Toeta
Otsi

Järvi Kokla

  • Kumus saab vaadata valguskunstinäitust

    Evelina Vedom

    Reedest, 8. juunist on Kumu kunstimuuseumi 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis avatud kaks eraldiseisvat valguskunstinäitust ühise pealkirjaga „Pimeduskiirus ja teised lood”. Projektis on oma töödega esindatud soome, läti ja eesti kaasaegsed kunstnikud. Soomes selle aasta mais suletud ja nüüd Eestisse jõudnud näituse „Pimeduskiirus” kuraator ja kontseptsiooni autor on Jaakko Niemelä ning sellele lisandub Eha Komissarovi initsieeritud sama teemat tõlgendav väljapanek „Teised lood”.

    „Valitud kunstiprojektid tegelevad pimedusele materiaalse baasi loomisega ja otsivad vahendeid, mis võimaldaksid pimedust installatsiooni materjaliks teisendada, soovides pimedust aktiveerida,” ütles näituse üks kuraatoreid Eha Komissarov. „Pimedus muutub toimivaks, kui mõtestame selle lahti eri nähtustena, mille vahel kunstnikud loovad olulisi seoseid ja kokkupuutepunkte, kasutades nii metafüüsika võimalusi kui ka igapäevaelu kogemusi.”

    Eha Komissarovi sõnul andis tõuke paralleelse projekti ellukutsumiseks Jaakko Niemelä kasutusele võetud sensitiivne väljend „pimeduskiirus”, mis viis mõttele otsida eesti keele- ja kunstiruumist uusi lähtekohti pimeduse tõlgendamiseks. 2012. aasta mais suleti Soomes Aboa Vetus & Ars Nova muuseumis näitus „Pimeduskiirus”, mis jõuab nüüd Eestisse.

    Ebatavaline liitsõna „pimeduskiirus” omistab pimedusele valguse levikut kirjeldavaid omadusi, juhatab erineva tausta ja tegevuspraktikaga kunstnikke uute kultuuritekstide loomise juurde. Kõik näitusele kutsutud kunstnikud nägid pimeduskiiruse semantilises vastuolus paljulubavat võimalust pimeduse olemuse paremaks mõistmiseks.

    Soome valguskunstniku Jaakko Niemelä juhendamisel toimus 2011. aastal workshop, milles kaks eesti, kaks läti ja kaks soome noort kunstnikku tegelesid valguskunstiga. Õpiaja jätkuks sai Jaakko Niemelä kureeritud näitus „Pimeduskiirus”. Projektis esindavad Eestit Timo Toots ja Karel Koplimets, Lätit Kate Krolle ja Katrina Sauškina ning Soomet Anna Hyrkkänen ja Paula Lehtonen.

    Väljapanekus „Teised lood” eksponeerivad oma töid kunstnikud Kristi Kongi, Jevgeni Zolotko, Ivar Veermäe, Liina Siib, Soome kunstnike grupp IC-98 koosseisus Patrik Söderlund ja Visa Suonpää, Kristiina Hansen & Johannes Säre ning Neeme Külm koostöös Ülo Kriguli, Liisi Eesmaa, Anu Vahtra ja Kärt Ojaveega.

    Kumu kunstimuuseum tänab Soome firmat Koneen Säätiö, kes toetas näituse jõudmist Eestisse.

    Näitust „Pimeduskiirus ja teised lood” saab vaadata Kumu kunstimuuseumis 30. septembrini 2012.

  • Kergitab kulmu

    Evi Arujärv

    Eesti elu demokratiseerumine on ajapikku kaasa toonud positiivseid muutusi. Üks neist on avalikus ruumis kasutatava argumentatsiooni täiustumine, mis seisneb eelkõige lihtsustumises (teatavasti on ka kõik geniaalne eelkõige lihtne). Lihtsustamine on vältimatu, sest ainult lihtne sõnum tungib läbi inimese sõnumitest pargitud paksu naha. Vabastades kodanikke stressist, valmistavad lihtsad sõnumid üha keerulisemas maailmas ka palju rõõmu.

    Nagu selle loo pealkirigi. Mida me tunneme ja arvame, saades teada, et Elmar on tropp? (Et keegi midagi ei arvaks: loomulikult pole tegemist ühegi konkreetse, vaid üksnes kujuteldava Elmariga. Tema asemel võiks ka näiteks Tõivelemb olla.) Esmajoones muidugi, et ütleja ei ole silmakirjatseja, vaid aus ja siiras inimene, kes ei klammerdu eelarvamuste külge, vaid ütleb välja tõe. Mis puutub Elmarisse, siis temast võib ju natukene kahjugi olla, ? aga mis ta siis on selline tropp! Ja üldiselt on kõik hästi, sest Elmari kohta oleme me seoses julge avaldusega ju kõik põhilise teada saanud.

    Mõni ehk arvab, et selline seletusviis, olgu Elmari või millegi muu kohta, kui agressiivne, labastav ja tegelikult üksnes autoteraapilise iseloomuga, ei kõlbagi avaliku ruumi aruteludesse. Kõlbab ? ja isegi üsna keerukate ja tundlike nähtuste mõtestamiseks nii sotsiaalsfääris kui ka poliitikas. Hiljuti näiteks aitas naaberriigi suur juht Putin seda laadi retoorikaga lätlasi, pakkudes nende metafüüsilise ajalootõlgenduse asemele surnud eesli kõrvu ja terve Pribaltika ajaloo mõtestamiseks sõna ?jama?. See on mõjunud paljudele meie kohalikele inimestelegi väga veenvalt ja innustavalt.

    Mis vahe on väidetel ?Elmar on tropp? ja ?ajalugu on jama?, mida seoses Eesti riikliku identiteedi küsimusega on kuulda olnud nii kodus kui piiri tagant? Mitte mingit. Ja mõlemad teebki väärtuslikuks veenvus ? vähemasti kuni sõnadele ?jama? ja ?tropp? ei lisandu täiendavat informatsiooni. Aga et ei lisandu, selles võib kindel olla. Süsteem, mis sisaldab vaid alust, öeldist ja öeldistäidet, on nii täiuslik, et sinna sisse lihtsalt ei pääse. Ja veenvus, mis  välistab küsimused, on peaaegu sama hea nagu tõde.

    Kui pisut meenutada, siis ei olegi seda laadi argumentatsioon tegelikult nii väga uus. Kui praegu öeldakse millegi poolest ebasobivate inimeste ja nähtuste kohta ?tropp? või ?jama?, siis mõnikümmend aastat tagasi öeldi näiteks ?jama? asemel sageli ka ?metafüüsika?. Praegu võib nii ja naa. Sõnavara varieerub, aga mehhanism jääb. Mis tahes nähtuste tühistamine neid trivialiseerides või nende tervemõistuslikkust ja asjakohasust kahtluse alla seades on inimesi paljudes isiklikult vastikutes eluolukordades aidanud. See suudab ka tervet ühiskonda ja isegi rahvaid distsiplineerida. Selle sisuks on ebasobivate mõistete kõrvaleheitmine, aja peatamine ja diskussiooni lõpetamine. Eestlastel on selles eriti hea praktika ja mõned on lausa maiad igasugu (enese)tühistamise ja katkestamise peale.

    Aga vaataks vastupidist: kuidas on asjalood, kui mingi mõiste(süsteem) on saanud suureks ja tähtsaks, hõlmates asju ja nähtusi ajas ja ruumis? Kuidas asjasse suhtuda, kui sulle öeldakse, et sinu moraalse, füüsilise ja vaimse heaolu tagavad ?Jeesuse veri?, mis lunastab, ?nähtamatu käsi?, mis materiaalsed väärtused õiglaselt ümber jagab, ja euroopalik vaim, mis sulle asjadest üleüldise õige ja õiglase teadmise annab? Ühel osal inimestest pole selliste konstruktsioonide ?rakendamisega? mingeid probleeme ? nad lihtsalt saavadki õnnelikuks. Muuseas on üks rakendusviise ka ignoreerimine ? metafüüsika on miski, millest võibki lihtsalt läbi kõndida. Teised tahaksid nimetatud vaimu ja kätt siiski katsuda.

    Mida karta või eelistada, kas metafüüsikat (võimukaid üldmõisteid) või ?väikeste asjade? käegakatsutavat (või trivialiseeritud) maailma, see on nii sotsiaalse dressuuri kui ka loomupäraste kalduvuste küsimus. Praktiline elukogemus ütleb, et mõlemad sobivad nii mitmesuguse vaimse ja füüsilise vägivalla tööriistaks kui ka hingeõnnistuse, heaolu ja üleüldise kooskõla saavutamiseks. Ju on küsimus tasakaalus: väikeste asjade maailm laguneb koost, kui selle kohal ei ole siduvat mõtet, metafüüsika aga on tühi ja tühine, kui see ei jõua tagasi väikeste asjade juurde. See üksiku ja üldise vahel vibreerimine on kindlasti palju tülikam kui laialt levinud argumentatsioon, mis koosneb alusest, öeldisest ja öeldistäitest.

     

     

  • Bossa nova rütmid rakoja võlvide all

    Vahur Luhtsalu

    Kahtlemata sobiks seda laadi muusika ettekandeks pigem hämara ja sumeda valgusega klubisaal kui omaaegne raehärrade kogunemispaik kogu oma väärikuses. Sellises kohas esinemine nõuab interpreetidelt lausa ekstra pingutust loomaks kontserdisaalis vastavat meeleolu. Kuigi kontsert algas mõnevõrra ujedalt, suutis Helin-Mari Arder oma esinemisega viia publiku ajapikku esinejatega samale lainele tänu oma siirusele ja vahetusele publikuga suhtlemises.

    Bossa nova ja Jobim

    Kui rääkida bossa nova?st, siis ei saa üle ega ümber Antonio Carlos Jobimist (1927 ? 1994), kes on nii selle stiili rajaja kui ka vaieldamatu legend. Kes meist poleks kuulnud tema lugusid nagu ?Girl From Ipanema? või ?One Note Samba?? Laupäevasel kontserdil said kuulajad kindlasti rikkamaks mitte ainult hea muusikalise elamuse võrra, vaid omandasid Helin-Mari Arderi vahendusel ka rohkelt taustinfot bossa nova kui stiili kohta.

    Kuigi trio koosseis on mõistagi kammerlik, pole see sugugi takistuseks niisuguse mitmetahulise muusika ettekandel. Ansamblil puudub näiteks löökpillimängija, kuid seda rolli täidab suurepäraselt marakat sahistades Helin-Mari Arder ise. Kujutan ette, millist head koordinatsiooni nõuab vokaalsolistina rütmipilli mängimine. Tulevikus võiks mõelda laulu saateks ka mõnede teiste ladina-ameerika muusikale iseloomulike löökpillide kasutamisele kas või vahelduse mõttes.

    Trio de Janeiro potentsiaal

    on võimas

    Trio de Janeiro musitseerimist iseloomustab kompaktsus ja selge vormiline kontseptsioon. Kuigi vokaalsolisti roll on ansambli ettekandes esmajärguline, andsid instrumentalistid oma soolodes olulise panuse kõlalisse üldpilti. Ara Yaraljani virtuoossed näpujooksud kontrabassil, Jaak Lutsoja otsingud akordionil tabamaks huvitavaid harmooniaid ja helivärve ning Teet Raigi rafineeritud kitarrisoolod moodustasid ühtse nauditava terviku. Õhtu jooksul kõlanud lugudest tõstaksin esile Carlos Lyra Moraesi ?Vocè e eu? ja bossa-rütmidesse rüütatud Raimond Valgre ?Ei tea?.

    Helin-Mari Arder on vokaalselt laitmatu ja esinejastiililt vaoshoitud ning malbe. Ütleksin, et võrreldes teiste sarnases ?anris tegutsevate kodumaiste lauljannadega on tema lavaline olemus jahmatavalt intellektuaalne, viidates heale koolitusele jazzmuusika vallas. Loomulikult pole bossa nova see muusika, kus tundeid äärmuseni üles piitsutatakse, kuid pisut suuremat avanemist ja diskreetsuserüü eemale heitmist oleks aeg-ajalt siiski oodanud. Seda enam, et ansambli loominguline potentsiaal on võimas ning ettekantud muusikaline materjal oli sügavalt läbi tunnetatud.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et Helin-Mari Arder ja Trio de Janeiro on oma ni?i Eesti muusikaelus kahtlemata leidnud. Eheda ladina-ameerika muusika tegijatel pole Eestis küll publikupuudust karta.

     

     

  • Soho Fond Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 06.06.2012 kell 17.00 avab Soho Fond (1962) Hobusepea galeriis isiknäituse „Viru ärikad / Monkey Business“.

    Soho Fondi, kes küll algava esimese suurema isiknäitusega tähistab tahtmatult oma viiekümnendat juubelit, võib siiski nimetada nooreks, pika ja kindlasti ka eduka karjääri alguses olevaks kunstnikuks. Hetkel Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonnas magistrikraadi omandav Soho on õppinud EKA avatud akadeemia bakalaureuseõppes ja täiendanud end New York´is, USA-s. Avatav isiknäitus on sissejuhatav osa Soho valmivale autobiograafilisele magistritööle, mis käsitleb omaaegseid legendaarseid Viru hotellis ja selle ümbruses tegutsenud kauplejaid.

    Soho, kelle rohkete tegevusvaldkondade ja ametinimetuste hulka kuuluvad lisaks elukutsele „Viru ärikas“ ka kelner, visionäär, ajalehe vastutav väljaandja, filmiprodutsent, puusepp, kingsepp, tuuker ja paljud muud, ning kes hobidena nimetab šamanismi, võitluskunste ja äri, kuulub nn viimasesse ärikate põlvkonda mis lõpetas oma tegevuse 1980. aastate lõpus. Olles oma paljude tegevusvaldkondade juures ka üks vähestest, kel on ametlikult õnnestunud vahetada passis nii nime kui ka allkirja, omab seeläbi võimalust vaadata Viru hotelli piirkonnaga seotud möödunud eluetapile ametliku kõrvaltvaatajana. Soho sõnul on minevikus inventuuri tegemise peamiseks põhjuseks enda ja sõprade rehabiliteerimine, sest ennast vabadusetoojatest Robin Hoodi vennaskonna laadse sõpruskonnana käsitleva grupi tegevust on siiani kirjeldatud vaid peamiselt omaaegsetes kriminaaldokumentides.

    Näitus jääb avatuks kuni 18. juunini 2012.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Kommunismi lühiajalugu

    Aap Neljas

    Richard Pipes, Kommunism. Lühiajalugu. Ilmamaa, 2005. 207 lk.

    Tuntud ameerika ajaloolase Richard Pipesi raamat ?Kommunism? on vajalik kompaktne tagasivaade kommunistliku ideoloogia ja sellel põhinevate olulisemate re?iimide olemusse. Et tegemist on jätkuvalt aktuaalse teemaga, näitab ka praegune debatt Euroopas kommunistlike re?iimide kuritegude hukkamõistmise üle.

    Pipes keskendub oma töös ennekõike kommunismi elluviimise katsetele, tõdedes, et kui kommunismi ideaal ja programm on omaette võetuna suhteliselt kahjutud, on iga püüe neid riigivõimu abil teostada toonud kaasa kohutavaid tagajärgi (lk 10). Siiski on oluline märkida, et Pipes toob välja ka seosed ?teadusliku kommunismi? teooria  ja antiikajast pärit utoopilise ühiskonnakorralduse traditsiooniga. Teatavasti sai see  alguse Platoni riigikäsitlusest, mis pooldas eraomandist loobumist. Pipes peatub pikemalt ka Marxi ja Engelsi loodud kommunismi teooria nn teadusliku olemuse küsimusel, näidates marksistliku teooria nõrkusena ka seda, et marksismil puudub avatus ja võime kohaneda uue tõendusmaterjaliga. See eristabki marksistlikku teooriat tegelikust teaduslikust teooriast (lk 12) ja teeb selle sarnaseks pigem usundiga (lk 114-115).

     

    Pigem anarhistide kui Marxi jälgedes

     

    Huvitava faktina toob Pipes marksistliku teooria ettekuulutuste osas välja asjaolu, et XX sajandi revolutsioonid järgisid pigem Marxi kritiseeritud anarhistlike teoreetikute ennustusi. Nimelt väitsid need, et suurim tõenäosus sotsialistliku revolutsiooni puhkemiseks on embrüonaalses seisundis kapitalistliku majandusega, suure maata talupoegade hulgaga riikides, mida valitsevad ebademokraatlikud ja valitsejate omavolil põhinevad re?iimid (lk 28). Marxi nägemust mööda, mis oli mõjutatud Darwini evolutsiooniteooriast, pidid revolutsioonid aga toimuma arenenumates kapitalistlikes riikides. Siiski oli ja on marksismi ?teaduslikkuse oreool? piisav selleks, et olla ligitõmbav intelligentsile, seda ka pahempoolsele intelligentsile läänes. 

    Venemaa ajaloo osas tõdeb Pipes, et reformid, mis viidi läbi tsaarivalitsuse poolt ?ülalt? Vene impeeriumi rahvusvahelise seisundi kindlustamiseks ja mis soosisid  hariduse ja industrialiseerimise  levikut ilma demokraatiat aktsepteerimata, aitasid kaasa radikaalseid võitlusmeetodeid pooldavate revolutsiooniliste rühmituste kujunemisele. Venemaa mahajäämuses nägid need rühmitused võimalust saavutada arenguhüpe, selle asemel et teostada reforme järk-järgult (lk 38-39). Pipes toob välja asjaolu, et Tsaari-Venemaal olidki revolutsioonilise liikumise lätteks ennekõike ülikoolid, mitte aga tehased. Ka puudus Venemaal läänega võrreldav austus eraomandi ja seaduste vastu ning lojaalsus riigi vastu, mis muidu kaitseb ühiskonnaliikmete vabadust ja eraomandit (lk 37).

    Enamik venelasi, aga veelgi enam  nende poolt alistatud rahvaid ei tundnud seetõttu mingit otsest osalust ja lojaalsust Vene riigi valitsusega (lk 37). See ilmnes ka 1917. aasta revolutsiooni ajal, kui bol?evike esitatud ?rahvaste enesemääramise õiguse? loosung osutus ootamatult populaarseks ja enamik alistatud rahvaid hakkas innuga sellele tuginedes oma riiki rajama. Pipes toob välja ka Lenini seisukoha rahvaste enesemääramise õiguse küsimuses, kus Lenin rõhutas, et tsaaririiki koos hoidvad majanduslikud sidemed on liiga tugevad, et võimaldada edukat separatismi (lk 45),  ning et ?proletaarne enesemääramine? seisab ?rahvuslikust enesemääramisest? kõrgemal ja lubab varem või hiljem kaotatud alad tagasi võita. Majanduslike sidemete argument on üllatavalt sarnane seisukohtadega, mida veel 1990. aastate algul üritati Nõukogude Liidu keskvõimu poolt tuua ettekäändeks Baltimaade iseseisvuse taastamise soovi vastu.

    Samas kujunes oma maal mitte mingit erimeelsust taluvast Nõukogude valitsusest teistel maadel revolutsiooni õhutaja (lk 64). See tegevus ei õnnestunud küll Euroopas, kuid omas teatavat edu koloniaalsõltuvusest vabanevates arengumaades, kus läänevastaste hoiakute najal võimule tulnud re?iimid nägid Nõukogude Liidus liitlast, kes aitas kaasa nende võimu kindlustamisele oma rahva üle.

    Pipesi kommunismikäsitluse oluline osa on ka analüüs, kuidas parteilisest bürokraatiast kujunes uus ?nomenklatuurne? privilegeeritud eliit. Sellest kujunes nii Nõukogude Venemaad kui ka iga teist pikemaajalist kommunistlikku re?iimi alalhoidev jõud, keda Nõukogude Liidu kokkuvarisemise hetkeks oli koos pereliikmetega kolm miljonit ehk siis 1,5% rahvastikust. Stalini edu põhjusena Lenini haigusele ja surmale järgnenud võimuvõitluses ning hilisemas oma diktatuuri kindlustamises näeb Pipes just kontrolli saavutamist kaadripoliitika üle. Nimelt nihutas Stalin juhtivatele kohtadele talle isiklikult truud ametnikud (lk 58), keda isikliku võimu kindlustudes oli võimalik hirmu all hoida terrori ja regulaarsete ?partei puhastamise? kampaaniate abil.

     

    Alalise kriisiolukorra kujundamine

     

    Stalini poliitika keskne element oli ka n-ö ?alalise kriisikolukorra? õhkkonna kujundamine, mis andis ettekäände vägivallare?iimi sisseseadmiseks. See tähendas pidevat ohvritoomist utoopilise kommunismiideaali ja välisvaenlastega võitlemise nimel ja lõi aluse massilistele repressioonidele (lk 71). Nii olid seatud sisse kvoodid inimeste represseerimiseks piirkondade kaupa (lk 79). Alalise terroriga kaasnes Stalini jumalikustamine, kommunistlikus propagandas kujutati teda kõikvõimsa ja kõiketeadjana (lk 86). Süsteemi murenemine algas siis, kui Stalini järglased valisid hiljem stabiilsema arengumudeli, kuna kodanikud ei näinud neilt nõutavates ohvrites mingit ratsionaalset mõtet (lk 79).

    Stalini poliitika hakkas erinevalt varasemast kommunistlikust poliitikast ka üha enam tuginema vene suurriiklikule traditsioonile, seda peab Pipes üheks peamiseks põhjuseks, miks ka praegu on venelastel säilinud nostalgia Nõukogude perioodi järele (lk 88?89), st ihalus Venemaa suurriikliku positsiooni järele maailmas. Sellisel sõjalisel võimsusel (tuumarelv ja kosmoseprogrammid) põhineva prestii?i ülalhoidmine nõudis aga hiigelkulutusi. Nii panustas Nõukogude Liit sõjatööstusele 25?30% oma rahvuslikust koguproduktist, mis kurnas välja riigi majanduse ja tõi kokkuvõttes lõpuks kaasa re?iimi kokkuvarisemise (lk 98).

    Kommunismi läbikukkumise põhjuseks ongi Pipesi meelest asjaolu, et kommunism sai lüüa oma võimetuse tõttu ümber kujundada inimloomust. Ametlikult eesmärgiks seatud võrdsuse saavutamine oli võimalik vaid diktatuuri ja sunniaparaadi loomise teel. Need omakorda nõudsid endale privileege ja muutsid tegeliku võrdsuse saavutamise võimatuks. Teiseks peapõhjuseks hindab Pipes asjaolu, et etniline ja territoriaalne ühtekuuluvus osutub tegelikkuses tugevamaks inimesi liitvaks jõuks kui nn klassisolidaarsus. Seda näitas ka see, et esimese võimaluse avanedes lõid riigid, kellel see võimalus avanes, Nõukogude Liidust lahku isegi kui nad esindasid sama ideoloogiat (nt Jugoslaavia, lk 177).

    Raamatus kirjeldatakse erinevate kommunistlike re?iimide kujunemist, ning Pipes tõdeb nende ühesugust vägivaldset olemust, mis kõige traagilisema näitena viis Kambod?as olukorrani, kus Pol Pothi ja punakhmeeride võimu ajal hukkus ligi veerand riigi elanikkonnast (lk 164). Kõiki neid re?iime ühendas ühe monopolistliku partei võim, mis oli organiseeritud sõjaväelise korra kohaselt, valitsemine ilma mingite seaduslike piiranguteta, eraomandi kaotamine ja inimõiguste eiramine (lk 135).

    Raamatule lisab väärtust Peeter Tulviste järelsõna, mis aitab luua sideme Pipesi kirjeldatud maailmaajalooliste sündmuste ja eestlaste ajalookogemuse vahel, pidid ju ka nemad pool sajandit kannatama kommunismi ikke all. Lõpetuseks võib öelda, et autor on suutnud anda ühes raamatus väga põhjaliku ülevaate kommunismi ideoloogiast ja kommunistlike re?iimide olemusest ja ka nende hävin
    gu põhjustest. Täna, XXI sajandil, võime tõdeda, et väheste eranditega on tegemist õnneks minevikku jäänud nähtusega, kuigi mitmed kommunistlike re?iimide tegevuse tagajärjed jäävad meid painama ilmselt veel niikaua, kuni selle nähtuse suhtes suudetakse kujundada sama üksmeelselt hukkamõistev hinnang, nagu on antud natsismile.

  • Kagel lõpetas teose dirigendi libasurmaga

    Mirjam Tally

    NYYD Ensemble?i ettevõtmisi Kageliga olen huviga jälginud ennegi. Kagel katsetab publiku peal, kuidas eksperimendid toimivad, see sunnib publikut omakorda leidma ?teosele? kui sellisele uusi vaatenurki ja paneb küsima: ?Mis on õigupoolest kunstiteos?? Sama keerulisse seisu seab ta aga ka interpreedi, kellelt tema karakterite tõlgendamine nõuab sageli ka erilist näitlejameisterlikkust. Nii ka seekord.

    Avalugu ?Doppelsextett? (2000 ? 2001) oli kuuldud kolmest loost kõige teatraalsusevabam, kui pidada silmas visuaalseid lavastuslikke detaile. Küll aga peitus teatraalne kujundlikkus muusikas endas. Kageli muusikas on ikka midagi väga filmilikku, siia oleks meelsasti juurde kujustanud absurdifilmikaadrid või moderntantsu. Sümpaatseim tundus seekord õhtu teine teos ?Finale?, just seetõttu, et teatraalsusega ei olnud siin liiga üle pingutatud nagu viimases teoses ?…, den 24. XII 1931?, kus oli eri muusikaliste ja visuaalsete kujundite kuhjumisi, millest pisut edaspidi.

    Küll aga oli ?Finale? juures oma irooniline ?konks?, iva avab ju ka pealkiri ? lõpp, finaal. Lugu hakkab lõpule lähenema, kui muusikud ootamatult püsti tõusevad. Ja so what? ? tahaks küsida. Järgneb dies irae klaveri bassiregistris ning muusikute matuselise näoilmed ja longus pead annavad tunnistust, et midagi on vahepeal juhtunud. Keda ansambli ees ühtäkki pole, on dirigent Olari Elts, kes on vahepeal käratult laval kokku kukkunud ja ?hinge heitnud?. Tema rolli võtab üle esimene viiul (Harry Traksmann), kelle nutune leinameloodia pluss diesirae?lik staccato puhkpillidelt veavad teose väärikalt lõpuni. Lõpplahendusena kannavad kaks muusikut ?langenud? dirigendi lavalt minema.

    Kageli õhtu lõpuloos ?…, den 24. XII 1931? tegi kaasa külalissolist, saksa bariton Roland Hermann. Teose pealkiri koosneb helilooja sünniajast, loo tekstid on Kageli enda väljavõtted ajalehtedest, selgub, mis maailmas siis õigupoolest tema sündimise päeval juhtus. Teos kulmineerub ehtsa ilutulestiku, laevavilede ja kirikukellade helinaga. Viimane kõlab küll lindilt, ülejäänud ?atribuudid? on aga lavale toodud. Natuke liialt pompoosne, ent kui meenutada, siis on tekstis juttu traadita kellahelinast Palestiinas, mis ?käivitab? jõulud ehk jõulukellade helina maailma eri paigus.

    Ühesõnaga, absurdselt ulmelisele ajalehetekstile on leitud ka sama veider lavaline lahendus. Laevaviled ja ilutulestiku tossamine tekitavad pigem küll kerget hämmeldust, loovad pigem ?teater teatri pärast?-efekti, seepärast oli mulle kontserdil sümpaatseim kolmest teosest teine, kõige ?vahepealsem? lahendus, kus ka üksjagu lavastuslikkust ja huumorit, ent pisut tagasihoidlikumas doosis.

    Baritoni esitusmaneer jäi idee poolest ikka akadeemilistesse raamidesse, kuigi tavapärase laulmise kõrval oli teisigi häälevõtteid, kõnelähedasemat Sprechgesang?i, ka naeru. Akadeemilisema vokaalmaneeriga aga on liidetud kohati komejantlik instrumentaalteater, instrumentalistidki pannakse vilet lööma, sosistama, klaverikeeli raamatutega katma ja muid vilesid puhuma.

     

     

  • Juba kaheksandat aastat järjest heliseb Hiiumaal pärimusmuusikafestival Hiiu Folk

    Marili Randla


    19-22.juulil ootab alkoholivaba festival Hiiu Folk kõiki pärimusehuvilisi kogu perega nautima saarelikult rahulikku atmosfääri ja eelkõige head muusikat. Pärimusmuusikafestivalil astuvad üles teiste seas Kärt Tomingas, Svjata Vatra, Tõnis Mägi ja Kärt Johanson, Henry Laks, Aamos Duo (Shetland/Norra), Metsatöll. Lisaks muusikale on võimalus osa saada mitmetest põnevatest töötubadest ja loodusmatkadest ning vaadata kinobussi filme. Pisematele folgilistele on taas avatud lastepesad. Hiiu Folk juhib selle aasta festivalil ka erilist tähelepanu keskonnatemaatikale.

    Peakorraldaja Astrid Nõlvaku eestvedamisel on sel aastal koostöös Let’s Do It World’i ja Veoliaga festivalil säästlikumad ja keskkonnasõbralikumad lahendused, seda nii toitlustuse kui jäätmetega seoses.

    Astridi sõnul ei ole Hiiumaa Pärimusmuusikafestival ainult festival, mis toob inimesteni hea muusika ja tükikese rahvakulltuuripärandist. Festival tervikuna tahab inimestele pakkuda kontakti iseendaga ja tõsta teadlikkust nii meie oma minevikust kui sellest, mis on iga päev meie ümber ja milles me elame. Ütlevad ju Jaan Kaplinski luulereadki ühes lapsepõlvefilmis „Laanetaguse suvi“- „See maailm, mis elab sinus, mis sinuga ühte loodi, on sama vana kui sina ja veidi su enda moodi.”

    Ja seda meie oma maailma Hiiumaa Pärimusmuusikafestival juulikuu neljandal nädalalõpul avastama kutsubki.

    Hiiu Folgi kavaga saab tutvuda aadressil: www.hiiufolk.ee

    Festivali pass Piletilevis 25 eurot, kohapeal 35 eurot (festivali pass tagab sissepääsu kõigile festivali kontsertidele). Päevapileti hind 15 eurot (reede ja laupäev), üksikkontserdid 5 eurot.
 Lapsed ja noored kuni 13 k.a.tasuta.

  • Poliitkomisjon ajalugu ei kirjuta

    Kaarel Piirimäe

    Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni raportit ehk ?Valget raamatut? saab käsitleda mitmest vaatevinklist. Ühelt poolt võib lähtuda teosest endast, s.t küsida, millise kvaliteediga on uurimus läbi viidud ja kui hästi kogumik koostatud. Teisalt on seda raamatut muidugi raske lahus hoida poleemikast, mis Eesti okupeerimisega seotud probleemide ümber on lahvatanud. Ilmudes just 2005. aasta maikuus, asetab viisteist aastat töös olnud ?Valge raamat? end peaaegu iseenesest Teise maailmasõja teemadel puhkenud rahvusvahelise propagandasõja konteksti.

    Lihtne on kurta selle üle, et raamatu ilmumine nii kaua on viibinud. Kui riigikogu ORURKi ellu kutsus, siis vaevalt nähti ette, et esimeste tulemusteni jõutakse alles aastal 2005. Arusaadavalt ei piisa heast tahtest ning tuntud ühiskonnategelaste, poliitikute, akadeemikute ja teadlaste kuulumisest komisjoni, et tagada heade ideede automaatne teostumine. Eesti probleem kipubki olema, et komisjoniliikmeid on rohkem kui tegeliku töö tegijaid.  Häda võib olla ka selles, et erinevalt komisjoni kuulumisest ei ole igapäevast uurimistööd ühiskondliku töö vormis vabast ? ja tasustamata ajast võimalik teha.

    Kahjuks näib, et Eesti riik pole sellest lihtsast tõsiasjast siiani aru saanud. Nn Rummo komisjoni laialisaatmine süstib siiski lootust, et kusagil on mõistetud: poliitikute ja ametnike komisjonide arvu pole mõtet suurendada, kui ei suurendata teadlaste ja uurijate arvu ning neile suunatavate toetuste summat. Võib-olla saadi ka aru, et poliitikute komisjoni kokkukutsumine ajaloo küsimuste lahtimõtestamiseks lööktöö tempos saab olla vaid nende poliitikute harimise üritus. Vastasel korral on tulemuseks just selline propagandistlik ajalugu, mida me üritame ära hoida ning ümber lükata.

    Tulles tagasi ?Valge raamatu? juurde, ei suuda ma leida tõsist põhjust, miks ei võinud see ilmuda juba vähemalt viis aastat tagasi. Raamatus ei leidu ühtki olulisemat ajaloofakti või allikat, mis polnud teada vähemasti 2000. aastal. Raamatu hilinemist ei saa võtta nii kergelt, nagu seda Eestis kahjuks tihtilugu võetakse. Esiteks seepärast, et teadus ei andesta hilinemist: vananenud teadus ei olegi teadus. Teiseks, ja see käib just ?Valge raamatu? kohta, vastutustundelisem ja seega varem tulemusi toonud töö oleks neile, kellele ehk Eesti Vabariik ei meeldi, jätnud vähem võimalusi rünnata seda kui propagandaraamatut. Praegu jääb paratamatult mulje, et tegu on Eesti hilinenud ning pealegi vähemõjusa panusega propagandasõtta Putini Venemaaga.

    ?Valge raamat? koosneb üheksast artiklist, mille tase on ebaühtlane ja mida pole suudetud koondada ühtlaseks raamatuks. Usun, et koostajate mõte oli anda sissejuhatavas peatükis ?Ülevaade okupatsioonidest? üldine käsitlus ning terve kogumiku juhtmotiiv. Seepärast oleks olnud tarbetu asuda igas spetsiaaluurimuses uuesti lahti mõtestama okupatsioonide sisu ning tegema üldisemaid järeldusi.

    Enn Sarve ja Peep Varju hinnangud okupatsioonide ülevaates on minu arvates piisavalt konkreetsed ? asju nimetatakse nende õigete nimedega. Nii on näiteks öeldud: ?Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid.? Ja teisal: ?14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu Eesti rahva vastu.? Nendest täiesti korrektsetest väidetest olekski piisanud.

    Ent neljandas artiklis ?Tervisele tekitatud püsikahjud? peab Heino Noor vajalikuks lisada: ?Meil toimunut ongi õige nimetada Eesti holokaustiks.? Loodan, et Heino Noore seisukoht pole mitte ORURKi seisukoht. Sest mis võiks eestlastel olla asja juudi ?põletusohvriga?. Isegi kui oleks, poleks eestlaste holokaustiga nõus juudid, kes sõdivad raevukalt selle vastu, et mõni teine rahvas nende toodud ohvrit võiks jagada. On igati tark tegu juutide holokaust rahule jätta ning mitte võõraid kombeid üle võtta. Taotlus osale holokaustist kahandab paratamatult ?Valge raamatu? usaldusväärsust rahvusvahelise üldsuse silmis ? meenutagem kas või skandaali, kui keegi Saksa ajaloolane julges Dresdeni pommitamist holokaustiga võrrelda. Olgu meile ?lohutuseks? mõisted nagu inimsusesevastased, sõja- ja genotsiidikuriteod, mis kõlavad piisavalt karmilt. Kui suudaksime selle, mis näiteks armeenlastel pole õnnestunud, s.o kehtestada üldlevinud arusaama küüditamistest Eestist kui genotsiidikuritegudest, oleme palju saavutanud.

    Heino Noore käsitlus ?Tervisele tekitatud püsikahjudest? tekitab teisigi küsimusi. Autor väidab, et käsitleb ?sovetlike, sh eriti stalinistlike repressioonide ajal Eestis sooritatud inimsusevastastest kuritegudest tingitud tervisekahjustusi?. Käsitlus olevat ?viktimoloogiline ja samas sovetoloogiline, sest toob esile paljusid Nõukogude tegelikkuse ilminguid?. Tegelikult kirjeldab autor vaid haigusi ja sümptomeid, mida repressioonid võivad põhjustada, aga need oleks võinud mõnest arstiteaduse leksikonist maha kirjutada igaüks. Vaja oleks olnud tagajärgede seostamist okupatsiooniga ja just Nõukogude okupatsiooniga, mis Noorel jääb paraku nõrgaks. Kas aastatel 1993 ? 2003 Tartu Meditsiinilise Rehabilitatsiooni Teenistuses 700 represseerituga tehtud töö ei andnud andmeid, mida selles artiklis oleks saanud kasutada? Mis tööd siis tehti, kui isegi mingit statistikat või üksikuid näited haigusnähtudest pole võimalik välja tuua? Praegu jääb käsitlus tervise püsikahjudest igatahes tühjaks deklaratsiooniks selle kohta, mida üks terrorire?iim võib põhjustada. Pole suudetud teaduslikult põhjendada, et see just Eestis ja neil aastatel aset leidis. Viide Eesti presidendile Konstantin Pätsile, kes oli 15 aastat ?seniilse psühhoosi valediagnoosiga interneerituna Venemaa kinnistes vaimuhaiglates?, on väga hea. Selliseid näited oleks võinud rohkem tuua, kes oli põhjendamatult suletud vaimuhaiglasse, milline oli diagnoos, kes vastutab valediagnoosi eest.

    Ülejäänud artiklite tase on enam-vähem. Sellise raamatu puhul on lühidus ja konkreetsus peamised voorused ning neist on osatud kinni pidada. Tuleb märkida, et ?Valge raamatuga? on võetud endale keeruline ülesanne. Olgu demograafia, kunst või majandus, 50 aasta kahjude väljaselgitamine on kahtlemata raske ülesanne. Kalev Kukk selgitab majanduskahjude ülevaates, et kahjude ükshaaval kokkulugemine on pea võimatu, mistõttu tuleb leppida katsega lugeda kokku saamata jäänud tulu. Sisuliselt kehtib see ka kultuuri või teaduse puhul. Raske on lugeda kokku avaldamata jäänud raamatuid, kirjutamata luuletusi või doktoritöid, mistõttu tuleb läheneda teisest otsast. Näiteks võrrelda, kui aktiivselt avaldati paguluses või milline oli teadus- või kirjandusproduktsioon Soomes. Nii ehk naa on hinnangud umbkaudsed.

    Asjaolu, et kahjude hindamine on keeruline, ei muuda seda vähem vajalikuks. Minu arvates poleks euroopalikus kultuuriruumis teisiti võimalik. Ühelt poolt nõuab tänapäevane majandus bilansi koostamist, s.t kahjude ja kasude kokkulöömist. Kui Eesti Vabariik ei püüaks välja arvutada 50 okupatsiooniaasta tagajärgi, polekski ta normaalne Euroopa riik. Majandusest veelgi teravamalt kohustab teda selleks nõue kindlaks teha Eesti kodanike vastu sooritatud inimsusevastased, sõja- ja genotsiidikuriteod, millise kohustuse on Eesti Vabariik võtnud vastavate rahvusvaheliste konventsioonidega liitudes. Lisaks sellele kuulub iga riigi juurde oma kodanikkonna tundmine: kuidas see on kujunenud, millised demograafilised protsessid teda mõjutanud, milline on hetkeseis. Seepärast on ?Valge raamat? mitte ainult vajalik, ta on õieti Eesti riigi kohustus ja vastutus oma kodanike ja iseenda ees. Loodetavasti jätkub seda vastutustunnet ?Valge raamatu? kirjutamise jätkamiseks.

    Selleks tuleb minu arvates osata vaadata Eestist natuke kaugemale. Praeguse ?Valge raamatu? puhul t
    undsin puudust laiemast vaatest sellele, kuidas on hinnanud teised Euroopa rahvad oma kahjusid, ennekõike Teise maailmasõja tagajärgi. Milline on kahjude hindamise Euroopa traditsioon? Kahjuks ei leidnud ma ?Valgest raamatust? ühtki viidet teiste riikide kogemusele ja teaduslikele uurimustele, mida mujal maailmas on tehtud. Kuidas näiteks hindavad belglased Saksa okupatsiooni kahjusid? Kas see on jäetud ainult kindlustusfirmade teha või on riik võtnud ette midagi ORURKiga sarnast? Millise hinnangu alusel otsustas Norra riik maksta kahjutasu Saksa sõjaväelaste ja Norra naiste suhetest sündinud lastele, keda okupatsiooni lõppedes taga kiusati? Ma ei tea seda ja kahjuks pole see huvitanud ka ?Valge raamatu? autoreid.

    Eesti on kohustatud oma kahjud kokku arvama isegi juhul, kui pole lootust, et Venemaa need kunagi korvab. Venemaa ei ole euroopalik riik ja tal pole kombeks oma tegude eest vastutada. Siiski ei tohiks Venemaa ajaloovõltsingud, massiline desorienteeriv propaganda ning püüe jätta muljet, et naabrite kahjunõuete puhul on tegu Vene vastu suunatud vaenutegevusega, meid eksitada. Euroopalik arusaam on, et igal teol on tagajärg ning igal teol tegija ning seega vastutaja. Välisminister Urmas Paeti avaldus, et ta alles mõtleb, kas Venemaale esitada kahjunõue okupatsiooni eest, ei saa meid rahuldada. Ent seni, kui siin selgusele jõutakse, peab meil kodutöö tehtud olema. ?Valget raamatut? tuleb edasi kirjutada.

     

  • Mõnus virtuoossus lõõgastas publiku

    Heili Vaus-Tamm

     

    Harjumatult lihtne rõõm

     

    Ja see lihtne rahu ning rõõm on meile võõras. Asi tundub kas pingutatud või tühi? Kas sellepärast ei tekkinud kontserdi alguses kohe kontakti lava ja saali vahel? Giovanni Gabrieli Kyrie mõjus rahu asemel pigem staatiliselt. Instrumentaalne Canzon hakkas tasapisi juba töötama vajalikus suunas, tõi silme ette pühapaistest ümbritsetud tegelastega staatilised maalid. Muusikaelamust aga veel ei toonud, pigem kahetseva tõdemuse, et mida vähem on muusikas informatsiooni, seda raskem seda elamuslikult ette kanda. Nii möödus kontserdi esimene pool kuulaja meeli tasapisi harjumuspäraselt üliemotsionaalsest raskepärasusest puhastades ja XVII sajandi alguse Itaalia pretensioonitult naudisklevasse meeleollu sisse viies.

    Kavas olid lood XVII sajandi esimesest poolest, aastatest 1615 ? 1632. Kogemused kitsalt piiritletud ajastu ja maa muusikaga lasevad aimata helikeele taga ajaloolist tausta. Kohati on see lausa kavalehel välja toodud. Näiteks Collegium Vocale Gent andis suvel kontserdi pealkirjaga ?Tristita et anxietas? (?Kurbus ja äng?), kus esitas XVI sajandi lõpu inglise koorimuusikat. Kuningannade Elizabeth I ja Mary aegse poliitiliste vandenõude, igapäevaste piinamiste ja hukkamiste maailma muusika oli lohutamatult kurb, laskuvate käikudega ning piiblitekstide kõige masendavamatele lõikudele loodud.

    Aga siin ? tekstid Petrarca leebest lüürikast (?voorusrikaste kaunite daamide leebed viiped?) või sulnist kiitust väljendavad psalmid. No ja ajalugu: sõdade tagajärjel oli Itaalia killunenud, järgnes majanduslangus ja käsil oli Kolmekümneaastane sõda. Ei midagi meeliülendavat, aga inimese vahekord Jumalaga oli korras ning kunstimaailm keskendus vormilt järjest meisterlikumale, kuid sisult väheütlevale rikaste bürgerite meelelahutusele. Iseloomulik oli arhitektuurist tingitud mitmekoorimuusika, mida lauldi suurte majade eri rõdudelt ja tiibadest.

     

    Lõtv virtuoossus

     

    Mida see naudisklev viinamarjakobara-muusika meile siis annab, kas ainult ajaloolise väisangu? Teine kontserdipool evis juba soojust ja virtuoossust ning lõõgastav rahu hakkas publikut järjest enam endasse haarama. Siit jäi eredalt meelde Monteverdi madrigal viiele häälele, vaimustavalt meisterlik ja vaba esitus Kaia Urbilt, Hele-Mall Leegolt, Tiit Kogermannilt, Uku Jollerilt ja Iris Ojalt. Juba selle pärast tasus kontserdile tulla. Muusikaõhtu vokaalipoole väärtus oli häälte sulandumises, mis väljendus ideaalselt kvintetis, aga ka veidi vähem eredalt Monteverdi kahe tenori ?Zefiro torna?s? (Toomas Tohert ja Raul Mikson) ning tervikuna kogu Eesti Filharmoonia Kammerkoori seekordses helikangas. Kiitus dirigent Paul Hillierile.

    Omaette seltskond oli kahest tsingist (kõlalt oboed meenutav) ja kuuest tromboonist koosnev Inglise puhkpilliansambel His Majesty?s Sagbutts and Cornetts. Nende joviaalne itaalia muusika esitamine (mitte liigne täpsus ja puhtus, vaid lõõgastav meeleolu) oli saksa eksalteeritud kõrgbaroki kõrval huvitav fenomen. Kui viimases sädeleb ja kiirgab mingi triller lausa silmipimestava kalliskivina, siis itaallaste kaunistused olid pigem iseenesest vulisevad ja mööduvad. Selline erilise auraga, omamoodi lõtv virtuoossus oli harv, meisterlik ja eriliselt nauditav.

  • Pierre Jouve fotonäitus Kiek in de Kökis

    Toomas Abiline

    12. juunil kell 17.00 avatakse Berliini Werkstattgalerie vahendusel Muuseumis Kiek in de Kök (Tallinn, Komandandi tee 2) tuntud prantsuse dokumentalisti, fotograafi ja kirjaniku Pierre Jouve fotonäitus  The Dark Side of Paris. Näitus jääb avatuks kuni 4.09.2012.

    Pierre Jouve (sünd. 1943) – endine rahvusvahelise pressi ajakirjanik, on fotograaf, kirjanik, stsenarist ja režissöör, ta on teinud muuhulgas dokumentaalfilmid Jacques Chirac`ist, Jean-Marie Le Pen`ist ja Francois Mitterand`ist.

    Pierre Jouve sai 2006. a. Pariisi politseiprefektilt erakorralise loa oma kaameraga ühe aasta jooksul päevaste politseioperatsioonide jäädvustamiseks. Mõne päevaga avastas ta ehmatava ning mitte kunagi varem nähtud Pariisi, täis vahistamisi ning igat liiki kuritegevust. Need tööülesanded viisid ta ühiskonna ääreala miljöösse, mis tavainimesele varjatuks jääb. Oma reidil ei kohtunud ta mitte ainult ohvrite ja süüdlastega, vaid nägi ka õigusmõistmisega tegelevate asutuste tööd, nende igapäevavõitlust vägivalla vastu.

    Pierre Jouve momentvõtted, mis politseinike ja päästemeeskondade operatsioonide ajal tehtud, on ühtlasi dokumendid ja tõendusmaterjal. Mis tema fotode juures võlub, on nende peaaegu maaliline esteetika. Kohati kiirgavad väljapandud tööd otsekui kuulsate meistrite aurat – nii oskuslik on mäng valguse ja varjuga, pealispinna ja struktuuriga. Pildi tegelik sisu saab selle erilise esteetika taustal tuntavaks alles pärast täpsemat vaatlemist.

    Autor kirjutab oma kogemusest: „Sellele minu jaoks nii ebaharilikule reidile võttis mind kaasa Pariisi politsei. Nähtu kõneleb toorest reaalsusest, mis on seaduse ja riikliku tsensuuri poolt varjatud, või lihtsalt ühiskonna poolt ignoreeritud ja kõrvale tõrjutud, sest reeglina ei vaata ühiskond end meeleldi peeglist. Need pildid on teemadel, mida õigusemõistmine, politsei ja poliitikud tuhandel põhjusel maskeerivad – ka selleks, et  ohvreid ja kriminaale meedia ahne pilgu eest kaitsta.

    Minek teiste valusse on minek iseendasse. Me paneme end proovile, kompame oma inimlikkust ja taluvuspiire, seadusekuulekust, suhet süsteemidega, mis meid talitsevad. Politsei ja õigusemõistmine sekkuvad, toimetavad juurdlust, vahistavad, süüdistavad, mõistavad kohut, saadavad vanglasse, hoolitsevad haavade eest. Inimolemise tume pool võlub niikaua, kui hakkad selles tajuma korduvat mustrit: kui näed peatumatu õnnetusvankri veerema hakkamist, tuleb tahtmine reportaaž lõpetada.”

    Antud fotoseeriat on varem eksponeeritud Pariisi muuseumis Musée d´Art Moderne de Saint-Etienne, Berliini galeriis Werkstattgalerie ja Hamburgi muuseumis Photomuseum Deichtohallen.

Sirp