Järvi Kokla

Kui austatud kaitseminister Jaak Jõerüüt lahkus ametist protestiks punaste särkide ja korrumpeerunud riigivõimu vastu, sai temast üliväga lugupeetud Jaak Jõerüüt. Lehed kirjutasid ausast poliitikust nagu kauaoodatud messiast, reaalpoliitikud muidugi irvitasid vastikult. Elukutselised valeprohvetid, sotsioloogidest tulevikuennustajad, nägid Jaaku juba presidenditroonil, hermeliinmantel üll ja hiilgav eetikavõru ümber pea. Juhtunu valguses on ülimalt õpetlik lugeda üle Jõerüüdi mälestusteraamat “Diplomaat ja mälu”. Eetilised küsimused saavad taas selgemaks, nagu nad said selgemaks ka pärast Heino Kiige mälestuste raamatut neljakümne kirjast.

Mida diplomaat mäletab?

Raamat algab kuivas kontorikeeles eessõnaga, mis ütleb, et eesti diplomaatia sel ja sel ajal oli ainult ja üksipäinis NATOsse ja EUsse punnitamine ja ei midagi muud. NATOt küll mainitakse mõnel korral: seoses sellega, et Eesti on juba liitumisläbirääkimised lõpetanud, ja korra mainitakse NATOt veel seoses Itaaliasse kolimisega, süvenev teemakäsitlus ei paista kusagilt silma. Kummaline, et diplomaat ei mäleta mitte midagi oma igapäevasest tööst. Meeles on itaalia kerjused, karjala pirukad, kõikvõimalikud kõrvalised isikud: autojuhid, poemüüjad, kellegi koerad ja koera lellepojad, aga mitte NATO. Jääb mulje, et Eesti sai euroliitu tänu sellele, et Jaak kandis ämbritega sütt Soome saatkonna keldri ja ahjude vahet, sellel ajal kui teised ametnikud köetud saalis pillerkaari pidasid.

Ma olen küllaltki kindel, et just see alandav ja füüsiliselt koormav ahjukütmiskogemus määras Jõerüüdi hilisema karjääri soojades maades nagu Itaalias Maltal. Kindlasti on sellest valulisest episoodist tingitud ka meeleheitlik appikarje ahju mainiva särgi puhul. Inimlikult on see kõik mõistetav. Poliitiliselt pole nii kindel.

Millal diplomaat lahkub?

Jõerüüt defineerib diplomaatiat kord kui kohalolekut ja kord kui pidevat lahkumist. Jõerüüdi diplomaat lahkub esimesel võimalusel. Lahkumine on Jaagu mälestuste keskne teema: ta lahkub kodust, et elada metsas või Pegasuses. Sisepagulasena räbalduvad ta riided ja ta kasvab karva ning saavutab tuntuse hipina. Raamatu emotsionaalsemad leheküljed on alguses, kus ta lahkub vanemate juurest ja Eestist, ning teose lõpus, kus ta lahkub üldse igalt poolt, muu hulgas ka kirjutatavast raamatust. Võrreldes kahte lahkumisepisoodi, Juhan Viidingu lahkumist ja diplomaadi pagemist õhtusöögilt, on selge, et söömaajalt lahkumine on autorile palju traagilisem.

Õhtusöögilt lahkumise kirjeldus on mahlakas, veenev, kohati lausa kirglik: “Vaev oli aga pugenud hinge, nukrus ja kaastunne selle maja kannatuste vastu segunesid äreva tuule häälega, mis õhtu läbi kedagi polnud rahule jätnud. Korraga tekkis seletamatu tahtmine põgeneda. Külalised asutasid ruttu minema. Põgenesidki” (lk 182). Millest selline traagika? Taksikoer oli söögituppa pääsenud, muud midagi. Sõbra surmast räägib Jaak asjalikult ja napisõnaliselt – nagu raudteevahi nekroloog.

Raamat koosneb hulgast tähtsusetutest kirjeldustest, mälestuspudemetest ja arutlustest soome kultuuri või inimliku küpsuse üle. See kõik on põgus, pingevaba ja ununeb kiiresti. Iseäranis kuivad on peatükid autorile kaugetel teemadel nagu “Riik, erakapital ja Eesti asi”. Loe ja haiguta. Seevastu raamatu  viimane peatükk “Lahkumised” on hoopis teisest puust.

Miks diplomaat lahkub?

Lahkumine on muljetavaldav: “See on ära-igatsus. Välja sellest maailmast. Ära! Mõnel hommikul on see tunne väga tugev. Majaseinad paistavad läbi, maapind paistab läbi, Inimesed paistavad läbi. Kurb-ilus muusika, mis tuleb raadiost, on isegi materiaalsem kui raadio – see must metallkarp…” (lk 218).  Mõju lisamiseks tsiteerib autor pikalt “Meistrit ja Margaritat”, seda kohta kus Saatan ja tema sabarakud lahkuvad võluhobuse seljas Moskvast ja sellest maailmast. Tekst on Jõerüüdi kohta haruldaselt kujundlik: “Lahkumised on välisteenistuse pärisosa nagu kohev vaht cappuccino-tassil” (lk 217).

Lahkumiste kirjeldustes on valdav irratsionaalne element, nagu tekstinäidetes toodud müstiline kogemus ja mütoloogiline aines. Jõerüüdi mälestusteraamat viitab sellele, et lahkumine on osa tema iseloomust ja elustiilist, võime rääkida isegi eskapistlikust eluvaatest, aga mitte eetilisest valikust. Eetikuid on miljoneid, aga kirjanikku, kes valdaks lahkumise poeesia veerandtoone, pole peale Jõerüüdi ühtki.

Diplomaatia ja mälu on vaieldamatult unikaalne teos, ainus diplomaatiat käsitlev raamat, kus mainitakse Mülleri Sassi.

 “Saneerimisvajadust” põhjendatakse inimväärikuse kaitsega ja võitlusega harimatuse vastu. Kiiduväärne. Aga naeruväärseks ja silmakirjalikuks teeb selle paljuski “sanitaride” endi kujundatud ühiskondlik kontekst.

 Et paar seadust toimivad sotsiaalse pampersina, luues puhtama ja kuivama tunde? Tõsiasi on, et avaliku ruumi reostus on pikaaegne, üldine ja kaubanduslike juurtega nähtus. Et sündsuse piirid on nihkunud. Et meedias ja loovkunstideski on tervitatud mänguline või estetiseeritud madalkeelsus. Et filmides kõlab roppusi iga kahe minuti tagant. Et erakondade valimiskampaania põhineb tihti konkurendi otsesel mõnitamisel ja mustamisel. Et ärapanemine on levinud ajakirjanduslik žanr. Et matslus ei sõltu ühiskondlikust positsioonist ega sissetulekust. Et mis tahes ekstreemsused on aktsepteeritud mingi (sub)kultuurilise  eneseväljendusena.

 Subkultuurse vähemuse kontseptsioon lubab kodanikule alati väikest (sub)kultuurset vallatust. Sellele viidates (punkpedagoogika!) sai patud andeks kommareid ahju lähetanud Indrek Tarand. Vähemusfilosoofia lubab armulikult ka “vabadust” olla prügikoll või narkomaan. Vähemasti niikaua, kuni käitutakse vastavalt ettenähtud stsenaariumidele, leppides piiratud või mängulise identiteediga, taotlemata kaalukamaid ühiskondlikke rolle. Ja loomulikustamise masin töötab: “Illegaalsete uimastite sõltlaste andmekogu peaks looma pildi ühe subkultuuri liikmeist,” kirjutab noor ajakirjanik narkosõltlaste andmebaasist. Millele tuginedes tõmmata piiri esteetilise ja (sub)kultuurilise identiteedi ning näiteks kriminaalse sõnakasutuse vahele, kui kõik on kultuur või veelgi enam – ahistatud ja seega kaitset vajav (sub)kultuur?

 Keeleekspertiise tehes? Keel on keerukas nähtus, kus mängivad kaasa intonatsioon ja suhtlussituatsioon, tahtlus ja naiivsus, varjamine, teesklemine, läbi lillede ütlemine ja rafineeritud jõhkrus. Solvata võib väga intelligentses vormis ja kõrgelt tribüünilt. Lapsepõlve maasuvedest on meeles maameeste jutt ja mõned külapeod. Seal lauldi mõnikord ropuvõitu laule, aga roppust justkui ei olnudki. Suhe oli teine. Ja neid laule lauldi vaid teatud puhkudel. Privaatruumi avalik kaubastamine ületab oma räigustega mäekõrguselt niinimetatud harimatu madalkeelsuse. See kõik on “avardanud” üldisi arusaamu headest kommetest.

Peapõhjus, miks avaliku ruumi “saneerimise” püüdlused ebaveenvalt mõjuvad, ongi proportsioonitunde puudumine. Kui avalik ruum on üldiselt reostatud (reklaami lõa otsas tilpnev meedia ja madalkeelne meelelahutuskultuur), kui jõustruktuurid ning võimueliit visklevad korruptsiooniskandaalides, kui õigus- ja õiglustunne on devalveerunud (Lihula, eurobürokraatia totrused, seaduspäraselt liiva jooksvad valgekraede protsessid), siis tundub väikese hulga netihuligaanide jälitamine ülimalt ebaadekvaatse tegevusena.

Lausa ohutunnet tekitab, et “saneerimisplaanide” puhul pole selge, kas keelates ja käskides üritatakse kontrollida vormi või sisu, kas kombeid, keelt ja kultuuri(tust) või hoopis vaba vaimu, kriitikameelt ja infolevi. Usuõpetuse riikliku propagandaga seostub teinegi põhimõtteline küsimus: kas riigivõim peaks olema moralisti ja kehtestaja või sotsiaalprotsesside analüüsija ja perspektiivitundega kujundaja rollis?

 Nii “leimi seadus” kui ka kohustuslik usuõpetus on jõuvõtted. Jõud räägib siis, kui mõistus ja südametunnistus vaikivad. Kehtestamine ja piiramine on kindlasti ka lihtsam kui kompleksseid lahendusi nõudev “kultuurse” ja eetilise sotsiaalse keskkonna kujundamine… Kindlasti ei välista ega lahenda need probleeme nagu keele, olmekultuuri ja inimsuhete lamestumist, avalikkuse reostumist ja kriminaliseerumist ning osa inimgruppide lumpeniseerumist. Nende protsesside hoovad ei ole netikommentaatorite, vaid avaliku ruumi ülemate “administraatorite” käes. Sanitaridel tasuks peeglise vaadata

 Michel Certeau, “Igapäevased praktikad I. Tegemiskunstid”

Erinevate valdkondade (keeleteadusest bioloogiani) meetodeid rakendades avab Certeau uudse vaate igapäevaelule, igikestvale taibukusele, tänu millele saadakse hakkama ja säilitatakse inimlikkus võimude peale surutud ruumikorralduse ja reeglite lahtristikus. Ta toob nähtavale lihtinimeste leidliku aktiivsuse seal, kus valitsevad võimud, kaasa arvatud moodne teadus ja majandus, eelistavad näha vaid passiivset objekti. Kuna suur osa eestlaste ajaloolisest mälust kõneleb sellest, kuidas võõrvõimude alluvuses ellu jääda, pakub Certeau’ raamat meile vägagi olulist mõtlemisainet. 

Michel Foucault, “Teadmiste arheoloogia”

Autor seletab oma teadusajaloolist meetodit, mida ta ise nimetab arheoloogiliseks meetodiks. Pole olemas üht terviklikku ajalugu. Ajalugu koosneb diskursustest, mis on määratud reeglitega, millest kõnelejad ise ei pruugi teadlikud olla. Teos, mida on sageli süüdistatud vasturääkivustes, on Foucault kirglik sõnavõtt historismi vastu.

Ulrich Beck, “Riskiühiskond. Teel uue  modernsuse  poole”

Kui kõikidel varasematel ajastutel ohustasid inimkonda ennekõike looduse riskid, siis nüüd toodavad riski inimesed ise. Loodus on ühiskonnastatud, tsiviliseeritud, allutatud tootmise ja tarbimise ringmängule. “Riskiühiskond” räägib ka sellest, kuidas on muutunud poliitika ja majanduse vahekord, töö- ja peresuhted, teaduse enesemääratlus ning soorollid. Paraku mõtleme ikka veel vana modernsuse kategooriates: me usume, et täistööhõive on võimalik; et riigipoliitika suudab juhtida majandust; et teadlastele kuulub teadmiste monopol ning et tehniline progress tähendab ka sotsiaalset progressi, olgugi et nüüdseks on kõik need tõed vankuma hakanud.

Teun A. van Dijk, “Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus”

Teun A. van Dijk, kriitilise diskursuseanalüüsi alusepanijaid, visandab selles raamatus novaatorliku teoreetilise raamistiku multidistsiplinaarse ideoloogiateooria loo­mi­seks. Autor eristab oma lähenemise varasematest ideoloogiakäsitlustest, mis on pigem filosoofilised kui süstemaatilised, analüütilised ja teoreetilised. Erinevalt traditsioonilisest marksistlikust ning ka argikäsitusest defineerib van Dijk ideoloogia üldises, mittehalvustavas tähenduses ning paigutab selle tunnetuse, ühiskonna ja diskursuse suhetesse.

Meie välis- ja kaitsepoliitilist argumentatsiooni iseloomustavad kaks postulaati: Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige; ühtlasi seob meid transatlantiline partnerlus USAga. Eesti juhtpoliitikud teevad valdavalt panuse USA-le. Seda kiidab takka suur osa meediast. Kas see on ainuvõimalik eelistus? Meie põhjanaabrid on hoolikalt kaalunud nii omaenda potentsiaali kui ka geopoliitilist asendit ning valinud neutraliteedipoliitika. Soome kaitsepoliitikud on aeg-ajalt üles võtnud diskussiooni Soome ühinemisest NATOga. Siiski on nii poliitikute kui kogu rahva enamus selle idee tagasi lükanud. Ometi ju võimaldaks NATO-liikmesus pugeda suure ja vägeva USA tiiva alla. Soomlasedki võiksid ju oma poegi saata Iraaki “rahu valvama”, “demokraatiat rajama” ja “väärtuslikke sõjalisi kogemusi hankima”. Kas soomlased on rumalad? Või arad?

Soomlased pole arad ega rumalad. Kui meie 1939. aastal Venemaaga baaside lepingu sõlmisime, siis Soome pidas oma sõltumatuse kaitseks erakordselt karmides tingimustes Talvesõja Punaarmee vastu. Teises maailmasõjas suudeti säilitada oma riiklik iseseisvus. Nad on üles ehitanud jõuka ja hästi toimiva riigi, mis võib paljus eeskujuks olla kogu maailmale. Ajalugu on neile õpetanud, et kõige raskemates olukordades võib loota vaid iseendale. Soomlased saavad ilmselt aru, et maailma poliitiline kaart muutub kiiremini kui suurriikide oma huvisid silmas pidav põhiolemus. Samas on soomlased ELi kaudu teinud selge valiku üle-euroopalise koostöö kasuks.

Eesti on oma valiku NATO ja ELi kasuks teinud, kuid ei ole kahjuks otsustanud veel Euroopa kasuks. Liialt sageli seatakse meie poliitikute hulgas ja meedias esikohale transatlantiline koostöö ehk suhted USAga, nimetades seda riiki meie “peamiseks strateegiliseks partneriks”. Selle kõrval on Lääne-Euroopat, eriti Mandri-Euroopat tihtilugu iseloomustatud kui majanduslikus ja muus mõttes stagneerunut. Minu hinnangul on sellistes aktsentides ja sellisel alusel vastandamises väga palju mütologiseeritut, emotsionaalset ja stampkujutluslikku. Sellest siis näiteks ka Eesti kummaline ja ülepingutatud püüe lüüa kaasa USA Iraagi-afääris jms. Ratsionaalseid argumente sel puhul ei esitata. On lihtsalt emotsionaalne oletus, et kui “meie neid aitame”, siis “aitavad nemad meidki”. Ent kuidas ja mis mõttes?. Näeme ju Leedus dislotseeruvatest NATO lennukitestki, et nad on valmis startima demonstratsioonlendudeks, kuid mitte reaalse piiririkkumise tõkestamiseks. Seda peetakse “ülepingutatud reageerimiseks”. Seda arvavad nii USA kui ka Lääne-Euroopa riigid.

Eestile geograafiliselt lähimad suurriigid on Saksamaa ja Venemaa. Saksamaa on ELi keskne riik nii oma rahvaarvu kui ka kogutoodangu poolest. Saksamaa rahanduslik ja majanduslik panus ELi (vaatamata sellele, milliseid tõuse või langusi Saksa majandus parasjagu üle elab) on siiski ehk mõnevõrra suurem kui tema poliitiline osakaal liidus. Selleks, et oma mõjukust realiseerida, on Saksamaale esmatähtis väljuda teatud majanduslikust depressioonist. Saksamaa jaoks on üks olulisemaid küsimusi oma tööstuse varustamine piisavalt odava ja püsiva energeetilise ressursiga. Gaasijuhe on vaid üks, kuid äärmiselt vajalik samm Saksamaa majandusliku potentsiaali tõstmiseks.

Miks peab üks väikeriik endale iga hinna eest üldse soetama “strateegilisi partnereid”. Kui aga siiski, kas ei peaks siis selleks olema pigem Saksamaa, mis on ELi üks tuumikriik? Saksamaaga seovad meid läbi sajandite eriilmelised suhted. Ühelt poolt on Saksamaa see maa, kust lähtus meie muistse iseseisvuse hävitanud kristlike rüütlite invasioon. Teiselt poolt on sakslased koostanud esimese eesti keele grammatika ja pannud aluse eesti kirjakeelele. Saksamaa ja sakslased (sh baltisakslased) on kõige enam mõjutanud nii Eesti ainelist kui ka vaimset kultuuri. Oma loomuliku rahvusliku eneseteadvuse tõttu kipume me seda kõike mõnikord maha vaikima. Nii või teisiti seovad Eestit ja Saksamaad palju ja palju tihedamad ajaloolised ja kultuurisuhted kui Eestit ja USAd.

Kui me räägime hilisajaloo ülekohtust, siis on Nõukogude Liidu okupatsioonis ühtmoodi kaasvastutajad nii Saksamaa kui ka USA ja Suurbritannia. Saksamaa jagas 1939. aastal Ida-Euroopa Venemaaga sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga. Tõsi – hiljem ründas toosama Saksamaa ise N Liitu. USA ja Suurbritannia andsid Ida-Euroopa N Liidule 1945. aasta Jalta ja Potsdami konverentsi otsusel. Ja taas: USA seadis hiljem kahtluse alla Eesti jt Balti riikide N Liitu kuulumise seaduslikkuse. Selles võrdluses jäävad Saksamaa ja USA tasakaalu. Saksa fašismi ei saa muidugi ühegi argumendiga õigustada, kuid tänapäeval on nii Saksamaa kui ka USA ühtviisi demokraatlikud. Seega puudub meil veenev argumentatsioon eelistamaks USAd ELile ja selle suurimale liikmesriigile Saksamaale. Pigem peaks aktsent olema just ELil ja Saksamaal kui meie lähimatel strateegilistel partneritel ning transatlantiline koostöö võiks toimuda selle raames. Ent veelgi enam võiksime eeskuju võtta Soomest! Soomlaste prioriteet on kahtlemata Soome. Niisamuti võiks ja peaks eestlaste prioriteet olema Eesti. Seejärel EL. Ja seejärel NATO. Mitte eraldi “strateegiline partner” USA, kellega koostööle allutame oma rahvuslikud huvid.

See ei olnud esimene meesteasja ajamine Eestimaal, kuid kindlasti oli see senistest võimsaim, nii korralduse (sotsiaalministeerium ja mitmed saatkonnad) kui välismaiste esinejate poolest. Kuid kõige tähtsam: see oli kunstiliselt kõige oskuslikum teadusliku konverentsi ja talk-show sümbioos, mida ma eales näinud olen.

Kõike seda sai nautida neljas vaatuses (paneelis), mis kandsid pealkirju “Kujundades meest”, “Võim”, “Mehelikkus” ja “Isadus”. Kõik oli üdini avalik – ei mingit “tööd sektsioonides”. Kõnelejate ja kuulajate hulgas oli mitut sorti tegelasi: sotsiolooge, feministe, mineviku- ja tulevikupsühholooge, luuletajaid, pessimiste ja optimiste. Kõik nad olid head kõnemehed, mõni neist isegi naine (nt Rebecca Walker): ette kanti mõtteid, mitte tekste. Neljale vaatusele eelnes tantsuline eelmäng ja muusikaline järelehüüe (Chalise). Kogu sündmust saatis laitmatu multimeediapakett: visuaalsed illustratiivtaustad aruteludele, sünkroontõlge, mobiilipõhine tagasiside jms. Samuti püsis konverents oivaliselt partituuris fikseeritud ajagraafikus.

Ma olin lummatud! Ma ei mäleta, et oleksin mingil teemal eriti pikalt vaielnud, rääkimata sügavalt argumenteerimisest – hoogne agenda ja maitsvad suupisted seda ka väga ei võimaldanud. Samuti ei tundnud kohustust otsida pealetükkivalt kontakti oma ala spetsialistidega ning mu vestlused (mõnede feministidega) olid põgusad, rasedad metafooridest ja sarnanesid pigem flirtimise, kui tõsiteadusliku aruteluga. Kuid see ei tähenda, nagu oleks konverents olnud “tunnetuslikult suletud” popkonverents. Ma kahtlemata “ammutasin teadmisi”, “mul tekkis mõtteid”, “teadvustasin probleeme” nagu konverentsidel kunagi.

Miks meil pole suuri nais­luusereid? Eluprojektide nappus

Kas ja mil määral siis konverentsil visandati avaramaid “mehelikkuse” kontseptsioone? Õnneks mitte eriti, ja just see päästiski konverentsi taandumast propagandaürituse tasandile. Annaks jumal(anna), et avaramalt mõtestatud mehelikkus ei tähendaks mingisugust uut, kuid ühekujulist mehe-etaloni, millega iga mees peaks end kooskõlla viima nagu kohustusliku moega tavaelus. Supermehed (või -hiired) on teatavasti väga ühekülgsed olendid. Küsimus, miks (meil) pole olnud naisluusereid, on nutikas ja õpetlik küsimus (Nochlin sic!). Eks ikka sellepärast, et seal, kus ei ole installeeritud winner-programmi, seal ei ole edukaid (võtjaid) ega ka luusereid mitte. Et edukuse ja läbilöögi koorem vaevab pigem meest kui naist, ei ole imestamisväärne, et rääkides “luuserist” kuvame silme ette reeglina mees-isendi.

Mulle paistab, et paljudele konverentsil osalejatele valmistab tusameelt asjaolu, et eluturul leidub üpris napilt mees-eluviise – vähe viise elada mehena. Parajat arvu ei oska ega riski keegi meist ütelda, sest keegi ei soovi a priori kehtestada eluprojektide kvantitatiivset normi või meedias taastoodetavate meeskuvandite kvoote. Kuid niiviisi pluralistlikult mõistetud “avaram mehelikkus” ammutab kindlasti jõudu utilitaristlikust mõttest, mille sisu on umbes selline: kui ühiskonnas (meedia, haridusasutused, esi-vanemad) õhutatakse meest elama ühe ja ainuõige elumalli järele, on tagajärjeks märksa suurem luuserite armee (masendunud, joodikud ja lihtsalt norutajad), võrreldes olukorraga, kus eluviise on rohkem (ja need ei oleks hierarhiliselt üles ehitatud). Küsimus ei ole mitte edumallide vähesuses, vaid ka eluprojektides, milles edu ja läbilöögi kummardamine ülepea kahtluse alla seatakse. Säärane legitiimne ja rehabiliteeritud filosoofiline neoluuserlus (mida nägime Maimiku ja Kilmi filmis) ei oleks pelk “allajäämine”, vaid “lihtsalt allakäik”.

Võib-olla tuleks mehelikkuse avardamise projekt üldse nurka visata, kui eelmine nn meeseluviiside kvantitatiivne mitmekesistamise projekt oleks ainus viis avarama mehelikkuse mõtestamiseks. Teist tüüpi “mehelikkuse avardamise” mõistmine, mis samuti konverentsi ettekannetes erisugusel moel end aeg-ajalt ilmutas (nt Michael Kaufmann, Ingemar Gens), on aga märksa individualistlikum. See kutsub üles endas avastama ühiskonna poolt sisestatud mehesust (ootusi, käitumismalle jms).

Võib-olla on selline eneseteadvustamine võimalik alles küpsemas eas. Kuid sellisel avastusretkel poleks erilist mõtet, kui liberaalsest eeldusest ei võrsuks küsimust, kas ja mil määral ma sellist omandatud sotsiaalset men’s software aktsepteerima peaksin? Kõnealune avardumisviis kutsubki üles neid müüre lõhkuma ja piire ületama – end mehena kriitiliselt ümber-mõtlema.

Kui keegi soovib juua ainult ja ainult õlut, lugeda ainult ja ainult autoajakirju, seksida ainult ja ainult erisoolistega, siis palun väga. Aga kui seda sorti elu(meest) eeldavad ja edendavad riiklikud võimumehhanismid või/ja sookaaslased ja vastassoolised, on olukord vägagi igav ja sageli ahistav asjaosalistele endile. See avardamisviis tõukub eeldusest, et paljude meesteprobleemide olemasolu tuleb panna lihtsalt ülikitsa meestepildi (sh seksuaalse) arvele. Sest, kui tuua väga lihtsustatud näide, “ei seisa” on ju probleem ainult siis, kui teie ja kogu maailm lakkamatult eeldab, et “seismine” on kõige tähtsam osa teie mehelikkusest ja inimene olemisest.

Ons mingi ähvardav loodusseadus, mis sunnib “seksuaalenergiat” kanaliseerima ainult ühel teatud viisil? Kas tõesti ei võiks maskuliinne identiteet toredasti alles jääda ka siis, kui sa (nais)prostituudi juurde lippamise asemel masturbeerid või sul on kirglik suhe mees- ja/või naissõbraga, olgu need kummist või mitte. Isaiah Berlin imestas paljude ühiskonnateoreetikute kalduvuse üle mõtelda, et kõik väärtused (tõde, vabadus, õigus, õiglus) sobivad juba loomult üksteisega hästi kokku. Vabadus ja võrdsus ongi sageli raskesti lepitatavad, kuid mitte kunagi pole see sundinud neist väärtustest loobuma. Võib-olla on võrdlus liialdatud, kuid ka eeltoodud puhul ei ole mingit fucking loogilist vastuolu ega aprioorset vajadust teha loogiliselt välistavaid valikuid.

Kes mõtestab avaramat mehelikkust?

Mu suureks rõõmuks ei taandanud konverentsi ettekanded meest ega meest ja meesuuringuid meditsiiniliseks probleemiks. Avarama mehe mõtestamine jääks sel juhul ainult riskirühmadega tegelevate inimeste hooleks. “Meditsiiniline personal” (andku Margus Punab ja Olev Poolamets mulle andeks) on paternalistlik ja ette valmistatud ainult establishment’i institutsioonide, elupraktika, eluviiside kosmeetilisteks nikerdusteks! Imestagem, kuivõrd konservatiivne ja sisseseatud mees-sust taastootev on Viagra, võrreldes Rorty ja Berliniga, kuigi viimased on märksa vanemad nähtused.

Ei ole muidugi kindel, kas ja kuidas avarama mehelikkuse mõtestamise kaks viisi teineteisega kokku sobivad. Kindlasti maksab neid proovida ka naiste peal. Kuid tähtsaim on siiski küsimus, kuidas liberaalset eneseloomise mõtet ühendada kommunitaarlike väärtustega – kuidas siis muidu saaksime me elada koos nendega, kellega meid seovad armastus, kohustus ja sõprus.