9.–24. juulini viibis Eestis rahvusvaheliselt tunnustatud USA lavavõitluse koreograaf, lavastaja, näitleja ja õpetaja Daniel (hüüdnimega Ian) Rose. 62aastane Rose on lavavõitlust koreografeerinud 25 aastat, seda põhiliselt USAs, kuid ka Kanadas, Suurbritannias ja Itaalias. Peamiselt tegutseb ta teatrilavadel, kuid ka filminduses (nt filmi „Talvemuinasjutt“ tehnilise lavastajana), põhikohaga on Rose praegu Temple’i ülikoolis lavavõitluse õppejõud.
Daniel (Ian) Rose (esiplaanil) rapiiriga Viljandis lavavõitluse suvekooli ajal
Eestisse tuli Rose esmakordselt õpetama Põhjamaade Lavavõitluse Ühenduse (Nordic Stagefight Society) suvekooli, mis sel aastal korraldati Eesti Lavavõitluse Liidu ja suvekooli juhi Kaire Russi eestvedamisel Viljandis. Kahe nädala jooksul õpetas Rose lavavõitluse huvilistele algaja tasemel rapiiri-, edasijõudnutele rapiiri- ja pistoda- ning rapiiri- ja keebivõitlust. Peale selle õpetasid Põhjamaade juhendajad käsivõitlust ja filmivõitlust, käsitsema kaigast, laia mõõka, mõõka ja kilpi, nuga.
Kas mäletate hetke, kui andsite käe lavavõitlusele?
See tuli mu ellu varakult. Käisin koolis ja mäletan, et nägin vehklemisõpetajal seljas T-särki, millel oli kujutatud võitlusstseen Shakespeare’i „Henry IV“ loost. See oli kõige ägedam asi, mis näinud olin. Selgus, et see oli Ameerika Lavavõitluse Lavastajate Ühenduse (ALLÜ) särk. Õppisin selle õpetaja käe all vehklemist ning mul oli õnn saada stipendium osalemiseks lavavõitluse koolitusel. Hiljem läksin juba ülikooli näitlemist ja lavavõitlust õppima ning astusin ALLÜsse.
Teil on oma vanuse kohta hämmastav füüsiline vorm. Terve tunni teete õpilastega väsimatult kaasa ning rapiiriga hüppeid sooritades tuleb õpilastel kohati piinlikkustki tunda, kui teile järele ei jõua. Paljud õpetajad eelistavad õpilaste liikumist jälgida, mitte ise kaasa teha.
Pean tähtsaks õpilastega kõike kaasa teha ja esineda, ning teha seda nii kaua, kuni teha annab. Õpetada mulle meeldib, aga otsust õpetajaks saada ei teinud teadlikult. Ma ei teadnud, et olen õpetaja, kuni ma seda juba olin.
Milline osa lavavõitlusest meeldib teile kõige rohkem? Näitlemine, lavastamine, kaskadöörlus?
Ma ei ole kaskadöör, oskan seda tööd, ent see pole minu ala. Mulle ei meeldi kõrgelt kukkumised, ehkki olen ka seda teinud. Meeldib esineda, näidelda ja lavastada.
Mis on lavavõitluses teie lemmikrelv?
See sõltub päevast. Täna võitlesid Viljandis rapiirid keebi vastu – ma ei olnud seda ammu teinud, vähemalt aasta, ja see oli lõbus, tegin naudinguga. Samuti meeldib mulle alati rapiiri ja pistoda võitlus, kindlasti ka rapiir rapiiri vastu võitlus, käsivõitlus, kaikavõitlus. Ent mu lemmik on ilmselt ikkagi nuga.
Kas olete pidanud nuga kasutama tõeliseks enesekaitseks?
Õnneks mitte. Kuid olen näinud inimesi noaga päriselt võitlemas – see on hirmus vaatepilt. Sellises olukorras pole mõtet jääda võitlema, vaid tuleb ära joosta, kui see on võimalik.
Teete võitlusstseene rohkem teatrile kui filmidele. Miks?
Filmi puhul peab arvestama pikkade väsitavate võttepäevadega. Kunagi ei tea, kui palju oma loodud materjalist lõpuks filmi jõuab – tavaliselt lõigatakse palju häid stseene ruumipuudusel välja ja tehtud töö läheb tühja. Teatris on prooviajad kindlalt paigas ja lootust võitlusstseenid sisse saada rohkem.
Kui koreografeerite lavavõitluse stseene, siis milline on USA näitlejate sellealane ettevalmistus? Eestis on tajutav näitlejate suhtumine, et küll teatrikoolis õpitust piisab laval võitlusstseeni sooritamiseks. Milline on olukord USAs?
Eks olukord sõltu lavastusest. Näiteks kaheksa aastat tagasi tegime „Kolme musketäri“, kuhu palgati vaid näitlejaid, kellel olid lavavõitluses teadmised ja põhjalik kogemus. Seega meil väga vedas trupiga. Kuid olen pidanud tegema ka „Hamletit“ ja „Henry V“ näitlejatega, kellel puudus piisav lavavõitluse kogemus. „Henry V“ puhul saab nii välja mängida, et peategelane näitleb ja teised ümberringi võitlevad, lastes tal keskel särada. Kuid „Hamletis“ ei ole see võimalik, seal peab peategelane ise võitlema. Kord oli mul au lavastada „Hamletit“ naissoost afroameeriklasega, kellel oli suur lavavõitluse kogemus ja ta sai sellega oivaliselt hakkama. Aga üldiselt arvan, et USAs antakse lavavõitluse sertifikaat liiga lihtsalt kätte, oma õpilasi utsitan alati rohkem pingutama, end edasi arendama. Minu tundides drillist, liigutuste kehasse salvestamisest ei pääse.
Kas olete lavavõitluses saanud ka vigastusi?
Jah, olen vasakust kõrvast kurt. Tegime 1990. aastate algul piraadisõud, pidin vette hüppama, üldsegi mitte kõrgelt, kuid maandusin kogemata kõrva peale. Pärast seda kadus kuulmine. Tavapärased on kriimud ja armid näol ja kehal. Üks arm on mul kohe vasaku silma kõrval, kuhu sain mõõgatorke, vedas, et silm alles jäi. Kõige värskem arm on kulmu all, kuus kuud vana.
Mida ebaharilikku on juhtunud lavavõitlejatega laval?
Õnneks ei ole ma oma silmaga kõige hirmuäratavamaid juhtumeid näinud ega hakka teiste õuduslugusid edasi rääkima. Kord „Henry I“ etenduse ajal lendas relv publikusse. Seda ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Kõige hullem oli see, et näitleja, kellel see juhtus, ei näinud ise selles suurt probleemi. Laval on juhtunud ka relvade purunemist, mis on samuti ohtlik.
Te õpetate ka rapiiri ja keebi võitlust ning teil on oma „maagiline keep“, mis tõesti liigub teiste keepidega võrreldes kuidagi teisiti ja lennukamalt.
Seda vanast sõjaväevormist lõigatud, paeltega ja tugevast presentriidest keepi kasutan üle 20 aasta ja see on mind ausalt teeninud. Kui keebil õnnestub mind üle kavaldada, siis seda ta ka teeb. Tema liikumine pole nii hästi kontrollitav kui lavavõitluse relvade puhul. Keepi teatris me kuigi tihti ei kasuta, ent õppetöös küll.
Kas teil on harjutusi, millega end vormis hoiate, või teete seda lavavõitluse treeningute käigus?
Varem tegelesin karatega, mul on must vöö. Praegu tegelen iga päev füsioteraapiaga, keskendudes kehas kohtadele, kus tunnen valu või traumat. Suurt tähelepanu olen viimasel ajal pidanud pöörama õlgadele, mis on järjest vigastusi saanud.
Kas ja mis on lavavõitluses muutunud võrreldes selle ajaga, kui teie alustasite?
Vastus on jah ja ei. Suurim probleem lavavõitluses on see, kui projekte üritatakse teha raha kokku hoides, ilma lavavõitluse koreograafi kaasamata, jättes selle töö tantsudramaturgile või liikumisjuhile. See on väga ohtlik, kuna relvade puhul on ohutus ülioluline. See suundumus pole kahjuks aja jooksul muutunud. Teen kõik, et selliseid olukordi vältida.
Mis on muutunud? Lavavõitluse relvad on läinud paremaks ennekõike materjalilt ning need on kättesaadavamad. Kui alustasime, ei olnud meil ka head ligipääsu infole, nüüd on kõik internetist kättesaadav. USAs on enamik võitlusi nii teatris kui ka filmimisel käsivõitlused, kuid palju kasutatakse ka rapiiri ja laia mõõka. Rääkisin just Norra õpetajaga, kelle sõnul kasutatakse neil viikingite maal palju mõõka ja kilpi – eks relvakasutus riigiti erinegi.
Ene Mii Kuusk on Eesti Lavavõitluse Liidu juhatuse liige.
Viimastel aastatel on ilmunud rohkelt jaapani kirjanduse tõlkeid eesti keelde, sh mitme väga silmapaistva teose eestindused. Kui alles hiljuti esindas Jaapani XX sajandi alguse ühe tuntuma autori Sōseki Natsume (1867–1916) loomingut eesti keeles vaid teose „Mina olen kass“ esimene peatükk Lauri Kitsniku tõlkes 2003. aasta Vikerkaare Jaapani erinumbris, siis väga lühikese ajaga on seis muutunud. Peale mullu Loomingu Raamatukogus ilmunud „Noorsandi“, mille on tõlkinud Maarja Jaanits, on nüüd meil Maret Nukke vahendusel romaani „Mina olen kass“ terviktõlge. Ilmumist ootab Nukke tõlgitud „Kusamakura“ (otsetõlkes „Rohupadi“, romaani „Mina olen kass“ saatesõnas ja ka ingliskeelses tõlkes „Kolmnurkne maailm“).
Sōseki Natsume satiiriline teos „Mina olen kass“ on jaapani kirjanduse tuntumaid ja enim trükitud raamatuid läbi aegade. Raamat on kirjutatud aastatel 1905-1906. Nakamura Fusetsu illustratsioon (1906).
Suurte muutuste aeg
Meiji ajastu (1868–1912) oli Jaapanis suurte muutuste aeg. Seni muule maailmale suletud riik tegi (mitte küll läbinisti vabatahtlikult) kannapöörde, avas piirid välismõjudele ning hakkas kogu riiki ja ühiskonnakorraldust Lääne eeskujudest lähtuvalt ümber tegema. Lisaks mõistlikele muudatustele – reformid tööstuses, sõjaväes ja ühiskonnakorralduses – võeti kohati mõõdutundeta omaks kõik muu läänepärane alates söögist ja riietusest käitumismaneerideni välja. Hulga inimeste meelest oli kõik läänelik kuldaväärt ainuüksi päritolu pärast, isegi kui tegu oli millegi naeruväärsega või kui see oli ülevõtmisel tundmatuseni moondunud. Vastukaaluks leidus muidugi ka neid, kes kangekaelselt eitasid ka tehnoloogilisi edusamme või muud kasulikku, sest neile ei olnud säärane järsk minevikust loobumine vastuvõetav. Seda olukorda võib ehk võrrelda 1990. aastatega Eestis – suure ühiskondliku ja ainelise maailma muutuse tunnetus peaks olema sama.
Sōseki, kellele viidatakse jaapani traditsioonis pseudonüümset eesnime kasutades, meenutab oma ühiskonnakriitilisuselt ja tekstide loetavuselt oma kaasaegset Eduard Vildet, laiade kirjandusteadmiste ja tähtsuse poolest nii proosakirjaniku kui ka kirjandustegelasena aga pigem Friedebert Tuglast või A. H. Tammsaaret – niivõrd keskne on tema roll jaapani kirjanduses. Lähemalt saab tema elust lugeda romaanide „Mina olen kass“ ja „Noorsand“ saatesõnadest. Eraldi toon välja Sōseki pikaajalise sõpruse mõjuka jaapani luuletaja ja termini „haiku“ kasutusele võtja Masaoka Shikiga (1867–1902), sest Shikit kui kuulsat kirjandustegelast mainitakse möödaminnes ka romaani „Mina olen kass“ viimases peatükis (lk 495-496). Samuti on teose mõistmisel oluline, et Sōseki töötas suure osa elust inglise keele õpetajana.
„Mina olen kass“ koosneb 11 peatükist, kus hallikirju nimetu triibikkass kirjeldab inimeste, eriti oma inglise keele õpetajast peremehe härra Kushami elu ja annab hinnangu nii oma isanda kui ka teiste inimeste rumalusele. Isanda rumalusest hoolimata ilmutab kass vähemalt tema suhtes kiindumust ning mainib korduvalt oma tegude põhjendusena peremehe au või huvide kaitsmist. Enamasti jääb kass aga kõrvalseisjaks ja vaatlejaks, kes jutustab ümber inimeste vestlusi, kirjeldab nende veidrusi ja annab kõigele vaata et hävitava hinnangu. Mainimist leiab ka keegi Sōseki-nimeline luuletajahärra, kes on tegelaste sõnul „üsna veider mees“ või „lihtsalt üks loll“ (lk 273). Teose lõpuosaks avastab kass, et ta pole maailmakirjanduses esimene ja ainus kassist jutustaja, ning analüüsib lühidalt kõuts Murri memuaare (E. T. A. Hoffmanni „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest“). Kassi kasutamine jutustajana võimaldab Sōsekil kritiseerida Meiji ajastu jaapani ühiskonda väljastpoolt, seejuures ei saa alati aru, kas kriitika on mõeldud otsesena (autor nõustub kassi kriitikaga) või kaudsena (autor kritiseerib mingit käitumist, lastes kassil seda absurdsuseni või vildakaid argumente kasutades kiita).
Kui võrrelda Nukke tõlgitud esimest peatükki Kitsniku tõlkega, siis paistab Nukke oma veidi suupärasem ja selgem – küllap on terviku tõlkimine olnud hea treening ja lõpptulemus on saanud sellevõrra viimistletum. Nukke on tõlkides jätnud teoses inimeste nimed tõlkimata, selle otsuse tagamaid selgitab ta saatesõnas. Uurinud ingliskeelsete tegelasnimede kohta ja teose ingliskeelset versiooni ka pisut lehitsenud, mõjub see ainuõige valikuna. Kui millegi üle siiski nuriseda, siis oleksin teosesse tahtnud tõlkija märkusi. On mõistetav, et lugeja tähelepanu võivad märkused pisut hajutada ja raamat on ilma nendetagi väga mahukas (üle 540 lk), aga mitmes kohas oleks seletustest abi või rõõmu olnud. Kas või möödaminnes mainitud Masaoka Shiki puhul, aga ka jaapani kultuurile või Meiji ajastule omaste esemete või nähtuste puhul oleks selgitus andnud teose mõistmisele palju juurde. Samuti on 12-leheküljeline saatesõna, olgugi informatiivne, veidi lühike. Ilmselt olen „Hieronymuse“ sarja varasemate tõlgetega ära hellitatud.
Kassi filosoofia
Ka tänapäeva lugeja leiab Sōseki teosest palju huvitavat ja aktuaalset. Sarmikas jutustaja justkui peab nii mõnegi mõttekäigu puhul inimloomuse ja moodsa aja mõju üle silmas praegust aega. Raske uskuda, et teose kirjutamisest möödub varsti 120 aastat.
Toon näiteks lõigu tegelaste vestlusest: „[Tänapäeva inimesed] peavad hommikust õhtuni elama täpselt samasuguses pingeseisundis nagu noored, kes lähevad teineteisega esmakordselt kohtama. Tasakaalukus ja enesevalitsemine on sõnad, mis on kaotanud oma tähenduse. [—] Tänapäeva inimene mõtleb õhtul magama minnes ja hommikul ärgates, kuidas kasu lõigata ja hoiduda kahju saamisest, seepärast peab tal olema niisama suur ego nagu detektiivil või vargal. Ta luusib pidevalt mööda ilma ringi ja sekeldab väsimatult kuni hauani, ilma et korrakski leiaks meelerahu. Selles seisneb tsivilisatsiooni needus“ (lk 511). Või ka: „Te näete, et individualistliku eluviisi harrastamise tulemusel on kõik inimesed närvivapustuse äärel ning sellel ei näi lõppu tulevat“ (lk 530). Teisal tuuakse välja igakuise maksena tasumise kui harjumuse tekitamise ohtlikkus (lk 521) – see tähelepanek sobib kokku ka tänapäevase otsekorralduse mudeliga, nt Spotify, Netflix jt.
Üks asi, mis võib tänapäeva lugejale teose nautimise keerulisemaks teha, on peatükkide pikkus. Teose alguses on peatükid veel lühemapoolsed (nt 6. peatükk on 40 lk) ja neis leidub palju kassi humoorikaid arvamusi. Viimane, 11. peatükk täidab aga ligi 80 lehekülge ning koosneb peamiselt isanda ja tema külaliste vestlusest ilma kassi kommentaarideta – muu hulgas heietatakse ühe viiuli ostmise ja mängimise üle nii pikalt, et selle jutu eesmärk näib olevat panna lugeja igavlema samamoodi kui raamatus kuulajad. Võib-olla on asi minus, aga selle peatüki lõpp (ühtlasi teose lõpp) mõjub samavõrd kurvalt, uskumatult ja ebavajalikult ega tee teosele tervikuna au.
Teosest leidub toredaid sõnaseadmisi, näiteks: „Isand istus omaette midagi soigudes ja üritas muutuda jumalikuks poeediks“ (lk 77) ja „Öeldakse, et „kel jõud, sel õigus“ ja sellessinases püsitus maailmas elades ei võeta kasside argumente kuulda, isegi kui neil on õigus“ (lk 161). Paar näidet kassi mõtteteradest: „Elu õpetab ja see on muidugi tore, aga iga päev varitseb sind palju ohtusid ja iga päev pead sa olema valvel. Siin maailmas elades õpid sa kavaldama, alatult ja silmakirjalikult käituma – kõik see on selle suure õppimise tagajärg, nii et maailma asjade tundmaõppimine on karistus vananemise eest. Seepärast vanainimeste hulgas polegi ühtegi korralikku inimest“ (lk 218-219). „Targaks ei saa pidada sellist inimest, kes pole kunagi üdini adunud, kuivõrd kohutav närukael ta on“ (lk 373).
On suur rõõm, et Sōseki loomingut on viimasel ajal nii tublisti tõlgitud ja et ilmumas on ka „Kusamakura“. Sōsekilt tasuks tõlkida veel „Kokoro“ („Meel“) ja ehk ka tema loeng individualismist, „Watakushi no Kojin Shugi“. Teiste sama perioodi autorite puhul igatsen endiselt Higuchi Ichiyō ja Mori Ōgai tekstide ilmumist eesti keelde ja kultuuriruumi. Tõeline rõõm, et viimasel ajal ilmub jaapani kirjanduse eestindusi sageli ja et eesti japanistide tõlked on kvaliteetsed. Lõpuks võiks romaani „Mina olen kass“ puhul toimida kassi sõnade järgi: „Sina, armas lugeja, [võiksid] muretseda endale isikliku koopia mu tekstist ja mitte oodata oma järjekorda, millal sõber raamatu läbi loeb, et see siis temalt laenata“ (lk 352).
Murakami Haruki – hea turvaline või lihtsalt tüütu?
ELISA-JOHANNA LIIV
Murakami Haruki1 nimi on tuttav nii suurtele raamatusõpradele kui ka neile, kes hoiavad kirjandusest ohutut distantsi. Tema teoste populaarsust eesti lugejate seas saab hinnata rohkete tõlgete järgi, mis kõik raamatupoodide müügiedetabelites pikalt võidutsevad.2 Mullu avaldas kirjastus Varrak (mis on ühtlasi Murakami kodukirjastus Eestis) oma 30 aasta juubeli tähistamiseks kuldsarja viie raamatuga, mille hulka valiti ka Murakami novellikogu „Elevant haihtub“.3 Eestist kaugemale vaadates annab tema loomingu menust aimu tõlgete ilmumise kiirus – Murakami viimane n-ö telliskivi „Komtuuri tapmine“ ilmus originaalis 2017. aastal ning inglise keeles juba 2018 –, aga ka humoorikad kajad autori tekstidele. Näiteks on koomiksikunstnik Grant Snideri „Murakami bingo“ ruudustikus autori lemmikmotiivid: (kaduvad) kassid, veider seks, salajased käigud, alternatiivsed maailmad ja ootamatud telefonikõned.4 Ja tõepoolest võib bingo märksõnu kohata mitmes Murakami tekstis: kaduv kass viib salajaste käikude ja alternatiivse maailmani seni eesti keeles ilmumata romaanis „The Wind-Up Bird Chronicle“ („Üleskeeratava linnu kroonika“) ning veider seks avab õhukristalli kaudu uue reaalsuse Murakami triloogias „1Q84“.5
Mis on selle jutu teema?
Murakami kirjutatu pakub üldjuhul teatud pausi tavamaailmast ning viib seiklema. Isegi kui seiklusteni jõudmiseks on vaja kõigepealt koos peategelasega 57 einet valmistada ning ära süüa. Meenub Kawakami Hiromi romaan „Õpetaja portfell“,6 mille tegelaste (keelatud) armusuhe kulgeb suuresti ühes või teises asutuses koos einestamisega – kindlasti oli nende vahel ka mõni dialoog ja nad jõudsid ka samade linade vahele, aga esimesena meenub sellest raamatust toit. Kawakami romaanile on omane samasugune turvatunne nagu Murakami tekstidele – võimalus mähkida end suurde mittemillessegi ja selles ennast rullida. Seikluslikud vahepalad on justkui raamatu olemasolu õigustamiseks – midagi peab ju juhtuma. Novellikogus „Ainsuse esimene isik“ kirjeldab Murakami olukorda (lk 161), kus minajutustaja mõtleb loo kirjutamisest, aga jätab selle siiski tegemata, sest kujutab ette oma toimetaja küsimust: aga mis on selle jutu teema? Ehk mis on see miski, mille lugeja sealt leidma peaks? Lugedes esitasin sama küsimuse endalegi päris mitu korda: miks ma seda raamatut loen? Mis see on, mida siit leida võiks?
„Ainsuse esimene isik“ sisaldab kaheksa novelli. Kõik need lood jutustab meessoost minategelane, kelle juures võib kohati märgata autorile omaseid jooni, nagu kirjanikuamet või nooruspõlv Kōbe linnas. Novellis „Luuletusi Yakult Swallowsist“ ütleb jutustaja otse, et ta nimi on Murakami Haruki. Kuues loos meenutatakse kunagi ammu aset leidnud juhtumeid, kahes ülejäänus aga paari aasta taguseid kummalisi seiku. Nendesamade numbritega – 6 ja 2 – saab kokku võtta ka ebahuvitava, et mitte öelda erakordselt tüütava, ja mingilgi määral huvipakkuva sisu suhte. See hinnang võib kõlada üsna julmalt, ent vaatame lähemalt, mis siinse lugeja selleni viis.
Kõigepealt huvitavamatest lugudest. „Shinagawa ahvi pihtimus“ ja „Ainsuse esimene isik“ järgivad Murakami romaanidest tuttavat loogikat: lugejani tuuakse tavamaailm, milles esineb mingi nihe. Shinagawa ahv on end sisse seadnud Gumma prefektuuri kuumaveekuurordi väikeses võõrastemajas, mida jutustaja külastab olude sunnil. Nimelt jõuab ta piirkonda pärast kella seitset õhtul ning kuna pimedal ajal ei võta ükski endast lugupidav asutus uusi öömajalisi vastu, siis peab ta leppima kohaga, mille puhul ei saa kindel olla, kas see järgmise maavärina üle elab. Juhuste jada viib ta kokku rääkiva ahviga, kes pakub end õhtust vanni võtva minajutustaja selga küürima. Jutustaja ei suuda vastu panna ning küsib ahvilt, kas too oleks nõus temaga oma elulugu jagama, ning pärast töökohustusi istuvadki nad koos õlut jooma ja vestlema. Rääkiv ahv on juba ise fantastiline element, kuid tema räägitu on veelgi huvitavam. Võõrdunud teistest ahvidest, ei tunne ta ka tõmmet emasahvide vastu. Hellitamata lootust, et ükski inimnaine teda ihaldaks, on ta võtnud kasutusele abinõu: ta varastab tükikesi armastatud naiste nimedest. Vargus avaldub naiste elus hiljem näiteks nii, et nad peavad ennast esitlema, aga on oma nime unustanud või ei tunne enam oma nime ja isiksuse vahel seost. Kui muidu võivad vastamata jäänud tunded põhjustada kannatusi armastajale, siis Murakami loos on olukord pööratud vastupidiseks – võõrastusmoment või isegi identiteedikriis tekib just nimelt sel poolel, kes armastusest isegi teadlik ei ole.
„Ainsuse esimese isiku“ minajutustajat tabab kriis rahutustundena, mis viib seletamatute tagajärgedeni. Minajutustaja tõdeb, et on aastaid elanud tavalise täiskasvanu elu – esitanud korralikult tuludeklaratsioone, pole sooritanud ühtegi kuritegu –, ent pannud ühel õhtul üle pika aja selga ülikonna, haarab teda kahetsus või süütunne, mis võiks esineda inimesel, kes on oma elulugu kirja pannes seda siit-sealt kohendanud ning tunneb end hiljem seetõttu halvasti. Rahutuse põhjus tundub olevat ülikond, mis on ometigi ausa tööga välja teenitud, ent mis toimib kui kest, millesse jutustaja siseneb ning mis teeb temast kellegi teise. Kõhutunne osutubki peagi õigeks: baaris istub jutustaja kõrvale naine, kes kutsub teda vihaselt korrale ning süüdistab tegudes, millest süüdistatul aimugi pole.
Baarist põgenedes avastab ta end hoopis teises kohas ja ajas, justkui oleks kest enda sees olnud isiku üle võtnud. Autor siinkohal mingit loogilist seletust asjade käigule ei paku ja hea ongi, sest raamatu esimese kuue teksti puhul on seletamist liiga palju.
Näiteks meenutatakse neis ammust armulugu endise kolleegiga, kes saatis hiljem oma luulekogu („Asetades pea kivist padjale“), ja käiku kontserdile, mida kunagi ei toimunudki („Crème de la crème“). Leidub ka paar otsesemalt muusikaga seotud lugu („Charlie Parker mängib bossanovat“ ja „With the
Beatles“), pesapalli- ja staadionilugu („Luuletusi Yakult Swallowsist“) ning lugu lähedasest sõprussuhtest inetu naisega („Karneval“). Juhtumid pälvivad mäletamist ja jutustamist justkui tänu sellele, et neis kõigis peitub midagi tavapärasest erinevat, aga autor on miskipärast otsustanud lugeja kordustega surmani ära tüüdata. Näiteks pesapalliloos korrutab autor pidevalt, kuidas ta ei tea, miks ta Yakult Swallowsi tiimi toetab, sest nad kaotavad pidevalt, aga toetab edasi ning ikka ja jälle käib ta staadionil ja staadionil ja staadionil. Kordus võib olla võluv, ent siin kogus on see võte üle ekspluateeritud.
Ilus, inetu või armas
Juureldes, miks ma seda loen, mõtisklesin ühtlasi ajaviitekirjanduse üle. Ma ei ole kindel, et Murakami Haruki novellikogu selle žanrimääratluse alla sobitub. Missugused omadused peaksid olema raamatutel, mida loeme ajaviiteks? Kas need peaksid meid lõbustama ja huvitama? Kas „Ainsuse esimene isik“ teeb seda? Ei. Ma ei proovigi öelda, et ka paeluva teose juures ei võiks mõtted rändama minna, aga üldjuhul ei mõtle ma lugemise ajal raamatu funktsioonile kui sellisele – kui, siis pausi tehes või mõnd eriti head sõnastust kohates, tihti raamatu lõppedes tagakaant sulgedes. Mitte iga lehe-kahe tagant. Murakami Haruki loomingus on helgeid hetki, mis panevad tema kirjutatut pigem heatahtlikult, et mitte öelda ootusrikkalt vaatama. See novellikogu kahjuks peletab mõneks ajaks tema kirjutatust pigem eemale.
Lõpuks tahan peatuda Murakami Haruki naiskarakteritel – autor on kurikuulus nende üheplaanilise kujutamise poolest. Kahjuks ei ole siinne kogumik erand. Lugu inetust naisest, kellega tal tekib müstilisel kombel sõprussuhe (jutustaja ei suuda ära imestada, kuidas ta küll nii inetu naisega lähedaseks võis saada), annab mingit aimu naise karismast, aga seda varjutab siiski pidev inetuse toonitamine. Endisel kolleegil, kellega jutustaja ühel ööl magab, on nägu sootuks kaduma läinud – jutustaja ei suuda seda ega ühtegi tema iseloomuomadust meenutada. Loos „With the Beatles“ vilksatab imeilus tüdruk, kellel on käes biitlite album kui oma aja märk (biitlid olid 1960ndate Jaapaniski äärmiselt populaarsed). Tüdrukust ei tea jutustaja rohkem midagi, kui et ta oli kaunis ja et sel saatuslikul kohtumisel oli tal koolis kaasas vinüülplaat, aga see kombinatsioon äratas jutustajas helina, mille järgi ta edaspidi oma armusuhteid liigitas – kelluke hinges heliseb või ei helise. Minajutustaja nendib: „Ja kui ma pärismaailmas ei suutnud seda tunnet hästi tabada, siis meenutasin salamisi hingepõhja jäänud mälestust sellest minevikus läbi elatud tundest. Sel kombel sai sellest mälestusest mu kõige kallihinnalisem emotsionaalne varasalv, mille najal edasi elada. Justnagu armas kassipoeg, kes on pugenud suurde mantlitaskusse ja magab seal vaikset und“ (lk 64).
Jah, üks viis tegelasele mingigi sügavus anda on võrdlus. Ometi pälvis ahv Shinagawast raamatu autorilt eluloo, välimuse kirjelduse ja iseloomu, samal ajal kui naised on pelgalt ilusad, inetud või armsad nagu kassipojad.
1 Arvustuses on jaapani nimed kirjutatud jaapanipäraselt: perekonnanimi, eesnimi.
2 „Ainsuse esimene isik“ püsis peaaegu terve juulikuu Rahva Raamatu esikümnes.
3 Novellikogu „Elevant haihtub“ eestinduse esmatrükk ilmus kirjastuses Varrak 2011. aastal. Teose on tõlkinud Margis Talijärv.
Viimase sajandi jooksul on Tallinna linnapilt muutunud pea tundmatuseni. Kõige enam on seda näha ja tunda Nõukogude okupatsiooni ajal rajatud linnakeskkonnas. Vana Tallinna kõrvale kerkisid siis uued, oma ajastu arhitektuuriideid iseloomustanud modernistlikud betoonhooned. Sealjuures kasvas Tallinn enneolematu kiirusega just modernistlike elamute toel.
Nõukogude ajal alguse saanud magistraaltänavate idee püsib Tallinnas siiani. Pildil 2018. aastal avatud rekonstrueeritud Haabersti mitmetasandiline ringristmik.
Modernism ei väljendunud ainult arhitektuuris, vaid ka toonases linnaplaneerimises ja transpordikorralduses. Tallinna paneelelamute piirkondi iseloomustavad pikad, sirged ja laiad magistraaltänavad ning kohati keerulised liiklussõlmed. Tallinn kohandati toona ümber XX sajandi ja autoomaniku vajadustele: laiad tänavad ja mastaapsed ristmikud viitavad soovile tagada võimalikult suur sõidukite läbilaskevõime. Taoline autokeskne planeerimine on planeerimiskultuuri justkui juurdunud. Taasiseseisvumise järel on pealinna arendatud turumajanduse, kuid mitte XXI sajandi tõekspidamistest lähtuvalt. Püüdlus ehitada n-ö keskkonnasõbralik auto või plaan lõpetada sisepõlemismootoriga autode müük tähendab siiski, et jätkusuutlikkust kohandatakse nii, et auto jääks püsima. Masin on niivõrd kinnistunud, et kogu sellega seonduvat taristut tajutakse püsivana.
Mis on püsivus?
Käesoleva sajandi algul sõnastas Maastrichti ülikooli kaasprofessor Anique Hommels püsivuse (ingl obduracy) teooria. Ta ütleb, et kui ühest küljest käsitlevad linnaplaneerijad linnu paindlikena ja muudetavatena, siis teisest küljest on linna taristu juba kindlalt paigas, mis omakorda takistab planeerijate tööd. Püsiv on aga ainult see, mida me sellisena tajume, see omakorda on seotud väärtushinnangutega. Viimaste muutumisel muutub ka arusaam sellest, mis on püsiv.
Linna struktuure saab käsitleda kaubana, millele on omistatud ideoloogiline väärtus. Selles kontekstis ei ole kaup see, mida on võimalik osta ja vahetada, vaid see, mida tarbitakse. Kui käsitleme hoonet kui kaupa, siis hoone kasutamine on kauba tarbimine ning seda tehakse, sest sellele hoonele on omistatud mingisuguse väärtus, mis annab kasutamiseks põhjuse. Kuni see väärtus püsib, püsib ka hoone, kui see aga amortiseerub või kasutus muutub, kaob ka väärtus ning vajadus hoonet säilitada. Kasutus ei ole ainuke asi, mis mõjutab püsivust, väärtus võib väljenduda ka materjalides, lammutamise/säilitamise kulukuses, kultuurilises ja ajaloolises tähenduses jne.
Püsivus ei ole ainult linnaruumi füüsiline säilimine, seda võib vaadelda ka ideoloogilisel tasandil, võtta seda kui mõtteviisi, mis väljendub planeerimiskultuuris ja planeeringutes. Üks selline ideoloogia on ka autokesksus, mis on Tallinna planeerimiskultuuri ja linnakeskkonna teemaliste arutelude tuum.
Autod kui ideoloogia
Isiklik auto on kujunenud peamiseks liikumisvahendiks, aga tegu on ka üldise kultuurilise ja ideoloogilise nähtusega. Autode suur osakaal on põhjustanud autokeskse linnaplaneerimise. Ostukeskused ehitatakse koos tohutute parklatega, uute eluhoonete parkimiskohtade hulgale on seatud miinimumnõuded ning ristmikud kavandatakse selliselt, et tagada võimalikult suur autode läbilaskevõime ja vähendada võimalikke kokkupõrkeid.
Sealjuures saab rääkida autost kui sümbolist. Auto annab liikumisvabaduse ja tagab isikliku ruumi linnakeskkonnas. Auto sümboliseerib eluviisi ja staatust, vastandub ühissõidukitele, millel on marsruudid ja graafikud, mis piiravad ja tekitavad ebamugavusi. Ühistransporti stigmatiseeritakse kui madalamate ühiskonnakihtide liikumisviisi ning auto on seetõttu justkui eesmärk. Auto margist sõltub maine ehk koos autoga ostame rohkemat kui auto ise. Me vaatame autot, aga näeme kõike muud, mis sellega kaasneb. Nii anname autole ideoloogilise väärtuse, mis omakorda kinnistab autokultust.
Auto koos sellele omistatud ideoloogiliste väärtusega panustab autoliikluse põlistamisse, mis omakorda tõukab tagant autokeskse taristu arendamist, mis jällegi ajendab üha rohkemaid endale autot soetama. Olenemata jätkusuutlikkuse ja kliimaeesmärkide poole püüdlemisest jääb auto kui ülim eesmärk püsima. Bensiinimootoriga auto võib välja vahetada küll elektriauto vastu, aga see on siiski auto.
Kuidas me sellisesse olukorda jõudsime? Autod on üsnagi uus nähtus, seda eriti Eestis, kus autostumine algas alles 1990. aastate alguses. Pealtnäha oli Nõukogude Tallinn autodele ehitatud linn. Tauri Tuvikene on välja toonud, et kuigi Eesti NSV oli enim autostunud maa Nõukogude Liidus, siis tegelikult oli autostumine vähene ning 1977. aastal oli ENSV teedel vaid 61 autot iga tuhande elaniku kohta. Kui autostumise tase oli madal, tekib küsimus, kuivõrd autokeskne tegelikult oli nõukogudeaegne planeerimine. Sellele vastamiseks tuleb vaadata Tallinna linnaehituslikku arengut viimase 90 aasta jooksul.
Lõputu XX sajand
Esimene suurem tänavate laiendamine ja reorganiseerimine algas 1930. aastatel Konstantin Pätsi presidendiks olemise ajal. Toona oli peamine eesmärk muuta Tallinn esinduslikumaks, pealinnale vääriliseks linnaks. Kesklinnas liideti mitu väiksemat tänavat, lammutati aguleid, nende asemele ehitati uued hooned, eeskätt Narva ja Pärnu maanteele.
Sõjajärgsetel aastatel tegeleti esialgu pigem sõjapurustuste likvideerimisega, kuid nähti ka võimalust linna sanitaartingimusi parandada, mis tähendas laiemaid tänavaid, väljakuid jms.
1970. aastate algul kinnitati Tallinna II generaalplaan, kus on kõige selgemalt näha tänapäevase Tallinna kujunemine ehk eesmärk ehitada ring-radiaalsete magistraalteede võrgustik, mis ühendaks kõik linnaosad. Sellesse perioodi jääb mitu mastaapset taristuprojekti. Lisaks kiirtrammile planeeriti ja ehitati välja peamised Tallinna magistraalteed, näiteks Liivalaia tänav. Arvestatav osa kavandatud taristust jäi Nõukogude perioodil siiski välja ehitamata.
Mustamäel Tammsaare tee ääres on praeguseks suuresti hoonestatud maa-ala, mis toona kavandati katkematu liiklusvooluga magistraaliks. Seejuures on olulised ka sealsed garaažid. Mustamäe rajamise algusaastail oli garaaže ja muid parkimiskohti vähem, mis võimaldas Tammsaare tee ristumiskohtadele teiste magistraalidega planeerida mitmetasandilised ringteed, mis oma ilmelt meenutavad praegust Väo liiklussõlme.
1970. aastatel, mil uueks autostumise normiks määrati 200 sõidukit tuhande inimese kohta, kavandati ristmikud ümber nii, et Tammsaare tee äärde mahuks rohkem garaažibokse, kuid ei loobutud mitmetasandilisusest. Taasiseseisvumise ajaks oli magistraal jätkuvalt välja ehitamata. Kuna põhilist rahastusallikat, Nõukogude Liitu, enam ei eksisteerinud ning ühinemine Euroopa Liiduga oli veel ees, otsustati Tammsaare tee vastavalt võimalustele taas ümber kavandada. 1996. aasta lõpuks valmis Tammsaare tee ühendus Järvevana teega ning ülejäänud magistraali laiendati, et tagada sõidukite läbilaskevõime.
Lasnamäe peamine magistraal, Laagna tee, valmis suuremas mahus alles 2005. aastal. Lasnamäe põhjapoolsem magistraal, Rahu tee, on siiani välja ehitamata, kuid planeeringutes olemas ning kõik viitab sellele, et plaan see magistraal välja ehitada on siiani jõus.
Nende leidude põhjal on võimalik järeldada, et linnaplaneerimine Nõukogude perioodil ei olnud otseselt autokeskne, kuid kujunes selliseks hiljem. Nõukogude perioodi transpordikorralduse keskmes oli pigem ühistransport ning kiirtrammi projekti põhjal on näha, et uute ühistranspordiliikide arendus kestis sisuliselt Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Rajatud magistraalid olid pigem osa modernistliku linnaplaneerimise ideest, mille põhieesmärk oli suunata sõidukid elamutest eemale. Mikrorajoonide sisetänavad planeeriti nii, et nendest oleks pea võimatu läbi sõita – see pidi vähendama müra ja õhusaastet. Sellest tulenevalt ei saa kogu toonast planeerimist autokeskseks pidada, olgugi et 1970. ja
1980. aastatel planeeriti Mustamäele ja Lasnamäele (lisaks teistesse Tallinna piirkondadesse) arvestatav hulk parkimisgaraaže ja -väljakuid. Nagu planeeringutest nähtub, ei peetud tõenäoliseks massilist autostumist ning parkimise normiks peeti 200 autot iga tuhande inimese kohta. Planeerimine muutus järjest autokesksemaks alates 1990. aastatest, sest eelnev planeerimine lõi selleks soodsa pinnase.
Vaimne ja füüsiline püsivus
Arutama peaks ka selle üle, kas püsivuse kontseptsioon käsitleb vaid füüsilist linnaruumi, mis pole aastatega muutunud, või on tegu ennekõike mentaliteedi küsimusega. Kui jagame püsivuse füüsiliseks ja ideoloogiliseks, on võimalik neid eraldi analüüsida.
Füüsiline püsivus on pealtnäha lihtsakoeline: mis tahes vaadeldav objekt on püsiv seni, kuni see on reaalselt olemas. Ehitustöid tehakse ettevaatlikult, et objekti võimalikult vähe kahjustada, seda võib küll mõneti muuta, kuid põhistruktuur jääb samaks. Füüsiline püsivus on siiski pigem sümptom, mille tekkepõhjus asub vaimsel tasandil. See viib ideoloogilise püsivuse mõisteni.
Kui käsitleda ideoloogiat vahendina, mis aitab tõlgendada ümbritsevat keskkonda, saame mõelda ideoloogilisest püsivusest kui väärtuse tajumisest: kas objekti peetakse väärtuslikuks, et seda säilitada, või mitte. Linnades jäävad püsima struktuurid, milles säilivad neile omistatud väärtused. Sealjuures ei saa rääkida ainult struktuuridest, mis on juba olemas, vaid ka nendest, mis on veel ehitamata. Näiteks linna ehitamise aluseks olevad planeeringud on juriidilised dokumendid, mis kannavad tihti ajastutruid ehitatud keskkonna väärtusi. Aastakümneid pärast planeeringu koostamist võib dokument veel kehtida, isegi kui ehitustöö pole veel alanud, ja selles püsivad ka planeeringuga kehtestatud väärtused.
Tallinna puhul saab välja tuua, kuidas autokesksuse juurdumisega on püsinud magistraaltänavate väljaehitamise soov, kuid kunagi planeeritud kiirtrammist on loobutud. Magistraaltänavaid on viimaste kümnendite jooksul täiendatud, liiklussõlmi järk-järgult välja ehitatud ning väljaehitamata teede tarvis reserveeritud maad on alles. Kiirtrammist pole aga peaaegu midagi säilinud, ei ideed, maa reserveeringuid ega ka vastavaid vihjeid planeeringutes. Autosid eelistatakse linnaplaneerimisel endiselt kõigiti ühistranspordile.
Artikkel põhineb autori Tallinna ülikoolis sel kevadel linnakorralduse erialal kaitstud magistritööl „Püsivuse ideoloogia ja selle mõjud linnade liikuvusele“, juhendaja professor Tauri Tuvikene.
Taimed-muld-betoon-asfalt-liiv-kruus-muld. Nii võib üldistatult kirjeldada linna rohealade pinnase läbilõiget. Asi pole üldsegi mitte selles, et linnas kasvaksid taimed jõudsalt asfaldil, vaid linnahaljastamise võttes, kus maaga ühendatud kasvupinnase asemel on taimed istutatud kastidesse ja kastid paigutatud omakorda asfaldile. See on kiire ja lihtne viis tuua haljastus kohtadesse, mis on juba asfalteeritud. Kastihaljastus ei peaks aga olema linnaroheluse kavandamise viis või lahendus, millega võib asendada taimedele loomuliku kasvukeskkonna. Sügavamale vaadates on küsimus selles, mis on (tänava)ruumi käsitluses püsiv ja mis ajutine.
Pärast Stroomi rannahoone lammutamist oleks võinud üleskaevatud plats jääda loodusliku pinnasega alaks, selle oleks võinud ka katta ajutise puitterrassiga, kuid selle asemel laotati maha asfalt, mis ilmestati taimekastidest kujundatud diagonaaliga.
Taimekastid
Kui arhitektid Andres Alver ja Veljo Kaasik 1998. aastal Tallinnas Vabaduse väljakut projekteerisid ja sinna ratastel, liigutatavad haljastuskastid kavandasid, siis oli toona tegu värske mõttega pealinna haljastusharjumustes: tuua rohelus südalinna hoolimata platsi alla kavandatud maa-alusest parklast ja lahendada ühtlasi nõue hoida plats vaba suurürituste korraldamiseks. Siiani on linnas paiku, kus potihaljastus toob rohelust kohtadesse, kuhu muidu lubade, nõuete, tavade ja maksumuse tõttu see ei jõuakski. Näiteks Tallinna Raekoja platsile suveks püstitatud ajutine park on üks selline. Raekoja plats on ajalooliselt olnud sündmuste kese ja kohtumispaik ning selle joone jätkamine eeldab ruumi paindlikkust. Sellistesse paikadesse kavandatud inventar võikski olla ajutine. Katustel ja terrassidel, aga ka maa-aluste parklate kohal pole haljastamiseks tihti teist võimalust kui istutuskonteinerid, ka välikohvikute ja piirete haljendamiseks sobivad pottides taimed.
Asfalt ja katendid
Valdavalt on tänava – sügaval asfaldi, killustiku ja liiva – all siiski endiselt muld ja pole põhjust käsitleda taimi ajutiste, teisaldatavatena ja asfalti jäävana. Kastihaljastuse kui laialt levinud haljastusvormini viib kaks võimalikku mõtteviisi. Esiteks, kui paik on kord olnud kõvakatte all, siis peab see seda olema ka edaspidi, ja teiseks, et selline katend on liiga püsiv ning väärtuslik, et see lihtsalt üles koorida. Esimene käsitlus iseloomustab ehitusvaldkonda üldiselt, mille kohaselt vundamendi jäänukile on hõlpsam ehitusluba saada kui tühjale platsile. Vana maja hõljub nagu vaim paiga kohal, põhjendades juba ette uue loomist vähemalt samas mõõdus. Küsimus, kas kunagi oli ehitamise koht hästi valitud, näib jäävat teisejärguliseks, ning see, et kord on juba ehitatud, tähendab justkui, et sellega on seisund põlistatud. Nii pannakse asfaldi alla rekonstrueeritavad teed ja platsid ning linnas võib loomulikku pinnast imetleda ainult juhul, kui kopp on veel krundil ja ehitusplats taraga piiratud. Asfalt võidakse asendada klompkivi, kiviplaadi või mõne muu materjaliga, kuid kõva katend jääb kõvaks katendiks.
Näiteks pärast Stroomi rannahoone lammutamist oleks üleskaevatud plats võinud jääda loodusliku pinnasega mereäärseks kohaks, selle oleks võinud ka katta ajutise puitterrassiga, kuid hoone endine asukoht hoopis asfalteeriti ning ilmestati taimekastidest kujundatud diagonaaliga.
Taskupargid
Linnaruum muutub pidevalt. Tänavaid muudetakse kord ühe-, kord kahesuunalisteks, ehitisi lammutatakse ja maju rajatakse juurde. Muutuvad ka mõtteviisid ja praegu kaldutakse arvama, et rohelus annab linna tehiskeskkonnale midagi juurde. Puud, põõsad ja rohttaimed mahuvad taas linna ära. Ruumi tuleks käsitleda sõna otseses mõttes sügavuti, leida rohelusele püsiv paik, mitte konteinerites taimed, mis tänavale või väljakule tarnitakse ja siis kui prügi jälle ära viiakse. Tallinna taskuparkide kontseptsioon ehk konteinerites taimed ja pink nende keskel näitavad selgelt, et ruum rohealale on olemas, kuid ka seda, et mingil põhjusel on see ruum ajutine – loodusele laenuks antud. Miks rajatakse taskupargid, aga asfalt jäetakse looduslikuks pinnaseks ennistamata? Miks antakse loodusele ajutine iseloom? Puitkastidesse eraldatud haljastuse kompositsioonis on ühelt poolt tehtud liiga palju ja teisalt liiga vähe. Mida keerulisem on rajatud süsteem, seda rohkem on vaja seda hooldada. Kureeritud, mitmerindeline kastihaljastus ei ole iseseisvalt elujõuline, seda tuleb pidevalt kasta ja väetada. Hooldusvajadusest tähtsamgi on aga see, et taskupargid ja taimekastid ei ole püsivalt seotud pinnasega ja seega ei saa neid kasutada näiteks sademevee maasse immutamiseks ega ka pinnase temperatuuri reguleerimiseks. Uuringute kohaselt võivad rohealad vähendada pinnatemperatuuri kuni kuus kraadi.* Kuumadel päevadel hõõgub asfalt või sillutis sama palavalt nii taimekastide kui taskuparkide all. Asfalti käsitletakse jäävana, taimi aga ajutistena. Talvel saab pargid kokku korjata ja nii mahub lumesahk rahulikult liikuma.
See, mida me teeme, näitab suunda
Looduse konteinerisse surumine on ennatlikult düstoopiline. Kosmoselaeval saab taimestatud oaas eksisteerida vaid eraldatuna suletud süsteemis, teepervele asetatud lillepott kõneleb sellest, et mingil põhjusel on potialune kasvukeskkond kõlbmatu. Miks muidu peaks taime juured urni kängitsetama, selle asemel et lasta neil maa sees loomulikult sügavusse kasvada? Tänavatele kavandatud ohutussaared ja eraldusribad ning väljakud – linnas on palju kohti, kus kõvakatte asemel võiks olla looduslik pinnas.
Sel suvel rekonstrueeriti Kopli kalmistupargi rannapoolne sissepääs. Lai kaldtee viib tänavalt parki. Kaldtee äärtes on kõnniteeplaadid ning keskele on lõigatud (jäetud) mõnemeetrine pinnaselapp, kus kasvab rohi. Just sellisest otsusest olenebki hea tänavaruum. Linnahaljastus ei tähenda parke, vaid sõltub paljuski just kõigist neist otsustest, mida tehakse sõidu- ja jalgteede kavandamise käigus. Teede parandamine ja rekonstrueerimine on osa linnaruumi ja ka linnadevahelise ruumi hoidmisest. Iga kord on võimalik teha otsuseid kas haljastuse kasuks või kahjuks. Näiteks hiljuti rajatud Reisijate tänav, mis ühendab Telliskivi tänavat Balti jaamaga. Põhja-Tallinna ühel enam kasutataval tänavalõigul on küllalt ruumi, et teha sõidutee osa kitsam ja roheala laiem. Praegusest lahendusest ei piisa.
Küllaldase hoolduseta taimekastid muutuvad pikapeale prügikastiks. Taimekastidel, olgu nende nimetus taskupark või lillepott, on oma koht seal, kuhu tõesti ei ole võimalik roheala rajada, kuid selline lahendus ei täida neid ülesandeid, mida linnahaljastus täitma peaks, ega ole ka jätkusuutlik.
Sellest, mida näeme, on kerge rääkida. Asfalt annab märku maa all olevatest liiva-, kruusa-, killustiku- ja tasanduskihtidest. Park annab märku hingavast ja elusast maastikust.
* Alessandro Ossola, Darrel Jenerette, Andrew McGrath, Winston Chow, Lesley Hughes, Michelle R. Leishman, Small vegetated patches greatly reduce urban surface temperature during a summer heatwave in Adelaide, Australia. – Landscape and Urban Planning, nr 209, mai 2021.
Ääremärkusi teaduse vahelt – Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni
LAURI LAANISTO,
Sissejuhatav kõrvalepõige Viini
Kevadel sattusin Viini Euroopa maateaduste ühingu konverentsile. See oli tohutu suur üritus, ligikaudu 15 000 loodusteadlast koos, isegi õhtuti turistidest pungil kesklinnas ringi lonkides hakkasid konveka A5-suurused rinnasildilatakad alailma silma. Oletatavasti sellepärast, et rinnasilt toimis ka tasuta metroopiletina ja kuigi keegi Lääne-Euroopa metroodes ammuilma pileteid enam ei kontrolli, siis teadlased on teadagi seadusekuulekad.
Täiesti juhuslikult kirjutasin mõni päev enne ärasõitu ühele vanale tuttavale inglise professorile Mikeʼile ühes sootuks muus asjas, ent mainisin kirja lõpus, et lähen õige pea sellele konverentsile. Ta kirjutas otsemaid vastu, et ega ma ei taha talle üht kummalist teenet teha, kui ma Viinis olen. Nimelt osaleb tema vennatütar Millie samal konverentsil suulise ettekandega. Millie on alles väga noor ja algaja teadlane, väga tark ja tore tütarlaps, kuid veel veidi kogenematu ja juhendajad ka nadivõitu. Õigemini, üks neist juhendavat tema doktorantuuri ühest ja teine teisest ülikoolist ning sedasorti distantsilt jagatud vastutus üldjuhul ei kipu toimima, sest mõlemad loodavad, et küllap teine tegeleb.
Igatahes palus Mike, et ma otsiksin Millie üles ja ütleksin talle enne ettekannet paar julgustavat sõna. See olevat noorele teadlasele väga vajalik. Mike meenutas, kuidas ta tegi sedasama mulle
2006. aastal ühel väikesel klonaalsuse alasel konverentsil Pärnus, kus pidasin oma elu esimese suulise ettekande inglise keeles. Olin toona šokeeritud sellest, kuidas mitu vana kuulsat teadlast, eesotsas Mikeʼiga (kes oli siis karjääri tipus, kuid nüüdseks pensioneerunud) kutsusid mind täiesti arusaamatul põhjusel hiljem lõunalauas oma lauda ja hakkasid mu ettekannet kiitma. Selline vahetu omamehelikkus tekitas tõesti meeldiva tunde, et olen justkui seltskonda vastu võetud, kuigi ma sain ju aru küll, et NII hea mu ettekanne kohe kindlasti ei olnud.
Mike seadis tingimuseks, et mul tuleks Milliele neid julgustavaid sõnu öelda niimoodi, et välja ei tuleks, et tema on mind saatnud. See osutus mulle üle jõu käivaks ülesandeks. Esiteks oli konverentsil nii palju inimesi, et ma kuidagi ei suutnud Milliet sessiooni eel konverentsikeskuse hiigelsuurest angaarist üles leida. Teiseks ilmnes, et ta uurib Antarktikas lume sulamisel äärmiselt väikestes kogustes tekkivat spetsiifilist gaasilist kemikaali. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei mõelnud välja ühtegi usutavat seost tema uurimisteema ja enda omast arust kõikjale laiali valguvate huvide vahel. Niisiis liginesin Milliele pärast sessiooni lõppu ja ütlesin kohe ära, et kõiges on süüdi Mike – et tema mind saatis. Ja et ega ma keemiast ka midagi ei jaga, aga tema ettekanne meeldis mulle ikkagi, sest see oli väga selge ja arusaadav. Seda öeldes ei pidanud ma isegi vassima (erinevalt Mike’ist, kes tunnistas mulle selle kirjavahetuse käigus lõpuks üles, et mu ettekanne Pärnu konverentsil oli tegelikult ikka täiega sakkinud), Millie rääkis tõesti hästi. (Nüüd jääb mul vaid välja selgitada, kas mul on teadlaste seas mõni mõjukas onu või tädi, kelle suunistest lähtudes Mike ja teised mulle toona üdini positiivsusest pakatades peale lendasid.)
Teravmägedel asuvad Poola (paremal) ja Tšehhi polaarjaam.
Kokad versus toimkonnad, teadlased versus logistikud
Pärast ülestunnistusi seisime seal vastakuti nagu kaks kohmetut ja teineteisega üldse mitte tuttavat introverti ikka sellises olukorras. Et aastakümned konvekatel käimist pole mul täiesti mööda külge maha jooksnud ja on ikka mingi kultuurikihi peale setitanud, tulin olukorrast nii välja, et hakkasin uurima, kuidas on Antarktikas välitöid teha. Milline on sealse baasi rutiin, kas ka kauges ja äärmuslikus paigas kehtib see raudkindel reegel, et norskajad jäävad alati esimesena magama, ja kuidas see erineb mu enda kogemustest Teravmägedel asuvate Poola ja Tšehhi polaarjaama argipäevast. Õige pea jõudsime selleni, et kuidas seal söögiga on. Ta ütles, et nende jaama kokk oli olnud väga hea, toiduvarud küllalt mitmekesised, aga pärast paari kuud tekkis ikkagi kohutav igatsus värske taimse kraami järele.
Lausa kokk! No mis nii viga … Üldse on nii, et kui loen mõnd raamatut, vaatan sarja või filmi, kus tegevus leiab aset polaarjaamas, siis on seal alati kokk. Õigupoolest leiab kokkasid ka teistes kliimavöötmetes paiknevates uurimisjaamades aset leidvates filmidest ja raamatutest. Ainult kosmilistes kaugustes toimuvates lugudes on seina sees mingi auk, kuhu iga päev ilmub robotlikul võluväel samadel kellaaegadel ülemäärasesse plasti pakendatud teaduslikult kalkuleeritud toitainetest tasakaalus söögikord. Mis on küll alati maksimaalselt ebameeldiva väljanägemisega – tavaliselt mingi lirtsuv rohekas plönn. Kas see on Ida-Euroopa pärand või mis, aga mina olen küll oma teadusteekonnal üles kasvanud toimkondade printsiibil –
iga päev vastutab söögitegemise eest paar inimest tudengite või teadlaste seast. Selleks ei ole eraldi inimesi. Kes kord juba on Laelatu bioloogiajaama suvel sattunud, kas siis praksi või välitööle, see oskab pärast nagu nalja viieteistkümnele inimesele maisimannaputru keeta.
Esimest korda Arktikas polaarjaama sattudes oli samamoodi. Teadlased ise pidid süüa tegema, toimkonniti. Tšehhide Longyearbyenis asuvas Julius Payeri nimelises baasis oli asi pisut lihtsam, kuna seal oli Oleg, kes uurib kalade siseparasiite. Ta käis oma töörühmaga pea iga hommik merel võrke tühjendamas, siis lõikusid nad päev otsa laboris kalu lahti ja õhtul pani ta tuvastatult parasiidivabad fileed ahju. Teised üldjuhul vaaritamisele ligi ei pääsenud. Aga ega keegi kurtnud ka. Petuniabukta Tšehhi jaamas, kus elektrit ja muid tsivilisatsiooni hüvesid ega ka kalauurijaid ei ole, oli tavapärane toimkondade kaupa tegutsemine. Kuna Tšehhi polaarjaama bossid olid mõttele tulnud, et kartuleid ei saa varustuslaevaga saata, sest need plahvatavad (olgu-olgu, löövad lõhki, kui vahepeal läbi külmuvad – aga nad pidasid seda siiski miskipärast väga ohtlikuks), siis vaheldus peatoidusena makaron riisiga. Lisandiks oli vaid sealiha, mida leidus kahe konservina, millest üks oli päris hea ja teine peaaegu et söödamatu. Niisiis oli menüü küllalt üheülbaline. Ühel aastal avastasime toimkonnas olles toidulao kõige tagumisest nurgast kahtlase džuudist koti, mida ei oldud jaama rajamisest saati avatud. Selles oli tatar! Ilmnes, et see oli tšehhidele täiesti tundmatu, kuigi kirjad kotil olid tšehhikeelsed. Aga kõigile meeldis, sest lõpuks ometi mingigi vaheldus.
Poola jaamas, mille köök-puhkeruumis ma seda kirjatükki kirjutades parasjagu teist korda viibin, on ninaesine pisut mitmekesisem kui kümme meetrit eemal asuvate tšehhide jaamas. Neil leidub kummalisi konserve alates hapendatud peetidest kuni lehmasisikonnasupini, mis pidavat olema üks klassikaline Poola toit, aga mille varud on jaamas üsna puutumata. Kusjuures enamik konserveeritud toidust on üle „parim enne“ aja tiksunud.
Baasi uus hoone on ehitatud 2015. aastal (enne veetsid poolakad oma suved teisel pool lahte ühes vanas norralaste hülgeküttimishütis) ja siis organiseeriti siia suur laev, mis tõi kohale ilge hulga provianti. Nii palju, et seda jätkub seniajani, eriti neid asju, mis kellelegi väga mokka mööda pole. Just need ongi praeguseks valdavalt üle aja läinud. Aga ega uut taheta väga juurde tuua, enne kui vana on söödud. Kuid asi pole siiski nii hull – poolakate kauaaegse baasi pealiku Krzysztofi (kes küll juuni lõpus murdis käeluu ja veedab üle viieteistkümne aasta suve Poolas) geniaalseks mõttesähvatuseks oli tuua baasi leivaküpsetusmasin. Ta küpsetab selles iga päev ühe pätsi ja värske leib täidab üllatavalt hästi selle tühimiku, mille on tekitanud kõige värske puudumine. On huvitav, kuidas sel moel saab neelud ära petta. Värske ei pea olema ilmtingimata roheline. Tõsi, baasist veidi eemale jalutades võib rannalt korjata värskeid merisalatilehti, kuid neid leidub Petunia lahes väga harva ja soolases vees ligunemisest hoolimata on need magedad ja üldse igati maitsetud. Leib on ikka parem.
Poola jaama sisevaade. Kolme soojaku vahele on tõmmatud telk, kus ladustatakse toitu ja kus on töökojanurk ja dušinurk.
Poola jaamas ei pea üldjuhul ise süüa tegema – jaama juht ja tema assistent vastutavad selle eest. Nad vastutavad ka kõige muu eest logistikast kuni relvade ja sidepidamisvahenditeni. Ja muidugi on neil ka doktorantuur pooleli. Hommikusööki teeme eestlastega tavaliselt siiski endale ise, kuna eelistame putru ja see on ülejäänud maailma jaoks midagi umbes sama apetiitset kui eelmainitud lehmasisikonnasupp. Samuti juhtub üle paari päeva, et keegi asutab vabatahtlikult õhtusöögitoimkonna, lihtsalt selleks et vastutust optimaalsemalt jagada. Analoogne huntkriimsilmsus, et jaamas pikemalt kohal olevad inimesed täidavad korraga mitut ülesannet, toimis veel mõni aasta tagasi ka tšehhide baasis. Ent siis leiti kusagil ülalpool, et see ei ole ikka õige, kui inimestel pole konkreetselt ja üheselt kindlaks määratud rolli. Misjärel leidsid aset järgmised arengud. Lõuna-Boheemia ülikooli Tšehhi polaarökoloogia instituudi (kes haldab Petuniabukta polaarjaama) töötajad jagati kaheks – pool teadlased ja pool mitteteadlased (varustajad, logistikud, tehnikud jne). Sinna läksid peamiselt need, kellel doktorantuur on juba pikemat aega veninud ja pole ka näha, et lõpuni välja venitataks. Administratiivselt oli kõik klaar, aga kuna teadusraha oli napilt ja aina napimaks jäi (Tšehhis on sellega vaat et veel kehvem kui meil), siis tuli õige pea hakata inimesi koondama. Aga kuidas sa logistikud ära koondad, siis ei toimi baas ju enam üldse! Nii ei jäänud neil muud üle kui koondada instituudis ära pea kõik teadlased ja jätta alles vaid juhid ja logistikud.
Põhjus, miks me oma igal suvel toimuva väikese Eesti Teravmägede ekspeditsiooniga tšehhide baasi 2022. aastast poolakate baasi vastu vahetasime, oli selles, et tšehhid ütlesid 2021. aasta sügisel, et nende baasi järgmisel suvel küll ei saa, kõik kohad on kogu aeg täis. Kui me 2022. aasta suvel poolakate juures maandusime, avastasime oma suureks üllatuseks, et nende kümne päeva jooksul, mis meie seal olime, ei viibinud tšehhide baasis ühtegi teadlast. Seal oli vaid kolm logistikut, kes poolakate väitel olid terve välihooaja seal üksinda olnud ja kes suurest igavusest olid kogu baasi mööbli juba kolm korda ülima põhjalikkusega üle lihvinud. Nii palju siis rollide lahkulöömise mõttekusest permanentselt ebastabiilses ja üha transfunktsionaalsemas maailmas.
Ohud ja võimalused
Nõlvad on väga järsud ja rusukaldelised, nii et üks kõige tõhusamaid viise jääkaru eest sellel maastikul pakku saada on mööda rusukallet kiiresti üles ronida.
Kõige parem kokk olevat tühi kõht. Näljatunne teeb tõesti leidlikuks. Ühel aastal, kui me veel tšehhide jaamas olime, sattusime ootamatult ilma proviandita eikusagile – õigemini Colesbuktasse, mis on 1960. aastatel venelaste poolt hüljatud söesadam linnulennult vaid kümmekond kilomeetrit Longyearbyenist. Aga Longyearbyenist sinna jõudmiseks on vaja kas paati või ronida üle mägede, mis, nagu nimigi reedab, kipuvad olema teravad. Nõlvad on väga järsud ja rusukaldelised, nii et näiteks üks kõige tõhusamaid viise jääkaru eest sellel maastikul pakku saada on mööda rusukallet kiiresti üles ronida. Jääkaru kehamass kipub olema nõnda suur, et ta vajub omaenese raskuse all allapoole – piisavat energiat nii kiiresti nõlvast üles sibamiseks, et asi edeneks, ei jätkuvat tal kauemaks kui mõnekümneks sekundiks. Eriti kui ilm on soe, ja paraku aina soojemaks see siin läheb ja õige kiiresti. Kui ma endale matkakraamist punnis seljakoti selga panen, siis kaalun koos sellega kokku ligikaudu sama palju kui kehvapoolses toitumises jääkaru, nii et minagi eelistan seepärast Teravmägedel ikka pigem mööda rannikut ringi loivata.
Igatahes – me kõndisime Longyearbyenist koos tosina tšehhiga (neil on parasjagu Arktika praktikum, nii et mõned teadlastest juhendajad pluss kümmekond tudengit) Longyearbyenist Colesbuktasse, et uurida sealset taimkatet ja putukaid. Seal avaneb rannik lõuna suunas ja et liustikke ka ümbruskonnas pole, siis kasvavad seal Teravmägede mõttes lõunamaised taimed, näiteks vaevakask, mis roomab seal õige niruna, moodustades maapinnal kämblasuurusi latakaid. Mõned sääsed lendasid ka ringi, aga nad olid väga aeglased ja uimased, nii et see oli nagu mingi üle võlli paroodia Eesti suvest. Kui taimed ja sääsed said vaadatud, vahepeal ka kaasavõetud võileivad ära söödud ja oli aeg hakata tagasi liikuma, astus üks tšehhi teadlastest mingisse auku ja väänas põhjalikult oma jala välja. Ega midagi – helistasime satelliittelefoniga Longyearbyenisse, et sealt tuldaks talle paadiga järele. Kuigi meie meelest oli ilm päris kena, päike paistis ja tuul oli ka leebe, ilmnes, et tuul puhub täpselt selle kõige halvema nurga alt ja väikese kummipaadiga kohe kindlasti ei saa õhtul meile järele tulla.
Tšehhi teadlased tegid resoluutse otsuse, et kedagi maha ei jäeta. Jääme ööseks Colesbuktasse ja vaatame, kas hommikul võib paat liikuda või on ehk jalg paremaks läinud ja saab tagasi kõmpida. Üsna lähedal Colesbuktale asub Rusanovi hütt. Vladimir Rusanov
(1875–1913) oli nõukaajal pjedestaalile tõstetud geoloog ja maadeuurija, kes 1912. aastal juhtis toonase Tsaari-Venemaa ekspeditsiooni Teravmägedele saamaks aimu sealse kivisöe kaevandamise võimalustest. Aga tal olid marksistlikud mõtted peas, heideti ülikoolist välja ja saadeti Siberisse, sealt põgenes emigratsiooni –
hilisema bolševiku tüüpiline elukäik, nagu ütleks selle peale David Vseviov. Ent erinevalt enamikust saatusekaaslastest lõpetas Rusanov emigratsioonis olles Sorbonneʼi ülikooli, kus keskendus Arktika geoloogiale ja seepärast kutsus tsaarivõim ta Venemaale tagasi. Colesbukta lahe ääres randudes ehitas Rusanovi ekspeditsioon kohe rannikule uuringute ajaks korraliku kahetoalise elamise. Kui välitööd tehtud said ja söemaardlad kaardistatud ning nende kasutuselevõtt hinnatud (venelased hakkasid seal sütt kaevandama 20 aastat hiljem, mis, arvestades vahepealset revolutsiooni ja kodusõda, oli õige kiiresti), sattus Rusanov hoogu ja otsustas oma väikese laevaga otse läbi Põhja-Kanada saarestiku põrutada, et leida üles vana hea Loodeväil. Rohkem neist kuulda pole olnud. Hütt on aga siiani püsti ja seal saab soovi korral igaüks ööbida. Soovi korral lausa nõukaaegsetes presendist välivoodites.
Niisiis ööbimiskoht oli olemas, tuule- ja karuvarjus. Aga kõht hakkas tühjaks minema. Meil oli tosina peale vaid kaks väikest kalakonservi ja pool pakki küpsiseid. (Tõsi, hiljem ilmnes, et tütarlastest tudengitel olid kõigil kaasas ka kommide ja šokolaadide salavarud, millest küll vaid nad ise osa said.) Teadlased panid pead kokku ja õige pea haarati hütist kaasa paar kastrulit ja suunduti kaldanõlvast alla rannajoonele. Oli parasjagu õhtuse mõõna aeg. Selgrootute elukate spetsialist kutsus meid enda ümber ja keeras siis ühe poolenisti vees oleva kivi ümber, solberdas veidi selle all mudas ja demonstreeris meile seejärel pihku jäänud keskeltläbi sentimeetri-pooleteise pikkuseid mudaga kaetud siplevaid elukaid. Need olid kirpvähid, tõenäoliselt liigist Gammarus setosus. Esimesed tudengid hakkasid selle peale öökima. Ülejäänud hakkasid ka kive ringi pöörama ja mudas tuhlama. Tunnikese pärast oli meil üks paras pangetäis seda kraami olemas. Kui nad said mägijões korralikult puhtaks pestud ja mudase kattevarju alt ilmusid lagedale hallikad, katkematult siblivad tulnuklikud kehakesed, siis kadus veel paar kaameks tõmmanud näoga tudengit hüti tagumisse tuppa. Hüti esimeses toas aga aeti kõikjal ümber maja leiduvate kivisöetükkidega iidvana raudahi kuumaks ja pandi kastrul tulele. Õige pea hakkas selle sisemus roosatama – nii nagu koorikloomadega ikka. Mõned julgemad tudengid tulid ikka maitsma ka, jagasime hoolikalt kalakonservid ära, nii et igaüks sai paar lusikatäit. See oli ainus maitseaine, mis meil oli, hütist ei leidnud me isegi mitte soola, üksnes tikke. Pärast esimest lusikatäit kadusid ka viimased tudengid laua juurest, jäid vaid teadlased. Me sõime juba kiusu pärast nii, et mõmisesime mõnust ja matsutasime valjusti, suu poikvel, et kirpvähkide paksude kitiinkestade ragin pidi kindlasti kostma ka tagatuppa. Ega see teab mis gurmee olnud, valdavalt koosnesidki nad kitiinist, mis on üsna maitsetu ja suus ebameeldiv kraam, aga raske oli end tagasi hoida, kui näost valged tudengid meid söömas nähes ikka ja jälle kõõksutama kukkusid. Kõht sai igatahes täis, järgmisel hommikul oli jalg juba nii palju paranenud, et ronisime üle mägede tagasi Longyearbyenisse.
Kooda
Kui ma esimest korda ülikoolist suunatuna töötervishoiuarsti juurde läksin, siis oli esmalt tarvis registratuuris täita ankeet, mis pidi kokkuvõtvalt kirjeldama mu tööga seotud terviseriske. Mul oli omajagu pusimist, et süsteemselt läbi mõelda, mis on need tervisele kõige suuremad tööga seotud ohud. Otse loomulikult läks mõte kohe igasuvistele välitöödele Teravmägedel. Et kas see on see, et jääkaru võib välitööl iga hetk rünnata või et kõik ümberringi kannavad relva, ilma et neil oleks relvaluba (Teravmäed pole ju riik, mistap relvakandmise kohustus rakendub ka neile, kel relvaluba pole) või et kõik see aeg tuleb ringi komberdada järsunõlvalistel rusukalletel, kus enamasti mingeid teid ei ole. Nii võib väga kergesti murda jala või käe. Mõtlesin korraks registratuuris kõige selle peale ja sain aru, et see kõik on ikka jube ohtlik. Valdava osa aastast istun ma ju turvaliselt oma kabinetis, aga need paar kuud suvel, kui on välitööd – siis võib kõike juhtuda. Mitte ainult Arktikas, vaid ka kodumaa maakondades taimi uurides. Mind tõi maa peale nõukaaegse teeninduskultuuriga registraator, kes, lugenuna mu ankeeti, hakkas sajatama, et mida paganat ma olen sinna kokku soperdanud. Täitku ma uus ankeet ja kirjutagu sinna nii, nagu asjad on – et ainus tööga seotud terviserisk on istuv kontoritöö!
Koos esimeste ülikoolide asutamisega rajati ka botaanikaaiad, mis aitasid teadlastel jõuda taimemaailma sügavusteni ja kuhu koondati teadaolevad ja avastatud taimed. Nii oli Tartuski, kus 1802. aastal taasavati ülikool. Taimemaailm oli suurte avastuste ootuses ja botaanikaaedadest oli saanud taimede tutvustamise ja teadusliku säilitamise peamine koht.1 Botaanikaaia organiseerimine sai Tartu ülikooli esimese loodusloo (botaanika) professori Gottfried Albrecht Germanni ülesandeks, kelle sünnist 8. detsembril 1773 möödub peagi 250 aastat.2 Otsus rajada Germanni juhatusel ja järelevalvel toimiv botaanikaaed tehti 12. detsembril 1802. 1803. aasta eelarves oli selleks ette nähtud 800 rubla ning peale selle veel 1200 rubla.
Praeguses TÜ botaanikaaias on taimi kasvatatud vähemalt 215 aastat, kui võtta alguseks 1808. aasta, mil siia toodi esimesed taimed vanast aiast.
Germannist saigi botaanikaaia loomise korraldaja, kes otsis sobiva koha ja pani tööd käima. Kuid Germann oli hõivatud õppe- ja teadustööst ning oma reisidest,3 tema suureks unistuseks oli koostada Liivimaa taimestiku ülevaade. Nii jäi aia rajamine eelkõige õpetatud aednike tööks. Praktilistes töödes abistasid Germanni aednikud Johann Friedrich Kieser, Johann Peter Bueck ja 1805. aastast Johann Anton Weinmann.4
Botaanikaaia algseks asupaigaks sai varasema omaniku nime kandnud Pistohlkorsi krunt Vanemuise (endine Aia) ja Tiigi tänava vahel. Tollal oli see kaupmees Jacob Johann Seebachi omanduses. 19. septembrist 1803 läks ala koos hoonetega ülikooli omandusse ja botaanikaaia rajamine võis alata. Germanni eestvõttel osteti Tähtvere mõisnikult juurde maad koos tiigiga ning sellega olid esmased eeldused aia rajamiseks loodud. Kohe algas ka taimede istutus ning aasta pärast (1804) loendati juba 1121 nimetust taimi.
1807. aastal avaldas Germann aia taimede nimekirja koos loodusliku päritoluga, kuhu oli kantud 2367 nimetust.5 Aia kirjeldus on 1808. aastast: „Aia pindala oli 91 000 ruutsülda (ca 4 ha), millest kolmandiku hõlmas nn Pistohlkorsi plats ja 7600 ruutsülda (0,3 ha) vesi. Ülejäänud ala oli 4000 rubla eest ostetud Tähtvere mõisalt. Pistohlkorsi 20 aastat kultiveeritud aed silmapaistva hulga õuna-, ploomi- ja kirsipuude ning tikri- ja sõstrapõõsastega oli maksnud 7650 rubla. Territooriumil asus kaks viietoalist elumaja – üks kivist, teine puust –, kelder, vankrikuur ja tall kaheksale hobusele. Juba oli ehitatud nelja köetava elutoaga kasvumaja ning koos 200rublase väravaga 1400 rubla maksnud piirdeaed.“6
Aiad
1806. aasta kevadel sai ülikool kingituseks Anna Maria Rosenkampfile annetatud krundi. 7. mail 1806 kohustas ülikooli nõukogu Germanni koostama algse kava ning tegema ettevalmistusi ala kasutuselevõtuks ja botaanikaaia ülekolimiseks. 1807. aastal koostas aednik Anton Weinmann uue botaanikaaia rajamise kava. Kasvuhoone valmis
1807. aasta oktoobriks ja see avati pidulikult 7. oktoobril. 1808. aasta sügiseks oli Weinmann olemasolevad taimed uude kohta üle viinud.
Kuid mitte kõiki taime ei viidud uude kohta, mitmel põhjusel jäi osa maha. Suure tõenäosusega kasvab vanal alal siiani vene lehis (Larixarhangelica).7 Pärast taimede üleviimist toimus
28. oktoobril 1808 vana alale oksjon ja see müüdi maha. Selle ala järgnev ajalugu alles ootab oma lugu. Professor Germann suri 28. novembril 1809 ja tema uue aia valmimist ei näinud.
Weinmanni 1810. aastal koostatud aiataimede põhjaliku nimestiku järgi leidus uue asukohaga botaanikaaias 4586 nimetust taimi 968 perekonnast, neist 16% soojas ja 33% jahedas kasvuhoones ning 51% avamaal.8 1811. aastal, mil ehitustööd akadeemilises botaanikaaias olid lõpule viidud, koostati Weinmanni eestvõttel ka Index Seminum.
XIX sajandil pakkus uurimisainet kogu taimemaailm ja selle kujunemislugu, seetõttu korraldati rohkesti ekspeditsioone ja vahetati botaanikaaedade vahel taimi, et uurijate põlvkond laieneks, taimi määratletaks veatult ja areneks taksonoomia. Rohkesti rajati ka puukoole ja needki vajasid korrektset taksonoomiat, mida ülikoolid suutsid botaanikaaedade abil ka pakkuda. Tartu botaanikaaiast sai Venemaa impeeriumi juhtiv asutus, sest alles 1823. aastal korraldati Peterburis Aptekarski saare meditsiinitaimede aed ümber ja nimetati keiserlikuks botaanikaaiaks, millest edaspidi kujunes Venemaa tähtsaim taimede kogumis- ja uurimistöö keskus.
Tartu ülikooli botaanikaaeda laekus ülikooli kasvandikelt, professoritelt ja teisteltki ekspeditsioonidel kogutud elustaimi ja seemneid. Kõik see viis botaanikaaia taimede isendite ja nimetuste arvu kiirele kasvule. Esimene suurem laekumine oli professor Ledebouri ekspeditsioonilt, mis viis 1826. aastal Altaisse ja selle ümbrusesse. Kahe aasta jooksul saadeti Tartusse 42 kasti elustaimi ja seemneid, kokku 1300 liiki taimi, millest 500 ei oldud varem botaanikaaias kasvatatud. Koostati ka 1600 liigiga herbaarium.9
Säilinud andmete järgi laekus XIX sajandi esimesel poolel kõige rohkem taimi ja seemneid 1840. aastal (3985 nimetust) ja kõige vähem 1850. aastal (629). Taimi laekus kogu maailmast ja Tartust läksid need ka üle maailma laiali. Aastatel 1826–1903 oli botaanikaaias kasvatavate taimede hulk väga kõikuv, aastate lõikes enam kui kaks korda.
1827. aastaks oli taimede arv suurenenud 10 449-ni, suurim oli see 1833. aastal – ligikaudu 16 000 nimetust ja väikseim oli see 1895. aastal, 3940 nimetust.
1913. aastal toimus suur tõus 10 130-ni. Millest selline kõikumine tingitud oli, ei ole teada.
Aednikud
1918. aastaks oli enamik maailmast läbi uuritud, valdav osa taimedest määratud ning talletatud ülikoolide botaanikaaedadesse ja teistesse kollektsioonidesse. Eks see kõik andis tunda ka TÜ botaanikaaias.
1919. alustas tööd eestikeelne ülikool ning botaanika professoriks ja botaanikaaia kuraatoriks (direktoriks) sai professor Fedor Bucholz, kes pidas botaanikaaia kui teadusasutuse funktsioneerimiseks hädavajalikuks koolitatud ülemaedniku (õpetatud aedniku) rakendamist. Too pidi olema üheaegselt botaanik ja aednik. Botaanikuna pidi ta kindlasti valdama taimesüstemaatikat ja -geograafiat, aednikuna aga tundma praktilist taimekasvatust, seega pidi tal olema akadeemiline haridus. Algselt olid nendeks head praktikud ja botaanikahuvilised Jaan Ranna ja Ants (Hans) Kingo, hiljem rootslane Erik Lundström ja sakslane Franz Erich Boerner ning aiandusteadlasena tuntud Jaan Port ja Harjo Sandur.
Teise maailmasõja järgse taastamisega alustas 1944. aastal kuraatoriks saanud August Vaga, järgneva arenguga tegelesid Ants Kingo kõrval praktilise poole pealt August Miljan ja Vello Veski.10
1964. aastal loodi eraldi uudne iseseisev direktori ametikoht, koha sai Tartu ülikooli botaanikuna lõpetanud Elli Lellep. Praegu moodustab botaanikaaed ülikooli loodusmuuseumiga ühise üksuse, tegevjuhatajana on ametis Jüri Sild.
Pika ajaloo jooksul on tegutsetud eri oludes, uuendatud kollektsioone, käidud ekspeditsioonidel taimi toomas, koostatud ja talletatud kollektsioonide ülevaateid. On rekonstrueeritud ja uuendatud botaanikaaia hooneid, rajatud katseaed, arendatud loodusharidust ja oldud kohaks, kus külastajad saavad tutvuda maailma taimestikuga, üliõpilastele ka õppebaasiks. Botaanikaaia 3,5 ha suurune territoorium on suurima liigirikkusega ala nii väiksel pindalal, seal leidub rohkem kui 11 000 nimetust taimi.11
Lood
Tartu ülikoolis botaanikaaia inimeste ja teistegi aiale pühendunute autasustamiseks on loodud Germanni-nimeline aumärk. Edaspidi võiks selle välja arendada Germanni-Weinmanni nimeliseks aumärgiks või isegi medaliks. Sest just tänu õpetatud aedniku Anton Weinmanni pühendunud tegevusele sai botaanikaaed rajatud tema praegusele asukohale.
Aia algsesse asukohta Vanemuise (Hurda) parki istutati tähtpäeva tähistamiseks Bunge saar (Fraxinusbungeana A.DC. 1844). Kuigi valik tekitab küsimusi, sest algse asukohaga ei seo seda miski.12 See tagasihoidlik, meil haruldane kuni viis meetrit kõrge puuke või isegi põõsas kasvab looduslikult Põhja- ja Ida-Hiina mägedes. Külmakindel, aga meil ilmselt lühiealine puu. Liigi kirjeldas esmakordselt 1844. aastal Šveitsi botaanik Alphonso Louis Pierre Pyramus de Candolle13 ja andis sellele nime Tartu ülikooli ühe silmapaistvama kasvandiku, Alexander von Bunge sen (1803–1890) auks, kes oli botaanikuna tuntud kui Aasia taimestiku uurija. Olgu selle puukese istutus Vanemuise parki austusavaldus Bungele, kelle sünnist möödub selle aasta 23. septembril samuti 220 aastat.
Praeguses TÜ botaanikaaias on taimi kasvatatud vähemalt 215 aastat, kui võtta alguseks 1808. aasta, mil siia toodi esimesed taimed vanast aiast. Seega on aed nagu laboratoorium, kus on võimalik selgitada üksikute liikide ja isendite järjepidevust, neil kõigil on oma lugu, seos ajaloo ja taimemaailmaga. Puudelgi on oma saatus, mis kulgeb läbi kultuuri- ja loodusloo ja on mitmekesine nagu inimestelgi.
Siit minu soov aia inimestele, püüdke oma põhitöö kõrval kirjutada, uurimuslik loometöö arendab, kujundab isiksust ja laiendab maailma. Kasutamata teadmistest ei olegi suurt kasu ja hea oleks neid hariduslikel eesmärkidel jäädvustada kirjasõnas. Kõigeks selleks annab võimaluse aia rikkalik ajalugu.
2 Heldur Sander, Toivo Meikar, Mati Laane, Tartu Ülikooli esimene loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann (1773–1809). – Eesti Loodus 2009, (70)10, lk 46–50.
Heldur Sander, Toivo Meikar, Tartu Ülikooli botaanikaaia algaastad ja esimesed taimekogud. Tiina Tammet (toim), Eesti parkide almanahh 2. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Tallinn 2009, lk 72–85.
3 Heldur Sander, Gottfried Albrecht Germann ja tema reisid. – Akadeemia 2018, 30(6), lk 1041–1054.
4 Heldur Sander, Toivo Meikar, Anita Magowska, The learned Gardeners of the Botanical Gardens of the University of Tartu and Their Activities (1803–1918). – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 2014, (2)1, lk 53–110.
Heldur Sander, Toivo Meikar, Wolfgang Ilg, Aednikust botaaniku Johann Anton Weinmanni elu ja tegevus. – Akadeemia 2014, 26(6), lk 1103–1138.
5 Gottfried AlbrechtGermann, Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat, im Jahr 1807. M. Grenzius, Dorpat 1807.
Gottfried AlbrechtGermann, Kirjutan teile Tartu Ülikooli botaanikaaiast. – Akadeemia 2014, 26(6), lk 1121–1128, tlk Laine Kilk.
8 Johann Anton Weinmann, Der botanische Garten der Kaiserl. Universität zu Dorpat, im Jahre 1810. Dorpat, M. G. Grenzius 1810.
9 Heldur Sander, Toivo Meikar, Botanical garden of the University of Tartu (Dorpat) and the botanical network in the first half of the 19th century. – Baltic Journal of European Studies. Journal of Tallinn University of Technology 2011, 1(9), lk 230–256.
10 Toivo Meikar, Heldur Sander, Tartu Ülikooli Botaaanikaaia õpetatud aednikud (1919–1944). Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn 2000, lk 197–218.
Eset, mis ühtegi funktsiooni ei kanna, ei ole olemas. Kui objekt – olgu looduslik või tehislik – ei pruugi oma esialgses olekus kanda üheselt määratletavat funktsiooni – olles seejuures määratletud näiteks kui materjal –, siis eseme puhul ei saa funktsioonist mööda vaadata. Ese on objekt, mis on disaineri ja tehniku töö kaudu tõstetud kultuurilisse ja tehnoloogilisse valda ning seeläbi inimlikustatud. Funktsioon tähendab objekti koloniseerimist disaini, kultuuri ja tehnoloogia poolt.
Funktsioon lisab objektidele esemelisuse ja toob need inimkesksesse maailma. Funktsiooniga antakse esemed ja teenused inimeste kasutusse ja pannakse need kindlal viisil liikuma, rakendades selleks inimese keha, praegusel ajal ka ainult tähelepanu. Esemed ja teenused mõjutavad kehapoliitikat, ideoloogiat ja üldisi tõekspidamisi, kusjuures funktsiooniga määratakse esemete ja teenuste instrumentaalne väärtus. Võib nautida „hästi“ disainitud esemete või rakenduste välimust, nendega seotud kultuurilisi tähendusi või mugavat kasutuskogemust, kuid funktsiooniga on määratud, mida saab eseme või rakendusega ette võtta. Ese ühendab inimest ja tegevust, muutes tegevuse võimalikuks.
Nii nagu võim, mis läbistab meie kehi, väärtushinnanguid ja mõtlemist, nii läbistavad meid ka esemete ja teenuste funktsioonid, mis teostavad kehade ja meelte üle võimu. Esemed ja teenused ei tööta ainult inimeste, vaid ka inimesed nende jaoks. Disain ja selle funktsionaalsus on abiks, kui soovime istuda võimalikult mugavalt, juua vett seda raisku laskmata või leida hõlpsasti uusi lugusid Spotifyst, kuid samamoodi dikteerib disain ja selle funktsionaalsus selle, kuidas peaksime istuma, et meil mugav oleks, kuidas oma kätt hoidma, et vesi üle klaasiserva ei läheks, või millised on Spotify algoritmid, mis meid selle rakenduse külge köidavad.
Funktsioon on justkui materialiseerunud võim, mis suunab meie kehi ja mõtlemist. See ei ole abstraktne subjektidesse talletunud mikrovõim, millest kirjutas Michel Foucault, vaid midagi, mille järjepidev tööshoidmine sõltub toodete ja teenuste disainist, kasutatud tehnoloogiatest ja neid saatvatest väärtustest. Nii Foucault’ mikrovõimu kui ka modernistliku disainidiskursuse väärtustatud funktsiooniks tuleb tegevusi pidevalt efektiivsemaks muuta.
Ka Saksamaal Weimaris asutatud Bauhausi koolkond, mille disainerid lõid vorme funktsiooni järgi, liikus funktsionaalsuse, efektiivsuse ja lihtsustatuse suunas. See tähendas liigsete tähenduste ja ornamentide asemel selguse presenteerimist. Esteetiline külg pidi funktsiooni ennast edasi andma. Nii lõi disainer Josef Hartwig nüüdseks juba sada aastat tagasi malekomplekti, mis seda põhimõtet hästi illustreerib. Hartwigi malendid ei väljenda sümboolseid ja suurejoonelisi kujundeid kroonidest, hobustest ja odadest, vaid on disainitud vastavalt väärtustele ja funktsioonidele, mida iga malend täidab. See, kuidas üks malend liigub, mõjutab selle väljanägemist. Otse liikuv ettur on väike kuup, võrdlemisi suure liikumisvabadusega vanker suur kuup, ratsu on lihtsalt L-tähe kujuline, diagonaalselt liikuv oda kuubist välja lõigatud kaks diagonaali, otse ja diagonaalis liikuv kuningas on kaks teineteise otsa asetatud 45kraadilise nihkega kuupi ja viimaks lipp – malend, mille kõige suurema liikumisvabaduse ilmestamiseks on kasutatud suure kuubi otsa asetatud kera. Male sisemine loogika on Hartwigi malendite esteetika osa. Tema malendite disain põhineb reeglitel, kuidas malet mängitakse.
Hartwigi malendite funktsiooni ja esteetika ühtsusega saab vähendada võimalust, et malet mängitakse valesti. Iga Hartwigi malendiga tehtud käik tuletab algajale mängijale meelde, millised on reeglid, mida tal tuleb malendeid liigutades järgida. Seega näitab Hartwigi malekomplekt, kuidas funktsioon on objekti defineerinud ja andnud objektile disaini abil kindla kasutusviisi. Funktsiooniga saab allutada objekte enda tahtele, kuid samal ajal allutatakse kasutajat ka eseme tahtele, kutsudes väljakujunenud reegleid järgima.
Teistsuguse näite, kus funktsioon ei ole eseme enda sisemise loogika, kultuurilise tähenduse või väljakujunenud ja fikseeritud kasutusviisiga seotud, pakub välja prantsuse semiootik ja kirjandusteoreetik Roland Barthes. Ta arutleb tekstis „Objekti semantika“ („Sémantique de l’objet“ raamatust „L’Aventure sémiologique“, 1985) funktsiooni ja tähenduse seoste üle ning toob näite vanarooma sõjaväelastest, kes „viskasid teki üle oma õlgade, et kaitsta ennast vihma, tuule ja külma eest, olgugi et siis riideeset-kui-objekti ei eksisteerinud, sel ei olnud nime ega tähendust, see oli taandatud puhtale kasutusele“. Hiljem, kui tekile lisati lõhik ja seda hakati massiliselt tootma, sai see „nimetu riideese“ tuntuks kui pontšo, mis tänapäeval ei seostu enam lahinguvälja, vaid koduga. Ese on normaliseeritud ja kodustatud, varasemale funktsioonile on lisatud tähendused ja kontekst, mis Hartwigi malekomplekti puhul olid disaini enda aluseks.
Kapitalistlik turuloogika ei soosi esemete valesti kasutamist. Kui objekt veel proovib tähenduse eest pageda, siis ese võtab tähendusi meeleldi omaks, fikseerides neid nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks. Kõikidele veel nimetutele riide- ja muudele esemetele antakse kiiresti kindlapiiriline tähendus ja funktsioon, mis – kui lähtuda Bauhausi disainipõhimõtetest – kantakse ka esemete ja teenuste esteetikasse. See, mida peetakse uuenduslikuks, on vaid üks etapp korduste lõputus ahelas. Tarbijateni jõudnud esemed ei järgi eseme ega isegi funktsiooni loogikat, vaid kapitalistliku turumajanduse oma.
Itaalia filosoof Giorgio Agamben arutleb poleemilises tekstis „Profanatsiooni kiituseks“ („Elogio della profanazione“ raamatust „Profanazioni“, 2005), kuidas hiliskapitalistlikus ühiskonnas on tooted ja nende funktsioonid kindlate kasutusviisidega piiritletud. Kuna Agambeni järgi on hiliskapitalism religioosse ühiskonna võimendus, siis ei ole kapitalistlikud tooted mitte midagi muud kui sakraliseeritud objektid, mis osalevad kapitalistlikes riitustes, millega kinnitatakse valitsevat võimu ja turuloogikat. „Me ei oska enam mängida,“ väidab Agamben, ja toob näite lastest, kes võivad mängu käigus muuta „auto, tulirelva või juriidilise lepingu mänguasjaks“, ning kassist, kes peab hiire asemel jahti lõngakerale, „etendades [seeläbi] käitumist, mis defineerib jahipidamise“, kuid olles samal ajal veretu jahina esialgse eesmärgi kaotanud. See on „vahend ilma eesmärgita“, nagu Agamben seda nimetab.
Funktsioon on tõsine asi, millega nalja ei tehta. Eriti kitsapiiriliselt lähenetakse sellele, kui nähakse selles pelka võimalust muuta tootmine võimalikult efektiivseks ja kasumlikuks. Selleks et hinnata, kas mingi toode või teenus „töötab“, tuleks avada toote või teenuse esialgsed eesmärgid, tähendused ja funktsioonid uutele kasutusviisidele. Disain on sotsiaalne praktika, mis ei peaks tähistama pelgalt „tehtud asju“, vaid potentsiaali „asju teha“.
Kohad avanevad liikumise kaudu. Minu kohad asuvad mägedes. Alpinismis muutub liikumine maastiku kehaliseks ja loominguliseks peegelduseks. Mägedes on aeg tajutav: tuhandete aastate jooksul on vormi võtnud geoloogilised protsessid, samal ajal kui tavapärased laviinid väljendavad kiireid kulminatsioone. Mägedes liikumine aitab dialoogi pidada aja ja ajastute ning valitud marsruut maastiku vormiga.
Gruusias asuva Ušba tipp köitis mind juba siis, kui ma esimest korda selle mäe äratuntavale siluetile Elbruselt pilgu heitsin. Alles kümme aastat hiljem vaatasin Elbruse laugeid tippe vastu Ušba 4000 meetri kõrgusel asuvalt platoolt.
Mäele minek algab orust ja esimesel ronimiskatsel ei jõudnud ma oma kahe kaaslasega halva ilma tõttu orust kõrgemale. Äpardunud katse – mis tahes mõistlikel põhjustel – tugevdab vaimu järgmiseks korraks. Seepärast ei lasknud me end järgmisel talvel heidutada, kui kolm kohalikku naist, kes sealkandis ööbimiskohta pidasid, seletasid, et keegi ei roni Ušbale sellise lumega. Räätsadega puusadeni hanges rada tehes tõmbas tee meid endasse ja mägi jäigi lumesajus kaugeks.
Kolmandal korral läksime ronima sügisel, teel üles kohtasime kolme poola alpinisti, nende sõnul oli üleval taas liiga palju lund ja suur laviinioht. Ronisime üles mööda jäämurdu, poolakad jäid alla, meie selja taha, aga nende tehtud rada oli meie ees. Pärast ööbimist murrus lähenesime platoole, rada oli ammu kinni tuisanud.
Järgmisel päeval tegime rajavaatluse, muidugi oli poolakatel õigus ja lund oli liiga palju, et tippu minna, aga nägime oma rada: mööda kuluaari üles, edasi harjale, kus lumi kerge vallina karniisiks keerdus.
Mägedes on tunda, et piirid on tunnetuslikud. See oma koht – kuhu üldse on võimalik minna, ja mis oludes – asub sus eneses, võimatu ja võimaliku piiril.
Lahkunud on metallikunstnik ja Eesti Kunstnike Liidu auliige Nora Raba.
Nora Raba sündis 10. jaanuaril 1938. Aastatel 1957–1963 õppis ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis metallikunsti eriala. Tema õpetajad olid Albert Hansen, Ede Kurrel ja Salme Raunam. Aastatel 1963–1992 töötas Raba kunstitoodete kombinaadis Ars metalliosakonna kunstnikuna. Nora Raba oli Eesti Kunstnike Liidu liige 1967. aastast. Näitusetegevusega alustas Nora Raba 1963. aastal, osales näitustel nii kodu- kui ka välismaal.
Nora Raba lõi ehteid, tegeles palju dekoratiivsete seinataldrikute ja -plaatide ning spordiauhindade loomisega, kavandas suveniirmärke suurtele kultuuriüritustele, samuti Tallinnale ja teistele linnadele ning maakohtadele. Nora Raba põhiala oli aga monumentaalsed pannood ja ruumilised kompositsioonid, paljud tema tööd olid loodud arhitektuursetele objektidele.
Nora Raba kasutas mitmekesiseid materjale ja tehnikat, ka tema tööde temaatika on olnud lai. Ta töötas palju rauaga, seda sepistades ja keevitades, kuid oli ka kodus söövitus- ja kohrutustehnikas, poleeritud ning poleerimata alumiiniumi ning emailidega töötades. Kunstiteadlane Inge Teder on Nora Raba esimest loomeperioodi 1970. aastate algul nimetanud „rauaajaks“, mil valmisid sepistatud monumentaalsed seinapannood Pirita lillepaviljonile, spordiauhinnad Jaan Taltsile ning Raekoja plats 5 väravavõre. Suur osa Nora Raba hilisematest töödest on inspireeritud futuristlikust liikumisihalusest, kus vormid voolavad ja kasvavad vertikaalses suunas.
Loomingulise tee esimesel etapil 1960.–1970. aastatel lähtus ta teemade valikul enamasti loodusest (pannood „Flora“, „Dekoratsioon“, „Merepõhi“), 1980. aastatel puhastele, konstruktiivselt selgetele geomeetrilistele vormidele (poleeritud alumiiniumist kompositsioonid „Probleem“, „Lõpmatus“, „Trepp“, „Taebla“ jt). 1990. aastatel kasutas Raba juhuslikke, looduse kujundatud vorme, mida täiendas ootamatult erksavärviliste ja konstruktiivsete detailidega.
