Jätkumuutu või põru

Kui aga suvepuhkust nautivalt raamaturahva VIPilt küsida, millega ta suvepuhkust sisustab, kuulub raamatulugemine kohustuslike vastusevariantide hulka. Selle väite tõesuses tasub tõsiselt kahelda. Miks? Sest juhul, kui inimesed pühendaksid suvepuhkuse ajal lugemisele tavalisest rohkem aega, peaks see peegelduma puhkuse-eelses tungis raamatupoodidesse – mida aga pole märgata. Teise kaudse kinnituse selle kohta, et suvelugemise väites on tubli annus valelikkust, saame üha uhkemini õitsele puhkeva aiandus- ja kodundusäri seisukorda hinnates. Ka sealt ostetakse kohe tarvitamiseks. Või vähemasti pole maanteede veertes näha suuri koguseid istutamata jäänud taimelaipu. Ostetud raamat võib kohe lugemata jääda, istik maha pistmata mitte.

Niisiis on aina suurem hulk inimesi oma puhkuse ajal hõivatud kodukaunistamise ja maakodu korrastamise-arendamisega. Ja miks see peakski teisiti olema? Päikest saab võtta ikka sel ajal, kui päike paistab, ning tööeestluse traditsioonide hulka kuulub kindlana kui kalju päikese käes mitte niisama molutamine, vaid füüsiline aktiivsus päikesepaistel. Varavalgest hilisõhtuni. Lisaks veel need suveüritused, massiline voogamine maa servast serva, et olla osaline kõiges toimuvas. Ja roolis on raamatut lugeda sama paha kui lagipähe paistva keskpäevase päikese all.

Nii jäävad kunstilised tekstid kõigi kaunite kunstide hulgas suvel vägagi varju. Ja tekstikultuuri asjaosalised ei saa oma muusika-, teatri- või kujutava kunsti ala saatusekaaslastega sarnaselt suvise tarbimispeo viljadest osa ega talveks rasva koguda. Sest tähelepanu pole, müüki pole. See kivi ei lähe nüüd kirjastuste ega raamatumüüjate kapsaaeda. Asi pole ka selles, et kirjanikud ise midagi tegemata jätaksid.

Kui mõelda nii, et näite- ja kujutaval kunstil ning muusikaelul on oma avalikult ülalpeetav infrastruktuur teatri-,näituse- ja kontserdimajade kujul, siis kirjanduse vastav baas on raamatukogud. Kontserte ei korralda ju heliloojad, miks peaksid kirjanikud ise oma tekstide levitajad olema? Aga sellest, et raamatukogutöötajad tegutseksid suvekuudel sama laiahaardeliselt maastikul nagu näitlejad ja muusikud, pole midagi kuulda. Raamatukogud elavad pigem usus, et kõik usklikud peavad ise palverännaku templisse ette võtma, mitte ei saada välja misjonäre sõna kuulutama. Ja mis seejuures põhiline, raamatukogu misjonitöö ei pea seisnema kirjaniku ja/või raamatu näitamises, vaid tekstide ettelugemises. Just nimelt ettelugemine on kirjanduse põhiline kasutamata turundusnõks. Tõsi, audioraamatud üksikjuhtudena on ka eesti kultuuriruumis juba olemas. Pimedate raamatukogu nimekirjas on 73 nimetust CD-audioraamatuid, Raamatukoi pakkus kolmapäeval 57 nimetust, Rahva Raamat 97 nimetust. E-riigi ja e-rahva kohta pole seda just ülearu palju.

Turg, nagu teada, ei suuda audioraamatut hästi ära toita. Nagu kõik muugi kultuuris, vajab ka tekst riiklikku tugisüsteemi. Näiteks raamatukogude korraldatavate avalike ettelugemiste abil saaks õige madala piletihinna juures kokku ettelugejale tarviliku soliidse honorari. Miks ei võiks audioraamat sündida avalikul ettelugemisel? Miks ei võiks lühemaid vorme ette kanda ka raadiole-televisioonile sobivas vormis? Reet Linna saab kaasalaulmiseks alati sadu inimesi kokku. Tõsi, ettelugemisel ei saa publikut kaasalugejana hästi kasutada, aga meeldiva ja kasuliku saab kergesti ühendada. Üksikud kontserdikorraldajad on kasutanud luuletajaid mõne mürameistrist popikooni kontserdi soojendusbändina. Aga seda on vähe. Kõhnuke turg, nagu öeldud. Kuid riigi õlg on täiesti kasutamata ja ehk polegi siin alles lapsekingades sajandi kulgu ette vaadates esialgu enamat vajagi kui ühendada raamatukogunduse ja kultuurikorralduse eriala kõrgkoolides. Tagajärjeks mõne aasta pärast plahvatuslik tegutsemishimu. Muu, vabaõhutegevuse sissekirjutamine raamatukogunduse arengukavasse ning eelarvelise katte tekitamine nõuab ministeeriumilt ainult kaht suletõmmet.

Kolmandaks, energiadebatis on uute tootmisvõimsuste ja ühenduste rajamise kõrval alati oluline energiasäästu teema, mis sai riigikoguski kosutavat tähelepanu. Eks raiskamist, see tähendab Eesti majanduse ülisuurt energiamahukust, tuleb seni hurjutada, kuni igaüks kas või häbitundest energiat säästma hakkab. Ja mitte ainult elektri- või soojusenergiat vaid ka oma isiklikku füüsilist energiat. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi värskete andmete kohaselt on eestlased tundides mõõdetult Euroopa Liidu töökaim rahvas. Me teeme tööd 1872 tundi aastas, teises äärmuses on prantslased 1568 tunniga. Prantslased suudavad selle “laiskuse” juures tekitada üle 2% aastast majanduskasvu, Eesti majandus kahaneks Prantsusmaa töötundide arvuga ligikaudu 8% aastas. Tööjõud ja energia on täiesti võrdväärsed tootmissisendid. Energiasäästu oponentidelt kuuleb üha juttu, et Eesti majandus vajab rohkem energiat ja ka elektrimajanduse arengukavasse on kirjutatud tagasihoidlik, kuni 3,75% elektri brutotarbimise kasv. Et olla lõpuni järjekindlad, peaksid Eestit Euroopa rikkaimate riikide hulka vedajad sama mõttekäiku ka tööjõule kui sisendile kohaldama.

Mida rohkem tööjõudu kasutada, seda vägevam majanduskasv (tööstuses üritatakse tootmisliine ju ka ikka 24 tundi ööpäevas kasutuses hoida, et tulu sünniks). 1872 töötundi aastas ületab küll juba tublisti pärisorjuse aja talupoja aastase töötundide hulga (kui, nagu praegugi, koduseid majapidamistöid mitte arvesse võtta), aga kasvuruumi ometi on. Ainuüksi riigipühade arvelt (mida meil on 6 ja mille nädalavahetusele sattumist ei kompenseerita vaba päevaga – jällegi ELi riikide hulgas kõige viletsam näitaja) saaks elanikkonnale ja majanduskasvule võita ligi 50 tundi tööaega. Peale selle magavad eestlased kuritegelikult palju. Seda, et me igal tööpäeval töötame tunni võrra rohkem kui prantslased, me ju õieti ei märkagi. Kui me näiteks igal ööl magaksime tunni vähem kui prantslased, siis võidaksime taas suures koguses väärtuslikku tööaega, nii umbes 300 tundi. 1% SKT tekitamiseks kulus Eesti tööjõul mullu 16,8 töötundi. Riigipühade ja uneaja arvelt on meil kasutamata tervelt 350 töötundi, mille jooksul jõuaks luua ligi 21% lisarikkust aastas ja saavutada majanduskasvu kogunäitajaks 28–32% aastas ehk kaheksas maailmaime. Juba Tammsaare ütles küll, et ega armastust sellest ei tule, kui tööd teed ja vaeva näed. Aga tema ajal polnud riikide rikkuse edetabeleid ka leiutatud, ning ta ei osanud ettegi kujutada, millist kirjeldamatut mõnutunnet võiks pakkuda Prantsusmaast möödaminek SKT per capita arvestuses.

Pärast Mere ametiaja lõppu sattusime aga hoopis uude olukorda. Nime poolest oli presidendi ametikoht justkui täidetud ja raha kulus, kuid märkimisväärne osa rahvast tundis end presidendituna. Institutsioon oli kui halvatud, ent presidendi kehastus siiski olemas, sest täidetud ametikoha kõrval tegutses aktiivselt edasi samuti õigusliku kattega president Meri, kelle nime eest ütlejatel liide eks- alati ära kaduma kippus. Sest Meri suust voolasid kõned, mida presidendilt oodati. Neid kõnesid taasesitati esmaspäeval raamatuks “Poliitiline testament” kokku köidetult (kirjastus Ilmamaa, “Eesti mõtteloo” sari, koostajad Toomas Hiio ja Mart Meri).

Kas Toomas Hendrik Ilves seda soovib või mitte määras publik talle, juba enne tema ametissevalimist Mere mantlipärija rolli ja on vastavalt sellele alati oodanud temalt lisaks rahvusvahelise mehe imagole ka siinse ühiskonna vaimse eliidi soovide-arvamuste esindamist ning rahvuskultuuri kaitseingli tööd. Ilves ise on oma esimese tööaasta tähtsamates kõnedes keskendunud aga hoopis ühtlustavale-võrdsustavale kodanik olemise teemale, mis peab tasakaalustama erakondades hõõrutavat etnilist kõrgepinget. Aga kodaniku ja riigi suhe oli ka Mere menüüs. 2003. aasta 26. novembril aasta kodaniku tiitlit vastu võttes ütles Meri: “Kodanik ootab ja nõuab kahekõnet oma riigiga. Selleks valib ta parlamendi ja valitsuse ning toetub oma valitsusasutustele ja organisatsioonidele. Kodanikul on õigus öelda, kas ta on rahul oma õiguste ja kohustuste kujundamisega.” (lk 180, siin ja edaspidi “Poliitiline testament”).

Ilves läheb sealt edasi, tema jaoks ei ole küsimus enam kahekõnes, vaid kokkuleppes. “Ühe või teise grupi mistahes suvaline ja varjatud eelistamine petab kodanikke, see rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet. See riivab kodanike usku õiglasse riiki. See saeb pikkamööda läbi õigusriigi kandvad talad.” (Ilvese kõne riigikogus ametisseastumise tseremoonial 9. X 2006). Ilves nõuab küll rohkem, kuid teab, et tegelikult on ju vähemasti kohe saada Mere soovitust vähemgi. Vahepealsetel aastatel, kui presidendi mitteformaalsete ametiülesannete täitmine oli sisuliselt katkestatud ja kodanike ja riigi vahelise lepingu asemel räägiti viljatust ja villatust ühiskondlikust leppest, millest lõpuks kadus isegi see vähene majanduslik sisu, mille pärast tööandjad leppe protsessi alguses toetasid, on toimunud kodanike ja riigi suhetes pigem tagasilangus. Kui Lennart Meri riigikogu korrale kutsus, siis virgus see kollektiivne võimuorgan nii mõnelgi korral aktiivseks poliitikategijaks, paindumatuks kõrgemaks võimuks või siis kodanike huvide esindajaks. Ilveski ärgitas parlamenti kohe ametisse astudes oma võimutäiust kasutama, kuid nii toona lõpetamas olnud kui ka kevadel valitud riigikogu uus koosseis on eelistatud “kummitempli”, Ilvese sõnastuses “koalitsiooniparteide tahte kuuleka ja tuima vormistaja” (riigikogu avaistungil 2. IV 2007) tagasihoidliku osaga piirdumist. Veel enam, esimeste töökuudega on riigikogu purustanud Ilvese lootuse, “et avalikkus hakkab meedia abiga üha enam mõistma, et parlamendisaadiku panust ei saa mõõta suure saali istungitest osavõtu protsendi või kuluhüvitiste arvete järgi” (sealsamas). Suvi läbi pole muud tehtudki kui kuluhüvitisi ja kohalkäimist mõõdetud ning hullem seisab veel ees, kui sügisel saab pöördumatuks erakondade eelarvelise rahastamise hüppelise kasvu fakt.

Nii võib öelda, et Mere ja Ilvese riigikorralduse ja võimueetika arendamise katsed on olnud üsna don-quijotelikud, need on jutuks jäänudki ning kiiresti vahetuvatel võimukandjatel takerdumata kõrvust läbi voolanud. Hoopis viljakandvam on olnud kahe presidendi panus võitlusesse ajaloo pärast. Mere loodud rahvusvaheline inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjon on oma mahuka faktitoodanguga võtnud paljudelt riigimeestelt kiusatuse üleliigse pehmusega suhtuda lähiminevikus toimunusse. Paraku on teisi võimukandjaid, kes pole suutnud nõustuda Mere pakutud ajalooseletusega ja on asunud üles ehitama oma paralleelset lugu lausa isikukultuseni küündivate sammudega. Kolmandad aga on näinud ajaloo kontekstist välja kistud üksikepisoodides hetkekasu kinkivat häältekogumismasinat.

Lennart Mere veendumus oli, et “Hitleri-Stalini pakt oli Euroopa kaotus, ja nii oli see järelikult ka Eesti ja Konstantin Pätsi kaotus. Teises ajamõõtmes oli see kindlasti ka Venemaa kaotus.” Selle kaotuse Hirvepargis tähistamise püsikülaliste hulka Meri ka ei kuulunud. Veel suurema järjekindlusega eiras Meri 20. augusti riigipühana tähistamist. Ja siin on moment, kus Ilves on oma eelkäijast hoopis erineva tee valinud. See on ka loogiline, sest 20. august seisab 1998. aastast ka seaduses riigipühana sees ning president peab ju ka seaduskuulekuses riigi esimene mees olema.

Esmaspäeval oli Ilves oma üritustega vähemasti meedias ülekaalukas esinumber. Kuna president ise aktiivselt üritusi korraldas, oli tal ka vaba võimalus valida, millistel riigikogu, valitsuse või Tallinna linna üritustel osaleda ja millistel mitte. Samas on presidendil riigipeana niikuinii lihtsam teiste pidudest keelduda kui teistel tema omadest. Ja nii olidki peaminister Ansip, riigikogu esimees Ergma, linnapea Savisaar jt loovharitlaste vastuvõtul kenasti kohal ja veel kenamini ülitagasihoidlikes, sõnavõtu- ja eneseeksponeerimise võimaluseta osades (mida presidendil neile ja ennekõike kogu loovharitlaskonnale öelda oli, on siin kõrvallehel ka ära trükitud, sest leian, et makse maksvad loojad peavad neile adresseeritu kätte saama otse oma lehest, mitte tegema lisakulutusi sedasama sõnumit turustavale igapäevameediale).

Neljapäeval aga, nagu ka 23. augustil aasta tagasi, vääristas Ilves Molotovi-Ribbentropi pakti meenutamiseks juba 20. korda kokku tulnud rahvakogunemist Hirvepargis. Hiljuti põhjendas Hannes Rumm Kuku raadios 23. augusti tagasihoidlikkust tähtpäevana sellega, et erinevalt 20. augustist ei ole Hirvepargi korraldajad hiljem end suutnud poliitilisse eliiti murda (erandiks Tunne Kelam) ega ka “oma” kuupäeva riiklikusse pühadekalendrisse kinnistada.

Eeldusel, et riigipea on riigi esimene tseremooniameister (kelle valikule on raske vastu vaielda), tähtpäevade väärtuse mõjutaja ning sedakaudu ajaloomälu kujundaja, võib ennustada 23. augusti kursi tõusu riigi tähtpäevade edetabelis. Võttes kinni Lennart Mere eeltsiteeritud sõnast, mille kohaselt MRP oli Euroopa ja Eesti kaotus, võib täpsustavalt lisada, et ehk küll kaotus ohvriterohkes lahingus, kuid kaotus, mis viis siiski võiduni sõjas. Jah, Vabadussõjastki tavatseme meenutada ennekõike helgeid hetki, Tartu vabastamist, Paju ja Võnnu lahingut ning pealetungi Pihkva ja Peterburi alla, aga mitte sõja alguskuude taandumist Valgast ja Tartust Tallinna ümbrusesse. Kuid riigi 90. sünniaasta tähistamise komisjon on raamkuupäevaks valinud just Vabadussõja alguspäeva 28. novembril, kui punaste käest peksa saadi ja Narva maha jäeti.

Ja selle kõrval pole MRP tähenduse laiendamine ning 23. augusti tähistamine positiivses tonaalsuses midagi ebaloogilist. Eriti veel, et natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamine on olnud pikki aastaid Eesti Vabariigi ametlik poliitika ja just MRP-sündmuses eksisteerivad kaks kurja kenasti ühel pildil (8. mail või 22. juunil sellesama võrduse kehtestamine on üsna lootusetu, nagu oleme kogenud).

Meri ütles 2002. aastal intervjuus Suomen Kuvalehtile vastuseks küsimusele, kas on olemas “ajaloo kohtus” aeguvaid asju: “Teadlasele muutuvad just vanad asjad otsuseküpsemaks ning astuvad hea ja vale, õiglase ja ebaõiglase, õige ja vale valgusesse. Natsliku okupatsiooni aegse Eesti Omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed on tõenäoliselt lihtsam hukka mõista kui Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmeid, kellega on koos ülikoolis õpitud ja koos iseseisvunud Eesti parlamenti kandideeritud. Õiguse silmis ju institutsionaalset vahet ei ole: mõlemad on olnud totalitaarse võõrvõ
imu esindajad Eestis.” (lk 120).

Ilves jätkas neli aastat hiljem seda mõtet nii: “Meil lasub kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli idast soovitatakse, minevik unustada.” (9. X 2006 riigikogus).

Nüüd, arvestades avalikus arvamuses toimuvat, peab Ilves vajalikuks natuke vinti peale keerata, kui kuulutab loovharitlastele, et “eriti häirib mind järjekordne katse maalida meie minevik mingiks paratamatuseks, millest oleks parem mitte rääkida.”

Kui nüüd Ilvese abiga hakkab 20. august muutuma erakondlikust üldrahvalikuks pühaks ning 23. august nurgatagusest välja pääseb, on tseremooniameistril aeg astuda järgmine samm. Eurofoundi ülevaatest saime hiljaaegu teada, et Eestis on kõige vähem riigipühi ELi liikmesmaade hulgas. Järelikult on võimalik nende arvu suurendada ELi skaalal liialdusteni jõudmata. 20. ja 23. augusti vahele jääb ainult kaks päeva. Puhkusejärgsel suvel töötab eestlane niikuinii poolenisti vargana ehk viilides ja suve pikenduseks endale vabadust välja pettes. Miks siis mitte seda legaliseerida?

Kontekst on sobilik: rõõm iseseisvuse taastamisest ja MRPs avaldunud kurjuse alistamisest. Globaalne kasu mitu päeva vältavast ja presidendi juhitud natsismi ja kommunismi ühisest matuseriitusest oleks vaenlase propaganda relvitustamine, lokaalne kasu väljenduks mõjuvas häbistimulaatoris, mis Nõukogude okupatsiooni ajal patustanutele “siunamise ja süüdistusteta” vähemasti korra aastas ometi halba enesetunnet tekitaks. Ilves on ametis veel neli aastat kindlasti ja üheksa aastat tõenäoliselt. Kui matusetseremooniatega pikitud rõõmupidu selle aja jooksul täies mahus välja arendada ehk häbipost kindlalt maasse kinnitada, siis ei pääse patused häbitundest ega loodetud viieaastasest hingetõmbeajast punasemas õhuvoolus ka juhul, kui institutsiooni sisulisse järjepidevusse saatuse tahtel jälle katkestus sisse peaks tulema.

Eeldan ja loodan, et Vabadussõja monumendiga nii hullusti ei lähe. Sest praegu ei ole avalik huvi vastakuti erahuviga, vaid iseendaga. Tahaks sammast, aga mitte seda. Aga millist siis? Mida rohkem inimesi käib Laidoneri muuseumis vaatamas seal välja pandud võistlustöid, seda domineerivamaks peaks ühiskonnas muutuma ka veendumus, et see suure risti mõningane maitsetus on ikka tühiasi võrreldes kõige sellega, millega võistlusel osalenud kunstnikud oleksid meid võinud halvema õnne või kehvema koosseisuga žürii puhul karistada.

Avalik huvi seisab vastakuti ka teisel tasemel, nimelt riigivõim omavalitsuse vastu. Valitsusel on oma aktiivsuse põhjenduseks riigikogu otsus ja pisut kaudsemalt ka valijate tahe. Pealinna linnavõim aga võib ette näidata 15 aastat katkematut saamatust linna paraadväljaku mõistlikul organiseerimisel või inimeste kätte tagasivõitmisel. Vabadussõja monument on riigivõimu esimene sillapea lahingus paraadväljaku pärast. Aga võidus ei saa kindel olla enne, kui tõepoolest viimane auto koos viimase parkimiskorraldajaga on platsilt igaveseks lahkunud. Kõige kindlam oleks kibekähku algatada kõigi Vabaduse väljakule ulatuvate kinnistute sundvõõrandamine eeskätt munitsipaalvõimult ja tema kummalistelt äripartneritelt, kiriku, teatri, kunstihoone ja teiste vaimukultuuri asutustega on võimalikud ka püsivad kokkulepped. Kuid kahtlemata oleks see äärmuslik ja kardetavasti aeganõudev samm.

Optimist vaatab siiski tulevikku lootusrikkalt. Esiteks, nagu öeldud, võinuks žürii teha palju hullema otsuse ja, arvestades peaministri sportlikku visadust, oleks see hullem variant ka kas või kivist vett pigistades valmis tehtud. Teiseks, võidutöö autorid on noored inimesed, kes – isegi kui nad oma teosesse lootusetult armunud on just tema praegusel kujul – on targa talitamise puhul ikka koostööle kallutatavad. Kui ainult kange kallutaja leidub. Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse palju poleemikat tekitanud võidutöö noorte autorite tahe igal juhul lahustus karastunud läbirääkijate omas päris hästi. Seda nii rahalises mõttes kui ka ruumilahenduse ja tehnovõrkude osas. Kui kaitseministeerium peaks läbirääkimistel hätta jääma, siis küllap on võimalik Eesti Rahva Muuseumilt direktorit laenuks paluda. Kui võidutöö läbirääkimiste käigus vabastada üleliigsetest ja vastuolulistest sümbolitest ning kasutada materjaliteadlaste nõu ja abi õige tooraine valimisel, jääb suurimaks lahendamata probleemiks võidusamba taust. Kuid seda ainult juhul, kui meie lähtekohaks on arusaam, et tausta pole võimalik muuta. Selle tausta ülekaalukalt koledaim ja õigupoolest ainus ebasobiv element on ikka see venestuse hiilgeajal püsti pandud seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Tausta muud põhielemendid – Pikk Hermann, Kiek in de Kök ja Niguliste kirik – on kõik õhtumaiselt kõrgusse pürgivad, mehised, voolujoonelised. Nüüd, mil naaberlinna õigeusklikud Lasnamäe nõlvale patriarhi enda õnnistusel uue kiriku saavad, jääb vana ju üle. Terve asja lõhkumine tundub esmapilgul küll barbaarne, aga kui talle ikka ühtki mõistlikku uut funktsiooni anda pole, siis – miks ka mitte! Valitsusele kaks vihjet. Esiteks, venestuse sümbol on mõõtmatult kurjem kui sõjasümbol ja teiseks, Toompea pind on muistsest ajast salakäike täis, on, kust alustada seestpoolt õõnestamist.