Toeta
Otsi

Jätkumuutu või põru

  • Muusikamaailm:“Wien Modern 2005”

    Priit Kuusk

    Ooper Norra vabaduse tähtpäevaks

    Norra Ooper (Den Norske Opera) Oslos tellis Norramaa Rootsi võimu alt vabanemise 100. aastapäeva puhuks uusooperi “Aurora”, mille autor on Trygve Madsen. Nimiosas Ingebjörg Kosmo, tuli ooper esiettekandele Norra-Rootsi piiri ääres Haldenis, Fredriksteni kindluses Ingar Bergby dirigeerimisel. Orkestris mängisid nii norra kui rootsi muusikud.

    Oslo ootab uut ooperimaja ja seni on võtnud Bergeni festival endale n-ö ooperialased esindusülesanded ning sõlminud Läti Rahvusooperiga lepingu Wagneri “Nibelungi sõrmuse” toomiseks Bergenisse aastail 2006 – 2009. “Reini kuld” ongi festivali 2006. a suursündmusi, alustades 31. mail (enne aprillis ka juba Riias). Lavastused teeb norralane Stefan Herheim, dirigeerib Andris Nelsons. See on alles teistkordne tetraloogia kogulavastus Norras.

    Aasta hinnatumad Saksa ooperis

    Aasta ooperiteater 2005 saksa keelealal on Hamburgi Riigiooper, kus viimased kaheksa aastat olnud peadirigendiks Ingo Metzmacher. Aasta laulja on tenor Rolando Villazón (sh tänavu ka Salzburgis “La traviata” Alfredo koos Anna Netrebkoga), aasta esietendus uusooperist on Hans-Joachim Hespose “iOPAL” Hannoveris, taasavastus J. Offenbachi romantiline ooper “Les Fées du Rhin” (1864), enne avastusena kontsertkorras Montpellier’s, esmakordselt laval aasta algul Ljubljanas ja nüüd Saksamaal Trieris.

     

    Cecilia Bartoli maailmaturnee

    Tavamõõtu kontsertide kõrvale on itaalia tippmetsosopran Cecilia Bartoli kavandanud nüüd kontserditurnee paljudele maadele oma uue CD (A. Caldara, Händel, A. Scarlatti) esitlemiseks, koos kammerorkestriga Les Musiciens Louvre Marc Minkowski juhatusel. Plaadifirma on Decca-Universal, möödas on esimene suurseeria USA kuulsamates saalides, alustades Los Angelese Walt Disney Hallist ning lõpetades Washingtoni Kennedy Centeri kontserdisaaliga. Plaaditurnee kestab veebruarini 2006.

     

    Anne-Sophie Mutter Mozarti aastaks

    Pärast oma debüüti 27 aastat tagasi polnud nimekas saksa viiuldaja enam Mozarti viiulikontserte plaadistanud, äsja on ta neid Mozarti aasta puhuks salvestanud kõik viis, lisaks “Sinfonia concertante” koos vioolamängija Juri Bašmetiga. Mutteri auahnes plaanis on 2006. a plaadistada veel 16 Mozarti viiulisonaati (koos kauaaegse klaveripartneri Lambert Orkisega) ning neli klaveritriot ansamblis Andre Previni (klaver) ja Daniel Müller-Schottiga (tšello). Kõike saab publik ka avalikus ettekandes kuulda, kogu sonaatide tsükkel on juba esitatud nii Londonis kui Madridis. Just novembris on suursündmusteks Anne-Sophie Mutteri ja Salzburg Camerata viiulikontsertide ühisettekanded, alustades Zürichi Tonhallest 14. XI ja lõpetades Brüsseli Théâtre de la Monnaiega 29. XI, vahepeal Genf, Basel (täna), Stuttgart, Mannheim, Essen, Amsterdam.

     

    Uusi dirigendilepinguid

    Nüüdseks kolm aastat USA Big Five’i hulka kuuluva Clevelandi SO peadirigent austerlane Franz Welser-Möst, kes olnud kõikjal mujal kaalukates ametites peale oma sünnimaa, on käesolevast hooajast ka Zürichi Ooperi muusikadirektor aastani 2011. Äsja Clevelandi orkestriga taas New Yorgis, arvab kriitik Bernard Holland, et “vaevalt suudab ükski Euroopagi orkester nii hästi Brahmsi mängida, kui seda teeb Welser-Möst Clevelandis.” Kaasas oli neil ka uusteos, Chen Yi “Neli aastaaega”. Nüüd on möödas ka Euroopa reis 11 kontserdiga, neist koguni viis toimus Viini Musikvereinis.

    Viini Riigiooperi muusikadirektori (ühtlasi ka Viini Filharmoonikute peadirigendi) Seiji Ozawa leping pikenes samas aastani 2010.

    Berliini Rundfunk-Sinfonieorchesteri nimekas peadirigent ja kunstiline juht Marek Janowski pikendas oma lepingut siin hooaja 2010/2011 lõpuni.

    Liverpooli Kuningliku FO järgmiseks peadirigendiks (2006 – 2008) on kutsutud 29aastane Vassili Petrenko Peterburist, noorim orkestri 160aastases ajaloos, järglasena ameeriklasele Gerard Schwarzile, kes orkestri ees 2001 – 2006.

    Meilegi vioolamängijana hästi tuttav Daniel Raiskin on edukas ka dirigendina ja saanud nüüd oma orkestri Saksamaal. See on Rheinische Staatsphilharmonie Koblenzis, kus ta juhatab ka Koblenzi Staatstheateri etendusi. Veel on ta Wrocławi FO ja Jekaterinburgi FO esimene külalisdirigent.

     

    Preemiaid ja tunnustusi

    Austraaliast pärit, 1946. aastast Inglismaal elavat dirigenti Charles Mackerrast tunnustati 80. sünnipäeva (eile) puhul esmakordse Queen’s Medal for Music’uga, mille otsustab nõukogu eesotsas kuninganna Master of Music’u, helilooja Peter Maxwell Daviesega.

    NY Metropolitan Opera ajakiri Opera News kuulutas välja oma esmakordse aastapreemia laureaadid: dirigent James Conlon ning ooperitähed Régine Crespin, Susan Graham, Dolora Zajick, Plácido Domingo. Pidulik üleandmistseremoonia on ülehomme New Yorgi keskuse The Pierre ballisaalis Metropolitan Opera Guildi korraldusel, piletid 550 kuni 850 dollarit.

    USA sopran Frederica von Stade on tänavuse Emmy auhinna laureaate Los Angeleses.

    Bariton Dietrich Fischer-Dieskau on saanud Baieri Riigiooperi Meistersinger Medaille, mida annab välja ühendus Freunde des Nationaltheater. Varasemad laureaadid on Hans Hotter ja Inge Borkh.

    Maa kõrgeima autasu kunsti ja teaduse alal, Venemaa riikliku preemia vääris 33aastane sopran Anna Netrebko, autasu andis Moskva Kremlis üle president isiklikult.

    USAs New Hampshire’is, Peterborough’ lähistel tegutsevas MacDowell Colonys anti helilooja Steve Reichile helilooja Edward MacDowelli nime kandev medal. Maestro austuseks kõnelesid heliloojad David Lang ja Richard Serra, esitati Reichi muusikat, sh löökpilligrupilt So Percussion.

    Rootsi alaliselt asunud võluv iisraeli flötist Sharon Bezaly on oma firmale BIS salvestatud uue CD “Nordic Spells” eest saanud Gramophone’i Editor Choice’i, kõrged tunnustused veebiajakirjades MusicWeb International, Classics Today ja Klassik Heute. Tegemist on uute flöödikontsertidega, mis kirjutasid talle spetsiaalselt soomlane Kalevi Aho, rootslane Christian Lindberg ja islandlane Haukur Tomasson.

    Alam-Saksimaa Praetoriuse muusikaauhinna on saanud dirigent Eiji Oue, kes olnud aastaid NDR Radiophilharmonie orkestri peadirigent Hannoveris, siinse KMK professor, samas praegu veel Osaka FO peadirigent. Eiji Oue tegi tänavu debüüdi ka Bayreuthi Wagneri festivalil.

     

  • Kristi Kongi Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 05.12.2012 kell 18.00 avab KRISTI KONGI (1985) Hobusepea galeriis isikunäituse „Soovin, et ma oleksin lind“.

    Kristi Kongi lõpetas 2008. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna, täiendas end 2007. aastal Lahti Kunstiinstituudis Soomes ja lõpetas 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemia magistriõppe maali erialal. 2011. aastal pälvis Kristi Kongi MTÜ Noor Kunst ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös välja antava Noore Kunstniku preemia, millega alates samast aastast kaasneb ka isikunäitus Hobusepea või Draakoni galeriis. MTÜ Noor Kunst on loodud 2005. aastal ettevõtjate Guido Sammelselg ja Armin Kõomägi poolt, eesmärgiga toetada ning innustada Eesti kunstnike kõige nooremat põlvkonda. Idee sünni juures mängisid aktiivset rolli kunstnikud ja kunstiõppejõud Kaido Ole ning Marko Mäetamm. Tänaseks kuuluvad NK rahastajate ringi ka ettevõtjad Indrek Prants, Sven Mansberg ja Rene Kuulmann.

     „Reaalsus vaheldub illusiooniga, tegelikkus unenäolisusega, konkreetsus ebakonkreetsega. Pinnased kõiguvad, tasandid muutuvad, aeg rullub edasi, siis hüppab tagasi, muutub ajatuks… Ja äkki – mõte katkeb.“ (Voldemar Panso)

    Kui eelmisel, 2010. aastal Draakoni galeriis toimunud isikunäitusel „transformaator“ eemaldus Kongi varasemale loomingule valdavalt iseloomulikust abstraktsusest ja pöördus realistliku kujutuslaadi poole, siis avatava näituse teostes on Kongi osaliselt taas tagasi abstraktse maalikäsitluse ja sellega kaasnevate värviprobleemide juures. 
    Kristi Kongi: Eelmistel kordadel olen tegutsenud / maalinud asjapõhiselt. Nüüd on asjadest järele jäänud abstraktsem lahendus – nende asjade/esemete värv – tegemist on värviskeemidega. Projekt on alguse saanud ühest esemest – mängutoosist. Mängutoosis olevad keerlevad kujukesed on ühtedeks peategelasteks – sümbolilises mõistes peategelased. Kogu näituseprotsess on minu jaoks olnud nagu ärkveloleku ja unenäos oleku vahel. Reaalsustaju on koondunud veidrasse punkti. Ümberringi on kõik justkui voolav ja hägune. Aega justkui pole. Alles on jäänud see üksainus praegune hetk.

    Näitus jääb avatuks 17. detsembrini 2012.

    Tänud: Ahti Lill, Art Allmägi, Tiit Kongi, Teele Strauss, Holger Loodus, Marta Stratskas, Neeme Külm, Reimo Võsa-Tangsoo, Anu Vahtra, Johannes Säre.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Straips OÜ, MTÜ Noor Kunst, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Fotokunstnike Ühendus.

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Kunst identiteedi kadumise teemal

    Katrin Kivimaa

    Seda ei juhtu just iga päev, et Eestis avab isiklikult oma näituse mõni maailmakuulus kunstnik. Nüüd on Tallinna Kunstihoone toonud maale kaasaegse kunsti ühe juhtfiguuri, prantsuse multimeediakunstniku Orlani. Endale Orleans’i neitsi järgi kunstnikunime võtnud Orlanist on saanud nime vääriliselt kaasaegse kunsti omamoodi pühak (ja kelm), kelle teosed kombivad kunsti mõiste, „hea maitse” ja meediaideoloogia piire viisil, mis paneb mõnegi panetunud kunstitarbija kahvatama. Pilku ära pöörama. Ruumist lahkuma. Minestama. Lihtsalt õlgu kehitades pole võimalik tema tööde juurest lahkuda.

    Orlani kõige kuulsam projekt muutis kunsti objektiks ja tegevusväljaks tema enda keha ja näo. 1990ndate algul käivitas ta plastiliste operatsioonide seeria „Püha Orlani reinkarnatsioon”, et anda kunstnikule uus nägu vastavalt lääne-euroopa kunstis kinnistatud iluideaalile. Orlani „ihulik kunst”, nagu ta seda ise nimetab, toetub kunstiajaloo sajandeid kestnud pilditraditsioonile, mille kaudu on naise näo ja keha iluideaale kehtestatud. Antiikkunstnik Zeuxis valis välja modellide parimad kehaosad, et luua ideaalne naisekuju, Orlan aga pöördub renessansi, baroki ja klassitsismi maalikunsti ja skulptuuri ikooniliste teoste poole. Nina Fontainebleau’ koolkonna Dianalt, suu Boucher’ Europelt, Mona Lisa laup, Boticelli Veenuse lõug, Gerome’i Psyche silmad. Paradoksaalselt ei sünni ihusse lõigatud tsitaatide kogumist konventsionaalselt kaunis naisenägu, kuid see polegi eesmärk.

    Kõik plastilised operatsioonid teostati avalike etendustena operatsioonisaalis: kohaliku tuimestuse all kunstnik kommenteeris operatsiooni käiku, jälgides toimuvat samal ajal suurtelt ekraanidelt. Süst seljaajju, sisselõige, piste siit, pingutus sealt – üleelusuurune ja liiga realistlik „Nip-Tuck” ammu enne selle menuseriaali tegemist. Ihuilustamise (varjatud) protsessist saab avalik etendus, mis viitab ka baroklikele märtripiltidele või avalikele lahkamisetendustele anatoomikumis.

    Miks on Orlan nii populaarne ja oluline nüüdiskunstnik? Põhjuseks pole ainult šokiefekt, mida tema etendused kindlasti pakuvad, vastupidi, tema kunsti mõjujõud – see on olemas, ükskõik kas oleme poolt või vastu – ammutab väge globaalset meediakultuurist ja kohustuslikust ilukultusest. Operatsioonide tulemus ei peagi olema konventsionaalselt ilus nägu. Projekt paneb küsima: mille poole püüdleme ja millisena maailm meid näha tahab? „Sisemise ilu” jutust hoolimata, ihaleme endale kas või pisukest nähtavat ilulapikest – ükskõik, mis valede-nippidega see ka saavutatakse. Visuaalse meedia seisukohalt oleme väärtuslikud eelkõige kui (soovitavalt ilusad või seksikad) pildid. (Naised eriti.)

    Nüüd juhtus nii, et olen kirjutanud ebaõiglaselt vaid kunstniku (kuri)kuulsaimast tööst, aga Kunstihoones saab jälgida teisigi Orlani muutumisi. Viimasel ajal on kunstniku identiteediotsingud suundunud lääne kunstiajaloo asemel traditsiooniliste kultuuride juurde. Fotoseeriat „Mina hübridiseerimine” tuleks vaadata postkoloniaalsest mõttest laenatud idee valguses, mille kohaselt koloniaalajaloo ja globaliseerumise tulemuseks on nii domineeriva (lääneliku) kui allutatud (mittelääneliku) identiteedi vastastikune mõju ja hübriidsete identiteetide teke.

    „Hääleta Orlani, kunstimaailma kuldse naise poolt!” kutsub üles kunstniku kodulehekülg http://www.orlan.net. Meil on võimalus näidata oma poolehoidu või vastumeelt näitusesaalis.

     

     

    Teisipäeval, 15. IV kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Orlani näitus „Postidentiteedi strateegiad”. Samal päeval kell 12 algab kunstniku pressikonverents.  Eugenio Viola (Itaalia) ja Reet Varblase (Tallinna Kunstihoone) kureeritud näitus on avatud 16. IV – 18. V.

     

     

  • Marss mööda rabasid ja laasi

    Tarmo Teder

    Foto: Tarmo Teder

    12. ja 13. detsembril rändas grupp Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse kunsti magistrante semestri lõpetuseks jalgsi Põhja-Kõrvemaa maastikukaitsealal. Jaan Toomiku juhtimisel läbi viidud õppematk algas mõni kilomeeter Peterburi maanteest lõunas ja lõppes järgmisel päeval Aegviidus. Mööda matkaradu läbiti kokku 33 kilomeetrit, põhiliselt raba- ja laanemaastikku. Käisin Sirbi vaatlejana protsessi kaasa ja raporteerin nüüd nähtust.

    Retk algas metsa rüppe varjunud jääkaanes Pikkjärve lähedalt, kus seekord keegi alasti uisutama ei kippunud. Esimene seisak tehti Lendurite kivi juures, mis tähistab 1941. aasta juulis metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel peetud lahingus hukkunute paika. Ees ootas Suursoo. Mõnekraadine sulailm oli meie 11-liikmelist matkaseltskonda mõneti õnnistanud, kuid puhus päris vali tuul ja rabale rajatud laudtee oli pidevalt jäätunud, nii et jalulpüsimiseks tuli tähelepanu ja keha erk hoida. Tihkel sammul tatsujaist polnud keegi targu nahktaldadega saabastes välja tulnud, ometi esines libastumisi ja kukkumisi. Hiidprožektorina lõõskas madal päike raba kohalt silmi ja tuul lõõtsutas näkku. Mõni tihane siutsus ja rähn toksis hoopis vaiksemalt kui Neeme Külm kangiga Viinistu suitsutamistsehhi lage. Ühe vaatlustorni juures tõmmati hinge, esimese etapi lõpuks jõuti Paukjärve ääres kõrguva oosi vaatlustornini, kust avanes lahe vaade Suursoole – 1600 hektarit hõlmavale iidsele rabale kui tohutule maastikukunsti alale.

    Oos ehk vallseljak on mandrijää sulamisvee jõgede kokkukantud liivast, kruusast ja veeristest moodustunud vallikujuline pinnavorm kui ürgaja, oma 10 000 aastat vana loodusekunsti vorm. Paukjärve ääres tõuseb lausa üle 45 kraadi järsult ja mitukümmend meetrit üle järvepinna “turi”, millel kulges tähistatud matkarada. See langes ja tõusis omakorda kohati päris järsult. Seljakotid olid mõõdukalt rasked ja liikujail oli paras vunk sees. Teele jäi Ümarjärv, Kaasikjärve ääres võeti kiiruga lõunaeinet, kavas oli esimesel päeval läbida võimalikult rohkem, et teisel mitte pimeda peale jääda.

    Peamine õppeprotsess oligi marssimine, tuim tampimine, koormaga käimine, maa läbimine. Teele jäid Vainjärv, Suurjärv ja jälle üks Pikkjärv – see Kõrvemaa kant on Eesti Šveitsiks ristitud. Kuid siia ulatus ka Vene okupatsiooni aegse polügooni idapoolne ots. Tankid ja pommitamine olid küngastiku väga auklikuks ja vaoliseks tampinud; lage, tume ja sünge maastik meenutas nagu tundrut, kus hõljus justkui mingi nukker sõjavaim.

    Varsti jõudsime üle Soodla jõe ja jäime Riistakõrve raba ääres hämara kätte. Mõneti maniakaalne marss siiski jätkus, sest plaanis oli jõuda Ännijärve äärde laagrisse, kuhu jõudsimegi pärast pisikest ekslemist pimedas õhtul kell kuus.

    Mitte kiirkõnnakul, aga mõõduka tambiga marsil läbiti  ca 27 kilomeetrit, keegi ei hädaldanud. Lõke ja telgid tehti üles, kinnitati keha ja võeti külmarohtu; pakkusin poistele 80% Viru Valget ja neidudele 35% Jägermeisterit. Olin meie satsist ainuke suitsetaja, toppisin piipu, mõeldes, et väravavahile (11 hinge ju) on see lubatud. Jalgpallinäitus oli Kunstihoonest juba maha võetud, ööpimedas all paisuva kuu ja tugeva tuule tantsiti helenduval Ännijärve mingit kollektiivset häpningi tantsu. F oli nudist ja vist kahetses, et ta seda alasti teha ei saanud. R õpetas tulesülgamist, mis osutus üpris lihtsaks erivedeliku puristamiseks, kuid öise talijärve taustal efektseks. Joristati ja aeti plära, südaöö paiku poeti magamiskotti puhkama. Mu küljealune oli ebameeldivalt külm, sest kuuseoksad olid jä  änud telgi alla panemata ja termomatti mul polnud. Olime heitnud laagrisse külmunud turba peale, mis hõngas nüüd puusakonti nagu kelts. Öösel kohisesid männiladvad tormihoogude all, telk laperdas justkui ähvardaks lendu tõusta, sõba oli katkendlik.

    Hommikuks oli tuul tagasi andnud, laager pakiti kokku, pajas keedeti veel teed ja marsiti edasi. Bie Erenurm andis vahepeal väikese sõnakeskse etenduse iseenda kui suusamütsi ja Jumala kui plastpudeli vahekorrast siin maailmas ning paari tunni pärast oldi näppupidi juba Aegviidu kaupluse õllekastis. Professor kuulutas semestri lõppenuks ning rong tõi meid Balti jaama.

    Varem on Toomiku õpilased olnud sunnitud “matkama” ka mööda Tallinna. Magistrantidel seoti akadeemias silmad kinni, talutati hanereas bussi, kus ideoloog P neile enda maailmaõpetust kuulutas. Tunnike ratastel mööda linna tiirutatud, jõuti Kalamajja vana juudi kalmistu taha plangu äärde, kus õpetajad veel laste ajusid komposteerisid ja siis vaikselt minema hiilisid. Korraldust järgides ei julgenudki keegi enne poole tunni möödumist oma silmi avada. Siis aga hakati arvama, kus kuradi kohas parajasti paikneda võidakse, saadi kätte topograafiline taju ja kurss. Hiljem pidid katsealused kunstnikud oma tunnetest ja meeloludest aruande kirjutama. Interdistsiplinaarse kunsti grupp on käinud väliõppustel automaatrelvast laskmas, kaljuseinal ronides alpinismi aluseid omandamas ja muid trikke tegemas.

     

     

     

  • Bravissimo, Aleksander Rudin!

    Toomas Velmet

    Miks ma toonitan, et tõepoolest võitis nimetatud konkursi – seepärast, et mulle meeldib ajalooline tõde. Paljudel juhtudel eksitakse selle vastu. Sageli hägustuvad mõisted “võitja” ja “laureaat”: kuigi sõnal “laureaat” on algtähenduses võitja sisu, teame, et konkurssidel on mitmeid ja mõnel puhul lausa hulgi laureaate – Tšaikovski konkursil kuni kaheksa ühel erialal. Seega peaks kokku leppima, et konkursi võitja on ikkagi esimene preemia. Võib ka leppida variandiga, et “oli võitjate hulgas”, kui nimetati laureaadiks. Nii et Aleksander Rudin (tšello) võitis Bachi konkursi (1976), sai III preemia Tšaikovski-nimelisel (1978), saavutas II preemia Gaspar Cassado konkursil (1979) ja II preemia Tšaikovski-nimelisel (1982). Lisainfoks niipalju, et kaks korda Tšaikovski konkurssi võita, s.t esimest preemiat saada pole võimalik – selle välistab konkursi reglement. Kõigile neile pisiasjadele vaatamata on Rudini konkursside saavutused fenomenaalsed ning tema edasine elukäik veel enamgi.

    Kui silmitseda nimetatud konkursside laureaatide nimekirju, siis tänaseks on tippkarjääri teinud just nimelt Rudin ja veel mõned üksikud tema kaasvõistlejad. Aga sugugi mitte esimese preemia saanud, vaid näiteks Truls Mørk, kes 1982. aastal Tšaikovski konkursil sai VI preemia. Selline ongi konkursside olemus: saavutused seal on interpretatsioonikunstis start, ent sageli nii mõnelegi ka finiš.

    Aleksander Rudin esineski koos Tallinna Kammerorkestriga 19. XI Estonia kontserdisaalis kolmes erinevas dimensioonis, s.t kui dirigent, tšellist ja pianist. Esimese numbrina oli kavas Karl Ditters von Dittersdorfi seitsmeosaline Divertisment (Sinfonia) “Il combattimento delle passioni umani” (“Inimkirgede võitlus”). Kõrv registreeris esmalt haruldaselt sulandunud tasakaalu puhkpillidega (2 oboed, 2 metsasarve) ja teiseks erakordselt karakteersed ja täpselt teostatud keelpillide strihhid ning vist kõige olulisemana reaktsiooni kiiruse ja vastavuse dirigendi tegevusele. Dirigent Rudini žest ei pretendeeri artistlikule eneseimetlusele, vaid selgele kujundlikule juhtnöörile – ja see toimis.

    Teise teosena tuli ettekandele Haydni Tšellokontsert C-duur Hob VIIb:1. Teos jõudis kontserdilavadele alles ca kaks sajandit pärast oma sündi (leiti Praha rahvusraamatukogu arhiividest) ja on nüüd palju sagedamini esitatav kui seni valitsenud D-duur Hob VIIb:2, põhjuseks arvatavasti teose bravuurlik-virtuoosne iseloom. 1960ndatel, siis üsna vahetult pärast teose avastamist, esitas kontserdi Tallinnas Mstislav Rostropovitš. Peaproovis jäid esimesed viiulid pisut hätta finaali (Allegro molto) teksti esitusega solisti poolt pakutud tempos ja Rostropovitš lahendas olukorra talle omase efektiga, mängides rühmale lõigu nende tekstist ette tšellol, aga viiuli registris!

    Siis tundus see peadpööritava trikina, kuid pean nentima, et Rudini virtuositeedi mehhanism töötab hoopis valguskiirusel ka tolleaegse Rostropovitšiga võrreldes. Just nimelt valguskiirusel, sest nii mõndagi sel moel esitatust oli pigem nähtav kui kuuldav, aga TKO viiulirühm küll hätta ei jäänud. Olulisem on aga hoopis üldisem: sellise ülierksa kujundliku karakteersusega ei ole ma teost varem kuulnud ning senine esitusideaal, 25 aastat tagasi kuuldud Arto Norase ja Espoo kammerorkestri esitus, on nüüd tuhmunud. Imetluse kutsus esile solisti ja orkestri absoluutselt veatu ansambel, mis ei ole ka dirigendi olemasolu puhul alati nii heas korras.

    Kontserdi teine pool Mozarti loominguga algas Klaverikontserdiga KV 499, mis on küll Es-duuris versus kavalehe E-duur ning esitati teos keelpillidega, mida lubab ka autor, sest kaks oboed ja kaks kornot on märkusega ad libitum. Rudin oli nüüd klaverikunstniku rollis ja instrumendiks oli tuttuus kontsertklaver Blüthner. Kuigi see firma ei ole just pianistide lemmikute esikolmikus – tunnen ühte neist, kes kohe klaverikaane sulges, kui avastas sealt Blüthneri nime –, on meie muusikaelu seda rikkam, mida rohkem on pianistidel valikuvõimalusi. Pianist Rudini käte all ei oska uuele klaverile midagi ette heita. Teose esimese osa vältel tekkis ülejäänud kavaga võrreldes pisut ettevaatlikum mulje, mis võib ka alateadvuslikust “üldklaveri” eelarvamusest olla mõjutatud, kuid mida edasi, seda kaugemale esmamulje jäi.

    Pianistidel on esituse kohta kindlasti palju öelda, aga mulle meeldis ikka ja jälle kogu kava läbiva kujundierksuse ja selguse tõttu. Kava parim number oli veel ees ja selleks siis Mozarti D-duur “Praha sümfoonia” nr 38 KV 504. Kommentaariks vaid – absoluutne nauding. Aleksander Rudin on Aleksander Rudin, aga Tallinna Kammerorkester oli tasemel, mida meie kodumurul seni pole märganud. Bravissimo!!

     

     

     

  • Eesti Piirivalve 90. aastapäeva näitus „Piirivalve lugu – Inimese lugu“

    Reti Meema

    Kolmapäeval, 5. detsembril avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis (Pirita tee 56) Eesti Piirivalve 90. aastapäevaks valminud näitus „Piirivalve lugu – inimese lugu“. Näitus keskendub tekstis ja pildis inimestele, kes on olnud piirivalve organisatsiooni taastamise ja arendamise juures, teinud kohusetundlikult oma igapäevast tööd ja kelle nägu on tänane piirivalve.

    Näitusele valitud lugude eesmärk on tuua esile väärtused ja hoiakud, mida kandsid ja rakendasid piirivalve taastamise juures võtmepositsioonidel olnud inimesed, kes osalesid organisatsiooni kujundamisel ja teenistuse korraldamisel. Piirivalvurite endi poolt jutustatud lugudes räägitakse väärtustest, mis aitasid piirivalvel kujuneda ja areneda ühtseks ning kokkuhoidvaks pereks, kus valitseb ühtne meeskonnavaim, kindlad väljakujunenud traditsioonid, varjamatu isamaa-armastus ning põhimõte „üks kõigi, kõik ühe eest.“

    Tegemist on valikuga tänastele piirivalvuritele eeskujuks olnud kolleegide lugudest, nende mõtetest ja suhtumisest ellu ja teenistusse, isamaasse ning traditsioonidesse. Näitusel saab tutvuda 12  piirivalves teeninud ja teeniva inimese looga.

    Näitus jääb Maarjamäe lossis avatuks kuni 13. jaanuarini 2013. Seejärel rändab näitus edasi järgmistesse näitusepaikadesse.

    Maarjamäe loss on avatud K-P kell 10-17. Pühadeaegsed lahtiolekuajad leiate ajaloomuuseumi veebilehelt www.ajaloomuuseum.ee

    Maarjamäe lossis on avatud veel Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“ ja Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“.

  • Kevade parim pidu

    Kaarel Tarand

    Kuidas ja millest, kelle voodilinadest ja kleidiriidest ning kus värvituna, lipud tekkisid, on hästi teada. Aga mis siis sai? Järgmisel päeval viidi lipud rongkäiku, Raadile ja tagasi. Siin lõpevad faktid ja edasise kohta pajatab ainult pärimus. Et lipukangad sattunud Tartu akadeemilise meeskoori kätte, õmmeldud kokku ja käinud koori esinduslipuna suvel Leedus Gaudeamuselgi ära. Aga et lipuriie liiga raske materjal olnud ning korralikult ei lehvinud, õmmeldud koorile peagi uus lipp.

    Selle õige, mille kolm siilu tähistasid riigi taassünni algust ja „värvide suurt avalikku väljatulemist”, sinine kangas olevat tänase päevani ühes kenas Tartu kodus hoiul ja räägitakse, et sinine värv selles kangas nii kange on, et kuigi kanga tükikesega igal kevadel ilusaid ja isamaalisi taevasiniseid lihavõttemune värvitavat, kangatükk sellest ometigi heledamaks ei kulu.

    Ja kes ütleb, et asjalood nii ei ole, see kirjutagu üles teine ja õigem lugu. Et aga pärimust, mida omakorda muinsuskaitse alla võtta, ikka rohkem oleks.

     

     

  • Jalutuskäik galeriides

    K? Aleksanderson, Margus Kiis

    Üleskutsenäitus „Eesti maastik” tekitas retrohõngulise pealkirjaga muigeid nii korraldajate kui osalejate poolelt. Viide veerandsajandi-tagusele ülevaatenäitusele oli paljudele ilmne ja loodetavasti suunas otsima võrdlusmomente ning avardunud maastikumõiste käsitlusi. Vahepealsetel aastatel oleme otsinud maastikest „Eesti märki” (ikka muidugi rohkem Teisele, võõrale mõeldes), kujundanud küllaltki ainulaadselt riigi rahatähed maastikumotiividega, kuid nagu viitas näituse raames toimunud kõneõhtul kultuurigeograaf Helen Sooväli, ei samasta me end oma maastikega, me oleme nad ära unustanud. Unustanud maastikes leiduvate märkide ja kujundite tähenduse, kaotanud seeläbi osaliselt mälu varasalve ning eeldused kultuuriliseks seotuseks. Lootsime, et kunstnikest kohaga seotud avavad võimaluse vaadata üheaegselt nii minevikku kui tulevikku ning mõtestada kriitiliselt tänaseid protsesse: huvigruppide juhitud võimumänge, mis hakkavad kujundama tulevikumaastike ilmeid ja seal tegutsejate maailmatunnetust.

    Näituse põnevaimad jutustused tekkisid tagasivaateliselt ka teoste kõrval ja ümber. Juba toimumispaik ise, Vilen Künnapu ja Ain Padriku projekteeritud ning rahvasuus nii Paabeli torniks, Korgitseriks kui lõplikult kinnistununa Tigutorniks ristitud Tartu uus kõrghoone taevasse pürgiva mahu kui ilmse pretensiooniga võimusümboli staatusele, andis märgilise tähenduse kogu näitusele. Saalidest avanevad avarad panoraamvaated jõe-, tüher-, ehitus-, magala-, kaubandusmaastikele ning torni varjunud kunstnikud loovad juba iseenesest piisavalt metafoorse kujundi.

    Esinenud 35 kunstniku autoripositsioon oli piisavalt mitmekesine, kasutati mitmeid strateegiaid ja suhestumise viise: aktiivne-passiivne, moraliseeriv-eskapistlik, empaatiline-arrogantne, vastutav-põgenev. Iga kunstniku maastiku-kogemus ja ettekujutus sellest on muidugi kordumatu. Eriomaselt tajutud ning mõtestatud, mõjutatud ainukordsest elukäigust – läbikäidud ja kogetud paikadest, nendega seotud assotsiatsioonidest ja emotsioonidest, kuuldud ja loetud lugudest.  Seega oli kunstniku kogetud ning väljendatud maastik ka tema individuaalsuse, kordumatu maailmapildi peegeldus, millest siiski selitusid välja mingid üldisemad, tänast maailmavaadet ja -tunnetust iseloomustavad ühisjooned.

    Ülevaatlikkusele ja teema ammendatusele pretendeerimata jäi kõlama pilt tänasest Eesti/eesti maastikust kui anonüümsest, kommertsialiseeritust, ajaloost ning mälust tühjenenust.

    Valus-iroonilist otseütlemist maastike kaubastamise ning seni rahvusidentiteeti kosutanud paikade uue rolli kohta võis leida Urmas Viigi seeriast „Eesti maastik”, kus arhetüüpsed maastikutüübid olid esitletud abstraktsete turustusvahenditena. Pöördumine „pehmete väärtuste” poole on illusoorne, traditsiooniline kultuur- ja loodusmaastik on manipuleerimisvahend, osaline pöördumatu järjekindlusega toimuvates muutumisprotsessides. Rabamaastik ei ole siin ei Kakerdaja ega Meenikunna, vaid sildistatud McDonald’siga. Samasse asetub ka Mall Nukke oma kollaažidega „Eesti odüsseia I-II”: mütoloogilise hiiu tagasipöördumine „reklaamimaastikele” XXI sajandi algul, purjed pingul eurorahadest.

    Võimudiskursuse raames vaadeldavate teoste kõrval ja sees teenisid publiku poolelt enim reaktsioone ühismälu kogemust peegeldavad teosed. Näituse teema konteksti paigutatuna mõjus Peeter Alliku „Unustuse hõlmas” eriti jõuliselt rahvuse traumaatilist minevikukogemust kajastava ning ohuhoiatuslikku narratiivi kandvana.

    Üks võtmetöö oli näitusel Jüri Kassi „Linna piiril”: panoraamvaade tsoonideks lõhestatud tühermaale kõrghoone aknast, kusjuures selle esisele on kellegi kand jätnud murukamarat kündes küllap mingi tundepaisutuse ajel sõnumi „hullumaja”.

    Näituse lühikokkuvõttes on kõrvale jäänud poeetilised maastikurepresentatsioonid, mis  jutustavad ehk omamoodi samuti kohanematusest kaasaegses ühiskonnas toimuvate protsessidega. Samas võib selline esmapilgul romantiseeritud pilk maastikule peita sootuks trööstitumat vaadet. Kõnekas on siin näituse kunstipreemia pälvinud Jüri Ojaveri teos „Metsarannas ootab sind asfalt”. Lisaks nägemismeelele ka lõhna- ja puuteaistinguid, mälestusi ja assotsiatsioone ning õõva tekitav teos: pealt samblane, seest asfaldine.

    Nõukaaegsed blanketid

    Ütleme ausalt: arvutigraafika jõulisest arengust hoolimata on tänapäevased bürokraatide relvad, va paprid, vägagi igavad: fantaasiavaese kujundusega, konservatiivsed ja ühetaolised. Pealegi toodetakse neid samade programmide abil tuhandetes printerites, ilma igasuguse lõbuta.

    Pole siis ime, et 1949. aastal sündinud Eesti modernkunsti klassik Andres Tolts on ette võtnud just nõukaaegsed kontoriatribuudid: need vaimustavalt erinevalt  kujundatud  ja erikeelsed  formularid, kartoteegikaardid, isegi pehmed teadetetahvlid ja kõvad memotahvlid. Ja mis mõnu oleks tänapäeval sodida ja mõnitada oma halli Eesti Vabariigi võimuesindajate vahendeid? Ei suurt midagi, lihtsalt endal on lihtlabast tegemist rohkem. Nii on Tolts kasutanud põhimõtteliselt eranditult rohkem kui 15 aastat vana „makulatuuri” (nagu laulis kunagi ansambel Turist).

    Ega ta ise polegi pidanud midagi nii väga juurde lisama, nõukogudeaegse esteetika tegelik efektiivsus on ammugi järele proovitud. Juba ainuüksi kiirköitja logo „Delo” on nii kõvasti üle 30aastaste alateadvusesse sööbinud, et tekitab väga huvitavaid reaktsioone. Siiski on Tolts kohati lisanud omi kergelt erootilisi, justkui banaanide mässu kujutavaid jooniseid, mis lisavad kuivale ametnikuhingele veidi patust vürtsi. Kuigi tegelikult kuivuses ei saa nüüd neid vanu dokustaate küll süüdistada. Võtame kas või selle Inturisti menüü, millest Tolts on ühe muna ja munahoidja abil teinud naljaka installatsiooni. Vanadest headest lõuendiga kaetud teadetetahvlitest on Tolts leiutanud uue omapärase tehnika, maalinud kauneid postkaarte ja sürreaalseid silte otse sellele riidele. Jabur, aga… Kusjuures memotahvlitel leiduvad näituse ainsad maalid,  abstraktsed sõgedused, kontrastiks Toltsi elegantsetele joonistele ja täiuslikele konstruktsioonidele.

    Näitusel on tõesti oma tumedam pool. Nimelt leidub siin mitmeid KGB aruandeblankette, mida Tolts on ehk liigagi tõsiselt disaininud, kord musta ruudu, küll kandilise kiviimitatsiooniga.  Seega on Andres Tolts president Ilvese välja mõeldud mäluinstituudi  tarvis oma panuse andnud.

     

     

     

  • Intrigeerivat eesti vanavarast

    Urve Lippus

     

    Püha Miikaeli poistekoori uuel CD-l “Mu mano tulge, latse” on salvestatud hulk rahvapäraseid koraalivariante, lisaks mõned pillilood ja ilmselt koori nimele viitavalt üks regilaul, mihklipäeva sanditamise lugu. Tegemist on igati ilusa plaadiga ja eriti praegusel jõulueelsel ajal võiks seda soovitada osta-kuulata: poisid laulavad tõesti nagu väiksed inglid ja seadete tegemisel on eeskujuks olnud vanaaja muusika kõlad, nii et tekib rõõmus pühadeootuse tunne.

    Selle lauluvaliku puhul aga äratab kõige rohkem huvi materjal ise ja seaded, samuti laulmisviis ja esitajate suhe lauldud viisidesse. Miks? Tegemist on viimase viieteistkümne aasta kindlasti kõige intrigeerivamaks osutunud üleskirjutustega, mis eesti vanavarast leida, ja koori juht Kadri Hunt on nende lauludega väga kaua koos olnud: ise laulnud (Linnamuusikute ja Heinavankri koosseisus, samuti üksi), neist oma magistritöö kirjutanud ja nüüd siis plaaditäie omaenda seadeid oma kooriga sisse laulnud.

    Eesti muusikaüldsuse jaoks on neid laule “avastatud” 1989. aastast alates, kui Cyrillus Kreegi 100. sünniaastapäeva tähistamise käigus toodi arhiivist välja nii koraalivariantide algsed üleskirjutused kui ka Kreegi tehtud seaded. Vanamuusikahuviliste seas tekitasid Kreegi polüfoonilised seaded vahel protesti, sest mitme hääle kooskõlamine varjutas algse koraaliviisi põnevaid rahvapäraseid kaunistusi. Need koraalivariandid, mida vahel vaimulike rahvalauludega segi aetakse, on pärit kaugetest küladest ja kogukondadest, kus lauldi oreli või harmooniumi saateta. Eriti rohkesti on üleskirjutusi eestirootslaste hulgast ja Cyrillus Kreek kasutaski palju rootslaste viise, lisades eesti lauluraamatust võetud eestikeelsed sõnad. Eesti küladest on seda traditsiooni jäädvustatud vähem ja võimalik, et see oli ka vähem levinud või juba kadumas (mõeldes üldrahvalikule kooriliikumisele ja neljahäälse koorilaulu levikule).

    Möödunud viieteist aasta jooksul on neid koraalivariante laulnud paljud rahvamuusikaansamblid, viimasel ajal on sellest vallast ehk tuntumad tartlaste Triskele CDd. Algsed viisid on üles kirjutatud ühehäälselt ja pole andmeid, et neid pillidega saadetud oleks. Praeguseks aga on tekkinud esitustraditsioon, kus neile meloodiakaunistustega viisidele lisatakse hulk saatepille, keskaegseid instrumente, mis tänapäeval levinud rahvapillidena: torupill ehk kornamüüs, hiiu kannel ehk krotta, vilepillid ehk plokkflöödid, kannel ehk psalteerium jne. Selgelt toetub instrumenteerimine vanamuusika ansamblite kaudu levinud keskaja laulude ja tantsude saatmise traditsioonile, eelistatud saadeteks on orelpunktid ja ostinaatod ning väga armastatakse lisada ka trumme. Miks? Ilmselt tekib assotsiatsioon keskaja muusikaga (gregooriuse lauluga) tänu meloodiakaunistustele. Samuti toetavad üksteist muusikute kaks erisuunalist salasoovi: teha oma rahva muusikat, midagi erilist, aga ühtlasi vana religioosset muusikat.

    Püha Miikaeli poistekoor Vanalinna Hariduskolleegiumi koolikoorina ongi spetsialiseerunud vana kirikumuusika laulmisele ja neil on kogemusi koostööst päris professionaalsete vanamuusika ansamblitega. Ka rahvapäraste koraalivariantide laulmisel on nende kõlaideaal puhas ja koolitatud kirikulaul (võrreldes näiteks Triskele veidi karusema meestelaulu kõlaga). Saateansambel on aga üllatavalt sarnane: kannel ja hiiu kannel, viiul ja fiidel, rebekk, kornamüüs ja/ehk torupill, poogenpsalteerium. Trumme-triangleid pole, aga keelpille on sageli kasutatud rütmipillidena ja laulmine ise on enamasti nii tugevate meetriliste aktsentidega, et pigem jääb esitusest vahel liigagi tantsuline mulje. Mul isiklikult on kahju, et regulaarsete aktsentide võimendamise asemel pole esile toodud nendes variantides peituvat ornamentaalse meloodiajoonise rütmilist nõtkust. Aga ilmselt meeldib tänapäeva poistele selline selge rütmika rohkem.

    Kuigi CD-vihikus on iga koraalivariandi juurde toodud üleskirjutamise kihelkond, meloodiad järgivad noot-noodilt arhiivisalvestusi ja poisid püüavad hoolikalt laulda lõunaeesti murdekeelseid sõnu, on kokku tegemist ikkagi Kadri Hundi seatud lauludega. Natuke rohkem julgust ja ta oleks võinud oma nime helilooja kohale kirjutada. Seaded on tehtud maitsekalt ja neis on kombineeritud (Kreegi eeskujul?) keerukamat polüfoonilist kirjaviisi vanamuusika harrastajate lihtsamate seadmisvõtetega (värvivahetused salmide kaupa, rütmilised akordid saateks, burdoonid ja ostinaatod). Arvatavasti on vahel lastud pillimängijaid natuke improviseerida, kuid üldiselt on saade kindel seade osa – see on ka arusaadav, sest saateansambli moodustavad kooripoisid ise, vaid viiuleid mängib dirigendi tütar Mari Poll. Ilmselt vahelduse mõttes on plaadile lisatud mõned pillilood ja kandlel soleerib Tuule Kann ning hiiu kandlel Meelika Hainsoo. Professionaalne on CD teostus (Aili Jõeleht ja Margo Kõlar), kõla on rikas ja ilus. Kristlikke sümboleid rahvapärastega kombineerib ka Mae Kivilo kujundus.

     

  • tARTu Üliõpilasteatri “Õnnestunud elu” tõmbab joone alla – neli viimast korda!

    Sven Paulus

    TÜT-i Õnnestunud elu tõmbab joone alla 

    Viimased neli etendust detsembris Athena keskuse pööningusaalis! 

    Tartus Athena Keskuse pööningusaalis saab veel 5.-6. ja 12.-13. detsembril Tartu Üliõpilasteatri esituses näha skandaalse vene uue dramaturgia esindaja Pavel Prjažko näidendi “Õnnestunud elu” lavastust. 

    Etenduse lugu on lihtne ja igapäevane, rääkides tänapäevastest karakteritest. Suurlinna magalarajoon. Neli noort inimest. Kaks venda ja kaks tüdrukut. Vanem vend – kehalise kasvatuse õpetaja, kes oma õpilastega joob ja magab. Noorem vend, kes ei otsi elu mõtet, vaid oma kohta selles ja leiab selle aknapaigaldajana. Katkematud peod. Tütarlaps abiellub, sest talle tundub, et nii on vaja. Pulm. Noormehele tundub, et teda ei armastata. Lahutus. Pidu kestab. Noored ise on veendunud, et elu on korda läinud. 

    Prjažko on Eesti laval esmakordselt. Tema teosed esindavad nö antidraama suunda, kus teksti ülesehitus ei kulge tavapärases teemaarendus-kulminatsioon-lahendus võtmes, vaid kaotades tegevuste sõlmituse, keskendub üksikutele sündmustele, mis toimuvad justkui sattumuslikus, eesmärgipäratus ahelas – justnagu eluski tegelikult, mis omakorda lähendab neid tekste pigem dokumentaalsusele. Tegelaste keel tekstis on mittenormatiivne, mis tähendab et kõne on vabastatud kirjanduslikkusest – kõnekeelsused, roppused, refleksiivsed sõnad-häälitsused sisukate täislausete asemel. 

    Prjažko on teatud ringkondades ära teeninud viha, kuna lähtudes dokumentaalsusest käsitab teemasid, mida sageli teatris ei kohta nõnda rullub meie ees laval lahti õpetaja ja õpilaste seksuaalsuhe, mille suhtes autor ei jaga hinnanguid, vaid esitab seda pigem vis a vis, ehk nagu üht juhtumit, mis ikka elus ette tuleb. Prjažko on ka öelnud, et pealkiri “Õnnestunud elu” pole irooniline, vaid näidendi tegelaste meelest ongi nende elu õnnestunud. Inimesed, kellest ta kirjutab, vaatavad elule lihtsalt teisiti. Tänapäeval püüdleb inimene eelkõige rahulolu poole ja seda, et teda mõistetaks. 

    Prjažko tänapäeva inimesed on justkui refleksiivsed autistid ehk päästikuga inimesed, kes on oma omaduste ja välise maailma olude kokkupuutest sõltuvalt justkui robotiseerunud. Nad lasevad endast tuimalt läbi kõik “ebaolulise” ning käivituvad mingi tuttava või soovitava ärritaja poolt. Nad loodavad muutustele kuskil tulevikus, samas tajudes, et neil polegi tulevikku, on ainult automatismidesse kisutud olevik ja see polegi nende jaoks tragöödia – ka nii on hästi. Sellest hoolimata ei kirjuta autor ette hinnanguid või ideesid, vaid laseb publikul ise omadele järeldustele jõuda. 

    Tartu Üliõpilasteater on “Õnnestunud elu” lavastusega kutsutud juba mitmele välisfestivalile, millistest võetakse osa veebruaris toimuvatel Tjumeni (Venemaa) ja Liege (Belgia) rahvusvahelistel tudengiteatrite festivalidel. 

    Mänguajad detsembris: 5., 6., 12. ja 13.12. Kõikide etenduste algus 19.00. Piletid 4/6 Piletilevis ja tund enne algust kohapeal. Gruppidele 10+ inimest pilet 3 EURO. 

    Tõlkija Aare Pilv, lavastaja Kalev Kudu, kunstnik KIWA. Mängivad: Kätlin Armei või Liisu Krass, Triinu Lukas või Kristin Uusna, Tauno Tagel või Kauri Kaljuste ja Enor Niinemägi.

Sirp