneetiline arhitektuur, kui kentsakalt kõlav fassaad – pigem ehisvõre kui teema – näitusele, mis sisaldab kuueteistkümne rahvusvahelise kunstniku töid. Kuidas võiks lähtekohaks võetud lause tähendused muuta esmalt nende teoste käsitlust? Kuidas võiks need teosed mõjutada omakorda lause mõistmist? Milliseid kujundeid kutsub see lause üldse algselt esile? Kas seda võib lugeda näiteks idiomaatiliselt? Või valesti – lugeda välja midagi, mida lause tegelikult ei ütle? Kas seda võib õõnestada, ümber korraldada või täielikult kaotada – allutada teostele või lahustada nendes? Veel üks asi: arvestades kõiki neid sisihäälikuid, kas ei kõla “sõida tasa üle silla” kui sosin? Kes kõneleb ja kes kuulab? Sild on paljusid asju. Tasa.
    Muidugi võib teoseid näitusel “Sõida tasa üle silla” käsitleda nii individuaalselt kui ka kollektiivselt – nad võimendavad üksteist, vaidlevad, seltsivad, koonduvad, jagunevad, segavad vett. See on vestlus. Ent ometi pole neid sunnitud teenima ühtegi konkreetset illustreerivat eesmärki, tõestama ühtegi kindlat probleemi, ja kindlasti ei pea nad kuratoorse eelduse poole liikudes uppuma mingisse lihtsustavasse teemasse. Neil on tegevusvabadus.”

    Näitusega kaasneb kataloog, mille on koostanud Chris Fitzpatrick ja kujundanud Mikk Heinsoo. Tekstide autorid: Marika Agu, Peeter Allik, Rael Artel, Chris Fitzpatrick, Raimu Hanson, Kaspar Jassa, Mika Keränen, Jüri Kolk, Grigori Lotman, Margit Lõhmus, Barthol Lo Mejor, MinajaLydia, Raul OreØkin, Chris Sharp, Timo Toots, Sven Vabar, Berk Vaher, Kristiina Viin.  Pehme kaas, 64 lk, eesti ja inglise keeles.

    07.09. kell 15 toimub artist talk näituse “Sõida tasa üle silla” kunstnikega Tartu Kunstimajas, modereerib kuraator Chris Fitzpatrick (inglise keeles).

    Näitus “Sõida tasa üle silla” poleks olnud võimalik ilma järgmiste inimeste ja organisatsioonide abi ja toetuseta: CEC Artslink, Eneli Luts, Objectif Exhibitions, Vallo Nuust, Tartu Kõrgem Kunstikool ja galerii Noorus.

    Rohkem infot: Chris Fitzpatrick, chris(a)chrisfitzpatrick.net

    ————-

    Tüdruk, kes kõike armastas
    07.09.–28.10.2011, avamine 07.09. kell 19–22
    Y-galerii (Küütri 2)

    KUKU NUNNU stipendium on mittetulundusühingu Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT algatus, et initsieerida ja toetada noorte kunstnike kunstiproduktsiooni Eestis ning esitleda regiooni noori kunstnikke rahvusvahelises kunstikontekstis.

    2012 a KUKU NUNNU stipendiaadi Eike Epliku näitusprojekt “Tüdruk, kes kõike armastas” tuleb  esitlemisele esmakordselt, helikujunduse tegi Vaiko Eplik.

    Eike Eplik on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas. Kunstnikuna on Eike üpriski tüüpiline Tartu kunstnik, kes on leidnud loomingulise väljundi omailma sulgumisest, luues narratiivseid, õelalt allegoorilisi ja mängulisi skulpturaalseid keskkondi. Tema loodud ruumiinstallatsioonid on poeetilised, meenutades paljuski pigem kirjanduses tuntud formaate: õpetlikke lugusid elu juhuslikkusest, juhuste saatuslikkusest. Ungari kirjaniku Ervin Lazari sulest pärit muinasjutt “Tüdruk, kes kõiki armastas”, millest Eike mõtteid ammutas ja oma näituse tarbeks kohandas, iseloomustab ka kunstniku loomingut. Esmamuljena käivitavad Eike skulptuurid kindlasti nunnumeetri, kuid lastes argipäeva meeleoludel hajuda ja kohanedes uue muinasjutulise keskkonnaga, jõuate hoobilt absurditundeni. Just tugev kooslus tehnilisest võimekusest, absurditundest ja heast huumorimeelest teevad Eike Epliku näitusest väga nauditava elamuse.

    Näitusega kaasneb eesti- ja inglisekeelne kataloog, mille on koostanud kunstnikud ise, toimetanud Kaisa Eiche ja kujundanud Mikk Heinsoo. Kataloog sisaldab järgmiste autorite tekste: Kaisa Eiche, Eike, Eplik, Indrek Grigor, Ervin Lazar.

    Näitus “Tüdruk, kes kõike armastas” poleks olnud võimalik ilma järgmiste inimeste ja organisatsioonide abi ja toetuseta: Ahjutarve OÜ, Helmi Arrak, Vladimir Brovin, Candy Empire (Ervin Trofimov, Katarina Oganian), Urve Eplik, Vaiko Eplik, Vello Eplik, Kadri Essenson, Indrek Grigor, Ene Holsting, Tago Holsting, Villu Jaanisoo, Viire Johandi, Jass Kaselaan, Madis Kats, Gaidy Kesa, Ahti Lill, Lilleriinu Lillesalong, Margus Lokk, Kadi Meriluht, Alan Proosa, Rannar, Kristiina Ribelus, Romi, Nelli Roots, Peeter Roots, Katre Salu, Krista Sokolova,  Indrek Spungin, Karin Strohm, Ivo Särak, Berit Talpsepp, Alar Tuul, Martin Urb, metsnik Urmas.

    Rohkem infot: Kaisa Eiche, +372 51 055 75, ygalerii(a)gmail.com

    ————-

    Kakskümmend aastat hiljem
    08.09. kell 13–16
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26)
    Korraldaja: Maria-Kristiina Soomre

    Kultuuriministeerium on koos kultuuriavalikkusega aktiivselt ette valmistanud uut kultuuripoliitika aluste dokumenti, mis on plaanis talvel Riigikogule esitada. Uute kultuuri arengusuundade kinnitamise valguses on kunstiinimestel põhjust üle vaadata tänased seisu-, iste- ja kitsaskohad ning küsida, mida teha täna samamoodi või – veelgi olulisem – teisiti, selleks, et ka kakskümmend aastat hiljem oleks nii meil endil kui uutel Eesti inimestel siin soov elada, kunsti teha ja majandust elavdada. Vestlusring keskendub kunstipoliitika regionaalsele mõõtmele: Eestile maailmas ja maailmadele Eestis. Vestlust juhivad: Maria Arusoo, Kaisa Eiche, Indrek Grigor, Anders Härm ja Maria-Kristiina Soomre.

    Vestlusringi osalejaid kostitab suupistete ja jookidega Tartu Kunstimaja.

    ————-

    ART IST KUKU NU UT näitusprogrammiga kaasneb mahukas haridusprogramm, millest teavitame avalikkust eraldi.

    Festivali toetavad: Bauhof Group AS, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstimuuseum, Hasartmängumaksu Nõukogu, klubi Kink Konk, Kultuuriministeerium,  Müürileht, restoran Vassilissa, Tartu Kultuurkapital, Tartu Kõrgem Kunstikool, Tartu Linnavalitsus, Tartu Üliõpilasmaja MTÜ, Vein ja Vine, Ö-stuudio.

    Tere tulemast Tartusse!

  • Kristjan Järvi andis kontserdile nooruse sära

    Virve Normet

    Pärast Jukka-Pekka Saraste vapustavat Tubina X ja Sibeliuse II sümfoonia interpretatsiooni ning Stockholmi Kuningliku Sümfooniaorkestri tundeküllasest mängust saadud elamust tuli loomulikult mõte, et midagi rohkemat siin ja sellel festivalil küll enam juhtuda ei saa. Ometi sai!

    Kristjan Järvi tõi Tallinna Viini Tonkünstler Sümfooniaorkestri, mille peadirigent on ta 2004. aastast, orkestri, mille sünniaasta on 1907 ja kodusaaliks kuulus Viini Musikverein. Aga tõenäoliselt rohkem kui aristokraatne orkester tõi just noort publikut saali Eesti Eurovisioonis kõiki võlunud metsosopran Annely Peebo. Seekordne sümfooniakontsert püstitaski ilmselt festivali publikurekordi ja ka esimest korda neil festivaliõhtutel tõusis rahvas püsti tervitamaks-tänamaks orkestrit ning iseäranis noort, avatud hingega ja artistlikku dirigenti.

    Kava kulges tõususuunas. Richard Straussi ?Neli interluudiumi? ooperist ?Intermezzo? põhjustas mitmesuguseid tundevirvendusi. I osa (?Reisipalavik ja valsistseen?) heitlike muusikaliste kujundite kuhjumine tekitas kärsitu soovi näha heli kõrvale ka pilti, seda ?teatrit?, mis nagu kuhugi tungles, aga kuidagi ennast ei leidnud, vaatamata dirigendi ja orkestri suurele tööle. Peaaegu sama tunde tekitas ka III osa (?Mängulauas?), mis mõjus kujundusmuusikana. See-eest II osa (?Unistused kamina juures?) on kaunimaid lehekülgi R. Straussi loomingus. Siin hakkas juba domineerima Kristjan Järvi kui dirigendi omapära. Imekaunis viiulisoolo keelpillide taustal arenes suureks ja kandvaks lembetundeks ning Kristjan Järvi kujundas selle õhkõrnast virvendusest orkestri juubelduseni, otsekui tahtes imelise õnnetundega täita kogu maailma.

    Esimese triumfini jõudis kontsert aga viie Gustav Mahleri lauluga Annely Peebo esituses (?Viis laulu Friedrich Rückerti luulele?). Kas täiusest midagi ka puudu jäi, seda võiksid vahest ainult esitajad ise öelda. Kuulajaid lummas Annely Peebo hääl, viimistluse lõpunimõeldus ja samavõrdne teostus. Mahleri laulude muusika on aeglase voolavusega, kaunilt häält ja orkestrit tervikusse liitev. See hääle ja saate (kui seda üldse nii tohib nimetada!) võrratu aega-küll-meeleolu, iga heli ja tundevärvi nautiv kujundus, dirigent ja solist absoluutselt ühisel tundelainel. Otsekui transiseisundis saalitäis kuulajaid, kes ka laulude vahel peaaegu ei hinga. Ürgvaikuses ootus kõiki haaramas, ootus vaid üha ja üha kuulata, soovides, et see laul iial ei lõpeks… Need imelised sametpehmed piano?d ja samas forte?d, kus lauljanna hääl võis võidu kõlada trompetihäälsete vaskpillidega. Kui hea on suuri meistreid nautida!

    Richard Straussi interluudiume kujundades näitas dirigent end kenasti artistlikust küljest. Mahleri laulude puhul sai ilmsiks tema kui saatja tundeerk närv ja võime imeliselt lüürikat mõista.

    Dirigendi natuuri kolmas tahk avaldus aga juba enne, kui ta tõstis käed Tubina IV sümfoonia (?Sinfonia lirica?) avalöögiks. See oli tõsine keskendumine, orkestri häälestamine ilme ja pilguga selleks pikaks teekonnaks, mida endast kujutab iga suurteos. Kristjan Järvi valitseb seda sümfooniat hästi, ta tunneb ja tunnetab seda. Ning tema nooruse ja aastal 1943 helitöö loonud Tubina nooruslike tunnete vahel on side ja mõistmine. Tundub, et sümfoonia on dirigendil peas. Ja tervik tema kujutluses valmis. Kristjan Järvi isik annab nooruse sära kogu teosele.

    Aga ka siin on tal üks tore joon, mis iseloomustab pigem küpseid meistreid ? seesama aega-küll-tunnetus. See laseb mingil müstilisel viisil kuulajani jõuda partituuri peensustel: dirigent on ka publiku teejuht, tema viited on ühise nautimise pärisosa, mida kuulajad üsna ruttu oskavad tähele panna. Siis tekib see tunne, et pole ühtki ?tühja?, tähelepanu hajumise hetke, et oled justkui orkestrantki köidetud dirigendikepi külge. Dirigendi jaoks on see tähelepanuväärne võime, see publiku jäägitu köitmine. Kipun arvama, et see kas on või ei ole sünnipäraselt. Järvide dirigentide dünastias see lihtsalt on.

     

     

     

  • Eesti trump on uued alad

     

    Siinkohal tuleb igati nõustuda Kalle Muuli kirjutisega Postimehes, et sportlane on esineja, kes peab publikuga arvestama ja kellele ei ole lubatud pirtsutamine ja pepsutamine ka kaotuse korral. Sportlane on artist ja avaliku elu tegelane, kes võisteldes resp. esinedes teeb muuhulgas ka oma igapäevast tööd. Massid huvituvad spordist sellega kaasnevate emotsioonide tõttu. Tippspordil kui asjal iseeneses on sama vähe praktilist eesmärki kui mängul või kunstil. Cargobus on Pavel Loskutovist parem vahend paki sihtpunkti toimetamiseks. Iga tungraud kergitab maast suurema raskuse kui kõige vägevam rammumees, iga kraana tõstab rohkem. Aga kui üks kuuekümnekilone iraanlane tõukas kord 180 kg, siis hämmastas see kõiki, sest see oli kolm korda rohkem kui mees ise kaalus. Kui 174 cm pikkune tennisist Michael Chang suutis aastaid vastu seista uue põlvkonna ligi kahemeetristele tennisistidele, kelle käte siruulatus lähenes suurimale albatrossile, siis pani see imetlema. Niisugustest emotsionaalsetest aspektidest spordikarusell suurel määral koosnebki.

    Seepärast jääb Ateena mängudest haaravana meelde ka Erki Noole võitlus iseendaga.

    Olümpiamängudel on kõik spordialad võrdsed, aga muidugi ainult formaalselt. Seda enam, et mõni ala on kavas vaid korra, sattudes sinna korraldajamaa soovil. Ateenas on vist ainsaks uueks alaks naiste maadlus. Meie pressis pole sellest palju juttu olnud, sest meie oma esindajaid sellel alal välja ei pannud. (Kui oleks pannud ja edu tulnud, siis oleks ka naiste maadlusest juttu kui ühest kõige tähtsamast alast olümpiakavas!). Aga miks ei pannud? Eestil on vastavad traditsioonid olemas. Sellest on paeluvalt kirjutanud Andres Ehin romaanis ?Seljatas sada meest?. Räpina kandis püsib kuulsa naismaadleja Baaba Looðadi nimi rahvasuus tänini. Eestlaste mees mehe vastu võitlemise kuulus traditsioon eesotsas Lurichiga on kahjuks ammu tuhmunud, ainsana kannavad seda natuke veel dþuudokad. Aga eesti naised on sitked, võtku tungal üle. Ainult eelarvamusest tuleks lahti saada. Sirp arvab, et naiste maadlus tuleks Eestis tõsiselt käsile võtta ja tõhusat abi võiks selles suhtes osutada Eesti Naisuuringute Keskus.

    Sest kui Noole hüppamise ajal kiigata üle Tallinna söögi- ja joogikohtade uste ning näha, kuidas telerite ees võistlust jälgivad mehepojad keset suitsupilve arutavad kergejõustiku nüansse, aeg-ajalt tõustes, et letist õllelisa tuua või järgida looduse kutset, siis ei tea, kas nutta või naerda.

  • Evi Tihemetsa näitus “Graafika, mu arm II” avamine toimub Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis ja fuajeegaleriis 5. septembril kell 16.

    RR

    Fenomenaalse loomejõu ja töötahtega kunstnik Evi Tihemets, mullune Rahvusraamatukogu Wiiralti preemia laureaat, tähistas 21. augustil oma 80. sünnipäeva. Rahvusraamatukogu näitusele on kunstnik valinud umbes 30 tööd aastaist 2000-2012, millest paljusid pole ta seni eksponeerinud.

    Kunstnik on alati rõhutanud looduse kui inspiratsiooniallika tähtsat osa oma loomingus. Üks tema meelismotiive on päike, millele on pühendatud ka mõned varasematest litodest kokku seatud suured tööd (“Hommikune päike”, “Õhtune päike”, 2000). Talle meeldib suurvorm graafikas, mida esindavad ka tänavused lehed “Öine vihm” ja “Ristide vägi” (söövitus, kuivnõel).

    Evi Tihemets 80. juubeli puhul oli juulis-augustis Kunstihoone galeriis näitus “Graafika, mu arm I”, mis koostatud põhiliselt 1990.-2000. aastate näitustel esitatud suurematesse sarjadesse kuuluvaist töödest. 30. augustini sai Jaani kiriku lõunasaalis näha tema gravüüre ning joonistusi.

    Kunstiteadlane Mai Levin on Evi Tihemetsa kohta öelnud, et ta on „graafik, kes arendab oma kaugelt üle poolsajandi kestnud loomingut läbivaid liine, reageerides muutustele ümbritsevas maailmas ja kunstis, otsides uusi võimalusi eneseväljenduseks ja lastes end kaasa kiskuda artistlikust mängulustist.”

    Lähem teave:

    Lea Hein, RRi näituste osakonna juhataja asetäitja, tel. 630 7148, Lea.Hein@nlib.ee

  • Kassikontsert koreograafi pilgu läbi

    Heili Vaus-Tamm

    Maarja-Liis Ilus kehastas langenud naiskassi.Alan Proo

     

     Dmitri Hart?enko esimene mahukam lavastajatöö eesti teatrilaval (varem Poulenci ?Inimhääl? Von Krahlis) on suur võit meie muusikateatrile. Praeguses lavastajate (järelkasvu) põuas on 2003. aastal Peterburi Riikliku Konservatooriumi koreograafina lõpetanud noore, aga piisava tantsija-lavakogemusega inimese tulek lootusrikas samm. Kuigi Mati Undi ?Deemon? näitas ka draamalavastaja suutlikkust ooperi vallas, tuleb muusikateatrist endast välja kasvanud inimene kahel käel vastu võtta.

    Hart?enko esimene väljaaste on kohe väga hea meeskonnaga, mis näitab kompetentsust. Ka varasemate muusikalide komistuskive nagu otseselt trupist eralduvad ooperilauljaid on siin välditud. Jaan Willem Sibul on juba mitmeid muusikale oma häälega rikastanud, nüüd lisandus avastusena Siiri Koodres Vanemuise teatrist. Siiani on ta vaid muusikalide koorides laulnud, ?Cats?is? tegi aga märkimisväärse solistidebüüdi ning tõusis esile oma ilusa tämbri, kandva ja, mis eriti haruldane, igas registris ühtlase häälega. Lisaks vajadusel ka karakteerne muusikalihääl ? ?plekine?. Koos Janika Sillamaaga esitatud Macavity laul oli muusikaliselt kogu etenduse tugevaim number. Kuna ?Cats? on suhteliselt nõrgalt seotud numbrite rida, kus ühes numbris esineb üks-kaks lauljat, jäävad eraldi sooritused väga kõrva.

     

    Erinevad lavaimid?id

     

    Janika Sillamaa lavaimid?iks on kujunemas ?pahade? osatäitmine ? siingi musta nahka riietunud drugqueen-kass. Ja see on igati hea ni??, sest pahelisus on laval alati eredam ja kergemini väljamängitav, ammugi et sobib Janikale liigagi hästi. Häälelt oli ta trupi liidrite hulgas, viimase suurrolli Aidaga võrreldes hulga stabiilsem ja kandvam.

    Maarja-Liis Ilusa ?langenud, kuid eetilisest nais-kassilt? oleks tahtnud suuremat hinge- ja vokaalijõudu. Oli ta ju põhiline ?Memory?-laulja. Ja kui see number kõrgub muusikaliselt üle muu materjali, siis peaks see ka ülevaim olema. Lavastajale siinkohal midagi nagu ette heita ei saakski: kõrgel lauldud, pimedas ja üksi ta oli, lisaks keerlevad kuulid ülevust loomas. Objektiivsed parameetrid olid justkui täidetud, vokaalselt oli nii hääle ilu kui meeleolukat kähinat, aga paar vinti peaks veel peale keerama, et publikule ?särgi alla? poeks. Samas sõnad (?Meenub aeg, mil veel teadsin, mis tähendab õnn. Tean, et homme sest jäänud vaid mälestus on. Meid ootab uus päev…?) Leelo Tungla ja tütarde tõlkes läksid hinge. Tekib paralleel hiljutise ?West Side Story?ga?, kus analoogiline, üldistav, lüüriline ja eraldi numbrina üle muusikali tuntud laul ?Somewhere? siiski piisavat katarsist ei tekitanud.

     

    Üllatavad liikumisjoonised

     

    Lavastuslikult oli tugevaim kõik, mis seotud otseselt liikumisega. Kohe algul üllatasid grupistseenide mitmekihilised liikumisjoonised, meeldejäävaimat kassilikkust õhkus Siiri Koodrese ja Maarja-Liis Ilusa kulgemisest. Loo ainus sisuline rõhuasetus, taassünni idee, jäi ähmaseks, kuigi seda kehastava atribuutikaga pidevalt tegeldi. Ideed, mida pole verbaalselt toetatud, on ka lavastajal väga raske välja tuua. Põhiliselt jäi lugu ikka erinevate kassitüüpide konglomeraadiks: kostüümi-, karakteri- ja show-teatriks. Ja sellisena oli ka õnnestumisi. Meeleolu sai päris mitmes numbris üles kruvitud, nii et publikki rõkkas. Oli leidlikkust, rütmikust, vaimukust (ujumised idateemalises numbris) ja lava valdavat professionaalset sarmi (revüükass Mistoffeles Bert Pringi säravas esituses).

     

    ?Kassinäituse? kostüümid

     

    Kui kuulsates maailmaesitustes on kostüümideks üdini kassilikud ja jäljenduslik-leidlikkusega löövad kostüümid, siis minule inimlikustatud kehakatted meeldisid ? just oma lasteteatrit eirava ja suuremat üldistust pakkuva pildi tõttu. Selle lavastuse järgi otsustades on revüülikkus ja liikumine Hart?enko tugevaim külg, nii et ?kassinäitus? teosevalikuna peaks igati õigustatud olema.

    Meesosatäitjatest veenis lisaks eespool mainitutele tugeva näitlejanatuuriga Aivar Tommingas, vokaalset tugevust saanud Koit Toome, meeldiva liikuvusega Lauri Liiv.

    Rõõmustav tendents on see, et muusikateatrite projektorkestrid on reeglina kõik heal tasemel ja mängivad puhtalt. Antud juhul oli Vanemuise orkestri ees (dirigent Tarmo Leinatamm) vägagi komplitseeritud partituur, paljud soolod tegid sellest lausa solistide orkestri.

    Lustlik algus tehtud, ootaks lavastaja Hart?enkolt järgmise sammuna ka sügavamate sisuliste ülesannete lahendamist.

  • Hea lugeja!

    Mihkel Mutt, Sirbi peatoimetaja

  • Tartus näeb India kaasaegset kunsti

    Mariliin Kindsiko

    Udaya Vir Singh´i “Mida pole olemas on olemas” joonistuste näitus 6.9-6.10.2012 Tartu Ülikooli Raamatukogu kohvikus. Näituse avamine 6.septembril kell 18.30.
    (kuna näitus sai korraldatud heade võimaluste kokkulangemisel ja kiirelt, siis rohkem infot kunstniku kohta saab helistades näituse korraldajale Mariliin Kindsikole +372 53952600 )

    Septembrikuus on harukordne võimalus näha India kaasaegset kunsti Tartu Ülikooli kohvikus. Kunstnik Udaya Vir Singhi põhiliseks meediumiks on skluptuur, kuid eestimaalased näevad tema joonistusi, mis mahtusid kohvriga lennukisse. Kunstnik külastab Baltimaid seoses rahvusvahelise kunstifestivaliga Leedus ja veedab lühikest puhkust Tartus sõprade pool.

    India nagu ka kogu Aasia kunstimaailm on hetkel maailmas kuum teema. Tegu on ühe maailma rahvarohkeima riigiga, kus sünnib iga päev tuhandeid andekaid inimesi. Kiirete muutustega ühiskonnas, tehnoloogia arenguga ja iga päev juurde tekkivate it-miljonäridega on India üks äreval kihisev ja kiirelt kasvava majandusega riik, kus investeeritakse lisaks kullale ka kunsti. Ajalehtede majandusuudiste lehekülgedel ilmub iga päev soovitusi millist galeriid külastada ja kes on tõusev täht. India kunstiäris liiguvad väga suured numbrid. Selliste mastaapide ning traditsioonilise india käsitöö ja kunsti rohkuse juures käib kunstnike vahel tippu jõudmise nimel tihe rebimine. Kes tempos ei püsi on kerge ununema. Alati on aga erandeid, nii andekaid inimesi, kes vaatamata muutuvatele trendidele ning galeriide tõusudele ja mõõnadele ajas vastu peavad ja igal hetkel kunstnikuna põnevust hoiavad. Tartlastel ongi harukordne võimalus maailma tipptasemel kunsti kodus nautida ja võimaluse korral ka osta.

    Lisaks heale kunstile kaugelt maalt pakub näituse avamise õhtul 6.septembril kl 18.30 publikule eestlanna Krista Joonas india klassikalist muusikat.

    Krista Citra Joonas on õppinud õhtumaade klassikalist muusikat Eesti ja Shveitsi akadeemiates, siis pöördunud hommikusse ning õppinud mitmeid aastaid India klassikalist muusikat Pandit Hariprasad Chaurasia juures Mumbais. Ta on osalenud paljudes koosseisudes nii Eestis kui mujal ilmas, nii saksofoni kui india bambusföödi bansuriga.

    Tule ja saa osa killukesest Indiast ja vaata kunsti, mis liigub vana ja võimsa kultuuri kaasaegseimates galeriides ja kollektsioonides tänasel päeval.

    Tere tulemast näituse avamisele sel neljapäeval 6.septembril kell 18.30 Tartu Ülikooli Raamatukogu kohvikusse.

    Näitus on avatud 6.septembrist 6.oktoobrini.

    Tere tulemast!

  • Rapla festival algab oratooriumiga

    Priit Kuusk

    Ainsana Eesti suvistest muusikapidustustest avab XIII Rapla kirikumuusika festival oma tänavuse programmi oratooriumiga, pealegi veel esiettekandes. Reedel, 22. juulil kell 19 hakkavad Rapla kirikus Tõnu Kaljuste dirigendikäe all kõlama tänavuse tähtpäevahelilooja (märtsis möödus 100 aastat tema sünnist) Enn Võrgu (1905 ? 1962) piibliainelise oratooriumi ?Valvake!? esimesed helid. Enam kui poolteist tundi kestvast 1952 ? 1955 kirjutatud suurteosest on siiani esitatud (siinsamas Rapla kirikus 1956. aastal autori juhatusel) vaid esimene osa. Esiettekande vormivad Nargen Opera koor, Tallinna Kammerorkester ning solistid Kädy Plaas, Helen Lokuta, Mati Turi ja Rainer Vilu.

    Enn Võrgule tehakse kummardusi veel: kaks päeva hiljem esitab kvartett Noobel Nelik Raplas helilooja Keelpillikvarteti (arvatav sõjajärgne esiettekanne) ning Klarika Kuusk toob orelil (duokavas koos viiuldajast õe Kirstiga) Vahastu ja Rapla kirikus esmaettekandele Enn Võrgu ühe prelüüdi. Eesti muusikat on kavas teisteltki heliloojatelt (Kreek, Pärt, Tormis, Mägi, A. Kapp), näiteks õdede Kuuskede ja ETV tütarlastekoori kavas. Uusi oratooriumiplaane peetakse aga ka järgmiseks aastaks.

    7. augustini kestev festival annab tänavu kokku 19 kontserti kaheksas kirikus ja viies mõisas Rapla- ja Järvamaal. Mõisakontsertidele jõuab seniste Tallinna Barokksolistide ja Rondelluse kõrval ka Raivo Tafenau trio. Festivali veteranina laulavad taas Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Andrus Siimon) ning ka ETV tütarlastekoor (dirigent Aarne Saluveer), mängivad Imbi Tarum klavessiinil, Andres Uibo orelil jt. Tuleb veel poistekoor Soomest, haruldusena esitatakse Raplas pühapäevase teenistuse ajal Rakvere muusikute Toomas Rannu ja Enn Kivinurme Missa e-moll. Enam kui tosina-aastase vaheaja järel esinevad Eestis taas õeksed Klarika ja Kirsti Kuusk, festival lõpetatakse Buxtehude ja Bachi kantaatidega Raivo Tarumi juhatusel, kaastegevad solistid Liina Saari, Maria Staak ja Uku Joller, Rapla segakoor Cantus ja festivali kammerorkester.

    Festival kogub populaarsust, osa mõisakontserte on juba välja müüdud, ettevõtmisi toetavad tosin omavalitsust, mitmed firmad ja ühendused eesotsas kultuuriministeeriumi, Raplamaa Omavalitsuste Arengufondi ja Eesti Kultuurkapitaliga, sponsoritest tuleb nimetada Nissanit ja Fortumit. Avasündmust vahendab otseülekandega ka Klassikaraadio, festivali korraldaja on Raimo Kivistik. Lähem info ning juba aprillis valminud festivalibuklet on väljas aadressil www.raplamv.ee.

    Just 50 aastat tagasi lõppes enne sõda eriliselt populaarsete (laulupeo)laulude ning ?Eesti lipu? viisilooja Enn Võrgu sisepagendusaeg Viljandimaal. Ta tuli kodulinna Tallinna tagasi oratooriumi partituuriga, mille viimased tekstisõnad on järgmised: ?Aga meie ootame uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab…? Oli aasta 1955. Repressioonid läbi elanud, lootis maestro veel ikka… Uuel sajandil ja praegusel kümnendil olnuks heliloojal põhjust loota, et tema loomingut senisest rohkem meenutataks ja ka esitataks. ?Raplamaa lipulauluaasta? järgmine tähtis märk pannaksegi maha täpselt nädala pärast tema oratooriumiga Rapla Maarja-Magdaleena kirikus.

     

  • Väärt monumendi loomiseks ei piisa heast tahtest

    Reet Varblane

    Olen siiralt veendunud, et aastail 1940 ? 45 bol?evismi vastu sõdinute ning Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelnute  mäles­tusmärgi autor soovis parimat ? ka parimat monumenti kui kunstiobjekti ?, kuid praeguse tule­muse juures võib seda hinnata  kui hea tahte avaldust, abitut sõdurikujutist. Autoril on meeles mõlkunud eelkõige kaunis saksa munder, sest arusaam mehelikust mehest kui militaarsest kangelasest kipub tavateadvuses stereotüübina siiani püsima. Lihula mälestusmärk on ilus autsaideri kunsti näide, kuid kaasaegse monumendiga pole sellel eriti midagi pistmist. Seetõttu pole Lihula mälestusmärki küll mõtet Enn Roosi ja Arnold Alase Tallinna Tõnismäe pronkssõduri monumendiga kõrvutada.

    1947. aasta pronksmees kannab oma ajastu ideoloogia, võõra, pealesurutud  ideoloogia pitserit, ka kunstilist palet on mõjutanud nõukogude kunstis 1940ndatel ja 50ndatel valitsenud arusaamad, kuid Roosi ja Alase monument on kunstiline tervik: figuur on korrektselt ja ilmekalt modelleeritud, tausta ning esiplaani proportsioonid on paigas. See on professionaalne ning kunstiliselt väärt töö ka 2004. aastal, kuigi praegu pole küll mingit mõtet Roosi&Alase võtmes ükskõik kui õige sümboolse väärtusega monumenti püsti panna. Ka Marcus Aureliuse ratsamonument Rooma Kapitooliumil, Colleoni ratsamonument Veneetsias või Budapesti Kangelaste väljaku valitsejate kujud kannavad oma aja pitserit, seda nii sümboolses kui kunstilises mõttes, kuid kunstiväärtustena, kunstiklassikana hindame neid kõrgelt tänapäevani.

    Et monumendi tähendus ja roll on praegusel ajal teisenenud, kuid sugugi mitte vähenenud, sellele osutavad selgelt kõikvõimalikud monumenditeemalised arutelud, näitused, tõlgendused.  

    Meie kimbatusest kõneleb Vabaduse monumendi konkursi läbikukkumine, kuigi kõik on selle poolt, et iseseisev riik vajab atribuutikat, mille juures riiklikke rituaale läbi viia. Viljandis Laidoneri ratsamonumendi avamisel õnnelike nägudega monumendi taustal ennast pildistada laskvaid vanainimesi nähes oli selge, et rahvas vajab oma traditsioonilist mälestusmärki, mida saab oma nooruseideaalidega samastada. Laidoneri monumendi autor on aga professionaalne skulptor Terje Ojaver, kes teab, et sümboolse väärtuse kõrval on sama oluline ka esteetiline väärtus. Seda teadsid ka Laidoneri Selts, Viljandi linnavalitsus ja kõik teised institutsioonid, kes monumendi saamiseks konkursi korraldasid.

    Kui ennastsalgavate ning rängalt kannatanud eesti meeste mälestusmärgi oleks teinud professionaalne skulptor, kellel on piisavalt empaatiavõimet ning kes on võtnud vaevaks mõelda, milline peaks olema üks väärt XXI sajandi alguse monument, siis oleks tagatud mälestusmärgi kunstiline kvaliteet ning oleks hoidutud ka ideoloogilistest apsakatest. Ise tehtud, hästi tehtud, ei pea alati paika.

Sirp