Toeta
Otsi

Jätkumuutu või põru

  • Külm pilk ja pehmed väärtused

    ANU ALLAS

    Seega oleks Mara Koppeli kureeritud näituse ?Pre-positsioon? põhjal järelduste või üldistuste tegemine äärmiselt tänamatu ülesanne, kuigi osalejate hulk (31) ja noorus (enamik on lõpetanud kunstiakadeemia viimastel aastatel) seda ehk provotseerivad. Teoseid on mitmesuguseid, nii pigem koolikatsetusi kui ka väga iseseisvaid töid. Autoritest mõned juba teada ja tuntud, mõned seni veel kõrvale jäänud. Niisiis on see kooslus huvitav juba puht-sotsioloogiliselt: kes on need viimasel ajal nn. riikliku tellimuse alusel vabakunstnikuks saanud, mida nad teevad, keda neist teatakse? Et mitte küsida: millest nad elavad, kaua nad viitsivad, mis neist saab? Osalejate hulk ongi ühtaegu näituse tugevus ja nõrkus. Põhjalikkus, juba tuntud ?uute tulijate? ringi laiendamine on äärmiselt vajalik, järskude valikute puudumine ja demokraatia kipub samas tervikut natuke lahjendama.

    ?Pre-positsioon? on paindlikult kokku pandud näitus, kuid see ei tähenda selgrootust. Tormi ja tungi, sotsiaalseid lausungeid või üldse väga selgelt sõnastatud kontseptsiooni on muidugi napimalt kui ühelt noorteseltskonnalt sageli loodetakse. Teosed on valitud väga hea vaistuga, suunaga sinnapoole, mida vist nimetatakse ?pehmeteks väärtusteks? või võetakse kokku pealkirjaga ?Mis on tähtis??. Kuigi mitte ainult, Maarit Murka ja Tõnis Saadoja kontseptuaalse maali ning külma pilgu puhul ei saa muidugi inimlikust puudutusest vms. eriti palju rääkida.

    Pole parata, küllap mängib ka tööde formaat, tehniline teostus ja eksponeerimisviis oma osa, aga maalijad on sel näitusel kõige huvitavamad ja jõulisemad. Olgu siis nimetatud veel Alice Kask, Kristi Laanemäe, Karl Nagel, Tjika Rebane, Hermes Sarapuu, Kaarel Eelma. Kõik on küll erinevad, aga mingit ühisosa võib siin siiski aimata. 1990. aastate kunsti tugevad suunajad, simulaakrumid, meediapained, ülitundlik enesereflektiivsus ja muu taoline paistab oma aktuaalsust kaotavat. Teemade ring on laiem ja tundub, et need noored tegelevad rohkem kohalolemisega, protsessi ja detailidega, ning mitte selle kohalolemise võimalikkuse, võimatuse, määratuse ja lõhestatuse vaagimisega. Õhus on lootust. Eks siis ole näha, mis edasi saab.

  • ART of Zentsik Eduard Tere tulemast !!!

    Eduard & Erna Zentsik

    Näitus “Mõistatus”

    5.-31.jaanuarini 2013.aastal toimub Lindakivi Kultuurimajas Eduard Zentšiku maalikunsti näitus. Ekspositsioonil esitatakse enam kui 30 viimaste aastate jooksul kirjutatud maali.

    Nimetus Mõistatus räägib juba iseenda eest. Kunstniku maalid on täis müstikat, võlu ja mõistatusi, millede äraarvamine seisab ees just vaatajatel. Kasutades avangardi keelt ja värvide valdamise kaasaegseid tehnikaid, saavutab autor lõuendi tasapinnal virtuoosseid efekte – kivi, metalli, luu faktuuride ülevoolamist. Krakelüür läheb tal üle lõikesse ja kirjetesse, mõrad aga sümbolitesse. Hinguse, sosina ja pobina efekt loob aura, mis väljub teoste füüsilistest piiridest. Tänu Eduard Zentšiku kirja erilisele mosaiiksusele ja tavatule kompositsioonilisele tihedusele, õnnestub ühendada motiivide, teemade ja mõtete mitmekülgsust üheks tervikuks.

    Eduard Zentšik on Eesti üks kõige viljakamatest noortest kunstnikest. Samuti tegeleb ta professionaalselt fotoga, graafikaga, kaasaegse kunsti näituste ja projektide korraldamisega. Loominguaastate jooksul on korraldanud enam kui 50 personaalnäitust ning on tulnud hulgaliste rahvusvaheliste kunsti- ja fotokonkursside võitjaks. Näitusega „Mõistatus“ avab kunstnik 2013.aasta hooaja, mis jätkab tema edasisi näituseid New-Yorgis, Stockholmis ja Helsinkis.

    Loominguline kohtumine kunstnik Eduard Zentšik´uga toimub 27.jaanuaril kell 15.30 enne Natali Vinnitskaja (viiul, Tallinn Eesti). 

    Lindakivi Kultuurimaja
    Koorti 22, Tallinn
    Tel.:6 321 062
    E-mail: info@lindakivi.ee

  • Eesti Teatriliidu peakoosoleku otsus

    Riina Viiding, Eesti Teatriliidu vastutav sekretär

     

    Valitsuse  ettepaneku realiseerimine tooks paratamatult kaasa teatripiletite kallinemise ning teatrikunsti veelgi vähem kättesaadavaks muutumise elanikkonna vähemkindlustatud osale (õpilased, üliõpilased, pensionärid, haritlaskond);

    * pöördub Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga seadustada arvestusliku inimtööaasta (AITA) mõiste ja kinnitada AITA tegelikuks väärtuseks vähemalt eelneva aasta riigi keskmine täistööajaga töötaja aastapalk koos kõikide maksudega;

    * on seisukohal, et riik peab kindlustama väljateenitud aastate pensionide säilitamise või asendamise tööandjatele kohustuslike  sissemaksetega  vastavasse pensionifondi (garanteerides selleks riigipoolse piisava eelarvevahendite hulga);

    * taunib igasugust eri kunstiliikide, eri kultuurinähtuste ja eri kultuuriasutuste vastandamist, millega võiks kaasneda ühe eelistamine teis(t)e kahjuks;

    * taunib Tallinna Linnavalitsuse poolt käivitatud küünilist, ebapädevat ja ühiskonda lõhestavat küsitlust Tallinna Linnateatri ja Kultuurikatla vastandamisel;

    * nõuab Tallinna Linnavalitsuselt Tallinna Linnateatri ehitamiseks kehtivatest kokkulepetest ja Kultuuripealinnaks 2011 kandideerimisel väljakäidud lubadustest kinnipidamist;

     

    II

    * pöördub TALO poole üleskutsega olla oma tegevuses solidaarne kultuuritöötajate  palgakasvu nõudmisega;

    * pöördub Kultuuritöötajate Ametiliitude poole ettepanekuga ühiselt kavandada ning läbi viia laialdane protestiaktsioonide kampaania nii üleriigilise kui ka rahvusvahelise tähelepanu ja solidaarsuse saavutamiseks eesti kultuuritöötajate palganõudmiste suhtes, juhul kui palgakasvu nõuet ei rahuldata;

    * teeb ettepaneku Eesti Etendusasutuste Liidule ja Kultuuriministeeriumile ühiselt välja töötada ja kinnitada teatritöötajate palgamaatriks, mis määraks teatritöötajate erinevate kutsealagruppide minimaalpalgad ning võtta see alates 2010. aastast aluseks AITA-de süsteemi diferentseerimisel ja palgaläbirääkimistel nii Vabariigi Valitsusega kui ka teatrisiseselt;

    * teeb ettepaneku Eesti Etendusasutuste Liidule ja Kultuuriministeeriumile arvestuslikult võrdsustada teatrites erialast kõrgharidust nõudvate tehniliste teatritöötajate ametikohtade palga alammäärad loominguliste teatritöötajate palga alammääradega;

    * kohustab Esti Teatriliidu juhatust tegelema edasi väljateenitud aastate pensionide problemaatikaga ning olema sellele küsimusele eluliselt vajaliku lahenduse leidmisel  aktiivseks partneriks Sotsiaal- ja Kultuuriministeeriumile;

    * peab vajalikuks kaasaegse tantsukooli (põhikooli ja gümnaasiumi vanusegruppide piirides) loomist, kas Tallinna Balletikooli juurde või iseseisva asutusena. Kohustab Eesti Teatriliidu  juhatust selle küsimusega edasi töötama, kaasates tantsuga tegelevaid erinevaid institutsioone ja Haridus- ja Teadusministeeriumi;

    * peab vajalikuks luua tantsuteooria õppetool tantsuteoreetikute ja -kriitikute ettevalmistamiseks. Kohustab Eesti Teatriliidu juhatust pöörduma selle küsimuse lahendamiseks Haridus ja Teadusministeeriumi poole;

    * pöördub Haridus- ja Teadusministeeriumi poole taotlusega viia üldharidussüsteemi sisse draamaõpe, et leevendada noorte suhtlemisraskusi; selleks tuleb tulevastele põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatele anda võimalus omandada draamapedagoogi pädevus vähemalt lisaeriala tasandil; 

     

    III

    *  peab vajalikuks Eesti Teatriliidu  Koolimäe loomemaja rekonstrueerimise lõpuleviimist.

     

     

     

  • Ehini luule Pärnu orelifestivalil

    Sirje Normet

     

    Kui Hardo Kriisa Eliisabeti kiriku haruldase oreli remondi 2001. aastal lõpetas, siis tekkis kiriku peaorganistil Jaanus Torrimil idee teha Pärnus oma orelifestival. Festivali organiseerimise kogemused sai ta juba Tallinna Kaarli kirikus, kus tema eestvedamisel peeti kaks Kaarli kiriku muusikafestivali (1996 ja 1998).

    Esimene Pärnu orelifestival toimus 2002. aastal ja oli pühendatud Eliisabeti kiriku orelile. See on ainuke Eestis säilinud orel, mille on ehitanud Riia orelimeister Kolbe. Peale selle on see ka Kolbe töökoja suurim instrument, mis üldse on säilinud. Teine festival oli pühendatud Edgar Arrole ja kolmas festival Jaanus Torrimi õpetajale Rolf Uusväljale. Festivalil esinesid ühiskontserdiga Uusvälja õpilased Merike Saaremets (Eliisabeti kiriku organist 1999. aastani), Aro Tetsmann (Viljandi Pauluse kiriku organist), Hille Poroson (Rapla Maarja-Magdaleena kiriku organist) ja vabakutseline organist Kersti Petermann. Eraldi soolokontserdiga astus üles Uusvälja esimene ja viimane akadeemiline õpilane Jaanus Torrim.

    Tänavune Pärnu orelifestival oli pühendatud Peeter Südale. Kogu Süda oreliloomingu esitas Bergeni Griegi akadeemia oreliõppejõud Ines Maidre, kes esitles ka oma Süda loominguga CDd. Festivalil andsid kontserte veel Tiia Ratas, Pille Metson ja Jüri Goltsof ning koostöös Tallinna orelifestivaliga jaapani organist Ai Yoshida. Üks festivali tipphetki oli Piret Aidulo kontsert, kus tuli esiettekandele kanada helilooja Ted Dawsoni vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle”.

    Kuna Pärnus on orelikontsertide pikaajaline traditsioon, on orelifestivalil oma, kindel publik olemas. Ka suvitajad tulevad hea meelega reedeõhtuti Eliisabeti kirikusse orelimuusikat kuulama. Nõukogude ajal mängisid siin Pärnu organistide Elfriede Valgepea, Peeter Laja ja Mihkel Lüdigi kõrval ka Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli ja Kristiina Hoidre. Ka viiuldaja David Oistrahh on siin kirikus oreli saatel esinenud.

     

    Ted Dawsoni vokaaltsükli esiettekanne

     

    Kanada helilooja Ted Dawsoni nimi on eesti muusikapublikule tuntud tänu 1993. aastal toimunud Kanada muusika festivalile, mille kunstiline juht ta oli. Festival toimus koostöös Eesti Muusika Nõukoguga ja oli esimene IMC/UNESCO egiidi all korraldatud festival vabas Eestis. Festivali sümfooniakontserdil esitas ERSO Yuri Meyrovichi dirigeerimisel Kaljo Raidi I sümfoonia ja Ted Dawsoni sümfoonilise teose “Traces in Glass”. Viimati nimetatud teose eest sai Ted Dawson Kanada kaunite kunstide suurima, SOCANi preemia.

    Andres Ehiniga kohtus Ted Dawson kolm aastat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil. Õhtul Ehinite kodus kohvilauas vesteldes läks jutt muidugi ka eesti luulele. On ju see lausa maailma mastaabis erakordne, et ühes peres on kolm head luuletajat: Ly Seppel, Andres Ehin ja üks meie noorema põlvkonna iidoleid Kristiina Ehin. Dawson sai kingituseks Ehinite ingliskeelsed luulekogud ja neid Kanadas lugedes tekkiski idee kirjutada Andres Ehini sürrealistlikele luuletustele vokaaltsükkel. Kuna Dawson tahtis, et see kõlaks eesti, mitte inglise keeles, siis huvitusin, kuidas helilooja ja luuletaja koostöö käis.

    “Andres Ehin saatis mulle kassetil eesti keeles sisse loetud luuletused,” rääkis Ted Dawson. “Sealt sain ma eesti keele intonatsiooni ja keelerütmi. Kirjutasin selle endale nagu diktaadi paberile. Kõrvale lugesin luuletuste ingliskeelseid tõlkeid. Nii see teos sündiski”.

    Välismaa heliloojad kirjutavad eestikeelsetele luuletekstidele muusikat teadagi haruharva. Ka Andres Ehini luule valati esmakordselt muusikasse mitte-eesti helilooja poolt. Enne seda on Ehini luuletekste muusikaga sidunud helilooja Timo Steiner.

     

    Dawsoni kõrval eesti heliloojate looming

     

    Ted Dawson kirjutas oma laulutsükli Veera Taleši hääleulatust arvestades. Orelipartii pidi esitama Jaanus Torrim, kes andis selle ülesande edasi Tallinna Kaarli kiriku peaorganistile Piret Aidulole. Dawsoni sõnul peegelduvad laulutsüklis ta oma muljed ja kogemused ta Eesti reisidelt (esimest korda käis Dawson Eestis juba 1989. aastal). Dawson ütles, et teda inspireerisid seda tsüklit kirjutama Andres Ehini luule sürrealistlikud ja filosoofilised elemendid, mis loovad täiesti uue, omanäolise reaalsuse.

    Vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle” on üles ehitatud kontrastiprintsiibil. Esimene laul “At White Night” (“Valgel ööl”) on inspireeritud Tallinna valgetest öödest. Tallinn on hansalinn ja kuna maailma kuulsaim “hansahelilooja” on J. S. Bach, siis võttis helilooja peateema aluseks Bachi cis-moll fuuga ja arendas sellest välja nn Tallinna teema. Teiseks, vastandlikuks teemaks on ebareaalne, kõrges oreliregistris kõlav “valgete ööde” teema. See on nagu müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

    Järgmine laul “Sequel to Things” on poliitiline satiir sovetiaegade kohta. Siin on aluseks võetud Glinka “Vene polka” teema, mida arendatakse tundmatuseni asümmeetriliste rütmidega. Kolmas lugu “Small Minnows” on aeglane lüüriline laul, mis baseerub lihtsatel kolmkõlalistel inversioonidel, mis suubuvad järk-järgult toonikasse. See on intiimne, lihtne jutustus, samas tulevad sisse väiksed nihestused nagu Ehini sürrealistlikes luuleridadeski. Kogu tsükkel lõpeb küsimärgiga olemisolematuse jõe kohal.

    Veera Taleš ja Piret Aidulo suutsid hästi tabada helilooja mõtet. Aidulo oli oreli registreerimisel leidnud huvitavaid kõlavärve. Eriti põnevalt kõlas orelil “valgete ööde” teema – see müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

    Samas võtmes oli lahendanud Aidulo ka Peeter Vähi teose “Kuu-vikerkaare laul”, mille esiettekanne oli alles hiljuti Tallinnas Niguliste kirikus. Aidulo suutis Vähi orelihelidest lausa visuaalse kujutlusvikerkaare esile manada. Veera Taleši ja Piret Aidulo esituses kõlas ka Leo Normeti “Valge ballaad” tsüklist “García Lorca y la muerte”. Klaverisaate oli orelile seadnud Piret Aidulo ja see andis laulule värske, uuenenud dimensiooni. Aidulo oli leidnud ka hispaania keele kõlaga hästi sobivaid oreliregistreid ja kõlavärve.

    Aidulo sooloõhtu Eliisabeti kirikus oli dramaturgiliselt hästi põnevalt üles ehitatud. Avapalana kõlas Edvard Griegi teos “Hochzeitstag auf Troldhaugen”. Siis laulis Veera Taleš vahepalaks Bononcini “Perla gloria”. Sellele järgnes monumentaalne J. S. Bachi “Fantaasia” orelile. Bachi teos haakus hästi Ted Dawsoni vokaaltsükliga, sest selles on Bachi teema võetud aluseks nn Tallinna teemale. Peeter Vähi ja Leo Normeti vahepaladele järgnesid Sandeni ja Caccini oreliteosed. Ja kontserdi lõpetas jälle eesti helilooja – kõlas Hugo Lepnurme Toccata.

    Ted Dawson ja Andres Ehin olid kontserdiga küll väga rahul ja lubasid koostööd ka tulevikus jätkata. Miks mitte kirjutada koos näiteks üks sürrealistlik ooper?!

     

    Kui Hardo Kriisa Eliisabeti kiriku haruldase oreli remondi 2001. aastal lõpetas, siis tekkis kiriku peaorganistil Jaanus Torrimil idee teha Pärnus oma orelifestival. Festivali organiseerimise kogemused sai ta juba Tallinna Kaarli kirikus, kus tema eestvedamisel peeti kaks Kaarli kiriku muusikafestivali (1996 ja 1998).

    Esimene Pärnu orelifestival toimus 2002. aastal ja oli pühendatud Eliisabeti kiriku orelile. See on ainuke Eestis säilinud orel, mille on ehitanud Riia orelimeister Kolbe. Peale selle on see ka Kolbe töökoja suurim instrument, mis üldse on säilinud. Teine festival oli pühendatud Edgar Arrole ja kolmas festival Jaanus Torrimi õpetajale Rolf Uusväljale. Festivalil esinesid ühiskontserdiga Uusvälja õpilased Merike Saaremets (Eliisabeti kiriku organist 1999. aastani), Aro Tetsmann (Viljandi Pauluse kiriku organist), Hille Poroson (Rapla Maarja-Magdaleena kiriku organist) ja vabakutseline organist Kersti Petermann. Eraldi soolokontserdiga astus üles Uusvälja esimene ja viimane akadeemiline õpilane Jaanus Torrim.

    Tänavune Pärnu
    orelifestival oli pühendatud Peeter Südale. Kogu Süda oreliloomingu esitas Bergeni Griegi akadeemia oreliõppejõud Ines Maidre, kes esitles ka oma Süda loominguga CDd. Festivalil andsid kontserte veel Tiia Ratas, Pille Metson ja Jüri Goltsof ning koostöös Tallinna orelifestivaliga jaapani organist Ai Yoshida. Üks festivali tipphetki oli Piret Aidulo kontsert, kus tuli esiettekandele kanada helilooja Ted Dawsoni vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle”.

    Kuna Pärnus on orelikontsertide pikaajaline traditsioon, on orelifestivalil oma, kindel publik olemas. Ka suvitajad tulevad hea meelega reedeõhtuti Eliisabeti kirikusse orelimuusikat kuulama. Nõukogude ajal mängisid siin Pärnu organistide Elfriede Valgepea, Peeter Laja ja Mihkel Lüdigi kõrval ka Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli ja Kristiina Hoidre. Ka viiuldaja David Oistrahh on siin kirikus oreli saatel esinenud.

     

    Ted Dawsoni vokaaltsükli esiettekanne

     

    Kanada helilooja Ted Dawsoni nimi on eesti muusikapublikule tuntud tänu 1993. aastal toimunud Kanada muusika festivalile, mille kunstiline juht ta oli. Festival toimus koostöös Eesti Muusika Nõukoguga ja oli esimene IMC/UNESCO egiidi all korraldatud festival vabas Eestis. Festivali sümfooniakontserdil esitas ERSO Yuri Meyrovichi dirigeerimisel Kaljo Raidi I sümfoonia ja Ted Dawsoni sümfoonilise teose “Traces in Glass”. Viimati nimetatud teose eest sai Ted Dawson Kanada kaunite kunstide suurima, SOCANi preemia.

    Andres Ehiniga kohtus Ted Dawson kolm aastat tagasi Rapla kirikumuusika festivalil. Õhtul Ehinite kodus kohvilauas vesteldes läks jutt muidugi ka eesti luulele. On ju see lausa maailma mastaabis erakordne, et ühes peres on kolm head luuletajat: Ly Seppel, Andres Ehin ja üks meie noorema põlvkonna iidoleid Kristiina Ehin. Dawson sai kingituseks Ehinite ingliskeelsed luulekogud ja neid Kanadas lugedes tekkiski idee kirjutada Andres Ehini sürrealistlikele luuletustele vokaaltsükkel. Kuna Dawson tahtis, et see kõlaks eesti, mitte inglise keeles, siis huvitusin, kuidas helilooja ja luuletaja koostöö käis.

    “Andres Ehin saatis mulle kassetil eesti keeles sisse loetud luuletused,” rääkis Ted Dawson. “Sealt sain ma eesti keele intonatsiooni ja keelerütmi. Kirjutasin selle endale nagu diktaadi paberile. Kõrvale lugesin luuletuste ingliskeelseid tõlkeid. Nii see teos sündiski”.

    Välismaa heliloojad kirjutavad eestikeelsetele luuletekstidele muusikat teadagi haruharva. Ka Andres Ehini luule valati esmakordselt muusikasse mitte-eesti helilooja poolt. Enne seda on Ehini luuletekste muusikaga sidunud helilooja Timo Steiner.

     

    Dawsoni kõrval eesti heliloojate looming

     

    Ted Dawson kirjutas oma laulutsükli Veera Taleši hääleulatust arvestades. Orelipartii pidi esitama Jaanus Torrim, kes andis selle ülesande edasi Tallinna Kaarli kiriku peaorganistile Piret Aidulole. Dawsoni sõnul peegelduvad laulutsüklis ta oma muljed ja kogemused ta Eesti reisidelt (esimest korda käis Dawson Eestis juba 1989. aastal). Dawson ütles, et teda inspireerisid seda tsüklit kirjutama Andres Ehini luule sürrealistlikud ja filosoofilised elemendid, mis loovad täiesti uue, omanäolise reaalsuse.

    Vokaaltsükkel “Andres Ehin Cycle” on üles ehitatud kontrastiprintsiibil. Esimene laul “At White Night” (“Valgel ööl”) on inspireeritud Tallinna valgetest öödest. Tallinn on hansalinn ja kuna maailma kuulsaim “hansahelilooja” on J. S. Bach, siis võttis helilooja peateema aluseks Bachi cis-moll fuuga ja arendas sellest välja nn Tallinna teema. Teiseks, vastandlikuks teemaks on ebareaalne, kõrges oreliregistris kõlav “valgete ööde” teema. See on nagu müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

    Järgmine laul “Sequel to Things” on poliitiline satiir sovetiaegade kohta. Siin on aluseks võetud Glinka “Vene polka” teema, mida arendatakse tundmatuseni asümmeetriliste rütmidega. Kolmas lugu “Small Minnows” on aeglane lüüriline laul, mis baseerub lihtsatel kolmkõlalistel inversioonidel, mis suubuvad järk-järgult toonikasse. See on intiimne, lihtne jutustus, samas tulevad sisse väiksed nihestused nagu Ehini sürrealistlikes luuleridadeski. Kogu tsükkel lõpeb küsimärgiga olemisolematuse jõe kohal.

    Veera Taleš ja Piret Aidulo suutsid hästi tabada helilooja mõtet. Aidulo oli oreli registreerimisel leidnud huvitavaid kõlavärve. Eriti põnevalt kõlas orelil “valgete ööde” teema – see müstiline helendus Tallinna vanalinna kohal.

    Samas võtmes oli lahendanud Aidulo ka Peeter Vähi teose “Kuu-vikerkaare laul”, mille esiettekanne oli alles hiljuti Tallinnas Niguliste kirikus. Aidulo suutis Vähi orelihelidest lausa visuaalse kujutlusvikerkaare esile manada. Veera Taleši ja Piret Aidulo esituses kõlas ka Leo Normeti “Valge ballaad” tsüklist “García Lorca y la muerte”. Klaverisaate oli orelile seadnud Piret Aidulo ja see andis laulule värske, uuenenud dimensiooni. Aidulo oli leidnud ka hispaania keele kõlaga hästi sobivaid oreliregistreid ja kõlavärve.

    Aidulo sooloõhtu Eliisabeti kirikus oli dramaturgiliselt hästi põnevalt üles ehitatud. Avapalana kõlas Edvard Griegi teos “Hochzeitstag auf Troldhaugen”. Siis laulis Veera Taleš vahepalaks Bononcini “Perla gloria”. Sellele järgnes monumentaalne J. S. Bachi “Fantaasia” orelile. Bachi teos haakus hästi Ted Dawsoni vokaaltsükliga, sest selles on Bachi teema võetud aluseks nn Tallinna teemale. Peeter Vähi ja Leo Normeti vahepaladele järgnesid Sandeni ja Caccini oreliteosed. Ja kontserdi lõpetas jälle eesti helilooja – kõlas Hugo Lepnurme Toccata.

    Ted Dawson ja Andres Ehin olid kontserdiga küll väga rahul ja lubasid koostööd ka tulevikus jätkata. Miks mitte kirjutada koos näiteks üks sürrealistlik ooper?!

  • Koopia digitaalses kunstis

    Raivo Kelomees

    George Legrady arhiiviprojekt “Pocket Full of Memories” (2001). Repro

    Koopiateema on digitaalpaljundamise ajastul ilmselgelt ära leierdatud. Kui kõnelda kunstist, siis saab kõike ketastel säilitatavat kopeerida, välja arvatud installatsiooniformaadis kulukad projektid. Iga päev kopeerime plaate, filme, raamatuid, info- ja elamuste näljas kopeeritakse ka suure vaevaga loodud kunstiteoseid.

    Elame post-copyright’i ajastul. Copyleft-liikumine on aktuaalne. Algupäraseid ja ehedaid teoseid luua on peaaegu võimatu. Kõik on läbi proovitud, ammendatud, ära tehtud.

    Digitaalse kunstiteose puhul võib ka originaal paikneda samaaegselt mitmes kohas. Originaal määratletakse võrguaadressi järgi. Õige aadress = originaal. Kui aadress muutub, peab see olema autoriseeritud tegija poolt. Vastasel juhul on tegemist koopiaga. Aga maksab meenutada ka Marcel Duchamp’i paljundatud pissuaare maailma muuseumides või ka teiste kunstnike enesejäljendusi. Astud auväärsesse muuseumisse ja déjà-vu – klassiku autorikoopia!

    Kujutavat kunstnikku kipub vaevama epigooniahirm ja originaalse loomingu sundus. Aga kuidas muidu liituda rahvusvaheliste kunstidiskursustega, kui mitte võtteid ja keelt omaks võttes, jäljendades. Rahvusvaheliste kunstikeelte õppimisel ei piisa väliste võtete omandamisest, vaid välised reeglid tuleb muuta intuitiivseks seisundiks, sünkroniseerida mentaalsus ja psüühika. Eesti kunstitrendide ajalugu vaadeldes on ilmne, et oleme kohanemisvõimelised ja intelligentsed välismõjude sissesulatajad. See puudutab eriti noort generatsiooni. Vanuse kasvades võtab talupoeglik tuimus rohkem võimust, painduda on keerulisem. Enda muutmise väljakutsed mõjuvad vägivalla ja provokatsioonidena. Siis kujuneb kunstniku saatuseks oma väljakujunenud võttestiku jätkuv tiražeerimine – autoplagiaat.

    Rühmitus Critical Art Ensemble (vt http://www.critical-art.net/) kirjutab oma anti-copyright’i raamatus “The Electronic Disturbance” (mis on Internetis vabalt saadaval), et plagieerimist on vaadeldud kultuurimaailma kurjusena. Selle all on mõistetud keele, ideede ja kujutiste vargust andekatelt. Kuid selle mütoloogia võib kergesti ümber lükata. Plagiaatorlikke aktsioone võib mõista ka kultuuri rikastavana.

    Kui jutuks on digitaalkunst, siis missuguseid näited võiks teostest tuua, kus kopeerimine või mõni rutiinne, korduv tegevus pühitsetakse kunstiteose staatusesse?  Näiteks Francis Hungeri digitaaltöölist parodeeriv aktsioon (http://www.hgb-leipzig.de/~francis/digitalwork/). 2001. aasta märtsis töötas ta arvuti taga üks tund päevas. Selle aja jooksul kopeeris ta ühte või kahte lauset. See toimus paste’imise tulemusena: ta vajutas klaviatuuril Ctrl + V ja Enter.

    Teos viitab kontseptuaalsele kunstile ja eelkäijatest võib näiteks tuua John Baldessari töö “I will not make any more boring art” 70ndatest. Autor kirjutas seda lauset lehekülgede kaupa. Vaatajat tüüdadakse korduva liigutuse, pildi, heli või millegi muuga, mis tegelikult uut infot ei lisa. Näidete galeriid võib alustada dadaistidest, nende kollaažidest või tegelikult kogu  XX sajandi alguse kunstist, kus oluline on väljatöötatud võtte varieerimine ja korrutamine, nõnda et asjatundmatu silm ei pruugi teoste erinevusest aru saada.

    George Legrady arhiiviprojekt “Pocket Full of Memories” (2001) pakub võimaluse skannida personaalseid objekte (rahakotte, võtmeid, isikutunnistust), mida kirjeldatakse etteantud kategooriate alusel ja muudetakse kunstiteose koostisosaks. Esemetele võib lisada lugusid. Algoritmi alusel luuakse esemete vahel linke ja seoseid. Teos koosneb sellest, mida vaatajad sellesse sisestavad. Lisaks paikneb kõik Internetis (http://legrady.mat.ucsb.edu/pfom_map_e.html). Kunstiteos on avatud struktuuriga, lõppematu, paiknemise mõttes lokaliseerimatu.

    Seda tendentsi võime näha juba 1960ndatest. Omamoodi klišeeks on kujunenud väide, et protsessikunsti, land-art’i, kontseptuaalse kunsti, video- ja elektroonilise kunsti abil on kunstnikud võidelnud kunstisüsteemi kommertsistumise vastu. 1990ndate lõpu seisuga võime tõdeda, et see on luhtunud ka Interneti-kunsti puhul. 1999. aastal müüs Interneti-kunstnik Valery Grancher oma töö “Longitude 38” Cartier’ fondile 5000 dollari eest. See summa, suurim, mis ühe Interneti kunstitöö eest on saadud, on näide sellest, et oletatav Interneti-kunsti kommertsistumise vältimine on jõudnud lõpule. Vestlused kunsti muutmisest informatsiooniks – protsess, mille juured ulatuvad  1960ndate ja 1970ndate kontseptuaalse kunstini, mis nurjas kunstituru ning institutsioonide tegutsemisprintsiibid, mis põhinevad kunsti unikaalsusel ja objektiviseerimisel – jäävad selleks korraks taas teooriaraamatute kaante vahele (Josephine Berry. Information as Muse: Net Art and the Market. http://www.calarts.edu/~line/berry.html).

  • Maarja Nurk “Katkestus” Tallinna Kunstihoone Galeriise

    Tamara Luuk

    03.01 – 03.02.2013
    Kunstihoone Galeriis
    KATKESTUS
    Maarja Nurk

    Pliiatsijoon katkeb tuhandeid kordi, hall pind on tükeldatud justnagu telesaade, milles antud lubadused katkevad programmirikke tõttu; pildiformaat peatab käe tegevuse justnagu kukkumine katkestab kõndimise… Segu ajalistest, ruumilistest, füüsilistest ja vaimsetest katkestustest, millest koosneb me elu.

    Lähenedes kestvusele minimalistliku mehhaanilisusega taandan tagaplaanile kunstiteostele vaikimisi esitatava erakordsuse, ainulaadsuse nõude. Illusioonid ainuomasusest, vaheldusrikkusest, mitmekesisusest, võimekusest – ka kunstniku tehnilisest võimekusest – saavad nende tööde läbi tühistatud ja kaotatud. Jääb vaid absurdimaiguline andumine tegevusele: halli fragmenteerimisele, ülekuhjamisele, kukkumisele ja tõusmisele, taasalustamisele ja jätkumisele.

    Sest mis muud on katkestus kui mitte osa kestvusest.

    Olete oodatud avamisele 3. jaanuaril kell 18.00

    Tänud: Tiina Sööt, Mihkel Väljaots, Ann Vool, Marianne Karm, Raivo Kelomees, Aime Vahur, Allan Tõnissoo.

  • Metafüüsiline Keskküla

    Harry Liivrand

    Ando Keskküla on mitmed oma tööd nimetanud vaikeludeks, ka siis, kui need ei ole sugugi vaikelud selle sõna otseses tähenduses (pr.k nature morte – surnud loodus). Mõningaid tema töid saab liigitada ka kontseptuaalse vanitas-vaikelu žanri („Bonnard’i toa” seeria, 1994). Ta ei uurinud nendes töödes tardunud asjade maailma, ei katsetanud nende peal kunstniku käeosavust ja ainuüksi talle teada mänge, vaid need olid talle väravaks suhtlemisel reaalsusega. Teda painas küsimus, kuidas tajuda reaalsust, mis on õieti reaalsus ning kas ja kuidas on võimalik seda kujutada. Reaalsuse taju näib nii lihtne kogemus olevat, ometi on just see üks peavõti maalikunsti imelisse maailma. Juba 1970. aastal maalitud „Autoportrees” ühendab ta efektselt illusoorse ja tegeliku keskkonna. Kompides selle kogemuse piire, siirdus ta 1990. aastatel virtuaalse reaalsuse jälile ning see paelus teda vähemalt kümnendiks (parim näide videoinstallatsioon „Hingus”, 1999). Uus digitaalkultuur, millel puudub käegakatsutavus, faktuur, lõhn, materjalitaju, lummas teda absoluutse mitte-olemisega. Keskküla maalide kohta ei saa öelda, et need on realistlikud, kuigi just tema tõi Eestisse hüperrealismi, ikka sellesama reaalsusekogemuse jälil. Ehk võiksime nüüd, tagantjärele, täpsustada – müstilise kogemuse otsingul, metafüüsiline realist? Mõelgem siinkohal tema maalidele „Põhja-Eesti maastik” ja „Vaade võõrale linnale”, näiteks.

    Tõelise loojana ei teinud Keskküla vahet kunstniku-elu ja argielu vahel, see oli talle üks, tema eluviis, kirg ja lõpmata otsing. Suur Vaikelu jäi lõpetamata, aga kes meist kinnitaks, et seda on võimalik kunagi lõpetada?

    Ilma Keskküla töödeta on raske ette kujutada eesti 1970.-80. aastate maalikunsti ning tema innovatiivne panus 1990. aastate installatsiooni- ja videokunsti arengusse on  silmapaistev, kuid tema teoseid on avalikes ekspositsioonides kunstniku panust arvestades siiani liiga vähe näha. Leevendagu siis ajutinegi näitus Kunstihoones seda puudujääki. Andres Tolts, kelle Ando Keskkülaga koostöös tehtud absurdijoonistused mahtusid samuti näitusele, on kujundanud oma sõbra väljapaneku stiilselt tervikuks.

     

     

     

  • Sümbioos: inimene + masin

    Kaur Garšnek

     

    Läinud nädala teisipäeva vihmasel õhtupoolikul toimus Tallinnas üks üllatavalt lihtne ja pretensioonitu, kuid hõlpsalt vääriti mõistetav kontsert. Väikeses jumalakojas ilmus kuuldavale tunnikese jagu erinevates sünteesitud toonides ambient’likke helimaastikke (soundscapes), nii värskendavalt avaraid kui ka veidralt kokku kängitsetuid, mis üldise introvertse moe poolest sobisid halli karva päeva üpris hästi. Kujutlusvõimele mõjusid igal juhul ergutavalt. See kõik sündis maailmakuulsa Robert Frippi, tema kitarri ja live-elektroonika kaudu.

    Nimelt “kaudu”, sest Frippi enda sõnul olevat nende soundscape’ide esitamine “täiesti ebaisikuline” protsess, mida “ei saa juhtida oma tahtmise järgi” (Robert Frippi pressiteade reklaamvoldikul). Ühelt poolt mõjub seesugune eneseeitus küll tehtuna, kui mitte lausa müstifikatsioonina imidži huvides. Sest vaatamata improvisatsioonilise muusika isetekkelisele loomule (mida vanad kreeklased tähistanuksid ehk sõnaga physis ‘varjatusest esile puhkev’) oli läbivalt aduda just Robert Frippile kui heliloojale omast muusikalise mõtlemise laadi – endassepöördunut, seesmiselt pingestatut, tihti minoorsekõlalist. Sedasama, mida saab kuulda nt 2004. aastal Brian Enoga kahasse valminud albumil “The Equatorial Stars”. Sedasama, mis näib jooksvat läbi valdava osa Frippi loomingust, kerkides kord pinnale, et siis jälle vajuda teadvustamatuse pimedusse mingiks kandvaks põhjahoovuseks. Olgu siis tegemist improvisatsioonilise või läbikomponeeritud muusikaga, tema käekiri on isikupärane.

    Teiselt poolt aga võis toimuvat teatud mõttes pidada tõesti ebaisikuliseks – põhjusel, et helimaastikud vormusid tänu inimese ja masina nii rikastavale kui ka nivelleerivale sümbioosile, mis tõmbas Robert Frippi kui kitarristi ette anonüümsuse loori. Mõistagi võib ka tehnikapruuk olla isikupärane, ent tunduvalt väiksemal määral kui traditsiooniliste vahendite käsitsemine. Ning viimane antud juhul lihtsalt ei paistnud läbi. Kuuldus ei viidanud pea mitte miski sellele, et elektroonika manipuleerimiseks kasutatakse elektrikitarri – vaid omaenda silmade abil sai veenduda, et see tõepoolest nii oli. Ning täit selgust polnud sealgi.

    Huvitaval kombel andis Fripp etteaste lõppedes pühalikult suud (!) ometi just kitarrile, mitte aga oma külmkapisuurusele efektimoodulite tornile või kitarrisüntesaatorite jadale (mis mu meelest väärinuksid vähemalt sama suurt austust).1 Võib ju mõelda, et sama hästi saanuks kasutada klaviatuuri. Kuid asi seisneb ilmselt selles, et fenomenoloogiliselt pole klahvistik või kitarri sõrmlaud esitaja jaoks kunagi pelgad “kasutajaliidesed”, vaid tunnetusvahendid omaette, moodustagugi nad kõigest ühe, antud juhul mitte kõige karakteersema lüli helitekitamise tervikmehhanismist. Samas on need ka objektiivselt täiesti erinevate omadustega ning sedaviisi dikteerivadki inspiratsiooni ja helimaailma tajumise, sellesse hoidumise iseloomu. Kui näiteks midi-klaviatuuril oleks rohkem võimalusi erinevate kooskõlade loomiseks, siis elektrikitarr võimaldab isikupärasemat helikujundust, sh tänu loomulikule vibrato’le, glissando’dele ja muule seesugusele, rääkimata juba kere resonantsist ja tagasisidestusest (feedback’ist). See kõik hakkab siis heli tekitamisel kaasa mängima, olgugi et ka asjassepühendatu kõrv kuuleb ilma eelteadmiseta lihtsalt “süntesaatorit”.

    Igal juhul pidid pettuma need, kes läksid tõsimeeli kuulama “maailmakuulsat kitarristi”. Sattusin tunnistajaks kõrval istunute hämmeldunud kommentaaridele stiilis: “Huvitav, miks seda küll kitarrimuusikaks nimetatakse?” ning hiljem sain teada tuttavate progerock’i fännide sügavast nördimusest kontserdi pärast, kuna too “ei kõlanud üldse nagu King Crimson” (Robert Frippi tuntuim ja pikaajalisim projekt).

    Kuidas see pettus siis välja nägi? Umbes nii, et juba enne väljakuulutatud algusaega istus esitaja täiesti silmapaistmatuna väikesel toolil altari ees, ootas viimaseid tulijaid ning sealsamas helises kirik nagu nõiaväel kristalse new age’iliku kõlaga kaskaadidest. Tuli teadustaja ning mainis lühikese kõne lõpul, et pilti teha ei tohi. Seejärel puudutas artist kuuldamatult üksikuid keeli, pöördus efektikapi poole, keeras sellel mõnda nuppu ning äkitselt imbus sädelusse tšellode ja viiulite venitatud suursugusus. Või mitte päris tšellod ja viiulid, aga midagi sinnakanti. Artist kordas toimingut ning kuuldavale tuli üha uusi keelpillipartiisid. Hetk hiljem on kõlapilt juba üsna tihe, ärev ja kohati dissonantnegi, esitaja istub aga jumala rahuga oma kohal, muutumatu ilme näol, ning näiliselt ei tee justkui eriti midagi. Kuid ei, ta keerab veel üht nuppu ning tšellode saagimine vaibub. Siis tõmbab esineja mõtlikult ühte keelt… ning heliseb terve müriaad üksteise vastu põrkuvaid sillerdusi, mis enam kuidagi ei taha vaibuda – muudkui moduleeruvad ja moduleeruvad. Nüüd tõmmatakse nähtavasti lausa mingi akord, kuid seda pole praegu tegelikult kuulda. Kuuleme alles hiljem, kuid siis see pole juba enam see. Jne, jne.

    Ei kõla küll mingi tavalise kitarriheerose moodi. On ilmselt tõsi, et kitarri täieõigusliku instrumendina pruukides saab hoopis isikupärasemaid helisid esile tuua kui sünteesheli vahenditele rõhudes – seda on Robert Fripp enda teistes projektides ka teinud. Samas on elektrooniline helitehnoloogia ammugi lapsekingadest väljas, võimaldades palju fantastilisemaid kombinatsioone ja helitransformatsioone kui need, mida tol kontserdil kuulda sai. Kuid nii arutledes jääb kahe silma vahele, et tegelikuks instrumendiks on helimaastike esitamisel alati olnud nn frippertronics’i kordustel põhinev, algselt dubleeritud tape delay süsteem, nüüdseks digitaliseeritud kujul. Ning selle valdamises ei saa Robert Frippi puhul küll kellelgi kahtlust jääda.2

     

    1 Keda huvitab, siis Robert Frippi instrumentaarium ja selle seadestu ühel 1997. a kontserdil on leitav Interneti-aadressilt http://guitargeek.com/rigview/396.

    2 Analoogse süsteemi tarkvaralisi simulaatoreid võib leida Iinterneti-aadressilthttp://www.xmlizer.biz/cgi-bin/LoopersDelightReviews/kwiki.cgi?CurrentSoftwareLoopers. Sellest nimistust üks intuitiivsemaid ja väiksema mahuga programme on nt Ambiloop.

  • Eesti ja Soome arhitektuur:

    Karin Hallas-Murula

    Näitus ?Soome-Eesti: sajand arhitektuuri­suhteid? Rotermanni soolalao suures saalis ja galeriil kuni 18. IX.

    Iga ulatuslikumalt ajalukku vaatav uurimuslik näitus on ajaloo uuesti kirjutamine näituse formaadis. Seda on ka Eesti ja Soome XX sajandi arhitektuurisuhteid käsitlev väljapanek, mille ettevalmistamine algas Tuglase Seltsi tollase juhataja Seppo Kuusisto initsiatiivil juba aastaid tagasi. Sellise näituse vajalikkus oli selge juba ammu. Kui Soome kultuuriminister Suvi Lindén 2000. aastal Tartus pidulikult soome arhitektide restaureeritud Alvar Aalto Tammekannu villa avas, siis teatas ta kohalviibijaile justnagu üllatust, et soome arhitektide ehitisi on Eestis teisigi, näiteks Estonia teater Tallinnas. Pole vist Eestis ühtki teist XX sajandi ehitist, millest nii palju kirjutatud kui Estonia teatrist. Eestlased on soome arhitektuuriimpordi üle alati uhked olnud, kes sellest aga palju ei tea, on soomlased ise.

    Näitusega seati eesmärgiks mitte piirduda Armas Lindgreni, Eliel Saarineni ja Alvar Aalto tuntud arhitektuurijooniste taaseksponeerimisega, vaid tuua välja ka vähem tuntud seosed ja projektid ning analüüsida arhitektuurikontakte läbi sajandi üldisemalt.

    Näituse eellugu algab Carl Ludvig Engeliga, kes töötas Tallinnas, siit Soome läks ning seal klassitsistliku pealinna ehitas. Engel viis Helsingisse kaasa eesti pae, mis eestlased tänini heldima paneb. Helsingi ülikooli peahoone (1832) treppidel on paasi lausa mitut värvi ja sorti ? otsekui paemuuseumis. 

    XX sajandi alguses tegid Soome arhitektid Eestisse palju projekte. Vähem teada fakt on, et ka Pärnu Ammende villa (1905) arhitekt Frithiof Mieritz polnud pärit mitte Venemaalt, vaid oli Vaasas sündinud Soome arhitekt, kes alustas Soome projekteerimist juba 1880. aastatel. Tema isa oli Berliinis õppinud ehitusmeister, ema aga baltisakslane Wilhelmina Olivia von Hasselblatt.

     

    XX sajandi alguse arhitektuuriimport 

     

    Soome arhitektuurimuuseumis Armas Lindgreni fondi läbi vaadates tuli välja projekte, mida soomlased seni polnud osanud atribueerida: Friedrich Akeli üürimaja Roosikrantsi 10 originaalprojekt (1911), Tartu Sakala korporatsiooni maja juugendstiilis väravajoonis, Viljandi pangahoone põhiplaanid (1912, teostamata). Lindgreni skitsialbumites on hoogsaid Estonia interjööride visandeid, säilinud on Lindgreni Vanemuise fassaadi reljeefide joonis. Riitta Nikula Lindgreni monograafias (1988) pole neist ühtki käsitletud.

    Tallinna vanalinna passaa?i (Palmqvist ja Sjöström, 1912 ? 1914), Vabaduse platsile projekteeritud Einsilla maja (B. Liljequist, 1912) jmt on varemgi eksponeeritud, uudis oli aga Väinö Vähäkallio Vinnali maja projekt ja Vironia seltsile tehtud mööblijoonised. Nii Vähäkallio kui Valter Thomé projekte publitseeriti palju XX sajandi alguses Soome ajakirjades Rakentaja ja Kotilehti ja nii teadsid neid üles otsida ka Eesti tellijad. Aino ja Oskar Kallas tellisid oma Tartu maja projekti (1914) Valter Thomélt. Praegu korrastab seda Raja tänava väikest maja Jaan Kaplinski.

     

    Iseseisvusaja arhitektuuri­konkursid

     

    1920. aastatel osales palju soome arhitekte Eesti arhitektuurikonkurssidel. Tallinna Tehnikumi konkursi (1923) teise koha töö (autorid L. Elenius, V. Nykänen, Y. Vaskinen, G. Wigström ja P. Väänänen) annetati Soome arhitektuurimuuseumile vaid mõni nädal enne meie näituse avamist, kuid Soome muuseum polnud kitsi seda otseteed Tallinna saatma. Tartu hüpoteegipanga rahvusvahelise konkursi (1929) töödest on säilinud T. H. Strombergi ja G. Wahlroosi ?Economic? ning R. Ypyä ja A. Pernaja võistlustöö ?Pole mitte viga!?. Tallinna Pauluse kiriku projekt (1930, teostamata) pole aga mitte Edgar Johan Kuusiku, vaid (vaatamata Kuusiku allkirjale projektil) üsna kindlalt Yrjö Vaskineni oma. See seletab ka Pauluse projekti suure sarnasuse Vaskineni Viinikka kirikuga Soomes.

    Ka Saaremaa maahaigla (1936 ? 1940) puhul tegi E. J. Kuusik vaid hilisemad korpused, esimene korpus aga teostati Soome tervishoiu­ministeeriumi arhitekti Ragnar Wessmani projekti järgi.

    Alvar Aalto Pärnu supelasutuse konkursi (1925) projektidest korraldas Pärnu muuseum tänavu eraldi näituse, kuid Aalto taasleitud projekti on ka nüüd võimalik näha. Pärnu konkursitöödele tuli lisa Uno Ullbergi projekti näol Soome arhitektuurimuuseumist.

     

    1960. aastate karniisiarhitektuur

     

    Hiljuti tähistati Tallinna ja Helsingi vahel laevaliikluse alustamist 1965. aastal, kuid arhitektid käisid Soome vahet juba 1950. aastate teisel poolel. Soome arhitektuuri mõju oli tollal tohutu. Ajal, kui Eestis algas Hru?t?ovi aja ratsionaliseerimine ja tüpiseerimine, kerkis Helsingi külje alla midagi hoopis inimlikumat ? mitmetüübiliste elamute ja varieeruva miljööga Tapiola. Eesti arhitektidele olid uudsed kvaliteetsed puhta vuugiga laotud seinad ja vääriskrohv, metall-fassaadikatted, klaaspakettaknad ja ripplaed, lükanduksed ja koguni plastikust vannikardinad ? kõike seda Eestis siis veel ei olnud. Soomemõjulise arhitektuuri tunnuseks said laiad puitkarniisid, otseseid soome mõjusid näeme selle aja loendamatutes suvilates ja saunades.

    Soome ja Eesti projekte näitusel kõrvutades polnud eesmärgiks rõhutada otsest mahategemist, olgugi et paljud arhitektid pole oma konkreetseid eeskujusid ka sugugi varjanud. Voldemar Herkel ja mitmed teised on meenutanud Soome reisi tohutut mõju oma edasisele loomingule. Selle aja arhitektuurist rääkides ei tohi unustada, et taustsüsteem oli hoopis teine. Siis ei loonud arhitektuuri staarid, kelle iga ideevälgatust autoriõigused kaitsenuksid, projektide paksudes kirjanurkades oli arhitekti nimi alles kusagil lõpus. Eesrindlike kogemuste juurutamine oli ehituses lausa süsteem, mis laienes ka arhitektuurile. Suuta nõukogulikku süsteemi suruda midagi värsket ja ilusat oli juba iseenesest saavutus, mida ei pidanud häbenema. 

    ?Püüdsime õppida seda, mida meie arust elus vaja võis minna. Geeniusi meie seas ei olnud, see polnud moes,? on meenutanud oma põlvkonna hoiakuid Boris Mirov. Alles järgmine põlvkond tõstis esile arhitekti kui kunstniku, millega kaasnes individuaalse autorsuse rõhutamine.

    Kui Toomas Reinult 1990. aastal küsiti, kes on tema loomingut kõige rohkem mõjutanud, siis vastas ta kõhklemata: ?Alvar Aalto tohutult. Kuni praeguse ajani. Surmani ilmselt.? Tugevad Soome mõjud peegelduvad teistegi arhitektide (Raine Karp, Peep Jänes, Henno Sepmann jt) loomingus. Viljandi teatri Ugala arhitektuurikonkurss toimus 1969. aastal, kui Helsingis oli just valminud Timo Penttila projekteeritud linnnateater. Paljud konkursitööd said sellest inspiratsiooni. Raine Karbi ja Toivo Kallase võistlustöö nimigi oli ?Timo?.

     

    Soome sampot jagama!

     

    1980. aastate Tallinna kooli arhitektide põlvkond lõi suhted Soome arhitektide noorema põlvkonnaga. Kontseptuaalne arhitektuur, mis väärtustas ideid ja mitte reaalseid ehitisi, vajas väljundit arhitektuurinäituste ja seminaride näol ja neid hakati palju korraldama. Arhitektuurinäitus Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees (1978) ning kümne arhitekti grupinäitus Tallinna Kunstisalongis  (detsember 1982 ? jaanuar 1983) kujunesid uue põlvkonna manifestiks. Kui salonginäituse põhjal koostatud ?Üheksa arhitekti Tallinnast? 1984. aastal Helsingisse viidi, siis kuulutas Leonhard Lapin kataloogi eessõnas enesekindlalt: ?Me tuleme Soome Sampot jagama!? Näitus kujunes tõesti menukaks, seda eksponeeriti hiljem mitmel pool Soomes, Riias, Kielis ja veel 1990. aastal ka Stockholmis.

    1980. aastatel hakkasid Eesti arhitektid osalema rahvusvahelistel arhitektuurikonkurssidel, peamiselt  Soome omadel. Kuulsust kogus ka 1983. aastal toimunud Rovaniemi Arktika keskuse konkursil eripreemia pälvinud töö ?Silverwhite? (Vilen Künnapu, Ain Padrik ja Lennart Meri). Sellel
    konkursil osalesid ka Leonhard Lapin ja Andres Alver, Peep Jänes, Henno Sepmann ja insener Vello Hütsi, üliõpilased Signe ja Gildardas Stokas.

    Samal 1983. aastal osales Leonhard Lapin koos soome arhitekti Matti Jokisaluga Soome presidendi residentsi arhitektuurikonkursil. Olgugi et preemiat ei saadud, on siiski paljutähendav, et Eesti arhitekt on Soome presidendile kodu projekteerinud. 1989. aastal toimunud suurehitise ? Kuusankoski velodroomi konkursi võitsid Raine Karp ja Peep Jänes (jäi teostamata).

    Kaustad näitusesaali aknal pole sinna juhuslikult unustatud. Iga tegevarhitekt teab kohe, millega tegemist ? see on RT (Rakennustieto)-kortisto. Vähesed teavad, et see süsteem rajati juba sõja ajal ning et selle algatajaks oli Alvar Aalto. Selle pidevalt uuendatava akna- ja uksetüüpide, sõlmede, ehitustoodete näidiste jpm kaudu on Soome ehituskunsti mõjusid Eesti arhitektuuri tulnud määratult rohkem, kui seda ehk üldse teadvustatud on. Eesti arhitektid kasutavad laialdaselt soomlaste RT-Kortistot, mis tänaseks on osaliselt ka eesti keelde tõlgitud.

    1990. aastatel suhted Soomega muutusid. Kui seni olid Soome TVs reklaamitavad esemed ?vaba maailma sümboliseerivad kultusobjektid, mis esindasid enam disaini kui tarbimist? (L. Lapin), siis nüüd hakkas avanema ka tarbimisühiskonna karmim pool. Loomeinimeste meelsust varakapitalismi alguses peegeldab hästi Lapini Otepää Soome-Eesti workshop?il (1990) välja käidud irooniline äri-idee: hakata Otepääl valmistama sini-must-valgeid mehhaanilisi krokodille, kes hammustavad turiste raha eest.

    1990. aastatel osalesid Eesti arhitektid Soome arhitektuurikonkurssidel juba nii aktiivselt, et sellest ammendavat nimekirja koostada on praegu juba väga raske. Tollal polnud välismaaga suhtlemine enam eriline asi, mida tulnuks kindlasti ajakirjanduses kajastada (varem tehti seda vähemasti Sirbi ?Estica? rubriigis väga hoolsalt). Mitmed Eesti arhitektid läksid ka Soome tööle, kuid reaalsete ehitusteni jõudsid siiski vähesed. Edukaim oli Mai ?ein, kelle konkursi võiduprojekti (1990) järgi on ehitatud Rovaniemi keskus ja Rovakate büroohoone (valmis 1996). 

    1994. aastal lõppenud Eesti kunstimuuseumi konkursilt viisid soome arhitektid kaasa kõik seitse preemiat. Noore Pekka Vapaavuori jaoks algas Eesti kunstimuuseumi epopöa, mis lõppemas alles tänavu. Soome projekte oli kunstimuuseumi konkursil arvatavalt vähemalt pool. ?Kahju soomlastest, neist jäi üle saja preemiast ilma, eestlastest jäi preemiata ainult 40,? kommenteeris pärast võistlust ?ürii liige Toomas Rein. 

    Paratamatult ei saa näitus hõlmata kõiki projekte, mis Soome arhitektid on teinud Eestisse või Eesti arhitektid Soome, rääkimata võimatusest kajastada kõiki otseseid ja kaudseid mõjutusi. Mõneti leevendab vajakajäämisi mahukam kataloog, mis loodetavasti jõuab ilmuda näituse lõpupäevil.

    Eesti ja Soome arhitektuurisuhetes on rõhuasetused eri aegadel erinenud, kuid üldises plaanis on meie arhitektuuriesteetika ja vormikultuur sügavalt sarnased. Nii moodustab Leonhard Lapini kujundusidee ? Eesti ja Soome lipu siniste põimumine ? näitusele nii visuaalse kui sisulise tausta.

     

  • ETDM-is 5. jaanuaril vestlus triennaalil osaleva kunstniku Jaanus Sammaga

    ETDM

    Jaanuarikuu neljal laupäeval algusega kell 12 toimuvad kohtumised Tallinna rakenduskunsti triennaalil esinevate eesti kunstnikega.

    Sel laupäeval, 5. jaanuaril kell 12 toimub vestlusring kunstnik Jaanus Sammaga.

    Jaanus Samma tööde seeria T01.1, T02.1, T03.1 pälvis triennaalil Eesti Kunstnike Liidu preemia.

    Oma tööd on Jaanus Samma kirjeldanud järgmiselt:

    Kuna linnaruum on pidevas muutumises, siis olen juba mõnda aega tegelenud seal leiduvate märkide kogumise ja nende potentsiaali kasutamisega oma vaadete esitamiseks. Erinevatest linnaruumi kihistustest huvitavad mind eelkõige need, mis on seotud seksuaalsusega ja on seeläbi poliitiliselt laetud. Olen valinud graffitid, mille abil on linna loodud n-ö queerspace, ning lasknud nad kampsunitesse kududa. Tahan seeläbi ühtlasi tekitada sidet isikliku ja avaliku ruumiga. Iga kampsun on tähistatud järjekorranumbri ja graffiti asukoha täpse aadressiga.

    Vestlust juhib Kai Lobjakas.

    Sissepääs muuseumipiletiga.

    Eelregistreerimine kuni 4. jaanuarini: kristi@etdm.ee, Kristi Paap, tel 558 6654

    Olete oodatud!

Sirp