Toeta
Otsi

Järvi Kokla

  • Wagneri filosoofia, millele vint peale keeratud

    Heili Vaus-Tamm

    Richard Wagneri „Tristan ja Isolde” on kultuurisündmus, mis kujuneb proovikiviks nii teatrile kui publikule – et kuidas vastu võetakse ja kui pikk tuleb lavaelu. Et aga kavva võeti üldse Wagner, ja veel tema kõige psühholoogilisem ooper, näitab teatri usaldust oma muusikute ja vaataja vastu – seega laiemalt eesti kultuuri küpsust ja hetkeseisu.

    Ega asjata pole kava paraja raamatu paksune ja tihedalt täis kõikvõimalikke filosoofilisi, mütoloogilisi ja ajaloolisi arutlusi, rääkimata muusikalistest. Minu meelest on neist märkimisväärseim Linnar Priimäe pöördumine, mis muuhulgas justkui ette vastab lavastuse oponentidele.

    „Tristani ja Isolde” kirjanduslik materjal on tänapäeva elust kauge XIX sajandi saksa filosoofia ja poeesia kvintessents, mis valatud samaväärselt suurejoonelisse ja õilsasse muusikalisse vormi. Seda pole sama lihtne mõista kui Verdi või Puccini ooperite armastuse ja ühiskonna vastuolul põhinevaid lihtsakoelisi libretosid.

    „Tristani ja Isolde” vaatamine on puhastustuli, mis nõuab publikult tavatut süvenemist ja tugevaid närve. Tegevust õieti polegi, vaid kaeblev filosofeerimine kahe (õigemini pooleteise) ekstaatilise kõrghetkega. Kuigi Wagneri teosed eeldavad publikult saksakeelse kultuurikeskkonna ajaloo ja filosoofia mõistmist (mis pole just praeguse ühiskonna prioriteet), on Wagner maailma teatrilavadel üks esitatavamaid heliloojaid. Ning just seetõttu, et tänapäeva teatri vahenditega on selle sisutihedusega võimalik ära teha märksa rohkem, kui enamiku ooperite banaalsevõitu süžeega. Saab kõnetada publikut nii, et oleks tegevuses nii vastuvõtja intellekt kui ka emotsioonid. Avarad võimalused annab alltekstide rohkus ja mütoloogiline fantaasiarikkus.

    Kuidas siis Estonia teater selle rikkusega on ümber käinud? Julge ja imponeeriv on lavategevuse vähesus ning eksistentsiaalsus, väheste vahenditega piiratu sugestiivsus. Peategelased Heikki Siukola (Tristan) ja Irmgard Vilsmaier (Isolde) on vaimustavad lauljad, kes suudavad häälega edasi anda meeletu tundeskaala ja köita sellega ka publikut.

    Libretolt on tegemist omaette Romeo ja Julia looga, kus noored ühiskonda sobimatu armastuse tõttu eelistavad koos surra. Nagu Wagneril ikka, on tegelased kõrgest soost ja suure hingega. Lavastaja Neeme Kuningas on armastuse kättesaamatusele veel ühe vindi peale keeranud ja muutnud unistajad vanadekodu voodisse aheldatud patsientideks – peategelased elavad armudraama läbi justkui oma hälbinud kujutluses, nende põetajad (libretos teenrid) aga elavad ja aitavad sellele kaasa. Kui Wagneri tegelased ei sobi oma soovidega tavamaailma ja tahavad seetõttu irreaalsusse põgeneda (öö ja armastuse ning surma ülistamine), siis Kuningal on irreaalne maailm juba lähtepunkt. Igal juhul on mõistete süsteem sama. Kuna siin pole tegemist tavalise armudraamaga, vaid määrav on Liebestod (armu-surm) kui nähtus, on tegelased niivõrd iseenda hingemaailmaga hädas, et ümbritsev reaalsus neile korda ei lähe. Just selle fenomeni seletab oma arutluses lahti Linnar Priimägi.

    Muidugi saaks Tristani ja Isolde loo jutustada tavameetoditega, selle nii-öelda maa peale tuua, teha see lihtsamaks ning loomulikumaks – viia laevad ning mäed-metsad lavale. See oleks aga teatri ning publiku alahindamine ja Wagneri pisendamine. Tänapäeva teatri ülesanne pole lugude originaalilähedane ümberjutustamine (muidugi tehakse ka seda, isegi liiga palju), vaid vaataja kõnetamine tema kaasaja keeles. See, et inimsuhted on kujutluse vili, on vana filosoofiline ütlus; et see kujutlus meid endasse haarab ja õndsuse ning piina vahet kihutab, on igapäevane reaalsus. Ja just sellest ajatust seisukohast on lähtunud Neeme Kuningas. Selleks, et suuri tundeid tunda, ei pea olema Iiri kuningate soost, neid võib tunda igaüks (kui vaid hinge antud), ja kas või vanadekodu haigevoodis läbi elada.

    Seevastu kunstnikult (Ervin Õunapuu) oleks oodanud suuremat fantaasiat ja kõnekust – kujundeid ja üldistust. Elav tuli oli hea, aga tänapäeva teatri lavakujunduse arsenalis on hulk võtteid ja vahendeid, mida oleks võinud kasutada tegelaste sisemaailma kujutamiseks, või, veel enam, allteksti lisamiseks. Wagneri ooperi filosoofilis-mütoloogilis-ajalooline kiht on nii paks, et siin on ainest küll ja veel. Samuti muusikast läbi käiv ja struktuuri loov juhtmotiivide karkass. Ilmselt märkis midagi sellist aeg-ajalt laest alla lastav plokk? Aga sellest jäi küll väheks. Mis meeldis, oli valgus. Tegelikult ainuke meeleolu looja. Algusstseeni haiglasinisest või sinakas-rohelisest punaseks ja siis suremise-stseenis irreaalselt kauniks helesiniseks. Tagalava sügavuses aina muutuvas helesinises värvingus… pöördlaval aeglaselt liikudes… teineteisele ligi ja vastu pöördunud voodid kahe surijaga… – ainuke valgusvihk Isolde rinnal. Siin oli sügavust ja mõõdet. Pöördlava kasutuses oli ennegi fataalselt kõnekaid kokku- ja eemalenihkumisi.

    Napp lavastus lisas oma mõõtme ning jättis peategelaseks muusika. Estonia orkester Arvo Volmeri juhatusel ületas end ja sai uhkelt hakkama hiidpika, sümfoonilise mastaabiga orkestripartiiga. Meeletu koormus oli oboe- ja klarnetisolistidel, ka flöödi ja esimese viiuli kontsertmeistritel. Kõik see oli esitatud kaunilt ja ilma allahindluseta.

    Eesti lauljad Helen Lokuta, Rauno Elp ja Priit Volmer näitasid end maailma mastaabiga esisolistide kõrval hea saksa keele diktsiooni ning kauni häälega. Helen Lokuta püüdlik hääldamine-intoneerimine oli ajuti ehk isegi liiga intensiivne ning hääl kaotas kandvuse… Õnneks tuli rahulikumaid fraase, kus taastusid loomulik voolamine ja kõla.

    Lisaks tavatult pikale (kolm ja pool tundi muusikat) ja raskele partiile, olid lauljad pandud oma repliike esitama kord selili voodis, kord näoli maas põrandal. Nii et – erakordsed ülesanded ja ka erakordne tulemus.

     

     

  • Niguliste küsimus

    Toomas Kiho

    Äraütlemata palju on meisse ladestunud nõukogudeaegset taaka, mis on nagu raskemetall, millega on meie kui postsoveetide hing ja mõttemaailm reostunud. Ise seda ei adu, endale seestpoolt tundub kõik ikka nii õige. Aga katsugem end näha kõrvaltpilguga.

    Ühe vana, sovetiaega näinud mehe „filosoofiast”.

    Tallinna all-linnas seisab üks uhke hoone – Niguliste, mis on vastust oma sfinksilikule küsimusele nõudnud juba õige mitme valitsus- ja omavalitsuskoosseisu käest. Aeg-ajalt tuletatakse seda ka ajakirjanduses meelde, hiljuti EPLis ja Eesti Ekspressis näiteks. Vastust aga pole. Miks küll on sellele küsimusele nõnda keeruline vastata, et seda nii innukalt välditakse ja kõiki vahendeid kasutades sellest mööda vaadata eelistatakse? Mis küsimus see ülepea on?

    Niguliste küsib: „Mis ma olen?” Karmiks teeb selle lihtsa küsilause tõik, et see kipub puudutama meie sovetijuuri. Sest mitte kusagil mujal Euroopa kultuuriruumis seesugust küsimust tekkida ei saaks.

    Kes on Niguliste „vennad-õed” Euroopas? Tunneme kümneid ja sadu näiteid, kui ka Lübeckist-Riiast-Wismarist kaugemale vaadata: Kölni katedraal, Jumalaema kirik Pariisis, Milano toomkirik, Reimsi katedraal jne, kui nimetada vaid mõnesid uhkemaid. Need kõik on maailma kunstipärandi osa ning loomulikult on need ühtlasi kirikud. On ju isegi Moskva Punase väljaku pühakojad tänapäeval taas sakraalhooned. Millegipärast peab aga Tallinna kesklinnas seisma üks torniga muuseumihoone?! Mis sellest, et see väliselt väga kirikut meenutab: sale pikihoone, sellel basilikaalne kesklööv jne, ja tagatipuks – ohhoo – on sel majal ka kõrge torn võimsa barokse kiivriga. Pole kahtlust, kogu selle maja ehituslik vorm viitab kirikule, Niguliste on kõikide väliste tundemärkide järgi justkui kirik, seda näeb isegi pime. Aga see on petlik, tegu ei ole kirikuga, paluks seda tähele panna ja see meelde jätta, härrased.

    Tehkem katse: leidkem mõni eurooplane, näidakem talle Nigulistet ning küsigem, mida ta näeb. Mitte ükski ei vastaks teisiti, kui: „See on kirik”. Ma ei räägi ametlikust diplomaatilisest korpusest, kes on asjad endale sügavuti selgeks teinud. Nii kutsub Ungari suursaadik oma rahvuspüha vastuvõtule käesoleval kuul korrektselt asutusse nimega „Niguliste Concert Hall” ning lisab orienteerumise hõlbustamiseks ka aadressi – Niguliste tn 3, ei sõnagi kirikust. Harilikku välismaalast-turisti peame aga parandama – eksite, monsieur, kirik see pole, see maja on hoopis muuseum-kontserdisaal. !? Kuidas, kas petavad kõrvad või silmad, ei saa monsieur aru.

    Või miks rääkida monsieur’st – samasuguse eksliku vastuse annaks küllap enamik eestlasigi. See annab tunnistust, et ega me nii ajupestud olegi, euroopalikud mõttemustrid on siiski meilegi omased. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, ka kultuurilehes Sirp eksivad kehtivate veidravõitu tõsiasjade vastu meie lugupeetud kultuurikandjad, näiteks Aivar Mäe, rääkides „kammermuusikast ja organistidest Niguliste kirikus” (Sirp 15. II), või Peeter Helme, kes mainib samuti Niguliste kirikut (Sirp 1. II).Tähelepanuväärne on ka Kaie Tanneri väide Niguliste akustika kohta: „Kiirete laulude nagu „Päkapikk Kustas Koolisson” paratamatu saatus Niguliste kirikus on, et neist saab heal juhul sotti esimeses kolmes reas istuja, akustika jooksutab kiired käigud kokku nagu klaveripedaal” (Sirp 29. II).

    Seletame noile „rumalukestele”, kes aru ei ole saanud, et meil Eesti NSVs nagu kõikjal NSV Liidus oli kombeks kirikud kui religioossed igandid üle võtta igasuguseks muuks otstarbeks, – küll on kirikuhooneid kohandatud ladudeks ja võimlateks, küünideks ja silohoidlateks. See oli nõukogude korra ajal harilik tava. Tegelikult läks meil ju isegi hästi, et just muuseum kirikusse paigutati, nii pole Tallinna panoraamis muude tornide seas näiteks silotorni, vaid on üks muuseumitorn. Olgem siis palun ka järjekindlad, ärgem väsigem turistidele ja Tallinna panoraami imetlejatele ning omamaistele libastujatele kordamast: see, mida näete, ei ole kirik, vaid muuseum, muuseum-kontserdisaal, mis sellest, et sellel kirikutorni moodi torn otsas on.

    Tunnistagem, see on veider. Põhjendada saabki seda üksnes viitega meie nõukogude ajale. Aga miks see ikka veel nii peab olema? Nõukogude võimu pole ju enam ammu. Räägitakse kunstipärandi hoidmise vajadusest, mis muuseumis olevat kindlalt tagatud, kirikus aga mitte. Kuidas aga saadakse muudes Euroopa riikides pühakodades maailmaklassiga kunstiteoseid hoida, neid eksponeerida ning turistidele näidati? Miks siis meil ei või see võimalik olla? Tegelikult ju ongi, näiteid pole vaja kaugelt otsida, alustagem Tallinna toomkirikust koos rikkalike vappepitaafide ja muu kunstiga. Aga millegipärast Niguliste ei saa oma küsimusele ikka õiget vastust.

    Tõsi, siin on olemas ka teine, radikaalsotsialistlikum lahendustee: ka toomkirik natsionaliseerida-sekulariseerida, nagu keegi kusagil poolnaljatamisi juba on maininud.

    Lõppkokkuvõttes pole kunstivarade seisukohast üldse tähtis, kellele kuulub üks või teine ehitis, kus taiesed paiknevad. Oluline on, et need oleksid n-ö rahva omad selles mõttes, et tagatud oleks ligipääs, säilimine, hooldus jne. Niguliste puhul olen kindel, et ka juhul, kui see maja kirikuks saab, ei kao juurdepääs kunstile. Kunsti esteetiline mõju võib kohases vaimses keskkonnas üksnes kasvatada; religioosse kunsti parim võimalik eksponeerimispaik on pühakojas, ruumi sakraalne aura annab kunstile lisamõõtme. On suur vahe, kas siseneme pühakotta, muuseumi, võimlasse või kaubamajja. Hoone funktsioonist tuletab aupaklik inimene oma käitumismustri: kus sobib joosta või vilistada, kus kisada või palvetada. Olen päris kindel, et kui Nigulistest taas kirik on saanud, ei saa seal paiknevad kunstivarad kuidagimoodi kahjustada. Vastupidi, sellest oleks kasu kogu Eesti kultuurilisele õhustikule.

     

     

  • Ehtefestival pakub stiili ja silmailu

    Lilian Lukka

    25.–26. mail toimub Tartu Loomemajanduskeskuses ehtefestival, kus oma loomingut näitavad nii ehte- kui ka moekunstnikud. Festivali põhiürituseks on laupäeval toimuv „Edevuse laat”.

    Juba teist aastat toimuva festivali korraldajate sõnul on selle aasta ehtefestivali eesmärgiks tuua Tartusse andekad ja põneva käekirjaga disainerid ning kunstnikud, kes rakendavad oma oskusi ja säravaid ideid just ehtekunstis.

    Reedel, 25. mail kell 18 avab Disainimajas (Kalevi 15) oma isikunäituse ehtekunstnik Katarina Kotselainen. Tema ehteid on võimalik vaadata ja osta kuni 31. maini. Kell 19 toimub loomemajanduskeskuses tegutseva Pippin Stuudio ehteloomingu esitlus-müük „Õhus on ehteid“ (Kalevi 17 klaasverandal).  Kell 20 toimub Kalevi 17 saalis samuti loomemajanduskeskuses tegutseva Evelini Moesalongi kelmikas kleidietendus „Suhkrused hetked“. Oma loomingut näitavad moekunstnik Evelin Tartu ja ehtekunstnik Kerli Pajusaar (Pippin Stuudio). Moeetenduse lavastuse ja kujunduse teeb Kujunduskuurort, heli Eduard Heinrich Kronk.

    Laupäeval, 26. mail toimub loomemajanduskeskuse õues (vihma korral Kalevi 17 saalis) festivali tähtsündmus „Edevuse laat“, kus stiilset ja kordumatut ehteloomingut pakuvad Eesti oma tegijad. „Edevuse laada“ korraldamise eesmärk on võimaldada ehtetegijatel, kunstnikel, disaineritel väga soodsatel tingimustel oma loomingut laiemale publikule esitleda ja pakkuda. „Kulda, karda, stiili ja silmailu leidub igale maitsele,“ lisas festivali korraldaja Kerli Pajusaar.

    Festivali korraldavad Pippin Stuudio, Evelini Moesalong, Disainimaja.

    Vt ka: http://www.lmk.ee/ehtefestival, Facebookis üritus nimega „Ehtefestival 2012“.

  • Värske veri kultuuri korraldama

    Kaari Kiitsak-Prikk

    Kaks aastat kraadiõpet peaks andma neile edasiseks edukaks tegutsemiseks vajalikud praktilised organisatsioonilised teadmised ja oskused ning teoreetilise tausta oma tegevuse ja eesmärkide paremaks mõistmiseks. Kultuurikorralduse magistriprogrammis õpitakse kultuuripoliitikat, kultuuri- ja organisatsiooniteooriat, projekti-, personali- ja finantsjuhtimist, seadusandlust, kultuuri turundust, rahade hankimist, publiku kujundamist jne. Lisaks teoreetilistele loengutele on ette nähtud kohtumised kultuuriorganisatsiooni juhtidega ning asutuste külastamine juhtumianalüüsid ja osalusülesanded.

    Muusika- ja teatriakadeemias õpetatakse kultuurikorraldust juba seitsmendat aastat ja osaliselt inglise keeles; välisõppejõududelt saab teadmised Euroopa ja Ameerika kultuuris toimuvast, sealsetest korraldustrendidest ja eripärast. Kohalikke õppejõude on umbes 60%: tugevad teoreetikud teistest Eesti ülikoolidest ja kohalikus kultuuritöös kõvasti karastunud praktikud.

    Igapäevase töö kõrvalt magistriõppe läbinud kultuurikorraldajad tegelesid oma lõputööde  raames igati aktuaalsete diskussioonide ja otsustega (kultuuripealinna infrastruktuuri investeeringud, uue lastemuuseumi asutamine, kultuuriasutuste kriisijuhtimine), millest võiks kohe praktilises kultuurielus kasu olla. Teoreetiline pool, mille analüüsimiseks tavaliselt kultuuris innustunud töötegijatel pole aega, annab panuse seni veel küllaltki õhukesele Eesti kultuurikorralduse teadusele, mida võiks ehk nimetada rakendusteaduseks, sest uurimustes on välja pakutud uusi lahendusi praktiliseks tööks (uue tasakaalustatud kultuuriasutuse juhtimise mudeli idee, kontserdiorganisatsiooni efektiivsuse optimaalne mudel, soovitused kirikumuusika rahastamiseks ja kohaliku tasandi kultuuritöötajate arendamiseks, kunstikõrghariduse rahvusvaheliseks ekspordiks).

    Kultuurikorralduse magistrandid jätkavad enamasti oma karjääri ka pärast õpinguid samas vallas, sellekevadine värske veri siis muuseumitöö-, kontserdi- ja kultuuriprojektide korraldajatena. Magistriõpingud ja kraadiga saadud „kvaliteeditempel” on loodetavasti neile abiks, nii et need asutused ja projektid, millega nemad seotud on, elavad üle nii eelarvekärped kui muud kriisid ja toimivad efektiivselt ning loomingut väärtustades.

     

    * * *

    EMTA kultuurikorralduse magistriprogrammi lõpetanud

    Epp Leikop, MTÜ KultuuriRosin juht: „Kvaliteedimärk on nüüd küll otsa ees, kursused ja õppejõud on olnud kvaliteetsed. Iseasi on see, millise kvaliteediga neid teadmisi õnnestub ellu rakendada. On isu edasi õppida ja tahtmine õpitut ellu rakendada; ma usun, et kvaliteeti on tunda ka praktikas.”

    Tanel Jan Palgi, vabakutseline kultuurikorraldaja: „Kultuuri on ju korraldatud ja korraldatakse ka ilma vastava hariduseta. Õpingud on siiski näidanud, et valdkond on sügavam pelgalt kultuuri korralduslikest aspektidest, ajades võrseid kultuuripoliitikasse, küsimusteni eetikast ning kultuuri võimust-võimalustest (ümber)kujundada ühiskonda. Kultuur on süsteem ja kultuurikorralduse distsipliin on hea võimalus seda süsteemi paremini tundma saada ning seejärel juba süsteemsemalt, teadlikumalt valdkonnas tegutsema asuda.”

    Tähti Lehtsaar, Eesti EKB Liidu muusikasekretär ja koorijuht: „EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm on mitmekesine ja huvitav. See annab võimaluse ennast kurssi viia ning edasi arendada nii kultuuri kui majanduse ja juriidika vallas. Ained ei käsitle ainult Eestiga seonduvat, vaid annavad ülevaate kogu maailmas kultuurikorralduses toimuvast. Lisaks toredatele eesti õppejõududele oli võimalus kuulata ja koos diskuteerida välisõppejõududega Euroopast USAni.

    Saadud teadmistega hakkan kindlasti oma tööd strateegilisemalt läbi mõtlema. Kasvanud on enesekindlus ametiasutustega suhtlemiseks ja koostöövõimaluste otsimiseks. Samuti on suurenenud teadmised kultuurivaldkonnale pakutavate rahastamisallikate leidmiseks. Kuna programm on valdavalt ingliskeelne, siis on see arendanud keeleoskust ja julgust algatada ka rahvusvahelisi projekte.”

    Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse magistritööd kaitsti 5. ja 6. VI EMTAs Rävala pst 16.

    Ka sel aastal võetakse vastu uusi tudengeid kaheaastasesse magistriõppesse, dokumentide vastuvõtt 12.–26. VI. Lisainfo: Kaari Kiitsak-Prikk, 6675738, kaari@ema.edu.ee, www.ema.edu.ee

     

     

  • Sõnavabaduse võlu ja valu

    Alvar Loog

     

    Moodsa ajakirjanduse kasuks on öelda nii mõndagi.

    Esitades meile harimatute arvamusi, hoiab see

    meid ühenduses ühiskonna võhiklikkusega.

    Oscar Wilde

     

    Viimasel ajal on Eestis avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla tõusnud (trüki)ajakirjanduse sotsiaalne roll ja vastutus, tema võimupiirid, liigne meelelahutuslikkus ning väidetav manipuleerimine lugeja madalate tungidega. Peaaegu kõigis sõnavõttudes on tõstatatud kaks üksteisega otseselt põimunud probleemi: Eesti trükimeedia kestev kollastumine päevalehtede näitel ning nendesamade päevalehtede netifoorumites laiutav inimväärikust alandav sõim, mis näib vohavat justkui toimetuste vaikival heakskiidul.

    Esimesel teemal võib emotsioonide pinnalt öelda paljugi, ent senikaua kui pettumuse objektiks on erakapitalil baseeruv meediakanal, pole meil üksiktarbijatena mingit õigust „oma muusikat” taga nõuda. Eelkõige majanduslikust huvist lähtuv väljaanne teeb oma otsused ise ja peab siis nendega edasi elama. Ning meie võõrandamatuks vabaduseks jääb väljendada ja rahuldada oma soove uute valikute kaudu.

    Eesti trükimeedia kestvast glamuuristumisest, nagu ma seda lugejana vahetult kogen, mõjub veelgi rusuvamalt teadmine, et turumajanduslikus keskkonnas on seda sorti tendentside taga alati mõni suurem nihe taustsüsteemis. Kui mitmed seni sisulist tõsiseltvõetavust taotlenud meediakanalid soovivad äkki üheaegselt panustada varasemast hoopis vähem nõudlikule sihtgrupile, siis ütleb see mõndagi mitte üksnes väljaande nõukogu või toimetuse ladviku, vaid ka meie ühiskonna ning kultuuri (hetkeseisu) kohta laiemalt.

    Turumajandus, kus iga äriline otsus saab kiired tuleristsed reaalses tarbijakäitumises, räägib meile asjadest kohati väga küüniliselt, ent siiski ausalt. Inimeste maitse mõõduka alahindamisega pole vist inimkonna ajaloos veel keegi pankrotti läinud. Ja ei lähe ka tänases Eestis. Eestis, mille elanikud on end aastakümneid meelitanud statistikal (teatrite hulk, ajalehtede ja ajakirjade koguarv ning tiraažid, kõrgharidusega inimeste protsent tuhande elaniku kohta jne) põhineva teadmisega enese heast kirjaoskusest, kultuurilembusest ning haritusest.

    Senikaua kui meie üleriigiliste päevalehtede väljaandmine on kasumit taotlevate eraettevõtete kätes (mida ma siinkohal mõistagi ei tauni), saame me lugejatena pikas perspektiivis keskeltläbi täpselt seda, mida me väärime. Ning need vähesed meie hulgast, kes otsustavad seda sorti meediat mitte tarbida, annavad lihtsalt nii enesele kui maailmale märku, et nad pole vähemalt selles küsimuses „keskmised” inimesed. Ja kui neid on juba kriitiline hulk, saab konjunktuur küpseks, et turule võiks tulla mõni enesest ja lugejatest lugupidav(am) päevaleht. Justnimelt „üks”, sest rohkema tegemiseks ning tarbimiseks pole meil niikuinii vaimset potentsiaali. Pole vist kunagi olnud, ega saagi olema.

     

    Ausus kellegi arvelt

    Mis puutub aga eetikasse, siis ma ei usu, et ajakirjandus suudaks mingil märkimisväärsel määral olla keskeltläbi kõlbelisem ning aatelisem sotsiaalsest tegelikkusest, mida ta peegeldab. Turumajanduses, kus kõik on tõlgitav raha ja kasumi keelde, kompavad inimesed ja institutsioonid iga päev pisikeste piiriületuste näol kogu aeg eetilise lubatavuse mõttelist alampiiri. Ning mõni meediakanal on keskmisest ausam ja aatelisem üksnes siis, kui see sobib tema (ajutise) kuvandiga ning talle seeläbi kasumit toodab.

    Ent ka sellisel juhul pole see enamasti mitte ausus iseenesest, vaid alati millegi või kellegi arvelt: kui ajakirjandus teenib oma sendid mitte valetades, vaid paljastades. Valides ühiskonnas vohava ebaõigluse hulgast avalikuks käsitlemiseks mõne üksikjuhtumi, millel aitab uudisekünnist ületada mitte ebaõigluse tavapäratult kõrge määr, vaid kõmuliselt kõnekas detail mõnes kriminaalsest seisukohast ebaolulises aktsendis, vaikib meedia samal ajal paratamatult kümnetest – kui mitte sadadest või isegi tuhandetest – samaväärsetest juhtumistest. Juba ainuüksi selle möödapääsmatu valiku pooleldi teadvustamatus toimeprintsiibis peitub tegelikkust moonutav ning otsapidi uut ebaõiglust sünnitav alge.

    Leian, et ajakirjanduse missioonitundlikkuse teema ei vääri vaba turumajanduse ning demokraatia tingimustes selleks kulutatud silmavett ega tinti, sest karavan läheb niikuinii edasi. Selle suuna ja liikumiskiiruse määravad aga „keskmised” inimesed, keda on infotarbijat intellektuaalses plaanis alahindava meedia võimuses tasapisi juurde toota.

    Sellega seoses tõstatub paratamatult küsimus, kuidas mõjutab eelkõige meelelahutusele ning madalatele tungidele orienteeritud „kvaliteet”meedia (mis on „kvaliteetne” senikaua, kuni ühtegi kvaliteetsemat kõrval ei ole) pikas perspektiivis Eesti-suguse väikeriigi demokraatia ning kodanikuühiskonna toimimist. Sellele küsimusele püüan ma vastata käesoleva mõtteavalduse lõpus, pärast anonüümsete netikommentaaridega seonduva avaliku diskussiooni käsitlemist.

     

    Meediareaalsuse tootmisvahendid nüüd rahva käes

    Esmapilgul on tegu justkui sellise teemaga, mille puhul on õigus kõigil; ning kokkuvõttes tuleb valida üksnes halva ning veel halvema vahel: kas lähtume vabadusest ning usume, usaldame ja loodame, et tulevikus paraneb asi iseenesest (ehk liberalistlikus vaimus toimuva eneseregulatsiooni käigus), või võtame aluseks väärikuse ning hakkame metoodiliselt riigi seadusloome ning repressiivaparaadi abil piirama, keelama ja kontrollima.

    Selge on see, et tagasipöördumine tehnoloogilisse situatsiooni, kus seda sorti probleeme üldse ei eksisteerinud, pole enam ilma suurema ülemaailmse katastroofita kas õnneks või kahjuks võimalik. Tunnistan, et Interneti liigse avatuse kriitikute sõnades kõlab infoajastusse eksinud anakronistliku inimese kohmetust ja kohanematust, nostalgiat tsentraliseerituma meedia ning toimetatud avaliku arvamuse järele.

    Osutatud kriitika puhul teeb valvsaks, et see ei tule mitte tavaliste meediatarbijate, vaid peamiselt poliitilise eliidi suust (mis lisab sellele tahtmatult klassivõitluse hõngu). Soov teostada omaenese piire kompavale ning laiendavale avalikkusele piirangute näol lapsevanemlikku ettehooldust on liberalistlikust vaatepunktist kui mitte just totalitaristlik, siis midagi valgustatud monarhia positsiooni sarnast, millega ei ole demokraatliku ühiskonna praktikas vähemalt ideaalis kuigipalju peale hakata (sama lugu on XX sajandi keskpaigast pärinevale autoriõiguse printsiibile tugineva katsega piirata failide vaba levikut Internetis).

    Meenutagem, et vabadus on inimese intellektuaalse, majandusliku ning ilmselt ka moraalse progressi peamine eeltingimus; vabadus on meie kultuuri ja ühiskonnakorralduse vundament. Sotsiaalse vabaduse mõiste sisaldab eneses ka mõtte- ning väljendusvabadust: igaühel on õigus nii isiklikule arvamusele kui selle avalikule väljendamisele. On vist õige aeg pöörata tähelepanu asjaolule, et see juba ligemale paar sajandit õhtumaadel jõudumööda kehtinud maksiim ei saanud senini puhtpraktilistel põhjustel tegelikkuses toimida. Sest väljendusvajaduses hõõguvate arvamuste lõputu paljus ei mahtunud kuidagi avalikkust teenivate kõnepultide ning meediakanalite ajalisse ja ruumilisse piiratusse. Arvamuse avalik väljendamine jäi seega väheste väljavalitute privileegiks.

    Interneti sünd ja levik teostas nii arvamuste kui info leviku osas marksistliku revolutsiooni: meediareaalsuse tootmisvahendid läksid „valgustatud” vähemuse käest paljuski rahva käsutusse, väheste väljavalitute privileegist sai tasapisi igamehe õigus ja võimalus. Virtuaalmaailma tehnoloogilise baasi näol (avalikud online-foorumid, kodulehed, blogid jne) on nüüd igaühel, kel selleks soovi, oma meedium – kahepoolne informatsiooni kiirtee (maailma) avalikkusesse.

    Avalikkus asub nüüd hiirekliki kaugusel, selleni jõudmiseks pole enam vaja ruuporiga ettenähtud
    ajal linnaväljakule marssida või toimetustele lugejakirju vorpida. Tänane inimene haarab väljendusvajaduse tekkides kohe mõttelise kirve ning raiub oma sõnumi kas blogisse, mõnda virtuaalsesse foorumisse või meediaväljaande netiversioonis talle vastavaid emotsioone põhjustanud artikli juurde. Soovi korral kommenteerib ta allikteksti või selle objekti kõrval ka teisi kommenteerijaid. Selle nähtuse varjuküljeks on asjaolu, et inimeste madalad tungid ja negatiivsed emotsioonid jõuavad vahendamata kujul kõigi neist vähegi huvituvate osapoolteni, saavad osaks ajakirjandusest, avalikkusest ning ajaloost.

    (Järg pöördel.)

    (Algus lk 3.)

    Selle nähtuse kirumise ja keelamise asemel oleks aeg tunnistada, et Interneti-foorumite „globaalne peldikusein” on kommunikatsioonivahendite evolutsiooni käigus globaalseks külaks koondunud demokraatliku sootsiumi paratamatu kaasnähe. Se„e, millega me veel hästi leppida ei suuda, pole mitte see räigus ja negatiivsus, mis on inimest privaatsemas keskkonnas alati saatnud, vaid nimelt kontrollimatu ning suuresti karistamatu avalikkus. Väljendusvabadus pole kunagi olnud piirideta vabadus, ent Interneti-ajastu on andnud sellele mõistele hoopis uue ja senisest veelgi mahukama sinu.

    Võrgukeskkonna toimetamata ning tsenseerimata lehekülgede voog on otsekui kollektiivse teadvuse jõgi, mis võib tulenevalt oma „madalast” sünnipärast ja vabast väljendusplaanist tunduda mõnele kõrgendatud moraaliteadvusega inimesele freudistlikult mõistetud kollektiivse alateadvuse paska pritsiva kosena. Vaba Internet kujutab enesest seega ühtaegu nii virtuaalset vabaduse väljakut kui tõelist issanda loomaaeda kogu selle lopsakas liigirohkuses. Interaktiivne massimeedia ei ole seeläbi enam turvaline ja õdus: elu ise on oma intensiivsuses, debiilsuses, neurootilisuses ja vastuolulisuses leidnud tee massimeediumi varem tarbijasõbralikult siledaks toimetatud infovoogu. Ometi pole Interneti avalikes foorumites kirvega kommenteerijaid protsentuaalselt rohkem kui kaklejaid keskmiste baarikülastajate hulgas või roolijoodikuid kõigi liiklejate seas.

    Uue meedia arengu valguses on üha rohkem põhjust küsida, kuivõrd on selle puhul üldse tegu avalikkusega, nagu me seda senini oleme mõistnud. Tuleb vist tunnistada, et nii reaalsus kui avalikkus – ja nendega koos ka kollektiivne teadvus – on informatsiooni-külluse tingimustes hoomamatult killustunud; et ka paljud pealtnäha populaarsed meediakeskkonnad kujutavad enesest kõigest kõnekoosolekut tagahoovis, kus grupp seltsimehi peab ilma kuulajateta kordamööda ning läbisegi monolooge.

    Selle tõdemuse valguses pole kindlasti vaja vaidlustada seal välja käidud ideid, ettepanekuid ja konstruktiivset kriitikat, küll aga jätta tõsiseltvõetavuse paistest ilma kõlanud solvangud ning süüdistused, millel puudub argumentatiivne kate. Tunnistan, et mind häiriks kuskil avaliku peldiku seinal rippuv isiklik ärapanemine, – olgu põhjendatud või mitte – palju rohkem kui minu isikut puudutav leim mõnes loetavas netifoorumis.

     

    Demokraatia ja kodanikuühiskonna lakmuspaber

    Kõlavad süüdistused, et ajakirjandus ei müü meile oma võrgukeskkonnas mitte üksnes toimetuse poolt ette valmistatud artikleid ja uudised, vaid ka lugejate reaktsioone; et anonüümsetest kommentaaridest, mille informatsiooniline väärtus jääb sageli müra tasemele, on saanud info, ning seeläbi ka kapital; et uudislugude all klikke koguvad foorumid, mis sunnivad uudishimulikku inimest päeva jooksul artikli juurde võimalikke arengut oodates ning eeldades korduvalt tagasi pöörduma, on toimetuse provotseeritud.

    Selline süüdistus trükimeedia aadressil tundub kuidagi otsitud, sest näiteks televisiooni ja raadio on oma auditooriumi „madalaid” tunge (eelkõige edevust, aga ka tõestusvajadust või saamahimu) pidevalt ära kasutanud nii programmi täitmiseks kui reitingu tõstmiseks (võtkem nt „Eesti otsib superstaari„ või omaaegne „Reisile sinuga„). Leian, et nimetatud praktika jääb liberaalse ettevõtlusvabaduse piiridesse senikaua, kui pole tuvastatud, et tegu on isikuvabadust või -väärikust kahjustava tegevusega.

    Seda tõestada oleks aga äärmiselt keeruline, sest kus on see piir, kui palju võib inimene pahatahtlikkusest ja/või asjatundmatusest kritiseerida avalikus meediakeskkonnas (anonüümselt) kaaskodanikke, riiki, valitsust jne. Kes määrab pahatahtlikkuse, labasuse ning asjatundmatuse määra? Millistel lehekülgedel ja millistes foorumites võib end vabalt väljendada (sest neid kõiki ei suuda keegi kunagi kontrollida)? Jne.

    Kaldun üha enam arvama, et vaba netikeskkond on kogu meie liberaalse ühiskonnamudeli ning demokraatia sisemise ja välise küpsuse esmane lakmuspaber. Kultuur ja ühiskond, mis tänapäeva piiramatu infovahetuse ning totaalse avalikkuse tingimustes iseendaga eneseregulatsiooni käigus toime ei tule, ei vääri ka demokraatiat ja vabadust. Meie tänaste juhtide apokalüptiliste visioonide taga, mis kuulutavad solvavate netikommentaaride toel peagi algavat „vaikivat ajastut”, peitub kas kaval demagoogia või hirmust juhitud inimlik rumalus.

    See ennustuslik väide rõhub inimtunnetele, ent ei arvesta, et need on vahepeal koos inimest ümbritseva meedia evolutsiooniga samuti muutunud. Võtkem rate.ee, mis demonstreerib noorte inimeste valmisolekut viia end võimalikku naeruväärsust ja läbikukkumist trotsides turule, panna välja igaühele vaatamiseks ja hindamiseks. Miks peaksid need tänased noored, homse päeva täisväärtuslikud kodanikud, kes täna oma keha näidata ei häbene, pelgama tulevikus presenteerida oma ideid. Tunnistagem, et (üle)eelmise põlvkonna arusaam eneseväärikusest ja emotsionaalsest tundlikkusest on vahepeal tehnoloogilise arengu toel kõvasti devalveerunud.

    Meediaväljaande netiversiooni kommentaarid hoiavad meid hoopis klassikaliselt mõistetud „vaikiva ajastu” eest. Tsenseerimata foorumi olemasolu korral pöördub meediakanali (võimalik) poliitiline angažeeritus kiiresti enese vastu. Vaba kommenteerimise võimalus suurendab (paljuski sõltumatult toimetuse tegemistest) ajakirjanduse kui neljanda võimu haaret ning mõjuvõimu ja vähendab samas vajadusel valitsuse kui esimese võimu autoriteeti. Usun, et netifoorumites on tänapäeval võimalik rahumeelselt ja aknaid lõhkumata riiki kukutada. Eeldusel muidugi, et riigis on midagi tõsiselt mäda, ning sõltumata sellest, kuidas reageerib toimuvale toimetatud meedia.

    See oleks minu vastus eespool esitatud kahtlustele auditooriumi alahindava trükimeedia suutlikkuse kohta hoida ühiskonnas demokraatia ning kodanikuvabaduse ideaale: vaba foorumi olemasolu korral võtab avalikkus selle funktsiooni vajadusel ajakirjanduselt lihtsalt üle. Ning see poolik anonüümsus, millega paljud leppida ei suuda, on paradoksaalsel moel nii reaalsete valimiste kui netifoorumite puhul üks demokraatia tegeliku toimimise eeldusi.

    Vaba netikeskkonna kriitikute nostalgia pöördumatult möödunud ajastu standardite ja praktika järele ei kujuta enesest vahepeal teisenenud tegelikkuse foonil kuigivõrd viljakat meeleseisundit. Teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad koos inimeste kunagiste tehnoloogiliste pikendustega praktilisteks anakronismideks ka kadunud ajastute ideaalid. Ja on don-quijotelik üritus astuda XIX sajandi iganenud moraalinormide ning naiivse õiglusteadvusega XXI sajandi massimeedia tuuleveskite vastu.

    Tere tulemast uude aastatuhandesse, kus kollektiivne alateadvus on läbi massimeedia segunemas kollektiivse teadvusega; kus avalikkus paisub aegamööda sedavõrd suureks ja kõikehõlmavaks, et kaotab oma mõttelise antipoodi; kus piiri tajumine aktuaalse tegelikkuse ja meediareaalsuse vahel nõuab meilt senisest suuremat tähelepanu ning teadlikkust; kus igaühe õigus avalikult arvata kingib meile senisest veelgi suurema võimaluse saada informeeritud ning vabaduse see informatsioon tähelepanuta jätta.

     

  • Noored kunstnikud lõid Rotermanni kvartalis graafilist kunsti

    Hanna-Liisa Ruul

    Laupäeval, 19. mail oli Rotermanni kvartalis tõeline kunstipäev. Kvartali keskväljakul asuva Samsung Smart House klaaspaviljoni ees lõid Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstiõpilased graafilist kunsti, majas sees sai aga vaadata Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonna tudengite animafilme aastatest 2008-2012.

    Noorte kunstiõpilaste sulest valmisid graafilised tööd teemal “Hetk siin ja praegu“, kus kujutati erinevaid seiku Rotermanni kvartalis 19. mail ajavahemikus kell 16.-18.00 toimunust. Valminud töödest tegid noored kunstnikud mininäituse, mida saab näha Samsung Smart House’ is olevas nutitelerist.

    Kunstipäev Rotermannis lõppes kummardusega üle-eestilisele Muuseumiööle. Õhtu jooksul vaadati Smart House klaaspaviljonis videoklippe erinevatest Eesti muuseumidest.

    Samsung Smart House’i näol on tegemist meelelahutus- ja innovatsioonikeskusega, mis on mõeldud loovate, harivate ja meelalahutuslike ürituste läbiviimiseks. Innovaatiline klaaspaviljon on varustatud uue nutika Samsung Smart TV-ga, mis lisaks erksale telepildile võimaldab kasutada internetti, huvitavaid ja kasulikke aplikatsioone, Skype’i, YouTube’i ja Facebooki rakendusi.

    Samsung Smart House on avatud kõigile huvilistele Rotermanni kvartalis 4.-23. maini.

    Fotogalerii 19. mail toimunud kunstipäevast Smart House’is leiab siit: https://www.dropbox.com/gallery/11260146/1/Young%20artists%20workshop?h=8dc10d#/

  • Tartu bluus voolab-voogab maailmas vabalt & võimsalt

    Hannes Varblane

    Eelnimetatud EP on poiste kaheksa aastat kestnud koostöö jooksul esimene kahekesi tehtud plaat. 17minutisel CD-l on kokku seitse lugu, ühe neist on kirjutanud Kriisa, ülejäänud Roots; kolm lugu on fännidele tuttavad viimase paari aasta laividelt. Kaks on uued, ning kaks pärinevad veel 1999. ja 2000. aastal Tartu tudengibändide konkursi võitnud ansamblite Yellowphant ja Green Bullfrog repertuaarist. Ometi oli selle plaadi poistele nii tavapärane Tartu esitlus tähenduslik Eesti bluusi suundumistes. Nimelt lõimis see esmakordselt Eesti rahu nimel korraldatava World Blues Festival’iga, mis toimub alates 2003. aastast ja seob bluusiüritusi 30 riigis Hiinast Argentiinani.

    „Tundsin, et maailmas elavatel inimestel on tagumine aeg hakata omavahel sõprust sobitama, kui me vähegi tahame sõdadele lõppu teha,” põhjendab festivali loomist Jaapani muusik Stormy Masayuki. „Kui ma kitarril bluusi mängin, siis palvetan sellega maailmarahu eest; ma tahan katta terve planeedi suurepärase muusikaga, mida mängivad inimesed, kes usuvad, et maailmas saab valitseda rahu.”

    Kes need poisid siis on, kes meie pisikese Maarjamaa maailmabluusiga kokku viivad? „Alar Kriisa – iga punkrokkar peaks oskama hinnata tema käredat laulu. Ta kõlab nagu maani täis Leon Redbone Alice Cooperi tribuutbändi eesotsas, ja see on hea, see on väga hea. Tekstid uitlevad häbitult nagu Dylanil, aga hilisemal Dylanil, „Love and Theft’i” Dylanil, ja jällegi – see on hea, see on väga hea,” kirjutab Bluesinlondon.com’i kriitik Eric Gebhardt. „Iga bluusipurist peaks oskama hinnata Andres Rootsi fantastilist kitarrimängu, mis on sama autentne kui Mississippi jõgi ise… Andres mängib hingega, mis tundub sama vana kui muusika, taustaks rütmisektsioon, mis meenutab kohati Tom Waitsi „Bone Machine’i”.”

     

    Natuke bändi ajaloost

    Alar Kriisa (1980) ja Andres Roots (1976) kohtusid Tartus 1999. aastal. Kriisa biitmuusika bänd Porthole oli „Peda folgil” valitud publiku lemmikuks, Roots oli võitnud Tartu tudengibändide konkursi punkjazz-trioga Yellowphant; aasta varem oli ta samalt ürituselt saanud ka parima instrumentalisti tiitli. Tutvusid nad Porthole’i ja Yellowphanti ühiskontserdil Raadi Kruusaaugus Khattra klubis tänu Siret Rootsile, bändi plaatide praegusele põhipalendajale, kes oli tollal alles Andrese girlfriend, aga ka Alari kursaõde Tartu kunstikoolis. Edasi on juba ajalugu: juulis 2000 asutati ühiselt ansambel Green Bullfrog, mis võitis sügisel taas parima tudengibändi auhinna. Pärast mitmeid koosseisu- ja stiilivahetusi sai Green Bullfrogist 2003. aasta alguses alt.blues’i viljelev Bullfrog Brown, kuhu 2008. aastani kuulus ka suupillimängija Üllar Kärt. Bullfrog Browni esimene kontsert festivalil „WintFest 2003” andis Rootsile veel ühe parima instrumentalisti preemia.

    Bullfrog Brown on tänaseks tuuritanud Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Slovakkias, Tšehhis, Inglismaal ja Šotimaal, esinedes koos selliste bluusi- ja alternatiivbluusi-kuulsustega nagu Honeyboy Edwards, Dave Arcari ja Black River Bluesman. 2005. aasta lõpust alates kõlavad albumilt „Snakes and Devils” ning EPdelt „Uncooked”, „Tundra” ja „Mother River Delta” pärit lood regulaarselt nelja mandri bluusisaadete eetris. 2005. aastal ilmus „Snakes and Devils’ilt” pärit „I’ll See You, Mr. Blues” Rahvusvahelise Resonaatorkitarri Ühingu kogumikul „Resophonic Players of Europe 2005”, 2006. aastal kandideeris „Uncooked” Tartu aasta teo aunimele ning sealt pärit laul „Meansalot” oli ainus pärast 1971. aastat ning väljaspool USAd salvestatud lugu, mis valiti Saksa Radio Melibokuse saatesse „Slaidkitarri ajalugu”. Võisteldes kahe aasta jooksul tuhandete rahvusvaheliste pop-, rock- ja hip-hop-esinejatega ning edestades kõiki osalenud bluusiartiste, tuli Bullfrog Brown 2007. aastal ubl.com’i konkursil „Ultimate Band” kuuendaks. Samal aastal võideti ka suurima rahvusvahelise bluusifoorumi „Blindman’s Blues Forum” konkurss 2004. aasta kontsertsalvestusega loost „Spider In My Bed”.

     

    Uus lähenemine deltabluusile

    Mida kuulukse siis poiste viimase plaadi kohta? „Tegemist on tugeva maabluusi vaimus tootega, mis viib kuulaja sügavale lõunaosariikide sohu ning kõigi asjade algallikale,” kirjutab Auvo Laaksonen Soome bluusiportaalis Blues-Finland.com. „Soovitan kõigile bluusihuvilistele, kes ootavad muusikalt midagi enamat kui lihtsalt kerget meelelahutust,” kinnitab Soome bluusiajakirja Blues News aprillinumbris ka Hurriganesi biograaf Honey Aaltonen. „Kuigi pikajuukselise ja kähedahäälse Alar Kriisa lavaimidžit on võrreldud ka Nirvana Kurt Cobainiga ning ajuti meenutab ta The Doorsi Jim Morrisoni, on Bullfrog Browni puhul tegemist puhtakujulise bluusiga. Andres Roots on oma tööd tundev kitarrist, kes valdab vabalt nii delta- kui linnabluusi slaidkitarristiile.”

    Uue CD valmimise puhul andis Bullfrog Brown aprilli algul neli kontserti Londonis ning salvestas raadiosessiooni Hispaanias ja USA idarannikul leviva saate „Raven ’N’ The Blues” jaoks. Vähem kui kuu aega pärast Briti label’i Green Bullet alt lahkumist sõlmis duo uue kokkuleppe vast loodud Lazy Bear Recordsiga, mida veavad Green Bulleti endine boss Rod Jones ja seni NgaRo Recordsi alt.kantri tiiba juhtinud Martin Conroy. „Nende lühikese, kuid väga eduka Londoni tuuri ajal toimunud jutuajamiste tulemusena on Lazy Bearil au teatada, et meie esimene rahvusvaheline artist on fantastiline Bullfrog Brown Tartu linnast Eestimaalt,” kiidab Rod Jones Lazy Beari kodulehel. „Kui te otsite uut, täiesti originaalset lähenemist deltabluusile ja sürrealistlikke laulutekste, siis on Bullfrogi poisid teie jaoks loodud.”

     

    Vestlus Alari ja Andresega

    Loomaks lugu autentsemaks, võtsin ma linti paar tundi vestlusi Alari ja Andresega. Suvalisi noppeid siin neilt mõlemalt. Püünepoiss Alarile meeldib laiv rohkem kui lindistamine. Mõnikord ajab kümneline kuulajaskond paremasse esinemisvormi kui mitmetuhandeline. Enim on meeldinud esineda Šotimaal. Hea tunne, kui öeldakse: „Me ei usu, et te Eestist olete”. Teiste bändide puhul ei mingit kadedust, ei mingit vimma. Areaali laiendamisvõimalus ennem Saksamaal kui Rootsi suletuses. Ühe Londoni vähese kuulajaskonnaga kontserdi kohta – „London näitas hambaid”. Andresega koos, kuna ühine maitse ja seepärast, et nad aktsepteerivad üksteist. Kui talle öeldakse: „Laula nagu Morrison!”, siis ta laulabki, sest on eluaeg Doorsi fännanud. Praeguse stuudio ja helitehnik Jaan Tammega on väga rahul. Tulevikus tahab rohkem oma lugusid kirjutada. Enda poolt lubab igale esinemisele alati mingi nihke juurde.

    Bändi mõtestaja Andres räägib selliseid lugusid: „See viimane plaat on mingis mõttes seotud ühe varalahkunud sõbraga – „Talkin’ Drinkin’ Man” näiteks jutustab sündmustest omaaegses Legendi pubis, mille tunnistajaks me mõlemad olime, ja „Nobody The Skull” räägib ühest konkreetsest pealuust, mida üks neiu ühikas kapi peal hoidis ning mille see härra talt väevõimuga käest ära võttis ja Saaremaal pühitsetud mulda mattis. Mängisime me seda lugu kahekesi juba 1997. aastal ning ma olin alati tahtnud seda temaga koos salvestada, aga… Heakene küll, teeme siis nüüd plaati, mina mängin tamburiini ära ja tahan stuudiost välja tulla – ei saa, uks on lukus. Topeltuks, veneaegse Vasara lukuga, mis pole 30 aastat lukku käinud. Mina olen ühel pool klaasi, helimees Jaan on teisel pool; hakkab võtmeid otsima. Otsib, otsib – ei ole, pole kunagi vaja olnud. Hea küll, murrame lahti – aga seda saab ka teha ainult väljastpoolt, ja tööriistad on kõik muidugi seespool. Otsime siis seina seest augu, kust juhe mikrofoni küljest arvutisse läheb ja kruvikeeraja, mis sealt läbi mahub. Jaan muugib ukse lahti, mina ronin välja ja hakkan mõtlema: aga äkki oligi kadunuke salvestuse juures?!”

    Andres väidab, et ühegi plaadi tegemine pole veel nii lobeda
    lt läinud. Polnud ei vaidlemist, ei arutamist ja ühtki rida polevat üle jäänud. Eelmiste plaatide puhul võtnud miksimine aega, selle plaadi puhul aga mitte. Võib-olla seepärast, et polnud kõrvalkiibitsejaid, kes oleks öelnud, et see pole bluusilik, et see ei lähe mitte. Ja plaat olevat meeldivalt tühi – eelmisel suvel oli neil harukordne võimalus mängida koos 92aastase bluusimehe Honeyboy Edwardsiga, neil Alariga tulnud sellest kogemusest mõte, et peaks tegema vähem ja jätma rohkem õhku muusika ümber. Soome Desibeli.neti arvustus kiitnudki nüüd, et „muusikale on jäetud mõnusalt ruumi kuulajat rabada”.

    4. VII esineb Bullfrog Brown Lätis „Fontaine’i” festivalil, mille peaesinejateks on Jimmy Cliff ja Ten Years After ning kus eesti bändidest astub üles veel Pedigree, 5. VII aga Leedu festivalil „Bliuzo naktys”, mille naelaks on Paul Lamb & The Kingsnakes. Bullfrog Browni 2005. aasta kontserti „Bliuzo naktys’el” on täispikkuses näidanud ka Leedu riigitelevisioon LTV2. Juuli viimasel ja augusti esimesel nädalavahetusel järgnevad esinemised Pärnu suupillifestivalil ning Haapsalu „Augustibluusil” koos Briti suupillimängija Steve Luryga, septembris aga plaanib Soome kultuuriselts Etnokult ry ansambli esinema saata Vene Karjalas toimuvale festivalile „Carelian Faces”.

    Nii et teele, poisid!

     

  • Kaubastaja koorem

    Indrek Ibrus

    Selline ontologiseerimine on jätkunud ka paljudel muudel normeerimisrinnetel. Eestis on mitmesugused semiautoriteetsed kogud kuulutanud aastate jooksul juurdepääsu Internetile inimese põhiõiguseks. Mis justkui annaks aimu, et Internet on avalik hüve, midagi sellist nagu õhk või avalik ruum, mis on kõigile võrdselt ja tasuta kättesaadav. Olgu, ent mis juhtub, kui seda laadi põhimõtetest ka tegelikult lähtuda püütakse? Näiteks Dublinis, kus linna oma jõududega on juba paar aastakest püütud kogu linna katvat WiFi võrku püsti panna, ent kus see nüüd lõpuks siiski katki on jäänud. Põhjuseks Euroopa Liidu konkurentsi reeglid. Linn ärgu tulgu turgu segama, sest Internet, see on kaup turul, sideteenuse pakkujate omavaheline tallermaa. Ning kapitalistide talitamisi ei tohi segada.

    Antud juhul tuletab Euroopa Liit meile meelde, et päris lõpuni Internet siiski ei ole avalik hüve, vaid on kaup. Ning põhiõigus Interneti osas saab tegelikkuses olla kõigest põhiõigus kliendisuhteks: õigus osta, müüa, rentida. Ning asjaosalised, kes Internetiga seoses kuidagi võlaõiguslikus suhtes, püüavad ikka ühel või teisel moel selle võrgu seatusi endale sobivamaks korraldada. Seega, Internet ei ole iseenesest, see ei ole ruum nagu Suure-Jaani, see on toode, turust sõltuv teenus, mis toob kellelegi midagi sisse, võtab kelleltki midagi ära. Ning reeglid on seal tänaseks üsnagi samasugused kui mujal.

     

     

    Ülemöödunud nädala The Economisti juhtkirja toon on enesega rahulolev. Ajaleht teatab, et juba 1843. aasta 2. septembrist on avaldatud „lihtsate, ausate ja intelligentsete” lugejate kirju, nende kommentaare The Economisti artiklitele. Kuid et nüüd, 165 aastat hiljem, on otsustatud teha järgmine samm – teha võimalikuks oma võrguversioonis kõigi ilmuvate artiklite kommenteerimine. Nüüd, kui pole enam paberajalehe maist lõplikkust, võivad kommenteerida kõik ja kohe, nagu tuju tuleb. Economisti kui suhteliselt elitaarse väljaande selline värske samm on muidugi näitaja. Lõplik indikaator protsessile, mis kulmineerus umbes aasta eest, kui Web 2.0 tulemise eufoorias Nasdaqi mullid ennaktempos paisusid ning ajakiri Time nimetas Interneti-kasutajate aktiivsuse aasta fenomeniks. Mullid kipuvad lombi taga küll täna pisut lörtsuma, kuid retoorika on jäänud. Ikka veel kuulutab üks või teine peatoimetaja justkui kapituleerudes: nüüd on võim teie, lugejate kätes.  Ja jätkab siis: ”Tulge meie box’i, talitage ja tehke, blogige, arvake, kommenteerige. Looge!” 

    Ma olen juba mõnda aega mõtelnud, et kas nad seejuures natuke pihku ka itsitavad? Sest siinkirjutaja ametiks on muu hulgas lugeda ja teada, millest nad seejärel isekeskis räägivad – oma konverentsidel ja meililistides. Nad kõnelevad sellest, kuidas seda kasutajate tegevust, nende loomingut, seejärel rahaks vahetada ehk kaubastada, kellelegi maha müüa. Ning kaubaks osutume seejuures tihti meie ise, s.t auditoorium. Meile müüakse iseennast tagasi. Või müüakse meie pühendumus edasi kellelegi kolmandale, näiteks reklaamiandjale.

     

     

    Demokraatlikes riikides on kaks peamist meediaregulatsiooni traditsiooni. Esimese aluseks on ringhäälingu ajalugu: meedia maht oli limiteeritud kasutusel lainepikkuste lõplikkusega. Kuna riigid kuulutasid nood lainepikkused rahvuslikuks omandiks, siis võtsid nad endale ka õiguse detailideni reguleerida, mis noil lainepikkustel pärast väljarentimist ette tuleb võtta – kohati kuni minuti täpsusega ettekirjutustega ajakirjanduslikule programmile.

    Teist traditsiooni kannab kirjutav press, kus mahtu on piiranud vaid puude hulk metsas ning klientide võime teenuse eest tasuda. Et tegu on seega olnud algusest peale märksa otsesemalt turudünaamikast sõltuva meediumiga, siis on valitsused lasknud ka selle regulatsiooni enamasti isevoolu teed. Nii on olnud kergem võimukandjatele ning ajakirjandus ise on pandud pingutama selle nimel, et valitsused ei peaks kohustuma nende tegemistesse liigselt sekkuma. Seda sorti eneseregulatsiooni tulemusena tunneme me aga praegu kogu ”hea ajakirjanduse” metanormistikku, alates žanrispetsiifilistest reeglitest, et mis eristab uudist kommentaarist, ning lõpetades õigust mõistvate organitega nagu pressinõukogu ja selle kloonid.

    Internetiga on seni üldiselt käitutud samuti nagu pressiga: kuna tegu ei ole piiratud ressursiga, siis on seda väljast reguleeritud minimaalselt. Ent selles meediumis ei ole kanda kinnitanud ka märkimisväärne eneseregulatiivne kultuur. Kui aga võtta ette viimase paari nädala jooksul laineid löönud juhtum Vjatšeslav Leedo kohtuasjast Delfi vastu, siis annab juba selle tegelikuks saamine tunnistust regulatiivse režiimi arengu vajalikkusest. Ometi, enne seda, tuleb aga märgata, kuidas Delfi antud juhtumiga hakkama püüab saada. Kui loeme portaali tegevjuhi Andrus Raudsalu väljaastumist Eesti Päevalehes (18. III), siis märkame teatud kaootilisust argumentides. Küll viidatakse välistele, rahvusvahelistele ja väga üldistele regulatsioonidele, mis vabastaksid justkui teenusepakkuja vastutusest teenuse sisu eest. Küll samastatakse omaenda kommentaari-formaat väga üldise Interneti arengudünaamikaga ja kogu selle tervikus leiduvaga, nišifoorumite või blogipostitustega. Sellises üldistamises, Interneti näitamises teatud globaalse, fraktaalsetest samasustest koosneva tervikuna, mida tuleb tervikuna ka reguleerida, tegemata seejuures vahet näiteks üldise sideteenuse pakkumise, blogiserveri vahendamise või kohalike uudiste-teenuse pakkujate vahel, võib näha eesmärki modelleerida Internetti tavateadvuses jätkuvalt kui eelkirjeldatud ontoloogilist vältimatust. Kui „musta kasti”, mis tuleb ise, kus erisusi ei ole ning neid regulatiivselt luua pole võimalik.

    Samas märgib Raudsalu siiski ka ohtu, et see kohtuasi võib kujuneda pretsedendiks, mis hakkab kujundama kogu Euroopa vastavat õigusmaastikku. See ohutunnetus, vajadus vältida kohut nagu põrgutuld, on ent jõud, mis on ajakirjandus-institutsiooni juba aastakümneid eneseregulatsioonile tõuganud. Kui nüüd veidi ennustada, siis võib ette näha, et viimase pöördumatu sisenemine Interneti-ärisse toob lähiajal kaasa ka regulatiivse kultuuri muutumise Interneti nn sisu tootmises. Küllap võib juba mõne aasta pärast pidada ajalehtede liidu eripäraks, et selle liikmes-institutsioonid on seda sorti nn cross-platform-meediaettevõtted, millel on ajalooliselt olnud ka paberväljund. (Umbes nagu tänapäeva rüütelkonnad, mille liikmeid ühendavad turviseid kandnud esivanemad.) Oma uutesse väljundkanalitesse on nood endised ajalehed aga oma hästi välja töötatud normibaasi ja institutsionaalsed käitumiskoodid kaasa võtnud. Ning seejärel pole enam kaua võimalik, et Ekspress Grupile kuuluv Delfi saab oma asju distsiplineerimatult, kuid pidevas kohtuasjade  või riigi regulatiivsete interventsioonide hirmus edasi ajada. Ajakirjandus-institutsioon haarab ta endasse, distsiplineerib ning eristab sellega regulatiivselt ka muust Internetist, blogipostidest ja nišifoorumitest.

    Lisaks võib ennustada laiemat äratundmist, et kui meediaettevõtted on valmis kasutajate toodetud sisu innukalt kaubastama, siis kaasneb sellega ka vastutus kaubastatu eest. Sõltumatus keskkonnas publitseeritud blogiposti ei saa võrdsustada Postimehe portaali kommentaariumiga, sest viimane on ennekõike peavoolulise meedia viis raha teenida. Et piletitulu teenija pannakse pakutava kauba eest vastutama varem või hiljem, siis parem see kohustus juba ise võtta – enese tingimustel – ning luua toimetatud sisu täiendavatele lugejakommentaaridele samasugune institutsionaalne normistik, nagu on muudelgi ajakirjanduslikel žanritel. Sest lõppude lõpuks on tegu ju tõesti vaid ühe, veel suhteliselt ebaküpse meediažanriga.

    Kui selline äratundmine aga populaares mõtlemises kätte tuleb, siis viitab see ka olulisele nihkele Internetiga seotud mütoloogiates. Sest mida vähem tajume me seda teatud ter
    vikuna, ruumina, mis a priori midagi justkui õigustaks või vabandaks, ning mida enam näeme selles lihtsalt võrku, kus erilaadsed institutsioonid pakuvad erilaadseid teenuseid ja kaupu, seda selgemalt oskame neil vahet teha ning seejärel ka üht-teist nõuda. Peavooluliste ambitsioonidega meedialt küllap rohkem vastutustunnet kõiges, mida nad vahendavad, nišimeedialt ilmselt innovatiivsust. Deontologiseeritud Internet tähendab kokkuvõttes ausalt ja täpselt võetud vastutust – kõige tehtu eest. Kui minu lisapanust aga kaubastama juhtutakse, siis vähemalt peavoolu meedialt ootan ma selle käigus ka teatud kvaliteedi tagamist. Olgu nüüd tublide meediajuhtide asi välja mõelda, kuidas seda saavutada.

     

  • Kutse ehtekunstinäitusele “Etüüdid”

    Gregor Taul

    TASE 12 kutsub näituse avamisele:

    23. mail astuvad Tallinna Linnateatri kaminasaalis esmakordselt rambivalgusesse  Eesti Kunstiakadeemia ehte-ja sepakunsti osakonna II kursuse üliõpilased näitusega `ETÜÜDID`.

    Õhtul kell 17 mängitakse proovisaali lavalaudadel 27 etüüdi, kuid seekord noorte kunstitudengite esituses.

    Ehete loomisel on püütud lahti mõtestada klassikalise ehte mõistet, kus oma roll on etendada sõdivatel sitasitikatel, kihistuval ja kooruval metallil, sõnumiga raual, kapriissel emailil, betoonil, vääriskividel ja tõukuvatel-tõmbuvatel magnetitel.

    Näitusel osalevad: Joanna Innos, Merilin Tõnisoja, Anneli Oppar, Indrek Mesi, Andreas Lichfeld,  Siim Kuusemäe, Mari-Liis Algma, Kairi Kubja, Ljudmila Funika.

    Näitus on avatud 23.maist- 8.juunini 2012
    Tallinna Linnateater, Lai tn 23 (kaminasaal)
    E-P  12-18

    Olete lahkesti palutud näituse avamisele 23. mail, kell 17.00, Tallinna Linnateatri kaminasaalis.

    Teie,

    Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti 2. kursuse tudengid

  • Teod

    Priit Kuusk

     

    Milliseid eesti tšelloteoseid sa Bantry festivalil mängisid?

    Andsin soolokontserdi hilisõhtuses sarjas festivali pealaval Bantry House’is, kus tutvustati järjekorras kuue maa muusikat. Festival kestis 26. juunist 6. juulini, enne mind olid oma muusikat esitlenud inglise, vene, poola, gruusia ja saksa interpreedid ning mina esindasin viimasena Eestit. Minu klaveripartneriks oli Dublini konkursi võitnud soomlane Siirala, kes esines festivali kutsel ka eraldi kavadega. Ettekandele tulid Erkki-Sven Tüüri „Dedication” („In memoriam Kuldar Sink”), Kuldar Singi „Ei au, ei hiilgust otsi ma” („Hommage à Jean Sibelius”, Galina Grigorjeva seades), Galina Grigorjeva sonaat soolotšellole „Recitativo accompagnato” ja Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”.

     

    Kes olid festivali tuntumad esinejad? Kuidas Eesti muusikat vastu võeti?

    Peamiselt Iiri Rahvusliku Raadio ja TV (RTÉ) toetusel toimuval festivalil olid tänavu kuulsustest kohal tšellistid Sol Gabetta Argentinast ja David Cohen Belgiast, Moldaaviast pärit viiuldaja Patricia Kopacinskaia, Iisraeli/USA viiuldaja Vadim Gluzman, vioolasolistid Ūla Ulijona Leedust ja Vladimir Mendelssohn Hollandist, Rosamunde Quartett Saksamaalt, Viini Altenberg Trio ja mitmed teised põnevad muusikute kooslused.

    Eesti muusika võeti Bantrys väga hästi vastu, seda saatis lausa uskumatu edu. Olen uhke, et olen eestlane – mõelda vaid, millisel kõrgtasemel muusikat meil on ikka kirjutatud! Galina Grigorjeva on kahtlemata maailmahelilooja, ta lõi sealse publiku tummaks ja pani iirlased isegi nutma. Selles aristokraatlikus muusikute õhkkonnas mängida oli muidugi eriline elamus: just olid lavalt tulnud Sol Gabetta ja imelapsena tuntuks saanud viiuldaja Patricia Kopacinskaia, minul istusid saalis kuulajate seas aga Vadim Gluzman, Patricia Rozario ja Vanbrugh Quartet…

    Samal õhtupoolikul olid iiri kvartett ja Bombays sündinud lauljatar Patricia Rozario teinud Galina Grigorjevalt tellitud teose „Ad infinitum” sopranile kvartetiga esiettekande. Nii sündisid Inglismaal nädala jooksul kahe eesti helilooja uudisteose maailmaesiettekanded, sest ETV tütarlastekoor koos Royal Music College’i kammerkooriga esitasid Londonis 8. juulil ka Urmas Sisaski teose „Veni Creator Spiritus”, mis loodud muusikalise kingitusena Suurbritanniale Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul.

    5. juuli pärastlõunat alustas sarjas „Stars in the Afternoon” Sol Gabetta Pēteris Vasksi teosega „Grāmata čellam” ja Cesar Francki Sonaadiga. Kartsin pisut, et meie kontsert tuleb kuulajate poolest mõnevõrra hõredam, kuid meiegi õhtule tuli peaaegu täissaal. Ning milline publik: kuulati ja elati kaasa lausa hinge kinni pidades! Sest just oli olnud Galina Grigorjeva kvarteti maailmaesiettekanne ja tormiline vastuvõtt ning tundus lootusetuna minna veel midagi üritama, sest kõik oli juba niigi tipus… Ometi sündis veel ka hilisõhtul kauneid hetki meie ja publiku vahel. See oli tõesti midagi erakordset, mida me ka ise tõeliselt nautisime.

     

     

Sirp